Read Ebook {PDF EPUB} Põrgupõhja uus Vanapagan by A.H. Tammsaare Põrgupõhja uus Vanapagan by A.H. Tammsaare. A. H.Tammsaare (pseudonüüm, õieti Anton Hansen; 30. I 1878 Albu vald, Järvamaa – 1. III 1940 Tallinn), kirjanik, kirjandus- ja teatrikriitik. Vanemad talunikud. Õppis 1898–1903 Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ning 1906–07 ja 1907–11 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Töötas 1903–05 Tallinnas Teataja toimetuses ja arvustas Estonia, Lootuse, Valvaja, Pandorini jt seltside näitemänge ning Tallinna saksa teatri lavastusi ja külalisetendusi, oli 1905–07 tööl ajalehtede Sõnumed, Vaatleja ja Tulevik juures. Analüüsis 1913 Noor-Eesti „Teatri-raamatus” võrdlevalt Estonia ja Vanemuise kutselist teatrit. Kirjutas 1920. ja 1930. aastatel poleemilisi ja analüüsivaid teatrialaseid artikleid. Aastast 1921 on tema loomingu põhjal loodud üle 100 teatrilavastuse (sh Valter Ojakääru ooper „Kuningal on külm”, 1967, ja Eino Tambergi ballett „Poiss ja liblikas”, 1963), kuuldemänge, telelavastusi („Rudolf ja Irma”, 1985; „Ma armastasin sakslast”, 1997) ning filme („Põrgupõhja uus Vanapagan”, 1964, „Indrek”, 1975, „Kõrboja peremees” 1979, kõik Tallinnfilm). Palju on tehtud dramatiseeringuid tema romaanidest, alates „Tõe ja õiguse” I osa järgi „Vargamäe” (1932, dramatiseerija Andres Särev). Palju kordi on dramatiseeritud ka tema novelle ja jutustusi. Ausammas Albus (1936) ja Tallinnas (1978), majamuuseum sünnikodus Tammsaarel (1958) ja Tallinnas (1967). Põrgupõhja uus Vanapagan by A.H. Tammsaare. Kirjandusse tuli Tammsaare 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega ("Kilgivere Kustas", "Mäetaguse vanad", "Käbe-Kaarli noor naine", "Kaks paari ja üksainus" (1902), "Tähtis päev", "Vanad ja noored" (1903), "Raha-auk" (1907)). Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist Juudit (1921) ja romaanist Kõrboja peremees (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan Tõde ja õigus (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan Põrgupõhja uus Vanapagan (1939) ja näidend Kuningal on külm (1936). Ajapikku omandas Tammsaare looming suure psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise teravuse, rikastus kunstiliselt ja mitmekesistus elukujutuse poolest. Ta on 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid. Samas ei piirdunud Tammsaare temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid. Lisaks romaanidele on Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui publitsistikat. Kuuldemäng: A. H. Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan» Et saada põrgusse hingi, tuleb Vanapaganal elada maa peal Põrgupõhja talus sureliku inimese elu. Paraku on tema naabriks Kaval-Ants. Kas inimene saab ausa tööga õndsaks? Dramatiseerinud ja raadiole seadnud Voldemar Panso. Lavastaja Draamateatris Priit Põldroos. Näitejuht raadios Leo Martin. Helirežissöör Eero Sepling. Osades: Jürka – Arno Suurorg. Juula – Lisl Lindau. Kaval-Ants – Kaarel Karm. Maia – Evi Rauer. Kusta – Olev Tinn. Politseinik – Franz Malmsten. Kohtunik – Olev Eskola. Kirikuõpetaja – Aado Hõimre. Advokaat – Jüri Järvet. Peeter – Rudolf Nuude. Jutustaja – Leo Martin. Raadioteater 1953. Põrgupõhja uus Vanapagan by A.H. Tammsaare. Kuid siiski kumb? Filmi tegemisel on palju lähtutud raamatu tekstist. Enamik tegevusest toimub sarnaselt raamatuga, erinevad ainult üksikud juhtumid (nt Kaval-Antsu lõpp). Tegelaste dialoog on võetud enamasti otse raamatust. Erinevus seisneb siiski selles, et raamatus on tegevust palju, kuid filmis on välja toodud ainult olulisem. Soovitan kõigil läbi lugeda raamatu, see on seda aega väärt. Film küll toob esile põhilised probleemid, kuid raamatu hinge ei saa ekraniseerida. Raamatus mulle meeldis, kuidas peamised tegelased olid Vanapagan ja Kaval-Ants, kes mõlemad on tuntud eestlaste rahvajuttudest. Selgelt tuli välja, et Jürka ehk Vanapagan on rumalam ning Kaval-Ants "targem" pool. Vanapagan tahtis ainult õndsaks saada, ta ei soovinud kellelegi kurja. Kahjuks kasutas seda kohe ära Ants, kes oskas valetada samamoodi nagu hingata. Raamatus on kõik arusaadav ning tegevust on palju. Põnev lugemine. Filmi puhul mulle meeldib, et see on hästi raamatulähedane. Muudetud on mõneti tegevuste järjekorda ning mõni sündmus on hoopis teisiti, kuid põhitegevus on siiski sama. Välja on jäetud palju, aga tähtsam on ära toodud. Kas raamat või filmi? Kindlasti raamat, sest seal on tegevust rohkem ning mulle meeldib, kuidas Tammsaare on selle loo kirja pannud. Kui pole aega raamatut lugeda, siis sündmustikust saab aimu ka filmist, aga raamat on hoopis teine tera. Põrgupõhja uus Vanapagan (1964) Film "Põrgupõhja uus Vanapagan" on A.H. Tammsaare samanimelise romaani ekraniseering. Filmi proloogis keelitab Peetrus Vanapaganat maa peale minema, et proovida, kas ta võib seal inimese kombel õndsaks saada. Vanapagan kuulab hoolega Peetruse õpetusi, kuid õndsakssaamine maa peal käib tal üle jõu, ükskõik kui palju ta ka oma karujõuga tööd ei tee. Vanapagana lapsemeelset mõistust ja vankumatut usku töö ja kuulekuse läbi õndsaks saada kasutab ära omakasupüüdlik, külakurnajaks peetud Kaval-Ants. Kirjeldus © Eesti Entsüklopeediakirjastus „ Tallinnfilm I Mängufilmid 1947-1976” Tallinnfilm, http://www.tallinnfilm.ee/index.php?page=117&product_id=902&action=show_product_details (19.06.2012). Filmi saamisloost. Filmi käsikirja kaitsmine Üleliidulises Riiklikus Kinematograafia Instituudis. Filmistsenaarium "Maa peal" oli Jüri Müüri ja Gennadi Kaleda diplomitööks Üleliidulises Riiklikus Kinematograafia Instituudis juba septembris 1959. Esimesele variandile järgnesid teine ja kolmaski stsenaariumi variant ja 24. märtsil 1960 oli Moskva kinoinstituudi aulas repertuaarinõukogu istungil diplomandide Müüri ja Kaleda käsikirja kaitsmine. Katkeid kaitsmiselt: Gerassimov (režiikursuse meister, professor): See on tõeline FILM! Ja mu toetus on absoluutne. Ehkki eksperimenteerimise suhtes kõhklen veidi. Tegemist on õilsa idee ja eesmärgiga. Toetan diplomandi, kuid lugu on keeruline. Peaasi, et linale ei roniks naiivne teater oma halvimal kujul: butafoorne grimm, kostüümid ja papist dekoratsioonid. Rahvuslikkuse küsimus on küllap tähtsaim säärastel puhkudel. On rahvuslikkus - on kunst, ei ole rahvuslikkust - ei ole kunsti, on ehk enam-vähem elegantselt tehtud akvarell. Larissa Šepitko (režiikursuse diplomand): Tallinna stuudio ja Eesti Kultuuriministeerium on selle filmi puhul väga kahevahel ning meie siinse repertuaarinõukogu mis tahes poolik otsus toob kaasa stsenaariumi ebakindla hõljumise pikaks ajaks, kui mitte igaveseks. Tallinnfilmi stuudio direktor käivitab hoopis "Ühe küla mehed", millest saabki Müüri diplomitöö ja koostöö algus Griša Kromanoviga, kes tuleb 1963. aastal ka "Põrgupõhja" filmi kaasrežissööriks. Valmis filmi üleandmine Moskva Kinokomitees oli juba hoopis midagi muud kui käsikirja kaitsmine VGIKis. Komitee esimees Romanov oli näost sinine ja mõmises ehmunult, et mis Peetrus ja taevas, mis Vanapagan ja põrgu, mis lollus see üldse on? Eestlased püüdsid seletada, et ikkagi neile tähtis klassika. Romanov pahvatas mõnitavalt: "Klassika? Tolstoi on klassika, aga Tammsaare - kah mõni klassika!". Säde, E. (2009). Uus Vanapagan Mulgimaalt. Sirp , 16. jaan. Režissöörid Jüri Müür ja Grigori Kromanov oma filmist. Töö filmimisel oli huvitav. Suurimad mured, kahtlused ja otsingud käisid seda rada, kuidas tabada ja säilitada filmis Tammsaare teose vaimu, tema sügavat pilku, filosoofiat. "Põrgupõhja uus Vanapagan" on ju äärmiselt komplitseeritud teos, siin on läbi põimunud ürgne realism, grotesk, allegooria ja satiir. Kõigil sündmustel on suur tähenduslikkus ja mastaap. Kui aga meiegi filmis on midagi õnnestunut, siis on kõigepealt "süüdi" Tammsaare, sest aluseks filmile jääb ikkagi kirjandus ja kirjaniku suur mõte. Kromanov, G., Müür, J. (1964). Mis on valmis, teoksil, kavas. Sirp ja Vasar , 15. mai. Filmi võttepaigad. Meenutab Ain Erik , kes 1963. aastal oli Suure-Jaani Metsamajandis metsakasutuse vaneminsener: "1963. aasta kevadel pöördusid filmigrupi "Maa peal" esindajad minu poole sooviga leida välisvõteteks sobivaid paiku. Viimaseks tutvustuseks jätsin kaitsealuse näidismetsa Kabala metskonnas ja see vaimustas filmimehi kohe. Ürgse väljanägemisega kuusiku servale kerkisidki Põrgupõhja talu rehielamu, ait, laut ja kooguga kaev. Hoonestus oli piiratud roigasaiaga. Et ehitised oleks loomutruud, toodi külast osadena kohale vanad väikehooned ja nende seinapalgid laoti uuesti üles. Katused kaeti vanade õlgkatustega. Võtete lõppemise järel hilissügisel oli filmijatel kohustus võtteplats korda teha, see tähendab likvideerida kõik sinna hoolega ehitatu. Mul hakkas sellest Põrgupõhja metsatalust kahju. Pöördusin metsamajandi nimel Eesti NSV Ülemnõukogu poole palvega säilitada filmidekoratsioon ja anda see tasuta Suure-Jaani metsamajandi bilanssi. Kompleks maksis 63 00 rubla. Avaldus rahuldati ja hooned jäid püsti. Sellest Tõrvaaugu eliitmetsas paiknevast Põrgupõhja filmitalust sai 15 aastaks kultuuriobjekt, mida käis uudistamas rohkesti huvilisi. Lõpuks tuli hooned siiski likvideerida, sest need hakkasid lootusetult lagunema. Puhastatud platsile ehitas Kabala metskond puhkekohana moodsama Vanapagana majakese, mille seintel on fotod ja lood sellest Eesti filmiajalooga seotud paigast. Filmi Kaval-Antsu maja ehitati Lõhavere mõisapargi kõrvale lagedale väljale. Kvaliteetsest saematerjalist ehitis pandi aga filmimise lõpus põlema ja maha see põleski. Osa võtteid tehti