TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
OÜ Hendrikson & Ko Raekoja pl 8, Tartu Pärnu mnt 27, Tallinn http://www.hendrikson.ee
Töö nr. 1221/09
Keskkonnaekspert Kuido Kartau (litsents KMH0034)
………………………..
Tartu 2010
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Sissejuhatus ...... 5 1. Olemasoleva olukorra kirjeldus...... 7 2. Seos kõrgemate strateegiliste dokumentidega ja õiguslike alustega...... 13 3. Kavandatava tegevuse ja selle alternatiivide kirjeldus ...... 19 4. ALTERNATIIVIDEGA KAASNEV KESKKONNAMÕJU ...... 23 4.1 Mõju põhjaveele ...... 23 4.2 Mõju välisõhu kvaliteedile ...... 30 4.2.1 Saasteainete heitkoguste arvutamine ...... 32 4.2.2 Saasteainete leviku modelleerimine...... 38 4.2.3 Lõhn...... 41 4.3 Mõju mullastikule...... 45 4.4 Müra ...... 46 4.5 Jäätmekäitlus ...... 47 4.6 Mõju inimese tervisele ja heaolule ning sotsiaal majanduslikule keskkonnale48 4.7 Loodusressursside kasutamine ...... 49 4.9 Ehitusega kaasnevad mõjud...... 53 4.10 Farmi sulgemine ...... 53 5. Alternatiividega kaasneva keskkonnamõju leevendavad meetmed ...... 54 6. Alternatiivide võrdlus ...... 57 7. KOKKUVÕTE ...... 62 Kasutatud kirjandus...... 65 LISAD ...... 68
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
SISSEJUHATUS
Keskkonnamõju on kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale. Keskkonnamõju peetakse oluliseks, kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara.
Võttes aluseks Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 30 lg punkti 2 ja Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 3, § 6 lg 2 punkti 22 ja lõike 3 ning § 11 on Kaarma Vallavalitsuse 29. juuni 2009. a korraldusega nr. 336 algatatud Tahula suurfarmi keskkonnamõju hindamine (KMH).
Keskkonnamõju hindamine algatati vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lg 1 punktide 27 ning 35 ja § 3 lg 1 alusel (niisuguse linnu-, sea- või veisefarmi püstitamine, kus saab kasvatada rohkem kui 85 000 broilerit või 60 000 kana, 3000 nuumsiga arvestuskaaluga igaüks üle 30 kilogrammi, 900 emist, 450 lüpsilehma, 600 lihaveist või 900 kuni 24 kuu vanust noorveist; § 6 lõike 1 punktides 1–34 ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevuse või käitise muutmine või ehitise laiendamine või rekonstrueerimine, kui see vastab käesolevas lõikes sätestatule või kui tegevus või käitis muutmise või ehitis laiendamise või rekonstrueerimise tulemusel tervikuna vastab käesolevas lõikes sätestatule; Keskkonnamõju hinnatakse, kui: 1) taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju;)
Käesoleva keskkonnamõju hindamise protsessis on: • Arendajaks TÜ Mereranna PÜ; • Otsustajaks ehitusloa osas Kaarma Vallavalitsus • Otsustajaks KMH osas Keskkonnaameti Hiiu Saare Lääne regioon; • Eksperdiks OÜ Hendrikson & Ko;
Keskkonnamõju hindamise algatamisest, KMH programmi avalikustamisest ja avaliku arutelu toimumisest teavitati otseselt asjassepuutuvaid isikuid kirja teel, üldsuse teavitamiseks ilmusid vastavad teated väljaandes Ametlikud Teadaanded ja ajalehes Oma Saar. KMH programmi avalik arutelu toimus 03.09.2009 a. Programmi avalikustamisel esitati KMH programmi osas kirjalikke ettepanekuid ja küsimusi, ka programmi avaliku arutelu käigus esitati ettepanekuid programmi täiendamiseks. Ettepanekud ja küsimused on esitatud KMH aruande lisades. KMH programm kiideti heaks keskkonnaameti Hiiu Lääne Saare regiooni poolt 09/11/2009 a. kirjaga nr HLS 6 7/30531 2.
Käesoleva aruande koostamisel on aluseks K eskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus , kinnitatud KMH programm ja keskkonnamõju hindamise hea tava. Keskkonnamõju hindamise töörühma kuulusid litsentseeritud ekspert Kuido Kartau ning OÜ Hendrikson & Ko spetsialistid Robert Tomasson, Märt Öövel ja Anu Arak.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Töö teostamisel kasutati detailplaneeringu materjale, avalikult kasutatavaid materjale (EELIS, Maa ameti avalik teenus jm), Hendrikson&Ko valduses olevat infot jm. Tahula suurfarmi laienduse ehitus ja rekonstrueerimistööde projekti on koostanud AS Kuressaare Ehitus (Pikk 79a, 93815, Kuressaare, projekteerija Peeter Laidra, tel. 45 38 342, e post: [email protected]).
KMH aruanne ei puuduta projekteerimistingimusi, mille väljastamine on reguleeritud teiste õigusaktidega. Keskkonnamõju hindamise käigus analüüsitakse tegevuse vastavust kehtivatele arengu ja planeerimisdokumentidele. KMH aruande koostamisel lähtutakse projekti andmetest.
KMH teostamisel on selgitatud, kirjeldatud ja hinnatud planeeringu elluviimisega kaasnevat olulist keskkonnamõju ja peamisi meetmeid, tegevusi ja ülesandeid nende mõjude vältimiseks või leevendamiseks, arvestades planeeringu eesmärke ja käsitletavat territooriumi.
Kavandatava tegevuse eesmärk
Kavandatavaks tegevuseks on olemasoleva Tahula laudakompleksi juurde ehitada uus 494 loomakohaga laudahoone, sinna juurde lüpsikompleks koos olmeruumidega ning kaks ringja põhiplaaniga vedelsõnnikuhoidlat. Kaasaegse vabapidamislauda rajamisega loodab ettevõte suurendada tootmise efektiivsust ja mahtu ning tõsta loomade heaolu. See aitab omakordav kasvatada ettevõtte konkurentsivõimet. Siinjuures on tähtis kinni pidada kaasaegsetest keskkonnanõuetest. TÜ Mereranna PÜ teisi laudakomplekse käesolev KMH ei käsitle.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
1. OLEMASOLEVA OLUKORRA KIRJELDUS
Uus laudahoone on planeeritud Saaremaale Kaarma valda Mõisaküla külla Tahula suurfarmi maaüksusele (27003:001:0711).
Joonis 1.1 Tahula suurfarmi asukohakaart koos planeeritava juurdeehitusega M 1:10000 (Allikas: Maa amet)
Tabel 1.1. Kõrvalpaiknevad hooned ja kaugus Tahula suurfarmist Elamu Katastriüksuse tunnus Asukoht lauda suhtes Elamu kaugus olemasolevast laudast
Juta 27003:001:0635 Laudast idas ca 100 m Kuldse kodu 27003:001:0034 Laudast lõunas ca 200 m korterelamu Änni 27003:001:0601 Laudast lõunas ca 160 m Oro 27003:001:0509 Laudast põhjas ca 190 m Põlde 27003:001:0557 Laudast põhjas ca 250 m Mäeotsa 27003:001:0513 Laudast kirdes ca 320 m
Tahula farmikompleks asub 6 km kaugusel Kuressaarest. Kaugus Risti Virtsu Kuivastu Kuressaare maanteest on ligikaudu 300 m. Lähim elamu asub 100 m kaugusel idas (Juta kinnistul tunnusega 27003:001:0635).
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Tahula laudakompleksist 1,5 km kaugusel edelas asub Põduste Upa hoiuala ning 1,9 km lääne suunas asub Tahula Reo hoiuala.
Joonis 1.2. Looduskaitse kaart M 1:50000 (Allikas: Maa amet)
Tahula-Reo hoiuala kaitse eesmärk on nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud elupaigatüüpide – kadastike (5130), loodude (6280*), liigirikaste madalsoode (7230), vanade loodusmetsade (9010*), vanade laialehiste metsade (9020*), soostuvate ja soo lehtmetsade (9080*) ning II lisas nimetatud liigi – jäiga keerdsambla ( Tortella rigens ) elupaiga kaitse, samuti III kaitsekategooria linnuliikide – raudkulli ( Accipiter nisus ), hiireviu ( Buteo buteo ), sookure ( Grus grus ), musträhni ( Dryocopus martius ) ja väikekirjurähni ( Dendrocopus minor ) elupaikade kaitse.
Põduste-Upa hoiuala kaitse eesmärk on nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud elupaigatüüpide – lubjarikkal mullal kuivade niitude (6210*), loodude (6280*), niiskuslembeste kõrgrohustute (6430), lamminiitude (6450), vanade laialehiste metsade (9020*), puiskarjamaade (9070), soostuvate ja soo lehtmetsade (9080*) kaitse ning III kaitsekategooria linnuliikide – herilaseviu (Pernis apivorus ), roo loorkulli ( Circus aeroginosus ), raudkulli ( Accipiter nisus ), hiireviu ( Buteo buteo ), sookure ( Grus grus ), kodukaku ( Strix aluco ), musträhni (Dryocopus martius ) ja väike kirjurähni ( Dendrocopus minor ) elupaikade kaitse.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Meteoroloogilised näitajad
Saaremaad iseloomustavad meteoroloogilised näitajad on järgmised: Paljuaastane keskmine temperatuur vahemikus + 6.0 oC Kõige soojema kuu (juuli) keskmine temperatuur + 16.6 oC Kõige külmema kuu (jaanuar, veebruar) keskmine temperatuur 6.0 oC Kõige soojema kuu keskmine temperatuur kella 13 ajal +19.4 oC
Tuule kiirused ja tuulevaikuse sagedus (%): Kõige väiksem kuu keskmine (august) 4.4 m/s Kõige suurem kuu keskmine (detsember) 6.4 m/s Keskmine aastane kiirus 5.2 m/s
Tuule suuna ja tuulevaikuse sagedus (%): N NO O SO S SW W NW tuulevaikus 10 8 8 11 20 21 11 11 4
N
W E
S
Joonis 1.3. Saare maakonna tuulteroos
Talvel valdavad lõuna ja edelatuuled, kevadel sagenevad läänetuuled. Sügise algul saavad ülekaalu edelatuuled.
Sademed: Aasta keskmine sademete hulk: 597 mm Kuu keskmine sademete hulk minimaalne (märts): 28 mm maksimaalne (juuli): 75 mm
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Põhjavee kaitstus
Niiske ja mõõdukalt jahe kliima on soodustanud Saaremaa kivimite leostumist, mistõttu pinnakattes ja Siluri veekompleksi ülemises osas on looduslikes tingimustes formeerunud valdavalt HCO 3 Mg Ca tüüpi vesi mineraalainete sisaldusega 0,3–0,5 g/l.
Eesti Geoloogiakeskuse poolt koostatud Saare maakonna põhjavee kaitstuse kaardi (1:50 000) alusel on kavandatava tegevuse planeeringualal põhjavesi nõrgalt kaitstud.
Joonis 1.4. Väljavõte „Saare maakonna põhjavee kaitstuse kaardist”
Vastavalt koostatud kaardile, on maapinnalt esimese aluspõhjalise põhjaveekompleksi loodusliku kaitstuse hinnang pindmise reostuse seisukohalt järgmine:
1) Kaitsmata alad (väga kõrge reostusohtlikkus): karstialad: alvarid; moreeni <= 2 m ( k = 0,01–0,5 m/d); liiv, kruus <= 20 m ( k = 1–5 m/d) 2) Nõrgalt kaitstud alad (kõrge reostusohtlikkus): moreeni 2–10 m ( k = 0,01–0,5 m/d);
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
savi, liivsavi <= 2 m ( k = 0,0001–0,005 m/d); liiv, kruus 20–40 m (k = 1–5 m/d) 3) Keskmiselt kaitstud alad (keskmine reostusohtlikkus): moreeni 10–20 m ( k = 0,01–0,5 m/d); savi, liivsavi 2–5 m, ( k = 0,0001–0,005 m/d); 4) Suhteliselt kaitstud alad (madal reostusohtlikkus): moreeni > 20–50 m ( k = 0,01–0,5 m/d); savi > 5–10 m ( k = 0,0001–0,005 m/d). 5) Kaitstud alad (väga madal reostusohtlikkus): moreeni > 50 m; savi > 10 m.
Vastavalt Vabariigi Valitsuse 31. juuli 2001. a. määrusele nr. 269 on kaitsmata põhjaveega aladel süvapuhastamata heitvee pinnasesse immutamine keelatud. Nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel võib pinnasesse immutada kuni 10 m 3 vähemalt bioloogiliselt puhastatud heitvett.
Saare maakonnas võetakse vett tarbeveeks peamiselt ühest põhjaveekogumist, see on Silur Ordoviitsiumi Läänesaarte põhjaveekogumist. Siluri Ordoviitsiumi põhjaveekogumi ülemisse kihti rajatud puurkaevud on suhteliselt hea veeandvusega.
Õhukese pinnakatte või selle puudumise tõttu on Saare maakonnas põhjavesi looduslikult nõrgalt kaitstud või kaitsmata, esineb rohkesti paeplatoosid alvareid ja karstialasid. Põhjavee kvaliteet on mõjutatud seega otseselt maapinnalt infiltreeruva vee kvaliteedist. Saaremaa looduslikes tingimustes valitseb üldiselt mageda põhjavee ja soolase merevee vahel hüdrodünaamiline tasakaal, kuid teatud piirkondades võib esineda põhjavees ülemäärast mineraalainete sisaldust nagu kloriide, sulfiide, fluoriide, boori ja ka rauda ning väävelvesinikku ja “tänu” lubjakivile on põhjaveel kõrge vee kareduse aste.
Vastavalt laudakompleksi juurde kuuluva puurkaevu (passi nr. 5317) arvestuskaardi andmetele on vaadeldaval maaüksusel liivsavi kruusa ja lubjakiviräha kihi paksus 5 10 m, mis võib maaüksuse piires veidi kõikuda. Kuna reoainete põhjavette jõudmise aeg on arvutuslikult 30…200 ööpäeva, tuleb reostusohtlike objektide rajamisel olulist tähelepanu pöörata reostusohu vähendamisele.
Tahula lüpsifarm asub lainjal moreentasandikul. Õhukese mullakihi (20 30 cm) all asub kõva konsistentsiga kuiv saviliiv moreen. Moreenkihi saab jagada ülemiseks rähk moreeniks (kuni 2m) ja allpool asuvaks saviliivmoreeniks (2 9m). Moreen lasub siluri peakivi lademel.
Olemasoleva lauda kirjeldus
Hetkel peetakse Tahula suurfarmis 320 lüpsilehma, 220 mullikat ja 50 vasikat. Tootmismahuks on ligikaudu 19 750 ts piima aastas. Lüpsilehmad, poegivad lehmad ja mullikad on lõaspidamisel ning vasikad on vabalt vasikaboksides.
Vasikatel kasutatakse täiendava allapanuna põhku ja/või saepuru, lehmadel purustatud põhku.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Poegivatel lehmadel on kasutusel torusselüpsi meetod, lüpsilaudas kalasaba platsilüps. Lüpsmine toimub kaks korda päevas, asemeid puhastatakse 6 korda päevas, platsi ja süsteemide pesu toimub kaks korda päevas (hommikul ja õhtul).
Sõnnik kogutakse traktoriga tahesõnnikuhoidlatesse ning sügisel ja kevadel veetakse põldudele laiali. Sõnniku laotamiseks on ettevõttel olemas neli tahesõnnikulaoturit (üks 14t, kaks 10 t ja kaks 8 t). Lautadest formeeruv pesuvesi suunatakse koos muu reoveega olemasolevasse kanalisatsiooni ning sealt reoveepuhastussüsteemi.
Vanad laudahooned jäävad kasutusse ka peale uue vabapidamislauda rajamist (üks noorlooma/lüpsilaudana ja teine poegimislaudana). Peamiseks tootmisüksuseks jääb siiski uus laut.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
2. SEOS KÕRGEMATE STRATEEGILISTE DOKUMENTIDEGA JA ÕIGUSLIKE ALUSTEGA.
Koostamisel on Kaarma valla üldplaneering.
Kaarma valla arengukava 2005-2011
Täiendavaid piiranguid antud maaüksusele ega loomapidamisele ei seata.
Saare maakonnaplaneeringus aastani 2015 pööratakse rõhku vee kasutamise ja kaitse temaatikale ning seatakse eesmärgiks viia kõik punktreostusallikad vastavusse keskkonnakaitse nõuetele. Selleks korraldatakse regulaarset pinna , põhja ja heitveeseiret ning rakendatakse erinevaid meetmeid reostuse ja avariide ennetamiseks.
Saare maakonnaplaneeringu teemaplaneering
Saare maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused” eesmärk on määratleda väärtuslikud kultuurmaastikud ja põllud ning roheline võrgustik Saare maakonnas ning tulenevalt nende säilitamise vajadusest seada tingimused asustuse ja maakasutuse suunamiseks.
Saarte traditsioonilise maastikupildi säilitamiseks on määrava tähtsusega pärandkoosluste (loopealsed, puisniidud, rannaniidud, aruniidud) jätkuv majandamine ja vajadusel taastamine. Põllu , heina ja karjamaad on vajalik hoida kasutuses.
Vastavalt teemaplaneeringule on väärtuslike põllumaade kaitse ja kasutamistingimused: • Väärtuslikke põllumaid üldjuhul ei hoonestata. • Kõrge viljelusväärtusega põllumaad hoitakse kasutuses haritava maana. • Hoida maad avatuna (vältida võsa teket, niita), eriti maanteedega külgnevaid ja külade vahetus läheduses asuvaid põlde. • Vältida põldude struktuuri lihtsustamist, säilitada metsatukad, üksikud puud, kiviaiad ja –vared.
Vastavalt rohelise võrgustiku kontseptsioonile on terve Saare maakond kaetud tiheda mikrovõrgustikuga. Mikrovõrgustiku ülesanne on tagada rohelise võrgustiku tugialade vaheline sidusus ja kogu võrgustiku terviklikkus.
Teemaplaneeringu alusel jääb Tahula farmi maaüksus Lilbi Kärdu Upa kultuurilis ajaloolise ja identiteediväärtust kandvale väärtuslikule maastikule, mille alahinnanguks on esteetiline vaade põllumajandusmaale.
Lilbi Kärdu Upa on kohaliku tähtsusega väärtuslik maastik. Ala paikneb Kaarma vallas (suurusega 1741 ha). Maastiku kultuurilis ajalooline väärtus: Laadjala mõis, kohati hästi säilinud maastikustruktuur, muistendid, muinasaegsed leiud; esteetiline väärtus: vaated põllumajandusmaastikule; kohalik identiteediväärtus. Alale laienevad vaid üldised tingimused, eritingimusi ei seata.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Esteetiliste maastike kasutustingimused: • Säilitada põllumajanduslike alade avatust ja vaateid maastikuelementidele, eriti avalikult kasutatavate teede ääres. • Säilitada looduslikke ja pool looduslikke alasid ning vaateid neile. • Turismi ja puhkemajanduse arendamisel tuleb arvestada kohaliku keskkonna (nii loodusliku, kultuurilise kui sotsiaalse) koormustaluvusega. • Maastiku esteetilist ja puhkeväärtust potentsiaalselt kahjustavaid olulise ruumilise mõjuga objekte ja kõrgehitisi nagu mastid, tuulegeneraatorid jms üldjuhul ei kavandata.
Lääne-Saarte alamvesikonna veemajanduskavas (2006) on eesmärgiks seatud veekogude ja põhjavee hea seisundi tagamine. Põhjavee kaitseks tuleb tagada kaitsmata põhjaveega alade kaitse ning hoolikalt planeerida nendel aladel inimtegevus. Keskkonnaohtlikud objektid tuleb viia vastavusse keskkonnanõuetega, põhjavee reostuskolded lokaliseerida ning olemasolevate reostuskollete üle teostada seiret, pöörates erilist tähelepanu jääkreostus objektidele. Heitvee juhtimisel pinnasesse ei tohi kahjustada põhjavee kvaliteeti.
Kaarma valla ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni arengukava 2006-2018 alusel jääb farmi territoorium reoveekogumisala piiridest väljapoole, mistõttu tuleb tekkiva reovee käitlemine lahendada ettevõttel endal.
Kavandatava planeeringu elluviimisel tuleb arvestada järgmiste õiguslike aluste ja dokumentidega: Saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seadus (RTI, 04.01.2007, 1, 3); Veeseadus (RTI, 08.04.2009, 20, 131); Jäätmeseadus (RTI, 04.07.2007, 44, 315); Välisõhu kaitse seadus (RTI, 27.03.2009, 19, 118); Vabariigi Valitsuse 28.08.2001 määrus nr 288 „ Veekaitsenõuded väetise- ja sõnnikuhoidlatele ning siloladustamiskohtadele ja sõnniku, silomahla ja muude väetiste kasutamise ja hoidmise nõuded ” (RTI, 15.03.2004, 13, 89); Vabariigi Valitsuse 26.04.2004 määrus nr 122 „ Jäätmete tekitamiseks jäätmeluba vajavate tegevusvaldkondade tegevuste täpsustatud loetelu ning tootmismahud ja jäätmekogused, mille puhul jäätmeluba ei nõuta ” (RTI, 28.04.2004, 31, 212); Vabariigi Valitsuse 7.05.2002 määrus nr 150 „ Keskkonnakompleksluba nõudvate alltegevusvaldkondade ja künnisvõimsuste kehtestamine ning olemasolevate käitiste käitajate poolt kompleksloa taotluste esitamise tähtaegade kehtestamine ” (RTI, 07.09.2006, 39, 292); Keskkonnaministri 2.07.2007. määrus nr 50 „ Lõhnaaine esinemise määramise ekspertrühma moodustamise kord, ekspertrühma liikmele esitatavad nõuded, lõhnaaine esinemise määramise kord ja määramiseks kasutatavate meetodite loetelu ” (RTL, 11.07.2007, 57, 1018); Keskkonnaministri 7.09.2004 määrus nr 115 „ Välisõhu saastatuse taseme piir-, sihtväärtused ja saastetaluvuse piirmäärad, saasteainete sisalduse häiretasemed ja kaugemad eesmärgid ning saasteainete sisaldusest teavitamise tase ” (RTL, 20.04.2006, 33, 592).
Saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse kohaselt kuulub veisekasvatus tegevusvaldkondadesse, mille puhul on tegutsemiseks vaja keskkonnakompleksluba. Vabariigi Valitsuse 7.05.2002 määruses nr. 150
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
„Keskkonnakompleksluba nõudvate alltegevusvaldkondade ja künnisvõimsuste kehtestamine ning olemasolevate käitiste käitajate poolt kompleksloa taotluste esitamise tähtaegade kehtestamine” täpsustatakse tegevusvaldkondade künnisvõimsused, mille jaoks on keskkonnakompleksluba nõutav. Veiste intensiivkasvatuse puhul on künnisvõimsuseks käitis, kus peetakse üle 300 piimalehma või üle 400 ammlehma või üle 600 noorveise, kelleks loetakse üle 8 kuu vanuseid lehmmullikaid kuni poegimiseni ja üle 8 kuu vanuseid pulle. Kui ühes käitises kasvatatakse vähemalt kahte käesolevas punktis nimetatud veiste kategooriat, arvutatakse käitises peetavate veiste arv kokku, kasutades järgmisi koefitsiente: piimalehm 1,0; ammlehm 0,75; noorveis 0,5. Kompleksloa kohustuslikkus otsustatakse võrdluses piimalehmadele sätestatud künnisvõimsusega. Seega on kavandatava tegevuse rakendamiseks, mis näeb ette 494 piimalehma, vajalik keskkonnakompleksloa olemasolu.
Veeseaduse § 1 seab ülesandeks sise ja piiriveekogude ning põhjavee puhtuse ja veekogudes ökoloogilise tasakaalu tagamise.
§ 24. Vee kaitsmine reo ja heitveega reostamise eest: (1) Reovee põhjavette ja heitvee külmunud pinnasele juhtimine on keelatud. 2) Reovee puhastamise ning heit ja sademevee suublasse juhtimise nõuded ja piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Kehtestatud nõuded sõltuvad reoveekogumisalal tekkivast reostuskoormusest ning veekogu seisundiklassist. Kui reoveekogumisala käesoleva seaduse tähenduses puudub, sõltuvad nõuded reoveepuhasti reostuskoormusest ning veekogu seisundiklassist. (3) Reovesi tuleb enne suublasse juhtimist puhastada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud määrusega kehtestatud piirmääradeni või puhastusastmeteni kohapeal või vedada või juhtida reoveepuhastisse.
§ 26. Valgala kaitse veereostuse eest: (1) Valgala ei tohi reoainetega nii koormata, et vesi reostuks. (2) Valgalal tuleb vältida reostusallika ohtlikku seisundit, mille jätkuv halvenemine põhjustab või võib põhjustada veekogu või põhjaveekihi reostumist. (3) Reostusallika ohtliku seisundi tekke vältimiseks ja vee reostumise ennetamiseks kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrustega veekaitsenõuded potentsiaalselt ohtlike reostusallikate kohta nende liikide kaupa. Potentsiaalsete ohtlike reostusallikate hulka kuuluvad ka siloladustamiskohad ja sõnnikuhoidlad.
§ 26 1. Valgala kaitse põllumajandustootmisest pärineva reostuse eest: (1) Põhja ja pinnavee kaitseks põllumajandustootmisest pärineva reostuse ennetamiseks ja piiramiseks kehtestab Vabariigi Valitsus sõnniku silomahla ja muude väetiste kasutamise ja hoidmise nõuded. Sõnniku koostise nõuded kehtestab põllumajandusminister määrusega. (4) Sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta keskmiselt kuni 170 kilogrammi lämmastikku ja 25 kilogrammi fosforit aastas, kaasa arvatud karjatamisel loomade poolt maale jäetavas sõnnikus sisalduv lämmastik ja fosfor. Mineraalväetistega on lubatud aastas anda haritava maa ühe hektari kohta selline kogus lämmastikku ja fosforit, mis on põllumajanduskultuuride kasvuks vajalik. Mineraallämmastiku kogused, mis on suuremad kui 100 kilogrammi hektari kohta aastas, tuleb anda jaotatult. (4 2) Orgaanilisi ja mineraalväetisi ei tohi laotada 1. detsembrist kuni 31. märtsini ja muul ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või perioodiliselt üleujutatud, või veega küllastunud maale. Käesoleva seaduse tähenduses
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
loetakse maapind lumega kaetuks, kui see on rohkem kui 10 cm lumega kaetud kauem kui 24 tundi. Külmunud maa on käesoleva seaduse tähenduses maa, mis on külmunud rohkem kui 5 cm sügavuselt kauem kui 24 tundi.
§ 26 2. Sõnniku ja virtsa hoidmise nõuded: (1) Kõikidel loomapidamishoonetel, kus peetakse üle 10 loomühiku loomi, peab olema lähtuvalt sõnnikuliigist sõnnikuhoidla või sõnniku ja virtsahoidla. (2) Põllumajandusloomade pidamisel peab sõnnikuhoidla või sõnniku ja virtsahoidla mahutama vähemalt nende kaheksa kuu sõnniku ja virtsa. (3) Kui sügavallapanuga laut ei mahuta kaheksa kuu sõnnikukogust, peab laudal olema ülejääva koguse mahutav sõnnikuhoidla. Sõnnikuga kokkupuutuvad konstruktsioonid peavad vastama sõnnikuhoidlatele esitatavatele nõuetele. (3 1) Kui loomapidaja suunab sõnniku hoidmisele või töötlemisele oma ettevõtte teise hoidlasse või töötlemiskohta või lepingu alusel teise isiku hoidlasse või töötlemiskohta, peab loomakasvatushoone kasutamisel olema tagatud lekkekindla hoidla olemasolu, mis mahutab vähemalt ühe kuu sõnnikukoguse. (5) Haritaval maal on aunas lubatud hoida vaid tahesõnnikut ning mahus, mis ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust. Sõnnikuaun on käesoleva seaduse § 26 1 lõike 1 alusel kehtestatud nõuete kohaselt põllul hoitav sõnnikukogum.
Jäätmeseaduse § 75 alusel kuulub loomakasvatus tegevuste nimistusse, mille puhul on jäätmete tekitamise jaoks vajalik jäätmeloa olemasolu.
Vastavalt Vabariigi Valitsuse 26. aprilli 2004. a määrusele nr 122 „Jäätmete tekitamiseks jäätmeluba vajavate tegevusvaldkondade tegevuste täpsustatud loetelu ning tootmismahud ja jäätmekogused, mille puhul jäätmeluba ei nõuta” tuleb jäätmeluba omada, kui veisefarmis on karja suurus 300 lüpsilehma või 400 lihaveist või 600 kuni 24 kuu vanust noorveist. Juhul, kui loomakasvatusettevõtte on kohustatud omama keskkonnakompleksluba, ei ole eraldi jäätmeloa taotlemine vajalik.
Vastavalt Välisõhu kaitse seadusele peab saasteallika valdaja tagama, et tema valduses olevast saasteallikast välisõhku eralduvad saasteainete kogused ei ületaks kehtestatud kontrollarvu ega põhjustaks piirkonna välisõhu saastatuse taseme piirväärtuse ületamist. Kui saasteallika valdaja ei saa tehnilistel või majanduslikel põhjustel saavutada kehtestatud piirnorme kindlaksmääratud tähtajaks, teatab ta sellest viivitamata asukohajärgset keskkonnateenistust ning kohaliku omavalitsuse organit, koostab ja esitab nendele ja Keskkonnainspektsioonile tegevuskava saasteainete heitkoguste vähendamiseks ning tõestab nimetatud asutustele, et ta kasutab parimat võimalikku tehnikat.
Saasteallika valdaja võtab saastatuse taseme piir või sihtväärtuste ületamise korral saasteallikat ümbritseva piirkonna maapinnalähedases õhukihis tarvitusele saasteainete heitkoguste vähendamise meetmed, et viia välisõhu saastatuse tase vastavusse saastatuse taseme piir või sihtväärtustega. Saasteallika valdaja peab hindama vähemalt üks kord kvartalis, kui keskkonnakompleksloaga pole määratud teisiti, välisõhu kvaliteeti saasteallika ümbruses, kui saasteallikast eralduvad saasteained põhjustavad välisõhu saastatuse taseme ühe tunni keskmise piirväärtuse ületamist või saastatuse tase on selle lähedane. Lõhnaaine esinemise välisõhus määrab selleks moodustatud lõhnaaine esinemise määramise ekspertrühm, juhul kui Keskkonnainspektsioonile on esitatud
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
vastavasisuline kaebus ning Keskkonnainspektsioon teeb otsuse ekspertgrupi kokkukutsumise kohta. Lõhnaaine esinemise määramiseks välisõhus kasutatakse rahvusvaheliselt tunnustatud lõhnaainete määramise meetodeid vastavalt Keskkonnaministri 2. juuli 2007. a määruse nr 50 „Lõhnaaine esinemise määramise ekspertrühma moodustamise kord, ekspertrühma liikmele esitatavad nõuded, lõhnaaine esinemise määramise kord ja määramiseks kasutatavate meetodite loetelu” alusel. Keskkonnakompleksloa omamisel pole välisõhu saasteloa taotlemine enam vajalik.
Vastavalt Keskkonnaministri 7.09.2004 määrusele nr 115 „Välisõhu saastatuse taseme piir-, sihtväärtused ja saastetaluvuse piirmäärad, saasteainete sisalduse häiretasemed ja kaugemad eesmärgid ning saasteainete sisaldusest teavitamise tase” , eeldatakse saasteallikast eralduva saasteaine lubatud heitkoguse määramisel, et saasteaine sisalduse piirnormi täitmine on tagatud saasteallika tootmisterritooriumi piiril. Kui saasteallikat ümbritseva piirkonna välisõhu kvaliteedi pideva või pistelise seire või saasteaine hajumisearvutuse tulemustest saadud saasteaine maksimaalselt tekkiv sisaldus näitab saasteaine sisalduse piirnormi ületamist, märgib keskkonnakompleksloa andja saasteallika valdajale loas saasteaine lubatud heitkogusena sellise väärtuse, mille juures on tagatud saasteaine sisalduse piirväärtuse täitmine. Kui tegelik heitkogus ületab lubatut, maksab saasteallika valdaja saastetasu ületatud heitkoguse eest kõrgendatud määrade järgi Keskkonnatasude seadusega sätestatud korras.
Saasteallikat ümbritseva piirkonna välisõhus saasteaine sisalduse piir või sihtväärtuse ületamise korral peab saasteallika valdaja rakendama täiendavaid meetmeid saasteallikast eralduva saasteaine heitkoguse vähendamiseks. Meetmete rakendamist nõuab loa andja loa eritingimusena.
Saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse (RTI, 04.01.2007, 1, 3) § 19. Heite piirväärtuse määramise alused lg (5) alusel nimetatud seaduse § 7 lõike 3 punktis 9 nimetatud tegevusvaldkonna (sea , veise ja linnukasvatus) käitisele heite piirväärtuste kehtestamisel võetakse arvesse põllumajandusliku tootmise eripära ning seiretingimuste määramisel võetakse arvesse mõistlikke kulusid.
Vastavalt Vabariigi Valitsuse 28.08.2001 määruse nr 288 „Veekaitsenõuded väetise-ja sõnnikuhoidlatele ning siloladustamiskohtadele ja sõnniku, silomahla ja muude väetiste kasutamise ja hoidmise nõuded” kohaselt peavad sõnnikuhoidla ja –rennid olema ehitatud nii, et sademed ja pinna ning põhjavesi ei valguks sõnnikuhoidlasse. Vedelsõnniku ja virtsahoidla peab ammoniaagi lendumise vähendamiseks olema kaetud. Sõnnikuhoidla ja rennid peavad olema lekkekindlad ning ehitamisel peab kasutama materjale, mis tagavad lekkekindluse hoidla ekspluatatsiooniaja vältel. Sõnnikuhoidla valdaja peab võtma kasutusele abinõud tagamaks, et kõrvalised isikud või loomad ei pääseks hoidlasse. Lisaks on rullsilo põllul hoidmisel keelatud silorullide virnastamine.
Sõnnikuaun peab olema kaetud vettpidava materjaliga või vähemalt 20 cm paksuse turba , põhu , mulla , saepuru või puitlaastukihiga. Sõnnikuauna ei tohi
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
kahel teineteisele järgneval aastal paigutada samasse kohta. Sõnnikuaun peab olema veekogust või allikast või karstilehtrist kaugemal kui 100 m.
Üle 300 loomühiku loomi pidav isik (edaspidi loomapidaja), kes kasutab loomapidamishoones vedelsõnnikutehnoloogiat, või isik, kes lepingu alusel laotab 300 le loomühikule vastava koguse loomade vedelsõnnikut, koostab enne vedelsõnniku laotamist vedelsõnniku laotamisplaani, milles näidatakse laotatav vedelsõnniku kogus, laotusala pindala, laotamisviisid, laotusala põhjavee kaitstus, laotusalal asuvad pinnaveekogud ja veehaarded. Vedelsõnniku laotamisplaani kinnitab enne vedelsõnniku laotamist keskkonnaamet. Vedelsõnniku laotamisplaan kinnitatakse kolme aasta kohta. Vedelsõnniku koguse suurenemise puhul taotleb loomapidaja laotamisplaani muudatuse tegemist või esitab kinnitamiseks uue plaani. Loomapidaja peab laotamisplaani säilitama üks aasta pärast vedelsõnniku laotamisaega.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
3. KAVANDATAVA TEGEVUSE JA SELLE ALTERNATIIVIDE KIRJELDUS
Kavandatavaks tegevuseks on olemasoleva laudakompleksi juurde ehitada uus 494 loomakohaga laudahoone, sinna juurde lüpsikompleks koos olmeruumidega ning kaks ringja põhiplaaniga vedelsõnnikuhoidlat. Olemasolevaid laudahooneid renoveerida ei planeerita.
Käesoleva keskkonnamõju hindamise raames analüüsitakse järgmisi alternatiive: • A0 („nullalternatiiv”) – olemasoleva olukorra jätkumine (juurdeehitusest loobumine); • A1 – uue veiste vabapidamislauda juurdeehitus, puhkelatrites pidamine, vedelsõnnikutehnoloogial; • A2 – uue veiste vabapidamislauda juurdeehitus, pidamine kaldpõrandal, allapanu kasutamine (tahesõnnik, tekkiv reovesi suunata eraldi kogumismahutisse või puhastisse); • A3 – uue vabapidamislauda juurdeehitus, kombilahtrites e. puhke söötmislatrites pidamine, allapanu kasutamine (tahesõnnik, tekkiv reovesi suunata eraldi kogumismahutisse või puhastisse).
0 Alternatiiv – juurdeehitust ei tehta.
Juurdeehituse mitte ehitamisel võivad amortiseerunud tehnika tõttu süveneda olemasolevad õhu ja vee probleemid. Jääks ära ka võimalus töötajate juurde võtmiseks, mis aitaks vähendada tööpuudust ümbruskonnas. Praeguse tegevuse jätkumisel on vaja renoveerida olemasolev reoveepuhastussüsteem ja parendada olemasolev laut ning sõnnikukäitlussüsteem. Samas ettevõtte arengut ei toimu ning parendustöödeks võib vahendeid mitte jätkuda.
Olemasolevates lautades peetakse hetkel 320 lehma, 220 mullikat ja 40 vasikat.
Alternatiiv 1 – Kavandatava laudakompleksi juurdeehitus vastavalt projektile.
Kavandatava tegevuse eesmärgiks on olemasoleva Tahula laudakompleksi laiendus, mille käigus soovitakse juurde ehitada uus laudahoone, milles on kohti 494 loomale ning sinna juurde lüpsikompleks.
Lehmade vabapidamine on loomasõbralik ning tagab loomadele paremad liigiomase ja sotsiaalse käitumise võimalused. Projekteeritav vabapidamislaut on lihtsa põhilahendusega puitmetallsõrestikhoone. Puhkealal on igale lehmale eraldi puhke ehk lamamisala, mis on tagant lahti ning lehm saab vabalt sisse ja välja. Puhkelatrite põrandad kaetakse mattidega, lehmade käiguteede põrandad karestatakse ning söötmiskäigu põrand lihvitakse. Asemete taga on restiga kaetud sõnnikukanal. Väljaheited sõtkutakse jalgadega läbi resti, selle all olevasse sõnnikukanalisse. Puhkelatrid eraldatakse üksteisest vaheseintega, mis kaitseb seal puhkavat looma naaberpuhkelatrites lamavate loomade eest.
Külmlauda ventilatsioon lahendatakse vabaventilatsioonina. Värske õhk pääseb lauta läbi avatud pikiseinte ja soojenenud õhk väljub läbi lahtise katuseharja. Lüpsikojale projekteeritakse sundventilatsioon. Olmeruumide ja tehniliste ruumide kütmiseks kasutatakse elektrikütet, soojaveevarustusel kasutatakse
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
lisaks elektrile ka piima jahutamisel eralduvat energiat. Piimaruumis ja mootoriruumis tekkiv soe õhk suunatakse külmal aastaajal lüpsikanali kohale, soojal aastaajal õue. Kontoriruumidele ehitatakse loomulik ventilatsioon, olmeruumidele ja sansõlmedele sundventilatsioon.
Laut on mõõtmetega 120 x 34,8 m. Loomi peetakse puhkelatrites, puhkelatrite ridade arv on 3+3. Puhkelahtrite pikkus on 2,4 2,5 m ning laius 1,2 m. Lauda külgedel asuvate puhkelatrite vaheliste sõnnikukäikude laius on 3,0 m, söömiskäigud on 4,1 m laiused ning lauda keskel paiknev söötmiskäik 5,4 m laiune. Puhkelatrid ning söötmiskäik on rajatud söömiskäikudest ning sõnnikukäikudest tõstetuna.
Suvisel perioodil toimub vanades laudahoonetes peetavate kinniste ja vähelüpsvate lehmade ning mullikate karjatamine, mis vähendab söödakulu ning üldist sõnniku teket laudas.
Vabapidamisel veised karjamaal ei käi ning farmist pidamise ajal ei lahku. Selle tulemusena ei häiri veised liiklust ega reosta sõnnikuga kohalikke teid.
Täisratsiooniline söödaratsioon koostatakse vastavalt loomade vanusele, piimatoodangule ja laktatsioonistaadiumile.
Lehmade lüpsmine toimub lüpsikojas. Lüpsikoda jaguneb olme/seadmeplokiks (kontor, lüpsiseadmete ja piimajahutite ruumid, tehnoruumid), lüpsikeskuseks, lüpsi ootealaks ning vahekäikudeks. Lüpsiplatsina kasutatakse 32 kohalist karusell tüüpi lüpsiplatsi. Lüpsiooteala pindala on 275,4 m 2 ning see on arvestatud kuni 130 lehma tarbeks (ca 2 m 2 looma kohta). Lüpsiplatsile suunduva käigu kõrval on järelooteala, millele saab karjast eraldada erikäitlust vajavad loomad.
Vanad laudahooned jäävad kasutusse poegimis ja noorloomalautadena. Vanuse järgi jaotatakse noorkari vasikateks ja mullikateks. Loomakaitse eeskirjad loevad vasikateks kuni 6 kuuseid veiseid, kelle pidamine lõas on keelatud. Vasikaid tuleb pidada ülejäänud noorkarjast eraldi, mullikaid võib pidada ka koos lehmadega.
Peale juurdeehitust oleks laudakompleksis 1032 LÜ loomi. Uues vabapidamislaudas on 494 (494 LÜ) lüpsilehma kohta, vanades laudahoonetes on arvestatud kohti 220 (220 LÜ) lüpsilehmale, 60 (60 LÜ) poegivale lehmale, 120 (72 LÜ) kinnislehmale, 40 (24 LÜ) erivajadustega lehmale, 250 (150 LÜ) mullikale ja 60 (12 LÜ) vasikale.
Uues laudas tekkiv vedelsõnnik, lüpsiplatsil ja ooteplatsil tekkiv sõnnik ning reovesi suunatakse skreeperitega põrandaalusesse sõnnikukanalisse. Sõnnikukanalite kaudu juhitakse sõnnik pumplasse, kust see pumbatakse kahte 5073 m 3 mahuga ringja põhiplaaniga betoonelementidest vedelsõnnikuhoidlatesse (kokku 10 146 m 3). Ühe lüpsilehma summaarne väljaheidete produktsioon on 24,6 tonni aastas (lüpsilehmad toodanguga 9000 kg piima aastas). Arvutuste põhjal tekib 8 kuu jooksul vedelsõnnikut 8100 m 3, samasse hoidlasse suunatakse ka lautadest tekkivad reoveed (tehnoloogiline reovesi), mille koguseks 8 kuu jooksul on 2730 m 3 (uuest laudast 3065 m 3/a; vanast laudast 1025 m 3/a), silohoidlast välja valguv silomahl 11,5 m 3/a
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
(silomahla hoiustamiskohast, kui see suunatakse vedelsõnnikuhoidlasse, lisandub 10l 1m 3 silohoidla mahu kohta) ja tahesõnnikuhoidlas tekkiv virts ca 1050 m 3/a. Vanades lautades tekkiva tahesõnniku ja virtsa arvutuslik aastas tekkiva sõnniku kogus loomarühmade lõikes on (4): • Lüpsilehm (toodang 7000 kg piima aastas) – tahesõnnik 12 t/a, virts 3 t/a; • Kinnised/poegivad lehmad– tahesõnnik 9 t/a, virts 2,2 t/a • Mullikad – tahesõnnik 4,8 t/a, virts 1,2 t/a; • Vasikad (0...6 kuud) – tahesõnnik2 t/a, virts 0,5 t/a.
Kuna hoidla on katmata, peab arvestama ka sademete hulgaga. Keskmine aastane sademete hulk Saaremaal on EMHI (Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut) andmetel 597 mm. Kahe hoidla peale kokku langeb 8 kuu jooksul sademeid u. 460 m 3. Seega 8 kuu jooksul tekkiva läga hulk, mis suunatakse vedelsõnnikuhoidlatesse on ca 11 998 m3. Seega oleks vajalik ehitada suurema mahuga vedelsõnnikuhoidlad kui algselt plaanitud.
Vedela veisesõnniku puhul moodustub pealispinnale tahke koorik, mis on oma iseloomult ujuvkate ning piirab lenduvate saasteainete levikut hoidlast. Vedelsõnnikuhoidla täitmise/tühjendamise ava peab olema võimalikult hoidla põhja lähedal.
Hoidlate ja lauda vaheline ala on kaldega tahesõnnikuhoidlate suunas. Tahesõnnikuhoidlate juurde on vaja rajada virtsakogumismahutid.
Sõnniku transpordiks ehitatakse tee koos laadimisplatsiga eraldatult ülejäänud lauda teest.
Laudas tekkivad reoveed suunatakse vedelsõnnikuhoidlatesse. Lüpsiplatsi korral on tehnoloogilise vee (udara, lüpsiseadmete, inventari, hoonete jm pesemine) vajadus 17 l lehma kohta päevas. Aastas tekkiv tehnoloogilise reovee kogus oleks uues laudas ca 3070 m 3. Olmereovee hulga kasv on minimaalne ning see suunatakse kogumismahutisse.
Tootmismahu suurenemisel muutuks kevad ja sügisperioodil seoses sõnnikulaotamisega liiklustihedus lauda ümbruses. Sõnniku laotamise määrab laotamisplaan.
Alternatiiv 2 – juurdeehituse tegemine, kaldpõrandal pidamine. Kasutatakse rohket allapanu, mistõttu tekib laudas peamiselt tahesõnnik.
Puhke ja lamamisala põranda kalle peaks olema 6 10%. Allapanu laotatakse lamamisala ülemisele veerandile. Kaldpõranda alumisse serva jõudnud sõnnikukiht murdub sõnnikukäigu horisontaalsele põrandale. Põrandate pind peab olema loomade libisemise vältimiseks karestatud.
Hetkel paiknevad vanade lautade juures tahesõnnikuhoidlatena betoneeritud platsid, mis on vähemalt kolmest küljest ümbritsetud seintega. Virts ja vihmaveed laotatakse põldudele. Uues vabapidamislaudas tekkiva sõnniku hoiustamiseks oleks vaja uut tahesõnnikuhoidlat.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Eralduv virts kogutakse kokku platsi servas asuvate kogumiskanalite abil ning hoiustatakse eraldi hoidlas. Samasse hoidlasse saab suunata ka laudas tekkivad reoveed. Allapanu kasutamine vähendab ka haisu teket laudas.
Vanadest laudahoonetest formeeruv tahesõnnik ladustatakse olemasolevatesse tahesõnnikuhoidlatesse, mis mahutavad kokku ligikaudu 4200 m 3 sõnnikut. Praegusel hetkel peavad hoidlad mahutama olemasolevate lautade 8 kuu tahesõnniku koos virtsaga, mille kogus on 5275 t/a. Sellele lisandub juurde allapanu kogus, mis on ca 1240 t/a (rohke allapanu korral). Antud lautades 8 kuu jooksul tekkiva sõnniku kogus on u 7240 m 3 (lähtudes mahumassist 600 kg/m 3). Kuna hoidlad on katmata, siis peab arvestama ka sademetega. Kahe hoidla peale kokku langeb 8 kuu jooksul sademeid u. 780 m 3. Seega kokku tekib 8 kuu jooksul 8020 m 3 sõnnikut ning olemasolevad tahesõnnikuhoidlad jäävad liiga väikseks. Koos uuest laudast formeeruva tahesõnnikuga (sõnnik 7410 t/a ning allapanu 1500 t/a, mahumassiga 600....750 kg/m3) oleks 8 kuu kogus koos virtsa ja allapanuga 16820 m 3 ning sel juhul tekib vajadus uute tahesõnnikuhoidlate järele.
Tahesõnniku hoiustamine võib toimuda ka põllul aunades. Toitainete leostumise vältimiseks on vajalik sõnnikuauna alus muuta veekindlaks kile või geotekstiiliga. Otse maapinnale rajatud sõnnikupatarei hoiukohta tohib kasutada ainult ühe aasta jooksul. Lämmastikuühendite lendumise ja vihmavee mõju vältimiseks on soovitatav aun katta kile või vähemalt 20 cm paksuse turba , põhu või mullakihiga. Sõnnikuaunade asukoht muutub üle aasta.
Tahesõnniku puhul on lisaks sõnniku laotamiseks vaja eraldi laoturit ka tekkiva virtsa jaoks. Ilma katteta hoidla puhul peab virtsamahuti ehitamisel arvestama ka sadevee hulgaga.
Alternatiiv 3 – juurdeehituse tegemine, loomade pidamine kombilahtrites e. puhke söötmislatrites, allapanu kasutamine (keskmisel hulgal).
Puhke söötmislatrites pidamine erineb lõaspidamisest ainult selle poolest, et loomad on lõastamata ning lüpsmine toimub lüpsiplatsil.
Loomad on laudas pikiridadena, igal loomal on oma lamamisase. Loomad suletakse puhke söötmislatrisse tagantpoolt kapronköiega või lukustab veis ennast kombilahtrisse ise, vajutades kaelaga söödalava piirde küljes olevale kangile. Ees on metallist painutatud torud, et lehm ei saaks söödakäiku ronida, taga kett, külgedel metallist painutatud torud, millega eraldatakse lehmakohad. Lehm saab samas ruumis süüa, juua, puhata. Lüpsmine toimub lüpsiplatsil. Kindlaid kohti lehmadel laudas ei ole. Loomad suletakse latrisse söömise või sõnniku eemaldamise ajaks
Allapanu vajadus on sarnane lõastatud pidamisviisiga lautadele, tekib tahesõnnik. Tekkiva sõnniku kogus on sama, mis Alternatiiv 2 puhul, kuid vajaliku allapanu kogus uues laudas oleks veidi väiksem ca 800 t/a. Uues laudas tekkiva 8 kuu sõnniku kogus on 8110 m3 (lähtudes mahumassist 650...700 kg/m 3). Seega kogu tekkiva tahesõnnikuhoidlasse suunatava sõnniku kogus kõikidest lautadest koos virtsa, allapanu ja sademetega oleks 16 130 m 3. Ka selle alternatiivi korral on vajalik juurde ehitada uus tahesõnnikuhoidla koos virtsamahutitega.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
4. ALTERNATIIVIDEGA KAASNEV KESKKONNAMÕJU
4.1 Mõju põhjaveele
Veisekasvatuse mõju põhjaveele väljendub eelkõige sõnnikukäitluses – kogumine, hoiustamine ja laotamine ning loomade jootmiseks ja seadmete pesuks põhjavee tarbimises. Vajalik vesi saadakse farmi territooriumil olevast puurkaevust.
Kasutusel oleva puurkaevu andmed: • Veehaarde nimetus – Tahula pk • Koordinaadid – 6462466; 415450 • Passi number – 5317 • Katastri number – 12725 • Põhjaveekihi kood – S • Sügavus – 55 m • Hüdrofoori maht – 9 m 3 • Rajamise aasta – 1983. • Pumba mark 4N4 13 • Pumba võimsus 1,1 kW • Pumba tootlikkus 30 95 l/min
Puurkaevul on olemas veearvesti, vett eraldi ei töödelda, kuid laudas on olemas kaks filtrit suuremate ja väiksemate osakeste püüdmiseks.
Viimased veeanalüüsid on tehtud 02.02.2009 ning tulemused on toodud tabelis 4.1.1.
Tabel 4.1.1 Veeanalüüsi tulemused Uuritav näitaja Sisaldus
Kloriidide sisaldus 12,8 mg/l Cl
Üldraua sisaldus 35 g/l
Ammoniakaalse <0,02 mg/l NH 4 lämmastiku sisaldus
Nitraadi sisaldus 20,6 mg/l NO 3
Elektrijuhtivus 800 S/cm 20˚C
Ph 6,49
Permanganaatne 5,3 mg/l O 2 hapnikutarve
Hinnanguliselt on vabapidamislaudas ühe lüpsilehma päevane joogiveevajadus hinnanguliselt vahemikus 120 150 l/d. Juurde lisandub veel tehnoloogilise vee vajadus, mis kulub lüpsiseadmete ja põrandate pesuks.
Lisaks loomade jootmiseks ja lüpsiseadmete pesuks kuluvale veele kulub farmis vett ka farmi personali olmevee vajaduse rahuldamiseks ja töövahendite pesuks. Hinnanguliselt kulutab personal ligikaudu 50 liitrit päevas inimese kohta.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Arvutuslik vajaminev maksimaalne vee kogus juurdeehitatavas laudas oleks 30500 m 3 aastas, sellest reovee hulk on 3450 m 3.
Silo hoiustamiseks on 2 uuemat silohoidlat mahuga 2x350t. Lisaks on olemas ka kaks vanemat silohoidlat mahutavusega 2x450t, millest üks on kasutusel vilja hoidlana. Vanematel siloaukudel puudub silomahla kogumise võimalus. Hetkel on silomahlamahutid ühendatud solgitrassiga. Alternatiivi 1 korral saab tekkiva silomahla koguda ning suunata vedelsõnnikuhoidlasse. Silohoidlate kogumaht on 1600 tonni. Silomahla hoiustamiskohast, kui see suunatakse vedelsõnnikuhoidlasse, lisandub 10l 1 m3 silohoidla mahu kohta (4). Kogutava silomahla kogus oleks seega 11,5 m 3/a. Silohoidlates hoitav silo on kuivsilo ning seetõttu on tekkiva silomahla kogus väiksem.
Lauda ja sõnnikuhoidla vahelisel alal tekkivad sadeveed on vaja koguda ja suunata hoidlasse. Tahesõnnikuhoidlate ja lauda vaheline ala on kaldega hoidlate suunas. Samuti oleks vajalik küljed ääristada äärekividega, mis välistaks sadevete laiali valgumise ning pinnasesse sattumise.
Pinnase, pinna ja põhjavee reostumist tavatingimustes veisefarmi puhul ei toimu. Vastavalt nõuetele püstitatud farmihooned, pesuseadmed, silohoidlad ning sõnnikuhoidlad normaalsetes töötingimustes ohtu põhjaveele ei kujuta.
Alternatiivi 1 puhul suunatakse lüpsiseadmete pesuveed vedelsõnnikuhoidlasse. Alternatiivi 2 ja 3 korral tuleks tekkivad reoveed suunata kogumismahutisse ja sealt edasi toimivasse reoveepuhastussüsteemi.
Oma omaduste ja iseloomu tõttu on piimafarmide reovesi selgesti tuvastatav juhul, kui see on sattunud vooluveekogudesse – kraavid, ojad või jõed. Saasteallikas, milleks on siis kas sõnnikuhoidla, söödahoidla, lüpsikoda vms, on kergesti avastatav lihtsate mõõtmistulemuste abil. Samas on saasteallikad ka lihtsalt kontrollitavad ning reostus välditav lihtsate võtete abil nagu vooluhulkade vähendamine ning heitvete eemalejuhtimine vooluveekogudest.
Praeguses olukorras juhitakse kanalisatsiooni farmi tehnoloogiline vesi, farmitöötajate olmereovesi ja naabruses paikneva 12 korteriga elamu reovesi (tulenevalt kohalikust reljeefist pumbatakse elamu reoveed puhastisse). Vastavalt tehtud reoveeanalüüsidele on käitises tekkiva reovee reostusnäitajad äärmiselt kõrged. Reovee kõrge reostatuse põhjuseks on eeldatavasti asjaolu, et koos tehnilise reoveega suunatakse kanalisatsiooni ka lüpsikoja põrandate puhastamisel tekkivat loomaväljaheidetega reostunud vett, A. Maastik´u (1984) kohaselt on lüpsikoja reostuskoormuseks 0,34…0,52 ie/lehma kohta. Praegu kasutusel olev reoveepuhasti – EKE B/21 tüüpi aktiivmudapuhasti ja sellele järgnevad 2 biotiiki – on amortiseerunud, biotiigid on puhastamata ning neist väljavoolu ei toimu, heitvesi imbub pinnasesse. Reoveepuhasti väljundnäitajad on äärmiselt kõrged ning ei vasta vee erikasutusloa tingimustele. Liigkõrged väljundkontsentratsioonid aga ei tulene mitte otseselt reoveepuhasti halvast tööst, vaid liigsest sisendkoormusest. Vastavalt Tahula farmi reoveepuhasti infokaardil esitatud infole on reoveepuhasti projekteeritud vooluhulgale maksimaalselt 45 m3/d ja reostuskoormusele maksimaalselt 8,5 kg BHT5/d (157 ie). TÜ Mereranna PÜ esitatud vee erikasutusloa taotlusmaterjalide kohaselt on reaalne hüdrauliline koormus aga 9 m 3/d ja reostuskoormus 28,8 BHT7/d (480
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
ie). Seega töötab reoveepuhasti hüdrauliliselt alakoormatuna, kuid orgaanilise aine osas ligi kolmekordselt ülekoormatuna. Puhasti puhastusefektiivsus on orgaanilise aine ja heljumi osas väga hea, toitainete osas tagasihoidlikum, mis aga ongi konventsionaalse aktiivmudatehnoloogia puhul tavaline (vt ka tabel 4.1.3). Rakendatud reoveekäitlussüsteemi puhul võib teatavatel juhtudel puhastusprotsessidele negatiivset mõju avaldada ka piimaseadmete pesukemikaalide suunamine kanalisatsiooni.
Tabel 4.1.2. Reoveepuhasti reovee sisend ja väljundkontsentratsioonid ja puhastusefektiivsus (proov 02.02.2009) Sissevool, Väljavool, Puhastus mg/l mg/l efektiivsus, % BHT7 3200 222 93 Heljum 2740 260 90 Üldlämmastik 150 104,8 30 Üldfosfor 43,8 15,8 64
Joonis 4.1.1. Situatsiooniskeem (allikas: Maa ameti kaardiserver)
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Vee erikasutusloas suublaks märgitud Tahula kraavi ei ole keskkonnaregistris eraldi objektina käsitletud. Laugi pkr, kuhu Tahula pk suubub, on elupaigana väärtuslik veekogu (vähiveekogu). Lääne Eesti vesikonna veemajanduskava eelnõu (seisuga 27.08.2009) kohaselt on Laugi pkr seisund kesine, eesmärgiks on saavutada hea seisund 2021. aastaks. Surveteguriteks on maaparandus (suures osas ülemjooksu piirkonnas on jõgi õgvendatud, alamjooks looduslikum) ja heitvesi. Laugi jõe valgalal paikneb Pihtla Vallavalitsusele kuuluv Kõljala reoveepuhasti. Varem töötas reoveepuhasti ebaefektiivselt, käesoleval ajal seda rekonstrueeriti, mistõttu reostuskoormus peaks vähenema. Teisalt on uuringus „Eesti pinnaveekogude ökoloogiline seisund 2004 2008“ märgitud, et Laugi pkr seisund füüsikalis keemiliste üldtingimuste (pH, lahustunud hapniku sisaldus, biokeemiline hapnikutarve, lämmastikusisaldus ja fosforisisaldus) alusel on väga hea, samuti on selle veekogu seisund väga hea põhjaloomastiku alusel (jões küll esines vähikatku), kalastiku seisundi alusel on aga seisund hea, mistõttu koondhinnang seisundile on samuti hea.
Kavandamisel on laudakompleksi ümberehitamine, selle tõttu muutub ka laudas tekkiva reovee käitus – tehnoloogilised reoveed (piimaseadmestiku pesuveed, lüpsiooteala pesu jne) suunatakse vedelsõnnikuhoidlasse, puhastamist vajavad lauda töötajate (igapäevaselt 22 töötajat) olmereovesi ja läheduses paikneva 12 korteriga elamu (35 elanikku) reovesi. Kirjeldatud farmi tehnoloogilise reoveekäitluse muutmine on igati otstarbekas, sellega vähendatakse oluliselt puhastisse suunatavat reostuskoormust ning seoses sellega ka veekogudesse suunatavat reostuskoormust. Siinjuures pidades ka silmas, et praegu on biotiigid amortiseerunud ja neist heitvee väljavool sisuliselt puudub ning ebapiisavalt puhastatud heitvesi imbub pinnasesse. Kuna aga aluspõhjaline põhjavesi on nõrgalt kaitstud, põhjustab senise olukorra jätkumine ohtu põhjavee kvaliteedile. 2009. aasta veebruaris suurfarmi puurkaevust (mille töötav osa algab juba 22 m sügavuselt) võetud veeproovi analüüsi kohaselt ületas vee permanganaate hapestumise näitaja (ehk orgaanilise aine sisaldus, mis on reostuse kaudseks indikaatoriks) lubatud normi, otsesed reostusnäitajad – ammoonium ja nitraatlämmastik – olid aga allpool piirväärtust. Piimafarmi tehnoloogilise heitvee suunamine vedelsõnnikuhoidlasse ei too kaasa olulisi negatiivseid mõjusid, kuid selle vee kogusega peab arvestama vedelsõnniku hoidla vajaliku mahu hindamisel.
Seni teadaolevalt elamu veekulu ja tekkiva reovee koguseid ei ole mõõdetud, TÜ Mereranna Põllumajandusühistu vee erikasutusloa taotlusmaterjalides on elamu veetarbenormiks võetud 100 l/d elaniku kohta, heitvee tekkenormiks 91 l/d elaniku kohta. Vastavalt Kaarma valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arengukavas toodule tekib valla ühiskanalisatsiooniga kaetud aladel elaniku kohta reovett u 0,1 m3/d, seega võib antud suurusega käesoleval juhul arvestada. Farmitöötajate reovee eritekkeks võib arvestada 0,05 m3/d. Reovee teke kokku oleks seega 4,6 m3/d. Maa asulate elanikkonna reostuskoormuseks on peetud 0,75 ie (Maastik, 1984), farmitöötaja reostuskoormuseks võib võtta 0,4 ie, arvutuslik reostuskoormus kokku on seega 35 ie.
Kanalisatsioonisüsteemi renoveerimisel ja uue reoveepuhasti rajamisel on soovitav teha täpsemad reovee vooluhulkade ja reostuskoormuste analüüsid ja võimalusel otsemõõtmised. See on vajalik kavandatava reoveepuhasti tehnoloogia täpsemaks valikuks ning korralikuks dimensioneerimiseks, kuna
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
eelkõige maa asulates on tüüpiline, et sooviga saavutada võimalikult väikene veekulu, tekib keskmisest (millega üldiselt arvestatakse biopuhastite tüüplahenduste väljatöötamisel) enam reostunud vesi. Liigne reostuskoormus võib aga ühelt poolt puhastusprotsessi pärssida, teisalt aga võib liigkõrge sisendkoormus hoolimata suhteliselt kõrgest puhastusefektiivsusest tingida ikkagi võrdlemisi kõrgeid väljundkontsentratsioone.
Antud kanalisatsioonisüsteemi puhul ei ole tegemist ühiskanalisatsiooniga Ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooni seaduse tähenduses – kanalisatsioonisüsteemi tarbib vähem kui 50 elanikku. Reoveepuhastite üldised definitsioonid ja neist tulenevalt ka planeerimis , ehitamis ja ekspluatatsiooninõuded on määratud Vabariigi Valitsuse 16. mai 2001. a määruses nr 171 „Kanalisatsiooniehitiste veekaitsenõuded“. Antud määruse kohaselt jagunevad reoveepuhastid omapuhastiteks üksikmajapidamise reovee puhastamiseks, väikesteks reoveepuhastiteks ehk väikepuhastiteks, mille jõudlus on kuni 2000 ie ning suurteks reoveepuhastiteks ehk suurpuhastiteks, mille jõudlus on üle 2000 ie. Määruse praeguse redaktsiooni kohaselt on kavandatav farmitööliste olmereovee ja 12 korterilise elamu reovee puhastamiseks kasutatav puhasti väikepuhasti. Nimetatud määruse kohaselt peab reoveepuhasti asukoha valikul arvestada: • et reoveepuhasti paikneks kohas, kus reoveepuhasti avarii korral reovesi ei ohusta põhjavett; • et reoveepuhasti jääks asulast valdavate tuulte suhtes allatuult; • et reoveepuhasti paikneks kohas, mida ei ohusta üleujutused; • olemasolevat kanalisatsiooni ja selle seisundit; • maa ala ehitus ja hüdrogeoloogilisi tingimusi; • reoveepuhasti kujade suhtes sätestatud nõudeid.
Tahula lauda ümbruses on aluspõhjaline põhjavesi nõrgalt kaitstud pinnakatte moodustab suurfarmi puurkaevu arvestuskaardi kohaselt 5 m paksune kruusa ja lubjakivirähane liivsavi. Seega ei ole tingimused puhasti rajamiseks, lähtudes põhjavee reostuskaitstusest, just soodsaimad. Kuna aga piirkonnas taolised tingimused valitsevadki, ei ole võimalik puhasti rajamine ka paremini kaitstud põhjaveega aladele. Muudes osades vastab Tahula lauda ümbruskond põhimõtteliselt esitatud nõuetele. Arvestama peab, et väikepuhasti kuja (st. minimaalne kaugus hoonest või joogivee salvkaevust) on minimaalselt 50 m. Praegune biopuhasti paikneb lähimast laudahoonest u 25 m kaugusel. Seega ei saaks uut puhastit senise reoveepuhasti asukohale rajada.
Teadaolevalt on määrus „Kanalisatsiooniehitiste veekaitsenõuded“ muutmisel, muudatuse kohaselt laiendatakse omapuhastite mõistet, nende hulka hakkavad kuuluma ka kuni 50 ie koormusega elamute grupi reovee puhastid. Seega võiks antud situatsioonis kavandatavat puhastit pidada omapuhastiks, mille asukohanõuded on väikepuhastitega võrreldes leebemad, sh. väiksem kuja ulatus. Kuniks aga määruse muudatus ei ole kehtestatud, tuleb lähtuda, et kavandatav puhasti on väikepuhasti ning lähtuda väikepuhastitele kehtestatud nõuetest.
Tingimused, mille täitmisel on heitvee keskkonda juhtimine lubatud, on pandud paika Vabariigi Valitsuse 31. juuli 2001. a määrusega nr 269 „Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord“. Antud määruse kohaselt määratakse väikese reostuskoormusega reostusallika puhul reostusnäitajate piirväärtused või
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
puhastusastmed vee erikasutusloaga, kuid need ei tohi olla rangemad kui: BHT7 osas 15 mg/l, KHT osas 125 mg/l, heljuvaine osas 25 mg/l ning üldfosfori osas 1,5 mg/l. Fosforiärastus on kohustuslik reostustundliku suubla puhul, reostustundlikeks heitveesuublateks on Veeseadusega tunnistatud kõik Eesti veekogud. Väikepuhastite puhul ei ole heitvee üldlämmastiku puhastuse piirväärtusi paika pandud, kuid soovituslikult ei tohiks see ületada 15 20 mg/l.
Konventsionaalsete biopuhastite puhul on kasutusel eelkõige kaks tehnoloogiat: aktiivmuda ja biokile tehnoloogia. Tabelis 4.1.3 on toodud peamiste biopuhastustehnoloogiate tõhusus.
Tabel 4.1.3. Reoveepuhastite puhastusefektiivsus (Kuusik, A., 1995. Väikereoveepuhastid Eestis): Puhastitüüp Puhastusefekt, %
HA BHT 7 Üld N Üld P Aktiivmudapuhastid tavapuhastid 80 90 80 95 15 50 10 25 annuspuhastid 80 95 80 95 80 80 95 Täidisega aerotank 80 90 85 90 50 70 30 50 Biokilepuhastid nõrgbiofilter 60 85 65 85 15 50 8 12 sukelbiofilter 80 85 80 85 15 50 10 25 Bioloogilis keemilised puhastid biopuhastus + fosfori 85 95 85 95 15 50 75 90 silmultaansadestus biopuhastus + fosfori 85 95 90 98 15 50 90 98 järelsadestus
Orgaanilise aine ja heljumi ärastusega enamasti probleeme ei ole, kuna on vajalik ka fosforiärastus (lämmastikuärastust väikepuhastitel ei ole reguleeritud) on näha, et tavameetodid ei näita parimaid tulemusi. Et tagada ka fosforiärastus on võimalik rakendada kaht võimalust: annuspuhastus (kus toimub nii orgaanilise aine kui toitainete ärastus bioloogiliste protsesside abil, efektiivne ka lämmastiku ärastusel) või fosfori sadestamine (lisaks biopuhastusele rakendatakse fosfori keemilist puhastust).
Selleks, et tagada Tahula lauda ja korterelamu reovee nõuetele vastav käitlus tuleb praegune reoveekäitlussüsteem ehitada ümber. Üheks olulisemaks muudatuseks, mida ka kavandatakse, on farmi tehnoloogilise vee käitluse ümberkorraldamine, mille tulemusel farmist reoveekanalisatsiooni suunatav koormus oluliselt väheneb. Kuid sellest hoolimata on vajalik ka reoveepuhastuse kaasajastamine. Tahula lauda ja korterelamu reovee perspektiivsel käitlemisel on kaks põhimõttelist võimalust – olemasoleva reoveepuhasti rekonstrueerimine või uue reoveepuhasti rajamine.
Olemasoleva puhasti säilitamisel tuleb arvestada, et peale lüpsikoja reovete suunamist vedelsõnnikuhoidlasse väheneb oluliselt puhasti koormus. Kui puhasti projektikohane hüdrauliline koormus on kuni 45 m3/d ja reostuskoormus kuni 8,5 kg BHT5/d (157 ie), siis farmitöötajate olmereovee ja korterelamu reovee hüdrauliline koormus on hinnanguliselt 4,6 m3/d ja 35 ie. Seega jääks puhasti peale kanalisatsioonisüsteemi ümberehitamist tugevalt üledimensioneerituks, mis võib tähendada puhastusefektiivsuse langust. Kuna tavapärane aktiivmudapuhastus ei taga efektiivset fosforiärastust, tuleks reoveepuhastit
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
täiendada veelgi keemilise fosforiärastusega. Järelpuhastusbiotiikide edasisel kasutamisel tuleb need samuti korrastada.
Uue reoveepuhasti rajamisel oleks mõistlik kaaluda biokiletehnoloogia (nõrgfilter) kasutamist koos fosfori keemilise sadestamisega. Biokilereaktoreid peetakse aktiivmudapuhastitest töökindlamateks ning need taluvad teataval määral koormuste muutusi (mis on eelkõige oluline väikeste reostusallikate puhul), nende energiakulu on vähene (Alasi jt., 2001). Tavaliselt on biokiletehnoloogia puhul tekkivad liigmuda kogused väikesed, kuid fosfori keemilise puhastuse rakendamisega liigmuda teke suureneb. Biokilereaktorite pideva hoolduse vajadus on üldiselt väiksem võrreldes aktiivmudatehnoloogiaga (mis aga ei tähenda, et nad hooldusvabad oleksid). Biokiletehnoloogia puhul tuleks aga arvestada, et selle puhastusefekt ei ole väga kõrge, kuna aga sisendreovesi on eeldatavasti üsnagi tugevalt reostunud (vähene veetarve), siis ei pruugi olla võimalik saavutada soovitavaid väljundkontsentratsioone. Loomulikult on ka aktiivmudatehnoloogia rakendamisel võimalik soovitud tulemus saavutada, puhastusefekti seisukohalt oleks see tehnoloogia pigem eelistatud, eelkõige oleks eelistatud annuspuhastus, mis näitab ka häid puhastusefektiivsusi toitainete ärastuse osas. Annuspuhastus ei ole tundlik koormuste kõikumiste osas, juhul kui see projekteeritakse kahekambrilisena. Annuspuhastuse miinuseks võib pidada biokilereaktoriga võrreldes mõnevõrra suuremat hooldusvajadust, reovee aereerimisest ja pumpamisest tulenevat energiakulu, annuspuhastid on ka suhteliselt kallid (mida väiksem puhasti seda kallim on puhastamise erimaksumus) (Alasi jt., 2001).
Kolmas võimalus oleks täidisega aerotangi, mis on biomudapuhasti ja nõrgfiltri kombinatsioon, kasutamine. Kuid ka selle tehnoloogia juures on vajalik täiendava fosfori keemilise sadestamise rakendamine. Tavapärast aktiivmudapuhastust väikese reostusallika (n. elamurühm) puhul ei soovitata, kuna need on koormuse kõikumise ja olmekemikaalide suhtes väga tundlikud (Alasi jt., 2001). 50 ie koormusega aktiivmudapuhasti rajamiskulud on u 1,12 milj. krooni, ekspluatatsioonikulud u 100 tuh. krooni aastas (Noorvee jt., 2007). Ligikaudu samasse suurusjärku võivad jääda ka teiste nimetatud tehnoloogiate rakendamise kulud, sõltudes suuresti ka konkreetsetest tehnilistest lahendustest.
Väikeste reostusallikate reovee puhastamisel on sobivaks lahenduseks ka looduslikke puhastusprotsesse imiteerivad puhastid. Parimaid tulemusi on saavutatud hübriidsete tehismärgaladega, mis koosnevad septikust ning sellele järgnevatest järjestikku paiknevatest vertikaalse ja horisontaalse vooluga pinnasfiltritest. Kuna põhjavesi on piirkonnas nõrgalt kaitstud, peavad pinnafiltrid olema isoleeritud geotekstiili või savikihiga. Pinnasfiltrid näitavad enamasti häid puhastustulemusi orgaanilise aine ja heljumi suhtes, enamasti on mõnevõrra tagasihoidlikum lämmastikuärastus (kuid see ei ole väikepuhastite puhul otseselt reguleeritud). Vastukäivaid tulemusi on saavutatud fosforiärastusel, juhul kui fosforiärastus pinnasfiltris ei toimi nõutud tasemel, on võimalik rakendada veel täiendavat fosfori keemilist sadestamist. Märgalapuhastustehnoloogia plussiks antud reoveeallika puhul on üsna vähene tundlikus reostuskoormuste kõikumiste suhtes, samuti ka enamasti vähene hooldusvajadus. Kui valitakse märgalapuhastus, siis tuleb silmas pidada, et sellise puhasti kuja on kehtiva seadusandluse kohaselt 100 m. 50 ie koormusega pinnasfiltersüsteemi rajamismaksumus on suurusjärgus 0,85…1 milj. krooni, ekspluatatsioonikulud u 55 65 tuh. krooni aastas (Noorvee jt., 2007).
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Puhastatud reovee suublaks peaks jääma siiski Tahula kraav. Läheduses teisi suublaks sobivaid veekogusid ei ole. Kuna on tegemist nõrgalt kaitstud põhjaveega alaga, ei ole heitvee pinnasesse immutamine soovitatav (ehkki sellises koguses bioloogiliselt puhastatud heitvee immutamine on põhimõtteliselt lubatud). Samas on määruses „Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord“ määratud, et heitvett võib immutada pinnasesse kui juhtimine kaugel asuvasse veekogusse ei ole majanduslikult põhjendatud. Antud juhul ei ole suublaks olev kraav farmikompleksist üleliia kaugel. Tahula kraavist voolab vesi Laugi peakraavi, mis on eraldi veekogumina käsitletud ka Läänesaarte alamvesikonna veemajanduskavas. Laugi peakraavi valgala pindala on keskkonnaregistri järgi 54,5 km2, vooluhulkade mõõtmisi sellel teadaolevalt ei ole teostatud. Lähtudes piirkonna keskmisest äravoolumoodulist 9 10 l/s*km2, oleks peakraavi keskmine vooluhulk suurusjärgus 0,5 m3/s. Madalveeperioodi äravoolumoodulid on oluliselt väiksemad – u 1 l/s*km2 ehk vooluhulk oleks 0,05 m3/s (u 4300 m3/d) (koguteoses „Eesti jõed“ on madalveeperioodi vooluhulgaks Kuressaare Leisi maanteesilla juures hinnatud 0,06 m3/s). Kuid ka madalveeperioodil moodustaks käitisest pärinev heitvesi (vooluhulk 4,6 m3/d) minimaalse osa Laugi peakraavi veest. Seega võib hinnata, et Tahula farmi ja elamu nõuetele vastavalt puhastatud heitvee juhtimine Tahula kraavi kaudu Laugi peakraavi ei mõjuta olulisel määral viimase seisundit.
4.2 Mõju välisõhu kvaliteedile
Õhusaaste mõju hindamisel lähtuti normatiividest, mis on püstitatud vastavalt keskkonnaministri 07.09.2004 määrusele nr 115 “Välisõhu saastatuse taseme piir-, sihtväärtused ja saastetaluvuse piirmäärad, saasteainete sisalduse häiretasemed ja kaugemad eesmärgid ning saasteainete sisaldusest teavitamise tase” (RTL 2004, 122, 1894).
Vaadeldava objekti mõju välisõhu kvaliteedile on eelkõige seotud väljaheidete (peamiselt uriinis sisalduv karbamiid) ensümaatilise lagundamise protsessis (ensüüm ureaasi toimel) tekkiva ammoniaagi ja teiste saasteainete emiteerimises välisõhku.
Lähim elamu asub laudast 100 m läänes (Joonis 1.1) ning on käitisest eraldatud kitsa puisturibaga. Lääne tuul on keskmiselt sage. Valdavad tuuled puhuvad edelast ja lõunast. Põhja kaares asuvad Oro ja Põlde kinnistud 190 ja 250 m kaugusel farmist ja asuvad avatud maastikul. Lõunas asuvad Änni ja Kuldse kodu elamud, 160 ja 200 m kaugusel, on laudast eraldatud puistuga, mis on ebameeldiva lõhna ja müra levikut takistavaks barjääriks. Saasteained lenduvad nii laudas, sõnnikuhoidlas kui ka sõnniku vedamisel ja laotamisel.
Ammoniaagi eraldumise intensiivsus sõltub mitmest tegurist. Ammoniaagi teket soodustab kõrge pH (aluseline keskkond), soojus, niiskus, kõrge toorproteiini sisaldus söötades ning ka hea õhuvahetus.
Väljaheidete pH taset saab preventiivselt mõjutada läbi söötmise. Fosforirikas sööt ja/või kaltsiumi soolade lisamine aitab vähendada ekskrementide pH taset. Lämmastiku üldkoguse vähendamine söödas läbi proteiini ja aminohapete sisalduse reguleerimise võtab ära ammoniaagi tekke baasi. Samuti on võimalik
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
inhibeerida ensüüm ureaasi toimet keemiliste ühendite abil (mitmed triamiidid). Soojusvahetus lauda siseõhus sõltub välistemperatuurist ja ventilatsioonist. Kõige intensiivsem ammoniaagi eraldumine leiab aset palava ilmaga. Samal ajal ammoniaagi kiire väljaviimine laudast initsieerib uue ammoniaagi teket.
Lisaks ventilatsiooniavadele on võimalik ammoniaagi emisiooni vähendada ka vedelsõnnikuhoidlas. Antud juhul on vedelsõnnikuhoidla lahtine. Võrreldes kinnise vedelsõnnikuhoidlaga on lämmastikukaod ligi kaks korda suuremad. Siiski on sellisel juhul võimalik ammoniaagi heitkogust vähendada, kattes virtsa saepuru , kergkruusa või õlekihiga, samuti ka õhukese rapsiõlikihiga (ujuvkatted).
Päris täpseid soovitusi ammoniaagi tekke vähendamiseks ei ole veel välja töötatud. Seega iga ammoniaagi teket soodustava või pärssiva faktori osakaal on praeguseks täpselt teadmata. On ka ilmne, et see sõltub konkreetsetest tingimustest.
Kompleksse ammoniaagi heitkoguse vähendamise näitena saab tuua järgmisi tegevusi: proteiini sisalduse vähendamine söödas; sõnniku kiire mulda viimine ning sõnnikuhoidla ujuvkatte moodustamine (põhk). See meede võib tuua ammoniaagi heite vähenemise 65 70%.
Valdav osa elamutest asuvad laudast tuulealusel suunal. Põhja kaares asuvad Änni ja Kuldse kodu elamud on laudast eraldatud kitsa puu ribaga, mis on ebameeldiva lõhna ja müra levikut takistavaks barjääriks. Ülejäänud elamud asuvad avatud maastikul. Lõhna tekitavaid saasteaineid lendub sõnnikust nii laudas, sõnnikuhoidlas kui ka sõnniku vedamisel ja laotamisel.
Lisaks ammoniaagile lendub oluline kogus dilämmastikoksiidi, metaani, väävelvesinikku (vesiniksulfiid) ja lenduvaid orgaanilisi ühendeid (LOÜ).
Dilämmastikoksiid tekib orgaaniliste lämmastikuühendite mikrobioloogilisel lagundamisel sõnnikus. Erinevalt ammoniaagist, toimub dilämmastikoksiidi emissioon teatud tingimustes, st kui nitrifikatsiooni protsessile järgneb denitrifikatsioon. Täpsemalt, esmalt peab sõnnik olema aeroobsetes tingimustes ning seejärel anaeroobsetes. Põhiline emissioon toimub sõnnikuhoidlatest ja sõnniku laotamise tagajärjel. Laotamisel soodustab dilämmastikoksiidi teket rasked mullad ja laotamisaeg väljaspool taimede kasvuperioodi.
Väävelvesinik (ebameeldivat lõhna põhjustav aine) tekib vedelsõnniku anaeroobsel lagundamisel. Väävli allikateks on väävlit sisaldavad aminohapped ja anorgaanilised soolad (sulfaadid), mis satuvad looma organismi toidu ja veega. Väävelvesiniku emissiooni suurendab happeline keskkond, niiskus, kõrge temperatuur, suur väävliühendite sisaldus toitainetes ja ekskrementide pikk säilitamine. Aeroobses keskkonnas tekivad vesiniksulfiidi asemel mittelenduvad sulfaadid.
LOÜ –d (ebameeldivat lõhna põhjustavad ained) tekivad vaheühenditena orgaanilise materjali anaeroobsel lagundamisel vedelsõnnikus. Aeroobses keskkonnas oksüdeeruvad need ühendid kiiresti süsinikdioksiidiks ja veeks. Anaeroobses keskkonnas, juhul kui mikrobioloogiline lagundamisprotsess sujub tasakaalustatult, LOÜ d lagunevad metaaniks ja süsinikdioksiidiks. Juhul, kui
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
protsess on tasakaalust välja viidud, toimub lenduvate orgaaniliste ühendite kontsentreerumine ja emissioon. Tavalisteks põhjusteks, mis inhibeerivad lagunemise protsessi on temperatuuri kõikumised ja orgaanilise materjali pikaajaline kuhjamine hoidlas.
Seega antud juhul, väävelvesiniku ja LOÜ de peamine ja määrav tekkeallikas on vedelsõnnikuhoidla, sest laudas ei toimu pikaajalist väljaheidete hoidmist anaeroobses keskkonnas.
Metaan tekib orgaaniliste ainete lõhustamisel anaeroobsetes tingimustes. Taolised tingimused tekivad vedelsõnniku käitlemisel. Tahesõnniku hoiustamise puhul märkimisväärseid metaani koguseid ei teki. Emissiooni soodustab soojus, niiskus ja pikk säilitusperiood.
4.2.1 Saasteainete heitkoguste arvutamine
Saasteallikad
Lüpsilaudas toimub heitõhu eraldumine läbi katuseharja ava (kõrgus 9,9 m; laius 1,8 m; pikkus 100 m; suvine õhuvahetus 43 m 3/s; joonkiirus 0,5 m/s), mis on iseloomult joonallikas. Laudas on 494 lüpsilehmakohta toodanguga 9000 kg/a. Lehmad on vabapidamisel. Sõnnikueemaldus toimub skreeperiga.
Väikeses lüpsilaudas toimub heitõhu eraldumine läbi katusel asetseva ventilatsiooniava (kõrgus 7,5 m; ava pindala 6,0 m 2, tinglik läbimõõt 2,8 m; suvine õhuvahetus 3 m 3/s; joonkiirus 0,5 m/s), mis on iseloomult punktallikas. Laudas on 220 lüpsilehma kohta toodanguga 7000 kg/a, 120 kinnislehma kohta ja 40 kohta erivajadustega loomadele. Loomad on lõas. Suvel on lüpsilehmad 3 kuud ja kinnislehmad 5,5 kuud karjamaal. Sõnnikueemaldus toimub traktoriga.
Poegimislaudas toimub heitõhu eraldumine läbi kaheksa katusel asetseva ventilatsiooniava (kõrgus 8 m; läbimõõt 0,8 m; suvine summaarne õhuvahetus 3,2 m 3/s; joonkiirus 0,5 m/s), mis on iseloomult punktallikad. Laudas on 250 kohta mullikatele, 60 poeginud lehmadele ja 60 kohta vasikatele. Vasikad on sulgudes ning lehmad ja mullikad lõas. Suvel on mullikad 5,5 kuud karjamaal. Sõnnikueemaldus toimub traktoriga.
Loomade väljaheited kogunevad vedel ja tahesõnnikuhoidlasse.
Vedelsõnnikuhoidla on diameetriga 33 m ja sügavusega 6 m. Sõnnikuhoidlal ei ole katet. Vedela veisesõnniku puhul moodustub pealispinnale tahke koorik, mis on oma iseloomult ujuvkate. Korbakiht võib saada kahjustatud kevadise sõnnikuveole eelneval sõnniku homogeniseerimisel, mis võib põhjustada ka saasteainete äkkheidet. Sõnniku sisseviimine toimub toru kaudu, mis asetseb hoidla põhja ligi ning ei kahjusta pealispinnal paiknevat korbakihti. Oma iseloomult on sõnnikuhoidlad pindsaasteallikad.
Tahesõnnikuhoidla nr.1 on mõõtmetega 60x30x1,5 m. Siia koguneb sõnnik väikesest lüpsilaudast.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Tahesõnnikuhoidla nr.2 on mõõtmetega 52x118x1,5 m. Siia koguneb sõnnik poegimislaudast.
Sõnnikuhoidlatel ei ole katet. Vedela veisesõnniku puhul moodustub pealispinnale tahke koorik, mis on oma iseloomult ujuvkate. Korbakiht võib saada kahjustatud kevadise sõnnikuveole eelneval sõnniku homogeniseerimisel, mis võib põhjustada ka saasteainete äkkheidet. Sõnniku sisse ja väljaviimine toimub toru kaudu, mis asetseb hoidla põhja ligi ning ei kahjusta pealispinnal paiknevat korbakihti. Oma iseloomult on sõnnikuhoidlad pindsaasteallikad.
Tahesõnnik laotatakse paisklaoturi ning vedelsõnnik (teenustööna) lohisvooliklaoturi abil. Saasteainete emiteerumine sõnniku laotamisel sõltub paljudest faktoritest. Peamine faktor, mis vähendab saasteainete lenduvust on sõnniku muldakandmise kiirus. Üldiselt on laotamisel tegu hajusa heitega, mis on raskesti iseloomustatav.
Olenevalt sõnniku liigist (tahe või vedelsõnnik) on laotamiseks vajalik ka sobiva laoturi olemasolu. Tahesõnnikulaoturite puuduseks on suhteliselt madal tootlikkus, kuna laotuslaius ei ole suur. Tahesõnniku ebaühtlasest konsistentsist tulenevalt on selle doseerimine tülikas. Vedelsõnniku laotamise eeliseks on suur tootlikkus, põldude suhteliselt vähene tallamine ning doseerimise täpsus. Puuduseks on aga suurem transpordikulu ning intensiivne lõhnaainete ja ammoniaagi lendumine.
Antud töös on eristatud seitset saasteallikat:
1. lüpsilaut; 2. väike lüpsilautlaut; 3. poegimislaut; 4. vedelsõnnikuhoidla nr 1; 5. vedelsõnnikuhoidla nr 2; 6. tahesõnnikuhoidla nr 1; 7. tahesõnnikuhoidla nr 2.
Joonisel 4.2.1 on näidatud saasteallikate asukohad vastavalt ülaltoodud numeratsioonile.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Joonis 4.2.1 Välisõhu saasteallikate paiknemine. M 1: 3450.
Pidamistingimused
Loomade pidamisel lenduva ammoniaagi kogust peamiselt mõjutavad järgmised faktorid:
Temperatuur. Mida kõrgem on lauda sisetemperatuur, seda rohkem ammoniaaki eraldub. Sise ja välistemperatuuri vahe kiirendab õhuvahetust ning suurendab ammoniaagi lendumist. Ventilatsioonisüsteem. Üledimensioneeritud ventilatsioonisüsteem soodustab ammoniaagi emissiooni. Pidamistehnoloogia. Allapanukoguse suurenedes ammoniaagi lendumine väheneb. Söödaratsioon. Proteiinirikas sööt suurendab ammoniaagi heitkoguseid.
Vaadeldavas vabapidamislaudas on loomade tihedus paras ning on olemas reguleeritav ventilatsioon. See eeldab mõõdukat erinevust laudasise ja välistemperatuuri vahel ja intensiivsemat ventilatsiooni kuumaga. Allapanu kasutamine on vähene, va poegimislautades.
Sõltuvalt looma arengujärgust, on kasutusel viis erinevat söödaratsiooni, kus proteiinisisaldus kõigub sõltuvalt looma arengujärgust ja majanduslikust situatsioonist. Näiteks lüpsilehma (toodanguga 9000 kg/a) sööda
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
proteiinisisaldus on 15,3%, toodanguga 7000 kg/a 14,2%, mullika sööda proteiinisisaldus on 12,98%, vasikatel kuni 11,92%. Proteiinisisaldus söötades on üldiselt keskmisel tasemel.
Sõnniku eemaldamine skreeperiga toimub üle kolme korra päevas.
Saasteainete heitkoguste arvutamisel on kasutatud keskkonnaministri 05/12/08 määruses nr 48 “Looma ja linnukasvatusest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste määramismeetodid” toodud kombineeritud metoodikat. Toetutud on ka määruse eelnõud tutvustavale materjalile “Looma ja linnukasvatusest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste määramismeetodid” (Allan Kaasik, 2008).
Ammoniaagi heitkogus määratakse lämmastikubilansi meetodil, kus esmalt määratakse N sisaldus väljaheidetes valemi abil:
Nväljaheited = N sööt (N piim + N juurdekasv + N embrüo )
Sööda N sisaldus määratakse selle keemilise koostise alusel (valgusisaldus/6,25). Piima N sisaldus on 3,4%, mis toodangu juures 7000 kg/a, teeb N piim väärtuseks 37,3 (7000 x 3,4/100/6,38). Arvestades keskmiselt ühe lehma kohta 0,6 vasikat kehamassiga 40 kg, saame N embrüo väärtuseks 0,7 (0,6 x 40 x 29,6/1000). Juurdekasvule kuluv lämmastik arvestatakse lehmade puhul 1,5, mullikate puhul 11 ja vasikate puhul 3,1 (Allan Kaasik, 2008).
Seejärel arvestatakse ammoniaagi heitkogus loomapidamishoonest:
NH 3, kg/a/per = N väljaheited , kg/a/per x N lendumise%/100.
Ammoniaagi heitkogus sõnnikuhoidlast arvutatakse järgmiselt:
NH 3, kg/a = ( N väljaheited , kg/a – heitkogus laudas, kg) x N lendumise%/100.
Tabel 4.2.1. Ammoniaagi emissiooni näitajad arengujärk / lüpsilehm lüpsilehm lüpsilehm ammleh kinnisle vasikad mullika näitaja 9000 7000 4000 m hm d Sööda 9015 4930 3672 3672 1680 609 2235 kogus, kg/a/koht Proteiini % 15,3 14,2 10,45 10,45 10,45 11,92 12,98
Nsööt 220,69 112,01 28,09 61,40 28,09 11,61 46,42 kg/a/koht
Njuurdekasv 1,5 1,5 1,5 1,5 1,5 3,1 11 kg/a/koht
Npiim 47,96 37,30 21,32 kg/a/koht
Nväljaheited 170,52 72,51 4,57 59,20 26,59 8,51 34,72 kg/a/koht lendumise% 7,5 5 5 5 5 5 5
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Poegivad lehmad on arvestatud ammlehmadeks. Erivajadustega lehmad – 4000 kg/a toodanguga lüpsilehmadeks.
Ammoniaagi lendumine vabapidamislaudast mobiilse seadme kasutamisel on 8%, sügavallapanu ja skreeperi puhul 7,5%, sõnnikukanalitega 10%. Lõaspidamisel on ammoniaagi lendumine väiksem (5%) tänu sellele, et loomad liiguvad vähe ja sõnnikuga saastunud ala on väiksem. Alternatiivide A2 ja A3 korral on samuti mõistlik kasutada skreeperseadmeid, st emissioon on sama.
Vedelsõnnikuhoidla puhul on arvestatud ujuvkattega, seega on kasutatud ujuvkatte korrigeerivat tegurit – 0,2 (st , et ammoniaagi lendumine on 20%). Võrdluseks, on ammoniaagi lendumine ujuvkattega laguunist 30%. Katmata tahesõnnikuhoidlast on ammoniaagi lendumine 40% ja kaetud hoidlast – 20%. Käesoleval ajal on kasutusel katmata tahesõnnikuhoidlad, mis on kõrgema emissioonifaktoriga, kui ujuvkattega ringhoidla. Kaetud tahesõnnikuhoidla ammoniaagi kadu on sama, mis ujuvkattega ringhoidlal, kuid kulutused selle rajamiseks ja ekspluateerimiseks on kõrged.
Metaani heitkoguse määramiseks kasutatakse eriheite metoodikat, kus on eriheite väärtuseks laudas 109 kg/loom/a/per lüpsilehmale, 66 ammlehmale, 73 mullikale ja 35 vasikale ning sõnnikuhoidlas 109 kg/loom/a/per lüpsilehmale, 6 ammlehmale, mullikale ja vasikale. Antud saasteaine ei oma lokaalset mõju (puudub ka saastetaseme piirväärtus) ning seetõttu puudub vajadus käsitleda alternative.
Dilämmastikoksiidi heitkoguse määramine põhineb jällegi lämmastikubilansi meetodil, kus kasutatakse valemit:
N2O, kg/a = N väljaheited , kg/a x N 2O lendumise%/100, kus N 2O lendumise% vedelsõnniku puhul = 0,1; tahesõnnikul = 2,0 ja sügavallapanul = 1,0. Seega madalam emission leiab aset vedelsõnniku puhul.
Saadud saasteainete heitkogused on toodud alljärgnevates tabelites loomrühmade ja tekkekohtade kaupa.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Tabel 4.2.2. Saasteainete heitkogused (alternatiiv A1)
Saasteaine NH 3 t/a N2O t/a CH 4 t/a Loomrühm laut hoidla laut hoidla laut hoidla Lüpsilehmad 6,318 15,584 0,084 53,846 10,374 9000 (494 kohta) Lüpsilehmad 0,798 6,061 0,319 23,980 0,660 7000 (220 kohta) Lüpsilehmad 0,076 0,576 0,030 4,360 0,120 4000 (erivajadustega) (40 kohta) Ammlehmad 0,178 1,350 0,071 6,54 0,180 (60 kohta) Kinnislehmad 0,160 1,212 0,409 13,080 0,360 (120 kohta) Vasikad (60 0,026 0,194 0,010 2,100 0,066 kohta) Mullikad (250 0,434 3,298 0,174 18,250 0,275 kohta) Kokku 7,912 27,700 0,983 77,830 11,915
Tabel 4.2.3. Saasteainete hetkelised heitkogused (alternatiiv A1)
Saasteaine NH 3 g/s N2O g/s CH 4 g/s Loomrühm laut hoidla laut hoidla laut hoidla Lüpsilehmad 0,190 0,468 0,003 1,615 0,311 9000 (494 kohta) Lüpsilehmad 0,032 0,182 0,010 0,959 0,020 7000 (220 kohta) Lüpsilehmad 0,002 0,017 0,001 0,131 0,004 4000 (erivajadustega) (40 kohta) Ammlehmad 0,005 0,040 0,002 0,196 0,005 (60 kohta) Kinnislehmad 0,009 0,036 0,012 0,732 0,011 (120 kohta) Vasikad (60 0,001 0,006 0,000 0,063 0,002 kohta) Mullikad (250 0,024 0,099 0,005 1,022 0,008 kohta) Kokku 0,237 0,831 0,029 4,588 0,361
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
4.2.2 Saasteainete leviku modelleerimine
Hajumisarvutused on teostatud rahvusvaheliselt tunnustatud ja testitud ning Eestis nii linnade (Tallinn, Pärnu, Narva, Tartu, Kuressaare ) kui ettevõtetest (kümned näited üle Eesti) tekkiva õhusaaste tasemete modelleerimisel kasutatud Gaussi saastelehviku kontseptsioonil (difusioonivõrrandil) baseeruva süsteemi AEROPOL abil. Programm on lülitatud Euroopa Keskkonnaagentuuri mudelite andmebaasi (http://aix.meng.auth.gr/lhtee/database.html ), on kontrollitud rahvusvaheliste testmeetoditega ning omab seega rahvusvahelist tunnustatust. Aeropol on mugavalt käsitsetav kaasaegse töökeskkonnaga Gaussi saastelehviku kontseptsioonil baseeruv õhusaaste erinevate komponentide leviku modelleerimissüsteem maapinnalähedases õhukihis. Täpsemaid rakendustingimuste kirjeldusi ja senist tööd mudeli kallal on võimalik lugeda ka kodulehelt http ://www.hendrikson.ee.
Modelleerimise tingimuste valikul on lähtutud saasteainete emiteerimise iseärasustest ja hajumise iseloomust ning tundlike objektide paiknemisest saasteallikate suhtes. Sellest lähtuvalt on valitud soe aastaaeg (saasteaineid tekib rohkem), nõrk tuul (hajumine raskendatud) ja tuulesuund elamute suunas.
Modelleeriti kõigi saasteainete hajumist, va metaan, kuna selle kohta puudub saastetaseme piirväärtus (SPV).
Tabel 4.2.4. Saasteainete saastetaseme piirväärtused g/m3
SAASTEAINE SPV 1 Ammoniaak 200
N2O 200
SPV 1 – ühe tunni keskmine
Tabel 4.2.2.2 Modelleerimisel saadud saasteainete maksimaalsed kontsentratsioonid
3 SAASTEAINE MAKSIMAALNE KONTSENTRATSIOON g/m SUHE SPV 1 Ammoniaak 198 0,99
N2O 22 0,11
Saadud hajumistulemused näitavad, et ammoniaagi puhul on võimalik SPV 1 väärtusega ligilähedane saastetase. Peamised saasteallikad on tahe ja vedelsõnnikuhoidlad. Pingereas esimesed on tahesõnnikuhoidlad tänu suurele avatud pinnale. Muidugi on ammoniaagi kadu avatud tahesõnnikuhoidlast kaks korda suurem kui ujuvkattega ringhoidlast.
Lautadest oli kõrgema saastetaseme väärtuse põhjustaja väike lüpsilaut, kuna sellel on vaid üks ventava suhteliselt suure loomahulga peale. See näitab ka täiendava ventilatsiooni vajadust antud laudas, sest ainsa ava kaudu ei pääse
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
kõik emiteerinud saasteained välja ning lauda sees võib tekkida saasteainete liiga kõrge kontsentratsioon. Lauda uste avamisel võib see põhjustada lühiajalise kõrgendatud saasteainete heitkoguse ja kontsentratsiooni. Seevastu uues laudas on õhuvahetus hea ning saasteainete hajumine piisav.
Maksimaalsed kontsentratsioonid tekivad tootmisterritooriumil, saasteallikate läheduses. Tahesõnnikuhoidlate puhul 5 m kaugusel, vedelsõnnikuhoidlate puhul 10 m kaugusel. Lautadel mõnevõrra kaugemal – 15 30 m kaugusel saasteallikast.
Saasteallika mõjupiirkond (10% SPV väärtusest) kujuneb kõige ulatuslikumalt vedelsõnnikuhoidlate puhul – 100 m, tahesõnnikuhoidlate puhul 45 65 m ning need elamuteni ei ulatu.
Võrreldes normatiivsetega, jäävad LOÜ de ja dilämmastikoksiidi kontsentratsioonid tagasihoidlikeks.
Vaatamata ammoniaagi saastetaseme küündimisele selle piirväärtuse lähedale, ei kujuta antud käitis ohtu ümberkaudsete inimeste tervisele ja keskkonnale, kuna ülenormatiivsed kontsentratsioonid kujunevad tootmisalal ning lähimate elamuteni ei ulatu.
Tähtsaks saasteallikaks ammoniaagi, väävelvesiniku ja LOÜ saastatuse taseme kujunemisel on rajatavad vedelsõnnikuhoidlad. Välisõhu kvaliteedi parandamiseks saasteallika ümber on vajalik varustada sõnnikuhoidla ujuvkattega. Antud meede aitab vähendada väävelvesiniku heitkogust kuni 95% ja ammoniaagi heitkogust kuni 85% (21).
Olemasoleva olukorra jätkumisel jääksid saastetaseme maksimaalsed piirväärtused samaks (peamine allikas tahesõnnikuhoidlad). Tahesõnnikuhoidlad jääks domineerima hajumispildil, lautade panus piirduks u 30 g/m3.
Alternatiivsete lahenduste puhul jääks heide laudast samaks. Katmata tahesõnnikuhoidla puhul aga heitkogus suureneks, kui hoidla katta, siis jääks samaks. Tuleb lisada, et tahesõnnikuhoidlad on madalamad saasteallikad kui ringhoidlad ning seetõttu põhjustavad läheduses kõrgemaid saasteainete kontsentratsioone. Joonistelel 4.2.2. – 4.2.3. on illustreeritud saasteainete hajumisel tekkivaid kontsentratsioone. Joonise paremas servas on antud kontsentratsioonidele vastav värviskaala. Sinise ristkülikuga on tähistatud mõjutatav elamuala.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Joonis 4.2.2 Ammoniaagi hajumispilt lääne tuulega soojal aastaajal. M 1 : 6900
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Joonis 4.2.3 N 2O hajumispilt lääne tuulega soojal aastaajal. M 1 : 6900
4.2.3 Lõhn
Ebameeldiva lõhna põhjustavad väävelvesiniku, ammoniaagi ja LOÜ esinemine sõnniku laguproduktides. LOÜ dest saab välja tuua järgmised ühendid: lenduvad orgaanilised happed, indool, skatool, fenoolid, lenduvad amiinid, metüülmerkaptaan.
Lõhnaainete esinemist reguleerib keskkonnaministri 2. juuli 2007. a määrus nr 50 (RTL, 2007, 57, 1018) “Lõhnaaine esinemise määramise ekspertrühma moodustamise kord, ekspertrühmaliikmele esitatavad nõuded, lõhnaaine esinemise määramise kord ja määramisekskasutatavate meetodite loetelu”.
Lõhnaainetele on kehtestatud piirväärtus, mis on seotud lõhnaainete ajalise esinemisprotsendiga aasta lõikes, milleks on 15 % aasta tundidest. See tähendab, et kui lõhnaaineid esineb aastas alla 15% aasta kogu tundidest (1314 tundi), siis seda ei loeta häirivaks. Nö lõhnatunni ja astronoomilise tunni vahe on selles, et üks lõhnatund on teoreetiline suurus, mille juures eeldatakse, et kui
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
välimõõtmistel tehti kindlaks, et lõhn esines mõõtepunktis 3 x 10 minutilise perioodi jooksul rohkem kui 50% ajast,siis loetakse see lõhnatunniks.
Enamus lõhna komponentidest pärinevad anaeroobse lagundamise protsessidest, mis on eeskätt seotud vedelsõnniku käitlemisega (vt p. 4.2 algust). Õigel tahesõnniku käitlemisel tekib lõhnaaineid vähem. Siiski õigesti ehitatud ja ekspluateeritatavad vedelsõnnikuhoidlad põhjustavad suhteliselt tagasihoidlikku lõhna taset. Problemaatiliseks kujuneb olukord kevadeti kui toimuvad sagedased temperatuuri muutused, mis kõigutavad mikrobioloogilist tasakaalu ja LOÜ de kõrge sisaldus hoidlas (18). Üldtuntud on ka fakt, et sea vedelsõnnik tekitab rohkem häirivat lõhna, kui veise oma (35).
Hinnanguliselt üle poole lõhnaühendite kogusest vabaneb sõnniku laotamisel, laudast ja sõnnikuhoidlast emiteerub kummastki umbes viiendik, vähesel määral toimub lõhnainete eritumine söödast.
Sõnniku ebameeldivat lõhna saab reguleerida preventiivselt, läbi tasakaalustatud söötmise, mis optimeerib lõhnainete lähteühendite (N, S) sisaldust söödas, mis omakorda määrab lõhnainete sisalduse väljaheidetes.
Laudas tekkiva ebameeldiva lõhna vähendamiseks on tähtis sõnniku piisavalt sage eemaldamine laudast (vähemalt 2 korda päevas)ja liigse niiskuse vältimine; samuti puhtad loomad, seadmed, konstrukstsioonid. Allapanu kasutamine, kus see on võimalik aitab samuti vähendada lõhna emissiooni. Õhuvoolude vältimine kanalites (mittevajalike restpõrandalõikude katmine) ka vähendab lõhna teket (1).
Sõnniku ladustamisel, mis on põhiline lõhnaallikas farmis, oluliselt vähendab lõhna levikut hoidla katmine. Sõltuvalt sõnnikuhoidla konstruktsioonist kasutatakse mitmesuguseid katteid, nii ujuv kui statsionaarseid katteid. Laguun tüüpi hoidla puhul on tihti ainuvõimalikud ujuvkatted. Neist efektiivselt vähendavad lõhna põhk ja kergkruus (kuni 60%, paksusel 4 tolli; kuni 90%, paksusel 12 tolli). Aitavad vähendada geotekstiil ja plastkate (kuni 10%, paksusel 0,4 mm; kuni 45%, paksusel 2,4 mm). Võimalikud on kombineeritud variandid, kus näiteks geotekstiilile laotatakse hekselpõhku (23, 24, 25).
Vedelsõnniku puhul on pind tavaliselt kaetud (vähemalt suures ulatuses) naturaalse koorikuga, mis püsib suurema lõhnaemisiioni perioodil ning moodustub ligikaudu nädala jooksul. Efekti lisab veel muu kattega katmine ja pinna aeratsioon ning hoidla täitmine/tühjendamine allapool sõnniku välispinda (20). Siiski naturaalse kooriku efektiivsus sõltub selle füüsikalistest omadustest (eriti paksusest) ning see on suhteliselt kergesti mõjutatav ilmastikutingimustest (tuul, paduvihm). Sõltuvalt asjaoludest on naturaalse kooriku kestuseks hinnatud 2 4 kuud, mis ei kata kogu intensiivsema lõhnaerituse perioodi kestust (u 6 kuud). Seevastu hekselpõhu kattekihi kestuseks on hinnatud 6 kuud (25).
Hoidla mahutavuse osas annab paremat efekti varuga ehitatud hoidla, mis väljendub seinte täiendavas hajutamisefektis.
Tähtis on hoidla täitmine. Soovitatav on seda teha iga päev (vähemalt kord nädalas) ja kindlas koguses, st ühtlane vedelsõnniku juurdevool. Hoidla optimaalse nivoo säilitamine, täitmine teatud piirini (24).
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Olulised on ka sõnniku omadused. Happesus, soojus ja kõrge tahke osa sisaldus suurendavad lõhnaainete heitkogust. Samuti on täheldatud korrelatsiooni ammoniaagi ja lõhnainete eritumise vahel, mis on seletatav mikrobioloogilise aktiivsusega substraadis (35).
Emiteerunud lõhnaineid saab kunstlikult hajutada barjääride abil. Selleks otstarbeks sobivad mitmed haljastuselemendid, nagu puuderead, hekid. Need rajatakse tavaliselt lõhna eritava objekti ja elamute vahele, lõhnaallika lähedusse. Tehisbarjäärid annavad suurimat efekti juhul, kui elamud asetsevad lõhnaallika lähedal valdava tuulesuuna suhtes allatuult.
Laotamisel tuleb eelistada sõnniku võimalikult kiiret mulda viimist (injektorlaotur, kiire sissekündmine), 12 h jooksul tahesõnniku ja 4 6 h jooksul vedelsõnniku puhul. Hoidla tühjendamine ja laotustööd tuleb läbi viia võimalikult kiiresti. Oluline on ka minimaalne vajalik sõnniku segamine ja kokkupuude õhuga enne laotamist.
Laotamisel on vaja kindlasti silmas pidada hetkel valitsevaid ilmaolusi ja elamute jmt paiknemist. Sõnniku laotamine on ebasoovitatav kuiva, sooja, päikesepaistelise ja tuulise ilmaga (1).
Keskkonnaministri määruse nr. 50 „Lõhnaaine esinemise määramise ekspertrühma moodustamise kord, ekspertrühma liikmele esitatavad nõuded, lõhnaaine esinemise määramise kord ja määramiseks kasutatavate meetodite loetelu“ §5 lõige 5 kohaselt ei käsitleta sõnniku laotamisest tekkivat lõhnaaine lühiajalist esinemist häirivana, seda eeldusel, et sõnniku laotamisel on järgitud sõnniku hoidmise ja laotamise parima võimaliku tehnika nõudeid
Kokkuvõttes võib välja tuua tähtsamad lõhnaemissiooni mõjutavad faktorid: 1. lõhnainete potentsiaalse sisalduse sõnnikus määrab söödaratsioon; 2. lõhnainete peamine paikne allikas on sõnnikuhoidla; 3. lõhnainete suurenenud emissioon sõnnikuhoidlast tekib selle tühjendamisel; 4. sõnniku laotamisel on võimalik lõhna mõju sõnnikuhoidlast kaugelasetsevatel aladel.
Sõnnikuhoidla rajamisel tuleb silmas pidada elamute ja muude lõhnatundlike objektide paiknemist. Optimaalne vahemaa taolistest objektidest ning valdavate tuulesuundadega arvestamine hoidla kavandamisel aitavad vähendada ebameeldiva lõhna esinemist tundlike objektide läheduses.
Olukord antud käitises
Söödaratsiooni valikul on lähtutud eri loomrühmade vajadusest, käibel on seitse erinevat söödaratsiooni. Valkude ja aminohapete sisaldus söödas on pideva kontrolli all. Proteiinisisaldus on keskmise normi lähedal. Sööda valmistamise eest vastutab loomakasvatusjuht.
Lautade, selle sisseseade ja loomade puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Sõnnik eemaldatakse vähemalt kaks korda päevas. Allapanu kasutatakse vanades lautades. Kavandatavas laudas kasutatakse alusmatte, mis hõlpsasti
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
puhastatavad, samuti on kergesti puhastatav ka uus monoliitbetoonpõrand. Tähtis on liigse niiskuse vältimine lautades.
Vedelsõnnikuhoidla on ringmahuti tüüpi, mis eeldab suhteliselt lihtsat ujuvkatte kasutamist. Ujuvkatte alla klassifitseerub ja veisesõnnikul tekkiv koorikkiht, mis on lehma sõnniku puhul terviklik ja piisava ulatusega. Lisaainena kooriku kiirel moodustamisel saab kasutada hekselpõhku (vastav tehnika on olemas). Hoidla täitmine/tühjendamine toimub toru kaudu, mis asetseb põhja ligidal. Seega ujuvkihi kahjustamine on viidud miinimumini.
Hoidla täitmine leiab aset periooditi, kevadel sügisel ja suhteliselt sarnaste koguste kaupa. Mahutavus tuleb teha nõuetekohaseks. Hoidlate tühjendamine kaks korda aastas võimaldab tagada sõnniku suhteliselt madala nivoo (täiendav hajutav efekt) ja vähendada hoiustamisaega (vähendab lõhnainete teket).
Sõnniku segamist ja väljaviimist tuleb planeerida võimalikult külmale perioodile, st kevadel võimalikult vara ja sügisel võimalikult hilja, et vältida sõnniku temperatuuri tõusu ja seega suuremat lõhnainete emissiooni. Vältimaks sõnniku pH langemist, tuleb silomahl lisada enne hoidla tühjendamist kui sõnniku kogus on suurim.
Valdavad tuulesuunad on edelast ja lõunast. Käitisest põhja suunas esineb lõhnatundlike objekte u 200 m kaugusel ning tajutavaid saasteainete kontsentratsioone nii kaugel ei teki, va hoidla tühjendamisel.
Hoidla asukoha valik on tehtud nii, et see oleks võimalikult kaugel lähimast elamust ja valdavate tuulesuundade alla jäävatest elamutest. Hajumisbarjäärina saab käsitleda uut laudahoonet, mis tagab täiendava lõhnaainete hajumise läänekaarte tuulte puhul. Teistes suundades tuleb kaaluda haljasbarjääri rajamist.
Seni on laotatud vaid tahesõnnikut paisklaoturite abil. Sõnniku viimine mulda 12 h jooksul on tehniliselt võimalik. Seda rakendatakse eeskätt elamute läheduses. Seni on tahesõnniku väljavedu toimunud paari päeva jooksul.
Vedelsõnniku laotamisel on kavas kasutada lohisvooliklaotureid. Sellisel juhul tuleb teostada muldaviimine 4 6 tunni jooksul. Laotamisel tuleb kindlasti arvestada ka valitseva ilmastikuga ning vältida laotamist puhkepäevadel. Injektorlaoturite kasutamine kivistel põldudel on ebatõhus.
Vedelsõnniku laotamisel kasutatavad tehnoloogiad vastavad PVT nõuetele.
Teised vajalikud meetmed on organisatoorset laadi ja nende elluviimine on sõltuvuses juhtimissüsteemist ja hea põllumajadustava täitmisest.
Esmatähtsate tegevustena võib välja tuua:
Söödaratsiooni edaspidine kontroll ja täiustamine, silmas pidades lõhnainete lähtekomponentide mõistlikku vähendamist.
Puhtuse jälgimine laudas.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Sõnnikuhoidla laotamiseelne tühjendamine viiakse läbi jälgides tuulesuunda ja –tugevust. Eraldi jälgitakse naturaalkooriku seisukorda, vajadusel kaetakse tekkinud lõhed hekselpõhu või saepuruga. Värskelt tühjendatud sõnnikuhoidlasse lisatakse hekselpõhku kiirendamaks naturaalkooriku teket vedelsõnniku pinnale.
Laotuskoht ja aeg valitakse arvestades ilmastikutingimustega ja elamute paiknemisega.
Ujuvkattesse täiendavate komponentide (saepuru, hekselpõhk) lisamine, saavutamaks selle efektiivse paksuse ja vastupidavuse.
Kaitsehaljastuse rajamine hoidlate juurde.
Kokkuvõtteks võib öelda, et käitise igapäevane töö ei eelda lõhnaainete häiriva taseme teket väljaspool territooriumit kõikide alternatiivide puhul. Lõhnahäiringud võivad paratamatult tekkida sõnniku väljaveol ja laotamisel, suuremal määral vedelsõnniku puhul. Antud periood kestab umbes nädal ja toimub kaks korda aastas.
4.3 Mõju mullastikule
Mõju mullastikule kaasneb enamasti vedelsõnniku laotamisega. Sõnniku mõistlikul kasutamisel, vastavalt kasvatatava kultuuri vajadusele ja ilmastikutingimustele, on selle reostusohtlikkus suhteliselt väike. Saaremaa pinnase korral ei ole võimalik vedelsõnniku laotamiseks kasutada injektorlaoturit. Kõige kasulikum on kasutada lohisvooliklaoturit. Lohisvooliklaotur suunab vedelsõnniku vahetult mulla pinnale. Tänu kiirele kontaktile mullaga on ammoniaagi lendumine oluliselt väiksem.
Paisklaoturitega tahesõnniku mulda viimisel suur kogus lämmastikust lendub ja mulda viiakse sedavõrd väiksem kogus toitaineid ning lämmastikuühendite lendumine on suurem kui nt vedelsõnnikulaoturite puhul.
Tahesõnniku eeliseks võib pidada seda, et parandab mulla struktuuri ja ebameeldiv lõhn ei ole nii suureks probleemiks. Tahesõnniku puuduseks on, et produkt on ebaühtlane, mida on raske doseerida ja ühtlaselt laotada ning seetõttu pikeneb ka laotusperioodi pikkus. Tahesõnnikus on raske määrata toitainete sisaldust, tahesõnnik vajab eraldi hoidlaid sõnniku ja virtsa jaoks, lämmastikukaod on tahesõnnikus suuremad.
Vedelsõnnikuhoidlate tühjendamine toimub reeglina suuremas koguses kevadel ja sügisel, vegetatsiooni perioodi alguses ja lõpus. Lisaks veetakse sõnnikut maaviljakuse tõstmiseks põllule ka muul ajal, välja arvatud talvel ja külmunud maale. Vahetult enne väljavedu segatakse vedelsõnnik hoidlas, et eri fraktsioonideks eraldunud ja sadenenud kihid ühtlustada ja võimaldada ka tahkema fraktsiooni väljavedu. Segamisega ühtlustatakse ka vedelsõnniku koostis.
Sõnniku laotamiseks on 500 ha TÜ Mereranna PÜ omandusse kuuluvat maad ning kasutusvalduses on 174,68 ha maad.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Alternatiiv 1 puhul on tekib laudas vedelsõnnik ning selle laotamiseks on vajalik soetada vastav tehnika. Teiste alternatiivide puhul tekib tahesõnnik ning selle laotamiseks on vastavad laoturid olemas.
4.4 Müra
Veiselaudas lähtub müra järgmistest allikatest: • Loomadest (liikumine asemel, söötmis puhkealal vms); • Lauda konstruktsioonist, pidamisviisist (ventilatsiooni , lüpsiseadmed vms); • Söötmisest (söötade segamine, jaotamine); • Sõnniku käitlemisest (sõnniku eemaldamise seadmed).
Andmed käitisest lähtuva müra kohta puuduvad. Lähtudes veiste intensiivkasvatuse parima võimaliku tehnika käsiraamatus (4) esitatust on peamiste müra tekitavate tegevuste loend ning tekkiv müra esitatud tabelis 4.4.1
Tabel 4.4.1. Müra tekitavad tegevused veiste intensiivkasvatuses. Müra allikas Kestus Müra tase, Märkused ööpäevas, h dB Loomad (liikumine, pidev 55...70 Sõltub pidamisviisist häälitsemine) Söötmine (traktorid, 1...2 90...100 Sõltub pidamisviisist ja söödasegistid, jaoturid) söötmistehnoloogiast Asemete puhastamine, 2...3 90...100 Sõltub pidamisviisist ja sõnniku sõnniku eemaldamine eemaldamise tehnoloogiast (traktorid, sõnniku eemaldamise seadmed) Lüpsmine 2...8 70...80 Kestus sõltub loomade arvust ja lüpsitehnoloogiast Ventilatsioon Pidev 50...60 Ainult sundventilatsiooniga lautades
Ehkki lähimad elamud paiknevad käitisele suhteliselt lähedal, ei ole teadaolevalt ümbruskonna elanikud esitanud käitisest lähtuva müra kohta pretensioone. Seetõttu ei ole käitises ka mürataseme mõõtmisi teostatud.
Peamiseks välisõhus leviva müra allikaks tuleb antud käitise puhul lugeda transpordivahendite müra – sh. söötade transport ja jaotamine ning sõnniku laotamine. Müra vähendamise peamiseks meetmeks on transpordivahendite tehnilise korrasoleku tagamine. Kuna transport toimub peamiselt päevasel ajal on öine müra vähem oluline.
Käitise suurenemisega tõuseb ka osaliselt liiklustihedus. Peamine muutus toimub veokite ja sõnnikuveomasinate liiklemise osas. Loomade arvu kasvuga on käitisesse vaja korraga tuua suurem hulk söötasid. Sõnnikuveo korral oleks soovitatav vältida põhimaanteedel liikumist ning pigem kasutada kõrvalteid. Pärast sõnnikuveo perioodi on vajalik teed sõnnikust puhastada ja taastada teede normaalne kvaliteet. Sõnnikuvedude optimeerimiseks on soovitav kasutusele võtta rohkem suurema mahutavusega sõnnikuveo masinaid.
Käsitluses olevate alternatiivide korral on müra teke kõikide variantide korral sarnane.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
4.5 Jäätmekäitlus
Peamised veisefarmi tegevuse käigus tekkivad jäätmed on: • Sõnnik • Loomsed jäätmed • Olmejäätmed • Biolagunevad jäätmed • Söödapakendid jt pakendijäätmed (klaas, plastik, paber, metall, puit, kile) • Ohtlikud jäätmed (kemikaalide ja ravimite jäätmed, süstlad, lüpsiseadmete pesuvahendid, õlid ja määrdeained)
Erinevad jäätmeliigid kogutakse eraldi. Olmejäätmed antakse üle jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale.
Sõnnik
Alternatiividena on kõne all nii vedel kui tahesõnnikuhoidla kasutamine.
Veiste väljaheidete produktsioon:
• Lüpsilehmad (9000 kg) (vabapidamisel) – 24,6 t/a • Lüpsilehmad –tahesõnnik 12 t/a, virts 3t/a; • Ammlehmad tahesõnnik 9 t/a, virts 2,2 t/a; • Lehmmullikad – tahesõnnik 4,8 t/a, virts 1,2 t/a; • Vasikad – tahesõnnik 2 t/a, virts 0,5 t/a.
Tahesõnniku puhul lisandub ka allapanu kogus.
Vedelsõnniku eeliseks on: pumbatav, ühtlane mass, lihtne doseerida ja ühtlaselt laotada, laotusaeg pikem (võib laotada ka kasvavatele taimedele), lihtne määrata ka toitainete sisaldust. Vedelsõnniku puuduseks on ebameeldiv lõhn.
Loomsed jäätmed
Loomsed jäätmed on loomade korjused ja inimtoiduks, söödaks või tootmiseks sobimatud loomsed saadused. Hoiustamiseks on lautade juures hoiuplats ja konteiner. Loomsed jäätmed antakse üle Väike Maarja loomsete jäätmete tehasele.
Biolagunevad jäätmed
Tekkivad taimsete kudede jäätmed (nt. söödajäägid, riknenud silo) suunatakse sõnnikuhoidlasse.
Olmejäätmed
Olmejäätmed tekivad peamiselt töötajate igapäevase tegevusetulemusel: paber, toidujäätmed, erinevad pakendijäätmed, kontoritarbed. Igapäevaselt on tööl korraga 22 töölist. Iga lauda juures on olemas konteiner ning täitumise korral transporditakse Kudjape jäätmejaama. Olmeruumide juures on 150 L mahuga
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
konteiner, mida samuti tühjendatakse vastavalt vajadusele u. 2 korda kuus omaveoga Kudjape jäätmejaama.
Pakendijäätmed
Pakendijäätmeid tekib töötajate ja farmi igapäevase tegevuse tulemusena. Pesu ja desovahendite pakendid antakse tagasi tarnijale, osad lähevad taaskasutusse käitises ning osad lähevad teiste pakendite hulka. Pakendid kogutakse ja veetakse Kudjape jäätmejaama. Pakendite hulka kuuluvad ka kilejäätmed, mis kogunevad peamiselt silorullide ümbert.
Ohtlikud jäätmed
Farmi tegevuse tulemusel tekib erinevat liiki ohtlikke jäätmeid: süstlad, kasutatud kemikaalide ja ravimite pakendid, kasutatud hõõg ja päevavalguslambid, vanaõli, jne.
Ohtlike jäätmete kogumine ning hoidmine toimub vastavalt tekkinud jäätmete omadustele (kemikaalide pakend, ohutuskaart). Ohtlikud jäätmed transporditakse Kudjape jäätmejaamas asuvasse ohtlike jäätmete kogumiskeskusesse, mida haldab OÜ OJ Projekt.
Ohtlikke jäätmeid võib väheses koguses tekkida ka hooldus või remonditööde käigus. Nende jäätmete eest vastutab hooldustöid läbiviiv ettevõte.
Eri alternatiivide puhul ei teki jäätmekäitluses märkimisväärseid erinevusi.
4.6 Mõju inimese tervisele ja heaolule ning sotsiaal-majanduslikule keskkonnale
Tööhõive . Tahula suurfarmi laiendamisel, väheneb oluliselt TÜ Mereranna PÜ le kuuluvate Kiratsi ja Uduvere lüpsilautade koormus, mis nende amortiseerunud seisundi seisukohalt on positiivse mõjuga keskkonnale.
Tootmismahu suurenemisel suureneb ka loomadele vajamineva sööda kogus, mis mõjub positiivselt koostööparteriks olevale söödatehasele.
Kasutusvalduses olevatele maadele sõnniku laotamine väetab korraga ka põllumeeste põllumaid, olles positiivse mõjuga mõlemale osapoolele.
Lühiajalise positiivse mõjuga on juurdeehituse tegemine ehitusfirmale, pakkudes tööd ehitajatele.
Infrastruktuur. Tahula laut on tegutsenud juba pikemat aega, et arvestada kinnisvara arendamisel selle olemasoluga. Laiendamise tulemusena muutub farm kompleksloa kohuslaseks, mis eeldab parima võimaliku tehnika kasutamist kogu kompleksi ulatuses (ka vana osa). See asjaolu lubab eeldada, et keskkonna olukord tervikuna ei halvene ja kinnisvarale olulist mõju ei avalda. Visuaalne häiring ei ole kuigi suur, kuid täiendava tehnilise haljastuse rajamine laudakompleksi ümber tagab veelgi parema varjava efekti.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Mõju inimese tervisele ja heaolule võib toimuda läbi vee ja õhukeskkonna. Kavandatava hoidla lekkekindlust on vajalik pidevalt kontrollida ning juurde on vaja ehitada kontrollkaevud, sel juhul on võimalik vältida sõnnikuhoidla negatiivset mõju inimese tervisele läbi veekeskkonna.
Veisefarmist lähtuva ebameeldiva lõhna tajumine mõjutab ebasoodsatel ilmastikutingimustel enim laudale kõige lähema elamu (lääne suunas asuv elamu) territooriumi. Teatud tingimustes on taoline häiring paratamatu, kuna maja asub laudale väga lähedal. Sõnniku laotamisel on ettevõte piisavalt tehniliselt varustatud, et minimeerida lõhnahäiringud. Samas tuleb sõnnikulaotamisel jälgida ka ilmastikutingimusi.
Elanike häirimist ebameeldiva lõhna levikuga sõnniku laotamisel aitavad vähendada järgmised meetmed: arvestada tuule suunda; mitte laotada sõnnikut elamualade lähedal õhtuti, nädalavahetustel ja pühade ajal; vältida laotamist palava ja niiske ilmaga; vedelsõnnikuhoidlal ujuvkatte kasutamine.
Vastavalt veeseadusele ei tohi orgaanilisi ja mineraalväetisi laotada 1. detsembrist kuni 31. märtsini ja muul ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või perioodiliselt üleujutatud või veega küllastunud maale. Sõnniku laotusperiood tuleks sättida enne ja pärast turismihooaega, milleks on 15.mai kuni 15.september.
Suurfarmi vahetus läheduses asuva Risti Virtsu Kuivastu Kuressaare maantee keskmine liiklussagedus, vastavalt Maanteeameti 2008 aasta andmetele, on 2545 sõidukit ööpäevas, neist 92% on sõiduautod. Liiklus on tihedam suvisel perioodil, kui on peamine puhkuste periood.
Sõnnikuveo perioodil võib kasutuses olevatele teedele sattuda sõnnikut, kuid laotusperiood on suhteliselt lühike (keskmiselt 1 nädal) ning kasutades peamiselt kõrvalteid on häiring kaasliiklejatele ning ümbruskonnale minimaalne. Päevas veetakse põldudele keskmiselt 60 koormat sõnnikut. Keskmiselt 50% laotusmaast asub suurfarmiga samal pool maanteed ning põhimaanteele ei satuta, seega ligikaudu 30 koorma sõnniku vedamiseks päevas on liiklemisel vaja kasutada põhimaanteed.
Alternatiivide 1, 2 ja 3 puhul on mõjud sotsiaal majanduslikust vaatepunktist sarnased.
4.7. Loodusressursside kasutamine
Loodusressursside kasutuse seisukohalt tuleb antud tegevust kõikide alternatiivide korral pidada üldjoontes säästvaks – loomapidamise kõrvalproduktina tekkivat sõnnikut kasutatakse põldude väetamiseks. Ehitusmaterjali kasutuse seisukohalt võib arendaja kava pidada ressursisäästlikuks – sõnnikuhoidla rajatakse betoonelementidest, seega on kasutuse lõppedes sõnnikuhoidla elemendid (inertsed jäätmed) killustikuks ümbertöödeldavad, mida saab taaskasutada erinevate pinnase ja ehitustöödel.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
4.8. Vastavus parimale võimalikule tehnikale
Parima võimaliku tehnika (PVT) nõuded on võetud juhendmaterjalist “Saastuse kompleksne vältimine ja kontroll. Parim võimalik tehnika veiste intensiivkasvatuses.” (Koostaja: A. Kaasik. 2007.a) (4).
Juhtimine: Ettevõtte juhtkond ja vastutavad spetsialistid hoiavad end kursis tootmistegevust otseselt puudutavate nõudmistega, vastavalt vajadusele osaletakse keskkonnakaitselist või tootmise tõhustamist käsitletavatel koolitustel. Käitises toimub sisendite ning väljundite arvestus ning tootmistulemuste registreerimine. Arvestust peetakse järgnevate loomakasvatusega seonduvate parameetrite üle: piimatoodang, loomasöödad ja abimaterjalid, elektrienergia, veekasutus, sõnniku teke ja laotamine, muude jäätmete teke. On koostatud juhendid ettenägematute (keskkonnaohtlike) olukordade likvideerimiseks ning on tagatud hoolduskavade ja –vahendite olemasolu, tagamaks ettevõtte struktuuride ja seadmete tõrgeteta töö. Koostatud on tulekahju korral tegutsemise plaan (tuleohutusjuhend) ning reostuse korral tegutsemise plaan. Jooksvalt toimub tehnoloogiaseadmete korrasoleku kontroll, rikete esinemisel korraldatakse koheselt nende kõrvaldamine. Farmi seadmete regulaarset tehnoloogilist hooldust ning avariilist hooldust teostavad vastavalt hooldusgraafikutele seadmete tarnijate esindajad.
Pidamine, sõnniku eemaldus:
Loomade heaolust tulenevalt on vabapidamine PVT. Vanas laudas on lüpsvad lehmad, poegivad lehmad ja mullikad lõaspidamisel ning vasikad vasikaboksides vabalt. Uues laudas on lüpsilehmad vabapidamisel.
Vabapidamisel peavad PVT järgi olema optimaalse suurusega kuivad puhkelatrid, piisava laiuse ja pindalaga liikumiskäigud, loomade ja puhkelatrite arvu ning söödalava pikkuse vastavus. Sõnniku eemaldamiseks on optimaalse pikkusega asemed, skreeperseadmed söötmis puhkealal, restpõrand liikumiskäikudes, valg kanalite süsteem. Vabapidamislaudas on puhkelatrid optimaalsete mõõtmetega (2,4 2,5 x 1,2 m), ridade arv 3x3, latrid kaetud asememattidega, käigud on piisava laiusega. Grupis peetakse maksimaalselt sama palju loomi kui on puhkelatreid. Vedelsõnniku eemaldamine toimub skreeperitega 2 korda päevas valgkanalisse ning sealt läbi lägapumpla pumbatakse läga edasi vedelsõnnikuhoidlasse.
Poegimislaudas on optimaalse pikkusega asemed, tahesõnnikutehnoloogia, regulaarselt lisatakse allapanupõhku, sõnnik eemaldatakse mobiilsete seadmetega lõaspidamisasemete tagant 6 korda päevas.
Noorloomalaudas ohtra allapanuga tahesõnnikutehnoloogia, allapanuna kasutatakse saepuru ja põhku ning allapanu vahetatakse kaks korda päevas.
Söötmine:
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Söötmise kaudu on võimalik mõjutada erituvate väljaheidete kogust ja keemilist koostist. PVT on veiste söötmine ratsiooniga, mis koosneb kvaliteetsetest söötadest ja mille toitefaktorite sisaldus vastab loomade füsioloogilisele tarbele. Ratsioonis kasutatakse kvaliteetseid ning laboratoorselt analüüsitud söötasid. Tahula laudakompleksis on olemas igale loomarühmale oma söödaratsioon.
Jootmine: Joogivesi peab PVT kohaselt olema loomadele alati vabalt kättesaadav ning jootmisseadmed tehniliselt korras. Jootmisseadmed on paigaldatud nii, et saastumine sööda ja allapanujääkide on minimaalne, samuti on välistatud allapanu niiskumine joogiveega.
Loomade jootmiseks peab olema kättesaadav joogivesi. Selleks, et vältida loomade haigestumist ning samuti ohtlikke ainete ülekannet inimestele peab vesi olema kvaliteetne. Jootmiseks sobib puurkaevust saadav põhjavesi .
Lüpsmine: Vabapidamislaudas on kasutusel 32 kohaline karusselltüüpi lüpsiplats, vanas lüpsilaudas kalasaba lüpsiplats ning poegimislaudas torusselüpsi meetod. Ooteala pindala on üle 1,5 m 2 looma kohta ning lüpsiseadmete pesu toimub pesuautomaatidega.
Sõnnikukäitlus: PVT on vedelsõnniku säilitamine betoon ja teraselementidest hoidlas: põhja ja seinte lekke ja korrosioonikindlus, konstruktsioonide vastupidavus mehhaaniliste, termiliste ja keemiliste mõjurite suhtes, süstemaatiline konstruktsioonide kontroll ja hooldustööd (soovitatavalt kord aastas), hoidla väljavoolu e. tühjendusavad peavad olema varustatud kahekordse klapiga, mis hetkel on puudulik ning ehituse käigus on vajalik lisada. Sõnnikut segatakse ainult üks kord, vahetult enne laotamist. Peab mahutama vähemalt 8 kuu sõnniku. Vabapidamislaudast tekkiva vedelsõnniku jaoks ehitatakse kaks betoonelementidest lekkekindlat rõngasmahutit, hoidla seisundit kontrollitakse kord aastas, hoidla peab olema varustatud kontrollkaevudega, mis samuti on hetkel puudu, kuid juurdeehituse käigus on vaja juurde planeerida. Mahutavus kokku on 10 146 m 3, mis peab mahutama 8 kuu jooksul tekkiva sõnniku, laudas tekkiva reovee, silohoidlast tekkiva silomahla ning hoidlasse langevad sademed. Vastavalt kirjandusandmete põhjal tehtud arvutustele jääb planeeritavate sõnnikuhoidlate mahutavus liiga väikseks ning seega on vaja planeerida suuremad hoidlad.
Tahesõnniku säilitamisel peab hoidla olema betoneeritud alusega (vajadusel seintega) lekkekindel hoidla, mis on varustatud sõnnikukihist väljavalguva uriini, virtsa ja sademetevee mahutiga. Hoidla peab mahutama 8 kuu sõnniku. Vanadel lautadel on olemas betoonplaatidest põhja ja plokkidest seintega tahesõnnikuhoidlad, juurde on vaja ehitada virtsakogumismahutid. Olemasolevate tahesõnnikuhoidlate mahutavus jääb juurdeehituse tegemisel kirjandusandmete põhjal tehtud arvutustele liiga väiksesks ning tekib vajadus uute hoidlate järele. Kogunev virts tuleb suunata virtsakogumismahutitesse või vedelsõnnikuhoidlatesse.
PVT betoon ja teraselementidest hoidla katmisel on:
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
• Kaas, katus või tent. • Present või plastkangas, samuti ujuvkate, mille materjaliks võib olla hekselpõhk, turvas, kergkruus, plastikgraanulid, rapsiõli või mõni muu saasteainete emissiooni vähendav materjal. Vedela veisesõnniku puhul moodustub pealispinnale tahke koorik, mis on oma iseloomult ujuvkate. Ujuvkatte efektiivsuse tagab hoidla täitmise/tühjendamise ava paiknemine põhja lähedal.
PVT väetiste kasutamisel lähtub toiteelementide sisalduse laboratoorsest määramisest nii sõnnikus kui mullas. PVT on väetiste tasakaalustatud andmine kõlvikutele vastavalt mullastiku ja taimede vajadustele ning keskkonnasäästliku tehnika kasutamine väetiste laotamisel. Sõnniku laotamisel jälgitakse olemasolevaid andmeid põldude toitainevajaduse osas. Sõnniku toitainesisaldus määratakse kirjandusandmetele tuginedes, sõnniku toitainesisaldust ei ole määratud. Ettevõttel on koostatud sõnniku laotusplaan, kus on ära märgitud ka paakautode liiklusskeem.
PVT sõnniku laotamisel põllumaadele on injekteerimine, samuti lohisvoolik ja vooliklaotus ning paisklaotus kui muldaviimine toimub 4 6 tunni jooksul. Tahesõnniku laotamisel põllumaale on oluline võimalikult kiire sõnniku muldaviimine (vähemalt 12 h jooksul). Ettevõttel on hetkel olemas viis tahesõnnikulaoturit.
Orgaanilisi ja mineraalväetisi ei tohi laotada 1. detsembrist kuni 31. märtsini ja muul ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või perioodiliselt üleujutatud, või veega küllastunud maale. Allikate ja karstilehtrite ümbruses on 10 meetri ulatuses veepiirist või karstilehtrite servast keelatud kasutamine. Sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta keskmisena kuni 170 kg lämmastikku aastas. Juurdeehituse tegemisel oleks arvutuste kohaselt aastas tekkiva lämmastiku kogus sõnnikus 117,64 tonni ning selle laotamiseks oleks vaja 692 ha maad. Käitise kasutuses on kokku 675 ha põllumaad.
Elurajoonide läheduses sõnniku laotamise vältimine nädalavahetustel ning pühade ajal, samuti tuule suunaga arvestamine. Väetiste laotamisel järgitakse ajalisi ja ruumilisi piiranguid. Sõnnikuga viiakse mulda taimekasvatuseks optimaalne vajalik kogus toitaineid, kuid mitte rohkem kui on normides ette nähtud.
PVT on hoidla optimaalne paiknemine elamualade suhtes vältimaks/vähendamaks negatiivse mõju ilmnemist. Valdavate tuulesuundade (edel) alla jäävad elamud paiknevad käitisest piisavalt kaugel.
Reoveekäitlus: Sõltuvalt pidamis ja sõnniku käitlemise tehnoloogiast võib veisekasvatusettevõttes tekkiva reovee juhtida vedelsõnniku hoidlasse, koguda mahutisse ja töödelda kohapeal asuvas puhastusseadmes või juhtida üldisesse kanalisatsioonisüsteemi. Laudas tekkiv tehnoloogiline reovesi juhitakse vedelsõnnikuhoidlasse ning olmereovesi juhitakse reoveepuhastisse.
Energiakasutus:
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
PVT on loomulik ventilatsioonisüsteem, soojustatud lautades ka sundventilatsioon (ökonoomsed ventilaatorid, optimaalne ventilatsioonirežiim). Lautades on kasutusel loomulik ventilatsioon.
Puidu või biomasskatla kasutamine keskküttesüsteemis soojusenergia ja sooja vee saamiseks on PVT. Soojust ja sooja vett saadakse Tahula suurfarmis elektrikütte abil, lisaks kasutatakse ka piimajahuti jääksoojust.
Jäätmekäitlus: Tootmise käigus tekkivad loomsed jäätmed tuleb utiliseerida vastavat tegevusluba omavas ettevõttes. Jäätmete transport utiliseerimisele ja/või ladustamispaikadesse on tellitud kas teenustööna vastavatelt firmadelt või organiseeritud ettevõtte siseselt.
Toor ja abimaterjalide hoiustamine: PVT kohaselt peavad silohoidla siloga kokkupuutuvad konstruktsioonid olema veekindlad, silo hoidmisel tekkiv silomahl tuleb suunata spetsiaalsesse hoidlasse või virtsahoidlasse, silohoidla peab olema ehitatud nii, et sademed ja pinnavesi ei valguks silohoidlasse. Silo hoiustatakse põllul pallidena või käitise territooriumil siloaukudes. Jõusööta hoiustatakse jõusöödapunkrites ja ülejäänud söödad söödaplatsil või kuuris. Uuemad silohoidlad on varustatud silomahla mahutitega. Hoidlates hoiustatakse kuivsilo ning silomahla teke on minimaalne.
4.9 Ehitusega kaasnevad mõjud
Ehitustööde käigus kaasnevad keskkonnamõjud (müra, tolm, masinate heitgaasid, mõju põhjaveele, mõju pinnasele) on lühiajalised ning suhteliselt väiksema mõjuga kui farmikompleksi kasutamise ja sõnnikumajandusega kaasnevad negatiivsed keskkonnamõjud. Ehitustöödega kaasnevatest mõjudest on kõige tähtsam võimalik mõju põhjavee kvaliteedile, kuna eemaldatakse maapinnalähedast põhjavett kaitsev pinnasekiht ja saasteained võivad sattuda põhjavette.
4.10 Farmi sulgemine
Farmi sulgemisel rakendatakse kõikide alternatiivide puhul meetmete kava, mis tagab jääkreostuse ja häiringute tekke vältimise.
Farmi sulgemisel rakendatavad meetmed: • Farmis peetavate loomade äravedu ja üleandmine kas teistele loomakasvatajatele või tapamajale; • Farmi hoonete sisspääsude sulgemine ja lukustamine; • Farmi seadmete seiskamine ja konserveerimine; • Sõnnikuhoidlate tühjendamine ja sõnniku käitlemine vastavalt kinnitatud tegevusjuhendile; • Kõrvaliste isikute juurdepääsu sulgemine farmi territooriumile;
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
5. ALTERNATIIVIDEGA KAASNEVA KESKKONNAMÕJU LEEVENDAVAD MEETMED
Veisefarmi rekonstrueerimisel ning kasutamisel püütakse vältida negatiivseid keskkonnamõjusid. Kui saastumist ei ole võimalik vältida, siis võetakse kasutusele kõik leevendavad meetmed.
5.1 Mõju leevendamine põhjaveele
Vedelsõnnikuhoidla puhul on vajalik tagada lekkekindlus ning rajada kontrollkaevud. Tahesõnnikuhoidlate korral on vajalikud virtsakogumismahutid. Kuna Tahula laut asub nõrgalt kaitstud põhjaveega alal, on vaja tagada käitise ohutu tegevus. Tekkivat reovett ei tohi otse pinnasesse või suublasse juhtida.
Pinna ja põhjavee reostumise vältimiseks oleks vajalik rajada ka sademevee kogumissüsteem. Peamiselt sõnniku laotusperioodil võib lauda territooriumile sattuda reostusohtlikke aineid ning sademete esinemisel valguda pinnasesse või lähimasse pinnaveekogusse.
Rullsilo hoidmisel põldudel tuleb arvestada, et silorullide virnastamine on keelatud. Rullsilo puhul olulises koguses silomahla ei teki. Silohoidlates hoiustatav silo on kuivsilo ning silomahla teke minimaalne.
Sõnniku laotamisega kaasnevat põhjaveereostust saab ära hoida laotuskoguste paindlikumal määramisel, arvestades laotusala pinnasetüüpi, reljeefi ja taimestiku toitainete omastamise võimet.
5.2 Sõnniku mõju leevendamine põhjaveele
Vedelsõnniku näol on tegemist kõrvalproduktiga, mida kasutatakse taimekasvatuses mullaviljakuse tõstmiseks. Tegemist on väga toitainerikka (eriti lämmastiku ja fosforirikka) väetisega.
Sõnniku kogust on võimalik vähendada rakendades meetmeid juba protsessi algetappides ehk reguleerides sööda koostist.
Vedelsõnniku transpordiks laudahoonest hoidlasse vett ei kasutata. See on positiivne, kuna aitab veeressursse kokku hoida ning väheneb ka vedelsõnniku kogus.
Pinnase, pinna ja põhjavee reostumise vältimiseks rajatakse alternatiivi 1 korral uued vedelsõnnikuhoidlad. Vedelsõnniku väljaveoks kasutatakse kinniseid tsisterne, seega ei leki sõnnik teedele ei koormast ega veoki rehvide küljest, mis oluliselt vähendab ebameeldiva lõhna levikut vedelsõnnikuhoidlate tühjaks pumpamise ajal.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
5.3 Välisõhu saasteainete mõju leevendamine
Lõhna leviku leevendavaks meetmeks vedelsõnniku tehnoloogiaga lauda puhul on sagedane asemete puhastamine. Sügavallapanuga lauda puhul, aga piisava allapanu olemasolu.
Sõltuvalt sõnniku liigist ning sõnnikuhoidla konstruktsioonist jätkub pärast sõnniku hoidlasse suunamist erineva intensiivsusega lämmastikühendite lendumine. Lämmastikukadu sõltub eelkõige sõnnikuhoidla pindalast. Mida suurem on hoidla pindala, seda suuremad on ka võimalikud lämmastikukaod. Sellest tulenevalt tuleks sõnnikuhoidla rajada maksimaalselt sügav ja võimalikult väikese pindalaga. Lämmastikühendite lendumisele avaldab märgatavat mõju ka keskkonna temperatuur. Temperatuuri langedes emissioon väheneb.
Sõnnikuhoidla peaks asuma kohas, kus sellest lähtuvad negatiivsed mõjud ümbritsevale keskkonnale ja inimestele oleks võimalikult väikesed. Soovitatav on sõnnikuhoidla rajada loomakasvatushoone vahetusse lähedusse ja elamutest kaugemale.
Poolvedel ja vedelsõnnikuhoidla varustamine ujuvkattega on lihtsaim ja samas piisavalt efektiivne variant lenduvate saasteainete leviku piiramiseks. Seda on lihtne paigaldada ning uuendamise kulud on väikesed või puuduvad üldse. Ujuvkatteks võib olla nii sõnnikukihi pinnale paigutatud kergest (ujuvast) materjalist kaas kui ka hekselpõhk, kergkruus, turvas, rapsiõli, plastikgraanulid vms. Hoidla täitmine peaks toimuma hoidla põhja kaudu.
Mõnede materjalide puuduseks on segunemise või lahustumise võimalus vedelsõnnikus, mis halvendab selle kvaliteeti või on ohtlik karjatatavatele loomadele.
Hekselpõhk kui ujuvkate ei sobi väga madala (vähem kui 5%) kuivainesisaldusega vedelsõnniku katmiseks. Põhust katet võivad kahjustada tugev tuul ja vihm. Samuti on oht pumpade ja väljavooluavade ummistumiseks. Põhust ujuvkate vähendab saasteainete emissiooni kuni 90%. Põhust ujuvkatet tuleb igal aastal uuendada.
Turbast ujuvkate peaks olema minimaalselt 10 cm paksune. Selline ujuvkate vähendab saasteainete emissiooni 90% ja rohkem. Turbast ujuvkatet tuleb uuendada pärast sõnniku segamist (homogeniseerimist).
Kergkruusa või plastikgraanulite kasutamisel sõnnikuhoidla ujuvkattena sõltub kihi paksus materjali osakeste suurusest. Mida väiksem on graanulite diameeter, seda õhem võib olla kiht. Sõltuvalt graanulite suurusest kujuneb kihi paksuseks 3…20 cm. Nimetatud materjalid ujuvkattena vähendavad saasteainete emissiooni 70…90%.
Rapsiõlikiht sõnnikukihi pinnal vähendab saasteainete emissiooni keskmiselt 90% võrra. Rapsiõli puuduseks on oht, et anaeroobsete protsesside tulemusena tekib tugev rääsunud lõhn. Ujuvkatete puhul peaks vedelsõnnikuhoidla täitmise/tühjendamise ava olema võimalikult hoidla põhja lähedal. Vedelsõnnikust lämmastikuühendite emissiooni vähendavaks võimaluseks on
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
bakterpreparaatide kasutamine. Sõnniku, eriti vedelsõnniku, laotamiseks sobivad kõige paremini jahedad, niisked ning tuulevaiksed ilmad.
Parimaid tulemusi taimetoitainete kadude vältimiseks saab kui kasutada laotureid, mis võimaldavad vedelsõnniku maasse viimise või lohisvoolikseadmete puhul sõnniku kohene sissekünd. Parim aeg vedelsõnniku laotamiseks on kevad enne külvi või külvi järel enne tärkamist, kui taimed on võimelised toitaineid omastama.
Tahesõnnikut laotatakse paisklaoturiga. Paisklaoturiga sõnniku laotamisel tuleb sõnnik võimalikult kiiresti, vähemalt 12 h jooksul, mulda viia (vedelsõnniku puhul vähemalt 4…6 h jooksul), vältimaks liigset lämmastikuühendite lendumist. Sõnniku kohesel muldaviimisel jääb enamik sõnnikus sisalduvast lämmastikust mulda ning nii on sõnniku kui väetise efektiivsus parem, sest taimedele kättesaadav lämmastikukogus on suurem.
Planeeritavad vedelsõnnikuhoidlad jäävad ida suunas asuvate eramute suhtes olemasoleva laudahoone varju, olles seega saasteainete leviku barjääriks. Laudakompleks on üldiselt ümbritsetud loodusliku kõrghaljastusega, vaid põhjapoolne äär on rohkem avatud. Ammoniaagi ja teiste saasteainete levikut kaugemale saab vajadusel piirata täiendava kõrghaljastusega.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
6. ALTERNATIIVIDE VÕRDLUS
Alternatiividena kasutati nelja alternatiivi – • A0 („nullalternatiiv”) – olemasoleva olukorra jätkumine (juurdeehitusest loobumine); • A1 – veisefarmi juurdeehitus vastavalt planeeringule (vabapidamislaut, puhkelatrites pidamine, vedelsõnnikutehnoloogial); • A2 – uue veiste vabapidamislauda juurdeehitus, pidamine kaldpõrandal, allapanu kasutamine (tahesõnnik, tekkiv reovesi suunata eraldi kogumismahutisse või puhastisse); • A3 – uue vabapidamislauda juurdeehitus kombilahtrites pidamisega, allapanu kasutamine;
Kõikide alternatiivide korral jäävad vanad laudahooned kasutusse noorlooma ja poegimislaudana ning sealt formeeruv tahesõnnik suunatakse olemasolevatesse tahesõnnikuhoidlatesse.
Alternatiivid 1, 2 ja 3 vastavad kõik PVT le ning seega on juurdeehituse rajamisel neid võimalik rakendada.
Kasutusele võetakse platsillüps, mis on võrreldes asemellüpsiga efektiivsem ja inimsõbralikum.
Alternatiivide võrdlemisel on hinne antud skaalas 1...5 (1 väga halb; 5 väga hea)
Näitaja Alternatiiv 0 Alternatiiv 1 Alternatiiv 2 Alternatiiv 3 Loomade 1 4 3 3 heaolu Energiakulu 2 3 3 3 Tööjõu kulu 2 4 3 3 Mõju 2 4 3 3 põhjaveele Välisõhu 2 3 4 4 saastamine Kokku 9 18 16 16
6.1 Loomade heaolu ja tervis
Olemasoleva olukorra jätkumisega ( 0-alternatiiv ) kaasneb negatiivne mõju loomade tervisele ja heaolule, kuna lautades süveneb amortiseerunud olukord ja reostusoht.
Alternatiivi 1 puhul paranevad uue lüpsilauda ehitamisega loomade pidamisvõimalused, sest kasutusele võetakse vabapidamistehnoloogia. Vabapidamisel on tööviljakus suurem, kuna söötmis ja lüpsmisprotsessid on mehhaniseeritud. Loomade vabapidamine tagab paremad liigiomase ja sotsiaalse käitumise võimalused ning vähendab tööjõukulu laudas. Vabapidamisel on
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
tööviljakus suurem, kuna söötmis ja lüpsmisprotsessid on mehhaniseeritud. Puhkelatrite mõõtmed on arvestatud piisava suurusega, et tagada looma heaolu ning vältida looma vigastuste tekkimise ohtu. Liiga suurte latrite puhul võib ase muutuda sõnnikuseks. Miksersööda söötmise peamised eelised võrreldes klassikalise söötmisega on: 1) suureneb piimatoodang ja piima rasvasisaldus; 2) väheneb loodusesse emiteeritavate toitelementide hulk; 3) tööjõukulu vähenemine.
Alternatiivi 2 korral on kasutusel loomade kaldpõrandatel pidamine. Kaldpõrandatel pidamine on vähe levinud ning kasutatakse peamiselt noorloomade pidamisel. Tavaliselt kasutatakse suuri allapanu koguseid.
Alternatiiv 3 korral on loomad küll lõastamata, kuid söömise või sõnniku eemaldamise ajaks suletakse loom siiski puhkesöömislatrisse, piirates nii looma liikumisvabadust. Võrreldes puhkelatritega on puhkesöötmislatrit raskem puhtana hoida, kuna söömise ajal astub lehm ettepoole ning osa väljaheidetest satub paratamatult asemele. Seetõttu suureneb ka töötajate töökoormus.
Iselukustuva lõastusseadme korral on võimalik vajadusel teostada individuaalset söötmist. Samuti on kergem teha ka veterinaarseid tegevusi nagu vaktsineerimine.
Lüpsmine kõikide alternatiivide korral toimub lüpsiplatsil.
6.2 Mõju põhja- ja pinnaveele (Sõnnikukäitlus, reoveekäitlus)
Põhja ja pinnaveele ning pinnasele avaldatakse mõju eeskätt sõnniku kogumise, käitlemise ja laotamisega. Sõnniku pH on tavaliselt neutraalne või nõrgalt aluseline, selle koostist kontrollitakse vastavate analüüsidega enne laotusperioodi algust.
Põhja ja pinnavett mõjutab ka farmides tekkiv reovesi, selle käitlus ning söödaks kasutatava silo hoiustamistingimused.
0 alternatiiv i korral laudad, sõnnikuhoidlad ja reoveepuhastussüsteem vajavad rekonstrueerimist ja korrastamist. Olemasolev reoveepuhastussüsteem on praegusel hetkel reostusallikaks. Vanade hoidlate kasutamine suurendab veelgi reostuse ohu teket.
Alternatiiv 1 puhul tekib laudas vedelsõnnik, mida on lihtsam käidelda kui tahesõnnikut ning allapanu vajadus puudub.
Sõnnik voolab mööda kanaleid vedelsõnnikupumplasse, kust see pumbatakse ringja põhiplaaniga vedelsõnnikuhoidlasse. Vedelsõnnikumahutitena on planeeritud kaks 5073 m 3 mahuga betoonelementidest hoidlat (kokku 10 146 m3), mis peavad mahutama 8 kuu tekkiva sõnniku, kuid arvutuste põhjal on vaja ehitada algselt planeeritust suuremad hoidlad. Lisaks tekkivale sõnnikule, suunataks hoidlasse ka laudas tekkivad reoveed ning silohoidlast formeeruv silomahl. Praegusel hetkel solgitrassi suunatav silomahl mõjub negatiivselt olemasolevale reoveepuhastussüsteemile. Juurdeehituse korral on võimalik tekkivad silomahlad suunata vedelsõnnikuhoidlasse.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Laudas tekkivad reoveed suunatakse otse vedelsõnnikuhoidlatesse, mis vähendab reoveepuhastussüsteemi suunatava reovee reostusnäitajaid. Olmereoveed suunatakse reoveepuhastussüsteemi. Sõnnikuhoidla võib ümbritsevale taimestikule ja lindudele ohtlik olla hoidla lekkimisel, kuid hoidla lekkekindlust kontrollitakse regulaarselt. Kui sõnnikuhoidla ülemise serva kõrgus maapinnast mõõdetuna on väiksem kui 1,2 m, tuleb ehitada täiendav metallvõrgust või puidust kaitsebarjäär, et välistada inimeste või loomade hoidlasse sissekukkumist.
Vedelsõnniku käitlemine ja laotamine on lihtsam võrreldes teiste tehnoloogiatega. Erinevatel sõnnikutüüpidel on omad eelised ja puudused. Vedelsõnniku eeliseks on: pumbatavus, ühtlane mass, lihtne doseerida ja ühtlaselt laotada, laotusaeg pikem (võib laotada ka kasvavatele taimedele), lihtne määrata ka toitainete sisaldust. Vedelsõnniku puuduseks on aga keskkonnaohtlike gaaside tekkimine ja ebameeldiv lõhn. Vedelsõnnikuhoidla katmine vähendab aga lõhna levikut.
Võrreldes tahesõnnikuga on vedelsõnniku kasutamise võimalused paindlikumad. Sõltuvalt kasutatavast tehnoloogiast on vedelsõnnikut võimalik laotada kevadel ja sügisel künni alla ning ka juba kasvavatele kultuuridele. Väga efektiivne on injektorlaotur, kuid Saaremaa pinnas on liiga kivine ning ei võimalda eelmainitud laoturit kasutada. Vastavalt PVT andmetele on vedelsõnniku laotamisel lohisvooliklaoturiga saasteainete eritumine väiksem kui paisklaoturi kasutamisel. Siiski on oluline tagada sõnniku kiire muldaviimine.
Vältimaks pinna ja põhjavee saastumist sõnniku toiteelementidega ei tohi sõnnikut laotada liigniisketele, üleujutatud, külmunud ja lumega kaetud pindadele.
Vedelsõnnikulaoturite mahutid mahutavad korraga rohkem sõnnikut kui tahesõnnikulaoturid, mistõttu on koormus teedele väiksem ning vajalik laotusperiood lühem.
Alternatiivi 2 ja 3 korral kasutatakse loomadel allapanu ning laudas tekib tahesõnnik. Olemasolevad sõnnikuhoidlad on liiga väikesed, mahutamaks ära vanadest lautadest formeeruvat tahesõnniku. Uue lauda tahesõnnikul pidamine nõuaks veelgi suurema koguse tahesõnniku hoiustamist. Seega on vajadus uute ja suuremate tahesõnnikuhoidlate järele ning sinna juurde ka virtsakogumismahutid, kuhu suunatakse ka silohoidlas tekkivad mahlad ning laudas tekkivad reoveed. Vajalik on ka vana reoveepuhastussüsteemi korrastamine.
Võimalik on tahesõnnikut hoiustada ka põlluaunades, kuid keskkonnareostusoht on siin suurem kui tavalisel hoidlal.
Tahesõnniku laoturite puuduseks on suhteliselt madal tootlikkus, sest laotuslaius ei ole eriti suur. Ka tahesõnniku puhul on oluline tagada sõnniku kiire muldaviimine (vähemalt 4…6 h jooksul). Tahesõnnikut võib laotada kevadel ja sügisel. Sügiskünni alla laotatud tahesõnnikust on toitainete kaod minimaalsed.
Käitises tekkivate reovete (lüpsiplatsi veed, olmereoveed, silomahl) reoveepuhastussüsteemi suunamise tagajärjel on reovee reostusnäitajad väga
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
kõrged. Piimafarmide reovee puhastamisel ongi kõige tõsisemaks probleemiks desinfektantide ja pesuainete pärssiv toime aktiivmudaprotsessidesse. Piimakojavees on vähe toitaineid ja ülemäära kemikaale.
6.3 Mõju välisõhule
Saasteainete emissioon lautadest :
0 alternatiivi korral jätkub olemasolev olukord ning laudatehnika vananedes võib saasteainete emissioon suureneda.
Alternatiivi 1 korral kogutakse sõnnik skreeperseadmetega restpõranda kaudu sõnniku valgkanalisse ning pumbatakse sealt edasi hoidlasse. Skreeperseadmete võivad liikuda ka siis, kui loomad viibivad sõnniku või söömiskäigus.
Vedelsõnnikutehnoloogia puhul on ammoniaagi emissioon suhteliselt suur, kuid sage sõnniku eemaldamine laudast, optimeeritud söötmine ja optimaalse õhuvahetuse tagamine vähendavad saasteainete eritumist laudast.
Alternatiivi 2 ja 3 puhul on tegu tahesõnnikutehnoloogiaga. Allapanu kasutamisel on samuti vajalik sagedane asemete puhastamine. Saasteainete emissioon laudast on väiksem kui vedelsõnniku korral, kuid allapanu vajadus on suhteliselt suur. Sõnnik eemaldatakse traktoriga, mille puuduseks on loomade häirimine müra, heitgaaside, temperatuuri järskude muutuste ja tõmbetuulega.
Ammoniaagi lendumine vabapidamislaudast mobiilse seadme kasutamisel on 8%, sügavallapanu ja skreeperi puhul 7,5%, sõnnikukanalitega 10%. Lõaspidamisel on ammoniaagi lendumine väiksem (5%) tänu sellele, et loomad liiguvad vähe ja sõnnikuga saastunud ala on väiksem. Alternatiivide A2 ja A3 korral on samuti mõistlik kasutada skreeperseadmeid, st emission on sama.
Saasteainete emissioon sõnniku hoiustamisel ja laotamisel:
Sõnnikuhoidlatest lendub olulisel määral nii lämmastikuühendeid, väävelvesinikku kui lenduvaid orgaanilisi ühendeid, mis kõik põhjustavad lõhnaprobleeme. Lämmastikukadu sõltub eelkõige sõnnikuhoidla avatud pinnast: mida suurem on hoidla pindala, seda suuremad on ka võimalikud lämmastikukaod.
Hinnanguliselt üle poole lõhnaühendite kogusest vabaneb sõnniku laotamisel, laudast ja sõnnikuhoidlast emiteerub kummastki umbes viiendik, vähesel määral toimub lõhnainete eritumine söödast.
Laotamisel on vaja kindlasti silmas pidada hetkel valitsevaid ilmaolusi ja elamute jmt paiknemist. Sõnniku laotamine on ebasoovitatav kuiva, sooja, päikesepaistelise ja tuulise ilmaga.
Alternatiivid vastavad PVT nõuetele ning ka välisõhu saastamine jääb normatiivide piiresse. Erinevused alternatiivide vahel tekivad sõnnikuhoidlatest erituvate saasteainete korral kuna vedelsõnnikuhoidla on kaetud ujuvkattega, kuid tahesõnnikuhoidlad on katmata.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Alternatiivsete lahenduste puhul jääks saasteainete heide laudast samaks. Katmata tahesõnnikuhoidla puhul aga heitkogus suureneks, kui hoidla katta, siis jääks samaks. Tuleb lisada, et tahesõnnikuhoidlad on madalamad saasteallikad kui ringhoidlad ning seetõttu põhjustavad läheduses kõrgemaid saasteainete kontsentratsioone.
Alternatiivi 1 korral on kasutusel ringhoidlad, mille pindala on küllaltki väike ning see vähendab ka saasteainete lendumist. Veisesõnniku pinnale tekib tahke koorik, mis on oma iseloomult ujuvkate ning aitab vähendada saasteainete lendumist hoidlast.
Alternatiivide 2 ja 3 ning 0 alternatiivi korral on tegu tahesõnnikuhoidlatega. Saasteainete lendumine hoidlast on kirjandusandmetel suurem kui ujuvkattega vedelsõnnikuhoidlal. Katmata hoidlad on sademete eest kaitsmata ning see põhjustab virtsa juurdeteket ning toitainete kadu õhku ja vette.
Alternatiivide saasteainete leviku arvutamisel selgus, et vaatamata ammoniaagi saastetaseme küündimisele selle piirväärtuse lähedale, ei kujuta antud käitis ohtu ümberkaudsete inimeste tervisele ja keskkonnale, kuna normatiivilähedased kontsentratsioonid kujunevad tootmisalal ning lähimate elamuteni ei ulatu.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
7. KOKKUVÕTE
Töö eesmärgiks oli Saaremaal Kaarma vallas Mõisaküla külla Tahula maaüksusele uue vabapidamislauda ehitamisega kaasneva keskkonnamõju hindamine.
Antud keskkonnamõju hindamisel on arendajaks TÜ Mereranna PÜ, otsustajaks Keskkonnaameti Saare Hiiu Lääne regioon. KMH aruanne koostati OÜ Hendrikson&Ko spetsialistide (juhtekspert Kuido Kartau, projektijuht Robert Tomasson, Märt Öövel ja Anu Arak) poolt.
Kavandatava tegevuse eesmärgiks on rajada Tahula suurfarmi territooriumile uus vabapidamislaut 494 lehmale. Uue lauda ehitamisel peetakse farmikompleksis kokku 1032 loomühikule vastaval arvul loomi.
Alternatiividena käsitleti nelja alternatiivi – • A0 („nullalternatiiv”) – olemasoleva olukorra jätkumine (juurdeehitusest loobumine); • A1 – uue veiste vabapidamislauda juurdeehitus, puhkelatrites pidamine, vedelsõnnikutehnoloogial; • A2 – uue veiste vabapidamislauda juurdeehitus, pidamine kaldpõrandal, allapanu kasutamine (tahesõnnik, tekkiv reovesi suunata eraldi kogumismahutisse või puhastisse); • A3 – uue vabapidamislauda juurdeehitus kombilatrites e. puhke söötmislatrites pidamisega, allapanu kasutamine;
Veisekasvatuste puhul on peamisteks esile kerkivateks probleemideks õhusaaste ja veeprobleemid.
Järgnevalt on toodud töö peamised järeldused: • Uue vabapidamislauda ehitamine Tahula suurfarmi juurde säilitaks suletavate Kiratsi ja Uduvere lüpsilautade personali töökohad. Samuti edendatakse ka kaasaegset põllumajandustegevust; • Kõik alternatiivid on vastavuses PVT ga; • Vabapidamislauda ja vedelsõnniku tehnoloogia kasutamine vähendab üldist tööjõukulu ning suurendab tootlikkust; • Tahula suurfarmi juures asuvasse reoveepuhastisse suunab oma reovee naabruses paiknev 12 korteriga elamu. Reoveepuhasti uuendamine on vajalik ka elamute reoveesüsteemi edasiseks toimimiseks; • Reoveepuhasti rekonstrueerimine vähendab Tahula kraavi kaudu Laugi peakraavi suubuva heitvee keskkonnaohtlikust, mis vähendab ka viimase eutorfeerumist. Tahesõnniku süsteemi korral suunataks laudas tekkivad reoveed reoveepuhastussüsteemi, ning seetõttu on reoveepuhastussüsteemi suunatava reovee reostusnäitajad väga kõrged, pärssides puhasti tööd; • Vedelsõnnikutehnoloogia kasutamisel piisab vedelsõnnikuhoidlast, kuhu saab korraga suunata ka laudas tekkivad reoveed. Tahesõnnikuhoidlate puhul on lisaks vaja hoidlat ka tekkivale virtsale, silomahlale ja lauda reoveele (k.a. pesuveele); • Võrreldes vedelsõnniku ja tahesõnniku käitlust, siis vedelsõnniku käitlus on puhtam ja loomade rahulolu parem; • Vedelsõnniku laotamine võimaldab toitainete kiire muldaviimise, mis vähendab põhjavee reostumise ohtu ning ebameeldiva lõhna levikut;
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
• Vaatamata ammoniaagi saastetaseme küündimisele selle piirväärtuse lähedale, ei kujuta antud käitis ohtu ümberkaudsete inimeste tervisele ja keskkonnale, kuna ülenormatiivsed kontsentratsioonid kujunevad tootmisalal ning lähimate elamuteni ei ulatu; • Hinnanguliselt üle poole lõhnaühendite kogusest vabaneb sõnniku laotamisel, laudast ja sõnnikuhoidlast emiteerub kummastki umbes viiendik, vähesel määral toimub lõhnainete eritumine söödast; • Sõnnikuhoidla rajamisel tuleb silmas pidada elamute ja muude lõhnatundlike objektide paiknemist. Optimaalne vahemaa taolistest objektidest ning valdavate tuulesuundadega arvestamine hoidla kavandamisel aitavad vähendada ebameeldiva lõhna esinemist tundlike objektide läheduses; • Sõnniku segamist ja väljaviimist tuleb planeerida võimalikult külmale perioodile, st kevadel võimalikult vara ja sügisel võimalikult hilja, et vältida sõnniku temperatuuri tõusu ja seega suuremat lõhnainete emissiooni. Vältimaks sõnniku pH langemist, tuleb silomahl lisada enne hoidla tühjendamist kui sõnniku kogus on suurim; • Kuigi sõnniku väljaviimist tuleb planeerida võimalikult külmale perioodile, peab siiski ennekõike arvestama põldude olukorraga ehk sõnnikut ei tohi laotada liigniisketele, üleujutatud, külmunud ja lumega kaetud pindadele. • Käitise igapäevane töö ei eelda lõhnaainete häiriva taseme teket väljaspool territooriumit kõikide alternatiivide puhul. Lõhnahäiringud võivad paratamatult tekkida sõnniku väljaveol ja laotamisel, vedelsõnniku puhul suuremad. Antud periood kestab umbes nädal ja toimub kaks korda aastas; • Keskkonnaministri määruse nr. 50 „Lõhnaaine esinemise määramise ekspertrühma moodustamise kord, ekspertrühma liikmele esitatavad nõuded, lõhnaaine esinemise määramise kord ja määramiseks kasutatavate meetodite loetelu“ §5 lõige 5 kohaselt ei käsitleta sõnniku laotamisest tekkivat lõhnaaine lühiajalist esinemist häirivana, seda eeldusel, et sõnniku laotamisel on järgitud sõnniku hoidmise ja laotamise parima võimaliku tehnika nõudeid;
0 alternatiivi puhul jätkub tootmine vananenud tehnoloogia ja seadmetega. Perspektiivis võib juhtuda, et tootmine tuleb lõpetada, mis võib kaasa tuua negatiivsed mõjud piirkonna sotsiaalsele keskkonnale, peamiselt töökohtade kadumisega, ning põhjustada põllumaade söötijäämist, mis omakorda avaldab mõju maastikuilmele ja bioloogilisele mitmekesisusele. Samuti jätkuksid ka reovee probleemid.
Uue vabapidamislauda rajamise ja vanade süsteemide rekonstrueerimisega viiakse tootmine, sh sõnnikumajandus, vastavusse keskkonnanõuetega ja sellega vähendatakse lauda tegevusest tulenevat negatiivset mõju ümbritsevale elustikule ja ökosüsteemidele.
Suuremate farmide puhul on eelistatum vabapidamise ja vedelsõnniku tehnoloogia, mis võimaldab paremini puhtust pidada ja efektiivsemat piima tootmist. Vabapidamislauda energia ja tööjõukulu on tunduvalt väiksem võrreldes teiste alternatiividega.
Uue laudahoone juurdeehitamisel suletakse TÜ Mereranna PÜ le kuuluvad Kiratsi ja Uduvere lüpsilaudad ning koondatakse kogu tootmine ühe farmikompleksi alla.
Seoses veisefarmi tegevuse laiendamisega peale ümberehitustöid suurenevad tootmismahud, mistõttu suureneb ka sõnniku teke, veekulu ja heitkogused õhku.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Järgides aga PVT nõudeid, ei tekitata ümbritsevale keskkonnale liiga suurt ohtu. Samas tehakse korda vana reoveepuhastussüsteem ja uuendatakse sõnnikukäitlussüsteem. Tulevikus vajavad uuendamist ka olemasolevad rajatised.
Kokkuvõttes võib öelda, et kõik alternatiivid vastavad PVT le, kuid parimaks lahenduseks nii loomade heaolu ja käitise tegevuse jätkamise, kui ka ümbruskonna elanike heaolu seisukohalt, oleks alternatiiv A1.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
KASUTATUD KIRJANDUS
1. Kaarma valla üldplaneering 2. Kaarma valla ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arengukava 3. Läänesaarte veemajanduskava (http://www.envir.ee/vesikonnad/?op=body&id=57) 4. „Saastuse kompleksne vältimine ja kontroll. Parim võimalik tehnika veiste intensiivkasvatuses“. Koostajad: Annuk, A., Kaasik, A., Kiiman, H., Ots, M., Kärt, O., Nurmekivi, H. ja Oinus, N. 5. Veeseadus (RT I 1994, 40, 655); 6. Jäätmeseadus (RT I 2004, 9, 52); 7. Välisõhu kaitse seadus (RT I 2004, 43, 298); 8. Vabariigi Valitsuse 28.08.2001 määrus nr 288 „ Veekaitsenõuded väetise- ja sõnnikuhoidlatele ning siloladustamiskohtadele ja sõnniku, silomahla ja muude väetiste kasutamise ja hoidmise nõuded ” (RTI, 15.03.2004, 13, 89); 9. Vabariigi Valitsuse 26.04.2004 määrus nr 122 „ Jäätmete tekitamiseks jäätmeluba vajavate tegevusvaldkondade tegevuste täpsustatud loetelu ning tootmismahud ja jäätmekogused, mille puhul jäätmeluba ei nõuta ” (RTI, 28.04.2004, 31, 212); 10. Vabariigi Valitsuse 7.05.2002 määrus nr 150 „ Keskkonnakompleksluba nõudvate alltegevusvaldkondade ja künnisvõimsuste kehtestamine ning olemasolevate käitiste käitajate poolt kompleksloa taotluste esitamise tähtaegade kehtestamine ” (RTI, 07.09.2006, 39, 292); 11. Keskkonnaministri 2.07.2007. määrus nr 50 „ Lõhnaaine esinemise määramise ekspertrühma moodustamise kord, ekspertrühma liikmele esitatavad nõuded, lõhnaaine esinemise määramise kord ja määramiseks kasutatavate meetodite loetelu ” (RTL, 11.07.2007, 57, 1018); 12. Keskkonnaministri 7.09.2004 määrus nr 115 „ Välisõhu saastatuse taseme piir-, sihtväärtused ja saastetaluvuse piirmäärad, saasteainete sisalduse häiretasemed ja kaugemad eesmärgid ning saasteainete sisalduses teavitamise tase ” (RTL, 20.04.2006, 33, 592). 13. „Hea põllumajandustava“. Keskkonnaministeerium, Põllumajandusministeerium. Tallinn, 2001. 14. „Loomapidamishoonete üldised nõuded“, koostaja: Vello Luts. Põllumajandusministeerium: Eesti Põllumajandus Kauganduskoda. 2003. 15. „Profile of the Agricultural Livestock Production Industry“, EPA Office of Compliance Sector Notebook Project. EPA 310 R 00 002. United States Environmental Protection Agency. 2000. 16. „Põllukultuuride väetamine“. Põllumajandusministeerium. Tallinn, 2002. 17. „Saastuse kompleksne vältimine ja kontroll. Kommenteeritud kompleksse keskkonnaloa taotlus. Juhend seafarmidele“. Keskkonnaministeeriumi Keskkonnakorralduse ja –tehnoloogia osakond. Tallinn, 2003. 18. „Soovitused vedel ja tahesõnniku kasutamiseks majandis, tagamaks keskkonnakaitsenõuete täitmise“. Koostajad: Bogun, G. ja Jõgeva, V. Eesti Maaviljeluse Instituut. Saku, 2005. 19.„Sõnniku keskkonda säästev hoidmine ja kasutamine“. Koostajad: Keskkonnaministeerium, Põllumajandusministeerium, AS Maves. Tallinn, 2004. 20. „Veiste vabapidamislaudad“, koostaja: V. Luts. Saku, 1997.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
21. Lämmastiku emissioon loomapidamishoonetest (sigalad, veiselaudad). A. Kaasik, R. Lemming, T. Remmel. Agraarteadus 2002 XIII 3. www.hot.ee/pigpubl/ 22. Toitainete (N, P, K) kadu veise ja seakasvatuses. A. Kaasik, R. Lemming, T. Remmel. www.hot.ee/pigpubl/ 23. Toitainete kaod sõnniku käitlemisel ja säilitamisel. A. Kaasik, R. Lemming, T. Remmel. Agraarteadus 2002 XIII 4. www.hot.ee/pigpubl/ 24. Emissions from animal feeding operations. Draft. USEPA, 2001. www.epa.gov/ttn/chief/ap42 25. The scientific basis for estimating air emissions from animal feeding operations: interim report. National research council. National academy press. 2002 www.nap.edu/books/030908461X/html/ 26. Iowa concentrated animal feeding operations air quality study. Final report. Iowa State University and The University of Iowa Study Group. 2002. www.public health.uiowa.edu/ehsrc/CAFOstudy/ 27. Dairy manure and air quality: The issues. J. Mark Powell jt. 2004. www.ipcm.wise.edu/pubs/pdf/ammonia7 1pdf/ 28. Ammonia emissions and animal agriculture. J.G. Becker, R.E. Graves. Mid Atlantic CSREES regional water quality project. 29. Ammonia emissions and animal agriculture. S.W. Gay. Virginia State University. 2005. http://www.ext.vt.edu/pubs/bse/442 110/442 110.html#L7 30. Reducing odor, hydrogen sulfide and ammonia emissions from manure with straw and geotextile covers. J. Bicudo jt. Minnesota/Wisconsin Engineering Notes. Fall 1999. www.bae.umn.edu/ennotes/enfall99/reducing.htm 31. Emission control strategies for manure storage facilities. L. Jacobson jt. Livestock and poultry environmental stewardship (LPES) curriculum. http://www.lpes.org/Lessons/Lesson43/43_Facility_Emissions.html 32. UK national emissions inventory. Agricultural emissions. National Environmental Technology Centre. 1999. http://www.aeat.co.uk/netcen/airqual/naei/annreport/annrep99/app1_212 .html 33. Using covers to minimize odor and gas emissions from manure storages. J. Bicudo jt. University of Kentucky – College of Agriculture. 2004. www.ca.uky.edu/agc/pubs/aen/aen84/aen84.pdf 34. Odour production, evaluation and control. Q. Zhangh jt. Manitoba Livestock Manure Management Initiative Inc. 2002. 35. Evaluation of odor reducing commercial products for animal waste. S.S. Shukla, 1997. 36. Technics to reduce the ammonia emission from cowshed with tied dairy cattle. G. Gustafsson jt. dspace.library.cornell.edu/bitstream/ 1813/2626/6/BC+04+010+Gustafsson+final+10Dec2005.pdf 37. Veekaitse põllumajanduses, Maastik, A., 1984 Tallinn. 38. Noorvee, A., Mander, Ü., Karabelnik, K., Põldvere, E. ja Maddison, M., 2007. Kombineeritud pinnasfiltersüsteemide ja tehismärgalasüsteemide rajamise juhend 39. Alasi, K., Heinsaar, Ü., Kriipsalu, M., Kuusik, A. ja Metsur, M., 2001. Omaveevärk ja omakanalisatsioon.
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
Töö nr. 1221/09
TÜ MERERANNA PÜ Tahula suurfarmi laienduse keskkonnamõju hindamise aruanne
LISAD
Lisa 1. Keskkonnamõju hindamise algatamise kiri Lisa 2. Ametlikes teadaannetes ja ajalehes Oma Saar ilmunud kuulutus keskkonnamõju hindamise programmi arutelu kohta Lisa 3. KMH programm Lisa 4. KMH programmi avaliku arutelu protokoll ja osalejate nimekiri Lisa 5. KMH programmi heakskiitmise kiri Lisa 6. Ümbruskonna külavanemate ja ettevõtete esindajate ettepanekud, vastuväited ja küsimused KMH programmi kohta ning vastused Lisa 7. Jurna turismitalu kiri ja vastused Lisa 8. Puurkaevu arvestuskaart ja vee analüüsid Lisa 9. Ametlikes teadaannetes ilmunud kuulutus ning osapooltele saadetud teade keskkonnamõju hindamise aruande avaliku arutelu kohta Lisa 10. KMH aruande avaliku arutelu protokoll ja osalejate nimekiri Lisa 11. KMH aruande heakskiitmise kiri
Töö nr. 1221/09