HIIUMAA KOHANIMED Marja Kallasmaa HIIUMAA KOHANIMED Toimetanud Eevi Ross Eesti Keele Sihtasutus Tallinn 2010 Toetanud Haridus- ja Teadusministeerium Eesti Keele Instituudi baasfi nantseerimine Raamat on valminud ETF grandi nr. 6743 raames Küljendanud Merle Moorlat © Marja Kallasmaa, Eesti Keele Instituut 2010 Trükitud AS Pakett trükikojas ISBN 978-9985-79-305-3 5 Sissejuhatus SISSEJUHATUS Hiiumaa kohanimeraamatu eesmärk on avaldada Eesti Keele Instituudi kohanime- kartoteegis säilitatav Hiiumaa materjal. Kihelkonniti on see esindatud järgmiselt: Emmaste 2717 sedelit, Käina 2972, Pühalepa 3500, Reigi 5071 sedelit. Esimene kartoteeki jõudnud kohanimekogu pärineb aastast 1926, viimane aas- tast 1995. Eesti Keele Instituudis säilitatava Hiiumaa kohanimematerjali usinaim koguja on olnud Lehte Tammiste (Rannut) rohkem kui 3000 sedeliga. 1000–2000 nimesedelit on loovutanud Elli Küttim ja Jaak Peebo, 500–1000 August Juursalu, Marja Kallasmaa, Elfriede Paas, Leida Püss, Mihkel Tedre ja Gustav Vilbaste. Väikesi kogusid on esitanud veel Ella Aidas, Lembit Kaibald, Paul Kokla, Anne Kriisemann, Jekart Kõmmus, Juta Küttim, Sirli Laius, Joonas Meiusi, Helmi Mih- kelson, Ester Männamaa, Pauline Palmeos, Alide Raudsepp, Jüri Uustalu ning TÜ üliõpilased Ille Pühvel ja Marju Mikkel. Ligi 70 aasta jooksul nii kutseliste murde- kogujate kui ka Emakeele Seltsi korrespondentide jt. kaudu kogunenud materjal on arusaadavalt keeleliselt ebaühtlane. Vasturääkivusi esineb ka sisus, eeskätt talude külakuuluvuses. Selles raamatus on lähtutud eeskätt infost, mis on Eesti Keele Ins- tituudi murdearhiivi Hiiumaa kogudes keelejuhtidelt kuuldeliselt kogutud. Kogumistihedus on saarel ca 11,6 sed/km² (Hiiumaa ja laiud koos), seega on see alla Eesti keskmise, kuid tuleb arvesse võtta, et Hiiumaa asustus on koondunud peamiselt saare rannikule, keskosa valdab enamasti mets. Asustatud rannikualadel on nii nimetihedus kui ka kogumistihedus suurem. Eesti Keele Instituudi ja Emakeele Seltsi materjalile on lisatud ka Eesti põhi- kaardil avaldatud Hiiumaa kohanimed. Keelest Hiiu keel kuulub Põhja-Eesti murderühma saarte murdesse. Traditsiooniliselt seisu- kohalt vaadates koosnes Hiiu keel neljast murrakust: Emmaste, Käina, Reigi ja Pühalepa murrakust, mis eristusid selgesti veel enne Teist maailmasõda. See sõda, mille käigus palju rahvast saarelt lahkus ja teine osa rahvast paljudel juhtudel saarel elupaika vahetas, ajas murrakud segamini. Ka järgnenud ühiskondlikud muutused, sisseränne ja kirjakeele pealetung on murrakuid nivelleerinud. Saarte murde kõige iseloomulikumaks jooneks on peetud omapärast kõne- meloodiat (Lonn, Niit 2002: 11). Hiiumaal on laulev intonatsioon tugevam kui Sissejuhatus 6 Saare maal. Valdavalt on saarte murdes toimunud muutus õ > ö, ka Hiiumaal, kus seda arvatavasti on soodustanud rootsi keele mõju. Käesolevas raamatus on märk- nimed esitatud rasvastena kirjakeele vahenditega, millele järgneb kursiivis lihtsus- tatud häälduslik nimekuju, kui see kirjakeelsest erineb: Kõlunõmme kölunömme. Kui kirjakeelsest variandist erineb vaid üks nimeosa, siis esitatakse häälduses vaid see: Kõrgelaid körge-.̀ Abimärksõnades on ö-list hääldust rohkem märgitud. Konsonantismist tuleb kohanimedega seoses märkida järgmist: 1) Hiiu- maal on sõnaalgulised kl, kr võinud säilida: Klammi, Kleemu, Klemmi, Klötsimägi, Kreiandi, Kriipsu, Kroogi, kuid Leemeti, Leemendi < Clement(ius). 2) Isikuti on veel säilinud algne *tk: Pitka-nimed. 3) Helilise konsonandi ees on algne silbi- lõpuline klusiil vokaliseerunud: Mounuse < Magnuse, Nauri, vrd. Käi Phl naur ’naeris’. 4) Sõnuti on liite -ka(s) asemel liide -ja(s): Jalajasuu, või on liide -ka(s) vahelduses liitega -k : -ku (-gu): Alliguoja, Kadaku. 5) Dentaalklusiil d on kadunud esimese silbi lühikese vokaali järel: Söaaugud ’Sõjaaugud’, *Sääsepao. 6) Vokaali järel nõrgas astmes võib klusiil olla allunud muutusele: aid : aja ’aed’, laid : laju ’väike saar’, või olla kadunud: lao, lau. 7) Sõnaalguline h on säilinud Pühalepa murrakus ja Reigi murraku põhjaosas. 8) Labiaalkonsonandi ees n > m: Ombumägi < oun ’õun’ . 9) Hiiumaal on murdekeeles toimunud muutus hj > h, samas on kõr- ged vokaalid võinud h ees madalduda. See on tinginud eriarvamusi nime Pühalepa (häälduses Pöhalepa) etümologiseerimisel, sest nii sõnast püha kui ka põhi võib olla genitiiv pöha. 10) Konsonandile järgnenud v on kadunud i eest (järi : järve: Kolga järi, sari : sarve: Saripeks, aga Sarve k.) ja h järelt (Tohvri võib isikuti hääl- duda Tohri), a-tüveliste noomenite nominatiivis on konsonandile järgnev v > u: nasu : nasva, söru : sörva ’serv’. Kohanimedes on nominatiivne kuju võinud üldis- tuda ka nime aluskäändesse: Söru. 11) Liites -ik esineb vaheldus -k : -gu: Kuusiku ~ Kuusigu. 12) Hiiumaa murrakutes ei ole palatalisatsiooni. Siin väärib märkimist, et jälgi palatalisatsioonist on leida. Näit. Kärdlas asuv Lodju mets, mis põhikaardil on ekslikult saanud nime Lodja mets, on tõenäoliselt saanud nime sõnast lodu, mille d on olnud palataliseeritud, palatalisatsioon on kompenseeritud j-ga. Hiiumaa hinge- revisjonidest võib leida palatalisatsioonile viitavaid kirjapanekuid mehenimedest: Emm Õngu 1811 Peint ’Pent’, Käi Kogri 1795 Peindi Iaak, Phl Puliste, Sääre 1782 Peirt ’Pärt, Pert’, Mairt ’Mart’, Hagaste 1795 Peindi Hinder. Hiiumaa murrakute vokalismi iseloomustab peale õ > ö ka reduktsioon. Reduktsioon haarab harilikult pikema sõna kolmanda rõhutu silbi ja teise silbi vokaalid, kui esisilp on ülipikk. Vokaal võib muutuda indiferentseks häälikuks d, mis võib aluseks olla mitmesugustele metanalüüsidele. Reduktsiooni tõttu on raske tuvastada sõna tüvevokaali, morfoloogiliste tunnuste, liidete ja mõnikord isegi pearõhulise silbi vokaale. Näiteks nimi Allika võib häälduda kujul allika, alliga, 7 Sissejuhatus alligu, allige, alligə, vrd. Kadaku; Jõera kujul jööre ~ jääre ~ jööra; Järvetse ~ Järvetsi; Luidja häälduskuju sageli luidè ; Metsumbaia võib häälduses olla met̀ same või metsum̀ ba. Vokaal võib isegi sõna lõpust kaduda (Lonn, Niit 2002: 33): (h)einam ’heinamaa’, karjam ’karjamaa’, tulim ’tulima(a)’: Heiste-Tõnise tulim = Tõnismaa tulim, ?Hingammets, Karetsilm < Karetesilm. Hiiumaal on algupärane ou sõnuti säilinud positsioonis, kus mandril on au, õu: oun ’õun’, oue ’õu’, samas esineb eriti Reigis ka labialisatsioonist tingitud au > ou: Mounuse < Maunuse < Magnuse, Oukniit. Kohanimedes esineb vaheldus laugas ~ löugas ~ lougas ’laht’ ja lauk ~ löuk ~ louk ’loik’. Esimese silbi i võib olla nimeti ja isikuti labialiseerunud: Krüsteni, Krüstna- Miili, Sülde; põllunimes Armuodra maad on u mõjul labialiseeritud a muutunud o-ks, luues sellega eeldused rahvaetümoloogiaks. Kohanimedele on iseloomulik ka ebareeglipärane lühenemine, eriti nimede tei- ses komponendis: Aapsluaugud: -slu- < salu, Arapsi: -psi < -pääksi, Haldreka < Haldi-Erika, Hausma < Hagulaks v. Hagulaasma, Jaaniku < Jaani-Jaagu, Jüri- basüld < Jüriparasüld, Kaibaldi: -ldi- < -põlde, Kalana < Kalanina, Kiivera < Kivivare, Kootsra < Kootsaare, Määvli < Mäevälja, Nurste < Nurmiste, Ogandi < Oganiidi, Pendedu < Pendi-Aadu, Penderna < Pendi-Jürna, Pildimeraba < Pildi- nõmme raba, Soere ~ Soera < Sooääre. Kontaktidest Võrreldes Saaremaa kohanimedega on Hiiumaa nimed nooremad ning valdavas osas apellatiivilähedasemad, kohanimedes esinevad isikunimed esindavad samuti enamasti isikunimede hilisemaid kihistusi. Vaid väheste külanimede ja üksikute loo- dusnimede esmamainingud ulatuvad küllalt kaugele aegade hämarusse, 16. sajan- disse, väga üksikud veel kaugemale. Enamik varasemasse aega laskuvaid külani- mesid on alguse saanud üksiktalust. Tõenäoliselt lähtus Hiiumaa algasustus suuresti Saaremaalt. Arheoloogili- sed leiud kinnitavad asustuse olemasolu saarel neoliitikumist alates, kuigi vanim Hiiumaad mainiv ürik aastast 1228 nimetab seda tühjaks saareks (insula deserta). Maade jagamisel 1254 jäi Liivimaa Ordule Hiiumaa kirdeosa: Kassari ja ran- nik Vaemla jõest nüüdse Hiiessaare Silmakivini. Saare-Lääne piiskopile jäi ran- nik Sõrust Vaemla jõeni. Ülejäänud rannik jagati hiljem. Piiskopi aladel kujunes 13. sajandi jooksul Käina kihelkond, ordu aladel Pühalepa kihelkond, hilised on Reigi – 1627 ja Emmaste 1866. Hiiumaa oli tõenäoliselt Saaremaa Karja ja Pöide kihel- konna tagamaa, tänapäevani annavad seotusest Saaremaa mitme piirkonnaga tun- Sissejuhatus 8 nistust kohanimed. Hiiumaa tihedam asustus arvatakse olevat kujunenud alates 13. sajandi keskpaigast just Saaremaa, Muhu ja mandri põgenikest. Saarte ident- seile või sarnaseile kohanimekujudele on juhtinud tähelepanu juba Paul Ariste (1938, 1974), leides Pühalepa kohanimedele vasteid peamiselt Muhust, Pöidelt, Jaanist ja Kihelkonnalt, seega endistelt ordualadelt, ainult Phl Sakla homonüüm leidub Valjalast. P. Ariste Pühalepa nimepaare: Phl Hanikatsi laid ja Pöi Anikatsi pank, Phl Harilaid ja Khk Harilaid, Phl Hellamaa k. ja Muh Hellamaa k., Phl Kallaste pank ja Muh Kallaste k., Phl Kerema(a) k. ja Mus Keremaa niit, Phl Kukka k. ja Pöi Kukaste mägi, Phl Kõlunõmme k. ja Pöi Kõllu laht, mägi, Phl Randvere mõis ja Pöi Randvere k., Phl Undama k. ja Khk Undva k. Mujalt Hiiumaalt on Ariste esitanud Käi Hatu k. ja Pha Atu k., Rei Heiste k. ja Pha Eiste k., Rei Keskri < Keskvere ja Kaa Keskvere k., Rei Kõpu ja Mus Kõpu, Käi Selja k. ja Krj Selja k., Emm Taterma(a) k. ja Kär Taterselja k., Emm Viiri k. ja Muh Viiraküla (see paar on osutunud juhuslikuks häälikuliseks sarnasuseks), Emm Leisu k. ja Krj Leisi, Rei Lilbi k. ja Vll Lilbi k., Rei Meelste k. ja Vll Meeliste t. Kuidas suhtuda niisugustesse paarikutesse? Suurim tõestusjõud Hiiumaa koha- nimede siirikuiks pidamiseks