EESTI TEADUSTE AKADEEMIA LOODUSKAITSE KOMISJON JÄÄTMED JA LOODUSHOID Toimetanud tehnikadoktor professor Aleksander Maastik TEADUSTE AKADEEMIA KIRJASTUS TARTU-TALLINN 2002 Toimetuskolleegium: Urmas Tartes (esimees) Aleksander Maastik (toimetaja) Vaike Hang Kaanekujundus: Aarne Mesikäpp Kaanefotod: Mait Kriipsalu Kogumiku väljaandmiskulud kattis Keskkonnaministeerium WASTE AND NATURE PROTECTION Editor Aleksander Maastik ISBN 9985-50-344-9 © Teaduste Akadeemia Kirjastus Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas SISUKORD Saateks 5 Aleksander Maastik ja Matti Viisimaa. Jäätmesõnavara on arengu- teel 7 Matti Viisimaa. Jäätmehooldus ning seda reguleerivad Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktid 14 Mait Kriipsalu. Prügiveo homne päev 25 Juhan Ruut. Eesti jäätmekäitluspoliitika vastuolulisus Saare maa- konna näitel 35 Janis Lorenz. Ohtlike olmejäätmete kogumise kogemused Tartu linnas 40 Mait Kriipsalu ja Kalle Kikas. Õliga reostunud pinnase biotervenda- mine 44 Vilju Lilleleht. Õlireostus ja veelinnud 53 Ingmar Ott ja Anu Kisand. Neitsijärve noorendamis- probleemidest: ökosüsteemi seisund ja sette osatähtsus 69 Eino Krall. Keskkonnasaaste bioindikatsioon. Zookompostid 86 Mari Jüssi, Helen Poltimäe ja Olavi Tammemäe. Kaunis ja kaugelt vaadates looduslähedane Eesti 92 Ann Marvet. Akadeemik Viktor Masing. 11. aprill 1925– 18. märts 2001. In memoriam 101 Arvi Järvekülg. Lembit Muiste tegevus TA Looduskaitse Komisjonis 105 Vaike Hang. Ann Marvet – Kumari looduskaitsepreemia 2001. aasta laureaat 108 Aleksander Maastik. Keskkonnasõnaraamatut tehti kui Iisaku kirikut 111 CONTENTS Preface 6 Aleksander Maastik and Matti Viisimaa. Estonian waste terminology is developing. Summary 13 Matti Viisimaa. Legal acts regulating waste management in Estonia and the European Union. Summary 23 Mait Kriipsalu. The future of waste collection. Summary 33 Juhan Ruut. Contradictions in modern waste management policy. Summary 38 Janis Lorenz. Experience gained in collecting hazardous waste in Tartu. Summary 43 Mait Kriipsalu and Kalle Kikas. Bioremediation of oil- polluted soils. Summary 50 Vilju Lilleleht. Oil pollution and waterbirds. Summary 67 Ingmar Ott and Anu Kisand. Problems of Lake Neitsijärv restoration: ecological status and role of sediments. Summary 84 Eino Krall. Bioindication of environment pollution. Zoological composts. Summary 91 Mari Jüssi, Helen Poltimäe and Olavi Tammemäe. How environmentally friendly the Estonians really are? Summary 99 Ann Marvet. Academician Viktor Masing. 11 April 1925 – 18 March 2001. In memoriam 104 Arvi Järvekülg. Activities of Lembit Muiste as a member of the Commission for Nature Conservation of the Estonian Academy of Sciences. Summary 107 Vaike Hang. Ann Marvet – winner of the Kumari Nature Conservation Prize in 2001. Summary 110 Aleksander Maastik. The environmental dictionary was compiled as the Izakovskij Cathedral in St Petersburg was built. Summary 117 SAATEKS Asjad meie ümber muutuvad varem või hiljem kasutuks, s.o jäätmeiks. Jäätmeid on igasuguseid – tahkeid, vedelaid ja gaasilisi. Neid tekib koduses majapidamises, tööstuses, kaubanduses, maavarade kaevanda- misel, ehitamisel ja lammutamisel – igas inimtegevuse valdkonnas. Osa neist ladestatakse prügilasse, osa kasutatakse ära, osa pääseb vett, pin- nast ja õhku saastama ning osa neist on lausa terviseohtlikud. Kui inimesed elasid veel hajali ja tööstust ei olnud, siis võisid prügihunnikud vaid kohalikke ebamugavusi tekitada ning ökoloogilisi probleeme ei tekkinud. Inimkonna järjest kiirenev kasv ning oskuste areng on jäätme- teket tormiliselt suurendanud. Ja ollaksegi hädas kõikjal vedeleva prahi, reostunud veekogude ja saastatud õhuga. Kui veereostuse vastu hakati võitlema juba üleeelmise sajandi lõpus, siis õhusaaste ning tahked jäätmed ja prügilad tõusid tähelepanu keskmesse alles eelmise sajandi teisel poolel. Ega Eestiski teisiti ole: jäätmetega hakati tõsiselt tegelema alles pärast taasiseseisvumist. Enne seda ei olnud terviklikku jäätmekäitlust, loodushoidlikke prügilaid ega asjakohast terminoloogiatki. Seetõttu on üsna loomulik, et Eesti looduse hoidmisse aastakümneid sekkunud TA Looduskaitse Komisjon valis oma 21. mail 1999. aastal peetud ettekandepäeva teemaks “Jäätmehooldus ja loodushoid”. Mitmel põhjusel venima jäänud ettekandekogumik ilmub alles kolm aastat hiljem. See ei tähenda, et materjal on vananenud – ka need autorid, kes oma kirjutised üsna ruttu valmis tegid, on neid värskendanud ja aja- kohaseks muutnud. Lisandunud on töid, millest ettekandepäeval juttu ei olnudki, on aga pühendatud inimtegevuse survele loodusele, ning kirju- tisi tähelepanu väärivate inimeste ja sündmuste kohta. Toimetaja PREFACE Everything we use becomes useless some day, i.e. ends up as waste. Wastes may be solid, liquid, or gaseous. They are produced at home, in industry, trade, mining, building and demolition – as a result of any human activity. Part of them is landfilled, some are reused, part is dis- charged and pollutes water, soil and air and some are hazardous to health. When people lived wide apart and there was no industry, heaps of rubbish could be uncomfortable but they did not cause ecological prob- lems. The rapid growth of the world’s population as well as the develop- ment of human capabilities has dramatically enlarged the amount of waste. Serious problems were encountered with solid waste littering the environment, with pollution of water bodies, and the air we breath. If first steps in water pollution control were taken at the end of the 19th cen- tury, then solid waste management as well as air pollution control were seriously attacked only in the second half of the last century. The situation in Estonia is similar: waste treatment came into focus about ten years ago, after our country had regained independence. Before that we had no well-organized waste management, no environ- mentally safe landfills and even no developed waste terminology. This is why the Commission for Nature Conservation of the Estonian Academy of Sciences, which has for many years actively intervened in Estonian nature protection affairs, chose to dedicate its regular scientific session, which took place on 21 May 1999, to waste and nature protec- tion. Although this collection of papers is for various purposes published three years later, it does not mean that the papers are out of date – they have all been refreshed by the authors. The publication also includes some papers that were not presented at the session, but are dedicated to the pressure of human activities on nature, as well as writings on note- worthy persons and occasions. Editor JÄÄTMESÕNAVARA ON ARENGUTEEL Aleksander Maastik* ja Matti Viisimaa** *Eesti Põllumajandusülikooli emeriitprofessor; **Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus Üks maailma tarbimisühiskonna üha süvenevaid keskkonnamuresid on elutegevus- ja tootmisjääkide hulga kiire suurenemine. Jäätmehooldus on valdkond, milles Eesti ei ole veel kuigi kaugele jõudnud, kuigi areng on viimastel aastatel olnud hästi kiire. Olukord ei ole kiita jäätmete taaskasutuse ega prügi keskkonnahoidliku ladestamise poolest. Euroopa Liidu nõuete rahuldamiseks on vaja teha hiigeltöö. Omakeelne sõna- varagi on alles välja kujunemas. JÄÄTMED JA PRÜGI Äravisatavat on Eestis prügiks nimetatud juba väga ammu (Wiede- mann, 1973; Eesti …, 1930; Väike murdesõnastik II, 1989), sõna jäätmed leidub alles 30ndail aastail ilmunud “Eesti entsüklopeedias” (“kasustamiskõlvulised jäänused”) ja “Väikeses õigekeelsus-sõnaraa- matus” (jääde –“jäänus, jäte”). Koht, kuhu prügi veetakse ja maha pan- nakse, on jäänud nii ametlikes dokumentides kui ka rahvasuus prügilaks või prügimäeks. Miks on siis õigusaktides ainult ‘jäätmed’? Seadus ei saa endale lubada mitut moodi tõlgendamist ning erinevaid tähendusvarjundeid. Teatava mõiste kirjeldamiseks tohib kasutada ai- nult üht terminit. Euroopa Liiduga ühinemise korral tuleb selleks, et kõik Euroopa Liidu praegused ja tulevased liikmed reguleeriksid oma analoogilistes õigusaktides üht ja sama asja ühtmoodi, võtta EL seadus- tekstide sisu, eelkõige mõisted ja määratlused üle üks-ühele ning see omakorda piirab sõnakasutust. Nõnda on lugu ka eestlastele harjumus- pärase ‘prügi’ ja õigusaktide ainutermini ‘jäätmetega’. Jäätmed ja prügi on siiski iseasjad. Jäätmed (ingl k waste või ka solid waste) on inimtegevuses moodustunud, oma tekkimise ajal või tekke- kohas kasutuselt kõrvaldatud ained, esemed või nende jäägid, mis on küll tekkekohas kõlbmatud, võivad aga mujal või muuks otstarbeks kasulikuks osutuda, s.t et neid on võimalik kasutada. Prügi on aga see osa olmejäätmeist, mis on liigiti kogumata jäänud, s.o need jäätmed, mis enamasti läbisegi prügilasse veetakse. Tootmis- või toitlustusettevõt- tes tekib tõepoolest jäätmeid, nt metalli-, puidu-, toidujäätmeid, olmes viiakse aga prügikasti või -konteinerisse kõigest ülearusest koosnevat prügi. Eks me maksagi prügiveo eest. Ettevõtte puhul võib olla aga tege- mist nii jäätmeveo ja jäätmeveoki kui ka prügiveo ja prügiveokiga. Paraku tikub sageli nii olema, et õiguskeeleterminit hakatakse üld- keelesõnana kasutama igal võimalikul juhul (omamoodi kantseliidina), kas või oma “kompetentsuse” näitamiseks. On veel üks dokumendikeeles unustusse vajunud sõna, mis on iga- päevaelus siiski alles – praht (vt Wiedemann, 1973; Eesti …, 1930; Väike murdesõnastik II, 1989). Ütleme ju: “tuba oli prahti täis”, mitte “jäätmeid täis”. Praht on nt seegi, mis on maha pillutud (litter, stray rub- bish, saksa k Unrat, Kehricht, soome k roska). Ehitamisel ja lammu- tamisel tekib jäätmeidki, kuid suuremalt jaolt igasuguste materjalide,