Helping people understand Kaitseala piiramisrõngas Välitöödest Rebala maastikukaitsealal 2005. a Maret Tamjärv Eesti Vabaõhumuuseum, teadussekretär Jõelähtme valla territooriumil, üsna Tallinna külje all paiknev Rebala muinsuskait- seala on ainulaadne kultuurmaastik, mida on inimkäsi kujundanud juba muinas- ajast saadik. Sellel 74 km² suurusel maa-alal asub üle 350 arheloogiamälestise – muistsed asulakohad, kivikalmed, kultuskivid ja Eesti vanimad, pronksiaegsed muinaspõllud. Siin on ka mitmeid külasid, mille vanus ulatub paari tuhande aasta taha.1 Rikkalikult muististega ülekülvatud piirkond omab ka poliitilist tähendust kui üks laulva revolutsiooni hälle – just arheoloog Vello Lõugase initsiatiivil 1987. a loodud kaitseala peatas fosforiidikarjääri laienemise ning oli üks Virumaa kaitseks peetava fosforiidisõja käivitajaid.2 1 Näiteks Rebala, Vandjala, Parasmäe ja Rootsi-Kallavere. Kirjalikes allikates mainitakse neid esmakordselt 1241. a. 2 Rebala piirkonna muististe senisest põhjalikuma väljaselgitamisega alustas harrastusarheoloog Oskar Raudmets 1970. aastate alguses, mil siinsele piirkonnale hakkas peale suruma laienev fosforiidikarjäär. Alates 1974. aastast tegeles siin muististe arvelevõtu, kaardistamise ja ulatuslike päästekaevamistega arheoloog Vello Lõugas, kellelt pärineb ka kaitseala loomise mõte. Just päästekaevamiste käigus avastati suur osa Rebala arheoloogiamälestistest, sh ka Lastekangrud ja üle 2000 aasta vanused muinaspõllud. Kaitseala määruse kinnitamine venis 12 aastat. Lõpuks, 24. septembril 1987. a kinnitati Eesti NSV Ministrite 227 Kaitseala piiramisrõngas Kaitseala piiramisrõngas Joonis 1. Kaitseala piiramisrõngas ... Otse Rootsi-Kallavere küla kiviaedade taga kõrguvad Maardu korterelamud, algab teine maailm. Ehk saavad sellise vastanduse kaudu selgemaks Rebala kaitseala eesmärgid ja vajalikkus. Foto M. Tamjärv, 2007. Fig. 1. Besieged reserve... Right behind the stone fences of Rootsi-Kallavere village Maardu apartment houses are towering and another world takes its rise. This kind of opposition perhaps explains the aims and indispensability of the Rebala Heritage Reserve more clearly. Photo by M. Tamjärv, 2007. Nõukogu määrusega nr 506 vabariikliku tähtsusega Rebala ajaloolis-kultuurilise kaitseala piirid (2495 ha) ja põhimäärus, milles sõnastatud kaitseala põhieesmärgid ei ole tänaseni muutunud. (Pärtel 2007: 7; Kraut 2007: 12–39). Kaitseala põhimäärust uuendati 1998. a, mil toimus ka kaitseala laiendamine esialgselt väljajäänud tähtsate piirkondadega (mererannik ja Parasmäe kant) – kaitseala suuruseks sai 74 km² (Pärtel 2007: 8). Fosforiidisõda oli 1987–1988 avalik protestiliikumine Virumaa fosforiidikaevanduste vastu e nõukogude võimu ja tema keskkonnavaenuliku poliitika vastu. Sellest kasvas välja laulev revolutsioon. Rebalat on nimetatud fosforiidisõja „väljaõppelaagriks” – aastatel 1982–1985 käis päästekaevamistelt läbi üle saja inimese, sealhulgas tudengeid, keskkooliõpilasi, õpetajaid ja ametnikke. Just Rebala külas maaliti esimene loosung „Ei fosforiidile”, seda juba 1982. a. Kui 1987. a puhkes nn fosforiidisõda, olid Rebala „väljaõppe- laagri” läbinud kohapeal hulga eeltööd ära teinud. Ka 1986. a käivitunud muinsuskaitseliikumine tugines paljuski V. Lõugase kaevajatele. (Õpetajate Leht nr 17, 27. aprill 2007; Kraut 2007: 37). 228 229 Kaitseala piiramisrõngas Kaitseala piiramisrõngas Joonis 2. Vabaõhumuuseumi teadurid välitöödel Rebala külas: vasakult Juta Holst, Hanno Talving ja Juta Saron. Foto M. Tamjärv, 2005. Fig. 2. Researchers of the Open Air Museum doing fieldwork in Rebala village: from the left Juta Holst, Hanno Talving and Juta Saron. Photo by M. Tamjärv, 2005. Paraku on pealinna lähedus, laienev ehitustegevus ning võimalike maardlate rajamine seadnud kaitseala piiramisrõngasse (joon 1). Olukorras, kus Tallinna ümbritsevatele põldudele ja lagendikele kerkivad üksteise järel justkui ühe vit- saga löödud uusasumid, on Rebala piirkond kinnisvaraarendajatele kahtlemata tõeline maiuspala. Lisaks on viimaste aastate ehitusbuum toonud jõuliselt kaasa uute ehitus- ja viimistlusmaterjalide kasutamise ja linnaliku ehitusmoe, mis seab ohtu kaitseala taluarhitektuuri omapära säilimise. Just ehitustegevust reguleeriva teemaplaneeringu ettevalmistamise käigus osales 2005. a suvel Rebalas välitöödel Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituudi inimgeograafide töögrupp maastike ning Eesti Vabaõhumuuseumi teadurid Juta 229 Kaitseala piiramisrõngas Kaitseala piiramisrõngas Saron, Juta Holst, Hanno Talving ja Maret Tamjärv taluarhitektuuri hindajatena (joon 2). Välitöödel kaardistati kuus vanaküla Rebala kaitseala südames – Rebala, Vandjala, Loo, Parasmäe, Võerdla ja Koila. Skitseeriti talude õueplaanid, pildistati kogu hoonestus ja haljastus, selgitati välja hoonete ehitus- ja ümberehitusajad ning vesteldi kohalike elanikega. Töö lõpparuanne esitas hinnangu kohalikule arhitektuurile, toodi esile väärtuslik ja säilitamisväärne ning jagati soovitusi ja tähelepanekuid (Lõpparuanne 2005).3 Unikaalsel kaitsealal suvalist ehitustegevust välistav teemaplaneering peaks valmima 2008. aastal.4 Rebala – avatud maastikud Rebala kaitseala suurim väärtus ja põhiline kaitsealune objekt on avatud maastik. Tihti on loodusmaastik aegade jooksul tugevasti muutunud või ümber kujunda- tud. Rebala on selles suhtes eelisseisundis – siin on säilinud palju tõenäoliselt algupärast maastikuilmet – loopealset avarust, mis ulatus umbes samasugusena silmapiirini juba sadu ja tuhandeid aastaid tagasi (joon 3). Rebala maastikel on palju eri aegadel meie esivanemate ja meie endi poolt jäetud jälgi, looduse ja kultuuri põiminguid. Siin esineb ajaloolisi kihistusi muinasmaastikust nõuko- gudeaegse põllumajandus- ja tänapäevase golfimaastikuni. On iseloomulik, et põlluharimise järjepidevus pole siin katkenud tänaseni. See on traditsiooniline Eesti loopealne maastik, mis moodustab osa meie identiteedist, see on maastik, millega endid siin Põhja-Eestis samastame. Seetõttu on siinne maastik pärand, mida tuleb iga hinna eest säilitada. 3 Välitööde materjalid asuvad Eesti Vabaõhumuuseumis ja Muinsuskaitseametis. 4 Ajakohastatud teemaplaneering algatati Jõelähtme valla volikogu poolt veebruaris 2006 ja peaks lõpusirgele jõudma 2008. aasta alguseks. Selle töö põhieesmärgiks on täpsustada ehitustingimusi, ümberkruntimise võimalusi, külade arenguruume, tagada mälestiste kaitse ja asustusstruktuuride järjepidevus (Pärtel 2007: 9). 230 231 Kaitseala piiramisrõngas Kaitseala piiramisrõngas Joonis 3. Lagedad loopealsed on Rebala kandi maastiku omapäraks juba muinasajast saadik, esiplaanil Lastekangrud. Foto M. Tamjärv, 2007. Fig. 3. Open alvars – peculiarity of Rebala landscape already from prehistoric times; in the foreground Children’s cairns. Photo by M. Tamjärv, 2007. Paekiviarhitektuur Rebala kaitsealale iseloomulikku traditsioonilist ehituslaadi esindab rohke paekivi kasutamine. Põhja-Eestis kergesti kättesaadav ja hõlpsasti töödeldav paas on suu- repärane ehitusmaterjal, mida kasutati juba muinasajal. 1992. aastast rahvuskiviks valitud paekivi on katnud me esivanemaid pronksiaegsetes kivikalmetes; paekivist on laotud talumajade reheahjud ja leeasemed, rehealuste müürid, laudad, tallid, sepapajad, aidad, küünid, suveköögid, kaevud ja keldrid. Põldudelt kogutud kivilahmakatest on laotud kiviaiad ümber loopealsete põldude, karjamaade ja taluhoonete. Rebala kaitseala esindab ehedat paepealset maad, paas kõneleb ilmekalt niihästi siinsetel maastikel kui hoonestuses. 231 Kaitseala piiramisrõngas Kaitseala piiramisrõngas Joonis 4. Rõhtsalt asetatud vaheplaatidega kiviaialõik Rebala küla Viikri talu tagaõuel. Foto H. Talving, 2005. Fig. 4. Fragment of a stone fence with horizontal plates in between in the backyard of Viikri farmstead, Rebala village. Photo by H. Talving, 2005. Praegu on paeehitised Rebala kaitseala külades esindatud peamiselt 1920.–1930. aastate kaunite kõrvalhoonete ning 19.–20. sajandi vahetuse võlvitud keldritena. Kahetsusväärselt suur osa Rebala paearhitektuurist on lagunenud/ lammutatud. Oma osa selles on ka fosforiidikaevandamisel tekkinud kahjudel, lõhkamised on murendanud kivihoonete müüre, lõhkunud katuseid jms. Üldise perspektiivitusetunde tõttu (kõik läheb karjääri alla!) kahjustatud hooneid sageli ei taastatudki. Ka suur osa kunagistest rohketest Rebala kiviaedadest on kahjuks hävinud – sõja ajal kindlustuste ehitamiseks veetud, kolhoosiajal kivikoristuskampaaniate käigus lõhutud, teedeehituseks ja killustiku tootmiseks lammutatud jms. Õnneks on 232 233 Kaitseala piiramisrõngas Kaitseala piiramisrõngas Joonis 5. Ka varemed võivad kaunid olla! Suigu talu lauda varemed Rebala külas. Foto M. Tamjärv, 2005. Fig. 5. Ruins can also be beautiful! Barn ruins on Suigu farmstead, Rebala village. Photo by M. Tamjärv, 2005. kiviaedade võrgustik päris hästi säilinud kaitseala vanakülades, oma osa etendasid selles 1980. aastatel muinsuskaitse poolt korraldatud aedade taastamise talgud, eriti Rebala külas (joon 4). Nüüd on taas tekkimas ja kasvamas huvi kiviaedade, aga ka paekivihoonete ehitamise ja taastamise vastu. Huviliste teavitamiseks on kaitseala korraldanud teabepäevi ja kursuseid.5 Samas võib öelda, et ilmastikule vastupidav paas on kaunis ka varemete kujul (joon 5). Seetõttu vääriksid needki kohati säilitamist kui tunnismärgid esivanemate tööst ja kui omaaegse külastruktuuri tähised. 5 Eesti maaelu arengukavade 2004—2006 ja 2007—2013 raames makstakse vastava taotluse esitamisel PRIA kaudu toetusi kiviaedade rajamise, taastamise või hooldamise eest. 233 Kaitseala piiramisrõngas Kaitseala piiramisrõngas Taluarhitektuur kaitseala