Tõlkija hääl V 2017 ISSN 2346-6499 9 772346 64901450 2017 Tõlkija hääl Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat SA Kultuurileht Tallinn 2017 Teose väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Koostaja Heli Allik Keel ja korrektuur Katrin Hallas Kujundaja Jüri Kass SA Kultuurileht Voorimehe 9, Tallinn www.kl.ee ISSN 2346-6499 ISBN 9772346649014 Trükitud trükikojas Pakett SISUKORD METSALÄINU 33 Valdur Mikita 8 KATSU SA SEDA NII TÕLKIDA, ET ON KORRAGA LADUS JA TÄPNE JA ILMA SELETUSETA SELGE Jaapani kirjanduse tõlkijate meilivestlusringis osalevad Margit Juurikas, Maret Nukke, Alari Allik ja Lauri Kitsnik. Vestlust juhib Rein Raud 14 MAAILM TÄIS VIGASID Märt Väljataga 35 TÕLKIJA HÄÄL(ED) Katre Talviste 48 TRAKLIT TÕLKIDES Lauri Sommer 55 (DEPRESSIIVSETE VÄIKE)LINNADE ÜLE RIIGIPIIRI TOIMETAMISEST JA PIIRIÜLESEST ÜMBERKUJUNDAMISEST Margus Alver 61 SEPRAKAUPPA INTERNETIS. EESTI KIRJANDUSE TÕLKIMISEST SOOMES Piret Saluri 71 UNIVERSAALSUSE TÕLKIMINE AJAS JA RUUMIS: RÄNNAKUD TERMINOLOOGILISTE EKSISAMMUDE JÄLGEDES Lauri Laanisto 79 UUE ISESEISVUSE AJAL LÄTIS ILMUNUD EESTI KIRJANDUSTEOSED JA NENDE VASTUVÕTT Maima Grīnberga 90 KIVILT KIVILE. JEAN-PIERRE MINAUDIER’ „GRAMMATIKA ÜLISTUSE” EESTINDAMINE KUI PARATAMATUSTE JADA Indrek Koff 110 MILLISES VORMIS HIINA LUULE EESTINDUSED ON? Kalju Kruusa 119 JALUTADES RINGI KIRJANDUSE AIAS. LÜHIKENE ÜLEVAADE HORTUS LITTERARUMI KIRJASTAMISTEGEVUSEST Krista Mits 162 „TÕLKIJA PEAB…”: NÕUDMISED ILUKIRJANDUSLIKU PROOSA TÕLKIJALE 20. SAJANDI EESTIS Elin Sütiste 170 „TÕLKIJA PEAB…”: TÕLKENORMID LUULEVAHENDUSES 20. SAJANDI EESTIS Maria-Kristiina Lotman 179 KUI JÄNESEURGU LASKUDA, TEKIB TAHTMINE SINNA NAASTA Carolina Pihelgast küsitleb Mariliin Vassenin 189 TOIMETAJA ON NAGU KORISTAJA Linda Targot usutleb Krista Kaer 197 ET HAKATA ARMASTAMA, PEAB HAKKAMA TÕLKIMA Andres Luurega vestleb tõlkimisest ja flosoofast Rita Niineste 203 KUUS KÜSIMUST EESTI KULTUURKAPITALI 2016. AASTA TÕLKEILUKIRJANDUSE AUHINNA NOMINENTIDELE Vastavad Heli Allik, Riina Jesmin, Ene Mäe, Tiina Randus, Sigrid Tooming. Küsib Lauri Eesmaa 212 KUUS KÜSIMUST EESTI KULTUURKAPITALI 2016. AASTA MÕTTETÕLKEKIRJANDUSE AUHINNA NOMINENTIDELE Vastavad Marek Laane, Mirjam Lepikult, Margus Ott, Triinu Pakk, Heete Sahkai, Kai Tafenau. Küsib Heli Allik 227 KOLM KÜSIMUST KULTUURKAPITALI 2016. AASTA EESTI KEELEST VÕÕRKEELDE TÕLKE AUHINNA NOMINENTIDELE Vastavad Merike Lepasaar Beecher, Irja Grönholm, Birgita Bonde Hansen, Anna Michalczuk ja Øyvind Rangøy. Küsib Lauri Eesmaa 243 METSALÄINU 33 VALDUR MIKITA 1. Ühel suguvõsa kokkutulekul seinale riputatud sugupuud uurides tabas mind äratundmine, et olen seda kummalise kujuga puuvõra juba palju kordi varem näinud. Sugupuu tõlkimine naiivforistilisse pildikeelde kipub üle jõu käima ka hea käega kunstnikul, ja seda puhtdarvinistlikel põhjustel. Mõned sugupuu oksad annavad rohkesti järglasi ja kasvavad mühinal tüvest eemale, teised soikuvad juba tüve lähedal. Mida suurem sugupuu, seda raskem on evolutsioonilist asümmeetriat jäädvustada ühele pildile. Loomupärase asüm- meetria tõttu hakkavad oksad laperdama, meenutades pigem troopilisi liaane või veevoolus lainetavaid vetikaid. Kommunikatsioon loomariigi ja taimeriigi vahel ebaõnnestus taas, kuid selle metsaläinud tõlke rohmakas ilu liidab ome- tigi kõiki suguvõsasid. 2. Lüües ühe ideaalse tüviteksti mõtteliselt neljaks, saame neli enam-vähem võrdset halgu, mis sisaldavad vaimuruumi talletatud orgaanilist kraami. Need on kirjanik, tõlkija, kirglik lugeja ja mass-inimene. 3. Mass-inimene — see pole mõeldud pahasti. See hõlmab lugejaid, kes loe- vad lohakalt, kes jätavad raamatu pooleli, kes ei ole (veel) raamatut lugenud, ja neid, kes ei kavatse seda kunagi teha. Kõigele sellele vaatamata on neil teose kohta midagi öelda. Ent kõige rohkem on mass-inimeste hulgas tavalisi luge- jaid, kes loevad raamatu läbi ja ei kosta midagi. Vahel ütlevad nad mokaotsast „ajaraisk!” või „kae hullu!”. 4. Kõige tähtsam tegelane kirjanduse küttesüsteemis on kirglik lugeja. Tema on kuller kirjaniku (tõlkija) ja lugeja vahel. Tal on suur tutvusringkond. Ta on tulihingelise loomuga. Ta produtseerib loetud raamatutest ohtrasti loovaid (väär)tõlgendusi, mida seejärel kirglikult levitab. Tänu sellele haarab ta oma kiiluvees kaasa üha uusi lugejaid. 5. Kuid mis see on, mis neid nelja ühendab? Ehk on see vahendamise mõnu, kirg jutustada lugu üha uutele kõrvadele, kes sellest veel midagi kuulnud ei ole? On’s see „tõlkija hääl”, mis neid ühendab? Kirjanik on tõlkija, tõlkija on tõlkija, lugeja on tõlkija. Kirglik lugeja vorbib raamatust mustmiljon ori- ginaalset resümeed, sunnib ennast kuulama juuksurisabas ja vaksalipingil. Kirglikku lugejat iseloomustab nauditav oskus kõneleda võõrast raamatust nii, et ta ise poetab end vargsi loo kangelaste hulka. Tont teab, kuidas nad seda täpselt teevad. Aga just niiviisi saab kirjaniku raamatust vähehaaval eri- palgeliste jutustuste mets, trobikond anonüümsete lugejate isiklikke ja intiim- seid lugusid. 8 6. Ent mis see on, mida need neli tüpaaži vandeseltslaslikult käest kätte ula- tavad? Muidugimõista pole see kingapaar, mille üle kingseppmeister uhke on ja mis ahhetuste saatel leti all omanikku vahetab. See, mida kirglikult edasi antakse, on untsuläinud paar, kaks vasaku jala kinga. Lotmanlik tõlkimatuse- lõhe. Hiilgav tõlkeviga. Andekas autor peidab oma teksti tubli annuse ambi- valentsust, mis toob kaasa terve väärtõlgenduste parve. Kuid geniaalse teose tõeline kübaratrikk seisneb selles, et selle parve maad mööda libisev vari osu- tub jahmatavalt tõetruuks ja hämmastab lugejat. 7. Kaevame nüüd aga edasi. Et tõlkimatuselõhe? Vaikuse kuristik? Miks muutub inimene selle serval iseäranis kirglikuks, katsub välja panna kõik, et midagiGI selle mõistatusliku loori tagant kätte saada? 8. Olgu selle päästva sufksi nimi „gi”. Osutagu see jumalikule. Nimetatagu teda kõikide maailma sufksite seas kõigevägevamaks sufks! Kostku vahel tõlkija peas päästev gigin! 9. Ristitagu too sufks eestipäraselt „suhviks”. Olgu suhvi taevaliku tõlke võrdkuju! 10. Maakeeli öeldes on suhvi tõlkija kõhutunne. Kui suhvi on kohal, siis pangu vahelträäkija täiega! Nurrugu suhvi vapra tõlkija süles tõlke võiduka lõpuni! 11. Üritatagu nüüd suhvi kaudu lahti muukida pärismaise tõlke spetsiifkat. MidaGIGIGI peab ju siin olema erilist! Eesti keeles ja meeles on palju määrat- lematut ja sõnastamatut. Maakeeles ja -meeles valitseb „suur suhvi”. 12. Kuna paljusid asju paratamatult ei saa keele abil sõnastada, siis katsub autor-tõlkija lugejas vaistlikult esile kutsuda mingisuguseid paleusliku moega teadmusseisundeid. Nii on kõhutunne omamoodi alternatiiv sõnadele, sest lugeja kõhus esile kutsutud tunne on igatahes aus värk, miski, mis antakse edasi otse suhvilt suhvile, ilma et keegi söandaks verbaalse kulimulinaga lõh- kuda ablaste vaimude iidset toiduahelat. (Uhh, nüüd läks metsa!) 13. Seega taotleb andekas tõlkija endale eelkõige tõlkepuuet. Tõlkepuue on li- teraadi doping, mis lubab vilistada tavapärasele tõlkele, s.t panna tavatõlkele lihtsalt pika puuga ja juhtida Pegasus tšempionide koolisõidus üle takistuste nii-öelda lõdva randmega. 14. Vaatame nüüd lähemalt ühte pärismaise mõtte kodupaika — metsa. Mets on tõlkijate palverännupaik. Just nimelt metsa rüpes sirgus inimesest Tõlkija. Animism oli inimese kõige iidsem tõlkeakadeemia. Animistlik inimene püüdis loomu poolest kommunikeeruda kõikide olenditega, katsus taibata loomade, puude ja kivide keelt. Ühise keele leidmine oli tema jaoks elu küsimus. Ellu jäid need, kes sündisid väga hea tõlkevaistuga. Ega suhvi pole mingi naljaasi, suhvi taga on neli miljardit aastat evolutsiooni. 9 15. Biofilse kommunikatsiooni eripära on erakordselt suur tõlkimatuselõhe. Animistliku pärandiga kultuur on oma olemuselt kaunikesti võimas tõlke- süsteem. Seepärast on küttide-korilaste leiutatud keel üks veidike teistmoodi keel. Selles sisalduv ollus lubab ühendust võtta mitte ainult inimestega, vaid hoopis suurema ringiga, mis hõlmab kogu loodust taevatähtedest kuni müü- tiliste esivanemateni. 16. Eesti keeles on biofilset substantsi omajagu, imitatiividest regilaulude ja loitsudeni. Me pole veel kalurküttide loodud keelest tervenisti lahti ütelnud, kuigi katsume maamulinasse jonnakalt tõlkida Euroopa Liidu seadusi. Andres Ehin poetas kord omanäolisel muhedal moel, et inimene on kõigeks võimeline, ainult trenni tuleb teha. Eestlane on parasvöötme biofilse massikommunikat- siooni meister. Mats on vana-aja Hardi Volmer, eheh! 17. Eestlane suhtleb veel üsna vabalt loomade, kivide ja saunavanaga, surnud esivanematest rääkimata. Ükskord ma uurisin ühelt ülikooli lõpetanud inime- selt, kuidas see saunavanaga suhtlemine ikka täpsemalt käib. Ega ta ei osanud väga hästi seletada ja ma ei käinud peale ka. Aga tema ebaleva naeratuse taha peidetud kimbatus oli sümpaatne. Ja mind haaras sõnulseletamatu kurbus kõigi nende ajaprakku kaduvate saunavanade pärast… 18. Ainult üks keskustelu vorm paneb siiski veel päris hästi vastu. See on dialoog surnud vanaemaga. Kui inimene läheb kalmule, kus kasvab puu (hing on tema sisse läinud!), siis inimene kummardub mõttes selle kumma- lise vahevormi poole, kes on poolenisti taim ja poolenisti inimene. Tõlkimi- se hetk sumedal pärastlõunal, mis puhastab inimest. Viivuks saab inimesest meedium. 19. Nõnda võiksime teha meelevaldse üldistuse, et eesti kultuuris loksub omajagu teadmust tolles ühiselt jagatud ebamäärase kõhutunde anumas. See muudab siinse maailma salapäraseks ja eriliseks. Vahel täitsa arusaamatuks. Sest kollektiivset teadvust eestlastel ei ole. Kõik asjad, mis selle peale üles ehi- tatakse, varisevad