ISSN 0207-6535 reorer- muusiko • kino

EESTI KULTUURIMINISTEERIUMI. EESTI HELILOOJATE LIIDU. EESTI KINOLIIDU, EESTI TEATRILIIDU AJAKIRI

чК,

PEATOIMETAJA JURI ÄÄRMA, tel 6 60 18 28 TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt 5 postiaadress 10505, postkast 3200 Faks 6 60 18 87 e-mail tmk@>estpak.ee

Teatriosakond Margot Visnap ja Kadi Herkül, tel 6 60 18 76 Muusikaosakond Anneli Remme ja Tiina Õun, tel 6 60 18 69 Filmiosakond Sulev Teinemaa, tel 6 60 16 72 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel 6 61 61 77 Kunstiline toimetaja Mai Einer, tel 6 61 61 77 Küljendus Kaur Kareda, tel 6 61 62 59 Korrektor Solveig Kriggulson, tel 6 61 61 77 Tekstitöötlus Pille-Triin Kareda, tel 6 60 18 87, 6 61 62 59 Fotokorrespondent Harri Rospu, tel 6 60 16 72

© "Teater. Muusika. Kino", 2001

Esikaanel: Joonisfilmide režissöör ja dokumentalist Rein Raamat jaanuaris 2001. Harri Rospu foto

MEIE KODULEHEKÜLJE INTERNETIS http: //www.use.ee/tmk/ TOOB TEIENI

Soft

AJAKIRI ILMUB EESTI RIIGI TOETUSEL. HONORARID EESTI KULTUURKAPITALILT teater- muusiko • kino

SISUKORD TEATER VASTAB REIN OJA Ene Paaver ÄRKAV KAUNITAR (I rahvusvaheline teatrifestival "Talveöö unenägu") Lilian Vellerana TÄNA MÄNGIME DOSTOJEVSKIT (K. Ginkase "К. I. "Kuritööst"") MIDA JÄTAME MAHA EELMISSE AASTATUHAN­ DESSE EESTI TEATRIST? (Teatrikriitikute vestlusring) MUUSIKA GREGORIUSE JÜNGRID (Jan-Eik Tulve vestlus dom Daniel Saulnier'ga) TURBULENZ DER WELT! (Ooperiprojektist "Manifest" Kopenhaagenis) Igor Garšnek TEEJUHT KLASSIKALISSE MUUSIKASSE (Uuest eestikeelsest muusikaentsüklopeediast) "VANAST FILAST" AINO HIMBEKIGA (Ivalo Randalu vestlus Eesti NSV Riikliku Filharmoonia kunagise kontsertmeistriga) KONKURSSFESTIVALI "CON BRIO 2000" PERSONAGRATA'D

Reet Varblane TÕLGENDAJAST LOOJA JA LOOJAST TÕLGENDAJA (Rein Raamatu kunstifilmidest) l Olev Remsu PASTOR JA KOMMUNIST (Rein Raamatu portreefilmist "Halliste kirikuõpetaja") Jaak Kilmi UNESKÕNDIMISEST (/ Sleepwalkers' Students Film Festival) 67 Rein Tootmaa SUGUPOOLTE KÜLM SÕDA (4. Pimedate Ööde filmifestivali programm "Sugupoolte sõda") 73 Karol Ansip TEEKOND SANSAARAS (Mikk Ranna ja Kalju Kivi nukufilmist "Eilne vedur") 79 Kristiina Davidjants UN FILM TRES NONCHALANT (Otar losseliani filmist "Hüvasti, kallis kodu") I Annika Koppel PIMEDUSE ÄRAVÕITMISE KUNSTIST (Lauri Kärgi raamatust "Pildi sisse minek") f SAJAND TEATRIS, MUUSIKAS, KINOS 87 A С31*Т ч" "u

*.»:

!;

X. VASTAB REIN OJA

Lugesin üht su intervjuud aastast 1984, mille sa andsid noore näitlejana "Noorte Häälele". Mäletad, mida sa ütlesid oma unistuste rolliks viisteist aastat tagasi? Mäletan küll, need olid Thijl Ulenspiegel ja Polonius. Kirjas on ainult Polonius. Nojah, Ulenspiegelit ei pannud keegi millegipärast tähele, kõik hakkasid kohe Polonaisest kinni. Miks sinul on Polonius, kui kõigil on Hamlet? Ulenspiegeli sain ära mängida, Noorsooteatri vabaõhulavastuses 1986. aastal. Lavakunstikateedris õppides mängisin muide ka Poloni ust Mikk Mikiveri lavastuses. Lisaks lavarollidele on sul juba mitu head aastat oluline sotsiaalne roll, oled Näitle­ jate Liidu esimees. Kui palju meil üldse näitlejaid on? Tunned sa neid kõiki isiklikult? Koos pensionäride ja auliikmetega, keda on 70 ringis, tuleb liikmeid kokku 400. Isiklikult kõiki ei tunne, aga tean vist kõiki. Aeg-ajalt vaatan nimekirju üle, mõn­ da peab küll meelde tuletama. Paljusid pole kaua aega laval näinud, mõni pole ka kaua aega laval olnud. Muidugi tuleb arvestada, et kõik eesti näitlejad ei ole ka liidu liikmed. Kas 400 näitlejat väikse eesti teatri jaoks palju ei ole? No ei ole. Kui võrrelda näiteks Inglismaaga, siis British Actors Equity'l on 45 000 liiget; jagame selle Suurbritannia rahvaarvu, 58 miljoniga, saame ühe näitleja 1300 inimese kohta. Kui meil on 400 näitlejat 1,4-miljonilise rahvaarvu juures, siis tuleb üks näitleja 3600 inimese kohta, see on ligi kolm korda väiksem arv. Või võtame Soome, seal on näitlejaid 1700, rahvaarv 5,5 miljonit, niisiis tuleb üks näitleja 3000 inimese kohta ja selle arvestuse järgi on Eestis näitlejaid päris vähe. On siiski räägitud, et meil koolitatakse näitlejaks rohkem inimesi, kui teater tegeli­ kult vajab. Ei usu. Esiteks, nagu teistegi elukutsete puhul, see haridus, mis näitlejana omandatakse, ei tee näitlejaks. Teiseks, kui vaatame väga pika teatritraditsiooniga maid, Inglismaad või USAd, siis draamakunsti alused on neil keskkooliprogram- mis sees. Miks ei võiks meilgi seda lihtsalt haridusena omandada? Näiteks psühho­ loog, jurist või arst peaks täiesti kindlasti omandama ka näitekunsti alused. See, et lavakunstikoolis näitlejaid üle kahe aasta vastu võetakse, on minu meelest isegi harv. Hästi, näitlejaharidus ei tee kurja, aga kui see on mu ainuke haridus ja hilisem elu näitab, et ma siiski ei mahu parnassile? Milleks ma veel kõlban? See on võib-olla, jah, üldine suhtumine, et näitlejaharidusega on raske muul alal läbi lüüa, kuigi on ju teada ka väga edukaid näitlejaharidusega ärimehi. Ega ükski haridus jookse mööda külgi maha. Mõnel pool võetakse vist natuke eelarva­ musega, et ahah, sul on ju näitlejaharidus, tuled siia tööle, sa ei võta asja tõsiselt. Näitleja staatus on viimasel ajal muutunud, ühiskonna hinnangud on natuke teistsugused, alates sellest, et kunagi täitis teater meedia ülesannet, ridade vahelt öeldi ja kuulati tõde. Näitleja roll ses mõttes — olla sotsiaalse sõnumi kandja, öelda välja seda, mis on keelatud — on kadunud. Ja väga hea. Aga sisseastujate tung Lavakunstikooli püsib läbi aegade ülikõrge. Miks? Mina praeguse põlvkonna motivatsioone ei tea, minu enda oma oli natuke teistmoodi. Keskkooli lõpetades ei olnud mul veel kindlat kavatsust näitlemist elu­ kutseks valida, esimene idee oli minna hoopis majandusküberneetikat õppima. Tund­ sin huvi arvutite vastu, mis tollal olid küll mingid toasuurused monstrumid. Aga tol ajal oli veel tohutu hirm Vene sõjaväe ees ja lavakasse olid lihtsalt eksamid varem kui mujale — miks mitte proovida. Kui sisse ei saa, lähen kuhugi mujale. Kui sisse sain,

Rein Oja jaanunris 2001. Harri Rospu foto 3 oli tunne, et ahah, nüüd on neljaks aastaks jälle üks asi edasi nihkunud. Nii et ma olen pigem see tüüp, kelle aktiivne huvi tekkis "protsessi käigus". Mingi tõuke andis ka Mart Pukk paralleelklassist, kes meelitas kaasa tulema. Sisseastumisest mingeid erilisi läbielamisi meeles pole, ainus veider asi, et algusest peale olime viiekesi pundis. Meie Mardiga, siis Urmas Ott Otepäält ja Toomas Suuman, viies oli Are Uder, kes küll sisse ei saanud, aga on praegu Nukuteatri näitleja. Suuman kui inimene, kellele kannatused sobivad, ütles, et ah, nagunii saab sisse ainult üks. Aga saime kõik neljakesi. Tean küll seda, et ma ei olnud esimeste, kindlate sissesaajate hulgas, mind prooviti ikka mitu korda. Ajend proovima minna oli ka üks konkreetne teatrielamus, Shakespeare'i "Su­ veöö unenägu", VI lennu diplomilavastus, mis mulle erakordselt meeldis. Ilmselt ka see, et mu ema oli seitseteist aastat teinud kaasa nukurahvateatris "Käpik", vedas meid vend Tõnuga kaasa ja seal me siis mängisime käpikutega peaaegu keskkooli lõpuni. Selle teatri juht Jaan Urvet, praegune Harrastusteatrite Liidu esimees, ütles ka, et mine muidugi proovima. Mis me seal siis mängisime... "Päevakoer, kes tahtis lennata", "Armunud kastis", siis "Koik hiired armastavad juustu" või midagi sellist, igatahes olid seal mingid kassid ja hiired. Sel ajal oli kombeks, et päeval käin tööl ja õhtul mängin rahvateatris. Ma ei tea, kuivõrd populaarne see praegu on, aga vist ikka on. Eelmisel suvel tegin kaasa "Jüri Rummu" suveprojektis koos harrastusnäit­ lejatega ja kunagi seadsin lahingustseene "Mahtra sõjale", siis sain aru, et see on sel­ line tore entusiasm, miks mitte niimoodi aega veeta? Kui teatrikool oli juhuse peale minek, siis millal hakkasid tundma, et on vist ikka õige koht? Ega ma ole siiamaani veendunud, et teater on mu päris õige koht. Elukutseks hakkas ta kujunema vist kuskil teise kursuse lõpupoole. Eks ta üks mäng oli kogu aeg. Eluaeg oleme õppinud mängima, vabatahtlikult oleme igaüks lapsepõlves rat­ sutanud, mõõkadega vehelnud ja tulistanud, nüüd teed kõike sedasama, ainult saad selle eest veel palka ka. Lapsepõlve pikendamine. Mui on ikka kahtlusi ka olnud, olen mitu korda tahtnud teatrist ära minna, tahtsin mingil ajal ka koolist ära minna. Tahtsin BAMile, ehitusele, metsikutesse oludesse. Aga jäi minemata. Muutis see kool midagi ka mõtlemises? Olen vaadanud telekast teatrisaateid, kus kõik näitlejad ütlevad, et teatrikoo­ lis nad sattusid teistsugusesse mõttemaailma, mina mingit teisitimõtlemise šokki ei mäleta. Tulin Tallinna 7. keskkoolist, meie klass oli inglise keele eriklassi 3. lend — esimeses lennus õppisid näiteks Krjukov ja Pedajas — ja seal oli sama "keerulist" mõtlemist ja protestivaimu, näiteks keelati nääriprogramm ära. Isiksustega kohtumi­ si mäletan teatrikoolist küll. Mina ka kartsin Pansot, kui ta lähedale tuli, kuigi vist ainult kolm tundi ta meiega tegi.

Merle Karusoo, "Me oleme 13-aastased"', Rannateater, 1980. Andrus Vaarik, Toomas Lõhmuste, Villu Kangur, Rein Oja ja Guido Kangur Klooga rannas. S. /. Wilkiewicz, " Viiikeses häärberis " (lav M. Unt), Noorsooteater, 1990. DiapauciZ}/ Nibek — Andrus Vnarik, Kozdron — Rem Oja. Gunnar Vaidla foto

Enne lavakunstikooli astumist olin käinud ekskursioonil Gruusias ja Armee­ nias. Seal müüdi kootud kampsuneid, sinimustvalgeid, terve meie punt muidugi os­ tis. Mina käisin sellega rahulikult mööda tänavaid ringi, läksin selle kampsuniga ka lavaka sisseastumiseksamitele ja laulsin "Mägra maja", seda skandaalset "jäma", mis kohe ära korjati. Keegi komisjonist ei öelnud midagi. Edgar Valter joonistas saalis sisseastujatest pilte, ta joonistas siis marionettnuku, keda onu Tom nöörikestest hoiab, alla pani "7. keskkooli vihased mehed". See oli aastal 1974, ma ei mõelnud kordagi, et selle eest võib vangi panna. Lavakoolis lõpetasid VIII lennu, millel on teatriloos pisut kahvatu lennu pitser. Oled sa seda kuulnud ja tahad selle kohta midagi öelda? Olen kuulnud ja muidugi tahan õiendada. No kust otsast ta kahvatu on, kui sealt on pärit Aivar Tommingas, Raivo Rüütel, Toomas Suuman, Urmas Alender? Vähemalt üht teie diplomilavastust, kursusejuhendaja Kaarin Raidi "Me otsime Var­ gamäed" mäletatakse siiamaani. Kuidas see valmis? Huvitav, jah, et "Vargamäe" jäigi meie menukaimaks koolitööks. Kuidas ta valmis, ei tea, meil oli kursus sel ajal kaheks jagatud, ühed tegid Mikiveriga "Hamle- ti" katkendeid — mina olin selles grupis —, teised Raidiga "Vargamäed". Kui pärast teise kursuse eksamit leiti, et "Vargamäe" vöiks teha päris etenduseks, siis lisati rolle juurde, mina mängisin karjapoissi, toodi sisse üks monoloog tema emast-isast. Esimese osa päristeatris tegid juba kooliajal. See oli Poiss lavastuses, mida täna võib julgesti nimetada üheks eesti teatri legendiks, Lembit Petersoni "Godot'd oodates". Oskad sa öelda, miks tuldi seda vaatama nagu ilmutust? "Godot" on juba näidendina üks suur ilmutus. Ootad midagi, mida jälle ei tule. Ja jälle ei tule. Kujutan ette, et vaataja sotsiaalne alateadvus hakkas tööle. Samas see ei olnud kindlasti poliitiline tükk. Vaadates Lembitu praegustele tegemistele, siis need alged olid kõik selles lavastuses sees. Mingi seletamatu igatsus, mingi kõrgem üleloomulikkus. Küsimus ei ole ju selles, et see igatsus või unistus täitub, küsimus on selles, et ta on olemas. Korraks ta küll ehk lõhutakse — nii, jälle ei tulnud! —, aga kogu tükk tegeles selle unistuse või igatsuse püüdmisega... Sellel lavastusel oli tõesti ka oma fännklubi, juhtus küll selline õnnetu asi, et nii kui ta välja tuli, läks Sulev Luik sõjaväkke, teda ei lastud pool aastat sealt ära, ja kui lõpuks sai jälle mängima hakata, oli külastatavus tunduvalt väiksem. Enne oli ikka Salme tänava suur saal täis. Ega keegi ju ei arvanud, et see võiks väga publiku- tükk olla. Lembit kutsus mind "Godot'sse" selle karjapoisi põhjal ja pärast ka Noor­ sooteatrisse. Raid oli siis seal lavastaja, läks aga ootamatult "Vanemuisesse" ja kut­ sus mindki. Kuid olin juba abielus, Reet oli teles tööl ja ma ei tahtnud Tallinnast ära minna. Tööd pakuti ka Nukuteatrisse — toonane peanäitejuht Rein Agur oli kunagi 5 "Käpikus" ühe lavastuse teinud — ja Pärnusse. Mina valisin Noorsooteatri, aga läk­ sin kohe sügisel ikkagi kardetud Vene sõjaväkke. Praegu linnulennult vaadates tundub, et 1970-ndate lõpp oli eesti teatris natuke nadi, isegi stagneerunud aeg, kus teatriuuendajate tegemised olid taltunud, vanematel lavastajatel oli väike seisak, uued polnud veel peale tulnud. Jah, hiljem lohutasin minagi ennast: hea, et ma just sel ajal sõjaväes olin, ei pidanud seda nukrat aega ise teatris kaasa tegema. Samal ajal on see muidugi ainult lohutus. Sõjaväes olin Tallinnas; jälle ei tea, oli see nüüd hea või halb. Kui sa oled vang oma linnas, siis tunned ennast rohkem vangina kui võõras linnas, kus sul nagu­ nii kuhugi minna ei ole. Kokkuvõttes oli vist siin ikkagi parem, sain iga nädal kodus käia, pealegi olin ma tänavamiilits, seetõttu sain kohtuda paljude erinevate inimeste­ ga. Reaalse eluga. (Naer.) Teatrisse tagasi tulnud, algas kohe "Olen 13-aastane" Karusooga, aga sealt edasi ei olnud äkki enam üldse tööd. Oli "Dixieland", mida pean üldse kõige ebaõn- nestunumaks lavastuseks, kus ma kaasa olen teinud. Lembit oli juba ära, Kaarin oli ära, Karusoo läks ära. Komissarov ütles mulie õtse välja: ma ei oska sinuga midagi peale hakata, vaata ise. "Järje peale" sain ehk pärast Karusoo suvetükki "Elektra saa­ tus on lein". Mis sulle seoses "13-aastastega" meelde tuleb? Oli kohe alguses sinu päralt see õpe­ tajate galerii? Mind huvitaks veel, kas te juba tegemise ajal andsite endale aru loo sotsiaalsest tähendusest või avanes see teile hiljem, üllatusena? Kas ei valitsenud tegemise ajal arvamus, et tuleb lihtsalt meelelahutuslik-estraadlik lugu koolipoiste elust? Tulin just sõjaväest, nii et lavastuse aluseks olnud kirjandite kogumises ma ei osalenud. Elasime Kloogal teatriühingu puhkebaasis, lugesime kirjandeid, siis imp­ roviseerisime nendel teemadel, Merle kirjutas iga päev teksti üles. Paar koolitundi kirjutasin ma ise: matemaatika, füüsika, geograafia. Töö käigus toimusid ka mõned rollide ümberjaotamised, algul pidi naisõpetajaid mängima Anne Veesaar, aga siis kutsuti tema kiiresti Rakvere Teatrisse proovidele ja kõik õpetajad jäid minu peale. Osa õpetajaid oli Annel juba välja töötatud, osa võtsin puhtalt oma õpetajate pealt. Kusjuures mõned minu õpetajad käisid vaatamas, ütlesid, ahah, ma tundsin ära küll, S. Mrožck, "Tango" (lav M. Unt), Noorsooteater, 1989. Edek — Rein Oja. Peeter Lauritsn foto ah see õpetas sind ka, ennast ei tundnud keegi ära. Selles töös olid teatavad trupiteat- ri alged. Ise kleepisime reklaame, käisime rongidel vastas, Karusoo rebis piletikontse, vahepeal tegi seda tööd mu naine Reet. Ilusate ilmadega tuli Klooga randa etendusele mitusada inimest. Aga mängi­ sime ka kaheksale, ükskord väga vihmase ilmaga sõitsid kaks inimest spetsiaalselt nelikümmend kilomeetrit maha — kuidas sa siis ei mängi! Istusime siis telgis, sõime pannkooke ja jutustasime, mis tükis juhtus, paar kohta mängisime ette ka. Kuna kont­ rolletenduse päeval sadas ka tohutult vihma, toimus kinnine läbimäng Keila kultuu­ rimajas. Et tekkisid vaidlused, kas tükki lubada või mitte, oli meile küll üllatus. (Naer.) Meie tegime nii, nagu asi oli, komsomoli astuti just niimoodi, miks me ei või seda näidata? Üks vene keele tund, muide, keelati siiski ära. 196 korda mängisime. Teatrile on läbi aegade otsitud võrdpilti tavaelust. On pakutud näiteks hullumaja ja mungakloostrit ja Viiburi sõjakooligi. Milline neist sinu meelest kõige enam kehtib? Paralleele võib palju tuua, aga kõige täpsemini minu arvates kõlab vist — elu nagu ühiselamus. Ühine köök on meil, siis läheb igaüks oma kubrikusse, seal on võimalik korraks omaette olla; ühine tualett on meil, ühise televiisori ees saame kok­ ku... Noorsoos oli veel eriline "ühiskorter", nii Salmes kui ka Laial tänaval oli üks garderoob meestele, teine naistele, ei osanud paremat ka tahta, sest sel ajal sõideti palju ringi ja igas kultuurimajas oli samasugune olukord. Ei ütleks, et mul oleks ol­ nud väga tugev igatsus oma nurgakese järele. Inimene on loomult ju konformist, ta harjub väga paljude asjadega. Kui sõjaväkke läksin, tekkis alguses niivõrd klaustrofoobiline tunne, et päev õtsa peaaegu järjest pisarad voolasid. Aja jooksul olen õppinud eralduma, endasse sulguma, ei kuule siis mitte kedagi ega midagi. Sel­ le üle on naerdud ka: kui jätkan seltskonnas mingit muud, eelmist juttu, sest enda arvates viibisin ära vaid hetke, aga tegelikult möödus pikk aeg. On öeldud, et sa oled küllaltki intensiivse mänguväljaga näitleja. Kas see, et Linna­ teater pakkus/pakub ainult väikeses saalis mängimise võimalusi, ahistas kuidagi su lavavabadust? Oli see üks Linnateatrist lahkumise põhjus? Ei, kindlasti ei olnud see põhjus lahkumiseks. Pealegi oli mul ka suure lava võimalus ja kogemus olemas, Draamas tuli kohe "Richard Kolmas", just olin teinud 7 külalisena "Härra Punttilat", enne seda mängisin päris palju Salme tänava suurel laval. Oleneb eelkõige, mida mängida. Näiteks "Arkaadias" ei saa ma kuidagi öelda, et see ruum mind ahistaks, see on ju suurepärane ruum. Ei, tegelik põhjus Linnateatrist lahkumiseks oli, et teatritegemise rõõm kadus ära, ja see juhtus "Kolmekrossiooperi" proovide ajal. Tekkis sunni töö — kaks sõna! — maitse ja ma ei näinud seal teatris enam oma vajalikkust. Elmo on väga hea lavas­ taja, kuid mulle oma lavastustes olulisi rolle ei pakkunud. Aga kui oli vaja asendada, siis äkki olin ma korraga peaaegu kõikides tükkides sees. Pikapeale tekkis tunne, et kui ma ei ole vajalik, miks ma siis siin olen, mul on pakkumisi mujalt ka. Kui olen vajalik, ju siis kutsuvad. Noh, seni pole kutsunud. Kas sinu arvates on Noorsooteatri ja Linnateatri vahel terav piir? Ei, see piir jookseb mujalt. Olen väga nõus sellega, mida Margus Allikmaa kuskil kirjutas: et kui mõni välisinimene astub ükskõik millise Eesti teatri uksest sis­ se, siis näeb ta seal igal pool enam-vähem ühte laadi teatrit. Ühed teevad ainult pare­ mini, teised halvemini. Aga kes teeb teistsuguse mõtlemisega, on kindlasti Mati Unt. Enamik häid lavastajaid liigub ühes suunas, üks koolkond kandub edasi, ükskõik kas õpetaja oli Panso või Komissarov või Normet. Seetõttu ma ei tee vahet Noorsoo­ teatri ja Linnateatri vahel, nagu ma ei näe tegelikult vahet Eesti teatrimajade kui ins­ titutsioonide vahel. Erilise näo annavad meil teatrile eelkõige näitlejad ja mõned la­ vastajad. Rohumaal on midagi oma, Nüganenil on, Pedajasel on, Vihmar on huvitav, Mati Undil on midagi väga oma. Teatrite majadki on ju Eestis tüüpilised. Kui rääkida Linnateatri majast, siis on see muidugi väga soe maja, selle arhitektuur soodustab väga loomingulisust, eriti praegu, mil mänguruume on nii palju juurde tulnud. Nad kõik on väikesed, aga näi­ teks Londonis on ainult Barbican'is, Royal National Tlwatre's ja West Endis suured saa­ lid, enamik saale ongi 200—300 kohalised. Näiteks "Ugala" suur saal on Viljandi jaoks kindlasti liiga suur. Minu meelest on see näitleja ande raiskamine, kui suude­ takse ainult kaheks-kolmeks etenduseks saal täis panna ja siis lähevad tükid publiku puudusel maha, piisaks 200—300 kohast. Vahel öeldakse, et meil on liiga palju teat­ reid. Ei ole palju teatreid, aga meie saalid on liiga suured. Kas ise saalis istudes tundub eesti teater sulle mõnikord uimane, loid, intensiivitu? Ei, mitte seda. Mui ei ole piisavalt mõtteüllatusi, ma näen liiga ruttu suuna ära. Lavastus on valmis tehtud nagu kohustuslik lõpukirjand: sissejuhatus, teema arendus ja kokkuvõte. Skeem jookseb ühtemoodi, mul ei ole mõtlemise šokki ei posi­ tiivses ega negatiivses mõttes, et kuidas ta ikka saab selle tüki puhul niimoodi mõel­ da. Koik on liiga tavaloogiline. Võtame siia kõrvale jälle Mati, kas või tema ootamatu Т. Stoppard, "Arkaadid" (lav /. Rohumaa), Linnateater, 1997. Valentine Coverly — Andres Raag, Bernard Nightingale — Rem Oja. Priit Grepi foto

muusikavalik. Alguses ei saa aru, kuidas see siia läheb, ja siis äkki —jookseb kokku. Kuidas öelda... krimka on ära kadunud, nii harva saab öelda: ah!, kurat, hoopis tema oli; ah tema mõtles hoopis seda. Väga tahaksin saalis istudes, et minu loogika löö­ daks sassi. Etteaimamatut teatrit tahaks. Aga ise näitlejana oleksid valmis arusaamatuteks ülesanneteks? Ma arvan küll. Mina tegelikult ei vaja lavastajat, kes mulle tüki sündmused paika paneks. Mulle on vaja sellelaadset nagu Mati või siis noortest Jaanus Rohumaa, kes aeg-ajalt ütlevad proovis imelikke asju. Mida segasem, seda huvitavam. Mulle meeldis väga, kui tegime Matiga "Tangot"; ühel hetkel, ei mäletagi, mis koht see oli, ütles ta Andrus Väärikule: kuule, ütle seda nagu Kitzberg. Me ei ole mitte keegi Kitzbergi näinud, Mati ka mitte. Aga stseen läks äkki selle peale käima. Koik näitle­ jad tahtsid järsku proovida, kuidas Kitzberg võiks seda "Tango" lauset öelda... "Tan­ go" ajast tuleb veel meelde, kuidas Anne Reemann ükskord küsis: oi, mul ei ole siin kolm-neli lehekülge ühtegi lauset öelda, mis ma teen? Mati kui kirjanik ütles lihtsalt: kirjanik sattus oma dialoogist vaimustusse, mine selleks ajaks kappi. Ja pani Anne kappi. Näitleja ajab oma rolli rida, ta ei mõtle nagu kirjanik, ta ei tule selle peale, et kirjanik võib tema tegelase lihtsalt ära unustada. Anu Lamp käis Riias kohtumas Tom Stoppardiga; seal oli küsitud, et "Arkaadias" on lause "Nad tantsivad valssi nagu hiired", — miks hiired? Ei tea, vastas Stoppard, ma ei mõelnud üldse selle peale. Aga kuskil oli trupp kulutanud terve proovi, et arutada, kuidas hiired võiksid Stopparöi moodi valssi tantsida. Me otsime õudset loogikat nendes hiirtes, aga see on lihtsalt ilus, muud loogikat ei olegi. Lihtsalt hiired tantsivad. Tõlgid ka ise inglise keelest näidendeid, ilmselt siis ka loed neid üksjagu. Soovita midagi praegusele eesti teatrile. Mida ise mängida tahaksid? Ühe enda tõlgitud näidendi pakkusin just "Vanemuisele", Ribalowi "Vihma- tants", sama mehe tüki "Päikesehelk" tegin mõne aasta eest Rakveres, neis mõlemas on mingi seletamatu loogika, miks asjad toimuvad just nii ja mitte teisiti, ja miks-üe vastust ei ole. Nagu eluski sageli. Seletamatu ja tabamatu miks? Vist minu teema. Üks näidend, mida Mati tahtis kunagi teha ja mille teksti ma talle enne tagasi ei anna, kui ta selle ükskord ära teeb, on Musset' "Lorenzaccio". Palju olen mõelnud ka Camus' "Caligula" peale, selle idee andis mulle kunagi Ott Ojamaa, aga varsti tegi Linnar Priimägi selle "Vanemuises" ära ja see pole mitte näidend, mida iga viie aasta tagant uuesti teha. Mille igatsust mul näiteks ei ole, on "Hamlet", sest ma olen lugenud selle kohta niivõrd palju uurimusi; see oli meil keskkoolis kohustuslik originaalis läbi lu­ geda, pidin monoloogi pähe õppima. Olen liiga rikutud, et osata sealt midagi uut avastada. Samal ajal olen ma täiesti vaba, vaadates saalist ükskõik millist varianti. Mulle meeldis väga näiteks see, mis Elmo "Hamletiga" tegi. See on üks täiesti võima­ lik lahendus ja minu meelest mängiti see ka puhtalt välja. Kuidas hindad eesti näitleja füüsilist vormi? Eriti praegu, mil vehklemist, võitlust ja madistamist näeb laval järjest rohkem? Ei kurda. Veel. Et lavavõitlust on nüüd nii palju lavale toodud, on vist kätte­ saadavate öcf/oji-filmide mõju. Aga teatris peaks nagu midagi vaadata ka olema ja hästi esitatud võitlusstseemd on kindlasti midagi vaatamisväärset. Mulle meeldib, kui väga hästi tantsitakse. Samas ma ei oska isegi öelda, kas ma imetlen, kui laval väga hästi lauldakse. Ilmselt imetlen, aga eelkõige meeldib mulle füüsiline täpsus. Kuidas ma nautisin Liina Olmaru aegluubis tehtud kukerpalle "Iwonas"! Millest algas sinu huvi võitluskunstide vastu? Karatest. Ühendasin harrastuse ja elukutse. Eestis lavalist võitlust ei õpetatud, nii et algul olin täielik autodidakt. M. Unt — O. Luts, "Täna õlita kell kuus viskame lutsu" (lav M. Unt), Draamateater, 1998. Lible — Rein Oja. Mati Hiisi foto

Mis puutub näitleja lõhutud närvidesse, siis, lugedes mõne ärimehe kreedot, mille põhjal on esmatähtis raha teenida, siis tema alateadvust lõhub see palju roh­ kem. Kuigi ärimees võib-olla ei teadvusta seda nii palju, sest meie tegeleme ikkagi hingelise maailmaga teadlikumalt kui nemad. Kõige enam kurnab teatritöös molutamine, tegutsemisest saab energiat pigem juurde. Pärast füüsiliselt aktiivsemat etendust olen ma värskem kui pärast "istuvat" etendust. Ma arvan, et olen suhteliselt kiire ümberlülitussüsteemiga, ma ei vaja eriti pikka aega igaõhtuseks rolli sisseelamiseks. Muidugi, kümme minutit enne etenduse algust ma ka ei tule, olen ikka suhteliselt korralik inimene. Küsimus ei olegi ju minus, küsimus on selles, et teised lähevad närvi. Muide, olen tähele pannud, et kui partner on närvis, siis seda rahulikum olen mina. Mida rahulikum partner, seda rohkem när­ vi lähen mina. Me tasakaalustame teineteist. Olen proovis vihastanud ja minema ka kõndinud, aga siis ma lihtsalt lähen ära, aga mitte nii, et vaadake, ma lähen ära, ma olen nii kõva mees. Kas näitlejal on moraalne õigus rollist ära öelda? Jah, ja ka siis, kui lavastaja talle ei sobi. Vastumeelset tööd, vähemalt loomin­ gulist, ei pea kindlasti tegema. Üldse võiksime olla julgemad tükkide mitteväljatule- misega. Me kardame tunnistada, et tõepoolest ei tulnud välja. Kohe läheb käima see, et raha on raisatud, proovid on tehtud, kuidas siis välja ei tule. Aga jätame seisma, las settib, võib-olla kuu-kahe pärast tuleb, Karusoo "Elektra" seisis ka kuu aega, oli väi­ ke kriis, aga siis tuli välja, ja tuli hästi välja. Paljudel näitlejatel on muidugi hirm, et kui ma ära ütlen, siis enam ei pakuta osa, seepärast pigistad aeg-ajalt silma kinni, mõtled asja enda jaoks positiivsemaks. Vahel on küsitud eraldi näitleja sõnumi kohta. Minu meelest ei saa seda olla, kui sa oled proffnäitleja, siis sa ei saa hakata lavastajast eraldi mingit oma sõnumit sisse toppima. Näitlejal on võimalus otsida tükk, mis võimaldab seda sõnumit välja öelda, ja kutsuda lavastaja. Kui lavastajal on oma sõnum, kunstnikul oma, igal näitle­ jal oma, siis tükk läheb lihtsalt laiali, see tähendab ju rollist kõrvale astumist, tükis mitteosalemist. Mulle meeldib teatris suhteid vaadata ja mängida, mitte oma tõdesid

11 kuulutada. Kui tavaline vaataja vaatab enamasti lugu, siis mina naudin dialoogi, seda, kuidas see omavahel haakuma on pandud. Aga kindlasti peaks rollist loobuma esimese proovinädala jooksul. Näitleja loeb ju tüki enne läbi, ja esimese nädala jooksul selgub ka proovisaalis, mis suunas asi liikuma hakkab. Hiljem loobudes teen ma ju kellelegi liiga, teine näitleja peab alusta­ ma otsast peale, samal ajal on teised juba teatud kaugusele jõudnud. Tajud sa praeguse teatri ümber mõningat entroopiat, kokkutõmbumist? Kas või pub­ liku ridu silmitsedes? Näiteks Linnateatri etendusele 150-kroonise pileti ostmine ei ole kaugeltki kõigile enam jõukohane. Me elame ju Eestis ikka veel nõukogude slepiga varakapitalistlikus ühiskon­ nas, meil ei ole tekkinud organisatsioone, mis toetaksid teatrikülastusi. Teater peaks justkui ise leidma vahendeid, et toetada pensionäre või lapsi, mujal maailmas käib see läbi vastavate fondide, nagu linnaliikluses makstakse kinni teatud piletihinna vahe. Praegused seadused ei aita kaasa niisuguste fondide moodustamisele. Aga kui vaadata Linnateatri praegust seisu, siis nõukogude ajal olid mõnelgi etendusel Noor­ sooteatri saalid, ka väike saal, tühjad, praegu ei ole ükski Linnateatri etendus tühi. Nõukogude ajal tehti pilet ikka väga odavaks, viimane rõdu oli vist 20—40 kopikat, aga ka teatriinimeste palgad olid erakordselt madalad. Toetati hooneid, aga ei toeta­ tud inimesi. Kui aga muu maailma näitajaid vaadata, siis meie külastatavus on ikka veel üks suuremaid. Soomes ja mujalgi on muuseas teatrikülastuste arv ja teatri populaar­ sus üldse viimasel ajal kõvasti kasvanud, nii et teatril on võib-olla tulevikku isegi rohkem kui filmil ja televisioonil, sest nemad peavad võistlema elektroonilise maail­ maga, aga sealt tekib inimese igatsus elava esituse järele. Just seepärast, et telekas näitab 180 kanalit ja kinos võid kohe ära vaadata kõik Hollywoodi viimase malli järgi tehtud filmid. Teater ei peaks võistlema rtcf/o/i-filmidega, seal on iga teine asi trikk. Ei ole mõtet minna kinno mustkunsti vaatama, mustkunsti on mõtet vaadata ainult ela­ vas esituses. Minu igatsus oleks näha, kuidas inimene ise mängib, tantsib ja trummi lööb, mitte vaadata ekraanile, kus ta küll mängib ise, aga tantsib juba keegi teine ja trummi lööb veel keegi kolmas. Teater on ehedaim. Üks enne mainitud entroopia ilming on ju ka see, et teatrist kõnelevad kirjatükid ajalehtedes muutuvad aina lühemaks. Kui on hästi kirjutatud kirjatükk, siis pole oluline, kui pikk või lühike ta on. Ma pean normaalseks, et pärast esietendust ilmub lühike tagasiside, see esimene ei peagi olema pikk. Aga kahjuks unustatakse sageli ära, et lavastused muutuvad, meil ilmuvad kõik vastukajad esimese kuu jooksul, aga tükk jääb ju käiku, hea lavastus mitmeks aastaks; aeg-ajalt vahetuvad osatäitjad, tükk võib tohutult muutuda, aga tagasisidet enam ei tule. Nooruses võtsin kriitikat lähemal absoluutsele tõele, suhtusin valulikumalt kui praegu. Omal ajal tegutses kriitik Rein Heinsalu, kes kirjutas ühe noore näitleja kohta, et mängib, pole viga, aga ta lihtsalt ei sobi sellesse rolli. Sellega ei ole näitlejal midagi peale hakata, ei ole ka publikul; miks ta peaks tulema saali vaatama näitlejat, kes ei sobi oma rolli. Aga näitleja mängib seda tükki ju edasi, ja iga kord astub ta lavale tundega, et saalis istub keegi, kes on lugenud seda, et ta ei sobi rolli, ja ta võib seal laval teha mida tahes, see tunne ei kao. Mulle meeldib kriitika, mis vaatab lihtsalt lavale, unustades näiteks ära näitleja mingid varasemad filmirollid, mida millegipä­ rast kogu aeg sisse tuuakse, ja kokkuloetud materjalid, ka algmaterjali, — mina luge­ sin "Hamletist" välja seda ja seda, miks seda laval ei olnud? Noh, meil on veel kriitikuid, ma lubasin, et ütlen sulle nimesid, ma siis ütlen. Paigutan nad gruppidesse, nagu mu kallis õpetaja Reet Neimar armastab lavakooli lendudega teha. Õn armunud kriitikud, kes on teatud ajaetappidel armunud ühte näitlejasse, ja siis nad on nagu pimedusega löödud, nad ei näe seal kõrval ühtki teist tegelast ega ka tervet lavastust. Kuni see armastus ükskord, ei tea mis põhjusel, ära lõpeb ja armutakse järgmisse näitlejasse või lavastajasse. Sellesse gruppi kuuluksid näiteks Gerda Kordemets, Pille-Riin Purje. Siis on selline virisev kriitika. See puudu­ tab eelkõige inimesi, kes ei kirjuta mitte ainult teatrist, vaid absoluutselt kõigest. Ko­ hati tundub, et neil on mingi isiklik probleem, kas siis pohmell või kõhus keerab või... Ma mõtlen siin Andres Laasikut, Ants Jusket — jääb mulje, et nad kirjutavad vastu tahtmist ja ainult paha tujuga. Siis veel üks grupp — sugulased. Eestlased on nii väike rahvas, et pahatihti on saali ja lava poolel inimesi, kes on omavahel mehed ja

12 VV. Shakespeare "Kuningas Richard Kolmanda tragöödia" (lav M. Unt), Draamateater, '1998. Lord Stanley — Tõnu Aav, kuningas Edward Neljas — Rein Oja, Piiskop — Aksel Orav. Mati Hiisi foto

naised, emad jn isad, lapsed ja lapsevanemad. Sugulaste suhtes on raske objektiivne olla ja enamasti see ei õnnestugi. Lausimetlus on aga naeruväärne. Kas mõni kriitik on plusspunkti ka ära teeninud? Ikka. Ega kõik eelnevgi miinusmärki kanna, ma rääkisin kriitikutüüpidest. Meie kursus oli selline "tädide" kursus, Panso lasti meile korra ligi, paar korda Kromanov ka, aga enamasti olid meil kõik naisõppejõud. Kaarin Raid, Lea Tormis, Reet Neimar, Helmi Tohvelman, Karin Kask, Ivika Sillar. Mäletan, kui koolis toimu­ sid teatriteemalised arutelud, siis seal domineeris väga tugevalt naisvaataja seisu­ koht. Ilmselt seetõttu mulle meeldivad noored, mitte just vihased, aga mehed, näi­ teks Martin Kruus või Madis Kolk. Aga ka näiteks Kadi Herkül, keda me omavahel Gürsaks või Õde Rästikuks kutsume. Ta vähemalt ei virise, ta ütleb siis juba väga halvasti. See vihastab ja ärritab, aga ta tegeleb sellega, mis laval toimub. Teatud reservatsioonidega hindan veel Mihkel Mutti, kes liigub ühest grupist teise; kohati läheb maitse kokku ka Jaak Allikuga, kuigi tema kuulub ka armunud kriitikute hulka. Väga hästi kirjutab Ivika Sillar, ta kirjutab ainult siis, kui on näinud tükki mitu korda. Ta tõepoolest vaatab ja ka näeb väga palju. Venemaal, tean, õpivad esimese kursuse teatriteadlased eelkõige "platsi nägemist", seda, mida nad etendu­ ses märkasid, andmata ühtegi hinnangut. Ta võttis klaasi parema käega, pani vasa­ ku käega... Kui paljut nägid ja mõistsid vene kriitikud Peterburis "Ainsa ja igavese elu" arutelul! Keelt oskamata! Kriitika ei tohi olla pahatahtlik, aga ärritada võib, isegi peab — nad ju teavad konkreetsest lavastusest niikuinii vähem kui näitlejad ja lavastaja, ei maksa oma lugemusega väga hüpata —, aga tagasisidena on ta ikkagi vajalik. Kui kriitikud ainult rohkem lavale vaataksid ja ei otsiks seda, mida pole tahetudki sisse panna. On sulle tuttav selline mõiste nagu keskea kriis? Praegu küll ei tunne. Võib-olla see on ka kriis? Milles see võiks minu puhul väljenduda? Kas selles, et olen neljakümneselt vabakutseline? Tahtsin päriselt teatrist lahkuda, aga ei õnnestunud. Et üha vähem on rolle, mis intrigeerivad? Muidugi ma annan endale aru, et kui keegi pakub mulle noore esimese armastaja osa, mida, mui-

13 de, on ka praegusel ajal juhtunud, siis palun pakkujal minu passi ja mulle õtsa vaada­ ta. Ei, seda pakkumist ma vastu ei võta, nii palju mul enesekriitilist meelt on. Oled sa nooruses põdenud, et ehk jäi mõnigi "helesinine armastaja" mängimata selleks ampluaaks sobimatu hääle tõttu? Eelmisel aastal aga hindas Raadioteater su "retsicämbrit" aastapreemia vääriliseks... Olen põdenud, aga mitte kui "retsitämbrit", vaid kui kimedat ja kitsast barito­ ni ehk teise tenori vahelist "kriiksatust". Ma ei ole oma häälega siiani rahul, olen ikka püüdnud teda parandada. Esimeseks armastajaks on mul muidki puudusi, aga seda ma ei põe. Muud rollid on ju huvitavamad. Raadiopreemia oli meeldiv üllatus — ju tuleb nakata hääle suhtes rahulolevamaks. Endine viga on osutunud omapäraks. (Naer.) Kas sa "Kroonika" ajakirjaniku oma koju pilti tegema laseksid? Ei, ja mitte ainult "Kroonika". On küsitud küll, ja mulle tundub, et keeldumise eest ka kätte makstud. Palun rääkige minuga minu tööst, ma võin ka rääkida oma perest, aga oma magamistuppa ja mullivanni mina teiega ei lähe. My home is my castle. Räägi mulle oma perest. Vanem poeg õpib Cambridge'is majandust, noorem Tehnikaülikoolis infoteh­ noloogiat. Mingi algkunstilise hariduse me neile ka andsime, üks õppis klaverit, tei­ ne viiulit ja hiljem klassikalist kitarri, aga see ei jäänud elukutsena külge. Olen väga rahul. Mulle tundub ka, et nad ei ole valinud neid alasid pragmaatilistel põhjustel, vaid ikkagi reaalsest huvist asja vastu. Oled sa puudutatud, lugedes seltskonnalehest, et "kohal viibis ka Reet Oja abikaa­ saga"? Ei, mul ei teki mingit kompleksi. Ma olen uhke, et mul on teenitult tuntud naine. Reet on näinud peaaegu kõiki mu rolle, teletöötajana on ta näitlejale küllalt lähedase elukutse esindaja ja temalt saab lühidat ja täpset tagasisidet. Ma arvan, et ta on oma ala tõeline professionaal ja ma olen kakskümmend kolm aastat tagasi teinud väga hea valiku. Ma annan endale aru: sa ei teeni kunagi sellist raha, et võiksid tõeline pere­ konnapea olla. Aga sedagi olukorda saab ju mitut pidi vaadata. Väikesed tüdrukud mängivad kodu, neil on mingi titt ja mingi majake. Väikesed poisid huvituvad samal ajal autodest, mootoritest, kappavad, vehklevad, kaklevad. Ja kui viiekümneselt on naistel elu sisuks seesama kodu, miks ei võiks siis mees teostada sedasama oma lap­ sepõlveunistust?! Aeg-ajalt muidugi saab mõlemal "lapseeast" kõrini. Tuleb välja, et oled nagu mingi renessansiaegne inimene? Võitluskunstid, teater, tõl­ kimine? Äkki sa suudad meid veel mõne oskusega üllatada? Et mida ma veel oskan?... Eks ma püüa endast head muljet jätta. Projekteerida suudan, ise ehitada, aknaid-uksi ette panna, inseneri-arhitekti pojana teen kõik pri­ mitiivsed meestetööd ära. Aeglane ja saamatu olen paraku söögitegemises, meeldib triikimine — nagu tai-chi. Maalinud viimasel ajal ei ole, kooliajal ja enne joonistasin päris hästi, näiteks lasteaiast viidi minu pildid Jaapanisse näitusele. Mina olin terves rühmas ainus, kes oskas joonistada lokke, terve tüdrukute järjekord olevat seisnud mu selja taga rivis, et ma nende nukkudele juuksed teeksin. Seda fakti rääkis mulle hiljem üks kasvataja. Mis veel... Noodist ei laula, aga rütmi taban raskustega ära. Äri ei oska ajada — vaat sellest on tõesti kahju.

Küsinud SVEN KARJA

14 ENE PAAVER

ÄRKAV KAUNITAR / rahvusvalicline teatrifestival "Talveöö unenägu' 28.—31. XII 2000 Tallinna Linnateatris

F. Dostojevski / D. Gink, "K. I. "Kuritööst"" (lav Kama Ginkas), Moskva Noorsooteater. Etendus on lõppenud. Publiku etendusse kaasanud Katerina Ivanovna — Oksana Mõssina lahkub lavalt. Priit Grepifoto

Rahvusvaheline teatrifestival "Talveöö Eestisse tuua "Banaanikala" festival ja siit-sealt unenägu" on mitmeti väärt algatus. Ta on, või koguneb muudki (tänavateatrid näiteks). öelgem, et temas on eos teatrisündmus. Juba Arvasin, et "Baltoscandali" publiku esimene kord peegeldas see huvitavalt meie teatrijanu kestab ka talvel, lisaks hulk teatri­ oma teatrit, teatrielu ja -publikut. Suure alga­ rahvast, nii et festivali ajal ei pääse fännide ja tuse puhul kerkib ikka küsimärke, aga see ei asjaosaliste vahelt teatrimaja lähedalegi. See­ kustuta tunnustuse hüüumärki nende ees. tõttu oli üllatav Linnateatri väikestes ja nen­ Miskipärast näib, et hea nüüdisaegne de oma etendustel alati laeni täis saalides tühje tants, muusika ja kino on maailmast märksa kohti näha. rohkem Eestisse jõudnud kui teater. 2000. aas­ Minu meelest oli "Talveöö unenäo" ta kevadel käis küll Tallinnas legendaarne valik huvitav ja värskendav, ühel puhul häm­ Ljubimov ja vene teatrit on siia ikka jõudnud mastas tõeline kõrgtase. Mõned nooremad (Fomenko, Viktjuk jt). "Baltoscandalil" andis kriitikud siiski ütlesid, et kutsutud välisteat- monoetenduse "Kuidas ma koera sõin" Jev­ rid ei pakkunud eesti omast eriti erinevat teat­ geni Griškovets Kaliningradist, viimastel aas­ rikeelt, et ei nähtud välistruppidel ega prae­ tatel üheks omapärasemaks vene näitekirjani­ gusel eesti teatrilgi pole pakkuda seda sõnu­ kuks ja teatrinäitlejaks nimetatud mees. Aga tä­ mit ja vormi, mis neid kõnetaks ja erutaks. napäeva sõnateater Euroopast, mujalt maail­ Uuel kultuuripublikul on suur valiku­ mast? Tegelikult on sedagi — "Baltoscandal" võimalus. Osa neist "kõnelebki" vahest teatri tähistas juba 10. aastapäeva. Lasteteatrit püüab asemel uue kirjandusega, "NYYDi" või 15 "Jazzknare" uue muusikaga, või Pimedate meeleheite viimasele vaatusele: eri peremeeste Ööde filmifestivali maailmaga. Jaak Rähesoo all tuhmunud, ent endist uhkust reetev aris­ on teatri uuenemisega seoses viidanud faasi- tokraatliku linnamaja koridor täis koogilõh­ nihke võimalusele, täheldades, et nagu sajan­ nu ja allkorruselt kostvaid kõrtsihääli. Näit­ di alguses ja kuuekümnendatel "teater oma leja riivas vaatajaid, istus nende hulka, oli nii institutsioonilise inertsiga kipubki jaama teiste lähedal, et intiimseimgi üksikasi oli selgesti kunstide arengust üldiselt maha", ning noor­ näha: meikimata nägu, viimase niidi küljes te kriitikute nurina kohta seda, et "nende häda ripnev mantlinööp, etenduse käigus niiskeks on seni, et nad on saanud praeguse kohta kor­ tõmbuv nahk — ja isegi sõrmuse jälg peentel rutada ainult "see pole see": neil pole olnud sõrmedel! Olles seda kord märganud, muu­ veel teatrit, mille eest võidelda. Aga võib-olla tus see märgiks, osaks rollist — naisest, kes on nurinad siiski märk lähenevast muutu­ meenutab käest libisenud hiilgavat minevik­ sest." ("Pildi sees olek: jooksev üldistuskat- ku; kelle kotis on ikka veel alles räbaldunud se", TMK 12/2000.) fotod parema elu päevist ning kunagi balli- Aga kui festivalietendused olid pigem kleiti kaunistanud narmendav sallinäru; kel­ traditsioonilised, siis on Tallinnas ometi ole­ lel on viiuliduurid ikka veel eksimatult käe mas ka sellise teatri truu püsipublik, kes või­ sees ning aadlipreilide instituudis õpitud nuks festivali päevil rohkem Linnateatrisse prantsuse ja inglise keel ikka veel vabalt suus, jõuda. Ajakirjanduse esmastes vastukajades ja — sõrmuse jälg ikka veel kael. kerkiski küsimärk just seoses festivali pakku­ Näitleja Oksana Mõssina ei ole mitte misega eesti publikule. Kes on oodatud? Mee­ modellilikult ilus naine, aga kaunis oma hin­ diasse saabus info hilja ja justkui areldi, teada­ gestatuses. Jah, see pateetiline sõna on siin vist andmise, mitte kutsumise toonis. omal kohal. Tema läbielamise intensiivsus on Linnateatri maja üle tuleb tõesti üld­ harvanähtav. Millega võrrelda? Aga miks mit­ rahvalikku rõõmu tunda. See näis juba ju kül­ te Epp Eespäeva Katerina Ivanovnaga Tallin­ lalt sisse tõotatuna, aga selgub, et kaunitar na Linnateatri "Kuritööst ja karistusest"! Jõu­ alles ärkab: festival tõi nähtavale veel võima­ line, peen, professionaalne, erakordselt isiku­ lusi ja võlusid. pärane— need sõnad kehtiksid mõlema koh­ Sopilise maja ainulaadsus ja intiimsus ta. loob õdusa vastuvõtumiljöö. Publiku ja näit­ Lavastus on kuus aastat vana, hästi sis­ lejate suhe on tundlik, lähedane. se mängitud, Oksana Mõssina tundis end rol­ К u i lähedane, ses suhtes oli mulle lis väga vabalt ja kindlalt, hoidis olukorda jahmatav Moskva Noorsooteatri mängitud kontrolli all ka siis, kui ta mäng riivas taluvu­ Daniil Ginki "K. I. "Kuritööst"" (lav Kama se piire (poolalasti lapsed, hulluse ekstaas). Ginkas). Milline erakordne mängupaik oli lei­ Juba ainuüksi selle lavastuse Eestisse toomi­ tud taustaks vene aadlidaami vaesumise ja ne on festivali teene.

Franz Severin Berg, r "Rusudekorjajad" m (lav Nika Wl ^iv ц ~.^*J Brettschneider), Viini Brett Theater. Neli naisnäitlejat ja klaverisaatja esitasid väikesi kurbnalja­ kaid lugusid ja laule 1940.-50-ndatest aastatest, jutustades vaatajale loo naiste f 1 ^ igapäevaelust "rusude ja lootuste vahel" sõjajärgses Austrias. 16 *l Leedulaste vene- inglise-prantsuse- leedu-eesti sega­ keelne lavastus Rabelais' "Gargantua ja Pantagrueli" ainetel ei suutnud publikut täielikult oma mängu haarata (lav Stanislavas Rubinovas), Kaunase Noorsoo- kammerteater. Romualdas Rakauskase foto

Kuigi Oksana Mõssina suhtles publi­ rid. Saal pimenes —ja professionaalse kergu­ kuga väga aktiivselt, valis mõned vaatajad sega lülitusid näitlejad kelneri rollist küll kla­ endale partneriks (pihtimuse kuulaja, külali­ veri äärde saateansamblisse, küll episoodide ne, süüdistatav majaperenaine), ei astunud ta kõrvalosadesse. Ainsana oli läbivalt preili siiski välja oma K. I. rollist. Pollingeri osas Gunda Schanderer, korraga Rollist "sisse ja välja", etenduse ajast malbe ja särav, hea sentimendi ja koomika ta­ reaalaega käisid näitlejad Kaunase Noorsoo- juga noor näitlejanna. kammerteatri lavastuses Rabelais' "Gar­ "Preili Pollinger" haaras oma gantua ja Pantagrueli" ainetel (lav Stanislavas brechtiliku "me esitame teile ühte lugu"-stii- Rubinovas). Etendus algas enne etendust: liga, jättes ruumi tunnetele, koomikale, ühis­ publik kogunes koos näitlejatega kammersaali konnakriitikale. Haaras just etenduse tempo, eesruumi, koos suunduti mängupaika. Palju­ tihedus, leidlik ruumikasutus, näiteks mõne tõotav algus tekitas vandeseltslaslikkust küll. restoranistseeni toomine publiku hulka (kes Hiljem esitati jupikesi Rabelais' tekstist ja ju istus ka oma õlleklaasidega improviseeri­ kommenteeriti seda, tehti vihjeid tänapäeva tud kõrtsilaudade taga!), ootamatult avanev, (etenduses jagatud veini spondeeris mingi poolenisti õhus rippuv, väljasõidule kihutav Leedu alkoholifirma), ärgitati publikut koo­ hiiglaslik punane luksusauto jm. Ödön von ris skandeerima: "Gar-gan-tua!", lehekestelt Horväthi ainetel tehtud näidendis ja lavastu­ ette lugema võõrkeelseid lauseid, pikiti jutu ses kumas tema rahvatükkidega seostatav vahele laule ja muusikat jne. Vene-inglise- tunne — segu realistlikkusest, lihtsusest, poee­ prantsuse-leedu-eesti segakeelest arusaamine tilisusest. Lihtsakoelise lavastuse mängisid ei olnud eriti tähtis. Aga hoolimata publiku ja säravaks just sarmikad, plastilised, musikaal­ näitlejate tiheliolemisest ja naljatleva meele­ sed osatäitjad. olu tõenäolisest taotlusest ei saavutatud mõ­ Nähtutest ehk traditsioonilisim oli Vii­ nusat ühisesse mängu sulandumist. Võib-olla ni Brett Theater'i "Rusudekorjajad" (Franz Aleksandras Rubinovas, keskne ja kõige va­ Severin Berg, lav Nika Brettschneider). Neli hetum näitleja, suutis publikut köita, teiste naisnäitlejat ja klaverisaatja püsisid sealpool soolod tekitasid aeg-ajalt võõristust. neljandat seina, esitades väikesi kurbnaljakaid Vahetult pärast seda vaadatud Saksa lugusid ja laule 1940.-50-ndatest aastatest. Tri-Bühne "Preili Pollingeris" (Traugott Samal ajal kui suures poliitikas Euroopa kaarti Kirschke, lav Edith Koerber) toimis ühistun­ muudeti, täitsid sinise Doonau kallastel — aga ne ladusalt. Siingi sulatas publiku üles eel­ samamoodi lugematutes linnades-linnakes- mäng: Taevalaval sattus vaataja kõrtsi, kus tes — naiste igapäevaelu tuhanded eluoluli­ jooksujalu, hõigeldes ja kandikutega sed pisivõitlused, peki hankimisest meeste žongleerides teenindasid teda usinad kelne­ leidmiseni.

17 Traugott Kirschke lavalugu Ödön von Horväthi ainetel "Preili Pollin- ger" (lav Edith Koerber), Saksa Tri- Bühne. Brechtilik jutustus ühe tütar­ lapse allakäiguteest. Keskel nimite­ gelane prl Pollinger — Gunda Schanderer. Stefan Grassliqffifoto

Kuigi "Rusudekorjajad" räägib sõja­ kogu töö tegi teater ise, igapäevatempo kõr­ järgsest karmist ajast, oli lavastus pastelne, valt.) Vahest kehutab hea eeskuju ka teisi Ees­ nukkernaljakas jutustus naiste igapäevaelust ti festivale oma tegevust kriitiliselt üle vaata­ "rusude ja lootuste vahel". See pole kaugeltki ma. karusoolik dokumentaalteater; Merle Karusoo Teatrielu on tervik, üks ühine energia- lavastustes on sõnum, probleem, teravus, eri­ ja infovõrk. Ühe teatri edust võidavad kaude line suhe autentse materjaliga. "Rusudekor­ kõik — "kvaliteetpublik" on eri teatrite ja te­ jajnd" oli vähenõudlik, ka osatäitmiste mõt­ gijate fännklubidest hoolimata osalt ühine, tes—võrreldagu pildikesi esitanud nelja naist ideed ja oskused levivad, teater on nähtavam. näiteks lavastuse "Kured läinud, kurjad il­ Avatusest ja headest külalisetendustest saa­ mad" jõuliste portreedega (osalt sama ajastu, dud impulsid ergastavad kõiki tegijaid ja vaa­ samuti elulooline aines). Mõneti võib "Rusu- tajaid. Linnateatri noblesse oblige — oodakem dekorjajate" kupleelikku stiili võrrelda "Va­ järgmist "Talveöö unenägu". nalinnastuudio" tänapäevateemaliste estraa­ dikavadega, ent vaid mõneti. Hästi korraldatud ning hästi esitletud festival muudab teatri avalikkusele nähtava­ maks ja väärtustab seda Tänases kultuuripak- kumise ja -tarbimise kirjususes on see tähtis. Korralduse pool teenis osalejatelt ohtralt ja teenitult kiidusõnu. (NB! Ei mingit lisatiimi,

18 LILIAN VELLERAND

TANA MÄNGIME DOSTOJEVSKIT

F. Dostojevski/ D. Gink, "К. I. "Kuritööst"" kostavad sõimu ja halamise vood. Meiega ta Lavastaja: Kama G inkas ei hala. Meieni paiskab ta oma sisemuse, otsi­ Moskva Noorsooteater des hüsteerilise agressiivsusega kontakti ja tuge oma naise-, ema- ja seisuseuhkusele. Ta Festivali "Talveöö unenägu" tipphet­ tuleb ja läheb põledes ja silmade vilades. Ta keks oli Kama Ginkase lavastatud Katerina istub kellegi kõrvale, peaaegu sülle. Publikus Ivanovna Marmeladova monoloog Dosto­ valitseb uudishimu või viisakas tõrjuvus. Mit­ jevski "Kuritööst ja karistusest". Näidendi "K te ebameeldivustundest, pigem sellest, et veel I. "Kuritööst"" autoriks Ginkase poeg Daniil ei tajuta täpselt mängureegleid: kui palju vas­ Gink. "K. 1. "Kuritööst"" esietendus 1994. aas­ tu mängida. Siin ei ole kontakti nurumist, pi­ tal ja pälvis Moskva parima lavastaja hooaja- gem publiku proovilepanemist. Teatav võõ­ preemia "Kristall-Turandoti". Ka on lavastus ristus, hetkiti nalja tegev võõristus, püsib ka olnud esitatud teatripreemiale "Kuldne valgesse ruumi sisenemisel ja kohtade otsimi­ Mask". "K. I." on käinud külalisetendustel sel. See püsib veel mõnda aega, paine kasva­ Stockholmis, Helsingis, Peterburis, Kiievis, des sinnamaani, et tahaks lahkuda, püsti tõus­ Wroctawis, Avignonis. ta ja ära minna. Eriti siis, kui näitlejanna väl­ Miks on saatnud seda lavastust nii javalitut, Sven Karjat, Raskolnikovina "kalt- suur menu? Millega teda võrrelda? "K. I." sutama" hakkab. Tundsin pärast seda hüstee­ annab võimaluse võtta teda kui ühe elu lugu. rilist piiri ületamise vajadust, nii et hüüdsin Tahes-tahtmata läheb mõte Merle Karusoo elu- lähedal istuvat Sveni saamaks teada, kas see looteatrile. Kuigi sarnasust pole mingisugust. on ikka tema. Ma isegi ei märganud, kas näit­ Ka Dostojevskit meenutades koged, kui eri­ lejanna mulle karistava pilgu heitis, ehmusin nevalt võidakse seda suurt vene kirjanikku korraga, tundsin piinlikkust. Tardusin ja mulle lugeda ja oma autoriks pidada. Näitleja, Ok­ paistis, et tardunud oli terve saal. Valitses sur­ sana Mõssina, on tuttav Sonja ema Katerina, mavaikus, "tarretunud jälgimistõsidus", nagu viimse kriipsuni usutav Katerina, kes on kut­ kirjutas Jaak Rähesoo "K. I." eelmise päeva sunud kõik matuselised oma mehe peielau- etenduse kohta. ("Sirp" 5. 1 2001.) Paistab, et da. Ta ainult ei köhi. Ja jumal tänatud. Koik kahel Tallinna etendusel valitses enam-vähem muu: jutt, hüsteeria — poolhullus, komplek­ ühesugune atmosfäär, selle vahega, et eelmi­ sid — on Marmeladovalt. Materiaalselt puu­ sel aplodeeriti püsti seistes. Aga aplausid olid duvad vaid — teised. Lapsi — neid on kolm, mõlemad lõputud. mängivad Vera, Pjotr ja Sofia Romanov — saab võtta pigem objektide kui subjektidena. "Teis­ Mis siis sundis saalitäit inimesi toda te teadvuste" ossa on võetud publik, teatri- pikka piina lausa hüpnotiseeritult taluma ning imet ootav juhuslik kogukond, kes läbi Lin­ pärast innustunult plaksutama? Nii küsib ka nateatri neljandas majas asuva restorani as­ Rähesoo. Ta arvab, et põhjuseks oli tajumus, tudes toob trepile, kus toimub eelmäng, ja ste­ kui hapral pinnal seisab inimelu. Ja kohtumi­ riilsesse, absoluutselt valgesse, akna, pika laua ne millegi ürgse, ähvardava ja tundmatuga. ja valge riidega kaetud tooliridadega ruumi Kohtumine, mis kunsti vallas on turvalisem kaasa mitte kõige puhtamad elulõhnad. Ka­ kui päriselus. Kama Ginkas on mingis seoses rusoo laseb oma elulugude rääkijatele ligi tul­ oma teatrist rääkides kasutanud ise sõna "fü­ la, nendega samastumise võimalust otsida. sioloogiline". Etendusel kunstis peituv Oksana Mõssina Katerina tuleb meile ise ligi, turvalisusetunne küll hetkiti kadus. Hiljem, võtab oma vaimu meie ees viimse hilbuni lah­ juba tänaval olles, torkas pähe, et sellesarna­ ti, sunnib meid ennast kuulama. Räägib ve­ se elamuse võis saada gladiaatorite võitlusel, nekeelset teksti ja tõlgib sõlmsõnu ja -lauseid eriti siis, kui keiser pöidla lõpuks alla keeras. ise inglise keelde, korrates pidevalt saksa Ginkas ei varja, et otsib läbimurdu kunsti uerstehen'it. Ta käib meid mõtteliselt togimas kaitsvast kattest. Selle ülesande või eesmärgi ja hüppab aeg-ajalt suletud ukse taha, kust täitis lavastus täielikult. 19 F. Dostojevski/ D. Gink, "K. I. "Kuritööst"" (lav Kama Ginkas), Moskva Noorsooteater. Katerina Ivanovna — Oksana Mõssina.

"Mulle on tähtis tungida läbi kirjuta­ teliselt ei aplodeeritud. Kaasa võtsid sealt uue tud teksti ja lavatinglikkuse teieni nii, et tun­ nägemise inimeseks olemisest. Grotowski la­ netaksite sekundi jooksul reaalsust, tunnetak­ vastuses kasutati osaliselt Dostojevski teksti. site toimuvat üksüheselt, ilma kunsti juures­ Aru ma sellest ei saanud ja ometi tundsin muu oluta," ütleb kavalehel Kama Ginkas. hulgas ka ehtsa Dostojevski juuresolekut. (Il­ Rähesoo kirjutab kohtumisest ürgse, lusioon? Järelkujutlus?) Sellevastu pärast ähvardava ja tundmatuga. Nii see tõesti oli. Ginkase etendust kujutlesin tundvat vere lõh­ Minul pärineb tugevaim ürgse kogemus na. Vist päris loomulik, rituaale on läbi aega­ Grotowski lavastusest "Apocalypsis cum de olnud nii veriseid kui ka veretuid. figuris" (1972). Aga selles ürgses puudus äh­ Margot Visnap osutab oma artiklis (EE vardav ja tundmatu. See ürgne osutus seda­ 11.1 2001) näitlejanna tohutule eneseandmise- võrd äratuntavaks, omaseks ja turvaliseks, et le, mis püsib usul endasse ja oma lavarolli. On pärast etendust Wroclawi tänaval kõndides kirjutatud, mida selline eneseandmine, pidev tundsin end sattunud olevat ülesmukitud, piiril viibimine näitlejale maksab. Avignoni fes­ portfellidega ahvide maailma. Niivõrd koo­ tivalil (1997) esitati lavastust vaimustunud ris see etendus taju puhtaks arenenud tsivili­ prantslastele kümme korda. Et seda poolteise­ satsiooni aksessuaaridest. Grotowski nagu tunnist etendust lõpuni mängida, pidi näitle­ Ginkaski kasutas mõistet "jäägitu eneseand- janna mõne sekundi kõigest välja lülitatuna mine", aga kunsti kaitsev loor tema teatris põrandal lamama, puhkama, jõudu koguma. minu jaoks ei rebenenud. Sealgi ei loodud Ginkas, kes ise Moskva haiglas viibis, olevat publikule mugavat äraolemist plüüsist tugi­ andnud puhkamiseks loa. Pärast kuuendat toolis: istusime mitmekesi külg külje kõrval etendust kaotas Oksana Mõssina hääle ja iga kitsal puupingil ja nägime inimese elust asju, järgmise etenduse eel aitas ooperilauljannast mida teatris nägema polnud harjunud. Ela­ kolleeg tal selle spetsiaalsete harjutustega väl­ mise äärmist intensiivsust ja füsioloogilist ole­ ja meelitada, kuigi prantsuse arst oli rääkimise must ei ilmutatud füsioloogilise, vaid kunsti­ keelanud. (Natalja Kolesnikova. "K. I." Proven- lise (kunstliku?) ehtsusega. Mui pole hinnan­ ce'is. 'Teatralnaja Žizn" 1998, nr 1.) gut. Mõlemad etendused lummasid mind vä­ Oksana Mõssina ütleb Natalja Kolesni- hemalt hetkiti. Grotowski etendustel põhimõt­ kovale ise, et kõige rohkem armastab ta lavas- 20 tajat selle eest, et saab mängida seda, mida kelle Ginkas oma Soome-lavastusest Mosk­ tunneb, teha, mida tahab. Et loomus peab sel­ vasse tõi. Kahes keeles mängimine olevat ak- les etenduses vedama näitlejat. Koik misan­ tualiseerinud etendusi. See olevat suurepära­ stseenid pole fikseeritud. Mängus peab ole­ selt vastanud Venemaa tollasele tragikoomi­ ma õhku, kergust, lennukust. Lavastusse ongi lisele kultuurisituatsioonile, kus keegi mitte mõeldud esialgne mõistmatus näitleja ja pub­ millestki ega kellestki aru ei saanud. Ja kus liku vahel. Küsimus on selles, kas vaataja võ­ kõik räägitu tuli käsi-jalgu appi võttes üle se­ tab mängureeglid vastu või mitte. Avignonis letada. Tõlgiks Raskolnikovile oli Porfiri oli tõlge (20% ulatuses) muidugi prantsuskeel­ (V Gvozditski) — kloun ja kurat, kes sundis ne. Näitleja väidab, et nendega, kes sõna-sõ- Raskolnikovi palvetama laes rippuva tühja nalt tekstist aru ei saanud, oli emotsionaalne pange poole. Selles lavastuses raiuti lõpuks side isegi tugevam. Et kontakti ei püütudki kapsapäid ja kummarduseks mängiti valssi, saavutada eelkõige sõnade kaudu. mille saatel oli laval keerelnud liiakasuvõtjast Keelebarjääri puhul muutuvad kõik vanaeide nägemus, kirves peas. "Must ärritajad teravamaks, elusamaks. Lõpptule­ kapustnik", ent saali tulvab, nagu ütleb krii­ musena töötab situatsioon etenduse kasuks, tik, võimas eituse energia. Mõnusakese, ligi­ kommenteerib kriitik. Tallinnas mängitud lähedase, lobiseva nõukogude teatri eitus, etendused näisid seda tähelepanekut kinni­ milles näeb Dostojevski ülestõusmist. (Alek­ tavat. Nii vene kui ka inglise keele oskaja jaoks sandr Železtsov. Vabandage, nagu fööniks. hakkasid kakskeelsed tekstikordused isegi "Teatralnaja Žizn" 1992, nr 5.) pisut tüütama. On ju teada asi, et tundmatu "Mängime "Kuritööd"" on päranda­ keel ja sõna parajas annuses suurendab tõl- nud oma kujunduse "K. I-le". Ka seal toimu­ gendusvabadust ja toimuva salapära. Mõssina sid "mängud valges toas". Aga siis oli selles ütlebki, et välismaal on olnud publiku reakt­ toas — remont. Pintslid, laest rippuvad pan­ sioon üldiselt emotsionaalsem kui Venemaal. ged, remondipraht. Normaalne nõukogude Kama Ginkas, kelle esialgne lavasta- bardakk. Ja nurgas kanderaamil midagi riide- jakarjäär Leningradis ei õnnestunud, lahkus kuhja all. Moskvasse ja naasis sealt külalisena juba oma­ Kriitika ei olnud "Kuritöö" suhtes üks­ nimelisele festivalile 1991. aastal Peterburi, meelne. Mingi Peterburi etendus olevat läbi kus mängiti ka Dostojevski-ainelist "Mängi­ kukkunud. Aga vaimustunuid paistab olevat me "Kuritööd"". Raskolnikovi kehastas sel­ les rootsikeelne soome näitleja Markus Grott,

"K. I. "Kuritööst" Stseen lavastusest. Priit Grepi fotod

21 olnud rohkem kui protestivalt šokeerituid. elusarnasuse primaati eitav vorm, mis vastaks Lähedust Dostojevskile on nähtud lavastuse teravale ja individuaalsele sisule—, seda pole paljuhäälsuses (viide Bahtinile) ja aktuaalsu­ praegu kellelegi vaja. On saabunud uus, väi­ ses, mis vältis argitasandit. Lavastusse oli kät­ kekodanike aeg (pudukaupmeeste aeg, öel­ ketud, nagu kirjutab G. Holodova ("Teatr" dakse Nüganeni "Kolmes musketäris"). 1992, nr 1) teatud intellektuaalne programm, Küsimus: kas orientatsioon lavalisele mis pööras enda kasuks saali-lavaruumi kok­ hüperrealismile, mateeriale, esemelisus, konk­ kusurutuse, kindlustades nii näitleja ja publi­ reetsus nõuab etenduse lõpul irratsionaalset ku vahelise võõrituse kui ka etenduse piir­ väljapääsu? Vastus: kindlasti. See juhtub, kui joonte ähmasuse. Tsiteerides teisi kriitikuid, kangelanna "K. I-s" taob lakke. See on minu leiab Holodova üllatumiseks mitmeid põhju­ karje. "Kas tõesti ei ole võimalik väljuda pii­ si. Näiteks osutab ta Natalja Krõmovale, keda ridest, kas tõesti on elu vaid ninanuuskami­ hämmastavat see, kui kergelt, ilma pingutu­ ne, paarimine; üks armastab, teine sureb. Kas seta võib muuta ülimalt keerulise romaani tõesti see ongi kõik..." sundimatuks teatrimänguks. "Teatralnaja Žizn" 1998, nr 4 sisaldab "Mängime "Kuritööd"" on nägemata, peatüki Kama Ginkase "kirjutamata raama­ aga "K. I." puhul mõjuvad eriliselt ülemine­ tust" "Näitleja (artisti) patoloogia". Selles on kud mängult tõelisusele ja vastupidi. Ajakir­ peamiselt juttu lavastaja ja näitleja suhetest, jas "Peterburgski TeatralnõiŽurnal" (1999, nr mida Ginkas võrdleb mehe ja naise vahekor­ 17, lk 127—131) küsib Ljubov Oves Kama raga. Lavastaja on alati mees, näitleja naine, Ginkaselt, kui tähtis on talle olla piiril. On see olenemata sugupoolest. See, mis toimub näit­ sisemine vajadus või kunstiline võte? Ginkas leja ja lavastaja vahel, on — armuakt, armu­ vastab, et elu on selline vigur, mida ei tohi mäng. ainult tõsiselt tajuda. Et kui teda niiviisi võt­ Juttu on selles kirjatükis ka vene näit­ ta, hakkab ta sinuga mängima. Elu on oota­ leja loomusest: vene näitlejal on vajadus laval matu. Paistab, et oleme tabanud ta süngeima endast kõik anda. Kui ta seda ei tee, tunneb ta sügavuse, aga järsku viskab ta välja vembu, end halvasti. Näiteks toob Ginkas Oksana kergemeelse, kankaanliku, offenbachliku Mõssina K. I. rollis. See on harvaesinev, väga vembu ja tavaliselt ikka inimesele, kes tantsi­ raske osa, mis nõuab nii sisemiselt kui ka teh­ da ei oska... Küsimus: oled öelnud, et sulle niliselt harukordset eneseandmist. Etendus meeldib mängida vaatajaga, teda mõjutada. kestab poolteist tundi. See on väga pikk aeg, Kas lavastused "Kuritöö", "K. \.", "Dekabris­ kui arvestada enesekulutust, mida nõuab roll. tide hukkamine" ei sisalda režiipartituuris Nii näitleja mängu kui ka tegelase olemus seis­ vaataja rõhumise elementi, teatavat agressiiv­ neb küsimuses, kuidas vabaneda piinast, mida sust tema suhtes? Vastus: korrigeerin. Üks asi põhjustab mehe äsjane surm, omaenese sur­ on jõuga sundimine, enda pealesurumine, tei­ mahirm, läheneva katastroofi ettenägemine, ne asi — mäng vaatajaga. Rõhuda vaatajat on teadmine, et sinu lahkumisega ei lõpe mida­ koletu, ebaprofessionaalne. Vaatajaga mängi­ da, olla temaga teravates, võib-olla isegi ag­ gi: lapsed on samuti hukkumisele määratud. ressiivsetes suhetes, provotseerida teda — see Kuidas vabaneda sellest, mis jäise kivikama- kõik ongi minu töö... Intervjueerija küsib eda­ kana rõhub südant. Etendus on nii üles ehita­ si: kas vaataja ei tunne end etendustel vahel tud, et kuni lõpuni püüab K. I. vältida katast­ ebamugavalt? — Võib juhtuda, vastab Ginkas. roofi nägemist; püüab ennast sellest eemale Tähendab, eksiti, kui valiti vaatamiseks minu hoida, sellest läbi murda, seda välja sülitada, lavastus. See on hingeline striptiis. Võtan en­ välja karjuda, välja hingata — sellest lahti saa­ nast paljaks ja ootan teilt sedasama. Teie tuli­ da... Aga see ei õnnestu ega õnnestu. Ja siis te minu, mitte mina teie juurde... See, mida langeb ülevalt redel. K. I. ronib redelit mööda meie teeme, ei käi mitte ainult meie, vaid ka üles ja hakkab taguma vastu lage: "See olen teie kohta. Vaatajal on ebamugav, ta tahaks olla mina. Laske mind, laske mind lõpuks!" Nüüd olukorra peremees. Muidugi, ta on peremees, on ta vaba. Tolles teises maailmas ei tunne ta aga mitte alati. See ongi inimese õige enese­ enam mingit muret. Koik. tunne maailmas. Kui näitlejanna pole mingil põhjusel saanud ennast välja karjuda, puhastuda, läbi Mõned viimased aastad tundvat murda, nutab ta pärast etendust poolhüstee- Ginkas ennast monstrumina, dinosaurusena, rilisi pisaraid. Siis ütlen: oled töötanud hal­ fossiilina, keda pole enam kellelegi vaja. Koik vasti. Sest näitleja peab andma endast kõik. see, mis olevat vajalik, nagu tema põlvkon­ Kui nii juhtub, saabub hüsteeria ja väsimuse nale tõestati — pihtimuslik motiiv, režissööri asemel imeline kergus, raugus, nagu pärast isiksusest kõnelev mõtestatud vorm, särav, head seksi: jaa, natuke väsisid, aga veel tun- 22 nikest pool ja suudad jälle... Nii kõneleb ei tundnud Nüganeni tipptasemega "Kuritöös Kama Ginkas. ja karistuses" selle ühe maailmakirjanduse Ilmselt saab Ginkas näitlejalt kätte, võimsama teose sünget külgetõmbejõudu (SL mida tahab, mida kujutleb. Sellise näitemän­ 23. IV 1999). Ent Dostojevski "koletised" ja gu kohta on öeldud ka — dopinguteater. "kaunitarid" veetlevad ju endiselt, neid an­ Ginkase lavastus andis teatrivõimaluste suh­ nab naudinguga mängida ja vaadata? tes jälle ühed uued silmad. Kuluaarivestlus­ Intervjuus Sven Karjale (PM 23. IV tes aga märkasin teatavat väsimust agressiiv­ 1999) märgib Peeter Torop, et Nüganeni lavas­ sest kujundikeelest. Kuulsin isegi vaidlust tee­ tuses oli Marmeladovi peiede stseen välja mal: kas Nekrošius on eilne või tänane päev. mängitud kui dostojevskilik sündmus. Auto­ Aga Dostojevski? Miks lavastatakse riteetsele Dostojevski uurijale meeldis väga sellel argipäeva materiaalsusse sukelduval ajal Epp Eespäeva Jekaterina Marmeladova, meel­ nii innukalt Dostojevskit? Kirglikku ja vähem dis tema (põhjendatud) kõikumine ühest äär­ kirglikku, karjatavat ja mõtisklevat, sentimen­ musest teise, juurtetus, maa ja taeva vahel ole­ taalset ja sentimentideta Dostojevskit? mine. Ginkase lavastuses on tunnete diapasoon väga Miks just see stseen romaanist mõjus lai, ehkki näitleja ei mängi varjundipeenelt, nii maagilisena ka laval, miks just sellest stsee­ vaid elab oma poolhullus, väljapääsu otsivas nist kasvatas Kama Ginkas terve lavastuse? kirglikkuses nagu ühe hingetõmbega. Lasku­ Ons väljapääsmatuse hüsteeria ja surm kui des kõrgelt, mänglevaltki toonilt süngesse pääsemine ainus asi, mis veenab kõigil aega­ tundesügavusse ja tagasi, kahestudes nor­ del? maalsuse ja ebanormaalsuse stiihias. Ja siiski ei lakka hüsteeria ei lastega koos kerjusmun- ki kehastades, nendega peiede rituaali täites või iseennast tänavarentslisse viiuldades. Ja­ lutu tüdruku nööri otsas saalist välja vedami­ ne, poisi poolpaljaks kiskumine ja klobimine, lastega koos küünalde süütamine selles ain­ Kirjandust: sas pesemata teeklaasis võis mõjuda, aga te­ Sven Karja. Nüganen eelistab üht peegeldust teise­ gelikult oli selles rohkem melodraamat, kui le. (Intervjuu Peeter Toropiga). "Postimees" 23. IV Dostojevski endale kunagi on lubanud. (Vla­ 1999. dimir Nabokov on Dostojevskit neis asjus küll Sven Karja ja Madis Kolk. Talveöö pöörises. "Sirp" kõvasti sarjanud.) Sürrealistlik lõpp redeliga 12. I 2001. viis võõritava mängu juurde tagasi ja jättis Valle-Sten Maiste. Elmo Nüganeni "Kuritöö ja ka­ mulje tarbetust ülerääkimisest (või nagu üt­ ristus". "Sõnumileht" 23. IV 1999. leb Madis Kolk "Sirbis": võib mõjuda nii ba­ Jaak Rähesoo. Mäng piiril. "Sirp" 5.1 2001. Margot Visnap. Pealt kuldpruun, sisult veel toores. naalsuse kui ka vastupidi — teise vindi pea- "Eesti Ekspress" 11.1 2001. lekeeramisena). Aga näitlejanna kogu eelnev Кама Гинкас. Патология артиста. «Театральная mäng oli olnud nii võimas, et see väike "tsir­ жизнь» 1998. №4, с 2—5. kus" enam midagi ei muutnud. See, mida la­ Маркус Гротт: «Когда я приехал сюда, мир vastaja tähtsaks pidas — ka ahistatuse ja Достоевского превратился для меня из фантазии в maadligi surutuse tunne, esiteks tahtmine действительность.» [Интервью]. «Театр» 1992, № 1, pageda ja siis võimatus seda teha —, oli juba с 54—59. Александр Жслсзцов. Как, извините, феникс! kätte saadud. Ei mingit halastust, lunastust või «Театральная жизнь» 1992, № 5, с 3. "hingelist ülestõusmist", nagu ütles vene krii­ Наталья Колесова. «К. И.» в Провансе. «Театральная tik ka "Kuritöö" puhul. жизнь» 1998, № I, с 9—11. Любовь Овэс. Как поживаешь, Кама? «Петербургский Ja ikkagi: milleks meile täna Dosto­ театральный журнал» 1999, № 17, с 2—5. jevski? Ginkase "ära siit!" näib kontseptsioo­ Г. Холодова. Тяга к Достоевскому. «Театр» 1992, nina sama hüsteeriline kui tema Katerina № 1, с 48—53. Marmeladova. Et (süü) kannatuse ja lunastu­ se sõnum ka Nüganeni suurepärases lavastu­ ses silmatorkavalt ei kõla, on nähtavasti aja märk. Markus Grott ("Teatr" 1992, nr 1) on võrrelnud Dostojevskit narkootikumiga, mis sõltuvuse tekitab. Loen tänulikult teise noore inimese, Valle-Sten Maiste väidet, et ta on ol­ nud andunud Dostojevski-lugeja ja et temagi 23 MIDA JÄTAME MAHA EELMISSE AASTATUHANDESSE EESTI TEATRIST? Vestlevad Kadi Herkül, Sven Karja, Margus Kastcrpalu, Madis Kolk, Gerda Kordemets, Jaanus Kidli, Andres Laasik, Pille-Riin Purje ja Margot Visnap.

Margot Visnap: Esiteks peaks pisut on ikka väga õigustatud "vead maha arvatud, avama tagamaid, miks ja kuidas vestlusring mängiti päris hästi"-stiilis kirjatükid? Pigem ajakirja jõudis. Mõne aastaga oleme jõudnud võiks leheruumi kulutada nii, et oleks võima­ ajakirjanduses olukorda, kus on kokku kui­ lik olulise lavastuse juurde tagasi pöörduda. vanud vaba pind, kus teatrikriitikud võiksid Ühtlasi tekiks võimalus kirjutajate dispuu­ oma arvamuste-hinnangutega üles astuda, diks, mis praegu täiesti kadunud. rääkimata tendentside määratlemisest, dialoo­ Pille-Riin Purje: Arvan, et võimalust gist või poleemikast. Kaks päevalehte pühen­ mööda võiks kajastada ka kesisemaid lavas­ davad teatrile enamasti uudisväärtusega esi- tusi, kui nad tekitavad probleemseid mõtteid etendusretsensioone, sedagi üpris pealinna- — alati pole aus ka see mäng, et vaikus on keskselt. Ainsaks terviklikuks arvamuste ko­ ilmekaim hinnang. gumiks, millest võib ka arutelu või poleemi­ Margus Kasterpalu: Olen vist pisut kat välja lugeda on TMK teatriankeet. Pisut ketserlikul seisukohal, aga asi, mis mulle teatri on leevendanud üldistavate tekstide vähesust juures meeldib, ongi just see, et ta on ainuke­ "Sirbis" ja TMKs avaldatud eksperthinnan­ se hetke kunst. Ma ei arva, et jooksvat kriiti­ gud teatrite kohta. Seekordne vestlusring üri­ kat kirjutav inimene peaks üritama silmas pi­ tabki seda vaakumit pisut täita. dada, et küllalt suure tõenäosusega on tema Veel tasuks märkida, et infotehnoloogia ajas­ muljend viiekümne aasta pärast ainus kirja­ tusse jõudnult pakume seekord välja n-õ vir­ lik allikas, mille järgi teatriloolased lavastuse tuaalse vestlusringi, mis mõneti piirab vestle­ kohta midagi oletama hakkavad. Neil teksti­ jate arvu. Nimelt osalevad mõttevahetuses del, mida me (üldjuhul) päevalehtedes aval­ need, kel hetkel on võimalik elektroonilisel dame, on teine funktsioon. Ma ei väidagi, et teel üksteisega suhelda. Mis ei tähenda, et me me arvustajaina seda alati silmas pidada suu­ vanema põlvkonna kriitikuid tahaks mõtte­ daksime, kuid kiirelt kirjutatud esietenduse- vahetusest välja jätta. Teisisõnu lubab ajakirja mulje peaks olema ikkagi suunatud potent­ toimetus, et siinsele vestlusringile tuleb ka siaalsele vaatajale, mitte üritama samaaegselt järg, kus sõna saavad vanemad tegijad. Ja kah­ täita adekvaatse tagasiside rolli, mida meilt juks ei soostunud seekord osalema Valle-Sten ootavad (võib-olla enam ei oota ka) tegijad. Maiste, kelle hinnangud kindlasti järgnevaid Olen seda meelt, et esietenduse mulje üleskir­ mõtteid rikastanuks. jutamise puhul saab mu positsioon olla sama­ Sven Karja: Selge see, et viie-kuue aas­ laadne, kui näiteks lavastaja või peategelase­ ta tagune olukord, mil kümnete lehtede kul- ga esietenduse-eelset intervjuud tehes — ja see tuurikülgedel laiutasid leheküljesuurused ei ole kriitiku, vaid uudishimuliku teatrisöb- teatrilood, ei ole niipea tagasi tulemas ja päe­ ra (rõhk sõnal "sõber") positsioon. Kriitik ei valehtede kultuurikülgedele ilmunud reklaam pea sõber (ega ka vaenlane) olema, sest tema ei ilmuta kokkutõmbumismärke. Ega muud, meetodiks on analüüs. Kui on. Sama käib ka kui et tuleb olemasolevat pinda võimalikult n-ö hooajaülevaadete kohta. Nii praegune mõistlikult kasutada. Seejuures tahaks kultuu­ vestlusring kui ka TMK ankeet küll fikseeri­ ritoimetajatele soovida enamat loominguli­ vad mingi inimkogumi arvamused, aga kui sust: praegu saavad kõik lavastused, kuhu sellega ei kaasne põhjalikku analüüsi, on asja kirjutaja kohale sõidab, kajastuse "ühe kaalu­ kasutegur minimaalne. ga", 3000 tähemärki ülejärgmisel päeval, ja siis Muidugi on selge, et sellega ei saa hakkama on rahu igaveseks majas. Aga on siis tingima­ igaüks ja parimadki meist mitte poole pärast­ ta vaja tulekustutamist mängida ja "kultuuri­ lõunaga, nagu see asi tavaliselt kujuneb. Nii uudise kajastamise" eest punkte koguda? La­ oleks üheks võimaluseks siduda kohustus kir­ vastused on sisult ju väga erikaalulised; kui jutada korraliku magistritöö kvaliteediga kä­ tegu on tõesti lihtsalt leige lavatäitega, kas siis sitlus õigusega valida lavastused iga kahe aas- 24 ta järel toimuvale draamafestivalile. Madis filmi kaadreid Shanghai hommikustelt täna­ Kolk, kes praegu seda austavat koormat kan­ vatelt kuuekümnendatel aastatel, kui ühesu­ nab, on kahtlemata võimeline oma valikuid gustes sinistes hõlstides inimesed sõitsid jalg­ nii põhjendama, et sellest eesti teatri kogupilt ratastega sotsialismi ehitama. Ühetaolisusest kenasti välkvalgustet saab. Kui sinna lisada on astutud pikk samm mitmekesisuse poole. ka sama perioodi retseptsiooni analüüs ja sta­ Margot Visnap: Kui lugeda mõnin­ tistika ja vahest veel midagi, oleks vajaliku gaid Valle-Sten Maiste mõtteavaldusi, jääb kaaluga tekstid festivaliaegse TMK erinumb­ mulje, nagu sörgiks eesti teater hetkel teiste ri jaoks sama hästi kui olemas. Sellisel asjal kunstivaldkondade sabas. Esmajoones on oleks ehk mõtet ka tõesti igaviku (kaduviku Maiste võrrelnud teatrit kirjandusega, aga vist vastand) seisukohast. ka kunsti- ja muusikaeluga, filmiga. Mina ei Margot Visnap: Kui meenutada aas­ suuda nii radikaalse seisukohaga nõustuda. tatuhande lõppu, haarates mõtteliselt tagasi Andres Laasik: Maistel on selles mõt­ kahte viimasesse aastasse (1999 ja 2000), siis tes õigus, et teatril jääb puudu kollektiivsest ühest küljest on teatripilt olnud mitmekesine, väest. Ei ole koos uusi värskeid tulijaid ja te­ samas mitte nii särav, kui lootnuks. Tundub, gijaid. Nagu on näiteks kirjanduses. Kirjan­ nagu oleks tippude tippe vähem ning suures­ duses on ühte patta pandud täiesti eri sorti ti laiutab kas korralik, keskpärane või kehv uusi tegijaid ja kõik on sellest võitnud. Teat­ teater. Seda kinnitas ju ka viimane teatrian- ris, kus peaks olema soodus pind kollektiiv­ keet, mis käsitles hooaega 1999/2000, kus 27 seks väeks, pole midagi sellist juhtunud. Soiu- kriitikut tõstsid "parima" pulgale 32 lavastust. me siiamaani Toomingast ja Hermakülast. Kas see kõneleb taseme ühtlustumisest, aga Pole olemas midagi suurt, mis väljuks ühe mis suunas siis? suure teatrimehe raamidest. Praegu on eba­ Gerda Kordemets: Minu jaoks on head huvitav nikitsemise aeg. Kahjuks. teatrit selles mõttes juba isegi liiga palju, et Madis Kolk: Asi algab suhtumisest ja üha pikemaks venib nimekiri, mida eeldata­ seetõttu on Maiste võrdlus igati adekvaatne vasti peaks, aga ei jõua vaadata. Samas, teat- (vaieldav nii või teisiti). Üldpildi säravus on rireformi kuulutavaid ehk teatri alustalasid kahtlase kujundiväärtusega mõiste ja keegi raputavaid lavastusi tõesti ei meenu. Nii et ei kahtle, et uus hooaeg on enesega kaasa too­ milleski on neil, kes kurdavad, et pole miskit nud päris korralikke lavastusi, ennekõike uut siin teatris, õiguski. Ent samas on mõne näib, et värskete tuultena võetakse uuema viimase aastaga palju rohkem tulnud väga dramaturgia lavalejöudmist, kuid millised head teatrit. Mitte kõva keskmist, vaid stabiil­ esteetilised murrangud sellega on kaasne­ selt head. Mis mõnikord suudab ka üllatada. nud? On see kuidagi muutnud kriitik- ja Pille-Riin Purje: Üldmulje tundub, praktikkonna suhtumist teatrisse kui mis­ jah, säratum — aga võib-olla oleme ka ise aja- siooni? Haavatavus ja enesekaitsevajadus on omaselt süvenemissuutmatumad? See aeg on tajuvõime sedavõrd blokeerinud, et õnnes­ vist möödas, kui oli mahti-võimalust üht la­ tava värske õhu sõõmuna armastatakse täien­ vastust kolm või üheksa korda vaadata. Aga dada nimekirja Tätte "Ristumise" lavalooga ainsa vaatamisega kristalliseerub ainult abso­ välisteatrites, kuid see, kui keegi kas või teo­ luutne sündmuslavastus, mis ka esietendu­ reetiliselt võib-olla ekslikultki meie sisimat seks n-ö valmis on. Rohkem on neid, mis are- teatrimina torgib, kuulutatakse surnult sün­ nevad-täiustuvad (näiteks Elmo Nüganeni dinuks. "Hamlet"). Sellega haakub ka jutt Toomingast ja Jaanus Kulli: Ei jagaks Margoti varja­ Hermakülast soigumisest. On ju ometi selge, tud pessimismi. See, et kriitikud TMK ankee­ et juba ammu soiutakse neist vastandmärgili­ dis seadsid esiritta 32 lavastust, on siiski hea selt ja ajastuga seonduval teatriloolisusel pole märk ja näitab pigem taseme ühtlustumist. nende fenomeniga vähimatki pistmist. Pigem Hooaeg 1999/2000 oli minu arvates üle kesk­ tuleks mõtestada tollase teatripärandi lavavä- mise. Ei mäleta vähemasti viimasel kümnel liseid toimemehhanisme ja püüda selgitada aastal, et keegi oleks öelnud: vaat kus nüüd teoreetikute-praktikute ühistöös selle ekviva- oli hooaeg! Üle oma varju (teatrite ja näitleja­ lente tänapäeva seisukohalt. Vastasel korral te arvu ning rahvaarvu suhe!) ikka ei hüppa. jäämegi seda perioodi interpreteerima läbipõ­ Kui me läheme Londonisse ja vaatame ära viis lenud geeniuste põlvkonnana ning sotsiaalse ülihead lavastust, siis kas me teame, mituküm­ teravuse otsinguil alandume Turkka tallalak- mend (mitusada) teatrit või truppi ei kanna­ kujaiks, tegemata vahet, kus ihaleme olmena- taks üldse mingit kriitikat? turalismi, kus analüüsi, kus religioosset kir­ Andres Laasik: Teatrid on muutunud gastust, kus esteetilist gurmaanlust. eripalgelisemaks. Nii palju kui see repertuaa­ Kadi Herkül: Mina tahaksin aru saa­ riteatri vormi sees võimalik. Võrrelgem lähi­ da noorte vihaste meeste n-ö positiivsest prog­ minevikuga. Eesti teater viis, kümme ja viis­ rammist: see, mis on praegu eesti lavadel, ei teist aastat tagasi võis olla tore asi, kuid mi­ ole see õige, elus ja kaasaegne teater; aga — dagi tuletas tervikpildis meelde dokumentaal­ missugune too õige ja kaasaegne välja näeb? 25 Jaanus Kulli: Mina tahaksin noorte mida teie jutlustate, ei eksisteeri, kuid kas kee­ vihaste meeste programmist esiteks üldse aru gi võttis Undilt sellega võimaluse olla tõsiselt saada. Alles siis hakkaksin positiivsust otsi­ võetav ja muutuda järgmisele põlvkonnale ma. Aga küllap on see minu vaimu piiratus, koguni guruks. Usun, et nii, nagu tuntakse et olles lugenud kunagi Valle-Sten Maiste või alati ära hea ja rikas teater, sõltumata maitse- ka Andrus Laansalu programmilisi kirjutisi, eelistustest, nii on ka kriitikas. pole mõhkugi aru saanud. Ka mitte pärast Küsimus, kas teatrist on võimalik kirjutada teistkordset lugemist. teoreetiliselt, annab kõnevooru edasi küsimu­ Praegu tundub, et tandem töötab suures osas sele, kas näitlejaist rääkiv kriitik kirjutab alati selliselt, et Valle-Sten töötab välja teooria, mida praktiliselt ja sisuliselt? Ideaalis peaksid need Andrus Laansalu Tartu Teatrilaboris ellu ju ühenduses olema, kuid kui konkreetsete püüab viia. Labori avamine Laansalu kunst- kriitikute kaupa toimub liikumine äärmusi tööga ei olnud paraku just väga muljet aval­ pidi, on see ometi parem, kui üldse mitte lii­ dav. kuda, mõelda ja "kaasa tunda". Kriitik pole Pille-Riin Purje: Mina ei hakkagi aru ainult koer karavani suhtes, vaid ka teoree­ saama, kuidas on võimalik teatrist kirjutada tik, mõtleja ja miks mitte väsinud karavanile nii teoreetiliselt, et näitleja nimigi kirjatükki oaasi kättenäitaja. ei mahu, hea kui on pildiallkirjas. Viimane Margus Kasterpalu: Mu keemiaõpeta­ näide, mis mind vihastas, oli V.-S. Maiste lugu ja, kes juhendas ka tollal tegutsenud Haapsa­ Schaefferi "Siinseal" ajendil. Targalt ja teoree­ lu I Keskkooli näidismuusikateatrit "Pöial­ tiliselt saab vabalt kirjutada üldse ilma teat­ poiss", armastas ikka öelda, et kes oskab, teeb risse minematagi. ise, kes ei oska, õpetab teisi. Eks see ole tõsi Gerda Kordemets: Minu meelest on küll, et kui Laansalu veel kriitik oli, teadis ta see poseerimine, mida Valle-Sten ja veel mõ­ üsna täpselt, kuidas tänapäeval teatrit tege­ ned noored vahel veergudel teevad. Või ka ma peaks. Mui on väga hea meel, et ta praegu Andrus Laansalu oma uut tüüpi teatris. Esi­ seda praktiliselt järele proovida saab — mitte teks, julgen vastu vaielda sellele, et meil on just paljud kriitikud (vähemalt meil siin) ei ole n-ö esirinnas ainult kirjandus. Värske "Ülbe­ söandanud võtta seda riski, mis kritiseerijast te üheksakümnendate" kogumik on näide sel­ kritiseeritavaks saamisega kaasas käib. Minu lest, et igatsetud uus on kunstiellu tulles juba jaoks ei olnud Teatrilabori "Silmatera"-nime- natuke väsinud. Kui nüüd mõelda, et millal lises esimeses katses midagi, mis käsiks asja see kõik jõudis olla? Alles sõimati lehtedes kui absoluutselt lootusetu nüüd kohe aia taha valjuhäälselt nii kunsti kui ka kunstikriitikat. visata. Isegi parimatel meie lavastajaist ei õn­ Ja tegijaiks — tõsises mõttes —jäävad lõpuks nestu kõik tööd ühtviisi silmipimestavalt. Nii ikka need mõned üksikud nimed (Soans, et ootame ikkagi veel. Isegi kui Laansalu teat­ Härm, Kurg, Laanemets, Kiwa). Ja see tule­ rist saja aasta pärast midagi rohkem alles ei neb nende intelligentsusest, süvenemis-ja are- ole kui tekstid, mida ta enne ja pärast seda nemisvõimest, mitte aga mingi abstraktse uue kirjutas, on seda rohkem, kui see, mida jäta­ kuulutamisest. Aga see, mis on toimunud vad meile need tunnustet lavastajad, kelle kunstis või kirjanduses, ei pea ilmtingimata puhul, nagu Kadi kirjutab, "kriitika ja üldine otseselt peegelduma teistes kultuurivaldkon­ teatriarvamus juba mitu-setu aastat tõdeb, et dades, kuigi võiks. Mida teatrile ette heide­ ei tule sealt midagi". Aga kes muudkui lavas­ takse ja mis siingi juba jutuks tuli, on see, et tavad ja lavastavad. tegelikult elab eesti teater praegu natuke liiga Margot Visnap: Repertuaari mõttes heaolulist ja turvalist elu. See väljendub nii näib pilt elustuvat. Teater tundub olevat üle ühtlustuvas lavastuslaadis kui ka lõppkokku­ saamas krambist suhestuda värske draama­ võttes repertuaarivalikus. loominguga. Mõjub rõõmustavalt, et juba on Madis Kolk: Olemata küll ise eriti vi­ suhteliselt väike kaal lõbustaval bulvariko- hane, ei saa ma siiski aru umbtõmblusest möödial. Harvemaks on jäänud ka otsusi võt­ "noorte vihaste kriitikute"suhtes. Heites ette ta lavastamiseks kord juba kas enda või kelle­ positiivse programmi puudumist, tuleks kü­ gi teise äratehtut. Loomulikult tasub head sida, milline on siis see vanemate kriitikute näidendit uuesti lavastada, aga mulle tundus positiivne programm. Kuna paremat pole, läh­ selline valik viitavat pigem mõttelaiskusele. tuvad ju mõlemad pooled olemasolevast teat­ Viimaste aastate eesti teatri autorite nimistu rist, ning kui üks piirdub eitusliku virisemi­ on ju päris uhke. T. Bernhard, R. Vitrac, sega teemal, kuidas üks või teine asi ei teos­ T. Stoppard, L. Lunari, C. Churchill, tunud, nii nagu peaks (!?), seega leierdatud D. H. Hwang, N. Silver, M. McDonagh, kujund "oma pisuhännast", ja teine kõneleb B. Friel, P. O. Enquist, О. Muhhina, P. Marber, sellest, et teatri ülesanne ja võimalused toimu­ A. Ibsen, С. McPherson jt. vaga suhestuda seisnevad üldse mingites Gerda Kordemets: Kas ei mõju seegi muudes lähenemistes, kummal siis puudub rivi hästi turvaliselt, hea dramaturgia muster- positiivne programm? Mõnikümmend aastat nimekirjana? Värske tuuleke oli minu meelest tagasi ütles ka Panso Undile, et sellist teatrit, nii näidendina kui ka lavastusena "Põhhjas". 26 Muidugi on mul iiri fännina hea meel puudumises pole süüdi ka omaenda väga ilu­ McDonagh' üle, kuid temagi paistaks paremi­ sa naba uurimine. Kindlasti on Eestis tugevad ni silma, kui ümberringi oleks natuke ka hoo­ teatritraditsioonid ja meie lavakunstikool on pis teistmoodi teatrit. Intrigeerivat või irritee­ hea kool. Ja jätkab kõige paremas mõttes rivat. Millest ma veel puudust tunnen, on see, Panso traditsioone. Ent teid on ju palju, eri­ et vihastada pole teatris mitu aastat saanud­ nevaid vormimänge, traditsioone. Miks just ki. Aga kust ma siis tean, mis hea on? Turkkast ja CP-st sedavõrd palju räägitakse? Margot Visnap: Asi pole väga lootu­ Sest eesti teatri taustal on see midagi uut ja setu ka eesti dramaturgia poole pealt, kui 98/ erinevat. 99. hooaega ilmestas Tätte ja Kivastiku loo­ Margot Visnap: Nagu juba mainitud, ming, siis eelmist Uimani ja Kivirähi tekstid, pole väga heade lavastuste "pink" viimasel lättelt "Sild", lisaks Karusoo "SOS". Kuigi, ajal just pikk, aga neid siiski on. Ning meel­ vaadanud hiljuti Von Krahlis Turkka teost div ongi, et ka ankeedis parimaiks nimetatud "Connecting People", hakkasin hirmsat moo­ lavastuste-lavastajate ring on laienenud. Mul­ di igatsema ka meie repertuaari sotsiaalselt le pole kunagi meeldinud see, kui keegi tõs­ sama teravat, Eesti ühiskonda käsitlevat näi­ tetakse vaieldamatu liidri positsioonile (я la temängu. Undi parafraas Pedanenist ja Nügajasest). Jaanus Kulli: CP võib küll olla uhke Gerda Kordemets: Kui eestlasi on üks väljakutse, kuid kasu korras ju keegi sedasi miljon, siis ongi loogiline, et seal saab tõenäo­ kirjutama ei hakka. Kindlasti igatsetakse susteooria järgi olla kaks-kolm head lavastajat Turkka-taolist nähtust veel paljudele teatrila­ — sedagi on palju, kui mõelda näiteks Amee­ vadele. Asi aga ongi selles, et Turkka on näh­ rika vastavatele proportsioonidele. Samuti on tus. Sama palju kui Turkka on Soome enfant meil paremini kui näiteks Venemaal, sest meil terrible, kelle koht mõne kalli kaimu arvates on noor lavastaja ka bioloogiliselt noor, mitte on hullumajas trellide taga, on ta ühiskonna viiekümnele lähenev, nagu seal sageli. sanitarina, urbaniseerunud sipelgana Soome Usun, et lavastamisalget on teatrist ja insti­ elu väärnähtustele ja paisetele väga valusasti tutsionaalsest teatrikoolitusest väljaspool ise­ peale pissinud. Muidugi ei meeldi see palju­ gi rohkem kui näitlemisalget. Iga teater võiks dele. Isegi sellises heaoluühiskonnas, kus kor- aeg-ajalt üllatada uue tegijaga, aga eriti võiks ruptsiooniilmingud on marginaalne nähtus. sellist võimalust pakkuda Von Krahl, kus Asi on ka selles, et Turkkaks ei õpetata ei kir­ minu meelest tuleb ikkagi välja liiga vähe la­ jandusinstituudis ega lavakas. Turkkaks peab vastusi. Ometi, nagu nüüd CP puhul nägi­ sündima. Ja eks ta ikka hull ole. me, trupp on küll väike, aga võimekas. Gerda Kordemets: Mina küll pole kin­ Kadi Herkül: Aeg-ajalt paneb imesta­ del, et Eestis ollakse üldse suutelised kirjuta­ ma ka vastupidine: mõni lavastaja (olgu, neid ma sotsiaalselt teravat näitemängu. Kui ehk on päris mitu), kelle puhul kriitika ja üldine Karusoo... Minu meelest pole eestlastel seda teatriarvamus juba mitu-setu aastat tõdeb, et õiget sotsiaalset närvi. Tahame ikka rohkem ei tule sealt midagi, muudkui lavastab edasi. vaadata ja mängida näitlejaid, kirjanikke ja Ju ta siis oskab olla ühtaegu vähenõudlik ja kuningaid, nagu Andres Laasik ükskord üt­ enesekindel ja teatritele ka piisavalt mugav. les. Mida siis kriitika peaks tegema? Muudkui Mis CP-sse puutub, siis tundub mulle, et ega trampima ja tampima või vait olema? selline laad nii väga eestlaslik ole. Väikese Pille-Riin Purje: Kriitikud kiruvad, võõritusega ja heanaaberliku irooniaga on lavastaja ikka lavastab: no kui ikka publik käib meil seda küllalt kerge vastu võtta, aga kui (kesiselt tehtud kassatükkide puhul) ja kon­ kujutleda kas või sama stsenaarium Eesti olu­ kurentsi pole etemate lavastajate näol, mis see desse, hakkaks üsna paljudel vastureaktsioon kriitiku laitus siis loeb. Ja kui see kangesti tööle. Mida võib-olla just olekski vaja, aga ik­ loeks, kas ei teki siis ohtu, et nagu on kriitik­ kagi: kas leidub kirjutaja? Kui praegustest, siis konna lemmikud (?), nii tekivad ka peksupoi­ ehk Urmas Vadi mõne aasta pärast? Üldiselt sid, ja vahel ehk teenimatultki?! on meie intelligentsil üsna lõtv sotsiaalne närv, Andres Laasik: Mina küll ei taha, et mis hakkab tööle alles siis, kui nad ise töö­ minu salmikeste järgi kedagi seina äärde pan­ tuks, vaeseks vms jäävad. daks. Ega koer saagi teha muud, kui karava­ Kadi Herkül: Eks me räägigi mingil ni peale haukuda, ja kui see kijva kisub... määral sellest eesti teatri kõige üldisemast Aga lavastajate pink on lühike küll. Olemas­ hädast — kontrastide puudumisest. Keskmi­ oleva repertuaariteatrite süsteemi juures, kus ne, korralik, aga üllatab väga harva. Isegi ne­ on suhteliselt suur palgatud näitlejate hulk, gatiivses mõttes. on uuslavastuste arv tuletatav matemaatiliselt. Andres Laasik: Kas see negatiivse vä­ Alla praeguse saja ei hakka ta ka tulevikus hene üllatuslikkus ei ole seotud suure ettear- olema. Ja saja uuslavastuse jaoks aastas on vatusega? Tuttava variandi nägemine takistab lavastajate pink lühike, kuigi Lavastajate Lii­ halba teatrit nägemast halvana. du liikmete arv ütleks justkui muud. Aga ka Jaanus Kulli: Kas selles kontrastide orkestrites on kahte sorti inimesi: viiuldajaid 27 ja viiuliomanikke. Või teine näide. Kui möödunud aastal (2000) Gerda Kordemets: Peab ju olema ka tõmmati era- ja väiketeatrite enamikul raha häid keskmisi käsitöölisi, neilt ei oodata tipp­ tublisti maha, siis Von Krahl sai ilma mingi tulemusi. Hollywoodi filmide enamik on ju "võimlemiseta" 1,5 miljonit. Mui ei ole mida­ ka alla keskmise ja neid teevad režissöörid, gi Krabli vastu, eriti praeguses Turkka-eufoo- kellest pole keegi midagi kuulnud. Kui pub­ rias, aga mitu viimast aastat olid Rataskaevu lik seesuguseid lavastusi vaatab, peab neid ka tänavas ikka nigelapoolsed. olema. Jaanus Kulli: Kui sellest probleemisti­ Iseküsimus on teatud legendikultus. Et tehak­ kust on tulnud juttu näiteks Raivo Põldmaa­ se nagu mingit suurt ja alternatiivset kunsti, ga, siis loomulikult on ta kaitsnud teatri huve aga kunsti pole ollagi ja keegi ei vaata ka. Siis ja teinud seda nii veenvalt (mäletatavasti oli peab küll kriitika sekkuma ja peksma ja peks­ kõne all Linnateatri palgafondi "mahakustu- ma. Muidugi, ka kommertskäsitöölistele tu­ tamine"), et noogutad vaid nõustudes kaasa. leb ikka öelda, et hea kommerts on ka hästi Umbes sama situatsioon on olnud teiste teat- tehtud kommerts. rijuhtidega — kuulad... ja jääd neid uskuma. Margot Visnap: Kuigi Linnateatri suh­ Krahli rahastamine on olnud tõesti kõige lä­ tes on põhjust mitmeski mõttes kriitiline olla, bipaistmatum. Eriti arvestades nende viimaste võib samas jälle väita, et paari viimase aasta aastate esietenduste arvu. See temaatika oleks jooksul on oma positsiooni kõige kindlamalt väärt üht põhjalikku (majandus)artiklit, pluss hoidnud Linnateater ja Rakvere Teater — kantsler Ällikmaa selgitused. kunstiline stabiilsus ja organisatoorne sujuvus Gerda Kordemets: See kõlab ka kur­ eelkõige. Draamateatrit ja "Ugalat" on rapu­ jalt: mina kahtlustan teatrite rahastamise taga tanud vastuolud ja juhtkonnavahetused. hoopis muid aluseid, näiteks ka poliitilisi — Omaette küsimus on, kes peaks ühe või teise ma loodan, et nüüd kohtusse ei kaevata. Aga teatri loomingulist või majanduslikku õhk­ see, kuidas siduda dotatsioonid tulemustega, konda silmas pidama, nii et asi ei lõpeks pro- on keerukas probleemide võrk. Kes oleks hin­ testiallkirjade kogumise või pankrotiläheda- daja? Mida hinnataks, kas kunstilist taset se majandusliku olukorraga. (mitu meetrit seda peaks olema, et raha juur­ Gerda Kordemets: Ma arvan, et siin de saada?) või publiku hulka (kui "Krooni­ saaks küll olla tõsine teatri- (või ka laiemalt ka" lugejad kõik mingi nipiga ühe teatri juur­ kultuuriajakirjandus see tasakaalustaja. Sest de meelitada...). Mida mina ootaksin (ja ise palju on nii Draamateatri kui ka "Ugala" konf­ pole üldse patust puhas), oleks see, et kultuu­ likti taga ju ajakirjanduse küündimatus ja riajakirjandus teravamalt sekkuks, kui niisu­ skandaalijanu. Aga kuidas teatud juhtidele gused asjad on juhtumas või juhtunud. selgeks teha, et neil on vastutus kollektiivi ja Margot Visnap: Üks mõte, millest rää­ ennekõike publiku ees? Mida kriitika siin teha kisime Tartus enne "Meistri ja Margarita" saaks? Ainult püüda juhtida tähelepanu re­ etendust: kuidas suurendada lavastajate vas­ pertuaarivalikule jne. tutust teatri ees (nii kunstilises kui ka majan­ Aga üldiselt ei taheta ju kriitikat niisugustes duslikus mõttes)? Praegu kehtib põhimõte, et küsimustes kuulda võtta. Rakvere Teatri edu teen lavastuse ära ja kui see ka pärast seits- üks põhipõhjusi on minu arvates, et noored mendat-kaheksandat korda repertuaarist pub­ mehed tegid, erinevalt varasemast Jalaka po­ liku huvi puudumise tõttu maha läheb, ei juh­ liitikast, endale kohe selgeks kolm asja: tu midagi. Lavastajal on palk või honorar käes 1. Mida me peame pakkuma, et Rakvere pub­ ja tema on vastutusest vaba. Muidugi, ebaõn­ lik teatrisse tuleks? nestumiste eest pole keegi kaitstud, ometi on 2. Mida me peame tegema, et trupp oleks vor­ selles oma iva: kaks lavastajat teevad lavas­ mis ja teeks mõnuga tööd? tust, ühe eluiga on kümmekond etendust, tei­ 3. Kui suur osa sellest saab olla "suur kunst" ne püsib teatri repertuaaris kaks aastat ja toob kitsale ringile? teatrile kasumit. Palgalisena (või honoreeri- See on toiminud. tuna) on aga mõlemad võrdsed. Kadi Herkül: See kõlab nüüd kurjalt Gerda Kordemets: Mina olen väga ja karmilt, aga mina siiski tahaksin, et kriiti­ seda meelt, et vahe võiks olla. Samas — kui kutel oleks ka mingisugune mõju teatri rahas­ siis sünnib kuldmuna, tõeline kunstiteos, mis tamisele. Olgu me nii kehvad teatri mõistjad on teatrile suureks auks, aga publikule ei meel­ kui tahes, paremaid pole ka hetkel kusagilt di? Kas lavastaja jääb vaid poole tasuga, pluss võtta ja mingi ülevaade kunstilistest tulemus­ suu- ja kirjasõnas kiitmine? test meil vahest ikka on. Sven Karja: Ei kujuta siiski ette, et la­ Mind hämmastab ennekõike asjaolu, et ka vastaja honorar oleneks saali täituvusest. See­ käesoleval aastal sai Linnateater Kultuurimi­ ga oleks väikses saalis lavastav lavastaja, kus, nisteeriumi teatrirahadest 2 miljonit lisa nagu elu näidanud, on kunstilise õnnestumi­ "kunstiliste tulemuste" eest (nagu ka möödu­ se tõenäosus tunduvalt suurem, aprioorselt nud aastal). Samal ajal ei olnud hooaeg 1999/ ebavõrdses olukorras. Lavastajana tahaksin 2000 Linnateatris kunstiliselt just väljapaistev. selliste tingimuste puhul ometi sõnaõigust, 28 kuidas mu üllitist reklaamitakse, mis päeva­ ta-paari eest teatrikoolist tulnud noornäitleja. del seda tehakse, kus külalisetendusi antak­ Probleem on akuutne eeskätt pealinna kon­ se. Ilmselt nõuaksin väga täpset lepingut, aga tekstis, sest juba ammu pakub Tallinn kitsilt võimalik, et ka teatavaid eritingimusi. Vasta­ ka muid võimalusi, mis varem motiveeris näit­ sel korral oleks mul ju pärast igakülgne õigus lejaid pealinnas püsima (tele, raadio, alterna­ protsessida, et "asi ei müünud" teatri süül, sest tiivsed teatriprojektid), jäänud on ainult rek­ puudusid õiged tingimused (ei olnud piisa­ laam, osalemised moe-sliow'del ja vibc'i selts­ valt prooviaega, materjale, kõiki inimesi ko­ konnafotodel. hal). Võib oletada, et sellise lepinguvormi juu­ Minnes konkreetsemaks: Linnateater "taas- res, kus esimese proovi mitte ilmunud näitle­ avastas" sel hooajal oma vanema generatsioo­ ja korral oleks mul õigus töö jalamaid pooleli ni (tuumakad rollid "Sillas" ja "Inishmaani jätta, läheksid teatridirektorid varsti hulluks. igerikus", ka "Põhhjas"), kuid üldpildis kipu­ Andres Laasik: Lavastaja sissetuleku vad lahustuma just noored (Tarmo Männard, sidumine lavastuse tulususega on hoop reper­ Andero Ermel, Triinu Meriste, sel hooajal pole tuaariteatri stanislavskilikele põhimõtetele. uut rolli olnud isegi Külli Teetammel). On ikka seda hoopi vaja anda? Draamateatri noorte puhul on pilt veelgi kur­ Margot Visnap: Tahan ikka ja jälle ühe vem: mida on sel, juba kevadesse tüürival teema üles võtta. Tundub, nagu oleks palju­ hooajal (oma koduteatris!) mänginud Taavi del, eriti just headel Tallinna näitlejatel liiga Eelmaa, Pille Lukin, Merle Palmiste, Ivo Uuk­ vähe väärilist tööd? Tõnu Kark, Aarne Üks­ kivi, Garmen Tabor, Andres Puustusmaa, Külli küla, Kersti Kreismann, Maria Klenskaja, Elle Reinumägi, Margus Prangel? Kull, Kaie Mihkelson, Ene Järvis, Helene Kui vaadata samal ajal ringi Tallinna-välistes Vannari, Ago Roo, Andres Ots, Epp Eespäev, teatrites, siis seal jagub võimalusterohket tööd Piret Kalda, Triinu Meriste, Katariina Lauk- palju ühtlasemalt, mistõttu viimati esile ker­ Tamm, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik jt. Äkki kinud huvitavamad noored näitlejad ongi oleks võimalik paindlikumalt planeerida ka pärit sageli just neist teatritest: Karin Tamm­ näitlejate vahetamist? Miks pidi "Ugala" suu­ aru, Kersti Heinloo ja Tambet Tuisk Tartust, remas osas panema repertuaari kolledži tu­ Hilje Murel, Meelis Rämmeld ja Tanel Ingi dengite nõrgukestele õlgadele, kui pealin­ Viljandist, Kersti Tombak Rakverest. nas istub jõude või vähekoormatud näitlejaid? Andres Laasik: Muidugi tuleb näitle­ Miks kasutavad ka teised teatrid (Pärnu, Rak­ jale pakkuda head ja arendavat tööd, kuid vere, Tartu) näitlejate vahetamist vähe? Suvi­ minu arvates praktiseeritakse meil seda sorti ne rotatsioon justkui töötab. Arusaadavalt pintsaku nööbi külge õmblemist isegi palju. ongi hooaja sees niisugust vahetamist raske Teatrid muud ei teegi, kui mõtlevad, kuidas teha. Ometi on "Ugalas" kunagi suurepära­ tööstada olemasolevaid inimesi. Selle asemel seid rolle teinud Kreismann, Üksküla, Kark... et mõelda oma missioonile ühiskonnas ja sel­ Võib-olla tuleks nõu küsida vabakutselistelt lele, milline oleks sellele missioonile vastav näitlejatelt Ojadelt, kelle liikumine Eesti teat­ dramaturgia. Kui on olemas kaunid ideed, rites põnevaid kooslusi on loonud. näitemängud ja lavastajad, küll siis tuleb ka Pille-Riin Purje: Kindlasti on su nime­ näitleja sellega kaasa. kiri ebatäielik, näiteks võiks kiuslikult küsi­ Margot Visnap: Paari aasta jooksul on da, miks on seal ainult kolme teatri näitlejad, üllatavalt muutunud eesti teatri mänguruum kas "Vanalinnastuudios" polegi häid näitle­ sõna otseses mõttes. Kui varem uhkeldas oma jaid või on see teater kuidagi "eristaatuses", erilisusega Von Krahli Teater, siis nüüd on et põnevaid väljakutseid ei oodatagi? Tundub, juurde tulnud Rakvere väike saal, "Vanalin­ et kergem oleks üles lugeda neid, kes on saa­ nastuudio" suurepärane saal, "Endla" on nud väärilist tööd ja arendavaid rolle... Saaks väikse saali ümber ehitanud, rääkimata Lin­ hoopis lühem nimekiri. nateatri erinevatest mängupaikadest. Kas võib Sven Karja: Ruttan kõigepealt õienda­ uskuda, et seegi on meie teatrit tunduvalt ma, et etteheide "Vanemuisele" teiste linna­ mitmekesistanud? de näitlejate kasutamise kohta on sügavalt üle­ Jaanus Kulli: Samas paneb see teatri­ kohtune, tõestuseks vaid mittetäielik nimeki­ tele ka suuremad kohustused ja vastutuse. Kui ri neist, kes nelja-viie viimase hooaja jooksul ühe saali puhul võib juhtuda, et uuslavastus Tartus suuri rolle teinud: Liina Tennosaar, läheb mingil põhjusel aia taha, siis kahe saali­ Katrin Saukas, Kristel Leesmend, Elina ga teatris see võimalus (vähemalt teoreetili­ Reinold, Sulev Teppart, Piret Rauk, Tõnu Oja, selt) kahekordistub. Ja kui eelnevalt oli juttu Rein Oja, Mikk Mikiver, Kaido Veermäe, Piret uute ja värskete teatritekstide ilmumisest meie Laurimaa, Tõnis Mägi, ka vabakutseline Pee­ teatrite repertuaari, siis kindlasti on see ten­ ter Volkonski, tulemas Jaan Rekkor. Julgen dents vähemasti teatud määral seotud just väita, et "Vanemuine" on praktiseerinud näit­ uute mängupaikade juurdetulekuga. lejate vahetamist kõige rohkem. Gerda Kordemets: Tore, et saale on, ja Kõige ebanormaalseni on minu meelest see, tore, et see tekitab erisugust teatrit. Aga: suur kui "varumängijate pingile" unustatakse aas- saal, eesriidega ja puha, on ikka see õige teat- 29 ritunde tekitaja! Seda on vaja näitlejal vormis püsimiseks, aga ka publikul. Samuti suuri, mastaapseid lavastusi. Kas või selleks, et näit­ leja hääl ei kaotaks oma kandvust. On jube istuda Draamateatri kuuendas reas ja tõdeda, et näitlejat pole kuulda! Aga seda juba aeg­ ajalt juhtub. Kadi Herkül: Hetkeoht ongi vist vas­ tupidine — suurte saalidega ei ole eriti mida­ gi peale hakata, need on teatrite murelapsed. Andres Laasik: Teisalt on tulnud muu­ sikal. Suured vormid elavad muusikalis. Miks mitte Linnahalli "Vampiirides", nii nagu ees­ ti teater suudab praegu seda teha. Sven Karja: Vahepeal hakkaski tundu­ ma, et tuleb omaks võtta olukord, kus kunst ja kommerts jagunevad loomuomaselt ka teat­ risaalide vahel: esimene väiksesse, teine suur­ de. Kusjuures tasub märgata, et väikeste saa­ lide teatripärases kasutamises on tubli annus silmakirjalikkust. Ühelt poolt, tõesti, teater suhtleb oma vaatajaga justkui õtse, vahendi­ tult, intiimselt ja "lähedalt", teisalt aga just­ kui kaugeneks ja põgeneks vaataja eest järjest VOLDEMAR PANSO PREEMIA LAUREAAT väiksematele pindadele, järjest väiksema arvu PRIIT VÕIGEMAST vaatajate ette, nagu peljates kohtumist oma publikuga ja — suureliseks minnes! — sot­ Lavakunstikooli XX lennu üliõpilane siaalset vastutust. Kursuse juhendaja Elmo Nüganen, kuidas iseloo­ Just sel foonil on minu jaoks olulised lavastu­ mustada uut tulijat? sed "Laulatus", "Küüni täitmine" ja "Talve­ muinasjutt" — kui näited suure lava õnnes­ Tagasihoidlik, uje, vaoshoitud, samas nutikas ja ela­ tunud "allutamisest". va kujutlusvõimega. Mäletan, kuidas ma sisseastu­ Margus Kasterpalu: Üheks meeldiva­ miseksamite ajal esimest korda talle tähelepanu maks tendentsiks teatreis on minu arvates ter­ pöörasin. See ei juhtunud kiiresti, vähemalt mitte ve mõistuse võit. Pean silmas seda, et mitmed kohe alguses. Mulle tundus ta kinnine ja särata, eba­ teatrijuhid ja lavastajad on väljendanud val­ tavaline tüüp. Ilma vedruta. Temast ei paistnud misolekut vähendada uuslavastuste arvu. midagi, mis oleks tundunud ütlevat: "Märgake Neid vorbiti siin viimastel aegadel kui saelau­ mind." Mõtlesin, et annan talle igaks juhuks veel du, mistõttu kunstilooming asendus parata­ ühe ülesande, äkki on tegemist inimesega, kelle sees matult tootmisega. Kuna tehti palju, tuli teha võib toimuda väga palju, aga esimes.el hetkel ei odavalt ja ummisjalu. See tähendas, et lavas­ hakka see silma. Ülesanne oli järgmine: ta pidi ole­ tajad ei saanud kasutada neid näitlejaid, keda ma töötu kerjus, kes istub Hiina muun ääres ja jäl­ gib enda ümber toimuvat, lootes, et ehk keegi an­ oleksid just selles tükis näha tahtnud. Lavas­ netab talle midagi. Ta istus laval üksi, rätsepaistes, tajate kodutöö jäi sageli poolikuks. Esieten­ ning vaatas... Ja äkki oli meie ees Hiina tänav — dusteni jõudsid poolküpsed lavastused, mida rikšad, jalgratturid, töötud, ameerika turistid, tu­ järelküpsetada ei saanud, sest nii lavastaja kui vid, üks hulkuv koer. Alates sellest nimetasime teda ka trupp asus kohe uue töö kallale, kuna oli sisseastumiseksamitel hiinlaseks. teada, et äsja esietendunu ei püsi repertuaa­ Koolis on Priidu trump mitmekülgsus, tal on hea ris, sest ta oli ja jäigi poolikuks. Muu hulgas parodeerimisoskus, hea kehavalitsemine, suur mu­ viis see asjaoluni, et esietendus ei olnud enam sikaalsus, peen huumoritaju. kellegi jaoks sündmus. Kuusteist "esikat" Tegemist on mängijaga, kes võtab vajaduse korral Draamateatris tähendas ühemõtteliselt, et nad tule ehk mängu enda peale. Kuid Priit ei topi oma kõik ei ületanud ajalehe uudiskünnist. Nii juh­ nina igale poole, nagu teeb tema Burattino. Ta on tuski, et uus tükk tuli repertuaari ja jõudis sealt selleks liiga intelligentne. Priit juhib mängu vaid siis, äragi minna enne, kui müüja jõudis müüma kui saab aru, et sellest on kasu ka meeskonnale. ja ostja ostma hakata. See nõiaring tuli kat­ Lõpuks peaks elulookirjutajate viga ennetama ja kestada. mainima, et Priidu esimene roll suure publiku ees ei olnudki Burattino, vaid hoopis Filch "Kolmekros­ siooperis" Raivo E. Tamme asendajana ja Laertes möödunud hooajal pool aastat "Hamletis" Indrek Sammuli asendajana. Nagu öeldud, Priit on kõike kiiresti haaranud, nii oskusi kui ka riske.

30 GREGOORIUSE JÜNGRID JAAN-EIK TULVE vestlus DOM DANIEL SAULNIER'ga

Läbi mitme TMK numbri ulatunud jutuste aeg, seejärel, alates III—IV sajandist gregooriuse laulu teema kokkuvõtteks avaldame tõlgiti Vahemere läänepoolsete alade laul, pal­ kahe selle ala tipu, eesti muusiku faan-Eik Tulve ve, raamatud ning usutalitus ladina keelde. ning prantsuse munga ja muusiku Daniel Gregooriuse laul on niisiis üks ladina kiriku Saulnier' vestluse. Jutuajamine, milles Jaan-Eik laulutraditsioonidest. Tulve võttis eelkõige teemade väljakäija ja Saulnier Tänapäeval kujutatakse ladina kirikut nende lahtirääkija rolli, võtab mõnel leheküljel kok­ ette kui midagi tsentraliseeritut, natuke pü- ku tähelepanuväärselt suure ja olulise osa meie ramiiditaolist, kuid antiikajal ning keskaja al­ muusikalisest minevikust. gul oli ladina liturgias suur hulk erinevaid traditsioone. Näiteks hispaania traditsioon, Jaan-Eik Tulve: Uue aastatuhande al­ gallia, st praeguse Prantsusmaa alade tradit­ gul on eurooplasele taas kord kätte jõudnud sioon, rooma ehk Kesk-Itaalia, Milano ehk aeg korraks tagasi vaadata ning mõtiskleda Põhja-Itaalia ning paljud teised traditsioonid küsimuste üle, kust me oleme tulnud ning Lõuna-Itaalias ning Lääne-Euroopa aladel. kuhu suundume. Väga oluliseks saatjaks ini­ Igal pool oli tekst ladinakeelne, kuid meloo­ mese teel on alati olnud muusika. Muusik on diad olid erinevad. Just meloodiad iseloomus­ vahendajaks nähtava ja nähtamatu vahel. Laul­ tasid nende alade inimesi. jat võiks pidada kõikide keelte kõnelejaks ning Gregooriuse laul on eespool nimetatud hea laulja võib mõjuda ka kurtidele kõrvadele. ladina traditsioonide kokkupuute tulemus, mis Maailmas võib kohata väga erinevaid ja erilisi sai kindla kuju VIII sajandil frankide Gallia kir­ muusika traditsioone, kuid tihti leiame, et muu­ deosas. Fikseeritud tekst pärines Roomast ning sikaline väljendus ja mõtlemine on neis siiski meloodia enamjaolt gallia traditsioonist. See väga sarnane. Kuskil sügavustes jõutakse väl­ kindel vorm kinnistus tugevasti ning samas ja mingisuguse algkeeleni. Euroopa nüüdisaeg­ üsna kiiresti mõnekümne aasta jooksul ajava­ se muusika algkeeleks on gregooriuse laul. hemikul 750—800 p Kr. Sellest ajast peale kuu­ Daniel Saulnier: Võib öelda, et gre­ lub gregooriuse laul Lääne-Euroopa ladina ki­ gooriuse laulu juured asetsevad aegade hä­ riku laulurepertuaari ning võtab endale nende maruses, kuna igas kultuuris ning igal ajas­ laulude koha, mis olid Gallias-Hispaanias-Itaa- tul on olnud kombeks laulda. Kuid gregoo­ lias varem kasutusel, et lõpuks muutuda ain­ riuse laulu ajaloo kohta teatakse üha enam saks lauluks ladina traditsioonis.Veel vaid üks ning nii võib selle sünnikohaks pidada Vahe­ laulutraditsioon suudab samuti püsima jääda, mereäärseid alasid. selleks on Milano kirikulaul. Kristliku aja algusest peale on Vahe­ IX—X sajand on aeg, mida võiks nime­ mere ümber olnud palju erinevaid usulisi ta­ tada gregooriuse laulu kuldajastuks. See on vasid. Eraldi võib välja tuua sünagoogi tra­ aeg, mil lauljad, kogudused ning muusikud ditsiooni, millest hiljem saab alguse kristlik olid põhjalikult omandanud gregooriuse lau­ traditsioon. Gregooriuse laulude tekstideks on lu kunsti ning tundsid täielikult selle kompo­ ristiusu pühad tekstid, millel on palju ühist sitsiooni seadusi ning eelkõige gregooriuse juudi tekstidega, ning nii on gregooriuse lau­ laulu suurteoseid. Kuid vähehaaval, seoses lu üheks varaseimaks allikaks sünagoogi uute laadide tekkimisega ning muusikaalas­ muusika —väljarändamisjärgse aja juudi pal- te avastustega, saab gregooriuse laulust vana vemuusika. laul, mis annab ruumi uutele lauludele, ise Aja kulgedes sünnib ristiusk ning on siiski kadumata. teada, et esimesed kristlikud kogudused pü­ XII, XIII ja XIV sajandil hakkab aga ta­ hitsesid liturgiat oma maa keeles. Esimese sapisi kaduma ning ununema oskus gre­ kahe sajandi vältel oli väga tugev kreeka mõ­ gooriuse laulu traditsiooniliselt interpreteerida.

31 Ning lõpuks, renessansi ja klassitsismi ajal Daniel Saulnier: Meil Prantsusmaal kaob gregooriuse laul peaaegu taielikult ka­ peetakse Baltimaade rahvaid laulvateks rah­ sutuselt ning algsed meloodiadki lähevad vasteks. Rahvasteks, kes on alal hoidnud tu­ kaduma. XVII sajandi raamatutes paistab see gevaid muusikalisi traditsioone, kuid eelkõi­ laul tindiga raamatuisse maalitud ruuduku- ge just laulutraditsiooni. Selle poolest on juliste nootide järgnevusena, mis ei oma enam gregooriuse laul väga lähedane teie traditsioo­ mingit seost selle laulu algse muusikalise mõt­ nile ning mulle tundub, eemalt vaadates, et tega. eestlasel peaks olema lihtne gregooriuse lau­ lu mõista. Teisest küljest on gregooriuse laul, nagu ma enne rääkisin, ülemaailmne laul, kuna ta on pärand, mis kuulub oma muusi­ kalise ning vaimse väärtuse tõttu kogu inim­ konnale, isegi kui ei olda usklik. Ma lisaksin veel ühe huvipakkuva as­ jaolu, milles võib-olla ilmneb gregooriuse lau­ lu poliitiline tähtsus. See laul sündis Euroo­ paga samal ajal ning sama moodi. Gregooriuse laulu tekkides oli kasutusel vaid üks keel, mis oli ühtlasi ka peaaegu terve Euroopa keel, ning selles põimus meloodiarikkus, milles väljen­ dub side lõuna ja põhja, see tähendab Rooma ning Gallia vahel, ning ka ida ja lääne, see on siis ida ning rooma liturgia vahel. Mulle tun­ dub, et kui otsida laulu, mis oleks Euroopale Ansambli Vox Clnmautis juht Jaan-Eik Tulve on iseloomulik, siis oleks gregooriuse laul ainu­ praeguseks juba rahvusvaheliselt hinnatud asja­ tundja gregooriuse laulu alal. ke, mida võiksime leida. See on ainus nii eri­ Eikc Kirikalt foto nevaid rahvaid ühendav laul. Jaan-Eik Tulve: Mui on olnud võima­ lus palju maailmas reisida, just seoses Tuleb oodata XIX sajandi keskpaigani, gregoriaani kontsertidega, ka selliste rahvas­ mil romantism Saksamaal, Itaalias ja Prant­ te juurde, kellel puudub nii gregooriuse laulu susmaal pöördub taas keskaja juurde, ning kui ka kristlik traditsioon üldse. Mulle on tun­ keskaegse muusika taastamiseni. Selle taas- dunud kõige tähelepanuväärsem, et muusi­ tamisliikumise keskuseks ning tugevaks tea­ ka, nii gregooriuse laulu kui ka rahvamuusi­ duslikuks eestvedajaks sai Solesmes'i kloos­ ka kaudu on lihtne leida ühist keelt. Võima­ ter eesotsas abt Dom Gueranger' ning tema lik, et läbi muusika oleks palju kergem diplo­ kaastöötajatega. maatiat arendada. Nii on gregooriuse laul juba poolteist Daniel Saulnier: Olen sellega täiesti sajandit olnud taastamise ajajärgus ning on nõus, sest, lahkumata Solesmes'ist, olen ko­ avastatud, et see on kogu Lääne-Euroopa genud sedasama. Kolme aasta eest külastas muusika allikas, millest lähtuvad heliredelid, meid rühm zen-budistidest munki ning nun­ rütmilised võtted, laadid ja vormelid, ning et ni Jaapanist. Suhtlemine polnud lihtne, sest see kätkeb endas muusikaajaloo aluseid ning oli vaja tõlki, ning ka kultuuriline tundlikkus vaimset pärandit, mida pole võimalik mille­ on erinev, kuid ma esitasin neile küsimuse gagi võrrelda. muusika ning laulu kohast nende traditsioo­ Jaan-Eik Tulve: Sa rääkisid äsja gre­ nis. Kõige üllatavam on see, et nii oma kui ka gooriuse laulu arenemisloost ning ka tööst, gregooriuse laulust rääkides kasutavad nad mida praegu tehakse Solesmes'is, kuid mis sa üht ja sedasama sõna slio nüo (slto mio —jp k, arvad, milline tähtsus on gregooriuse laulul shining voice — ingl к, "hiilgav hääl" — e к). tänapäeva inimeste jaoks? Muidugi on tal koht Kuuldes Solesmes'i munki laulmas, võtsid kiriku- ning kloostrikoguduste liturgias, kuid nad nende laulu vastu nagu enda oma, mida mida võiks gregooriuse laul öelda eestlaste­ nad usutalitustes kasutavad, kuigi meile tun­ le? Mida nad võiksid selles leida? dus, et neil kahel on vähe ühist. Võib öelda, et 32 gregooriuse laulu abil me ühineme muusika­ laulab kogu keha, tihti tehakse lauldes liigu­ liste, suhtlemis- ja vaimu ülendamise meeto­ tusi; laulu on kaasatud kogu intellekt ning ditega, mis on tõenäoliselt omased kogu inim­ süda — see tähendab seda, et laulu sõnum konnale. Ning meil on võimalik üksteist mõis­ on sügavalt vaimne ning laulus osaleb ka ta, minul, lauldes gregooriuse laulu, ning tii­ kogu meie tundemaailm. Suulises pärimuses beti või zen-munkadel, lauldes oma mantraid. on laulmine elutähtis tegevus. See on see, Ma olen sellega täiesti nõus. mida gregooriuse laul võib inimestele õpe­ Jaan-Eik Tulve: Alguses rääkisid sa, et tada. gregooriuse laul on sündinud suulise pärimu­ sena, seda on meie ajal mõnikord võib-olla raske mõista. Oleme nii palju seotud sellega, mis on kirjutatud, meediaga — raadio, televi­ sioon, ajalehed. Mõnikord on tunne, et mee­ dia põhjal pole võimalik aru saada, mis meie­ ga tegelikult toimub. Minule isiklikult oli väga oluline avas­ tada algset muusikalist noodikirja uurides suulises traditsioonis elanud helilooja või muusiku mõtlemist. Kas sa võiksid natuke avada muusiku olukorda, kes selles traditsioo­ nis töötas, tema mentaliteeti? Daniel Saulnier: Ma arvan, et keskaja keskpaigast alates on muusika jätkuvalt teoretiseerunud. Kogu õpetav, selgitav, muu­ sikat kirjutav süsteem pole lakanud täiustu- mast ning keerulisemaks muutumast. Ühest Dom Daniel Saulnier Solesmes'i kloostris küljest on see areng, nii saab muusikat säili­ Prantsusmaal. tada, nagu me tänapäeval säilitame seda elekt­ jaan-Eik Tulve foto roonika abil. Kuid mida rohkem teoorias ning muusika kirjutamises edasi arenetakse, seda enam läheb kaduma miski, mida ma nimetak­ Jaan-Eik Tulve: Esimesed katsed muu­ sin algseks vokaalseks liikumiseks. Traditsioo­ sikat kirja panna tähendasid olulist muutust ni järgiva laulja jaoks pole noote ega solfedžot muusikaloos. olemas. Ta laulab seda, mida on kogu aeg Daniel Saulnier: Tegelikult on juba kuulnud. Näiteks, kui inimene läheb igal pü­ väljendis "muusikat kirjutama" teatud vas­ hapäeval kirikusse, õpib ta suulise pärimuse turääkivus, kuna muusikat pole võimalik kaudu mõne nädala või kuu jooksul selgeks kirja panna. Ta pole loodud selleks, et teda kogu repertuaari. Ja ta teab vaid seda. Raa­ kirja pandaks. Ta on loodud selleks, et teda matut pole tal vaja. laulda, kuulata või tema järgi tantsida. Kuid Rohkem spetsialiseerunud laulja, kes muusikat pole võimalik tindi abil raamatus­ laulab rohkem missa kaunistatud osi, töötab se fikseerida. Seetõttu polnud ka esimesed iga päev. Kuid teda juhendab õpetaja, kes õpe­ muusika kirjapanekud õieti muusika üles­ tab talle traditsioonilisi kompositsioonivõt­ kirjutused, vaid teatud joonistused — mär­ teid, seda, mida muusikateoreetikud nimeta­ gid, mille abil kujutatakse pärgamendil hää­ vad pikaks lauluks, milles improviseeritakse le liikumist, hoogu, häälelisi efekte, erilisi kohaliku traditsiooni raamides. Traditsiooni intervalle. Au sees on hääle liikumine ise. järgiv muusik improviseerib pidevalt, jäädes Sõna "noot" sündis alles kolm sajandit pä­ samas väga rangetesse raamidesse. rast gregooriuse laulu tekkimist. Ma ütleksin veel, et muusikaline te­ Jaan-Eik Tulve: Kui minna edasi suu­ gevus pole lahutatud muust inimtegevusest. lise traditsiooniga, siis — kas mungad tunne­ See pole mitte ainult kuulmine või hääle te­ vad sellega mingit sidet? Te laulate viis tundi kitamine, vaid, nagu on näha ka rahva- ning päevas nagu ooperilauljadki, kuid teie lähe­ religioosseis traditsioonides, tegevus, mis nemine laulmisele on nende omast väga eri­ hõlmab kogu isiksust. Kui lauldakse, siis nev. Kas sa võiksid natuke rääkida teie laul-

33 ära lõigatud oma juurtest. Millest see tuleb? Ma arvan, et tänapäeva kloostrilaulus on kaks olulist asja. Ühelt poolt austus gregooriuse laulu kompositsiooni seaduste vastu. See tä­ hendab seda, et see laul on sündinud tekstist ning seetõttu on teksti rütmil alati suurem tähtsus kui muusikal, mis teda saadab. Ning seejärel, teksti austades, on meloodial, mille reeglid on muusikutele teada, täielik vabadus ennast avaldada. Ma arvan, et tänapäeva kloostritraditsioonis austatakse teksti esmajär- gulisuse seadust ning kompositsiooni seadu­ si meloodia ja laadide puhul. Vähehaaval õpi­ takse taas leidma rütmilisi detaile, mida mär­ gistavad esimeste manuskriptide neumad. See on üks osa vastusest. Teine osa seisneb selles, et on väga ras­ ke põgeneda aja eest, milles elatakse. Võib tä­ heldada, et gregooriuse laul on läbi ajaloo ol­ nud pidevas muutumises ning et seda on tõl­ gendatud vastava aja muusikaliste voolude valguses. Näiteks, kui sündisid esimesed po­ lüfoonilised stiilid, mis nõudsid võrdsete väl­ tustega noote, hakati ka gregooriuse laulu in­ terpreteerima võrdsete vältustega nootides, mida nimetatakse cantus planus eks. Kuid XVII sajandil leiti, et cantus planus on väljakanna­ tamatu, ning nii lisati sellele kaunistusi, väi­ kesi rütmilisi detaile, mis muutsid laulu mit­ Jaan-Eik Tulve ja Daniel Saulnier mekesisemaks. Ning XIX sajandi lõpul, suure Veronique Le Guenifoto Solesmes'i taastamisliikumise ajal oldi hilisromantismi mõju all ning nii on XX sa­ jandi alguse gregooriuse laulus teatud annus misest, teie traditsioonist, mis minu arvates impressionismi, teatud määral hilisroman­ jätkab seda suulist traditsiooni? tismi mõjusid, mis näitab, et selle aja muusi­ Daniel Saulnier: Ma arvan, et üldiselt kud nägid kõike Debussy teoste ning Hugo on ja oli ka keskajal nii, et kloostrites on väga Riemanni kirjutiste valguses. Kuid ma arvan, vähe muusikuid. Inimene, kes astub kloost­ et oma aja mõjutuste eest ei pääse, sest pole risse, ei tule sinna laulu pärast, ega ka ühe või võimalik taastada monumenti täpselt sellise­ teise muusikalise tegevuse pärast. Enamik, na, nagu ta oli algselt, sest elame teises ajas. välja arvatud 3-4-5 head muusikut, õpib ko­ Jaan-Eik Tulve: Sa tõid esile sõna guduses laulmist seda päev-päevalt kuulates. "aeg". Missugune on meie aeg? Mida see si­ Nende inimeste jaoks on see suulise traditsioo­ saldab? Kuidas näed seda sina, kes sa oled ühe ni järgi elamine. Noviits, kes astub kloostris­ väga vana ning sügava kultuuri kandja? Kui­ se, kuulab nädalaid ja kuid teiste laulu, enne das sina ennast tänases maailmas tunned? kui julgeb ise veidike laulda, järgides teisi täp­ Daniel Saulnier: Mulle tundub, et aeg, selt liikumises ning rütmis. Selles mõttes jät­ mis oli enne meid, st XIX sajandi teine pool, kavad kloostrid tänapäeval gregooriuse lau­ mida väga mõjutas romantism, pani aluse lu suulist traditsiooni. Kuid tuleb tunnistada, ühele tugevale liikumisele; see jätkus kuni XX et gregooriuse laulu algne suuline pärimus on sajandi lõpuni ning ma nimetaksin seda al­ vahepeal katkenud, sest renessansist kuni XIX gupärasuse ning algallikate juurde tagasi­ sajandini ei osatud seda enam laulda. See, pöördumiseks. Juba sada aastat püütakse min­ mida me laulame täna, võiks siis olla algse na tagasi juurte juurde — nii ajaloos kui ka laulu rekonstruktsioon, mis on siiski täielikult kultuuris, muusikas ja kirjanduses, on mõis-

34 tetud algallikate tähtsust. Ma arvan, et prob­ leem, mis tänapäeval meie ette kerkib, on see, et enam ei teata, kus need algallikad asuvad. Ning seesama algallikate otsing suubub tea­ tud ängi, mida on tunda kõikjal maailmas. Minu vastuseks ongi küsimus: kus asuvad algallikad? Tagasipöördumine algallikate juurde gregooriuse laulu interpreteerimisel on hea. Seda tuleb jätkata. Ning võib-olla on kätte jõudnud aeg öelda, et gregooriuse laul ise on meie jaoks algallikas. Ning näha, kuidas ta oma teksti ja muusikaga, oma osaga liturgias, oma vaimse väärtusega on allikas, mis võib täita meie intellekti ja südant ning anda taga­ si elu mõtte nii mõnelegi inimesele. Mulle isik­ likult annab gregooriuse laulu, selle ajaloo ning selle tänapäevase olukorra tundmaõp­ pimine väga palju. Jaan-Eik Tulve: Sa rääkisid äsja elu ning muusika allikatest. Kuid sa tunned ka teistsugust lähenemist muusikale ning muu­ LEMBIT VEEVO sika õppimisele, sest enne kloostrisse astumist 16. XII 1926 — 29. XII 2000 olid sa juba muusik, õppisid flööti. Daniel Saulnier: Kui ma flööti õppi­ sin, tuli mul kursuse lõpul selgeks õppida paljude pillivirtuooside poolt Mozarti kont­ serdile loodud kadentse. Ma märkasin, et kontsertide kadentside ülesehitus on laialival­ guv ning võimaldab solistil suure rütmilise vabadusega teose teemadel improviseerida. See kogemus Mozarti kontsertide kadentside­ ga avas minu jaoks rütmilise vabaduse, mida sisaldab ka gregooriuse laul. Ma arvan, et so­ leeriva muusiku kunstist on gregoriaani laul­ jatel palju õppida. Kui see kord on läbi teh­ tud, heidab saavutatud vabadus valgust kogu muusikale. Ning gregooriuse laul, mis on monoodiline, õpetab paradoksaalsel kombel olema vaba vertikaalses muusikas. Ma arvan, et ei saa olla muusikaliselt haritud, tundmata gregooriuse laulu.

Prantsuse keelest tõlkinud EVAEENSAAR.

Lembit Veevo tuli eesti muusikas­ se 1960. aastate algul ja jättis endast jälje eelkõige huvitava harmooniaga laulu- ja kooriloomingusse ning pedagoogina.

35 TURBULENZ DER WEET! Holland Honse'i ooperiprojektist "Manifest" Kopenhaagenis

Stseen ooperiprojektist "Manifest". Varjuteatri foonil dirigent Rolf Gupta.

Möödunud aasta 15. novembril esietendus de, konstruktivistide ja teiste XX sajandi algus- Kopenhaageni Kanonhallen'/s rahvusvaheline aastate "-istide" pretensioonikad ideed ning esitab oaperiprojekt "Manifest", mis äratas oma tugeva­ neist välja koorunud mõtted parima meieaegse teh­ te ideede ja perfektse teostusega suurt tähelepanu nika vahendusel, mida sada aastat tagasi tegutse­ ning jõuab tänu kokkutulnud produtsentide kõr­ nud kunstiinimeste valduses ei olnud. gendatud huvile suure tõenäosusega peagi ka teis­ Vastukajades "Manifestile" räägitakse te linnade lavadele. Lavastuses osales eesti näitleja "uuest muusikateatrist", seda nimetatakse kuns­ ja muusik Ardo R. Varres. tisündmuseks, millest osasaamise järel pole maa­ "Manifesti" peamine inspiratsiooniallikas ilm enam endine. Teos on erinevais stiilides laul- on tekstid, mille panid kirja XX sajandi alguse mist-hääletekitamist, näitlemist, pillimängu, kõr­ uuendusmeelsed kunstnikud ja luuletajad: Filippo gel tasemel arvutigraafikat, videokunsti ja mõju­ Tommaso Marinetti, Vladimir Majakovski, vat lavakujundust ühendav tulevärk. "Manifesti" Kazimir Malevitš, Francis Picabia, Paul Buani, kõige tugevamaks osaks peetakse ülimalt hästi teos­ Fernando Pessoa, Kurt Schwitters, Jacques Rigaut, tatud, vaatajat pidevas pinges hoidvat visuaalset Georges Ribemont-Dessaignes, Robert Desnos, külge. George Grosz (temalt pärineb pealkirjaks saanud Töö- ja elamusterohke loomingulise labo­ tsitaat) ja teised. Teos on mitmekeelne, tekste on ratooriumi hing on 1956. aastal Rotterdamis sün• eelkõige kasutatud helilise materjalina. "Manifest" dinud lavastaja Jacob F. Schokking, kes oina vai­ koondab kokku futuristide, sürrealistide, dadaisti­ mus on liikunud selletaolise etenduse poole viima-

36 sed kümme aastat. Schokking sai kunstihariduse Kuntu "Trümmis" Von Krabli Teatris, HK Gruberi Belgias, elab ja töötab juba kakskümmend aastat "Frankensteinisl!" koostöös "NYYD Ensemble iga" Taanis, tegutseb muusikateatri, filmi ja video alal, Rahvusooperis "Estonia" ja Rauno Reinme teeb installatsioone, peab loenguid. "Zondis" Ühispanga pilvelõhkujas. Ardo R. Var­ Holland House, mis "Manifesti" välja res on kirjutanud muusika Rakvere Teatri lavas­ tõi, on Schokkingi ja tema abikaasa kümme aastat tustele "Macbeth", "Kurva kohviku ballaad" jt tagasi asutatud kompanii. ning mitmele telelavastusele ("Härrad abikaasad", Helilooja Rolf Wallin on sündinud aas­ "Ma armastasin sakslast"). Hiljuti sai valmis plaat tal 1957 Oslos. Ta lõpetas Norra Riikliku Muusi­ Ardo R. Varrese näidendimuusikaga, "MacBeth". kaakadeemia, õppis seejärel kompositsiooni ja elekt­ ronmuusikat Californias. Temalt on teoseid telli­ nud kuulus Boulezi ja Eötvösi juhitud Ensemble InterContemporain, korduvalt Eestiski käinud INTERVJUU Kroumata, festival "Varssavi sügis", Stockholmi Raadio Sümfooniaorkester, Rootsi Kuninglik Bal­ ARDO R. VARRESEGA lett, Oslo Filharmoouikud jpt. Käesoleva aasta sü• gisel on Wallini oodata Tallinna "NYYDi" festi­ Kuidas sa "Manifesti" sattusid? valile. Etendustel osalesid Norra löökpilliansam- Madis Kolk käis külas Rolf Wallinil, kes bel SISU-Ensemble ja Per Magnus Lindborg tuleb selle aasta sügisel aukülalisena "NYYDi" (klahvpillid ja arvuti). Norra dirigent Rolf Gupta festivalile. Kuna Wallinil ja Schokkingil oli "Ma­ juhatas etendust, kõrvaklapid peas, et jälgida nifesti" idee parajasti õhus, kirjutas ta millalgi clicktrack'/, elektroonilist metronoomi, mis hoidis Kolgile meili palvega saata endale videoid eesti terviku tempot koos. Tulevikule mõeldes võiks ees­ lauljatest või laulvatest näitlejatest. Põhjus, miks just Eesti, oli see, et tükis on muu hulgas ti kunstihuviline meelde jätta ka suurepärase val- vaja vene keele oskust, muidu oleks võinud ju guskujunduse, video ja arvutigraafika tegijate ni­ ükskõik millisest teisest maailma kohast osa­ med — Peter Plesner, Torben Nielsen ja Arthur täitjaid otsida. Siit saadeti mitme laulja videod, Steijn — ning hiigelprojekti vedanud produtsendi ka "Frankensteinü!" etendus, mida me "NYYD Traudi Christenseui oma. Ensemble'iga" tegime. Selle järgi mind välja "Manifestide" tekstid jõuavad publikuni valitigi. nelja laulja-näitleja vahendusel, kellele teos esitas "Tavaline" laulja oleks "Manifesti" küllaltki ebatavalisi nõudmisi nii hääle tekitamisel proovidest lahkunud pärast esimest nädalat, kui ka lavakäitumises. Rolande van der Paal on vähemalt arvasid teised lauljad nii. Tavaline koloratuursopran Belgiast, metsosopran Gerrie de laulja oleks öelnud, et mina nii ei karju, minu hääl on nii väärtuslik, ma ei tegele selliste as­ Vries on hollandlanna (tuntud helilooja Klaas de jadega. Ja ma arvan, et tavaline näitleja, kellel Vriesi abikaasa), vene tenor Mihhail Serõševlau- ei ole muusikaharidust, oleks seal olnud jõue­ lis aastaid heavy metal'/ ansamblis. tu. Kui sulle antakse7/s taktimõõdus väga kee­ Ardo R. Varres on sündinud aastal 1974. ruline portugalikeelne partii ette, peab sul Ta õppis 1981—2992 Tallinna Muusikakeskkoolis suur pagas olema, pead tundma muusika klarnetit, astus aga seejärel Eesti Muusikaakadee­ keelt. Need inimesed, kes seal esinesid, pi­ mia Kõrgemasse Lavakunstikooli näitleja erialale did ühendama mitut valdkonda, olema ko­ ning läks selle lõpetamise järel 1996 tööle Rakvere dus nii teatris kui ka muusikas. Koik neli osatäitjat (algul pidi meid olema rohkem) olid Teatrisse. Ardo R. Varres on tegutsenud punkan­ mingis mõttes erandlikud inimesed, multi- samblis "J.M.K.E" ja "Eriti Kurva Muusika An­ inimesed. samblis". Tema olulisemad rollid teatris on olnud Estragon (Becketti "Godot'd oodates", lav Ingo Võib-olla iseloomustad neid natuke? Normet), erinevad osad lavastuses "Shakespeare'i Koloratuursopran Rolande van der kogutud teosed" (lav Ain Prosa), Osvald (Ibseni Paal on endine baleriin. Ta on pärit Belgiast, tüpaažilt Esmeralda. Väga uhke sopran ja sa­ "Kummituste maja", lav Kaarin Raid), Birk mas vaba, avatud inimene, kes ei taha üheski (Lindgreni "Röövlitütar Ronja", lav Ain Mäeots), ooperiteatris püsival tööl olla. Ta laulab palju 11 rolli Hašeki "Vahvas sõduris Švejkis" (lav uut muusikat. Prosa), Lx/sander (Shakespeare'i "Suveöö unenä• Metsosopran Gerrie de Vries, holland­ gu", lav Paulsen), Treplev (Tšehhovi "Kajakas", lanna, on väga temperamentne ja valmis kõi­ lav Katri Kaasik-Aaslav). Enne "Manifesti" jõu­ ke tegema. Tema abikaasa on tuntud hollandi dis ta osaleda kolmes muusikalavastuses: Sven helilooja Klaas de Vries. Väga eluterved ava- 37 Helilooja Rolf Wallin ja "Manifesti" idee autor ning lavastaja Jacob F. Schokking.

tud inimesed, kellel on oma teater. Nad tee­ karjuda täiest kõrist. Jacob on nagu vad ise projekte ja kutsuvad lavastajaid vas­ hlmirežissöör, kes teab täpselt, milline peab tavalt sellele, mida tahavad teha. olema lõpptulemus, aga sulle ütleb ainult nii Mihhail Serõšev on Moskvast, endine palju, kui on vaja selleks, et saada sinult kätte hevibändi laulja, tõsine vene rockstaar. see, mida ta tahab. Näitleja jaoks on selline la­ "Master" on pöörane ansambel, neil on um­ vastus ikkagi marionetiks olemine, aga mul ei bes kümme plaati välja tulnud, 1980-ndate ole midagi selle vastu, kui saan osaleda tervi­ lõpul oli see väga kõva sõna. Miša tuli paar kus, mis nii mind kui ka publikut huvitab. aastat tagasi bändist ära. Ta on tenor, töötab Nägin üheksa aastat tagasi täiesti juhus­ "Helikonis", mis on üks elujõulisemaid ja likult pealt, kuidas sa tegid Muusikaaka­ huvitavamaid ooperiteatreid Venemaal. Mišal deemia sisseastamisdoktimentide vastuvõ- on seal olnud suured osad, kuigi ta pole päris tutoas saatusliku otsuse, astusid klarneti esimene staar. Tema lugu oli selline, et kui ta eriala asemel lavakunsti. bändist lahkus ja ooperis veel ei olnud, pol­ Ma ei ole seda otsust siiamaani het­ nud tal tööd, ei olnud ka raha, kõik oli läbi. kekski kahetsenud, see on minu jaoks ainu­ Siis läks ta kirikusse laulma. Kirikukoor sõi­ õige tee. Tookord ei kartnud ma muud kui tis Norrasse, seal avastas üks raadioajakirja- seda, et kui ma ei saa lavakasse sisse, võetak­ nik — vau! selline tüüp! Ja tegi temast saate. se mind sõjaväkke. See teadmine, et ma tahan Seda saadet kuulis Rolf Wallin, umbes kaks teatrisse minna ja näitlejaks saada, oli mul juba kuud hiljem tuli saade Wallinile meelde ja selle kaheteistkümnendast eluaastast saadik. raadioajakirjaniku kaudu otsis ta Miša üles. Mišal on väga puhas tenor, laulab nagu ingel. "Manifestiga" seotud materjalides kordub märkimisväärselt sageli sõna "uus". Mil­ Samas võib ta järgmisel hetkel täiest kõrist lega seda põhjendatakse? teksti röökida. Miša lugu näitab, et mitte üks­ ki kogemus ei jookse mööda külgi maha. Ma arvan, et enamasti mõeldi lihtsalt seda, et üks uus asi on tulemas. Aga "uus" Lavastaja Jacob F. Schokking? tähendab ka seda, et "Manifesti" vorm on ta­ Schokking on hästi kogenud ja eriti vatu. See on uus teatrikeel. rahulik inimene, meelekindel, mitte mingil ju­ Vastukajades on väidetud, et pärast "Mani­ hul põlev loomeisiksus. Ta on umbes neljaküm­ festi" ei ole muusikateater enam endine. ne viie aastane, jõudnud küpsesse loomeikka. Eelkõige vist sellepärast, et see oli suur Jacob on visualist, kes hakkas tegema muusi­ õnnestumine. kateatrit. Ta ei ole teatrilavastaja, seepärast pidi mõnikord pingutama, et poolest vihjest aru Mida sa tavatu vormi all silmas pead? saada, mida ta tahab, sest ta ei räägi teatri kee­ Seda nimetatakse kammerooperiks, les. Kuigi ta minuga proovi tehes ütles väga mina nimetan multimeediaooperiks. Peami­ täpselt ette, mida ja kuidas teha, viimse detai­ ne ongi see, et seda on väga raske sõnadesse lini. Näiteks: hoia siin jõudu, et saaksid lõpus panna, sellise loo jaoks ei ole spetsiifilist vor- 38 Ardo R. Varres. Hetk etendusest.

mimääratlust. Kui me ütleme "ooper" või kolmemõõtmeline — futuristlikus stiilis vi­ "draama", siis teame täpselt, millest me rää­ suaalne efekt, mitte lihtsalt tõlge. Enne seda on gime. "Manifesti" lavastuse kohta ei ole veel olnud metsosoprani soolonumber, kus ta lau­ täpset nimetust. Selles ongi eripära, uudsus, lab teksti, mille mõte on umbkaudu selline: Kui teistsugusus. masinad oleksid mu hävitanud. Tal on seljas Kuidas "Manifest" liigendub? punane ekstravagantne kostüüm, ta laulab ilma saateta, ütleb teksti hingamise pealt ja see kõik See koosneb numbritest, mis on oma­ on võimendatud. Väga tugev elamus. Siis saa­ vahel väga osavalt põimitud. Kui konkreet­ bub täielik vaikus, tulen mina tooliga ja lõpe­ selt rääkida, siis tükk algas näiteks nii, et sop­ tan etenduse saksakeelse kabareenumbriga — ran lebab põrandal, kõlavad tehnokraatlikud täiesti uus emotsioon ja olukord. helid, sopran hakkab laulma rubcito aariat. Tulevad videomehed, kes hakkavad lauljat On sul aimu tüki eelarvest? filmima, ja kõik projitseeritakse seintele. Aaria Ei ole, aga aiman, et see oli väga suur. lõpuosas tuleb lindilt saksakeelne tekst: "Manifest" oli kõige tugevam siiski oma vi­ "Wand, Wand, Wande, Wande." Ekraani ta­ suaalse külje ja lavastaja töö poolest, nagu gant valgustub välja vene laulja, kes teeb me- Greenaway parimad tööd; muusika poolelt tallesemetega varjuteatrit. Selle järel tulevad sellega võrreldes veidi vähem. Lavastaja oli lavale ülejäänud osatäitjad, dirigent lööb loo võimsam isik kui helilooja. "Manifest" oligi lahti ja algab trummide müdin ning järgmi­ ju Schokkingi idee, tema tegi Wallinile ette­ ne, portugalikeelne tekst. Lugu areneb kiht paneku koostööd teha. kihi haaval. Näiliselt üksteisest täiesti sõltu­ matud tekstid ja tegevused olid väga osavalt Kas sa võiksid Wallini muusikat kirjelda­ ritta seatud, hoolikalt läbi mõeldud ja audio­ da? Mis stiilis see on? visuaalselt toimima pandud. See, mida ma Esimene asi, mis loob tüki õhustiku, on kirjeldasin, oli esimene kolm minutit, tükk see, et muusikas pole ühtegi tempereeritud kestab tund kakskümmend. pilli. Laval on kolm löökpillimeest, SISU- Üks mu lemmikkohti on etenduse lõ­ Ensembk, kellel on omatehtud metallist ja pupoole, selline jada: kolm lauljat tuleb lava­ plastmassist pillid. "Manifest" mängib pigem le, arvutist pannakse clicktrack käima, clicktmck rütmi ja tekstiga. Muusikat klassikalises mõt­ käivitab arvutigraafika; see on tohutu suur tes, tempereeritud heli, oli vähe. Mulle tun­ kolmemõõtmeline graafika, nagu arvutimän­ dub, et ka muusika üritas olla pretensiooni­ gus või muusikavideos, ja sa liigud laval nagu kalt teistsugune. Soolonumbrid olid täpselt kolmedimensioonilises ruumis. Lauljad hõika­ noodistatud, imekaunid. Enamasti ei olnud vad täpselt dirigendi käe järgi, löökpillid mü­ partituuris ei löökpillidele ega lauljatele ette ristavad, kõlab portugalikeelne tekst, mis kii­ antud kindlaid helikõrgusi, sa lihtsalt kas hõi­ dab: "Elagu elekter!" Täpselt sünkroonis selle­ kad või sosistad, kõrgelt või madalalt. ga ilmub ekraanile taanikeelne tõlge, samuti Worksltop'is saime juba aimu, mida otsime.

39 Proovides katsetasime palju ja improviseeri­ Osatäitja jaoks oli see kaine, asjalik va- sime, aga kõik, mis helilooja oli kirja pannud, hendusroll, konkreetne nagu täppisteadus. õigustas ennast vaga. Laulja on ikkagi laisk ja Pean astuma siia ja dirigendi ettenäitamise käivitub raskelt, ta tahab näha selget nooti, mis peale ütlema sellise häälega portugalikeelse annaks kasu, mida teha. Kohapeal fantaseeri­ teksti. Manifesteerima. mine on rohkem näitlejate pärusmaa. Kuivõrd võiks öeldar et "Manifest" on möö• Missuguseid emotsioone see lugu sinu ar­ dunud sajandi alguse kunstnike ja luule­ vates tekitab? tajate ideede n-ö elluviimine? Arvan, et vastakaid. Inimesed, kes on Sellele vastata on lihtne. Leonardo da avatud, kes otsivad midagi uut ja põnevat, Vinci unistas lendamisest ja visandas tiibu, aga said seda "Manifestist" täie hinna eest. Need, siiski, kui praegu lennuk lendab, ei ütle me, kes on konservatiivsed ja ettevaatlikud, olid et viisime Leonardo da Vinci unistuse täide. kindlasti mingis mõttes šokeeritud. Mis aga Ütleme lihtsalt, et näe, lennuk lendab. See, mis kindlasti vaidluse alla ei kuulu, on asja vi­ tollal oli võimatu, kuna ei olnud arvutigraafi­ suaalne külg, väga efektne ja lõikav. kat, tehnilisi efekte, helivõimendust, on täna-

Metsosopran Gerrie de Vries. Bent Rybergi fotod 40 в © I / -J»-"

\\v

"Manifesti" osatäitjad: (vasakult) vene tenor Mihhail Serõšev, Gerrie de Vries, sopran Rolande van der Paal ja Ardo R. Varres.

päeval võimalik. Me saame teha asju, millest Üks asi on tehnilised võimalused, tei­ nemad fantaseerisid. ne asi, mida sellega peale hakata. Oskus või­ Kas saab öelda, et "Manifest" tegi sada malusi kasutada näitab lavastaja-visualisti aastat tagasi kirja pandud tekstid Hiilita­ tugevust. Kui sul on heliloojana võimalus teha vaks ja kuuldavaks? kõike, milleks on vahendeid, ei tohiks vahend Ma arvan, et see on vale lahenemine. siiski saada eesmärgiks. Väga häid ideid, mis Need tekstid oleksid võinud pärineda ükskõik on ka hästi teostatud, on vähe, keskmisi on kust, aga tükk oleks ikka sama vinge olnud. palju. Niisiis tekst kui kõlamaterjal, aga kuipalju Mida "Manifest" ütleb? võttis Sdiokking tekstist lavastusideid? Ma ei tea, kas see üldse midagi ütleb. Tekst oli loomulikult algimpulss, aga Võib-olla on selle taga mäng, millest meid on mitte mingil juhul ei realiseeritud teksti alg­ osavalt välja jäetud. Mingil juhul ei rääkinud set mõtet. Seda lihtsalt kasutati inspiratsioo­ see lugu meile möödunud sajandi alguse ma­ niallikana ja kuna tänapäeva tehnika võimal­ nifestidest. See ei jutustanud neid tekste, vaid dab teha asju, mis sada aastat tagasi ei olnud kasutas neid, et ise manifesteerida. Selle tiiki võimalik, võib vaatajale jääda mulje, et kuna manifest võiks minu arvates olla sõnum, et sajandi eest visandas kunstnik mingi pööra­ uus aeg on saabunud, avanenud uued võima­ se labürindi, mis praegu arvutigraafikas toi­ lused, et küsimus on vaid selles, kuidas osata mibki, nägi kunstnik tol ajal tõenäoliselt seda võimalusi osavalt kokku panna ja mis kõik ette. Avatud meeltega inimesed visandavad- võib siis juhtuda. ki seda, mis tuleb saja aasta pärast. Aga see ei ole seotud kunstiliste tõekspidamistega, mis neis tekstides sisaldub. VÄLJAVÕTTEID ARVUSTUSTEST Kas on parem, kui "Manifesti"-laadseid asju tehakse harva ja siis see-eest perfekt­ Holland Hou&e on loonud jälle ühe selt? veenmisjõulise ja hingematva ooperi... Neli 41 Helilooja Rolf Wallin lauljate-näitlejate Rolande, Ardo ja Gerriega. Fotod erakogust

uskumatult head lauljat katsuvad oma hääle se ja loonud nägemustest pakatava teose. Sel­ võimalusi järele paljudes aspektides, mani­ les on äratuntavaid Holland House i lavakeele festide tekstid plahvatavad arvutigraafika foo­ elemente. Selles on mingi uus jõud, ajarännak nil. Jacob F. Schokking näitab end kujundi- modernismi sünni juurde on vallutanud mängudes sellisel viisil, et tundub, nagu ei Schokkingi ja loonud ennenähtamatu kont­ piisaks talle kolmest dimensioonist. See on sentraadi. Jõuline minevikupilt ajast, mil lihtsalt tormiline edu... Manifestid näivad ole­ kunstnikud veel uskusid, et kunst suudab vat ühtaegu lahustatud ja konkretiseeritud sel­ maailma muuta. Aga selles pole vähimatki les vaimustavas lavalis-muusikalis-skulptu- märki nostalgiast, vastupidi, Holland Houseon raalses väljapanekus. Koik komponendid on loonud uued eeldused uuele muusika-draa- ühte sulatatud ja vastavad ka vanamoodsa, makunstile. sügavalt romantilise ooperi nõuetele. Steen Chr. Steensen, Berlingske Tidende Jakob Wivel, Borsen Sündinud on meistriteos. Kummaline "Manifest" on väljakutsuv muusika­ segu videokunstist, performance'isi, teatrist, teater ajal, mil varasemad teosed on pigem et­ muusikast, sürrealistlikust lavakujundusest ja tekirjutused kui erandid ja avangard näib ole­ dadaistlikust kunstinäitusest. See on piirimaa vat tõsiselt kritiseeritud mõiste möödunud 1910. aasta ümbruse ja meie aja vahel, eilse ja sajandist. See on tour defoice sõnumite maas­ tänase maailma vahel, julgete lootuste ja luh­ tikul. Paradoksaalselt võib just sellest "kao- tunud ootuste vahel. Ainulaadne elamus, sekunstist" leida kauneimaid lõike... Nagu unustamatud ideed, isikupärased vihjed tavaliselt, imeb Schokkingi tundlik universum ooperi-, filmi- ja kunstiajaloo kõrghetkedele. teid endasse, mitmemõõtmeline arvutigraafi­ Helid ja keeled segunevad, võivad mõjuda ka on mõnikord vaatajale pealetungiv ja läm­ isegi totalitaarselt. Suurepärane ekspordiartik- matav. Lauljad annavad edasi sõnumeid ja kel. vallandavad end rabava energiaga Rolf Saren Hallundbaek Schauser, Information Wallini muusikas, mis on segu laulust, karje­ test ja retsiteerimisest. "Manifest" võib palju­ Nüüd on see käes! Teil on võimalus sid hirmutada, aga just sellistel kompromis­ kogeda Jacob F. Schokkingi uut muusikateat­ situtel teostel nagu "Manifest" on suur täht­ rit. Olla katkematu muljete pommirahe all. sus muusikateatri tuleviku jaoks. Poliitiline Norra helilooja Rolf Wallin on teinud väga hea sõnum on ikka veel oluline ja maailm on ikka töö, luues püsiva tausta, tekstile vähimaidki sama hullumeelne kõigesööja. Taas kord on piiranguid seadmata. See pole etendus, mil­ inimene tähtedel pea maha löönud ja taevas lest võiksite niisama lihtsalt vabaneda. Min­ on verine nagu tapamaja. ge sellega kaasa, vabandused ei tule arvesse. Lilo Sorensen, Akiuelt Knud Ketting, jyllnnds Posten Visuaalne pommitamine. Holland House ja Jacob F. Schokking on "Manifestiga" Küsinud, tõlkinud ja kokku seadnud tabanud õtse modernismi päikesepõimikus­ ANNELI REMME. 42 IGORGARSNEK

TEEJUHT KLASSIKALISSE MUUSIKASSE

Entsüklopeediline teatmeteos "Klassikaline muusika". Peatoimetaja: Robert Ainsley. Tekst ja disain © 1999: Carlton Books Limited. © Tõlge eesti keelde: "Varrak", 2000, 272 lehekülge. Tõlkinud: Evi Arujärv, Kadi Herkül, Ene Jürna, Rene Keldo, Urve Lippus, Tarmo Pajusaar, Margus Pärtlas, Anneli Remme, Rauno Remme ja Joosep Sang.

Kui Benjamin Brittenil on orkestriteos "Noorte orkestrijuht" (The Young Person's Guide to the Orcliestra, 1946), mis on kuulajaile teejuhiks sümfooniaorkestri pillide maailma, siis nüüd on kirjastuselt "Varrak" ilmunud teejuht klassikalise muusika maailma. Entsük­ lopeediline teatmeteos "Klassikaline muusi­ ka" täidab selle olulise tühimiku, mis meil eestikeelsete muusikaalaste teatmeteoste val­ las senini haigutas. Sest kahte õhukest peh­ mekaanelist brošüüri, mis 1990. aastatel ilmu­ nud (Peeter Perensi koostatud muusikasõnas- reklaamiribad arvutiekraanil) ning vormi­ tikja Ela Eelhein-Issakaineni koostatud "Muu- skeemid teevad aine väga ülevaatlikuks. Noo- sikaleksikon"), ei saa selles valdkonnas ju dinäiteid on raamatusse pandud nii vähe kui muuks kui vaid "hädaabiks" pidada. Et kui võimalik (mis teeb ilmselt rõõmu laiemale lu­ tõepoolest mõne termini tähendust ei tea, siis gejaskonnale), kuid vajadusel, näiteks kõige sealt heäl juhul leiab. tuntumate tantsude põhirütmide tutvustami­ "Klassikalise muusika" autoreid on seks, on kasutatud neidki. kümme ning on näha, et igaüks neist on oma Mõni asi seletatakse lahti küll arusaa­ eriala spetsialist. Ikka on nii, et kui mõni muu­ davalt, kuid vildakalt. Näiteks "Sõnaseletus­ sikateadlane spetsialiseerub näiteks ooperiaja- test" lk 13 võib lugeda: "Madrigal — XVI sa­ loole, võivad tema teadmised pillide arengu­ jandist pärit ilmalik muusikateos neljale või loost olla pinnapealsed. Ja vastupidi, sest ega enamale häälele, rõhutas sõnade tähtsust." keegi tea kõigest kõike. Nii, mitu ebatäpsust me sellest definitsioonist Kellele on raamat mõeldud? Tegelikult leiame? Esiteks, madrigal ei pärine mitte XVI on see iga muusikaraamatu puhul põhiküsi­ sajandist, vaid hoopis XIV sajandist. Teiseks, mus. Kas asjaarmastajast huvilisele, professio­ XIV sajandi madrigal oli valdavalt kahehääl­ naalile või hoopis pedagoogiliseks abivahen­ ne. Ning kolmandaks, XIV sajandi ja XVI sa­ diks? Sellest sõltub ju materjali käsitluse põh­ jandi madrigal on kaks täiesti erinevat asja, jalikkus, keerulised mõisted võivad tavalise kuigi nimi on ühine (vt Barbara Russano muusikahuvilise ära hirmutada. Kõnealuses Hanningi Concise History of Western Music või teatmeteoses on leitud igatahes väga hea Toomas Siitani "Õhtumaade muusikalugu I"). kompromiss — iga stiilinähtus, instrument või Siit moraal, et liigselt lihtsustades võib ka üsna muusikavorm seletatakse arusaadavalt, st eri- mööda panna. alastesse terminitesse takerdumata näitlikult Mõni väide on aga lihtsalt vale: "Um­ lahti. Näitlikult selles mõttes, et rikkalikud il­ bes XII sajandi alguses tuli keegi mõttele kir­ lustratsioonid, temaatilised tekstiplokid (nagu jutada muusika kahe paralleelse meloodialii- 43 niga, mida esitatakse samaaegselt." (Lk 9.) Jutt klarnetid oluliselt teistsugused kui nende tä­ on järelikult paralleelsest organumist, mille napäevased suguvennad). esimesi kirjapandud näiteid võib leida aga Väga põhjalik on peatükk "Laulu­ juba IX sajandist, traktaatidest De divisione hääl", see on tõepoolest entsüklopeedilise naturae (866) ja Muska enclüriadis (900). Tava­ käsitluslaadiga. Siit võib lugeda nii erinevate lugejale on see ehk tähtsusetu detail, üks kesk­ hääleliikide ulatusest ning alaliikidest aeg kõik, sajand sinna või tänna. Professio­ (cantaten-bass, sügav bass, bass-bariton jne) naal aga teab, et XII sajandi algus oli palju kui ka kõige kuulsamatest lauljatest. Ka neid keerulisema, nimelt melismaatilise organumi on iseloomustatud, nagu heliloojaidki, lühi­ ajastu. Lihtne paralleelne organum oli selleks dalt ning tabavalt. Näiteks Maria Callase, XX ajaks tõenäoliselt juba unustatud. Niipalju siis sajandi kuulsaima dramaatilise soprani koh­ teatmeteose "entsüklopeedilisest" küljest — ta on kirjutatud, et ta oli üks neist vähestest, ega kõiki toodud daatumeid ja definitsioone kes "kriitikuid hämmeldusse viies on laulnud siin ikka usaldada saa. See on teatmeteose kui kõike alates kõrgeimast koloratuurist kuni sellise puhul iseenesest muidugi kurjast. raskeimate Wagneri rollideni". Kuid vaieldamatuks väärtuseks võib Mis puutub raamatu tõlkesse, siis as­ pidada raamatu ülesehitust; see pole mitte jatundlikkusele vaatamata (enamik tõlkijaid kuiv alfabeetiline sõnastik, kus näiteks Bachi- on elukutselised muusikud) leiab siin paar le järgneb Bruckner ja Mahlerile Monteverdi, küsitavust. Näiteks lk 186 on juttu, et Haydn vaid iga valdkonda on näidatud oma ajaloo­ näitas oma trompetikontserdis Es-duur "klah­ lises arengus. Peatükk "Liikumised muusi­ videga varustatud trompeti võimalusi". Kuna kas" on sisuliselt õhtumaade muusikaajaloo trompet pole teatavasti klahvpill, siis on siin lühikursus gregooriuse koraalist minimalis­ ilmselt juttu klappidega varustatud trompeti mini —Andriesseni, Nymani ja Pardini. Seal­ erikujust (tänapäeva trompetid on muidugi juures väga tabavate ja asjakohaste illustrat­ ventiilidega). Samal leheküljel tekitab küsimu­ sioonidega, näiteks kui juttu on Andriesseni se ka üks tõlkevaste. Juttu on siin tuubast, mis De Stijlist, siis on kõrval repro Piet Mondriani "võeti ebakindla ofikleiidi asemel kasutusele maalisi В roadway bugi-vugi, mis heliloojat seda basspillina". Ehk oleks ofikleid siiski õigem teost kirjutama inspireeris. Peatükis "Heliloo­ kirjaviis kui ofikleiid — sest inglise keeles on jad" on toodud kõigi tuntumate Euroopa he­ pilli nimetusophicleide, saksa keeiesOplükleide, liloojate loomingu olulisemad stiilitunnused. itaalia keeles ofikleide ning vene keeles ofikleid. Mitte lühibiograafiad, et sündis siin ja suri Kahe "i"-ga eestikeelne tõlkevaste kõlab um­ seal, vaid n-ö loomingu essents. Näiteks bes nagu "perseiidid", mis on aga mitmuses Raveli kohta on kirjutatud, et tema "kõlamaa- kasutatav sõna. ilm on äärmiselt isikupärane oma veidi kok- Kokkuvõttes on "Klassikaline muusika", kutõmbuvate dissonantside, ettevaatliku bitonaalsuse kasutamise ning silmipimestava vaatamata mõnele väikesele faktiveale ja eba­ orkestratsiooniga". Täpne ning samas poee­ täpsusele ning paarile tõlkekonarusele, huvitav tiline sõnastus, mis võtab Raveli helikeele ja asjatundlik raamat. Vajalik lektüür kahtlema­ väga tabavalt kokku. ta igale muusikahuvilisele, muusikatudengile ning vaimukosutuseks ka proffidele. Väga huvitavalt on kirjutatud ulatus­ lik osa "Vormid ja stiilid" — selles vaadeldak­ se iga vormi ja žanrit vastavas stiilikontekstis ja ajaloolises arengus. Näiteks instrumentaal- kontserdi puhul on eraldi peatükid "Mozart ja kontsert", "XIX sajandi kontsert" ning "Tä­ napäeva kontsert", kus on juttu Sostakovitši, Cage'i ja Penderecki instrumentaalkontserti- dest. Ammendav ja ülevaatlik on ka alajao­ tus "Instrumendid", kus iga pilli kohta võib lugeda selle ajaloost ja eelkäijatest, erikujudest ning muidugi ulatusest, puhkpillidest sünte­ saatorini. Siin on kirjas ka üsna põnevaid fak­ te, mis nii mõnelegi elukutselisele muusikule võivad olla uudiseks. Näiteks see, et Vivaldi kasutas oma oratooriumides klarneteid trom­ peti asendajana (muidugi olid XVIII sajandi 44 "VANAST FILAST" AINO HIMBEKIGA

Veebruaris täiustas oma 60. aastapäeva aastal tehti ta kodanlikuks natsionalistiks ja Eesti seni suurim ja keskseim kontserdiorganisat- arreteeriti. sioon "Eesti Kontsert", mille eelkäijaks on 4. veeb­ Räägiti, et Viktor Vekšini pealekaebami­ sel. Ja direktoriks Vekšin siis pandigi. ruaril 1941 tegevust alustanud Eesti NSV Riiklik Teda mäletatakse ka kui Svjatoslav Rich- Filharmoonia. (Vt ka Ines Rannap, Eesti NSV Riik­ teri Tallinnast eemale peletajat? lik Filharmoonia/"Eesti Kontsert" 60, TMK 2001, Jah, Richter deklareeris: niikaua kui nr 2.) Järgnevas intervjuus on küsitletud Eesti Vekšin oma kohal püsib, tema siin ei esine. Ega NSV Riikliku Filharmoonia juures aastaid pianis­ esinenudki. Muidugi, kui on tõsi, et Richter ti ja kontsertmeistrina töötanud Aino Himbekit, nõudis hotellituppa klaverit, siis oli see too­ naste võimaluste juures ka pisut liiast. Kuid kes ise sai möödunud veebruaris seitsmekümneseks. rohkem usun ma, et põhjust tuleb otsida pi­ Palju õnne tallegi! gem Vekšini persoonist: ta oli pesuehtne nõukogulane, pealegi hüsteeriline ja karjuv autokraat. See torkas majas kõigile silma. Tean, et teile kui Eesti NSV Riikliku Fil­ Kontsertandid ülakorruse omavahelis­ harmoonia kontsertmeistrile anti tööraa­ tesse suhetesse üldiselt ei puutunud, otsesed mat välja 19. septembril 1950. Olite siis kontaktid olid puhttöised: kavade kinnitami­ alles üheksateistkümnene ja Tallinna Muusikakooli lõpukursusel, ees ootas ne, lepingud, aruanded. Hulgakesi puutusi­ veel stuudium konservatooriumis. See me kokku peamiselt kassasabas, isekeskis — raamat lõpetati kolmekümne kahe aasta kontserdibrigaadides, mille koosseis muidu­ pärast, 9. märtsil 1982. gi vaheldus. Kuid ikkagi, ainuüksi Tiit Trallat Aga oleksin nii väga tahtnud jätkata! olen saatnud täpselt 375 korral! Direktoritest Vähemalt "vana Filharmoonia" loomuliku on mul parimad muljed Tiit Kolditsist, ja sa- lõpuni, kui vaid tervis lubanuks. Mille alusel küll tookord valiti kaadrit niisugusele pööraselt pingelisele tööle, Aino Himbek sügisel 1971. pealegi veel õppurite seast? Kas siis, juba viis aastat pärast sõda ei leidunud ikka veel diplomeeritud tegijaid? Ei tea, aga seda, et pinge on seal tohu­ tu, seda teati. Võib-olla peljati tööd? Minul oli juba aastane meeldiv töökogemus kontsert­ meistrina Teatrikooli liikumistundidest, ju ma ei kartnud. Mina vajasin elatist, nemad kla­ verisaatjat — soovid sobisid. Õppurid esine­ sid toona sageli mitte üksnes koolikontserti- del, mõned jõudsid ka koolinoorte olümpiaa­ dile; ühe niisuguse järel Nikolai Goldschmidt mulle pakkumise tegigi. Ta käis alatasa noor­ te esinemisi kuulamas. Goldschmidt oli aastast 1946 Filharmoo­ nia kunstiline juht. Mis mees ta teie silmis oli? Inimesena küll igati tore ja lahke, nii­ sugune ümmargune-paksukene. Järgmisel muti kunstilistest juhtidest, eriti Olga Tuleme normaalsesse maailma tagasi. Fil­ Rudnevast. Tema oli tõsine ja tore inimene, harmoonia alla koondus kogu "Eesti väga töökas ja täpne, kelle sõna peale võis alati Kontserdi" eelne taidlusväline avalik kindel olla. Rudneva autoriteet küündis kontserdielu: enam kui neljakümne aasta Moskvani ning see oli äärmiselt oluline mõle- vältel kõik akadeemilised, šeflus-, estraa­ di-, loeng- ja muud kontserdid, kõiki oma­ masuunaliste gastrollide toimumisel, samuti ettegi tuhandeid. Kontsertmeistreid oli, keskpäraste solistide tõrjumisel, keda valdavalt segakavades, väga vaja, neid oli "Sojuzkontsert" järjest peale surus. Pikka aega aga vähe ja neid koormati seega kõvasti — istus direktori kabinetis ju ka Rait Ivalo, kuid raha loeti ka sellal. Olite koos Vaike Vahi­ kuidagi vaikselt. Enim võlgnen ma talle tänu ga põhilised? abi eest ühel ammu-ammusel esinemisel Jõh­ Jah. Ainuüksi minule kogunes nende vis; klaveril jäid peaaegu kõik valged klahvid aastakümnetega umbes 4500 kontserti. Ja alla kinni, Ivalo istus kõrval ja toksas neid mu seda koormust peeti, pean isegi, loomuli­ sõrmede vahelt üles tagasi. Niisuguseid asju, kuks, sest töö ja inimesed meeldisid. Koor­ et pedaal ei tööta, klaver häälest ära või klah­ mus ja palk olid planeeritud, kui plaani üle­ vid vigased, tuli ringreisidel ikka ette, kuid toredaid kontserte oli siiski võrratult rohkem, tasid, maksti juurde, kui ei täitnud, arvestati isegi päris ääremaadel. Mis siis sellest, et va­ maha. Rabamist oli, konkurentsi mitte. Nen­ hel pidi ise klaveri kusagilt tagaruumist välja de niinimetatud segaprogrammidega harjus tirima. Kord Võsul tuli seda lavale koguni ära ja enamasti olid need tegijaile põnevad- upitada — no minu töö see enam polnud, appi ki. Pealegi olen arvutanud, et õhtuid, kus ta­ tulid suvitajad ja muide — Edgar Valter tõs- valiselt avanumbrina soleerisin, tuli kokku tiski toona oma selja ära. oma 2300 — alustasin solistina, jätkasin saat­ jana. Nii et väikselt ka pianistlik eneseteos­ Ega neist ammustest ülemustest palju tus... rohkemat mäletagi, hoopis huvitavam ja kir­ jum oli esinejate galerii alates Bobast ja lõpe­ Näiteks? tades Margarita Voitesega, kellega esinesime Oi, mängida sai peaaegu kõike, mida minu viimased viis aastat üle saja viiekümne hing ihkas: Liszti, Beethovenit, Chopini, korra. Siiski, praegu tuleb silme ette, kuidas Tšaikovskit, Prokofjevit, Parti... Tõsi, tsükli- lühikest aega kunstiliseks juhiks olnud Leo lisi suurvorme mitte, vaid üksikuid osi neist. Normet noolekesi märklauda loopis... Kole Viiekümnendatel kinnitati kavad Kunstide aga oli, kuidas enne minu aega direktoriks Valitsuses, nõukogude autorid pidid muidu­ olnud Aleksei Stepanov dirigendiks pürgides gi esindatud olema, kuid sealt andis valida, Wagneri "Palverändurite kooris" orkestri- ja ja mina küll mingeid ettekirjutusi ei kogenud. koor.partiid hirmuäratavalt loksuma ajas. See Rahvalikes kavades lähtuti loomulikult pub­ võttis piinlikkustundest selja niiskeks, sest likust, aga tavaliselt me tajusime seda ette ja sellest košmaarist ta välja ei rabelnudki. altminekuid ei juhtunud. Ka Venemaal mitte,

Aino Himbek ja Margarita Võites, pildistatud 5. märtsil 1977. 46 *Щ& «ii •:- •,. 1

s

4 .- MB ... •% JU ,. 1 * > v^' >*/2*f

' Jk - r r •mi Eesti NSV Riikliku Filharmoonia artistid esinemas šeflitse korras sõjaväeosadele. 1940. aastate lõpp.

Tiit Kuusik esinemas Tallinna raekojas. Kalju Suure foto Tantsijad Anita Mitt ja Ants Vähejaus täitmas Filhannoonia kassaplaani I960, aastatel.

47 kus sai ju väga palju ringi liigutud. Seda kuni Kurb on muidugi see, et aeti taga plaa- viimase ajani. nilisi näitajaid, kontserte pakuti mõnigi kord Neid segakavasid oli ka hästi mitme­ publiku huvi arvestamata, mis ka tingis tüh­ suguseid. Viiekümnendatel olid need enamas­ je, hõredaid saale. Puhas estraad aga, nagu ti estraadlikud: akrobaadid, sõnameistrid, ikka, läks täismajadele ja siis ütlesid estraadi- nõukogude laulud, rahvatants, populaarsed solistid, et nad peavad meid üleval. Ütlesid aariakesed ja muud vigurid, hiljem tõsise­ küll, aga samas teadsid, et üle "punkti" neile mad või spetsiifilisemad (loengkontserdid!), ikkagi ei maksta, ainult et — eks neid eksplua­ rääkimata läbinisti süvamuusikast lähtu- teeriti kassa huvides seepärast ka koledal vaist, kus tegid kaasa Jenny Siimon, Mati kombel. Samuti tehti ülepaisutatud "temaati­ Palm, Jaan Reinaste, Ines Rannap, Urve Tauts, lisi" mammutkontserte, seda igasugu tähtpäe­ Jüri Pärg, Leili Tammel jne. Väga armas on vade puhul ja hilisema telgi hooaegadel. Isegi meenutada isiklikult kuuekümnendate tei­ koolinoortele, nagu näiteks ... vaadake ise: sest poolest veli Ülo Vilimaa balletiõhtuid, neljapäeval, 24. märtsil 1966 kell 16.00 "Esto­ mis ulatusid väikeste kohendustega läbi mit­ nia" kontserdisaalis abonement nr 3 — kont­ me hooaja. Ka need ei olnud pelgalt tantsu­ sert koolinoortele "Nõukogude kirjandus ja kavad, kaasa tegid Aarne Vahuri "Collage", muusika"! Siin on kakskümmend üheksa Margarita Võites või Jüri Gerretz või Riho numbrit laule-lugemisi-balletti kahekümne Joonase, mõned teisedki. Ülo tantsis nii kla­ ühelt autorilt — Meitusest Kabalevskini, ja ka veri kui ka helilindimuusika saatel, nii Sviridovit, Prokofjevit ja Šostakovitšit. Umbes Rahmaninovi "Polichinelle'i" kui ka Vinteri viieteistkümne esinejaga tehti see kõik ära... Kiirt. Vahelduseks mängisin minagi n-ö pu­ ... ja vaene klaverdaja muudkui sorteeris hast klaverimuusikat, näiteks Hatšaturjani noote. Kas mõned muusikud, keda saata Tokaatat, teist osa Beethoveni Sonaadist nr tuli, asetasid teid mõnikord ka ekstreem­ 27 või Pärdi Teist sonatiini. Varasematel aas­ sesse olukorda? tatel läks kõik niisugune ainult klaveri najal, Otseselt mitte, kuid näiteks Ots ja viiekümnendatel oli see ainumoodus, sest ka Kuusik ei jõudnud neid ekspromptseid esi­ ansambleid ei olnud. nemisi eriti ette valmistada. Tulid enne kont-

Vladimir Sapožnin sügisel 1985. 48 serti, noodid näpus, ja hea oli, kui kusagil teist kohta, Helsingist Kemi ja Ouluni välja. kõrvalruumis kiiruga läbi jõudsime võtta. Kõikjal läks hiilgavalt, kontserte taheti juurde­ Külalislektoritega kaasa tulnud solistidel gi, pärast korraldati pressikonverents ja puha, polnud kokkuhoiu huvides omi saatjaid pa­ nägin ka Kekkoneni ära. Majanduslikult oli hatihti kaasas, repertuaaris aga sageli suu­ reis tulus: põhipalk jooksis, söögid-joogid ja red ja võõrad ooperistseenid, tuli siis ühe voodi prii, päevarahakene pealekauba. Viima­ hooga hakkama saada. Aga põnev oli ja hak­ ne lubas pisut poodidesse sisse vaadata, ei suu­ kama saime! rel ega väikesel kodumaal olnud siis ju korra­ Toonane N Liit matkati teadagi risti-põiki likku jalavarjugi saada. läbi, aga kas üks kontsertmeistrist tööho­ bune ka väljapoole pääses? Harva küll, kuid see-eest korra Itaalias­ se, Maltale ja Indiassegi. Esimest korda juba Aino Himbek, Ellen Laidre ja ]епщ Siimon Ellen Laidre soolokontserdi puhul 2966. aastal. 1957. aastal Soome. Kuid selle taga polnud mitte meie Filharmoonia, vaid Moskva. Ni­ melt pühitseti vastava "sõprus- ja koostööle­ pingu" üheksandat aastapäeva, kingituseks siis "komplott" aariaist, balletist, mustkuns­ tist ja gruusia tantsudest. Koik klaveriga ja sellel mina üksi! Eks näidati soomlastele ka Bobat ja Ellen Laidret — laulis Merikantot. Moskvas tehti kolm päeva hiidprogrammi läbivaatusi-proove. Kuid mõnda esinejat koh­ tasin sellel reisil esimest korda ikkagi alles len­ nukis, hiljem "vilistas" ette ja mul ei jäänud üle muud, kui kontserdil improviseerida. Soo­ mes anti omaette pehme vagun, see haagiti liinirongile sappa ja nõnda sõitsime läbi viis­

Mare Teearu ja Helju Tauk esinemas "vanas f ilas" 1979. aastal. Anne-Malle Halliku foto 49 ainult kuldsed lavaatribuudid. Nii kõmpiski "kuldkingake" läbi lumise linna vastu järg­ mistele tegudele. Tore lugu juhtus Pärnus seitsmeküm­ nendate paiku, kui esinesime kuurordi klu­ bis. Reastasin enne algust parajasti noote, kui lavale ilmus J iiri Pärg, käes kingad, kuid... eri värvi. No juhtub kiirustades, aga naerma ajas ikkagi. Sai siis Verner Loolt täispaari laenuks. Naernud isu täis, läksin ümber riietuma, te­ gin kohvri lahti ja — sama lugu, vastu vaata­ vad eri nägu kingad! Teadustajalt sain härda palumisega... number väiksemad. Kuid talle oli ju ka midagi vaja — et tulla ja ütelda ja tagasi kulisside taha kaduda. Sai lõpuks te­ magi need sopran Galina Kulkinalt, ja enesest­ mõistetavalt omakorda number väiksemad. Rohkem "teisendusi" enam teha ei saanud. Mina piinlesin kogu õhtu rahva silme ees, tea­ dustaja koperdas lugude vahel sisse-välja ja Kulkina seisis sukkis kulisside vahel. Kole kobin kuuldus sealt, kui tema etteaste algas või lõppes, sest need kingad jäidki edasi-ta- gasi käima. Hoopis hullusti läks kord suvel Iisa­ Jüri Gerretz, "vana fila" kandvamaid viiulisoliste 1970. aastatel. kus, kuhu olime välja sõitnud Jõhvi "baasist". Üksteisele lootes olime maha jätnud kohvri

Ajad muutuvad. Kunagi oli raja taha pää­ semine kui taevaõnnistus, nüüd on inime­ Filharmoonia meeskvartett teel esinemisele Prangli si, kes seal ootavad, et vaid koju tagasi saarel 195(1. aastate algul. pääseda. Mainisite jalavarje — olen kuul­ nud, et teil on nendega kontsertidel mit­ meid pitsitusi ette tulnud? Nii minul kui teistelgi. Ja mitte ainult jalavarjudega. Kõige hullem oli omal ajal transpordiga siinsamas Eestimaal, Filharmoo­ nia bussid olid igavesed loksud, need ei lii­ kunud kuigivõrd ega pidanud ka tuult. Ja kit­ saks jäid teinekord ka. Ühel sügaval talvel Tapale sõites ei mahtunud mustkunstnik Levitski peale, läks vaeseke siis rongiga. Vae­ seke ses mõttes, et jõudis õigeks ajaks kohale, aga et meie mitte, siis pidi ta mitu tundi_pub- liku rahustamiseks laval veiderdama. Õnne­ likumat nägu on raske ette kujutada, kui vii­ maks pärale jõudsime! Öeldakse, et lõpp hea, kõik hea. Aga lõpp ei olnud hea, sest tuli ju veel Tallinna tagasi sõita. Ja siis oli meie auto­ mobiil veelgi väsinum, oma kümmekond kor­ da jäi täiesti toppama. Jube külm oli, daamid poetasid kingad jalast ja kerisid päkad istu­ mise alla sooja. Meiega oli kaasas Maria Nikolajevna Mihhailova — nn hitdožestvennoje tštenie. Istus õtse ukse kõrval. Kui kesk süga­ vat ööd lõpuks Filharmoonia ette jõudsime, oli temal üks king kadunud, eks see kusagil uksest välja sopsas. Ei jäänud üle muud, kui murdsime esinejate garderoobi sisse, seal aga 50 m ep amy at 6a> Эстонии

7956. aasta dekaadi puhul Moskvas, I rida (vasakult): 1. Arne Mikk, 2. Aino Himbek; II rida: Viktor Vekšin, Elsa Avesson, Ellen Laidre, Maria Nikolajevna Mihhailova (kunstiline lugemine vene keeles), Jenny Siimon; III rida: Vladimir Sapožnin, Georg Ivin, August Karjus, Herbert Laan, Vladimir Alumäe ja Endel Lippas.

kogu garderoobiga, sellele järele sõita polnud enam mahti. Ega tennistes ja sitskleitides esi­ netud vanastigi. Jooksime alevi poodi, saime sealt vähemalt sukad ja kummipaelad, et esi­ mesed üleval seisaksid. Ainukesed vabad kin­ gad leidusid Mari Möldrel, aga te teate ju, kui pisike naisterahvas ta oli! Ega midagi, kisku­ sime kapid tagant välja, kuid väikeseks jäid kingad ikkagi. Kängitsesime need siiski miskitmoodi mulle jalga, pärast vaheaega to­ piti need hulgakesi nagu Tuhkatriinule uues­ ti paistes pöidade õtsa, pisarad võttis silma. Jah, aga laval kannatad kõik välja! Ütlesite: laval kannatad kõik välja... Jaa, see on kogu mu elu! Tänavu siis juba pool sajandit, milles kahjuks liiga suur osa üksnes tagasivaatamist. Nõnda on või oli see meie kõigiga tolles "vanas filas".

Vestelnud IVALO RANDALU

Aino Himbek oma venna Ulo Vilimaaga Tartus 1967. aastal. 51 KONKURSSFESTIVALI "CON BRIO 2000" PERSONA GRATA'D

"Con brio" on eesti noorte interpreetide konknrssfestival, mida korraldab "Eesti Kont­ sert" koostöös Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Televisiooni, Eesti Raadio ja ERSOga. Konkursi eesmärk on avastada uusi huvitavaid esinejaid. Esimene "Con brio" toimus 1990. aastal, ok- toobris-novembris 2000 toimunud festival oli järjekorras kuues. Senised võitjad on olnud viiul­ daja Arvo Leibur ja pianist Risto Laur (1990), laulja Meeli Kallastu ja viiuldaja Andrus Haav (1992), pianist Ralf Taal (1994), saksofonist Virgo Veldi (1996) ja pianist Äge Juurikas (1998), viimasel saavutas peavõidu tšellist Silver Ainomäe.

Laureaadid 2000: kvarteti, Chilingiriani-nim keelpillikvarteti ja y4//e^n-kvarteti meistrikursustest ning kla­ Trio Mikk Murdvee (viiul) — Kristjan Saar veritrio Mikk Murdvee — Kristjan Saar — (tšello) — Sten Lassmann (klaver) — ETV Äge Juurikas koosseisus kursustest Kuhmo auhind (õigus omaette kontsertsaatele) ja kammermuusikafestivali muusikalaagris, "Vanemuise" kontserdimaja auhind (õigus mida juhendas Cordelia Höfer Salzburgi esineda Eri Klasi ja "Vanemuise" sümfoonia­ Mozarieumist. orkestriga). Mikk Murdvee on osalenud juba mitmel rah­ Kavas Felix Mendelssohni Trio rf-moll op 49. vusvahelisel võistlusel, 2000. aasta juulis To­ rontos "ESTO Talent 2000" konkursil "Northern Stars" saavutas ta esimese auhin­ na, teisel vabariiklikul noorte keelpillimängi­ jate konkursil teise koha, EMA kammeran­ samblite konkursil trios Mikk Murdvee — Ardo Västrik —Äge Juurikas — esimese koha. Trios koos Kiristjan Saare ja Sten Lassmanni­ ga on Mikk Murdvee esinenud Eestis, Lätis ja Kanadas, juunis 2000 saavutasid nad Jurmalas (Lätis) teise koha. Mikk Murdvee on esinenud ERSO, Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Muusikaakadeemia sümfooniaorkestri solistina. Õppeaastal 1998/ 99 oli ta selle sümfooniaorkestri kontsertmeis­ ter. Ta on mänginud ka NYYD Ensemble'is, Mikk Murdvee (1980) lõpetas Tallinna Muu­ Tallinna Kammerorkestris, Hortus Musicus'e sikakeskkooli 1998. aastal Niina Murdvee, Akadeemilises Orkestris, Eesti-Soome Süm­ Harald Aasa ja Mari Tampere-Bezrodny õpi­ fooniaorkestris, Tallinna Noorteorkestris ja lasena. Samal aastal jätkas ta õpinguid Ees­ mujal. ti Muusikaakadeemias, õppeaastast 1999/ 2000 täiendab end Helsingi Sibeliuse Aka­ Kristjan Saar (1976) õppis 1983—1994 Tallin­ deemias Mari Tampere-Bezrodny juures. na Muusikakeskkoolis Laine Leichteri Mikk Murdvee on osalenud veel Igor tšelloklassis, 1994. aasta sügisest õpib ta Hel­ Bezrodny, Halida Ahtjamova, Marianne singi Sibeliuse Akadeemias professor Arto Boettchera Zorja Sihmurzajeva, Maano Noraneni juures. Ta on võitnud teise koha Usti Männi ja Anatoli Reznikovski meistriklas­ nad Orlici noorte tšellistide konkursil (Tšeh­ sis, võtnud osa Šostakovitši-nim keelpilli- hoslovakkia, 1988) ja esimese preemia vaba- 52 Aare-Paul Lattik (1970) on õppinud orelit ja klaverit Tartu H. Elleri nim Muusikakoolis ning paralleelselt Tartu Ülikooli filosoofia­ teaduskonnas (1988—1992). Aastail 1992— 1996 õppis ta orelit Eesti Muusikaakadee­ mias professor Hugo Lepnurme ja Andres Uibo klassis. Astunud seejärel EMA magist­ rantuuri, siirdus Aare-Paul Lattik peagi Prantsusmaale, kus asus end täiendama Lille'i konservatooriumis Notre-Dame'i ka­ tedraali titulaar-organisti professor Philippe Lefebvre'i ja Saint-Gervais' (F. Couperini) kiriku organisti professor Aude Heurte- matte'i juures. riiklikul muusikakoolidevahelisel võistlusel 1997—1998 õppis Aare-Paul Lattik Lyoni (1991). "Con brio '96" finalistina pälvis ta ETV konservatooriumis professor Louis Robil- preemia. Aastast 1997 on ta Eesti-Soome Süm­ lard'i klassis ja Pariisi Sorbonne'i ülikooli fooniaorkestri soolotšellist. Kristjan Saarel on muusikateaduskonna magistrantuuris, te­ olnud esinemisi Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, gutsedes paralleelselt Pariisi ameerika kiri­ Rootsis ja Saksamaal. ku abiorganistina. 1999. aastal lõpetas Aare-Paul Lattik Eesti Muusikaakadeemia magistrantuuri Andres Uibo oreliklassis. Ta on osa võtnud veel Jean Boyeri, Olivier Latry, Eberhard Laueri ja Bernhard Haasi meistrikursustest. Ta on esi­ nenud paljudes Eesti kirikutes, korduvalt Tallinna rahvusvahelisel orelifestivalil ja 1998. aastal Riia festivalil "Ars Baltica", andnud kontserte Ungaris, Prantsusmaal, Hispaanias, Saksamaal, Venemaal. Ta on sal­ vestanud ka kaks CD-d eesti ja prantsuse

Sten Lassmann (1982) alustas klaveriõpinguid 1989. aastal Tallinna Muusikakeskkoolis Ell Saviaugu õpilasena. Praegu on ta sama kooli abiturient, õpetajateks Ira Floss ja professor Ivari Ilja. Ta on osalenud mitmel rahvusvahelisel võist­ lusel: 1997. aastal pälvis ta esimese järgu dip­ lomi rahvusvahelisel noorte pianistide kon­ kursil Usti nad Labemis (Tšehhi) ning 1999. aastal IV preemia esimesel EPTA noorte pia­ Aare-Paul Lattik. nistide konkursil Horvaatias. Harri Rospu K_ foto ~

Aare-Paul Lattik (orel) — ETV auhind (õigus omaette kontsertsaatele). orelimuusikast. 1999. aastast on Aare-Paul Kavas Artur Kapi Orelisonaat nr l/-molI ja Lattik ka Eesti Orelisõprade Ühingu juha­ kaks osa Maurice Durufle Süidist op 5. tuse esimees. 53 Žürii liikmed konkursist:

PEEP LASSMANN (Eesti Muusikaakadee­ mia):

See konkurss andis kahtlemata ülevaate prae­ gustest eesti noortest interpreetidest. Muidu­ gi, kõik meie head noored interpreedid ei osa­ lenud sellel. Teisalt tuleb arvestada, et kon­ kursid on julmad asjad. Alati jääb keegi läve­ paku taha ja tihtilugu mitte sellepärast, et ta oleks iseenesest kehv, vaid olukord lihtsalt kujuneb selliseks. Ma ei oska öelda, et seekord oleks min­ gi pillirühm domineerinud. Tihtilugu on kla­ verimängijad saanud küll peavõidu, aga mit­ te ka alati, alles hiljaaegu sai peaauhinna sak- sofonimängija Virgo Veldi. Silver Ainomäe (tšello) — peapreemia ("Ees­ Mui on rõõm tõdeda, et arenevad kõik ti Kontserdi" auhind 25 000 kr ja õigus vähe­ erialad. Kuigi, arvestades Eesti väikest rahva­ malt viiele kontserdile "Eesti Kontserdi" järg­ arvu, ei saa kuidagi garanteerida, et kõik eri­ misel hooajal), ETV auhind (omaette kontsert­ alad võiksid maksimaalselt välja areneda, sest saade), Eesti Raadio auhind (õigus salvestus- et meil ei pruugi alati selleks vajalikku ajupo- tentsiaaligi olla. Aga selle poole peab püüdle­ lepingule pluss esitlus rahvusvahelisele noor­ ma. Seekord oli võistlus üsna tasavägine kõi­ te interpreetide foorumile Bratislavas), EMA kide pillirühmade vahel. See ei tähenda, et auhind (esinemis- või õppereis) ja ERSO au­ pianistide tase oleks langenud, pigem toimub hind (õigus esineda solistina ERSOga järgmi­ areng taseme ühtlustumise suunas, vahest sel hooajal). ainult lauljaid oleks võinud olla rohkem. Kavas Johann Sebastian Bachi Prelude Süidist Minu arvates olid teistest paremad nr 5 soolotšellole (BWV1011), Maurice Raveli peaauhinna ning mitme muu auhinna võitja "Mustlane" (L. Varga seade tšellole) ja Astor Silver Ainomäe ja tema üpris tõsine konku­ Piazzolla "Grand tango", klaveril Marrit rent Aare-Paul Lattik. Nad on erinevad, nen­ Gerretz-Traksmann. de vanusest tulenevad kogemused on erine­ vad, neid on seetõttu isegi raske võrrelda. Silver Ainomäe on oma vanuse kohta Silver Ainomäe (1982) alustas tšelloõpinguid üllatavalt kindlalt teadlik oma eesmärkidest Tallinna Muusikakeskkoolis Laine Leichteri ja tegelikust potentsiaalist. Ta esines mõlemas juures. Aastatel 1994—2000 jätkas Helsingi voorus väga kindlalt ja veenvalt. Peaauhinna Sibeliuse Akadeemia noorteosakonnas Hannu andmine temale on täiesti õigustatud. Kuigi Kiiski õpilasena. Sügisest 2000 on ta Sibeliuse peaaegu sama õigustatud oleks see olnud ka Akadeemia solistide osakonna üliõpilane. Aare-Paul Lattiku puhul, hinnates tema küp­ Juba 1992. aastal saavutas ta teise koha rah­ sust ja lihvitud professionaalsust. vusvahelisel noorte tšellistide konkursil Kui rääkida erinevate pillirühmade Tšehhoslovakkias Usti nad Orliois, 1998. aas­ esindatusest konkursil, siis oli lõppkontserdil tal pääses J. J. F. Dotzaueri nim võistluse fi­ hea meel kuulda nii meie häid keelpilli- kui naali. Möödunud aastal osales ta ka "Eurovi­ ka puhkpillimängijaid. Viiuldajat Mihkel siooni" noorte muusikute konkursi eelvoorus Keremit teame juba aastaid. Andekas ja mit­ Tallinnas. Ta on esinenud soolokontsertidega mekülgne muusik, kuid tema teise vooru esi­ nemine polnud kõige õnnestunum. Aga ma W. Aaltoneni muuseumi kontserdisarjades arvan, et tal võib olla suur tulevik. Helsingis. 1999. aastal valiti Silver Ainomäe Sama kehtib ka flötist Oksana Sinkova koh­ Gustav Mahleri nim Noorteorkestrisse (Gus­ ta. Ta on väga tugev isiksus, tema artistlik tav Mahler Youth Orchestra), millega on esine­ omapära ületab sisulise süvenemise asjades­ nud Euroopa ja Ameerika suuremates linna­ se, kuid see on tegelikult väärtus omaette. des Claudio Abbado, Seiji Ozawa, Juri Bašmeti Seda ka hinnati. ja Yo-Yo-Ma juhatusel. Pianist Marek Vilba oli väga kenasti süvene­ nud Chopini loomingusse. Ta on pälvinud 54 juba Eesti pianistide 1999. aasta konkursil Aare-Paul Lattik on juba väga küps "Mozart ja Chopin" II preemia ja oli tore naha, organist. Temal töötavad võrdselt hästi nii et ta jätkab samas vallas. Trio puhul arvan, et "ülemine" kui ka "alumine korrus", see tähen­ see, mida nad oma lühikese koostöö jooksul dab, et ta on nii südame kui ka peaga mängi­ on saavutanud, näitab, milleks nad edaspidi ja. Tark virtuoos, kel on väga hea registrite on võimelised. valik. Ta pani mind mõtlema sellele, et võib rääkida emotsionaalsest ja emotsioonitust ore­ TOOMAS VAVILOV (klarnetist): limängust. Tavaliselt ei pane me orelimängi­ jat ja tema suuri tundeid tähele, sest tundub, Konkursi tase oli minu arvates ootamatult et orel on üks tohutu masinavärk — mis emot­ kõrge ja vaga ühtlane. Kõige rohkem äratas sioone sa sealt ikka tahad. Aga tuleb välja, et imetlust praeguste noorte närvikava — see on see on võimalik. Lattik veenis mind selles. Ja väga terve. kuna tal on kõik olemas ja ka inimesena ning Eelvoorus jättis mulle tugeva mulje pianist oma suhtumisega muusikasse tundub ta ole­ Diana Mõik oma Bachi-interpretatsiooniga, vat küps, jääb üle talle vaid soovida ka natu­ mis oli minu jaoks võib-olla kõige erilisem ela­ ke õnne edaspidises tegevuses. Et ta oleks mus seekordsel "Con briol". Pidasin teda õigel ajal õiges kohas. üheks esimeseks edasipääsejaks. Nelja flöödi hulgast torkasid selgelt Ta ei mõjunud küll nii atraktiivselt kui mõni silma kaks: Oksana Sinkova, veel paremini teine, aga oli selgelt tunda tema väga isiklik Tarmo Johannes. Tema väga selge, hea kooli­ ja südamlik ning aeg-ajalt natuke valus suhe ga, puhas ja tark mäng. Tean, et ta on suure­ Bachi muusikaga. Esituslikult oli tal kõik kor­ pärane matemaatik, ja et ta seejuures suutis ras — hääled tasakaalus, klaver kõlas väga ka emotsionaalselt nii vahvasti esineda, kogu ühtlaselt, samas oli kõik väga meeleolukas ja oma olekuga ka pause pingestada, oli põhjus, isikupärane. miks pidasin teda üheks lõppvooru esinejaks. Teine, kes ei pääsenud edasi tehniliste ja kõ­ Samal ajal võlus Sinkova oma lavasarmiga, laliste puudujääkide tõttu, kuid kes mulle esi­ aga puht-pillimänguliselt on tal probleeme meses voorus väga meeldis, oli tšellist Eve veel liiga palju. Püttsepp, tema Sostakovitši tšellosonaadi in­ Mihkel Kerem on tõsine muusik. Kuid terpretatsioon. Et ta nii hästi tabas Sostakovitši tundub, et enda killustamine ei ole sellises muusika valulikkust ja oskas karakteri pare­ vanuses kõige parem. Sest tema eas tuleks pilli maks esiletoomiseks tekitada aeg-ajalt niisu­ harjutada ikkagi "kakskümmend viis tundi guse staatilise pinge, mis oli väga mõjuv. Nei­ ööpäevas" ja rohkemgi veel. Tal on tugev kont- le kahele oleks võinud anda eripreemia isikli­ sentratsioonivõime, aga kui ta mängimist ku suhtumise eest muusikasse. alustab, tekivad probleemid, näiteks intonat- Minu esimese hääle sai trio Murd­ sioonivääratused, mis viitab ehk sellele, et ei vee—Saar—Lassmann. Nemad suutsid ole piisavalt harjutatud. Mulle meeldib väga ainukestena lõppvoorus mind panna unus­ tema esinemine ja suhe muusikaga, kuid võib­ tama, et olen žürii liige ja pean hindama. olla oleks tal tark hoopis Eestist mujale min­ Nad haarasid mind kaasa oma kõikevõitva na ja vaadata, kuidas seal neid asju tehakse. musikaalsusega. Eelvoorus mängisid nad Siin on ta tipus. Muusikaakadeemias kahtle­ suhteliselt keskpäraselt, aga see hüpe, mis mata üks paremaid mängijaid. nad vahepealsete päevadega tegid, oli tohu­ Marek Vilba kohta ütlen väga häid tu. Tule ja kirega mäng haaras jäägitult ja sõnu. Ta esines eelvoorus nii veenvalt, et oli seda ei ületanud sel konkursil mitte keegi. minu arvates kindel edasipääseja. Ja nii ka Täiesti uuest küljest näitas end Mikk Murd­ läks. Kahjuks ei saanud ta teises voorus kla­ vee, kes esimeses voorus jättis mulle solisti­ verit kõlama, seetõttu ei pääsenud kõik see na Mozarti sonaadiga kahvatuma mulje, aga mõjule, mis tal tegelikult oli olemas. trios näitas ta, millist tuld ja kirge temas te­ gelikult on. PAUL MÄGI (žürii esimees, Eesti Rahvus­ Konkursi peavõitja Silver Ainomäe ooper "Estonia"): mängis eelvoorus minu arvates veidi paremi­ ni, lõppvoorus ta nii särav ja puhas ei olnud. Oleksin oodanud rohkem eri pillide esinda­ Mulle meeldis Ainomäe kindlus ja isegi heas jaid. Kui me siiamaani olime väga rahul meie mõttes jultumus — minna alati lõpuni, ka siis, tšellomängijate kõrge tasemega, siis praegu kui midagi ebaõnnestub. See jättis sügava on tegelikult selline hetk, kus otsime mulje. Ta on interpreet, keda ma olen kind­ tšellomängijaid tikutulega. Loodame, et nen­ lasti nõus ka edaspidi kuulama. dest, kes "Con briol" esinesid, tuleb vääri- 55 kas järelkasv. Esindatud olid tšello, viiul, üks "Musträstast" jne. Usun, et solistina on teda vioola ja flöödid, Tartust oli ka üks metsa- huvitav kuulata ja ta võib mängida suurtel sarvemängija. lavadel. Imelik oli, et nendel kolmel päeval tuli Marek Vilba oli oma esinemiselt ehk kuulama nii vähe publikut, pean silmas eel­ kõige ühtlasem. Selline keskendunud ja täp­ kõige konkursantide kaasõpilasi. Tore oleks, ne mäng viis teda ka finaali. kui järgmisel "Con briol" tuleks publik juba "Con brio" on huvitav konkurss sel­ eelvoorudesse, sest seal võib kuulda väga hu­ les mõttes, et siin võivad esineda kõik noo­ vitavaid interpreete, ja et võetaks julgemalt red muusikud, kes on jõudnud arvestatava­ osa. le professionaalsele tasemele. Selle võistluse Tore tase oli flötistidel. Oli hea, et ka mõtteks on avastada silmapaistvaid noori üks vokalist oli esindatud, Aile Asszonyi, andeid ja isiksusi, kes oleksid kohe võimeli­ kellel on väga kaunis hääl. Kena oli pianisti­ sed minema suurele lavale. Soovitaksin, et de rida: Diana Mõik, kes esitas huvitavalt just nad valiksid edaspidisteks konkurssideks Bachi muusikat, viiuldaja Mikk Murdvee, kavasse neile kõige rohkem sobivad teosed, tšellistid Kristjan Saar ja Raul Seppel, Silver mille muusika nad kõige sügavamalt on läbi Ainomäe ja Peeter Altpere, kellel on suur tunnetanud. potentsiaal ja kes peaksid tõsiselt mõtlema sellele, et tšellomäng võiks olla nende elu. HEIDI PRUULI (Eesti Televisioon): Toredaid esinejaid oli palju. Mikk Murdvee, Kristjan Saar ja Sten Ühelt poolt tuleb konkursil mängijaid hinna­ Lassmann esinesid trios. Nende tugevamad tes silmas pidada nende valmisolekut suhel­ küljed avaldusid just ansamblimängus. Hea da publikuga. Samas ei maksa võtta tulemust ansamblitunnetus ja rütmitaju korvavad ük­ sajaprotsendilise tõena, sest mõni teine žürii sikuid puudusi, mis nende mängus veel on. teeks võib-olla teistsuguse valiku. Peaks välja Mendelssohni trio jättis nende esituses väga minema mängu ilu peale ja püüdma saavuta­ hea mulje. da võimalikult suurt tähelepanu. Aare-Paul Lattiku puhul avaldas kõi­ Kui aga konkursile tuleb kolmküm­ ge rohkem mõju Artur Kapi sonaat nr 1. Kui mend kuni nelikümmend muusikut, siis on tavaliselt on orelimängijal väga palju tegemist nende hulgas paratamatult neid, kes oma ka­ just kõige muuga peale muusika, — orel on vad küll kenasti ära mängivad, üle keskmise hiiglaslik pill ja nõuab valitsemiseks väga taseme, kuid kellel jääb veel midagi puudu palju füüsilist pinget —, siis Lattik mängis sellest, mis kuulub tõelise kunsti juurde: os­ seda nagu kõige paremat "Steinway" klave­ kusest ennast kuulama panna, oskusest pub­ rit. Ta on juba väljakujunenud isiksus, töötab likuga suhelda jne. Sellel konkursil tundusid palju ja ka sellel esinemisel jättis ta väga hea pianistid olevat veidi kahvatumalt esindatud. mulje. Tavaliselt on klaverimängijad olnud klass Mihkel Kerem, kellega mul oli juba omaette. Teiste pillide mängijate areng on tih­ võimalus musitseerida "Eurovisiooni" noor­ ti pisut hilisem, nad küpsevad hiljem. Pianis­ te muusikute konkursi Tallinna eelvoorus, on tid on aga küllaltki vara valmis ja nopivad väga musikaalne ja andekas viiulimängija. kõrgemaid kohti justkui kergemini. Sel kor­ Tean, et tal on ka palju teisi huvisid, kuid loo­ ral oli võistlemas küll hulk pianiste, aga nen­ dan, et ta teeb vähemalt oma karjääri alguses de hulgas polnud nii säravaid isiksusi kui teatud kindla panuse sellele, mida ta soovib varem. muusikas kõige rohkem lihvida. Esinejate vanusepiiridesse mahuvad Silver Ainomäe esines väga kindlalt, aktiivsed õpinguaastad, kõrghariduse oman­ veenvalt, artistlikult, erakordselt täpse rütmi damise aeg ja ka juba küpse muusiku tege­ ja intonatsiooniga, tema mäng on hästi väl­ vusaastad. Tõepoolest, selles vanusepiiris toi­ jendusrikas. Kava oli äärmiselt keeruline: Ba­ mub muusikute küpsemine ja täiskasvanuks chi kõrval Raveli "Mustlane", mis on ju tege­ saamine. Neil, kes on õpingud lõpetanud ja likult viiuliteos, ja Piazzolla "Grand tango". saanud rohkem esinemispraktikat, on enam Oksana Sinkova jõudis neljast flötis­ eneseusku, kogemusi ja küpsust; rohkem tist ainukesena lõppvooru. Siin oli kõige suu­ seda, mida muusikasse panna. Paratamatult rem pillirühmasisene konkurents. Oksana on küpsemad eelistatud olukorras. Aga mitte Sinkova on laval väga särav, sulanud oma pil­ alati. Sest mõni silmapaistev anne lööb välja liga nagu loomulikult ühte. Ta on hea ansamb­ juba väga vara ja ta tuntakse ka ära. Võib-olla list, kes mängis väga keerulist kava: oma sea­ jääb tal veel midagi tehnikas puudu, kuid ta des Paganini "La campanellat", Messiaeni suudab viia oma sõnumi kuulajateni. 56 Selle konkursi kuue finalisti hulgas oli tõesti olemas üks väga küps ja suure esine­ ÕNNITLEME! mispraktikaga muusik — Aare-Paul Lattik, kunstnik, keda oli teistega isegi seetõttu ras­ 1. märts ke võrrelda. Ta jäigi nagu pisut omaette ja ADA KUUSEOKS oleks väärinud kahtlemata enam tunnustust, pianist, pedagoog — 60 kui saadud auhind välja näitas. Tegelikult oli 1. märts kõigi žüriiliikmete hinnang temale väga kõr­ TIINA KURIK ge. Tema mängust kostis välja see, et ta on klaveripedagoog — 60 saanud väljaspool Eestit palju koolitust ning 4. märts rohkesti esinenud. Artur Kapi Orelisonaadis KALJO RAID oskas ta välja tuua teose selliseid väärtusi, mis helilooja — 80 olid nii mõnelegi üllatuseks. 4. märts Silver Ainomäe paistis eelvoorus teis­ ARVI HALLIK te hulgast kohe silma ja ka finaalis oli tema näitleja — 60 mäng väga kütkestav. Temast räägiti pärast 6. märts konkurssi väga palju. Tema mängus on ole­ TOIVO UNT mas korralik tehniline üleolek kõigest, mis ta kontrabassimängija — 50 ette võtab. Samal ajal on ta muusikas üleni 7. märts sees. Ta ei tee midagi üleliigset, mitte midagi HEINO PEDUSAAR sellist, millega spetsiaalselt publikule meeldi­ eesti heliplaadi ajaloo uurija, da. Ma arvan, et tal on ees väga palju võima­ helirežissöör, restauraator— 70 lusi. Kui ta oskab neid õigesti ära kasutada, 9. märts võib temast veel palju kuulda. HELJAVALLER Trio Mikk Murdvee — Kristjan Saar näitleja — 75 — Sten Lassmann — nende puhul võlus noo­ 12. märts ruslik energia. Nad kõik on ju ka väga ande­ EMIL LAANSOO kad ning juba ennast näidanud või näitamas. viiuldaja, kontsertmeister, Ja nende koosmängust, kus nende energia ja ansamblijuht— 80 anne liitub ning kus nad üksteist täiendavad, 14. märts kandus ka saali midagi sellist, mis haaras kuu­ VIIVE PAJURI laja kaasa. Neis on suur potentsiaal, nad ei ole pianist — 60 ju veel eriti palju koos mänginudki. Kui neil 18. märts on soovi ja põhjust trioga jätkata, saavutavad TONUNAISSOO nad kindlasti väga häid tulemusi. džässipianist, helilooja — 50 Väga oluline on konkursil kava valik, 19. märts eriti, kui on tegemist sellise võistlusega, kus RIHO ALTROV võrreldakse väga erinevaid asju. Repertuaari fagotimängija, klarnetist — 60 meeldivus ja keerukus hakkab paratamatult 20. märts kujundama žürii ja eriti publiku muljet. Kuid REIN RAAMAT konkursi osa on ka avalik kontsert, kus an­ joonisfilmide režissöörja kunstnik takse välja publiku auhind. Ja publik lähtub ning dokumentalist •— 70 ikka natuke teistest kategooriatest kui profes­ 22. märts sionaalne žürii. Kui valida väga kaasaegne või TOOMAS HÕRAK keeruline teos sooloinstrumendile, on mängi­ filmikunstnik — 50 ja vastutus palju suurem. Heäl partneril ja 23. märts ansamblimängul on oma funktsioon, sellest KALJUKIVI loobudes ja ainult enese peale lootes on ka nukufilmide režissöör, filmi- vastutust palju rohkem, ja ka võimalust varju ja teatrikunstnik — 50 jääda. 27. märts VIIVE ERNESAKS muusikajuht, muusikaline kujundaja, repetiitor — 70 Küsitlenud MARGIT PEIL 28. märts "Eesti Kontserdi" ja Klassikaraadio materjalide KALJU KARASK laulja, näitleja — 70 põhjal kokku seadnud TIINA OUN 28. märts MATI LEIB AK tšellist — 50 57 REET VARBLANE

TÕLGENDAJAST LOOJA JA LOOJAST TÕLGENDAJA

jad peavad Rein Raamatu läbilöögi filmiks 1976. aastal valminud "Kütti". Andrei Hržanovski räägib sellest kui tõeliselt euroo­ palikust kultuuritähisest; Eduard Nazarov peab seda nii häbematult lihtsaks, et selle koh­ ta ei saa öelda midagi muud kui geniaalne, sest Rein Raamat on kasutanud "Kütis" nii­ sugust keelt, mille poole Nazarovgi püüdles, kuid millegipärast ise sellele ei tulnud. Juri Norštein kasutab Raamatu kui joonisfilmide režissööri rolli määratlemiseks isiklikumat, kuid vägagi ilmekat metafoori: ta ilmus ani­ matsiooni maailma kuidagi selja tagant, sai iseeneslikult tuttavaks ning puudutas vanu olijaid-tegijaid isiklikult ja sügavalt, ikka sel­ lesama geniaalse lihtsuse tõttu. Need arvamused on nopitud tema fil­ mist "Rein Raamat animatsiooni maailmas" (2000), mis, vaatamata filmi ambitsioonidele Raamatu rolli animafilmide režissöörina (va­ hest ka laiemalt) paika panna, on vaba tradit­ siooniliste juubelifilmide pidulikust paatosest, kohustuslikust kiitmisest kõnelemata. Kuid see film ei ole ka eksperiment, uuendusele pürgiv samm portreefilmide maailmas. Kaugel sellest, see on traditsiooniline film, mis sisaldab kat­ kendeid portreteeritava loomingust, tema enda selgitusi ning kodu- ja välismaiste kolleegide Rein Raamat 31. jaanuaril 2001. aastal iseloomustust. Kuid just sellest rahulikust, ise­ oma stuudios. gi aeglasest rütmist kerkivad esile ikka ja jälle Harri Rospufoto korduvad visuaalsed kujundid, mille tähtsus ei piirdu üksnes filmiga, vaid mis kõnelevad hoopis rohkem kui kõik sõnad, ükskõik kui täpsed need ka pole, Raamatust endast, tema Rein Raamat on animafilmide režis- autoripositsioonist, kreedost, eelistustest. söör. Ta on üks eesti joonisfilmi suurtest vaa­ Sellel filmil on kummaline sarnasus ladest Priit Pärna ja Avo Paistiku kõrval. Või kunstnik Jüri Kase töödega. Ka tema kaalut­ kui väga täpne olla, siis oli ta seda oma letult komponeeritud abstraktsed kujundid animafilmide lavastajakarjääri kõrgajal 1980- kulgevad rahulikult üle pildi pinna, moodus­ ndail. Ja isegi veel enam — ta pani aluse eesti tades näiliselt dekoratiivse ornamendi, mida joonisfilmile 1971. aastal. 1990. aastate algul ometi ei saa vaadata kui kaunist mustrit, sest pakkus Raamat aga "Stuudio B" noortele joo­ rütmi rahulikku voogamist segavad vaevu nisfilmist huvitatuile nii kitsast ametiõpetust märgatavad sisemised konfliktid. Just nimelt kui ka kõikvõimalikke taustateadmisi, nagu vaevu märgatavad, sest Kase maalimaailm XX sajandi kunsti ajalugu jms. nõuab visuaalset süvenemist. Aga visuaalset Kolleegid, nii kodu- kui ka välismaal süvenemist nõuab ka Raamat. Nad on jäära­ kõrgelt hinnatud vene animafilmide lavasta- päiselt järjekindlad loojad, kes kiivalt kaitse- 58 vad oma autoripositsiooni ning samas anna­ vad endale täit aru, et "autor on ammu sur­ nud" — mitte midagi uut pole võimalik luua, sest iga kujutis sisaldab tahes-tahtmata sadu ja tuhandeid assotsiatsioone ning konnotat- sioone, ja seetõttu ei kipu nad oma tõekspida­ misi vaatajale peale suruma, sest nägijad näe­ vad ning kuuljad kuulevad nagunii. Jüri Kase

"Rein Raamat animatsiooni maailmas", 2000. Animafilmide režissöör Juri Norštein: "Inimese käitumise järgi võib määrata ka tema filmide taset... Käitumine kandub üle loomingusse ja film omakorda muutub osaks inimesest." Ш >S!Sm

"Kütt", 1976. Juri Norštcin: "Esimest korda ma vaatasin fil­ mi "Kütt" ... see oli vist 1975. aastal. Ma pean ütlema, et see oli Rein Raamatu esimene film, mis tõepoolest harmoneerus minu arusaamisega filmist, ja mulle tundub, et see oli Reinu esimene tõeline film võrreldes eelmistega, mis olid nagu ette­ valmistavaks jõupmoviks. Mul­ le näis, et selles filmis ühildus Imrmoonilisus, plastiline liiku­ mine sisemise ideega — seega oli kõik ideaalne."

tööd on tuntavalt jürikaselikud ka siis, kui üks­ nes nende põhjal on väga raske kunstniku enda kohta midagi öelda. Ka Rein Raamatu filmid on kummaliselt temalikud, ükskõik kas ta on kasutanud Jüri Arraku või Eduard Viiralti vi­ suaalset kujundit.

"Rein Raamat animatsiooni maailmas". Animafilmide režissöör Andrei Hržanovski: "Kui ma nägin Rein Raamatu esimesi filme, sain aru, et see on väärikas jätk väga rikkalikule eesti kujutava kunsti traditsioonile. Mina üllatas neis filmides, et eesti graa­ fikale ja filmikoolkonnale on omane kõrge euroopalik kultuur, kuigi mul on tihti tekkinud hoopis vastupidi­ sed assotsiatsioonid — võrdlus just jaapanlastega." 59 Kunstifilm — tõlgendamise tõlgendamine

Kuid Rein Raamat pole ammu üksnes animarežissöör. Tema roll ja tähendus dokumentalistina on kinnitust leidnud ning viimasel ajal on "Raamat-Film" kunstnike port­ reede ehk kunstinlmide peamisi tootjaid. Kuns- tifilmi žanri käsitlemine on juba iseenesest provokatiivne, iseäranis kunstikriitikule, sest selle puhul kaob kriitiku tavapärane vahetu suhe oma objektiga ning asendub metasuhte- ga — kellegi teise (režissööri) öelduga — krii­ tiku vahetu objektiga. See on kimbatus, mida elab vähemal või rohkemal määral läbi iga tõl­ gendaja, kes oma vahendite abil püüab tõlgen­ "Linn", 1988. Joonisfilmide režissöör, maalikunstnik ja dada juba kellegi teise tõlgendatut, iseäranis vaimulik Avo Paistik: ""Linn" on võib-olla niimoodi, et seal on liiga seda seksiasja, raskus on nagu selle peäl. kui iga tõlgenduse puhul on kasutatud eri keelt. Kuid seal on see must kuup, see võib olla täiesti saatana Kunstnik tõlgendab maailma oma kee­ sünonüüm. Sellest ei pääse keegi mööda. Sest saatan on les, lähtudes nii oma elu- kui ka erialastest selle maailma jumal.' kogemustest. Kunstifilmi tegija-režissöör tõl­ gendab tõlgendatut, arvestades tahes-tahtma- ta oma objekti kui subjekti kogemusi ja ka oma eriala — filmi spetsiifilist keelt. Kunstifilmi tõlgendaja, (kunsti)kriitik, tõlgendab aga tõl-

"SuurTõll", 1980. Juri Norštein: "See film oli mulle avastus. Peab ütlema, et olin juba täiskasvanud inimene, kui ma seda vaatasin, ja ta ehmatas mind. Ma võin ette kujutada, kuidas see sisemine salajane õudus — kuidas see võib mõjuda lastele. Mäletan, kuidas filmi arenedes soki tunne muutub tõeseks, reaalsest reaalsemaks. Tõenäoliselt on see animatsioonile omane — võib-olla heale animatsioonile. See oli mulle uskumatu avastus."

60 is». -CO*

"Põrgu", 1983. Šveitsi filmikriitik Bruno Edera: "Film, mida ma eelistan, on "Põrgu", sest seal on tohutult liiku­ gendatu tõlgendatut, transformeerides filmi­ mist. Väga suur tähtsus on helil, animatsioon on perfekt­ ne. Võttes nüüd Viiralti gravüürid—mulle meeldib nen­ keelt (pilti ning teksti) omakorda sõnaks. Sel­ de hullumeelne rütm. Võitlus hea ja kurja vahel. Võitlus lele topeltkimbatusele pööras tähelepanu juba saatanliku ja mittesaataiüiku muusika vahel. Jutlustaja üheksa aastat tagasi Krista Kodres, kui ta kä­ tuleb oma arvamustega ja sekkub. See on eriti meeldiv." sitles Jaanus Nõgisto ja Peeter Brambati loo­ dud kunstifilme "Eesti nüüdiskunst" ja "Noorte kunstikassett" ("Teater. Muusika. Kino" 1992, nr 8, lk 52). Üheksa aastat pole pikk aeg ning kuns- tifilmi tähendus pole muutunud, vähemalt mitte Eestis, kuigi selle aja jooksul on nii mõ­ nigi teine filmitegija (Liina Kulles, Andres Sööt) just selle žanri vastu huvi tundnud, aga see pole Rein Raamatu kunstifilmide käsitle­ misel niivõrd oluline. Ka mitte tõsiasi, et "Raa- mat-Filmi" toodang on valminud Eesti Kunst­ nike Liidu tellimusel, sest ka Nõgisto- Brambati taga seisis Kunstnike Liit. Hoopis olulisem on hoiaku muutumine autori ning tema rolli ja tähenduse suhtes.

"Kerjus", 1985. Rein Raamat: "See film jutustab hävinevast vanast maailmast, mis mureneb, pudeneb, ja selle taga on uus pealiskaudne, dünaamiline ja meile teadmatu maailm. Minu jaoks on küsimus see, kas me oleme valmis minema sellesse maailma, mis ühest küljest on paratamatu; me peame oma sisemuses muutuma, et seda maailma vastu võtta." 61 "Jaan Elkeni teistmoo­ di tegelikkus", 2000. Janu Elken: "Nende töö• dega olen ma tahtnud vii­ data jn kirjeldada.,, kuhu kunstnik on asetunud praeguses maailmas, ku­ hu visuaalne kultuur suu­ bub. Mind inspireerib see tänava tasandil. Ma mon­ teeriti need tasandid ja viin kunsti konteksti, sel­ lised nähtused, mida on võib-olla peetud mada­ laks. Minu loomingu mõte ongi see, et ta annab võtme, kuidas käsitada seda tohutut banaalsust, niisugust näiliselt räpast olmetegelikkust; kuidas üks kunstnik on otsinud sealt ilu, üritanud selle te­ gelikkusega toime tulla ja väärtustanud ta enese jaoks, leidnud sellise ser­ veeringu, et kuidagi sel­ les maailmas ellu jääda ja vähendada traumasid, mida sellises keskkonnas elamine ilmselt tekitaks."

peab endale rohkem kui kunagi varem aru andma talle eelnenud kultuurikihistustest, nen­ de tõlgendamise võimalustest, ning olema val­ mis ka oma loomingu igasugusteks tõlgendus­ teks. Ka kasutatud keele, väljendusvahendite eripära puhtusest ei saa enam kõnelda, sest juba esmane tasand, kunstikeel, on segunenud, hä­ gustunud: puhtalt staatilise pildilise kujundi kõrval mängivad kaasa tekst, heli, liikuvad kujundid jne. Nii on tõlgendaja(te) roll muu­ tunud ambivalentsemaks: näiliselt on vabad käed nii kunstifilmi tegijal, režissööril kui ka selle tõlgendajal, kriitikul; samas sunnib aga tõlgenduste kihi paksus ning iseäranis tihedus ettevaatlikkusele. Iga tõlgendava vaste, pildi, sõna taga on võimalike tähenduste hulk kas­ vanud ülemäära suureks, et üldse millegi te­ "Tartu sõpruskond — kunst: saab igal ajal gemisel ning ütlemisel enam mõtet oleks. teha", 2000. Silvia Jõgever. 1950. aasta sügisel toimus Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis endiste Jaanus Nõgisto ja Peeter Brambati pea­ "Pallase" õppejõudude Anton Starkapfi, Ado Vabbe ja aegu kümne aasta tagune filmitoodang vastab Aleksander Vardi süüdistuskoosolek. Kodanlikeks üsna adekvaatselt postmodernistliku aktiivse natsionalistideks ja formalistideks kuulutatud kunstnikud sunniti töölt lahkuma. Jõgever: "Kõige­ tõlgendaja määratlusele. Nende lähtepunkt oli pealt käsutati meid sinna, vana "Ugala" saali. Alt küll konkreetne kunstnik, tema looming ja pandi uksed lukku, nii et majast välja ei saanud. kunstiteadlase-stsenaristi suunav selgitus, kuid Kohtu all olid Starkopf, Vabbe ja Vardi. Ma ei saa seda tulemus lähtus enamjaolt nende endi poeetili­ pilti teile silme ette maalida, mida ma praegu näen. Niisugune hall suitsuvine ja kollakas, porine, hämar sest tõlgendusest, mille side osutus kunstniku valgus. Ja närviline, tujutu rahvas ning sagimine." (ning kunstiteadlase) etteantuga õhkõrnaks. Tuletagem meelde Sirje Runget tühjas valges basseinis, Jüri Palmi üle Lasnamäe kõrghoone ääre ronimas, Leo Lapinit lugemas oma tekste, Roland Barthes'i "autori surma" kont­ mis jooksevad tema selja taga, Jaan Toomikut septsioon on hägustanud ka kunstifilmi esmas­ Kristusena merest tulemas, Maria-Kristiina te ning metatasandite vahekorda: ka kunstnik Ülast ülipikalt kaadris hoitud rotiga, Andres pole enam Autor, vaid ajend, kes ei saa enam Talit põleva ristiga, lakkamatult lauaga üle ek­ ise läbini "aus" ning "süütu" looja olla, kes raani käivat Jüri Okast. Aktiivsed tõlgendajad 62 "Maire Männik, 54 rue du Montpar­ nasse", 2000. Maire Männik. Filmiteadla- ne Vladimir Karassev- Orgussaar: "Ülit Maire Männikut kui loojat pole ju tegeli­ kult olemas. Temas istub mitu loojat. Üks on psühholoog, kes uurib inimest, tema töö resultaadiks on portree."

Nõgisto-Brambat on monopoliseerinud ka ak­ tiivse autori positsiooni: vaataja on sunnitud suhestuma Toomikuga vaid messiana, Okasega vaid kontseptuaalse ruumi loojana, Lapiniga vaid manifestimehena; vaatajale ei jäetud ei hingamis- ega veelgi vähem oma tõlgendamis- ruumi. Nõgisto-Brambat näitavad kunstnikust küll vaid üht kitsast lõiku, kuid pretendeeri­ vad (kõike)haarava terviku loomisele. Rein Raamatul on olnud eriline vaist praeguse ambivalentse rolli tajumisel. Ta läh­ tub pieteeditundeliselt etteantud materjalist — kunstniku loomingust —, keskendudes ka selle puhul selgelt piiritletud lõigule ning ar­ vestades kommenteeriva kunstiteadlase suu­ navate selgitustega. Ka valitud lõik pole Rein Raamatu vaba valik, vaid sellegi juures on ta lähtunud kunstniku valikust — (personaal­ näituse materjalist. Enn Põldroosi loomingust on destilleeritud välja vaid meeste portreed, sest kunstnik esitas Kunstihoone galerii näi­ "Enn Põldroosi härrasmeeste seltskond", 1999. tusel vaid seda osa oma loomingust ("Enn Enn Põldroos: "Kui portree maalimine sulle kiivks Põldroosi härrasmeeste seltskond", 1999), saab, siis see, keda sa maalid, keda sa portreteerid, Jaan Elkenilt vaid hüperreaalne maailm, ras­ muutub nagu tähtsamaks sinust endast. Ja sa ei mõtle kuspunkt viimastel aastatel, sest ka Elken ise enam ainult oma probleemide ja опт maailma valjen­ oli otsustanud vaatajale ennast just niiviisi damise peale, sa püüad tungida teise inimese maailma, tutvustada ("Jaan Elkeni teistmoodi tegelik­ teise ellu, teise hinge sisse." kus", 2000). Kõige kaugemale on Raamat läi­ nud Kaido Ole loomingu vahendamisel, tuues vaatajani vaid ühe maali valmimise loo ("Kai­ sed detailid, nende ilmumine ja kadumine, do Ole", 1999). üksikkaadri kompositsioon ja koloriit anna­ Rein Raamat kui autor on peaaegu vad märku teadlikust autoripositsioonist. nähtamatu: ta ei suru ennast peale, ei ilmu Popkunsti selget ja hoolimatut kujun­ ekraanile, ta vaid vahendab. Kuid ta on tõe­ dit võimendab Kaido Ole riietus — siniste poolest vaid peaaegu nähtamatu, sest pildili- maalimehikeste ning autokujutisega harmoni- 63 seerub sinine spordisärk ja paljad jalad. Põld­ roosi portreteeritavate konventsionaalset pi­ "LEA VALTER. EESTI VAIBAKUNSTNIK". Kä­ dulikkust rõhutavad ka kunstniku riietus, sikiri: Martti Soosaar, lavastus: Rein Raamat, ope­ teda iseloomustavad detailid (punase leeniga raator Igor Ruus, muusikatoimetaja Helvi Raamat, konsultant Inge Teder, montaaž: Fred Pajusaar, samettugitool) näituse avamisel ja ateljees tekst: Martti Soosaar ja Inge Teder, produtsent ning iseäranis filmikaadrite ülesehitus (kaa­ Helvi Raamat. Video Betacam SP, 12 min, värviline. mera peatub modell Andres Toltsi näitamisel Tootja: OÜ Raamat-Film, 1997. kauem tema näol ja iseäranis suul, sest selline on Põldroosi maali rõhuasetus). "NÕMME". Käsikiri: Rein Raamat, Jüri Jõgeda ja Leho Lõhmus, lavastus: Rein Raamat ja Helvi Raa­ Ka pikemat ajaloolist lõiku ("Maire mat, kaamera:Kaljo Reintam ja Rein Raamat, tekst: Männik, 54 rue du Montparnasse", 2000) või Elem Treier, laul: Therese Raide, süntesaator: kunstnike suuremat seltskonda ("Tartu sõp­ Therese Raide ja Helvi Raamat, muusikaline ku­ ruskond", 2000) edastavates filmides on tun­ jundus: Helvi Raamat, heli: Ariel Tali, montaaž: Georg Jõesaar, produtsent Helvi Raamat Video da näiliselt nähtamatu autori, Rein Raamatu Betacam SP, 47 min, värviline ja mustvalge. Tootja: pieteeditundeliselt, kuid kindlalt juhtivat es- OÜ Raamat-Film, 1999. teedikätt. Maire Männiku maailm on iseära­ nis värvitundlikult üles ehitatud: valges kos­ "ENN PÕLDROOSI HÄRRASMEESTE SELTS­ tüümis kunstnik, valged kipskujud, valged KOND". Käsikiri: Martti Soosaar, lavastus ja kaa­ mera: Rein Raamat, monteerijad Jüri Molotkov ja Pariisi majad, mille vahetab välja roosas kos­ Georg Jõesaar, produtsent Helvi Raamat. Video tüümis kunstnik, et taas ilmuda valgena, et Betacam SP, 16 min 40 s, värviline. Tootja: OÜ Raa­ taas muutuda just selliseks visuaalseks kujun­ mat-Film, 1999. diks, mis vastab tema loomingule ja selle loo­ mise paigale ning ajendile. Maire Männiku "KAIDO OLE". Käsikiri: Kaido Ole, lavastus ja film on ka film Pariisist: kunstnike Mekast, kaamera: Rein Raamat, montaaž: Georg Jõesaar, produtsent Helvi Raamat, tekst: Jaan Elken. Video müüdist ja tõelisusest, eksiili ilust ja hirmust. Betacam SP, lü min, värviline. Tootja: OÜ Raamat- Kui eesti pagulaste teemal on kippunud Film, 1999. olema vaid kaks tahku, kaks poolust, traagika "MAIRE MÄNNIK, 54 RUE DU MONTPAR­ ja kurbus, nagu tabavalt on nimetanud Maie NASSE". Käsikiri ja lavastus: Rein Raamat, kaa­ Raitar, kui ta kirjutas Andres Söödi tehtud mera: Erik Norkroos ja Rein Raamat, toimetaja Eduard Rüga filmist (TMK 1994, nr 3, lk 48) Lauri Kark, improvisatsioonid: Viive Ernesaks, ning õnnelikult leidis, et Sööt on osanud Rüga montaaž: Rein Raamat ja Oliver Tsine, produtsent Helvi Raamat. Video Betacam SP, 26 min, värviline. puhul osutada ka maailma avanemisele, siis Tootja: OÜ Raamat-Film, 2000. Rein Raamat on läinud märkamatult veelgi sammu edasi: ta on osanud maailma avanemi­ "INIMENE, KES OSKAB OLLA ÕNNELIK". se kõrval rõhutada ka muud positiivset, tõelist Therese Raide (Masingu) üks päev. Idee ja teos­ rõõmu, mida võib leida igas olukorras. Maire tus: Rein Raamat ja Helvi Raamat. Video Betacam SP, 26 min, värviline. Tootja: OÜ Raamat-Film, 2000. Männik on kaunis, vaatamata sellele, et ta pole enam kahekümnene. Therese Raide ("Inime­ "REIN RAAMAT ANIMATSIOONI MAAIL­ ne, kes oskab olla õnnelik", 2000), Valve Janov, MAS". Teostus: Rein Raamat, Helvi Raamat, Oli­ Silvia Jõgever, Lüüdia Vallimäe-Mark, Lembit ver Tsine ja Ly Loss, muusikaline kujundus: Helvi Saarts ja Heldur Viires on kaunid ("Tartu sõp­ Raamat. Video Betacam SP, 40 min, värviline ja must­ valge. © OÜ Raamat-Film, 2000. ruskond") nii sisemiselt kui ka välimuselt, sest igas mõttes küpsus on kaunis. "JAAN ELKENI TEISTMOODI TEGELIKKUS". Rein Raamatu kunstifilmid küpsetest Stsenarist Linda Elken, režissöör, operaator ja montaaž: Rein Raamat, muusika ja produtsent: loojatest on iseäranis positiivsed, need on lau­ Helvi Raamat. Video Betacam SP, 20 min, värviline. sa ülemlaul nendele. Aga saabunud XXI sa­ Tootja: OÜ Raamat-Film, 2000. jand on ju küpsete inimeste sajand. Nii kuu­ lub pieteeditundeline Raamat ja tema "Raa- "TARTU SÕPRUSKOND — KUNSTI SAAB mat-Filmi" küps looming igati alanud sajan­ IGAL AJAL TEHA". Stsenaristid Tiiu Talvistu ja Reet Mark, režissöör, operaator ja montaaž: Rein disse. Ta ilmus ka kunstifilmide maailma "kui­ Raamat, muusika ja produtsent: Helvi Raamat Vi­ dagi selja tagant", sai märkamatult omaks, et deo Betacam SP, 43 min, värviline. Tootja: OÜ Raa­ siis luua midagi nii "lihtsalt", isegi traditsioo­ mat-Film, 2000. niliselt, et see mõjub praeguses olukorras juba "geniaalsena". 1976. aastal valmis animafilmi tähis "Kütt". Kakskümmend viis aastat hiljem võib rääkida ka kunstifilmi tähistest, mida saab ja peab ületama.

64 OLEV REMSU

PASTOR JA KOMMUNIST

"HALLISTE KIRIKUÕPETAJA". Idee: Tiiuja Jaak Kaarma, stsenarist, režissöör, operaator ja montaaž: Rein Raamat, muusika ja produtsent: Helvi Raa­ mat. Video Betacam SP, 33 min, värviline. Tootja: OÜ Raamat-Film, 2000.

Rein Raamat täitis oma kunstnikumis- siooni, luues ja arendades meie rahvuslikku joonisfilmi. Koik tema joonisfilmid on estee­ tiliselt kõrgel tasemel. Raamatul jätkus toona tarkust kutsuda enda kõrvale parimad tegi­ jad kunstnikkonnast — see tuli tollal kasuks Eestile, aga ka Raamatule endale. Eesti sai oma animafilmi koolkonna, mis on loorbereid lõi­ "Halliste kirikuõpetaja", 2000. Režissöör Rein ganud mõlemal pool ookeani ning mis tänagi Raamilt. Kalev Raave. EELK. peapiiskop Jaan Kiivit: "Oma elus on ta olnud mitu korda valiku ees, milline veel domineerib meie kultuurielus. Raamat sai tee valida, keda teenida. Ta tahtis olla rahva keskel, ta konkurentsipingest täidetud õhkkonna, mis tahtis midagi korda saata nende inimeste jaoks, kes ei lubanud tal saavutatule puhkamajääda. Kui tema hoolde olid usaldatud." paralleeliks tuua nukufilm, siis võime öelda — nukufilm vahel tukastas, ja uinuski oma parimas eas, kuni Elbert Tuganovit ja Heino Iide tulemustel pilk peäl ning püüti neid üle­ Parsi tulid asendama teised režissöörid. Joo­ tada. Eesti joonisfilmi saavutused rahvusva­ nisfilmis oli tänu Raamatule kõik teisiti. Seal helisel areenil on seni ületamata. Nõnda, Raa­ oli sisevõistlust, seal hoiti kolleegidest rivaa- mat on endale ausamba rajanud, selleks on

"Halliste kirikuõpetaja". Kalev Raave: "Kristus üttes oma abilistele, apostlitele ja teistele, kes teniaga olid: "Minge ja listige kõik maailma rahvad. Ristige neid jumalaisa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Kes sünnivad uuesti Pühast Vaimust ja pühitsetud veest ristimise läbi, need on päästetud. Need jõua­ vad jumala ja Jeesuse juurde."

65 tema enda joonisfilmid ning eesti joonisfilmi kui koolkonna kujundamine. Dokumenta- REIN RAAMAT on sündinud 20. märtsil 1931 Tü­ listina võib Raamat rajada ausambaid teiste­ ril. 1957. aastal lõpetas ta ERKI maalikunstnikuna. le. Seda ta teebki, ta ei kipu kõrgesteetikasse, Aastatel 1957—1971 töötas "Tallinnfilmis" mängu­ ei püüagi eksperimenteerida, ilmselt ei soo­ filmide kunstnik-lavastajana. Ta on kujundanud üksteist mängufilmi, olulisemad neist "Põrgupõh­ vigi kuulsaks saada. Raamat on oma portree­ ja uus Vanapagan" (1964, režissöörid Jüri Müür ja filmides truu portreteeritavatele. Sama hin­ Grigori Kromanov), "Mäeküla piimamees" (1965, nang kehtib ka jõulude ajal ETVs näidatud rež Leida Laius) ja "Viimne reliikvia" (1969, rež Kalev Raavest rääkiva filmi "Halliste kiri­ Grigori Kromanov). Samuti oli ta kolme esimese nukufilmi, "Peetrikese unenägu" (1958), "Põhja- kuõpetaja" kohta. Siin ei ole efekte, autor on konn" (1959) ja "Metsamuinasjutt" (1960, kõigi taandunud peaaegu olematuks, ent on olemas režissöör Elbert Tuganov) kujundaja. 1971 rajas ta ehtne Kalev Raave. See mees on fantastilise "Tallinnfilmi" juurde joonisfilmistuudio ja oli seal saatusega ning küllap vääriks tema elulugu 1989. aastani joonisfilmide režissöör, stsenarist ja kunstnik-lavastaja. 1973 kutsus ta joonisfilmi kunst- jäädvustamist mitmes muuski žanris, mitte nik-lavastajaks Avo Paistiku ja 1974 Priit Pärna. ainult tõsielufilmis. Ta on olnud vang ja aja­ Raamat tegi "Tallinnfilmis" neliteist joonisfilmi. kirjanik, teatridirektor ja ministeeriumiamet- Aastatel 1989—1995 oli ta uue joonisfilmi stuudio nik, kolhoosiesimees ja sovhoosidirektor, "Stuudio B" kunstiline juht ja pearežissöör. Stuu­ dios loodi kaks joonisseriaali lastele, "Ohtlikud len­ kommunist ja pastor. nud" (1992) ia "Kes koputab mu uksele" (1993) Kaks viimast ei ole sugugi teineteise­ ning joonisfilm "Pisihiir Piiks avastab maailma" (1993). Stuudio lõpetas töö rahastamise puudumi­ ga vastuolus, kui mõlema puhul on tegemist se tõttu. 1993. aastal rajas Raamat stuudio "Raa- ausa inimesega. Õpetas ju Jeesus Kristus eel­ mat-Film", kus ta on juhatuse esimees ja režissöör kõige võrdsust ja vendlust ning jõudis oma ning mis teeb dokumentaalfilme, põhiliselt kujuta­ ideid levitades tunduvalt tõsisemate saavutus­ va kunsti teemal. Mitme filmi juures on ta olnud ka operaator ja monteerija. Rein Raamatu joonisfilmid: teni kui Karl Marx või mis tahes riigi kom­ 1972 "Veekandja. Armastab! Tüütu muusik", 1972 munistlik partei. Jeesuse edu tulenes tema sii­ "Vari. Tee", 1973 "Lend" (žürii eripreemia Zagre­ rusest ja aususest, teised üritajad võtsid oma bis 1974), 1974 "Kilplased", 1974"Värvilind", 1975 arsenali vale ning jäid ajaloo ja rahvaste ees "Rüblik", 1976 "Kütt" (esimene preemia üleliidu­ lisel festivalil 1977, preemia Kraköwis 1977 ja häbisse. Rein Raamat on keskendunud ime­ Oberhausenis 1978), 1977 "Antennid jääs", 1978 dele Kalev Raave elus. Neid on tõesti olnud "Põld" (parima kunstnikutöö preemia üleliidulisel palju ning eks ole imetajumus üks võimalik­ festivalil 1978), 1979 "Kas on ikka rasvane?", 1980 ke teid Jumalani. Ilma imeta ei teki teispool- "Suur Toll" (esimene auhind üleliidulisel festivalil 1981, esimene auhind Varnas 1981, teine auhind Ot­ suse tunnetust. tawas 1982), 1983 "Põrgu" (esimene auhind ülelii­ Raave on imesid tajunud juba lapse­ dulisel festivalil 1984, diplom Londonis 1984, žürii põlvest peale, tema ellujäämine teismelisena eriauhind ja FIPRESCI auhind Annecys 1985), 1985 "Kerjus", 1988 "Linn". Nimetatud on olulisemad tuli üllatusena kogemustega arstilegi. Arst ei auhinnad. Dokumentaalfilmid: 1997 "Lea Valter. osanud aimata, et sellisel puhul võib olla abi Eesti vaibakunstnik", 1998 "Tammsaare talu", Jumalast. 1999 "Nõmme", 1999 "Enn Põldroosi härrasmeeste Kommunist Raave panid teised kom­ seltskond", 1999 "Kaido Ole", 1999 "Eduard Vil­ munistid ülekohtuselt vangi, kolmandad jäl­ de elu karikatuuris", 2000 "Maire Männik, 54 rue le päästsid ta Jumala tahtel vabadusse. du Montparnasse", 2000 "Inimene, kes oskab olla Raamat on filmis kasutanud klassika­ õnnelik", 2000 "Rein Raamat animatsiooni maa­ ilmas", 2000 "Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus", list intervjuuvormi, film on rahulik ja tasakaa­ 2000 "Tartu sõpruskond — kunsti saab igal ajal lukas, autor paistab olevat küll portreteerita­ teha", 2000 "Halliste kirikuõpetaja", 2001 "Lem­ vaga ühel meelel, ent ei suru oma vaatekohta ming Nagel 2001". jõuliselt peale. Distants portreteeritava ja port­ Rein Raamatu joonisfilmide retrospektiivid: reteerija vahel võinuks olla siiski suurem. Annecy 1987, St. Nichlaas 1989, Espinho 1990, Rouen 1990, Tampere 1991, Sankt Peterburg 1994. Intervjueeritavatest suutis mind kõige Raamatu joonisfilmide festivalid: Montreal 1990, rohkem üllatada Jaak Allik, keda ennast ning Tokyo 1992. Raamat on osa võtnud mitme kelle isa on seostatud ateismi ja materialismi­ animafilmi festivali žürii tööst: Tampere 1979, Annecy 1987 (žürii esimees), Bielsko-Biata 1989, ga. Selgub, et tema vanaema oli Halliste ko­ Kiiev 1991 (žürii esimees), Hiroshima 1992, Sankt guduse vanem ning tema isa, nii kodanluse Peterburg 1994, 1995. kui ka kommunistide vangileiba maitsnud Hendrik Allik, saatis enne surma raha Hallis­ S. T. te kiriku taastamiseks. Raha Kalev Raavele üle andes oli Jaak Allik kompartei Viljandi rajoo­ nikomitee esimene sekretär, pidi võitlema usu vastu. Issanda teed on imelikud ja ettearva­ matud.

66 JAAK KILMI

UNESKÕNDIMISEST

1.—3. detsembrini toimus Tallinnns Isiklikust taustast I Sleepzvalkers' Students Film Festival. Üks­ kõik kuidas festivali nime ka ei tõlgi, ikka Kunagi Clermont-Ferrand'i lühifilmi­ tundub see kuidagi naljakas. Uneskõndimi­ de festivalil olles leidsin ma ühel hommikul ne kõlab patoloogiana. Nagu häälte kuulmi­ oma postkastist mingite noorte kurjade filmi­ ne. Asi, mida ei ole julgetud tunnistada, et kriitikute koostatud nimekirja lühifilmi mitte sattuda meditsiiniliste repressioonide klišeedest. Samasugune kiri oli pandud kõi­ küüsi. Samas jällegi lubab moodne psüh­ kide festivalil osalevate režissööride postilae- hiaatria peas kõnelevaid hääli nimetada isik­ gastesse. Mäletan, et kui ma seda hommiku­ suse eripäraks ja soovitab nendega leppida. söögi ajal lugesin, siis ei julgenud ma eriti enda Nad tuleb kodustada, nii võib neist rõõmugi ümber vaadata. Ma ei tahtnud märgata enda­ olla. Sama lugu on unes kõndimisega. Võ­ sarnaseid punastavaid filmitudengeid, kes luv veidrus, mis muud. Filmitegijaid ongi lin­ loevad seda häbimärgistavat nimekirja. Just nukestega inimesteks peetud. Arvo Iho, kui nagu oleks see koostatud samal festivalil meie kuulutas välja ajalehes oma filmikursuse, filmide põhjal. Ausalt öeldes ma isegi ei mä­ pani ka artikli pealkirjaks "Ainult kinohul- leta, kas sellest nimekirjast üldse hiljem oma­ ludele". Reklaamikeeles väljendades püüa­ vahel räägiti. Ilmselt mitte, nii paistaks see vad eesti filmitegijad nii end avalikkusele lugu praegu ka tagantjärele naljakamana. profileerida. Eesti kino märk on hullusärk. Huvitav, olen ma mõelnud, miks juh­ Põnev rõivaese, tõsi küll, praktilise väärtu­ tub nii, et kui noor inimene filmikooli astub, sega vaid kitsama grupi jaoks. Nagu eesti hakkab ta oma filmides üles näitama seleta­ kinogi. Kuid sellega nüüd pikaks veninud matut kompromissivalmidusi nii filmikuns­ nimejutt ka lõpeb. tis kui ka ühiskonnas kehtivate heade tava­ Olulisematest asjadest: festival oli rah­ dega; ta võtab ette justkui lollikindla vusvaheline, toimus Pimedate Ööde filmifes­ ston/lelliiig'iga lugusid, mõtleb, filmib, analüü­ tivali pilootprojektina vahetult enne suure fes­ sib ja monteerib täpselt nii, nagu on näinud tivali algust, töid oli seal umbes seitseküm­ enne teda filme tehtavat. Küllap see on eba­ mend, kümnest Euroopa riigist, enamik osa­ teadlik küpsusillusiooni loomine. Tavaliselt võtjaid oli ka kohale sõitnud, ja mis kõige astuvad filmikoolidesse juba mingisuguse elu­ põhilisem — saal oli kolme päeva jooksul kogemuse ja haridusega tegelased. Paljudele kogu aeg vaatajaid täis, mõnel seansil istuti täiskasvanuikka jõudnutele võrdub eksperi­ isegi põrandal. menteerimine nii materjali kui ka ideedega Ma olin žüriis. Koos Rein Marani ja tõenäoliselt juba läbielatud puberteediga. Priit Pärnaga, Eestist. Siis oli seal veel Lätist Ja nii juhtubki, et tudengifilmide tee- ja Leedust kaks filmimeest — Henrikas maring väljub harva humanistliku paatose Sablevicius ja Ansis Epners, sealsed vanad piiridest: kuskil paterdavad põngerjad ja leia­ autoriteedid mõlemad. Rootsist oli ka üks vad pardi, poeet armub poeemi üksikusse noor filmirežissöör, Alexander Kurlandsky, ja kangelannasse, kaks vanurit kohtuvad rohtu­ žürii esimees oli Mads Egmont Christensen. nud rajal, kulupea räägib esimesest armastu­ Tema on Euroopa Filmikolledži mees. Kui sest, — lood igihaljad nagu valges ülikonnas nüüd seda nimekirja vaadata, siis seitsmest Richard Clayderman. Just nagu kardaks noor viis töötavad filmikoolides professoritena ja filmitudeng habemega master'eid, kes võivad peale professionaalse fümivaatamise harju­ ootamatult montaažituppa sisse marssida ja muse on nende pilku segatud ka paras annus ebastandardse eksituse pärast matrikli ära didaktilist paatost ja oma koolkonna uhkust. võtta. See seik tegi juba enne žürii töö alustamist Lükkaks siinkohal kohe kõrvale argu­ omavahelise kommunikatsiooni ülesande int­ mendid, et filmikunstis ei saa nõuda enam rigeerivaks. ammu midagi uut või et originaalseid asju 67 näeb ainult visuaalsetest tsitaatidest tulvil muusikavideotes. Arusaamatu on koolifilmi- de festivalidel ikkagi muretu kinematograa- filistesse konventsioonidesse takerdumine või mõtlemisstambid; heaks näiteks on Saksa suurstuudiote vaatevälja tikkuvate tudengite poliitiliselt korrektne sotsiaalpoeetika. Peab mainima, et publikule läheb viimane pahatihti väga korda. Ka žüriidel ei õnnestu tavaliselt nende suhtes ükskõikseks jääda. Ma olin umbes aasta tagasi Prantsus­ maal, Poitiers' rahvusvahelise filmikoolide fes­ tivali žüriis ja pidin ehmatusega tajuma, et minu vanemate kolleegide tähelepanu pälvib kõige õõnsam, kui mitte öelda silmakirjalikum "Portree". Venemaa, 2000. 18 min. Režissöör Sergei paatos. Näiteks professionaalselt magusa Lutsisin. Kunstnik tunneb end eksinuna tänapäeva maa­ melodraama kujul esitatud moralistlik Saksa ilmas. Kits sa oled, kunstnik? lühimängufilm Mexico City tänavalastest, mille moraal oli selles, et edukuseks on vaja tahet ja raudse tahte korral võib igaühest saada miljo­ när, kellel on raha ja mobiiltelefon. Tähtis on individualistlik võitlus. Koik sõltub sinust. Loomulikult maailma ühes rikkamas, Münche­ ni filmikoolis õppiv noor režissöör oli mööda vaadanud tänavalaste tegelikust olukorrast maailma kõige saastunuma suurlinna tänava­ tel, kuritegevusest, tervist laastavast narkomaa­ niast, tohutust suremusest. Sellises keskkonnas elavate laste šansiks ei ole geenidega kaasa antud edueeldus, vaid ikkagi ühiskonnapool­ ne vastutulek ja võime neid normaalsesse ellu integreerida. Kõige vulgaarsem sotsiaalporno sünnibki peades, kes miksivad kokku Grim­ mide muinasjutte ja sotsiaalseid klišeesid ning esitavad seda "professionaalse" maailmavalu­ Portree". na. Samalt festivalilt meenub ka lugu kerjusest ja ebaeetilisest pankurist, inimlikkusest ja kir­ jutamata aumõistest, mida on antud tajuda vaid hingelt aristrokraatidel. Mõlemad filmid olid tõsiselt lähedal peapreemiale. Kompromisside ja minupoolse solvumismängu tulemusena läks siiski kaks peapreemiat väga headele Taa­ ni tudengifilmidele ja Mexico-Müncheni täna­ valaste film sai režiipreemia. Pärast auhindamistseremooniat žürii otsuse suhtes arusaamatute filmitegijate ees lõputuid seletusi jagades sain ma aru, et ka väikesed järeleandmised tõsiste äärmuste va­ helises võitluses võivad jääda väga valusalt südant kriipima. Otsustasin, et Uneskõndija- te Tudengifilmi Festivali žüriis proovin ma jääda isepäiseks. "Tants ja tagaajamine". Eesti, 2000. 19 min. Režis- söörici Kadriann Kibus ja Liina Paakspuu. Öo. Mood­ Programmist ne tantsuklubi. Mehed ja naised. Tahtmine ja saamine. Võimalus vaadata inimesi lähemalt ning kuulata nende seletusi — ootusi ja põhjusi, miks nad on siia tulnud ja Statistikat tehes leiame I Uneskõndija- mida otsivad. te festivali programmist 14 Soome filmi, 11 68 Eesti oma, 11 filmi Norrast, 7 Lätist, 5 Taanist, 6 Venemaalt, 4 Prantsusmaalt, 3 Leedust, 1 Rootsist, 1 Poolast ja 1 Saksamaalt. Neist mängufilme oli 31, animatsioone 19 ja dok­ filme 14. Eestis enam teadupoolest filmikoolis mängufilme ei tehta ja nii oli enamik doku­ mentaalfilmidest made in Estonia. Ja ma pean ütlema, et minu jaoks ka festivali kõige hu­ vitavam programmiosa. Toreda üllatusena, Concordia Ülikooli meediatüdrukute Liina Paakspuu ja Kadriann Kibuse klubirahva rõõmsa mentaliteedi-portreteeringu "Tants ja "Armastus võib oodata". Soome, 2000. 35 min. tagaajamine" kõrval tuntud tegijate Andres Režissöor Johanna Vuoksenmaa. Romantiline komöö• dia kuuekümneaastasest naisest, kes alles avastab oma Maimiku "Verehapnik", "Mahtra 140" ja seksuaalsuse. Arbo Tammiksaare "Macbeth". Viimased olid kahtlemata programmi kõige intrigeeri­ vamad filmid, põhjustades äärmuslikke hin­ nanguid ka žürii omavahelistes vestlustes. Muidugi valmistab kogenud kinomehele ikka veel meelehärmi žanripuhtuse püha probleem. Ükski nendest filmidest ei ole ju puhas vaatlev dokumentalistika ilma auto­ ripoolse sekkumiseta ekraanikangelaste ru­ tiini. Kõigis neis esines /n/ce-elemente, mis jätsid vaataja nõutuks toimuva tõepärasuse suhtes, kristalse eetika ohverdamist mängu ilule, ekshibitsionismi ja pila tõsidokumen- talistika väljendusvaraga, meelelahutust ja sensatsiooni, hägust autoripositsiooni ja pu­ hast künismi. Armastus võib oodata". Üks minu lemmikuid sellel festivalil, "Verehapnik", võtab vaatluse alla paar aas­ tat tagasi Paldiskis sooritatud mõrva, kus kaks pealtnäha tavalist koolitüdrukut piinasid sadomasohhistliku suhte käigus surnuks neid ahistanud mehe. Filmi peategelane Margit A. hakkab koguma selle juhtumi kohta materja­ li, et kirjutada sellest filmistsenaarium. Viima­ ne ettekääne on küll fiktiivne, kuid see annab autoritele võimaluse jälgida peategelase rän­ nakut ammuse kuriteo jälgedel — eesmärgiks mõista, mis toimus ja miks, kohtuda tüdru­ kutega ja küsida neilt endilt. Protsess, mis võib nii õnnestuda kui ka sama hästi nurjuda koh­ tu-ja politseibürokraatias. Harva näeme Ees­ ti dokumentaalfilmis eesmärgistatult tegutse­ vat peategelast, kellel on tahtmine, kes koh­ "Verehapnik". Eesti, 2000. 28 min 40 s. Režissöor tab oma teel takistusi, kuid jõuab justkui ees­ Andres Maimik. 1996. aastal toimus Eesti ainuke sadomasohhistlik mõrv, milles kaks täiesti normaalset koo­ märgile ("Verehapnikus" tähendab eesmärgile litüdrukut piinasid ilma igasuguse põhjuseta surnuks mehe. jõudmine küll algset küsimuste pundart, mida Noor stsenarist Margit Л. hakkab koguma selle kuritöö kohta ei saa lahendada ka kohtudes mõrvari enda­ materjali, et kirjutada mängufilmi stsenaarium. ga) — iseenesest lollikindel dramaturgiline skeem; meelelahutus, mis manipuleerib vaa­ taja uudishimu ja emotsionaalse suhtumise­ jaoks. Filmis intervjueeritavad korrutavad pi­ ga juhtumisse, mis pakub end välja kui meie devalt, et võib-olla me kõik oleme selliseks igaühe tumedama poole varjatud püünis meie teoks võimelised.

69 Filmis kasutatakse mänglevalt uuriva se teed avatud: ta armub kirikukoori dirigen­ dokumentaalfilmi elemente — mõrvahetke ti, nägusasse noormehesse. Tunne areneb vas­ rekonstrueerimist, kaadreid politseivideost, tastikuselt — hoolimata suurest vanusevahest kohtutoimikutest —, kuid nihestatakse seda — ja varsti on kogu maailma suureks rõõm­ mõrvareid kehastanud vamptüdrukute saks imestuseks leidnud end kaks toredat ini­ camp'tiiku nugadetantsuga, veidrate röntge­ mest. Film esindab kõige deklaratiivsemat nipiltide ja kaadrisse ilmunud režissööri irri­ südamesoojust ja sotsiaalset korrektsust: ka teeriva profeministliku teooriaga naiste mäs­ eläkeläise kortsunud rinnus võib puperdada sust patriarhaadi vastu. armastust otsiv süda, ka tema tuleb integree­ Nihkes autoripositsiooni kiuste pakub rida meie rassiliselt, poliitiliselt ja vanuseli­ "Verehapnik" juhtumi juurdlusse süvenevale selt korrektsesse ksenofoobiavabasse ühiskon­ vaatajale preemiaks kohtumise fundamentaal­ da, mille lippu kanname meie, noored intelli­ se äratundmisega irreaalsest ja vabastavast ag­ gentsed loojahinged, kes mõtleme välja hu­ ressioonist, mille juures tõdemus, et küllap me manistlikke konstruktsioone. "Armastus võib kõik oleme teatud hetkel selliseks koledaks teoks oodata" esitas kõige banaalsemaid süžeekäike võimelised, tundub edeva triviaalsusena. populistliku sooja mõistmise varjus. Ma kar­ Selline mängulust ja leidlikkus, mida dan, et sotsiaaldemokraatlikus Soome heaolu­ kohtasime tegelikult kõigis nimetatud kolmes ühiskonnas nende motiivide siinne ülipüüd- Pedagoogikaülikooli dokumentalistika eriala lik paljastamine minu poolt tooks mulle kaa­ filmis, jäi kahjuks saavutamata enamikus sa fašisti tiitli ja eluaegse häbiposti. võistlusprogrammi mängu- ja animafilmides, Ent kui kuuekümneaastane peatege- mis justkui peaksidki eksisteerima fantaasia lanna ostis seksipoest endale vibraatori ja siis ja leidlikkuse armust. Siiski oleks ülekohtune hingevärinal oma süütuse kammitsaist vaba­ tembeldada kogu ülejäänud programm ühe­ nevat keha tundma õppis, peitsin ma kätega taoliseks ja libiseda sellest üle paari pealis­ oma näo. Ekraanilt kostis vaikne ohe... kaudse märkusega. Kunsti ja elu tõest Mängufilmist Festivali teine šokifilm, ja täielik vas­ Pärast kevadist Poitiers' filmifestivali tand eespool mainitule, saabus Venemaalt. arvasin, et Kopenhaageni filmikoolis valmib "Kuidas ma veetsin suve" on Natalja Pogo- üks meistritöö teise järel. Niivõrd sädelevad nitševa VGIKi diplomitöö, mis räägib kaheksa­ ja sõltumatud tundusid Taani filmid toona aastase tüdruku silmade läbi nähtuna pere­ ülejäänud sisulise abituse foonil. Uneskõndi- konna toredast suvepuhkusest 60-ndatel aas­ jate festivalile oli vist saabunud teine ešelon tatel Moskva-lähedases suvilas. 1930-ndate Taanist. Enamikus kallid ja väga professio­ vene komöödiate stiilis (Grigori Aleksandro­ naalsed filmid, heade näitlejatega, dolby-heli vi "Lõbusad semud", 1934!) retrolik lugu viib ja suurepärase pildiga, kuid elutud nagu küp­ meid vene perekonnatülide "iginaljakasse" sed kartulid jõululaual (tegelikult küll ühe maailma, kus ema viskab isa triikrauaga, isa erandiga, ent sellest hiljem). Teemadeks va­ lööb emal esihambad välja ja ajab teda kirve­ napaari abielukriis; haige naise retk oma va­ ga taga, kuni mõlemad lõpuks ühte porilom­ nemate maamajja, et seal surra; kirjanik, kes pi väsinult pikali vajuvad. Film on, nii jube, kirjutab novelli, mille osaliseks ta ise satub. kui see ka ei tundu, välja käidud žanrikomöö- Hästi lavastatud lood veenavad, et diana. Ainult et üldse ei ole naljakas. Täiesti noored režissöörid on korralikult tundides õudne on. Eriti kui inimesed su ümber saalis käinud, kuid teinud filmid, mis ei puuduta huumorina serveeritud toore perevägivalla mitte kedagi, kõige vähem veel neid endid. üle naerda pugistavad. Mui oli hetkiti tunne, Sama lugu oli omamaise kino popu­ et ma ei ole midagi nii amoraalset kunagi veel laarsust nautiva Soome tudengifilmidega. kinos näinud: filmi žanrihuumor nullis tege­ Helsingi filmikoolist oli kohale saabunud laste ja tegevuse puhul ära igasuguse psüh­ minu arvates ka festivali kõige silmakirjali­ holoogilise momendi, jäi ainult vägivald kõi­ kum linateos, Johanna Vuoksenmaa "Armas­ ge salakavalamas ja ohtlikumas vormis — tus võib oodata", mis jutustas loo kuueküm­ naljana serveerituna. Ja kerge žanrinaljana neaastasest naisest, kes avastab oma seksuaal­ vabandas ja pehmendas ta tegelikku vägival­ suse. Kogu oma elu on ta pühendanud türan- da, legitimeerides selle, andes talle turvalise likule emale ja peale selle surma on armastu­ koha meie teadvuses.

70 Žüriis käis meil tuline vaidlus autori meetodi üle — minu kategoorilisele null-hin- dele vastupidiselt pälvis film meie Läti kol­ leegilt maksimumpunktid. Tema põhjendus oli, et film parodeerib vene pereelu ja on teh­ tud väga stiilselt; et operaator, kunstnik ja režissöör on sammunud stiili puhtust silmas pidades ühte jalga. Ja veel toonitas Läti kol­ leeg, et filme ei saa hinnata meeldivuse ja moraalsete kriteeriumide alusel, vaid kunsti­ lise küpsuse ja idee terviklikkuse põhjal. Et segamini ei saa ajada kunsti ja elu tõde. Mui tuli meelde, et kui ma nägin "Kui­ das ma veetsin suve" sügisel Anapa filmifes­ "Haruldane lind". Taani, 1999. 27 min 15 s. Režis­ söör Kenneth Kainz. Loodus vigastas Halfdani — tivalil Venemaal, oli ka seal saal naerust kõ­ nüüd ilikab tn katte maksta. ver. Pärast pressikonverentsil külvati nooru­ ke režissöör üle kiiduavaldustega. Ainult fes­ tivalil olnud Ameerika naiskriitik kogeles, et kuidas on selline asi võimalik, et meil Amee­ rikas võib naine mehe kodupeksu pärast koh­ tusse anda. See vallandas suure naerupahva­ ku — teie, ameeriklased, ei tea vene elu. See on igapäev, tõeline komöödia aines! Sel het­ kel tundsin ma ääretut sümpaatiat selle Amee­ rika kriitiku vastu, nagu ka poliitilise ja sot­ siaalse korrektsuse suhtes, millega nõukogu­ de ja idaeuroopa mentaliteet pole uneski kok­ ku puutunud. Ma sain aru, kui vale on sooli­ ne, rassiline, usuline, seksuaalne, vanuseline ja seisuslik diskrimineerimine, samuti ksenofoobia, natsionalism ja šovinism ning ameerika võlusõna — seksuaalne ahistamine. "Romanss". Soome, 1999. 9 min. Režissöör Kasper Janas. Traagilise loo peateemadeks on aeg, kirg ja kan­ Auhindadest natused.

Meie žürii andis välja neli auhinda: grand prix festivali parimale filmile ja auhin­ nad igale kategooriale, st parimale anima-, dok- ja mängufilmile. Ükski selles artiklis mainitud film ei pälvinud nii kahjuks kui ka õnneks žürii kompromissimängude tulemusena ühtki sel­ le festivali auhinda. Ja ometi olen ma enam­ vähem päri iga meie langetatud preemiaotsu- sega. Üsna selgelt ühendab kõiki Uneskõndi- jate festivalil auhinnatud filme otsingulisus ja eksperimenteerimislust, see, mille puudumi­ se üle ma oma loo alguses valjult kaeblesin. 1. Grand prix läks Venemaale, Sergei Lutšišinile lühimängufilmi eest "Portree". "Kunstnik tunneb end eksinuna täna­ päeva maailmas. Kus sa oled kunstnik?", kü­ sib režissöör kataloogis. Film on irooniline "Ema". Leedu, 1999. 9 min. Režissöör Oksana Buraja. Dokumentaalfilm asotsiaalse perekonna argipäe• kogum erinevatest — ja täiesti eklektiliselt vast: rõõmudest, muredest ja üksildusest, peres elanute esitatud —jutustamisstiilidest: lüürilisest lap- laste üksindusest. sepõlvepoeesiasttotra/a/cc-dokumentalismini,

71 eksitades vaatajat veel kolmes erinevas ajas. demokratiseerudes on juurdepääs audiovi­ Tore autori eksperimentalism. Ma loodan, et suaalsele meediumile piiranguteta igaühele. režissöör oma filmiga VGIKis läbi ei kukku­ Ühtlasi aga tähendab see, et lühifilmifestiva­ nud. lide eelvoorudesse laekub tavaliselt 600 — 800 2. Mängufilmipreemia sai Taani rah­ filmi. vusliku filmikooli film "Haruldane lind" Ma ainult aiman, mida peab kogema (režissöör Kenneth Kainz). Teistest Kopen­ mõne sellise festivali valikukomisjoni liige. haageni filmikooli töödest oma groteskifan- Kogu oma austuse juures kino kui väljendus­ taasiaga erinenud filmis lööb hani loo esime­ vahendi vastu oleks minule ilmselt selline pil­ sel minutil beebil nokaga silma peast. Ühe­ dimaterjali kogus halvav. Kuigi valik toimub silmaline peategelane maksab täiskasvanuks gruppides, mis tähendab, et iga komisjonilii- saanuna kätte tervele loomariigile, neid põl­ ge ei pea läbi seedima kogu seda hulka, vaid lul teibasse lüües. Looduse ja inimtegevuse umbes kolmandiku või neljandiku, tundub vastuolude tragikomöödiana esitatud film mulle ikkagi, et valik lähtub suures osas ko­ vaevles ülekonstrueerituse ja maitsevigade misjoni tujust, väsimusest või hetke küllastu- küüsis, ent suutis tekitada festivali filmidest sest. Nii jäävadki lühifilmide tegijad üle maa­ tugevaima ängi- ja atmosfääritunnetuse. ilma igavesti sõltuvaks tõenäosusteooriast, 3. Dokumentaalfilmi preemia läks fes­ parasjagu aktuaalsest kinopoliitikast ja veel tivali kõige ilusamale tüdrukule Oksana millestki, näiteks lootusest, et filmi varasem Burajale Leedusse. Tema film "Ema" on sel­ edu kellelegi piisavalt muljet on avaldanud. les mõttes tüüpiline leedu dokumentaal, et me Seepärast on ka üleliigne loota festivalide näeme pikki, režissööri poolt segamatuid elu- võistlusprogrammide puhul mingisugusele hetki, kuuleme kella tiksumist ja vee tilkumist, hetke kinosituatsiooni representatsioonile. ent see kõik toimub õnneks asotsiaalide kor­ Mulle tundub, et lihtsam on tuua välja ten­ teris, kus iseenesest juba käib pöörane elu jn dentse filmide valikul ja muidugi auhindami­ tsirkusetegemine. Ja nalja saab ka. On öeldud, sel kui määratleda festivali programmi põh­ et kino on meeleline kunst; selle valguses on jal mingeid jõujooni ja suundumusi lühifilmis cinema vcrilestuXis "Ema" lausa füüsiliselt ahis­ üleüldse. tav. Ma ei tea, kuidas toimus filmide valik 4. Animapreemia sai eesti-läti muusik, Uneskõndijate Tudengifilmi Festivalile. Esime­ Soomes õppiv Kaspar Jancis. Tema "Roman­ sel aastal, kui osavõtjariikide ja filmikoolide arv si" kohta on kataloogis kirjutatud, et traagili­ oli piiratud, oli see vist üsna mugav. Kui aga se loo peateemadeks on aeg, kirg jn kannatu­ festival peaks laienema samas tempos kui tema sed. Mina ei usu, et need on eriti Kaspari prob­ suur õde, siis ei olegi võib-olla kaugel need leemid. Kirg välja arvatud. Aeg, kirg ja kan­ ajad, kui ka siia jõuavad laviinina kõik need natused kõlavad nagu väljavõte sajanditagu­ maailma tudengifilmid, mis ummistavad nen­ sest armastusromaanist. Sama stilistikaga de kümnete iga nädal kuskil maailma nurgas mängib rõõmsalt ka "Romanss", Uneskõndi- toimuvate lühifilmifestivalide valikukomisjo- jate festivali kõige stiili- ja rütmitundlikum nide silmad ja mõistuse. Kui festivali korral­ animafilm. dajad seda lugu loevad, äkki kutsuvad nad mind järgmise festivali valikukomisjoni. Au­ Valikust sõna, see mulle tegelikult meeldiks.

Kirjutades artikli alguses mugavate stampide kütkes olevast tudengifilmist, või­ sin ma olla ülekohtune — võib-olla on need hoopis festivalide (või filmikoolide, kui min­ na veel kaugemale) valikukomisjonid, kes peavad konventsionaalsust noore inimese küpsuse tunnuseks, ja sellepärast elimineeri- takse juba valikusöelal ebastandardsed eksi­ tused. Tegelikult on mulle alati arusaamatuks jäänud, kuidas valitakse filme suurtele lühi­ filmifestivalidele. Lühifilmi näol on tegemist vist kõige enam viljeldava formaadiga. Kino

72 REIN TOOTMAA

SUGUPOOLTE KÜLM SODA

4. Pimedate Ööde filmifestivali põhi­ tel rahvusvahelistes suhetes valitsenud kül­ programmi üks alajaotusi oli pealkirjastatud ma sõjaga. kui "Sugupoolte sõda" (ingl к tõlgitud: Battle Külm sõda on seisund, mida iseloo­ of Sexes) ning selle raames oli välja reklaami­ mustab üldine pinevus, teravad konfliktid ja tud 12 filmi, millest 11 ka festivalil linastus; vaenulik suhtumine vastaspoolde. Korporat- kaheteistkümnes ("Pornograafiline afäär", sioonivaim tugevneb kuni vastasleeri ignoree­ Une liaison, pornographiqne; festivalid: Venezia, rimiseni ja suhete täieliku katkemiseni. See on Thessaloniki) saadi kätte kuu aega hiljem ja ummikseis, kus ei püütagi enam kokkulepe­ seda näidati eesti rahvale kinos "Sõprus". teni jõuda, vaid otsitakse üha intensiivsemalt Asjasse pühendatute andmetel paisatavat lä­ ja ekstensiivsemalt liitlasi oma leerist. Ena­ hemal ajal meil linale ka Prantsusmaal val­ mikus "Sugupoolte sõja" alajaotuse filmides minud ja seal kohe ka kinoekraanidelt maha võis neid tendentse ka täheldada ning sugu- võetud ning pomo-reitingu saanud "Vägis­ pooltevaheliste suhete asemel sageli sugu- ta mind!"(Baise-moi; festivalid: Locarno, To­ pooltesiseseid suhteid näha. ronto). Festivali ajal näidati seda korra Tal­ Hispaanlase Gerardo Vera (s 1942) fil­ linnas, teine Tartus, ning küllap jäi sellest siis mis "Teine nahk" (Segunda piel; festivalid: korraldajate arvates vaheks. Filmile erilise Berliin, Karlovy Vary) tõmbab Albertot roh­ tähelepanu osutamine on põhjendatud va­ kem omasoolise Diego kui oma naise poole. hest ennekõike sellega, et see oli vaatamata Alberto ja Diego armastavad teineteist päris tunnetusliku katte kasinusele tõstetud alajao­ tõeliselt kohe; nad õrnutsevad ja suudlevad, tuse nimistus esimesel.'? kohale ning ilmselt nagu oleme harjunud meest ja naist omava­ andis ka programmi juhtidele impulsi alajao­ hel tegevat, ning homoseksuaalsed stseenid tuse pealkirjastamiseks. Sest "Vägista mind!" filmis on jõulised. Kuigi režissöör ei ole pildi­ on ainus film, kus suhted sugupoolte vahel liselt neid toiminguid mitte räigelt, vaid lau­ tõepoolest verise sõjani võimendatud. Üle­ sa ilusalt näidanud, annab ta asjale traagilise jäänutes pulseerib vahelduvas rütmis tule- tonaalsuse muusikaga. Ja tõepoolest, Alberto musvaeste kontaktiotsingute-järgne külm hing on lõhestunud; ta ei suuda enam oma sõda, analoogiline sõjajärgsetel aastakümne­ naisele valetada, sest ta on pidanud oma va-

"Teine nahk". Hispaania, 1999. Režissöör Gerardo M4M ->—Ч: «* .*> 1 Vera. Alberto ja Elena W $ШмШм on jõudnud oma esi­ mese abielukriisini. Va • ^^^"ТЩЙИ Alberto on leidnud 'W&*Sm.ш ч *"* ^m teise ja tahab oma ш " • * ^Ж UP* «^rt tunnetes kindel olla. Elena käsitleb seda kui uue perioodi algust oma elus ja saab sellest otsusest uut jõudu. М/^ шшШ& Alberto armukesele Diegole tundub, et W "" л asjad lähevad üha keerulisemaks. 73 nemate tõttu juba lapsest saadik valetama. Ka dale vabatahtlikult ka meest teenindava nai­ Alberto naine Elena on õnnetu, ta tahab oma se rolli: koristab tube, teeb, põll ees, süüa ja meest aidata, aga ei oska ega saagi seda teha. hoolitseb ka igal muul moel oma armastatu Ta ütleb mehele: "Alberto, ma ei saa olla eest (aitab riietuda, teeb vanni valmis jne). mees." Siiski tahab Alberto Diegot unustada Voodistseenid on edastatud hästi lustliku ja elada Elenaga pühas heteroseksuaalsuses; muusika saatel. Ent nagu igas kooselus, teki­ aga ta ei suuda, ning leidmata ummikust väl­ vad siingi konfliktid ning kuna Franz ei suu­ japääsu, sõidab ennast tsikliga surnuks. Fil­ da kõiges oma elukaaslasele meelepärane olla, mi teeb eriti huvitavaks see, et pärast Alberto otsustab ta lahkuda; ometi ei suuda ta seda matuseid leiavad teineteist Diego ja Elena. teha. Kui ilmub välja Anna, siis Franz küll Nad mõlemad armastasid ju Albertot, järeli­ nutab ja magab temaga, aga jääb kindlaks oma kult pidi neis olema midagi ühist. Selline oota­ armastusele Leopoldi vastu. Ta ütleb Annale: matu puänt on küll helge meeste-naiste suhe­ "Me pole olnud koos õnnelikud. Me oleme te seisukohalt, ent traagilisena jääb kummita­ ainult rääkinud ja unistanud sellest. Aga õnn ma küsimus, miks pidid nad teineteist üle on midagi muud. Siin ja praegu olen ma õn­ Alberto laiba leidma. nelik." Kui Leopold oma ärireisilt naaseb, võ­ Kui selles filmis käsitletakse homosek­ tab ta otsemaid sihikule Anna ja saab ta kerge suaalsust veel süümepiinu tekitava nähtuse­ vaevaga ka voodisse. Franzil ei jää üle muud, na, siis prantslase Francois Ozoni (s 1967) kui ennast ära mürgitada. Tema surres näida­ Rainer Werner Fassbinderi varajase näidendi takse kaadreid, kus Anna ja Leopold rõõm­ põhjal vändatud filmis "Veepiisad tulisel ki­ salt teineteise seljas ratsutavad. Ega filmil eri­ vil" (Goultes d'eau sur pierres brulantes; festi­ list tunnetusväärtust ole, läheneb peaaegu valid: Berliin, Karlovy Vary, Montreal) on te­ jandi piirile, aga mõtlemisainet sugupoolte gemist lausa meestevahelise armastuse poe­ suhete üle pakub küll. Vaatamata filmi läbi­ tiseerimisega. Nimelt kohtub viiekümnenda­ vale lustlikule tonaalsusele vihjab tõsiseltvõe­ tes aastates ärimees Leopold üheksateistküm­ tavusele filmi sümboolne lõpp, kus Leopoldi neaastase Franziga ning kütab ta oma jutuga endine elukaaslane Vera püüab avada akent, seksuaalselt üles. Kuna ka Franzil on homo­ aga see ei tule lahti. Nii sumbubki kogu lugu seksuaalne kogemus varnast võtta, on ta nõus suletud ruumi. Leopoldi ettepanekuga omavahel magada. Vahelduseks homo- ja bi-suhetele pa­ "Miks ka mitte!" on ta mõtiskluste produk­ kub norralanna Anne Heegh Krohn (s 1966) tiivne tulemus enne otsust. Asi hakkab talle oma Berliini filmi- ja televisiooniakadeemia järjest enam meeldima ning ta armub isaealis- lõputöös ja esimeses täispikas mängufilmis se mehesse, unustades oma tüdruku Anna, "Võõras sõbranna" (Norra, Saksamaa; saksa kellega tal oli enne Leopoldiga kohtumist kin­ k. Fremde Freundin, festivali kavas tõlgitud del abiellunus-, lastesaamis- ja majaehitamis- "Tundmatu sõber") ehedat naistevahelist ar­ plaan. Ta jääb mehe juurde elama, võttes en­ mastust. Kui kahes eelmises filmis rikkusid

"Veepiisad tulisel kivil". Prantsus­ maa, 2000. Režissöör Francois Ozon. 1970. aastate Saksamaa. Edukas viiekümnendates aastates ärimees Leopold kolüub üheksateistkümneaas• tase Franziga. Noormees kolib tema juurde. Ühel päeval viib tähtsusetu pisiasi mehed eriarvamusele. Olukorda komplitsee­ rib veelgi Franzi ja Leopoldi endiste tüdrukute väljailmu• mine. Film põhineb Rainer Werner Fassbinderi varasel näidendil. "Tundmatu sõber". Norra—Saksamaa, 1999. Režissöör Anne Hoegh Krohn. Pärast vanglast vaba­ nemist otsib Ellen üles oma endise parima sõbra Katrini, keda ta pole viis aastat näinud. Kui ta Katrini lõpuks leiab, siis ci taha see teda liasti tunda ja näib koguni kartlik. ]ärk-järgult sõprus taastub, kuid vanad haavad on ainult pinnapealselt paranenud. naised ära meeste armastuse, siis siin on vas­ See oli tõsiselt võetav ja tugev film, fes­ tupidi. Nimelt on Ellen tüli ajal tapnud ära tivali selle programmiosa üks paremaid, mis mehe, kes tuli tema ja ta omasoolisest armsa­ paneb mõtlema inimese tumedama poole üle. ma Katrini vahele. Peale vanglast vabanemist Autor justkui tahaks öelda, et inimese hing püüab ta suhteid Katriniga taastada, ent sel on tume ja kättemaks teinekord ainus vabas­ on nüüd mees ja lapsedki ning ta väldib Elle­ tav jõud; et sageli tekib armusuhetes, olene­ nit. Aga Ellen ei saa ega suuda kedagi peale mata partneri soost, olukord, kus mõnda asja, Katrini armastada, mehed ei tõmba teda, ning eriti reetmist, ei saa andestada ning et oma ta on väga üksik. Helgemad momendid tema elus on vaid meenutused Katriniga koos vee­ detud armastusajast. Järjekindla tegutsemise­ ga suudab ta Katrinile taas mõnevõrra lähe­ male jõuda, kuid seda on liiga vähe ja Ellen otsustab Katrinile reetmise eest kätte maksta. Ta sõidutab Katrini tema purjusolekut ära kasutades ühelt peolt maamajja, kus aastate eest traagilised sündmused aset leidsid, ning tahab seal asjas lõplikult selgusele jõuda. Al­ gul püüab ta Katrinile füüsiliselt läheneda, ent sõbranna tõmbub eemale ja püüab põgeneda, aga Ellen on lukustanud uksed. Pihtimise ja nutmisega saavutab ta vaid seda, et Katrin ta oma rinnale surub, ära kuulab ja kaasa tun­ neb. Aga Ellen tajub, et see ei ole armastus, et kõik on jäädavalt kadunud ja et ta on ikkagi üksi ja haletsusväärne. Ta lööb Katrinit ja ta­ hab teda seejärel tappa. Viimasel hetkel ta siis­ ki loobub sellest, sulgeb Katrini mahajäetud majja ja lahkub.

"Dogma 5: Armastajad". Prantsusmaa, 1999. Režissöör Jean-Marc Barr. Pariis. See on kahekümne viie aastase Jugoslaavia maalikunstniku Dragani ja samaealise pariisitari armastuslugu — kohtumine, nende esimene õhtu, armuõnn —ja siis selgub, et Dragan elab Prantsusmaal illegaalselt. Film on üles võetud Lars von Trieri "Dogma 95" vaimus. hing rõhuvast painest vabastada, tuleb kui­ lävel seismisest, viimasest võimalusest veel dagi kätte maksta ehk siis asi lõplikult ära elu nautida. Nimelt on Jack vanglast vabane­ klaarida; et vastasel juhul jääd kannatama ja nud, ent teda ajavad taga ja tahavad tappa nii haigeks elu lõpuni. Üks kuulus mees ütles politsei kui ka Jaapani maffia yakuza. Ta teab, näiteks hiljuti, et kui ta oma naist poleks tap­ et tema tapmine on vaid aja küsimus, ning nud, oleks ta kindlasti ja kiiresti surmavalt otsustab tiisikushaige intensiivsusega võtta vähki haigestunud. Hingelise konflikti lahen­ elult veel mis võtta annab. Nii haarabki ta damise teid on paljuja kristlikust moraalikoo­ baarist poolvägisi endaga kaasa pornostaari deksist pole nende leidmisel enamasti suure­ mat abi ega tuge. Film on üles võetud ilma igasuguste moodsate "viguriteta", filmikeel klassikaliselt selge ja puhas. "Hirmu geograafia". Soome, 2000. Režissöör Auli Kui eespool põgusalt puudutatud fil­ Mantila. Oili Lyyra on kohtuarst, kelk ülesandeks saab Helsingi sadamast leitud mädanenud laiba uuri­ mid käsitlesid külma sõda ja selle tagajärgi mine. Tema kallim Eero Harakka on politseinik, kes sugupooltevahelistes suhetes — liitlaste-elu- määratakse samuti seda juhtumit lahendama. Pole kaaslaste otsimist ja leidmist oma leerist ning ühtki juhtlõnga kadunukese isiku ja tema lõpu põh­ juste kohta, kuid peagi selgub, et mees oli surnud omasooliste ühinemist —, siis järgmises kol­ juba enne vette viskamist. mes filmis näidatakse meUe meeleheitlikku kinnihakkamist vastassugupoole esindajast. Nendeks on Lõuna-Aafrika Vabariigis 1964. aastal sündinud Ian Kerkhofi "Shabondama eleegia" (Sliabondaina elegy, Jaapan, Holland; festivalid: Göteborg), Lars von Trieri esinäit­ lejast režissööriks tõusnud Jean-Marc Barri (s 1960) debüütfilm "Dogma 5: Armastajad" (Dogma 5: Lovers, Prantsusmaa; festivalid: Chicago, Cottbus, München) ning endise rek­ laamfilmi meistri Charles Biname (s 1954) "Pandora ilu" (La beaute de Pandore, Kanada; festivalid: Karlovy Vary, Vancouver, Valla- dolid). Esimeses neist, "Shabondama elee­ gias", on kirglik ja jõuline klammerdumine vastassoolisse olevusse põhjustatud peatege­ lase Jacki väljapääsmatust olukorrast, surma

ft li ii

"Truudusetu". Rootsi, 2000. Režissöör Liv Ullmann. Marianne on õnnelikus abielus eduka dirigendi Markusega ning neil on ülwksa-aastane tütar Isabelle. Markuse parim sõber on kaks korda lahutatud David. Ta käib neil sageli külas ning on Isabclle'i lemnükjutu- vestja. Ühel õhtul, kui Markus on ära, tuleb David oma tavapärasele külaskäigule. Kuid ühtäkki on midagi muutunud ning Marianne ja Davidi turvaliselt platooniline sõprus чИ* pole enam endine. 76 "Kiirtoit, kiired naised". USA—Prantsusmaa, 2000. Režissöõr Amos Kollek. Ühe Manhattanit asuva koh­ viku ületöötanud ettekandja Bella ei oota just pikisilmi Keiko ning hakkab end tema juures varjates oina kolmekümne viiendat sünnipäeva. Ta on liiga kauaks meeleheitlikult tüdrukuga sugu tegema. Neil takerdunud suhtesse abielus mehega ning proovib õnne frustreeritud kirjaniku ja taksojuht Brunoga. Ka välju• tekib kirglik ja jõuline seksuaalne suhe, mis mata oina kolmiku seinte vältelt saab Bella tõdeda, et ta võtab üsna äärmuslikke ja kummalisi vorme pole armastuse lahinguväljadel üksi. (mees ajab naise alumist habet, teeb kiilale häbemele nägu pähe jne). Mida ja kuidas näi­ data, sellest aspektist on stseenid raskelt por­ nograafilised, ent need ei mõju räigelt ega Küsimus, mille üle juurelda, on see, kas tege­ jõhkralt, vaid kuidagi poeetiliselt ja lüüriliselt, mist oli tõepoolest kahe kokku kuuluva ini­ mida toetab ka vastav muusika. Asi ei piirdu mese armastusega või ainult illusioonidel ainult sellega. Tegevuse kulgedes analüüsitak­ põhineva meeleheitliku teineteisest kinnihaa- se Keiko hingeelu ja me saame teada ning ramisega. Jeanne räägib Draganile, et hiljuti näeme, kuidas isa teda juba õige noorelt igal oli tal kolm boyfriend"), korraga, aga mitte ühe­ võimalikul moel vägistas ning kuidas tüdruk gagi neist ei saanud ta lähedaseks. Lähedust ikka ja jälle seda valuliselt meenutab ja läbi ja lähedast võõras keskkonnas illegaalina vii­ elab. Film mõjub tõepoolest nagu lüüriline ja bides vajas ka Dragan. Kui kaua nende suhe kurvasisuline luuletus, mis esitatud modern­ sellisena oleks kestnud? Režissöõr ei pea va­ ses vormis. Nimelt elasid filmi peategelased jalikuks kaugemale mõelda, ta lõpetab loo ja Tokios mõnda aega ühes korteris ning nende filmi deus ex machina'ga: Dragan saadetakse olemist salvestasid ööpäevad läbi digitaalkaa- Prantsusmaalt välja. Hea, kui vaataja jääb sealt merad; neid kaadreid kasutataksegi filmis. edasi mõtlema. Teises filmis, "Armastajad", mis on Kolmandas eri sugupoolte suhteid kä­ samamoodi suures osas digitaalselt (Lars von sitlevas filmis "Pandora ilu" näeme tõepoo­ Trieri "Dogma 95" vaimus) üles võetud, ent lest armastuse tekkimist mehe ja naise vahel, mitte nii suletud ruumi keskne, on kujutatud kuid seda õige iseäralikus olukorras. Nimelt kahekümne viie aastase Jugoslaavia maali­ on Pandora teadlikult nakatanud aidsi tema­ kunstniku Dragani ja samaealise pariisitari ga juhusuhtes olnud Vincent'i. Algul mõjub Jeanne'i kirearmastuse lugu. Äratundmine see Vincent'ile hävitavalt ja ta on raevunud toimub ootamatult ja välkkiirelt, teineteisesse Pandora peale, ent järk-järgult Vincent lepib klammerdutakse kohe pärast esimest ööd. oma olukorraga, hakkab Pandoras nägema

77 naist ja inimest ning armub temasse. See oleks filmides — kus sa ikka pääsed! Ka homosek­ siis teineteisesse kiindumine paratamatuse suaalne armastus. Kus sa sellestki pääsed! Nii sunnil. Kui Jackil ja Keikol ei olnud näiteks keskendus alajaotusse "Valitud teo­ "Shabondama eleegias" eriti midagi ühist sed" paigutatud kuulsa Nagisa Oshima (s peale suguühete, Draganil ja Jeanne'il peale 1932) linateos "Tabu" (Gohatto, Jaapan, lähedussoovi, siis Pandoral ja Vincent'il oli Pantsusmaa, Suurbritannia; festivalid: Can­ ühisosa, mis neid teineteise külge sidus. Min­ nes, Toronto) täiesti homosamurai Sozaburo gis mõttes on see sümboolne ja tähenduslik käitumise ja hingeelu jälgimisele. Tema tegut­ ning viib mõtteni, et kas pole kaasaegse abi­ semine oli õige kummaline, ta nimelt tappis elukriisi üks peamisi põhjusi just see, et mees­ kõik oma magatajad. Homoseksuaalsuse kui tel ja naistel on järjest raskem leida midagi tänapäeval üha rohkem leviva tendentsi sellist, mis neid tõeliselt ühendab. Praegu va­ mõistmiseks andis see psühholoogilise poole litsev feminism küll rohkem lahutab kui ühen­ pealt päris ergutavat, isegi lootusrikast mõt­ dab mehi ja naisi. lemisainet. Ometi ei ole kumbki pool sellise olu­ Kui kõik nähtu kokku võtta, siis võis korraga rahul ja otsib väljapääsu. Kontaktiot- lisaks külma sõja ilmingutele sugupoolteva- singutest pakitseb 1947. aastal Jeruusalemmas helisi suhteid käsitlevates filmides märgata sündinud Amos Kolleki film "Kiirtoit, kii­ veel teisigi ühisjooni. Üheks lõbusamaks oli red naised" (Fast Food Fast Women, USA, see, et homo- ja lesbivahekordades hakkavad Prantsusmaa; festivalid: Cannes, Toronto). toimima täpselt samasugused mehhanismid Film algab üpris pikantse proloogiga: ilus nagu heterosuhetegi puhul: rollijaotus, armu­ naine heidab end rahulikult ja kindlalt sõidu­ kadedus, prevaleerimistung jne. Nii ei olegi teele pikali. Auto pidurdab, mees küsib: "Mis oluline, kas suhe on oma- või vastassooliste on?" Naine: "See on pikk lugu." Seejärel asu- vahel. Igasugune kooselu on raske ning sel­ taksegi loo kallale ja antakse see edasi muhe­ lest aspektist tõuseb sooprobleemidest oluli­ dalt prantslasliku eest la ш'е-suhtumisega: semaks küsimus tõelise kontakti võimalusest koomiline ja traagiline põimuvad, ent miski kahe inimese vahel ehk siis üksindusest väl­ ei ängista ega rusu vaatajat. Kuigi tegelaste japääsemise võimalusest üldse. Ja sellele kü­ kontaktiotsingud eriti vilja ei kanna, mõjub simusele vastuse otsimisel ei pääse kuidagi film kokkuvõttes siiski elujaatavalt. Mannattani mööda enesearmastuse põhjalikust analüüsi­ kohviku 35. sünnipäeva ootel proovib ette­ misest. Euroopa-Ameerika kultuurisfääris le­ kandja Bella kontakti leida küll vanaldase kir- vinud isiksusekontseptsioon, kus ülimaks janikuhärraga, küll taksojuhiga. Kõige kiire­ väärtuseks on tühi püüdlus olla teistest eri­ maks ja efektiivsemaks kontakteerumise vii­ nev, ei lahenda inimesi ning teeb peaaegu et siks peab Bella voodit ja sinna jõudmisel on võimatuks tõelise kontakti inimese ja inimese nii Bella kui ka teised armastuse otsijad hästi vahel. Kas ja millal jõutakse mõistmiseni, et tragid. Juhtub küll, et mõni neist tahab enne panus tuleb teha sellele, mis meis on ühist? väheke juttu ka ajada, aga see rikub enamasti Aga küllap on see juba järgmiste filmide ja fil­ asja ära. Üks vanem härrasmees paneb daa­ mifestivalide teema. mi tulles eelmänguks koguni grammofoni mängima ja püüab tantsu teha, aga selline eelajalooline lähenemine kukub haledalt läbi. Asi peab käima käbedalt, ilma liigse toimeta­ miseta. Lõpuks tuleb kärmetel kontakti otsi­ jatel leppida tõdemusega, et armastust ei mak­ sa otsida; kes otsib, ei leia enamasti; see tuleb ootamatult ja äkki kui puru silma, nagu kin­ nitab Juhan Smuul ühes oma Muhu monoloo­ gis. Bella otsib küll täiesti siiralt voodi kaudu endale elukaaslast, ent ei leia. Ilmselt jääb voo­ dist lihtsalt vaheks, peab olema midagi veel, mis ühendaks, aga seda on raske leida, nagu võis välja lugeda teistestki "Sugupoolte sõja" filmidest. Loomulikult kajastusid sugupoolteva­ helised suhted mingis mahus peaaegu kõigis

7H KAROL ANSIP

TEEKOND SANSAARAS

"EILNE VEDUR". Stsenaristid Kalju Kivi ja Hiili Rand, režissöörid Mikk Rand ja Kalju Kivi, ope­ raator Mikk Rand, muusika: Tõnu Kõrvits, heli: Ants Andreas ja Tiina Andreas, animaator Märt Kivi, arvutianimaator Raivo Möllits, nukud ja de­ koratsioonid: Andres Josing, Urmas Jõemees, Külli Jaama, Ene Mellov, Grant Chang ja Ilmar Ernits, laps: Ekke Kaarel Rand, tootmisjuht Maret Reisman, produtsent Arvo Nuut. Video Bctacani SP, 9 min, värviline. © "Nukufilm", 2000.

Hiljuti külastasin üht vene perekonda, ema koos kahe koolieelikuga. Minu tervituse peale hüü­ dis nelja-aastane Katja: "Annab tiivad!", fraasina, "Eilne vedur", 2000. Režissöörid Mikk Rand mis lapse suu läbi mugandatult meenutas üht ener- ja Kalju Kivi. giajoogi slogan'it. Ilmselt olid võtmeteguriteks, mis kinnistasid lapsele võõrkeelse fraasi, reklaamiklipi vaimukus ning animeeritud vorm. See seik pani mõtlema tühimikule, mis valitseb lastele mõeldud audiovisuaaltoodangu näitamises, sest isegi nn rii­ gitelevisioonis puudub lastel oma pooltund, mil nad võiksid vaadata emakeelseid lastesaateid või näit­ lejate pealeloetud tekstiga multikaid. Kuna just täis­ kasvanud on maksujõulised, siis on omamoodi loo­ gilinegi, et suure osa Eesti telekanalitelt tulevate multikate sihtgrupist moodustavad teismelised või täiskasvanud ("Johnny Bravo", "Ren ja Stimpy" jne). Laps, kelle lugemisoskus pole veel piisav, et jälgida kiirelt vahetuvaid tiitreid, peab pildiseeriast mõistatama ingliskeelse filmi sisu ja mõtet. Või vaa­ tama multifilme, kus tegevus on niivõrd brutaalne ja tihti ka vägivaldne, et teksti olemasolu osutub tarbetuks. Lastele mõeldud eestikeelse või eestinda­ tud audiovisuaaltoodangu levitamisel on teinegi "Eilne vedur". aspekt. Arvestades vene keelt kõnelevate inimeste harjumust vaadata palju ja pidevalt televiisorit, võiks see olla eesti keele õpetamise efektiivseim viis, sest viie-kuue aastane laps on võimeline edukalt taset, mis põhineb valdavalt kunstiliste multifilmi­ omandama teist võõrkeelt. Juhul kui selleks või­ de renomeel. Kodumaisele vaatajale on need malus antakse. Praegu tegeldakse integratsiooni- filmišedöövrid paraku tundmatud, sest kohalikel programmi raames suhteliselt lootusetu ettevõtmi­ telekanalitel puudub huvi omamaise toodangu vas­ sega — üritatakse õpetada kolmekuulistel kursus­ tu. Jääb loota, et paralleelselt telekanalite institut­ tel neljakümne-viiekümne aastastele muulastele sionaalse kindlusega suureneb ka kodumaise too­ eesti keelt kõnekeele tasemel. Kulutatakse raha, dangu näitamine, et jõulud ning aastavahetus po­ askeldatakse, ja samal ajal kasvab uus põlvkond leks ainus aeg, mil kõige väiksemaid filmisõpru vene keelt kõnelevaid lapsi, kelle esimeseks võõr­ rõõmustatakse. Seda enam, et täiskasvanuile suu­ keeleks saab inglise keel. natud animatsiooni kõrval tehakse Eestiski multi­ Eesti filmikunstis üldiselt valitsevas kooma­ kaid koolieelikutele. Filme, mille faabula on lihtne, seisundis rõhutatakse eesti animatsiooni maailma- süžee lineaarne ning filmi olulisemaks dominan- 79 diks on kujutamisviis. Lastele filme teha pole liht­ lite eiramine. Olid koguni olemas koodeksid, mil­ ne: toimimata toimimisena võiks sõnastada põhi­ les määratleti maalikunsti reeglid, mille järgi pildis mõtte, mis ei eelda ainuüksi autori ego distsiplinee­ olulisemal kohal oli hinge kaja ehk töö vaimsus. rimast, vaid ka erilist annet. Ja siinkohal olekski Oluline tegur oli samuti vastavus kujutatavale, mille paslik käsitleda Kalju Kivi ideest alguse saanud all mõeldi joonise usutavust, jättes autorile selle ning Mikk Ranna lõpetatud üheksaminutist mul­ saavutamisel vabad käed. "Eilses veduris" on esi­ tifilmi "Eilne vedur". plaanil vormide ja värvide dekoratiivne külg, vär­ See film on ilma tekstita lugu, mis algab vid on küllastunud ning jõulised. Fooni ja liikuva­ dokumentaalsete kaadritega ühest ronge jälgivast te nukkude kontuuri vastandamisega luuakse kom­ lapsest, ning järgnev animeeritud tegevus on esita­ positsiooniline harmoonia, milles puudub püüe liig­ tud kui kujutlus. Kaks poissi ja tüdruk jalutavad sele lakoonilisusele või skemaatilisusele. Kahe äär­ puidusoojusest õhkuvas väikelinnas — tornid, sa­ muse, "reaalsete" maastike ning pisut kohmakalt rad, lilleaiad —, kuni leiavad vana veduri. Mis vana, mõjuvate nukkude süntees loob stiili, mis on väga raud läigib õlikorrast. Kui Mikk Ranna filmis iseloomulik näiteks jaapani kunstile, milles samuti "Meistritükk" mängiti suitsuvines ning äikesemü- osavalt ühendati detailirohkus ning naiivsus. Mit­ rinal maha nihestatud frankensteinlik lugu, milles me tasapinna kasutamine annab võimaluse ekspe­ transformeerusid nukud, siis "Eilses veduris" elus­ rimenteerida ruumilisusega: tundub, et mõnes tub vedur. Tummfilmi ajastust pärineva klaverisaate stseenis on teadlikult välditud tasapindade loomu­ taustal vormub mustvalgetest kaadritest likku tsentreerimist, ning selle mõjul tekib pigem retrospektiiv veduri minevikust — mälu kui elu teatraalsuse mulje; seevastu episoodides, kus lap­ olemasolu kinnitus. Lapsed võtavad väljakutse vas­ sed sõidavad rongiga mööda maastikke, kujuneb tu ning lahti läheb rongisõit läbi panoraamsete kahe tasapinna omavahelise suhestumise tulemu­ maastike, milles õhku paiskuv aur ning vedurivi­ sena tervikliku ruumi illusioon. Filmi lõppkaadris led ennustavad peatset konflikti: vagun tuleb haa­ välditakse täielikult geomeetrilise perspektiivi reeg­ gisest lahti ning veereb omasoodu. Vedur päästab leid, mistõttu tekibki aisting, et rong suundub tae­ jooksupääsenud vaguni, mis edukalt jaama, tervi­ vasse. tavate vanemate juurde veeretatakse. Algab uus Filmi muusikaline kujundus on diskreetne ring: poisi nägu kaugeneb koos rongi siluetiga, kaar­ ja märkamatu, jutustust toetav. Arvan, et heli —• duvad puud ning valgete uttedena peegelduvad pildi kõrval üks olulisemaid emotsionaalse vastu­ rongi akendelt eemalduvad pilved — rong suun­ võtu tekitajaid — peaks lastefilmides vältima liig­ dub õtse taevasse. set "iseseisvust", originaalsust. Mäletan, millist ängi tekitas lapsena tšehhide multikas "Must ja valge Kui lapse puhul on ema see, kes ta sünni­ koer"; poliitilise pagulase tunne elustub veel prae­ tab, mitte isik, kellelt pärineb munarakk, siis filmi gugi, kui kuulen selle filmi marginaalset helikujun- puhul kindlad reeglid puuduvad. Filmi tegemise dust. algul oli kunstnik-lavastajaks Kalju Kivi, kes mit­ Tekib üks teinegi, kaudsem seos. Raudtee mel põhjusel pidi töö katkestama ning andis filmi ja rongid on filmikunstis ilmselt kõige vanem ja lõpetamise üle Mikk Rannale. Ühe autori alustatud enim kasutatud keskkond. Ka jaapani kunstis va­ töö jätkamine teise autori poolt on tinginud mit­ litsesid koolkonnad, kellel kujunes kindel teema- meid kompromisse, mida ei ole niivõrd näha fil­ ring, sest uute teemade otsimist ei peetud tähtsuse­ mist, kuivõrd häirivad tõenäoliselt autoreid endid. tuks mitte ainuüksi autorite, vaid ka publiku hul­ Arvestades Mikk Ranna eelmisi multifilme, ei ole gas — oodati eelkõige vanade teemade omapärast käesolev lugu eriti mikk-rannalik, sest tema filmi­ kujutamist ning sisu uudset avamist. "Eilse vedu­ des võib alati tajuda muhedat suhtumist eesti folk­ ri" dominandiks on selge jutustamistehnika ning loorsesse tausta. Samas on "Eilse veduri" muinas­ poeetiline kujutamisviis; ja see võib tiivad anda küll. jutulisus ning filmiesteetiline eklektika väga tun­ Eelmisel aastal valmis teinegi multikas, nuslik Mikk Rannale. Kunstnik-lavastaja kohustus­ milles raudtee on oluliseks kujundiks — Mait Laa­ te kõrvalt tuli lahendada ka tehnilisi probleeme, sest si "Teekond Nirvaanasse". Tahtmata tõmmata see film on omalaadne süntees nukufilmist ning kahe niivõrd erineva käsitluslaadi ja taotlusega fil­ arvutianimatsioonist. Nukud animeeriti ning lõigati mi vahel sügavamaid paralleele, näikse nende kahe seejärel taustast välja Wue-screen-meetodiL Taustad filmi saatus, teekond sansaaras, sarnane olevat. — galerii kauneid Eesti maastikke — monteeriti Arvestades kohaliku levipoliitika talupoeglikku fototöötluses kokku erinevatest piltidest. Ruumilis­ test nukkudest ning taustadest komponeeriti oma­ alalhoiu mentaliteeti — filme säilitatakse kui mul­ ette terviklik ruumiline üksus. lusuviseid moose, enne kui need publikuni jõua­ vad —, võib ehk loota, et teleekraanile tulevad nad Meeleolult väga õrn ja südamlik film mee­ järgmiste jõulude paiku. nutab oma esteetiliselt väljapeetuselt Kaug-Ida kunsti, sest sealne suhtumine sellistesse asjadesse nagu värv, valgus ning perspektiiv erines ja erineb suuresti Euroopas valitsevatest suundumustest. Nii Jaapanis, Hiinas kui ka Koreas oli ideaaliks puhas segamata värv ning geomeetrilise perspektiivi reeg­

80 KRISTIINA DAVIDJANTS

LIN FILM TRES NONCHALANT

"Hüvasti, kallis kodu", 1999. Režissöör Otar Iosseliani. Ukseavas on Otar Iosseliani. Kahekümneaastane Nicolas on pärit varakast perekonnast. Теша ema on edukas ärinaine ja isa alkohoolik, kes õhtuste vastuvõttude ajaks oma tuppa kinni pannakse. Noormees ise veedab aega hulkuritest ja varastest sõpradega ning teenib elatist kohvikuakende ja nõude pesemisega. Ja muidugi poleks Iosseliani komöödia Hina kriminaalsete tegude ja sündmusteta lana oma.

"HÜVASTI, KALLIS KODU" (Adieu, pmneher des mehes). Stsenarist, režissöör ja monteerija Otar Iosseliani, operaator William Lubtchanski, kunstnik Manu de Chauvigny, muusika: Nicolas Zourabichvili. Osades: Nico Tarielashvili, Lily Lavina, Philippe Bas, Stephanie Hainque,Mirabelle Kirkland, Amiran Amiranachvili jt. 35 mm, 117 min, värviline. © Celluloid Dreams, Prantsusmaa, 1999. "Hüvasti, kallis kodu" on nn film tres nostalgiline Pariis, selline Pariis, nagu suurem nonchalant. Elegantne allegooria ilma tüütu osa maakera inimestest seda linna ette kuju­ otsese moraliteeta; kaose kirjeldus, kus te­ tab— baretid, cro/ss«nt'id, akordionimuusika, gelikult valitsevad oma kindlad koodid, vein, bistrood, tänavalauljad jne. Midagi ker­ mille dešifreerimine on aga jäetud vaataja get ja muretut. Iosseliani on ka ise oma interv­ enese hooleks. Arvestades filmi režissööri juudes kinnitanud, et nagu kõigil nõukogude Otar Iosseliani kunagi õpitud ning lõpeta­ inimestel kujunes ka temal kujutluspilt Parii­ tud eriala, milleks on astronoomia, võib spe­ sist Rene Clairi, Marcel Came, Jean Renoiri ja kuleerida, et siit ilmselt tulenebki tema vaik­ Jacques Tati filmide järgi. "Ma kujutasin en­ ne kirg otsida korda kaosest, luua oma ga­ dale näiteks ette, et Montparnassil elavad ja laktikaid. töötavad kunstnikud, artistid, kirjanikud, Pariisi-lähedases lossis elab aristok­ mõtlejad. Istuvad kohvikus ja suhtlevad. Sõb- raatlik perekond, mille väljapaistvaimad esin­ rustavad. Või ei sõbrusta. See pilt seisis mul dajad on melanhoolne alkohoolikust isa (män­ alati silme ees. [ ] Kui ma 1979. aastal sõit­ gib Otar Iosseliani ise), oma meest ammu- sin esimest korda Pariisi, viidi mind ühte koh­ ammu põlgav truudusetu ärinaisest ema ja vikusse Montmartre'il. [ ] Siis, seitsmeküm­ nende vanem poeg. Kusagil eemal Pariisis ela­ ne üheksandal aastal, olid veel noored need vad veel kohvikupidaja koos oma täiskasva­ inimesed, kes 1968. aasta mais olid meeleaval­ nud tütrega, veterinaar viiulit mängiva kooli­ dusi korraldanud. Mõningates bistroodes said õpilasest pojaga, kahtlase taustaga ärimehed, veel kokku endised tudengid ja kaasvõitlejad. taskuvargad, hulkurid, mööda linna parvle- Oli möödunud ainult kümme aastat ja mitte vad venelastest ikoonimüüjad ning veel tro­ kõik ei olnud jõudnud veel kõrvale astuda. See bikond inimesi, kelle kõigi teed omavahel ris­ oli ilus — nostalgia ja mässuliste omalaadne tuvad, lõikuvad ning üksteist mõjutavad. seltsimehelikkus. Aga üsna varsti sain ma üha Ühiseks nimetajaks näib olevat asjaolu, et suu­ suurema eemaldumise tunnistajaks. Selle põh­ rem osa tegelastest ei rahuldu oma sünnipä­ juseks olid nii elukalliduse tõus, võitlus ellu­ rase rolli ning keskkonnaga — kui näiteks ri­ jäämise eest kui ka suurema komfordi taga­ kas poiss käib vanemate teadmata päeviti Pa­ ajamine," seisab 1994. aasta intervjuus.* riisis küll nõude-, küll aknapesijaks, siis vae­ Ning seda võimsat nostalgiat kunagi ne linnas elav aferist võrgutab tüdrukuid lae­ olnu järele on filmis tunda, olgu see siis nos­ natud mootorratta abil. Lühikest kasvu ma­ talgia prantsuse või gruusia mässuliste hinge­ fiooso jagab alandavaid võmme oma hiiglas­ de järele. Hoolimata näilisest kergusest näida­ likku kasvu mustanahalisele lakeile, et see takse filmis piisavalt jõudeolekut, ükskõiksust, saaks siis omakorda hiljem kohvikus mõnu­ alatust ilma seda kõike tugevalt aktsentueeri- ga pretensioonitseda. Lossis elaval ärinaisel mata. Viimase asjaolu tingib dialoogi viimine on oma armukesega rääkides hoopis teine miinimumini — kuigi eelnevalt rõhutasin fil­ toon, kui seaduslikku meest mõnitades ning mi prantsuslikku vaimu, eristub Iosseliani film teda peoõhtul luku taha pannes. Filmi kulge­ (mille žanriline määratlus on komöödia) des satub lossis elav poiss ebaõnnestunud prantsuse naljafilmidest juba ainuüksi selle kaupluseröövi tõttu vangi, sealt välja saades poolest, et viimastes räägitakse pidevalt, sele­ on aga kogu ümbritsev maailm muutunud — tades üle ekraanil toimuvat. Kui me ütleme näiteks bistroost, kus ta kunagi töötas, on saa­ "prantsuse komöödia", kangastub vaatajale nud cafe web internet. Ja ka tema oma isa on lademes voodinalju ja üle rõdu ääre tolknev lõpuks eneses otsusele jõudnud: oma naise Pierre Richard. Iosseliani filmid on aga juba järjekordse show ajal, mida too külalistele esi­ oma struktuurilt tänapäeva mõistes praktili­ tab, lendab vana aristokraat puurist. Koos oma selt tummfilmid — kõik, mis võimalik, antak­ hulkurist joomasõbraga, kellega ta filmi jook­ se edasi pildiga. Nii et siis pigem Jacques Tati sul ettenägematutel asjaoludel tutvus, purje­ ja Rene Clair kui Francis Veber või Yves Ro­ tab ta avamerel vabaduse poole. Ja otsekui jär­ bert. jepidevuse rõhutamiseks istub tema poeg fil­ Näilise kerguse muljet aitab süvenda­ mi lõpus, pokaal käes, lossis — isegi kui kõik da suurte plaanide puudumine, sest Iosseliani siin ilmas muutub, ei saa midagi haihtuda jäl­ filmides pärani silmi või mudivaid käsi suu­ jetult. Lihtsalt muudab kas või kergel viisil res plaanis naljalt ei leia. Kui terved nõukogu- kuju, jäädes oma põhiolemuselt samaks. Film on väga prantsuslik selle sõna klassikalises, klišeelikus mõttes, prantsuslik tänu prantsuslikkuse müüdile. Filmi Pariis on * Tsitaat: Observateur de Moscou 1994, nr 7-8 82 "Hüvasti, kallis kodu". Paremal Otar losseliani.

de filmitegijate põlvkonnad lasid ennast mõ­ ette nähtud hoopis teistsuguseks kasutami­ jutada Eisensteini atraktsioonide montaaži seks. Ja kolmas reegel on kuulsuste vältimi­ traditsioonist, kus Odessa treppidel veeres ne. Tõsi küll, losseliani puhul võib vabalt rää­ lapsevanker ja ahastava ema suu kriiskas, siis kida ka professionaalsete näitlejate põhimõt­ losseliani filmide raskuspunkt on hoopis ku­ telisest eiramisest, mis tuleneb ilmselt veen­ sagil mujal. Pidev üld- ja keskplaanide kasu­ dumusest, et sõbrad-mõttekaaslased oskavad tamine tekitab kaksipidise efekti, ühest kül­ paremini edasi anda tema kui filmi autori jest tunneb vaataja ennast tegelaste tegemis­ veendumusi. Ja märksa realistlikumalt kui test distantseerituna, teisalt meenutab selline väljaõppinud näitlejad. losseliani puhul on filmi ülesvõtmise viis cinema virile laadi sõna see seni ka paika pidanud. parimas mõttes, andes filmidele juurde Kõike eelnevat arvesse võttes on ker­ "autentsuse" tunde. Sellele kõigele aitab kaa­ ge mõista tema Nõukogude Liidust väljasõö- sa kõikvõimalike parasiithelide (tänavamüra) mise põhjusi. losseliani filmides pole kunagi kasutamine niigi praktiliselt dialoogitus kesk­ olnud monumentaalseid figuure ega mingit konnas. võimsat ideoloogiat, tema Gruusia-aegsed fil­ Filmiga "Hüvasti, kallis kodu" kaasas mid ei olnud antinõukogulikud, nad olid liht­ käivas pressimaterjalis deklareerib režissöör, salt anõukogulikud, kirjeldades väga et nähes ükskõik mis filmi alguses vastasplaa- lihtsaid inimlikke probleeme ümbritsevas ne tuntud näitlejatest, kes omavahel lakkama­ reaalsuses. "Elas kord laulurästas" on oma tult juttu räägivad, lahkub ta kohe saalist, sest vormilt sama kerge kui ükskõik milline tema jaoks on kinos kolm reeglit. Esimeseks losseliani Läänes tehtud film, kus jälle seda on niisiis juba eespool mainitud liigse dialoo­ teravamalt tuleb esile indiviidi konflikt ühis­ gi vältimine, kuna kino pole raadio. Emotsioo­ konnaga. Tänu arvukatele tegelaskujudele, ni edasiandmiseks filmis on kümneid muid kelle tegemisi saadavad erinevad narratiivsed vahendeid kui dialoog, ükskõik kui sisukas liinid, jätavad losseliani filmid ääretult män­ see ka poleks. Siit jõuame ka loogiliselt teise gulise mulje, sest alati on loo keskmes prot­ reeglini, mis puudutab lugemiseks mõeldud sess ise, mitte lõpptulemus. Arvestades, et tekstide adapteerimist kino tarbeks. Ei saa te­ nõukogude kinotraditsioon väärtustas oma­ gelda piltide illustreerimisega, kui algtekst on korda lõpptulemust (sest mis mõte on liikuda

83 sihitult?), oli säärane üritus juba eos hukku­ misele määratud. OTAR IOSSELIANI on sündinud 2. veebruaril 1934 Iosseliani ainus varjamatult mõrumai- Tbilisis. Tn on lõpetanud muusikakooli koorijuhi­ guline film on"Maanteeröövlid", mis on üles na ning kompositsioonikursused Tbilisi konserva­ võetud Gruusias ja kus Iosseliani on otseselt tooriumi juures. Seejärel oli Moskva Riikliku Üli­ kooli matemaatika- ja mehaanika teaduskonna tu­ vägivalda näidanud. Film on sisuliselt deng; ülikool jäi pärast kolmandat kursust kinokooli režissööri lemmikteema variatsioon — igasu­ tõttu pooleli. ÜRKIs õppis ta aastatel 1955—1960 guse nomenklatuuri elujõulisus läbi erineva­ Aleksandr Dovženko (meister suri 1956) ja Mihhail te aegade; teatud elanikkonnakiht leiab endale Tšiaureli käe all, diplomi sai 1965. aastal. Esimene igal ajal uue väljundi. Iosseliani enda suhtu­ lühifilm "Akvarell" (Akvnrcl) valmis 1957, millele järgnes lühidokumentaalfilm "Sapovnela"/"Laul mine nomenklatuursetesse tegelastesse on õiest, mida keegi ei suuda leida" (Sapovnela, 1959). ambivalentne. Ühest küljest kiusas seesama Esimene keskmetraažiline mängufilm "Aprill" nomenklatuur teda kodumaal taga, sundides {Aprili/Aprel, 1961) jõudis laiema vaatajaskonna ette töötama võõras keskkonnas. Teisest küljest alles 1972. aastal. Aastail 1963—1965 tõmbus kumab Iosseliani filmidest läbi aristokraatia- Iosseliani filmitööst ajutiselt kõrvale, töötades me­ remehena ja Rustavi metallurgiatehases. Aastast ihalus, kuigi ta ise on öelnud, et aristokraatia 1979 elab ja töötab Prantsusmaal. Tema esimene on oma olemuselt nomenklatuuri sünonüüm, täispikk filmilavastus "Lehesadu" (Giorgobistve/ tegemist on lihtsalt häid maneere omava no­ Listopad, 1967) pälvis Cannes'is FIPRESCI ja menklatuuriga. Filmis"Liblikajaht" kehastab Georges Sadouli nimelise auhinna. Teinud peale režissöör ise sureva majaperenaise valgekaart­ selle veel seitse mängufilmi: 1971 "Elas kord lau­ lasest kavaleri, ilmutust teisest ilmast, kes oma lurästas" (Iko tshatshvi mgalobeli/Žil pcvtsi drozd); 1975 "Pastoraal" (Pastorali/Pastoral; FIPRESCI au­ pruudile järele tuleb. Ning kuna sõnal "aris­ hind Lääne-Berliinis 1982); 1984 "Kuu lemmikud" tokraatia" on teatav hedonismi varjund juu­ (Les Favoris dc la tunc, žürii eriauhind Venezias); 1989 res, on ju ka Iosseliani filmid omalaadse he­ "Ja valgus sai" (Et la luiuicrefut/Und es ward Liclü; donistliku elustiili ülistused. Tema filmid on žürii eriauhind Venezias); 1992 "Liblikajaht" (La täis tegelaskujusid, kes armastavad juua muu­ ellasse aux papillons/Jagd aufSchtnctterlingc; Pasinetti- nimeline auhind Venezias); 1996"Maanteeröövlid" sika saatel, ning oma Prantsusmaal tehtud fil­ (Brigands, cliapitre VII; žürii eriauhind Venezias; mides toetab ta kaudselt klišeed grusiinlastest, "Nika" auhind parimale režissöörile); 1999 "Hü­ kelle põhiline aeg möödub juues ja lauldes. vasti, kallis kodu" (Adieu, plancher des mehes!; Louis Eelkirjeldatud filmikeele kasutamine ei Delluci nimeline auhind, FIPRESCI auhind Euroo­ pa Filmiakadeemia auhindade jagamisel, Eesti Fil­ ole Iosselianit Prantsusmaal filme tehes hätta miajakirjanike Ühingu hääletusel 3. Pimedate Ööde jätnud; ta on üks vähestest, kes Läände emig- filmifestivali parim film). Dokumentaalfilme: 1965 reerudes pole mitte üksnes pinnal püsinud, "Malm" (Tudzi/Tiugun); 1982 "Euskadi: 1982. aas­ vaid ka enam kui edukalt filme teinud. Ilm­ ta suvi" (Euskadi: Vete de 1982); 1988 "Väike kloos­ selt aitab siin kaasa prantsuse kultuuriruum, ter Toscanas" (Uu petit inonastere en Toscane); 1994 kolmeosaline "Üksi, Gruusia..." (Seule, Georgie). mille mõjutustest endise vene tsaariimpeeriu­ Iosseliani kohta võib lisaks lugeda ajakirjast TMK mi (sealhulgas idapoolsete regioonide) kul­ 1986, nr 1 (Madis Tammeti arvustus filmi "Kuu lem­ tuur oli läbi imbunud. Katariina II pidas kir­ mikud" kohta), TMK 1986, nr 7 (lühiülevaade loo­ javahetust Diderot' ja Voltaireaga ning Sartre mingust ning kolm eri aastatel antud intervjuud) ja käis Nõukogude Liidus ekskursioonil, et pä­ TMK 1995, nr 8-9 (Peeter Perelmuteri intervjuu "Koik, mis me teeme, on dokument. Kaks kohtu­ rast pajatada turismimuljeid prantsuse kul- mist Otar losselianiga"). tuurihuvilistele, keda alati on köitnud salapä­ rane slaavi hing. Selline ajalooline taust on teinud Iosseliani tee kergemaks, sest tanu sel­ AARE ERMEL lele tema enese geograafiline asupaik filmide tegemisel ei loe. Kuigi Iosseliani pilk Prant­ susmaale on võõra pilk, on siin koodid saatja ja vastuvõtja jaoks samad. Võib-olla vaevu märgatavad, kuid ikkagi rohkem ühised ja tugevad, kui võiks eal olla näiteks Tbilisi ja Los Angelese side.

cS4 ANNIKA KOPPEL

PIMEDUSE VÕITMISE KUNSTIST

Lauri Kärgi artiklite kogumik "Pildi sisse minek. Filmikirjutisi 1977—1999" sar­ naneb puslega, mille kokkupaneku teeb kee­ ruliseks see, et karbis pole mitte ühe pildi tü­ kid, vaid paljude. Rohkem kui kahe aastaküm­ ne vältel kirjutatud artiklid hõlmavad aega filmikunsti algusest, 1895. aastast kuni täna­ päevani välja, Tšehhovist virtual reality'ni. Koik artiklid on varem trükimusta näinud, küll siinsamas ajakirjas "Teater. Muusika. Kino", küll "Sirbis", "Eesti Ekspressis", "TV- Nädalas", "Päevalehes". Peaaegu pool raama­ tu artiklitest on avaldatud "Postimehes", sest mõnda aega oli Kark selle ajalehe lepinguline filmikriitik. Võib ju küsida, et milleks kord juba il­ munud artikleid taas üle lugeda, kellele on seda raamatut vaja peale autori enese, kes kahtlemata soovib oma tööd mitte laialipilla­ tuna, vaid ühtede kaante vahel näha? Kas on midagi, mis annab raamatule lisaväärtuse, teeb ta vajalikuks nüüd ja praegu? Nendele küsimustele leiab hõlpsasti Lauri Kark. Pildi sisse minek. Filmikirjutisi vastuse, kui asetada "Pildi sisse minek" eesti 1977—1999. "Kirjastuskeskus", Tallinn, 2000. filmikriitika üldisesse konteksti. Selgub, et niisuguse raamatu ilmumine soojendab iga filmisõbra südant sel lihtsal põhjusel, et eesti­ keelset filmiteoreetilist kirjasõna ilmub raama­ vaatab neid siiski, vaatab rohkemgi kui teisi, kus tuna haruharva. Filmikriitikute artikleid peab kunstilist sisukust tuntakse ju enam jaguvat. Är­ paraku mööda erinevaid üllitisi tikutulega gem hakakem siis meiegi otsima Hollyxvoodi too­ taga otsima ja väljaandeid, kus neid avalda­ dangust seda, mida seal olema ei pea. da, pole ka just ülearu. Filmikriitikat avalda­ Kuid rahvas voorib massiliselt ka Pi­ vad lisaks süvenenumat käsitlust võimalda­ medate Ööde filmifestivalile, mis holly- vatele TMKle ja "Sirbile" üksnes päeva- ja woodidele kord aastas õige tõhusat alterna­ nädalalehed (ka telekavad), mille vorm ja tiivi pakub. See tähendab, et väide, nagu ta­ kommertslik suunitlus vajutab paratamatult haks rahvas ainult hollywoode, ei pea päri­ filmikirjutistele oma pitseri. Ning kuigi Eesti selt paika. Koik me tahame häid filme vaada­ Filmiajakirjanike Ühing sai 2000. aastast kok­ ta ja selle järgi, mis Eestis näha on olnud, võib kuvõtteid tehes üle 2700 avaldatud filmikir- küll öelda, et Euroopa ja maailma kino potent­ jutise, tuleb konteksti tundes tunnistada, et siaal on võrratult suurem kui Hollywoodil. professionaalset ja süvitsi minevat filmikriiti­ Asja olulisim külg on aga kodumaise kat tehakse Eestis siiski vähe. Sellel taustal on filmitootmise madalseis. Nüüd, uue aastatu­ Kärgi artiklikogumik saavutus omaette. hande hakul, on näha esimesi elavnemise märke kohalikus filmielus, eesti film hakkab Miks olukord filmikriitikas on just sel­ oma uut nägu leidma. Eeskuju filmielu eden­ line, nagu ta on, sellele leidub mitmeid sele­ damise kohta on käepärast võtta kas või üle- tusi. lahenaabritelt Soomest või väikselt saareriigilt Eesti filmipublik on aastaid pidanud Islandilt. Skandinaavia film on maailmas tõu­ leppima peamiselt ainult "hollywoodidega", suteel ja see on aastakümnete sihiteadliku töö nagu Kark neid nimetab, ja nende lahkamisel vili. Miks ei võiks meiegi sama teed käia? saab kriitik kergema vaevaga hakkama: Oleks Eestis on Tallinna Pedagoogikaülikoo­ üpris tulutu hinnata hollywoode kunsti kriteeriu­ lis välja õppinud põlvkond kineaste, kes oma mist lähtuvalt. Nad on midagi muud. Aga rahvas teeotsa juba leidnud. Nende haridusele tuleks 85 küll suureks kasuks aasta õppimist mõnes Aga ometi, Kark on Kark, temalt ei leia välismaa filmikoolis või praktiseerimist kuul­ Jaan Rüüsile omaseid sädelevaid vaimukusi, sate režissööride kae all. Ehkki rahvuslik fil­ sõna kõrgemat pilotaaži, mille varjus tihti mikunst on väga oluline, on film olemuselt vahedalt torgatakse; samuti mitte Andres rahvusvaheline nähtus. Viimast PÖFFi külas­ Maimiku sageli hea maitse piiril originaalit- tanud Islandi filmikuningas Fridrik Thor sevat sõnaseadet, mille varju sisu mõnikord Fridriksson seletas islandi filmi fenomeni ehk jääma kipub, aga mida on lustlik lugeda. Pi­ suurt edu eeskätt sellega, et on tulnud uued gem võiks Kärgi puhul paralleeli tõmmata noored tegijad, kes välismaal õppinud. Islan­ Karlo Fungi jahedalt filosofeerivate tolerant­ dil endal filmikooli polegi. sete ja intelligentsete mõttekäikudega. Anta­ Koik eelöeldu on mõeldud kommen­ gu mulle vahest meelevaldsed võrdlused an­ taariks ka filmikriitika seisule. Sest film, fil- deks, aga pole kahtlust, et ka kriitiku puhul miteoreetiline mõte ja kriitika arenevad ikka­ on oluline tema isiksus. Lauri Kark on kahtle­ gi käsikäes, mitte üksteisest sõltumatult. Et jää mata filmi hästi tundev ja süvaanalüüsi val­ on lõpuks liikuma hakanud, seda tõestab ka dav kriitik, Moskvas õppinud mees, kes loeb möödunud aastal ilmunud Kaie-Ene Räägu filmiajalugu ka tudengitele. koostatud mahukas "Eesti filmi" raamat, mis Oleme filmis ikka kunstiks olemist liinna- koondab andmeid eesti filmide kohta. Suur, nud. Teisalt elame märgiliselt üha visualiseeruvas kaua aega tegemata töö sai lõpuks tehtud. maailmas. Kusjuures pilt polegi enam õige pilt. See Aastal 2001 on filmiraamatuid veelgi tulemas. ei kujuta, ei viita enam millelegi, vaid on ise tege­ likkus. On libategelikkus. Vahest tuleks nüüd mõel­ Lauri Kärgi raamat on seega nagu esi­ da, kuidas pildist välja pääseda. Või hoopis, kui­ mene pääsuke filmiteoreetilise raamatu val­ das pildis pilti päästa, kirjutab Kark. las ja hõlmab küllalt laia spektrit, mida konk­ Need read võtavad tõepoolest raama­ retiseerivad alajaotused, näiteks "Kunst ja te­ tu sisu kõige paremini kokku, Kirjeldavad fil­ gelikkus", "Julgemata peljata tegelikkust" jne. mikunstis toimunud arengut ning viitavad Kark käib üle filmiajaloo tippudest, jõuab lõ­ sellele, mis võiks autori arvates tulevikus toi­ puks ka Maarjamaale või marjamaale, käsit­ muda. ledes üsna põhjalikult Mark Soosaare osa eesti Lauri Kärgi raamatus võinuks olla veel filmis. Kinematograafia sünniloole on pühen­ sissejuhatus või kokkuvõte, mis oleks koon­ datud alajaotus "Aeg filmilaekas", mille ena­ danud kirjutaja ideid või väljendanud hoia­ mik artikleid on kirjutatud kino 100. aastapäe­ kut ning võimaldanud individuaalsemat ja val, aastal 1995. See alajaotus on üks paeluva- miks mitte ka emotsionaalsemat suhet raama­ maid ning sobib vahest Kärgile kui kriitikule tuga. Arvestades nii ammu kirjutatud artik­ kõige paremini — konkreetsetest tehnilistest leid, kuluks üks värskem sissevaade marjaks üksikasjadest, nende võimalustest ja mõjust ära. Põhimõtteliselt võib ju kokkuvõttena kä­ kirjutades libiseb kriitiku sulg iseäranis libe­ sitleda viimast artiklit "Veiklev hetk filmilin­ dasti. Kuid ka üksikutest linateostest kõnele­ dil", mille all seisab aastanumber 1996 ning vad peatükid sisaldavad olulist faktiinfot, meeliköitvaid filmiklassika käsitlusi Fellinist, milles autor arutleb, kas film ikka on tõde 24 Godard'ist, Kie.šlowskist, Truffaut'st, Mih- kaadrit sekundis. Ei ole. Tuleb välja, et roh­ halkovist, Saurast... Arvustatud on ka kem kui pool sellest on pimedusega löödud! Benignit, Jarmuschit ning hollywoode — Võiks öelda, et film polegi Valguse kunst, vaid hoo­ Lucase "Tähtede sõda", Spielbergi "Reamees pis Pimeduse sigidik. Aga võiks öelda ka vastupi­ Ryani päästmist", Stone'i 'Sündinud tapjaks" di: film on pimeduse äravõitmise kunst, mis sel­ jne. lest, et seda on seal algselt rohkemgi. Nagu iga korralik ja endast lugupidav filmikriitik, rakendab ka Kark oma iroonia- varusid hollywoodide kallal, ent erinevalt nii ANNIKA KOPPEL {siinä. 30. novembril 1964 Põlvas) mõnestki teisest ei unusta ta ka analüüsi ja sõ­ on lõpetanud 1988. aastal Tallinna Pedagoogilise Insti­ nastab üsna täpselt Hollywoodi müüdipõhja. tuudi bibliograafina Töötanud 1988—2990 "Noorte "Hollywood võtab müüdilt maailmakorra põlista­ Hääles", 199Ü—1993 "Päevalehes" ja 1993—2000 mise funktsiooni. Üks korralikliolh/wood ei sea maa­ "Postimehes" kultuuritoimetajana. Praegu töötab Eesti ilmakorra alustugesid — olgu neiks Ameerika de­ Muusikaakadeemia välis-avalike suhete spetsialistina. mokraatia või seitse elevanti, vahet siin pole,—eales­ ki kahtluse alla... Aga kuna vaatajaid on ju ometi vaja kinosaali meelitada ja lisaks popkorni tuutu pakkumisele filmi ennastki kuidagi dramaatiliselt pingestada, siis pakutakse meile kahtluste sisepin­ ge, maailmakorra eksistentsiaalse hapruse asemel kuhjaga välist dünaamikat, lõputut ja lõpmatuseni kumuleeruvat action'it, mille ainsaks sihiks on lõpp­ tulemuse ettemääratuse korrakski unustamine.

8b SAJAND TEATRIS, MUUSIKAS, KINOS 1976—1980

1976 laureaatideks pianistid Kalle Randalu — I, Ivo Sil­ lamaa — II, tšellist Teet Järvi — III. • 25.1 esietendub "Vanemuises" üks 70-ndate tipp­ • 20. VI jõuab Draamateatris lavale Voldemar lavastus "Põrgupõhja uus Vanapagan". Jaan Too­ Panso viimane lavastus, Enn Vetemaa draama minga katartiline lavastus nihutab paigast senise "Roosiaed" (näitejuht Merle Karusoo). teatri tähenduse ja võimalused. • 2. VII esietendub "Estonias" Tambergi ooper "Cyrano de Bergerac" (libr J. Kross E. Rostand'i j, lav Udo Väljaots, peaosades Anu Kaal, Hendrik Krumm ja Teo Maiste), helilooja järjekordseid tipp­ teoseid. • 25. VII esietendub Avignonis Philip Glassi ooper Einstein on the Bencli, üks minimalismi näiteid muusikateatris. Lavastaja Robert Wilsoni kinnitu­ sel on tema eesmärk pakkuda vaatajaile elamust, mille tajumiseks ei ole vaja ratsionaalsust. • 15. IX lubatakse Tokyos kärbituna kinodesse Nagisa Oshima "Armastuse corrida" (Ai no corrida), kahe aasta pärast tuleb temalt teinegi kõ­ muline linateos — "Kirgede impeerium" (Ai no borei). • 17. X jõuab "Vanemuises" lavale Jaan Toominga "Põrgupõhja uus Vanapagan". Lavastaja Jaan Tooming. ja Rein Heinsalu lavaline kompositsioon "Polonees Gunnar Vaidla foto 1945". • 27. X toimub "Estonia" kontserdisaalis Pärdi "Tintinnabuli" ("Kellukesed") tsükli esimeste pa­ lade esiettekanne, kõlavad "Calix", "Modus", "In • 29. II tuleb "Vanemuises" lavale Epp Käidu vii­ spe", "Pari intervallo", "Trivium", "Aliinale", mane lavastus, A. Jakobsoni "Elu tsitadellis". "Kui Bach oleks mesilasi pidanud...". "Tintin­ nabuli" tähistas autoril nii tsükli nimetust kui ka • 27. III jõuab ETVs eetrisse Virve Aruoja portree­ uut stiili (pööret avangardismist nn uusheakõlali- film Voldemar Pansost "Teatri vang". susse). • 8. IV linastub New Yorgi kinodes Alan J. Pakula "Koik presidendi mehed" (All tlie President's Men), • 1. XI esilinastub Roomas Bernardo Bertolucci peaosades Robert Redford ja Dustin Hoffman, mis eepilise suurfilmi "1900" (Novecento) teine jagu, pea­ toob ekraanile Nixoni tagasiastumise põhjustanud osades Burt Lancaster, Robert De Niro, Gerard Watergate'i afääri paljastamise. Depardieu. • 24. IV lahkub Ingmar Bergman maksuproblee- • 14. XI esietendub Noorsooteatris 24-aastase Lem­ mide tõttu Rootsist. Järgnevail aastail töötab bit Petersoni lavastus S. Becketti "Godot'd ooda­ Bergman Müncheni Rcsidenztlicater'is. tes", mis muutub üheks 70-ndate kultuslavastuseks ja tõstab noore lavastaja tipptegijate hulka. • 6. V toimub Tubina IX sümfoonia esiettekanne Eestis (dir Neeme Järvi, ERSO). • 1. XII Pariisis esilinastuv šveitslase Alain Tanneri "Jonas, kes aastal 2000 saab 25-aastaseks" (Jonas • 28. V üllatab Cannes'i festivali žürii otsusega anda qui aura 25 ans en l'an 2000) taastab unistused pare­ "Kuldne palmioks" Martin Scorsese "Taksojuhi­ masse maailma; filmi sündmustiku keskmes on le" (Taxi Driver) Robert De Niroga, oli ju žürii esi­ kaheksa inimese kommuun mais 1968 Pariisis. mees Tennessee Williams pidanud filmi liiga vä­ givaldseks. Žürii eriauhinde jagavad Carlos Saura • 25. XII esietendub "Estonias" Verdi ooper"Attila" "Toida kaarnat" (Спя Cuervos) ja Eric Rohmcri (lav A. Mikk, peaosades Mati Palm, Teo Maiste, "Markiis di O" (Die Marquise von О). Hendrik Krumm, Jenny Anvelt ja Solveig Raja). • Mais annab kuninganna Elizabeth II Benjamin • Draamateatri peanäitejuhi kohale asub Mikk Brittenile lorditiitli, sama aasta lõpul inglise ajaloo Mikiver. üks tähtsamaid heliloojaid sureb. • Esimese eesti nn kerge muusika artistina saab • 11.—27. VI toimub Tallinnas V vabariikidevahe- rahvusvahelisel lauluvõistlusel Sopotis auhinna line interpreetide konkurss, eestlastest tulevad Jaak Joala.

87 • Lavastaja Patrice Chereau alustab Bayreuthis • TRK lõpetavad Tõnu Kaljuste, Riho Ridbeck Wagneri festivalil oma "Sõrmuse"-tsüklit, mille vii­ (koorijuhtimine), Valter Jürgenson (tromboon), mane osa jõuab lavale 1980. Vaike Sarv, Inna Kivi (muusikateadus), Sirje Puura (laul), Mirjam Kerem (viiul), Tiit Kiik (orel ja kla­ • "Tallinnfilmis" valmivad Arvo Kruusemendi ver), Helin Kapten (Süvari) (klaver), Tõnis Kuur­ "Suvi" ja Veljo Käsperi "Aeg elada, aeg armasta­ me (fagott), Avo Ots (trompet ja koorijuhtimine), da"; dokumentalistikasPeeter Toominga "Hetked" Andrus Vaht (löökpillid), Ülo Krigul (muusikape- ja Leida Laiuse "Lapsepõlv"; Rein Raamat teeb dagoogika) jt. joonisfilmi "Kütt". • Luchino Visconti väntab oma viimase filmi, Surid: G. D'Annunzio romaanil põhineva "Süütu" 14. II Hubert Aumere, eesti viiuldaja. (Uinnocente), võtteid juhatab ta ratastoolis, esilinas­ 19. II Eino Uuli, eesti ooperilavastaja. tus jääb tal nägemata. 20. II Albina Kausi, eesti näitleja. 17. III Luchino Visconti, itaalia filmirežissöör. 25. IV Carol Reed, inglise filmirežissöör. 2. V Anton Šutinsky (Sulgar), eesti flötist ja peda­ goog- 12. VI Milvi Laid, eesti operetiprimadonna. 23. VI Epp Käidu, eesti lavastaja. 2. VIU Fritz Lang, austria päritolu saksa-ameerika filmirežissöör. 21. IX Aleksis Avasalu, eesti kontrabassimängija. 5. X Artur Värik, eesti viiuldaja. 27. X Deryck Cooke, inglise muusikateadlane. 15. XI Jean Gabin, prantsuse filminäitleja. 4. XII sir Edward Benjamin Britten, inglise heli­ looja.

1977

• 4. II lavastab Jaan Tooming "Vanemuise" väike­ ses majas A. Kitzbergi "Kauka jumala", see on üks esimesi lavastusi, kus avaneb Lembit Eelmäe dra­ maatiline näitlejaanne. • 25. II demonstreerib Andrzej Wajda Varssavis uut filmi "Marmormees", mis võrdsustab tollase Poo­ la ning 1950. aastad ja stalinismi. Donald Sutherland kehastab "Fellini Casanovas" (1976) • 26. II esietendub Draamateatris Jaan Kaplinski XVIII sajandi skandaalset kirjanikku, teadlast ja vaba­ "Neljakuningapäev" (lav Mikk Mikiver), mida mõtlejast lüderdajat Giacomo Casanovat. jõutakse mängida vaid kümme korda; seejärel par- teiideoloogid keelavad lavastuse. Samal päeval jõuab "Ugalas" lavale A. Remezi "Abituriendid" (lav Riho Lehespalu), üks esimesi teravalt kriitilisi noorsoolavastusi. • Federico Fellini lavastab "Fellini Casanova" ja John Guillermin toob taas ekraanile hiigelahvi • 20. IV esilinastub New Yorgis Woody Alleni üks "King Kongis". tähtteoseid, autobiograafiline komöödia "Annie Hall", mis järgmisel aastal saab neli "Oscarit" — • Venemaal valmivad Gleb Panfilovi "Palun parim film, režissöör, naisnäitleja (Diane Keaton) sõna", Nikita Mihhalkovi "Armastuse ori" ja Emil ja originaalstsenaarium (Allen, Marshall Brick- Loteanu "Mustlaslaager läheb taevasse". Otar man). Iosseliani teeb viimase filmi kodumaal, "Pastoraa­ li", järgmine — "Kuu lemmikud" (1984) valmib • 21. IV esitab Eugen Kelder "Estonia" kontserdi­ juba Prantsusmaal. saalis ühel õhtul maailma pianistliku repertuaari nõudlikemate teoste hulka kuuluvad Tšaikovski • Valmivad Ester Mägi "Dialoogid" flöödile, klar­ Esimese ja Rahmaninovi Kolmanda klaverikont­ netile, tšellole ja klaverile; Louis Andriesseni De serdi. See jääb pianisti viimaseks suuremaks avali­ Staat (hollandi minimalismi esindusteoseid) hääl­ kuks esinemiseks. tele ja orkestrile. • 17. V tõuseb Pariisis staariks õnnetut juuksurit • Lavakunstikateedri lõpetab legendaarneVH lend, kehastav Isabelle Huppert šveitslase Claude mis on andnud Eesti teatritele hulganisti tippnäit­ Goretta filmis "Pitsikuduja" (La Dentelliere). lejaid ja -lavastajaid: Tiit Berg, Merle Karusoo, Ago- Endrik Kerge, Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov, • 22. V esietenduvad "Vanemuises" Tormise "Nais­ Aare Laanemets, Sulev Luik, Kalju Orro, Toomas telaulud" (lav К. Ird, tekstid põiminud ja koosta­ Ots, Anne Paluver, Priit Pedajas, Lembit Peterson, nud rahvaluule põhjal J. Kaplinski) ja Eespere bal­ Eero Spriit, Kadri Tamberg, Külliki Tool-Saldre, lett "Inimene ja öö" (lav Ü. Vilimaa). Peeter Volkonski. • 25. V hämmastab New Yorgi publikut 33-aastase 88 desir). Sürrealistlikus loos mängib peaosaFernando Rey, naispeategelast kehastavad kaks näitlejat •— Carole Bouquet ja Angela Molina. • 3. IX pühendab Noorsooteater Suure Sotsialistli­ ku Oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäevale Mati Undi "Peaproovi" (lav Kalju Komissarov). • 9. X lavastab Ülo Vilimaa "Vanemuises" Velda Otsusele instseneeringu "Edith Piaf" kuulsa prant­ suse lauljanna elust. • 6. XI esietendub "Estonias" Sostakovitši ooper "Katerina Izmailova" (lav Arne Mikk, peaosades Hendrik Krumm, Mare Jõgeva ja Teo Maiste). Arne Mikk saab "Estonia" peanäitejuhiks. • 7. XI tähistab "Vanemuine" Oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäeva N. Pogodini "Kremli kelladega" (lav Kaarel Ird), milles äratab tähelepanu Evald Hermaküla ootamatu ja isikupärane Lenini tõlgen­ dus. • 16. Xl pakutakse New Yorgis vaatemängulist vas­ tasseisu teise universumiga — Steven Spielbergi filmi "Kolmanda astme lähikontakt" (Close Encounters of the Third Kind). • 18. XI toob Ameerika Filmiinstituut avalikkuseni kümne ameerika parima filmi nimistu, mille kok­ kupanemisest võttis osa instituudi 350 000 liiget 50 osariigist ja 50 välisriigist. Võitja on "Tuulest vii­ dud", järgnevad "Casablanca", "Lauldes vihmas", "Lendas üle käopesa", "Võlur Oz", "2001: kosmo­ seodüsseia", "Aafrika kuninganna", "Kodanik Kane" ja "Vihakobarad". (Kümnenda on autori­ teetne "Chronicle of the Cinema" ära unustanud.) Jaan Kaplinski "Neljakuningapäev". Lavastaja Mikk • 6. XII esietendub "Estonias" Stravinski ooper Mikiver. "Elupõletaja tähelend" (lav Boris Tõnismäe). Gunnar Vaidla foto • 28. XII esietendub "Estonias" Britteni ooper "Väi­ ke korstnapühkija" (lav Arne Mikk). Dirigendina (Taavet Taktikepp) debüteerib Tõnu Kaljuste. • Rakvere Teatri peanäitejuhina asub tööle Raivo George Lucasi 11 miljonit dollarit maksnud kos- Trass. mosefantaasia "Tähesõjad" (Star Wars), mis võidab • Tiiu Randviir saab NSVLi rahvakunstnikuks. aasta hiljem seitse "Oscarit". • "Tallinnfilmis" valmivad Peeter Urbla, Toomas • Mais lahkub Pierre Boulez New Yorgi Filhar- Tahveli ja Peeter Simmi "Karikakramäng", Jüri moonikute muusikadirektori kohalt ja siirdub juh­ Müüri "Reigi õpetaja" ja Kaljo Kiisa "Surma hin­ tima Pariisis Pompidou keskuses tegutseva da küsi surnutelt"; dokumentalistikas Peeter Too­ IRCAM'i (Institut de Recherche et tie Coordination minga "Aastad" ja Lennart Meri "Linnutee tuuled"; Acoustique/Musique) tööd. nukufilmis Heino Parsi "Kunksmoor" ja joonisfil­ • 18. VI lavastab Kaarin Kaid "Vanemuises" küla­ mis Priit Pärna "Kas maakera on ümmargune?". lisena I. Drutse näidendi "Pühamast püham", mil­ • "Eesti Telefilmis" tehakse Jaan Toominga "Põr­ les vapustava paari moodustavad Jaan Tooming ja gupõhja uus Vanapagan"; Mark Soosaar lõpetab Evald Hermaküla. dokumentaali "Maised ihad". • Teatrid tähistavad A. H. Tammsaare 100. sünniaas­ • Alain Resnais jätkab filmiga "Providence" vara­ tapäeva. 30. VI jõuab "Ugalas" lavale Aleks Satsiinst- sematest teostest "Hiroshima, mu arm" (Hiroshi­ seneering ja lavastus "Karin ja Indrek", milles ärata­ ma, шоп amour, 1959) ja "Möödunud aastal vad tähelepanu nii Leila Säälik ja Kersti Kreismann Marienbadis" (VAimee derniere a Marienbad, 1961) Karinina kui ka Rein Malmsten Indrekuna; 15. X toob tuttavat uute väljendusvahendite otsingut, seekord Vitali Tšermenjov Vene Draamateatri lavale oma inst­ kujutatakse peategelase kaootilist sisemaailma seneeringu "Karin ja Indrek"; 29. XII etendub Pär­ "teadvuse voolu" abil. nus "Kuningal on külm" i^lav Ingo Normet). • Aasta filmide hulka kuuluvad Francois Truf faut' • 23. VII toob Pärnu teater esmakordselt Eestis la­ "Mees, kes armastas naisi" (Uhomme qui aimail les vale E. Albee "Kes kardab Virgina Woolfi?" (lav /emmes), Ingmar Bergmani "Ussimuna" (Das Adolf Šapiro). Sünnib võimas psühholoogiline Schlangenei) ja Robert Bressoni "Tõenäoliselt saa­ duell, milles hiilgavad osad teevad Linda Rummo tan" (Le diable probablement). ja Aarne Üksküla. • Vene filmis tõusevad esile sõjafilmid: Aleksei • 17. VIII jõuab Pariisis vaatajateni Luis Buiiueli Germani "Kakskümmend päeva sõjata" [tema "See ihaluse hämar objekt" (Cet obseur objet du esimene film "Proovilepanek" (1971) jõuab kino-

89 desse alles 1985], Larissa Sepitko "Kirgastumine" leia oma viimasele filmile "Maletajad" Indias levi­ ja Nikolai Gubenko "Haavatud linnud". Nikita tajaid, kuigi teos, mille peaosas on Richard Mihhalkov lavastab "Lõpetamata pala pianoola­ Attenborough, teenis Londoni festivalil loorbereid. le" ja Vadim Abdrašitov "Kaitsekõne". • 2. III esietendub "Estonias" Lepo Sumera ballett • Punkmuusika jõuab poplugude edetabelitesse. "Anselmi lugu" (lav Mai Murdmaa, nimiosas • ValmivadPärdi "Cantus B. Britteni mälestuseks" Vjatšeslav Maimussov ja Jevgeni Neff). sümfooniaorkestrile, esiettekanne "Estonia" kont­ • 13.—18. III toimub Tallinnas VII vabariiklik in­ serdisaalis 7. IV (dir Eri Klas, ERSO); Kontsert ka­ terpreetide konkurss puhkpillimängijatele. Esimes­ hele viiulile ja kammerorkestrile "Tabula rasa", esi­ teks tulevad Neeme Punder (flööt), Olev Ainomäe ettekanne 31. IX Tallinnas TPI aulas (dir Eri Klas, (oboe), Vello Sakkos (klarnet), Paavo Muts (fagott), esitavad Tatjana Grindenko ja Gidon Kremer, vast Avo Ots (trompet) ja Heiki Kalaus (tromboon). asutatud "Estonia" kammerorkester). Mõlemad teosed saavutavad maailma kontserdilavadel järg­ • 14. IV teeb Mati Unt oma esimese (üldse teise) nevail aastail tohutu menu. Valmivad ka tema lavastuse Noorsooteatris, tuues lavale "Hamleti "Arbos" (1. red), "De profundis" (1. red). laulud" (kompositsioon 60.-70-ndate nõukogude eesti luulest). • Valmivad Louis Andriesseni Hoquetus ansambli­ le, Maxwell Daviese ooper The Martyrdom of St • 14. V esietendub Noorsooteatris Tendrjakovi Magnus, Rodion Štšedrini ooper"Surnud hinged". "Koolilõpuöö" (lav Lembit Peterson), näidend, mida NLis saadab ärakeelamisoht. • Mari Tampere lõpetab Moskva konservatooriumi assistentuuri-stažuuri (viiul, diplom samast 1975). • 21. V esietendub "Vanemuises" Jaan Toominga monumentaallavastus "Tõde ja õigus". • TRK lõpetavad Rene Eespere (kompositsioon), Tarmo Lepik (muusikateadus), Andres Mustonen, • 11. VI lummab New Yorgis noori John Travolta Urmas Vülp (viiul), Rein Rannap (klaver), Taisto muusikafilmiga "Grease", eelmisel aastal lõi laineid Noor (laul), Urmas Taniloo (orel, klaver), Raivo "Laupäevaõhtune palavik" (Saturday Niglit Fever). Tarum (trompet), Rein Roos (löökpillid), Aleksan­ • 3. VII jõuab ETV ekraanile esimene mitmeosaline der Jogi (kontrabass) jt. teleseriaal "Kolm rubiini" (7 osa), mille on J. Sem­ jonovi romaani "Ogarjovi 6" järgi instseneerinud Surid: ja lavastanud Eino Baskin. 1. I Groucho Marx, ameerika komöödianäitleja. 12.1 Henri-Georges Clouzot, prantsuse filmirežis- • 29. IX põleb äsja restaureeritud "Vanemuise" väi­ söör. ke maja, endine Tartu saksa teater. 15.1 Riho Päts, eesti helilooja, koorijuht ja pedagoog. • 8. X esilinastub Stockholmis Ingmar Bergmani 10. II Valdeko Ratassepp, eesti näitleja. "Sügissonaat" (Hastsonatcn), milles Ingrid 20. III Tekla Koha, eesti pianist. Bergman teeb esimese rolli Rootsi filmis pärast nel­ 1. VI Nadežda Taarna, eesti tantsupedagoog. jakümneaastast vaheaega. Veel osalevad Liv 3. VI Roberto Rossellini, itaalia neorealistlik Ullmann ja Lena Nyman. filmirežissöör. • 9.—14. XI toimub Tallinnas esimene varajase ja 20. VI Helmut Orusaar, eesti dirigent ja trompetist. nüüdismuusika festival. Kaastegevad Leedu Kam­ 16. VIII Elvis Presley, ameerika roekstaar. merorkester (dir S. Sondeckis), G. Kremer, T. 13. IX Leopold Stokowski, poola-briti päritolu Grindenko, A. Ljubimov, O. Kagan, N. Gutman, I. ameerika dirigent. Monighetti, G. Akselrod, "Hortus Muskus" And­ 16. IX Maria Callas, kreeka sopran. res Mustoneni juhatusel (kes on ka festivali organi­ 24. XI Friedrich Tilk, eesti näitleja. seerija). Kavas Šnittke, Denissovi, Martõnovi, 25. XII Charles Chaplin, ameerika filmirežissöör ja Silvcstrovi ja Pärdi ["Itaalia kontsert" ja "Fratres" näitleja. (1. red) esiettekanded, ka "Tabula rasa"] uudisteo­ 26. XII Howard Hawks, ameerika filmirežissöör ja sed ning Penderecki, Xenakise, Cage'i, Henze, produtsent. Stockhauseni jt looming. Festival põhjustab võimu- 27. XII Voldemar Panso, eesti lavastaja, näitleja ja koridoiides skandaali, mis jõuab välja Moskvasse. teatripedagoog. 30. XII Hugo Laur, eesti näitleja. • 30. XI esietendub Draamateatris W. Shakespeare'i "Hamlet" (lav Mikk Mikiver), milles nimiosa ke­ hastab Juhan Viiding. • 19. XII "Estonias" esietendub Poulenci "Inimhääl" (lav В. Tõnismäe, peaosas Urve Tauts ja Sirje Puura). 1978 • Rumeenia päritolu ameerika lavastaja Andrei Serban toob välja oma esimesed tähelepanu ärata­ • 7.1 esietendub Rakvere Teatris Jaan Rannapi las­ nud lavastused, "Kirsiaia" ja "Agamemnoni". tenäidend "Agu Sihvka annab aru", milles aval­ Šerbani töödes nähakse ilmseid mõjutusi Peter dub Tõnu Kärgi (Agu Sihvka) koomilise soonega Brookilt. näitlejaanne. • "Tallinnfilmis" lavastab Arvo Kruusement filmi • 21. I jõuab Draamateatris lavale C. Higginsi "Naine kütab sauna" ja poolakas Marek Piestrak "Harold ja Maude" (lav Merle Karusoo), kus suu­ ulmeloo "Navigaator Pirx"; dokumentaalidest tõu­ repärase rolli teeb 65-aastane Velda Otsus sevad esile Peeter Toominga "Fotorondo", Leida Maude'ina, Haroldi rollis Urmas Kibuspuu või Laiuse "Jäljed lumel" ja tähtteosena Andres Söö­ Kalju Orro. di "Jaanipäev"; joonisfilmis teeb Rein Raamat fes- • 12. II teatatakse Kalkutast, et nende linnast pärit tivaliteose "Põld", Avo Paistik "Klaabu" ja "Tol­ maailmakuulus bengalist režissöör Satyajit Ray ei muimeja", Rein Tammik debüteerib filmiga "Poiss 90 ja liblikas"; nukufilmis valmivad Heino Parsi macabre, Penderecki ooper "Kaotatud paradiis", "Kunksmoor ja kapten Trumm" ning Elbert John Adamsi minimalistlikus stiilis Shaker Loops Tuganovi "Köpenicki kapten". keelpillidele. • "Eesti Telefilmis" valmivad Sulev Nõmmiku • Lavakunstikateedri lõpetab VIII lend (juhendaja "Siin me oleme" ja Peeter Simmi "Stereo", mis Kaarin Raid), sh: Urmas Alender, Jaak Hein, Enn esilinastub Riho Mesilase Läände põgenemise tõt­ Keerd, Margus Lepa, Rein Oja, Raivo Rüütel, Too­ tu alles 1991; dokumentalistikas on tähisteks Rein mas Suuman, Merle Talvik, Aivar Tommingas jt. Marani "Aranei" ja "Tavaline rästik" ning Mark • Moskva konservatooriumi lõpetab Madis Kolk Soosaare "Liblikapüüdja". (klaver). • Ameerika filmi tuleb Vietnami sõja teema. Valmi­ • TRK lõpetavad Marika Eensalu, Hans Miilberg, vad Hal Ashby "Kojutulek" (Coining Ноше) Jane Väino Puura, Helvi Raamat, Veera Taleš (laul), Fonda ja Jon Voightiga (järgmisel aastal tuleb mõ­ Maia Lilje, Andres Pung (muusikateadus), And­ lemale "Oscar") ning Michael Cimino "Hirvekütt" rus Järvi (vioola), Leho Läte (oboe), Ants Nuut (The Deer Hunter) Robert De Niro, Christopher (tromboon), Eha Pärg, Vello Rand, Andres Põld- Walkeni ja John Savage'iga, mis saab parima filmi roo (muusikapedagoogika) jt. "Oscari" ning toob kuld kuju Ciminole ja Walkenile. Sotsmaade esindajad lahkuvad Berliini festivalil Surid: "Hirveküti" näitamise ajal protestiks saalist. 11.1 Anton Kasemets, eesti koorijuht ja pedagoog. 9. II Kaarel Vallimäe, eesti Bellist. 10. IV Albert Kõhelik, eesti metsasarvemängija ja pedagoog. 24. IV Rostislav Merkulov, eesti dirigent ja vioola­ mängija. 25. IV Eero Liives, eesti viiuldaja ja helilooja. 1. V Aram Hatšaturjan, armeenia helilooja. 8. VII Helmut Vaag, eesti näitleja ja lavastaja. 25. VIII Elmar Milkop, eesti fagotist ja pedagoog. 11. IX Vello Kõllu, eesti teatrikriitik. 29. IX Karl Kalkun, eesti näitleja. 9. X Jacques Brel, prantsuse laulja ja näitleja, lü. X Einari Koppel, eesti näitleja. 24. XII Edgar Arro, eesti helilooja ja pedagoog.

1979

• 17. II jõuab esimese väljapaistva rollini "Vanemui­ ses" Hannes Kaljujärv Harrynä M. Schisgali "Law- stooris" (lav Evald Hermaküla). • 10. III esietendub Pärnu teatris Mati Undi doku- mentaalnäidend ajakirjale "Noorus" saabunud kir­ jade põhjal "Doktor Noormanni kirjasõprade kok­ kutulek" (lav Ingo Normet). • 14. IV esilinastub New Yorgis Milos Formani lavas­ tuses MacDermoti hipimuusikal "Juuksed" (Hair). • 19. IV esietendub "Estonias" Sostakovitši poee­ mi "Stepan Razini hukkamine" järgi valminud ballett (lav Igor Tšernõšov, nimiosas Tiit Härm, poeeti kehastab Mati Palm, kaasa teeb ka ooperi­ Werner Herzog/ "Nosferatu — öö fantoom" koor). (1978) on Friedrich Wilhelm Murnau 1922. aasta klassikalise vampiiriloo remake, peaosa mängib • 28. IV Ameerikas kinodesse jõudev James Klaus Kiuski. Bridgesi "Hiina sündroom" (The China Syndrome), peaosades Jane Fonda, Michael Douglas ja Jack Lemmon, toob ekraanile aatomireaktoritega kaas­ neva katastroofiohu. • Aasta filmideks on Werner Herzogi "Nosferatu • Aprillis juhatab Neeme Järvi Metropolitan Opera's — öö fantoom"(Nosferatu — Phantom der Nacht) ja seitsmel korral Tšaikovski "Jevgeni Onegini" eten­ "Woyzeck" ning Franyois Truffaut' "Roheline dust. tuba" (La chambre verte). • 3. V esietendub Noorsooteatris lavakunstikateedri • Vene filmidest äratab festivalidel tähelepanu IX lennu diplomilavastus "Makarenko koloonia" Georgi Danelia "Mimino". (lav Merle Karusoo). • Valmivad Kangro Kontsert kahele klaverile ja • 24. V saab Cannes'is "Kuldse palmioksa" koguni orkestrile nr 1 op 22, Tambergi Esimene sümfoo­ kaks filmi: Volker Schlöndorffi "Plekktrumm" (Die nia op 57, Ligeti sürrealistlik ooper Le grand Blechtromincl) ja Francis Ford Coppola Vietnami sõja 91 aineline "Tänapäeva apokalüpsis" {Apocalypse kirjutamises. Mitmed süüdistatavad osalesid aasta Now), peaosades Marlon Brando, Robert Duvall varem Tallinnas toimunud legendaarsel varajase ja ja Martin Sheen. Festivali ajal toimub Miklös nüüdismuusika festivalil, mis siinsed parteijuhid Jancsö filmide retrospektiiv. marru ajas. • Mais juhatab Eri Klas Pariisis Moskva Suure Teatri • 19. XII esilinastub New Yorgis Robert Bentoni balletietendusi, kavas Slonimski "Ikaros" jm. väikese eelarvega melodraama ühe perekonna pu­ • 10. VI esietenduvad "Vanemuises" Tubina ooper runemisest "Kramer Krameri vastu", mis saab viis "Reigi õpetaja" (J- Krossi libr A. Kalda j, lav Kaa­ Oscarit , sh parim film ja rezissoor rung osatäitja­ rel Ird) ja Eespere balletid "Kodalased" ja "Fuu­ tena Dustin Hoffman ja Meryl Streep. riad" (lav Ülo Vilimaa). • 30. XII esietendub Draamateatris kümnendi väl­ • 20. VI esietendub "Estonias" Donizetti ooper"Rü- japaistvaim monolavastus J. Krossi "Pöördtooli- gemendi tütar" (lav A. Mikk, peaosades A. Kaal, tund" (lav Mikk Mikiver), Eugen Jannseni mono­ M. Võites, T. Maiste, H. Krumm). loogi esitab Heino Mandri. • 31. VIII toimub Pärdi "Cantuse" esiettekanne • "Vanemuise" esilavastaja Jaan Tooming siirdub Londoni Royal Albert Hall'is. Autorit ei lasta N Lii­ tööle "Ugalasse", jäädes teatri peanäitejuhiks kuni dust välja esiettekannet kuulama. Sama aasta veeb­ 1983. aastani. ruaris protestib Part Eesti NSV Heliloojate Liidu • Pulitzeri auhinna pälvib Sani Shepard näitemän­ kongressil oma isikuvabaduse ahistamise vastu N gu eest "Maetud laps". Samal aastal valmib ka Liidus, järgmisel aastal emigreemb ta Viini, 1982. "Armuhullus" ning aasta hiljem "Metsik Lääs". aastast asub elama Lääne-Berliini. • Valmib Peter Shafferi näidend "Amadeus" Wolfgang Amadeus Mozartist. • Pariisis kantakse Boulezi juhatusel esmakordselt tervikuna ette Bergi ooper "Lulu" (1937). • Valmivad: Tormise üks menukaim tsükkel sega­ koorile "Ingerimaa õhtud" ja "Juhan Liivi sarkas­ mid" meeskoorile ning Tubina "Reekviem lange­ nud sõduritele" (H. Visnapuu ja M. Underi sõnad) meeskoorile, aldile, orelile ja löökpillidele. » "Tallinnfilmis" saavad valmisGrigori Kromanovi ""Hukkunud Alpinisti" hotell", Olav Neulandi "Tuulte pesa", Leida Laiuse "Kõrboja peremees" ja Peeter Urbla "31. osakonna hukk"; dokumenta­ listikas Peeter Toominga "Allika poole mineja" ja Mark Soosaare "Pühapäevamaalijad"; joonisfilmis Priit Pärna "... ja teeb trikke" ning Avo Paistiku "Klaabu, Nipi ja tige Kala". • "Eesti Telefilmis" teeb Jaan Tooming filmi"Mees ja mänd" ning Rein Maran "Laanetaguse suve". Arvo Part pmtestimas isikuvabaduse piiramise vastu • Saksa uus film võidab üha suuremat populaar­ N Uulus. Eesti NSV Heliloojate Liidu kongress veeb­ sust: Rainer Werner Fassbinderil valmivad "Kol­ ruaris 1979. mas sugupõlv" (Dcr dritte Generation) ja teleseriaal "Berliin, Alexanderplatz" (aasta varem "Maria Brauni abielu"), lisaks Herzogi, Schlöndorffi ja Wim Wendersi teosed. • 9. IX jõuab "Vanemuises" lavale Juhan Peegli • Itaalia filmis on kesksemateks töödeks Federico fragmentaarium "Ma langesin esimesel sõjasuvel" Fellini "Orkestriproov" (Prova d'orchestra) ja (lav Kaarel Ird), mis ühena esimestest lavateostest Bernardo Bertolucci "Kuu" (1л luna). käsitleb Suure Isamaasõja sündmusi eestlaste pil­ • Vene filmikunsti tippteoseks on Eestis üles võe­ gu läbi. tud Andrei Tarkovski viimane kodumaal tehtud • 1. X toimub Tubina Kümnenda sümfoonia esiet­ film "Stalker"; valmivad Nikita Mihhalkovi "Viis tekanne Eestis (dir Neeme Järvi, ERSO). Aasta lõ­ õhtut", Andrei Mihhalkov-Kont.šalovski neljasee- pul emigreerub Järvi Iisraeli, kust läheb järgmisel rialine "Siberiaad", Vadim Abdrašitovi "Pööre" ja aastal edasi USAsse. Järvist ja Pardist saavad N Lii­ Georgi Danelia "Sügismaraton". dus persona nou grata'd. • Moskva konservatooriumi lõpetavad Olev • 31. X demonstreerib Roman Polaiiski Pariisis uut Ainomäe (oboe) ja Jüri Tamverk (klaver). filmi "Tess" Thomas Hardy romaani põhjal, esi­ • TRK [õpetavad Jüri Alpertcn, Ivo Sillamaa (kla­ mest tööd pärast kahe aasta tagust seksiskandaali ver), Jaak Jürisson, Mare Põldmäe (komposit­ alaealise modelliga, mis sundis teda Ameerikast sioon), Neeme Kuningas (laul), Tiit Kogermann, lahkuma. Nimiosa kehastab kuulsa näitleja Klaus Mare Väljataga (muusikapedagoogika), Kalev Kinski tütar Nastassja Kinski. Vclthut (klarnet) jt. • Novembris toimub üleliiduline heliloojate kong­ ress, kus mitmeid heliloojaid, nende hulgas Surid: Denissovit, Knaifelit ja Gubaidulinat süüdistatak­ 12.1 Asta Lott, eesti näitleja. se abstraktse ja kapitalismi ees pugeva muusika 14. I Ants Toiger, eesti näitleja. 92 17.1 Karl Merits, eesti näitleja ja lavastaja. • 8. VI esietendub Draamateatris Juhan Viidingu 12. II Jean Renoir, prantsuse filmirežissöör. ja Tõnis Rätsepa muinasjutt "Olevused" (lav 15. II Vidrik Kivilo, eesti teatri- ja muusikakriitik J. Viiding). ja tõlkija. • 5.— 6. VII toimub Tallinnas XIX üldlaulupidu. 6. III Heino Raudsik, eesti näitleja. 25. III Vladimir Alumäe, eesti viiuldaja ja peda­ • 7.—12. VII Bela Bartõki nim rahvusvahelisel koo­ goog. rikonkursil Debrecenis saab kammerkooride alalii­ lü. IV Nino Rota, itaalia helilooja, kes kirjutas muu­ gis kuldmedali kammerkoor "Ellerhein" Tõnu sikat Fellini, Visconti ja Zeffirelli filmidele. Kaljuste juhatusel. Ühena parimaist dirigentidest 24. IV Eugen Kelder, eesti pianist ja pedagoog. saab preemia Kaljuste. 29. V Mary Pickford, ameerika tummfilmi staar. 26. VII esietendub Klooga rannas Merle Karusoo 30. V Udo Väljaots, lavastaja, tantsija ja ballettmeis­ sotsioloogilise teatri üks tähtlavastusi "Olen 13- ter. aastane". 31. V Ulo Tambek, eesti dokumentaalfilmide • 27. VII esietendub "Estonias" Tormise kantaat- režissöör ja toimetaja. ballett "Eesti ballaadid" (lav Mai Murdmaa, dir 2. VI Nicholas Ray, ameerika filmirežissöör. Tõnu Kaljuste). 11. VI John Wayne, ameerika filminäitleja. 15. VIII Rudolf Jõks, eesti laulja ja pedagoog. • 14. IX jõuab kinodesse Martin Scorsese järjekord­ 3. IX Lo Tui, eesti näitleja, lavastaja ja kostüümi­ ne tähtteos "Raevunud härg" (Raging Bull), milles kunstnik. allakäivat poksijat mängib Robert De Niro. Roll 6. X Leo Soonpää, eesti kunstiajaloolane ja -peda­ toob talle järgmisel aastal "Oscari". goog, kunsti-ja teatrikriitik. 22. X Nadia Boulanger, prantsuse muusikaõpetaja ja dirigent, sajandi mõjukamaid pedagooge. 14. Xl Juhan Kaljaspoolik, eesli klarnetist ja peda­ goog-

1980

• 15. II Madis Kadaga ennustab "Sirbis ja Vasaras" kodumaalt lahkunud muusikutele mütsi sisse hõ- beseekleid korjava tänavamuusiku tulevikku, kel­ le surnud muusikale aplodeerivad juurteta inime­ sed. • 28. II lavastab Kalju Komissarov Noorsooteatris vaimuka tragikomöödia, Ivo Breshani ""Hnmle- Martin Scorsese "Raevunud härjas" (1980) mahakäi• ti" lavastamine Alamkolka külas", mis võimaldab vat poksijat jake La Mottat kehastades võtab Robert De välja naerda nõukogulikku ideoloogiat ja elulaadi. Niro kaalus juurde 55 naela. • 6. III esietendub "Ugalas" J. Smuuli laulumäng "Kihnu Jonn", nimiosas Lembit Eelmäe (külalise­ na "Vanemuisest"). Jaan Toominga käe all sünnib kümmekonnaks aastaks teatri visiitkaardiks jääv • 2. X esietendub Noorsooteatris A. Weskeri "Neli lavastus, mis tõstab "Ugala" Eesti teatrielu kesk­ aastaaega" (lav Lembit Peterson), suurepärased messe. näitlejatööd Kaie Mihkelsonilt ja Aarne Ükskü­ • 31. III toob Federico Fellini Roomas vaatajateni lalt. naiste emantsipatsiooni kajastava erootilise näge­ muse "Naiste linn" (La citta delle donne), peaosas • 7.—12. X toimub Tallinnas VIII vabariiklik in­ Marcello Mastroinnni. terpreetide konkurss pianistidele: I — Lauri Väin- maa, II — Ivari Ilja, III — Heli Aasma. • 18. IV jõuab "Vanemuises" lavale Mihkel Tiksi esimene näidend "Lahtihüpe" (lav Viljo Saldre). • 9. X esietendub "Vanemuises" Kangro ja Valkoneni rockooper "Põhjaneitsi" (libr A. Jaak­ • 21. IV esietendub "Estonias" algvariandis soo ja L. Tungal, lav Ü. Vilimaa), kaasa teeb an­ Mussorgski ooper "Boriss Godunov" (lav Arne sambel "Fix" ja Silvi Vrait. Mikk, nimiosas Tiit Kuusik, Teo Maiste ja Mati Palm, külalisena Jevgeni Nesterenko). • 10. X avab Raekoja platsi ääres asuvas Õpetajate Majas uksed Eino Baskini satiiri- ja komöödiatea- • 23. V hindab Cannes'i festivali žürii "Kuldse pal­ ter "Vanalinna Stuudio". Avaetenduseks on Mih­ mioksa" vääriliseks Akira Kurosawa "Kage- hail Žvanetski estraadinäidend "Ei mingit kaht­ musha" ja Bob Fosse'i "Koik džässi nimel" (All lust" (lav E. Baskin). That jazz). Žürii eriauhinna pälvib Alain Resnais' "Minu ameerika onu" (Мои ouck d'Amerique). • 9. Xl esietendub Rakveres K. Saaberi "Virumaa leib" (lav Raivo Trass), üks nn 80-ndate lõpu ärka­ • 23. V esilinastub New Yorgis Stanley Kubricki misaja eelseid lavastusi. šokeeriv õudusfilm "Hiilgus" (The Shining) Stephen Kingi järgi, peaosades Jack Nicholson ja Shelley • 26. XII jõuab Draamateatris lavale Adolf Šapiro Duvall. neljas lavastus Eestis, L. Tolstoi "Elav laip". 93 Raadik, Mati Rebane, Katrin Saukas, Uile Side- Kaljuste jt. • TRK lõpetavad Kalle Randalu, Imbi Tarum, Ruth Alaküla, Margus Kappel, Ülle Rebane (klaver), Paul Mägi (trompet), Peeter Vähi (kompositsioon), Jaan Ross, Reet Remmel, Heidi Pruuli (muusika­ teadus), Tarmo Sild, Tõnu Valdma (laul), Kaari Sillamaa (muusikapedagoogika),Paap Kõlar (koo­ rijuhtimine) jt.

Surid: 5.1 Uno Naissoo, eesti helilooja ja pedagoog. 9. III Irmgard Kaudre, eesti pianist ja pedagoog. 13. III Jaan Soonvald, eesti muusikateadlane, pe­ dagoog ja helilooja. 24. IV Vootele Veikat, eesti laulja. 29. IV Alfred Hitchcock, inglise-ameerika filmi- režissöör. 26. VI Linda Tubin, eesti näitleja. 28. VI Ago Sailer, eesti näitleja. 13. VII Georgi Tugolessov, eesti ooperilavastaja, pedagoog ja teatrikriitik. 21. VII OlgaMikk-KrulI (Vahtrik), eesti laulja. Hendrik Krumm Suiskina Mussorgski ooperis "Boriss 24. VII Peter Sellers, inglise filminäitleja. Godunov". "Estonia", 1980. 26. VIII Miliza Korjus, poola-eesti päritolu amee­ Kalju Suure foto rika laulja. 2. IX Rudolf Nuude, eesti näitleja. 24. IX Theodor Luts, eesti-soome-brasiilia filmi- režissöör, operaator ja produtsent. 7. XI Steve McQueen, ameerika filminäitleja. • Hendrik Krumm saab NSV Liidu rahvakunstni­ 8. XII John Lennon, inglise rockmuusik, langeb kuks. New Yorgis mõrva ohvriks. • Peeter Lilje saab ERSO peadirigendiks. • Näitekirjanik Brian Frieli juhtimisel avatakse Derrys77ie Field Day Theatre Company. Olulise osa trupi repertuaarist moodustavad Frieli näidendid, kes on parasjagu oma loomingu tipus. Aastal 1979 on valminud "Aristokraadid" ja "Imearst", 19

THEATRE IGOR GARSNEK. A Guide to the Classical Mu­ REIN OJA Answers (3) sic (43) Rein Oja belongs to the 8"' class of drama gradu­ A review of the book "Encyclopaedia of Classical ates. He worked for years at the Estonian Youth Music", published in Estonian by Varrak Publish­ Theatre/Tallinna Linnateater (Tallinn City Theatre). ers m 2000 (first issued in 1995 in England). In recent years he has been a freelance actor and the chairman of the Actors' Union. In the interview About the "Old Phila" (Philharmonic) with AINO Oja speaks about his experience as the leader of the HIMBEK (45) actors' trade union and also about the joys and sor­ "Eesti Kontsert", the most central Estonian concert rows of a freelance and a salaried actor. organisation celebrated its 60"' anniversary in Feb­ ruary. Its predecessor was the Estonian SSR State ENE PAAVER. A Waking Beauty (15) Philharmonic, established in 1941. Radio journal­ Between 28 and 31 December 2000, the first inter­ ist, previous music critic and publicist Ivalo Randalu national theatre festival "Winter's Tale" took place interviews Aino Himbek who worked for years as a at Tallinna Linnateater. In the course of four days, concertmaster and solo pianist at the State Philhar­ theatres from Lithuania, Latvia, Poland, Russia, monic. (See also TMK No2,2001, Ines Rannap. Esto­ Austria and Germany performed in Tallinn. nian SSR State Philharmonic/"Eesti Kontsert" 60).

LILIAN VELLERAND. Tonight Wc Play Persona grafas of the Contest-Festival "Con brio Dostoevsky (19) 2000" (52) The highlight of the festival "Winter's Tale" was, The organiser of "Con brio" is "Eesti Kontsert" to­ as expected, the Moscow Youth Theatre's produc­ gether with Estonian Music Academy, Estonian tion ""K.I. from "The Crime"" of The director Kama Radio and Television. The aim is to discover new Ginka's work relies on Katerina Ivanova's mono­ young Estonian interpreters who would be ready logue from Fyodor Dostocvsky's "Crime and Pun­ to perform on the big stage. The first such festival ishment". Theatre critic Lilian Vellerand analyses took place in 1990; the last in 2000 was the sixth. the structure of Ginka's production, and the direc­ The article introduces the festival and its laureates, tor's own viewpoints, expressed in the Russian and also extracts from interviews with the last con­ press in connection with this production. test's jury.

What of the Estonian Theatre Do We Leave Be­ CINEMA hind in the Previous Century? (24) The circle of theatre critics includes Madis Kolk, REET VARBLANE. Interpreter-Creator and Crea­ Gerda Kordemets, Jaanus Kulli, Pille-Riin Purje, tor-Interpreter (58) Andres Laasik, Margus Kasterpalu, Sven Karja, In 1971, Rein Raamat (born in 1931) founded the Margot Visnap and Kadi Herkiil. They talk about Estonian animated film and produced 14 films be­ the general tendencies and problems in Estonian tween 1972 and 1988 at the "Tallinnfilm" studio. In theatre over recent years. 1989-1995 he headed the new animation studio "Studio B", which made animated film serials for MUSIC children. In 1993 Rein Raamat set up the studio "Raamat-Film" where he makes documentaries, THE DISCIPLES OF GREGORIUS THE GREAT. mostly on the topic of figurative art. The art critic A Discussion of Jaan-Eik Tulve and Dom Daniel Reet Varblane analyses Raamat's art films and Saulnier (31) stresses their difference from earlier films about art. Two experts of the Gregorian chant discussing the The reviewer finds Raamat's approach to his sub­ topics of music history. Translated from French by ject - the work of an artist - gentle and respectful. Eva Eensaar. He focuses on a clearly limited section and consid­ ers the explanations of an art historian who com­ TURBULENZ DER WELT! "Manifest", an Opera ments the work. Project by Holland House in Copenhagen (36) An international opera project "Manifest" was pre­ OLEV REMSU. Pastor and Communist (65) miered in the end of last year in Copenhagen. It is A short review of Raamat's latest documentary "The based on the texts of artists and poets from the be­ Pastor of Halliste" (2000) that portrays the former ginning of the 20"' century. The original idea came kolkhoz chairman, sovkhoz and theatre director from the producer of the opera Jacob F. Schokking, Kalev Raave who is now the pastor of Halliste the music is by Rolf Wallin. Estonian actor and church. The critic, himself a writer, finds that musician Ardo R. Varres was one of the participants Raamat has already erected a monument to him­ of the "Manifest" project. self as a cartoonist, and can thus now erect monu- 95 merits to others as a documentary-film maker. His 1999), shown at the 3"' Black Nights Film Festival portrait-films do not aspire towards sublime aes­ and proclaimed the best film by the Estonian film thetics, have to wish for experiments, but are sim­ journalists. The reviewer finds it a very French film ply true to the persons portrayed. in the classical, cliched sense of the word. Iosseliani's films made in France, including "Fare­ JAAK KILMI. About Sleepwalking (67) well, Home Sweet Home", indirectly support the On 1-3 December 2000, before the 4U Black Nights cliche about the Georgians who love to drink in the Film Festival, the Iм Sleepwalkers' Student Film accompaniment of music. At the same time, his Festival took place in Tallinn. This international fes­ original and genuinely Georgian film language has tival showed 70 films from ten European countries. not failed him in France — he is one of the few film­ Most of the authors were also present; the respect­ makers emigrated to the West who has successfully able 7-member jury evaluated the films. Jaak Kilmi, continued producing films. In the reviewer's opin­ a member of the jury, gives an overview of the fes­ ion, this is partly due to the blending of the former tival and reveals the main tendencies; concentrat­ Tsarist Russian culture with the French culture, and ing on the awarded films and slightly questioning the keen interest of the French for everything that the jury's decisions. Grand Prix was given to Sergiy happened in the former Soviet Union. Luchyshyn's "The Portrait"; feature film award went to Kenneth Kainz's "A Rare Bird"; Oksana ANNIKA KOPPEL. The Art of Conquering the Buraja's "Mother" was declared the best documen­ Darkness (85) tary, and Kaspar Jancis's "Romance" the best ani­ Review of the collection of articles by Lauri Kark, a mated film. film historian, critic and lecturer titled "Entering the Picture. Film Writings in 1977-1999" REIN TOOTMAA. Cold War Between the Sexes ("Kirjastuskeskus", Tallinn 2000). Koppel regards (73) the collection as the first of its kind in the area of One of the subsections of the Black Nights Film Estonian film theoretical books, finding at the same Festival's main programme was titled "Battle of time that the reprint of articles written such a long Sexes" that presented 11 films. The writer-reviewer time ago should have had an introduction or a sum­ analyses the films and concludes that in addition mary, collecting the writer's ideas or expressing his to the apparent features of cold war between the attitudes and allowed a more individual and emo­ sexes, the same kind of mechanisms emerge in the tional relationship with the book. gay and lesbian relationships: distribution of roles, jealousy, urge to dominate, etc. A Century in Theatre, Music, Cinema (87) The magazine's chronicle of the century has reached KAROL ANSIP. A Journey in Sansaara (79) the breakthrough years of 1976—1980. A short review of Mikk Rand (born in 1970) and Kalju Kivi's (born in 1951) puppet film "Yesterday's Engine" (Eilne vedur, 2000, studio "Nukufilm"). In the reviewer's opinion, the film is tender and warm, resembling in its aesthetic refinement the art of the Far East. The music is discrete and unnoticeable, supporting the story. The dominant, however, is a Ajakiri on pidevalt müügil järgmistes kohtades: clear narration and poetic way of expression. Tallinnas: KRISTIINA DAVIDJANTS. Un Film Tres Non­ AS Rinder kiosk. Suur-Karja tn. 18 chalant (81) Kauplus "Rahva Raamat", Pärnu mnt. 10 Kauplus "Kupar", Harju tn. 1 Review of Otar Iosseliani's latest film "Farewell, Kauplus "Akadeemiline Raamat", Narva mnt. 27 Home Sweet Home" (Adieu, plancher des vaches, Kauplus "Ateena", Roosikrantsi 6 liesti Akadeemilise Raamatukogu müügipunkt, Rävala pst. 10 AS "Lugemisvara", Rahvusraamatukogu, Tõnismägi 2 Perioodika müügiosakond, Voorimehe У AS Lehti-Maja (R-kioskid) AS Plusspunkt Pika Jala Muusikaäri, Pikk Jalg 2 Pesti Draamateater Tallinna Linnateater Von Krabli Teater

Ülikooli Raamatuäri, Ülikooli 11 TOIMETUSE KOLLEEGIUM: Postimehe Äri, Raekoja plats 16 OÜ Greif kauplus, Vallikraavi 4 JAAK ALLIK Toimetuses ja kirjastuses on veel saada selle ja möödunudki aastate ARVO IHO üksikeksemplare. Ars lõnga, vitti bivvis esi. ARNE MIKK Uea lugejal Kui Tuil jääb mõni meie ajakirjanumber kätte saamata, PRIIT PEDAJAS palume tingimata meiega ühendust võtta telefonidel (22) 6 440 381 LINNAR PRIIMÄGI või (22)6 441262 või tulla Tallinn, Voorimehe 9 (AS Perioodika), Tartus telefonil (27) 43 13 73 või tulla aadressil Tartu, Ülikooli 21 JAAN RUUS (ajakirja "Akadeemia" toimetus). MARK SOOSAAR NBl Praakeksemplarid vahetatakse ümber trükikoja tehnilise kontrolli EINO TAMBERG osakonnas Pärnu mnt 67-» (triik'ikojapoolnc sissekäik), tel в 200 489.

Toimetus: 10505 Tallinn, pk 3200, Narva mnt 5. Kirjastus "Perioodika", 10146 Tallinn, Voorimehe 9. Trükkida antud 02. 03. 2001. Formaat 70X100/16. Ofsetpaber nr 1. Ofsettrükk. Trükipoognaid 8,0. Ting trükipoognaid 7,6.Arvestuspoognaid 19,7. "Printall", 10134 Tallinn, Pärnu mnt 67-a. 96 "Põrgu", 1983. Režissöör Rein Raamat. "Filmide aluseks võivad olla kirjandus, folkloor, muusika ja kujutav kunst, ja samuti need ideed, mis meie ümber liiguvad, mis võib-olla on ajendatud ajakirjandusest, raadiost, televisioonist. Mina tegin oma filmi, lähtudes kujutavast kunstist; mind paelusid Eduard Viiralti gravüürid, mida ta oli teinud kolmekümnendatel aastatel, siis, kui maailmas toimusid küllaltki olulised sündmused, mis viisid terve maailma tasakaalust välja."

"Põld", 1978. Režissöör Rein Raamat. "Olles ise maalikunstnik, tahtsin ma oma ideid väljendada maalikunsti vahenditega ja kutsusin endale filme kujundama kõige nimekamad eesti kujutavad kunstnikud-maalijad. Nimelt selle kaudu sain ma kõige paremini väljendada oma mõtteid." Vt lk 58. reorer- muusiko -kino mm

Muusik ja näitleja Ardo R. Varres jaanuaris 2001. Harri Rospu foto

Hind 18.-

77020711653019