Tartu Ülikool Ajaloo ja arheoloogia instituut Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond Kunstiajaloo osakond Brita Karin Arnover Mõisaarhitektuuri kaitse ja restaureerimismetodoloogia kujunemine Eestis interjöörmaalingute näitel Magistritöö Juhendajad Hilkka Hiiop PhD ja Anu Ormisson-Lahe MA Tartu 2017 SISUKORD SISSEJUHATUS ........................................................................................................................ 4 I KONSERVEERIMISTEOORIA KUJUNEMINE............................................................... 10 1.1. Konserveerimisteooriate kujunemine alates 18. sajandist ......................................... 10 1.1.1. Arheoloogiline lähenemine..................................................................................... 13 1.1.1.1. John Ruskin.......................................................................................................... 13 1.1.1.2. William Morris ja SPAB ..................................................................................... 15 1.1.2. Stiililine restaureerimine......................................................................................... 16 1.1.2.1. Eugène Emmanuel Viollet-le-Duc....................................................................... 16 1.1.3. Klassikalised restaureerimisteooriad ...................................................................... 17 1.1.3.1. Cesare Brandi....................................................................................................... 18 1.1.4. Teaduslik konserveerimine ..................................................................................... 20 1.2. Rahvusvahelised hartad ja kokkulepped........................................................................ 23 1.2.1. Veneetsia harta........................................................................................................ 24 1.3. Mõistetest....................................................................................................................... 26 II PÄRAND JA RESTAUREERIMISTEGEVUS EESTI NSV-s MÕISATE NÄITEL ....... 29 2.1. Sissejuhatus peatükki..................................................................................................... 29 2.2. Arhitektuuri ja ehitismälestistega tegelevad ametkonnad ............................................. 34 2.3. Arhitektuuri kaitse ja restaureerimismetodoloogia kujunemine.................................... 35 2.3.1. Sõjajärgne periood (1940–1950) ............................................................................ 36 2.3.2. Uue funktsiooni jaoks kohandamine (1960. aastad)............................................... 39 2.3.3. Teaduslik restaureerimine (1970–1990) ................................................................. 42 2.4. Lahemaa rahvuspark ...................................................................................................... 46 2.4.1. Palmse..................................................................................................................... 50 2.4.2. Sagadi ..................................................................................................................... 52 2 2.5. Tähelepanekuid nõukogudeaegsest restaureerimisest ................................................... 54 III TÄNAPÄEVANE INTERJÖÖRMAALINGUTE RESTAUREERIMINE MÕISATE NÄITEL .................................................................................................................................... 56 3.1. Muutustest pärandikaitses ja restaureerimispraktikas pärast taasiseseisvumist ............ 56 3.2. Eesti mõisate interjöörimaalingutest.............................................................................. 64 3.2.1. Mõisamaalingute restaureerimisest ........................................................................ 68 3.2.1.1. Aruküla mõis ....................................................................................................... 69 3.2.1.2. Kiltsi mõis............................................................................................................ 71 3.2.1.3. Väätsa mõis.......................................................................................................... 74 3.2.1.4. Anija mõis............................................................................................................ 77 3.2.1.5. Suure-Kõpu mõis ................................................................................................. 79 3.3. Järeldusi ......................................................................................................................... 82 KOKKUVÕTE ......................................................................................................................... 85 ZUSAMMENFASSUNG ......................................................................................................... 88 KASUTATUD MATERJALID................................................................................................ 91 LISAD……………………………………………………………………………………….100 3 SISSEJUHATUS Pärand osa ühiskonna mälust ja igapäevaelust. Ehituspärand on materiaalne kultuuripärand, seega füüsiliselt tajutav ja seetõttu lihtsamalt kaitstav. Pärand ja selle säilitamise viis vajavad mõlemad põhjendamist. Restaureerimistegevuse planeerimine, objektide valik ja meetod on olnud Euroopas 19. sajandist alates rahvusliku identiteediloome osa ja ühtaegu selle väljendus. Tsiteerides muinsuskaitsespetsialisti Riin Alatalu: „See, mida ja kuidas on muinsuskaitse eri aegadel esile tõstnud, milliseid mälestisi on restaureeritud, kujundab inimeste ettekujutust ajaloost ja püsiväärtustest.“1 Alahinnata ei saa selle poliitilist laengut. Pärandi kui (poliitilise) konstruktsiooni ilmekaid näiteid leiab Eesti NSV-st, mil suudeti ületada ideoloogiline konflikt riikliku poliitika ja rahvuslike huvide vahel. Selle selgemaks näitlikustamiseks on siinses töös ette võetud baltisaksa arhitektuur – mõisad – mille mõtestamises toimunud põhjalikke muutusi on võimalik vaadelda vaid paarikümne aasta lõikes. Pärandikultuuriks tunnistamine on aga pidev ja aktiivne protsess, mille otseseks vahendajaks on praegune Muinsuskaitseamet, kuigi laiemat narratiivi luuakse ka kogu ühiskonnas. Nii restaureerimiseks valitud meetod kui ka objekt peegeldavad pärandipoliitikat ja sügavamaid tõekspidamisi, mis on välja kujunenuna jõudnud tänapäevasesse universaalsesse vormi – vormi, mis elimineerib ajaloopildi moondumise ja jätab piisavalt vabadust, et konkreetsele objektile leitaks sobivaim lahendus. Taasiseseisvumisjärgselt on baltisaksa mõisahoonete väärtustamine hoogustunud, paljud peahooned on ostetud eravaldusse. Korda tehtud mõisate arv on ületamas hüljatud peahooneid.2 Seoses Euroopa Majanduspiirkonna mõisakoolide programmiga on mitme Norra toetusest loodud rahastusprogrammi toel saadud terviklikult restaureerida nii mõnigi mõisahoone, mis on maapiirkondades koolina kasutuses. Mõisakoolide programm on seda märkimisväärsem, et mitmed neist koolidest on asunud mõisahoonetes juba Eesti Vabariigi algusaastatest, aimatama seejuures hoone ajalugu ja mida interjöörid õlivärvikihtide all peidavad. Paljudes koolides ei oldud tehtud põhjalikke, hoonet säästvaid remonte, vaid need olid hädapäraselt kohandatud uuele funktsioonile. Antud programmi toel võimalikuks saanud restaureerimine avas hoonete originaalviimistluse ja seinamaalingud, andes seeläbi koolihoonele väärtust juurde. Uued leiud võimaldavad teha selgemaid üldistusi ja kinnitada varasemaid teadmisi. 1 Alatalu, Riin. „Kus keiakse, senna jäävad jälle…“: Muinsuskaitse kui rajaleidja ja teejuht. – Akadeemia nr 12, (Tallinn : Kultuurileht), 2013, lk 2191. 2 Ibid., lk 2200. 4 Baltisaksa mõisad olid oma perifeersest asukohast hoolimata esinduslikud kodud, mis pidid nii väljast- kui seestpoolt väljendama omaniku hiilgust, eruditsiooni ja minevikku. Selle esmased ruumid (vestibüül, saal, salong, söögituba,) olid jõuka elujärje edasiandmiseks dekoreeritud maalingutega, mis kandsid ajastu maitset. Kui hoone eksterjööri korrastamisel saab lähtuda vanadest plaanidest, joonistest või fotodest, siis interjööridest, sh maalingutest , on palju vähem jäädvustusi ja materjale, mistõttu tuleb tugineda vaid säilinud fragmentidele. Igal objekti puhul peavad tellija, arhitekt ja restauraator tegema valiku: kas jääda truuks ajaloolisele algmaterjalile või lisada atraktiivsust tänapäeva maitse järgi? Maalifragmentide avastamisele ei järgne automaatselt kohustus maaling välja puhastada ja seda eksponeerida, küll aga tuleb säilitada võimalus selle avamiseks tulevikus. Käesoleva töö teoreetiline osa toetub restaureerimisteooria võtmetekstidele. Neist olulisimad on Jukka Jokilehto ajalooline ülevaade („Arhitektuuri konserveerimise ajalugu“), John Ruskini „Arhitektuuri seitse lampi“, Cesare Brandi „Theory of Restoration“ ja Veneetsia harta, mis avavad teema tausta. Siin antakse ülevaade paralleelselt arenenud teooriatest, mis kõik on omal viisil mõjutanud ja mõjutavad mälestiste kaitsepoliitikat ja pakuvad järgnevates peatükkides võrdlusmomenti. Teise peatüki näitel juhitaksegi tähelepanu asjaolule, et teoreetilised kavatsused ja praktiline teostus tegelikkuses tingimata ei ühti. Magistritöö teises peatükis, kus käsitletakse kronoloogilises järjestuses Nõukogude Eesti restaureerimisproblemaatikat ja suhtumist mõisaarhitektuuri, on tuginetud tolleaegsele perioodikale, peamiselt kultuurilehele Sirp ja Vasar, aga ka spetsiifilisemale arhitektuuriajakirjale Ehitus ja Arhitektuur, ning sel ajal ilmunud mitteperioodilisele kirjandusele. Huvitavat uurimismaterjali on pakkunud mälestused