ISSN 0207-6535 reorer- muusiko • kino EESTI KULTUURIMINISTEERIUMI. EESTI HELILOOJATE LIIDU. EESTI KINOLIIDU. EESTI TEATRILIIDU AJAKIRI Pille Lill septembris 1996. H. Rospu foto NOVEMBER XV AASTAKÄIK j^ PEATOIMETAJA JÜRI ÄÄRMA,, tel 44 04 72 TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt 5 postiaadress EE0090, postkast 3200 fax 44 47 87 Vastutav sekretär Helju Tüksarnmel, tel 44 54 68 Teatriosakomd Märgo: Visnap ja Kadi Herkül, tel 4440 80 Muusikaosakond Saale Siitan, Mare Põldmäe ja Anmeli Remrme, tel 44 31 09 Filmiosakond Sulev Teinemaa ja Jaan Ruus, tel 43 77 56 Keeletoimetaja "Mission Impossible". ("Weiko Saawa Film'", Kulla Sisask, tel 44 54 68 Korrektor 1994—1995). Režissöörid Mark Soosaar ja Peeter Solveig Kriggulson, tel 44 54 68 Tammisto. Dokumentaariunü peategelane Ernst Jaakson Infotöötleja on diplomaadiametit pidanud kolmveerand sajandit Viire Kareda, tel 44 47 87 ühtejutti. Fotokorrespondent Harri Rospu, te: 44 47 87 M. Soosaare foto KUJUNDUS: MAI EINER, tel 66 61 62 T. Kushner, "Inglid Ameerikas" (lavastaja G. Mal- © "Teater. Muusika. Kino", 1996 vius), Eesti Draamateater, 1996. Joseph Porter Pitt — Dan Põldroos, Loius Ironson — Mait Malmsten DeStudic foto reorer-muusiko kino SISUKORD TEATER VASTAB HERTA ELVISTE Mart Kivastik NÄITLEJA VAATAB {"Illusioon" Eesti Draamateatris) Peeter Künstler TALVO PABUT KAHTLEB SUURTES NARRATIIVIDES (T. Pebuti näidendite "Taevaredel" ja "Oidipuse kompleks" lavastustest) Margot Visnap SUVI LÄINUD, TEATER JÄÄB. SUVETEATER MITTE? (1996. aasta suvelavastustest) Roman Baskin IBSEN NORRAS. PRAKTIK FESTIVALIL MAAILM JA MÕNDA Andres Noormets RETK, MIDA NÄGIME UNES I (Muljeid Euroopa-reisilt) MUUSIKA OLLA PAREM ISEENDAST... (Intervjuu Pille Lillega) Mare Põldmäe KONTSERTKITARRIST ÄRINI. BORIS BJÖRN BAGGER Joachim Herz SALOME (Richard Straussi ooperist "Salome") 80 AASTAT SÜNNIST SALAPÄRASELE KELLUKESELE TAGASI MÕELDES (Meenutusi Veera Nelusest) ELU LÄBI MUUSIKA. MUUSIKA LÄBI ELU (Intervjuu Kaija Saariahoga) Anneli Remme HELI EESTI UU3S KUNSTIS Derek Elley ZHANG YIMOU FEMINISTLIK ENESEPEEGELDUS 1 Lizzie Francke SHANGHAI TRIAAD (Zhang Yimou samanimelisest filmist) li Meelis Kapstas IGAVESTI "ANTOŠA" (Jüri Sillarti filmist "Antoša") lx Andres Allpere A MISSION CONTINUING... (Mark Soosaare filmist "Mission Impossible") ( Sulev Teinemaa PERSONA GRATA. ARTUR TALVIK к Herta Elviste septembris 1996. R. Urbelifoto 2 VASTAB HERTA ELVISTE Alustame algusest. Kust kandist te pärit olete? Pärnu-Jaagupist, 28 km Pärnust. Põhiliselt siiski Pärnu laps. Koolis käisin Pärnu- Jaagupis. Isa ja ema olid mul käsitöölised. Isa jäi varakult pimedaks — rehepeksu ajal läks odratera silma. Tartus tehti küll operatsioon, aga see ebaõnnestus. Mingil ime­ likul moel isa nägemine siiski veidi taastus, nii et ta vastu seina ei läinud ja enne surma hakkas isegi lugema. Isa oli elukutselt rätsep, ema õmbleja. Meil oli Pärnu- Jaagupis väike maja. Suviti käisin postkontori ülema lapsi hoidmas. Töötasin ka lasteaias, olin siis 13-aastane. Keskkooli läksin Pärnus, aga õppemaks oli väga suur. Töötasin siis ühes käsitööringis tikkijana ja teenisin raha. No nii. Ükskord loen lehest kuulutust, et preili Butnin võtab oma tantsustuudiosse õpilasi juurde. Elsa Butnin oli sakslanna, Pärnus tuntud inimene. Ta andis ka plastikat. Käisin tema juures kaks aastat: Pärnu-Jaagupist jalgrattaga kaks, vahel ka kolm korda nädalas. Kust tuli kange tahtmine sinna minna? Ma ei oskagi kohe öelda. Pärnu teater käis Pärnu-Jaagupis tihti mängimas. Mui olid kõik tükid peas. Ema käis õmblejatöö kõrvalt seltsimajas vestibüülidaamiks — võttis garderoobis publiku riideid vastu. Me olime seal lapsest saadik pidudel, mina ja mu kolm aastat vanem õde. Tantsisime ööd läbi, sest pärast etendust oli ju alati saalis tants. Mulle hakkasid väga näitlejad meeldima. Kuigi kõigepealt tahtsin ma muidugi kirikuõpetajaks saada. Siis tahtsin juuksuriks, ma isegi ei tea miks. No jah, võtsin siis tantsutunde. Prl Butnin käis oma tantsustuudioga vanas "Endlas" tant- sunumberid tegemas. Tookord oli teatri juht Eduard Lemmiste. Kord, mäletan, ta istus saalis, selline imposantne kuju, suur, piibuga, ja vaatas meid. Olin siis 15- või 16-aastane. Teater vajas noori tantsijaid või näitlejaid, ei mäleta enam, kuidas selles lehekuulutuses täpselt kirjas oli. Lemmiste oli nähtavasti näinud mind tantsimas. Ma olin ju nii tilluke, nii väikest kasvu. Muuseas, samas tantsurühmas oli ka Sophie Sooäär. Ükspäev tegime teatris jälle proovi, kui Lemmiste tuleb minu juurde ja ütleb, et meil on teid vaja. Suurest ehmatusest ei saanud ma midagi aru. Tema küsib: "Kas te saate homme teatrisse tulla?" Vastasin: "Miks ei saa, saan küll." Järgmisel päeval läksin bürooruumidesse, ootan. Lemmiste tuleb, jälle piip hammaste vahel, ja kutsub mind proovisaali. Tühi proovisaal, tema paneb mind keset saali tooli peale istuma ja ütleb, et nüüd teeme etüüdi. Ega maju ei teadnud, mis see sõna tähendab. Etüüd..., taevas hoidku! Teil on nii naljakas kuulata, eks ole? Küsisin, et mis ma tegema pean? "Istu seal toolil." Aga ise istus aknalauale, golfipüksid jalas, meeletult ilus mees. Piip oli suus, jalg üle põlve. "Noh, tüdruk, mina olen — ma mõtlen, ta ütles mulle ikka lõvi, mitte karu. Noh, mina olen suur metsik lõvi, sina oled suures metsas ja lõvi tuleb sulle kallale." Ega mina ei jaganud midagi. Tõmbasin enda alt tooli ja kohe saatsin tema suunas. Lemmist haaras ülevalt toolist kinni: "Kurat, ära tapab!" See on mulle meelde jäänud. "Homme tulge büroosse, vaatame, mis me teiega teha saame." Sellest ajast olen mina teatris. Oligi kõik. Ja siiamaani? Siiamaani. Aastast 1939 on mul tööraamat. Kui olite teatri koosseisu vastu võetud — kas teiega tehti ka stuudiotööd või hakkasite kohe osi tegema? Ei olnud mingit stuudiotööd. Aastaid olin tantsurühmas. Siis tulid esimesed osakesed, hiljem juba subreti rollid. "Rose-Marie's", "Kolmes musketäris", "Lõbusas talupojas". Esimene osa, mis tähelepanu äratas, oli A. Liivese näidendis "Uus elu", kus peaosa oli ühel väikesel tüdrukul. Ju taheti vaadata, kas ma kõnelda ka oskan. Kui operett likvideeriti, jäeti mind teatrisse. Viie-kuue aasta jooksul oli teatris viis­ kuus peanäitejuhti — Arthur Ots, Enn Toona, Jullo Talpsepp, Ilmar Tammur, kelle tulek oli väga tähtis... Naljakas on ju see, et tegin siis, nii noor nagu ma olin, Hedda Gablerit. Arthur Ots lavastas. Ja kriitika oli soosiv! Sa suur taevas! Mui on selline tunne, et ma ei olnud mingi näitleja selle osa jaoks. Aga mul olid suured partnerid. Võimsad. Ilmselt nemad mängisid ka minu eest. 3 Kes oli teie partner "Hedda Gableris"? Ruubel, Ruubel, Ruubel. Paul Ruubel! Missugune partner! Oi-oi-oi! Kolm päeva võib temast rääkida! Temaga olen palju mänginud. Jakobsoni asju. Talvesti näiden­ deid. Tammsaare "Elu ja armastus", kus tegin seda kompvekiplikat, Lonnit. Ruubel ei olnud elus üldse minu tüüp, aga laval ma armusin temasse kui näitlejasse. Ta ei olnud soolonäitleja. Ta tuli, vaatas sulle silma ja kohe saime vastastikku teineteiselt jõudu. Kas olete kunagi kahetsenud, et te pole saanud süstemaatilist teatriharidust? Teate, ma olen nüüd juba nii vana, et tagasi vaadates ei oska mõeldagi, et olen teab mis kaotanud. Mis siin enam kahetseda! Aga kui noored tulevad koolist teat­ risse, siis ma pean olema kuulaja olukorras. Kuidas ma seda nüüd täpsemalt sele­ taksin? Kunagi ütles mulle üks noor kolleeg — nimi ei ole praegu tähtis —, et "oota, oota, Herta, mis sa sumad. Sul ei ole osa partituur täpselt käes". Vaat nii — partituur. Oma mõistusega ma teen ju selgeks küll, mis partituur tähendab, aga tema oskas selle mulle töös täpselt selgeks teha: "Siin puhkad natukene, siis pead sa mängima, siin pead sa haarama — sinu käes on pall. Siin tõmba tagasi." Saate aru? Teate mis ma nüüd ütlen? Kui haridus on targa näitleja käes, siis mis saab veel paremat olla?! Muidugi peab haridus olema. Samas — vahel ei tähenda diplom ka midagi. Äkki võib üks metsast tulla, pole diplomit ega midagi —ja on näitleja! Kaarel Irdiga saite kokku juba Pärnus? Jaa, 50-ndatel aastatel. Mängisin tema kuulsas "Punga Mardis ja Uba Kaarlis" Evat. Ird ütles: "Ei tule see Eva sul välja. Ei tule. Oot-oot, nüüd ma leidsin lahenduse. Armastusstseenis pead grand pausi nii kaua, kuni saalis tuleb aplaus." Mina kahtlesin, et mis asi see nüüd on? Pean vait olema ja ootama aplausi? Draama- etenduses! Aga oligi nii. Pärast kirjutati, et Eva oli kui viiul. Noh, me lihtsalt seisime vastastikku ja siis tuli mingi väike armastus sinna õtsa. Mõelge—ja tuligi aplaus. Ird istus ikka üleval rõdul ja kuulas, kas paus kannab välja või ei. Ükskord ei olnud aplausi, ei tea miks. Alati plaksutati, seekord mitte. Pärast stseeni jooksin hirmuga õmblustöõkotta laua alla. Ird tuli mööda koridori, küsis, kus Elviste on? Kus ta on? Kükitan seal vaikselt, äkki kuulen tema häält: "Tule välja!" — "Ei tule. Sa karjud mu peale." — "Hea küll, ma lähen ära." Tegime teise vaatuse ka ära ja ei osanudki sele­ tada, miks seekord nii läks. See pole enam minu võimuses. Lava on juba kord üks imelik koht. Sealtpeale hakkas mul Irdiga koostöö pihta. Kui ta Pärnust tagasi Tar­ tusse läks, siis juba üheksa või kümne näitlejaga. Teid kutsuti ka? Jah. See oli üks valus lahkumine Pärnust. Ma olen paikse loomuga. Kaksküm- 4 Noorpaar: Lembit Eelmäe ja Herta Ehiste. mend aastat juba Pärnu teatris olnud, alustasin ju varakult, ja äkki mine ära, Tartusse. Mu mees, Lembit Eelmäe, läks aasta varem, mina hiljem, sest mul oli laps väike. Oli vist viiekümne seitsmes aasta, kui Eelmäe läks ja mina viiekümne kaheksandal. Kaarel Ird võlus meid kõiki oma tööga ära. Me tulime ju kõik siia tema, ainult tema pärast. Haravee, Eelmäe, Tari,