Maastik vinguva jalaluuga Ühest muistendist Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuturaamatus Mare Kalda Teesid Artiklis vaadeldakse diakrooniliselt ühte muistendit Fr. R. Kreutzwaldi kogumikust Eesti rahva ennemuistsed jutud (esmatrükk 1866). Raama- tu koostaja andis loole pealkirjaks “Vinguv jalaluu”. Muistendis jutusta- takse sellest, kuidas kauge mineviku sõjasündmustest jäi ühte orgu Kadrina Aruküla lähedal surnukeha, mis edaspidi hakkas öösiti hale- dalt vinguva umbluu kujul endast märku andma, kuni keegi julge mees korraldas kombekohased matused ja hukkunu hing sai rahu. Mees aga leidis otsekui vastutasuks suure varanduse. Muistendi tekstualiseerimis- kordade intertekstuaalsest jälgimisest selgub, kuidas raamatumuistend mõjutas (ja mõjutab) loo suulist levikut ning missugused seosejooned tulevad nähtavale, kui kõrvutada trükis avaldatud tekste ja meenutuste põhjal või suulisest esitusest arhiveeritud jutustusi. Märksõnad: Ennemuistsed jutud, trükise mõju rahvajutule, raamatu- muistend, intertekstuaalsus ja intratekstuaalsus, tihe ja hõre tekstikor- pus, muistendi tekstualiseerimine Muinasjuturaamat ja kordustrükid 1866. aastal ilmus Helsingis Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kogu- mik Eestirahva ennemuistesed jutud, mida tuntakse eelkõige kui muinasjuturaamatut. Pisut varem ilmunud muinasjutuvihkudest pealkirjaga Eesti-rahva Ennemuistsed jutud ja Vanad laulud, noore põlvele mälestuseks korjatud ja kirja pandud (1860, 1864 ja 1865) ei leidnud lugeja ühtegi muistendit. Eesti rahva ennemuistesete juttu- de lõpuosa aga moodustavad 18 lugu, mida koostaja nimetas paikli- keks ennemuistseteks juttudeks. Fr. R. Kreutzwald korrastas oma jutuvara selliselt, et eristusid kaks jutužanri, millest teise jaoks kujundas ta ka uue mõiste. Juba oli kättesaadav maakeelne Kalevipoeg (1862), kuid muistenditeraa- matute avaldamine läks hoogu alles paarkümmend aastat hiljem.1 Pilguheidust bibliograafilistele andmetele selgub, kuidas käidi kogu- mikuga ümber hilisemate uustrükkide puhul. Muutumatult ilmu- sid raamatu 2. ja 3. trükk 1875. ja 1901. aastal, mõlemad juba Tar- tus Laakmanni trükikojas. Aastaid hiljem, 1924. ja 1951. aastal il- http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr28/kalda.pdf99 Mäetagused 28 Mare Kalda mus jutukogu ilma 18 paikliku jututa ning pealkirja sõnastust oli redigeeritud, ennemuistesed oli kohendatud ennemuistseteks juba 1924. aasta väljaandes. 1924. aastal avaldati ainult 19 muinasjuttu, 1951. aastal 29 mui- nasjuttu. Raamatu 6. trükki 1953. aastal pääsesid tagasi kõik Fr. R. Kreutzwaldi muinasjutud ja kaheksa paiklikku juttu. 1967. aas- tal kirjastati tekstikriitiline väljaanne, kus leiduvad kõik 18 muis- tendit, mida saab lugeda ka 8. trükist (1978), samuti 1996. aastal ilmu- nud järjekordsest ümbertrükist. Sellega paiklike juttude trükisaa- tus ei lõpe, sest Kreutzwaldi aasta puhul (2003) avaldas kirjastus Varrak kaheksa paiklikku ennemuistset juttu omaette raamatuna. Joonis 1. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi paiklike juttude 2003. aasta väljaande (kir- jastus Varrak) esikaas. Paiklik ennemuistne jutt inter- ja intratekstuaalsel väljal Järgnev vaatlus keskendub Fr. R. Kreutzwaldi raamatu ühele muis- tendile, mille originaalpealkiri on “Vinguv jalaluu”, kuid puudutab ka üldisemaid muistendiuurimisega kerkivaid küsimusi ja analüüsi- mudeleid. Lugu vinguvast jalaluust pole välja jäetud ühestki kordustrü- kist, kus paiklikke ennemuistseid jutte on avaldatud, ja tekst on läbinud ka sõela, mille abil valiti muistendeid piduaasta väljaandes- se (oletan, et valiti need, mida oletati huvi äratavat 21. sajandi al- guse lugejas). www.folklore.ee/tagused 100 Mare Kalda Ilmumisandmed on olulised, kuivõrd trükised dokumenteerivad koos arhiiviüleskirjutustega muistendi kindlaid tekstualiseerimis- kordi. Dokumenteeritud tekstualiseerimiskorrad aga saavad pide- punktideks, mille abil näidata “Vinguva jalaluu” muistendi interteks- tuaalset ahelat ajas ja pärimusruumis. Nimetatud vaatlusviisi sil- mas pidades arutlen järgnevas kirjatöös ka muistendi sündmuspai- ga üle füüsilisel maastikul ning selle üle, kuidas on loodud füüsilise maastiku representatsioon tekstis. Siit omakorda kulgeb teeharu sama probleemideringi suunas, mida on analüüsitud seoses Kalevi- pojaga. Kui Fr. R. Kreutzwald tegutses Kalevipoega luues kui teks- ti üle domineeriv autor (Valk 2003: 79), siis kas on tõenäoline koh- tuda eeposejutustajaga ka kitsas orus, kus öösel sagedasti haledat vingumisehäält kuuldud, mis kui piinatud looma kaebamine kost- nud, ehk siis muistendimaastikul? Küsimus on sel juhul muisten- dite tekstualiseerimise taktikates üldse. Tõsi küll, Fr. R. Kreutzwald ise pigem rõhutas jutuvara rahvapärasust, pealkirja järel on sõnad: Rahva suust korjanud ja üles kirjutanud Friedrich Reinhold Kreutz- wald. Sama mõtet kordas ta ka kirjavahetuses oma mõttekaaslas- tega, näiteks kirjutas ta Georg Julius Schultz-Bertramile 17. veeb- ruaril 1867: Eestirahva ennemuistesed jutud, mis Helsingis välja anti, päri- nevad algusest kuni lõpuni eesti rahva suust, kusjuures ni- melt enamik peaaegu sõnasõnalt nõnda üles on kirjutatud, nagu neid parajasti mõni jutustaja edasi andis. Mina panin iseäralist rõhku sellele, et midagi omapärast kaotsi ei läheks, sest väga huvitav on just see viis ja laad, kuidas iga rahvas oma muinasjutu-aineid ümber töötab (Kreutzwald 1959: 185; tsitaat leidub ka Annist & Nirk 1978: 359). Päris puhta kullana ei saa toodud väiteid muidugi võtta, sest niisu- guseid sõnu oligi kombeks kirjutada romantiliste rahvajutuvälja- annete saateks. Kuid selget tunnistust võetud autoripositsioonist nagu Kalevipoja puhul (Valk 2003: 79) muinasjutukogumiku juures kindlasti ei olnud. Kas sel juhul ei peaks tekstuaalsuse kujundajate ritta koos autori (esitaja), esituse ja maastikuga (Valk 2003) aseta- ma ka teksti? Järeldus kõlab mõneti omapäraselt: siis muutub tekst sama aktiivseks kui tema esitaja või kirjapanija. Tekstuaalsust kujundavate faktorite avastamine riivab tekstide tõlgendamist. Jacques Lacani psühhoanalüütiline kirjasõnauurimine tõstab esile teksti autoriteedi, mida kogeb teksti vastuvõtja (J. Laca- 101 Mäetagused 28 Mare Kalda ni järgi uurija, kuid ilmselt jõuab selliseid kogemusi läbi elada ka lugeja). Tegu on ülekandesuhtega, kus teksti tajutakse kui subjekti, kellest loodetakse, et tema TEAB; tekst on koht, kust saab tähendu- si ja kogu informatsiooni tähendus(t)e kohta (Ihanus 1991: 116). Mis toimub muistendi edasiandmisel? Kas uus jutustaja lähtub tundest, et tema allikas või tema enese eelmine jutustamiskord on autoriteetne või hakkab ta sellega konkureerima? See on üks asja- olusid, millest sõltub, kuidas ta tekstualiseerib igal esituskorral oma jutustuse. Niisiis: tekst, mis annab edasi (autoriteetset) teadmist millegi kohta, ei saa olla passiivne, pelgalt kogum sõnu, mida sobi- tatakse esitussituatsiooni, vaid tema väljatulek on omamoodi para- tamatu akt, miski on ta uuesti esile kutsunud kas suuliselt (vestlu- ses, sõnavõtus, teatraliseeritud ettekandes) või kirjalikult (raa- matus, rahvaluulesaadetisena arhiivile, kirjas sõbrale). Selliselt kultuuriruumis üha uuesti tulevad tekstid astuvad üksteisega inter- tekstuaalsetesse suhetesse. Et olen lubanud kirjeldada muistendi “Vinguv jalaluu” kirja- panekutest moodustuvaid ridu või ahelaid, toon järgnevalt esile mõningaid intertekstuaalsuse põhimõtteid. Intertekstuaalset analüüsi harrastatakse eelkõige ilukirjanduse uurimisel, kuid niivõrd, kui- võrd tekstidevahelised seosed on kogu kommunikatsiooni tingi- museks, on ilming üldisemalt kultuuriomane (Makkonen 1991: 19). Aino Kallase loomingu uurijat Kai Laitist üllatas väga, et interteks- tuaalsuse teoreetikud ei pööranud tähelepanu folkloristide palju vara- sematele sellealastele töödele ning ta tõi esile Julius ja Kaarle Krohni kirjutisi laenamistest ja mõjutustest (Laitinen 1997: 363). Intertekstuaalsuse mõistestiku kujundajate klassikaliseks eel- käijaks on aga Mihhail Bahtini seisukohad dialoogilisusest: kirju- tatud sõna on tekstuaalsete pindade kohtumispaik, paljude kirju- tiste dialoog, milles osalevad kirjutaja, vastuvõtja ja kultuurikon- tekst (Bahtin 1987: 224–233; refereeritud nt Makkonen 1991: 18– 19; Laitinen 1997: 345). Sellest tõdemusest lähtudes defineeris Gerard Genette interteks- tuaalsuse kui kahe või enama teksti samaaegse arusaadava kohal- oleku teises tekstis, kusjuures definitsioon paneb ilmingule kitsa- mad piirid kui Julia Kristeva metafoorika tekstist kui tsitaatide mosaiigist, mille puhul iga tekst imeb endasse teisi tekste ja muu- dab neid (Makkonen 1991: 22). Käesolev uurimus keskendub intertekstuaalsuse kitsamale ja piiratumale ilmnemisalale, intra- tekstuaalsusele, kuivõrd selgitab seoseid põhimõtteliselt sama teksti www.folklore.ee/tagused 102 Mare Kalda taastulekute vahel, mille käigus kirjapanijad või jutustajad on kas lisanud või ära võtnud tekstuaalseid üksusi. “Vinguva luu” kirjalikke variante folkloristlikult võrreldes tuleb vastata ka küsimustele, kuidas on Fr. R. Kreutzwaldi muistend(id) alusteksti(de)ks selle (nende) ümber olevatele tekstidele arhiivis ja võimalikus suulises diskursuses. Et mitte uuesti avaldada pikka lugu häält tegevast sääreluust, kuid anda piisavalt teada jutu sisust ja peamistest episoodidest, esi- tan laiendatud kava muistendist: ! Jõepere Arukülast Kadrina kiriku poole minnes kuuldakse hale- dat vingumise häält. ! Julge Aruküla noormees leiab sealt luu ja tõstab üles. ! Luu asemele ilmub võõras mees – Rootsi ülik, kes palub end kiriklikult matta. ! Mees kutsub kirikuõpetaja ja täidab väepealikult kuuldud nõu- anded. ! Mees leiab vaskkatla, mis on servini Rootsi taalritega