Rahvausund tänapäeval, Tartu 1995. ISBN 9985-851-09-9 7. Iversen, J. The Influence of Prehistoric Man on Vegetation. København, 1949. 8. Hastrup, K. Kinship in Medieval Iceland. In: Dansk etnografisk tidskrift. Vol 23. København, 1981, p 332. 9. Euren, G. E. Suomalais-Ruotsalainen Sanakirja. Hämeenlinna, 1860, Lönnrot, E. Suomalais-Ruotsalainen Sanakirja. II. Porvoo, 1930. 10. Toivonen, J. H. Lexica Societatis Fenno-Ugricae XII, 3. 1962. 11. Hamilton, U. Jordpuls, fadernas gatfulla kraft. Skvode, 1986. 12. Mookerjee, A. Zoga Art. London, 1975; Lönnrot, E. Suomalais-Ruotsalainen Sanakirja. II. Porvoo, 1930. LÕUNA-EESTI XIII - XVII/XVIII SAJANDI KÜLAKALMISTUD RAHVATRADITSIOONIS JA USKUMUSTES Heiki Valk. Eesti, Tartu Vaatamata maa ristimisele ja kirikuorganisatsiooni kujunemisele XIII sajandi algusveerandil on Eesti rahvakultuuris säilinud kuni uuema ajani märkimisväärsel hulgal ristiusueelsest ajast pärinevaid kombeid ja uskumusi. Arhailiste joonte pikaajalise püsimise poolest erineb Eesti matmiskombestik oluliselt kesk- ja uusaegse kristliku Euroopa kultuurilisest üldtaustast. Kui Soomes ja Skandi- naaviamaades on ristimise vastuvõtmine toonud endaga peaaegu koheselt kaasa vanade kalmete mahajätmise ja surnute matmise kirikaedadesse, siis Eestis on külade ja talude juures paiknevate külakalmistute kasutamine üldiselt jätkunud ka ristiusu ajal. Kuigi juba XIII sajandi algusveerandil, muistse vabadusvõitluse ajal algas Eestis matmine kirikaedadesse,1 on kogu keskaja ja Rootsi aja vältel nendega paralleelselt kasutusel püsinud ka kohalikud külakalmistud. Viimaste olemus, koht omaaegses kultuurikontekstis ja kiriklik aktsepteeritus jäävad kes- kaja puhul allikate vähesuse tõttu võrdlemisi ebaselgeks. Kui alates Rootsi võimu kehtestamisest (Põhja-Eestis 1583, Lõuna-Eestis de facto 1625) leidub arvukalt kirjalikke teateid kiriku ja Rootsi riigivõimude võitlusest külakalmetele matmise vastu,2 näib kogu katoliku aja vältel kirik olevat säilitanud külakalmete suhtes faktiliselt tolerantse hoiaku.3 Kiriku püüdlustele vaatamata on külakal- mistud väga ulatuslikult kasutusel püsinud kuni XVII sajandi lõpu - XVIII sa- jandi alguseni. Kirikuraamatutes kajastuv ristimiste ning matmiste arvuline su- he ja arheoloogiline materjal kinnitavad ühtviisi, et külakalmistute kasutamine on Lõuna-Eestis üldiselt lõppenud alles 1720. aastatel.4 Nagu allpool näeme, 454 Rahvausund tänapäeval, Tartu 1995. ISBN 9985-851-09-9 leidub rahvatraditsioonis andmeid aga ka hilisemal ajal toimunud matmiste kohta. Külakalmistud paiknevad reeglina liivase või kruusase pinnasega küngas- tel, mille läbimõõt ulatub mõnekümnest kuni sajakonna meetrini. Matusepaigad asetsevad üldiselt nii praeguste kui ka keskaegsete küla- ja talukohtade lä- heduses. Kaugus kalmistu ja samaaegse külaaseme kultuurkihi vahel jääb reeg- lina 100/200 ja 600/700 meetri vahemikku. Kuna külakalmistud asuvad valdavas enamuses kultuurmaastikul ja on tihedalt seotud ka praeguse asustusega, on nad kruusavõtmise, maaparanduse, ehituste, maanteede laiendamise ja põl- lutööde läbi tihti kahjustatud või täielikult hävitatud. Alates 1870. aastatest on külakalmistud tänu sealt pärinevatele esemeleidu- dele olnud arheoloogilise uurimise objektiks. Praeguse seisuga on Eestis vas- tavaid uurimistöid toimunud enam kui 80 ristiusuaegsel külamatusepaigal. Ar- heoloogiliste kaevamiste ja juhuleidude käigus on kogunenud võrdlemisi ula- tuslik andmestik külakalmistute matmiskombestiku kohta, mis käesolevaks ajaks on Lõuna-Eesti osas ka läbi töötatud.5 Põhijoontes vastab see ristiusu tavadele: haudades puuduvad relvad ja suuremad tööriistad ning surnud on enamasti maetud peaga lääne suunas. Siiski võib kombestikus täheldada ka selgeid muinasajast pärinevaid jooni. Nii esineb kõikjal Eestis väiksemaid hauapanuseid, Lõuna- ja Ida-Eestis ka ehteid. Võrumaal võib kohata meeste ja naiste matmist peaga vastassuunas vähemalt XVII sajandi lõpuni. Selgelt muinasaegsete traditsioonidega seostuvat surnute põletamise kommet tuleb Lõuna-Eestis küll väiksearvuliselt ja hajusalt, kuid geograafiliselt võrdlemisi laiaulatuslikult ette kuni XVI sajandini.6 Kuigi külakalmistute seas võib esineda ka lühemaajaliselt, sõdade, taudide või näljahädade ajal kasutatud matusepaiku, kinnitab arheoloogiline materjal veenvalt, et valdavas osas on tegemist regulaarselt ja pikaajaliselt, sajandite vältel kasutusel olnud kalmistutega. Ristiusuaegsed külakalmistud on Eestis väga arvukad: nende hulk ulatub tõenäoliselt ligikaudu kahe tuhandeni. Lõuna-Eestis hõlmab autori uurimispiir- kond Lõuna-Tartumaa, Võrumaa, muistse Sakala ala ning Setumaa lääneosa (Lõuna-Tartumaal Rannu, Puhja, Nõo, Kambja, Võnnu, Rõngu, Otepää ja San- gaste kihelkonnad, Võrumaal Kanepi, Põlva, Räpina, Urvaste, Hargla, Karula, Rõuge ja Vastseliina kihelkonnad,Viljandimaal Suure-Jaani, Kõpu, Viljandi, Paistu, Tarvastu ja Helme kihelkonnad ning Pärnumaal Saarde, Halliste ja Karksi kihelkonnad; Setumaa osas on lähema vaatluse all maakonna sõjajärgsel ajal Eesti NSV külge kuulunud läänepoolsed osad). Käesoleva seisuga on teada 785 kihelkonnakirikust eemal asuvat matusepaika, mille puhul on suure tõenäosusega tegemist kesk- ja rootsiaegsete kalmistukohtadega. Tegelikkuses võib see arv olla veelgi suurem, sest kaugeltki kõik muistised ei pruugi arhiivimaterjalides kajastuda. 455 Rahvausund tänapäeval, Tartu 1995. ISBN 9985-851-09-9 Kuigi külakalmistute kasutamine on Lõuna-Eestis üldiselt lõppenud XVIII sajandi algusveerandil, on mälestused vanadest matusepaikadest elujõus pü- sinud kuni käesoleva sajandi keskpaigani. Mitmesuguseid pärimuslikke teateid külakalmistute kohta võib leida rahvaluulekogudest; vahel on kohaliku rahva seas kuni praeguse ajani alal hoidunud ka elav traditsioon. Asustuspildi muu- tumine, talude tühjenemine ja maaelanikkonna ulatuslik ümberpaiknemine sõja- järgsel ajal on siiski viinud olukorrani, kus põhjalikumaid teateid ja lugusid vanade kalmete kohta võib kohalike elanike käest nüüdisajal kuulda vaid üksik- juhtudel - enamasti piirdub paiga tundmine vaid kohanime või matusepaiga olemasolu konstateerimisega. Paljud veel poole sajandi eest kirjeldatud muisti- sed on praeguseks ajaks rahva mälust täielikult kustunud. Lähemad kümnen- did, mil Eesti küladest kaovad kollektiviseerimiseelse aja talupidajate põlvkon- na viimased esindajad, toovad endaga tõenäoliselt kaasa vastava traditsiooni peaaegu täieliku katkemise. Kõige rikkalikumaid andmeid Lõuna-Eesti külakalmistutega seonduvast rah- vatraditsioonist ja uskumustest võib leida Tartust Kirjandusmuuseumi rahva- luulekogudest. Oluliseks teabeallikaks on ka Kirjandusmuuseumis leiduvad Akadeemilise Ajaloo Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi stipendiaatide poolt 1920. aastatel koostatud kihelkonnakirjeldused, Ajaloo Instituudi arheoloogia sektori arhiiv ning Keele ja Kirjanduse Instituudi kohanimede kartoteek. Üht-teist on käesoleva ülevaate kirjutamiseks lisandunud ka 1984.-1993. aastal autori omapoolsete välitööde käigus. Kuna XIX sajandi II pool tõi endaga kaasa Eesti külades aastasadu põhi- joontes muutumatuna püsinud eluviisi ja mõttelaadi kokkuvarisemise, kujuta- vad olemasolevad materjalid endast vaid väheseid riismeid varasemast, kahtle- mata märksa mitmekesisemast ja rikkalikumast tervikpildist. Analüüsitud ma- terjal pole täiuslik ja esinduslik ka kogumistöö spetsiifikast tulenevalt: kui rah- valuulelised materjalid on suhteliselt informatsioonirikkad, siis arheoloogia- alastes kihelkonnakirjeldustes on piirdutud enamasti vaid ülestähendustega muistise enda ja sealt saadud leidude kohta. Seetõttu on veel tänapäevalgi kohalikelt elanikelt vahel võimalik kuulda uusi andmeid juba 1920. aastatel või varemgi kirjeldatud kalmistute kohta. Vaatamata fragmentaarsusele võimaldab olemasolev materjal siiski saada teatava läbilõike külakalmistutega seonduva rahvatraditsiooni iseloomust. Võib arvata, et üleskirjutatud uskumuslikud teated kajastavad ka keskaegses ja rootsiaegses maailmapildis esinenud arusaamu ega oma olulisi sisulisi erine- vusi: pigem võiksid lahknevused olla kvantitatiivset kui kvalitatiivset laadi. Ühe arvukama pärimuslikku laadi teadete liigi moodustavad rahvapärased andmed matusepaiga kasutusaja kohta. Väga laialt levinud ajamääratlus on kahtlemata rootsi sõnatüvi, mis seostub 1700.-1710. aastal Põhjasõja käigus 456 Rahvausund tänapäeval, Tartu 1995. ISBN 9985-851-09-9 järk-järgult lõppenud Rootsi ajaga. Külakalmistuid tuntakse kui rootsi, root- siaegseid, rootslaste, rootsi sõja, rootsi sõdurite, rootsi rahva või muid sarna- seid nimetusi kandvaid matusepaiku. Vastavat toponüümikat või traditsiooni esineb 116 matusepaiga puhul (14,8%: 19 Sakala alal, 56 Lõuna-Tartumaal ja 41 Võrumaal). Samasse ajaloolisse konteksti langeb ilmselt ka külakalmistute mää- ratlemine sõjaaegsete matusepaikadena või sõjamatustena - vastavat ajamää- ratlust esineb kokku 199 kalmistu puhul (25,4%), millest 67 langeb Sakala, 74 Lõuna-Tartumaa ja 58 Võrumaa arvele. On vähe usutav, et külakalmistupärimuses võiksid olulisel määral kajastuda mälestused varasematest sõdadest: väga tõenäoliselt on ohvriterohke ning vahetult järgnenud katkuga seostuv Põhjasõda varasemad pärimused hajutanud ning varjutanud. Kahtlusteta on sõja iseloomu täpsustavate määratluste seas esikohal rahvapärane rootsi sõja nimetus. Sõnatüve rootsi esineb külakalmistutega seonduva sõjatraditsiooni olemasolu korral kokku 71 juhul (9,0%). Vene-Rootsi sõda mainitakse seevastu vaid 5, poola sõda aga 3 korral. Põhjasõja nime esineb seoses 45 külakalmistuga (5,7%). Jääb ebaselgeks, kuivõrd on siinkohal tegemist rahvaehtsa ja kuivõrd koolihariduse läbi omaks