Allegooriline motiiv 15. sajandi vormiplaadil Pirita kloostrist 111 list kuulumist Skandinaavia kultuuriruumi. Pirita klooster See pole aga sugugi alati nii olnud ega ole praegugi nii ja seega võiksimegi alustuseks Eesti ajaloomälus: küsida, kui mitu Pirita kloostrit on läbi aegade Eesti ajaloo(mälu)s eksisteerinud? mitte ainult kloostri Muidugi, lisaks kõige esimesele, päris Pirita * kloostrile, mis rajati 15. sajandi alguses hoo- taga metsas pis Maarja nime kandvasse orgu (Mariendal) ning millele oli antud eluiga vaid 175 aastat. Linda Kaljundi 1575. aastal hävitati klooster Liivi sõjas Vene vägede poolt ning Põhjasõja (17001721) ajast on ta seisnud varemeis, kuigi tema ra- jatisi kasutati ositi veel kuni 18. sajandi lõ- puni. Samuti leidsid pühad varemed endiselt Pirita klooster on Eestis üks tuntumaid kesk- kasutamist matmispaigana: Rootsi ja tsaari- aja sümboolseid ja visuaalseid märke. Üht- ajal matsid kiriku varemetesse oma kadunuid lasi aga on selle roll meie ajaloomälus olnud katoliiklased, nende ette tekkis aga 17. sa- nii silmapaistev kui ka ebatavaliselt mitme- jandil talupojakalmistu just selle tarvis ra- tahuline, ühendades endas terve rea erine- jati 19. sajandi keskel (1848) kloostri ümber vaid narratiivseid, aga ka visuaalseid ja paemüür ja kellatorn, mida külastajad pea- performatiivseid kihistusi. Artikkel vaatleb- vad valvurite sõnutsi sageli vana kloostri ki Pirita kui Eesti mälupaiga kujunemist, juurde kuuluvaks. pöörates esmajoones tähelepanu tema võõ- Kindlasti aga pole oma viimset puhkepai- randamise ja kodustamise vastasmängule. ka leidnud klooster ise, mis kõigepealt jõu- dis ära oodata 19. sajandil puhkenud roman- See, kes suvekuudel külastab varemeid Pi- tilise huvi varemete vastu, sh. vaatemaalid, rital, leiab end sissekäigul uhkesse hoonesse mis õpetasid seda uut moodi vaatama ja väär- vastamisi kahe üksteise kõrval heisatud li- puga, millest üks on Eesti ja teine Rootsi. Nad lehvivad rõõmsalt ja vennalikult päike- * Artikkel valmis Eesti Teadusfondi grandi nr. 7129 sepaistel ülal väikese kagupoolse nurgatorni raames. lipuvarda küljes. Ma ei suuda neid iialgi vaa- 1 S. Curman, Pirita klooster ning kultuuriline koostöö delda ilma teatava liigutuseta. Nad on nagu Eesti ja Rootsi vahel. Pirita klooster / Birgittaklostret vid Tallinn 500, 14361936. Pirita Kaunistamise kaks venda, kes on leidnud üksteist töös kul- Seltsi väljaanne 12. Pirita, 1936 (edaspidi Pirita tuuri ja õiguse eest. Paistku neile alati päi- klooster I), lk. 23. Kogumik leidis äramärkimist isegi ke! Nõnda kirjutas 1936. aastal kakskeel- Ameerikas, vt. C. A. Manning, Pirita Klooster / ses juubeliväljaandes Rootsi riigiarhivaar Birgittaklostret vid Tallinn, 14361936. American Journal of Archaeology 1937, nr. 41 (2), lk. 352353. 1 Sigurd Curman (ill. 1). Kloostris toimuvad (Kontaktidest prof. Manninguga vt. lähemalt: arheoloogilised väljakaevamised ja restauree- Saateks. Pirita klooster I, lk. 910; E. Ahl, Sigurd rimistööd kulgesid tihedas Rootsi-Eesti koos- Curman och den antikvariska forskningen i Pirita. töös. 1932. aastal oli Piritat külastanud kroon- Några drag ur forskningshistorien kring Birgittaklost- ret utanför Tallinn. SKAS. Suomen keskiajan prints Gustav Adolf. Toona tähistaski Pirita arkeologian seura / Sällskapet för medeltidsarkeologi klooster paljude jaoks eelkõige Eesti igipõ- i Finnland 2007, nr. 1, lk. 7.) 112 Linda Kaljundi tustama2 (ill. 2), ning esimesed arheoloogi- mist ja uurimist. Siin võib esmajoones vii- lised väljakaevamised ja restaureerimistööd3. data prantslaste seitsmeköitelisele monumen- Praeguseks tunneb Pirita kloostri nii tema taalteosele Les Lieux de mémoire või saks- nime kui taevasse kõrguva kolmnurkse lää- laste kolmeosalisele kogumikule Deutsche neviilu järgi küllap ära iga eestimaalane. Enam- Erinnerungsorte.5 Selle kõrval on üha enam gi veel, vaadeldes järgnevalt Pirita kloostri hakatud uurima ka n.-ö. pärandiloomet või kohta Eesti ajaloomälus, väidan, et klooster ka pärandi ristisõda, nagu seda on nimeta- on nii institutsioonina kui ka märgilis-maas- nud David Lowenthal6 ehk muinsusväär- tikulise rajatisena siinses ajaloolises enese- tuste ja -kaitse ning samuti näiteks rahvus- teadvuses mänginud ja mängib endiselt maastike loomise ajalugu ja representatsioo- väga silmapaistvat ja ühtlasi ebatavaliselt ne.7 Seega uuritakse üha enam mitte ainult mitmetahulist rolli. Pirita klooster ühendab ajaloolisi sündmusi, kangelasi ja artefakte endas n.-ö. mälupaigana terve rea erinevaid endid, vaid ka nende mõju; mitte niivõrd selle sõnalisi, visuaalseid ja performatiivseid ajalugu, mis tegelikult toimus, vaid selle aja- kihistusi: jutustusi, abstraktseid ideid ja me- lugu, kuidas erinevaid mineviku versioone tafoore; efektse varemetepargi ja rea visuaal- (uuesti) kasutatakse ja ära kasutatakse; mil seid märke (sh. eelkõige kolmnurkne lääne- viil, mida on loendamatuid kordi paljunda- 2 Tuntuimad tollest ajast pärinevad Pirita-vaadeteks tud albumites, postkaartidel, kooliõpikutes on C. von Ungern Sternbergi joonistus 1820. aastaist, jm.); filmi Viimne reliikvia, selle laule, L. H. Peterseni kaks litograafiat (1870) ja W. S. Sta- tsitaate ja lendlauseid, mälestusi kloostris venhageni gravüür (u. 1850). Maastikumaali mõjust keskkonna eri elementide väärtustamisele ja osku- toimunud etendustest ja kontsertidest jpm. sele neid märgata vt. ülevaatlikult V. Sarapik, Tänapäeval kuulub Pirita klooster kõr- Landscape: The Problem of Representation. Koht vuti Vana Tooma, linnavapi ja lauluväljaku- ja Paik / Space and Location II. Toim. V. Sarapik, ga isegi Tallinna linnakantselei nimele re- K. Tüür, K. Laanemets. Eesti Kunstiakadeemia toi- metised 10. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2002, 4 gistreeritud kaubamärkide hulka. Järgnevalt lk. 183199. Varemete kohta Eesti kontekstis vt. vaatlengi põgusalt Pirita kloostri rolli ja eri- Varemed / Ruins. Toim. J. Maiste, K. Polli. Eesti päraseid aspekte Eesti mälumaastikul, selle Kunstiakadeemia toimetised 15. Tallinn: Eesti Kunsti- üldisemate jõujoonte taustal, alates rahvus- akadeemia Restaureerimiskool, 2004, lk. 175185. 3 Esimesed arheoloogilised kaevamised toimusid liku ajalooteadvuse loomise aegadest. Selle Pirita kloostri varemetes Wilhelm Neumanni juhata- kireva tähendustepesa juures huvitab mind misel 1894. aastal. Eestimaa Kirjanduse Ühingu (Est- esmajoones, millist rolli on Pirita kui mälu- ländische Literärische Gesellschaft) eestvõttel viidi paiga kujunemisel mänginud tema võõran- 19091910 läbi varemete kindlustamise tööd Provint- siaalmuuseumi juhataja Aleksander von Hoveni damise ja kodustamise vastasmäng. juhendamisel. 4 Vt. http://www.tallinn.ee/est/g694s1534. Ajaloomälu 5 Les lieux de mémoire. T. 17. Dir. P. Nora. Paris: Gallimard, 19841992; Deutsche Erinnerungsorte. ja Eesti Bd. 13. Hrsg. E. François, H. Schulze. München: Viimasel aastakümnel on järjest laialdasemalt Beck, 2001. viljeldud ajaloomälu tõukudes peamiselt 6 D. Lowenthal, Possessed by the Past: The Heritage Maurice Halbwachsi jälgedes kollektiivse Crusade and the Spoils of History. New York: Free mälu või siis Jan Assmanni eeskujul kom- Press, 1996. 7 Eesti muinsuskaitse kohta vt. sissejuhatavalt: munikatiivse ja kultuurilise mälu mõis- Muinsuskaitse eri. Koost. A. Pärn. kunst.ee 2004, tetest ning ka nn. mälupaikade kaardista- nr. 1, lk. 6796. Pirita klooster Eesti ajaloomälus 113 viisil traditsioone luuakse, edasi antakse ja ja uute rahvuste sünni ajastusse. Seega illust- kuidas need aja jooksul muutuvad. Ehk nagu reerib Eesti juhtum hästi tõdemust, et kogu- on teiste hulgas märkinud briti kultuuriloo- konnad tegelevad kollektiivse mälu otsimi- lane Peter Burke, on sellega paigast nihuta- se ja loomisega kõige enam kriisihetkedel tud traditsiooniline arusaam ajaloo ja mälu ning et ootuspäraselt saab siin oluliseks oma ühesest suhtest, mille järgi ajaloolase üles- ja võõra teema. Eesti ajaloomälu jaoks anne on olla mälu elu ehk mälestused mi- millele on omane traumaatiline loomus nevikust lihtsalt üles tähendada. Nii kirjuta- ning negatiivsete kogemuste ja eeskujude tud kui muul viisil jäädvustatud ajalugu täi- rohkus11 oli ja on see siiani keeruline prob- dab ise n.-ö. ühiskondliku mälu rolli ning leem. Kuna siinsed alad kuulusid kaua aega minevik on meile kättesaadav üksnes oma- saksa kultuuriruumi, mis aga tunnistati ala- enese kultuurikategooriate, skeemide ja va- tes ärkamisajast ja eriti esimese vabariigi ajal likute kaudu.8 Sel viisil loodud mineviku võõraks, tõstatas see paratamatult rohket mälestust koondavateks mälupaikadeks või- peamurdmist ja keerulisi valikuid pakkuva vad olla muuseumid või monumendid, mõni küsimuse, mida üldse arvata omaks too- kuulsusrikas hetk, märter või suurkuju, paik- nasest pärandist kirja- ja visuaalkultuurist, konnad ja linnad, kirjandusteosed, skulptuu- institutsioonidest, ajaloosündmustest, -kan- rid, maalid ja filmid, aga ka rahvusköök ja gelastest jne. rituaalid jne. Sõnaga, see pole midagi iseene- Lisaks võib Eesti ajaloomälu puhul pida- sest antut, vaid on alati paratamatult konst- da tähelepanuväärseks selle n.-ö. jutustava- rueeritud ja tihedalt seotud rahvusliku, regio- te ja visuaalsete mälupaikade vahekorda. Na- naalse või kogukondliku identiteedi loomi- gu on juhtinud tähelepanu mh. Jean-Pierre sega. Ühtlasi ei maksa unustada, et parajasti Minaudier, on Eesti mälu siiani tunduvalt käibiva hegemoonilise mälu kõrval eksistee- vähem monumentide külge kinnitunud.12 rib alati ka n.-ö. vastasmälusid ehk võistle- Eesti mälupaigad on eksisteerinud sageda- vaid või alternatiivseid mälestusi. Erinevad ühiskonnagrupid, kellel