TARTU ÜLIKOOL KULTUURITEADUSTE JA KUNSTIDE INSTITUUT KIRJANDUSE JA TEATRITEADUSE OSAKOND Kadri Rantanen EESTI SUVETEATER AASTATEL 1995–2005 Magistritöö Juhendaja dotsent Anneli Saro Tartu 2010 SISUKORD SISSEJUHATUS.................................................................................................................... 4 1. EESTI SUVETEATRITRADITSIOON............................................................................. 9 1.1. EESTI SUVETEATER AASTANI 1985 ............................................................................... 9 1.2. SUVETEATER AASTATEL 1985–1995 .......................................................................... 19 1.3. SUVETEATER AASTATEL 1995–2005 .......................................................................... 23 2. RUUM KUI SUVETEATRI OLULINE ARGUMENT .................................................. 31 2.1. TEATRI RUUM KUI TEATRI KESKKOND......................................................................... 31 2.2. REAALSE JA FIKTSIONAALSE RUUMI VAHEKORRAD .................................................... 33 2.3. RUUMI KASUTUSVÕIMALUSED SUVETEATRIS.............................................................. 39 2.3.1. Teatrimaja – leitud koht ..................................................................................... 41 2.3.1.1. Ready-made-ruum ....................................................................................... 43 2.3.1.2. Ruum kui argument ..................................................................................... 44 2.3.1.3. Fit-in-kujundus............................................................................................ 45 2.3.2. Teatritraditsiooniga koht – teatritraditsioonita koht ......................................... 46 2.3.3. Koha vaim ehk genius loci.................................................................................. 51 2.3.4. Frontaalne lavastus – keskkonnateater.............................................................. 56 2.4. VABAÕHULAVASTUSE RUUMI EELISED JA KOMPLIKATSIOONID................................... 61 3. SIIRDEÜHISKOND JA MAJANDUSLIKU KAPITALI RESTRUKTUREERIMINE 66 4. SUVELAVASTUS KUI PROJEKTIPÕHINE LAVASTUS........................................... 76 5. 1995.–2005. AASTAL ETENDUNUD SUVELAVASTUSTE KLASSIFIKATSIOON JA STATISTILINE ANALÜÜS .......................................................................................... 84 5.1. SUVETEATER KUI POPULAARKULTUUR ....................................................................... 84 5.1.1. Heteronoomse dominandiga suvelavastused...................................................... 85 2 5.1.2. Autonoomse dominandiga suvelavastused ......................................................... 89 5.1.3. Suveteatri sildlavastused .................................................................................... 94 5.2. AASTATEL 1995–2005 ETENDUNUD SUVELAVASTUSTE STATISTILINE ANALÜÜS ........ 97 KOKKUVÕTE................................................................................................................... 105 KASUTATUD ALLIKAD................................................................................................. 110 RÉSUMÉ............................................................................................................................ 117 LISA. 1995.–2005. AASTA SUVELAVASTUSTE STATISTILISED ANDMED ......... 121 3 SISSEJUHATUS Taasiseseisvunud Eestis on suveteater järjepidevalt eksisteerinud juba kuusteist aastat ning pakkunud kunstiliselt kvaliteedilt konkurentsi repertuaariteatrite põhihooaja lavastustele. Vaatamata sellele, et eraldiseisvalt on suviseid teatrilavastusi meedias vähemal või rohkemal määral kajastatud (sh peamiselt tutvustavad ja/või retsenseerivad artiklid, ühe või paari hooaja kokkuvõtted ja/või ülevaated), leidub suveteatrit kui omaette nähtust põhjalikult uurivaid publikatsioone vähe. Seega oli käesoleva magistritöö kirjutamise peamiseks tõukejõuks soov analüüsida suveteatrit ehk suvel mängitavaid lavastusi kui terviknähtust, lähtudes võimalikult erinevatest tahkudest (esteetika, ideoloogia, toimimisprintsiibid jms). Suveteatriks nimetan lavastusi, mille klassifitseerimisel tuleb arvestada vähemalt kahe kriteeriumi – aja ja kohaga. Suveteatri mänguperiood on temporaalselt limiteeritud, piirdudes üldjuhul kolme kuuga (juunist augustini), mil statsionaarsed teatrid on suvepuhkusel. Lavastuses kasutatava ruumi ekspluateerimise alusel saab suveteatrit diferentseerida järgmiselt: suvelavastused, mida mängitakse statsionaarsetes teatrisaalides, ning suveprojektid, mis leiavad aset leitud kohas (sh nii sisetingimustes kui ka vabas looduses). „Leitud koht/ruum [---] on iga koht, nii ruumis sees kui väljas, mida kasutatakse etenduseks nii, nagu ta on, ilma seda füüsiliselt oluliselt muutmata“ (Aronson 1981: 3). Kuna ajavahemikul 1995–2005 taasiseseisvunud Eestis loodud suvelavastuste arv oli suur, siis ei olnud töö kirjutamisel eesmärgiks üksikteostele keskendumine ja nende süvaanalüüs, vaid suveteatri üldise arengu ja selle ilmingute kaardistamine. Miks piirduti uurimuses peamiselt 1995.–2005. aasta suvelavastustega? 1995. aastal Tallinna Linnateatri „Kolme 4 musketäriga“ aktiviseerunud suveteater on üheteistkümne aastaga läbi teinud märkimisväärse transformatsiooni – erinevas vanuses ja erineva teatrikogemusega publikule suunatud vaatemänguliste vabaõhuetenduste kõrvale tulid uuest aastatuhandest ka kunstiteadlikuma sihtgrupi ootustega arvestavad suveprojektid. Seega võib tõdeda, et üheteistkümne tegevusaastaga leidis suveteater eesti teatrimaastikul oma nišid ja pärast 2005. aastat ei ole suvises teatritegemises märkimisväärseid muutusi enam toimunud. Aastatel 1995–2005 Eesti erinevates paikades etendunud suvelavastuste rohkus lubab uskuda, et suveteater pakkus huvi nii tegijatele kui ka publikule. Üheteistkümne aasta jooksul produtseeritud suveprojektidele tuginedes käsitlen järgmisi teemasid: suveteatri taastekke eeldatavad põhjused ning arengusuunad; vabaõhulavastuste esteetika ning problemaatika; ruum kui suveteatri (sh vabaõhulavastuse) oluline osa ning suveteatri olulisimad toimimisprintsiibid. Ainese uurimise peamisteks lähteallikateks olid ajavahemikul 1995–2005 etendunud suviste projektipõhiste lavastuste retsensioonid. Teema analüüsimisel tugineti esmajoones lavastuste statistilisele andmestikule, keskendudes peamiselt neljale aspektile: repertuaarivalikule, mängukordade arvule, külastatavusele ja mänguruumi ekspluateerimisele. Suveteatri ruumi eeliste ja komplikatsioonide käsitlemisel toetuti teoreetilise baasi osas järgmiste autorite teostele: Arnold Aronsoni „The History and Theory of Environmental Scenography“ (1981), Marvin Carlsoni „Places of Performance. The Semiotics of Theatre Architecture“ (1992) ja Annette Arlanderi „Esitys tilana. Acta Scenica 2“ (1998). Teoreetiliste seisukohtade illustreerimisel on püütud võimalikult palju lähtuda isiklikust suveteatrikogemusest. Suuliste allikatena kasutati intervjuusid Eesti projektipõhise suveteatri praktikutega (Emajõe Suveteatri juhi Andres Dvinjaninovi (2001, 2007) ja finantsdirektori Maibi Jõeloga (2001), Comedy Productionsi juhi Hannes Villemsoniga (2007), lavastajate Andres Noormetsa (2007) ja Raivo Trassiga (2007) ning kunstnike Iir Hermeliini (2007) ja Jaak Vausiga (2007). 5 Uurimuse olulise osa moodustas töö lõpus välja toodud lisa (1995.–2005. aasta suvelavastuste statistilised andmed), millele toetudes analüüsiti suveteatrit kui omaette nähtust. Suveteatri statistika koostamisel ilmnesid järgmised probleemid: suvelavastuste kaootiline kajastamine meedias ning puudulikud ja/või varieeruvad andmed etenduste arvu ja külastatavuse osas (puudutab ennekõike 1990. aastate lavastusi). Statistiline info pärineb peamiselt „Teatrielu“ kogumikest, kriitikast, ajalehtede kultuuriteadetest, isiklikust kirjavahetusest teatrijuhtidega jne. Harrastusteatrite tegevus jäi üldjuhul allikmaterjalide vähesuse tõttu uurimusest kõrvale. Kuna käsitletaval perioodil kõikide etendunud suvelavastuste statistikat ei olnud võimalik tuvastada, on uurimustöös tegemist kohati ligikaudsete andmetega. Magistritöös on viis peatükki. Esimese peatüki „Eesti suveteatritraditsioon“ eesmärk on anda ülevaade sellest, milline on suveteatri ajalooline traditsioon ja millised on erinevate perioodide peamised ajendid suvise teatrivormi arengul ja/või taandumisel (alapeatükid: „Eesti suveteater aastani 1985“; „Suveteater aastatel 1985–1995“; „Suveteater aastatel 1995–2005“). Kuigi tinglikult võib pidada eesti suveteatri alguseks Lydia Koidula Vanemuise Seltsi hoones jaanipäeval etendunud „Saaremaa onupoega“ (1870), alustati suveteatri ajalugu käsitlevat peatükki Kotzebue „Isaliku ootusega“ (1789), kuna Eesti teatriloo kontekstis on oluline ennekõike just eesti keele jõudmine lavale. Erinevatel ajajärkudel on suvist teatrivormi ekspluateeritud erinevalt, mistõttu saab pea iga kümnendi suvelavastuste puhul tuua välja just sellele perioodile iseloomulikud teemad, autorid, žanrid jms. Põhjalikumalt peatutakse perioodil 1995–2005, sest üheteistkümne aastaga mitmekesistus suveteater nii žanriliselt (alates uuest aastatuhandest jõudsid suvelavadele ka muusikal ja operett), stilistiliselt kui ka kvaliteedilt (suuremates mänguruumides etendunud, peamiselt seiklusromaanidel põhinevate ning visuaalselt mõjusate vaatemängude kõrvale tulid intiimsemates mängupaikades etendunud ja kvaliteetkirjandusel baseerunud kunstiväärtuslikud teosed). 6 Suveteatri mänguruumiga seonduvaid küsimusi ja probleeme analüüsitakse peatükis „Ruum kui suveteatri oluline