Neljapäev, 14. juuli 2011 Tsooru kandi rahva teabeleht nr 79 Tsooru mõis, Litsmetsa, Luhametsa, Piisi, Roosiku, Savilöövi, Kikkaoja, Viirapalu Meenutades Viirapalu küla Päkka talu omaniku Aleksander Kikasega. Nad põgenesid Minu nooruses eksisteeris Viirapalu küla hajakülana, 1944. aastal Saksamaale, kus suri Loore ema. Läksid edasi kus oli umbes tosin talu. Need olid vanad talud, mis juba USAsse, kus suri Loore mees, 1978. aastal USAd külastades tsaariajal rajatud. Külast läks läbi Vana-Roosa – Tsooru helistasin New Yorgis Loorele, kelle numbri leidsin telefo- maantee. Tsoorupoolseks piiriks oli Viirapalu metsavahi niraamatust. Ta elas Long Islandil. Tema mälu polnud kõige maja, kus oli küla ainuke telefonipunkt. Pärast seda tulid parem. Los Angeleses helistasin ka tema vennale Harrile, asundustalud. 70 aastat on möödunud ja selle aja jooksul aga isiklikult me ei kohtunud. Kui ma 1993. aastal on palju mälust kadunud, eriti võib olla eksimusi nimedes, kodupaika külastasin, oli talu ehitustest säilunud ainult kui need veel üldse meeles on. Püüan neid kilde meenuta- võssa kasvanud kivimaja varemed. da. Teisel pool oli naabriks Markvardi lesk, tema mees oli Esiteks minu kodutalust, mis oli Pööni Jakobi 25. Mul langenud Vabadussõjas. Tal oli kaks poega, Elmar ja Ago on selle tsaariaegseid plaane 1887. ja 1895. aastast, alla ning tütar Hilda. Elmarist ei saanud asja, tal oli tugev viina- kirjutanud C. Strandberg. Olen sündinud Varstus, kus mi- viga, aga Ago, kes eestistas nime Tammisteks, oli tubli ja nu vanematel oli väike talu, 1929. aastal ostsid nad umbes mõistlik. Hilda abiellus Kikkaoja meier Toomega, pere küü- 40 ha suuruse Pööni Jakobi 25, mille omanikuks oli ditati 1949. aastal. 1993. aastal käisin ka nende pool, Strandberg. Ta jäi oma naisega kohale, sai majja ühe toa. säilinud elumajas elas Hilda koos oma kaksikutest Elumaja oli üsna uus, kolm tuba ja köök, suur õunapuuaed poegadega. ja mitu mesilastaru. Vana reheelamu ühes otsas olid elu- Mujal leidsin varemeid ja tühjust. See kehtib Markvardi ruumid, mida üürisime välja, teises otsas laut ja küün. naabertalu kohta, mille omaniku nimi oli Mõttus. Samuti Mulle tuli vana peremehe kohalejäämine kasuks, kuna ta Tsooru poole viiva tee ääres Paaveli Roosi talu kohta, Saksa võttis minu kohe oma hoole alla ja õpetas lugema, kirju- okupatsiooni ajal põlesid rehepeksu ajal kõrvalhooned, olin tama ja rehkendama. tunnistajaks. Tema naabertalu, Pööni 26, omanik Aliide Talud paiknesid suure metsa ääres. Kord eksis üks mees Taal oli abielus tapmise pärast vangis istunud mehega, keda metsa, leiti küll mõne aja pärast üles, aga jäi vist natuke seepärast tookord meelsamini vältisin. segaseks. Ligem naabertalu oli Pööni-Jaagu 27, kus elas Kaugemal metsa ääres oli kaks Hainide talu. Mul oli hea meie sissekolimisel kaks setu peret, kes olid enda arvates kontakt ühe sealse perepojaga, kes laenas mulle vahetevahel selle ostnud endiselt omanikult, kelle nimi oli Mõtus. See oma jalgratast. Leidsin tema viimases „Pro Patria“ oli lasknud ehitada ilusa kivihäärberi. Uued omanikud ela- väljaandes, Arnold Hain on surnud 26.02.1945 Saksamaal sid vanas talumajas, kivimaja köögiotsas elas selle hoolda- Bad Mergentheimi haiglas. ja pere, mees naisega. Mul oli tihe kontakt selle taluga. Kaugemal metsas oli veel üks talu, mille omaniku nimi oli Ühe pere nimi oli Lina, teist ma ei mäleta, oli venepära- Pill. Rohkem ei tea, lapse maailm pole kuigi suur. Külas sem. Ühe toa hõivas ühe setu pere vanem poeg Mihhail olid mitmed ühisüritused-talgud, kus sai eriti noorem rahvas Lina, aga kaks ilusat suurt tuba seisid tühjadena. Ärklikor- kokku. Näiteks sõnnikuvedu ja rehepeks. Olid kindlad reeg- ral oli ka üks tuba, kus nägin kord palju raamatuid. lid, töö panuse asjus pidi olema tasakaal. Rehepeksumasin Mõlemas peres oli üks minuvanune poiss, üks Vassili töötas traktori abil, Saksa okupatsiooni ajal pandi jälle käiku (Lina), teine Dimitri. Nad olid minu head mängukaaslased vana isesõitja-lokomobiil. Just selle sädemetest sai alguse ja nende kaudu sain heita pilgu nende õigeusu kommetega eespool mainitud tulekahju. … perede tavadesse. Peale selle tõime tihti vett nende kae- Vello Helk vust, kuna meie oma, mis paiknes orus, polnud nii puhta Birkerød/Taani 19.08.2010 veega. Tekkis aga probleeme nende ostulepinguga. Ma ei tea Pühapäeval, 24. juulil kell 12 toimub Viirapalu põhjust, aga tulemuseks oli, et nad pidid välja kolima ja külapäev. 1938. aastast on omanikuna märgitud endise omaniku Võ- Tuleme kokku, et jätkata meenutustega Viirapalu kü- ru gümnaasiumi lõpetanud tütar Loore Mõtus, kes andis last. Avame Punaku taluõuele rajatud spordiväljaku. talu rendile. Ma lõpetasin just sel aastal Lepistu algkooli ja Tsooru rahvamaja taidlejate poolt on väike kontsert. tahtsin minna Võru progümnaasiumi, aga selle jaoks oli Spordime. mul vaja inglise keelt. Loore andis mulle inglise keele tun- Valime ka Viirapalu külavanema. de, aga lõpuks eelistasin ikka reaalkooli. Loore abiellus Lepistu kooli meenutades 10. Hele Aidma liialt range ja ei mõistnud alati nende muresid. Andestage. Kui ma 1965. a Lepistu koolimaja uksest sisse Kõik te olite mulle kallid, kuid südame külge jäi mulle astusin, käis majas hoogsalt remont: värviti seinu, tõmmati kõige rohkem mu viimane klass Lepistus. Elasin üle oma tapeeti, sagiti edasi-tagasi. Mind võttis vastu direktor elu suurema vapustuse. Tundsin oma laste tuge igal sam- Aksel Koppel. Ta jättis kohe mulje, et teda võib usaldada. mul. Aitäh! Kallistan teid kõiki. Tänan südamest kõiki Nii oligi: ta oskas delikaatselt nõu anda, oli Tsooru ja häid inimesi, kes meie peret sel raskel ajal toetasid. Süda- Lepistu hing, aktiivne kõiges, nõudlik, samas väga soe mest täname. inimene. Sama soe ja mõistev oli tema abikaasa Õpetasin teid, kallid lapsed, seda ilusat oma eesti keelt bioloogiaõpetaja Endla Koppel. Kohe meenub korras armastama, hoidma ja kirja panema. Mul on südames rõõ- kooliaed, kasvuhooned ja unustamatud ekskursioonid. mus tunne: andsime välja 4 mahukat almanahhi teie võr- Ekskursioonid olid harilikult kolmepäevased. Põnevad, ratute töödega. Iga uue raamatu ilmumisel pean hinge kin- täis kohtumisi huvitavate inimestega, uued tundmatud ni: äkki on kaanel mulle mõni väga tuttav nimi. Mõtlen, kohad, ootamatud olukorrad, põnevad seiklused ööbimis- kui paljudest teist oleks võinud kirjanikud saada või saa- kohtades ja pärast selle kõige kirjapanek . vad veel. Edu teile. Kõik need ekskursioonid võimaldas koolile Sverdlovi- Pean rääkima veel eraldi võru keelest. Tsooru kandi rah- nimeline kolhoos tasuta. Samuti võimaldas kolhoos meile vas armastab rääkida võru keelt kaupluses, kodus, naabri- tasuta bussi teatriskäikudeks, tasuta koolilõuna kõikidele tega, lastega. Te ei häbene oma eriliselt kõlavat ja varjun- õpilastele. diterikast keelt. Hoidke oma keelt, see on suur varandus, Kooliaed ja kogu kooli ümbrus on Lepistus alati olnud mis on päritud oma vanematelt, vana-vanematelt. Et võru- laitmatult korras. Selle eest hoolitsesid lapsed, õpetajad, kesed ei kaoks, et võru keel ei kaoks - see on meie, võro- kogu kooli personal. Lapsed käisid suvel kuus või rohkem- keste ülesanne. gi korda kooliaias tööl, kuigi samal ajal ootas neid kodus Kõige esimese võrukeelse töö kirjutas Riina Jõela sada tööd, ootas kolhoosi peedipõllu kõplamine. Aga see (Kööts), mis ilmus Võru rajooni almanahhis „Silmapiir“ oli vajalik töö, et öelda, meie kooli aed on korras. Sealt 1984. aastal. See oli ainukene võrukeelne töö selles alma- kujunes arusaam: töö on mõnus. nahhis. Siis aga hakkas ilmuma almanahh „Mino Võru- Palju tööd oli igal kevadel ka mahuka kuuri täitmisel maa“, kus trükiti ära paljude Lepistu laste põnevad, oma- küttepuudega. Kõigepealt oli kogu kooliõu täis veetud pärased jutud enda, oma vanemate ja vanavanemate elust, pikki puid. Lapsevanemad käisid neid tükeldamas ja lõh- tööst, seiklustest. Seal on sees terve selle kandi ajalugu. kumas. Nüüd algas laste töö. Naljakas oli jälgida, kuidas Vanematelt oleme pärinud talupoja mõtlemisviisi, kom- puud vupsasid edasi mööda pikka inimketti õuest kuuri bed, tantsud, mälestused. Olen tänulik, et mu kõrval olid järjest kõrgemale ja kõrgemale puuriida otsa. Nii oli käsil omale tööle ja kultuurile pühendunud inimesed nagu Ak- korraga mitme riida ladumine. Ja neid riitu mahtus kuuri sel Koppel, Meida Hain, Kaja Norman, Mare Mägi, Aini palju. Lõpuks oli õu tühi ja puud ootamas sügist. Järvpõld, Koidula Kuus ja palju-palju lapsi, kes pidid jälle Tööga seoses pean rääkima ka ühest lihtsast, tagasihoid- ja jälle oma õppimise kõrvalt lihvima uusi tekste, uusi likust, töökast ja kõike märkavast inimesest Lepistus- tantsusamme, särama pealtvaatajatele. Pärja Maisist. Ta tuli kohe su juurde ja näitas ette, kuidas Räägin ka mõnest naljakast juhtumist oma töös. Sügisel on vaja teha mõnd praktilist tööd. Ise ütles: „ Tee süda- saadeti mind lastega kolhoosipõllule kartuleid võtma. Üks mega.“ Nii õpetas ta ka lapsi tööd tegema. heledapäine vallatu poiss püüdis minu tähelepanu võita Meil olid toredad, töökad kokad. Meie kooli supid olid kartulite laialipildumisega. Kahjuks ei teadnud ma veel ta väga maitsvad. Supp tõsteti kaussidega lauale ja kõik sõid nime. Kõik hüüdsid teda Kanaks, siis nii minagi. Nägin niipalju, kui palju keegi soovis. kelmikat helki mõnegi silmis. Kui klassipäeviku lahti te- Direktoritest Lepistusse jättis nähtava jälje Aini Järv- gin, nägin: Kikas. põld, kes puistas uusi ja põnevaid ideid nagu varrukast. Meenutan ka oma esimest kodukülastust. Õppenõuko- Me, õpetajad, polnud ta pööraste ideedega sageli kohe gus otsustati, et pean külastama kahe poisi kodu