ISSN 0234-816Ü Vikerkaar 12/1988 Ain Kaalepi luuletusi sahtli põhjast; ladina bukett ja Ants Oras keskaegsest ladina kirikuluulest; Peeter Sauteri jutt «Tõlkija»; Jüri Luik ja Ivo Rull «Jerevan'88»; Lauri Vahtre «Noor- Tartu» lugu; Ilmar Soomre Konstantin Pätsi viibimisest Jäme­ jala haiglas; Toomas Haug Jaan Tõnissoni järjekordsest renes­ sansist; Rein Veidemanni kõne Lauluväljakul 11. IX 1988. ELKNÜ Keskkomitee ja ENSV Kirjanike Liidu ilukirjanduslik ja ühiskondlik-polii- tiline ajakiri. Ilmub alates 1485. a juulist..?, aastakäik.

Detsember «988. Nr 12

Sisukord Küllo Arjakas Eesti vabariigi välis• Theophile Gautier Jõulud 1 poliitika 1939. a 69 Henrik Visnapuu Jõulutäht 2 Elav ajalugu Avo Üprus Armasta 3 Helgi-Alice Pätsi mälestused II 76 Peeter Sauter Tõlkida 8 Ilmar Sootnre Konstantin Päts Jäme• Annes Ihoma Luulel 27 jala haiglas 80 Ain Kaalep Luuletusi sahtli põhjast 30 Vaatenurk Pille Sova Luulet 34 Margus Laidre Eestimaalastest Rootsis Toomas Neemre Luulet 36 iäbi seksagonaalse prisma 82 Ladina bukett 39 Arvo Pesti Meie miilits kaitseb meid ehk Ants Oras; Keskaegsest ladina kiriku- kurb detektiiv 86 luulest 43 Mart Laar 88 Vappu Vafoar Taevane ja maine armas­ Kaleidoskoop tus 46 Peeter Olesk Luge mis по рте id VII 90 Ivo Rull, Jüri Luik Jerevan'88 48 Toomas Haug Jaan Tõnissoni järje• Lauri Vatitre Nüri võitlus lohega 61 kordne renessanss 92 Margus KasterpaJu Ametnik ja poeet Rein Veidemann Kõne Lauluväljakul 65 II. sept 1988 95

Kujundus: Jüri Kaarma Fotograaf: Tiit Koha

Esikaanel: Enn Rajasaar. Objekt. 198' Tagakaanel: Erki Valdre. Objekt. 1987- 1988. 1988.

© «Vikerkaar». 1988, THEOPHILE GAUTIER Jõulud Prantsuse keelest tõlkinud Hasso Krull

On taevas must, ja maa kõik valges; — kellad, rõõmsalt kaikuge! — sündis Jeesus. Sära palges, kummardab Maarja ta kohale.

Kuid pole tikitud eesriiet kaitsmas lapsukest külma eest, ainult ämbliku halli niiet kõigub katuseroovi seest.

Ase tehtud värskesse põhku, väike Jeesus väriseb neis ning tema sõime sooja õhku koos pühivad eesel ja veis.

Õlgräästast rippu lumeloorid, ent taevas lahti täies väes ja seal laulavad inglikoorid karjustele: «Nüüd jõulud käes!»

Fr. R. Kreutzwaldi nim. Г Room :ykc&,u HENRIK VISNAPUU Jõulutäht

Läbi muremusta Pime täna õhtul täna silmavee ka mu Ingi haud. viib meid igiustav Heidan murepõhku, Betlemmasse tee. tühi jõululaud.

Valulik ja karge Maga kodumullas, on me jõulujutt. jõuluõnnis Ing. Meil veel kõigil kurgus Rõõmsas koidukullas lahkumise nutt. koju toob meid ring.

Vees ja rannaliivas Surm ja sõjakära — mitmel viimne säng. kõik vaid mööduv näht. Raskeim kõikeviiva Üle Eesti särab teadmatuse äng. siiski jõulutäht.

Hüljatu ja hüütu, võõra tallata, pimeduses süütu ägab Eestimaa. Jõulukuu 1944

AVOÜPRUS ARMASTA

Kodu — see oli 11 ruutmeetri suuruse põrandapinnaga tuba ühiskor­ teris, kus elasid veel kaks perekonda: Joodik-Jaan oma vabaabielu­ naise Manjaga, kes peksust hoolimata ei suutnud hüljata ei meest ega maja, kus nad olid juba mõnikümmend aastat elanud, ja noor, alati vä­ sinud ilmega, ent vahel kummaliselt, lausa haiglaselt hõõguvate silma­ dega tööline, tema naise räpane ja alatasa kräunuv laps ning naine, kes veel enam piinatud näis kui ta mees. Kõigile ühiskorteri elanikele oli iseloomulik nende rõõmutus, kulunud välimus ja hall, otsekui luitunud jume, õigemini jumetus. Ma ei taha rääkida kellestki halba — hoidku taevas —, aga selli­ sena on mu lapsepõlvekorter mulle meelde jäänud, õigemini küll üks neist paljudest korteritest, kus meil emaga elada tuli ja mis nüüd mälus ühinedes kodumõiste sisu moodustavad, tollal aga veel eraldi ning iseseisvatena midagi tähendavat näisid. Siis, kui ema veel

2 Visnapuu IÜ prus ülikoolis õppis, siis, kui ta hiljem rajoonihaiglasse tööle suunati, kui ta taas, sedapuhku täienduskursustel ja edasijõudmiseks poolkohus- tuslikus marksismi-leninismi õhtuülikoolis osaledes mu pikkadeks päevadeks üksi jättis; siis, kui ma veel enese ja temagagi üksi olin. Aga see kõik oli kas hiljem või varem, aeg ei oma tähtsust ja püsis nõnda väljaspool meie eraldumist lubavat sooja mulli, mis eraldumist lubas. Tahtelistes meenutustes on kodu täis turvalisust, tapeedid on kollased ja kriimudeta, kõik halb tungib mälumaailmadesse väljastpoolt ja tahtevastaselt, aga ma ei saa selle eest kaitsta oma kujutlust, oma kodu, nii nagu ei saa mu kodu kaitsta mindki. Ja seetõttu on mul hale lugeda neilt kollastelt tapeetidelt oma ema ja mu enese nimesid, mee­ nutada oma korrapäratuid pliiatsijooni ning tuua nõnda sellesse ohustatusesse tagasi oma ema. Jah, muidugi olid meil ka seal omad rõõmud — kaks suurt suitsu- räime ja pakk halvaad pühapäevahommikul 1961. aastal (see oli aasta, mil venelane Juri Gagarin kosmoses käis ja kogu maailma lapsed oma vihikutesse, raamatutesse, plankudele ning asfaldile teravatipulisi, rakette või munakoori meenutavaid kiivreid joonistasid); meeles on ka eriti kuum suvi ja võõras aias varakult punetanud maasikapeenrad 1958. aastal (midagi toimus tollal Koreas, mis nimelt?); päike, mis hommikuti vilksatamisi riivas meie ainukest akent ahistavat maakivist tulemüüri; Saint-Exupery «Väike prints», mis kogu Tupiku tänava perioodi vältel — ja see oli ikka üsna mitut liht- ja vähemalt ühte liigaastat hõlmav ajavahemik — oli meie mõlemi lemmikraamatuks... oh, rõõme oli tõepoolest ka. Aga sellegipoolest ei taha ma oma ema isegi mitte mälus tagasi tuua sellesse ühiskööki, kus ma kord jõuluööl pliidiesisel plekilatakal hõõgu­ vale säraküünlale astusin; kivikäimlasse, kuhu ma end Joodik-Jaani rõveda sõimu eest sõrmi kõrvadesse toppides peitsin; lumehangedes õuele viivale järsule ning kitsale tagatrepile, mis mu lapsepõlves hirm­ sasti sammude all kõlises (üüriliste öised käigud ei püsinud iial saladu­ ses, alati ärkas terve maja), samale vastikule, logisevate astmetega trepile, kus ma noorukina (vist seitsmendas klassis), kõveras üle käsipuu, odavast sidruninapsist, üksindusest ja perspektiivitusest pur­ jus, õtse allkorruse rahva küttepuudele öökisin. Mälu salajased seaduspärasused ei küsi aga minu tahtmisest; minevik toimib olevikus omatahtsi; ajast väljalõigatud hetked, isikud ja sündmused sisenevad ootamatult meie tänasesse päeva, nii et see meile kord kitsaks jääb, kord ohutuks avardub. Omaloodud pilti võib armastada ja kummardada, selles kindel olla aga ei saa enam ei inimene ega ühiskond. Kujuteldav põimub tegelikuga, müüdid tõelu­ sega ja juba ma kahtlengi. Pole ju võimatu, et ajan midagi, mis mu enesega sedavõrd seotud, lihtsalt segi. Sest nii nagu oleme enesekindlad ja julmtäpsed võõrastes eludes vivisektsiooni sooritades, oleme ebausaldatavad enesest kõnel­ des. Juba meenubki mulle, et maasikapeenrad ja magusad herned

Üprus 3 olid mujal, veel varasemas lapsepõlves ja jõeäärses agulis, võib-olla teisel kaldalgi: ajal, mil ema voodil suurte kollasel põhjal siivutult õitsvate punaste lilledega patjade vahel veel sinise rummuga ohvit- serimütsi näha võis; aga needki, näiliselt hõbedased tiivad ei suutnud meid agulist välja viia: vastupidi, nimelt nende, kord enesehaletsuseks, kord raevuks murduva viina- ja sibulahõnguse paigalplaksutamise eest tuligi meil kord põgeneda — lootuses, armus, igatsuses ja pisarates hõljudes — põgeneda Tupiku tänavasse. Ka ei ole võimatu, et jõeäärne agul, nii nagu ka väikelinna haigla ja piinav kõhuvalu, sealpool jõge asuva maa ja taeva mälestus­ pildid, mahuvad kõik ühe või enama ajutise äraoleku sisse ning et tegelikult oleme kõik niihästi kasvanud kui ka sündinud Tupiku tänavas. Ei mingit sinist merd, ei mingit Genuat, aga seda ma siiski ei tahaks uskuda. Muidugi pole lõhutavam seegi teadmine, et ajal, mil meid emaga enam või veel ei olnud, elasid Tupiku tänava kahekorruselistes natsitud puumajades (mis sajandi algul kahtlemata veel üsna moodsad võisid olla) ja nõnda ka meie väikeses toakeses hoopis teised üürilised, kes samuti nagu meie maksid riigile kinni oma näilise kaitstuse ja meeleheitliku igatsuse illusoorsegi kodutunde järele, solvumata seal­ juures passirežiimi, sõjaväekohusluse ja tulumaksu anonüümsest vältimatusest. Nad elanuksid ka jõeäärses pikas ja madalas aguli­ majas, mis ennevanasti oli olnud hobusetall ja nüüd end ükskõikselt vabatahtliku tuletõrjeühingu ning kirstutöökoja vahel jagas — ela­ nuksid, aga kusagil pidi ju ka kirste valmistatama ning inimesed, kes ei uskunud surematusesse, said sellest suurepäraselt aru. Said aru ega tõstnud mässu, ei karjunud ega ahastanud, või kui, siis ainult hooti. Liiatigi valmisid teispool jõge imelised valendavad viiekorruselised kivimajad ning need, kes suutsid ära oodata ning vahepeal vangi ega viinaravile ei sattunud, võisid ükskord ka teisele kaldale jõuda... Aga senikaua tuli elada ja surra, tuli töötada ja õppida, eksisteerida haisvas kalakombinaadis ja kuue sambaga ülikoolis, mis mõlemad sama jõe kaldale mahtusid; tuli teenida riiki ja raha ning aeg-ajalt — kõigi kiuste, kakluste ja pohmeluste verihalli vina kiuste — armastada, sest kuigi armastus näis olevat välistatud, olematu ja võimatu nagu sealpoolsuski, pidi ta siiski olema. Sest meie ju olime. Kasvav inimene elas ja aeg-ajalt, nagu öeldud, tundis isegi rõõmu olemasolust, päikeselaikudest väljavaadet varjaval tulemüüril; õnge- korgist vana praamivraki raudse külje vastu loksuval öisel õlisel veel; varastatud rohelistest hernestest; mõnest raamatust, mis ebasoovita- tavuse tõttu eriti huvipakkuv, ent nagu teise maailma kuuluvat näis; siis juba viinast, mis veel päästvalt ja hukutavalt odav oli, ning peatselt ka naiste ja tüdrukute ihude ainult neile omasest, puht- bioloogilisest himu sütitavast lõhnast, mis mehi täkkudena korskama ja krampiskäsiselt üksteist jõllitama sundis. See, mida agulis eluks peeti, oli vapustavalt lihtne küsimuste ja vastusteta jadaliikumine.

4 Üprus Voodi voodi, tööle poodi, tööle voodi. Väikerahvas peab sigiv olema; et sigiv olla, peab purjus olema; hoidsin emakese-õekese põlvede ümbert kinni ja tihkusin nutta — ema surus mu pea enesele sülle, et ma ei näeks ta kiiresti pilkuvaid punetavaid silmi, kõvasti kokku­ pigistatud, ent ometi tõmblevaid huuli ja pea ümber lendlevaid, kinnitamata jäänud juukseid. Istusime veoauto kastis, meie vähesed asjad klagisesid ümberringi, juht keeras rooli, meie rappusime kaasa, tegime kõik kaasa... Koormas ei olnud enam lennuväemundrit, isa õngeritvu ega jahipüssi; ei olnud rohelisi herneid ega maasikaid, ainult punased lilled õitsesid häbitult kollasel põhjal. Silindrikujuline plekkpurk veeres kõrinal üle põranda, võpatas vastu voodireformi põrgates, viskas kaane pealt ja puistas tagasiteel viimased kruubipeotäied liivasele, raudvöötidega kindlustatud, ent siiski pragulisele põrandale. Ema võpatas ja püüdis kaost ennustava õõnsa veereja kinni. Kruubid pudenesid koos liivaga rataste all jõnksuvale auklikule teele, tuulde ja tulutusse. Miskipärast tundub, nagu oleksin sel järjekordsel kolimisel kehast eemaldunud, üksikust üldisesse sulandunud. Enam ei olnud ma toimuva sees, vaid kuidagi kõrval, jõuetu kahjutundena kõige oleva ümber. Valulises tardumuses sai klaaskirst magajaga üheks, mälu registreeris katkeid aastatepikkusest unest ja tahe ei seganud vahele. Plahvatus eksisteeris vaid ennustusena, teadlikkus uuestisünni-järgse tulevikuna, ühiskond unena. Selles unes ehitati noortemajale uus katus, keldritesse jooksis aga kevaditi ikka vesi; salaviinamüüjaks saanud Hall-Valerkal õnnes­ tus ühena vähestest joomine maha jätta ning rikastuda; Karlova par­ gis pisipeda tütarlast saatnud abiturient peksti sõduririhmade ja -saabastega vigaseks; suveaed ja baptistikogudus suleti; Kartuli tänava Ilus-Liida suri keldrikorrusel tehtud ebaõnnestunud abordi taga­ järjel, selle asemel et sünnitada; ajalehtedest jäid meelde väljendid «sotsialistlik realism», «helge tulevik», «uue inimese kasvatamine», «Nõukogude Liit — esimene kosmosevallutaja»; anekdootides räägiti maisi kasvatamisest kuu peäl ja rahvaste ning rasside sõprusest. Poodides oli harva valget saia, kui oligi, siis üle ühe pätsi inimesele ei müüdud; vanemad võtsid lapsi järjekordadesse kaasa ning andsid igaühele viiteistkopikalise mündi. Rahareform oli juba olnud, või hind tõusis ligi 30 protsenti, aga inimesed olid ikka samad: natuke rõõmu, turbatulena vinduv ja lämmatav iha, troostitus ja luid-liikmeid veel vaevu koos hoidev liha. Inimesed olid ikka samad, mingit erilist muutust ega avardumist polnud märgata. Ka neis, kes ei saanudki inimesteks või kelles ei osatud inimest näha. Igale oli oluline, et oleks võimalik olla; mida see aga tähendab või milleks see kohustab, selle üle ei juureldud. Kokkukuuluvustunne lõi valusalt välja üksnes siis, kui seletamatu ja nimetu (vahel ka üsna konkreetne) miski kippus ahistama niigi kitsast isiklikku eksistentsi. Siis löödi tagahoovis sumisema, rahvust

Üprus 5 ja paremaid aegu meelde tuletama. Koik ikka soigumise tasemel. Oma piiratusest väljapürgimises tõelist elu näha oskasid või julgesid vähesed; veel vähesemad suutsid selles pürgimuses elada. Erinevused inimeste vahel võisid olla üksnes kvantitatiivsed — see joob, see karjub, see töötab rohkem (või vähem), üldiselt teeme seda ju kõik, niisiis pole asi veel kõige hullem — teisiti poleks vabadus ja võrdsus, rahulikust kooseksisteerimisest rääkimata, usutavalt põhjen­ datavad. Koik murrud tuli taandada ühisele nimetajale, mida keegi mõistlikult väljendada ei osanud; enamasti toimusid eluks olulised protsessid varjatuna alateadvuses; liikumine kulges automatismide tasandil ja mõtlema stimuleeris üksnes vale — vabandust, valu. Siis otsis üksik niutsudes plankaeda, vanglaväravaid, loosungeid ja kõnepulte; takerdus piirdenööride rägastikku, komistas ja kukkus ning lohistas lõpuks oma kõhna, verevalumites või muidu marraskil ihu koju. Nõnda tuleb inimene ikka oma 11 ruutmeetrilisele põrandapinnale tagasi, tahab ta siis seda või ei taha, hoiab kramplikult kohtumisest kõrvale või igatseb selle järele, tuleb ikka. Tuleb väsinu ning lööduna, lõtvub ja vajub siis paljale põrandale või margariinikastidele tõstetud vedru madratsile, jalgadeta kušetile või põrandast läbi ja uinub end alasti lapsena snepperluku ja seintega näiliselt kaitstud aseme kait­ setusse usaldades. Ja juba ta magabki — kägardununa, suu lahti, silmad veel laugude all pöörlemas, jalgadega aeg-ajalt põgenemis- liigutusi tehes, kaitstes end reaalsuse ja irreaalsuse vastu, mis mõlemad ühtviisi kohutavad. Inimene magab — käpakesed risti rinnal — ja võibolla on isegi õnnelik. Tulemüür seisab endiselt ainsa akna taga, ent enam ei tõkesta see väljavaadet (sest magajal ei ole sellist kihu), nüüd kivisein kaitseb (na­ gu ka klaas, nagu ka punane ahi, nagu riiulid õpikute, teatmeteoste ja luulekogudega), kaitseb nagu võti lukuaugus, nagu uni. Magamine on ju ohutum kui ärkvelolek. Aga olemine toimib katkematult. Ikka aeleb mõni joodik-jaan oma vananeva lõtvunud ihu ning sinisekspekstud silmaalustega sasi­ päise kallimaga linadeta voodil. Määrdunud sinisetriibuline madrats on siivutult paljas, katkenud ja nähtavustunud, karmiinpunaste ussi­ kestena õtse nahas looklevate juussoontega neli jalga on segamini nagu minevik ja tulevik. Nende rõõm on üürike ja jõuetu, peatselt puhkeb jälle riid — või ehk saabub sellekski korraks päästev unustus, mälukaotus ja teadvusetuse odav õndsus. Kahvatus asendub magaja näol häbipunaga: naabrite jalad põtki- vad vastu vineerist vaheseina, rõve sõim marrastab uinuva aju rahu; siis tulevad nad juba ise, purupurjus ja vaenulikud. Anna neile oma aeg, mida niigi on napilt; anna neile oma raha, mida polegi; anna neile oma uni ja unetus — anna! Tuba on võõraid tulijaid täis, neid on korraga hulga rohkem kui kaks. Tundub, et on toimu-

6 Üprus nud midagi sootuks võimatut, mõeldamatut, pöördumatult halba. Su kodu on sind reetnud. Või ehk ei olnudki sul teda? Hoiad kramplikult und, aga seegi pöördub su vastu. Enam ei valitse sa teadvust, olukordi ja kujutlusvõimet — oled sa seda üldse kunagi suutnud? Kaitset oled sa otsinud kaitsmise asemel — nüüd võib olla juba hilja. Kähisedes, siis juba naeru kihistades ja mökitades on laiali libisenud nii su enese ehitatud kui ka võõraste poolt püstitatud vaheseinad. Ei palkseinu ega paevundamenti pole olnud su elul. Lõivu oled maksnud kogu oma olemise vältel — kellele? Mille eest? Turvalisust säilitada püüdev eakas ahi kantakse anonüüm­ seks jäävate käte poolt tellishaaval laiali; ahjusuhu õhtul valmis laotud puud lebavad külmetades üksteise ligi, vaigupisarad jääs, lepahalgudes tardunud verehääl. Mis sulle ütles, et selles üürikorteris on su kodu, su eluõnn? Võib-olla on ta sus eneses, kogu maal, vigaseks pekstud abituriendis, emakeses-õekeses ja Kartuli tänava Liida sündimata jäänud lapses. Katkendlikud mäluseosed veiklevad õhus, kutsumata külalised — pigem vallutajad — haaravad neid lennult oma tugevate lõugadega nagu suured koerad möödalendavaid kärbseid. Nii närivad nad läbi kogu su võimalikkuse ja tegelikkuse, aga ikka ei julge sa veel tagasi tulla kehasse, saada enesega üheks, saada minuks. Võib-olla pidi tõepoolest uinuma, selleks et näha tegelikkuse taha, et mõista põhjuseid ja seoseid, aga nüüd pead sa ometi ärkama, sest juba lagastatakse su vanavanemate pärandust, loobitakse laiali raamatud ja pekstakse puruks kaks savikruusi, millel enam kodulõhna küljes kui kogu üürikorteril. Juba käristatakse katki «Kalevipoeg» ja Raamatute Raamat, nihutatakse paigast ammuasetatud nurgakivid ning naerdakse ära nipsasjadki. Juba rebitakse sinu kehalt tekid ja tae­ vas. Oled alasti oma vaenlaste ja igaviku ees, aga alasti ja lahutamatu on ka maailm sinu ees. Juba näed läbi laugude maad, kuhu ärkad; kuigi pigistad veel kramplikult silmi kinni, näed ometi üle aguli ja kalakombinaadi, üle noortemaja uuesti lagunema hakkava katuse ja linnavalitsuse lippudega ehitud apartemendi ja üle aparaaditehase ja isegi üle jäätuma hakkava reostatud jõe, mille teisele kaldale sa ei saanudki. Pole vähimatki kahtlust enam, et see, mida sa näed, on tõesti nii ja on ka selge, et magamise aeg on möödas ja nüüd kohe peab vastu võtma otsuse, ajama välja võõrad ja sisse kutsuma omad. Koik need, kes on pikkadel magamisaegadel seisnud rivis su mine­ vikus ja mälus, pühades raamatutes ja kodades, sinu tõelises kodus sind oodates, ja kes kordavad nüüd sulle üheskoos, või on nad teinud seda alati, ainult pole sul piisanud kõrvu neid kuulamaks: ärka ometi! Armasta.

Üprus 7 PEETER SAUTER TÕLKIJA Koik sai juba õhtul valmis mõeldud. Õigemini öösel ühe ja kahe vahel. Kuigi tunne või teadmine istus kontides juba tükemat aega, sai ära otsustatud siis. Sest töö oli nii-öelda valmis (iial pole ju päris valmis, aga tuleb lihtsalt see kannatuse piir, et viskad koorma seljast ja ütled — aitab, kõik) öösel kell üks. Siis sai suits ette pandud ja istutud. Paberid laual. Sai akna juurde mindud, kardin kõrvale lükatud ja tänavat vaadatud — täiesti tühi, kollakatest (kena, et kollakatest, mitte uutest sinistest või helevalgetest) laternatest val­ gustatud tänav, täiesti tühi, ei ühtki inimest, ei masinat, ometi millegipärast hea seista ja vaadata. Vaikne üksiolemine. Minu ja tänava tõeline olemine. Mida kunstnik suudab. Näidata, et asjad on nii, nagu on, näidata elu tema iseolemises, aga konks on selles, kuidas seda tehakse, milliste isiklike omaduste abil, kuidas ja kui sügavalt nähakse. Need ei olnud minu mõtted. Ma ei tea, kelle omad. Enamasti ei tea ma, kelle mõtted mulle pähe tulevad. Eks nad on kuskilt loetud, on erutanud ja sisse jäänud, teadlikult pole ma midagi meelde jätnud. Ja nüüd kerkivad cjile, saades uusi tähendusi, varjun­ deid, seostudes omavahel ja minuga. Kuigi, mõtteid kerkib esile harvem, enamasti tuleb seosetuid, üksiolemises irratsionaalseid teksti- juppe, lauseid eesti või inglise, harvem mõnes muus keeles. Või luulet. Jah, seda kõlksub kah tüütult ja järelejätmatult peas. Keerasin aknale selja ja vaatasin tuba. Aga tuba oli väga segi ja see oli peaaegu nagu endale otsavaatamine ja ma ei jäänud kauaks tuba vaatama. Läksin ja klopitasin käsikirjalehed ilusti pakki, torkasin nad alumisse sahtlisse mõnede lahtiste lehtede ja raamatute peale. Siis mõtlesin millegipärast rumalalt, et äkki lähevad nad seal isekeskis muude paberitega segi, valasin alumise sahtli keskmisesse, suurde, samuti juhupaberitest täidetud sahtlisse ümber. Käsikiri jäi nüüd tühja sahtlisse. Niimoodi. Nüüd on vaja, et ta veidi settiks, siis vaatan ta uuesti läbi ja löön masinasse. See võtab umbes kolm nädalat. Tähtajani on aega kuu. See annab mulle vaba nädala. Kolm nädalat tuleb küll tihket tööd. Ja ma ei suuda ka tervet päeva järjest masina juures istuda, eriti kui õiget viha pole. Kuradi must töö. Kaheksa lehekülge päevas koos redigeerimisega on minu jaoks enam-vähem maksimum. Siis jääb aju toppama ja sõrmed vajuvad aeglaseks. Üldse on mu masinakiri kramplik. Asju on mul toas vähe. Ometi valitseb seal täielik segadus. (Valitseb segadus — suur jumal, kui ilged keelendid, ptüi, sõnad, kuidas ka ei räägiks, ikka tundub mingil viisil maneerlik.) Aga minu pool keegi ei käi, seega võin lasta tal nii olla. Vahel harva mõni tüdruk, kui meil mujale pole minna, aga üldiselt ei taha ma naisi

8 Sauter oma tuppa vedada. Siis ei teeks ma seal varsti enam sedagi tööd, mis nüüd. Naisküsimuses olen ma paras ketser. Mui puudub minu enda isik, iseloomgi, ja seetõttu on mulle üsna ükskõik ka see, kellega ma just voodis olen, Näen kõike justkui kõrvalt. Hea on hea, halb on halb, aga kõrvaltvaatajale on nad tähenduseta, peaaegu ükskõik, kumb sind puudutab. Võib juhtuda, et plikaga voodis olles hakkab mul peas tekst jooksma, kirjeldus sellest voodisolemisest. Perverssus muidugi. Või mingi luule. Mida ma küll kellelegi ette kandma ei hakka. Tegin silmad lahti, oli juba valge. Lamasin ilma mõteteta. Silmad vaatasid tuba ja ma nägin oma riideid toolil vedelemas. Tunnis­ tasin neid. Püksid ja särk tundusid kuidagi tuttavad. Nagu mõne sõbra või sugulase riided: tuttavad, aga siiski võõrad. Siis nägin püksitaskust paistvat suitsupakki ja riided said jälle täiesti omaks. Sõbralikeks. Tuli meelde, et mul on vaba nädal joomiseks. Ja esialgu ka veidi raha. Need olid asjalikud mõtted ja peäle nii asjalikke mõtteid ei viitsinud enam teist külge pöörata ja jälle teadmatusse kaduda. Sirutasin käe ja sain diivani ääre alt käekella pihku. Kümme läbi. Olin mõnusalt maganud. Öösel otsustasin ära, et nädalakese joon — teistmoodi ma puhata ei oskagi, kõik muu puhkamine on ikka üks virelus. Ajud ei jää vait, sealt jookseb järjest mingit kõlbmatut sousti. Kahte moodi võib hea olla, kas kõvasti töötades või juues. Kaks unustust. Olin otsustanud, aga napsu valmis mul polnud. Võinuks ju otsuseni varem jõuda ja pudeli osta. Aga nii polnuks ka hea. Liiga palju ettemõtlemist ja sehkendamist, pealegi võinuks juba enne töö lõppu joomiseks minna. Tugeva tunde puhul ma teinukski nii. Tunne, et nii tegutseda on hea — see oli minu jaoks ainus kriteerium, ka kõige väiksemate liigutuste puhul. Hea milleks, seda ei oska ma öelda. Võib-olla vaba­ duseks. Aga mida vabadus tähendab, ei oska ma jälle öelda. Ma pole nõus, et vabadus on tunnetatud paratamatus, see on vaid üks vabadus. Vabadus võib olla valikuvabadus, võib olla ekstaasivabadus — kõrge­ male tõusnu vabadus. Sisetunde küsimus. Vabadust iseloomustaks samuti see — vabadus milleks, aga nii võib lõputult jätkata. Milleks, milleks, milleks. Tõelised asjad vaibuvad sõnamulinasse. Aga sõna­ kunst on see: rääkida rääkimise ja rääkimatuse piirimail. Kus sõnas­ tamatu on lähedal ja laseb oma juuresolekut tunda. Seega polnud esialgu midagi juua. Aga minuga on nii, et kui olen otsustanud midagi teha ja alustada seda ühel kindlal momen­ dil, siis tuleb ka alustada. Kui viivitus ja muud mõtted vahele tulevad, pole tegu enam see, siis on ta niisama, mõttetu. Tõusin, pesin silmi ja tõmbasin riided selga. Kirjutuslaua kõrval maas seisis vanaaegne suur «Luks» raadio, ühe sõbra äravisatu. Ainuke rääkiv kaaslane. Vajutasin klahvi varbaga sisse. Ta hakkaski esmalt ko­ hisema, siis rääkima.

Sauter 9 Ma ei kuulanud, mida see nii tuttav raadiohääl rääkis. Aga inimlik jutt, tekst on mulle seltsiks, nagu mõnele vist loom võib seltsiks olla. Ka raamatutest on seltsi. Tulu on juba nende kohal- olekustki. Raadio rääkis, mina mõtisklesin, kust enne kahte juua saaks. Kaheni jäi kolm ja pool tundi. Seda oli liiga palju, et loomuldasa liikudes joomiseni jõuda. Tuli midagi ette võtta. Oodata ma ei saanud. Mui on Keskhaiglas üks tuttav arst, paaril korral olen ta käest piiritust saanud, aga millegipärast ei tahtnud talle helistada. See jäägu viimaseks varuks, kui raha õtsa saab. Teda võis nädala jooksul veel vaja minna. Ja ma ei teadnud ka, oli ta tööl või ei. Ja kõige tõsisem põhjus oli see, et ma ei osanud temaga kaine peaga rääkida. Tõmbasin lina, kardinaks ei saa seda nagu nimetada, akna eest kõrvale. Kui valge. Nagu ikka keset päeva ärgates. Tegelikult olen ma hoopis hommikune loom, aga elu lihtsalt kisub nii, et magama saad öösel ja tõusta, teadmatusest reaalsusse tagasi tulla ei viitsi nii kiiresti. Vaatasin välja asjalikule tänavale ja korraga tulid Paula ja Brigita meelde. Kuidas me koos jalutame. Ja tegid valu. Tahtnuks neid näha. Mõtlesin, et olen Paulale nii jube vähe raha andnud. Kui raha tuleb, ei jõua kohe tema poole ja pärast on varsti näpud põhjas, kõik läheb enamasti võlgade maksmiseks. Ja mis sa lähed selle mõne­ kümne rublaga, hale on. Paula ei taha ju võtta ka, alati peab selleks mingi nipi leiutama. Paula on hea, sada korda parem kui mina. Ometi olin vist mina see, kes ta juurest ära läks. Vist olin. Paula on nagu laps, kui ta millestki vaimustub. Ja elutargalt tõrjuv ja reserveeritud, kui eluvastikustega kokku puutub. Näiteks maani täis minuga. Ma armastan teda küll siiamaani, ma ei tea, kas tema mind ka. Ei usu, et tal nüüd peale mind eriti palju mehi on olnud. Eks mõned ikka on ka. Raivot ma näiteks tean, ja mõnda olen veel märganud. Aga kindlalt vähem kui minul neiukesi. Minu neiukesed on ju hoopis teistmoodi kah. Lihtsalt niisama. Üksinduse peletamiseks nagu raadio ja raamatud. Paulale selline asi ei meeldi. Ega mulle ka suurt ei meeldi. Jälgisin tänavat ja püüdsin neid ette kujutada. Kuidas Brigita köögilaua taga istub ja Paula talle süüa annab. Brigita tahab kangesti ise süüa, ehkki kipub sodima ja suust mööda torkama. Kui söögiasjad ta käeulatusest välja tõstetakse, tirib ta, salamisi laualina sikutades, neid lähemale. Tal oli pooleteist-aastaselt ajukasvaja. Seda opereeriti. Operatsiooni tagajärjel jäi tal vasak pool veidi halvatuks. Tal on raske käia ja üks silm kipub kõõrdi vaatama. Magades vajub nägu hoopis viltu, aga mulle see ebameeldiv ei ole, isegi armas on. Brigita armastab mind, aga ta ei tihka seda välja näidata, sest näeb mind nii harva. Ja minuga on tegelikult sama lugu. Ta on nüüd kolme ja poolene. Ja mina kolmkümmend. Paula on temaga hädas. Paula tahaks üle kõige, et Brigita oleks printsess, ja talle läheb hirmsasti südamesse, et teised lapsed või ka

10 Sauter täiskasvanud viltu vaatavad, kui nii suurt tüdrukut kärus ringi jalutatakse. Brigita käib ise ka, veidi vaevaliselt küll, aga see võtab ta ruttu võhmale. Läbi mõtete hakkas minuni jõudma raadiodiktori tekst ja ma jäin seda kuulama. Ma ei kuulanud jutu mõtet, aga keelt. Jube keel. Lugesin kolmeni ja jäin siis ootama: kas tuieb iga järgneva kahe lause peale viga. Tükk aega tuli. Vähemalt stiililisi absurde. Loeti ette vene keelest kohmakalt tõlgitud artiklit hiigeltelliste tootmisest. Kooli ajal lõbustasime vahel ennast selliste asjadega. Kuulasime raadio­ teksti. Hommikupoolsed saated on tihti üsna lõbustavad. Kui vastavas tujus olla, saab kõvasti naerda. Ma naeran selliseid asju, aga ise pole ma samuti suuteline head selget teksti kirjutama. Võin ainult tõlkida. Oma teksti kirjutamisega ei saa ma hakkama. Vist olen liiga tujukas ja inertne. Kirjutan paar lauset, siis läheb endale kõik igavaks ja tüütuks. Mõte on juba ei tea kus, aga käsi istub alles kolmandas lauses. Saan isegi õigekirja pä­ rast sarjata. Ma ei muuda õigekirja just teadlikult, aga kogu aeg ühtviisi teha on masendavalt rutiinne, siis panengi poolkogemata mingi grotto sisse. Vahel öeldakse, et üks lõik on mul tõlgitud nagu mingist romantilisest teosest, teine nagu uuest romaanist. Pean ennast tuimaks idioodiks suruma, siis tõlgin enam-vähem tavaliselt ja viisakalt. Võib-olla sobiks ma pigem luulet tõlkima. Aga ma ei taha neid asju, mis nad mulle pakuvad, ja nemad ei võta vastu seda, mis mina soovitan. Henry Millerit, beatnikuid, Lawrence'it. Lawrence'i luuletusi. Ega ta küll mingi luuletaja pole, aga mõnusalt inimlik küll. Või Blake'i. Luule tõlkimine on muidugi selline reeturitegu, et ma mõtleksin pikalt, enne kui midagi sellist enda peale võtaksin. Luulet on ju võimatu tõlkida. Eriti sellist luulet, mida sa armastad. If she would come to me here Now the sunken swaths Are glittering paths To the sun, and the swallows cut clear Into the setting sun! if she came to me here! Mis sest ikka tõlkida, parem kuulata, kuidas inglise keeles kõlab ja ongi kõik. Ei loe, mida see sunken swaths tähendab, nagunii, kui heina teinud pole, ei too sunken swaths mingit assotsiatsiooni. Tõlkida on sellist head voolavat rütmi võimatu. Ainult ära nöökida võib. See on täielik pühapäev, kui kohtad mõnd head tõlget. Ma ei suuda kahte lausetki ühest asjast rääkida. Ei suuda kahte lausetki rääkida, ilma et vastuolusid tekiks. Jätsin raadio sinnapaika ja uurisin, kas söögisahtlis on veel midagi. Mõni unustatud präänik. Aga sahtlis vedelesid ainult tühjad sulatatud juustu topsikud ja kuivanud leivapuru. Ma polnudki näljane. Söömine, eriti hommikuti, on tihti vaid loll harjumus. Kella järgi õgides ei tunne toidu maitsetki. Kammisin umbropsu juukseid — peeglit mul ei ole — ja tõmbasin jope selga. Hetkeks tundsin kiusatust eilsed

^siiltor viimased leheküljed üle lugeda, aga surusin selle mõtte kohe kõrvale. Pole vaja töö juures liialt onaneerida. Kui töö, siis töö, kui ei, siis ei, muidu kaob ka selge pilk ja asjast arusaamine. Kingapaelu sidudes mõtlesin korraks: võiks toa ära koristada, pärast oleks mõnus sisse tulla. Aga kunagi ei maksa ette rehkendada, mis olemisele hästi mõjub — kas korras või segamini tuba. Voodi tegin siiski korda. Korjasin raamatud põrandalt kokku ja ladusin seina äärde riita. Raamatutel pole hea kapis või riidas, see on nende varjusurm. Ah, ega ma nii ei tunne ega mõtle, see on vaid niisama emotsionaalne joga. Kui sa koosned põhiliselt sõnadest, igasugu tekstidest, siis on raske aru anda, mis on reaalne, mis mitte. Reaalne on lihtsalt see, mis huvitab ja erutab. Vaatasin kalu purgis ja ei suutnud meenutada, millal ma nende vett vahetasin, aga tühja kah, proovigu veidi kauem läbi ajada, mina pean hingama seda, mida pakutakse, ega nurise suuremat. Jäin lootma, et mu kolm punakat kalakest siiski vedru välja ei viska. Kuna mul puudub oma arvamus ja oma suhe maailma asjadesse, ei tea ma ka, kas kalad mulle meeldivad või ei. Ei oska öelda, armastasin ma neid või vihkasin. Vahel nii, vahel naa. Või ei nii ega teisiti. Ma polegi tugevateks tunneteks võimeline. Tugevad tunded lähtuvad ikka selgest ja kindlast identiteedist, ja see asi on mu meelest kuidagi rumal — mingi väga kindel roll ja mask, ehkki kohati mugav, küllap vist. Mis mu tugevad tunded on. Häbi. Jah, häbi võib teinekord olla üsna totaalne. Eelmise tõlke, ühe populaarteadusliku loba, sain ma tähtajaks üle antud, aga ei mäletanud ise sellest üleandmisest midagi, sest olin tugevalt aktsioonis. Nii ma otsisin oma kaotsiläinud käsikirja nädalapäevad, ise teistele kadunud, siis ilmusin kirjastusse ja teatasin väga resoluutselt, et mul on nii naine kui laps haiged ja tööga läheb veel paar päeva. Ma ei tea, mida ma paari päevaga teha lootsin. Ma polnud enda jaoks ühtegi koopiat löönud. Silvi vaatas mulle imelikult õtsa. Ma tegin teist juttu, püüdsin kergelt ja hooletult kultuuriklatši rääkida. Silvi vastas mulle ja ütles siis vaikselt: «Juhan, kallis, sa tõid selle küberneetika juba nädal aega tagasi ära.» Ma olin tumm, ei suutnud asja isegi naljaks keerata. «Ah nii,» pomisesin ma. «Noh, siis on ju korras.» «Muidugi korras.» «Nägemiseni,» ma kadusin uksest välja, nagu kiirustanuks hirm­ sasti. Kaks korrust allpool jäin seisma. Kuhugi polnud seda häbi veeretada, istus nagu sorts hinges. Häbiga on kaks võimalust, kas poetad ta salamisi kõrvale, näiteks joomise või töö abil, või lepid temaga. Ütled: jah, see ma olengi, võtke või jätke. Aga mulle leppimine ei meeldi. See pole tõde, vale on. Kõiksugu pattudega leppides muutud lõpuks tuimaks, kannad rahulikult teadmist, et oled rämps, ja nii saadki rämpsuks. Aga mina lihtsalt ei tea, kes ma olen. Kust peaksin ma võtma tarkuse ja teadmise — ma olen see ja see. Ei,

12 Sauter mul pole vähimatki aimu, kes ma olen. Uks ISE istub sügaval sees ja mina olen tema nukuteatri käpik. Kalad kinkis muile Jaan, klassivend, bioloog. «Et sul mingi kohus­ tus oleks.» Ja hiiglasuure kapsapurgi. Tema käest pean ma kaks korda nädalas kolme silguroju jaoks vett tassima. Ja oma kongist pean iga päev läbi käima, et loomadele keretäis sisse sööta. Ühe nimi on Valentin, teised kaks ajavad ilma nimeta läbi. Lihtsalt Valentini sõbrannad. Teinekord on kena neid jälgida või nendega juttu ajada. Kahe nädala pohmellide jooksul joon vahel nende purgist hulga vett ära, kui kraan liiga kaugeks jääb, aga nad ei paista märkavatki. Nad on mul kohe voodi kõrval. Senised paar kuud oleme kuidagi läbi saanud. Parim osa kalade juures ongi see Jaanilt vee toomine. Siis istun seal, ajan juttu. Muidu on sant niisama külla minna. Võib-olla ta selleks need kalad mulle andiski. Pau laga võiks ka midagi taolist olla, et tekiks põhjus tema poolt läbiastumiseks. Praegu on põhjuseks kokkulepe igal teisel kolma­ päeval kolmekesi jalutamas käia. See on halb põhjus. Liiga tühi. Vaja oleks asisemat ettekäänet. Tõmbasin põranda harjaga üle. Hari mul on. Kiskusin alt nurgast tüki tapeeti — seinaga tuleb midagi ette võtta, tapeet on määrdunud ja lahti — ja hirmutasin rämpsu sinna peale. Kolm naginaela vedelesid põrandal, ei viitsinud neid seina tagasi torgata. Ilusad tolmurullid, tuhk, naelad ja mõned konid, liiv, miks ei võiks selliseid lihtsaid asjugi ilusana näha. Keerasin paberi nutsakuks ja torkasin jopetaskusse. Üks Valentini kahest pruudist oli mind vaatama jäänud. Dekla­ meerisin talle mõttetult ja õõnsalt: «Kõigist ilu tütreist pühim, nõidus­ likeni oled sa, nagu vaikne vetemühin, tasa voogad, muusika.» Lükkasin käega paar korda läbi juuste, unustades, et olin äsja neid kamminud, ja jäin mõtlema, kuidas see tegelikult oli: There been none of Beauty's daughters With a magic like thee. . . Aga edasi. Imelik, kena Biiron pole meeles, aga tõlge on. Küllap mulle see tõlge ei meeldinud ja ma klapitasin oma varianti, millist?, jälle ei mäleta. Ega Biiron mulle ei meeldigi, vähemalt seal mitte, kus ta tõsimeelselt töötab. Aga ta oskab logedamat teksti ka teha: Don Juan ja kirjad ja muu kergem sodi-podi, kus veidi eluvaimu ka tunda. Tahtsin ust lahti keerata, aga kuulsin, et naabrinaine tuli välja, ja jäin, näpp võtmel, toppama. Olen talle veidi võlgu. Pealegi kutsus ta mind seinakontakti parandama, aga mina ei läinud. «Kuulge, kas te ei vaataks mul ühte seinakontakti. Ma ei saa sealt voolu. Ma ei saa triikida. Teises seinas on ka kontakt, aga ma pean siis põrandal triikima.» Seisin siis ja vaikisin, nagu valutaks hammas või nagu ma tuletaks midagi pingsalt meelde. Naabrinaine pole eriti vana, ma ehk magaksin temaga küll (võib-olla ma eksin, mõeldes, et ta seda tahtis või seda ka tahtis). Lihtsalt tundsin suurt vastumeelsust kellegi

Sauter 13 seinakontakti parandada. Hoidsin näppu võtmel, süda lõi ja peas laulis: «Miks on jumal minda loonud, taidu-raidu-raidu-rai, ah ma teadsin juba noorelt, raheroosk mind taidu-rai.» Naabrinna läks minema. Keerasin ukse väljastpoolt kinni. Keegi on kunagi mu ukse sisse kraapinud: дом красного командира. Võib-olla eelmine elanik. Kui ma uksest välja tulen, näen kohe suure peletisliku vastasmaja seinal tähti: PARTEI ON RAHVA AU, MÕISTUS JA SÜDAME­ TUNNISTUS! ПАРТИЯ УМ, ЧЕСТЬ И СОВЕСТЬ НАРОДА! Teel Paula juurde on kaksteist loosungit. Kongist Paula poole jalu­ tuskäigule minnes olen tihti nii erutatud, et loon nendest loosungitest oratooriume. Paula maja vastas on park ja pargis pink, kus me üksteist ootame. Me ei räägi peaaegu midagi, teinekord ainult pisut asjalikku juttu elust-olust, me pole teineteisele pahased. Aga mingi raskuse vaim ripub meie vahel küll. Naljakas, lihtsam ja parem oleks, kui saaks min­ gil moel kedagi meie sandis olukorras süüdistada. Aga ei saa. Jah, mina süüdistaksin küll. Neid kivipäid, kes on välja mõelnud midagi nii ebamoraalset, nagu seda on abielu ja avalik arvamus ja muu säärane. See kolmapäev pidingi nendega jalutama minema. Seega tuleks kolmapäevaks kaineks saada, aga tõenäoliselt osutub see keeruliseks. Kui ma täna jooma ei hakka, on asjad hoopis hullud. Või räägin ainult sellepärast nii, et tahan hirmsasti juua. Miks, seda ma ei tea. Kas ka sellepärast, et ma ülikoolist peale kolmandat kursust kroonu läksin (pärast jäigi lõpetamata) ja pool aastat peale kroonut Valgevenemaale. Ei, mitte sellepärast. See kõik oleks mind peaaegu inimeseks teinud. Aga ma ei tahtnud selliseks inimeseks saada. Ma nimelt arvasin nahaalselt, et ma juba olen inimene. Oo jaa, seal käimata joonuks ma end juba ammu põhja. Jah, arvatavasti küll. Juba koolis sai kõvasti pandud. Miks? Seda teab küll ainult Issand Jumal. Välja minnes tuletas loosung jälle Paula ja Brigita juurde mineku meelde ja ma mõtlesin korraks, kas ei peaks neile kuidagi teatama. Lepiks järgmise kolmapäeva peale ümber. Ma ei teadnud kuni tänavanurgani, kuhu poole minna. Siis tuli pähe, et lähen Leili poole. Mui käisid juba kõvad neelud. Kõhtu oli tekkinud tühi koht, kuhu valada. Leilil peaks kodus olema. Ja annab ta mulle ka. Ja ei kobise. Mui on tänaval raske käia, kui ma kaine olen. Tundub, nagu inimeste silmad jälgiksid mind. Sõiman ennast paranoikuks ja veidi sõimamine aitab. Küllap paljud vaatavadki, sest ma näen hale välja. Nagu ärahirmutatud koer, tundub mulle. Ah, Sunflower, weary of time, Who countest the steps of the sun. Mulle ei meenugi ridade mõte, ainult read ise ja needki poolikult. Absurd. Olen oma mälu ja alateadvuse sodi täis kraapinud, nüüd mängib see pime loom nende kividega. Pöörasin ühte õue, viskasin

14 Sauter paberinutsaku prügikasti ja mul oli tunne, et akendest mind jälgiti ja kahtlustati ma ei tea mille tegemises seal võõra prügikasti kallal. Korralikud inimesed masendavad mind. Näiteks Made. Ta on mu noorem õde. Nii korralik, et juuksed tõusevad püsti. Talle on vist põhiline, et teda ei süüdistataks mingite reeglite rikkumises, või liht­ salt, et ta ei rikuks mingeid reegleid. Hea on ta ka. Aga väljaspool reeg­ leid ei saa ta hea olla. Ma ei taha meelde tuletadagi, nagu vari on Made mind kogu elu saatnud, nagu vaim. Ta on pisike ja kõhn, kohutavalt puhtalt riides, vaikse ja viisaka jutuga. Kehastunud headus ja elav etteheide. Kodu hoiab ta korras, isale ta peseb ja keedab; mina olen üks kadunud poeg ja ma ei lähe iialgi tagasi, ma ju kaotaksin siis sellegi vähese, mis mul on või kes ma olen. Elus ei lähe, südames küll. Beware the Jabberwocky, my son. Jah, ta on igal pool varitsemas, Jabberwocky. Olen seda yäiksest peale tundnud. Võib-olla tuli see ebaõnnestunud väljumisest, aga süda vajus üha raskemaks ja raskemaks, vahel tuleb südamevalu ei-tea-kust. Jäin valgusfoori taha seisma, rohelist tuld tuli oodata aastaid. Tahtnuks kohapeal kokku vajuda ja hävida. Sekundid venisid, roheline tuli ei tulnud ja ma olin halb ja kõigi ees süüdi. Mis on lahti, et ma olen selliseks saanud? Mitte midagi, kulla prints, sa oled alati selline olnud. Siis tahtsin jooksu pista, ometi jooksma ei hakanud. Läksin vihase, jalgu maassesuruva sammuga. Lihtsalt, lihtsalt, kõik läheb edasi. Varsti saan raha, maksan ateljeeüüri, elektriarve, elu läheb edasi. Pean vastu veel need mõnikümmend talve. Jah, muidugi. Istusin pingile, tegin jope luku eest lahti, et külm hõlma pääseks. Tundsin, et õhk on jahe, aga külm mul ei hakanud. Hea, ei mingit tahtmist liigutada. Lume puudutus laseb vangid vabaks. Mida mõtleb mees, kui ta enam maailma teedel ei kolla. Mitte midagi. Jah, istuda siin pingil, naine ja laps kõrval, nii võiks aeg mööduda küll. Koik, ma ei mõtle enam neist. Enesepiinamine. Mõtlejate lõbu. Ma ju ei mõtle, aju töötab nagu rämpsu tais lindistatud magnetofonilint, see sööb mind ja uue teksti tegemine annab sellest puhkust. Mis siis veel. Mürk mürgi vastu. Keelega mängida, tema sees hingata ja luua ja muutuda, temas iseennast luua, see on väheste eelis. Paljudele on keel needus, paljudele arusaamatus. See absurdselt väljaarenenud keel vangistab mõtlemise. Kunagi oli ta magus nagu komm (on nüüdki vahel), esimestel kursustel. Sealt see tuli. Keskkoolist visati mind välja, aga TRÜs panin algul uhkelt, täistabamusega, kogu elu jooksul polnud ma midagi teinud, algul oli nauding õppida ja töötada. Ja lugeda. Aga kui töö või lugemine saab elamisest (mis see elamine on, suhtlemine või) tähtsamaks, on Ups läbi. Siis on su elu töös ja sinna ta jääbki. Külm lahutas-jahutas siiski. Sügis. Aastaaegki on midagi kirjandus­ likku. Kuradi Puškini sügis. Laua taga istuja ja kirjutaja pea kohal vehklevad vaimud ja koletised, Puškinid ja muud. See on täpne pilt.

Sauter 15 Ja nad ei jäta sind ka mujal. Tontide nägijaks saanu jääb sel­ leks eluajaks. Mida ma tean väliselust ja ühiskonnast. Seda, mida venelased kirjutavad, kirjanikud. Ühiskond ise ei tea palju neist venelastest. Ja mina ühiskonnast. Kes seda ühiskonda ikka teab. Kes palju teada tahab ja pingutab, selle pilt väändub suurest pingutusest subjektiivseks. Mina lähen igasse ametiasutusse, Kafka- tunne kõhus. Mis neil Kafkaga pistmist on? Mitte midagi. Jah, kui seda keele ja kirjanduse mürki edasi süüa, siis ta ravib su jälle natuke välja. Töö tuimestab, ei söö enam mõtlemist, tundeid, olemist, argi­ päev tuleb pisut tagasi. Märkad, et raamatud, mis varem erutasid, ei puuduta enam. Aga needus on magus ka, sellepärast ma tast ei loobugi. See on vist mingi keskpärasuse fanatism, mingi grafomaania sündroom. Each man kills the thing he loves. Each man is killed by the thing he loves. Öelda võib kõike. Ja kõik on miskitpidi õige.

Leili läks välja ja jättis mu enda poole istuma. Istusin jälle akna all ja vahtisin halli taevast. Napsuga oli tal kehvasti. Ei midagi kangemat. Ainult üks pudel punast veini. Ta on punase veini sõber. Valge veini sõber ka. Ja oliivide. Ja viski. Veidi sinisuklikke kalduvusi. Veidi kultuuri, veidi inimlikkust, veidi sinist sukka ja tühi tuba. Irvitada võib muidugi kõige üle. Me käisime samal kursusel. Ja ta peab mind vist andekaks. Või haletseb niisama. Koolis mul õnnestuski andeka inimese muljet jätta. Võisin vestelda, naeratada, vaimustuda ja vaimustada, olla tagasihoidlik ja teravmeelne, enne lõplikku sukeldumist. Siis läksin üha hallimaks ja hallimaks, teised tundusid rumalad, kapseldusin endasse ja jäin üksi. Mida rohkem lugesin, seda rohkem said probleemiks rääkimine ja suhtlemine. Algul proovisin ise surematuid teoseid kirjutada, aga see oli pün. Olen järeldusele jõudnud, et kirjutamiseks pole vaja keeleannet ega mõtte- haaret, põhiline on, et kirjutamine kui tegevus istuks sulle, sobiks, elaks sinu sees. Siis oled käsitööline. Ongi kogu kunst. Kirjutad kergelt ja hoolimatult, mitte vaeveldes. • Punane vein on mõru ja mulle ta eriti ei meeldi. Vererõhku tõstab ka. See ei sobi. Ütlesin Leilile peaaegu kohe, mis mul vaja. Ta tõigi veini ja istus korraks minuga maha, aga siis jättis mu üksi, et ennast väljaminekuks korda panna. Kallasin kohe hoogsalt klaasi­ täie sisse. Teise klaasi sain poolepealt pidama, ei tohi pudelit hoobilt põhjani juua. Pead arvestama, palju sul ees on. Kõigepealt tuleb juua niipalju, et natuke mõjuks ja siis vaikselt kogu aeg lisada. Puid ahju juurde laduda, et tuba soe püsiks. Leili ees ma ei häbenenud. Tartus olime mõnda aega koos elanud ja tundsime teineteist. Leili .' töötas algul linna lähedal õpetajana, nüüd istus temagi linnas ja toimetuses. Uks sitt ringkäik on nendel filoloogidel kõigil. Algul nuusutad ideaale, hiljem jääd üksi, üksi oma surematu andekusega.

16 Sauter Võiks öelda, et me oleme sõbrad. Võitluskaaslased. Kuradi pask. Joomakaaslased, klatšikaaslased, nikukaaslased. Mulle hakkas väike sakk sisse tulema. Leili oli kadunud. Panin suit­ su ette, põrnitsesin taevast. Identiteet jälle käes, kurat jälle taganema sunnitud. Oli hea olla. Nüüd võisin riimis rääkida või peast midagi pi­ kalt ette lugeda, ilma et endale vastikuks oleksin muutunud. Kallasin kogu ülejäänud veini klaasi, rüüpasin ja lugesin taevast vahtides juppe oma lemmikasjadest. The Hollow Menist, The Waste Landist ja The Rime of the Ancient Marinerist. Siis sain tühjaks, tõusin ja vaatasin linna, mis all paistis. «Va Moolok, litsiputs, ükskord sa mu sööd.» Hea oli ropendada ja ükskõik keda milleski süüdistada. Süütasin uue suitsu eelmise otsast. Tõmbasin sügavalt alla, endal tunne, nagu oleksin äsja nutmise järele jätnud. Kallasin allesjäänud veini aeglase liigutu­ sega kurku. Leili oli öelnud, et ma ära ei läheks. Et ta tuleb siva tagasi. Ilmselt tahtis ise juua ja toob ehk pudeli kaasa. Ainult kust. Kell polnud kaks. Ja seega polnud mul mõtet jalga lasta. Läksin kööki ja vaatasin natuke süüa. Kapist leidsin saia ja moosi ja juustu. Võid ma ei näinud. Ei hakanud võileipsi tegema. Närisin natuke saia ja juustu ja rüüpasin vedelat mustasõstramoosi peale. Õige on süüa nii, et ei tunne nälga, enne kui esimene suutäis alla neelata. Ei tea, et oled näljane. Alles siis tunned korraga — hea. Nii, puhtalt, tulekski elada. Ei oska seda pikemalt seletada. Lõikasin saia ja juustu sirgeks ja toppisin viimased palad põske ja kallasin moosi õtsa. Tegin veel teisi kappe lahti, et juua leida. Leili oli küll öelnud, et rohkem pole, aga äkki pettis, sindrinahk, et pärast koos juua. Ma ei tahtnudki Leili tagant võtta, aga kartsin, et kui ma vahe­ peal kaineks saan, muutun tigedaks ja vastikuks. Leidsin ainult odekolonni. Seda oli mitut sorti. Kõhklesin hetke, siis võtsin oma arust kõige odavama, korkisin' lahti ja valasin kogu sisu veeklaasi. Tuli umbes kolmandik klaasi. Teise klaasi lasin vett täis. Teadsin, et see kraam jätab kõva haisu juurde. Mis siis. Kallasin poole alla ja kohe vett peale. Läks küll. Kuigi mitte eriti hästi. Võttis rappu­ ma. Vastikust alla surudes valasin ülejäänud kollase vedeliku kah kurku ja jõin õtse kraanist nii palju peale, kui suutsin. Ootasin, klaas käes, kas jääb sisse pidama. Jäi. Tühja odekolonnipudeli viisin jope taskusse. Seejärel pigistasin Leili «Pepsodendi» tuubist tubli julga suhu ja loputasin tükk aega suud. Läksin istusin tagasi akna alla tugitooli, hingasin sügavalt ja hakkasin millegipärast närviliselt naer­ ma. Läks lahti. Tõusin ja otsisin midagi lugeda, et Leili äraolekul mitte väga mägedesse tõusta. Tal vedeles riiulil igasugu esoteerilist kraami. Krish- namurtit, Castanedat ja mitut sorti idamaist pläma ja mitut sorti müstilist pläma. Pole viga pläma teinekord. Mulle väsitav. Juba pikemat aega. Koik, mis õpetab ja kohustab. Kui üldse midagi loen, siis võimalikult mõttetut teksti, loogikavaba, puhast teksti,

V Sauter 17 lastekirjandust või mittekirjanike raamatuid. Leili laenas mulle ühe. The Autobiography of a Winnebago Indian. Kellegi kahekümnendatel aastatel tehtud üleskirjutus. Winnebago jutustas kenasti, kuidas vanemad tema ja venna metsa paastuma ja jumalaga ühendust võtma saatsid, aga nemad hiilisid hoopis naistesse. Inimlik jutt. Sõbralik. Tõi arusaamise, et igal ajal ja igas kohas on inimesed sarnased, mingeid tarku ega õigeid pole olnud. Ega tule ka, arvan ma. Keegi pole õigem kui igaüks. Misasi see progress on? Ei mahu pähe. Kuidas inimene võiks muutuda? Jah, saan aru küll, et paremaks, aga kahtlane. Suuremaks ehk veel kuidagi. Seesmiselt. On ta siis paremaks muutunud, ütleme, nelja tuhande aasta jooksul? On ta üldse muutunud? Olen mina muutunud viimase kümne aasta jooksul? Ei, olen ainult olnud sunnitud ära harjuma. Halvemaks olen muutunud küll, aga kas paremaks ka, see on kahtlane. Olin raamatut käes hoidnud ja ainult silmadega lugenud, ise muule mõeldes. Ma ei mõtelnud õieti midagi. Seisin, raamat käes, tundsin, kuidas süda tuksus ja veel tundsin: Brigita ja Paula, Brigita ja Paula. Panin raamatu ettevaatlikult kapiservale ja lasin nagu pool­ kogemata põlvili. Aga tajusin, et see pole õige suund. Olin põl­ vitanud põhjasuunas. Keerasin end itta. Ei tea, kust see tulnud on, et põlvitama peab itta. Panin käed kokku ja märkasin sala­ misi, kuidas kohmetus kadus. Vaatasin maha ja püüdsin kontsent­ reeruda; tundub, et asjal on vaid siis mõtet, kui oled hästi keskendunud, siis toob ta sind kuskilt välja. Ja võib-olla teeb ka nendele head, kelle pärast palud. Rääkisin mõttes: «Armas Jumal. Ajatu. Ruumitu. Lõpmatu. Valgus. Brigita ja Paula. Brigita ja Paula. Palun nende eest. Palun nende eest. Valgust neile, soojust neile, vabadust, rahu. Hoia neid, hoia neid, hoia neid.» Avasin silmad, vaatasin tühjal pilgul seina ja kordasin sedasama kaks korda sosinal. Mitte püüdlikult. Pigem masinlikult ja kuidagi tigedal häälel. Vihaselt nõudes head neile, kes ise on head. Lõpetasin: «Aamen, aamen, aamen.» Aga ei tõusnud veel püsti. Lisasin veel tigedamalt ja veel alandlikumalt, oma väikese mätta upsakusega: «Armas Jumal. Ajatu. Ruumitu. Lõpmatu. Valgus. Ära lase mul surra. Mitte veel. Tee, nagu ise tahad. Usaldan sind.» Seda ma olin sosistanud, siis lisasin mõttes: «Ja mina teen, nagu mina tahan. Meeldib see sulle? Sa ei ütle ju kunagi.» Seejärel tõusin, nägu peas, nagu poleks midagi juhtunud, võtsin raamatu, lõin keskelt lahti ja lasin tekstil tulla. Lugesin. Ei jälginud, millest seal räägiti. Aga teksti kude ei istunud. Rütm. Ja kirjutaja suhe. Panin tagasi ja võtsin teise. See oli Antti Hyry «Maantieltä hän lähti». Hyry on pühamees. Tema tekstil võib lasta endas kulgeda mõtteta nagu palvel või mantral. Ka mõttega on teda väga kena lugeda. Puhas tekst, puhas suhe, peaaegu suhte puudu­ mine. Aga vindise peaga pole vist sobiv teda lugeda. Kainelt tuleb hea «kõik on nii,nagu on, mina olen see, nemad on need» - tunne,

18 Sauter aga vindisena polnud midagi, oli aeglane, ehkki luuleline tekst. Või oli asi selles, et juba tükk aega, mitu nädalat, polnud mul ühtegi naist olnud. Silmad lugesid veel, aga mina mõtlesin juba, kuhu Leili jääb. Ja siis mõtlesin: ei tea, kas ta magaks minuga. Ja siis: kas see oleks hea. Meenus või meenutasin, kuidas me kooli ajal armastasime, valgustatud toas, mõlemad häbitud. Iroonilised, küüni­ lised, ülelugenud. Nüüd oleme pidanud kohanema ja viisakamaks, norme arvestavamaks muutuma. Kas ta pahandab, kui minus seda soovi tunneb. Ette ei tea. Ja polegi vaja mõelda. Minus oli vindise enesekindlus. Kainena ei suuda ma kipskujulegi komplimenti öelda. Et ainult pärast jälle häbi poleks, mõtlesin. Jätsin selle mõtte, katsusin grammarile heli peale panna, aga riist ei võtnud vedu. Jäin raamaturiiulit vaatama, et mis tal seal ikkagi huvitavat on. Palju oli prantsuskeelset. Prantsuse keeles ma lugeda ei viitsi, ei oska piisavalt. Mis see kirjandus on? Kodeeritud energia ja inimlikkus. Mis see jumal on? Kodeeritud energia ja inimlikkus. Mis see maailm on? Nojah. Kuulsin Leilit tulemas. Leili on kenake ega ole vormist väljas nagu enamik filolooge. Kunst ja kirjandus pole tal elust tähtsamaks saanud. Ehkki võrreldes päris naistega on ta muidugi kuiv, tark ja jube. «Noh, oled hakkama saanud,» küsis ta esikus lahti riietudes. «Ei mingit küsimust.» «Mulle ei jätnud midagi?» «Kas sul rohkem ei ole?» «Minu teada küll ei ole.» Ta läks kööki vett peale panema. «Kohvi mul ei ole, aga teed võid saada.» Toetasin uksepiita ja jälgisin teda köögis toimetamas. Ta kandis ikka veel teksaseid, ehkki oli kolmkümmend nagu minagi. «Palju kell on?» Minu oma näitas viie pärast kaks, aga vist seisis. «Kaks hakkab saama.» «Oled sa praegu töös või?» «Väikest viisi.» «Aga kui ma joogi tooksin?» «Tund või kaks võiks ju istuda,» naeratas ta mulle. «Sa oled inimene,» ütlesin ja võtsin tal vennalikult ümbert kinni. «Kuidas see sul õnnestub, vanast peast veel inimene olla, mis,» naera­ tasin talle. Mui polnud selle ümbert kinni võtmisega mingit plaani. Leili pani käed mulle kaela ja küünitas ülespoole, suudlema. «Mida sa praegu mõtlesid,» küsis ta peale suudlust. «Mina, mitte midagi. Kui kaua me pole koos olnud. Voodis.» «Mina mõtlesin sedasama, rumal loom.» «Tead, mis me teeme,» ütlesin ma tast lahti lastes. «Ma lähen toon ühe joogi ja siis vaatame, mis juhtub.» «Hästi. Aga ei mingit jamaajamist ega ülepingutamist pärast.»

Sauter 19 «Täpselt nii. Koik olgu, nagu on.» Olin soonel. Leili ainult muigas gaasipliidi kõrval seistes. Enne kui ukse kinni lasin, jõudsin kuulda: «Odekolonni oled sisse keeranud, siga.» Teadsin, et ta naeris ja see lõi mul silmad maha. Paari nobeda sammuga jõudsin «Ararati» juurde. Uks seisis lahti. J ärts nii viisteist meetrit uksest väljas. Murdsin vastupressija- tele sõbralikke naeratusi jagades letini. Jooke tõstsid välja kolm müüjat ja tagumise juures oli õige väike saba. Anti kaks kulkut nina peale. Kui keni deminutiive pudeli kohta on: kulku, poolik, soru; läheb kohe südamesse. Paksuke müüja kolksatas konjaki ja veini mu ette letile. Uks mahtus põuetaskusse, teise surusin püksivärvli vahele. Aga kui uksest välja olin trüginud, sain aru, et püksinööp oli eest lennanud, sest külm pudel kippus säärde vajuma. Tirisin ta välja ja jätsin jopehõlma, kus teda ühe kõveras, nagu kipsis käega kinni tuli hoida. Kui tagasi jõudsin, istus Leili köögilaua taga, tõmbas suitsu. Laual nägin tasse ja teekannu. «Mitmendat suitsu tõmbad?» «Esimest.» «Sai päris kiiresti käidud.» Tõin mõlemad pudelid kohe lauale ja laulsin vaikselt ja pidulikult ja nõmedalt «Uks kask meil kasvas õues», ja tõmbasin konjakil korgi pealt. Leili otsis kapist klaase ja turtsus mu laulmise peale. Oli õnneks piisavalt rumal või edev, et turtsuda. «Miks sa nii helges tujus oled?» «Pole kaua joonud,» tunnistasin. «Kuule, need on nii väikesed, anna kõige suuremad klaasid. Ja kõige ilusamad. Kõige suuremad ja kõige ilusamad.» «Eitea, kust ma selliseid võtma peaksin,» ütles Leili ja läks tuppa otsima. Ta oli asjalik, aga muidu pooldav. Tuligi kahe klaasiga tagasi. Valasin need täis. «Võtame, preili.» Leili valas tee tassidesse. Korraga tekkis vaikus. Kuulasime seda ja jälgisime silmanurgast teineteist. Siis panime suitsud põlema. «Hea,» ütlesin ma. «Misasi.» «Nagu noorest peast, midagi on meie vahel üleval, nii pole igav.» Polnuks vaja niimoodi rääkida. Olukorda kommenteerida. «Jah,» ütles Leili ja puhus suitsu välja. Lonksasin väikeste sõõmudega konjakit. Väikeste sõõmudega, aga tihedalt. «Sul grammar ei tööta või?» «Ei tööta jah, tee korda.» «Ei oska ja ei viitsi.» «Võib-olla on kaitse läbi. Kas sa tead, kus see tal on?»

20 Sauter Ma ei vastanud. Vaatasin Leilit ja laulsin uuesti tobedat «Uks kask meil kasvas õues». Sirutasin käe ja puudutasin ta juukseid. Mitte et talle mõju avaldada, lihtsalt tahtsin, enda jaoks. Tahtnuks olla temaga kuskil suvises looduses. Mere ääres inimtühjas ümbruses. Mina näiteks veidi haigena. Istuksime, tuul puhuks ja ta hoiaks mind. Tuul käiks tühjal rannal ringi. Leili kustutas sigareti, tõusis ja jäi, selg minu poole, aknast välja vaatama. Rohitsesin vaikselt ja diskreetselt, et mitte liiga lüüriliseks muutuda. «See on juba parem,» nentis Leili ja naeratas arvatavasti. «Ära muutu nukraks ja tõsimeelseks.» Võtsin oma klaasi ja läksin kaitset otsima. «Kaitse, kaitse, kaitse,» laulsin kolmandas vältes. Uurisin asja. Leili tuli ja torkas oma nina kah juurde. Võtsin kaitsme välja ja tõstsin vastu valgust. «Näed sa, läbi mis läbi.» Leili puuris vaadata. Andsin talle mopsti musi. Ta tõusis aeglaselt püsti. Ma tõusin ka. Vaatasime teineteisele õtsa. «Noh, mis siis nüüd,» mõtlesin. Leili pani käed mulle kaela ja kukkus suudlema. Suudlesime pikalt. Sõbralikult ja mõnuga. «Oh, päris hea oli,» ütles Leili. Mõtlesin, kas sellega asi piirdubki. Tahtsin uuesti musitama hakata, aga ta lasi pea alla. «Noh, mis on?» küsisin. «Ah, ei midagi, vastik on.» Lasin ta lahti. Eks ta ole. «Ma vaatan, kas mul on neid kaitsmeid.» Ta pani näpu suule ja mõtles. Mõtlesin, kas talle hakkas nii hästi pähe või tahtis ta lihtsalt, et oleks hakanud. Leili tõmbas sahtleid lahti ja mul hakkas tulema tunne, et ma ei tahagi tast midagi. Niisamagi oli päris hea ja sõbralik. «Leili, kas sa mu naist tunned?» «Paulat või? Ei. Ma kuulsin, et te pidite ära lahutama.» Seisin ja vaatasin teda tegutsemas. «Töö on sul huvitav, eks ole?» Ta ei vastanud tükk aega. «Mis seal huvitavat saab olla. Teen raadiole ilukirjandust. Kui sa ei tea või oled ära unustanud. Toimetan. Muidugi on huvitav, idioot. Mida ma siis peaksin tegema?» «Kas sa last ei ole endale tahtnud?» Ta sõbras ja leidiski midagi. «Kas see kõlbab või?» «Käib kah.» «Noh, töötab või?» «Oota, kohe. Nagu nipsti.» «Pane midagi peale ka.» «Mida ma panen, sul ei ole siin ju midagi.» «Siis ära pane.» Panin midagi peale. Kui kööki astusin, valas ta oma teele

Sauter 21 konjakit peale. «Palun mulle ka,» ulatasin klaasi. Ta valas selle täis. Nii polnud ma just mõelnud. «Issand, sa panid selle.» «Ma panin umbes.» «Tead, mis see on?» Kuulasin. «Vivaldi.» «Jah, ma ei ole seda sada aastat kuulanud.» Haigutasul. «Mis sa haigutad?» «Ma ei tea, olen vist erutatud.» «Miks siis?» «Et sulle Vivaldi meeldib.» «Ärge muutuge labaseks, noormees.» Paus. Vaatasin teda. «Ah, lits koma puts.» «Mida see peab tähendama?» «Kas ma ei väljendunud küllalt selgesti?» «Ei, palun selgitada.» Tõusin püsti. Astusin taburetile ja sealt köögilauale. Tegin ette­ vaatlikult, et mitte midagi maha ajada. Nüüd seisin keset lauda. Leili vaatas mind tõsiselt, nagu olnuks ma ooperitenor ja hakanuks parajasti aariat laulma. Kuidagi järelemõtlikult vaatas ta mind. Ma ei lasknud ennast heidutada ja laulsin võimalikult malbelt: «Mis värvi on armastus, kui teaks, küll oleks hea, mis värvi on armastus...,» jäin toppama. «Što-ta nje ponjal.» «Pavtarjaju. Mis värvi on armastus, kes seda teab, mis värvi on armastus, kui teaks, küll oleks hea...» Laud lõi kõikuma. Leili karjatas: «Issand!» ja rabas näppudega lauaservast kinni, ma saavutasin tasakaalu ja deklameerisin õpetlikul toonil edasi: «Su aknad siis maaliksin just seda värvi ma, et iga tund ja päev mu armastust siis näeksid sa.» «Kena kõik, kena kõik, tule nüüd alla,» ütles Leili, lauaservast ikka kinni hoides. Ma vaatasin, kuidas alla saada. See polnud lihtne, sest jalad olid tihkelt suhkrutooside ja tasside ja muu kraami vahel. «Ma ei saa kuidagi alla. Pean vist siia jääma. Kas te ei toetaks mind, palun.» Ta toetas mind ja ma hüppasin põntsuga põrandale. «Ja nüüd kohe nips-naps,» ütlesin ja haarasin ta kaissu. Ta võttis mu ümbert kinni ja pigistas kõigest jõust. «Sa oled hea,» ütles ta. See oli nii kena, et ma pidin äärepealt nutma hakkama. «Ma tahaksin midagi,» ütles Leili, kui olime jupp aega seisnud. «Mida?» «Veini. See konjak tekitab mul kõrvetisi.» Korkisin pudeli lahti ja ulatasin talle. Ta jõi pudelist mitu head lonksu ja ohkas mõnusalt. 22 Sauter «Ma jään täis. Töö jääb tegemata.» «Viska mind siis välja.» «Varsti viskan. Kas me sinuga kuulasime Vivaldit?» Ta rõhutas «sinuga». «Ma ei mäleta. Võib-olla küll.» «Mats on mats.» «Perset, Roosi.» Ta turtsatas. «Kust see pärit on?» «Bussist.» «Mis me seisame. Lähme tuppa. Või oleme köögis?» «Mui ükskõik.» «Mui ka. Nii et kuhu?» «Kuhu sina tahad. Kus sul mugavam on.» «Kurat, perset, Roosi, sina oled mees ja pead otsustama. No ei ole meest majas.» «Ega ei ole küll. Lähme tuppa.» «Köögis on peaaegu et mõnusam.» «On küll.» «Aga lähme ikka tuppa.» «Seal on voodi ka. Võib nikkuda.» «Jah.» Viskasime nalja. Seega oli tõsine tegevus maha kantud. Mitte just tingimata, aga siiski. Leili istus tugitooli, ma viskasin ennast ta diivanile pikali. Tal oli veinipudel ühes ja klaas teises käes. Mina panin konjaki voodi serva juurde ja hoidsin klaasi kõhul. «Mehi sul ikka on?» küsisin. .«Vähevõitu.» «Kehvasti, mis teha.» «Ma ei tea. Ja vanast peast ei kuku enam miski välja. Ma kipun kõige üle naerma.» «Voodis ka?» «Voodis ka.» «Minu üle sa ei naernud. Või naersid?» «Siis ma olin plika.» «Mina jälle kipun mõtlema.» «Nikkumise ajal?» «Jah, poetan mõttes teravmeelseid pärle või loen heksameetrit.» «Millised loomad me oleme. Kas sa armastad oma naist?» «Sellest ei räägita.» «Jah, aga ütle siiski.» «Vist küll. Kui ma teaksin, mis see armastus on.» «Seda küll.» «Kõige enam on ta äraharjumine. Armastad tööd, armastad naist, armastad kodulinna ja oma rahvast, kuradi jäma. Mui on tütar ka. Püha Brigita. Ta on kolme ja poolene, väike ingel.» «Brigita.»

Sauter 23 «Me panime talle kõigepealt Marta nimeks. Saksis. Aga siis vaatasime ta nägu. No ei olnud Marta, mitte kuidagi. Me olime varem ka mõelnud, et Brigita. Vaatasime ja vaatasime: nojah, oligi Brigita, tee või tina. Siis läksime ja muutsime ümber. Passis tõmmati Marta maha ja kirjutati Brigita. Meil vedas, et nimekirju polnud veel täitevkomiteesse ära saadetud.» «Kutsud Ritaks.» «Ei kutsu.» «Kuidas siis?» «Lita.» Naersin. Leili sai aru, et see on naljakas ja hakkas ka naerma. «Ma kutsun teda sadat moodi. Olen täiesti paadunud isa.» «Aga ikkagi lahutad.» «Ma ju piinasin neid. Mui pole ju moraali, kuigi ma neid armastan. Mina seda moraali küll uskuda ei oska. Ja töö segab, niipalju kui ma seda teen. Minul need asjad kokku ei klapi.» «Saan aru mingil määral. Me oleme paadunud.» «Nojah. Üle lugenud või üle mõelnud või liiga palju ette kujutanud. Kui ma ise aru saaks. Ja kooselamine hävitab suhete ilu. Kuigi ei pruugiks.» «Banaanikala on liiga palju banaane söönud ja ei saa enam banaaniurust välja.» «Liiga ilusti öeldud minu kohta.» «Tead, miks hea on.» «Noh.» «Me saame rääkida nagu noorest peast. Mõnega saab, kellega noorest peast oled koos olnud.» «Tõsi või.»

Konutasin ta pool tunnikese. Siis ajasin ennast resoluutselt püsti ja tegin minekut. Et ta tööpäeva mitte nahka panna. Tehku tööd ka ja edendagu kultuuri. Mis meid kõiki õgib. Uksel leppisime kokku, et järgmine kord nikume, et olgu see esimene asi, mida teeme. Lonkisin trepist alla, lasin välisuksel kinni kukkuda ja tõmbasin õueõhku sisse. Kuhu nüüd? Panin suitsu ette ja hakkasin suvalises suunas astuma. Sügis oli talveks saamas ja tänavad niisked. Esimene lumi löödi paari päeva eest tagasi. Kunagi ei lasta lume tulekust pikalt rõõmu tunda. Ikka ta tuleb ja kohe ka läheb. Kui tuleb, siis on see selge ilu ja ime. Aga tarvitseb tal paar nädalat lebada, juba igatsed suve. Tõmbasin suitsu ja vaatasin altkulmu vastutulijaid. Paari viimase nädalaga olin veidi habemesse kasvanud. Nüüd mõtlesin, et ehk kannab habe mind ühest joomapäevast teise, aitab eneseteadvust hoida. Värske habe, uhke asi, teadagi. Põuetaskus loksus tubli lonks konjakit ja sisemus oli mõnusalt soe, nii et kiiret mul polnud. Korraga oli hea rahulik tänaval jalutada,

24 Sauter lasta vastutulijatel vastu tulla, möödujatel mööda minna, majadel vahelduda. Olin tulnud palavast toast ja tundsin, et mõnda aega on veel mõnus soe astuda. Pea oli tühi. Siis tuli vaikselt: «Oh captain, my captain, our fearful trip is done, the ship has weathered every rack, the prize we sought is won, the shore is near, the bells I hear...» Ma peaksin õpetajaks minema. Siis tegeleksin sellega, mida armastan. Jagaksin oma vähest armastust. Võiksin olla hea inimene. Poleks vaja tigetseda ja lähedaste vastu halb olla. Iseasi, kas ma õpetada oskaksin. Millegipärast arvan, et tuleksin toime. Arvan, et õpetamiseks on vaja ainult armastust, armastus loob ise oskuse, leiab vahendi. Võib ka olla, et ma eksin. Aga kaine peaga ma küll õpetada ei suudaks. Kaine peaga on mul raskusi trammipileti ostmiselgi või suvalise inimesega rääkimisel. Kokutan ja nohisen ainult. Enne ülikooli see nii polnud. «Простите,» peatas mind vene mutike ja küsis teed Balti jaama. Seletasin talle pikalt, asjalikult ja üsnagi mõnuga. Ja tema tänas ülevoolavalt. Tegime vastastikku kummardusi. Vaatasin talle millegi­ pärast järele. Kaine peaga öelnuks ma talle midagi tigedat või irooni­ list ja nappi. Vaatasin kella. Ikka viie pärast kaks. Naeratasin. Hea aeg, mida näidata. Joodikule. Keerasin ta üles. Himu oli lonks konjakit võtta. Samas teadsin ja hoidsin meeles, et ei tohtinud end päris rihmaks juua, tuli juua nii, et vajaduse korral võiks enam-vähem viisakalt esineda. Tuletasin seda endale aeg-ajalt meelde. Inimesed seisid lehesabas, ja kuna ma polnud ikka veel otsusele jõudnud, kuhu minna, ega kavatsenudki kiirustada selle otsusega, jäin ka sappa seisma. Püüdsin meelde tuletada mõnda semu, kes viitsiks minuga rääkida ja kellega mina viitsiks rääkida. «Kui ma kaine olen, ei taha ma kedagi näha, ja kui ma täis olen, ei taha keegi mind näha,» ütleb Scott ja nii see peaaegu ongi. Siiski, ka kainest peast võib üksindus vastik olla, aga siis ei kuku nii kergelt tegutsema, ei lähe sõpru otsima. Ma ei oska isegi öelda, millal maailma ja iseennast ja näiteks üksindust sügavamalt tajud ja paremini mõistad, kainelt või vindiselt. Esimese hooga ütleks, et purjus peaga. Aga need on lihtsalt erinevad olemised. Purjusolek on totaalsem või ühesem või emotsionaalsem muidugi. Kainena sa naljalt ühe asja jälgimisele ei pühendu. Ei pühendu passiivselt. Koik kained pühendumised on rumalad või vähem rumalad aktiivsed teod. Passiivne vaatlus, maailma endasselaskmine tundub siis rumal, ehkki on võib-olla targemaid olemisviise. Kuid kui üksindus selgena rabab, siis võib ta ka vägevalt rabada ja on vastik küll, pole emotsionaalne, nutma ei aja, aga ta on hirmutavalt ükskõikne sinu suhtes. Ükskõikne ükskõiksus istub su toas ega pane sind tähelegi. Jah, vindisena on kõik su oma tunnetest valgustatud nagu poeedi maailm ja seetõttu on kõik elav. See on muidugi hea. Olin tasapisi esimeseks nihkunud ja pidin midagi ostma. Mis sest lehest ikka osta. Polnud tujus, et lehelugemisega ennast lõbustada.

Santer 25 «Palun mulle üks postkaart.» «Milline?» «See kuuskedega.» «Kolm kopikat.» «Kuulge andke mulle üks pastapliiats.» «Milline?» «Odav.» «Kolmkümmend kaheksa kopikat. «Õhtulehte» ei taha?» Vaatasin müüjale õtsa. Kas ma «Õhtulehte» ei taha? «Ei, ei taha, tänan väga.» «Võtke oma raha tagasi.» «Kuidas? Ahah, vabandust.» Astusin naeratades putka juurest edasi. Pagana müüja. Imelik inimene. Uuesti tuli pähe toon, millega ta seda ütles. Rahulik ja lahke. Selline asi võib pool elu meeles püsida. «Õhtulehte ei taha?!» Kuidas ta suudab sellise töö juures mitte masin olla. Mui pole midagi selle vastu, kui keegi masin on. Aga ta peab olema säilitanud veidikenegi inimese lõhna. Peab tunda olema, et hea inimene on masinaks muutunud, siis pole sellest midagi. Ehk ta isegi puhkab nii. Võib-olla tigetsengi sellepärast, et ei oska igapäevamasin olla. Lihtsalt funktsioneerida, kõike võtan ma isiklikult. Isegi kui tänaval käin. Ja see väsitab kuidagi ära. Jäin seisma ja mõtlema, kust leida vaba pink, et Paulale jalutus­ käigu edasilükkamise kaart kirjutada ja väike lonks konjakit sisse võtta. Läksin Harjumäele. Siht selge, astusin kiirema ja kindlama sammuga. Mäest ülesronimine võttis üsnagi võhmale. «Mis sa siin teed,» ütlesin Kingissepale. «Pidu ammu läbi, marss koju.» Ta ei nae­ ratanud, mõtles oma mõtteid. Jõudsin üles. Paremal Kaarli, vasakul paksu tagumikuga Jaani kirik. «Noh, vanamutt, kuidas läheb siis,» viskasin talle sõbralikult. See istus ja mossitas, paks perse vastu maad. Kaarli-onu seisis ta poole seljaga ega võtnud jutule. Kaarli-onu oli uhke ja üksik nagu võõras mees siin linnas.

Teadsin, miks ma elevil olin. Paulale kirjutamise pärast. Istusin ja võtsin kõigepealt lonksu. Siis panin suitsu ette, seadsin kaardi põlvele ja jäin mõttesse. Proovisin peas nii ja naa. Ja nautisin keni sõnu Paulale, mis pähe tulid. Teadsin, et ei tohtinud liiga pikalt kirjutada. See polnuks hea. Tuli kirjutada lihtsalt ja napilt. Siis kirjutasin. Ja kirjutasin ikka nii, nagu poleks tohtinud. Lugesin valjusti, mida olin kirjutanud: «Kallis Paula.» Äh, kurat, olin kaardi ära solkinud. Ma ei saanud talle «Kallis Paula»-kaarti postkasti visata. See ei sobinuks. Paula võinuks seda veel südamesse võtta. Nüüd, kus teadsin, et ma seda kaarti talle ei vii, kirjutasin edasi. «Ma vist olen määratud armastama sind,» kirjutasin ilusaid ja totraid

26 Sauter sõnu. «Olema su rüütel ja teener, see on nõiaring, millest ma iialgi ei pääse, kallis, kallis Paula, võib-olla on armsal jumalal meie jaoks para­ diisis valmis toakene ja seal me võime tõesti piiramatu aja teineteise vastu kenad olla. Ma lasen maha iga mehe, kellega sa magad. Paula, kallis, ma ei saa ju sinna parata, et selline viletsus maailmas ja minus valitseb, sina ei tahaks ju, et ma poleks mina, vaid keegi teine. Olen tõesti igavesti sinu, kõik, mis minust ei kuulu jumalale (ja mida ei nõua endale eesti rahvas jä tema kultuur, olgu nad neetud), on sinu, sinu, sinu. Paula, nemad ei oska keegi näha, mismoodi sa oled absoluutne, oled jumalanna, sa isegi ei tea seda, aga mina olen seda näinud algusest peale.» Siis sai postkaart täis. Lugesin ta veel kord läbi ja panin parem­ poolsesse rinnataskusse. Vasakus taskus oli pea tühi pudel. Sigaret oli pingiservalt maha pudenenud. Süütasin uue ja võtsin konjaki­ pudelist viimase lonksu. «Kolmapäevani on tegelikult veidi aega,» ütlesin endale.«Mida sa nüüd teed?»

ANUKS HfflMA Graffiti

1 algus on seinas müüris plangus või piirangus mingis pealt et silutud piisavalt soovis varjata iluna teadvusse väidetud tõke takistus piir kahemõõtmeline poolteks jagamas kolmandat lõigatud suletud endasse maailm piiratud mõtlemise tahmatüki kriidi pintsli aerosooli teab veel mille läbi ahistatu aina taas ja taas sundliigutusena end surub vastu vääramatut pinda miskaudu vabaneda

Sauter I Ihoma 27 üksainus mõte seinast jäljed sünnitanud süüdi kaasluses umbusaldus kui rõugearmidega nakatatud vanglaseintest ning pole oluline mis sundinud on jäädvustama konkreetsel hetkel karjuma neid sõnu märke kujundeid umbpimedus soov petta sisendada eksitada võitu saada või kasvõi ainult selleks näha et kui kõrgele on ulatuda suudetud see pole tähtis müür sest nad loonud joonipidi iseenda seest

2 sein nähtamatuks muuta relvaks litera majusklitega vallutada pind sekka minuskleid alanduseks märksõnad näivperspektiivsed et tähti tähendusteks ühendada põimida peab taganema kaugusele neist mis kogu ulatuses suudaks pakkuda ning aitaks unustada seina mitte märgata plokk-kirjas tähed seondunud meandri virvendavaiks käärudeks nad meeled eksitavad kontrast kumb kummaga mis mille sisse põimitud mis mida keda ümbritseb read trafaretsed tähed paljunenud trafareti abil nii sirged paralleelsed nurgad kaared joon-joonelt vastastikku mõjudes nad

28 Ihoma aegamisi hakkavadki paistma läbi ruum avaneb ning katted tõstetakse pealt hea saatus säästa neid kel meel on lühinägelik

Kes küll kõik need tapeedimustrid käe surud vastu paakunud puupinda paotub ähmasesse rõskusesse valgusjooned läbi lae kõhklemisi kobamisi üle kodu rooste esemetu astud aknaavast krohvi kive varisenud tapeediribad rippu alasti kui elulood neil vastu puutud niisked koredad kriit katsuda kiht-kihilt kaugemale kaetud hetkest praegusest nad kelle aega ümbritsedes mis saatusi ükskõikselt sidunud kes küll kõik need tapeedimustrid triibud tilgad jooned täpid kord monotoonseks sonimiseks ühte põiminud neid silmitsed et suuta mõista miks ometi kuid pole peale pealt näha korrapära leida midagi on niiskus kas nii võikaks söönud värvid kae rebid kihi teise kõigilt kõdunenud oleviku sära ei ole puhtaid kuivi toone silmal puhata jääb vastu seina viimseks seoseks trükikirjas paber kolletunud sealt viiteid tunnussõnu vihjeid püüad märgata kuid laused kummaliselt ornamenti väänduvad ei ole enam jäänud võimalusi vastuseks miks lahkuti siit miks polnud tahtjaid kes küll kõik need tapeedimustrid suudaks läbi elada AIN KAALEP LUULETUSI SAHTLI PÕHJAST

Jõululaul г» • AU i Jun Ahvenale

Laulis lumi piki mu suuski ja mu ümber mühas tuhandeid kuuski, mind jälgis tuul.

Ma sõitsin läbi vaenuvägede ja üle oigavate mägede.

Laulis lumi piki mu suuski ja mu ümber mühas tuhandeid kuuski sel jõulukuul.

Detsember 1945.

Öötuul

Must tuuleiil käis läbi linna ruttu, et pajatada õudset muinasjuttu.

Koik varises, kui korraks ta vaid vingus, võis tappa igaühe tema hingus.

Siis longu langesid kõik puude rivid ja paigalt põgenesid telliskivid.

Siis sadamasse saabus katkupaate ja tänavaile rullus okastraate.

Siis inimesi küljekile vajus, tuul sõõrmeis, ta miasmid aga ajus.

Nahkhiired, aastad! Tuhat hallis jadas! Neist nelikümmend akendesse sadas.

öö kiikus pilvis, ähvardav ja raske. Näo asemel mu rahvas kandis maske.

August 1946.

30 Kaalep * * *

öötuule must ja katkust lehkav ving ei tapa seda veel, mil nimeks hing.

Ja hinge kui ei varjaks valest kest, võiks lahvatada öösse ta protest.

Nüüd aga ole valelik, posöör ja suli. Või siis pane kaela nöör.

September 1946.

Filosoofi laip

Lumi silitas ta luidrat palet, Sõitis talur, mässit sooja vaipa, tuul ta taskuis soris; linna kaupa tooma; « suu, mis iialgi ei öelnud valet, peatas hobuse, kui nägi laipa, külmus kraaviporis. ütles: «Vaene joomar!» Detsember 1946.

Tuul

Jah, mille kallale ta kõik ei kipu. Ta võtab näppu näiteks riigilipu ja siblib seda, pilkesõnad suul, ehk küll see üldse selleks seal ei ripu, et seda naeraks kergemeelne tuul.

Juuli 1948.

Simson

Ta oli samba küljes ketis. Ta, pime, nõutu, laulma sunniti. Kuid tema naergi oli petis, vaid viha kogus ta tund-tunniti.

Siis saabus päev, mil värsket jõudu ta tundis käsivartes ärkamas; ta naeru kuuldi veel, täis õudu —

Nüüd varemeil on rohi tärkamas.

September 1949.

Kaalep 31 Kohtumine Ahasveerusega Ole rahulik veel ja ole üksi ööga, kes teab, mis unistused on sul täos! Uks räbalates rauk läheb longates mööda ja varjab kraega inimliku näo.

Juuni 1950. Harmagedon Lipp rebitud lehvimas ees, läheme, ja lõpuks me tohutu tee väheneb. •Oli õudne see tee ja veel õudsem on siht, aga sihile jõuda meil tuleb — juba haarab me hobuseid lahingukihk, juba paistavad vaenuväe tuled. Las hommikul verine päev puhkeda — nii paljud sest iial ei näe uhkemat. Tuleb kohutav lahing ja kohutav võit, mida igatseb viimase jõuga iga väsinud sõdur, kelt võtta võib kõik, allavandumist mitte vaid nõuda. Oktoober 1950.

* * *

Suur kevad tuleb pea ja päästab naerdes valla kõik vangistatud jõed, mis jäise surve alla on jääma pidanud kuu järel kuu ja kuu. Päev, rohkem sära veel nüüd hangedele kalla, sest väiksed ojadki on sula ootel ju — ka neile vabadus on kallim kui kõik muu. 6. märts 1953.

32 Kaalep Palved

I Suur Jumal, vaata mind ja nastikut ja parmu — eks ole me ju kõik seesama põrm ja sau. Ning ülistades koos Su sädelevat au me palume Su armu.

Ma tean, et meie teil on sildadeta vahe, et eal ei leitagi, mis meie radu seoks, kuid kuna meie näol Su vaim on saanud teoks, siis sündigu Su tahe. Kord rahehoog, kord välk meid madalasse rusus ning oma kohustust ei suutnud täita me. Suur Jumal, tugevaks ja kartmatuks meid tee ja kinnita meid usus. Las tulla seegi päev, mis kõigist kõige kaamem: maavärinate möll ei midagi siis loeks, kui Sinu enda ees veel vankumatuks toeks Sa jääksid meile. Aamen.

II Ka mina, vaikija, pean olema Su mõte või vähemalt üks väike osa sest. Mu iga igatsus, mu iga viib ja tõte saab ainsa jõu Su käte musklitest. Oo Käskija, Sa tead, mis minu elult nõuda: Sa kavatsed, Sa kaalutled ja teed. Nii lase sihile mind ükskord välja jõuda, et näen: mu teed on olnud Sinu teed. Märts 1953.

Abrekk Tolstoi «Kasakaid» lugedes

Mu hinge vihaeod kord äiutas mu ema. Need võimsaks võrsusid kui tamm. Ka isa oli mul. Ja kui nad tapsid tema, jäi mulle pärandiks ta ramm, ta lagunenud onn, ta suured mustad silmad, ta püss, ta burka, ta kinžaal ja püha kohustus, et üle kõige ilmas pean hoidma vabadust siin maal.

Kaalep 33 Kus on see vabadus? Mu südamesse maetud. Sealt hirmus kättemaks saab jõu. Püss, burka ja kinžaal. . . See püss on täna laetud ja vihaga on laetud põu. Mäed tasa huugavad. On öö. Kes teab, kui kauaks pean jääma kaugele ma siit. Ehk see jõekallas ees saab kohe mulle hauaks. Mis siis. Ei hooli sest džigiit. Sest kätte maksta on mul kokku ju nii palju, et sellest kõnelda ei saa. Ei ühtki pisarat. Mu hing on ränk kui kalju ja süda tundetu kui maa. Kord tuleb vabadus, suur, särav nagu ime. Tean: mina seda küll ei näe ja vist ei mäleta ka keegi minu nime siis enam, kui on käes see päev. Ükskõik. Ja millekski? Siis armastust on vaja mu rahvale ta vabal maal, kuid minul olnud on vaid viha, vilets maja ja püss ja burka ja kinžaal.

Märts 1954. PILLE SOVA * minu arhitektuuri kujunemine hüljatud efektid ilu teravnemine pilgus oo konstruktiivne konstruktiivsete lillede kõlvatus Solange oo Päikeselill tema elu ja sügis külmas kiirguses vaadates lilli nende arhitektuuri teravnenud ruumis nende surnukehi

34 Kaalep/Sova Hüljatud efektid Ei tugevaid tundeid meeldesööbivaid kujundeid pealetükkivat rütmi Las ma nüüd vaatan (kiretult ja leebelt) valgusta Päikeselill Kazimir Malevitši Musta supermaatilist ruutu

* minu süda sinu süda puhkev valgus kuhtuv siis jälle puhkev ümbritsemas kevadet miks vaibub kaduva rahva naiste hällilaul kas tähtede-vallas elab edasi põhjamaa hälin kui imiku nutt hell lalin kas viibib külma õhkuvais kaljudes luilutus rabajärvede kohale jääb kas heljuma mu põlved lähevad nõrgaks ja süda pööritab olen ma's õnnistet milline ta on uus saatus veel kahvatu täht

Muster

Triip, triip jah ehkki on ka roose ja muid lilli ning kolmnurki vaikus ja otsekui lootevillaga kaetud helesiniseid lilli joonte võlu valges ruumis heliseb riivates valgus pindade ühinemise graatsia

Talveõhtu

Kauguseta õhuta Valguskiiri püüdvana Tulilinde ma tulilinde Jääna külma õhkuv helkiv ma ehin end lumivalgeks valgust ihalev närtsinud jäälill

Sova 35 *

Sina oled läinud kinno Me seisame kuristiku serval — on jõhvikaid pärliteks lükkides (raba servas voorel) varsti südaöö sinul käes väikeseõieline rabataim

Sina kihutad mägiteel — Režissöör vaatab binokliga kollane «Jaguar Special» ja sööb tujutult jõhvikamarja kõrval maailmavalus režissöör minu kaelakeest

Ta prillid läigatavad kurvis Emban teda lohutavalt: kui riskides sööstad kuristikku —oled sõnnik režissöör- Taevani must suitsusammas

tallan roobasteid lumiste viltide rutjudes koltunud kõrsi karuste kuuskede sosinat õhtuvalgust veel nõriseb latvade pihkudelt tormimurrus näib ööhaldjas palvusi posivat rada saab läbi ots on ka pikimal teel mets lõpeb merre päike on nähtaval veel käekell käib kiretult tiksudes igapäist tosinat kaldasse ulatub loojangu purpurne keel elu kui kübe kaob aega mööduvas vooluses mõte näib jõuetu mälu liig noor on ei mäleta päikese kukkumist Tulemaa lainetekündi Ferniri tilkuvaid lõugu ja valguse sündi päikesetütre ilmaletuleku joobuses mõte näib jõuetu mälu liig noor on ei mäleta silmad ei küüni veel möödunud päevade pimedas nägema kultide kujusid laevu ning laineid paplite pisaraid helmeid mis rannale visatud esiisade hinge ja lootuste paineid päevi mis ruunimärkides elule lisatud puuliistu vestetud tuliterava noaga

36 Sova/Neemre pinnavirvendus hääbunud pole ent siiski veres üks hüüdja kes peibutab õhtute poole veevälja servale seisma ja kuulama laineid kurgede kruukseid suundumas tiibadel soole sestap nüüd tallangi roobasteid viltide rutjudes täidetud lõhnadest karuste kuuskede kohinast õhtu valgust näen_ imbuvat sammalde vahele tormimurd kõliseb tühjalt ööhaldja sosinast

Cecilile

Cecil, kulla tüdruk. Pikenda veel viivuks lahkumist ja kuula mind. Las jääda käsi hoidma ukselinki, pilk silmis külmaks. Imekombel see ei häiri mind. Näe, väljaski nii kalk ja kale sügis, et vaikind pargis viimne punarind.

Uks käis. Sa läksid? Hüva. Tasast teed ja leebetiibset lendu soovin sulle ning vahtralehekuldseid luuletusi toast leidnud, poetan peoga õrnalt tulle need värsid. Toetasin liig nõtra tahet, kui selja pöörasid ühtäkki mulle. Tuul kaldast lükkab lahti vettind vene ning väänab piitsutavaid oksi puil. Näen muigeid, kahetsusi liikvel suil ja tean: ma pole kaugelt esimene.

Kuid olgu. Mõttes saadan siiski teele need sõnad. Kuulad — mitte. Ise tead. Ma pole hingepinnal kibestunud või kui, siis õige veidi. Ainult head sest kõigest hoolimata soovin sulle.

Õrn Cecil. Nii nagu öötualette, make-up'i, ihulõhnu, kulmuvärve sa ära vali oma kaaslasi. Jah, pole tõesti mõtet õhtul võtta ning ulmas leida muinasjutuprintsi kuuratsul keset armuaasasid, et koidu ajal pettununa jätta kõik rümatunud rappa hanguma ja tunda võõristuse kasetohtu sisemuses keerdu kiskuvat. Kui tahad mõtet päästa vaimuvanglast, siis ära püüdle vahetama sõpru kui kahed, toretsevaid õhtukleite. Nii varsti jääd sa üsna purupaljaks ja peeglis silmad kortsus vanaeite, kel välimuses sarnast sinuga.

Liig tihti, Cecil, tallad tühja tuult ning, püüdes kanda iga oksaraagu, su kumerused kaovad, rind jääb raagu ja ilu kastepiisad laevad puult ses põuas, kuhu õnnehurm ei saabu eales niiskust kandma kuivand suult.

*

Pimedas toas TIKSUVAD KELLAD — ämbliku teekond eikuskilt eikuhugi — akende taga langeb lumehelbeid tänavalaterna kooljavalguses. Jaamahoone poolt, sealt raudteeservast, läbi tummade tänavate ja lume üle puude ja majalobudike kostab valjuhääldi ragisev loits. KELLAD TIKSUVAD omasoodu, nende sisemusse paigutatud neljanda mõõtme tükeldusseadis jagab kiretu voolamise sekunditeks, minutiteks, tundideks — olgu või aastakümneiks, kui soovid. On's vaekauss kallutet tänase või homse kasuks, juurdled voodivedrude raginal teist külge keerates? Elus tuli näib olevat loomulikum teistest siin ja praegu. Tikk süttib ning põleb sõrmeotsi kõrvetades läbi. On öö. KELLAD TIKSUVAD. Ärkvele võpatanud külmik uriseb kööginurgas kui näljane hunt.

38 Neemre LADINA BUKETT Ladina keelest tõlkinud Ants Oras

ANONÜÜMNE (8. sajand) AVE MARIS STELLA

Ave! Tõuse mere trööstiv täht, ja sära Neitsi puhtast puhtam, Jeesu ema, Neitsi, sina, heldem heldest, Hinge taevavärav. tee meid, patust pääsnuid, säravaks ja selgeks. Gabrieli «Ave't» kuuldes kuulsid imet: Raja rada sirgeks, kuulsid rahunimeks süüta süda siiraks, muudet Eeva nime. et kord igavikus Kristus meile kiirgaks. Vala valgust öösse, Kiitkem Isa, kiitkem vangi kütked lõhu, Poega, Püha vaimu, kingi kõik, mis kallis, lauldes kiitkem kolme, tõrju kõik, mis rõhuv. kolm Üht ja Ainust. Ülev emasüda, kanna südametest tõusvad palved Poja, meie Päästja ette.

ANONÜÜMNE (10. sajand) О ROMA NOBILIS, ORBIS ET DOMINA

Rooma, oh härrandlik Unn üle linnade, helendav vürst üle maade ja mandrite, veristet märtrite roosidest punane, puhtatest neitsitest liilialumene, kiidame südamest sind üle kõikide ikka ja igavest, linn, läbi aegade.

Peetrus, sult, taevase värava valdajalt, otsime abi — meid vaata säält ülevalt. Kord kaheteistkümne hõimu jaoks Jumalalt nõutades armu meid päästa ta viha alt. Võta siis lahkelt me pisaraid-valavalt hingelt need ohked — sind palume palavalt.

Ladina bukett Щг&'<+. *А§ %% ч\\\ ч \ \ Л ©. Т. Raidmets, E. Jürgenson li

' \

f V ^tr

V.

MUU ry

Kuula me palvusi, Paulus, oh kuula meid: agaralt rabasid paganaprohveteid. Jumala kambreist — sa, nõukaim, ja haldad neid — taevasel liual ka meile too annuseid. Tarkuseküllastet, jooda me januseid, õppust su ülluselt ootavaid südameid.

HILDEBERT DE LAVARDIN (1056—1133) ME RECEPTET SION ILLA

Janun sind, oh Siion — sinna Taevalinn, oh linn sääl mäe pääl, ihkan minna rahulinna! linn, mis püsib Jeesu väe pääl, Kirka Looja kiirtest särav kindel sadam, sind mu kihkav linn, mil Päästja ristist värav, süda otsib, ootav, ihkav. Peetri sõna võtmest avat Sind ma janun, aina hüüdes linn, täis rahvast juubeldavat, ma sind anun, õndsust püüdes. linn, mil müüri kivi elav; Särav linn, su hiilgepidu, kevadhõngav, õndsalt helav linn, su rahva rõõmsaid ridu, rõõmuvürsti linn, kus üha pühakute laulvaid rive, kestab ülev urbepüha, seinte rikkaid kalliskive, rahupüha suur, täis laule; hüatsinte ja berülle Unn, mis andub taevaaule — näeb, kes pääsnud Jeesu sülle. ei sääl kurbust, ei sääl riidu, Mindki kiirgemüüri taga Kristus ravib maa päält viidu Moosese ja Eeliaga iga näotust, iga viga — lase käed kord risti panna — sääl on ilul igi-iga. lase laulda Hosianna!

BERNARD DE MORLAIX (12. sajand) Poeemist «DE CONTEMPTU MÜNDI»

Siion, sa heletav, pimedust peletav linn, mille maju, kants, mille katuste kulda me, patuste, meeled ei taju! Kuidas sind kiidaksin, kiirgav, kuis liidaksin lauseid, kuis järgiks õndsate õnne, kuis maisesse kõnne su ülevust märgiks? Hümni teeks kauni, mis küüniks su auni, ent, kõrgem ja kõrgem, terendad ülluses, hiilgusekülluses — sõna on nõrgem. Siion, sind müstilist linna, mis püsti kesk ääretut ruumi, ihkan, sa ime! siis ohkan su nime, täis pisaraid kuumi. Maa küljes ripub mu põrm, ent kuis kipub seest süda mul valla, kuis ta sind isub! kuid uuesti kisub mu liha mind alla. Siion, sind ajatut linna, mis rajatud Jumala väele, otsin ma, püüan ma, laulan ma, hüüan ma, vaatan su mäele. Pattu ma mattusin, häbiga kattusin, väärin vaid rangust, Issanda viha ma laps, nõder liha — ma tean oma langust. Mullale määratud, kuidas nii määratut armu võin tahta?

48 Ladina bukett Eksisin kaua — siis palgaks saan haua, nii külma ja ahta. Siiski ma ootuses, usus ja lootuses, lootuses valvel ohkan, ei maga, sind igatsen taga vaid põleval palvel. Isa, kes toonud mind ellu, kes loonud mind elutust savist, tõves ju säästis mind, tõvest ju päästis mind — puhtun ta ravist. Temalt saan armu — kuis tunnen ta tarmu! Kuis tean enda nõrkust! Temalt on hüve, ent endas ma rüve! Oh murede mõrkust!

JACOPONE DA TODI (u 1220—1306) STABAT MATER DOLOROSA

Seisis Ema, nuttis suures Püha Ema, märgi mulle ahastuses risti juures haavad hinge — kasta tulle Poega, keda kandis rist, ihkav süda! Luba mind nuttis, silmad tuhmiks kustund; Poja helde, piinarikka võikalt lõikas muremustund rasket, pikka surma ikka südamesse mõõgapist. tunda, mis mu elu hind. Oh see voolav valuoja! Las ma kaeban, las ma halan, Oh see ainusündind Poja pisaraid su kõrval valan, püha Ema Poodu ees! kuivõrd elupäevi ees. Ohkel palus — ah, kuis talus Las meil seista ühtesoodu näha Poega surmavalus, Kõrgelt-toodu, Ristipoodu valus, valus süda sees! palet nähes, silmad vees. Kes ei nutaks, nähes teda, Puhtaist puhtaim, püha Neitsit, nähes Jeesu Ema, seda rikkast valust, mida leidsid, rõhutut, kui raske tal? las ka mina leian jao. Kel ei rinnast lõhkikistust Las mul Taeva Poja vaeva tõuseks ohked, nähes Kristust — kanda — kaeva vermed aeva nähes Ema risti all? rinda, et ei meelest kao. Rahva eest end ohvriks andmas Las ma joobun Jeesu piinast, nägi Poega, nägi kandmas Jeesu vere pühast viinast — ohukoormat tohutut: las ma loobun kõigest muust, ainus Poeg, me päästjaks saetud, puhtas tules patud tasun, suri surma, mahajäetud et, kui kajab kohtupasun, ristisurma lohutut. abi saan su, Neitsi, suust. Armuallik, Mure-ema, Armas Jeesus, kui kesk haudu koos las tundkem muret Tema, vajun mulda, Ema kaudu kalli, pärast! Kalla siis, ulata mul võidupalm.* kalla mulle hõõgust rindu, Kui kaob keha, nõrk ja tõrges, tulist rindu armuindu — kuulgu hing, kuis kõlab kõrges kurtku Kristust kaebeviis! paradiisi hõiskesalm.

Need read on tõlgit vastavalt praeguses katoliku jumalateenistuses tarvitetavale tekstile. — А. О.

Ladina bukett 49 CUR MUNDUS MILITAT SUB VANA GLORIA Ilm, miks nii vaevad end uhkuses tühises? Kaduv kõik suurus, mis mööda meist mühises. Täna näed vägevust, homme kaob hukkudes otsekui savinõu kildudeks kukkudes. Enne kui kiinduda ilmlikku pettesse ustagu kirja, mis kirjutet vetesse; maisesse hüvesse, töödesse maistesse uskudes usud vaid näilikku paistesse. Viletsat hiilgust, oh hing, ära ihale; parem end usalda vaenlaste vihale kui oma tungile, hullule ihale, himuga hukatust toovale lihale. Ah, kuis nii kiiresti hävib kõik ajalik! Otsides tühist kaob käest igivajalik, rõõm hajub varjuna, ees ainult sügavik — neetute lohutu, kohutav igavik. Oh kõduv ussiroog! Kes need sind kiidavad? Kastetilk, õis, mida vikatid niidavad! Homme ehk, põrm, juba mättad sind katavad — enne tee hääd, hing, tee hääd, kui sind matavad. Koik meie maapäälne au lõpeb hajudes, lendab kui lehestik sügiserajudes, variseb koltunult külmades sadudes — öösse vaod, inime, koduned kadudes. Hing, otsi taevast — sa maa pääl ei asuta püsivat kodu, püüd maine jääb tasuta; ilm nõuab võlad — jää, hing, ilma võlata: õnnelik see, kes maailma saab põlata. Kus on nüüd Saalomon tuhandenõuline, kuhu jäi Simson, see võrratujõuline, kus viibib Absalon iluga võrgutav, südamlik Joonatan, südameid hõrgutav? Keiserlik Caesar — kus kadus ta kidudes? Dives*, kes liiatses rikkana pidudes? Kõnekas Tullius? Muld nüüd ja pehastus! Läind Aristoteles, tarkuse kehastus. Nii kaovad ülevad, nii kaovad valevad — need, kelle kasu all meeled ja malevad. Nii kaovad võimukad, nii kaovad vägevad — sulgund neil silmad nüüd pimedust nägevad.

* Dives — piibli «rikas mees»; Tullius — Marcus Tullius Cicero. — А. О. 50 Ladina bukett ANTS ORAS Keskaegsest ladina kirikuluulest gata mingit hommikumaist müstikat ega Protestantluse äkilise tulekuga Põhja-Eu- usuekstaasi. Neis valitseb teoloogia, kuid roopasse kuueteistkümnendal sajandil kä­ neid hingestav tunne on tugev ja puhas. risesid mitmedki sidemed varasema lääne­ Vormilt nad järgivad antiikset kvantitatiivse, maade kristlusega, mis üldiselt — kui välja s. о silpide pikkust, mitte nende kõnerõhku arvata järjest tekkivad, kuid niisama järje­ arvestava prosoodia süsteemi. kindlalt pidurdet lahkusud, «haeresia'd», Sedasama teeb veel täpsemalt ja järje­ «ketserlikud» kõrvalekaldumused — oli kindlamalt Hispaaniast põlvnev Aurelius olnud läbi ja läbi katoliiklik vähemalt Au- Prudentius Clemens (348—405), kelle ees- gustinuse aegadest alates. Seitse aastat pärast , märgiks oli asendada paganlik luule kunsti­ Wormsi teeside väljakuulutamist tungib liselt samaväärse kristliku luulega. Piiblist Eestissegi ning saab peatselt meie rahva ja märtrite lugudest püüdis Prudentius valdava enamuse usuks luterlus, mis muu luua uue kristliku mütoloogia, mis klassi­ seas kahjuks teeb lõpu keskaegsele kiriku- lises vormipuhtuses esitetuna pidi ka harit kunstile ja suuremalt osalt ka katoliiklikule kristlaste meeled juhtima õigesse suunda, kirikuluulele, kuigi eesti lauluraamat veel eemale paganajumalaist ja -sangareist. Oma tänaseni sisaldab mõningaid ladina keelest Psychomachia's («Hinge sõjas») lõi Pru­ tõlgit või mugandet laulude eestindusi. La­ dentius allegoorilise kristliku eepose, millele dina kirikuluulega on meil olnud kontakti pidi tulema veel üpris palju järelsugu. Ta ainult sellest saksakeelsesse luterlusse kan- luulel oli lüürilist tuld, ning osa tema värs­ dund ja hiljem meie vahendet riismete kaudu. sidest on jäänud elavaks tänapäevani, kuid Ometigi oli sellel luulel Martin Lutheri katoliikliku luule lõplikku suunda ta ei mää­ kirikureformi ajal juba enam kui tuhande­ rand. Selleks rippus ta üleliia antiikse klas­ aastane ajalugu, milles vahel ülihaaraval sika vormilaadi küljes, mille asemele varsti kujul ning inspireerit kunstipärasusega aval­ astus keskaegsele rahvale arusaadavam ja duvad areneva kristluse sügavamad ela­ lähem keel ja vorm, palju vähem õpetet, mused. Nii vägevad kui paljud protestant­ palju vähem «akadeemiline». likud kirikulaulud ongi, ei või väita, et nad Seda uut vaimu esindab mõnedes oma siiruselt ning väljenduslikult jõult ületaksid luuletustes Venatius Fortunatus (540— reformatsioonieelse kristliku lüürika tippe. 600), Poitiers' piiskop, kelle passioonihümn Seesama hardus, mis sajandeid kestva kan­ «Pange, lingua»2 kasutab rooma leegionide natliku artistlikkusega püstitas gooti kate­ marsilauludes populaarseks saand trohhei­ draalid, lõi viimastele vaimult ja vormilt list tetrameetrit — tõeliselt rahvapärast vor­ vastava hümnistiku, millest osa kuulub maa­ mi, mille tugev kõnekeelne rütm jõuliselt ilmaluule suursaavutuste hulka. väljendab «Kristuse sõduri» usulisi tundeid. Ladina kirikuluule alged on lihtsad, dog- Antiigile võõraid vormisugemeid lisandub maatsed ja õpetlikud. Värssi tarviteti pää- ohtrasti kuuendal ja seitsmendal sajandil miselt selleks, et harimata kogudusele arenend iiri munkade luulest, kus paiguti mõjuvamalt meelde suruda kristluse põhi- juba virtuooslikult käsitellakse lõuna pool õpetused. Esimesed veel praegu lauldavad veel algeliseks jäänd uut sõnamuusika va­ kirikuhümnid on seotud Milano piiskopi hendit, riimi. Karl Suure all toimuva ha­ Ambrosiuse nimega (u 340—397), kes linna ridusliku renessansi mõjul, mis püüab elus­ piiramise ajal Valentianuse gooti sõdurite tada antiikset laadi, aeglustub see vastne poolt oma hoolealustele õpetas lihtsavormi- suunavõtt, aga mitte kauaks. Prantsusmaal lisi, kaheksasilbistes värssides — jambides — tekib ja saksa keelealal, Sankt Galleni koostet laule, «vastavalt idamaiste provint­ kloostris areneb uus, väga olulisele kohale side kombele, et päästa rahva vaimu liigsest tõusev kirikuluule tüüp, nn sekvents. Oli kurnamisest pikkade ja kurblike öövalvete kombeks pikendada «halleluuja»-sõna vümast ajal», nagu oma Konfessioonides kirjutab a-d keerukaks, kauakestvaks meloodiaks, Augustinus,1 kelle ema Monica elas piirat mida ilma rütmiga sobivate sõnadeta oli raske linnas. Samuti nagu teisteski varakatoliik- meeles pidada. Esimesed sekventsid järgi- luse hümnides pole Ambrosiuse omades mär- vadki täpsalt juba olemasolevaid viise, meenu­ tades rütmilist proosat, kuigi alguses kalduti 1 iga rida lõpetama «halleluuja» lõpphäälikut Vrd: Augustinus. Confessiones, IX, 7: kajastava a-ga, ning hiljem kasuteti rikka- «Tunc hymni et psalmi ut canerentur, secundum morem Orientalium partium, ne populus moe- likumatki kõlaornamentikat. Kaheteistküm- roris taedio contabesceret, institutum est.» Siin ja edaspidi Marju Lepajõe joonealused mär• kused. 2 «Laula, keel.»

Ladina bukett. Oras 51 nendal sajandil sekvents vabaneb ettekirju- likku luulet tegeleb temaga. Ta on taeva tet meloodiast, sõnad iseseisvuvad ja muu­ kuninganna, ise «taevane paradiis», «aedade sika hakkab järgima sõnu, milledele pühen- allikas», «sest et temast tõusis elu puu ja detakse aina anduvamat kunsti. Adam de temast voolas tarkuse läte» (=Jeesus Kris­ St. Victori (u 1110—1180) sekventsid püha­ tus). Tema emalikkuselt oodatakse abi sääl, kute elust ja surmast saavutavad formaalse kus Kristusele endale ei juleta läheneda. meisterlikkuse, milles see puht-kõnerõhuline, Jumalaema tundub patusele inimesele kindlarütmiline, rikkalt riimit luule võrd­ lähemana kui jumala poeg, kuid paljude väärsena astub antiikluule kõrvale. Siitpääle sajandite kestel jääb temagi kaugeks, kõr­ uus vorm domineerib täielikult, puhkedes geks, majesteetlikuks kujuks, kelleni inimlik lopsakalt ja võimsalt õitsele. hääl ulatub vaid nõrgalt, ning päämiselt ikka Nagu juba tähendet, ei olnud katoliku ainult kiriku kaudu. Kiriku võimas orga­ luules — väga erinevalt idapoolsest büt- nisatsioon oma järjest suureneva välise santsi omast — palju müstika tuld ega joo- hiilgusega, oma vägevate, aga rahvast juba vastustungi. Seda valitses teoloogiline didak­ eemale tõmbund mungaordudega, oma suurt tika, selle toon oli range ja vahel kuiv. ilmlikku võimu saavutand prelaatidega, Ka Adam de St. Victori ülikõlavais värssi­ äritseva simooniaga ja juba kardetavaks des puudub lõkendav lüürika. «Ta artist­ muutund korruptsiooniga ei meenutand lik geenius vajanuks veel pisut armastuse tavalisele surelikule enam Kristuse sõnu hullust, pisut müstilist hoogu; sel oli veel «Õndsad on vaesed». See näis olevat kas­ puudu tõelisest mõtte originaalsusest,» ütleb vanud marmormüüriks inimese ja jumala teda muidu kõrgelt hindav kriitik-sümbo- vahele. Kolmeteistkümnendal sajandil tek­ list Remy de Gourmont. Müstilist sümboo­ kiski laviinina levivaid kirikuvastaseid lii­ likat on need värsid küll täis. Alanus de kumisi, nagu kõigepäält kataaride heree- Insulise sõnade järgi sia, mis kirgliku askeetluse vaimus kuulutas omnis mündi creatura loobumist kõigest maisest, puhastumist võit­ quasi liber et pictura luseks hääduse jumala eest, kelle vastandina nobis est in speculum, tunnusteti teise, häädust ja valgust ähvar­ nostrae vitae, nostrae sortis, dava pimeduse jumala olemasolu. Selle nostri status, nostrae mortis rünnaku all kirik juba paistis varisemise fidele signaculum? ohus. Ta päästjaks ei osutund mitte niivõrd õpetet dominikaanide ordu suurvaim, aris­ Siitmaailm on vaid säältmaailma võrdkuju, tokraat Thomas Aquinas, nii mõjuvalt kui määratu allegooria. Viimne kui kiriklik see oskaski lahendada kirikufilosoofias esi­ talitus, viimne kui kirikuehituste kivi ja nevaid põhilisi intellektuaalseid tülisid, kui sammas on allegoorilise tähendusga. Ka lihtrahva seast tõusnud Franciscus, Piero maailma ajalugu kõigis oma detailides on Bernardone poeg Assisi'st, kes täiesti ürg- allegooriline, viidates Kristusele ja temaga kristlikus vaimus jutlustas vaesust, armastust seotud müsteeriumidele. Keskaegsele hinge­ ning täielikku andumist jumalale ja sellega elule meie maailm eksisteeribki vaid teise uuendas rahvahulkade kiindumust kiri­ maailma eelastmena, ilma milleta tal pole kusse. «Mihi absit gloriari nisi cruce Domi­ mingit väärtust. Koik teed viivad kas tae­ 4 ni» sai tema asutet uue kerjusmunkade- vasesse Jeruusalemma või neetud hingede minoriitide, frantsiskaanide ordu hüüdlau­ viimsesse ning igavesse asupaika, põrgu. seks. Ainsaks sellesse ordusse astumise Lunastuse saavutamiseks ei jatku omast eeltingimuseks oli kogu oma maise vara nõust, ega juleta seda tavaliselt paluda õtse äraandmine vaestele. Usk sai uue, isikli­ Kristuseltki, keda läbi üsna mitme sajandi kuma soojuse, selle väljendus luules lüü­ kujutellakse karmi, kuningliku kohtumõist­ rilisema ilme. Franciscus ise armastas elu jana. On tarvis eestkostjaid — märtreid ja ja kõike loodut, nagu ülima selgusega näi­ pühakuid, kes elavad õtse Jumala juures. tavad ta hümnilised pöördumised päikese, Suurimaks neist eestkostjaist kasvab aega­ kuu, tähtede, vee, tule ja mulla poole, keda mööda jumalaema, Neitsi Maarja, teine kõiki ta nimetab oma vendadeks, kuid hili­ Eeva — nagu Kristus on «teine Aadam» — semale frantsiskaanlusele eriomane noot ilm­ kelles inimkonna ema rüvetet nimi on kir­ neb tal siis, kui ta ekstaatiliselt vaatleb gastet ingel Gabrieli tervituse läbi rahu-too- Kristuse kannatamist ja pisarsilmil juurdleb vaks «Ave'ks» (Eva>Ave). Maarja kultus, ta haavu. Frantsiskaanide Kristus «ei ole «mariolatria» varsti ületab kõigi pühakute enam Logos, kõikteadja ning peagu tun­ ja ajuti koguni Kristuse enese austamise detu, ta on saand Maarja pojaks, kurvas­ ning suur osa sügavaimalt läbi elat vaimu- tuste meheks; kunsti ja luule jaoks ta siit- 3 «Iga siia ilma loodu/on kui raamat ja kui pilt/ meie peegel,/meie saatuse ja elu,/meie olu, 1 «Ärgu olgu mul kiitlemist muuga kui Issanda meie surma/usaldatav märk.» ristiga.»

52 Ladina bukett. Oras pääle on «vir dolorum et sciens infirmi- irae»10 oma mürisevate ja ägavate kolmik- tatem»0, nagu ütleb keskaegse ladina luule värssidega ületab majesteetlikkuselt kõik tuntud ajaloolane F. J. E. Raby.(> varemini loodud kirikulaulud. Selles kato­ Kristus, «vir dolorum» ja Maria, «mater liiklik usutunne tipneb otsekui võimsas kate- dolorosa»' — need kaks kuju saavad nüüd draalitornis. Siingi aga ei kujutelda ülimat enneolemata määral kristluse keskseimateks kohtumõistjat kalgina ega külmana. See sümboliteks, mida vagade poeemide ja ka «Rex tremendae majestatis»" ei mõista ai­ proosameditatsioonide autorid — näiteks nult hukka, vaid ka lunastab. Usklik anub Bonaventura oma põlevavärvilises teoses teda ta enda kannatuste nimel: taevavürst Meditationes Vitae Christi8 — ei väsi vaat­ on ühtlasi inimene, kellele inimhing julgeb lemast ja kirjeldamast, vahel väga detaili­ läheneda otseselt. See on tüüpiliselt frantsis­ desse mineva realismiga. St. Victori veel kaanlik suhtumus, mitmeti lähedane hilise­ kaunis dogmaatse, õpetet luule asemele tuleb male luterluse omale, nagu see on väljen- palju kirglikum, isikupärasem, vormilt ja dund näiteks Paul Gerhardti lauludes. mõttelt läbipaistvam, vahetumalt haarav Järgnevas esitetakse tõlkes rida laule lüürika. Kristlase ülimaks ihaks on nüüd kaheksanda sajandi «Ave maris stella'st» juba siin maailmas läbi elada kõik risti­ kuni «Dies irae'ni». Mõned neist vajavad poodu valud ning Jumalaema ahastused, joo­ lisamärkusi. «O Roma nobilis», mille täpset budes Kristuse vere pühadusest ning tundes daatumit ega autorit ei teata, on Peetruse omaendagi südames Maarja südant läbista­ ja Pauluse päevaks Roomasse kogunevate vat piinade mõõka. palverändurite laul, sisult puht-südamlik, Fac, ut portem Christi mortem, vormilt veel pisut primitiivne. Hildebert de passionis eius sortem Lavardini igatsuslaul taevasele Siionile on et plagas recolere!9 katkend pikemast, oma muus osas veidi sko­ kõnetab nutvat Jeesuse ema Franciscuse lastiliselt dogmatiseerivast poeemist. Ka Ber­ ordu liige Jacopone da Todi (u 1220—1306) nard de Morlaix' vormilt palju komplitsee­ oma kuulsas «Stabat Mater'is», milles see ritumad siseriimilised heksameetrid samal kannatuste vaatluse ja kaasakannatamise teemil on võetud pikemast, üldsisult seda­ luule saavutab oma südamlikema ja liiguta­ puhku vihaselt ja julmaltki satiirilisest teo­ vaima kuju. Niisuguste elamuste kõrval tühi­ sest. Siin esitet osas Bernard unustab sa­ seks ja sisutuks kahvatava ilmliku elu kohta tiiri, süttides ihalduslikku, visionaarsesse koguneb nüüd ikka rohkem maailmapõlguse, ekstaasi. Tõlgetes on püütud võimalust mööda «contemptus mündi» teemi puudutavat luu­ säilitada originaalide iseloomulikke vormi- let, nagu sama Jacopone omaks peetud sugemeid, alates liht-assonantsidega ja lõpe­ laulus «Cur mundus militat», millele tolle­ tades kunstiteadlikemas harduses koostet aegses luules leidub palju paralleele. Seni­ riimi- ja kajapõimingutega. See, mis para­ sest sügavamalt läbielat sisu omandavad tamatult peab puudu jääma, on muusika, viimse kohtupäeva kujutused, milledest suu­ mille najal luuleteti need algupärandeis nii rim samuti pärineb frantsiskaanide kesk­ üliinspireerit värsid, mida peaks kujutlema konnast. Thomas da Celano vägev «Dies vastukajavaina kõrgetelt gooti kirikuvõlvidelt. («Mana» 1958, nr 2.) 5 «Kurvastuste mees ja nõrkuse teadja.» 6 Temalt on ilmunud: «A History of Christian- Latin Poetry from the Beginnings to the Close of the Middle Ages» (Oxford, 1953") ja «A 10 «Viha päev» — hiljem kanooniliseks saanud History of Secular Latin Poetry in the Middle reekviemi osa, mille kirjutamisel on toetutud Ages» (2 kd, Oxford, 19572). Zephania 1, 14—18 Vulgata tekstile. 7 «Kurvastav ema.» " «Kohutava ülevuse valitseja.» Sekventsi «Dies 8 «Mõtisklused Kristuse elust.» irae» 22. rida. 9 «Las mul Taeva Poja vaeva/kanda — kaeva 12 Paul Gerhard t (1607—1676), kelle loo­ vermed aeva/rinda, et ei meelest kao.» (А. O. mingul on evangeelsetes lauluraamatutes suur tõlge). osa, on kirjutanud 134 luterlikku kirikulaulu.

Ladina bukett. Oras 53 VAPPU VAHAR TAEVANE JA MAINE ARMASTUS Noortenäitus 1988

1988. aasta kuuma suve suurim kujutava kunstikonventsioonidele. Kui tal tekib kon­ kunsti sündmus oli noorte kunstnike näituse flikt küpse loominguga, kujutab see oma ole­ avamine 8. juulil Laululava all. Sellele muselt stiihia kokkupõrget korraga, lennuka oli juba enne tehtud palju reklaami ja ootus­ idealismi tormamist vastu kristalliseerunud ärevus oli suur. Avatseremooniat jäädvustas mõtet — isegi juhul, kui ka too viimane on mitu kaamerat, külalisi oli Soomest ja Un­ rangelt võttes idealistlik. Ja mõlemad pooled garist. Hiljem lõõgastuti Iru linnamäel. Järg­ kaotavad selles kokkupõrkes: esimene oma nevatel päevadel võis näituseruumides vaada­ radikaalsuses, teine — elujõus. ta soomlaste videosid ja kuulata Kari 1986. aastal kirjutas S. Helme: «Kui Hukkila kuuldemängu «Sotkamo 120 päeva» olemine lakkab olemast keskne probleem ja («Sotkamon 120 päivää»). Koik kokku hak­ selle asemele astub indiviid, muutub tõe kas juba meenutama kunstiELU, mis pul­ kategoorilisus, sest üksikinimene ei kannata seerib tegijate ja vastuvõtjate kahepoolses teisiti välja, enesekesksus eeldab uskumust, osalemisrõõmus, mitte ei hingitse vaid tava­ illusiooniga varjatud tõde. Seepärast lükkab päraste näitusesaalide ja ostusalongide 80. keskpaik kunstis ette illusiooni kui ohvri- steriilsete seinte vahel. tallekese.» (V 1986, nr 1). Noortekunsti ene­ Noores kunstis eneses domineerib juba sekesksus on 1988. aastaks omandanud mõne­ paar aastat tendents ekspressiivsusele ja võrra teise tähenduse kui «Vikerkaare» esi­ abstraktsele väljenduslikkusele ning julged mese numbri ilmumise aegu. Vähenenud on eksperimendid. Võimalused kunstielu aktivi­ ego-keskse väljaelamise lapselik vahenditus, seerimiseks tulid kahtlemata õigel ajal, kui näiteks pihtimuslikus päevikuvormis. Kind­ mitte viimasel minutil. Ekspansiooni lubas lasti ei ole noore kunsti paremas osas laululava ruumiküllus, mis andis eelkõige enam tegemist pelga lõdvakslaskmisega (aja hingamist eksponaatidele, nii et need ei mahavõtmisega) sellal, kui tärkavad demok­ tarvitsenud seintel ja vitriinides vargsi raatliku mõtte võrsed. Kunstnikkonna küp­ tõugelda. Veel tähtsam oli aga kunstnikel sem osa resoneerus alanud sotsiaal­ endil avanenud võimalus tajuda kandepinda, poliitilise liikumisega peamiselt nn rahvus­ millele nad toetuvad — kontakteeruda oma romantilise ainestiku kaudu, verinoor aga publikuga (ja sellel isekeskis) kunstisünd­ — oma kummalise, enesegi jaoks veel muse ümber koonduvate ürituste melus. täpselt defineerimatu rahutusega, mis väljen­ Selline otsene tagasiside on olnud lahutamatu dus algul vaid värvi pritsimises suureneva kogu Teise maailmasõja järgsest lääne kunsti­ formaadiga lõuendile. Imelik on nii romanti­ elust. Oleks olnud täiuslik, kui ka Rock Sum­ lise kui ekspressiivse ärevuse ilmsikstulemine meri toimumise päevil augusti lõpul sealsamas kujutavas kunstis vähemalt paar aastat enne Lauluväljakul kõik võimalikud soovijad pub­ sisepoliitilise puhangu algust. Rahvusroman­ liku hulgast noortenäituselegi pääsenuks, sest tism ammendus tegelikult 1988. aasta keskel just rockmuusika ja moodsa kunsti tarbijas­ korraldatud näitusega «Rahvuslik motiiv konna segunemine on üks popkultuuri eesti kunstis». Siin ei ole raske näha aluseid. loojate pühendumist «ärkamisaja» mõtte­ käikudele, küll aga on sama seost keerukam Miks vajab noor kunst kõige rohkem välja tuua «uusmetsikute» kunstilistes pöör­ seda tagasisidet ning hingamisruumi oma dumistes, kuid see on olemas. On palju ideedele? Kahtlemata oma suure sotsiaal­ räägitud, et niisuguse hasardiga nagu se tundlikkuse ja vastuvõtlikkuse tõttu praegu pole eestlased enam ammu enda mõjudele, mille ühekülgsus võib talle päris eest väljas olnud. Üritustel osaleva rahva saatuslikuks saada. Rohkem kui ükski küps hulk on rekordiline. Umbes samasugused põlvkond kujutab ta endast seda indikaatorit energiavarud purskusid ootamatult kustgilt ühiskonnas, milleks loojaid ikka peetud on sügavustest vallale 1986. ja 1987. aasta — ta on kõigele avatud. Kui õhus on tunda noorte- jmt näituste esimestel ekspressiiv- vägivaldseid pingeid, on ta jõhker. Kui vale­ abstraktseil piltidel. See oli puhtkunstiliselt tatakse, irvitab ta võltsilt. Peetakse pidu uus kvaliteet, seotud oma väljendusvabaduse katku ajal — prassib. Oma vabadust mõistab tunnetamisega. Tal on analoogia II maa­ ta üsna lihtsalt: vastandumisena igale kam­ ilmasõja järgse lääne kunsti arenguga, mis mitsevale süsteemile, sealhulgas valitsevaile

54 Vahar jätkas maalilise Pariisi koolkonna edumeel­ toimuvaga niivõrd, kuivõrd seda suudab semat liini ja sai kõige rohkem tuult täiuslik kunstiteos mis tahes žanris. Autori tiibadesse just teisel pool Atlanti — uue üheksanda performance'! tugev külg oli maailma veel suhteliselt väljakujunemata sugestiivsus, võime jäägitult publiku tähele­ esteetiliste reeglite ja maitse keskkonnas. panu võita, mida ta tegi teatraalsetest 1980ndate Eestit lahutab «Pallasest» samuti (miimika, žestid) täiesti erinevate vahendi­ ookean — pool sajandit segaseid aegu. tega. Erilise õhkkonna lõi juba suhteliselt 1988. aasta noortenäitus erineb oma pikka aega võtnud keskendumine sündmus­ eelkäijatest romantilise hajalioleku vähene­ kohal vaatajate silme all. Tekkinud pingeline mise poolest. Avalikustamine on paljud vaikus kujunes omaette väljendusvahendiks, maa peale toonud: teadmine süvendab mis julgestas kullajagajat ajatu taustsüstee­ realiteeditunnet, vajadus illusioonide järele mina. Kontsentratsiooniastmelt erines S.-T. hakkab kaduma. Sotsiaalselt mõtlevate ini­ Annuse happening ülejäänud kahest — nelja meste identifitseerumine oma keskkonna ja soome kunstniku Marja Blomsteri, Marita rahvaga on konkretiseerunud ning tänu tulva­ Liulia, Harri Larjosto ja Roi Vaara ning va ajalooalase jm informatsiooni iseloomule eesti arhitekti Raoul Kurvitsa poolt ette- on see samastumine enamasti valuline. Noo­ kantuist. rele põlvkonnale, kellel puuduvad isiklikud Näituse koostamisel oli taotletud vahel­ kurvad kogemused, on taoline äratundmine dusrikkust kollektsioonide lisamisega ise­ midagi puhastustule taolist: seniolemata enesest meie noorest kunstist väljapoole kannatused saavad tõeluseks läbi omaks­ jäävatest nähtustest, millel võis aga näha võetud informatsiooni ja satuvad käega­ sellega mõnd kokkupuutepinda. Läbi kolme katsutavasse kaugusse. See tõdemus on korruse ulatuvale põhiväljapanekule, mis sep­ tajutav praeguses noores kunstis. Ta on tembri algul täies koosseisus välja vahetati, enesekeskne niivõrd, kuivõrd keskendub liitusid väikesed valikud 1966. aasta noorte- endaga identifitseeritavale inimgrupile. Ta on näitusest, rühmituse «Visarid» töödest, eesti lokaalse iseloomuga, ent teda huvitava kind­ praegusest fotokunstist, tekstiilikunstnike lalt piiritletud paigaga seostuvail problee­ maalitud kangastest, soome radikaalse grupi midel on tema veendumuse kohaselt kaugele­ «MUU ry» loomingust ja Ungarist külla ulatuv tähendus ruumis ja ajas. sõitnud kunstnike ekspromt tehtud joonistus­ Tänu oma avangardistlikule kunstikooli- test. Mis puutub kesksesse ossa, siis kvali­ tusele on Siim-Tanel Annus üks väheseid, tatiivselt ei erinenud see palju meie kahest kelle jaoks universaalsed põhimõisted on eelmisest noortenäitusest. Otsustav muutus säilitanud oma väärtuse. Kuid oma per- oli aga toimunud tema pakendiga: paviljoni- formance'ite lunastussõnumit viib ta ikkagi seinte asemele oli astunud kohanemis- ellu arhetüüpsete kujundite kaudu, mis on püüdlik ja rikkaliku butafooriaga varustatud tüüpilised 1980. aastate mõttele. «Kulla kujundus. Õigupoolest ei orienteerunud see valamine» kujunes noortenäituse avatsere­ niivõrd kasutada olevale kunstilisele materja­ moonias telgsündmuseks. Tegevusi oli selles lile kui etteantud ruumivõimalustele, mis kolm: keskendumine, kuldamine ja joogi- oma betoonkonstruktsioonide ja valgust söögi jagamine kõiki ühteliitvaks söömaajaks. kallavate akendega juba a priori Toivo Mõnikord on esitatud küsimus, kas on ots­ Raidmetsa ja Eero Jürgensoni kujundaja- tarbekas etendust täpselt kirjeldada (krooni­ kalduvustega ühtisid. Lausa pillavalt käisid tud pea ja seotud silmadega meedium puistab nad ümber eriti II korruse saali avarusega, kahel kael kuldset puru), ent siis võib mille liigendus tellis- ja traatvõrgust vahe­ kahelda ka vajaduses kirjeldada ning selgi­ seintega võinuks õigupoolest hõredam olla. tada ekspressiivset, reaalsusega justkui lõdvalt Maalide paigutussagedus jättis need kohati seotud tahvelmaali. Kujutavas kunstis on isegi tagaplaanile võrreldes kujunduskont- veel lootus kõikirahuldava käsitluse tekki­ septsiooniga, mille kreedo oli niigi Jaak misele järgnevatel aastatel, happening'is Arro — Toivo Raidmetsa «Raudaiä» näol on see aga välistatud. Kuigi siin filmitakse, energiliselt ette lükatud. Tervikusse sulas teab igaüks, kes mõnda etendust jälginud, et kõige paremini maali ja graafika jõulisim, ka parim operaatoritöö ei saa vahendada ekspressiivseim osa, samal ajal kui tradit­ kogu tähendusrikkust, mille annab toimuvale sioonilisema ilmega peen graafika alati aeg, koht ja kõigi vaatajate subjektiivne mõjule ei pääsenud. Näitusel oli ka visiit­ juuresolek. Seepärast, kui filmilint võib kaart: voolujooneline hõbepaat (tahtmatu indiferentselt, ent lühinägelikult registreeri­ analoog tarbekunstnik E. Johannese 1985. da, siis arvustus peaks sündmuse sisuliselt aasta šamottvormiga «Venega möödanikku»). taustsüsteemi viima. S.-T. Annuse etendus oli See küütles Võidu väljakul kõik need piibelliku legendi üldistatud tõlgendus, mis kuud nagu puuristatud sinilind. sulas ja kontrasteerus ühtaegu maailmas Kui tundelisus ja graafilisus moodus-

Vabar 55 tasid meie noortenäituste paeluvama osa nimel. Noores kunstis seevastu on laine 1980. algusaastail, siis täna domineeriks tõusnud enam-vähem kontrollimatult loodus­ impulsiivne maalilisus ka ilma kujundaja nähtuse endastmõistetavusega. 1980. aastate abita. Ekspressiivne töö ei tulnud muide maailm on paljude inimeste jaoks kantud meie praegusesse kunsti noore põlvkonnaga. ohutundest, mille mõju kujunevale natuurile E. Põldroosi, O. Subbi jt üsna ootamatul on muidugi vältimatu. See on ajendanud muutumisel värviliseks ja spontaanseks mõ­ ka võllahuumori teket, mis erinevaid vorme ned aastad tagasi ei olnud siiski sügavat võttes kannab õieti suurt osa loomingust. seost maailmavaluga. See oli küpsete loojate jõupingutus väljenduskeele värskendamise (Järgneb)

IVO RULL JÜRI LOIK JEREVAN 1988

On juhtumeid, mis omandavad tagantjärgi- like pingutustega löönud tagasi iidse vaenlase, tarkuses sümboli kaalu. Nagu näiteks sünd­ Türgi rünnakud. Vaevalt tekib eestlasel mus Jerevanis sügaval stagnaajal, kui põge­ raskusi analoogiate leidmisel, kui öelda, et nema pääses kohaliku loomaaia ainuke ele­ 1920. aastal lõid kaks näilist vaenlast vant. Vabadusejanuline loom tormas ummis­ käed ja 16. märtsil 1921 jagati väike Armee- jalu kesklinna poole. Tundmatu hirmu­ niamaa suurte sõprade vahel. Türgi nõudis, äratav jõud ajas jalule meie ajastu au, et Aserbaidžaanile antaks Nahhitševan, aga mõistuse ja südametunnistuse, kes ei osanud rahvaste isale Stalinile sellest ei piisanud. elevandi peatamiseks muud paremat ette 5. juulil 1921 määras ÜK(b)P Taga- võtta, kui tuua tänavale tankid. Loom Kaukaasia komitee büroo Aserbaidžaanile sõideti lapikuks ja küllap saadi medalgi veel Armeenia kultuuri iidse hälli Artšahhi, rinda. hilisema Mägi-Karabahhia (karabahh — Meelsamini võitleks Armeenia parteiaktiiv must aed, saanud nimetuse sealsete suurte tuhandete elevantidega kui selle rahvahulga­ mooruspuuaedade tõttu). Seda sammu võib ga, mis on kogunenud Jerevani tänavaile seletada impeeriumi üldiste huvidega, st sellel aastal. Ja jälle on ka tankid tänaval, vajadusega tugevdada häid suhteid Türgiga, rääkimata «perestroika ööbikutest», st linna varustada Bakuu naftamaardlaid toiduainete kohal tiirutavatest dessanthelikopteritest või ja tööjõuga. Kuid tõenäoliselt oli tegemist vilgastest soomustransportööridest ja veo­ geniaalse rahvusteoreetiku järjekordse eks­ masinatest, millel kahtlusi äratav kiri perimendiga, kus ühendatud tuli ja vesi, «Ljudi». kristlik rahvus musulmanliku territooriumiga Millest tekkis selline vastasseis, häbi­ ja seda piirkonnas, kus usutülid on rahvuste­ väärne olukord, kus rahumeelse linna täna­ vahelise konflikti põhiallikas. Nii jäeti kahe vatel põrkavad kokku hambuni relvastatud kange rahva vahele tüliõun, mis garanteeris sõjavägi ja relvitu rahvahulk, kus ülekaalus pidevalt hõõguva vaenuküünla ja kesk­ naised, lapsed. valitsusele Suure Lepitaja staatuse. See Tasub vaadata meie suurriigi aja­ suisa machiavellilik nipp on andnud kesk­ lukku ja tõdeda, et 1917. a oktoobri- valitsusele relva igasuguse rahulolematuse pööre ei kujutanud endast fundamentaalset vastu. Tegelikult on ju terve NSVLi eksis­ muutust Vene keisririigis. Impeeriumi endised tentsi põhialuseks rahvustevaheline vaen, piirid taastati praktiliselt 1920. aasta lõpuks, mis seisneb erinevate kultuuritasemetega mõningad õnnelikud erandid välja arvatud. maade vastandamises teineteisele või tervik­ Sõja jõul katkestati paljude rahvaste ise- like rahvusvabariikide koloniseerimises juur­ seisvustaotlus, muuhulgas ka Armeenia teta migrantidega teist tüüpi kultuuridest. nn dašnakkide vabariigil, kes oli äsja hiiglas- Samas on maailm suurtele impeeriumidele

56 Vabar/Rull, Luik kitsaks jäänud. Tehnika areng on muutnud loobusid rahvakoosolekuil esinemast, tuntuim sõjaka imperialismi mõttetuks enesehävitu­ loobuja oli poetess Silva Kaputikjan. seks. Tänapäeval sisaldub võim eelkõige Praegu on välja kujunenud olukord, kus tüüri paindlikus ja modernses majanduses. See­ juurde on pääsenud Karabahhi Komitee tõttu vähenevad suurriikide šansid juba see­ noored radikaalid. Erinevalt Eestist, kus nelja tõttu, et nad on suured ja kohmakad, mehe poolt väljapakutud tugevale majandus­ halvasti juhitavad. Impeeriumidega on veel programmile lisas loominguliste liitude plee­ erilugu, sest nad on rajatud kolonisee­ num laiahaardelise ülddemokraatliku prog­ ritud riikide tühjakspumpamisele, seega ka rammi, jäi komitee mängumaa esimestest pidevale laienemisele. Kui aga kõik on tühi, hetkedest alates õige kitsaks. Kuigi formaal­ on ainukeseks ellujäämisšansiks vallandada selt võttes on kõik komitee liikmed intel­ koloniaalmaade oma energia. Seda saab ligendid, ei kujunenud Armeenia intelligent­ teha ainult läbi demokraatia ja suve­ sist tervikuna seda ajutrusti, kes oleks enda räänsuse, mis omakorda viivad ikkagi impee­ õlule võtnud uute (ka teineteise suhtes riumi lagunemisele. Konkurentsivõimeline alternatiivsete) ideede genereerimise ja majandus vajab ka sidemeid lääne kapitaliga. kujundanud niiviisi välja vaimse pluralismi. Siingi on esmaoluline demokraatia. (Vrd meie seisukohti riigikeelest ja koda­ Nõnda võime püstitada tõsise ja palju­ kondsusest, IME kontseptsiooni eri variante, mitmesugust suhtumist iseseisvusesse.) lubava teesi, et NSVLi lagunemine on ob­ jektiivne protsess. See, mil viisil lagunemine Karabahhi Komitee rõhutab, et ta väl­ konkreetselt toimub, on iga paikkonna aja­ jendab vaid rahva tahet, et ta ei tee poliitikat. loolise traditsiooni ja poliitilise kultuuri Selles mõttes sarnaneb ta meie noorte küsimus. Kahte erinevat varianti võime ting­ radikaalsete poliitikutega, kes leiavad, et likult nimetada armeenia ja eesti teeks. poliitika on igal juhul ebaeetiline. Kuid võib Eneseimetlusse langemata võime väita, et vastu küsida, kas on eetiline jätta äsja totali­ Eestis on valitud optimaalne tee praeguse taarse ühiskonna painest vabanenud rahva­ kriisiseisundi ärakasutamiseks. (Kui totali­ hulgad silmitsi relvastatud armeega ja riigi taarses riigis kuulutatakse välja demokrati­ käsutuses olevate ajudega. Selline käitumine seerimine, tuleb seda riiki pidada kriisi­ oleks ehk õigustatud, kui välja oleks kuju­ seisundis olevaks.) Seda tunnistatakse muu­ nenud revolutsiooniline situatsioon. Kuid seas ka Armeenias. rahva puhul, kellel ühiskondlik teadvus praktiliselt puudub, on see lubamatu. Revo­ Olulisima põhjusena, miks armeenlaste lutsiooniline situatsioon tuleb teadlikult luua. poliitikategemine on väheefektiivne, näeme iseseisva rahvusvabariigi kogemuse puudu­ Me ei varjanud oma imestust ka Armee­ mist. Eelkõige puudub arusaam, et elu­ nias. Miks Armeenia «Lauristin», sotsio­ kvaliteet võiks olla märkimisväärselt kõrgem, loogiaprofessor Ljudmilla Arunt junjan, ei sest kui Eesti paiskas 1940. aasta jnnek- sekku poliitikasse, kuigi oli septembri algu­ sioon aastakümneid tagasi, siis armeenlastele seks läbi viinud 8 väärtuslikku uurimust on NSVLi koosseisus olemine olnud siiski sündmustest Sumgaitis ja Jerevanis? Miks arenguks, kuigi vaevarikkaks. Ei jõutud ju pole välja töötatud Armeenia isemajanda­ dašnakkide ajal (keda armeenlased taas mise kontseptsiooni ja miks ollakse nii vaikselt meenutama hakkavad) kuigi kaugele, kindlad, et see suudetakse välja töötada ometi pandi just siis alus rahvusülikoolile ja nädalaga (eravestlusest armeenia ühiskonna­ raamatukogule, mille asutamise nõukogude teadlasega) ? võim hiljem enda arvele kirjutas. Selline oma- Võib-olla oli meie viga selles, et me riikluskogemuse puudumine ei lubagi ar­ otsisime euroopalikku poliitikat sealt, kus seda meenlastel esitada totaalset uuendusprog- ei peakski olema. Eestlasel on raske mõista rammi, kus Armeeniat käsitletaks kui rii­ armeenia realiteete, kus poliitilise termino­ ki, vaid piirdutakse üksikute konkreetsete loogiana käibivad mingid iidsed etnilised nõudmistega (Mägi-Karabahhiä). stereotüübid, mis väljendu\ad kindlates tõde­ Oluline on ka demokraatliku kul­ mustes, et iga muhameedlane on lurjus, et tuuri puudumine, mis ei luba armeenia iga grusiinlane on pugeja jt. Ainus võimas intelligentsil juhtimise etteotsa asuda. Koik stereotüüp, mida praegune asjade kulg on ühiskondlikult mõtlevad inimesed Armeenias muutnud, on usk venelasesse kui vabasta­ on mitme põlvkonna jooksul füüsiliselt jasse. Armeenlastele on religioosne jaotus hävitatud. Hirm ja võõristus on nii suur, väga oluline ja venelased ongi pälvinud et vanem ja ka keskmine põlvkond lasid heakskiitu kui kristluse toetajad ses nii mööda kõige olulisema võimaluse oma rah­ muhameedlikus piirkonnas. Venelased on vast juhtida, s.o liikumise alguse. Liikumine juba ammustest aegadest kasutanud Ar­ algas stiihiliselt ja võttis peagi intelligentsi meeniat islamivastase sanitaarkordonina. jaoks väljakannatamatu pöörde. Intelligendid Ja paradoksaalne küll, see usk on mõne

Rull, Luik 57 kuuga kõikuma löönud. Ulddemokraatlikke nõudmisi esitada oli juba Keskvalitsusega seostub traagilisemaid hilja. Veri oli voolanud ja üks väike rahvas perioode Armeenia sündmustes — Sum­ oli otsustanud võidelda «põlvepikkuse poisi­ gait. Selle õudse sündmuse mälestus keseni». tumestab kõigi armeenlaste teadvust ja Selliseks oli situatsioon kujunenud sep­ ühendatuna Türgi poolt 1915. a toime pandud tembri alul, mil käisime Jerevanis. Kesk­ genotsiidiga (tapeti umbes miljon armeen­ valitsus oli demonsteerinud oma soovimatust last) sunnib inimesi üha traagilisemate enese­ leida rahumeelset lahendust. Kõigile oli selge, ohverdusteni, millest kõige sügavama mulje et praegu võib ainult Armeenia valitsus jätsid avalikud näljastreigid, kuid mis võivad mingeid kompromisse leida. Sellest oli tingi­ kulmineeruda ka tulipeade soovis astuda tud ka inimeste märksa suurem huvi valitsuse aserbaidžaanlastega otsesesse võitlusesse tegevuse vastu. (septembri lõpul puhkesidki Karabahhias 10. septembri õhtuks nõuti kõiki juhtiv­ verised kaklused). Armeenias valitseb üldine töötajaid ooperiväljakule liikumise kesku­ arvamine, et Sumgaiti veretöö oli organi­ sesse. Linnakomitee esimees, kes oli tahtnud seerinud keskvalitsus. Loomulikult ei saa seda masinasse hüpata ja rahva eest põgeneda, kuidagi tõestada, küll on aga tõendeid selle toodi isegi vägivaldselt kohale. Kuid kohta, et Aserbaidžaani juhtkond seda valitsus ei suutnud kasutada ainulaadset veretööd soosis. Või kuidas tõlgendada tõsi­ šanssi, kus nii rahvas kui keskvalitsus ootas asja, et Bakuust 30 km kaugusel asuvas mingit konstruktiivset sammu. Oletatavasti linnas peremehetsevad 3 ööpäeva mõrtsukad, kammitseb valitsuse liikmeid peale piiratud kellel on õtse passilauast saadud armeen­ mõtlemise ka asjaolu, et kõrgemale kohale laste aadressid, kes on varustatud tehases saamiseks tuleb Armeenias tingimata anda tellimustööna valmistatud löögiriistadega ja altkäemaksu, tihti teha muidki finants- kelle eesotsas sammub linna parteijuht mahhinatsioone. Küllap kardavad need Muslim Zade, kandes rohelist islami lippu. mafioosod eelkõige kriminaalkuritegude ilm- Toda Zaded pole isegi kohtu alla antud, ta sikstulekut, kurjategijatele omane ring­ sai ainult parteist lahti. käendus ei võimalda hoida rahva poole, nagu Ja täimata kaaluda, kuidas keerulisest meil teevad Toome ja Väljas. olukorrast välja tulla, tegi keskvalitsus mitu Kuid äri ei tee üksnes mafioosod. Ärile rumalust ühtejärge. Sumgait, tuhandete lein põhineb terve armeenlaste elulaad, paljud otsustati maha vaikida. Ohvrite arv kahandati on mugandunud sotsialistliku majanduse viiesajalt 33ni. Juhtunut ei käsitletud ühtse totrusega ja lõikavad sellest suurt kasu. kuriteo, genotsiidina, vaid juhuslike huli­ Armeenias näeme alati palju raha, siia gaansustena. Rahumeelsesse Jerevani toodi voolab see ka mujalt NSVLst. On tekkinud sisse sõjavägi (sõdurid, muide, ei teadnud, elulaadi näitajad, mis sunnivad ka kõige kuhu neid viiakse, neile anti vaid täieliku intelligentsemat inimest alluma ärimeeste lahinguvalmiduse käsk, kõik arvasid, et ostan-müün-vahetan-põhimõttele. Tundub, et minnakse Afganistani). Pidev surve sundis haridus ei oma armeenia ühiskonnas sellist armeenlasi kasutama antud situatsioonis positsiooni nagu nii vana kultuurrahva puhul äärmuslikku abinõu, üldstreiki. Sündmu­ võiks oletada. Meile oli huvitavaks koge­ sed kulmineerusid Jerevani lennujaamas, museks viibida ülikooli õppejõudude selts­ kus sõjavägi ründas rahvast ja vihast konnas, kus koheldi ebasümpaatse aland­ ning hirmust segane Nõukogude armee likkusega kuldhammastega inglise ülikonnas major tulistas rahva hulka pidemetäie kuule. tüüpi, keda meile uhkusega tutvustati kui Uks inimene, Artšik Zakarjan, sai surma. kaubabaasi juhatajat, «suurt praktikut». Mõrtsuka nimi pole tänaseni teada. Muide, statistika järgi on armeenlased väga Liikumine oli jõudnud tupikteele. Ar­ haritud rahvus, kõrgharidus on koguni igal meenlaste väljavaateid kahandas alandav viiendal armeenlasel. dotseerimine 18. juulil NSVL Ülemnõukogu Rahvuslike ideaalide ähmastumine on iga Presiidiumis. Madalat poliitilist kultuuri küllalt pikka aega NSVLi rüpes elanud demonstreeriti lausa tipptasemel. Nagu rahvuse traagika. Rahvuslik kultuuritradit­ terve Liit oli kutsutud Armeeniat noo­ sioon ja sovieetlik modernism loovad mima, nii vastandasid armeenlased end värdvormi, kõikjal oma erijoontega, kuid nüüd tervele Liidule. Populaarseks muutus alati võrdselt inimvaenuliku. Armeenias on Armeenia iseseisvuse idee. Nii oli üks suur selle tunnuseid veel vähe. Väliselt hindavad riik viinud väikese rahva seisu, kus iga armeenlased oma rahvuslikku kvaliteeti väga kompromiss tundunuks reetmisena. Nõud­ kõrgelt, eriti kristlik-humanistlikku tradit­ mised olid kindlad: Mägi-Karabahhia Armee- siooni. Läbi kogu praeguse liikumise on niale, avalikustada Sumgaiti sündmused, armeenlased seda traditsiooni suutnud uurida armeenia naiste mürgitamist Massisis. säilitada — teadaolevalt pole ükski aser-

58 Rull, Luik Ma

Nõukogude sõjaväelaste pttbjt Ъфш, tapetud armgemia noormehe mutf- sed. : *4h. LcnnUjaamasü^ muste ohvrid "JNfcw

MM

'#<*»

jMh»

/

.:• baidžaan kannatada saanud, samal ajal poliitilised subjektid (meil Rahvarinne, Sõl­ kui teine pool organiseeris Sumgaiti, kordu­ tumatud, Rohelised) ja sellega struktuur valt on kallale tungitud armeenia numbrit lõhkuda. kandvaile sõidukitele, Massisis mürgitati 50 Võidakse küsida, kust me võtame naist. õiguse kritiseerida võõrast liikumist. Meie ai­ Armeenlased on oma maal absoluutses nus vabandus on see, et me ei varjanud oma enamuses, nende uhke põlgus muulaste vastu suhtumist ka Jerevanis ja karjusime tempera­ ei ole lubanud ka suurimal NSVLi migrant- mentsete armeenlastega vaieldes tihti hääled rahvusel Armeenias kanda kinnitada. Saime kähedaks. Meie ülesanne polnud ju armeen­ omal nahal tunda, et kaupluses teenindatakse lastele hosiannat laulda, vaid liikumisi võõramaalast ainult siis, kui ühtegi armeen­ uurida ja võrrelda. Loomulikult ei tagane me last läheduses ei ole. kategoorilisest imperatiivist, et lõppkokku­ Kuid näilise rahvusterviklikkuse all on võttes on igal rahval õigus valida vabadus­ mandunud rahvuslik kultuuritase. Ka mitte- võitluseks oma tee, kuid kuna meie situat­ keeleoskajast kuulaja tunneb armeeniakeelses sioon vene kolooniana on paljuski sarnane, kõnes otseseid vene laene, eriti väiksema siis ühine vaimne potentsiaal põhjalikult haridusega keelekasutaja puhul. Sestap on ära kasutada. mõistetav, et haritlased on tõstatanud loosungi On ju selge, et kui impeeriumi majandus­ rahvuslikust puhtusest, eriti keelepuhtusest. lik seisukord paraneb, võivad Moskvas taas Paradoksaalne küll, aga kõrgkiht ja eriti ülekaalu saada need jõud, kellele kolooniate intelligendid on pannud oma lapsi vene kooli­ säilimine on omaette väärtuseks ja kes soo­ desse, et tagada neile parem, sealhulgas ka viksid hakata kinni panema ja maha lask­ vaimne tulevik, perspektiivid edasi õppida ma. Oluline on neile vastandada iseseisvate Liidu kõrgkoolides. Ja nüüd, rahvusliku poliitiliste subjektidena funktsioneerivad rah­ ärkamise perioodil marsivad vene koolide vusvabariigid. Praegu on teatavate möön­ armeenlastest õpilased mööda tänavat ja dustega sellel teel vaid Leedu, Läti ja Eesti nõuavad armeeniakeelset haridust. Ka ning Moskvast on selgesti mõista antud, et Armeenia kultuurilisel ärkamisel on vähe just neile vabariikidele langeb kahtlane au konstruktiivsust, alternatiivseid haridusvari- riigi vastuvõetav staatus taastada. Kuid oleks ante pole välja pakutud. Armeenlased ei selge enesehävitus oma privilegeeritud asen­ põe alaväärsuskompleksi, mis sunnib eestlast disse puhkama jääda. Me peaksime süsteemi järgima põhimõtet, et kui me ei saa tugevaks teadliku muutmise ideed laiemalt levitama, jõult, võime saada tugevaks vaimult. Ükski sest vaid üldises vastupanus on meie suve­ armeenlane ei kahtle oma jõus, ka mitte räänsuse alus. Armeenias langevad meie vaimujõus. Nad on väike rahvas, kes käitub mõtted viljakasse pinnasesse. nagu suurrahvas. Selles on nende jõud ja nende nõrkus. Meil on palju armeenlastelt õppida, eriti juhul, kui olukord Eestis peaks muutuma Üldse tundus meile, et armeenia liikumine kriitiliseks. on oma radikaalsest iseloomust hoolimata Armeenlased on tänu tormilistele meist tunduvalt süsteemitruum. Armeenlased sündmustele jõudnud punktini, mil praktiliselt näivad tõsimeeli uskuvat müüti, et nad on kogu rahvas on poliitiliselt aktiviseeritud. võrdne rahvus võrdses ja vennalikus peres, Seetõttu on armeenlased endale taganud kellel on õigus ka keskvalitsuselt midagi ainulaadsed poliitilised garantiid. Kui Ees­ nõuda. Eestlased on end alati pidanud oku­ tis võidakse üldrahvalik liikumine hävi­ peeritud rahvaks, me pole oma vallutajaid tada mõnesaja arreteerimisega, siis Armee­ kunagi usaldanud ja oleme juba ammu mõist­ nias seisab ta igal juhul vastamisi võimsa nud, et Moskvast ei tule peale valu ja ja vihase rahvahulgaga. kannatuse midagi ning ainus võimalus midagi Kuigi me märkasime Armeenia liikumises teha on liikuda suurema isetegevuse ja ise­ mõndagi taunimisväärset, ei kadunud meis olemise suunas. Mõttetu on pommitada nõud­ hetkekski usk Armeenia tulevikku. Käisime mistega süsteemi, mis on üles ehitatud maha­ Geghardis vaatamas kaljusse uuristatud surumiseks, mitte abistamiseks. Armeenlased kloostrit, mis vääriks kaheksanda maa- näevad läbi konstitutsiooniliste komiteede ilmaime nimetust. Rahvas, kes on ära teinud palju vaeva oma nn saadikute töötlemiseks. sellise Heraklese vägitöö, saab üle tõketest Kuid praeguses süsteemis ei oma ülemnõu­ ka iseendas ja annab väärtusliku panuse kogu mingit võimu — enne oleks mõttekas impeeriumi hävinemisse. süsteem muuta, luua tegutsemisvõimelised 5. oktoober 1988

60 Rull, Luik LAURI VAHTRE NÜRI VÕITLUS LOHEGA Siinses ki/jatükis tuleb kõris alla üks paljudest seda taolistel tööpaikadel ja asjaoludel, mis kivikestest, millest 1986—87 laoti imetlus­ osalejaid natuke mõtlema paneksid. Näiteks väärse kiirusega üles Eesti Muinsuskaitse Vana-Jaani kalmistu, mis tollal oli peaaegu Seltsi hoone. Jutt on Tartu ülikoolis aastail mets ja joodikute mängumuru, tegi mõnegi 1979—1983 tegutsenud rühmalisest «Noor- mehe pisut mõtlikuks. Ent taolisi paiku oli Tartu» (NT). Niisiis langeb see nõnda­ ainuüksi Tartu linnas palju. Siit järgneb, et nimetatud stagnaaega, mis nagu stalinismgi loodeti kaasa tõmmata noori, kellele üldse oli eriti «magus» just oma lõpuaastail. ja ülepea tegi muret meie kultuur, Väliselt ei toimunud tollel ja vahetult eelne­ tema käegakatsutavate objektide — kalmis­ nud ajal ülikoolis õieti mitte midagi erilist. tud, kirikuvaremed, raamatud jne — Tudengid käisid jõudumööda loenguil, vis­ säilitamine ja, kui vaja, siis päästmine. kasid viina, kippusid «auditooriumi» asemel Näis, et muretsejaid on piisavalt, aga ütlema «klass», mõni viitsis tegelda ka tõsi­ kahjuks enamasti suuga ning et ülikooli koh­ sema eneseharimisega. Sekka heideti-kedagi vik kihab kohvitassi taga virisejatest. See­ välja, vahel meelsuse, sagedamini laiskuse pärast oli sihiks koondada neid, kellele tühi­ ja joomise pärast. Ants Juske ja Linnar paljast kirumisest vaheks jääb ja kes oleksid Priimägi olid noorsoo isalikult ristinud valmis midagi silmaga nähtavat — olgu seda «disko-teksa põlvkonnaks» ja ülikoolil lasus siis nii vähe kui tahes — ära tegema, kas Koobi rahu. või ainult omaenese südametunnistuse huvi­ des. Perspektiivis olid ka klubilist sorti Ja ometi. Vähemalt mõned ülikooli üritused, aga põhimõtteliselt teises järje­ osakonnad ei jõudnud ka tollal stagnavete korras. Nendest põhimõtetest juhindus NT pärissügavustesse. Väliselt täiesti arusaamatul kogu oma olemasolu kestel. kombel jäid aastate jooksul kümned ja sajad noored inimesed stalinismile ning brežnevis- Esialgu edenes asi päris kenasti. Nõu mile jäljetult kadunuks. Muidugi ei saanud ja jõuga tuli appi kunstiajaloolane Kaur see kõik võtta taolisi suurejoonelisi väliseid Alttoa, liikumist asus esimesel aastal patro- vorme, mis olnuksid võrreldavad 60. aastate neerima Milvi Reinfeldt (Hirvlaane), tollane lõpu legendaarsete ettevõtmistega. Ent mana­ TRÜ ajaloo komisjoni sekretär. Liikmes­ gem endale silme ette pilt köieveost — konda oli siiski vähevõitu. Kuulutused ripu­ vahel on aeg, mil karjutakse «tõmba», sest tati ikka üles nii Pälsoni tänava ühis­ vastane on väsinud, aga siis on vastane äkki elamutesse kui peahoonesse, aga tulijad tugev ja karjuda tuleb «hoia», ning on hea, olid enamasti sõbrad-tuttavad ning tööpäevast kui hoidagi jõutakse. Niisiis, 1979. a osavõtjaid 15—20. Põhitööks oli võsa­ sügisel otsustasid ajalootudengid, esialgu raiumine Raadi (täpsemalt Vana-Jaani) peamiselt Mart Laar ja Lauri Vahtre, kalmistul, nii et kui tekkis probleem «Kodu­ proovida, kas äkki poleks aeg hakata linna» nime ümbermuutmisest, tuli üheks tasapisi üle minema loosungile «tõm­ ettepanekuks «Raadi klubi». See jäeti kõrvale, ba!». Ürituse välise vormi inspireerijaks kuna Kaur Alttoa teadis öelda, et nii hüütakse oli Tiina Mäe asutatud Tallinna kooli­ tollal veel põlemata Werneri kohviku esimese õpilaste «Kodulinn», ja see eeskuju oli igati saali seltskonda. Hiljem jäädi peatuma loomulik muististe silmanähtava hävimise - «Noor-Tartul» ja selle nime all ta nõnda­ hävitamise üle südant valutavate ajaloolaste nimetatud ajalukku läkski. puhul. Hiljem jäigi «Noor-Tartu» ajaloo­ Otsiti ka oma ruumi, mis lõpuks leiti tudengite ühinguks, ehkki seda asjaosaliste Ülikooli tänavast rahvakohtu maja keldrist. endi poolt kogu aeg veaks ja puuduseks Võib ette kujutada, milline on üks hooletusse tunnistati ning suhtelist suletust ületada jäetud kelder vanalinnas, samuti ka seda, püüti. Sellega oleks aja jooksul kindlasti millist töötahet sisendas esimene käik tema hakkama saadud — nii kinnitab Muinsus­ uhkete võlvide alla. Sellest ruumist (nimeta­ kaitse Seltsi tänane kogemus. NT (algul gem teda Keldriks) pidi noortartlastel palju veel üliõpilaste «Kodulinna» nime all) ees­ vaeva, rõõmu ja lõpuks pahandust sündima. märgiks seati tudengkonna vaba aktiivsuse Edaspidises ei ole ilmselt mõtet jälgida rakendamine praktilisse tegevusse ja ka vai­ detailselt NT hooaegu ja arengut. Mõned mutöösse. Siin peituski asja sügavam mõte üldised piirjooned. — alustada lihtsa füüsilise töö tegemist, aga Teisel tegevusaastal tabas liikumist nn

Vahtre 61 «teise aasta kriis». Palju vaieldi omavahel kogu kalmistu saatus kõvema häälega ja pöeti demokraatiapalavikku. Vahepeal kõne alla. Aeg-ajalt õnnestus korrastustöid moodustati uhke Eestseisus ja toimus midagi teha' veel Jaani kirikus ja Ülikooli Ajaloo parlamentaarse võitluse taolist, mis iseenesest Muuseumis. oli üsnagi õpetlik. Sellest siiski väsiti ja Nii seilas NT laevuke vahelduva eduga tuldi ka kriisist välja. Töö ei soikunud. peaaegu neli hooaega (sügis 1979—kevad Palju ühendas noortartlasi Kelder, kus tasa­ 1983). Sellist aastat ei olnud, mil poleks pisi saadi niikaugele, et võis hakata kultuuri­ kordagi kerkinud hamletlikku küsimust ole­ üritusi korraldama. Eriti sümptomaatilised mise või mitteolemise asjus, aga ikkagi ja mõneski mõttes prohvetlikud olid möödu­ saadi sellest kuidagi üle ning otsustati nud sajandi ärkamisaega käsitlevad, Mart esimese kasuks. Tegutsevate noortartlaste Laari eestvõttel läbiviidud kohtuprotsessid arv oli keskeltläbi 30, aktiviste korraga J. V. Jannseni, C. R. Jakobsoni ja A. umbes 5 ringis. Osa kaadrit voolas, osa Grenzsteini üle. Korraldati ka happenings, püsis aasta aasta järel. Mitme aasta jooksul kirjandus-, kohtumis- ja stiiliõhtuid, peeti kokku osales kenake hulk noori mujaltki, maha mitu meeleolukat aastalõpuballi. Mõn­ ka väljastpoolt ülikooli. Kogu üritus paistis da aega ilmus NT ajakirjalaadne välja­ väljast ehk veidi vägevam, kui ta tegelikult anne «Urbs paterna», mille autorite hulka oli. Aeg-ajalt tabas ka kõige andunumaid noortartlaste endi kõrval kuulus muide asjaosalisi väsimus ja stagnaookean kippus Hando Runnel. See sisaldas ilukirjandust, tuppa loksuma. Ent õnneks ei juhtunud publitsistikat, populaarteaduslikke ja päeva­ seda kunagi kõigiga korraga ning nii elati kajalisi kirjutisi. Tegu polnud põrandaaluse visalt üks talv teise järel üle. Pimeduse- väljaandega. Toimetajad ja autorid esinesid jüngrid muidugi NT muresid täpselt ei reeglina õigete nimede all ja tsenseerisid tundnud ja nende silmis oli ilmselt tegu endid ise, nii et ajakirja polnud vaja üliohtliku ning isegi hirmuäratava riigi­ levitada argsi hõlma alt. Levikut piiras vastase nähtusega (sellise veendumuse tekita­ vaid väike trükiarv. Mitu aastat kestnud miseks piisas ju paljast mitteallumisest tõhus töö Keldri korrastamisel, mille pea­ komsomoli targale juhtimisele), mille lämma- mine eestvõitleja oli Heiki Valk, andis tamiseks ükskord ometi tuli midagi tulemuseks päris sümpaatse ja ruumika ette võtta. Ja need, kes kõnetoolidest paiga. Pind kinnitati täitevkomitee poolt nurisesid üliõpilaste ühiskondliku passiivsuse ülikoolile klausliga, et see on üliõpilastele üle, said lõpuks oma tahtmise. Aga kõigest «Kodulinna» ürituste pidamise jaoks. Niisiis järgemööda. oli selles osas kõik igati korrektne. NT ei teinud endale illusioone: teati, kui Ametlikku staatust NT1 ei tekkinudki, õhukesel jääl kõnnitakse. Keegi ei kahelnud, kuna liikumine end kusagil ei registreerinud et Silm on peäl ja et kusagil toimikud aina ja seetõttu teda juriidiliselt ka polnud. tüsenevad. Aga mõeldi: mis me siis ikka teinud Keegi õigust öelda ei julgenud nii kahtlast oleme? Võsa raiumine pole karistatav. ettevõtmist (aga kahtlane oli kõik, mis jäi Kirjanduslik kohus Grenzsteini üle? Tema väljapoole komsomoli või mõnd muud sar­ negatiivset rolli venestuspoliitika kiitjana nast tohletanud organisatsiooni) enda hõlma tunnistas ju poolisõnu isegi tollane ametlik alla võtta. Lõpuks leiti kartmatud patroonid ajalooteadus. Keegi kirus Keldris rahva­ — mitte ülemused — Tartu Linnamuuseu­ juhte? Tagakiusamine kriitika eest on põhi­ mist sealse direktrissi Helvi Pulleritsu ja seadusega keelatud. Maaliti Hillar Palametsa kultuurimälestiste kaitse inspektori Enn ratsaportree? See oli ju nali. Jne. Veenpere näol. NTst oli seevastu Linna­ Oma huvi NT vastu tegid «organid» muuseumile praktilist abi. Nimelt jõudsid esmakordselt ääri-veeri avalikuks 1982. a tudengid majast majja läbi käia terve Supi­ kevadel, mil ajalooteaduskonna dekaani linna ja osa Karlovat, küsides «vanu asju ja Allan Liimi kaudu (kes liikumisse tollal muud koli», millest muuseumi fondidesse üsna pooldavalt suhtus) tehti järelepärimine tublit lisa tuli. Muuseas oli selline tegevus Keldris toimunud kirjandusõhtute kohta. tahes-tahtmata õpetlik vanavarakorjajaile NTga olid nood noorte literaatide etlemised endile: niigi nigel arvamus «arenenud seotud vaid toimumispaiga läbi, kuna põhi­ sotsialismi» sotsiaalsfääri tasemest langes mõtteliselt kultuurilembene NT ei näinud veelgi. Tähtsamatest tööpaikadest peale Raadi põhjust keelduda andmast pinda omaloo­ tuleb kõigepealt nimetada Uus-Jaani kalmis­ mingu esitamiseks. Neil üritustel kõlas üht­ tut Puiestee tänaval (sinna on maetud teist «kahtlast», ent kogu lugu lõppes täiesti K. A. Hermann, M. Veske, H. Treffner rahulikult dekaanile antud sõnaga taolisi jpt tähtsaid isikuid), mille kohta noor­ üritusi Keldris enam mitte lubada. tartlaste. tehtud täpne kirjeldus võimaldas Hullemaks ja totramaks läks elu samal hiljem koostada ajaloolise õiendi ja võtta 1982. a kevadel seoses NT Laulupeoga.

62 Vahtre 1981. a kevadel olid Vana-Pälsoni ühiselamu L. Vahtre ja Linnamuuseumi direktriss tudengid eesotsas Riho Nassariga korralda­ H. Pullerits isegi EKP Tartu linnakomi­ nud, kelleltki selleks erilist luba küsimata, teesse, kus samuti nõuti peamiselt «ise aru­ nn Vana-Pälsoni 1 Laulupeo. Tiigi tänava saamist». NT otsustas taanduda ja teadete­ pargis süüdati laulupeotuli, sealt liiguti rong­ tahvlile ilmus uus kuulutus, milles anti käigus paarsada meetrit kuni ühiselamuni, teada, et ka NT laulupidu jääb ära, küll mille sammaste peäl katusel algas kontsert. aga toimub samal kuupäeval ja kellaajal Publik — ajaloolased ja filoloogid — Raadi kalmistul tavaline tööpäev. Alma • kuulas ja vaatas ühiselamu eest tänavalt ning materi paniköörid, kelle ideaaliks ilmselt üle tee Uus-Pälsoni akendest. Kogu üritus oli ülikool ilma nende tüütute ja tülikate oli üks kena tudenginali ja isegi tollaseid tudengiteta, olid selleks ajaks nii kaugel, et kriteeriume arvestades üsna süütu. Seetõttu püüti keelata isegi tööpäeva, aga seda nõuet rippus ka aasta hiljem ühiselamus teade uuest, NT lihtsalt ignoreeris. Kogu absurdne jant sedakorda II Laulupeost. Ent siis suri Villem oli teinud NT võsaraiumisele aga enne­ Ernits ja laulupidu lükati edasi. Edasi­ olematut reklaami: see möödus erakordselt lükkamise aja jooksul (vist nädal või paar) rahvarohkelt ning meeleolukalt. Kõrgendatud olid ülikooli targad mehed end kogunud ja enesetundele aitas kõvasti kaasa erariides laulupeo ära keelanud — lihtsalt igaks fotograafide usin tegevus noortartlaste kirve­ juhuks. Kui keeld, siis keeld. Nii ilmuski töö jäädvustamisel. Neid piltnikke hiilis fuajeesse teadetetahvlile sõnum, et laulupidu põõsaste vahel terve leegion ja talgulised jääb ära. Ning sinnasamasse kõrvale veel tundsid end otsekui filmitähed. Sedakorda teine, mis teatas, et samal kuupäeval ootab pühitses NT võitu, ehkki kainemad pead NT huvilisi Noor-Tartu I Laulupeole. võisid juba tollal arvata, et kõik pannakse Kogunemine pidi olema Toomel ohvrikivi tallele ja jääb protsente kandma. juures, kontsert või õigemini ühislaulmine aga linna ääres, inimtühjas paigas Puiestee Nagu korralikus kontoris ikka saabus kalmistu taga. Mõeldi, et siin pole ülikoolil protsentide maksmise aeg aasta pärast, midagi teha ega keelata. Ülikooli juhtkonnale 1983. a kevadtalvel. Kursus, kuhu kuulus tekitas olukord ilmselgelt tõesti peamurdmist, enamik NT raudvarast (H. Valk, M. Laar, sest muidu poleks käitutud nii kummaliselt. L. Vahtre, I. Rebane, T. Pukk jt), valmistus Nimelt hakati NT kuulutusi lihtsalt vargsi lõpetamiseks ja oli hakanud NT praktilisest maha kiskuma. Nii lapsikule reageeringule tegevusest järk-järgult tagasi tõmbuma. NT 350aastase ülikooli rektoraadi poolt ei osanud asju muidugi veel aeti, aga jäme ots oli 3aastane NT oma hämmingus vastata muu­ juba nooremate, eelkõige Tõnis Lukase käes. ga kui uute kuulutuste ülespanemisega 1982. a oli ülikooli tulnud uus ja tegus (mõne päevaga vahetus neid 6 komplekti). rebasekursus, kes üritusega kohe kaasa läks. Rektoraadi närvid ei pidanud «teadete- Üldse oli 1982. a sügis möödunud vaimse tahvlisõjale» kuigi kaua vastu ja kaks NT ergastumise õhkkonnas, millele oli omajagu esindajat (L. Vahtre ja K. Jänes) kutsuti tõuget andnud EÜE suvine kokkutulek prorektor Uno Palmi jutule. Prorektor kohvi Intsikurmus, kus lavastati skandaal enne­ ei pakkunud ja üldse näis tudengites hinda­ kuulmatult kodanikujulge malevataidluse vat üksnes roomavat alandlikkust, mööda­ pärast (printsipiaalse parteilise seisukoha minnes solvas noort daami ja kõige selle esitas žürii esimees Aarne Vahtra) ja muidugi tõttu möödus kohtumine «vastastikuse mitte­ tekitasid elevust ülikooli 350. a juubeli mõistmise jahedas õhkkonnas». Pimeduse- pidustused. Ent talv tõi süngemaid märke. jüngrid olid suisa hädas: NT kui liikumine Jõuluõhtul J. Kuperjanovi haual käimise eest ei allunud mingil määral ülikoolile, samuti eksmatrikuleeriti kolm esimese kursuse ka «laulupeo» planeeritud toimumispaik. poissi: Indrek Tarand, Mart Sarapuu ja Aivar Jäi üle vaid ähvardada kui prorektor Reidla. Lisaks üleüldisele ehmatusele oli üliõpilast. Silmakirjalikkuse tipuks keeldus see löögiks ka NT lähematele tuleviku­ U. Palm sõnaselgelt ütlemast «ma keelan», väljavaadetele, kuna kaotsi läks korraga seda asendas vana hea stagnaaegne «te mitu head «tegijat». peate ise aru saama». Kusjuures asi Kummaline küll, aga halvemate aegade polnud üldse kära väärt: «laulupeole» üheks põhjuseks sai heavymetali nõukogude oleks kogunenud vast 50—60 inimest, mis variandi tippmehe Leonid Brežnevi surm Tartu linnanõukogu võimu vaevalt et kuidagi 1982. a novembris. Juri Andropovi tegelikest ohustanud oleks. Ülikooli juhid nägid aga poliitilistest sihtidest polnud ega saanudki veel vaimusilmas (nii selgus prorektori jutust) olla kellelgi õiget aimu, aga ilmselt innustas sadade ja sadade tudengite kolonne marssimas «valvsaid» aktiviseerumisele uue parteijuhi Toomelt alla, käes lipud ja loosungid, endise ametikoha paljas fakt ise. NT jõudis ummistamas tänavaid ja sildu. Lõpuks kutsuti siiski veel maha pidada suurepärase ja meele­ oluka jõuluballi, ent veebruaris läksid lood

Vahtre 63 korraga täbaraks. Ülikooli parte ise kretäri Tagantjärele on selge, et see polnud muud Advig Kirise juurde kutsuti NT viimane kui kassi-hiire mäng ja lihtlabane välja- liider Tõnis Lukas ja esitati talle koletu suretamistaktika. Kogu ajaloo-osakond oli kuriteo tõendina äsjamöödunud tööpäeva äkitselt löögi all. Aprillis toimunud teadus­ kuulutus, mis lõppes sõnadega: «Kes sa ka konna õppejõudude koosolekut austasid ei oleks — ära karda kedagi ega midagi! Löö kohalviibimisega Advig Kiris ja rektor kampa — sa ei kahetse!» Tegelikult polnud Arnold Koop, kes õppejõude pehmelt noortartlased sellega midagi paha mõelnud öeldes ülitõsiselt «hoiatasid», lisaks teatati (praegu on seda isegi narr seletada), oli V kursuse üliõpilase Lauri Vahtre eksmatri­ vaid kasutatud NT tavalist kuulutustestiiü. kuleerimisest. Vastav käskkiri kandis Uno Näiteks võis kalmistutööpäeva teatel olla Palmi allkirja. Väljaheitmine 3 kuud enne lõ­ motoks «Surnuaedadele on tulnud elu!» vms. petamist oli igatahes jahmatav, seaduslikku Aga nagu öeldakse — varga peas müts alust ei selgitatud. Ilmne oli aga eesmärk — põleb. Nähtavasti tundis sm Kiris nii ennast hirmutamine, n-ö avalik hukkamine hoiatu­ kui oma kaasvõitlejaid kuulutuse lõpusõnade seks ja õpetuseks noorele soole — niimoodi läbi puudutatud olevat (või oli see ainult käib noortartlaste ja muude seesuguste käsi. ettekääne). Ta väitis, et NT on läinud üle Tartu julgeolekutöötajate vestlushimu igasuguste piiride ja et asi endisel kujul muutus tol kevadel lausa painavaks ja tabas enam edasi kesta ei saa. Kõige suuremat meelepaha kutsusid esile kultuuriüritused, paljusid, sealhulgas Heiki Valku ja Mart liikumise õieti mitte kellelegi allumine, ent Laari. ka NT nimi. Viimane meenutas tahes või Kõiges selles suutis NT siiski veel tahtmata «Noor-Eestit» ja see oli partei- faktiliselt püsida. Korrastati Eesti Riigi sekretäri meelest ja tema kultuurikontsept- Keskarhiivi (praegune RAKA) direk­ siooni kohaselt äraütlemata paha. tori dr Otto Liivi haud Puiestee kalmistul ja viidi läbi korjandus korraliku hauakivi Sellest päevast algas üle poolteise aasta valmistamiseks. Hauakivi paikapanek sama, kestnud halb unenägu. Faktiliselt olid äkki 1983. a detsembris sai NT viimaseks tõhusa­ keelatud NT nimi ja senine alluvus või maks teoks- ja ühtlasi hauakiviks NTle õigupoolest allumatus. NT asus otsima võima­ endale. lust end legaliseerida, ennast mingisse võima­ Viimast korda kerkis kunagise NT likult formaalsesse alluvusvahekorda asetada. elustamine päevakorda 1984. a kevadel, Selle ja järgmise aasta jooksul tuli kõneks mil T. Lukas pidas läbirääkimisi võimalikust mitmeid variante, millest seisis kauem päeva­ allumisest ÜTÜle. Sellele oli aga vastu korras võimalus saada loodava Muinsus­ ÜTÜ teaduskondlik kuraator professor Her­ kaitse Seltsi allüksuseks. Paraku tollal Seltsi bert Ligi. Tegelikult polnudki suurt midagi veel ei olnud, olid ainult jutud ja plaanid arutada — NTst oli jagu saadud, rahu oli ning Seltsi tekkimine «altpoolt» (nagu hiljem maa peäl ja ülemustel tudengitest hea meel. sündiski) oli lausa rootsi kardinaid vääriv 1984. a lõpul, uutmise eelõhtul, nendivad üliketserlik mõte. Niisiis: pole võimalik NT kunagised loojad ja aktivistid, et liikumist organiseeruda muinsuskaitseklubiks, kuna enam pole, teie võit. Aga kas võitjate väe­ Muinsuskaitse Seltsi pole veel «loodud». juhiks polnud mitte Pyrrhos? 1983. a kevadel läks ülepea lahti midagi nõiajahi-taolist, ettevalmistamisel oli järje­ * kordne suurem dissidentide peade raiumine. Mõni sõna NT pärandusest. Töö käis muidugi märksa laiemal rindel Noorte oma kätega puhastatud, remondi­ ja kolle olid kõik kohad täis. Näiteks tud ja sisustatud Kelder langes madala suleti «Edasis» rubriik «Kodu-uurija». (Hu­ kauplemise ja haleda lollitamise ohvriks. vitav, kelle käsul?) TRÜ komsomoli- ja Keldri äravõtmist oli muidugi ammu oodata, parteiaktiivi koosolekul võttis NT vastu aga sinna oma aega ja hinge matnud noor­ ootamatult ägedalt sõna EKP Tartu Linna­ tartlaste sooviks oli, et see läheks KRPI kätte komitee tolleaegne I sekretär Indrek Toome, Jaani kiriku terrakotaskulptuuride hoidlaks kes lõpetas oma jutu hoopis kummaliselt: ning teeniks seeläbi mingilgi moel edasi NT «Hiljuti pandi Pälsoni 23 ühiselamu põlema ideaale. Aga NTle sülitati siingi veel hauda ja üleüldse me ei tea, mida nad seal keldris järele: 1984. a sügisel läks kelder «ajutiselt» teevad!» Nojah, kui ei tea, siis ei maksa ka plekitöökoja kätte ja see töökoda asub seal rääkida. .. Täna tahaks uskuda, et nii kurja tänase päevani. Keldrisse aastatega kogune­ vihje tegemine oli vaid pahatahtlikult ühe­ nud kraam tassiti lihtsalt laiali. külgse informatsiooni vili. Imelik, et mõnesugustele asjameestele Veel säilis lootus end allutada TRU muutus NT tõeliselt hirmuäratavaks alles Üliõpilaste Teaduslikule Ühingule, aga mit­ nüüd. Surnuks näljutatud brontosaurus mesugustel läbirääkimistel tulemusi polnud. näikse olevat lausa ebausklikku hirmu tekita-

64 Vahtre nud. 1984. a võtsid tollase ajaloolaste eriti ohtliku vandenõuga. Kuidas sobib esimese kursuse ette dekaan Allan Liim ja sellega tees ühiskondlikust teadvusest kui dotsent Hillar Palamets. Dekaani jutust ühiskondliku olemise produktist, on tead­ selgus, et NT, mis alguses oli teinud ka mata. Üks on kindel — kusagil jääb puudu tänuväärset tööd, langes peagi Tarto-Pesti kas mõistusest või aususest. dissidentliku grupi mõju alla (nagu NT oleks NT kummituse ümber keerles 1984.— koosnenud iseseisva mõtlemisvõimeta ini­ 1985. a veel hoopis veidraid kuulujutte. Kui mestest!), muutus natsionalistlikuks ja nõu­ neid ei levitatud teadlikult, siis vähemalt kogudevastaseks. Sellist veendumust tähelda­ tahtmatult olid nende tekkimises süüdi liiku­ sid hämmastunud noortartlased juba 1983. a mise laialiajajad. Näiteks rääkisid Tallinna kevade «vestluste» ajal ning selle taga ei 24. keskkooli õpilased Mart Laarile tõemeeli, seisa muud kui mõnede isikute võimetus et Eestis pesitsevat kusagil metsas umbes uskuda teisitimõtlemise ilmingute isetekkesse viiskümmend noort fašisti, kes kahe põranda valitseva nõmeduse tagajärjel. Ikka olid süüdi all edasitegutseva NT juhi eestvõttel koguvat mingid «niiditõmbajad», vaenulikud «hääled» relvi. Ülikoolis tunti veel mõnda aega pool- ja võib-olla Vanakurat ise. Ainet kui palju mütoloogilist hirmu «NT ringkondade» ees, suurte meeste luuremängudeks väikeses kes oma tegevust salaja jätkavat ja üliõpilasi linnas! Vana hea Stalini-aegse veendumuse endiselt oma võrkudesse meelitavat. kohaselt ei saa kriitilise meelega inimesed Mõru lohutus äranarritud ürituse entu­ olla muud kui väljamaa spioonide poolt siastidele. Lausa õnn, et tänane päev on teksapükste eest äraostetud käsilased, ja kui eilsest targem ja kibedust unustama paneb. taolisi on korraga palju, peab tegu olema Aga mitte lugu ennast. MARGUS KASTERPA U AMETNIK JA POEET Ametnikust. Tartus Õpetaja tänava pargipoolses otsas tea tema päevi ega öid, ei kuule kahinaid, asub maja, mille teisel korrusel kabineti sei­ mida ta kuulis. Võib-olla ta kannatas, võib­ nal ripub korralikult klaasitud ülesvõte olla rõõmustas, kuid õnneks ei saanud keegi intelligentsest, rahuliku olemise ja paljaneva sellest enam teada. Võisime öelda: me ei tea, lagipeaga härrast. Küsisin kord teadjama­ mis mees ta oli. Teame vaid, et ta sündis, telt, kas see ongi prof. Jüri Uluots, see kirjutas mõned artiklid, juhtis Tartus kir­ meie viimane peaminister? (Teadsin, et maja janduselu ja suri.» kuulus varem talle, nii et — võinuks ju Kalju Kääri tuli Tartu kirjanike amet­ olla?) Tegelikult leidis muidugi taaskordset likku etteotsa 16 aastat pärast seda, kui kinnitust argitõde: ajad ei ole enam need! kirjanike senise Aia (praegu Vanemuise) Mulle öeldi, et mees seal pildil on Kalju tänava residentsi uued peremehed endistel Kääri. Pean tunnistama, et see nimi ei sõbralikult, kuid tungivalt ükskõik kuhu mu­ öelnud mulle just palju. Nii sai järgnenud jale kolida soovitasid. Paljude tühjaks jäänud piinlikult vaiksete minutite jooksul tajutud majade vahel polnud muidugi kerge valida, häbitunne oma masendava piiratuse pärast kuid lõpuks arvati Uluotsa maja sobivai­ ajendiks küsimustele, mida paljudele esitades maks. Esimene KLi Tartu osakonna sekre­ olen jõudnud niikaugele, et võin M. Unti tär E. Hiir hakkas seal peatselt sõjajärg­ parafraseerides öelda: «Ta suri infarkti 6 setele noortele kirjandushuvilistele esimest aastat tagasi. Pealinna jõudis uudis alles luulekooli andma. «Oli kord, meie nooru­ paari nädala pärast. Koik olid ta unusta­ ses, selline üleüldise aktiivsuse aeg,» on nud. Selles pole tegelikult midagi halba, J. Toomla toonaseid päevi meenutanud. pigem vastupidi. Oli parem, et ta valgus­ Esimestel aastatel toimunud koguni «kohvi- vihust kadus. Mingis mõttes risustas ta õhtad», mis hiljem küll kui kodanlikeni vaimset atmosfääri. Ta oli küllalt isiku­ komme ära keelati. Ja ega siis ainult see pärane, et niigi kirjut pilti veelgi kirju­ kohvitamine. Nii muutus «Hiire klubi» rah­ maks ajada. Me ei tea, kuidas veetis ta vasuus õige varsti «Hiire tsitadelliks», mida oma viimased päevad meist kaugel. Me ei selle peremees «oma tubli ja kasvava

Vahtre / Kasterpalu 65 kollektiiviga» kui «ideoloogilise rinde üht jätkuvatest vintsutustest vastavates organites võitlusstaapi» ikka ja alati «kodanlike nat- ei raske haavatasaamine Narva all ega sionalistikeste ja intrigaanide rünnakute eest» sõja võidukas lõpp. Õppimise kõrval töötas kaitsta lubas. (KLi materjalid KMis). Et К. K. «Postimehe» (hiljem «Edasi») toime­ see päriselt ei õnnestunud, ilmneb sellestki, tuses, tehes mõlemat ülima tõsidusega. J. et 1960. aastal sai KLi Tartu osakonna Peegel (kes lisaks kursusekaaslusele oli К. K. sekretäriks J. Feldbach, keda parteikomitee alluv lehe juures) on meenutanud, kuidas mulle teadmata põhjustel sellele kohale ajaleht K. K. eestvõtmisel lauavabrikus sots- kinnitamast keeldus. Veel kuulsin ma sellist võistluse organiseeris ja kuidas ladina keel lugu: kord (see oli siis kuskil 50ndate ainult kaasvestlejate vähesuse tõttu К. K. lõpus) käinud Juhan Smuul KLi esimehena koduseks keeleks ei saanud. 1957. aastast sai ametiasjus Tartus. Jutud räägitud, kutsunud K. K. KKI aspirandiks. Ühes erakirjas kir­ ta Hiirt enesega lõunatama. (Et teeks ühe jutab ta sellest nii: «Mäletan, kord üli­ väikese.) Hiir keeldunud aga kategoorili­ õpilasena võtsin E. Sögia juuresolekul 5. selt. (Et äkki mõni tuleb.) Ootasid siis auditooriumis sõna — arutati kirjandus- tunni, ootasid teise — ei kedagi. Lõpuks õpikuid — ja ässitasin eesti ajakirjandust ning ei pidanud Smuul enam vastu, käskis Hii­ peaaegu et kogu maailma avalikku arva­ rel kõik sinnapaika jätta ja jalamaid kaasa must õpikutele ja Sögiale pihta andma. tulla. (Et ülemuse korraldus.) Hiir ripu­ Sõgel võttis mind mõne aja pärast KKI tanud siis sildi uksele ja puha, instrueerinud aspirantuuri.» Väitekirja teemaks pidi saama veel pool tundi majahoidjat ka. (Et tähtis «Eesti romaani arengujooni», kuid nagu E. asi ja kohe tuleb.) Majahoidja pomisenud: Sõgel J. Peeglile olevat öelnud: «Näed, «Pole siin kümme aastat keegi käinud, ei mees oli kolm aastat aspirantuuris, midagi tule selle tunni sees ka!» ja löönud ukse kinni. puhta lehe peale ei saanud.» К. K. materja­ Kuid tagasi Kääri juurde. Ta oli Tartu lide hulgas KM KOs leiduv — 34 lk väite­ poiss, sündinud 1921. aastal. (Noil aastail kirja esimesest, romaani tekkimist Eestis sündinute puhul on see fakt teadupärast käsitlevast peatükist, kirjavahetus juhenda­ olulisem kui tavaliselt). Lõpetanud just sõja jaga jms — viib mõtte pigem KKI õhk­ alguseks Salme tänava kommertskooli, leidis konna sobimatusele К. K. jaoks kui mehe ta end ühel päeval koos teiste mobiliseeri- enda tutega EÜSi maja aiast. Edasi Raimond küündimatusele. Valgre laulust tuntuks saanud Tšebarkuli 1962. aastal võeti К. K. Kirjanike Liidu laager, kus temast formeerimise käigus 779. liikmeks. Samast aastast kuni surmani oma suurtükiväepolgu luuraja tehti. Kas juhuse sünnipäeval 21. dets 1982 oli ta KL Tartu või kirjutamiskalduvuse ilmsikstuleku tõttu osakonna (neli esimest aastat parteitu) sek­ sai temast polgu kroonikakirjutaja. Kas ju­ retär. huse või millegi muu tõttu astus ta samal Poeedist. 1942. aastal parteisse, kuid ei püsinud seal Tartu Kirjandusmuuseumi kabinettides ja kaua. Süüdistatuna natsionalismis heideti ta koridorides leidub mitmeid eesti kirjamehi ridadest välja. Maiuspalaks kaebajale oli kujutavaid kunstitöid. Näitusesaali selline К. K. kuulumine «koolipoiste natsionalistlik­ segapuder ei passiks, kirjandusmuuseumi aga ku organisatsiooni», mis olevat «midagi palju küll — eri aegadel erinevate autorite hullemat kui Kaitseliit või noorkotkad», poolt erineva suhtumisega kujutatud eri­ nagu P. Kuusberg kord A. Kaalepile nevad inimesed saavad nii ajamärkideks, oli tunnistanud. Ei jäetud märkimata ka mida mööda liikudes saab ettekujutuse ter­ isa vangivalvuriametit ega pärast juunipööret vest kirjandusloost. К. K. nööpaugus nähtud sinimustvalget lin­ KMi maalikollektsiooni kuulub ka Ilmar dikest. Tegelikult ei olnud see koolipoiste Malini «Poeet Artur Alliksaare portree», organisatsioon midagi muud kui Kalju Lepiku mida kunstnik alustas enne ja lõpetas pärast algatusel 1940. aastal asutatud kirjandus- ja 1974. a põetud infarkti (vt «Keel ja Kirjan­ kunstirühmitus «Tuulisui», mis veel kord dus» 1986, nr 1). Klassikalise portree mõõdu­ näitab tollaste süüdistuste absurdsust. 1946 ga on selle maali puhul vähe peale hakata, see aastal võeti demobiliseeritud kaardiväe- on pigem kompositsioon, «nägemismeele vanem К. K. TRÜ eesti keele ja kirjanduse keelde tõlgitud intuitiivne kokkuvõte sellest osakonda, kuhu samal aastal astusid ka Juhan iluelamusest, mis on ühine Artur Alliksaare Peegel ja Ain Kaalep. Viimase meenutust luulele ja Ilmar Malini maalikunstile»; mööda oli niigi tagasihoidlikest ja ette­ terve valik «õrnas kuldsinises koloriidis» vaatlikest Punaarmee poistest (neli neid omamoodi «terviklikku ja tõelist tulvil oligi kogu kursuse peale) К. K. kõige endasse­ asju», kirjutab Ain Kaalep Ilmar Malini tõmbunum. Põhjust ei pea otsima kaugelt — maaliraamatu saatesõnas. kord natsionalismis süüdistatut ei päästnud Selleni jõuab välja ka Jose Ortega у Gasseti luuletaja-määratlus: «Luuletaja algab sealt, kus inimene lakkab. Üks peab lõpuni 66 Kasterpalu läbi elama oma inimliku elutee, teise kut­ teel, kus üheks tema ülesandeks sai tööliste sumuseks on avastada seda, mis ei eksis­ värbamine. See tähendas sagedasi koman­ teeri. Ainult nii on luuletaja töö õigustatud. deeringuid ja ametikohast tulenevat priid Luuletaja rikastab maailma, ta lisab sellele sõitu kogu raudteel — kuni 1949. a sügi­ juba iseendas olemasolevale tõelisusele terve seni, mil revident leidis A. A. paberimajan­ mandritäie eksisteerimatuid asju.» duse liiga pilla-palla olevat. Kohus mõistis Maalil enda poolt košmaarsele tõelisusele A. Ale Vene NFSV KrK § 109 järgi 6 aastat intuitsiooni ja mõttekujutuse abil lisaks vabadusekaotust. See § kõlab: «Võimu või loodud eksisteerimatute asjade (poeetilise teenistusliku seisundi kuritarvitus, st seesugu­ maailma) keskel seisev Poeet tundub mõt­ sed ametiisiku teod, mida ta võis toime panna levat: ainuüksi oma teenistusliku seisundi tõttu ja «Tean, millal rahutust on kõige raskem mis, mitte olles tingitud teenistuslikest kanda. vajadustest, tõid kaasa tagajärjena asutise Tean, millal südant on kõige võimatum või ettevõtte korrapärase töötamise ilmse suunata. rikkumise või. . .» jne. Tean, millal tuleb mõte, mis saab A. A. poja valduses on kiri, mille A. A. masendavalt asendamatuks. on kirjutanud 29. nov 1956 ja mis on adres­ See on siis, kui mälu läheb otsima ühte seeritud NLKP KK I sekretärile (koopiad kadunud kevadet. NSVL Ülemkohtu esimehele, NSVL pea­ See on siis, kui laul läheb otsima kahte prokurörile ja «Pravda» peatoimetajale). Sel­ kadunud les kirjas palub A. A. lõpetada oma ebaseadus­ kadentsi maailma müramüriaadide keskelt. lik kinnipidamine ja kirjeldab selles seoses See on siis, kui seistakse iseenese hääle 6. jaanuaril 1954 aset leidnud Moskva nagu ootamatu ilmutuse ees. sõjaväeringkonna tribunali istungit, mille käi­ Näoga vastu näotuid tuuli.» gus justiitsalampolkovnik Ševelenko A. A. («On see õitsvate kaktuste sosin?») poolt antud tunnistuste mõtet kuritahtli­ kult moonutades (näiteks muutus A. A. Eu- roopa-reis 1943—1944 ebaseaduslikuks väl­ Artur Alliksaar oli Tartu poiss nagu Kalju jasõiduks NSVLi territooriumilt enne II Käärigi, sündinud viimasest kaks aastat hil­ maailmasõda jne) saavutas A. A. süüdi­ jem, 1923. Omal ajal liikus kuulujutt, et mõistmise kurikuulsa § 58 alusel. See kõ­ A. A. olevat paruni poeg, kes, 1939ndal lab: «Kodumaa reetmise, st tegude eest, Eestist lahkunud, lõpetas Göttingeni ülikooli mis on toime pandud NSVLi kodanikkude ja sai doktorikraadi. L. Metsar peab seda poolt NSVLi sõjalise võimsuse, NSVLi sõl­ lugu A. A. enda müstifikatsiooniks ja ka tumatuse või tema territooriumi puutuma­ minul kasutada olev lubab kinnitada, et Ar­ tuse kahjustamises, nagu spionaaž, üleminek turi isa Robert oli raudteelane. vaenlase poole, põgenemine või lendamine Raudtee sai töökohaks ka A. Ale, esi­ välismaale, karistatakse — mahalaskmisega, mest korda pärast Treffneri Gümnaasiumi ühes kogu vara konfiskeerimisega, ker- reaalharu lõpetamist suvel 1942. Saval gendavail asjaoludel aga — vabadusekao­ sügisel immatrikuleeriti A. A. Tartu Ülikooli tusega 10 aastaks, ühes kogu vara konfis­ õigusteaduskonda, kuid juba poole aasta keerimisega.» pärast katkestas õpingud Saksa mobilisat­ sioon. A. A. vabanes amnestiaga 1957. aastal. Mulle teadmata kavalusega õnnestus A. Al Tema aadressiks sai Мордовская АССР siiski veel ligemale aasta tegevteenistusest пос. Явас asemel г. Вологда ул. Комсо­ kõrvale hoida ja selle asemel Viinis, Buda­ мольская д. lia к 21, KMKOs on pestis, Prahas jt Kesk-Euroopa linnades А. А. kaks tollast kirja F. Tuglasele, milles seigelda. 1944 saadeti A. A. siiski idarin­ A. A. palub austatud kirjanikul avaldada oma dele, kust ta küll juba samal aastal deser- arvamust kirjades leiduvate luuletuste kohta. teeris. Tartusse jõudis А. A. tagasi 1958. aas­ Selle aasta lõpukuid meenutades kirjutab tal ja tegeles edaspidi peaasjalikult ainult L. Metsar: «Tartu on varemetes. Istun õhtul loominguga — kuni 12. augustini 1966. tattnina valgel toas ja loen. Korraga Ilmar Malinil on maal «Siniste pisarate koputus uksele — ja sisse astub Artur. Ei org. Pühendatud äsja surnud poeedi Artur varem ega hiljem pole ma tundnud kohtu­ Alliksaare mälestusele». Seda teost vaadates misest nii suurt rõõmu. Ja siis korraga: hakkab kurb isegi siis, kui ei tea maali «Kuule, las ma loen sulle midagi. Tahad pealkirja ega tunne pühendust. kuulata?»» Nõnda saab L. Metsar oma üllatuseks teada, et tema klassivend Tartu Ametnik ja poeet XV algkooli päevilt on — luuletaja. Nende kahe mehe eluteed kõrvutama Samal ajal asus A. A. jälle tööle raud­ ajendas mind lugu, mille tõde-olemise kohta

Kasterpalu 67 ma siiani kinnitust saanud ei ole ja mille taja L. Iher), et J. Krossi luuletuse keskse ma siinkohal ainult sellepärast ära toon, et mõtte ümber «tihendatakse eludetaile tavali­ «usk aegade muutuvusse, ootamatuisse pöö­ selt mõõdukalt, igal juhul piisavalt». Pii­ rangutesse nõuab kõigilt mineviku käsitle- savalt selles mõttes, et luuletust lugedes ja jailt, et nad midagi ei unustaks, midagi kõr­ veidigi reaaliaid tundes ei teki mingit vale ei jätaks. Sest võib-olla on kõike seda kahtlust — kõik see just nii oligi. Komplekti siiski kunagi vaja» (B. Kangro, «Häitsme- sobivalt on võimalik kirjeldada ka К. K. mehi ja pärlipüüdjaid» II). lõppsõna 7. mail 1965 toimunud A. A. luu­ Kui A. A. 1966. a augustis suri, leidis letuskogu käsikirja avalikul arutelul, mis kõ­ osa Tartu kirjanikke, et KL peaks (mis las umbes nii: «Tänane koosolek, kus on nii sest et) ametliku tunnustuseta poeedile palju võõraid inimesi, kes siin muidu kunagi vähemalt pärjagi läbi viimast austust avalda­ käinud ei ole, ja kus jagatakse küll oht­ ma. Kui selle jutuga KL Tartu osakonna rasti kiitust, kuid aus ja arukas kriitika sekretäri Kalju Kääri juurde mindi, ütelnud puudub, ei ole küll kõige kohasem otsus­ viimane, et KLil on sellekohased summad taja käsikirja kunstiküpsuse üle. Sellise ainult KLi liikmete tarvis ja kuivõrd A. A. eufoorilisevõitu arvamuse avaldamine aja­ nende hulka ei kuulu, ei saa ta midagi kirjanduses, nagu siin sooviti, pigem takistab teha. Nii jäi kirjanike kutseorganisatsioon kogu ilmumist kui kiirendab seda.» (Võõras­ oma ametliku esindaja näol Alliksaare asjas te inimeste all mõtles К. K. interdistsip­ lõpuni enesele truuks. (Juba E. Hiir tahtis linaarse teadlasteringi «Ellips» liikmeid, kelle A. A. noorsoo rikkumise pärast Tartust hulka ka A. A. kuulus ja mille laialisaat­ välja saata.) See muidugi ei tähenda, et seda misel sulaperioodi lõpul see kuuluvus väga meelt olnuksid ka kirjanikud. Näiteks Ru­ kompromiteerivaks faktiks tunnistati.) dolf Sirge tuli mõni päev pärast A. A. K. K. «musta südametunnistusega» on või­ matuseid Tartusse, väljendamaks oma paha­ malik seletada ka nii 1986. a KL aasta­ meelt selle üle, et A. A. surmast õigel koosolekul К. K. poolt tehtud ettepanekut ajal Tallinnasse ei teatatud ja et KL matuste lõpuks ometi tema ja A. A. vahekorda organiseerimisel ei osalenud. Jaan Kross puudutavad küsimused selgeks rääkida (mille valas oma nördimuse toimunu üle allegoori- peale keegi sõna ei võtnud) kui pärast A. A. lisse luuletusse «Rätsepate oldermanni surma tema abikaasale tehtud kaht 50rublast meister Knopffi arutlused ja hoiatused. toetust ning soodsamatel tingimustel masina- Lömperrätsep Källholmi surma puhul sel kirjatööd. Isegi К. K. hilisemat toetust noor­ 14ndal lõikuskuu päeval a 1666...», tele (J. B. Isotamme soovitamine KLi liikme­ kus üksikasjalikult kirjeldatakse meister kandidaadiks, üliõpilase P. Oleski poolele asu­ Knopffi mõtteid ja tegusid, kui tema ukse mine tüliküsimuses H. Pühvliga) on seletatud taha on saabunud delegatsioon saamaks sooviga heastada tehtud vigu. Samas leidub oldermannilt raha siitilmast lahkunud Käll­ KLi materjalide hulgas KMs К. K. aruanne holmi matuste tarvis. Otseseid viiteid leia­ EKP Tartu linnakomitee bürool 1979. a me tekstist ,paar: nimi Källholm, mis rootsi märtsis, kuhu ta nõuti aru andma tollase Tar­ keelest Allik (a) lahiks (-saareks) tõlgitav, tu NAKi esimehe H. Jakobsi ja Julgeoleku­ ja pealkirjas kasutatud kuupäev, mis otse­ komitee «Poolpäevalehe» nimelise ühisvälja- selt A. A. surmadaatumile viitab. Kaud­ ande asjas ja mis lõpeb sõnadega: «Mis puutub semaid paralleele on aga lausa mitu, näiteks Doris Karevasse, Linnar Priimäesse ja teis­ värsid 43—46: tesse koondise liikmetesse, kes «Poolpäeva­ lehe» väljaandmisega ehk seotud olid, siis «et see Källholm kord, karjuseameti peäl, vähemasti asjaolude lõpliku selgumiseni palun olla kroonu kasukalambaid püganud nende suhtes sanktsioone mitte rakendada ja kohtusulaste punane T nende õppe- ja töökohas.» (Selle eest sai olnud rinnal tal karvade sees .. .» К. K. parteilise karistuse.) T on põletatud vargamärk (rootsikeel­ sest sõnast tjuv — varas), mis luuletuses Tegelikult pole teab kui oluline, kas ja kus viitab A. A. kohtulikule karistusele; 7. värss: mõni lugu toimus. Küsimus on kerguses, «Aga Källholm polnud ju ülepea antvärgi- millega me inimesi õigeteks ja valedeks seisuses mees» — viide sellele, et A. A. jaotame, oleme harjunud jaotama. Et «Pril­ polnud KLi liige; värsid 64—65: «Kaon lid, millega vaadata enese südamesse, on siia sängi alla,/et ei paista mu pea kana- purunenud,» nagu kirjutab Alliksaar, ei saa munagi» — viide K.K. paljanevale lagi­ me ühiskonnas — kus peale jne. Kui lisada siia veel luuletuse «Suur imik virgub vahetevahel ja raputab esialgses pealkirjas nime Knopff asemel kärsitult ajaloo kõristit, pannes voogama seisnud Scher (die Schere — käärid) ja kangelaslaulude katkematu kangastuse.» näiteks meister Lepas äratuntav Ain Kaalep, («Kes mängib masti, saab purje pealekauba»), siis võime leida (nagu tookordne arvus­ kus mitte inimese vaba tahe ega vaba valik,

68 Kasterpalu vaid väline sotsiaalne ettemääratus ja para­ susväärsemaks illusiooniks, siis jõuame oma tamatus (nt sünniaasta) juhivad inimese kõl­ arutluses sinna, kuhu oma elus jõudis K. K. — belist teekonda, kus eetilise idealismi asen­ pärast esimest infarkti tunnistas ta ühele damine konformismiga on organiseeritud kolleegile, et teistkordne parteisse astumine riiklikul tasemel, — inimese üksikule teole 1966. a olevat olnud viga ja et ta enam ei jõua. omistada määravat tähtsust tema eeti­ Ja selleks et meelt heita, pole lisuse üle otsustamisel. See ei tähenda eeti­ siin ühtegi jalatäit maad. lise vastutuse veeretamist indiviidilt ühis­ («Rändur on teel») konnale ja «oludele», vaid seda, et kangelaste Lõpetada tahaksin pisut lootusrikkamalt — ja reeturite vahele mahub hulk inimesi, kel­ viimaste värssidega A. A. luuletusest «Ke­ lel õnnetuseks oli peaaegu puhas ankeet, mille vadine kõnelus»: põhjal nad süsteemis paika pandi, kuid Lõpetage täpselt ja rahulikult oma õnneks ka südametunnistus. Nende inimes- avalik atraktsioon. ta eesmärgiks on olnud kogu aeg teha Kaks miljonit aastat läheb oodates ruttu. võimalikult vähem halba. Loodan, et päike ei hangu ja mõtted Kui me võtame näiteks К. K. isiksuse küpsevad lõpuni. kujunemise vaatlemisel lähtekohaks «Tuuli- Ei maksa karta, ma ei hiline. sui», jätkame sõjas kindlas usus õige asja eest Jälgin pidevalt kella. võidelnu veendumuse — et rahuaegsel Nõu­ Jääb siis nii! kogudemaal saab valitsema sotsiaalse õig­ Vabandan kõigi ees, kelle räägitut siin luse printsiip — osutumisega kõige kahet- täpsemalt viitamata tarvitanud olen.

KULLO ARJAKAS EESTI VÄLISPOLIITIKA 1939. AASTAL. IV

XIV KAJASTUSI EESTIS, PAKTI RATI­ FITSEERIMINE

Delegatsioon jõudis Tallinna 30. septemb­ vek, hrabrõi ofitser, horosii general — ril. Sama päeva kohta kirjutas riigikontro­ vospitannik russkogo gen. staba». Ka öel­ lör Soonpää oma päevikusse järgmist: nud ta, et nad uskunud, et eestlased on «Selter, eriti aga Uluots tunduvad väsi­ realistid ja nendega saab asju ajada, mitte nutena, mis pole ka ime. Moskvasse jõudes nagu poolakad — oli suur ja vägev riik, on Molotov neid vastu võtnud teatega, aga mis tast jäänud. / /. Ka soovitab et tal on halba uudist teatada. Seletanud professor (Uluots — К. A.) kihutustööd «Metallisti» torpedeerimist, mis pidavat tä­ alustada lepingu kasuks meeleolu loomiseks! hendama, et meie ise ei suuda julgeolekut Muidugi saab selles raskusi olema, et rah­ kindlustada. Seepärast pidavat Venemaa tar­ vast seda armastama panna, mis peale vilikuks tuua 35 000 meest maale korra sunnitud. Ausa ja puhtsüdamliku täitmise kaitseks. / /. Molotov olevat tark ja väga poolt on kõik.» laialdase silmaringiga inimene. Ka väga suu­ Näib, et Eestis tuli lepingu sõlmimise re tööjõuga. / /. Ka Mikojan olevat järel kergendustunne, eriti neil, kes kõiki tark inimene ja suuresti Eestile nea tahtlik. asjaolusid, survet ja ähvardusi paremini tead­ Öelnud, et kaubalepingus meile vastutule­ sid. Delegatsiooni liikmed andsid väljas- lik, aga järgmisel partneril tõmbab selle poole rahustavaid teateid, leiti lohutust sel­ eest naha üle kõrvade. / /. Stalin ise­ lest, et pakti tegid ikkagi Eesti Vabariigi loomustanud ka meie tegelasi: «Päts on tark parimad juristid nagu prof. Uluots ja prof. ja huvitav oleks teda näha külalisena meie Piip, viimane omas aastakümnete pikkust juures Moskvas. Laidoner — umnõi tselo- diplomaadi ja välispoliitiku kogemust.

Kasterpalul Arjakas 69 Lepingus oli mainitud 1920. a Tartu mistume ette ja saame olema visad ja lõplik rahu ning 1932. a NSV Liidu—Eesti mitte- võit on meie ...» kallaletungilepingut ja uus lepe ei tohtinud Baasidelepingut ja selle võimalikke taga­ võimaldada sekkumist Eesti siseasjadesse. järgi arutati innukalt rahva seas. Mõned Kujunes petlik üldmulje, et Eesti riiklik kartsid, et nüüd pole Eestil enam sõjast iseseisvus jääb püsima, ainult teatud pööre pääsu. Kui NSV Liit satub sõtta, siis peab tuleb Nõukogude Liidu suunas. Pakti võeti Eesti venelast toetama. Levis pahatahtlik ka kui paratamatust, sest abi polnud kusagilt kuulujutt, et Päts olla müünud riigi vene­ tulemas. lastele maha. Mitmete sõjaväelaste hulgas Üsna mõjuva ülevaate annab tolleaegse­ tugevnes arvamus, et oleks ikkagi pidanud test päevadest major Kustas Utuste kiri vastu hakkama. Leidus neidki, kes arvasid, Tallinnast Valgamaale oma abikaasale Marta et just Nõukogude väed hoiavad ära sõja­ Lepp-Utustele (kirjanikunimega Sophia Var­ ohu. Baasidelepingu järel toimus Eesti Üli­ di), dateeritud 30. septembril 1939. a (hoiul õpilaste Seltsi Laiendatud Eestseisuse era­ taarausuliste eraarhiivis, KUK 17—86): korraline koosolek. Kostis nii optimistlikke «Oleme järsku jälle nagu uues maailmas. kui pessimistlikke arvamusi. Ilmar Tõnisson Oli nagu uus päev, kui saabus teade, et esitas energiliselt oma seisukoha: üliõpilasi on alla kirjutatud leping Venega enam vähem ja noori haritlasi tuleb saata välismaale, viisakatel tingimustel. Need eelmised päevad sest võib tulla vajadus välisdelegatsiooni olid õudsed. Esmaspäeval, kui Selter jär­ tööks (Aun, 132). (Võimalik, et tookord sult tagasi jõudis Moskvast, levisid kurjad nähti just Ilmar Tõnissonis üht võimalikku kuuldused. Õhtul Prantsuse raadio oma sak­ välisdelegatsiooni liiget, ent ta elupäevad sakeelses uudiste osas oli teatanud, et Vene­ olid juba loetud — 10. oktoobril 1939. a maa nõuab Saaremaad ja Hiiumaad ja katkes ta elu abikaasa Amanda Peri käe sõjasadamaid Paldiskisse ja Tallinnasse, Ing­ läbi.) Kitsamas ringkonnas arutati, kas ei lise raadio oli teatanud, et Eestil tuleb tuleks välismaa pankadesse üle kanda summa­ vististi palju loovutada oma suveräänsusest. sid või luua Stockholmis koguni spetsiaalne Teisipäeval ja kolmapäeval lendasid üle hoolduspank. Tallinna Vene pommilennukid. Irboska taga Autor on vestelnud paljude inimestega, tehti suitsukatet ja selle varjul kogunesid tan­ kes on üle elanud 1939. a ärevad septembri- kide osad... See oli ilmne ähvardus. päevad. Nii mõnedki on väitnud, et need Vene raadio ässitas Eesti vastu nädalapäe­ on niivõrd tugevalt mällu sööbinud, et 1940. a vad, nagu Saksamaal Poola vastu enne suve mitmedki sündmused möödusid selle sissetungimist Poolasse. Koik ennustas kurja. kõrval lausa tähelepandamatult. Kuigi tolle­ Muidugi olid närvid pinguli. Paljudel välis­ aegne ajakirjandus oli väga ettevaatlik kõi­ passid valmis. Paljud välismaale juba ära kides paktiga seotud küsimustes, jõudis sin­ läinud. Neljapäeval Lango (staabi V e mobi­ nagi üht-teist. «Postimees», 1. oktoober 1939: lisatsiooniosakonna ülem, Troadi Lango, «Üks tõsine päev võib meie hinge vajutada kolonelleitnant — К. A.) oli lõunale minnes sügavamaid jälgi kui mitu aastat muretut täiesti näost ära, just nagu oleks pummel­ elu. Usume, et möödunud päevad on andnud danud mitu päeva. Arusaadav, sest ta oli karastust meie teadmisele, et praegune põlv ööd ja päevad läbi töötanud. Tundus nii, kannab suurt vastutust meie rahva tuleviku nagu oleks Eesti kuristiku äärel — ees meele­ eest. / /. Mure vajutas oma pitseri nägu­ heitlik võitlus ilma vähemagi lootuseta, ai­ dele ja meeled olid ärevil ootuses, mida nult et auga kaduda maakeralt. Mõistad siis, toob lähem tulevik. Selgelt tundis aga seal­ millise tundmusega võeti vastu teade, et on juures igaüks, et tema ja tema isikliku kodu sõlmitud võrdlemisi aus leping. Võib-olla saatus on lahutamatult seotud kogu meie rah­ et see on nii kõige soodsam lahendus, sest va ja riigi saatusega, mille eest tuleb seista mõnel teisel juhtumil see oleks võinud kuju­ kindlana ja ohvnvalmina kõige raskema­ neda palju halvemaks. Poolakaid on ikkagi tel aegadel.» oma paarkümmend miljonit ja see keha suu­ dab nii mõndagi välja kanda: paarkümmend Juba 29. septembril ratifitseeris NSV Liidu miljonit maa peält ära pühkida pole nii Ülemnõukogu Presiidium Eestiga tehtud le­ kerge, kui ära pühkida üks miljon. pingu. 2. oktoobril arutas selle ratifitsee­ rimist Eesti Riigivolikogu ja Riiginõukogu Nüüd on meile antud «armuaega» rah­ Valis- ja riigikaitsekomisjon. Istung algas vuslikuks enesekorraldamiseks. Tulevik võtab kell 11, kohal viibis 31 komisjoni liiget. vististi rohkem kultuurse võitluse kui sõja­ Selter andis ülevaate Moskvas tehtud lepe­ lise võitluse ilme — võib arvata, et meie test. iseseisvust (poliitilist) hakatakse kärpima Jaan Tõnisson (Riigivolikogu liige): Kõi­ tulevikus aegamööda, nagu see möödunud gile on selge, millega on nüüd tegemist. sajangu lõpul toimus Soomega. Selleks val­ Läbirääkimiste ajal lendasid üle Eesti

70 Arjakas võõrad sõjalennukid. Ei saa enam juttu olla, nedes sellele, president ratifitseerib pakti. et oleme suveräänne riik. On imelik, et meie Selgub, et läbirääkimistes on raskusi. Vene­ Propaganda Talitus annab teateid, et rahvas lased tahtvat baaside kaitseks paigutada ühe on presidendile tänulik lepingu eest ja meil tankide brigaadi — 200—300 tanki Paidesse kujundatakse seisukorda, nagu oleksime võit­ ja ühe ratsaväe brigaadi Valka.» jad. Lootsime liialt Saksamaa abile — nüüd Jäi üle veel ratifitseerimiskirjad vahetada. on vaja poliitikat muuta ja selleks on vaja 4. oktoobri õhtul ilmus Eesti välisministee­ uut valitsust. «Peame tulevikule vastu astuma riumi Nõukogude saatkonna töötaja Botš- ühisel meelel. / / Sest muidu kui peaks karjov väga rahutus meeleolus. Ratifikatsioo- tulema okupatsioon, siis see ei kesta enam nikirjad Moskvast olid hilinenud. Kirotari 8 kuud, vaid palju kauem. Lepingut NSV mälestuste järgi ta rahustati maha ning aja­ Liiduga tuleb täita korrektselt ja ausalt.» kirjandusele teatati kirjade vahetusest ning Leopold Juhanson (Riigivolikogu liige): tagantjärele pandi ka kirjadele kuupäevaks «Suurriik, kes oma sõjaväe siia toob, aval­ 4. oktoober. Tegelikult toimunud see hoopis dab kindlasti mõju meie riigi struktuurile. 5. oktoobril (Kirotar, 88). Eesti lehed tea- Peame tegema kõik, et suudaksime ühel tasidki, et 4. oktoobril vahetati ratifitseeri­ meelel alal hoida meie iseseisvust.» miskirjad Selteri ja Botškarjovi vahel. Pakt asus jõusse. Ants Piip: Moskvas lasti ka meil kõnelda ja ei räägitud meiega kui alamatega. Meile öeldi, et meie ei taha teist teha protek- XV. SÕJAVÄELASTE LÄBIRÄÄKIMISED toraati.» Peame alustama uut ajajärku ja (2.—10. oktoober 1939) looma koalitsiooni lossist saunani.» Johan Laidoner: Lennukitelt uuriti, kas Vastavalt 28. septembril 1939. a alla­ meil toimub mobilisatsioon. «Suurriik võib kirjutatud pakti kolmandale punktile tuli enesele nii mõndagi rohkem lubada. Kui Vene sõlmida erilepe baaside asukohtade ja gar­ ise oleks sõda tahtnud, siis seda talle kee­ nisonide suuruse kohta. 1. oktoobri õhtul lata ei võinud keegi ja ta oleks ka siis jõudis Tallinna telefonogramm Moskvast, et teisiti talitanud. Meie ülesanne aga on rahvast Nõukogude sõjaväedelegatsioon hakkab juba raskustest üle viia nii tervelt kui see vähegi tuleval ööl liikuma Eesti poole, selles on võimalik on. Minul on see vast kõige raskem seitse liiget ja viisteist saatjat-teenijat (495— öelda, et meie Vene vastu ei saa, kuid 11—36, 107). Nõukogude saatkond palus pean seda tegema, et säästa oma rahvast.» viisakalt vabandust, et osa komisjoni liik­ Kaarel Eenpalu: Leping tuli parem, kui meid on ajanappusel sunnitud välja sõitma võis arvata. Valitsus ei ole lasknud saata koguni ilma välispassita (Kirotar, 87). telegramme (et inimestel on heameel pakti Vabariigi valitsus tuli kokku samal hilis­ üle). Peame rahvale selgeks tegema, et õhtul. Laidoner ega Reek ei soovinud Vene kavatseme lepingut ausalt täita. delegatsiooniga tegelda ning tahtsid läbi­ Jüri Uluots: Stalin on haruldaselt tark rääkimised- jätta välisministeeriumi hooleks inimene. «Stalin toonitas — teie näete, et (Mamers, 104). Valitsuses arvati, et baa­ enamlased peavad sõna. Ma ei taha kuidagi side küsimustes peavad sõjaväelased siiski uskuda, et Stalin oleks tahtnud oma nime kaasa rääkima. Laidoner soovitas delegat­ siduda lepinguga, mida nemad täita ei taha. siooni etteotsa kolonel Maasingut. Peami­ /- - -/. Me katsusime oma isamaad ja sünni­ nister Eenpalu pidas paremaks delegatsiooni maad teenida, nagu suutsime — olgu Jumal juhiks määrata mõni kindral, sest vastas­ meile armuline.» poole eesotsas on sellise aukraadiga mehed. Lepingu ratifitseerimine otsustati ühehääl­ Lõpuks määrati delegatsiooni juhiks sõja­ selt, koosolek lõppes kell 16.42. (84—1 — vägede staabiülem kindralleitnant Reek. 1046, 41—47p.). Staabis koostati kibekiiresti rongi liikumise Sama päeva õhtul kell 20 arutas lepinguid graafik ja anti korraldus kell 5.10 Narvast Riigikaitse Nõukogu. Sealgi otsustaii lepin­ väljuv rong määrata erirongiks. Jaamakor­ gut pooldada, kuigi muret tegid alanud raldajad pidid võtma tarvitusele kõik abi­ sõjaväelaste läbirääkimistel Nõukogude sõja­ nõud, et rong püsiks täpselt graafikus ning väelased, kes kohe hakkasid nõudma rohkem, jõuaks Tallinna kell 9.10 (495—11—36, kui pakt ette nägi (988—1—3, 217—222). 109). 2. oktoobri kohta kirjutas Soonpää oma 2. oktoobril ettenähtud kellaajal peatuski päevikusse: «Õhtul kell 21 kutsutakse jäl­ erirong Balti jaamas. Sellest väljusid dele­ legi Toompeale Vab. Vai. koosolekule. Nii gatsiooni juht, Leningradi sõjaväeringkonna parlamendi ühine väliskomisjon kui ka riigi­ ülem II järgu armeekomandör Meretskov kaitse nõukogu on ühel häälel pooldanud ning tema saatjatena tankiväe korpusekoman- Eesti-Vene abistamispakti sõlmimist. Tugi­ dör Pavlov, lennuväe korpusekomandör

Arjakas 71 Ptuhhin, ratsaväe brigaadikomandör Kalmõ- vat pakti raamidesse. Meretskov esitas taas kov, lisaks diviisikomandör Tjurin, korpuse oma seisukohad — Vorošilov käskinud neil poliitiline juht* Vašugin ning mõned alama läbirääkimistel silmas pidada «strateegilisi auastmega ohvitserid. Eesti poolelt võtsid nõudeid» ja seetõttu järgmist vägede pai­ külalisi vastu meie delegatsiooni juht Reek, gutamist: Tallinna garnisoni ülem kindralmajor Brede 1. üks jalaväediviis saartele ja madrile; ja teised ohvitserid. Oodatud külalised sõitsid 2. kaks hävituslennuväepolku ranna lähe­ Nõukogude saatkonda. Meretskov ja Pavlov dale (üks Saaremaale); kaks pommituslennu- tegid viisakusvisiidi ülemjuhataja, peaminist­ väepolku «eri kauguses rohkem sisemaale»; ri ja sõjaminister Paul Lille juurde. Hiljem 3. üks tankibrigaad Paidesse; kirjutasid nad oma nimed Kadrioru lossis 4. üks ratsaväebrigaad koos mehhanisee­ presidendi külalisraamatusse. ritud polguga Valka. 2. oktoobril kell 12 alustasid delegatsioo­ Eesti delegatsioon tõi rea vastuväiteid: nide juhid esimest vestlust. See toimus paktis pole mainitud ei Paidet ega Valgat, Ohvitseride Keskkogu ruumes (praegu Hari­ pole vajadust tuua Eestisse pommitus- dustöötajate Maja, Raekoja plats 14). Vest­ lennukeid, kuna nende baasid on niigi Eesti luses osalesid Reek ja tema referendina lähedal, tankide vastu pole vaenlast näha, kolonel Maasing, vastaspoolelt Meretskov ja sest dessandi võimalus on minimaalne. Ratsa- Vašugin. Meretskov esitas Nõukogude kava brigaadi paigutamist Valka ei nõua ei Eesti üldjoone et Eestisse paigutatava sõjaväe lii­ ega NSV Liidu julgeoleku kaalutlused, vaja­ gid, arvud, dislokatsiooni plaani. Vestlus duse korral võib sinna paigutada Eesti tubli venis pikale. Kui Nõukogude esindajad ratsaväe. Nõukogude esindajad leidsid, et lahkusid, teatas Reek murelikus toonis oma pommituslennuvägi on vajalik, sest Eesti kaaslastele, et Nõukogude «nõudmised on rannik on kaitsetu. Tanke aga olla vaja kaugemalt suuremad, kui seda ette näevad jalaväe kaitseks. Selter arvas, et Eesti võiks pakti eeskirjad, ja meie seisame suurte ras­ ju pakti alusel osta Nõukogude Liidu tanke. kuste ees» (957—17—10, 2). Meretskov Vastaspool arvas, et nad ei saa oodata aas­ öelnud, et marssal Vorošilov tahab kokku­ tat, mis kulub tulevaste Eesti tankistide lepet viie päeva jooksul, seega tuleks pidada väljaõppeks. Nii Selter kui Uluots märkisid, iga päev kaks töökoosolekut. et Meretskovi nõudmised on vastuolus pakti Kell 14 algas eine Keskkogu kasiino ruu­ eeskirjadega. «Kui toimida selle kava koha­ mes. Eesti poolel valitses «teatud määral selt, tähendaks see Eesti okupeerimist N. rusutud meeleolu» (957—17—10, 2); eine Liidu sõjavägede poolt. Ometigi aga rõhu­ lõpul saavutati siiski ametlik elevus. Kasiino tasid nii härra Stalin kui härra Molotov, ökonoom lõi arve 163 krooni 15 senti (495— et abistamise pakt ei riiva vähemalgi määral 11—36, 73). Eesti suveräänseid õigusi ega takista riigi Sama päeva õhtul tuli kokku Riigikaitse valitsemise korda» (957—17—10, 7). Me­ Nõukogu. Laidoner informeeris koosolijaid retskov pareeris: väed tuleb paigutada nii, venelaste nõudmistest: Eestisse olevat vaja et neist oleks kasu riigi julgeolekule. Ta tuua 25 000 meest, jala- ja ratsaväeosad, palus Laidoneri kui suure eruditsiooniga tankid ja lennukid. Tankibrigaad tahetakse sõjaväelase arvamust. Laidoner arvas, et stra­ paigutada Paidesse ja ratsabrigaad Valga teegiline dislokatsioon on õige, kuid veen­ piirkonda. Eesti sõjaväelased tahtnud mahu­ vamaks pidas ta Selteri kaalutlusi. Otsustati tada võõrad väed saartele ja kaldarajooni, jätkata arutelu teisel üldkoosolekul ning kuid Vene sõjaväelased ei olnud omi seisu­ kuulata ära Nõukogude merejõudude esin­ kohti muutnud. Laidoner soovitas osaleda dajate nõudmised. Koosolek lõppes kella läbirääkimistel ka Selteril ja Piibul kui pakti ühe paiku öösel. kaasautoritel. Siiski arvas ta, et see Nõuko­ Samal kellaajal, s. о 2. oktoobri keskööl gude esindajate arvamust palju ei muuda. olevat II järgu flagman Issakov olnud Sta- Päts märkis, et vaidlusküsimused tuleks anda lini juures Kuntsevo suvilas. Hilisel kella­ lahendamiseks pariteetsel alusel loodud sega­ ajal söödi seal «lõunat». Vesteldi mereväe­ komisjonile. Uluots soovitas lahkarvamustest baasidest mis pidid tulema Eestisse. Issakov informeerida saadikut Moskvas (988—1—3, arvas, et Paldiskiga nõustumine oli viga, 219—221). sest seal on vaid mõned kivihooned. Stalin 2. oktoobri hilisõhtul algas delegatsioonide leidis, et võib läbi rääkida ka Tallinna üldkoosolek. Reek teatas, et ta palus kohale asjus. Issakov pidas seda raskeks, sest Tal­ tulla Laidoneril, Selteril ja Uluotsal, et nad linna ei ole pakti kolmandas artiklis mai­ saaks kuulda õtse Meretskovilt Nõukogude nitud. Mõningase vaikimise järel teatas Sta­ soove. Reegi enda arvates need ei mahtu- lin äkki Issakovile, et teda saadetakse Tal­ linna läbirääkimistele, ning avaldas lootust, * Loe: politruk et ta saab seal hakkama. Edasises vestluses

72 Arjakas selgus, et Issakov ja Laidoner on omavahel droomid tulevad saartele, nende paigutamine kohtunud Tiflisis I Vene revolutsiooni aas­ mujale tähendaks okupatsiooni, «missugust tatel. Stalin soovitas Issakovil vajaduse korral voeimalust nii Stalin, kui Molotov kordu­ pöörduda õtse Laidoneri poole, et aga saa­ valt eitasid. / /. Pakti art. 3 grammati­ vutada Balti laevastikule kindlad baasid line kui ka loogiline toelgitsus ei jaeta kaht­ (Корсунский, ?19—224). Näib, et too vest­ lust, et kohanimetused kaeivad ka aerodroo­ lus toimus siiski ööpäev varem. mide kohta, sest vastasel korral oleks lause 3. oktoobril kell 9.10 jõudis mereväe- tulnud teisiti redigeerida» (957—17—7, delegatsioon Tallinna. Peale Issakovi kuu­ 113). lusid sinna veel II järgu flagman Tributs, I 4. oktoobril kell 12 alanud üldkoosolekul järgu kapten Aiafusov ja teised ohvitserid. märkis Reek, et valitsus on andnud oma Issakov tegi visiidi Kadriorgu ja kirjutas delegatsioonile juhtnöörid. Need luges ette end samuti presidendi külalisraamatusse sisse. kolonel Maasing. Nõukogude relvajõud pea­ 3. oktoobril kell 15 algas teine üldkoos­ vad paiknema Saare- ja Hiiumaal ning olek. Nõukogude mereväedelegatsiooni juht Paldiskis, kokku 25 000 meest. Vastavalt nõudis merebaasi Paldiskisse, kolme baasi leppele ei oma Nõukogude delegatsioon õi­ saartele (mille asukohad tuli täpsustada eel­ gusi muudele piirkondadele. Maasingu ette­ tööde järel) ning ajutisi mereväebaase kande järel muutusid venelased närviliseks. Tallinna ja Rohukülla. Baaside kaitseks tule­ Mõningase mõttevahetuse järel teatas Merets- vat tuua kõik Meretskovi poolt esitatud kov, et sellise pöörde tõttu muutub üldse väeliigid, ainult ehk ratsabrigaad polevat küsitavaks, kas neil on mõtet veel Tallinnas mereväebaaside kaitseks oluline. Eesti pool istuda. Kalduti vastastikku teravustesse, puna- konstateeris, et «seekordki ei piirdu N. Lii­ väelaste poolelt kuuldus varjatud ähvardusi. du pretensioonid paktis fikseeritud kohta­ Politruk Vašugin tsiteeris «Päevalehes» dega, sest Rohuküla küsimust ei ole senini ilmunud artikli tõlget ning arvas, et Eesti üles tõstetud, ei Moskvas ega Tallinnas» avalikkusele antakse valeinfot loodavate baa­ (957—17—10, 19). Issakov rõhutas Rohu­ side kohta. Saadik Varma vastas, et nime­ küla tähtsust Muhu väina suudme kaitsel. tatud leht pole valitsuse häälekandja, pea­ Veeteede Talituse direktor Aavik teatas, et legi pole avalikkus informeeritud konfi­ jäätuva sadamaga Rohuküla merebaasiks ei dentsiaalse protokolli punktidest. Sõnelusteks sobi, pealegi pole seal mingeid vajalikke teravnenud kõnelused katkestas kindral Reek, ehitisi. Issakov jäi oma arvamuse juurde. kes tegi ettepaneku jätkata samal päeval Järgnevalt arutati lennuväljade küsimust. kell 16. Koosolek lõppes «süngelt ja konk­ Eesti delegatsioon tsiteeris pakti ning rõhu­ reetsete tulemusteta». Saabunud kriisist tas, et lennukid peavad baseeruma saartel informeeriti välisminister Selterit, kes soos­ ja Paldiskis. Nõukogude poolelt arvati, et tus juhatama pealelõunast koosolekut. «siis peaksid need aerodroomidel sedavõrd Pealelõunasel koosolekul astusid Eesti hunnikus koos olema, et tiibade vahele ruumi poolelt läbirääkimiste laua taha delegatsiooni ei jääks, kuhu vaenlase pommid kukkuma uue liikmena kindral Traksmaa ja eksper­ mahuksid» (957—17—10, 21). Sestap tuleb dina kindral Soots. Siitpeale ei osalenud lennukid paigutada mandrile. Nõukogude kõnelustes enam kolonel Maasing. Meretskov delegatsioon leidis, et pakti tekst määrab teatas, et Nõukogude delegatsioon on loobu­ küll baaside asukohad, ent mitte aero­ nud pretensioonidest Valgale ja Paidele. Sel­ droomide asukohti. Eesti sõjaväelased rõhusid ter avaldas selle üle heameelt ning selgitas, et pakti formuleeringutele — sellist tõlgendust ka lennuväljad peavad olema baaside ra­ ei saavat kusagilt välja lugeda. Otsustati joonis. Rohuküla pole aga üldse kõne all koosolek lõpetada. Reek teatas, et ta infor­ olnud. Välisminister arvas, et kuni saartel meerib valitsust läbirääkimistel ilmnenud pole baasid veel välja ehitatud, on Eesti lahkarvamustest. Soonpää päeviku järgi oli nõus pakkuma Saaremaad ja Hiiumaad kogu valitsus otsustanud paktist vankumatult kinni ulatuses, et hõlbustada suure hulga vägede pidada, sest kui kusagilt järele anda, kaoks paigutamist just saartele. Nõukogude poolelt igasugune pide. Vajaduse korral otsustati arvati, et osa vägesid tuleb siiski Haapsalu Eesti ratsabrigaad paigutada Valka ning oma piirkonda paigutada, et vähendada koor­ soomusjõud viia Türi rajooni. must Paldiskis. Arutati veel lennuväljade Läbirääkimistel tekkinud raskuste analüü­ küsimust ja vägede toomise tehnilisi simisel arvas Selter, et Nõukogude sõja­ külgi. Eesti pool pakkus välja raudtee või väelased interpreteerivad pakti täiesti oma­ meretee, et mitte halvata Eesti maanteeliik- voliliselt. Otsustati, et saadik Rei peab aval­ lust ning mitte häirida elanikkonda. Vastas­ dama sellekohase protesti Molotovile. 4. ok­ pool pidas otstarbekaks just maanteede toobri hommikul saatis Selter saadikule tele­ varianti, kuna sel juhul tulevad väed kolme grammi: pakti kavas on öeldud, et aero­ päeva jooksul, raudteede kasutamine venitab

Arjakas 73 vägede saabumise kahe-kolme nädalani. lehekülje Eesti rahva ja N. Liidu rahvaste Meretee langevat üldse ära, sest Eestisse ajaloos. Selle eest võlgneme tänu N. Liidu määratud väed paiknevad Kingissepas ja ja Eesti targale valitsusele. Pakt on sõbra­ Pihkvas ning nende koondamine Leningradi, like riikide poliitilise-majandusliku ja kultuu­ laevade ettevalmistamine ja riskiga seotud rilise arengu aluseks. Sama ajal kindlustab sõit välistavat taolise võimaluse. Selter palus pakt Eesti Vabariigi edasise kestvuse ...» esitada järgmiseks koosolekuks konkreetsed («Rahvaleht», 7. oktoober 1939). Klaasid rännukavad. tõsteti president Pätsi terviseks. Laidoner rõhutas oma vastukõnes, et pakt tuleb nii 4. oktoobri õhtul kell 19 võttis Molotov ellu viia, et selle vastu oleks rahva kõikide vastu Eesti saadiku, kes luges ette Tallinnast kihtide usaldus ja pakt omaks seega ajaloo­ saadud telegrammi alusel koostatud noodi list tähtsust. Klaasid tõsteti Nõukogude rah­ ja täiendas seda omapoolsete suuliste kaa­ vaste suure juhi Stalini terviseks. Oma kõnes lutlustega. Algul Molotov ei nõustunud Ees­ arvas Meretskov, et «N. Liit, rohkem kui ti tõlgendusega lennuväljade osas (957— keegi teine, austab väikeriikide suveräni­ 17—10, 114). Siis helistas ta Stalinile ja teeti. Selles seisneb Stalini eriline tarkus kandis ette Rei protestist. Paari minuti pärast ja teene. Nüüd on järg meie, sõjameeste Stalin tuligi ja kuulas ise Rei argumente. käes ...» («Rahvaleht», 7. oktoober 1939). Mõni hetk hiljem otsustas Stalin, et Nõukogude delegatsiooni juhtidele tuleb saa­ 6. oktoobri keskpäeval palus Meretskov ta instruktsioon. Kaks tundi hiljem saigi Rei kokkulepitud koosoleku ära muuta, sest ta Molotovilt telegrammi koopia, mis oli läki­ pole saanud Moskvast täiendavaid juhtnööre, tatud sõjaväedelegatsioonile (Rei, 271 — pealegi on osa ohvitsere sõitnud kohtadega 272). Eesti välisministeeriumi jõudis tutvuma. Reek mainis, et Eesti sõjavägede telefonogramm saadud telegrammist: «Pane­ staap on nõus mehhaniseeritud rügemendi me ette loobuda Nõukogude väeosade ja ae­ paigutamisega Valka. Selline avaldus tuli rodroomide paigutamisest Valka ja Eesti ootamatusena nii Sellerile kui Meretskovile. sisemaa raioonidesse. Soovitame, et Teie Viimane sellest siiski kinni ei haaranud, ka piirduksite kaldaäärsete raioonidega, saarte­ hiljem Valgat enam ei puudutatud. Vahejuh­ ga ja Paldiski raiooniga» (957—17—7, 114). tumit klaarides õigustas Reek end arvami­ sega, et Valga loovutamine on parem kui Sama päeva, s. о 4. oktoobri hilisõhtul Haapsalu loovutamine. Selter rõhutas, et niigi pidas Eesti valitsus taas nõu. Reek arvas, suure vaevaga sai tagasi lükatud venelaste et delegatsiooni esimeheks peaks hakkama nõudmine Valgale, nii võivad ära langeda välisminister, kes oskaks kõige paremini pakti kõik põhjendused sisemaa osas (957—17— kaitsta, eriti aga opereerida Stalini arvamus­ 10, 40—41). tega, sest ainult need näisid mõjuvat Vene delegatsioonile. Arutati ka uue valitsuse moo­ Õhtul andis Laidoner eine delegatsioo­ dustamist, kes saaks Moskvaga tulevikus nide auks Ohvitseride Keskkogu kasiino paremini asju ajada. ruumes (46 osavõtjat, arve — 496.95 kroo­ ni). Keskööl vestlesid Laidoner, Maasing ja 5. oktoobril jätkati läbirääkimisi. Pikalt Meretskov politruk Vašugini juuresolekul. arutati vägede dislokatsiooni, kus esialgu Meretskov teatas, et Moskvast tulnud info jäid lahtiseks tankibrigaadi ja mehhani­ järgi polevat Vorošilov rahul läbirääkimiste seeritud üksuste paigutus. Selter teatas, käiguga ja nõudvat viivitamatut kokkulepet. et Haapsalu piirkonna nõudmisest kanti va­ Mõned Eesti delegatsioonist olla aga pain­ litsusele ette. Valitsus oli nõustunud ettepa­ dumatud. Moskva kannatus võivat lõppeda. nekuga määrata ajutiselt — Euroopa sõja Ta ise pidavat sõitma Moskvasse aru andma kestmise ajaks, kuid mitte kauemaks kui komisjoni tööst. Laidoner pidas võimalikuks kaks aastat — Haapsalu rajoon Nõukogude kokkuleppeni jõudmist lähematel päevadel vägede paiknemiseks, kui sõjaväelased jõua­ (Maasing, Eesti, 54). M- Korsunski kirjutab, vad kokkuleppele muudes dislokatsiooni kü­ et Issakov oli kindral Laidonerilt eraldi simustes. Jõuti kokkuleppele, et Haapsalu audientsi palunud (kuupäewa ta ei too). rajooni juurdevõtmisega on venelaste kasuks Admiral avaldanud arvamust, et kolonel otsustatud ka Rohuküla küsimus. Arutati Maasingu osalusel on kahtlane, kas jõutakse veel maade eraldamist, tasu võõrandamiste mingite tulemusteni. Laidoner tunnistanud, ja majutamiste eest. Vägede kohaletoimeta­ et kolonelil on raske iseloom. Lõpuks ta miseks otsustati kasutada nii maanteid kui nõustunud Maasingu eemaldamisega läbirää­ raudteid. Liikluse korraldamine ja korra kimistest (Корсунский, 229). pidamine pidid jääma Eesti võimude hooleks. Kolonel Maasing otsustas põgeneda Eestist, Õhiul andis Nõukogude delegatsioon saat­ Ta teatas sellest plaanist kolonel Saarsenile konna hoones (Pikk tn 19) õhtusöögi ning palus seda hoida kolm päeva sala­ läbirääkimistest osavõtjatele. Oma lauakõnes duses (Saarsen, 220). Oma kavatsusest olla märkis flagman Issakov: «.. . pakt avab uue Maasing teatanud ka Reegile, ent too oli

74 Arjakas lubanud teha kõik — kuni mahalaskmise­ pommituslennuväepolk; ni —, et see kavatsus nurjata (Mamers, 105). 2. Haapsalu rajoon: korpuse ja diviisi ju­ Maasingu põgenemise ilmsikstuleku järel hatused, laskurpolk, suurtükiväepolk, tanki- anti kohe korraldus ta kinni pidada, kuid brigaad, õhukaitsedivisjon, pommituslennu­ mees oli juba Eestist lahkunud. Avati tema väepolk ning rida väiksemaid üksusi (luure-, mahajäetud kirjad, kus kolonel oli palunud side-, pioneeripataljonid jt); end arvata reservi ning esitanud oma põge­ 3. Saaremaale: laskurpolk, suurtükiväe­ nemise motiivid. Laidoner tähendanud, et polk, hävituslennuväepolk; tema lahkumise põhjuseks olid kokkupõr­ 4. Hiiumaale: laskurpataljon, suurtükiväe- ked venelastega. Koloneli põgenemisega divisjon. kaasnesid kaugeleulatuvad tagajärjed — Lepiti kokku, et peale baaside aerodroo­ sõjaväelastelt korjati ära välispassid (Luts, mide antakse veel maa-alasid operatiiv-õppe- 118—119). Maasing aga alustas peagi tööd aerodroomide alla, maa eraldatakse võima­ Saksa luureteenistuses. likult kiiresti, väed hakkavad tulema 18. Pärast punaohvitseride lahkumist arutati oktoobril. Kasarmute ja lennuväljade ehi­ Kasiinos tulevikuperspektiive. Pikemas sõna­ tamisel pidi Eesti valitsus andma abi töö­ võtus rääkis Laidoner, et nii tema kui Päts jõu ja ehitusmaterjalide hankimisel (495— suhtuvad tulevikku pessimistlikult. Venelased 11—33, 8—12). võivad tulla välja uute nõudmistega. Nii Jõuti kokkuleppele, et vaidlusküsimuste talle kui Pätsile on tehtud ettepanekuid kiireks lahendamiseks moodustatakse lepitus- lahkuda maalt, kuid nad on otsustanud seda komisjon, kuhu kuuluvad selle sõjaväe­ mitte teha. See oleks propagandaks tõhus ringkonna ülem, kus vaidlus tekib, ning Nõu­ põhjendus. Rahvas aga leiab, et nad müü­ kogude vägede korpuseülem. Mis nende sid riigi venelastele ja põgenesid ise kompetentsi ei kuulu, selle lahendavad välismaale. Ajaloos ei ole õiged riigijuhid Eesti sõjavägede ülemjuhataja ja Leningradi ka suurima isikliku hädaohu korral rahvast sõjaväeringkonna ülem. maha jätnud. Nad on otsustanud jääda Peale selle sõlmiti veel seitse kokkuleppe- oma rahva juurde (Luts, 115—116). Mõ­ protokolli. lemale riigimehele avanes hiljemgi võima­ Protokoll nr. 1. Nõukogude sõjalaevadele lusi maalt lahkuda, isegi pärast 21. juu­ määrati järgmised reidid ja sadamad — nit 1940. a, ent nad jäid siia ning jõid Kärdla Hiiumaal, Kõiguste, Kuressaare, saatusekarika põhjani. Mõntu, Kihelkonna, Tagalahe ja Küdema 7. ja 8. oktoobril üldkoosolekuid ei peetud, lahe Saaremaal. Laevastiku kaitseks võib sest ohvitserid jätkasid tutvumist olukorra­ Nõukogude pool püstitada iga kaliibriga ga. 7. oktoobril informeeris sõjaminister rannakaitse- ja õhukaitsepatareid eelpool­ Lill valitsust läbirääkimiste käigust. Riigi­ toodud rajoonides ning veel Saaremaal Sõr­ kontrolör Soonpää kirjutas oma päevikusse, ve, Harilaiu, Nina ja Pammana pool­ et president ei pea võimalikuks vägede saarel ning kolmel Hiiumaa poolsaarel paigutamist sisemaale juba ainuüksi rahva (Kõpu, Tahkuna, Sääre). Eesti annab iga­ meeleolu pärast. Lill arvas samuti, et ve­ sugust kaasabi maatükkide võõrandamisel nelased tahavad sõdureid eraldada rahvast. ning ehitiste rajamisel. Maad ja veealad jää­ «Haapsalus olevat üks raudteetööline näi­ vad Eesti territooriumiks. Nõukogude pool danud venelaste poole rusikat, lausudes: «E. maksab rendi alusel. tv. M., kuda deli moego õtsa?!» Komkor Protokoll nr. 2. Paldiski maa- ja veealade Pavlov tähendanud: «Serditõi u vas narod.» kasutusele andmine. Lõuna puhul tahetud meie poolt lõunat anda Protokoll nr. 3. Sõjalaevastiku ajutine seis­ ka vene autojuhtidele — ülemus keelanud mine Tallinnas. selle, tähendades, et autojuhtidel kõik Protokoll nr. 4. Nõukogude sõjaliste trans­ kaasas. Pavlov kiitnud, et meie rahvas elab portlaevade alalisest ühendusest NSV Liidu puhtalt.» sadamate ja Eesti vahel. 9. oktoobril peeti Selteri eesistumisel Protokoll nr. 5. Hüdrograafiliste tööde teos- viimane töökoosolek. Arutati väiksemaid tamiskord ja materjalide vahetamine kahe küsimusi. Ilma suuremate vaidlusteta otsus­ poole vahel. tati, et Eesti pool lubab ehitada kaks lennu­ välja sisemaale — ühe Kuusikule, teise Protokoll nr. 6. NSV Liidu sõjalaevadega Kehtnasse. sadamate külastamine kolmandate riikide 10. oktoobri õhtul kirjutatigi alla vastas­ sõja- ja kaubalaevade poolt. Paldiski sada­ tikuse abistamise pakti elluviimise proto­ mas ja saarte reididel jäi Nõukogude poo­ kollile. Vastavalt sellele tuli Nõukogude väed lele õigus keelata pikemaks ajaks või jää­ paigutada järgmiselt: davalt nende külastamine välismaa sõja- 1. Paldiski rajoon: laskurpolk, suurtükiväe- või kaubalaevade poolt. Loa nende sada­ divisjon, tankipataljon, hävituslennuväepolk, mate külastamiseks annab Eesti valitsus ai-

Arjakas 15 nult Nõukogude eelneva nõusoleku puhul. Tallinnast 11. oktoobri esimestel tundidel. Protokoll nr. 7. Sõjasaladuste hoidmisest. Enne lahkumist tegi Meretskov veel lahku- Seada sisse tsensuur NSV Liidu ja Eesti misvisiidi pea-, valis- ja sõjaministrile ning ajakirjanduses teadete avaldamiseks dislokat­ sõjavägede staabiülemale. Neljast vagunist sioonist ja vägede ümberpaigutamisest. Tea­ koosnev erirong hakkas tossutama Venemaa teid võib avaldada üksnes pärast vastava poole. poole sõjalise juhatuse erilist kontrolli ja 11. oktoobril kiitis Päts heaks vastasti­ luba. Tsensuur laieneb ajakirjanduse kõr­ kuse abistamise pakti elluviimiseks sõlmi­ val ka raadiole, kinole ja fotoasjandusele tud protokolli. Veel päev hiljem, seega siis (495—11—33, 14—26). 12. oktoobril kiitis ta heaks seitse lisapro­ tokolli. Jäi üle oodata Nõukogude vägede Nõukogude sõjaväedelegatsioon lahkus tulekut.

HELGI-ALICE PÄTSI MÄLESTUSED II läbi ja hakkasin astuma mäkke viivale teele, mis viib jaamast ülespoole, linna. Mu isa ja ema, siin astub teie tütar, pilgeni Niisiis vabanesin 26. juunil 1946. a, kui sai alandatud ja karistatud nõukogude võimu täis 5 aastat karistust. Karistust — mille eest, poolt. Ilma oma mehest, nooremast pojast, mida ma olin teinud ja kellele? Ma ei kodust ja kodumaast. Mille eest? olnud ju isegi ühte päeva elanud NSVLs. Sammusin läbi suure valgustamata pargi, Imeilusal juunikuu päeval tulin siis jala otseteed lastekoduni, kus oli mu poeg Matti. raudtee äärt pidi Turinski linna, kilomeetrit Suur kolmekordne hoone, valgustamata. 5, sest alles sealt võisin oma vanglast vaba­ Koputasin ja kloppisin. Lõpuks küsis naise­ nenu paberitega proovida, kuidas saab edasi hääl: «Što varn nado, kto tam?» Ütlesin, sõita Ufaasse. Mui oli seljas vatjovka, jalas et mu poeg on siin lastekodus, ma tulin talle kirsasaapad, umbes nr 42. Turul müüsin järele. Avati uks, kaks naist seisid seal, lubasid ära talvepalitu, mis oli veel alles. Raha oli mul sisse astuda. Ühtki tuld ei süüdatud, vaja piletiks enesele ja Ufaast peale veel nõrk valguskuma paistis akendest. Naised pojale. Mõtlesin oma isale-emale, kui nad arutasid omavahel: «Znaješ tot estonets,» näeksid, mida kõik on andnud mulle nõu­ ja üks neist läks Mattit äratama. kogude võim. Seisin juba suures ruumis, oli see saal Sõit läks Sverdlovskisse. Ei suuda kuidagi või söögituba, seda ma ei tea. Hinge kinni kirjeldada, kuidas nägid välja rongid ja jaa­ pidades kuulasin — ja siis juba kostsid trepilt mad räbaldunud inimmassiga vahetult peale jooksusammud. Sealt tuli joostes mu ellu­ sõda. Keegi ei teadnud, kunas rongid välju­ jäänud poeg Matti, nüüd juba 13aastane. vad. Suure otsimise peale sain jutule ühe Kallistasin teda ja läbi pisarate voolu ütlesin: kaubavaguni saatjaga, too ütles, et nad sõida­ «Pojakene, ma tulin.» Ta püüdis mind hästi vad läbi Tšeljabinski Ufaasse, tulgu ma peale. vaadata ja ütles ainukese eestikeelse sõna: Lihtne vene inimene on tõesti vastutulelik «Unustasin.» Sealtpeale me juba rääkisime ja usaldab ka võõraid, olen seda ise koge­ vene keeles. nud. Meid lubati hommikuni koos olla köögis, Nii me siis sõitsime. Tšeljabinskis oli isegi pikali heita suurele köögilauale, kui pikem peatus ja siis juba edasi Ufaasse. selleks oleks tahtmist. Magama me muidugi Kell võis olla 2—3 vahel öösel, kui jõudsin ei jäänud kumbki. Ufaasse. Viis aastat olin oodanud seda päeva Hommikul, kui kogu lastekodu ärkas, ja tundi, kogu aja hirmul, et vanema pojaga algas juhataja ja kasvatajatega Matti ära­ ei juhtuks nagu nooremaga, öö on Baškiirias viimise vormistamine. Igasugu pabereid ja kottpime, ei ole meie valgeid suveöid. Jaama- viienda klassi lõpetamise tunnistus oli vaja tagusel suurel väljakul lebas tuhandeid ini­ välja võtta. Ja minul oli nüüd vaja minna mesi, peamiselt naisi ja lapsi maas, ootamas uuesti raudteejaama, et muretseda kojusõi­ edasipääsemist rongile. Trügisin nende vahelt duks piletid.

76 Arjakas/Elav ajalugu Kui lõpuks piletitega saabusin, ütles üks veel voorimehed, istusime kalessi ja sõitsime kasvataja, et Matti oli istunud terve selle Liivalaia tänavale, kus elasid Vend ja venna­ mitmetunnilise aja laua ääres, lastekodust naine. antud sonimüts peas, sealt antud kalossid Oletasin, et nad võisid ju südasuvel ka nööriga jalga seotud ja sööma ka ei läinud. kusagile ära sõitnud olla. Pojaga rääkisin juba Kartis nii, et ehk ma ei tulegi jälle tagasi. sõidul kakskeelselt: enne vene keeles ja kohe Aga seekord ma tulin. tõlkisin eesti keelde. Helistasin venna ukse­ Ma õnnistan veel üle haudade oma esi­ kella, keegi ei avanud. Läksime siis kaks vanemaid ja isa-ema, kes on mulle eluteele korrust allapoole, kus elas vennanaise ema. kaasa andnud nii palju jõudu, et tagasi tulla Uks vanainimene paotas ukse ja tahtis kohe hoolimata sellest, et ma noore naisena kahe kinni lükata, pidas meid «kotimeesteks». väikese pojaga sattusin maailma ühe võim­ Neid ju liikus palju vahetult pärast sõda, sama riigi niinimetatud «humaansetesse tingi­ armetult riides, kompsud õlal, ja kerjasid mustesse». Nii mõnigi on mulle siin öelnud, leiba. õppisid nüüd elu tundma. Selleks ei ole küll Algas töö endises «Kodukäsitöös» Harju vaja siia ilma sündida, et näha, kui armetu tänaval kudujana. Saime pojaga proua ja inetu võib* elu olla. Vanglaid ja töö- Tikenbergi korteri Liivalaia tänaval. Matti laagreid nimetatakse Nõukogude Liidus pärast läksin rääkima Reaalkooli. Direktoriks ümberkasvatuseks. Olen istunud 12 vanglas, oli siin mu endine õpetaja Hanschmidt Pagari tänava keldris, Patareis ja Lasna­ Viljandist. Suurimaks takistuseks, arvasin, mäel, ka kolmes vangilaagris. on pojale eesti keel, mida ta tõesti enam ei Nüüd tagasi Ufaasse. Tänasin lastekodu rääkinud. Hanschmidt mõtles veidi ja ütles, et kasvatajaid Matti eest ja neilt ma siis kuulsin, paneme ta ikkagi kohe VI klassi. V klassi miks oli mu noorem poeg Henn tatari laste­ lõpetamise tunnistus Ufaast tal ju oli. Kui kodus surnud. Lastekodu juhataja Vassiljeva ta hakkama ei saa, siis jääb klassi kordama. oli suurema osa lastele määratud toidu- Ta sai hakkama. Vene keelt ma temaga produktidest maha hangeldanud, ja kui lapsed kodus ei rääkinud, eesti keel tuli tal ikka iga juba massiliselt surid, siis see alles avastati. päevaga, nagu kuskilt kaugest tagavarast. Ja Kojusõidu piletid olid mul järgmiseks klassi korrata ei tulnud. päevaks. Lastekodust lahkusime kohe, kui Uhe aasta ma kudusin, siis sain tööle dokumendid olid käes. Otsustasin sinna min­ endisesse arstide erahaiglasse Narva maan­ na, kus me enne arreteerimist 11 kuud olime teel, mis nüüd oli I Lastehaigla. Siit käisin elanud. Oli tarvis kuskil üks öö mööda töö kõrvalt medõdede kursustel, mille lõpeta­ saata. Läksime siis Mattiga tolle tänavaäärse sin 31. okt 1949. a. Andis pingutada, kõik maja keldrikorrusele, kus varem elas Miša loengud iga päev peale tööd, hilisõhtuni. oma vanaemaga. Vanaema tundis meid veel Aga mulle meeldis mu töö ja meeldis õppi­ ära, Miša ise oli sõjaväes. Ja nagu lihtne vene mine. inimene on alati südamlik, laotas ta vana Kuidas oleksin tahtnud nüüd lõpetada kasuka põrandale ja ütles, palun ööbige siin. oma päevikut, et on möödas kõik see julmus Siinjuures meenub mulle, mida ütles ja suur sõda on lõppenud, aga minu jaoks Turinski laagri politruk major Pavlov 9. mai oli seda veel liiga vähe. võidupäeval vangidele korraldatud miitingul: Käisin tööl, õppisin meditsiini ja aeg-ajalt krimiriaalvangid «bojaviki» eto nasi ljudi hakati mind õhtuti NKVD poolt ülekuula­ (sulid, vargad, röövlid, mõrtsukad!), poliit­ misele välja kutsuma. Helistati tööle ja öeldi vangid — nasi vragi! Aga tal oli ju õigus, kuhu ja mis kell ma pean ilmuma. Küll eriti esimeses osas. Sai ta ise ka aru, mida ta «Palace'i» hotelli ja Aedvilja tänavale nr 4, sellega ütles! ühte kindlasse korterisse, numbrit enam ei Seal Lenini tänava keldrikorteris, veel mäleta. Korteri välisukse juures seisid alati Ufaas, ma palvetasin oma noorema poja eest 1 või 2 meest nahkmantlites, nahast sonides ja lugesin Meie Isa palve. ja säärikutes. Siis hommikul läksime Mattiga jaama. Aedvilja nr 4 on suur maja Narva Kuidas ma oleksin tahtnud millegagi tänada maantee ääres, korterite ja kauplustega. Miša vanaema, aga mul polnud midagi peale Ka kodus käis vahel üks noormees, Mummi tänusõnade. nimeline. Ikka midagi küsimas ja nii-öelda Kohutava trügimisega pääsesime vaguni vestlemas. Peamised küsimused: kes olid K.P. eeskotta, aga me olime rongis, mis sõitis perekonna tuttavad, kes minu isiklikud. Kus Moskvasse. Moskvast siis edasi Leningradi. ma olen välismaal käinud, kes andis loa Sealt saatsin kiirtelegrammi Tallinna vennale, välismaale sõiduks jne. Kui ütlesin, et ostsime et tuleme järgmise päeva hommikupoole. piletid ja sõitsime, siis ütles üks ülekuula­ Vastu ei tulnud keegi. Oli 8. juuli 1946. a. jatest: «A komu või takuju glupost govorite?» Toompea säras päikeses, lilled õitsesid. Olid Kuni siis ükskord kutsuti Pagari tänavale

Elav ajalugu 77 NKVD peakorterisse. Viidi ühte kabinetti. ja ei mäleta ka. Koputas sulepeaga lauale Laua taga polkovnik, käed maniküüritud, ja ütles, noh, Helgi Jaanovna, ei tahtnud ja veel paar meest juures. Küsimused muidugi meiega töötada, nüüd tuleb vangis istuda. ainult vene keeles. Kuidas te elate, kui palju (Ne hoteli s nami rabotat, pridjotsa v saate palka? Kui nimetasin selle armetu tjurme sidet). Selleks korraks kõik! summa, siis ütles polkovnik, et see on ju Siis viidi mind juba üle ühte suuremasse kohutav ja kuidas te saate sellega veel poega kambrisse, kus oli ees 15—20 naisvangi. koolitada ja kasvatada. Kehitasin õlgu, mida Mitmed olid maalt, küll taluperenaisi, küll ma pidin vastama. Siis ta ütles mulle, et keni noori tüdrukuid, kes kuidagi olid seotud teate mis, hakkate meiega koos töötama, siis metsavendadega. Ka mõned Tallinnast, paraneb olukord tunduvalt. Teie aitate meid mitmes vanuses. ja meie teid. Koik oli mulle selge, ka see, Tulid Lihavõtte pühad. Pagari keldrisse et ma iialgi ei hakka «koos töötama». Siis kostsid Oleviste kiriku kellad, samuti Toom­ ütles ta veel, teie ei pruugi kohe nõus­ pea katedraali kellad. Umbes 3 nädala või olekut anda, mõelge järele... Küsisin, mida kuu aja pärast viidi üle Patareisse, öösiti mina siis peaksin tegema. Esialgu nii palju, et olid ikka jälle ülekuulamised. Patareis olid läheksite võib-olla metsa, leiate ja kohtate kongid juba suuremad, 6 nari oli, mis päevaks seal ehk mõnd tuttavat ja siis teatate meile. üles tõmmati. Meid oli selles kongis 22 See oleks esialgu. Kui nõustute, siis räägime inimest! juba pikemalt. Ma oleksin tahtnud karjuda selle alatu ettepaneku peale, kuid valitsesin Terve 1950. aasta kevade ja suve olin ennast ja küsisin, kas ma võin nüüd minna. Patareis. Täistuubitud vangikongis, ilma päikese ja värske õhuta. Augusti lõpupoole Nii läksid päevad ja nädalad, töö ja õppi­ viidi üle Lasnamäe vanglasse. Igaüks vangi­ mine, poja koolitamine. Ja ikka küsimus, dest ootel, kuhu ta trellitatud ešelonis miks nad ei jäta mind rahule. Kogu aeg on heaks arvatud suurele ja laiale Nõu­ tunne, et minu ümber tõmbab nähtamatu kogudemaale veetud saada. Mina saabusin ling koomale. 1950. a. novembri algul läbi vanglate, mis Ja siis 7. märtsil 1950 peeti lastehaiglas sellel marsruudil ette sattusid, Kasahstani naistepäeva aktust. Sain kiituskirja eeskuju­ Kustanai oblastisse, mis oli mulle määratud liku töö eest. 8. märtsi õhtuks olin aga sihtjaam — 10 aastaks. Mu teistkordne jälle kutsutud Aedvilja nr 4. Töölt tulles karistus. läksin kodust läbi. Matti istus kirjutuslaua Iga venelane Kasahstanis nimetas igat ääres, õppis. Vaikselt silitasin ta pead ja ütle­ kasahhi, kes ju elab oma kodumaal, sin: «Kaitsku sind Taevaisa!» Panin kotti «kirgis prokljatõi», ja seda õtse näkku. Mui käterätiku, seebi ja hambaharja. polnud siis kaasas oma medõe diplomit, Aedvilja tänaval sama pilt — ukse ees see võeti Pagari tänaval ära. Niisiis Kustanai 2 meest, seal korteris laua taga uus polkovnik oblastis Bakanski sovhoosis pandi mind ja veel 2 meest. Polkovnik lõi rusikaga kohe suurde aita vilja kühveldama. vastu lauda ja ütles järgmised sõnad: «Mo Korteris olin ühes saksa perekonnas, vas zastavljajem na silu i pod ugrozom noorepoolne abielupaar kolme lapsega. Kor­ rabotat dlja nas!» Ütlesin kaks sõna: «Ne ter koosnes savionni ühest toast. Minul raud­ zastavljajete!» Ise värisesin üle terve keha. voodi ja samas ka terve pere. Igal sealsel Oligi kõik! Siis ütles polkovnik nendele savielamul on ees kuur, kus on kellel lehm, kahele mehele: «Uberite jejo!» kellel hobune, kellel siga. Sakslasi oli seal Oli pime õhtu. Õhus juba tundus liginevat päris palju. Neid kõiki toodi sõja ajal oma kevadet, lumi sulas. Läksime kolmekesi — põlistest kodudest, Krimmist või Kaukasusest mina keskel, mu valvurid teine teisel pool Kasahstani. Mehed muidugi enamikus arre­ mööda Karu tänavat, mis oli küllalt halvasti teeriti. Minu raudvoodi all pesitsesid kukk valgustatud, Mere puiesteele, sealt Pikale tä­ ja kanad. Kukk kireb esimest korda kell 1 navale, Pagari tänava keldrisse. öösel. Pagari tänava keldris on kitsad üksik­ Kord sõitis sovhoosi Kustanai miilitsa- kongid nagu puurid. Kivist pink seina küljes, ülem. Ütlesin talle, et olen medtöötaja, nii kõrgel, et jalad põrandale ei ulata. saadetud siia asumisele 10 aastaks. Ütles, Põrandale heites, et istumisest tursunud jalad et ma kirjutagu kohe avaldus Tallinna puhkaks, selgus, et välja sirutada ei saa, kong NKVDle. Võttis selle minu käest ja tõepoo­ on liiga lühike. lest sain mõne aasta pärast diplomi kätte. Kolmandal päeval viidi mind ülekuula­ Siis juba hobusega Karasu keskusse. Sinna misele. Seekordne ülekuulaja osutus juba oli 42 km. Oli sügav talv, tohutute üheks tuttavaks; olin ju nende aastate lumetuiskudega. Kui mässab see õige «bu- jooksul mitmetega kohtunud. See oli Andre­ ran», eesti keeles vist ikkagi lumetorm, siis jev. Ega ma kõikide nimesid ei teadnudki minnakse elumajast kaevuni köitpidi.

78 Elav ajalugu Karasu on küllaltki suur rajoonikeskus. praegusaja tormide ja ööpimedate kanna­ Tervishoiu ülem Juri Aleksejevitš Firss, tuste. küllaltki noor mees, võttis mind otsekohe tööle. Esiteks naiste nõuandla patronaažiõeks, hiljem haiglasse ja veel hiljem määrati mind Svjatogorski velskri-ämmaemanda Helgi-Alice Pätsist punkti juhatajaks, 10 km Bakanskist. Transpordiks oli mulle antud hobune ja Raske .on rääkida inimesest, kellega väga vanker, talveks saan. Ise olin ka kutsari harjunud ollakse. Meie vanaema on alati eest. seisnud perekonna keskel, teede ristumis­ Hiljem olin jälle Bakanski sovhoosi kesku­ kohas, kuhu varem või hiljem kõik väsinud ses, kuhu oli ehitatud vahepeal päris maju. rändajad tagasi jõuavad, et rääkida, kurta Ühes niisuguses puitmajas sain medpunktiks ja nõu küsida. 2 tuba ja köögi. Väiksem tuba oli ambu­ Vanaema Helgi-Alice Päts on sün­ lantsiks, suuremas elasin koos noore zoo­ dinud 16. veebruaril 1911. aastal Vil­ tehnikuga, kes oli peale Ufaas instituudi jandi maakonnas Pärsti vallas, kus tollal lõpetamist siia kolmeks aastaks tööle määra­ asus Viljandi Pauluse koguduse kiriku­ tud. Sanitariks oli vana läti revolutsionäär mõis (hävis II maailmasõja päevil). Tema Pauline Blum, kes oli oma 10 aastat ära isa Jaan Lattik on pärit Valgamaalt Karula istunud ja siis asumisele saadetud. vallast. Viljandisse tuli ta 1908. a Peterburist, Iga 10 päeva järel pidin end näitama kus oli sooritanud õpetaja prooviaastad. Karasu NKVDs, et ma pole ära jooksnud. Ema Alice Lattik (s Hassmann) on pärit Kui Stalin 1953 suri, siis tuli amnestia ka Tartumaalt. Räägitakse, et vanavanaisa Jaan mulle. lOaastane karistus muudeti 5aastaseks, oli hakanud kirikuõpetajaks nimelt seetõttu, aga mul jäi ikkagi veel 2 aastat Kasahstani. et tulevane äi muu ameti pidajat oma tütrele 1954. a lõpupoole oli K.P. toodud Jämejala abikaasaks ei lubanud. haiglasse Eestis. Nagu dr. Nõges mulle Vanaema oli oma vanemate teine laps. hiljem Viljandis rääkis, oli teda kui arsti 1909 sündis vanem vend Heino ja 1912 kutsutud K.P. juurde. Mind siis veel kodus noorem vend Aldo. Lapsepõlv ja esimesed ei olnud. K.P. oli viimse võimaluseni näljast kooliaastad möödusid Viljandi kirikumõisas. kurnatud, suhkruhaigust isegi enam polnud. 1920. aastal jätkus vanaema koolitee Hommikuti oli ta teadvuse juures, õhtu­ Viljandi Esimese Haridusseltsi tütarlaste poole nagu vajus ära. Mu vennanaine gümnaasiumis. Koolipäevilt on vanaema Erna Lattik, kelle juurde jäi mu poeg Matti meenutanud, et keeled läksid libedalt, pärast minu teist arreteerimist, sõitis koos kuid isegi aastaid hiljem on raske mõelda temaga Viljandisse, et kohtuda K. Pätsiga. matemaatikale ja joonistamisele. Õpingud Peaarst dr. Lellep keeldus Mattit vanaisa gümnaasiumis kestsid 1928. aastani. 1929. juurde laskmast. aasta kevadel lahkus vanaema Eestist, et Ma seletan seda, et K.P. veel üldse minna Lausanne'i ennast prantsuse keele Eestisse sattus, järgmiselt. See oli vast mõni alal täiendama. Sealses kinnises tütarlaste aeg peale Stalini surma, kui sain Kasahstanis pansionis oli õpilasi kõigist Euroopa nurka­ medpunkti juhatajana korralduse kõik inva­ dest. Kodukord nõudis, et pansioni seinte liidid kodukohtadesse tagasi saata, kes olid vahel räägitaks ainult prantsuse keelt. Sellele asumisele saadetud. Eks see korraldus oli vaatamata omandas vanaema ka inglise keele. ülevenemaaline. Tol ajal saadeti ka vabasta­ Sama aasta lõpul lahkus ta rahapuudusel tud vangid sinna, kust nad pärit olid. Ja Šveitsist ning naasis Eestisse Tallinna ja asus siis 1955. a suvel, kui olin teistkordselt Ees­ tööle Eesti krediitpanka. tisse tagasi tulnud, kutsuti sügisel jälle Tallinnas kohtus vanaema uuesti Viktor Pagari tänavale. Ja milleks. Jälle mingi­ Pätsiga, kellega oli tutvunud 1928. aastal sugune ülemus küsis, kas ma olen kuulnud, Pärnus. 1932. aasta suvel nad abiellusid ning et K.P. nagu oleks olnud Viljandis, Jäme­ järgmisel aastal sündis meie isa Mati ja kolm jalas. Ma ei vastanud midagi. Siis ta ise aastat hiljem onu Henn. Pärast abiellumist jätkas: «Bõl psihitšeski bolnoi, kto voobražal, jäi vanaema koduseks ja juhtis alates 1939. što on bõl president!» (Vaimuhaige, kes aastast (pärast K. Pätsi majaperenaise Jo­ kujutas ette, et ta oli president!) See oli hanna Peedi surma) kogu Pätside pere­ terve meie jutuajamine. Aga missugust konna majapidamist. hirmu ma jälle tundsin, kui mind Pagari 1940. aasta 30. juulil viidi koos Kons­ tänavale kutsuti! tantin Pätsi ja tema poja Viktoriga ka minia Saagu need read siin vihikus meelde­ koos kahe väikese lapsega Venemaale tuletuseks, et kodust ja kodumaalt on pärit Ufaasse. Siit algavad sündmused, millest meie kõikide elujõud meie rännakutel läbi käesolevates mälestustes juttu. Olgu vaid

Elav ajalugu 79 öeldud, et alates 1955. aastast pärast teist­ See võis olla 1954. a detsembri algul, kordset vanglast vabanemist on vanaema kui Jämejala haiglasse saabus kiri Tallinnast töötanud paljudes Tallinna haiglates ja peab Tervishoiuministeeriumist. Kirjas oli kor­ käesolevast aastast pensionipõlve. raldus võtta elukohajärgsele ravile Kaasa­ Me oleme kasvanud isa ja ema suunamise nist saadetav vaimuhaige Konstantin Päts. ja hoolitsuse all, aga midagi hoopis erilist 18. detsembri 1954. a õhtuhämaruses pea- on olnud vanaema osa selles protsessis. Ta on tuski Jämejala haigla juures furgoonauto. meil aidanud oma elu mõtestada, arendanud Uut haiget vastu võtma läinud sanitarid- meie mõtlemis- ja otsustusvõimet. Temalt õed nägid õlgedel lamavat kõhnunud rauka, oleme õppinud, et ka kõige mustemates päe­ kes kirjade järgi olevat toodud Kaasani vades on alati midagi helget ja et alati tuleb vaimuhaiglast. Mõned inimesed tundsid rau­ loota, ka siis, kui teised sinu ümber on juba gas ära endise Eesti Vabariigi presidendi lootuse kaotanud. Tänane päev on meile tões­ Konstantin Pätsi. tanud, et vanaemal on õigus. Uus haige paigutati I osakonna alumisele Vanaema on õpetanud meid trotsima, ta korrusele. Julgeoleku korraldusi täitev pea­ on õpetanud meid ka andestama. See on arst Jaan Brems pidi läbi viima järgmised oskus, mida me tänapäeval peaaegu enam ei «üritused»: tunne. Me loodame, et killud mälestustest 1. Mitte kedagi uue haigega kokku aitavad ehk mõnd meie kaasmaalast uskuda lubama. homsesse ning paremini ületada tänase päeva 2. Tegema nimekirja teenindavast med- raskusi. personalist, kes uue haigega kokku puutub (sealt jäeti küll igaks juhuks välja õde Lipp, Madli Päts kes ka ise «suurel kodumaal» priiküüdiga Mati Päts reisinud). 3. Panema palati akendele läbipaistmatud kardinad. Peale Jämejala arstide sai K. Pätsiga ILMAR SOOMERE kokku vaid Viljandi tohter Mats Nõges. Konstantin Päts Jämejala haiglas Sugulasi-tuttavaid haigega kokku ei lastud. Muidugi oli uuel haigel eelnevast ravi­ asutusest kaasas saatekiri. Seal olnud märgi­ Selle teema kohta teadaolevad kirjandus- tud, et K. Päts põeb raukusnõdrameelsust, allikad puuduvad. Võimalik, et Välis-Eesti peab end ikka presidendiks ja on üsna ägeda pressis on siiski mõni lühiteade ilmunud. iseloomuga. Kirjapandud allikatest on võimalik kasu­ Millised olid Jämejala med- tada vaid osaliselt võltsitud sissekannet personali muljed? Jämejala Vabariikliku Psühhoneuroloogia­ Koik rõhutavad, et K. Päts olnud väga haigla haigete registreerimise žurnaalis. kõhn ja kurnatud ning algul seisnud vaevalt K. Pätsi haiguslugu võeti ära ja on tõe­ jalul (oli ta ju selleks ajaks 80 aastat vana, näoliselt kuskil KGB arhiivis (Tallinnas, seljataga pikk tee Kaasanist Eestisse). Algul Moskvas vm). Seetõttu oli võimalik kasutada olnud ta umbusklik ega uskunud, et on vaid K. Pätsi vahetult teenindanud haigla­ Eestis ja Jämejalas. Üheks sõnatuks argu­ personali mälestusi. Kahjuks pole enam mendiks, mis teda selles veenis, olnud elavate kirjas ta raviarsti ja nimekaimu dr Jämejala pargis asunud linnupuurid. Ka Konstantin Lellepit. mäletanud ta Jämejalga ning nimetanud seda Mälestusi jagasid: Iise Järvekülg — I «kenaks kohakeseks», sõitnud ta ju siit varem osakonna tolleaegne vanemõde, Helje Rae — mööda Tallinna maanteed nii mõnigi kord medõde, Aarne Ratnik — sanitar, Juhan mööda. Ta avaldanud ka heameelt, et lõpuks Tambet — sanitar. Palju tänu neile selle saab kodumaa mulda. eest! Tervis aga hakkas vähehaaval paranema. Sündmustiku täpne ja täielik taastamine Haige üldseisund oli rahuldav, puudusid valud pole võimalik. Peale möödunud aastakümnete ja põletikulised nähud. Hambad olid vilet­ on siin põhjuseks veel julgeoleku poolt sad, proteese mäletatavasti polnud. Haige kehtestatud ranged isolatsioonimeetmed. Isegi palus pehmemat ja mittesoolast toitu. Parema oma osakonna töötajad ei julgenud palju käe väikese sõrme küüs oli eriti pikk (haige pärida, kartes pealekaebamist. Ka oli K. seletust mööda kasutanud ta seda vajadusel Pätsi mälu kannatada saanud ja seetõttu kartulikoorimisel!). Psüühiline seisund: haige ei võinud kõiki ta ütlusi puhta kullana oli õigesti orienteeritud ajas, kohas, situat­ võtta. sioonis. Meelepetteid ega luulu (mürgitamist Järgnevad read püüavad anda ligikaud- vms) polnud. Depressioon vähenes järjest. segi pildi sellest, mis oli toimunud ja toimus. Mõnikord läks ta isegi hoogu, jutustades sel-

80 Elav ajalugu lest, kuidas ta Holstres elanud vanaisa omale tus, et teda võidaks röövida, või talle teada­ pruudi oli röövinud. Kohati avaldus oludele oleva info leviku ees, ei tea. Igatahes ilmus mittevastav suurelisus ja jonnakus. Kord Jämejala haiglasse 27. detsembril 1954. a palunud raviarst Konstantin Lellep teda oma kaks «Leningradi professorit». Nad küsitlesid kabinetti. Haige öelnud sanitarile: «Kui haiget ja lahkusid ilma korraldusi jätmata. mägi ei tule Muhamedi juurde, siis tulgu Muhamed mäe juurde!» Tulnudki arst pala­ Saabus 29. detsember 1954. a. Oli õhtu tisse. Mõttekäik ja kõne olnud loogilised. ning K. Päts seadis end magama. Siis vuras Mälu käepära aga langenud, ilmselt esinesid haigla juurde kolm musta sõiduautot «ZIM». konfabulatsioonid (mälulünga täiteks paku­ Seal istusid julgeoleku alampolkovnikud ja tavad väljamõeldised). Nii väitnud ta, et polkovnikud. Neli masinat jäid ootele veidi mõlemad pojapojad on tal elus ja õpivad eemale, ca 100 m kaugusel oleva endise Inglismaal Edinburghi ülikoolis. Mõnikord pumbamaja kohale. Kutsuti välja raviarst K. aga tekkis ka lühiajalisi orientatsiooni- Lellep ega lubatud tal lahkuda enne kogu häireid. Siis ütles ta, et peab nüüd minema voori teeleasumist. Anti käsk K. Päts riietada, riigiasju ajama, või et õde ootab teda «Oru autosse paigutada ja toitu kaasa panna. Haige lossis». Huvitav oli ta reaktsioon eba­ olnud väga nördinud uue ümberpaigutamise meeldivustele. Pikaajaline vangielu oli küllap pärast. Ka ei pannud ta meeleldi selga õpetanud talle kärkimise asjatust. Kontakti Kaasanist pärit riideid, mida ta nagu päris katkestamiseks ja «audientsi lõpetamiseks» omaks ei pidanud. Haigla poolt sai ta vat- tõmbas ta endal lihtsalt teki üle pea. Kuskil jovka ja karvamütsi. Raviarst kinkis talle sügavas alateadvuses peitus tal vist utoopi­ oma kindad. Kuhu tee viib, seda muidugi ei line pääsemislootus. See ilmnes, kui ta kuulis öeldud. Medpersonalile anti utoopiline käsk lennuki müra. Ta ootas päästmist Lattiku eitada seda, et ravialune oli endine president poja poolt. Konstantin Jakobi poeg Päts. Sellel ees­ märgil kästi võltsida ka haigete žurnaali Eelpooltoodu taustal paistab saatediag- andmeid ning kodanik Päts sai uueks isa­ noos — raukusnõdrameelsus — mõnevõrra nimeks August ja uueks eesnimeks Johannes ülepakutud. Ka manalasse varisenud Jäme­ (nii sai ta veel teisegi nimekaimu parajasti jala psühhiaater E. Untera (kes muuseas Eestis võimuloleva kommunistliku partei ka K. Pätsi vastu võttis) oli arvamisel, et I sekretäri näol!). Üleviimise kohta on vaid tegemist oli aju arterite ateroskleroosiga märge: «Haige liidulise tähtsusega. Üle viidud ja episoodiliste orientatsioonihäiretega. teise haiglasse.» Haigla personali suhtumine oli heatahtlik. Kõmu endise presidendi Jämejalasse too­ Viljandist lahkus president K. Päts koos misest levis ruttu. Osakonda ilmus üks sõjaväelise eskordiga ja tervishoiuministri Viljandi järve ääres elav vanapapi, kes palus asetäitja Poobusega Tartu teed mööda. anda Päts tema hooldusele. Pensioni ta Kas õtse või mõne kõrvalhaagiga viis saavat ja puulõhkumise ning teiste abi­ see tee Lätimaale Kemerisse. ENE andmeil töödega tulevat lisagi. Söögitegemisega saa­ on K. Päts surnud 18. jaanuaril 1956. а. Ta vat ka hakkama. Muidugi jäi palve rahulda­ haud on arvatavasti Kemeri surnuaial.* mata. Järgnevate sündmuste seletuseks võib arvata, et nõukogude võimuorganid läksid *Nagu loeme ajalehest «Edasi» (19. ja ärevile. Oli selle põhjuseks leviv kõmu 21. okt 1988) on Konstantin Päts maetud surnu­ endise presidendi Jämejalas viibimisest, kar­ aeda Kalinini linna lähedal. Toim. märkus.

Elav ajalugu 81 4TFF1

MARGUS LAIDRE mere-äärsetest kihelkondadest. Põgeneti Oja­ Eestimaalastest Rootsis läbi seksagonaalse maale ja Roslagenisse, Turu ja Ahvena­ prisma maa skääridesse ning Soome lahe põhja­ rannikule. Rootsi keeles kutsuti põgenikke Estländare i Sverige. Historia, spräk, kultur. livländska rymlingar, st liivimaa põgenikud. Red. Raimo Raag & Harald Runblom. Geograafiliselt mõeldi selle all nii Eesti- kui Uppsala, 1988. 154 lk. (Uppsala Multiethnic Liivimaad. Ojamaal seevastu kutsuti neid Papers; 12.) öislar, äislar, mis viitab tihedatele side­ metele Saaremaaga. Eesti ja Rootsi vahelised kultuurikontaktid Arvuliselt on ärakaranute hulka raske ulatuvad aastasadade taha. Oli ju Läänemeri kindlaks määrata. Autor oletab, et Gotlandile kaua aega rohkem ühendavaks kui lahuta­ saabus vähemalt 300, Roslagenisse aga veelgi vaks lüliks tema kaldail elavate rahvaste rohkem talupoegi Eesti- ja Liivimaalt. Ena­ vahel. Kahe naabermaa suhete uurimise masti oli põgenike näol tegemist 18—30 senine raskuspunkt on lasunud peamiselt aasta vanuste noorte meestega. Naised vanemal ajalool ja olnud eelkõige Eesti­ moodustasid kõigest '/m meeste üldarvust. keskne. Huvitavaks erandiks selles mõttes Tavaliselt põgeneti kas üksi või kahe-kolme- on tänavu Rootsis ilmunud raamat «Eesti- kaupa. Rahvuslikult koosseisult oli tegemist maalased Rootsis. Ajalugu, keel, kultuur», nii eestlaste kui ka eestirootslastega, kus­ mis sisaldab 1985. aasta septembris Uppsala juures eriti palju oli viimaseid. Ühe huvitava ülikooli Multietnilise Keskuse poolt korral­ grupi moodustasid veel pärast 1809. aastat datud sümpoosionil peetud ettekannete tekste. (Soome liitmine Venemaaga) Ahvenamaale Kümnes ettekandes olid vaatluse all erinevad paigutatud Vene vägedest deserteerinud aspektid, mis puudutavad eestlaste ja eesti­ sõdurid. rootslaste (ühiselt tähistatakse neid terminiga Vastuvõtt kohalike elanike poolt oli kes­ «eestimaalased») elu-olu Rootsis ning Eesti keltläbi sõbralik. Artiklis vaadeldakse lähe­ ja Rootsi vahelisi suhteid.1 David Papi malt veel põgenike elamaasumiskohti, nime­ artikkel välja arvatud, käsitlevad kõik üle­ kujusid ja elukutseid. On tähelepanuväärne, jäänud autorid kas Eesti Vabariigi või II et artikli kirjutamisel on D. Papil õnnestu­ maailmasõjaga seonduvat ja sellele järgnenud nud kasutada TRÜs 1969. aastal kaitstud ajajärku tänapäevani välja. Eesti põgenike- A. Kurepalu diplomitööd «Talupoegade grupp, kellest enamik lahkus kodumaalt 1944. pagemine Lääne-Eestis XVIII saj. lõpul ja aasta sügisel, on üldse üheks suuremaks XIX saj. algul», mis ei kuulu just eriti sisserändajate rühmaks Rootsi läbi aegade. kergesti kättesaadavate allikate hulka. Seda sisserännet ühes eestlaste esimese nelja- kümne-aastase perioodiga Rootsis võib vaa­ Elmar Nyman (sünd. 1919 Padise khk-s) delda ka kui Rootsi immigratsiooni- ja kirjutab «Eestirootslastest Rootsis» (lk 37— vähemusrahvaste poliitika testimist. Nüüd aga 48). Teise maailmasõja kaootilistes tingi­ juba konkreetsete artiklite juurde. mustes lahkus Eesti läänerannikult 7000 eestirootslast, mis oli enam kui 85% David Papp (sünd. 1937 Rakveres), nende üldarvust. Umbes 1500 jäi kohale ««Liivimaa põgenikud». Eestimaa talu­ jagamaks eestlaste rasket saatust. poegade põgenemine Rootsi 18. ja 19. sajan­ Eestirootslaste kesksed asustusalad läksid dil» (lk 21—35). Autor, kes on filosoofia Molotov-Ribbentropi pakti tulemusena N. doktor etnoloogia erialal ja tunnustatud me- Liidule sõjaväebaaside territooriumideks. renduse-uurija, rõhutab ja konkretiseerib Selle tulemusena jäi mitusada eestirootslast oma artiklis Rootsi ja Eesti vaheliste mig- 1940. aasta suvel ilma koduta. E. Nyman ratsioonikontaktide kontinuiteeti. Konkreet­ peab just seda asjaolu, ja täiesti õigustatult, selt on vaadeldud ajajärku XVIII sajandi üheks põhjuseks, miks Eestis elanud roots­ lõpust kuni 1860. aastate alguseni. Põgenikud lased soovisid pärast 800aastast eemalolekut olid valdavalt pärit rannaküladest ja Lääne- nii äkki ja kogu südamest pöörduda tagasi esiisade maale (lk 39). 1 Alur Reinansi ettekanne «Baltlased Rootsis Autor kirjutab lähemalt ka mõistest — mõned demograafilised aspektid» on varem eestirootslane (estlandssvensk), sest kui nen­ mujal avaldatud ja seepärast ei ole võetud käes­ de evakueerimine muutus II maailmasõja olevasse kogumikku. ajal aktuaalseks, oli raske sellele terminile

82 Vaatenurk konkreetset sisu anda. Eestirootslaste saa­ misest ülikoolis, milles artikli autor oli aas­ bumist Rootsi II maailmasõja ajal võib tail 1933—1940 ka ise tegev. Palju tunnusta­ vaadelda kui organiseeritud sisse- või õige­ vaid sõnu on öeldud prof. Voldemar Vaga mini tagasirännet. Erinevalt aga balti­ kohta. sakslastest ja ingerimaalastest, kelle ümber­ Aleksander Loit (sünd. 1925 Pärnus) on asumise algatasid vastavalt Saksamaa ja vaatluse alla võtnud Rootsi ja Eesti kultuuri­ Soome riik, olid eestirootslased ise init­ sidemed pärast Teist maailmasõda (lk 65— siaatoriks. Enamasti sai siirdumine Rootsi 86). Autor möönab, et sõda ja Eesti teoks läbirääkimiste tulemusena — algul liitmine Nõukogude Liidu koosseisu isoleeris Nr Liidu, hiljem Saksamaaga. Väiksem osa eestlased mitmeks kümnendiks läänemaa­ põgenes omal kael. ilmast. Olukord muutus 1960. a, kui Tallinn Veel tehakse juttu Eestirootslaste Komi­ avati taas lääne turistidele. Soome kõrval teest ja aklimatiseerumisprotsessidest. Lõpe­ on just Rootsi see maa, kellel on tänapäeval tuseks nendib autor kahetsusega, et Rootsis Eestiga väga tihedad kontaktid. ei ole mingit organiseeritud koostööd eesti Autor keskendab oma tähelepanu kahele ja eestirootslaste grupeeringute vahel. aspektile: kaunitele kunstidele ja teadusele. Erik von Sydow (sünd. 1912 Göte­ Selgelt on välja toodud kultuurikontaktide borgis), «Diplomaatilised suhted Eesti ja erinevad tasandid alates mitmesuguse täht­ Rootsi vahel sõdadevahelisel perioodil» susega organisatsioonidest kuni üksikisikuteni (lk 49—53). Autor on praeguseks ainus välja. Samuti on esitatud kultuurivahetuse veel elus olev Rootsi esinduse juht Eesti kroonika, mis hõlmab aastaid 1960—1987 Vabariigis. Artiklis antakse lühiülevaade (lk 71—75). Teaduslike kontaktide juures diplomaatiliste suhete sisseseadmise käigust märgib autor ära ka «Skandinaavia kogu­ kahe maa vahel. E. von Sydow ise viibis miku», mida ta loeb Eesti-poolseks «Svio- Eestis noore diplomaadina aastail 1938— Estonica» järglaseks. 1939, sealjuures ajavahemikul aprill-oktoo- Lähemalt on iseloomustatud Rootsis asu­ ber 1938 charge d'affaires'! ametikohal. vaid põhilisi kontaktide vahendajaid nagu Algul pidi ta asendama varem sellel kohal Balti Instituut (lk 78—80), mille sama­ olnud Anders Koskulli, kuid viimase surma nimeline eelkäija loodi Stockholmis juba tõttu jäi kauemaks. Viimane Rootsi charge 1939. a. Praegune BI alustas tegevust d'affaires E. S. Hellstedt lahkus ^-»Uinnas* aga 31 aastat hiljem (1970. a). Teiseks laevaga «Estonia» 25. augustil 1940. aastal. oluliseks ühenduslüliks on Stockholmi üli­ Järgnevad kaks artiklit on pühendatud kooli juures asuv Balti Uurimiskeskus (lk Eesti-Rootsi kultuurisuhetele. Esmalt vaatleb 80—83), mille juhatajaks prof. A. Loit Sten Karling (sünd. 1906 Barbertonis USAs, praegu ise on. surn. 1987 Rootsis) Eesti Vabariigi ja Rootsi Artiklis on peatutud veel kultuurisidemete kultuurisidemeid — «Eesti ja Rootsi kultuuri­ poliitilistel aspektidel. Rootsi valitsuste, sidemed» (lk 55—64). Kõige suuremat täht­ nii sotsiaaldemokraatlike kui kodanlike, sust kultuuri vallas omas Tartu ülikooli seisukoht sidemete arendamise küsimuses on taasavamine 1919. a. Autor rõhutab rootsi olnud alati pooldav, Rootsis elavatel eestlastel teadlaste suurt panust humanitaaraladel aga ambivalentne. Erinevalt näiteks jugo­ (arheoloogia, kunsti- ja keeleteadus). Lähe­ slaavia või iraani vähemusgruppidest Rootsis malt on peatutud sellistel meestel nagu pole eestlaste hulgas ühtegi organiseeritud klassikalise filoloogia prof. Johan Bergman, ühendust, mis sümpatiseeriks praegusele po­ jurist Andreas Bjerre, kunstiajaloolane Helge liitilisele režiimile kodumaal (lk 84). Samas Kjellin, arheoloog Birger Nerman jt. on peamine initsiatiiv kultuurivahetuse laien­ Väga olulist osa kultuurisidemete aren­ damiseks tulnud just Rootsi eestlastelt. damisel Eestis etendas Akadeemiline Rootsi- Harald Runblom (sünd. 1939 Stock­ Eesti Selts, mille põhikiri kinnitati 15. det­ holmis) on pealkirjastanud oma artikli sembril 1931. Seltsi esimeseks esimeheks «Baltlaste väljaandmine. Näitlejad ja otsus­ valiti Tartu Ülikooli rootsi keele professor tajad» (lk 87—93). Analüüsitud on Rootsi Per Wieselgren, aseesimeheks Gustav Suits. valitsuse käitumist seoses 146 balti päritoluga Hakkas ilmuma aastaraamat «Svio-Estonica» (valdavalt lätlased, eestlasi oli 7) saksa sõja­ (alates 1934), millest Eestis nägi ilmavalgust väes teeninud sõduri ja ohvitseri välja­ kuus aastakäiku. Seitsmes köide ilmus juba andmisega N. Liidule 1946. a jaanuaris.2 Rootsis 1943. a. Üldse trükiti 20 numbrit, viimane 1971. aastal. S. Karlingi arvates 2 Sündmuste kohta on ilmunud kirjanik Р. O. on selle väljaande teaduslikud ülesanded hil­ Enquisti dokumentaalromaan «Legionärerna» jem üle võtnud «Eesti Teadusliku Seltsi (Stockholm, 1970), mille autoril õnnestus mh Rootsis Aastaraamat». külastada N. Lätit ja vestelda mõne selles afääris osalenud mehega. Pärast raamatu ilmu­ Mööda ei ole mindud kunstiajaloo õpeta­ mist sattus autor N. Liidus musta nimekirja.

Vaatenurk 83 See probleem on aktuaalne veel täna­ eksiilis päevalgi. On väidetud, et Rootsi andis romaanid 114 nimetust 26300 lk välja rohkem inimesi, kui nõuti. Nimelt esi­ novellikogud 30 7200 " tas Nõukogude valitsus oma noodis 2. juu­ memuaarid 61 12910 " nist 1945. a Rootsi valitsusele nõude luulekogud 61 " 4800 " anda vastavalt Saksamaa ja võitjate riikide vahel sõlmitud vaherahulepingule välja need kokku: 266 " 51210 " Saksamaa teenistuses olnud sõdurid, kes enne 8. maid asusid Nõukogude Liidu territoo­ Nõukogude Eestis romaanid 25 nimetust 9400 lk riumil. Rootsi vastunoodis 16. juunist oldi novellikogud 31 4470 " sellega nõus, kuid lisati, et väljaantavate memuaarid 10 2600 " inimeste kontingenti kuuluksid ka need, kes luulekogud 61 " 5950 " põgenesid Rootsi enne kapitulatsiooniakti sõl­ mimist. Seda avaldust ei saa tõlgendada kokku: 127 " 22420 " teisiti, kui et Rootsi oli valmis välja andma Seega paguluses, kus asus u kümnendik ka isikuid, keda Nõukogude Liit ei palunud kõigist eestlastest, anti algul välja üle kahe (lk 87). korra rohkem emakeelset kirjandust. 1960. Artiklis on toodud sündmuste kalendaa- aastatel see tendents muutus. rium. Eksiilis olevad baltlased hindavad kogu Juttu tehakse ka kahest pagulusvalitsusest, afääri kui nende kaasmaalaste ohverdamist millest üks moodustati 1954. a jaanuaris Oslos kaubanduslepingu nimel Nõukogude Liiduga. ja teine sama aasta aprillis Augustdorfis Tegemist oli piinarikka kompromissiga Saksamaal. Kuna Rootsi oli juba 1940. a humaansuse ja reaalpoliitika vahel, mis tunnustanud Nõukogude Liidu anneksiooni, põhjustas ägedaid vaidlusi sotsiaaldemokraa­ siis seal taolisi katseid ette ei võetud. Oslo tide valitsuses. Rootsi tahtis selle sammuga valitsus eksisteerib veel tänapäevalgi, omades taastada oma kõikuma löönud neutraliteeti esindusi nii USAs kui Kanadas. Eesmärgiks (rootslased olid sõja algul toetanud Saksa­ on vastavalt rahvusvahelisele õigusele de jure maad materiaalselt, eriti toorainetega). Veel eksisteeriva Eesti Vabariigi kontinuiteedi 1950. a tundsid paljud Stockholmis elavad hoidmine. eestlased, kelle seas viidi läbi vastav küsitlus, H. Rebas pole mööda läinud ka sellisest end selle intsidendi tõttu Rootsis eba­ mõistest nagu «antikommunism». Ametlikult kindlalt. pole seda fikseeritud ühegi eksiilorganisat- Hain Rebas (sünd. 1943 Tallinnas) siooni põhikirjas. Praktikas on aga Rootsi kirjutab üksikasjalikult Rootsi eestlaste polii­ eestlased teostanud antikommunistlikku tege­ tilisest tegevusest (lk 95—114). Kohe artikli vust mitmes plaanis (lk 102). alguses märgib autor, et Rootsi eestlasi Rootsi parteidega on eestlaste kesk­ tuleb tänapäevalgi vaadelda kui poliitilisi organisatsioonidel olnud suhteliselt nõrk põgenikke, sest rida maailma demokraat­ side. Seevastu on olnud kaunis tihedad likke riike nagu Belgia, Taani, Suurbritannia, kontaktid üksikute Rootsi poliitikutega. Prantsusmaa, Itaalia, Iirimaa, Holland, Nor­ Näiteks viimastel aegadel on Eesti Vabariigi ra, Portugal, Šveits, Saksamaa LV, USA jt aastapäeva tähistamisel osalenud sellised pole de jure tunnustanud Baltimaade annek­ tuntud mehed nagu Olof Palme, Ola teerimist. Ulisten, Ulf Adelsohn, Bengt Westerberg jt. Oma poliitilist tegevust on eestlased Eesti organisatsioonid on olnud Moskva Rootsis eesmärgistanud ÜRO inimõiguste ja ja Tallinna pideva propagandatule all rahvaste enesemääramise deklaratsioonist (lk 112). Tundmatuks nähtuseks pole ka lähtudes. Eesti organisatsioonide üldarv põgenikevastane spionaaž. Piisab kui nime­ Rootsis on viimasel kümmekonnal aastal tada selliseid nimesid nagu E. Suurväli olnud u 200, mistõttu võib rääkida isegi 1940. aastate lõpust ja A. Haman/Tuldava üleorganiseeritusest. Pagulasorganisatsioonid 1960. aastate algusest. tekkisid eelkõige kultuuriliste ja humani­ Kokkuvõtvalt nendib autor, et Rootsi taarsete vajaduste rahuldamiseks. Ümber­ eestlaste n.ö välispoliitikat iseloomustab kujunemine poliitilisteks võitlusorganisatsioo­ tugev Nõukogude-vaenulikkus. Sisesuhetes nideks (kamporganisationer) toimus aastail on alates 1980. aastatest suudetud ületada 1946—1950. Samal ajal läks organisat­ varasem pagulaskonna killustatus. sioonide juhtimine üha enam omavahel Enn Nõu (sünd. 1933 Tallinnas) tähele­ võistlevate poliitiliste grupeeringute kätte. panu all on eesti pagulaskirjandus Rootsis Kirjutades Rootsi eestlaste kultuurilistest (lk 115—129). Artikkel algab tõigaga, et ja rahvuslikest taotlustest esitab H. Rebas enamik eesti kirjanikke väljaspool Eestit elab kõnekad võrdlusandmed aastail 1944— praegu või on kunagi elanud Rootsis. Ükski 1959 eksiilis ja kodumaal väljaantud eesti­ eesti pagulaskirjanik pole end aga oma tööst keelse kirjanduse kohta (lk 99): elatada suutnud, seda on ikka tehtud põhi- 84 Vaatenurk ameti kõrvalt. Tänapäeval peab autor olema diskuteeritav meie päevilgi. Teos kujutab rõõmus sellegi üle, kui raamat üldse trükki pagulusulmi. jõuab. Seetõttu puudub enda trükkida lask­ Juttu tehakse ka tsensuurist, tabudest ja misel majanduslik motivatsioon. kitsendustest eksiilkirjanduses. Ühtekokku on 1944. a sattus pagulusse 45 eesti kirja­ u '/з sõjajärgsest ilukirjandusest välja nikku (36 meest ja 9 naist). Kuni täna­ antud eksiilis, kuid tänapäeva Eestis päevani on erinevatel aegadel kokku eksis­ vaikitakse see suures osas maha. Muret teeb, teerinud 8 eksiileesti kirjastust. Näiteks asu­ et varsti pole ühtegi alla 50 aasta vanust tati 1945 Rootsis ORTO, mis 1950. a-tel kolis pagulaskirjanikku. Noorem generatsioon kir­ Kanadasse, 1950. a loodi Eesti Kirjanike jutab juba rootsi keeles ja neid võib nime­ Kooperatiiv Lundis. Viimatinimetatu kõrval tada Eestis sündinud rootsi kirjanikeks tegutseb Stockholmis E. Nõu arvates veel (näiteks Enel Melberg ja Peeter Puide). suuremat tähtsust omav «Välis-Eesti». Artikkel lõpeb loeteluga pagulaskirjanikest, Ajakirjadest tõstab E. Nõu esile kahte kes tegutsevad või on tegutsenud Rootsis. kirjanduslikku väljaannet: 1) «Tulimuld», E. Nõu muremõtetega järelkasvust haa­ mis ilmub 1950. a alates Lundis, ja 2) kub Virve ja Raimo Raagi (esimene sünd. «Mana», mis 1957—1964 ilmus Göteborgis, 1954 Tallinnas, teine sünd. 1953 Torshällas) alates 1965. a aga Washingtonis ja Torontos. kirjutis Rootsi eestlaste emakeeleoskusest Nende tiraaž on u 1000—1500 eksemplari. (lk 131—143). Peatähelepanu on pööratud eesti keele õppimise ja kasutamise võima­ Lugejaskonna suuruseks oli 1950.—1960. 3 aastatel 70000—75000 väliseestlast. Hiljem lustele Rootsis. Autorid jagavad eestlased on see arv vähenenud, mille põhjuseks vanust ja kooliskäimist aluseks võttes järg­ alanev keeleoskus noorema generatsiooni mistesse kategooriatesse: generatsioon Ia= seas. täiskasvanud põgenikud (sünd. Eestis, käinud Ajavahemikul 1944—1985 on paguluses koolis Eestis, sünniaasta kuni 1930), gene­ ilmunud u 680 ilukirjanduslikku teost, neist ratsioon Ib=alaealised põgenikud (sünd. omakorda u 470 puhul on tegemist esma­ Eestis 1931 —1944, koolis Rootsis). Arvuliselt trükiga (u 50% moodustavad romaanid, on neid kokku 15300. Generatsioon 11= 10% lühiproosa, 15/ilüürika, 25% me­ nooremad Rootsis sündinud (sünniaasta muaarid) . Statistikat veel niipalju, et 1980. a 1945—), keda on 14000, ja generatsioon oli Eesti Kirjanike Liidul välismaal 44 liiget, III=noorimad Rootsis sündinud (sünniaasta neist 23 Rootsis. Aastail 1944—1984 ilmunud 1966—), keda on 6000 inimest. raamatutest oli 28% autoriks naine. Lugeja saab väga hea ülevaate Rootsi eestlaste koolisüsteemist. Kõige väiksematele Edasi peatub E. Nõu pikemalt proosal lastele on olemas 4 nn mängukooli (lek- ja poeesial, millede puhul on käsitlemist skola), neist suurim Göteborgis, kus 1985. а leidnud stiil, vorm, kompositsioon. Veel on käis 34 last. Ülejäänud asuvad Lundis esitatud mõlema nimetatud valdkonna tee- (8 last), Norrköpingis (8) ja Stockholmis madevalik. Pagulasproosa puhul oleks see (7). Viimati nimetatud kohas tegutseb ka järgmine: 1944. aasta suur põgenemine, üks eesti eelkool (förskola) — 1985. а elu põgenikelaagris, II maailmasõda, Saksa õppis seal 22 last. okupatsioon Eestis 1941—1944, eesti GULAGi-kirjandus, Vene okupatsioon Eestis Päris-koolilastele on olemas 2 algkooli 1940—1941 ja 1944, eesti eksiilmaailm igrundskola). Täielik eesti algkool 1.—9. (mis hõlmab eelkõige Rootsit, Saksamaad, klassini tegutseb Stockholmis, kuna Göte­ Inglismaad, Kanadat, Austraaliat ja Argen­ borgi algkoolis on vaid 6 klassi. Õppeplaan tiinat; suurlinnadest domineerivad Stock­ ühtib rootsi algkooli omaga, kuid sellele holm, London, Toronto; suureks probleemiks lisaks õpitakse veel eesti keelt, eesti ajalugu, on kodutusetunne), Eesti Vabariik, Eesti geograafiat ja eesti laulu ning muusikat. ajalugu, varasemad eesti emigrandid, ideo­ 1985/86. õppeaastal oli õpilaste arv Stock­ loogia (läbivaks jooneks on antikommunism holmis 89 ja Göteborgis 46. ja vabaduse probleem), huumor ja satiir, Veel eksisteerivad nn komplekteerimis- erootika ja seks (kooselu küsimused, keskea koolid (kompletteringsskolor), kus peale kriisid, impotents, homoseksualism jne), tavalist koolipäeva või nädalalõppudel õpi­ religiooniküsimused, maailmaajaloolised takse vaid eesti aineid. Sellised koolid asuvad romaanid, psühholoogia ning lisaks veel Lundis, Borisis, örebros, Göteborgis, Hel- varia, mis ei mahu eelnimetatud teemade alla. Poeesia puhul on laias laastus tegemist analoogilise temaatikaga. 3 Vt ka: «Aja Lugu» nr 1: «Kust saab laps oma Teedrajavaks romaaniks paguluskirjan- eesti keele?», mis on täielikult pühendatud eesti duses on Karl Ristikivi «Hingede ööd» keele olukorrale maapaos. Üles astuvad Helga Nõu, (Lund, 1953). Romaan on aktuaalne ja Aho Rebas, Salme Tammert, Helena Kiviloog jt.

Vaatenurk 85 singborgis, Norrköpingis ja Eskilstunas. Üle­ ARVO PESTI jäänutel on võimalus osaleda kodukeeleõpe- Meie miilits kaitseb meid ehk Kurb detektiiv tuses (hemspräksundervisning). Gümnaasiumiõpilased võivad käia Stock­ Viktor Astafjev. Kurb detektiiv. Vene k tlk holmis asuvas Eesti õhtugümnaasiumis, kus V. Krimm. Tallinn, «Eesti Raamat», 1988. 1985/86. õ-a oli 6 õpilast. Eesti keel on eksamiaineks Uppsala ja Lundi ülikoolis. «Uutmisaja» esimene vahune laine kandis 1987. a jaanuarist peale eksisteerib Uppsalas nõukogude vene kirjandusse hulga huvitavaid Rootsis seni ainuke eesti keele õppetool. teoseid. Kirjandusloo tolmusest kolikamb­ Seega võimalused saada haridust eesti keeles rist tassiti päevavalgele romaanid, mis kunagi on Rootsis küllalt head. olid pihuks ja põrmuks materdatud (Pas­ Uks asi on võimalused, teine asi on ternaki «Doktor Živago»), mahavaikitud praktiline keelekasutus. Rootsi eestlased ise (Nabokov/Sirin) või «kompetentsete or­ nimetavad oma keelt irooniliselt «köögi eesti ganite» poolt arestitud (Grossmani «Elu keeleks» («köksestniska»). 1981/82. a gene­ ja saatus»). Esimesed pääsukesed ilmusid ratsioonide la, Ib ja II hulgas korraldatud kuuldavasti raskete sünnivaludega; täna ent ankeetküsitlus andis järgmised tulemused nõutakse juba Solženitsõnile Nõukogude (vastas 98 inimest): kodakondsuse taastamist (vt «Knižnoje Oboz- renije» 1988, nr 32, 33, 36), rääkimata ta «Räägin eesti ja rootsi keelt. ..» loomingu avaldamisest. la Ib II Üheks esimeseks «uutmisajastu» palju kõ­ mu tekitanud romaaniks sai ajakirja «Okt- p õо õо 1 1 1 jabr» 1986. aasta jaanuarinumbris ilmunud iga päev 92 83 54 94 53 100 Viktor Astafjevi «Kurb detektiiv». Autor mõni kord alustas romaani kirjutamist aastal 1982, nädalas 4 13 23 6 31 0 mil vaevalt et teravaimgi haistmine kõr- üks kord nädalas 4 0 11 0 5 0 geimagi Uurali mäe tipus (aga just seal­ üks kord kuus 0 0 3 0 3 0 kandis kirjanik elab) võis Moskva poolt mõni kord aastas 0 0 0 0 3 0 puhuvates tuultes eraldada uutmislõhna. Praegu on Rootsi eestlased vaieldamatult V. Astafjev on alati olnud isepäine kakskeelsed. Rootsi keele oskuse näitamine autor. Kriitikute käest on ta palju nahu­ kuulus juba varakult, pagulaspäevade alguses, tada saanud. Küll kirjutab sõjast nii, nagu seltsielu hea tooni juurde. Tavaliselt hakati pole vaja, küll kasutab keelt, mis pole see eestikeelset kõnet pipardama lõbusate rootsi­ õige . . . Lugejamenu ja vaidlused on Astaf­ keelsete väljenditega ä la rootsi vi ska sitta jevi loomingut ikka saatnud. Nii ka «Kurba oeh vänta (me istume ja ootame), mis eesti detektiivi». keeles omandas kuju viska sitta ja vänta. Romaan valmis 1985. aastal, stagnaaja Lõpetuseks esitatakse V. Raagi 1980. a viimases lõpus ning kannab endal rasvast uurimuse tulemused Rootsis ilmuvate eesti üleminekuaja pitserit. Teos jutustab lagu­ ajalehtede keelest. Viie väljaande («Eesti nevast elust, moraal on tallatud vene küla Päevaleht», «Meie Post», «Teataja», «Välis- paksu porri, kus vohab vägivald ja üks­ Eesti») kokku viies numbris esineb 182 rootsi kõiksus. Väikelinnades ja külades võimut­ laensõna, millest 41 tuli ette rohkem kui kord. sevad kõiksugu masti kurjategijad. Miilits Raamatu lõpus on lisana toodud R. Raagi neist jagu ei saa, kuna «. .. venelased /on/ poolt koostatud tähtsamate Eesti kohanimede igavesest ajast igavesti olnud kaastundlikud loend ühes vastavate rootsi ja saksa nime­ vahialuste vastu ... Valmis andma kasvõi vormidega (lk 141—143). viimase suutäie süüdimõistetule, kondimurd- Väljaanne on varustatud inglise- ja eesti­ jale ja verelaskjale, päästma miilitsa käest keelse lühikokkuvõttega. Sümboolne on raa­ ära kuritahtliku, just äsja mürgeldanud huli­ matu kujundus, esikaanel Tallinna ja taga­ gaani.» «Lahedalt, kuraasikalt ja mõnusalt kaanel Stockholmi siluett, mis rõhutab kahe elab kurjategija nii heasüdamliku rahva maa vahelist sidet läbi aegade. Kui üldse hulgas, ja juba ammusest ajast on ta Vene­ midagi ette heita, siis termini «eestimaa- maal niiviisi elanud,» (lk 39—40) arvab lased», mis küll lk 17 on väga üheselt lahti autor. mõtestatud, mõnevõrra laialivalguvat inter­ «Kurb detektiiv» on kohati säravalt do­ preteerimist. Raamat on mõeldud rohkem kumentaalne. Kuritegude kirjeldused on tõe- rootsi publikule, kuid pakub kindlasti suurt pärased, Venemaa lõputust mõõtvate etapi- huvi Eesti lugejalegi. Kahjuks piirab raamatu vaguni rataste loginast õtse raamatusse kasutamist sünpool Läänemerd lisaks võima­ raiutud. Nii-öelda «ei tea miks?»-toime- likule keelebarjäärile veel selle tiitellehe pandud kuritegude kirjeldused (kutsekooli ülanurgal ilutsev seksagoon, mis määrab õpilased purustavad omaenese kätega ehi­ teose raamatukogude erifondidesse. tatud maja — Гк 56) ilmestavad olukorda

86 Vaatenurk veelgi. Autor näib materjaliga hästi kursis takse otsustava/vastutava töötaja külas­ olevat; üksikud möödalaskmised (kohtus käiku ja tema pidulikku ärasaatmist (lk 146— antakse süüalusele viimase sõna õigus enne 148). Pilt Brežnevi-aja krestomaaniast. Kas otsuse väljakuulutamist, mitte aga pärast — mitte see katkend ei juhigi meid lähemale lk 125) ning feenja-keele kohma kused ei ühiskonnas vohavale kuritegevusele? Astaf- suuda üldpilti tumestada. jev igal juhul vaikib. Romaan kuulub «uutmisaega» eelkõige Romaanis vilksatavad siin-seal nn «kee­ seetõttu, et sellesse on mahtunud nii palju mikud». Kuid pole sõnagi sellest kurja­ meie elu nähtavaid «kitsaskohti», ilma tegijaid taastootvast mehhanismist, mida meil et neid oleks ilustatud, võõbatud ja lakitud. tagasihoidlikult parandusliku töö asutuseks Lausa hämmastav on matuse kirjeldus (lk nimetatakse. Kuritegevuse juured läbivad 57), kus purupurjus sugulased kirstu hauast aga mitmerežiimilisi asutusi punase jutina. välja unustasid. Kirjanikul on raske selli­ Ja väga sarnased on nii iseloomult, käi­ seid juhtumeid välja mõelda — neid mõtleb tumiselt kui ka tõekspidamistelt okastraatide välja elu ise. Elusat elu aga pole Nõukogude­ ja betooni vahele topitud vangid ning nende maa tsensorid kunagi armastanud raamatuks valvurid. Sageli eraldab neid vaid riietus. lubada. Või kui, siis vaid väikese tiraažiga Kuritegevuse põhjusi tuleks ka seda juure- ja «ametkondlikuks kasutamiseks». Lakeeri­ joont pidi otsida. Astafjev vaikib ... tud elu aga haiseb võltsilt. Selle haisu vastu Eesti keeles varga-terminoloogia prakti­ on tänane glasnost päris edukalt võidelnud. liselt puudub. Vähene olemasolev on süste­ Kurjusele ja allakäigule vastandub romaa­ matiseerimata ja publitseerimata. (Vanemaid nis üdini positiivne miilits — kuritegevuse eesti vargasõnu on kogunud näiteks G. Su­ vastu võideldes füüsiliselt invaliidistunud periin, vt «Keel ja Kirjandus» 1988 nr 3, algaja kirjamees. Peategelase ametialast lk 160—161.) See paneb tõlkijad raskesse edukust võiks võrrelda ehk James Bondi olukorda. Terminoloogilised puudused kor­ supermanlusega. Oh kui palju on analoo­ vatakse tavaliselt kahel viisil: tõlkija loob gilisi kirvega tahutud korravalvuritest kan­ puuduvad sõnad ise või püüab mõisted ära gelasi nõukogude vene kirjanduses! Ka eesti seletada olemasoleva keelematerjali baasil. keelde on neid tõlgitud ja kaante vahele Viimane moodus on tahes-tahtmata seotud pressitud. Kas juba küll ei saa? kadudega. Termini seletav tõlge ei ole kunagi Tänaseks on glasnost kergitanud veidike adekvaatne. Viimane aeg oleks keelemees­ eesriiet ka miilitsa tegelikelt tegudelt (vt tel leida/luua /еел/a-keelsetele sõnadele «Noorte Hääl» 1988, nr 183—187, «Rahva eestikeelsed vasted. Hääl» 1988, nr 207). Seda naeruväärsemad V. Krimm on «Kurba detektiivi» tõlkides tunduvad üdini positiivsed miilitsatöötajad. läinud seletavat teed. Terminite vahenda­ Astafjevi miilits kurdab: «. . . oled ülepea misel on palju ebatäpsusi. Toon ära eeskirjade ja paragrahvide kammitsas, nööbid üksikud näited. «Vor v zakone» on tõlgitud kinni, vöö vööl, sinu tegevus on piiratud.» «aus varas» (lk 54). Siin on aga tegu väga Ja nutab taga Jaapani kolleegide õigusi, kes konkreetse terminiga, mis tähistab kurja­ «löövad /. . ./ purjus mürgeldaja kõigepealt tegijate hierarhia tippjuhte. Kunagi kauges pikali ja panevad tal käed raudu, alles pärast minevikus andsid professionaalselt küpsed läheb laadapidamiseks» (lk 59). Romaani vargad nii-öelda ametivande, mille rikkumise miilits piirdub kurtmisega, tema kedagi pikali eest oli ette nähtud karm karistus. Vande ei löö ja raudu ei pane, tema järgib ees­ andnud kurjategijat nimetatigi «vor v zako­ kirju ja paragrahve, tema on positiivne. ne», ning ta oli väga tähtis tegelane. Täna­ Kuid suhtumine on selgemast selgem: an­ päeval vannet enam ei anta, kuid kuri­ tagu suuremad volitused karistada ja kuri­ tegeliku ilma range hierarhia ja veelgi ran­ tegevus väheneb. Kas pole lihtne? Ja samas gemad seadused eksisteerivad murdmatult. nii tuttav . . . Nüüd tähistab «vor v zakone» hierarhia V. Astafjevi «Kurva detektiivi» suurimat tipus peesitavat suurte kogemustega kurja­ puudust näengi selles pinnapealsuses: autor tegijat. Oluline on märkida, et «vor v za­ ei püüagi tungida kurjuse sügavamate juur­ kone» ei pruugi karistatud olla sugugi mitte teni. Ei saa ju kõike seletada «vene hinge» ainult varguse pärast. Ka teised paragrah­ omapäraga, üleüldise kaastundega pättide vid kõlbavad. «Vor v zakone» antonüüm vastu. Ja duo kaigas /ahelad ei lahenda on «petuhh» (passiivne pederast või temaga samuti probleeme, pigem vastupidi. «Vaba võrdsustatud isik). voli ja seaduse vahelt on nii mõnegi mõtte­ Terminiga «platnoi» on lugu keerulisem. hiiglase jaoks tamm ära uhutud» (lk 54), Ajalooliselt on välja kujunenud, et mõistete kirjutab autor retsidivistidest, laiendamata sisu regionaalselt varieerub. Üldiselt tähis­ oma sõnu juhtivates tugitoolides losutava­ tab «platnoi» neid kriminaalkurjategijaid, tele juhtiv-kurjategijatele. Aga kala hakkab kes nõrgemaid — «ametiredeli» alamatel mädanema just peast. Teoses kirjelda­ pulkadel seisjaid — terroriseerivad. «Plat-

Vaatenurk 87 noid» patseerivad eelkõige üldrežiimiga likult selleaastasele kaanekujundusele. Nii parandusliku töö kolooniates. V. Krimm on palju ühtsete kaante vahele mahutatud reakt­ «platnoide» vasteks valinud «väärikad kujud» sioonilisi klerikaale ja pimedusejüngreid (lk 83). See on vähemalt ebatäpne. (V. Reiman, J. Kõpp, U. Masing), kodan­ Ebatäpne on ka tõlkida «.. .prinjav jejo za likke natsionaliste (J. Luiga, E. Laaman, haljavu» — «... pidasid teda lupardiks» (lk mõnede aastate vältel ka H. Kruus), fašiste 84). Jutt käib kenast noorest tütarlapsest (O. Loorits) ja valgeemigrante (A. Oras) (vapra miilitsa tulevasest abikaasast), kelle pole «armsa maarahvani» Eestimaal amet­ «keemikud» otsustasid «tagurdada» «Ajakir­ liku trükikoja vahendusel viimase 40 aasta- janduslevi» kioski taha. «Haljava» on eel­ jooksul kordagi jõudnud. Karmil stagnatsioo­ kõige kergelt sülle jooksev saak. Vaid möön­ niajal visati ülikoolist välja tunduvalt tagasi­ dustega võib «haljavaks» pidada kergete hoidlikumate ja vähemesinduslike käsikirja­ elukommetega naisterahvast. Kuid lupard liste kogumike koostamise eest. Mäletan hästi on ju ÕS-i järgi «kalts, narts»! teatud ametkonna pahameelt omal ajal Aga aitab! Üldiselt on eestikeelne «Kurb «Noor-Tartu»-nimelise üliõpilasliikumise poolt korraldatud kohtuprotsesside puhul. detektiiv» ladusalt loetav. Võib muidugi J. V. Jannseni, С R. Jakobsoni ja A. vaielda, kas tasus romaani tõlkida või ei. Grenzsteini üle kohtumõistmist (kuigi C. R. Isiklikult arvan, et teose dokumentaalsus Jakobsoni korduvalt millegipärast Peterso­ kaalub üles puudujäägid. On ju meie luge­ niks, Kristjan Jaaguks nimetati. . .) kvalifit­ jas aastakümnetega treenitud tänulikkust ka seeriti tollal kehtivate autoriteetide kummu- pooliku tõe eest. tamisena, vihjamisena mingile venestusele (seda aga tollal teatavasti ei toimunud). J. Hurda ja V. Reimani aadete propageerimise MART LAAR teel püüdvat me vabaneda komsomoli ja teiste organite kontrolli alt. Kes lendas ülikoolist, kes jäi ilma kohast ülikooli juures, kes Valik II. Artikleid eestluse ajaloost. Koos­ aspirantuurist. tanud T. Haug. ««Loomingu» Raamatukogu» 1988, nr 25/26. 110 lk. Nüüd on ajad teised. «Noor-Tartu» aateid järgib Akadeemiline Muinsuskaitse Selts. Julgeolekukomitee Tartu osakond, kellega Tõdemus, et kümmekond aastat tagasi olid omal ajal tegemist tuli teha, on asunud uut jäte paljud asjad lihtsamad ning vähem mõtlemis- esiritta, annetades ennastohverdavalt raha vaeva nõudvad, on viimasel ajal juba tri­ (500 rubla) stalinistide poolt hävitatud viaalseks kujunenud. Võtkem kas või ajakir- «Kalevipoja» mälestussamba taastamiseks. jade-ajalehtede tellimine — vanasti siin Meile on aga tänu tollasele eneseharimisele probleemid puudusid, sest niikuinii polnud teada, mida need «Valik Us» esindatud me­ ühestki lehest suurt midagi lugeda. Nüüd hed meie rahva jaoks on tähendanud. valmistab nende tellimine tõsist peamurd­ Paljudele lugejatele on artiklite ees mist ja mis kõige hullem — käib tasku toodud elulookirjeldused üldse esimeseks pihta. Möödunud aasta lõpul mõtlikult objektiivseks infoks ühest või teisest eel­ veeringuid käest kätte libistades jäi tellimata poolmainitud tegelasest. Ega siin kedagi süü­ ««Loomingu» Raamatukogu» — et küll distada saagi — on ju need mehed aasta­ kuskilt ikka saab. kümnete vältel olnud ajaloost sedavõrd põh­ Seda väärarvestust on mul jooksva aasta jalikult maha kraabitud või siis solgiga vältel korduvalt kahetseda tulnud. Sest nii üle kallatud. Seda suuremaks sündmuseks nagu 1960ndatel on mainitud väljaanne ka tuleb seda osaliseltki meie rahvusideoloogia käimasoleval «uuel sulaajal» ajaga sedavõrd lätteid tutvustava kogumiku ilmumist pidada. kiirelt kaasa läinud, et üksiknumbreid on Kõrgelt tuleb hinnata ka valimiku koos­ ajalehekioskitest üsnagi lootusetu saada. taja tööd, mis antud juhul on olnud eriti «Valik II» tulekust olin küll juba mõnda raske. Ühelt poolt on tal tulnud teha valik aega teadlik ning selle ettevalmistamisel suurest artiklite hulgast, teisalt on meie rah­ veidi isegi kaasa aidanud, kui number vuslus läbi aegade olnud rohkem praktilist aga ilmus, kogusin Võrumaa metsades ja kui teoreetilist laadi. Katsed panna omal soodes ajaloolist pärimust ning nii jäingi ajal publitsistikaga rahvusideoloogiat kujun­ tast lootusetult ilma. Tsivilisatsiooni rüppe danud mehi oma vaateid terviklikumasse pöördumise järel ««Loomingu» Raamatu­ teoreetilis-filosoofilisse süsteemi valama (V. kogu» sini-must-valges kujundatud vihikut Reiman, J. Tõnisson) on ikka ja jälle lugedes tuli tõdeda, et mainitud kogumiku tulemusteta lõppenud. Tegemist pole siin nii­ sedavõrd kiire müügilt kadumine on tege­ võrd kurikuulsa «filosoofilise mõtlemise likult loomulik — vastas selle sisu ju täie­ nõrkusega» kui kõige tavalisema ajapuu-

88 Vaatenurk dusega. Pole ju pea ükski (!) meie rahvus­ man tegelikult J. Tõnissoni põlvkonnast, poliitika suurus elanud rahuliku ja turvalise J. Luiga V. Reimanist, E. Laaman Luigast, pensionipõlveni, mil pärast olustikupoliitikast Oras arbujatest. Sellises tutvustav-harivas vabanemist võinuks oma seisukohtade süste­ laadis täidab «Valik II» oma ülesande suure­ matiseerimise kallale asuda. Esimene selline päraselt. Ning seda lugeda peaks olema igal põlvkond töötas end surnuks (C. R. Jakob­ end rahvuslaseks pidaval inimesel lausa son, J. Hurt, V. Reiman), teine (K. Päts, kohustuslik. J. Pitka, E. Laaman, J. Tõnisson) langes Järgnevatelt sama seeria Eestit puudu­ võitluses või suri Siberis. Suuremad võima­ tavatelt osadelt — «Valiku»-seeria jätku­ lused teoretiseerimiseks jäid vabasse maailma mine oleks aga hädavajalik — ootaksin juba pääsenuil, kellelt seetõttu pärinevad kogumi­ suuremat diferentseeritust. «Valik III» võiks ku säravaimad kirjutised. Tahaks esile tõsta näiteks koosneda ärkamisaja programmilis- kaasajal endiselt aktuaalselt mõjuvaid U. test sõnavõttudest (Kreutzwald, Jannsen, Masingu ja O. Looritsa eestlasi nende ida- Jakobson, Hurt, Veski, aga miks mitte ka lääne vahelises lõhestumises vaatlevaid kir­ eelärkamisajast — Rosenplänter, Masing, jutisi — kuigi O. Looritsa emigratsioonis Schultz-Bertram, Faehlmann, Ullmann), ilmunud põhjapanevatest töödest oleks kogu­ «Valik IV» venestusaja seisukohavõttudest mikule vast enam tulu tõusnud kui iseseis­ (J. Kõrv, A. Grenzstein, K. E. Sööt, H. vusajal ilmunud artiklist. Suurimaks ülla­ Prants, V. Reiman, J. Tõnisson jt), «Valik V» tuseks mulle isiklikult oli K. Ast-Rumori sajandialguse vaimuvõitlusest (E. Vilde, J. võluv essee Eesti ajaloost ning eestluse Tõnisson, K. Päts, H. Pöögelmann, K. Ast, põhitõdedest — heroilisest vastupanust. Aja­ G. Suits). Ja nii edasi. loolasena oleks mul mainitud kirjutisele küll ohtralt etteheiteid, kuid elegantse Sellele lisaks oleks vaja kiiremas kor­ ja ideerikka esseena soovitaks teda küll ras eraldi välja anda O. Looritsa emigrat­ igaühele. Alati polegi sedalaadi kirjutis­ sioonis kirjutatud tööd («Eesti ajaoo põhi­ te juures nii oluline absoluutne täpsus fak­ probleeme» jt) ning valimik U. Masingu tides kui õige vaim ja lähenemisviis. Selle kirjutisi. Muidu on meil raske või võimatugi 1943. aastal kirjutatud ülevaate juurde võib arendada praegusel keerukal ajastul oma ainult lisada, et 1944. aastal haaras eestlane rahvusideoloogiat. oma kodu kaitseks võõra mundri all taas Suurte eelkäijate poolt saavutatu tund­ relva kätte, lisades Eesti sõjaajaloo lahin- mine on meile igal juhul kasulik. Unustada gutandrite rivvi veel ühe — Sinimäed. ei tohi siiski ühte olulist tõdemust — nimelt Samasugune heroiline vastupanu jätkus üle on kõik eelpoolmainitud tegelased pannud aastakümnete, viies välja rahvusliku är­ oma mõtted kirja praegusest põhimõtteliselt kamisajani, et esimesel soodsal võimalusel erinevas situatsioonis. Kunagi varem pole taas oma saatuse otsustamisel veidikenegi eestlasi sedavõrd karmi reaalsusega ähvar­ kaasa rääkida. Sellel taustal muutuvad O. danud vähemusse jäämine oma isade maal. Looritsa ida-lääne dialektikat eestluses See olukord seab meie ette aga sootuks jälgivad kirjutised kaasajal eriti oluliseks. teised realiteedid. On vaja tõelist imet (kas siis väikeste või suurte tähtedega), et seda Nende kahe probleemi ning sedalaadi katastroofilist tõsiasja vältida. publikatsiooni esmakordsuse vahel laveerides Lootust ei maksa siiski kaotada. 1917. a on koostaja võtnud suuna peaasjalikult nii­ kevadel oli Eestimaa! 100 000 meest vene suguste kirjutiste avaldamisele, kus rahvus­ sõjaväge ning Tallinnas moodustasid eest­ ideoloogia kõrval jälgitaks ja tutvustataks lased elanikkonnast ca poole. Venemaal on ka meie aja- ja isikulugu. Nii räägibki V. Rei­ aga taas käimas revolutsioon .. .

Vaatenurk 89 PEETER OLESK igal eluloo kirjeldamise viisil on oma Lugemisnopmeid VII piirid, n-ö oma rida, milles liikudes võib biograaf end küll koguni täiesti vabana tunda, kuid mis lubab vabadusi ainult enda ulatuses. Mõistagi ei ole usaldusväärne ajalooteadmus Eestikeelne brograafiline uudiskirjandus inimese olemise ainus fundamentaalne ta­ maailmakultuuri ajaloo vallast on ülekaa­ gatis. Niisama tähtis on ka usaldusväärne lukalt tõlkeline või kompilatiivne. Viimane õigusteadmus, arusaamine, et üksikisiku nagu omadus ei lase rõõmu tunda näiteks P. kogu rahvagi õigus olemasolule tõesti Müürsepa raamatukesest «Kuulsaid 20. sa­ midagi maksab — ja mitte ainult talle ene­ jandi matemaatikuid» («Valgus», 1988), sele, vaid ka kõikidele teistele. Selleks et mis viib lõpule sama autori terve seeria näha, kas see ikka on nõnda, pole aga iseenesest väga vajalikke tutvustusi (esimene tarvis ilmtingimata ülikoolis just rahvusva­ raamat ilmus juba 1975). Tõlgetest oleks helist õigust või õiguse ajalugu uurida. kahetsusväärne jätta lugemata samuti tänavu Inimese õigus olemasolule realiseeritakse avaldatud J. Szekely «Õpetaja Bartõk», ka nii kõikidele kättesaadaval kujul nagu mille vahenduse L. Veskise poolt on «Eesti elulugusid ning saatusi vahendav kirjandus, Raamat» adresseerinud millegipärast üksnes biograafika kõige laiemas mõttes. Seal põr­ või rõhutatult vanemale koolieale. See on kavad üha kokku tegevusvabadus ja olemise õpetlik raamat kõigile. U. Bergeri teose piiratus, inimese objektiivsed teod ning sisi­ «Ränk saatus ehk Paul Flemingi armastus» mad kavatsused, õigus eraelu puutumatusele (tõlkijaks H. Loik, kirjastajaks taas «Eesti ja himu siiski kõike teada saada. Ses Raamat») väärtusest saab paremini aru mui­ mõttes on inimesest kirjutamise kunst ühis­ dugi see õnnelik, kellel läheb korda lugeda konna seisundi väga tundlik näitaja, mis ka H. Salu romaane «Lasnamäe lamburid» fikseerib muuhulgas ju praegugi, kuidas (Lund, 1978) ja «Siiditee serval» (Lund, ausa poliitilise biograafika teeb võimalikuks 1986). ent kuni viimased on haruldasemad alles turvaline pluralism. kui esimene, seni on Bergeri teos üksindagi põnev küllalt. Kirjastus «Kunst» on ülli­ Elulugu on oma olemuselt interdistsipli­ tanud kaks biograafiat, L. Metsari tõlkes naarne ning vaatepunktide vaheline prob­ F. Jileki käsitluse «Mees Vincist» ning leem, millel on alati palju lahendusi. Eel­ P. Pääsukese ja V. Jürisalu tõlkes I. Möl- dades, et seda, kes sisustab tsivilisatsiooni leri «Maja kanali ääres. Vermeer van tegelikult, kirjeldab tema elulugu kõige Delfti elust». Eriti viimase väärtust tõsta­ lähemalt, võiks ju loota, et just elulugude vad teatmelised lisad, mis oleksid olnud oma uurimine annab selle usaldusväärsuse, mida kohal ka Bergeri raamatus. ajalooteadmus väga vajab. Kuid see on illu­ sioon. Inimese elust jääb kontrollitavaid tõen­ Nagu näha, ei ole neist ükski krooni- deid maha nii ebaühtlaselt, et üksipäinis nen­ kaline eluloojutustus, mis taastaks päev päeva de põhjal kõiki inimese elu mõistmiseks ko­ kõrval kõik sündmused ega jätaks midagi hustuslikke järeldusi teha ei saa. Võib jääda välja. Objektiivne biograafia sarnaneks vahest alles sissekanne sünnimeetrikasse või kooli­ kõige rohkem tolle nn suure monograa­ tunnistus, kuid ei jää ühelgi juhul alles fiaga, milleni jõudmist peeti meil 1960.— psühholoogiline seisund, milles inimene näi­ 1970. aastail vähemasti kirjaniku uurimise teks vaimse diktatuuri all viibib. Jääb alles suurimaks ideaaliks. Teostatuna on see aga see, mida inimene oma läbielamuste tõttu üsna igav lugemine, sest kõigepealt kal­ teeb või kuidas ta neid elamusi kirjeldab, duvad sedasorti käsitlused (nt K. Mihkla ent ei jää alles need elamused ise — ehkki «Eduard Vilde elu ja looming», 1972) kõike tõeliselt on just nemad see kõige vahendi­ võrdsustama ja teiseks läheb neis, kes teab, tum reaalsus, mis ümbritseb inimest kogu võib-olla just sellesama võrdsustamise tõttu, ta olemise vältel ja millest ta oma eluajal inimene kui mõtleja/tundleja pöördumatult hetkekski vabaks ei saa. Juba ainuüksi kaduma. Objektiivse biograafia kaudu võiks need hingelist laadi tühikud, mida ei täida tundma õppida eluloo välist külge, kuid ükski dokument, lasevad inimese olemust kuna see pole sugugi täpselt sama, mis mitmeti tõlgendada. Isegi siis, kui tõlgen­ inimese hinge kulg, siis vajab objektiivne dajaks on valetamist välistav elu- või mõtte­ biograafia kogu oma andmestikulise ammen­ kaaslane, jäävad niisugused argiolud lahti­ davuse juures veel täiendamist nende sisse­ seks. Ja vaatepunktide paljusus ei tõmba vaadetega inimese olemisse, kus pannakse meie teadmisi ses suhtes lõpuni kinni, sest tähele mõnd üksikut omadust või episoodi.

90 Kaleidoskoop Või esitatakse portree inimesest mälestuste võidakse asjadest kirjutada, mitte aga seda, läbi või lastakse kõnelda ajaloolistel doku­ mis need asjad ise on. Moskva kirjastus mentidel või fantaseeritakse teemal «mis­ «Raduga» seevastu on lugejale rohkesti bio­ sugune ta võinuks olla». Eestikeelse biograa­ graafilisi teoseid vahendanud erilist sarja filise kirjanduse peamine puudus ongi just kujundamata. 1986. a avaldas ta näiteks see, et välja arvatud ehk Shakespeare, ei tõlked F. Benestadi ja D. Schjelderup-Ebbe ole ühtki inimest, keda me saaksime vaa­ raamatust «Edvard Grieg — mennesket og data enam-vähem kõigi nende võimaluste kunstneren» (orig. 1980) ning H. Gali valgustuses. Biograafilised käsitlused näiteks teosest «Brahms. Wagner. Verdi. Drei Meis­ mitte-eestlastest on sõja järel ikka veel ter — drei Welten» (orig. 1975). Aasta valdavalt teistest keeltest tõlgitud, järelikult hiljem anti välja aga tõlked D. Daiches'i siis säärased, kus eestlaslik, meile eriomane käsitlusest «Sir Walter Scott and his world» vaatepunkt on käsitlusest tavaliselt juba (orig. 1971) ja J. Freustie raamatust ette välistatud — kuigi asjaomane suhe ise «Prosper Merimee» (orig. 1982). on ajalooliselt täiesti olemas (nt kas või Muidugi ei pea biograafilised käsitlused sellesama P. Flemingi puhul). Leidub mui­ olema ilmtingimata raamatukujulised. Aja­ dugi teoseid, kus see suhe siiski esile kirja «Uspehhi Matematitšeskihh Nauk» tuuakse, näiteks Moskva kirjastuse «Znanije» käesoleva aasta märtsi/aprilli (kd 42, nr2, poolt väljaantavas seerias «Teaduse ja teh­ lk 175—216) ja mai/juuni (kd 43, nr3, nika loojaid» tänavu ilmunud V. Varlamovi lk 203—238) number sisaldavad tõlke G. raamat «Loodusuurija Karl /Ernst von/ Kreiseli artiklist «Kurt Gödel, 1906—1975» Baer», ent neis visandatakse see suhe alati (1980), kus autor on erialalisuse ning inim­ n-ö teiselt poolelt, mitte nii, nagu me seda likkuse väga loetavalt proportsioonis hoid­ ise teeksime. nud. Sarnastel juhtudel ongi õigem pöörduda Venelasest lugeja, kellele mõeldud trüki­ pigem akadeemilise artikli kui populaarse sõnast võib ka eestlane osa saada, on ses raamatu, poole, sest sagedasti võidab viimane mõttes märksa õnnelikumas olukorras, kon­ loetavuselt kahjuks vulgariseerimise hinnaga. kureerivaid ja täiendavaid, originaalseid Vana-aja kultuuriloost väärib korduvat ning tõlkelisi elulookäsitlusi avaldatakse nii lugemist Konfutsiuse «Vesteid ja vestlusi» üksi kui ka suurte sarjadena. Moskva kir­ («Eesti Raamat», 1988), mille on tõlkinud- jastuse «Sovremennik» seerias «Raamatu­ kommenteerinud L. Mäll. Selle kõrvale mak­ kogu Venemaa sõnakunsti sõpradele» tuli sab uurida ka Moskva ülikooli kirjastu­ mullu näiteks uustrükk Tartu ülikooli ku­ selt 1987 väljaantud I. Semenenko raama­ nagise professori P. Viskovatovi tööst tut «Konfutsiuse aforismid», mis sisaldab «Mihhail Lermontov. Elu ja looming» (es­ interpretatsioonilise osa järel (lk 263—299) matrükk 1891). Kirjastuse «Iskusstvo» see­ tekstide tõlkegi. Kuid samas ühenduses rias «Elu kunstis» ilmus samuti mullu tasub vaadata veelgi üht kirjutist, nimelt J. Smirnov-Nesvitski «Jevgeni Vahtangov». uue seeria «Ajaloolis-filosoofiline aastaraa­ Kirjastuse «Kniga» sari «Kirjanikud kirja­ mat» avaköites («Nauka», Moskva, 1986, nikest» on tänavu saatnud lugeja kätte nii lk 227—251) avaldatud A. Kobzevi tõlget V. Hodassevitši «Deržavini» (esmatr. 1931) ja kommentaari «Suurest õpetusest». Isegi kui ka V. Kaverini ja V. Növikovi «Uus sellele, kes hiina keelt ei mõista, avaneb nägemine. Raamat Juri Tõnjanovist». Juba selgesti, kui erinevalt võib samu asju edasi kauem kui pool sajandit kestvas sarjas anda. «Silmapaistvate inimeste elu» (seni viimane Ida poolt läände tulles jõuame Ees-Aasias- kataloog ilmus Moskvas 1976), mida ülli­ se ja Lähis-Itta. (Tegelikult peab see tab jällegi Moskvas asuv kirjastus «Molodaja sõnastus paika üksnes niivõrd, kuivõrd eel­ Gvardija», pakkus sel aastal aga näiteks nevalt on olnud kõnet hiina kultuurist, kolmanda trüki L. Gumiljovski ülevaatest järgnevalt räägitakse aga meiepoolsemate «Vernadski». Sama kirjastus annab sarja alade kultuurist. Nii Ees-Aasia kui ka Lähis- täiendusena välja veel ajaloolis-biograafilist Ida on europotsentristlikud määratlused, almanahhi «Prometheus», mille tänavu ilmu­ antud seega just Läänest Itta minnes). nud 15. köide on pühendatud samuti Nende alade kultuuriloolist poolt uurivad V. Vernadskile. Mitu biograafilist seeriat I. Schifmani monograafia «Muistse Ungari on kirjastusel «Nauka», millest popularisee­ kultuur (XIV—XIII saj e. m. a)» («Nauka», riv «Teadusbiograafiline kirjandus» (seni Moskva, 1987) ja J. Veinbergi «Inimene viimane kataloog ilmus Moskvas 1982) tõi muistse Lähis-Ida kultuuris» («Nauka», sari tänavu välja O. Schmalhauseni ülevaate «Kadunud idakultuuride jälil», Moskva, «Ivan Schmalhausen». esinduslik «NSVL 1986). Viimane viitab muide aspektidele, teadlased. Ülevaated, mälestused, materja­ mis jäid ülemal puhtbiograafilise kirjanduse lid» aga «Mälestusi I. V. Kurtšatovist». Jäl­ probleemidesse sissejuhatamisel kõrvale, võe­ legi teos, mis demonstreerib seda, kuidas takse aga kaasaegses humanioras silmator-

Kaleidoskoop 91 kavalt sageli vaatlusele: inimese mõtesta­ (1987), kogemusest, mille ta sai W. Rod- mine on probleemiks ka siis, kui tema isik, gersi komisjoni liikmena süstiklaeva «Chal­ tema personaalsus ei olegi üle eluea ula­ lenger» hukkumist juureldes. Tõlkele on li­ tuvalt suur. Nagu võibki näha poolatar satud äkad. V. Ginzburgi mälestuskirjutis, L. Winniczuki Varssavis 1983 ilmunud mis on ümber trükitud ka «Nauka i Žizni» raamatu «Ludzie, zwyczaje, obyczaje sta- juulinumbrisse (lk 137—140). rozytnej Grecji i Rzymu» tõlkest vene keelde, mille kirjastus «Võsšaja Škola» Mosk­ vas tänavu välja andis. Analoogilisi asju on TOOMAS HAUG mainitud ka eespoolsetes «Lugemisnop- Jaan Tõnissoni järjekordne renessanss metes». Teoloogilisest vallast sai eestikeelne lugeja juhul, kui tal vedas, kätte Z. Kosi- Jaan Tõnissoni nimi seostub ennekõike dowski «Piiblilood» («Eesti Raamat», 1988, Tartu renessansiga möödunud sajandi viima­ tõlkijaks H. Loik). Soovitaksin talle lisaks sel kümnendil, kuid on kõneldud ka tema L. Klimovitši «Raamatu Koraanist, tema poliitilisest renessansist 1930. aastatel. Jaan päritolust ja mütoloogiast» («Izdatelstvo Tõnissoni kolmas renessanss on saanud teoks Polititšeskoi Literature», Moskva, 1988), peaaegu märkamatult. Ehk õieti: vaadates ent ei usu, et see soovitus lohutab neid tagasi viimase paari aasta eesti elule näeme, paljusid, kes ei saanud «Piiblilugusid». Selline kuidas seda elu on päev-päevalt ikka enam raamat ei tohi olla elitarismi kinnistavaks kannustanud need ideed ja tundmused, mis defitsiidiks! juhtisid ka Jaan Tõnissoni tööd ja võitlust. Keskaja fenomenidest tekitab põnevust Märkame, et põhimõtted on vanad, kuigi olu­ soomlanna I. Taavitsaineni astroloogilisele korrad ja sõnastused võivad muutuda. kirjandusele pühendatud väitekiri «Middle Tõnissoni 120. sünniaastapäevaks saab see English Lunaries. A Study of the Genre» alateadlik arengujärk mööda, sest nüüd seisab («Memories de la Societe Neophilologique mehe «hiiglaelutöö» (H. Kruus) ja «mam- de Helsinki» XLVII, Helsinki, 1988). Mõnel mutlik isiksus» (K. Aun) meie tähelepanu määral seonduvad temaga kaks mullu Saksa keskuses. Ja arvatavasti ei kao ta meie vaate­ DVs ja Ungaris väljaantud teost. Esimese piirilt veel niipea, kui üldse. autoriks on H.-G. Körber ning pealkirjaks Jaan Tõnissoni juubelit tähistati Eestis «Vom Wetteraberglauben zur Wetterfor- viimati 50 aastat tagasi. See sunnitud paus schung» («Edition Leipzig»), teine on un­ äratab meie õigustatud pahameelt, kuid ei garikeelse pealkirja all «Mägia es okkul- tähenda seda, et oleksime Tõnissoni poole tizmus ez Eurõpai gondolkodäsban» tehtud sajandi taha maha jätnud. Sest ideede seisu­ tõlge K. Seligmanni 1948 ilmunud raamatust kohalt on olnud tegu külmutatud ajaga, «Magic, Supernaturalism and Religion» mistõttu tekib tahtmatult tundmus, et Tõnis­ («Gondolat», Budapest). Mitu ilusat välja­ soni viimane juubel oli alles eile. Vähe annet on tulnud varasemate epohhide kuns­ sellest, et me pole õieti edasi liikunud sellest tist. Eesti keeldegi tõlgitud «Kunstiajaloo» poole sajandi tagusest punktist, mitmes mõttes I—II (1973—1982) autori M. Alpatovi oleme teinud ajas koguni vähikäiku. Nii (1902—1986) viimase suure töö «Vana- mõnedki kultuurilised ja poliitilised reali­ Kreeka kunsti esteetilised probleemid» aval­ teedid, mida võis ka Tõnissoni saavutuste das mullu «Iskusstvo», teine Moskva kunsti- hulka lugeda, on praegu taas meie tuleviku kirjastus «Izobrazitelnoje Iskusstvo» tegi sa­ silmapiiril. Nii et ses mõttes ei seisa J. muti mullu kättesaadavaks tõlke sakslase Tõnisson mitte ainult meie taga, vaid ka meie W. Schade rikkalikult illustreeritud ja rohke ees, mitte ainult minevikus, vaid ka tulevikus. andmestikuga varustatud käsitlusest Cra- Ta pole akadeemilises rahus puhkav aja­ nachite perekonna kohta (orig. 1974). looline nähtus, vaid elav väljakutse meie Mitmel varasemal korral («Vikerkaar» homse päeva eluküsimuste lahendamiseks. 1987, nr 11, lk 93; 1988, nr 6, lk 82) Gustav Ränk on käsitlenud otsustavat on viidatud R. Feynmani raamatust «Surely murrangut kultuuri arenguteel. Rahvakul­ You're Joking, Mr. Feynman!» vene keelde tuuri järgus kujunevad külaühiskonnas välja tõlgitud katkenditele. Neile tuli nüüd taas vägagi ranged väärtushoiakud, mida järgi­ lisa — paraku ühtlasi märkimaks Feynmani takse siiski pooleldi alateadlikult kui kohus­ lahkumist meie hulgast (15. II 1988). Aja­ tuslikku traditsiooni. Muutus toimub aga siis, kirja «Nauka i Žizn» käesoleva aasta kui kultuurikandjad saavad teadlikuks oma augustinumbris (lk 129—138) leidub veel kultuuriolust. Ränk kirjutab: «Kui see tead­ üks katke samast raamatust. Ajakiri «Pri- likkus haarab endasse ka ühiskondlikke as­ roda» pakub aga (1988, nr 7, lk 90—100) pekte vaatega tulevikku, siis võib juba rääkida tõlke R. Feynmani ülimalt õpetlikust loost sünteesile pürgiva ideoloogilise pealisehituse «Mr. Feynman goes to Washington» tekkimisest. Arenguloolises mõttes tähendab

92 Kaleidoskoop see kõik aga lõplikku hüpet endise rahva­ arvata, et üks isik võiks ühiskonda suunata kultuuri miljööst ajalukku, kus anonüümse soovitud eesmärgile, kuid kindlasti võib öelda, massi asemel kerkivad esile nimekad isiksu­ et Jaan Tõnisson arvestas õigesti eestluse sed ja institutsioonid, kellele kingitakse usal­ vajadusi muutuvates oludes. dust kultuuriväärtuste tõlgitsemisel ja kultuu­ Missugused olid siis Tõnissoni «plaanin- rilise aktiviteedi kasvatamisel. Niiviisi kuju­ duse» tähtsamad etapid? neb ebamäärasest rahvast sihiteadlik rahvus.» Ärkamisaegne ühiskond pärandas Tõnis­ Ja Ränk lisab, et Eestis on seesuguse sonile eestlaste enesemääramise kultuurilisel murrangu suurkujud Kreutzwald, Hurt, Ja­ alusel. Et järgnev venestus edenemisele kobson, Villem Reiman, Tõnisson ja Päts. takistusi tegi, siis oli sajandi lõpul eriti tähtis Selles reas esindab Tõnisson (s. 22. XII emakeelse hariduse küsimus. Eesti keelele 1868) kahtlemata kõige pikemat ning mitme­ taotletakse jätkuvalt suuremaid õigusi. Eriti kesisemat ajajärku. Tartu Ülikooli juristi­ tähtsaks pidas Tõnisson laiu hulki haarava haridusega noormeest kohtame avalikus elus rahvahariduse levitamist. Selles nägi ta eesti juba 1892. aastal. Kui Tõnisson 1896. aastal rahvuse eluküsimust, mille sisu avavad järg­ asub «Postimehe» peatoimetaja kohale, mised read: «Koolid andku haridust, sest saab temast aga professionaalne eesti avaliku kui meil on haridus, siis võtame omale ka elu tegelane, kes täidab oma ülesandeid õigused.» Niisiis on õigustel Tõnissoni kava­ — küll tõusude ja mõõnadega, aga ilma vahe­ des tähtis koht. Ta näib hästi mõistvat, et ajata — kuni Eesti annekteerimiseni 1940. väike rahvas võib toetuda üksnes inimlikult aastal. või juriidiliselt tunnustatud õiguse mõistele, Jaan Tõnissonist jäid maha tuhanded mis on maksev rahvaste ja riikide elus. ajaleheartiklid ja kõned, suur hulk rahvus­ Seega on eesti rahva ülesanne edeneda likke ühisüritusi ja asutusi, mille korralda­ nii kultuuriliselt kui ka majanduslikult nõnda misel ta oli juhtivalt tegev. Vaevalt on kaugele, et võiks võrdselt teiste rahvastega ükski teine eesti rahvuslik tegelane nii palju nõuda oma õigusi. kirjutanud, kõnelnud ja organiseerinud kui Seepärast on Tõnisson aktiivselt tegev Tõnisson. Muidugi olid Tõnissonil head õpe­ ka eesti majandusliku elu korraldamisel tajad, kellest tähtsaim on Villem Reiman. ja juhtimisel. Rahvusliku majanduse alg­ Kuid kahtlemata peab tunnistama, et see üksuseks pidas ta iseseisvat eesti talu, edene- enesest teadlikuks saamine ja sihikindlus, misteed nägi aga laialdases ühistegevuses. millest kõneleb Gustav Ränk, oli just Eestlased pidid saavutama oma kodumaal nii Tõnissoni isikus arenenud ülima määrani. kultuurilise kui ka majandusliku juhtposit­ Oma tegevuse varasemat järku meenuta­ siooni. Tõnissoni eestvedamisel sündis esi­ des kirjutas Tõnisson: «Taheti kõigest jõust mene eesti pank (1902) ja uus «Vane­ tööd teha, et paremaid aegu ja nende tulekut muine» Tartu linna keskuses (1906), mis ette valmistada. Ei võidud aga mitte oodata, sümboliseerivad murrangut rahvuslikus ma­ et neid saaks oma silmaga näha. Vene ilma- janduses ja kultuurielus. Nooreestlased on riiklik hiiglahoone näis liig tugev olevat, küll Tõnissoni ringkonda kujutanud vana­ kui et ta aja vapustustele niipea järele meelse suletud seltsina, kuid ometi reisis annaks. Enne aga ei oleks lootust, et meie Tõnisson Austrias, Saksamaal, Itaalias jm, rahvas saaks ennast vabalt liigutama hakata. tuues Euroopast Eestisse ideid ühistegevuse Tööd teha usus parema tuleviku peale ja arendamiseks, Skandinaaviast eeskuju rahva­ loota, see näis esialgu ainsaks võimaluseks ülikoolide korraldamiseks jne. Tähtsad olid olevat.» Enese teadlik eraldamine Vene ka poliitilised kogemused, mis süvendasid ilmariiklikust hoonest näib olevat Tõnissoni Tõnissoni õigusriiklikke arusaamu, ehkki — tegevuse tähtis ideoloogiline lähtekoht, sest nagu ta hiljem meenutas — kirjutada sai see määratleb Eesti ja eestluse eri­ sellest üksnes ridade vahelt. asendi. Ühtlasi sisaldub mainitud lähtekohas Lehe kaudu õpetusi ja õhutusi jagades, ka kaugem eesmärk: valmistuda ette pare­ omal jõul koole ja seltse luues seisis Tõnis­ maks tulevikuks, hiiglahoone võimalikuks soni vaimusilma ees aga rahvusliku ühis­ lagunemiseks. konna ideaalpilt. Selle ühiskonna korrastav Meie ei tea muidugi, kas Tõnisson 1896. jõud oli eetika — kõlbeline isiksus. Tõnis­ aastal neid mõtteid täpselt niimoodi mõtles soni käsitlejad märgivad ikka seda, et Tõnis­ (sest trükkida poleks neid ju saanud) või son uskus harmoonilisse ühiskonda ja rahvus- tegutses ta rohkem intuitsiooni ajel ning terviklusse kõlbelisel alusel. Ja muidugi ka üldistas asjakäiku alles tagantjärele. Hans seda, et uue sajandi käärimised pidid parata­ Kruus, kes kõneleb Tõnissoni terviklikust matult sellesse veendumusse suuri mõrasid maailmavaatest ja suurest rahvuslikust üld- lööma. Kuid väärib siiski erilist tähelepanu, kavast, märgib aga samuti, et Tõnissoni et Tõnissoni rahvustervikluse käsitus ei põhi­ elutöö rajaneks nagu mingi kindla plaanin- nenud ainult üldistel ideedel, vaid rõhutas duse alusele. Oleks muidugi lihtsameelsus isiku osatähtsust, individualismi. Eesti sajandi-

Kaleidoskoop 93 vahetuse oludes tähendas see üleskutset, et lisest enesemääramisest tärganud, majandus­ igaüks tunneks end oma rahvuse osana, likult arenenud ja kõlbelistele isiksustele kuid rahvusliku isiksusena, milleks Tõ­ toetuva rahvusliku ühiskonna poliitiline nisson oma esinemisega eeskuju andis. ideaal võib olla üksnes iseseisvus oma­ Kõlbeline ja rahvuslik olid Tõnissoni aru­ riikluse alusel. saamades tihedasti läbi põimunud. Nii elas Peab rõhutama, et omariikluse nõuet ei ta ka ise oma rahvajuhi elu — alati ava­ esitatud mitte teoreetilise ideaalina, vaid see likult ja alati ausalt. oli loogiliselt välja kasvanud rahvusliku Niisiis — kultuurilise ja majandusliku ühiskonna elukogemusest. See oli paratamatu edenemise kaudu kõlbelise rahvusliku isiksuse nõue. Jaan Tõnisson rahvusideoloogina, kul­ kujunemisele, sealt edasi kooskõlalise rahvus­ tuurilise ja majandusliku enesemääramise liku ühiskonna sünnile — see oli programm, juhina oli teinud otsustava töö omariikluse mille Jaan Tõnisson oma sõnades ja tegudes ettevalmistamisel. seadis eesti rahva palge ette. Ja tõepoolest Nagu öeldud, tajus Jaan Tõnisson õigesti tehti lühikese aja jooksul ära ülisuur töö, eesti ühiskonna vajadusi. 1917. aastal seisis mis muutis tundmatuseni eesti ühiskonda. Eesti valusal teelahkmel: kas uppuda Vene Need, kes veel 1894. aastal pidid Ado revolutsiooni terroris või raputada end sellest Grenzsteini teeside kohaselt valutult sulama lahti. 15. novembril (vkj) kuulutas Maa­ vene rahva hiigelkehasse, kogunesid kümme­ nõukogu end kõrgeimaks võimuks Eestis kond aastat hiljem Jaan Tõnissoni kõrvale (deklaratsiooni koostas ja kandis ette Tõnis­ sini-must-valgete lippude alla nõudma oma son), mis tähendas õieti Eesti riigi konsti­ õigusi. Oli aasta 1905, loodi esimene eesti tutsioonilist akti. Sellega ühenduses kirjutas poliitiline partei — Jaan Tõnissoni Rahva­ Tõnisson «Postimehes»: «Ei ole lootustki, et meelne Eduerakond. Venemaal tõsine üleriikline kord maksma Seni oli Tõnissoni rahvuslikus programmis hakkaks, mis kõikidel vabadust ja puudunud poliitiline mõõde. 1905. aastal julgeolekut kindlustaks ja mis üksiku­ käärivasse poliitikasse sekkudes ei esitanud tele rahvastele Venemaal tõsise polii­ Tõnisson esialgu liiga radikaalseid nõudmisi. tilise e n e s e-m ä ä r a m i s e võimaluse Ta on hiljem tunnistanud, et ei uskunud annaks. Kui nii edasi läheb, siis hävineb siis veel «hiiglahoone» lagunemist ja pidas ka Eestis ühes kõigi kultura-varadega ja seetõttu targemaks ajada mõõdukamat joont. majandusliste väärtustega ühtlasi politili­ Ta hoidus sotsialismimeelsusest ning Vene­ ne vabadus ja kaovad kõik kodaniku maad raputavatest mõtetest ning piirdus vabadused. Meie rahvas ei taha mitte Eesti rahvusliku autonoomia taotlustega. hävineda, Eestimaal peab kultura, kui ka Ja ehkki ta pidi kuulma süüdistusi tagur­ vabadus elama jääma.» Tagantjärele võime luses, selgus peatsel reaktsiooniajal ometi, nentida, et Tõnissoni hinnang Venemaa et Tõnisson oli käitunud õigesti. Eesti oludele läks traagiliselt täide. Siin ei kõnele rahvuslik keskus jäi püsima ning võis peagi meile enam järelärkamisaegne rahvamees, jõudsalt edasi tegutseda. 1905. aasta oli tõe­ kes esineb põllumeeste või haridusseltsi line katsekivi eesti oma poliitikale, kuid koosolekul, vaid Euroopa poliitik, kes räägib Tõnisson tõestas, et vägagi keerulisi olukordi enesemääramisest, poliitilistest vabadustest võib lahendada oma rahva kasuks. Kui ja kodanikuõigustest. Tõnisson oli kasvanud 1917. aastal tsaarivõim kukutati, siis oli koos eesti ühiskonnaga. Rahvuslasi oli Tõnisson taas Eestile autonoomiat nõutamas. tiivustanud veendumus, et «rahvusline seisu­ 1. juulil (vkj) asus tööle demokraatlikult koht väikerahvaste juures ainult valitud Maanõukogu, eesti esimene parla­ vabameelne ja demokraatline ment. Ning 1917. aasta sügistalvel olid asjad võib olla, sest et väikerahvail ainult siis arenenud nii kaugele, et Tõnisson võis panna edasielamise lootust võib olla, kui tema punkti oma rahvuslikule suurkavale. 25. viimase kui ühe rahvaliikme vaimlise ja augustil (vkj) ütles ta Maanõukogu era­ majanduslise väljaarenemise eest hoolt kan­ korralisel istungil: «Poliitiliseks ideaaliks nab. See on temal eluküsimus.» Ja kuigi peaks meil ikkagi olema omariiklus. Eestis ei sündinud päriselt seda rahvus­ Selle ideaali täidesaatmiseks peame eeltöösid tervikluse riiki, millest omal ajal unistas tegema ja mitte ainult pealtvaatajana ootama Tõnisson, pole siiski vähimatki kahtlust, et jääma, mis saatus meile teiste armust kätte demokraatlik Eesti Vabariik põhines pal­ toob. Kui meie kui rahvus, omariiklise juski Tõnissoni rahvuslik-kõlbelise isiksuse ideaali täideviimiseks mitte ei suuda nüüdset õpetusel. Sest ainult demokraatia on kõlbe­ momenti kasulikult tarvitada, siis ei tea, line. Nende traditsioonide vaimus oli kasva­ millal võiks veel parem silmapilk tulla. tatud eesti rahvast. Kas nüüd või mitte iialgi.» Nii võiksime Tõnissoni järk-järgult arendatud rahvusliku Tõnissoni maailmavaade oli aateline, programmi sõnastada järgmiselt: kultuuri­ tema kõlbelised ja demokraatlikud nõudmised kompromissitud. Seetõttu oli ta tihti opo- 94 Kaleidoskoop sitsioonis reaalpoliitikutega, kes orienteerusid REIN VEIDEMANN paremini praktilise elukorralduse võimalus­ Kõne Lauluväljakul 11. septembril 1988 tes. Ja kuigi Tõnissonil Eesti Vabariigi ajal tuli maitsta ka kaotuste kibedust, ei kadunud tänu temale ühiskonnast kunagi eetiline pinge, kõlbeline väljakutse. Eriti selgelt tuli Minu rahvas! see ilmsiks pikaajalises vastasseisus Konstan­ «Meie ei taha olla, ei ole tin Pätsiga. Tõnisson ei muutu kunagi kivis­ vaikiv, ununev lehekülg tunud klassikuks. Tema rahvuslik idealism, aegade raamatus.» mis läheb ikka vastuollu tegeliku eluga, Need Anna Haava lausutud sõnad on täna sunnib võtma seisukohta. Tema õiglusel ja niisama elavad ja ajakohased kui sajandi moraalil põhinev humanismikäsitus on täna­ algul, Noor-Eesti päevil. «Meie tahame elada päevalgi paljudele tulevikuunistus. Tõnissoni ja kirjutada aegade raamatusse...» oma tähtsaim sõnum elu lõpupoolelt on vahest nime, ja tahame seda teha oma emakeeles tema veendumus, et totalitaarsete riikidega ei oma isamaal. tule teha koostööd, vaid peab ausalt ning Saatus on meid seadnud suurte kauba­ selgelt kuuluma demokraatia rindesse. Vaid teede ja kõige erinevamate huvide ristumis- veidi enne Eesti langemist inimvaenuliku kohta. See paratamatus on mõjutanud ja riigi okupatsiooni alla kõneles Tõnisson mõjutab tulevikuski nii meie ainelist seisundit, kõlbelise aluse tähtsusest rahvusvahelises vaimseid pürgimusi kui ka poliitikat. Meie elus ja riikidevaheliste lepingute pühadu­ eneseteostusvõimalus, meie missioon rahva ja sest. . . riigina on olla Euroopa eelpostiks Idas ja Jaan Tõnissoni isikulugu on tihedasti samas aknaks Euroopasse. Aga seda missiooni seotud eesti rahva uuema ajalooga, on selle oleme saanud ja saame täita vaid siis, kui pärisosa. Tema võitlused grenzsteinluse, meil on piisavalt vabadust ise valida, ise vene ülemvõimu ja baltisakslaste privileegi­ otsustada ja ise vastutada. dega moodustavad selle esimese peatüki. Jumal näeb, kui kirglik on olnud me Tema poliitiline tegevus Maanõukogus, püüd ise midagi olla siin ilma pääl, et see Asutavas Kogus, Eesti Vabariigi parla­ on vastu pidanud seitsesada aastat ja kui vaja mendis ja valitsuses, välisdelegatsioonis ja — siis peab vastu veel teist samapalju. Pariisi rahukonverentsil ning Rahvasteliidus Täna tunneme joobumust, aga oleks hää, avab teise, veelgi sündmusterikkama ja kui me sellesse ei uinuks. Kuigi tahame lootuslikuma ajajärgu eestlaste enesemäära­ maailmas kõige enam ise olla, peame samas mise ajaloos. Ja lõpuks tema märtrisurm endale pidevalt kordama: selles tahtmises ei okupantide sunnitöölaagris on ühtviisi Eu­ ole meil ka kellelegi muule loota kui üksnes roopa humanismi tragöödia kajastus, kuigi iseendale. Euroopa sellest võib-olla midagi ei tea ega Meid ümbritsevad tumedad jõud. Me ei teada ei tahagi. tea, kui suur on mõistatusliku Venemaa Meil ei ole siiski põhjust kurvastada. tung valgustatuse ja demokraatia poole, kui Ajal, mil suured rahvad ärkavad verisest kaua kestab kuristik heaolu nautiva Euroopa pohmelusest, mida on põhjustanud pika­ ja meie lagunemisäärel asuva elukorralduse ajaline võimufanaatikute järgimine, ja otsi­ vahel. Me ei tea, mida kavatsetakse meiega vad kobamisi teed õiglasema elukorralduse teha. Aga seda teadmist pole meil, eestlastel, poole, võib eesti rahvas tunda uhkust oma õieti kunagi olnud. Ja kui see ka on olnud, suurima eestvõitleja demokraatliku vaimse siis üksnes suunas, mis pole tõotanud hääd. pärandi üle. Pea püsti! — see oli Tõnissoni See asjaolu on sundinud meid tegema komp­ kuulutus oma rahvale, meenutab Tuglas. romisse, talitsema oma kirgi — kõik ikka selle Rahvuskultuuri iseteadvus ehk ideoloo­ nimel, et säästa rahvust, kaitsta teotamast giline pealisehitus, nagu ütleb Gustav Ränk, oma esivanemaid ja oma lapsi. Seda tunnetati on ajas võrdlemisi muutumatu nähtus. See juba esimese rahvusliku ärkamise päevil, ongi «põhiheli», millest rääkis Tõnisson. see tunnetus on juhtinud kõiki Eestimaa Selle unustamine toob kaasa identiteedi­ suuri poliitikuid. Uus aeg on sünnitanud kriisi ja seab ohtu rahvuse olemasolu. Ja uusi olukordi ja nüüd võib meie poliitiline kuigi meie rahvuslikud päevaülesanded eri­ tarkus tuua rohkem edu kui aastakümnete nevad täna paljuski Tõnissoni-aegsetest, eest. Kuid seegi pole kindel. oleks enesepettus arvata, et me põhimõtteliselt Selles mõõtmatus ebakindluses on siiski võiksime tahta või teha midagi muud kui üks kindel teadmine: meie rahvas ei ähvarda seda, mis kord juba on sündinud. teisi, pole teinud ega tee seda tulevikus. Ähvardus, millest siin-seal kõneldakse, tõuseb kõnelejate endi seest, nende suutmatusest või tahtmatusest meid mõista. Me võime küll oma selgitustega vähendada umbusku endi

Kaleidoskoop 95 vastu, aga lõpuks tuleb kõnelejatel ikka ise Post festum et scriptum vabaneda oma eelarvamuste ja hirmu ahelaist. Meie ütleme üht: lastagu meil vaid Aasta tagasi sai alustatud kommet, et ajakirja olla. Ja me ütleme: mõistku teisedki meiega aastakäigu lõpetavad toimetaja read. Nüüd on eluruumi jagavad rahvad seda meie soovi ja see hetk taas käes. Võtsin julguse esitada jagagu koos meiega selle maanurga muresid siin lõpukõnena oma ülesastumine Laulu­ ja rõõme. väljakul 11. septembril 1988. Kuid tunnen Me seisame uue tee hakul. Mõndagi on ometi tarvidust veel midagi lisada. juba peos, suurem jagu veel unistustes. Jah, see aasta oli meie rahvale suur aasta. Oleme küll hirmsasti vigastatud rahvas, aga «Vikerkaarest» vaadatuna oli see suur aga õnneks on meie hing püsinud tervena ja sellegipärast, et «Vikerkaare» 1986.—87. vankumatu on olnud soov saada vähemasti aasta põhiautoritest ja laureaatidest Edgar vaimult suureks, kui meile ei ole antud seda Savisaarest ja Mati Hindist said Rahvarinde olla arvult ja jõult. Tänases taassünnipäevas eestseisuse liikmed. «Vikerkaare» panus oli on palju lootust. Me näeme, kui vallandu­ ehk selleski, et Küllo Arjakase põhjalik nud rahvaliikumised tõstavad esile uusi juhte sini-must-valge ajaloo käsitlus vabastas kirja­ ja poliitikuid, kuidas lugematutes kavades sõnas ja poliitikas meie rahvusvärvid ilmutab end rahva ühismälu, mõistus ja eelarvamuste painest. Sama mees andis oma tulevikunägemus. Julgust annab, et ka valitsev kirjutistega Eesti Vabariigi sünnist ja Eesti partei on nüüd taas leidmas tagasiteed oma iseseisvuse kadumisloost 1939 tõendi selle rahva juurde. kohta, et «Vikerkaar» tahab igati kaasa Aga homne päev ei saa olla tänase aidata meie eneseteadvuse puhastumisele kordus. See saab olla ainult sammuks edasi, ning -väärikuse taassünnile.. Niipalju kui sest isegi paigalseis on juba tagasiminek. meist sõltub. Millist sõnumit võtta kaasa homme alga­ Mis meist sõltub? Meie vaim, julgus ja vasse argipäeva, lähenevasse sügisesse ja tahe. Aga ka oskus neid õigel ajal ühendada pikka talve? Ma mõtlen, see peaks olema ja kasutada. küsimus: mida oled nimelt sina teinud oma Millal ja mis on õige aeg? Alustamiseks? isamaa heaks? Ma mõtlen, see peaks olema Aeglustamiseks? Kiirustamiseks? Mu meelest teadmine, et iga üksiku võit või saavutus ongi see meie olemise põhiküsimus. Sest on nüüdsest kogu rahva võit. ikka võib ju öelda, et veel pole aeg või et aeg on juba ümber. Kuidas küll tahaks, et kõik, millest unistatud, oleks juba käes; et võiksime end tunda sealpool tänaseid reaaliaid ja piinu. Ometi on see veetilga soov saada mereks. Aga võtku ringkäik aega palju tahes — üks­ kord ta saab. Selles teadmises on nii lootus kui lohutus. Vikerkaar Toimetuse kolleegium: Nelli Abašina, Boriss Bernstein, Valeri Bezzubov, Lehte Hainsalu, Jaak Jõerüüt, Ulo Kaevats, Maie Kalda, Mart Kalm, Veiko Lõhmus, Mihkel Mutt, Rein Raud, Toivo Sikk, Rein Veidemann, Peeter Vihalemm.

Toimetus: Peatoimetaja Rein Veidemann 44 58 26. Peatoimetaja asetäitja Alla Kallas 60 17 72. Vastutav sekretär Jüri Ojamaa 44 12 48. Algupärane ja tõlkekirjandus Märt Väljataga 60 18 58. Teadus, publit­ sistika ja kirjanduskriitika Jiri Luik 60 18 58, Ka jar Pruul 60 18 58 (Tartus teisip reedeni к 13—15 tel 34 814). Keeletoimetaja Tiina Lias 60 18 58. Kunstiline toimetaja Jüri Kaarma 60 18 58. Tehniline toimetaja Katrin Mürk 60 18 58. Korrektor Tiiu Sang 60 18 58. Masinakiri Viivi Tammik 44 12 48.

Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Toimetuse aadress: Tallinn 200031, J. Gagarini psi 30; Laduda antud 05. 10. 1488. Trükkida antud 11. 11. 1988. Ofsetpaber 70X100/16. For­ maadile 60X90 kohaldatud tingtrükipoognaid 7,8. Arvesiuspoognaid 9,33. MB-00048. Telli­ muse nr. 4096. EKP Keskkomitee Kirjastuse trüki­ koda. Tallinn, Pärnu mnt 67-a. Trükiarv 36 000. •Адрес редакции: Таллин: 200031, Бульв. Ю. Гага­ рина, 30. Издательство «Периодика*». Журнал «Викеркаар» № 12, декабрь 1988. На эстонском Vikerkaar uэ

Hind 45 kop. 78245