Väikejärvede Kalakoosluste Hindamine Veonoodaga Püükide Alusel

EESTI MAAÜLIKOOL Põllumajandus- ja keskkonnainstituut

Magnus Ott

VÄIKEJÄRVEDE KALAKOOSLUSTE HINDAMINE VEONOODAGA PÜÜKIDE ALUSEL

FISH COMPOSITION IN SMALL LAKES BASED ON PURSE SEINE CATCHES

Magistritöö Vee ja maismaa ökosüsteemide rakendusbioloogia õppekava

Juhendaja: Teet Krause, MSc

Tartu, 2015

Mina, MAGNUS OTT, sünniaeg 22.04.1991,

1. annan Eesti Maaülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud lõputöö VÄIKEJÄRVEDE KALAKOOSLUSTE HINDAMINE VEONOODAGA PÜÜKIDE ALUSEL, mille juhendaja on MSc. Teet Krause

1.1. salvestamiseks säilitamise eesmärgil, 1.2. digiarhiivi DSpace lisamiseks ja 1.3. veebikeskkonnas üldsusele kättesaadavaks tegemiseks kuni autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemiseni; 2. olen teadlik, et punktis 1 nimetatud õigused jäävad alles ka autorile; 3. kinnitan, et lihtlitsentsi andmisega ei rikuta teiste isikute intellektuaalomandi ega isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi.

Lõputöö autor ______(allkiri)

Tartu, 18.5.2015 (kuupäev)

Juhendajate kinnitus lõputöö kaitsmisele lubamise kohta

Luban lõputöö kaitsmisele.

MSc. Teet Krause ______(juhendaja nimi ja allkiri) (kuupäev)

LÜHIKOKKUVÕTE

Kalandus on jätkusuutlik vaid sellisel juhul, kui püügikoormus on mõõdukas ja ei ohustada kalavarusid ülepüügiga ning on järjepidevalt tekkinud uued erinevate kalaliikide põlvkonnad, kes suguküpseks saades tulevad täismõõdulistena püükidesse. Selleks on vaja järjest täpsemini hinnata kalavarude seisundit. Ehkki sisevetes on kutseline kalapüük marginaliseerumas ja toimub vaid paarikümnes suuremas väikejärves, siis samas laieneb hoogsalt harrastuskalapüük, mis aga rohkem fokuseerunud ahvena ja haugi püügile, jättes lepiskalad tahaplaanile.

Käesolev uurimus annab ülevaate 2014.a kevadest kuni sügiseni neljal Eesti väikejärvel toimunud esmakordselt siin rakendatud veonooda katsepüükidest. Saadjärv, Kaiavere, Kuremaa ja Vagula järv on olulised püügiveekogud, kus paralleelselt toimub nii kutseline kalapüük kui ka harrastuskalapüük. Kuremaal ja Saadjärvel püüavad kala ka allveekütid.

Käesoleva magistritöö eesmärkideks on veonooda katsepüükide alusel hinnata nende järvede kalastiku liigilist mitmekesisust, võrrelda kalade arvukuse sesoonseid muutusi järvede erineva sügavusega püügipiirkondades ja võrrelda veonooda saake kutseliste kalapüüdjate ning samaaegselt toimunud mõrrapüükide saakidega.

Töö eesmärkide täitmiseks püstitati kaks hüpoteesi: Kalastiku 1iigiline mitmekesisus uuritavatel järvedel on erinev ja kalade ja nende liikide arvukus litoraalivööndis sõltub aastaajast.

Noodapüügi saakide analüüs näitab, et püütavate liikide arv sõltub järve pindalast ja tema sügavusest ning saagid muutuvad aastaringselt, kusjuures suvel on paremini tabatavad särg ja latikas ning angerjas. Röövkaladest liigub kaldavööndi ja avavee vahel kõige enam ahven. Haug on Saadjärves kaldaäärsel aladel hästi püütav kogu püügiperioodil ja suvel liigub ka sügavamale veekihti. Teistes noodapüügiveekogudes sellist seaduspärasust ei täheldatud. ABSTRACT

Fishery is sustainable only when it is done reasonably and does not take fish stock to overexploitation. It is important to assess fish stock more precisely. This master thesis gives overview of purse seine catches which lasted from spring to autumn 2014 in four lakes: Saadjärv, Kaiavere, Kuremaa and Vagula. This kind of a catches were held for the first time in Estonian lakes. All mentioned lakes are important for professional and also for recreational fishing.

The aim of this master thesis was to evaluate fish species diversity based on purse seine catches in four small lakes called Saadjärv, Vagula, Kaiavere and Kuremaa. Secondly to compare fish abundance seasonal changes between different depths and lake areas. Also to compare purse seine with vocational fishermens and fyke net catches.

Two hypothesis were established: 1) Fish species diversity in four lakes is different 2) Fish abundance in coastal waters varies with season.

The analysis of purse seine catches demonstrates that the number of species depends on the surface area and depth of the lake and also catches vary seasonally. Roach, bream and European eel are the most abundance in summer catches. From piscivorous species the most active moving fish between coastal and pelagic is perch. Pike is abundant in the coastal area during whole observation time and in the summer moves to the deeper layer of the lake. In other lakes this legitimacy was not found. SISUKORD

LÜHIKOKKUVÕTE ...... 3

ABSTRACT ...... 4

SISSEJUHATUS ...... 7

1. KIRJANDUSE ÜLEVAADE ...... 8

1.1. Eesti väikejärved ...... 8

1.1.1. Vagula järv ...... 9

1.1.2. Kuremaa järv ...... 10

1.1.3. Saadjärv ...... 11

1.1.4. Kaiavere järv ...... 12

1.2. Eesti kalastik ...... 13

1.2.1. Levinud kalaliigid uuritud järvedes ...... 14

1.2.1.1. Ahven (Perca fluviatilis) ...... 14

1.2.1.2. Haug (Esox lucius) ...... 16

1.2.1.3. Kiisk (Gymnocephalus cernuus) ...... 17

1.2.1.4. Latikas (Abramis brama) ...... 19

1.2.1.5. Särg (Rutilus rutilus) ...... 20

1.2.1.6. Viidikas (Alburnus alburnus) ...... 21

1.2.1.7. Angerjas (Anguilla anguilla) ...... 23

1.2.1.8. Koha (Sander lucioperca) ...... 24

1.3. Eesti kalapüügivahendid ...... 26

1.3.1. Noodapüük ...... 28 5

1.3.2. Noodapüük Eestis ...... 29

2. MATERJAL JA MEETODID ...... 31

2.1 Veonooda püük ...... 31

2.2. Mõrrapüük ...... 37

3. TULEMUSED ...... 38

3.1. Saadjärv ...... 44

3.2. Vagula järv ...... 48

3.3. Kaiavere järv ...... 51

3.4. Kuremaa järv ...... 54

4. ARUTELU ...... 58

4.1. Veonooda ja kutseliste kalurite saagikuse võrdlus ...... 59

4.2. Veonooda katsepüükide kalastiku liigiline mitmekesisus ...... 60

4.3. Kalade arvukuse sesoonsed muutused püügipiirkondades ...... 63

KOKKUVÕTE ...... 66

SUMMARY ...... 68

KASUTATUD KIRJANDUS ...... 70

SISSEJUHATUS

Klassikaliselt on Eestis senini väikejärvede kalastikku uuritud ja kalavarusid hinnatud passiivsete püügivahenditega, eelkõige nakkevõrkude ja mõrdadega. Alates 1990. aastate algusest võeti Euroopas laialdasemalt kasutusele teaduslikud multisektsioonsed Nordic tüüpi nakkevõrgud, millega saab eelkõige järvekalade nooremate vanusegruppide arvukust ja biomassi uurida. Nende võrkude ja katsepüükide baasil on välja töötatud üleeuroopaline uurimismeetod, mida rakendatakse ka Eestis. Samas möönavad selle meetodi kriitikud, et võrgupüügid alahindavad haugi ja latika arvukust väikejärvedes.

Väikejärvedel ei saa traalida, sellepärast kasutatakse veonoota, mille prototüüp on välja töötatud Soomes. See tihedasilmaline noot võimaldab aktiivpüünisena ka selliseid kaldalähedasi piirkondi läbi püüda, kus võrgupüük on raskendatud. Katsepüügi järvedeks valiti Saadjärv, Vagula, Kaiavere ja Kuremaa, mis on olulised kutselise kalapüügi järved (mõrrapüük). Samuti on need järved tähtsad harrastajate jaoks, kes on järvedel sagedased külalised. Oma läbipaistva vee tõttu kuuluvad Kuremaa ja Saadjärv allveeküttide meelispaikade hulka.

Käesoleva magistritöö eesmärkideks on: 1) hinnata möödunud aastal (2014) neljal väikejärvel (Saadjärv, Vagula, Kaiavere ja Kuremaa) esmakordselt toimunud veonooda katsepüükide alusel nende järvede kalastiku liigilist mitmekesisust; 2) võrrelda kalade arvukuse sesoonseid muutusi järvede erineva sügavusega püügipiirkondades; 3) võrrelda veonooda saake kutseliste kalapüüdjate ning samaaegselt toimunud mõrrapüükide saakidega.

Töö eesmärkide täitmiseks püstitati kaks hüpoteesi: 1) Kalastiku liigiline mitmekesisus uuritavatel järvedel on erinev; 2) Kalade arvukus litoraalivööndis sõltub aastaajast.

Autor tänab oma juhendajat teadur MSc Teet Krauset töö valmimisel osutatud abi ja toetuse eest. Samuti tänan kõiki välitöödel ja kalavarude hindamisel viibinud inimesi, kes aitasid koguda magistritööks materjali. Lisaks tänan teadur Anu Palmi, kes oli suureks abiks ekspeditsioonidel.

1. KIRJANDUSE ÜLEVAADE

1.1. Eesti väikejärved

Eesti on järvede poolest rikas. Aastakümneid mainiti entsüklopeediates ja järveteatmikes, et Eestis leidub 1200 järve kogupindalaga 2130 km2, mis moodustab 4,47% Eesti Vabariigi territooriumist. Praeguste andmete põhjal on järvi kaks korda rohkem. Eesti järvede nimestikus on 2804 järve, neist looduslikke 1559. Vähemalt ühehektarise pindalaga järvi on meil 2306 ning neist looduslikke 1304 (Tamre, 2006). Üldiselt on järved Eesti territooriumil ebaühtlaselt jaotunud. Järvesid, mille pindala on kaks või enam hektarit on Eestis 769 ning pooled neist ehk 368 on ihtüoloogiliselt uuritud. Nendest omakorda pooled asuvad Lõuna- Eesti kolmes maakonnas: Võrumaal, Valgamaal ja Põlvamaal (Ojaveer et al. 2003). Antud töös keskendutakse põhiliselt neljale järvele, kus suvel uurimispüügid toimusid. Nendeks järvedeks on Vagula, Kuremaa, Kaiavere ja Saadjärv.

Valdav osa Eesti järvedest on glatsiaalse päritoluga ning nende areng algas pärast mandrijää taandumist meie aladelt 13000-9000 a. tagasi. Jääst vabanesid kõige varem Haanja ja Otepää akumulatiivsete saarkõrgustike laed ning saarkõrgustike keskel kujunesid irdjääs liustikusisesed jääjärved (Raukas & Karukäpp, 1979). Glatsiokarstilised järvenõod tekkisid üldiselt hiljem, pärast setteisse mattunud jääpankade lõplikku sulamist (Mäemets & Saarse, 1995), kuid mitmete järvede teke on seotud jääsulamisvete erodeeriva tegevuse ja jääkünde tagajärgedel moodustunud nõgudega (Kask, 1979; Caapce, 1986; Caapce, 1994). Selliselt on tekkinud Kuremaa järv, Saadjärv ja Kaiavere järv (Mäemets, 1968).

Mandrijää taandumisel oli suur osa Lääne-Eestist kaetud kohalike jääjärvede, Balti jääpaisjärvede ning hilisemate Balti mere staadiumide – Joldiamere, Antsülusjärve ja Litoriinamere veega. Selle alt vabanemine toimus maakoore summaarse tõusuliikumise tõttu, mis oli suurem loodes (Veber, 1970). Uuritud järvedest kuulub Vagula süvendjärvede hulka ning moodustas H. Riikoja (1936) järgi varem Tamula järvega ühise veekogu (Mäemets, 1968).

Eestis domineerivad eutroofsed (43%) ning soostuvad, kinnikasvavad düseutroofsed (26%) järved, mis paiknevad peamiselt moreenmaastikul ning glatsiaalse ja glatsifluviaalse tekkega orgudes (Loopman, 1982). Eutroofseid järvi on palju Lõuna-, Ida- ja Kesk-Eestis. Düseutroofsed järved on eriti tavalised Lääne-Eestis (Ojaveer jt., 2003). Maa tõusul merest 8

eraldunud merelahed moodustavad suure rühma (14%) halotroofseid järvi ning 17% järvedest on oligotroofsed ja düstroofsed (Loopman, 1982). Halotroofseid järvi on kõige rohkem Saaremaal (Ojaveer jt., 2003). Suurimad järved on Eesti-Venemaa piiril asuvad Peipsi järv (3555 km2, sellest kuulub Eestile 1570 km2) (Haberman jt., 2008) ja Narva veehoidla (191 km2, Eesti piires umbes 40 km2) ning Peipsist 65 km läänesuunas olev Võrtsjärv (270 km2). Teised järved on eelmainitutega võrreldes väikesed, vaid 43 pindala on üle ühe ruutkilomeetri (100 ha) ja tosinal üle 300 ha. Viimaste hulka kuuluvad ka kolm tähelepanu keskmes olevat järve: Saadjärv (708 ha, Tartu- ja Jõgevamaal), Vagula järv (602,8 ha, Võrumaal) ja Kuremaa järv (397 ha, Jõgevamaal) (Pihu & Turovski, 2001).

Eesti järved on võrdlemisi madalad, nende suurimaks sügavuseks on 38 m (Rõuge Suurjärv, Võrumaa). Umbes kolm neljandikku on madalamad kui kümme meetrit. Eesti suurjärvede maksimum- ja keskmised sügavused on vastavalt: 15,3 m ja 7,1 m Peipsi järves, 15 m ja 1,8 m Narva veehoidlas ning 6 m ja 2,8 m Võrtsjärves (Ojaveer jt., 2003; Haberman jt., 2008). Järve keskmisel sügavusel on ökoloogilise seisundi kajastamise mõttes väga oluline roll, sest sügavusest oleneb vee hulk järves ja vees leiduv hapnikuvaru. Harilikult on sügavamad väiksema valgalaga järved (Loopman, 1984). Eestis domineerivad (79%) näiteks järved, mille keskmine sügavus on kuni 4 meetrit. Varasemalt kogutud andmetest järeldub, et suure valglaga järvedes kuhjuvad setted intensiivsemalt sügavamatesse kohtadesse ning sügavuserinevused ühtlustuvad kiiremini (Loopman, 1982). Veevaesetel aastatel on probleemiks järvede ökosüsteemi normaalseks funktsioneerimiseks vajaliku veemahu kindlustamine, suvel aga vee ülemäärane soojenemine ja orgaanilise aine intensiivne kogunemine taimestiku- ja vetikaterikastes piirkondades ning toiteainete eraldumine setteist nende lagunemise tulemusena. Veetaseme alanemisel süvenevad taolised probleemid veelgi ning talvel on elustikule ohuks hapnikudefitsiidi tekkimine. Pikalt kestva külma ja lumerohke talve korral on väikese läbivooluga järvedes hapnikudefitsiidi tekkimise oht suur ja mõju veekogu elustikule, esmajoones kalastikule, märkimisväärne (Loopman, 1984).

1.1.1. Vagula järv Vagula järv asub Võru linnast 2 km lääne pool Võru orundi põhjas. Vagula on Võrumaa suurim järv, pindalaga 602,8 ha. Järve pikkus ida-lääne suunas on 4,6 km, suurim laius ligi 1,7 km (Mäemets, 1977). Järve ümbruses valitsevad enamasti niisked ja soised niidud ning 9

puisniidud. Kõrgemad alad ulatuvad järveni ainult loodes (Sarvemägi), samuti ka lõuna- ja kagukaldal. Pinnakatteks on põhja pool järve enamasti savikas moreen, lõuna pool fluvioglatsiaalsed liivad ja kruusad, domineerivad kamar-leetmullad (Mäemets, 1968). Kõige sügavam (11,5 m) on järve keskosast kagu pool (keskmine sügavus on 5,3 m, maht 27 491 500 m3). Järv on suhteliselt suure valgala ja tugeva läbivooluga. A. Jaani andmeil on valgala järve pindalast 86,8 korda suurem. Vagula järve voolab läänest sisse Jõksi järvest algav Pühajõgi, põhja poolt Kondi oja ja kagust Kivioja. Peale selle esineb rohkesti pisemaid kraave, põhja- ja kaldaallikaid (Mäemets, 1977).

Järv on kalastajatele raskesti ligipääsetav, kuid kalarikas (Koržets, 2003). Järve kalafaunas domineerivad liigid on latikas, ahven ja särg. Arvukuselt järgnevad neile haug, säinas, linask ja koha (Mäemets, 1968). Puudust ei ole ka prügikalast – kiisast ja nurust (Mäemets, 1989). Lisaks leidub viidikat, roosärge, lutsu, kokre ja angerjat. Samuti olevat järves rünti, hinku, vingerjat, luukaritsat, teibi, turba, jõeforelli, vikerforelli, ojasilmu, lepamaimu ning arvatavasti leidub järves ka võldast (Mäemets, 1977). Vagula järve on püütud introdutseerida karpkala, rääbist, peipsi tinti ja peledit. Praeguseks on üpriski selge, et siiglased ja forellid ei leia selles tugeva vee õitsemisega järves praegusel ajal enam soodasid elutingimusi (Mäemets, 1977). Eelmainitud kalaliigid on veekvaliteedi suhtes oluliselt nõudlikumad kui Vagula järves arvukalt esinevad kalad.

1.1.2. Kuremaa järv Kuremaa järv on üks suuremaid Vooremaa järvi. Asub Jõgevamaal, Jõgeva ning Palamuse valdades, Kuremaa aleviku ja Mooritsa, Soomevere, Järvepera, Toovere ning Änkküla külade juures (Eesti kalastuse entsüklopeedia, 2013). Järve absoluutne kõrgus on umbes 83 m, suurus ligikaudu 397 ha ja suurim sügavus 13,8 m (keskmine sügavus 5,9 m, maht umbes 23 423 000 m3). Kõige sügavam on Kuremaa järv keskosast kagu pool (Mäemets, 1977). Järve pikkus on 4300 m, laius 1300 m, kaldajoone pikkus 10 350 m ja saarte pindala 0,1 ha (Mäemets, 1968). Järve kaldad on madalad ja lauged, enamasti liivased (Eesti Entsüklopeedia, 2003). Kuremaa järv on loode-kagu suunas pikliku kujuga ning vähe liigestatud kaldajoonega. Loodes on järv laiem, kagust pisut kitsam. Ida- ja kagukallas on nõrgalt looklev, läänes ulatub järve väike nukk (Mäemets, 1968). Läbivool on väike, vesi vahetub umbes nelja aasta jooksul. Järv toitub kraavidest ja allikaist, välja voolab Amme jõgi (Eesti entsüklopeedia, 2003). Suurvee ajal 10

tõuseb veetase järves 0,5 m, põua puhul alaneb kuni 1 m võrra (Mäemets, 1977). Järve nõgu on moldjas ning ühtlasi süvenev, põhi on üldiselt kõva, enamasti liivane, ainult keskosas mudaga kaetud. Kohati leidub järves ka järvelupja. Loodeosas, kalda lähedal, on põhjas roikad. Üldiselt on järv hästi läbi püütav (Mäemets, 1968).

Kuremaa järv on hea õngitsemisjärv. Kalapüük on võimalik nii kaldalt kui ka paadist. Järvest võib püüda särge, ahvenat, haugi, latikat, linaskit, angerjat, roosärge, kiiska, karpkala, nurgu, viidikat, harvemini koha (Koržets, 2003). Üldiselt on Kuremaa järves latikal suur osatähtsus, ahvenat, särge, viidikat, mudamaimu ja haugi leidub arvukalt. Esinevad kiisk, võldas, angerjas, luts, roosärg ja luukarits. Varasemalt on sisse lastud peipsi siiga, rääbist, riipust, koha, karpkala, peledit, tinti ja kokre. Kohale on loodud järve kudemispaiku aastatel 2004- 2005 Margo Hurda projekti raames „Koha kudevõimaluste parandamine Vagula ja Tamula järves kunstkoelmute paigaldamise teel“. Põhiliselt on veekogu praegu siiski latika-haugi järv (Mäemets, 1977).

1.1.3. Saadjärv Saadjärv, ka Saadrejärv, on Jõgeva ja Tartu maakondade piiril Tartust 15 km põhja pool Tabivere ja Tartu valdades asuv looduslik järv (Eesti kalastuse entsüklopeedia, 2013). Saadjärv paikneb Vooremaa lõunaosas, tüüpilises suurvoorte maastikus ning on Vooremaa järvedest suurim (Mäemets, 1968). Järv kuulub samaaegselt Eesti 10 suurima ja 10 sügavama järve hulka. Järve suurimaks sügavuseks on Eesti Entsüklopeedia põhjal 25 m (Eesti entsüklopeedia, 2003). U. Hermanni uuemail andmeil asetseb Saadjärv meretasemest 53,4 m kõrgemal. Järv on 6 km pikk ja kuni 1,8 km lai, tema pindala on 707,6 ha. Keskmine sügavus 8 m, suurim sügavus on järve edelaosa kalmistu kohal (sajandi algul on sügavuseks saadud isegi 27 m), maht 56 608 000 m3 (Mäemets, 1977). Järve ümbritseb kirdest kõrge Saadjärve voor, edelas Sootaga voor, läänest pisut madalam Tabivere voor. Ka loodest ja kagust ulatuvad järveni voorjad kõrgendikud. Voortel on pinnakatteks enamasti savikas moreen, neil domineerivad viljakad leostunud kamar-karbonaatmullad ja nad on suuremalt osalt põldude all. Kohati ulatuvad voored üsna järve kaldale, enamasti aga jääb järve äärde riba soostunud niitu, võsa ja sood (Mäemets, 1968). Saadjärv on väikese valgalaga ja nõrga läbivooluga. A. Jaani andmeil on Saadjärve vesikonna ja järve pindala suhe alla 10. Põhilised sissevoolud on järve kaguossa ja kirdesse suubuvad kraavid. Suurjärve ääres esineb kaldaallikaid, on ka palju 11

põhjaallikaid, eriti Põltsamaa küla kohal (Mäemets, 1977). Järv on kesktoiteline, on rohkesti haruldasi taime- ja loomaliike (näiteks niitjat penikeelt, kilpkonnakaani, puruvanasid ja kirpvähilisi). Järves on viis Kalevipoja lingukivi, millest 3 on näha (Riikoja, 1991).

Saadjärv on suure läbipaistvuse ja taimestiku sügavuspiiriga järv, mis soojeneb suvel tugevasti kuni 10 m sügavuseni, jättes järves elavatele külma ja hapnikurikast vett eelistavatele rääbisele ja peipsi siiale vaid killukese võimalikust eluruumist (Krause & Palm, 2010). Hea on tõdeda, et Saadjärve püükides on veel eelpool nimetatud kalaliike. Siiga asustati järve suuremal hulgal 1964. aastal. 1982–1986 toodi sisse haugi-, rääbise- ja peledivastseid, vastavalt 652, 582 ja 212 isendit hektari kohta aastas (Ott & Rakko, 2008). Kalafauna on selles meie vabariigi ühes suuremas väikejärves suhteliselt liigirikas. Esikohal on särg ja ahven. Arvukalt on rääbist, latikat, haugi; vähem leidub kiiska, viidikat, linaskit, mudamaimu, angerjat ja hinku (Mäemets, 1968). Alates 2000. aastast on Saadjärve uuesti angerjat asustama hakatud (5000–10000 ettekasvatatud isendit aastas) (Ott & Rakko, 2008).

1.1.4. Kaiavere järv Kaiavere järv asub Jõgevamaa lõunaosas, 3 km Maarja-Magdaleena külast edelas, Vooremaa maastikukaitsealal. Järve läbib Amme jõgi, mille Kaiavere järve ja Elistvere järve vahelist osa (umbes 2 km) nimetatakse ka Kaiavere jõeks (Eesti Entsüklopeedia, 2011). Järv on keskmise läbivooluga, suhteliselt suure valgalaga. Loodesoppi suubub Amme jõgi, mis saab alguse 10 km kauguselt Kuremaa järvest. Ida poolt suubuvad Kaiavere järve väike Kõlajõgi ja mitmed kraavi, järves on ka põhjaallikaid (Mäemets, 1968). Järve pindala on 248 ha, keskmine sügavus 2,8 m, suurim sügavus 5 m, pikkus 3620 m, laius 880 m, maht 7 019 600 m3, kaldajoone pikkus 8442 m (Eesti kalastuse entsüklopeedia, 2013). Järv paikneb Vooremaa idaosas, kõige kirdepoolsemana Saadjärve järvederühmas. Edelas asub otse järve kaldal 13 m suhtelise kõrguse ning lamedate nõlvadega Kaiavere voor. Umbes 1 km kaugusel järvest kirde pool kerkib pikk, kuid suhteliselt madal ja lame Kõrenduse voor. Voored on põllustatud, mullastikus valitsevad leostunud kamar-karbonaatmullad savikal moreenil (Mäemets, 1968). Järve veetaset alandati 1957. aastal 1 m võrra. Hiljem taastas Kaiavere kalamajand veetaseme endisele tasemele, aga tänapäeval on ikkagi madal. Järve ümbrus on võrdlemisi madal, enamasti niiskete heinamaade all (Mäemets, 1977).

Kaladest domineerib latikas, järgnevad särg, ahven ja haug. Leidub veel kiiska, linaskit ja J. Ristkoki (1960) andmeil veel luukaritsat, roosärge, viidikat, mudamaimu, väljavoolus hinku ja lepamaimu. Esinevad ka luts, koger, vingerjas, turb, nurg ja säinas (Mäemets, 1968). Kaldalt püüdmise kohti on vähe, vajalik on paadi olemasolu (Koržets, 2003). Ökoloogiliste tingimuste järgi otsustades peaks järves suutma elada ka koha (Mäemets, 1977). Järv kuulub latika- haugi tüüpi perspektiivse kalaproduktiivsusega 25 kg/ha. Kalapüük peab toimuma peamiselt nooda abil, milleks järve kirdepoolne osa tuleb vette langenud puudest ja kändudest puhastada (Mäemets, 1968). Sellel sajandil on Kaiavere järve asustatud linaskit (2001), koha (2000, 2002, 2003, 2010) ja angerjat (2002, 2003, 2004, 2006, 2008, 2009) (Eesti kalastuse entsüklopeedia, 2013). A. Mäemetsa andmeil on kalu asustatud ka aastail 1951 ja 1953 kui sisse toodi kokku 740 000 riipuse vastset, 1953. aastal ka 5000 kahesuvist vikerforelli, 1960. ja 1961. aastal rääbisevastseid, kuid alati tulemuseta. Mais 1960. aastal lasti järve 104 000 klaasangerjat, oktoobris 1962 53 000 samasuvist karpkala. Aastal 1962 toodi Soitsjärvest väikesi hauge ja 700 000 haugivastset, 1963. aastal 800 000 haugivastset (Mäemets, 1968).

1.2. Eesti kalastik

Eesti vetes on praegustel andmetel kas püsielanike või eksikülalistena kindlaks tehtud 72 kalaliiki ja kolm sõõrsuuliiki, keda samuti tavatsetakse käsitleda koos kaladega (Pihu & Turovski, 2001). 5 aastat hiljem leiab Ervin Pihu uuemast raamatust „Meie kalad olelusvõitluses“ juba 78 kalaliiki ja kolm sõõrsuuliiki. See moodustab küll kõigest 0,3% kogu maailma kalafauna liigirikkusest, mis arvatakse ulatuvat üle 28 550 liigi (Pihu, 2006). Eesti kalaliikidest elab pidevalt meres 32 liiki, mageveega on suuremalt või vähemalt määral seotud 43 liiki. Viimaste hulka ei ole siinkohal arvatud üldiselt mageveekalana tuntud nugakala, kes elab suurtes jõgedes ja järvedes (Pihu & Turovski, 2001). Nugakala on ainult mõned korrad tabatud ja praegu pigem ei ole kui on meie vete kala

Lõviosa meie kalatoodangust annab Läänemeri, mis piirab Eestit põhja- ja läänekaarest. Meid huvitavad Läänemere osad on Eestis põhja pool Soome laht, lääne suunas aga saartevaheline Väinameri ja sellest lõuna pool Liivi laht (Pihu, 1987). Eestis on umbes 7400 vooluveekogu (jõgesid, ojasid ja magistraalkraave), nende kogupikkus ulatub 32 000 km-ni ja 1 ha pindalaga järvi kuskil 1200. Järved on madalad ja jõed-ojad lühikesed, kuid elupaikade mitmekesisus on piisav, et erinevad kalaliigid siin elada saaks (Pihu, 1987). Eesti rannajoone pikkus on 3780 13

km ja saared moodustavad sellest 2540 km ning riimveest püütud kalasaagid on majanduslikult olulisemad kui järvede ja jõgede kalapüügimahud. Riimveed annavad Eestis 9/10 kogu kalasaagist (Ojaveer jt., 2003).

Paljud meie jõed ja järved on suhteliselt kalavaesed (Elango & Lett, 1978). Kaladest on Eesti vooluveekogudes kõige laiema levikuga haug, ta esinemissagedus on 230 uuritud jões ja ojas 66,5%. Vooluvetes järgnevad talle trulling, lepamaim ja särg (53-57%), seejärel luts, ahven, jõeforell ja luukarits (42-48%), võldas (33,5%), meriforell, viidikas, ogalik, ojasilm, teib, turb ja säinas (20-25%) (Pihu & Turovski, 2001). Eesti järvede kalastik on mõneti liigivaesem kui jõgede-ojade oma. Jõe- ja ojasilmu, lõhe, meriforelli, -siiga, -tinti ja tippviidikat võib meil kohata vooluvetes, kuid mitte järvedes, seevastu rääbis ja peled elavad järvedes ning puuduvad jõgedes. Kalaliikide esinemissageduse pingerida on 368-s kalanduslikult uuritud järves teistsugune kui vooluvetes. Ainsa kokkulangevusena on haug mõlemal juhul kõige laiema levikuga kala, ent järvedes ta jagab praegustel andmetel esikohta ahvenaga (mõlema esinemissagedus 92,1%). Kolmas on järvedes särg (82,6%), ahven ja särg on laia levikuga liigid: ligikaudu pooltes järvedes annavad nad valdava osa kalasaakidest. Haugi arvukus on küll väiksem, kuid see on arusaadav: ta on juba noorpõlvest alates röövkala, sööjaid peab olema kordades vähem kui söödavaid (Pihu, 1987). Neile järgnevad koger ja linask (59-66%). Kõik need kalaliigid on levinud järvedes ühtlaselt üle Eestimaa (Pihu & Turovski, 2001). Edasi tulevad latikas, roosärg, kiisk ja luts (32-47%), teisi kalaliike leidub Eesti järvedes märksa harvemini. Domineerivate kalaliikide järgi võib Eesti järvi jagada viide rühma. Kõige rohkem on särje-ahvenajärvi (34%) ja särje-ahvena-latikajärvi (28%), järgnevad kogrejärved (17%), latika-kohajärved (12%) ja latikajärved (9%) (Pihu & Turovski, 2001).

1.2.1. Levinud kalaliigid uuritud järvedes 1.2.1.1. Ahven (Perca fluviatilis)

Ahvenlaste sugukonda kuulub 9 perekonda rohkem kui 100 liigiga. Nad elavad põhjapoolkera mage- ja riimvees. Kõige laiema levikuga on ahvenad (Põhja- Ameerika, Euroopa, Põhja- Aasia), järgnevad kohad (Põhja-Ameerika ja Euroopa) ning kiisad (Euroopa ja Põhja-Aasia). Ahvenatel (Perca) (joonis 1) on kaks seljauime ja väljalõikega sabauim (Pihu, 1979). Harilik ahven (Perca fluviatilis) on üks levinuimaid kalu üldse. Teda leidub umbes pooltes

veekogudes ja kõikjal rannikumeres (Hunt, 2012). Ahven on külgedelt lamenenud pikliku, kuid küllalt kõrge kehaga, suurima kõrgusega keha eesosas (Mikelsaar, 1984). Küljed on rohekaskollased tumedate põiktriipudega, selja poole läheb värvus üle mustjasroheliseks, kõhuuimed ja sabauim on punakad. Värvuse üldtoon on liivase põhjaga veekogus heledam, mudase põhja korral tumedam (Elango & Lett, 1978). Kirjandusallikates kumab üksmeel, et ahven kuulub välimuselt eriliste kalade hulka. Arvo Tuvikene loeb ahvenat tema ereda värvuse tõttu üheks ilusamaks parasvöötme kalaks, keda on pea võimatu teiste kalaliikidega segi ajada (Tuvikene, 2014a).

Joonis 1. Ahven (Eesti kalastuse entsüklopeedia, 2013)

Eestis saavad emased ahvenad suguküpseks keskmiselt 3-5 aastaselt (L 14-21 cm), isased aasta nooremalt (9-17 cm). Kudemine algab mõni päev pärast jääminekut, tavaliselt aprilli lõpul (veetemperatuuril 6-8 °C), litoraaliahven koeb enne avavees elavat ahvenat. Kudemine kestab harilikult 3-4 nädalat, lõpeb mai keskel (Pihu & Turovski, 2001). Ahvenal on kuni 210 000 rasvatilgaga heledat või kollakat marjatera (1,5-2,5 mm), mis on ühendunud lima abil pikkadeks lintideks (Miller & Loates, 1997). Ahvenad on parvekalad (vaid suured isendid on eraklike kalduvustega), kuid öösiti nad puhkavad hajusalt, tavaliselt rohkem kui meetri kaugusel üksteisest (Pihu, 1987). Ahvena toit on väga varieeruv ning sõltub kõige rohkem kala vanusest ja toiduressursi kättesaadavusest (Adamek et al. 2004). Ahven on röövkala. Noored toituvad loomsest hõljumist – zooplanktonist, võivad süüa teiste kalade ning 15

liigikaaslaste vastseid. Täiskasvanud jahivad kiiska ja särge, suurjärvedes tinti, rannikumeres ogalikku, luukaritsat ja räimemaime. Ahven on marjasöödik ning suurim liigikaaslaste õgija (Hunt, 2012). Uurimistöödes on täheldatud, et ahvenad kasvavad eutrofeerunud järvedes kiiremini, siin esineb vähem kannibalismi ning on tugevamad vanuseklassid ahvena populatsioonides (Dubois, et al. 2008). Mõnes Eesti järves on täheldatud kaht ahvena eluvormi: 1) väiksemat aeglasekasvulisemat tumedama keha ja eredamate uimedega litoraaliahvenat, kes sööb peamiselt zoobentost; 2) suuremat kiiremakasvulist põhiliselt röövtoidulist heledama värvusega pelagiaali- või järveahvenat (Mikelsaar, 1984; Pihu & Turovski, 2001).

1.2.1.2. Haug (Esox lucius)

Hauglasi iseloomustab suur tugevasti väljavenitatud vertikaalsuunas lapiku ninamikuga pea. Hambad on paljudel suuõõne luudel ja keelel. Soomused on väikesed, neid on küljejoones vähemalt sada. Hauglaste sugukonnas on ainult üks perekond haugid (Esox) 5 liigiga (Pihu, 1979). Harilikul haugil on keha suhteliselt pikk, ristlõikes ovaalne. Selja- ja pärakuuim on sabauime lähedal (Pihu & Turovski, 2001). Värvus on küllalt muutlik sõltudes vanusest, veekogust ja isegi aastaajast. Selg koos pea ülapoolega on üldiselt mustjasroheline, küljed heledamad, oliivrohelised või rohekashallid, kollaste täppide või põikvöötidega, kõht ja kurgualune valge või kollakasvalge (Mikelsaar, 1984; Elango & Lett, 1978).

Harilik haug (Esox lucius) (joonis 2) on levinud tsirkumpolaarselt ja esineb Euroopa, Aasia ja Ameerika põhjapoolsetes vetes (Pihu, 1979; Tuvikene, 2014b), alates 40° laiuskraadidest kuni arktilisse vööndisse välja (Wang et al. 2010). Ta on maailma mageveekalade seas üks kõige laialdasemalt levinud liike (Pihu, 1979; Tuvikene, 2014b). Eesti sisevetes on samuti haug kõige laiema levikuga kalaliik, kes elab ojades, jõgedes, järvedes ning rikkaliku taimestikuga merealadel. Eriti rohkesti leidub haugi Väinameres (Hunt, 2012).

Joonis 2. Haug (Wikipedia, 2014)

Haug on paikne kala, kes varitseb saaki. Haug on röövkala, kes toitub kaladest (sh. liigikaaslastest), mügridest, konnadest ja võib süüa veelindude poegi (Miller & Loates, 1997). Haug koeb märtsis-aprillis pärast jäälagunemist, madalas vees, veetemperatuuril vähemalt 4- 7° C (Hulak et al. 2008). Kudemisajal haug ei toitu (Elango & Lett, 1978). Haugide sigimine toimub tavaliselt suurveest üleujutatud luhal. Üldjuhul on emashaugid isastest suuremad (Pihu, 1987). Vastne koorub marjast 7-21 päeva pärast kudemist 6-9 mm pikkusena (Ristkok, 1960). Isased saavad suguküpseks 2-3 ja emased 3-4 aastasena (Hulak et al. 2008) kui nad on 18-30 cm pikkused. Haugi arvukus sõltub kudemiseks sobivate üleujutatud luhtade olemasolust. Haugivaru kaitseks on kehtestatud kalapüügieeskirjas alammõõt (TL=45 cm) ja püügikeeluajad (Miller & Loates, 1997).

1.2.1.3. Kiisk (Gymnocephalus cernuus)

Kiisad (Acerina) on iseloomulikud selle poolest, et seljauime kõva- ja pehmekiirtega osad on liitunud. Peas asuvad suured küljejoonekanalite õõnsused, hambad lõugadel on harjasetaolised. Kiisku on kolm liiki: harilik kiisk, jõekiisk ja vöödiline kiisk. Harilik kiisk (Gymnocephalus cernuus) (joonis 3) on levinud Euroopas lääne suunas kuni Prantsusmaani ja Põhja-Aasias. Levila piirides asustab kiisk suuri jõgesid, väikesi lisajõgesid, järvi ja läbivooluga tiike, vältides kiirevoolulisi jõgesid (Pihu, 1979). Uude veekogusse sattununa 17

võib kiisk osutuda invasiivseks liigiks kõrge viljakuse, temperatuuri ja soolsuse tolerantsi ning võimekuse tõttu toituda isegi madalatel temperatuuridel halva nähtavuse korral (Lorenzoni et al. 2007). Kiisk armastab puhast ja voolavat vett, kuid võib talve üle elada järvedes, kus hapnikuhulk on väga piiratud (Pravdin, 1965). Kiisk meenutab kehakuju ja kahe seljauime poolest ahvenat, kuid erinevalt ahvenast on kiisal seljauimed teineteisega liitunud, eesmine neist on tagumisest selgesti kõrgem. Isendite värvus varieerub, tõenäoliselt koos suurusega, vanemad isendid on tumedamad (Elango & Lett, 1978; Mikelsaar, 1984).

Joonis 3. Kiisk (Maaleht, 2012)

Kiisa vastsed ja algul ka maimud söövad zooplanktonit, sügise poole algab üleminek zoobentosele. Teisest eluaastast alates on põhitoiduks põhjaloomastik, eelkõige surusääsklaste vastsed. Kiisk on suur marjasöödik: kevadel hävitab tindi, meritindi ja räime marja, hilissügisel rääbise ja siia oma. Suuremad kiisad toituvad ka väikestest kaladest (Pihu & Turovski, 2001). Kiisk on oluline toidukonkurent sellistele majanduslikult tähtsatele kaladele nagu latikas, särg, koha ja ahven (Pilinkovskij et al., 2014). Toitub aasta ringi, kuid talvel üsna loiult (Pihu & Turovski, 2001). Kiisk koeb aprillis-mais, toitudes kudemisajal (Ristkok, 1960; Elango & Lett, 1978). Koeb 0,5-3 meetri sügavuses vees liiva, kruusa ja kividega kaetud põhjale, mõnikord ka veetaimedele. Marja on väiksemõõdulise kala kohta palju – absoluutne viljakus ulatub kuni 70 000 marjatera (Hunt, 2012). Vastsed kooruvad 2-3 nädala pärast 3-4 mm pikkusena, suguküpseks saavad 2-aastaselt (Miller & Loates, 1997).

1.2.1.4. Latikas (Abramis brama)

Latikad (Abramis), kolm liiki: latikas, valgesilm ja abakala) paistavad silma külgedelt lamedakssurutud keha ja pika pärakuuime poolest, milles on 15-44 hargnevat kiirt. Kõhul, päraku- ja kõhuuime vahel, paikneb kiil, mille peal soomuseid ei ole. Neeluhambad on üherealised, kummalgi poolel on neid viis. Sabauim on suure väljalõikega, alumine hõlm on ülemisest pikem (Pihu, 1979). Latikatel on pool-alaseisune väljasopistatav suu, neeluhambad paiknevad ühes reas. Kõik uimed on hallid (Pihu & Turovski, 2001).

Latikad on levinud Kesk- ja Põhja-Euroopas, Kaukaasias, Araali mere vesikonnas ja Väike- Aasias (Pihu, 1979). Latika levila on märkimisväärselt suurenemas, kuna inimene on introdutseerinud latikat uutele aladele. Näiteks enne 1990. aastaid ei olnud andmeid latika kohta Itaalias, kuid 21. sajandi alguses on dokumenteeritud leide Ibeeria poolsaarelt (Hayden et al., 2011). Kesk- ja Lõuna-Eestis on latikas väga levinud, rannikumeres vähearvukas. Elupaigaks sobivad madalaveelised savise ja mudase põhjaga järved, ei eelista rabaveelisi ja taimestikurohkeid veekogusid. Latikas (Abramis brama) (joonis 4) asustab ka suuremaid, aeglase voolu ja mudase põhjaga jõgesid (Hunt, 2012).

Joonis 4. Latikas (Kalanduse teabekeskus ja Walk&Learn, 2014)

Latikas on lepiskala. Noorelt toitub planktonist, teisest eluaastast alates põhjamudas leiduvatest tõukudest, ussikestest ja limustest (Elango & Lett, 1978). Mitmete teadlaste sõnul mõjub latikas halvasti vee kvaliteedile, mis tuleneb tema bentostoidulisusest. Toitudes põhjustab bioturbatsiooni, mis võib suurendada toiteainete vabanemist veekogu põhjast 19

(Zapletal et al., 2012). Latikas koeb mais-juunis 12-15° C veetemperatuuri juures, lõunapoolsemates vetes tihti ositi, Eestis aga korraga (Ristkok, 1960). Mari kleepub substraadile. Meie oludes kestab inkubatsioon umbes 10 päeva, kooruv vastne on keskmiselt 5 mm pikk (Mikelsaar, 1984). Emased latikad saavad suguküpseks 4-6 aastaselt 22-24 cm pikkusena ja isased aasta nooremalt 18-24 cm pikkusena (Miller & Loates, 1997). Erinevatel andmetel võib suguküpsus saabuda ka tunduvalt hiljem, emastel 6-10 aastaselt (Pihu & Turovski, 2001).

1.2.1.5. Särg (Rutilus rutilus)

Perekond särjed (Rutilus) on väga tavaline kalaliik Euroopa ja Põhja-Aasia mage- ja riimvetes. Särge iseloomustavad otsseisune või pool-alaseisune suu ja üherealised neeluhambad. Perekonda kuulub 7-8 liiki. Harilik särg (Rutilius rutilus) esineb kogu Euroopas alates Lõuna-Inglismaast ja Püreneedest ida poole ja Alpidest põhja pool; esineb ka Siberi jõgedes ja järvedes, Kaspia ja Araali mere vesikonnas (Pihu, 1979). Harilik särg on üks levinuimaid kalu Eestis, kes asustab järvi, jõgesid ning ojasid, eelistades veekogu taimestikurikkamaid osi. Meres elutseb rannikul jõesuudmete läheduses ning abajates roostiku piirialadel. Tegu on kalda lähedust eelistav parvekalaga. Särjele ei sobi happelised metsa- ja soojärved (Hunt, 2012). Veekogude hapestumine võib kaasa tuua kas noorkalade suremuse, mistõttu siis domineerivad täiskasvanud kalad ja juurdekasv puudub. Kindlaks on tehtud, et kui pH langeb alla 5,5 pärsib see särje noorkalade arengut. Samuti mõjub hapestumine negatiivselt särje kasvule (Linløkken & Hesthagen, 2011).

Särje seljauim algab kõhuuimede kohalt. Kõhuserv (kõhuuimede ja päraku vahel) on ümar. Selg on tume, roheka või sinaka varjundiga, küljed ja kõht hõbevalged või sinakad. Selja- ja sabauim on hallikasrohekad, rinnauimed kollakad, kõhuuimed ja pärakuuim punakad. Silmad on punakad (Mikelsaar, 1984; Pihu & Turovski, 2001).

Särg koeb suurvee ajal aprillis-mais 10-14 päeva jooksul paljudes veekogudes, kus koelmud paiknevad kalda lähedal madalvees ja põhi on kaetud tarna või muu taimestikuga. Särje kudemine on sõltuvuses aasta hüdrometeoroloogilistest tingimustest ja konkreetsest veekogust. Kirjanduses märgitakse särgede kudemist kahes järgus, näiteks Valgevenes. Meil on seda tähele pandud peamiselt lõunapoolsemates veekogudes (Mikelsaar, 1984). Vooremaa 20

järvedes koeb särg ainult ühes järgus. Mari ja paari päeva jooksul koorunud vastsed kleepuvad taimedele (Ristkok, 1960; Pihu, 1987). Särgede suguküpseks saamine varieerub erinevatel andmetel emastel 3-5 aastani ja isastel aasta nooremalt. Särg (joonis 5) koeb 5000 - 200 000 rohekat näsalise kleepuva pinnaga marjatera läbimõõduga 1,0-2,1 mm (Miller & Loates, 1997).

Joonis 5. Särg (Digital nature photos, 2003)

Särjed on toidu suhtes generalistid (Hayden et al. 2014). Nooremad kalad toituvad putukavastsetest ja zooplanktonist, vanemad limustest ja taimtoidust (Elango & Lett, 1978; Pihu & Turovski, 2001), detriidist, tsüanobakteritest (Hayden et al. 2014). Võivad toituda teiste kalade poolt koetud marjast, vastsetest ja maimudest. Taimedest söövad peamiselt penikeeli ja vesikatku (Elango & Lett, 1978; Pihu & Turovski, 2001).

1.2.1.6. Viidikas (Alburnus alburnus)

Viidikatel (Alburnus) on suhteliselt pikk, külgedelt kokkusurutud keha ja pikk pärakuuim (10- 20 hargnevat kiirt). Kõhuuimede ja pärakuuime vahel on viidikatel kõht teravnenud ja moodustab õhukese, ilma soomusteta kiilu. Küljejoon on kergelt kaarjas, neeluhambad asetsevad kahes reas. Soomused on õhukesed ja õrnad, kuid suhteliselt suured (Pihu, 1979). Viidikate selg on oliivrohekas (kuldkollaka varjundiga) kuni tume sinihall, küljed hõbedased, võivad olla kahvatult roospunase läikega. Kõht on kollakas kuni piimvalge, uimed on üldiselt läbipaistvad, tavaliselt oliivrohekad kuni hallid (Mikelsaar, 1984). 21

Viidikaid on 5-6 liiki, nad levivad Euroopas, Kaukaasias, Väike-Aasias, Siberis ja Põhja- Iraanis. Harilik viidikas (Alburnus alburnus) (joonis 6) on üks tavalisemaid ja arvukamaid kalaliike (Pihu, 1979). Eestis leidub teda paljudes jõgedes, ojades ja rannikumeres ning järvedes peamiselt Eesti kaguosas. Viidikas on tugevat veevoolu ja tihedat taimestikku vältiv parvekala. Eelistab hoiduda põhjast kõrgemale, sageli veepinna lähedale. Talvitub sügavamates veekihtides (Pihu & Turovski, 2001; Hunt, 2012).

Joonis 6. Viidikas (Looduskalender, 2008)

Eestis saavad emased suguküpseks enamasti 2-3 aastaselt (8,5-12 cm), isased valdavalt kaheaastaselt (8-10 cm). Viidikas koeb mais-juunis, toitudes kudemisajal (Elango & Lett, 1978). Järvedes koeb kuni 0,5 m sügavuses vees rohelistele veetaimedele või jää poolt üles tõstetud pilliroo ja kaisla juurtele, jõgedes kividele ja kruusale (Pihu & Turovski, 2001; Hunt, 2012). Koeb 5000-6000 kollast marjatera, läbimõõduga 1-1,5 mm, neid väljutatakse kobaratena vähemalt kolme portsjonina. Marja haude aeg on reeglina nädal, kooruvad vastsed on 3-5 mm pikkused (Miller & Loates, 1997).

Viidika maimud toituvad zooplanktonist, nimelt moodustavad kladotseerid ja kopepoodid 50- 90% ja keriloomad 10-35% nende soole sisust. Aastaste ja vanemate viidikate toidu koosseis suve jooksul oluliselt ei muutu (Ristkok, 1960). Täiskasvanud isendid toituvad veekogu pinnakihis elutsevatest selgrootutest (Almeida et al. 2014). Teisel aluaastal moodustavad kuni 90% viidika toidust kladotseerid ja kopepoodid, vähemal määral toituvad ka hüdrakariinidest, keriloomadest ja vetikatest (Ristkok, 1960). Sööb ka ussikesi, õhuputukaid ja mitmesuguseid pisiloomakesi, mõnikord ka kalakudu (Elango & Lett, 1978).

1.2.1.7. Angerjas (Anguilla anguilla)

Euroopa angerjas on näide majanduslikult tähtsast ja ohustatud kalaliigist, kelle bioloogia ja populatsioonistruktuuri kohta teatakse vähe (Simon, 2015). Euroopa angerjas (Anguilla anguilla) (joonis 7) on üks 15-18-st Anguilla perekonda kuuluvast liigist. Paljusid angerjaliike ei tunta nii hästi nagu euroopa, ameerika (A. rostrata), ja jaapani angerjat (A. japonica), aga oletatakse, et neil on sarnased elustrateegiad (Wickström, 2001). Rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) punases raamatus on angerjas kantud äärmiselt ohustatute liikide hulka (Simon, 2015).

Joonis 7. Angerjas (Wikipedia, 2014)

Meile tuntud angerjas (Anguilla anguilla) on ainuke Euroopas esinev angerja perekonda kuuluv liik, kes koeb Bermuuda saarte ja Puerto Rico vahel asuvas Sargasso meres (Wickström, 2001). Sargasso meri on sooja, kõrge soolsuse ja hästi läbipaistva veega Atlandi ookeani osa, kust maimud hoovustega Euroopa rannikule kanduvad (Fort, 2006). Maimueast väljajõudnud angerjas elab kuni suguküpsuse saabumiseni Euroopa jõgedes, Petšoorast kuni Musta mere vesikonna jõgedeni. Tavaline on ta ka Läänemeres, Vahemere rannikualadel (Maroko, Alžeeria, Itaalia ja Prantsusmaa jõgedes), Kanaari, Assoori ja Fääri saartel, Madeiral, Inglismaal, Iirimaal ja Islandil (Pihu, 1979).

Angerjas on Eestis ainuke katadroomne ehk mageveest merre kudema suunduv kala (Vida, 2012). Kudemisrännet alustavad isased 24-51 cm pikkusena ja 7-14-aastasena, emased 33-80 cm pikkusena ja 9-19-aastasena. Kudemisrändel angerjad ei toitu ning muutuvad hõbeangerjaks, mille käigus silmad suurenevad, sooltoru atrofeerub, pärakuava sulgub (Miller & Loates, 1997), kõhu ja uimede värv muutub ning tekib arenenum ujupõis (Parmeggiani et 23

al. 2015). Teekonnal mandrilavale toimub gonaadide küpsemine. Jõudnud batüpelagiaali, liigub kala läände ning on umbes viie kuu pärast Sargasso meres, kus koeb 100-450 meetri sügavusel (Miller & Loates, 1997).

Angerjal on madujas kuju ja liikumisviis. Kõhuuimed puuduvad, selja- ja pärakuuimed on pikad ja liituvad sujuvalt poolteravaotsalise sabauimega. Rinnauimed on väheldased, ümarja välisservaga. Kõik uimed on ilma ogakiirteta. Suu on otsseisune, alalõug veidi etteulatuv (Mikelsaar, 1984). Silmad on väikesed. Nahk on limane, tillukesed piklikud soomused paiknevad sügaval nahas. Mage- ja riimvees toituvatel ning kasvavatel angerjatel varieerub selg hallikas- või oliivpruunist mustani. (Pihu & Turovski, 2001).

Pea on angerjal ülaltvaates kas kitsas või lai. Kitsas pea kujuneb siis, kui põhitoiduks on väikesed objektid (peamiselt selgrootud), lai pea suurte toiduobjektide (eeskätt kalade) rohke tarbimise korral (Pihu, 2006). Rannikumeres elavatel angerjatel on põhitoiduks lamekarp, kakandilised, väikesed põhjas elavad kalad. Sööb aktiivsemalt öösiti, kasutades seejuures oma erakordselt peent haistmismeelt. Kõige intensiivsem toitumine on mais-juunis ja augustis- septembris, kesksuvel kõrgenenud vee temperatuuri juures sööb vähem. Alla 8° C lõpetab toidu otsimise, langedes taliuinakusse (Pihu & Turovski, 2001; Hunt, 2012).

1.2.1.8. Koha (Sander lucioperca)

Kohadel (Stizostedion e. Lucioperca) on ahvenatega võrreldes suhteliselt pikem keha, kõhuuimed asuvad teineteisest kaugemal, küljejoon jätkub sabauimel. Lõugadel ja suulaeluudel on tavaliselt kihvad.

Kohasid teatakse viit liiki: Euroopa vetes harilik koha, jõekoha ja merikoha ning Põhja- Ameerika idaosas kanada koha ja heleuim-koha (Pihu, 1979). Koha on levinud Läänemeres, Musta, Aasovi ja Kaspia mere ning Araali järve vesikonnas ja Egeuse merre suubuvas Marica jões. Inimese kaasabil laieneb koha levila pidevalt (Pihu, 1979).

Koha pealagi ja selg varieeruvad mustjasrohelisest hallini, küljed on heledamad, 8-15 tumeda püstivöödiga, mis on selgemad keha ülapoolel. Kõht on roosakas või kollakasvalge (Kask, 2007). Kahest seljauimest esimeses on ainult ogakiired, teises valdavalt pehmed kiired. Seljauimedel moodustuvad tumedad piklikud täpid 6-9 katkendlikku pikitriipu. Rohkesti 24

täppe on ka sabauimel. Pärakuuim on roosakas või hallikas, rinnauimed läbipaistvad, kõhuuimed pruunikate või hallikate laikudega. Silmad on pronksikarva (Pihu & Turovski, 2001).

Koeb mais ja juuni algul, kudemisajal, mis kestab umbes kuu, ei toitu. Koelmud asuvad liivase ja kivise põhjaga kohtades 1-3 m sügavusel. Isane jõuab kudemispaika enne emast (Lappalainen et al. 2003) ning kaevab liiva või kruusa sisse pesalohu, kuhu emane heidab pisikesed marjaterad (Elango & Lett, 1978 & Hunt, 2012). Koha marja diameeter on 0,5- 1,4 mm (Lappalainen et al. 2003). Isaskoha jääb marja täis pesa valvama, ventileerides seda rinnauimede abil (Elango & Lett, 1978 & Hunt, 2012). Pärast kudemist ajab isaskala emase minema ning käitub agressiivselt, rünnates potentsiaalseid marja ohustajaid. Peale vastsete koorumist lõpetavad isaskalad pesa valvamise (Lappalainen et al. 2003).

Koha on soojaveeliste, kõrge toitelisusega ja vähese läbipaistvusega vete asukas (Kangur jt, 2008). Koha tunneb end paremini sogasemas vees (Deelder & Willemsen, 1964; Smith et al. 1998). Saagi leidmiseks väheläbipaistvas vees on kohal hästi arenenud nägemismeel (Ali et al. 1977).

Koha (Sander lucioperca) (joonis 8) esmaseks toiduks on aerjalaliste (Copepoda) 0,1-0,2 mm suurused vähikvastsed ehk naupliused ja vesikirbuliste (Cladocera) noorjärgud suurusega 0,2- 0,4 mm. Noore koha toidus esineb ka vesikirbuliste perekondadest nokik (Bosmina) ja paunik (Podon) (Erm, 1981). Kui vähegi võimalik, algab röövtoidule üleminek juba kesksuvel- varasügisel umbes 3-4 cm pikkusena hakkavad nad meres neelama mudilate noorjärke. See annab samasuvisele kohale hea kasvuhoo. Võib juhtuda, et väikesed kohad peavad terve esimese eluaasta läbi ajama planktontoiduga, kui veekogus puuduvad väiksed kalamaimud. See aeglustab kasvu ja tõstab suremust (Pihu & Turovski, 2001). Üldiselt peetakse suurt koha luurava käitumisega kalaks (Woynarovich, 1960), kes juhindub nägemismeelest. Saaki püüab koha kas jälitades või varitsedes. Koha saakkaladeks järvedes on tint, ahven, kiisk, noored latikad. Merelahtedes elutsevate kalade saagiks on räim, meritint ja ahven. Kohade hulgas esineb kannibalismi. Kõige aplam toitumisperiood on suve teisel poolel, päeval koha ei toitu (Hunt, 2012).

Joonis 8. Koha (NatureGate, 2015)

1.3. Eesti kalapüügivahendid

Kalapüügiriistad ja nende konstruktsioon sõltub esmajoones looduslikest tingimustest – veekogu iseloomust, püütavate kalade suurusest ja eluviisist. Suurtes joontes võime kõigil aegadel eraldada kaks püüniste põhiliiki. Esiteks suured püügivahendid, mis on kohased parvedes liikuvate kalade püügiks, ja teised, millega on võimalik püüda suuremaid kalu väiksemates kogustes või üksikult (Luts, 1970). Kalapüügiriistu on väga mitmesuguseid. Mõned on niisugused, millega tohivad püüda ainult kutselised kalurid, näiteks noodad, mõrrad, traalid ja muud suurtel veekogudel kasutatavad püünised (Elango & Lett, 1978). Eestis lubatud kalapüügivahendid on õngpüünised, allveepüügivahendid, vähipüügivahendid, nakkepüünised, lõkspüünised, kurnpüünised ja traalpüünised (Kalanduse teabekeskus, 2011). Püügiriistad, mida kalastaja kasutab, jagunevad aktiivseteks ja passiivseteks. Aktiivseteks nimetatakse niisuguseid kalapüügiriistu, millega püütakse veeala läbi – need on kurnpüünised. Teist laadi on passiivsed püügiriistad, mida saab ilma järelvalveta vette jätta, näiteks põhjaõnged, ridaõnged ja mitmesugused lõkspüünised (Elango & Lett, 1978).

Vanimaks spetsiaalseks kalapüügiriistaks peetakse ahingut, mis esines Eestis luust valmistatuna juba kiviajal. Samuti on ka õnged ühed vanimad kalapüünised. Luust õngi on kohatud Eestis juba keskmise kiviaja leidude seas. Vanasti oli väga laialt levinud kalapüüdmine mitmesuguste tõkete abil. Üheks algelisemaks tõkkepüüniseks oli kaits, mida üksikjuhtudel kasutati veel 1920-ndail aastail. Püsti asetatud puuvarbadest tõke on kaitsas paigutatud neerukujuliselt, nii et tarandikku pääseb kitsa pilu kaudu, kust kala enam välja 26

tulla ei oska. Tavaliselt on aga tõkete vahekohtadele asetatud erilised kala vangistavad püünised – mõrrad. Algelisim mõrd kujutab endast otsast peenenevat piklikku vitsakorvi, millesse sattunud kala ei saa end väljatulekuks enam ümber pöörata (Luts, 1970). Mõrd kuulub lõkspüüniste hulka, mis liigitatakse omakorda veel avaveemõrraks, ääremõrraks, rivimõrraks, juhtaiata mõrraks, jõemõrraks ja mõrrajadaks (Kalanduse teabekeskus, 2011).

Kõigil aegadel on kalastuses tähtsal kohal olnud aktiivne püük mitmesuguste võrkpüünistega. See põhineb kala või kalaparve liikuva püügiriistaga ümberpiiramises ja seejärel veest väljatõmbamisel. Kõige algelisemaks selles püünisteliigis on kahv. Madalas vees püüdmiseks on üle eesti tuntud puust raamile tõmmatud võrguga prismataoline riist liiv ehk liim, millega püütakse kahe või ühe mehe jõul (joonis 9). Ida-Eestis levis kahest jalasest ja võrktiivast koosnev kuurits, millega kalastamine nõudis kolme mehe vees kahlamist (joonis 10). Kõige tuntum aktiivselt kasutatav võrkpüünis on kahest tiivast ja pärast koosnev noot, mida tarvitati nii merel kui ka sisevetel (Luts, 1970).

Joonis 9. Liiv (Foto: Jaak Tambets)

Joonis 10. Kuurits (T. Orgusaare eskiis)

1.3.1. Noodapüük Noodad on kasutusele võetud juba kiviaja ühiskonnas, näiteks maoorid püüdsid kanuude abiga üle tuhande meetri pikkuste nootadega kala. Võrgud punuti rohelisest linast ning raskusteks kasutati kive ja ujukiteks kerget puitu. Noodapüük oli vanasti üks kõige tõhusamaid püügiviise, mida kasutati enamasti nii suurtel kui ka väikestel järvedel, kuid vahel ka suurematel jõgedel (Kalanduse teabekeskus, 2011). Noot kuulub kurnpüüniste hulka. Kurnpüünised moodustavad võrkseina, millega piiratakse osa veekogust. Seejärel veetakse püünis koos kaladega kaldale või laeva pardale kokku (Eesti Entsüklopeedia, 2003). Lubatud kurnpüünised on põhjanoot ehk mutnik, veonoot, kaldanoot, pöördnoot ehk pöörinoot, liiv, kuurits, tõstevõrk ja püüvõrk. Põhjanoot koosneb võrdse pikkusega veoköitest, tiibadest ja pärast, selle rasked veoköied tõstavad üles põhjamuda ja toimivad kala peletina. Põhjanooda püügipõhimõte seisneb selles, et veoköied sogavad vett, see hirmutab kala ümberpiiratud mudakardina keskele, kust liigub läbi noot (FAO, 2015). Kaldanooda üldine ehitus sarnaneb teiste kurnpüünistega, kus võrkmaterjal rakendatakse kindla ja vajaliku kuju saavutamiseks nööridest (köitest) moodustatud karkassile. Kasutatakse seliseid ujukeid ja raskusi, mille vahele on rakendatud noodalina. Loomuse paremaks kontsentreerumiseks võib noot olla varustatud toestamata päraga. Noodapüük vajab suurt meeskonda, kes nooda kaldale veaks. Mõningatel juhtudel kasutatakse mootoriga vintsi, mis hõlbustab nooda kaldale vedamist 28

(Rannakalur, 2014). Pöördnoot ehk pöörinoot on veonoot, millega loomus veetakse ujuvvahendile või jääle. Tõstevõrk on horisontaalselt vette asetatav tõstetav püünis, mis koosneb raamist ja sellele kinnitatud võrkkotist ning on ilma varre või ridvata (Kalanduse teabekeskus 2011). Seinnoot kujutab endast võrkseina, millega laeva (paadi) abil piiratakse kalaparv ümber. Ülemine selis on suhteliselt kõrge ujuvusega ja asetseb veepinnal. Raskustega varustatud alumine selis vajub alla, nii et püügi alguses on seinnooda sein püstloodis. Alumise selise külge kinnitatud veorõngaid läbib veotross, millega seinnooda alumine selis kokku veetakse. Selle tulemusena püütakse suur kalaparv suurde võrkkotti (Fisheries research & development Corporation, 2014).

1.3.2. Noodapüük Eestis Eestis kasutatakse enim põhjanootasid. Populaarne on selline püügiviis Peipsi järvel ja meres (lesta püük) (Rannakalur, 2014). Põhjanootasid on kahte liiki. Meres kasutatakse põhjanoota lesta püügil ja Peipsi järvel kaldast kaugemal koha ja ahvenapüügiks (Kalanduse teabekeskus 2011). Oma ehituselt on püünised sarnased. Põhjast veepinnani mitteulatuv sümmeetriline püünis heidetakse kolmnurkselt või ringikujuliselt veekogu põhja. Noota veetakse välja ankurdatult paadile mõlemast tiivast üheaegselt (Kalanduse teabekeskus 2011). Pära ja suhteliselt lühikesed tiivad on valmistatud noodalinast. Nooda avali hoidmiseks on tiibade ja pära suupealsed selised varustatud ujukite ja raskustega (Rannakalur, 2014). Veoköiteks kasutatakse jämedat ja rasket köit, mis mööda põhja vedades tõstab üles põhjamuda, sellega tekib läbipaistmatu mudakardin. Kala hirmutatakse kahelt poolt lähenevate kardinatega kitsasse koridori. Viletsa nähtavusega sogases vees satub kala tiibade vahele ja sealt edasi noodapärasse. Peipsi järvel nimetatakse põhjanoota mutnikuks. Mutniku puhul on tegemist püügivahendiga, mis on mõeldud veekogu põhja hoiduvate kalade püügiks. Nimetus mutnik tuleb venekeelsest sõnast мутит, mis tõlkes tähendab sogaseks tegema (Kalanduse teabekeskus 2011). Mutniku püük erineb põhjanoodaga lestapüügist ainult veoköite materjali poolest, lestapüügil kasutatakse põhjast muda üles tõstmiseks pehmemat köit aga mutniku püügil lappesse veetud ja punti seotud noodaline (Kalanduse teabekeskus 2011).

Noodapüük on Läänemeres üsna tähtsal kohal. Saaremaa ja Hiiumaa avamerepoolsel rannikul kasutatakse kalapüügivahendiks nakkevõrke, mõrdasid, õngejadasid ja ka nootasid. Lesta püügivahendiks on viimasel seitsmel aastal olnud nakkevõrgud (61% saagist), noodad (32%) 29

ja mõrrad (7%). Ka Liivi lahes kasutatakse vähesel määral nootasid, mis andis head tulemust lesta püügil 2010., 2011. ja 2013. aastal. Samuti kasutatakse nootasid Pärnu lahes. Pärnu laht on püügimahult ja saagi eest saadud tulu poolest vaieldamatult Eesti tähtsaim rannakalanduspiirkond (Armulik & Sirp, 2014). Peipsis on põhjanoodaga püük lubatud tavalise noodapäraga (minimaalne silmasuurus pärakotis 24/48 mm) vaid sügisperioodil alates 1. septembrist kuni 20. oktoobrini, kuid mitte rohkem kui 800 püügipäeva. Mutnikuga kalapüük on praegu märgatavalt rohkem piiratud kui varem. Kui kunagi kestis lubatud püügiaeg augustist maini, siis nüüd võib mutnikuga püüda ainult sügisperioodil ja ka siis on püügipäevade arv limiteeritud. Erinevalt teistest püügiviisidest on noodapüük tugeva järelevalve all saagist eelteatamise nõude ja laevade jälitamissüsteemide tõttu (Armulik & Sirp, 2014).

2. MATERJAL JA MEETODID

2.1 Veonooda püük

Veonooda parv koosneb kahest sümmeetrilisest platvormist, mille mõõtmed on 5,50 x 2,25 m. Kumbki osa ujub alumiiniumist pontoonidel ning on varustatud 15 hj paadimootoriga, mille abil toimub nooda järve sisselaskmine ja parveosade juhtimine. Nooda sisselaskmisel heidetakse esmalt vette noodapära ja seejärel eraldatakse platvormid teineteisest nii, et kumbki neist kannab ühte noodatiiba. Seejärel sõidetakse noot püügipiirkonnas poolringikujuliselt vette, samaaegselt kinnitatakse noodalina ülemised selisenöörid vintside veoköite külge. Püügiala ümberpiiramise järel liidetakse mõlemad parveosad klambritega uuesti üheks tervikuks (tekib ujuvalus mõõtmetega 5,5 x 4,5 m) ja ankurdatakse sõltuvalt veekogu põhja iseloomust 1 või 2 ankruga. Seejärel käivitatakse vintsimootorid ja algab nooda platvormile tagasitõmbamine ja kalapüük.

Veonooda parvele on kinnitatud kaks vintsi, mis teenindavad väljatõmbel kumbki nooda ühte tiiba. Vintsidele annavad jõu kaks ühesilindrilist 4-taktilist bensiinimootorit HONDA GX 160 võimsusega 3.6 kW ( 4,9 hj). Mootori keskmiste pööretega töörežiimil liigub veoköis kiirusega 0,06-0,12 m s-1. Noodatõmbe kestvus vältab kuni 1 tundi, sellele järgneb saagi sorteerimine, kaalumine ja erinevate kalaliikide valimite kogumine ning nende transport kaldale edasiseks analüüsiks.

Kaldal toimus materjali põhjalik analüüs, lähtudes üleeuroopalisest väikejärvede kalapüügi standardmetoodikast EN 14 757 : 2005. Kõik suuremad täiskasvanud isendid mõõdeti-kaaluti eraldi: 1 mm täpsusega pikkuse puhul ja 0,1 g täpsusega kaalumise puhul. Väiksemate noorkalade puhul analüüsiti valitud proove ja massanalüüsi korral mõõdeti isendid 1 cm täpsusega. Kalad kaaluti värskelt KERN tüüpi laborikaaludega: mudelid FKB 8K0.1A ja 440- 49A.

Katsepüügil kasutatud noot on valmistatud Soomes musta värvi kapronist. Püünise kõrgus on 6 m, silmasuurus on tiibades 10 mm ja noodapäras, mis on rohelise värvusega, 6 mm. Noodalina ujuvuse tagavad ujukid, vastukaaluks on põhjanöörile kinnitatud raskused (graniitkillustikuga kotikesed). Noodapüük toimub sügavamates järvedes (maksimaalse sügavusega üle 6 m) kaldavööndi piirkonnas, madalamates järvedes kogu akvatooriumi 31

ulatuses. Püügialade valikul püüti vältida noodapüüki nendel aladel, kus järvepõhjas leidus suuri kive, vette langenuid puid, liigrohke taimestikuga alasid jt. veesisesed takistused. Ebaõnnestunud püüke (noot rebenes, jäi takistuste taha kinni jne.) tulemustes ei fikseeritud.

Püügipiirkondade koordinaadid (tabelid 1, 2, 3) määrati iga noodatõmbe puhul ankurdatud parve asukohana enne vintsimootorite käivitamist koordinaatide määrajaga GARMIN GPSMAP64s, mis on varustatud Eesti topograafilise kaartiga. Järve püügipiirkonnad määrati eelnevalt, kasutades H. Riikoja arhiivist saadud ja täiendatud sügavuskaarte. Püügipiirkond sondeeriti vahetult enne püügi algust manuaalse kajaloodi H22PX HawkEye® Handheld Sonar System abil, leides selle ala vee sügavusnäitajad. Skemaatiliselt on noodapüügipiirkonnad esitatud joonisel 11 ja 12. Kõikidel 65 loomusel määrati püügipiirkonnad, mis jagati kaheks: kaldapiirkonnaks 0-3 m ja avaveeks 3-6 m.

Tabel 1. Veonooda püügipiirkonnad kevadel 2014 (0-3 m rohelisel taustal, 3-6 m kollasel taustal)

Järv Kuupäev Põhjalaius Idapikkus Kellaaeg Kuremaa 1 14.05.2014 58°42.101N 26°34.516E 9:48 2 14.05.2014 58°43.927N 26°32.836E 11:48 3 14.05.2014 58°43.246N 26°32.182E 12:40 4 14.05.2014 58°43.263N 26°32.085E 14:28 Kaiavere 1 15.05.2014 58°36.217N 26°40.854E 14:08 2 15.05.2014 58°35.612N 26°41.516E 15:28 3 15.05.2014 58°36.807N 26°39.493E 16:31 4 15.05.2014 58°36.852N 26°39.582E 17:07 Saadjärv 1 16.05.2014 58°32.666N 26°37.544E 11:48 2 16.05.2014 58°32.691N 26°38.756E 12:44 3 16.05.2014 58°32.249N 26°40.451E 14:07 Vagula 1 20.05.2014 57°50.898N 26°53.503E 9:12 2 20.05.2014 57°50.824N 26°52.769E 11:03 3 20.05.2014 57°50.485N 26°53.143E 12:11

Tabel 2. Veonooda piirkonnad suvel 2014 (0-3 m rohelisel taustal, 3-6 m kollasel taustal)

Järv Kuupäev Põhjalaius Idapikkus Aeg Kuremaa 1 07.07.2014 58° 42.222 N 26° 34.492 E kl 11:09 2 07.07.2014 58° 43.292 N 26° 33.291 E kl 12:34 3 07.07.2014 58° 43.858 N 26° 31.617 E kl 13:54 4 07.07.2014 58° 43.282 N 26° 31.978 E kl 15:51 5 07.07.2014 58° 43.100 N 26° 32.659 E kl 16:52 Kuremaa 6 08.07.2014 58° 42.571 N 26° 34.269 E kl 09:34 7 08.07.2014 58° 42.212 N 26° 34.435 E kl 12:49 8 08.07.2014 58° 43.232 N 26° 32.112 E kl 13:27 9 08.07.2014 58° 43.241 N 26° 33.272 E kl 15:52 Kaiavere 1 09.07.2014 58° 35.616 N 26° 41.519 E kl 15:01 2 09.07.2014 58° 35.890 N 26° 41.301 E kl 16:04 3 09.07.2014 58° 36.260 N 26° 40.791 E kl 17:05 4 09.07.2014 58° 36.679 N 26° 40.258 E kl 18:12 Kaiavere 5 10.07.2014 58° 36.844 N 26° 39.450 E kl 12:46 6 10.07.2014 58° 36.912 N 26° 39.637 E kl 13:58 7 10.07.2014 58° 36.349 N 26° 39.976 E kl 15:32 8 10.07.2014 58° 35.813 N 26° 40.833 E kl 16:37 Vagula 1 28.07.2014 57° 50.984 N 26° 53.697 E kl 18:03 2 28.07.2014 57° 50.437 N 26° 53.410 E kl 19:18 Vagula 3 29.07.2014 57° 50.869 N 26° 52.455 E kl 10:36 4 29.07.2014 57° 50.541 N 26° 53.027 E kl 12:00 5 29.07.2014 57° 50.424 N 26° 53.801 E kl 13:12 6 29.07.2014 57° 51.060 N 26° 53.949 E kl 17:49 Vagula 7 30.07.2014 57° 51.207 N 26° 54.457 E kl 11:39 8 30.07.2014 57° 50.447 N 26° 54.715 E kl 13:18 9 30.07.2014 57° 50.368 N 26° 55.988 E kl 14:42 10 30.07.2014 57° 50.783 N 26° 52.396 E kl 16:18 Saadjärv 1 01.08.2014 58° 32.596 N 26° 37.694 E kl 13:11 2 01.08.2014 58° 33.265 N 26° 36.675 E kl 14:46 Saadjärv 3 07.08.2014 58° 32.385 N 26° 40.019 E kl 13:07 4 07.08.2014 58° 33.265 N 26° 36.675 E kl 14:57 5 07.08.2014 58° 32.409 N 26° 40.229 E kl 15:51

6 07.08.2014 58° 32.642 N 26° 39.730 E kl 16:59 7 07.08.2014 58° 32.867 N 26° 39.127 E kl 18:07 Saadjärv 8 08.08.2014 58° 32.514 N 26° 37.773 E kl 10:00 9 08.08.2014 58° 33.048 N 26° 37.987 E kl 11:07 10 08.08.2014 58° 32.900 N 26° 38.270 E kl 12:28 11 08.08.2014 58° 33.096 N 26° 36.950 E kl 14:01 12 08.08.2014 58° 32.599 N 26° 40.014 E kl 15:36

Tabel 3. Veonooda püügipiirkonnad sügisel 2014 (0-3 m rohelisel taustal, 3-6 m kollasel taustal)

Kuremaa 1 05.11.2014 58° 43.237 N 26° 32.091 E kl 13:36

2 05.11.2014 58° 42.215 N 26° 34.476 E kl 16:53

3 05.11.2014 58° 42.335 N 26° 34.335 E kl 17:58

4 06.11.2014 58° 43.867 N 26° 31.323 E kl 10:13

Saadjärv

1 28.10.2014 58° 32.627 N 26° 37.671 E kl 13:23

2 28.10.2014 58° 33.265 N 26° 36.265 E kl 13:56

3 28.10.2014 58° 32.409 N 26° 40.229 E kl 15:38

Vagula

1 07.10.2014 57° 51.057 N 26° 54.113 E kl 10:39

2 07.10.2014 57° 50.517 N 26° 53.315 E kl 12:27

3 07.10.2014 57° 50.819 N 26° 52.359 E kl 14:07

1 08.10.2014 57° 50.377 N 26° 53.324 E kl 11:35

2 08.10.2014 57° 50.498 N 26° 52.958 E kl 13:17

3 2 13

4 4 4 1 8 5 2 9

6 3 2 1 7 1

Kaiavere Kuremaa

Joonis 11. Noodaveo piirkonnad Kaiavere ja Kuremaa katsepüükidel (kevad – roheline, suvi – punane, sügis – sinine)

Vagula

Saadjärv

Joonis 12. Noodaveo piirkonnad Vagula ja Saadjärve katsepüükidel (kevad – roheline, suvi – punane, sügis – sinine, sinitriibuline ala on veealuste takistute tõttu noodapüügiks sobimatu)

2.2. Mõrrapüük

Kõigil neljal uuritud järvel toimub kutseliste kalurite mõrrapüük (joonis 13). Kolmel järvel Kuremaa, Vagula ja Kaiaverel toimus meie katsepüük koostöös kohalike kaluritega, kuid Kaiavere järve oli paigutatud limnoloogiakeskuse mõrd. Saadjärvel toimub kalurite mõrrapüük järve Voldipoolses osas ja angerjapüük ka väljavoolul ning andmeid mõrrasaakide kohta on võimalik leida ametlikust püügistatistikast.

Mõrrapüük toimus kolmel järvel – Vagulal (2 paigutust – 42 püügiööpäeva, silmasuurus mõrrakotil ø 22 mm); Kuremaal (2 paigutust - 138 püügiööpäeva, silmasuurus mõrrakotil ø 20 mm) ja Kaiavere järvel (1 paigutus – 18 püügiööpäeva, silmasuurus mõrrakotil ø 24 mm).

Joonis 13. Mõrra paiknemine ja kontrollimine

3. TULEMUSED

Noodapüügi tulemused näitavad, et kõigis uuritud järvedes tabati igaühes 8-11 kalaliiki. Kõigis neljas järves püüti 6 kalaliiki: ahvenat, haugi, kiiska, latikat, särge ja viidikat. Kaiaverest, Vagulast ja Saadjärvest tabati loomuste käigus angerjat ja kahest esimesest järvest koha (tabel 5). Meie sisevetes toimuva kutselise kalapüügi 2014.a. andmed nelja uurimisaluse järve kohta pärinevad põllumajandusministeeriumi kodulehelt ja on muudetud kujul koondatud tabelisse 4.

Tabel 4. Kutseline kalapüük uuritud järvede lõikes 2014.aastal (Põllumajandusministeerium, 2014)

Karpkala Kokku Veekogu Ahven Angerjas Haug (Sa-saan) Koger Koha Latikas Linask Luts Nurg Peipsi siig Rääbis Säinas Särg kg

Kaiav ere järv 23 450 324 60 366 151 184 1558

Kuremaa järv 253 830,4 266 3 5,5 519 417 3 1272 3568,9

Saadjärv 188 694,5 237 36 444 52 239 1098 2988,5

Vagula järv 190,5 199,1 360,6 2 192,7 520,6 35 0,4 37,1 4,2 205,7 1747,9 Kokku kg 654,5 2174 1188 3 2 258,2 1441,6 1047 3,4 37,1 52 239 4,2 2759,7 9863,3 Kutselised kalurid püüdsid Kaiaverest, Kuremaalt, Vagulast ja Saadjärvest nakkevõrkudega, rivimõrdadega, õngejadadega ääremõrraga, avaveemõrraga ja kaldanoodaga (Tabel 5). Kõige edukamateks püügivahenditeks olid ääremõrrad ja nakkevõrgud. Kaiavere järvest püüti ääremõrraga 1122 kg ja nakkevõrguga 249 kg kala. Kõige rohkem püüti kutseliste kalurite poolt Kaiavere järvest angerjat (450 kg). Kuremaa järves domineeris kutseliste kalurite saakides särg 1272 kg. Sarnaselt Kaiaverele püüdsid kalurid Kuremaa järvest kõige rohkem kala ääremõrraga. Antud püügivahend püüdis 1100 kg särge ja 537 kg angerjat. Kutselised kalurid püüdsid Kuremaalt kokku 3569 kg kala. Vagula järves olid edukamateks püünisteks nakkevõrgud, tabades 895,1 kg kala.

Tabel 5. Kutselise kalapüügi saagid (kg) uuritud järvedel püügivahendite lõikes 2014. aastal (Põllumajandusministeerium, 2014)

Veekogu Peipsi Kokku Püügivahend Ahven Angerjas Haug Koha Latikas Linask Nurg siig Rääbis Säinas Särg kg Kaiavere järv nakkevõrk 46 55 136 12 249 Kaiavere järv rivimõrd 60 9 4 73 Kaiavere õngejada järv (100 konksu) 85 29 114 Kaiavere järv ääremõrd 23 305 240 5 230 139 180 1122

Kaiavere järv Kokku 23 450 324 60 366 151 184 1558 Kuremaa järv avaveemõrd 125 240 87 47 72 172 744 Kuremaa järv nakkevõrk 22 5,5 219 246,5 Kuremaa järv rivimõrd 53,4 53,4 Kuremaa järv ääremõrd 128 537 157 253 345 1100 2525

Kuremaa järv Kokku 253 830,4 266 5,5 519 417 1272 3569

Saadjärv avaveemõrd 66 8 32 14 120

Saadjärv nakkevõrk 26 163 26 5 52 239 10 521

Saadjärv rivimõrd 12 12

Saadjärv õngejada 15 13 2 30

Saadjärv ääremõrd 147 603,5 66 10 407 1072 2306

Saadjärv Kokku 188 694,5 237 36 444 52 239 1098 2989 Vagula järv kaldanoot 1 2,5 2 5,5 Vagula järv nakkevõrk 42,7 1 286 156 336,7 10,5 1,1 60,9 895,1 Vagula järv õngejada 28 92 12 3 51 43 229 Vagula järv ääremõrd 118,8 103,6 63 33,5 132,9 24,5 36 4,2 99,8 618,3 Vagula järv Kokku 190,5 199,1 361 193 520,6 35 37,1 4,2 206 1748

Tabel 6. Uuritud järvedest püütud kalade liigiline kogusaak (kg) noodaga (2014)

Peipsi Kokku Veekogu Ahven Angerjas Haug Koha Latikas Kiisk Mudamaim Linask Nurg siig Roosärg Viidikas Särg kg Kaiavere järv 18,7 5,0 19,7 5,4 235,6 17,5 0,1 3,5 1,3 0,1 29,6 104,7 438,7 Kuremaa järv 85,5 41,2 14,5 0,0 0,3 5,5 46,7 197,1 Saadjärv 93,1 0,5 94,4 24,4 0,0 16,6 1,0 2,5 438,6 671,3 Vagula järv 59,2 0,9 35,7 6,1 129,5 1,1 0,1 2,2 106,5 166,6 507,9 Kokku kg 256,6 6,4 191,0 11,5 403,9 18,7 0,4 20,2 1,4 1,0 2,3 144,1 756,6 1815,0

Neljast uuritud järvest tabati katsepüükidel 2014. a. suvel, sügisel ja kevadel kokku 13 eri kalaliiki. Katsepüügid toimusid mais, juulis, augustis, oktoobris ja novembris (tabel 7). Esimesed katsepüügid tehti 14. mail ja viimased 6. novembril. Loomuseid tõmmati katsepüükide vältel kokku 65 korda, millest ebaõnnestusid neli. Kogusaagiks 1815,06 kg. Keskmine noodatõmbe saak oli suvisel püügiperioodil üle kahe korra kõrgem kui kevadel ja sügisel. Suvel tabati keskmiselt ühe loomusega 37,66 kg, kevadel 15,73 kg ja sügisel 10,51 kg kala. Liigirikkamatest järvedest püüti 11 liiki kalu. Sellisteks osutusid Vagula ja Kaiavere järv. Väiksema liigirikkusega järvedeks olid Saadjärv ja Kuremaa järv, neist püüti vastavalt 9 ja 8 erinevat liiki (tabel 10).

Tabel 7. Järvedel toimunud peenesilmalise veonooda katsepüükide saakidest 2014.aastal

Aastaaeg Järv Kuupäev Loomuseid Kogusaak, kg Keskmine saak, kg kevad Kaiavere 15.05.2014 4 79,81 26,6 Kuremaa 14.05.2014 4 20,97 5,24 Vagula 20.05.2014 3 75,26 25,09 Saadjärv 16.05.2014 3 44,18 14,73 Kevad kokku 14 220,22 15,73 suvi Kaiavere 9.07.2014 4 92,41 23,1 Kaiavere 10.07.2014 4 266,51 66,63 Kuremaa 7.07.2014 5 83,98 16,8 Kuremaa 8.07.2014 4 9,87 2,47 Vagula 28.07.2014 2 70,31 35,16 Vagula 29.07.2014 4 255,11 63,78 Vagula 30.07.2014 4 99,68 33,23 Saadjärv 1.08.2014 2 143,23 78,66 Saadjärv 7.08.2014 5 132,87 33,21 Saadjärv 8.08.2014 5 314,67 62,93

Suvi kokku 39 1468,64 37,66 sügis Kuremaa 5.11.2014 3 21,69 7,23 Kuremaa 6.11.2014 1 60,59 60,59 Vagula 7.10.2014 3 3,59 1,2 Vagula 8.10.2014 2 4 2 Saadjärv 28.10.2014 3 36,33 12,11 Sügis kokku 12 126,2 10,51

Mõrrapüügid. Ülevaade noodapüügiga samades järvedes läbiviidud mõrrapüükidest on toodud tabelis 8. Mõrrapüügid osutusid Kuremaa järvel edukamaks suveperioodil, mil tabati suurem osa saagist. Kuremaal olid kevadel mõrrad püügis kaks vaatluskorda, mis vältasid mai algusest juuni lõpuni. Selles ajavahemikus püüdis mõrd 22,1 kg kala. Kuremaal püüti mõrdadega maist novembrini. Kõige väiksemad saagid olid septembris, kus vaatluskorra saagid jäid alla 5 kg. Kokku tabati Kuremaa järvest mõrdadega kogu ajaperioodi vältel 190,1 kg kala. Vagula järves oli vastav näitaja 183,5 kg ja Kaiavere järves 90,2 kg.

Tabel 8. Ülevaade mõrrapüügi saakidest 2014.aastal

Kuremaa Vagula Kaiavere kuupäev Saak, kg kuupäev Saak, kg kuupäev Saak, kg 14.05.2014 6 30.05.2014 16,1 9.06.2014 49,9 30.07.2014 31,3 14.07.2014 10,1 13.06.2014 3,7 30.07.2014 5,7 18.07.2014 18,1 20.06.2014 23,1 6.08.2014 33,1 24.07.2014 35,2 27.06.2014 11,2 6.08.2014 21,1 28.07.2014 26,8 7.07.2014 16,9 13.08.2014 50,8 8.07.2014 0,3 13.08.2014 29,9 28.07.2014 27,1 9.09.2014 10,4 3.11.2014 4,6 22.09.2014 3,3 3.11.2014 7,1 29.09.2014 1,4 6.10.2014 3,5 24.10.2014 5,8 6.11.2014 7,7 14.11.2014 3,7 Kokku 190,1 183,5 90,2 Keskmine 11,9 22,9 22,5

Veonooda ja mõrrapüügi võrdlus (tabel 9). Kevadel tehti järvedel 14 loomust ja mõrraga 2 vaatluskorda. Veonooda keskmine saak kevadel oli 15,73 kg. Suvel oli veonooda loomuseid ja mõrra vaatluskordi tunduvalt rohkem. Loomuseid tõmmati 39 korral ja mõrra vaatluskordi tehti 14 juhul. Mõrrad püüdsid 124 päevaga 303,97 kg kala, kus ööpäevane saak oli 2,45 kg. Kõige väiksemad saagid olid sügisel. Noodaga püüti keskmiselt 10,52 kg ja mõrra vaatluskorraga 5,84 kg kala.

Tabel 9. Ülevaade mõrra ja noodapüügi saakidest (kg) aastaaegade lõikes

Keskmine Loomuseid, Kogusaak, saak (kg) loomuse, Ööpäeva Püünis vaatluskordi kg vaatluskorra saak, kg kevad noot 14 220,22 15,73 mõrd 2 (14 päeva) 22,14 11,07 1,58 suvi noot 39 1468,64 37,66

mõrd 13 (124 päeva) 303,97 23,38 2,45 sügis noot 12 126,2 10,52 mõrd 2 (14 päeva) 11,68 5,84 0,83

Tabel 10. Uuritud järvedest püütud kalaliikide koondnimestik

Abramis brama

Perca Anguilla Esox lucius (haug) (kiisk) Gymnocephalus cernuus Sander lucioperca (mudamaim) Leucaspiu Blicca bjoerkna (roosärg) Scardinius erythrophthalmus rutilus Rutilus alburnus Alburnus tinca Tinca maraenoides Coregonus lavaretus

luviatilis

s delineatus

nguilla

(linask)

(siig)

(särg)

(latikas)

(nurg)

(ahven)

(angerjas)

(koha)

(

iidikas)

Järv

Kuremaa x x x x x x x x

Saadjärv x x x x x x x x x

Vagula x x x x x x x x x x x

Kaiavere x x x x x x x x x x x

Kõigist neljast uuritud järvest püüti ahvenat, särge, kiiska, latikat ja röövkaladest saadi lisaks ahvenale kõigist järvedest haugi ja kahest järvest koha. Vagula ja Kaiavere järvedes elavatest karpkalalastest oli katsepüükides küllaltki tavaline nurg ja roosärg, samas ei tabatud neist linaskit ega siiga. Peipsi siiga leidus ainukesena Saadjärves.

Massilt (kg) olid kõige suuremad kalasaagid Saadjärves ja Vagulas, kus erinevatel aastaaegadel ja päevadel saadi 18 loomusega vastavalt 671,3 ja 507,9 kg kala. Kaiaverest saadi 12 loomusega 438,7 ja Kuremaalt 17 loomusega 197,1 kg kala. Loomuste keskmisi saake arvestades osutus Kaiavere järv Vagula järvest saagikamaks (tabel 11). Kaiavere järve loomuse keskmine saak oli 36,56 ja Vagulas vastav näitaja 28,22 kg. Uuritud järvede saakides etendasid olulist osa viis liiki: ahven, haug, latikas, särg ja viidikas. Saadjärve saakides oli keskmiselt loomuse kohta kõige rohkem särge 24,36, haugi 5,25 ja ahvenat 5,17 kg. Kuremaa oli uuritud järvedest ainuke, kus domineeris koguseliselt loomuse keskmises saagis ahven mitte särg. Ahvenat püüti Kuremaa järvest loomuse kohta 5,03 kg ja särge 2,74 kg.

Tabel 11. Katsepüükide kalasaakide jaotus liikide alusel ja veonooda loomuste keskmine saak uuritud järvedes (kg)

keskmine Loomuse ahven angerjas haug kiisk koha latikas linask siig mudamaim nurg roosärg särg viidikas

Järv/liik

11 5,03 0 2,42 0,0016 0 0,85 0,20 0 0,015 0 0 2,74 0,32

Kuremaa

37,29 5 0,03 5,25 0,0024 0 1,35 0,92 0,06 0 0 0 24,36 0,14

Saadjärv ,17

28,22 3,29 0,05 1,98 0,06 0,34 7,19 0 0 0,00002 0,01 0,12 9,26 5,92

Vagula

36,56 1,64 0,41 1,64 1,46 0,45 19,63 0 0 0,01 0,11 0,01 8,73 2,46

Kaiavere

3.1. Saadjärv

Saadjärves tabati suvekuudel ühe loomusega keskmiselt 49,23 kg, kevadel 14,73 kg ja sügisel 12,1 kg kala (tabel 7). Suvekuudel saadud kõrge tulemus on tingitud särje massilisest esinemisest noodapüügis, kus särge saadi loomuse kohta 24,92 kg. (joonis 14). Suvepüükidega tabati Saadjärves lisaks särjele haugi, ahvenat, latikat ja linaskit, teiste kalade osakaal saakides oli oluliselt väiksem. Saadjärves saadi kevadel ja suvel eelkõige särge, sügisel aga ahvenat.

Saadjärv Saadjärv

30,00

25,00

20,00

15,00

10,00

5,00 Loomuse Loomuse saak keskmine (kg) 0,00 Ahven Angerjas Haug Kiisk Latikas Särg Siig Viidikas Linask Kevad 2,58 0,00 2,75 0,00 0,00 9,04 0,35 0,00 0,00 Suvi 5,81 0,04 5,89 0,00 1,98 24,92 0,00 0,21 1,39 Sügis 5,24 0,00 5,18 0,01 0,19 1,48 0,00 0,00 0,00

Joonis 14. Liikide esinemine noodapüügil Saadjärves saakide massi (kg) alusel sõltuvalt aastaajast

Saadjärvest saadi uurimisperioodi vältel katsepüükidega kokku 671,3 kg kala. Saak oli suur ning rohkem kui poole saagist (65%) moodustas särg 438,55 kg (joonis 15). Samuti etendasid järve kogusaakides olulist rolli haug 94,42, ahven 93,13 ja väikesemal määral latikas 24,35 ja linask 16,65 kg. Ülejäänud nelja liigi osakaal saagist jäi alla 1 %.

Kogusaak Saadjärves 2,54; 0,01% Ahven 0,54; 0,01% 93,13; 14% Angerjas Haug Kiisk 94,42; 14% Latikas 0,04; 0,01% 438,55; 65% Linask 24,35; 4% Siig 16,65; 3% Särg 1,05; 0,01% Viidikas

Joonis 15. Noodapüügi kogusaak Saadjärves kogu püügiaja vältel (kg), (protsent näitab liikide osakaal saagis)

Saadjärves viidi läbi katsepüüke kevadel, suvel ja sügisel, mis andis võimaluse võrrelda kalade esinemist kaldavööndis ja sügavamal veekogus olenevalt aastaajast. Vaatluse alla võeti kuus kõige sagedamini tabatud kalaliiki (viidikas, särg, linask, latikas, haug, ahven). Saadjärves tabati kevadel kõige rohkem särge (joonis 16). Kõik särjed, mis noodaga püüti, saadi sügamalt kui kolm meetrit. Keskmiselt tabati loomusega sügavalt veekogust 13,56 kg särge. Sarnane tendents ilmnes haugitabamisel, keda püüti 4,12 kg. Ahvenaid püüti noodapüügil keskmiselt kaldavööndist ja sügavamalt veekogust vastavalt 2,13 ja 2,81 kg. Saadjärve kevadpüükides ei esinenud ühtegi viidikat, linaskit ega latikat.

Kevad viidikas 0,00 0,00 särg 0,00 13,56

linask 0,000,00 Liik latikas 0,00 0,00 haug 0,00 4,12 ahven 2,13 2,81

0% 20% 40% 60% 80% 100% Keskmine saak loomuse kohta (Kg) 0-3m 3-6m

Joonis 16. Liikide esinemissagedus Saadjärve kevadisel noodapüügil kaldavööndis ja sügavamal veekogus

Suvel olid vaatluse all olevate kalade liigirikkus ja saagikus kõige suuremad. Saakides esinesid kõige arvukamalt särjed, keda püüti kaldavööndist keskmiselt loomusega 9,72 ja sügavamalt veekogust 67,79 kg (joonis 17). Noodapüügil tabati kõiki kuute liiki. Kaldavööndist ja sügavamalt veekogust tabati viidikat, särge, latikat, haugi ja ahvenat. Antud liikidest esines arvukalt veel ahvenat, paiknedes rohkem sügavamal veekogus. Sügavamalt kui kolm meetrit saadi ahvenat keskmiselt loomusega 8,75kg. Suvel püüti noodaga linaskit ainult litoraalist.

Suvi

viidikas 0,15 0,29 särg 9,72 67,79

linask 2,38 0,00 Liik latikas 0,49 4,07 haug 8,15 2,72 ahven 3,72 8,75

0% 20% 40% 60% 80% 100% Keskmine saak loomuse kohta (Kg) 0-3m 3-6m

Joonis 17. Liikide esinemissagedus Saadjärve suvisel noodapüügil kaldavööndis ja sügavamal veekogus

Saadjärvest tabati sügisel vaatluse all olevatest liikidest ahvenat, haugi, särge, latikat ja väikses koguses viidikat (joonis 18). Sügisel olid kalasaagid suuremad sügavamal veekogus, kus veesammas üle kolme meetri kõrge. Ainsa liigina püüti Sarnaselt kevadele ahvenat, kes esines sügisel ühtlaselt nii kaldavööndis kui sügavamal veekogus. Keskmiselt loomusega tabati litoraalist 5,07 ja sügavamalt veekogust 5,32 kg ahvenat.

Sügis

viidikas 0,00 0,01 särg 0,03 2,21

0,00

linask 0,00 Liik latikas 0,00 0,29 haug 2,18 6,69 ahven 5,07 5,32

0% 20% 40% 60% 80% 100% Keskmine saak loomuse kohta (Kg) 0-3m 3-6m

Joonis 18. Liikide esinemissagedus Saadjärve sügisesel noodapüügil kaldavööndis ja sügavamal veekogus

3.2. Vagula järv

Vagulas tabati kõige rohkem kala (425,1 kg) suvel ja kõige vähem sügisel (7,59 kg) (tabel 7). Loomusega keskmiselt tabati suvel särge 16,48, latikat 12,87, viidikat 5,23 ja ahvenat 3,16 kg (joonis 19). Kevadel olid ahvena ja viidika saagid suuremad kui suvel ja sügisel kokku. Kevadel püüti keskmiselt loomusega kõige rohkem viidikat 18,02 ja ahvenat 6,60 kg. Suvekuudel olid noodapüügis olulised särje ja latika saagid, mis moodustasid kogusaagist (507,9 kg) ligi 60% (joonis 20). Kevadisest kogusaagist (75,3 kg) moodustasid ahven ja viidikas koguni 98%.

SaadjärvVagula järv 20,00

18,00 16,00 14,00 12,00 10,00 8,00 6,00

4,00 Loomuse Loomuse keskminesaak (kg) 2,00 0,00 AH AN HA KI KO LA NU RO SÄ MU VI Kevad 6,60 0,00 0,26 0,00 0,00 0,00 0,00 0,00 0,20 0,00 18,02 Suvi 3,74 0,09 3,16 0,10 0,61 12,87 0,01 0,22 16,48 0,00 5,23 Sügis 0,41 0,00 0,68 0,01 0,00 0,16 0,00 0,00 0,25 0,01 0,02

Joonis 19. Liikide esinemine Vagula järves noodapüügil saakide massi alusel sõltuvalt aastaajast. AH – ahven, AN – angerjas, HA – haug, KI – kiisk, KO – koha, LA – latikas, NU – nurg, RO – roosärg, SÄ – särg, VI – viidikas

Vagula järves tabati 11 erinevat kalaliiki kogumassiga 507,9 kg (tabel 6). Kõige suurema osa Vagula kalasaakides moodustasid särg (33%), latikas (26%) ja viidikas (21%)(joonis 20). Väga väikene osa Vagula kalasaakides oli nurul ja mudamaimul, jäädes alla 1 %.

Kogusaak Vagula järves Ahven 0,09; 0,01% 2,25; 0,01% Angerjas 0,54; 0,01% 59,23; Haug 12% 35,71; 7% Kiisk 2,54; 0,01% 0,04; 0,01% Latikas Koha Mudamaim 129,47; 26% 166,64; 33% Särg Viidikas Nurg 1,05; 0,01% 6,06; 1%

Joonis 20. Noodapüügi kogusaak Vagula järves kogu püügiaja vältel (kg), (protsent näitab liikide osakaalu saagis).

Vagula järves viidi katsepüüke läbi suvel, kevadel ja sügisel. Erinevalt teistest järvedest esines Vagula katsepüükides arvukalt koha. Kõige sagedamini esinesid Vagula noodapüügi saakides viidikas, särg, latikas, koha, haug ja ahven. Kevadel ei tabatud Vagula järvest uuritud kalaliikidest ühtegi latikat ega koha (joonis 21). Avaveest püüti noodaga kõige rohkem viidikat (26,34 kg). Erinevalt viidikast paiknesid ülejäänud arvukamad kalaliigid kaldavööndis. Ahvena puhul ei saanud katsepüükide tulemusena eristada tema eelistatud paiknemist Vagula järve litoraalis või pelagiaalis, sest sama palju saaki püüti selle liigi puhul mõlemast järve piirkonnast.

Kevad viidikas 1,39 26,34 särg 0,61 0,00

latikas 0,00 0,00 Liik koha 0,00 0,00 haug 0,77 0,00 ahven 7,07 6,37

0% 20% 40% 60% 80% 100% Keskmine saak loomuse kohta (Kg) 0-3m 3-6m

Joonis 21. Liikide esinemissagedus Vagula järve kevadisel noodapüügil kaldavööndis ja sügavamal veekogus 49

Suvi oli Vagulas kõige liigirikkam ja saagikam aastaaeg. Tabati kõiki vaatluse all olevaid kalaliike. Viidika ja latika puhul jaotusid saagid enamvähem võrdselt nii kalda- kui ka avaveevööndisse. Näiteks viidika puhul oli kaldavööndis kala rohkem avaveevööndist vaid 1,36 kg ja latika puhul 0,35 kg. (joonis 22). Suuremad erinevused sügavusvööndis olid särjel (saagid suuremad 12,10 kg võrra), kohal (saagid suuremad 1,44 kg võrra) ja haugil (saagid suuremad 3,16 kg võrra), keda tabati tunduvalt rohkem sügavamalt veekogust kui litoraalist. Ahvenat püüti litoraalist 2,16 kg võrra rohkem kui avaveest.

Suvi

viidikas 5,78 4,42 särg 11,64 23,74

latikas 13,01 12,66 Liik koha 0,03 1,47 haug 1,89 5,05 ahven 4,60 2,44

0% 20% 40% 60% 80% 100% Keskmine saak loomuse kohta (Kg) 0-3m 3-6m

Joonis 22. Liikide esinemissagedus Vagula järve suvisel noodapüügil kaldavööndis ja sügavamal veekogus

Vagula järves oli sügisel kalade kogusaak 7,59 kg, olles uurimisperioodil antud järve madalaim saak (tabel 7). Sügisestel püükidel tabati kalu rohkem avaveest. Kõige arvukamalt esines avavees röövkaladest haugi 1,13 kg ja ahvenat 0,64 kg. Erinevalt teistest kalaliikidest tabati särge rohkem litoraalist (0,42 kg) kui avaveest (0,13 kg) (joonis 23).

Sügis

viidikas 0,01 0,03

särg 0,42 0,13

latikas 0,00 0,26 Liik koha 0,00 0,00 haug 0,00 1,13 ahven 0,06 0,64

0% 20% 40% 60% 80% 100% Keskmine saak loomuse kohta (Kg) 0-3m 3-6m

Joonis 23. Liikide esinemissagedus Vagula järve sügisesel noodapüügil kaldavööndis ja sügavamal veekogus

3.3. Kaiavere järv

Kaiavere järvel toimusid ainult kevadised ja suvised katsepüügid, kokku 12 loomusega 438,7 kg kala (tabel 6). Edukamad olid suvised püügid, kus saadi 8 loomusega 358,92 kg ning kevadel 4 loomusega 79,81 kg kala (tabel 7). Nii kevadel kui suvel saadi liigiliselt enim latikat ja särge, järgnes viidikas ja haug. Latikat kevadel keskmiselt ühe loomuse kohta 8,35 kg ja suvel 25,27 kg (joonis 24). Särge kevadel keskmiselt 6,39 ja suvel 9,9 kg. Hulgaliselt järgnes viidikas, keda kevadel saadi 2,05 kg ja sügisel 2,67 kg. Haugi püüti kevadel ja suvel peaaegu võrdselt, vastavalt 1,62 kg ja 1,65 kg.

SaadjärvKaiavere järv 30,00

25,00

20,00

15,00

10,00

5,00 Loomuse Loomuse saak keskmine (kg)

0,00 AH AN HA KI KO LA MU NU RO SÄ VI Kevad 0,65 0,00 1,62 0,55 0,00 8,35 0,00 0,32 0,00 6,39 2,05 Suvi 2,14 0,62 1,65 1,91 0,68 25,27 0,02 0,00 0,01 9,90 2,67

Joonis 24. Liikide esinemine Kaiavere järves noodapüügil saakide massi alusel sõltuvalt aastaajast. AH – ahven, AN – angerjas, HA – haug, KI – kiisk, KO – koha, LA – latikas, MU – mudamaim, NU – nurg, RO – roosärg, SÄ – särg, SI – siig, VI – viidikas, LI – linask

Kaiavere järvest tabati 11 liiki kalu, kogusaagiks kujunes 438,7 kg (tabel 6). Loomuse keskmine saak oli 36,56 kg (tabel 7). Jooniselt 25 on näha, et üle poole kogusaagist moodustab latikas (54%) järgnevad särg (24%), viidikas (7%), ahven (5%), ja haug (4%). Ülejäänud 6 liiki andsid väiksema saagi, andes kokku 6 %.

Kogusaak Kaiavere järves 19,74; 5% 4,96; 1% 19,69; 4% 5,43; 1% Ahven Angerjas 17,48; 4% Haug 0,26; 0,01% Koha Kiisk Mudamaim 235,6; 54% 104,74; 24% Särg Viidikas Nurg 29,57; 7% Roosärg Latikas 2,54; 0,01% 0,09; 0,01%

Joonis 25. Noodapüügi kogusaak Kaiavere järves kogu püügiaja vältel (kg), (protsent näitab liikide osakaalu saagis osaosakaal saagis). 52

Kevadise vaatluse alla võeti kuus kõige sagedamini tabatud kalaliiki (viidikas, särg, latikas, kiisk, haug, ahven). Kõiki kuute liiki saadi enim avaveevööndist (joonis 26). Arvukuselt domineerisid pelagiaalis keskmiselt ühe loomuse kohta latikas ja särg vastavalt 15,9 kg ja 12,6 kg. Vähim saadi avaveest kiiska 1,1 kg.

Kevad viidikas 0,8 3,3 särg 0,2 12,6

latikas 0,8 15,9

Liik kiisk 0,01 1,1 haug 0,3 2,9 ahven 0,1 1,2

0% 20% 40% 60% 80% 100% Keskmine saak loomuse kohta (Kg) 0-3m 3-6m

Joonis 26. Liikide esinemissagedus Kaiavere järve kevadisel noodapüügil kaldavööndis ja sügavamal veekogus

Võrreldes kevadega, kus liigid olid peamiselt pelagiaalis on suvel kalaliigid vööndite vahel ebaühtlasemalt jaotunud (joonis 27). Erinevalt kevadisest püügist saadi suvel rohkem latikat kaldaveepiirkonnast (28,04 kg) kui pelagiaalist (16,98 kg). Ülejäänud kalaliike oli avaveevööndis rohkem. Näiteks särge 3-6 m sügavusel 30,52 kg, kuni 3 m sügavusel 3,02 kg ning kiiska vastavalt 4,38 kg ja 1,09 kg.

Suvi viidikas 2,41 3,45 särg 3,02 30,52

latikas 28,04 16,98 Liik kiisk 1,09 4,38 haug 1,62 1,74 ahven 1,59 3,79

0% 20% 40% 60% 80% 100% Keskmine saak loomuse kohta (Kg) 0-3m 3-6m

Joonis 27. Liikide esinemissagedus Kaiavere järve suvisel noodapüügil kaldavööndis ja sügavamal veekogus 53

3.4. Kuremaa järv

Kuremaa järves toimusid katsepüügid kevadel, suvel ja sügisel. Saagid jagunesid: kevad 20,97 kg, suvi 93,85 kg ja sügisel 82,28 kg. Kokku tehti 17 loomust, millega saadi 197,1 kg kala (tabel 7). Kevadel saadi ühe loomuse kohta kõige rohkem latikat 2,85 kg ja haugi 2,21kg. Suvel särge 3,77 kg, ahvenat 3,08 kg ja haugi 2,4 kg. Sügisel enim ahvenat 14,26 kg, särge 3,2 ja haugi 2,68.

Saadjärv 16,00 Kuremaa järv

14,00

12,00 10,00 8,00 6,00 4,00 2,00

Loomuse Loomuse saak keskmine (kg) 0,00 Mudamai Ahven Haug Kiisk Latikas Linask Särg Viidikas m Kevad 0,17 2,21 0,00 2,85 0,00 0,01 0,00 0,00 Suvi 3,08 2,40 0,01 0,31 0,23 0,03 3,77 0,61 Sügis 14,26 2,68 0,01 0,06 0,37 0,00 3,20 0,00

Joonis 28. Liikide esinemine Kuremaa järves noodapüügil saakide massi alusel sõltuvalt aastaajast.

Kuremaa järvest tabati 8 eri kalaliiki, mis oli väikseim uuritud järvede hulgas. Kokku saadi 197,1 kg, loomuse keskmine saak oli 11,6 kg (tabel 7). Protsentuaalselt moodustas ahven kogusaagist 43%, särg 24%, haug 21%, latikas 7% (joonis 29). Ülejäänud 4 liiki moodustasid kogusaagist 5 %.

Kogusaak Kuremaa järves 5,5; 3% Ahven Haug Kiisk 46,7; 24% 85,5; 43% 0,3; 0,01% Latikas 3,5; 2% Linask 14,5; 7% Mudamaim 41,2; 21% 0,01; 0,01% Särg Viidikas

Joonis 29. Noodapüügi kogusaak Kuremaa järves kogu püügiaja vältel (kg), (protsent näitab liikide osakaalu saagis).

Kevadise püügiperioodi vältel saadi vaid kolme liiki kalu, nendeks oli ahven, haug ja latikas (joonis 30). Latikat saadi üksnes kaldaveepiirkonnast, loomuse kohta keskmiselt 5,71 kg. Ahvenat esines rohkem avavees 0,33 kg litoraalis vaid 0,02 kg. Haugi saadi sarnaselt latikale rohkem kaldaveepiirkonnast (2,63 kg) kui avaveest (1,79 kg).

Kevad viidikas 0 0,00 särg 0 0,00

linask 0 0,00

Liik latikas 5,71 0 haug 2,63 1,79 ahven 0,02 0,33

0% 20% 40% 60% 80% 100% Keskmine saak loomuse kohta (Kg) 0-3m 3-6m

Joonis 30. Liikide esinemissagedus Kuremaa järve kevadisel noodapüügil kaldavööndis ja sügavamal veekogus

Suvisel perioodil olid enamlevinumateks kalaliikideks: särg, ahven, haug, viidikas, latikas, linask (joonis 31). Eelmainitutest esines kaldavööndis keskmiselt loomuse kohta rohkem latikat, kuni 3 m sügavuseni 0,59 kg ja 3 m sügavamalt 0,18 kg. Ülejäänud liike oli rohkem avavees.

Suvi viidikas 0,01 0,90 särg 0,23 5,53

linask 0,00 0,34 Liik latikas 0,59 0,18 haug 0,31 3,45 ahven 0,22 4,51

0% 20% 40% 60% 80% 100% Keskmine saak loomuse kohta (Kg) 3-6m 0-3m

Joonis 31. Liikide esinemissagedus Kuremaa järve suvisel noodapüügil kaldavööndis ja sügavamal veekogus

Sügisese püügiperioodi vältel saadi keskmiselt loomuse kohta eranditult rohkem kala kaldavööndist. Näiteks ahvenat saadi litoraalist 14,2 kg võrra rohkem kui avaveest ning haugi 4,21 kg enam (joonis 32).

Sügis viidikas 0,01 0,00 särg 6,03 0,37

linask 0,73 0,00

Liik latikas 0,11 0,00 haug 4,78 0,57 ahven 21,36 7,16

0% 20% 40% 60% 80% 100% Keskmine saak loomuse kohta (Kg)

0-3m 3-6m

Joonis 32. Liikide esinemissagedus Kuremaa järves sügisesel noodapüügil kaldavööndis ja sügavamal veekogus

Mõrrapüügi saagid jäid noodapüügi saakidest oluliselt väiksemaks. Mõrraga püüti kevadel kokku 22,14 kg, suvel 303,97 ja sügisel 11,68 kg. Noodapüügi vastavad näitajad olid kevadel 220,22, suvel 1468,64 ja sügisel 126,2 kg (tabel 9). Järvede lõikes vaadatuna saadi mõrdadega Kuremaa järvest 190,1 ja noodaga 197,1 kg kala. Suuremad erinevused püügiriistade vahel olid Vagula järves, kus mõrra kogusaak oli 183,5 noodapüügil 507,9 kg ning Kaiavere järves

antud näitajad 90,2 ja 438,7 kg kala, jäädes noodapüükide saakidele kordades alla. (tabel 6,8). Kevadel tehti mõrdadega kaks vaatluskorda, mis kestsid kumbki14 päeva. Ööpäevane saak oli 1,58 kg. Suvel oli mõrrapüügi vaatluskordi 13, kus püügivahendid keskmiselt hoiti vees 9,5 päeva. Kokku püüti suvel 124 päeva, keskmine saak oli sealjuures 2,45 kg. Sarnaselt kevadele toimus sügisel kaks vaatluskorda ööpäevase saagiga 0,83 kg (tabel 8).

2014 a. kutseliste kalurite andmete põhjal võib järeldada, et mõrrad on kõige efektiivsemad püügivahendid Kaiavere, Kuremaa ja Saadjärves, väljaarvatud Vagula järves (tabel 5). Kaiavere kogusaagist (1558 kg) moodustas mõrdadega püütu 1195 kg. Kuremaa järvest saadi 2014. aastal 3568,9 kg kala, millest angerjat oli 830,4 kg. Kuremaa järvel kasutati püügivahenditena avaveemõrdu, nakkevõrke, rivimõrdu ja ääremõrdasid. Kõige rohkem püüti Kuremaa järvest kalu ääremõrdadega (2525 kg).

Saadjärvest püüti ääremõrraga kõige rohkem särge (1072 kg) ja angerjat (603,5 kg). Sarnaselt eelmainitud järvedele oli Saadjärves kõige efektiivsemaks püügivahendiks ääremõrd, tabades kogusaagist (2988,5 kg) 2305,5 kg kala. Vagula järves oli kõige edukamaks püügivahendiks 2014. aastal nakkevõrk, püüdes kogusaagist (1747,9 kg) 895,1 kg. Ääremõrraga püüti 618,3 kg kala. Nakkevõrkudega püüti latikat 336,7, haugi 285,6 ja koha 156,2 kg. Ääremõrras oli kõige enam ahvenat 118,8, angerjat 103,6 ja särge 99,8 kg.

Kutseliste kalurite saak uuritud veekogudes oli kõrgeim Kuremaa järves 3568,9 kg ning väikseim Kaiavere järves 1558 kg (tabel 12). Kutseliste kalurite püügid olid kõige saagikamad Kaiaveres kevadperioodil 630 kg Kuremaal suvel 1326 kg, Saadjärves kevadel 1688 kg ja Vagulas sügisel 816 kg kogusaagiga.

Tabel 12. Kutseline kalapüük uuritud järvedes kuude lõikes 2014.a (Põllumajandusministeerium, 2014)

Veekogu Kokku Jaan Veebr Märts Apr Mai Juuni Juuli Aug Sept Okt Nov Dets kg

Kaiavere järv Kokku 42 39 12 231 387 142 215 143 207 93 39 8 1558

Kuremaa järv Kokku 115 144 168 393 459 444 375 507 369 314 282 3568,9

Saadjärv Kokku 25 113 76 1205 407 188 408 176 218 136 37 2988,5

Vagula järv Kokku 154 44,9 82,5 49 92,4 124,4 147 127 331 247 238 111 1747,9 57

4. ARUTELU

Veonooda püükide tulemused toetuvad , kalanduslikult uuritud Vooremaa järvedele, millest üks on madalaveeline (Kaiavere) ja kaks sügavat (Saadjärv ja Kuremaa järv). Kaks sügavamat Vooremaa järve – Saadjärv ja Kuremaa järv on oma hüdroloogilis- morfomeetrilistelt parameetritelt võrdlemisi sarnased. Kuigi Saadjärv on pindalalt Kuremaa järvest ligi kaks korda suurem ja ka suurimalt sügavuselt sama palju sügavam, on oluliseks tunnuseks erinevalt meie riigi paljudest teistest sügavamatest seisuveekogudest asjaolu, et kogu veesammas pinnast põhjani on hapnikurikas enamasti kogu aasta vältel, mida ei saa öelda Vagula järve kohta. Järv on küll suure valgala ja tugeva läbivooluga, kuid sellest olenemata järve vesi paistab vähe läbi. Vagulas olulist temperatuurikihistust ei ole, kuid põhjalähedane veekiht on väga hapnikuvaene. Järvede suur veemahtuvus ja erinevad sügavusgradiendid loovad soodsaid tingimusi ja võimaldavad valida sobivaid elupaiku täiesti erineva keskkonnatingimuste vajadusega kalaliikidele.

Kahes suuremas väikejärves domineerisid noodapüükides särjed. Saadjärves moodustas särg 65 % ja Vagula järves 33 % kogusaagist. Kuremaa järv sobib hästi röövtoidulistele kaladele, mida näitab ahvena ja haugi kõrge osakaal kogusaagist (197,1 kg). Protsentuaalselt moodustab ahven kogusaagist 43% ja haug 21%. Uuritud Vooremaa järvedes väiksemas Kaiavere järves domineeris latikas 54% kogusaagist. Tavaliselt määrab kalaliikide arvu mingis konkreetses veekogus sobivate elupaikade hulk, mis omakorda sõltub veekogu pindalast ja tema sügavusest. Kui väiksema pindalaga järvedes on Eestis tavaliselt esindatud 2-4 kalaliiki, siis üle 100 ha veekogudes suureneb see arv 10-12 (Krause & Palm, 2010), mida tõestavad ka Vagula järve noodapüügi tulemused, kus tabati 11 erinevat liiki. Kui sügavamates veekogudes nagu Vagulas puudub põhjalähedastest veekihtidest hapnik, siis kalad on sunnitud elama kas kaldavööndis või siis liikuma järve keskosa avavees pinnakihis. Verevi järvel toimunud katse tulemused kinnitavad, et madalama hapnikukontsentratsiooni juures liigub kalaliikidest kõige sügavamal ahven (Järvalt et al. 2005) ja eelkõige öösel. Uuritud järvedest kolmes: Saadjärv, Kuremaa ja Kaiavere tabati ahvenat rohkem avaveest, kui kaldavööndist. Saadjärves tabati avaveest keskmiselt loomusega 5,03 kg, Kuremaal 4,29 ja Kaiaveres 2,2 kg rohkem kala kui kaldavööndis (joonis 17, 27 ja 31). Teised liigid kasutavad aga valdavalt vaid 2-3 m sügavust veekihti.

Erinevalt teistest Vooremaa järvedest on Saadjärv tänu oma suurele veemassile hea puhverdusvõimega. Seetõttu külmub hilissügisel teistega võrreldes hiljem ja ka jääst vabanemine kevadel on hilisem (Riikoja, 1991). Sama ei saa öelda Kaiavere järve kohta, mis jääb eelmainitud järvedele mahult kordades alla. Seetõttu külmub Kaiavere järv teiste vaatluse all olevate järvedega võrreldes tunduvalt varem ja ka jääst vabanemine kevadel on varasem. Jääkatte vabanemise järgsel perioodil püüti kõigist neljast järvest haugi ja ahvenat. Sügavamad ja mahult suuremad järved esindavad küll järvede klassifikatsioonis eutroofset tüüpi, kuid Saadjärves ja Kuremaa järves on säilinud vähesel määral mesotroofseid jooni. Kesktoitelised järved on klassikaliselt sobivaimad just ahvenalistele ja meie tingimuses ahvenale (Colby, 1972; Reshetnikov, 1980; Krause, 2014). Kokku püüti neljast järvest noodaga ahvenat 256,6 kg. Saadjärvest 93,1 kg ja Kuremaa järvest 85,5 kg, mis tõestab antud järvede sobilikkust ahvena elupaigana. Kaiavere järv on pindalalt ja mahult väiksem ning ühtlasi ka rohkem eutrofeerunud, mis on ahvena eluks tingimuste poolest vähem sobivamad, mida kinnitavad ka kutseliste kalurite väljapüügid (tabel 4).

4.1. Veonooda ja kutseliste kalurite saagikuse võrdlus

Tulemustest nähtub, et kutselised kalurid on kõige rohkem püüdnud uuritud järvedest kokku erinevate püügivahenditega särge (2759,7 kg), angerjat (2174 kg), latikat (1441,6 kg) ja haugi (1188 kg) (tabel 4). Noodapüügil saadi neljal järvel kokku enim särge (756,6 kg), latikat (403,9 kg), ahvenat (256,6 kg) ja haugi (191 kg) (tabel 6).

Järvede kaupa saadi noodapüügil Kaiavere 438,7 kg, Kuremaa 197,1 kg, Vagula 507,9 kg ja Saadjärvest 671,3 kg kala (tabel 6). Kutseliste kalurite saagid olid vastavalt 1558 kg, 3568,9 kg, 1747,9 kg ja 2988,5 kg (tabel 4).

Kutseliste kalurite püügid olid kõige saagikamad Kaiaveres kevadperioodil 630 kg (tabel 12), Kuremaal suvel 1326 kg, Saadjärves kevadel 1688 kg ja Vagulas sügisel 816 kg kogusaagiga. Kaiaveres püütakse kevadel kaldapiirkonnas mõrdadega edukalt ahvenat, haugi ja särge pärast nende liikide kudemisperioodi lõppu. Sellel perioodil (aprillis ja mais) on nakkevõrkudega püük keelatud. Analoogselt püütakse ka Saadjärves, eriti selle madalamas osas – Voldi järves. Kuremaal ja Vagulas püüavad kalurid suvel mõrdadega ja võrkudega püük pole siis edukas.

Sügisel, vee jahenedes püütakse Vagulal ka nakkevõrkudega ja siis suureneb ka röövkalade püük.

Veonooda keskmine saak Kaiaverel oli kõige suurem suvel 44 kg, Kuremaal sügisel 20,57 kg, Saadjärvel suvel 49,23 kg ja Vagulas suvel 42,51 kg. Kaiavere järves olid kalad koondunud suvel järve sisse- ja väljavoolu piirkonda, kus neid oli kergem tabada. Saadjärve ja Vagula madalaveelistes piirkondades on põhilised püütud kalaliigid särg, ahven ja haug, kes selles piirkonnas toitumas. Kuremaa järve ainus madalaveelisem veeala paikneb Amme jõe väljavoolu ja edelakalda vööndis (siin toimub ka kalurite mõrrapüük) ja seepärast on siin ka suuremad saagid.

Uurimistöös oli tähelepanu keskmes noodapüügi tulemused, mis särje osas ühtivad kutseliste kalurite saakidega. Noodapüügil saadi särge kokku nelja järve peale kokku 756,6 kg ja kutselised kalurid 2759,7 kg (tabel 4,6). Noodapüügil oli koguseliselt teisel kohal latikas 403,9 kg ja kutselistel kaluritel angerjas 2174 kg. Järelikult angerjat tabati aktiivse püügivahendiga oluliselt vähem. Angerja väiksed saagid noodapüügis tulenevad angerja bioloogilistest iseärasustest ja elupaigast. Peenesilmaline veonoot ei ole kõige parem püügivahend püüdmaks maduja kehaga mudas elavat angerjat.

4.2. Veonooda katsepüükide kalastiku liigiline mitmekesisus

Kaiaverest ja Vagulast saadi 11 erinevat kalaliiki. Saadjärves ja Kuremaal jäi järvest tabatud kalaliikide arv mõnevõrra madalamaks vastavalt 9 ja 8 liiki. Kuremaa järv on ka pindalalt väiksem ning kaladele sobivate erinevate elupaikade suhtes Vagula ja Saadjärvega võrreldes vaesem. Kuremaa järve sügavam piirkond on ulatuslikum. Selle tõttu on noodapüügi jaoks sobimatuid alasid rohkem. Samas kui Kaiavere järv oli võrdlemisi hästi läbipüütav oma madala keskmise sügavusega ja väheste veealuste takistustega.

Järvedel toimunud peenesilmalise veonooda katsepüükide saakidest nähtub, et kõige edukamaks olid suvised noodapüügid. Kevadised ja sügisesed saagid jäid suvistele mitmekordselt alla, mis on mõnevõrra üllatav. Suvel oli keskmine saak 37,66 kg kevadel 15,73 kg ning sügisel 10,51 See asjaolu on tingitud kalade suuremast aktiivsusest suvel. Sama tendents oli ka mõrrapüükidel.

Saadjärvest ja Vagulas olid kogusaagid kõige suuremad, vastavalt 671,3 kg ja 507,9 kg, mis on seletatav järve suurusega, on teada, et suuremates järvedes omavad kalapopulatsioonid üldiselt kiiremat kasvu, sest neis on rohkem erinevaid elupaikasid ja toitumisalasid, andes toitumiseks paremaid võimalusi ja vähendades toidukonkurentsi (Ristkok, 1960; Svärdson, 1979; King, 1995). Arvestades loomuste keskmisi saake siis oli Kaiavere järv Vagula järvest saagikam.

Neljal järvel toimunud katsepüügid kinnitasid tõdemust, et meie erineva klassifikatsiooniga väikejärvedes elutsevatest kaladest on tavalisemad särg ja ahven (Pihu, 1993; Krause & Palm, 2012), keda saadi kõikidest uuritavatest järvedest. Näiteks Kuremaa ja Saadjärvest püüti koguseliselt kõige rohkem särge vastavalt 46,7 kg ja 438,6 kg ja ahvenat 85,5 kg ja 93,1 kg (tabel 6). Samuti saadi kõigist neljast järvest ka haugi, viidikat ja latikat, mis Eesti mõistes suurtes ja ühtlasi liigirikastes järvedes on tavaline.

Saadjärvest tabati suvel ja sügisel noodapüügil haugi võrdsel hulgal, mis on hea tulemus, kuna ta puudub nakkevõrguga püüdes või on saakides suveperioodil haruldane. Sellega seonduvalt alahinnatakse haugi arvukust, kes hoidub tihedamasse taimestikku. Noodapüügil on omad takistused, kuid võrkudega võrreldes saab noodaga paremini litoraalist kalu püüda ja saadud tulemuste alusel analüüsida haugi arvukust, mis haugi seisukohalt võimaldab parema hinnangu kalavarudest anda.

Haugi arvukus on noodapüükide alusel Kaiavere järves hea. Varasemalt ei tabatud katsepüükide käigus noori isendeid, mis on tingitud noorte haugide elutsemisest kitsas, tihedas taimestikuribas, kus võrgupüük on olnud raskendatud aga noodapüügiga on piirkonnad läbitavad. Noodapüügi tulemused annavad tõestust noorte haugide esinemisele Kaiavere järves ja annab kinnitust, et noodapüük hindab täpsemalt haugi nooremate vanusrühmade arvukust kui Nordic-tüüpi võrk. Võib arvata, et haugisaagid püsivad lähiaastatel samal tasemel, mis on võrdlemisi märkimisväärne Eesti väikejärvede tavalise saagi taustal. Headest saakidest annavad kinnitust ka kutseliste kalurite saagid 324 kg (tabel 4).

Särg, kuuludes lepiskalana karpkalalaste hulka, jagab väiksemates veekogudes elupaiku roosärje ja nuruga, samuti latika noorjärkudega, avavees latikaga, harvemini viidika ja mudamaimuga. Saadjärves domineeribki särg, millest võib tingitud olla teiste karplaste madal

arvukus, siiski suurema tõenäosusega on latika vähene saak sõltuvusest püügivahendist ja järve keskmisest sügavusest, mis ulatub 8 meetrini. Antud noodaga teadupärast ei ole võimalik püüda sügavamalt kui 6 meetrit. Üldiselt on latikas suurena tabamatu, liigub suvel parvedena, mõnikord tungib kalda lähedale toituma ja siis on püütav. Liikide domineerimise poolest on kõige suurem vahe Saadjärvel ja Kaiavere järvel, esimeses on ülekaalukas särg (65%) ja teises latikas (54% kogusaagist) Kaiaveres domineerib ülekaalukalt latikas, vastupidiselt Saadjärvele, kus suured latikad on kogu aeg sügavamal ja noodapüügialast väljas. Latika suur saagikus on tingitud Kaiavere järve madalast sügavusest, mis võimaldas antud noodaga uurimuspüüke teha terve akvatooriumi ulatuses. Võimalik, et Kaiaveres on latikal paremad kudemistingimused, toidubaas ja väiksem püügikoormus kutseliste kalurite poolt, millest tuleneb Kaiavere latika suur osakaal saagis.

Kuremaa järves liikide esinemine noodapüügil saakide massi alusel sõltuvalt aastaajast sarnaneb kõige rohkem Saadjärve omaga. Kuremaa järves tabati sarnaselt Saadjärvega rohkem särge kui latikat, mis suure tõenäosusega on tingitud Kuremaa järve sügavusest ja suurest hulgast läbipüüdmatutest aladest.

Vagula järvest tabati kevadel kõige rohkem viidikat ja ahvenat. Saadjärves on viidikat vähe, Kuremaa järve keskel massiliselt, aga noota ei jää, viidikas esineb alati avavee ülakihis. Seda näitavad ka Vagula kevadised noodapüügi tulemused, kus viidikat püüti keskmiselt avaveest ühe loomusega 26,34 kg, kaldavööndist 1,39 kg. (joonis 21).

Kuremaa järves olid kõige suuremad ahvena saagid sügisel ja kahes teises Vooremaa järves suvel, mis arvatavasti on tingitud asjaolust, et siin toitub ahven intensiivselt enne talve kaldalähedastes piirkondades, eriti Amme jõe väljavoolu piirkonnas. Ahvena arvukus on Kaiavere järves madal, samas oli noodapüügi saakides esindatud rida järjestikkusi vanusrühmi, kuid viimastel aastatel ei ole koorunud põlvkonnad olnud nii arvukad võrreldes varasemate aastatega, eriti 2009.a. katsepüügiga. Ilmselt võib see olla sõltuv katsepüügi piirkonnast ja iga konkreetse aasta ilmastikuoludest. Samuti on ahven Kaiaveres konkureerimas toidu ja elupaiga pärast kahe teise röövkala liigiga (koha, haug). Samas tuleb tunnistada fakti, et iga järgnev aasta näitab ahvena arvukuse langustendentsi. 2014. a. noodapüügi tulemused ja kutseliste kalurite saagid näitavad ahvena madalat arvukust Kaiavere järves.

Koha on Kaiavere järvel tüüpiline kalaliik, kuid noodapüügi tulemused seda hästi ei peegelda. Võib arvata, et antud noot püüdis halvasti suurt koha. Arvatavasti ongi vanemad kohad oma kiirema liikumisega selle püügivahendiga püüdes raskemini tabatavad. Koha jõuab ennem ümbritsevast noodalinast välja ujuda kui noot vintside poolt kinni tõmmatakse. Latika biomass on Kaiavere järves tõusnud ja seda eelkõige noorjärkude arvelt.

4.3. Kalade arvukuse sesoonsed muutused püügipiirkondades

Noodapüügi tulemused näitavad, et erinevalt eeldatust on litoraalis ja üleminekul sügavamale avavette Saadjärves põhiline kalaliik mitte ahven, vaid särg. Särjele on Saadjärv samuti sobiv veekogu, kus tema kasvukiirus on hea (Krause, 2015). Samuti on särjele sobivad järved Vagula ja Kaiavere. Kuremaa järves tabati särge vähem ja suvel peamiselt avaveest. Võib eeldada, et haugi, ahvena ja särje vahel toimub ühtses elupaigas konkurents ja saaklooma- röövkala suhe, kus haug sunnib oma „kohalolekuga“ samast kaldalähedasest piirkonnast ahvena sügavamale järve ja see omakorda mõjutab särje liikumist röövkalade eest (Craig 1996; Persson 1983). Saadjärvest tabati suurimad särjesaagid suvisel püügisessioonil nii kaldalähedases piirkonnas kui ka sügavamal. Võrreldes särje ja ahvena paiknemist ja saakide tulemusi, siis nähtub, et särjele sobivaim eluala hõlmab Saadjärves just keskosa ja Voldi järve piirkonda, aga Suurjärve kaldaalad, kus veetaimede hulk väike ja varjevõimalused seeläbi piiratud, on vähemsobivad. Vaid kesksuvel on aktiivselt toituv särg siin arvukam. Sarnaselt Saadjärvele olid suvel Vagulas suured särjesaagid, kuna särg on aktiivne eriti suveperioodil. Praktiliselt kõikesööva lepiskalana on ta soojemas vees päevasel ajal hea toituja ja kogu aeg liikvel. Samuti sobivad ahvenale Suuremad väikejärved hästi. Ahven on ka põhiline noodapüügi saakkala kevadel ja sügisperioodil. Suurjärved on ka oma profiililt ahvenale sobivamad elupaigad, kus suure tõenäosusega leidub ahvenale meelepärast kivist ja kruusast põhja. Ahvenale sobivad laiad alad sügavusega 2-4 meetrit (Persson, 1983). Vagulas tabati ahvenat sügisel ja kevadel võrdlemisi ühtlaselt nii kaldavööndis kui avavees. Saadjärves oli suvel ahvenat rohkem avavees. Ahvena saagiks langevad põhiliselt kiisk, särg ja liigikaaslaste noorjärgud, kuna Saadjärves on suvel avavees palju särge siis ahvenal ei olnud vaja saaki kaldavööndisse otsima tulla. Sellest tingitult ka ahvena suurem saak avaveest. Ahven eelistabki Saadjärves olla 4-6 meetri sügavustel kaldanõlvadel.

Teistest uuritud järvedest püütud kalaliikide seast paistab silma ka haugi märgatav osakaal veonooda saakides nii sesoonses kui ka järve erinevate piirkondade võrdluses. Haug eelistab elutseda teadaolevalt saaki varitseva röövkalana ujulehtedega taimede ja veesisese taimestiku 75% katvusega aladel (Craig, 1996). Noorkalad peituvad aastaringelt päris kalda lähedal, olles suvel passiivsed, vanemad suguküpsed kalad sügavamal kui 2-3 m (Casselman, 1978). Vee hea läbipaistvus võimaldab veesisestel taimedel Saadjärves kasvada ka kuni 4,5-5 m sügavusel, suurendades haugile sobiva elupaiga alasid, millest siis võivadki sõltuvuses olla haugi saagid kevadel ja sügisel, kus tabati kalu rohkem just sügavamalt kui 3 meetrit. Samas Vagulas suvised katsepüügid ei ühti hästi üldiste tõekspidamistega, kus haugi tabati rohkem kaldavööndist väljaspool sügavamalt veekogust. Alati on erandeid ja kindel põhjus teadmata miks mõni asi nii on. Kui tavaliselt viitab lepiskalade kõrge arvukus meie väikejärvedes röövkalade vähesusele, siis kolme uuritud järve (Saadjärv, Vagula järv, Kaiavere järv) püügid näitavad, et vaatamata kalastussurvele on haug kõigis uuritud sügavusvööndites esindatud. Kuremaa järv on jällegi tõestuseks, et suur röövkalade esindatus pärsib kõvasti lepiskalade arvukust.

Teadaolevalt toitub latikas järvede sügavamates osades ja on antud noodaga püüdes sealt kättesaamatu. Kevadel liigub latikas aga järve keskossa madalamasse vette kudema ja on siis püütav. Seda fakti kinnitavad Kuremaa kevadpüügid, kus kõik püütud latikad tabati madalamalt kui 3 meetri sügavuselt. Kuremaa järves eristub selgelt taimestikurikas ja madalaveeline kagupiirkond, kus asub ka Amme jõe väljavool. Kevadel maikuus, tabati siin peamiselt haugi ja latikat, kusjuures haug oli kudemise lõpetanud ja latikas kudes.

Suvel toimus Kuremaa saakides oluline muudatus: latikas oli suundunud sügavamale vette toituma, põhilisteks tabatud liikideks kerkisid särg, ahven ja haug (joonis 32). Viidikas oli suvel tavaline järve läänepiirkonna kaldavööndis ja ka avavees. Ahvena osakaal saagis suurenes kevadest sügiseni eelistades sügavamaid piirkondi. Samuti sarnaselt Saadjärvele on Kuremaa järve puhul üllatuslik haugi arvukas esinemine läänepiirkonnas kevadel, esmapilgul sellele liigile vähesobivas piirkonnas, kus teda suvel üldsegi ei püütud. Harukordne on ka linaski tabamine sügisperioodil. Üldiselt püütakse linaskit hästi pärast selle liigi kudemisperioodi lõppu alates suve teisest poolest. Sellele asjaolule on raske seletust leida. Samas peab tõdema, et ilmastik määrab palju, soojad kevaded muudavad kudemisega seotud käitumisi ja kaldalähedast liikumist püügi ajal, kas siis varasemaks või hilisemaks juhtuvalt

ilmast. Kuremaa (ka Saadjärv) ei ole tüüpilised linaskijärved, kuigi teda sealt edukalt püütakse. Linaski väike arvukus tuleneb toidupuudusest ja suurest konkurentsist latikaga. Kuremaal on väikest linaskit palju, aga suuri vähem. Võimalik, et möödunud aasta sügise pikalt püsinud kõrged veetemperatuurid soodustasid linaski aktiivsust ja suurendasid tema tabamise võimalusi sügisel. Vagula ja Kaiavere saakides esinesid kohad, kellele sobib rohkem eutrofeerunud ja ühtlasi järvevee läbipaistvuse vähenemine (Kangur jt. 2007). Kuremaa ja Saadjärve on üritatud kohasid asustada, aga kuna vesi on liialt selge, siis need asustamised pole vilja kandnud. Koha tunneb end paremini sogasemas vees, (Deelder & Willemsen, 1964; Smith et al. 1998) kuna saagi leidmiseks väheläbipaistvas vees on kohal hästi arenenud nägemismeel (Ali et al. 1977).

Püügiandmete analüüsimisel suuremate üldistuste tegemiseks on kindlasti vaja pikemaid aegridasid ja tulemusi, mida on võimalik koguda aastate jooksul. Seepärast vajaks veonooda esimese aasta andmestik lisana täiendavaid püüke tulevikus, mille alusel suurenevad teadmised väikejärvede kalastiku kohta.

KOKKUVÕTE

Kalastiku uuringud on klassikaliselt toimunud nakkevõrkudega ja aastatega on välja kujunenud oma metoodika, millel on ka puudusi. Tavaliselt on raskemini nakkevõrkudega tabatavate liikide (haugi ja latika) arvukus alahinnatud. Angerjat püütakse tavaliselt mõrdadega ning sel puhul arvestatakse neid saake. Häid tulemusi on kalade arvukuse uurimises andnud Euroopas, eriti Tšehhis püük aktiivpüünistega väiksemasilmaliste nootadega, mis annavad täpsemad andmed järvede erinevate piirkondade kalastiku kohta.

Katsepüükidel tehti veonoodaga, mille kõrgus on 6 m ja läbipüütav akvatoorium ligikaudu 1 ha kolmes püügitsüklis kokku 65 tõmmet, valdavalt kaldalähedastes piirkondades ja samaaegselt püüti kalu ka mõrraga ning võrreldi saake kutselise kalapüügi saakidega.

Töö eesmärkide täitmiseks püstitati kaks hüpoteesi: Kalastiku 1iigiline mitmekesisus uuritavatel järvedel on erinev ja kalade ja nende liikide arvukus litoraalivööndis sõltub aastaajast.

Püükide tulemusel tabati neljas järves kokku 13 kalaliiki, neist Kaiaveres ja Vagulas 11 liiki. Neist kuus olid esindatud kõigis neljas järves, domineerivad liigid ahven , särg ja haug. Peipsi siiga aga püüti vaid Saadjärvest.

Noodapüügi keskmine saak loomuse kohta oli suurim Saadjärves ja Kaiavere järves – 37 kg, Vagulas jäi saagiks 26 kg ja Kuremaal ainult 11,6 kg.

Kalaliikidest on kaldavööndis ja selle lähedal sügavamal alal Kuremaa järves domineeriv liik ahven, Saadjärves aga üllatuslikult hoopis särg. Vagula järvel selgelt eristuvat kalaliiki kaldavööndis ei ole, sest püükides valitsesid peaaegu võrdses koguses särg, viidikas ja latikas.

Madalaveeline Kaiavere järv sobib elupaigana hästi latikale, kes valitses siin mitmes erinevas piirkonnas kogu järve ulatuses. Röövkaladest oli arvukaim Saadjärve saakides haug ja Kuremaa saakides ahven ja haug.

Aastaaegade võrdluses järgivad paljud kalaliigid kevadise kudemisaja ja suvise aktiivse toitumisperioodi mustrit. Sügisel saagid langevad järsult, sest paljud liigid suunduvad järvedes sügavamale talvituma. Suvistele püükidele oli ka iseloomulik, et kesksuvel kui veetemperatuurid olid kõrged ja sügavamates veekihtides oli hapnikukontsentratsioon madal olid kalad koondunud sissevoolude piirkonda. Seetõttu olid paremad saagid Vagula ja Kaiavere järves püütud just nendest piirkondadest, kusjuures paremini püüti siis angerjat ja latikat.

Mõrrapüük Vagulas oli kaks korda efektiivsem kui Kaiaveres ja Kuremaa järves. Kui kutseline mõrrapüük on orienteeritud angerjapüügile, siis meie katsepüükide saakide põhiline kala oli särg ja ahven.

FISH COMPOSITION IN SMALL LAKES BASED ON PURSE SEINE CATCHES

SUMMARY

Two hypothesis were established: 1) Fish species diversity in four lakes is different 2) Fish abundance in coastal waters varies with season.

This master thesis gives overview of purse seine catches which lasted from spring to autumn 2014 in four lakes: Saadjärv, Kaiavere, Kuremaa and Vagula. This kind of a catches were held for the first time in Estonian lakes. All mentioned lakes are important for professional and also for recreational fishing.

Catches were made with purse seine which height is 6 meters and catching water area about one hectare. Altogether 65 catches were made. Majority of them were near coastal areas and at the same time fish were caught with fyke net and finally the results were compared. Caught fish were measured and scaled, all data was inserted to Microsoft excel and then analyzed.

During catches 13 fish species were caught, 11 of them from Kaiavere and Vagula. Six of the species were present in all four lakes. Dominating species in all lakes were perch, roach and pike. Peipsi whitefish was only caught from Saadjärv

The biggest average catches of purse seine per hectar were caught from Saadjärv and Kaiavere, both 37, in Vagula 26 and in Kuremaa 11,6 kilograms.

Comparing the fish composition perch dominated in Kuremaa lake coastal areas and closer to the deeper zones, in Saadjärv this kind of a species was roach. In lake Vagula there were no distinct species who prefer coastal area to pelagic zones, in those catches equally dominated roach, bleak and bream. Shallow Kaiavere lake as a habitat is good for bream who dominated in different areas all over the lake. From piscivorious fish species the most abundant in Saadjärv was pike and in Kuremaa perch and pike. 68

In seasonal comparison most of the species follow the pattern of spawning in spring and active feeding in the summer. In autumn the hauls decrease rapidly because many species are heading to deeper layers for winter. Characteristic line to summer catches is that when the water temperatures are high and there is low oxygen concentration in deeper layers, the fish gather to inflow areas. That factor is the reason, why increased catches were made from those inflow areas in lake Vagula and Kaiavere, in addition on that period purse seine caught higher amounts of European eel and bream.

Fyke net was twice as effective in lake Vagula than in Kaiavere or Kuremaa. Professional fyke net catches are oriented to European eel, but the dominating species in purse seine catches were roach and perch.

Fishery is sustainable only when it is done reasonably and does not take fish stock to overexploitation. It is important to assess fish stock more precisely. Good results with purse seine net is already achieved in Europe, especially in Czech Republic when research continues also in Estonia further outcome with this method is also accomplished.

KASUTATUD KIRJANDUS

Adamek, Z., Musil, J. & I. Sukop. 2004. Diet Composition and Selectivity in 0+ Perch (Perca fluviatilis L.) and its Competition with Adult Fish and Carp (Cyprinus Carpio L.) Stock in Pond Culture. Agriculturae Conspectus Scientificus. 69. 21-27.

Ali, M. A., Ryder, R. A. & M. Anctil. 1977. Photoreceptors and visual pigments as related to behavioural responses and preferred habitats of perches (Perca spp.) and pikeperches (Stizostedion spp.). Journal of Fisheries Research Board of Canada. 34. 1475-1480.

Almeida, D., Stefanoudis, P. V., Fletcher, D. H., Rangel, C., & E. da Silva. 2014. Population traits of invasive bleak Alburnus alburnus between different habitats in iberian fresh waters. Limnologica - Ecology and Management of Inland Waters, 46. 70-76.

Armulik, T. & S. Sirp. 2014. Eesti kalamajandus 2013. Kalanduse teabekeskus, Pärnu. 87 lk.

Casselman, J. M. 1978. Effects of environmental factors on growth, survival, activity and exploitation of northern pike. Am. Fish, Soc. Spec. Publ., 11, 114-128.

Colby, P. J., Spangler, G. R., Hurley, D. A. & A. M. McCombie. 1972. Effects of eutrophication on salmonid communities on oligotropic lakes. J. Fish. Res. Board Canada, 29, 6, 975-983.

Craig, F. J. 1996. Pike Biology and exploitation. Chapman and Hall. 275lk

Deelder, C. L. & J. Willemsen. 1964. Synopsis of biological data on pike-perch Lucioperca lucioperca (Linnaeus) 1758. FAO Fisheries Synopsis 28, pp. 58

Dubois, J. P., Gillet, C., Hilgert, N. & G. Balvay. 2008. The impact of trophic changes over 45 years on the Eurasian perch, Perca fluviatilis, population of Lake Geneva. Aquatic Living Resources. 21. 401-410.

Elango, J. & H. Lett. 1978. Kalastaja käsiraamat. Valgus, Tallinn. 224 lk.

Erm, V. 1981. Koha. Valgus, Tallinn. 128 lk.

Fort, T. 2006. Angerjaraamat. Olion, Tallinn. 232 lk.

Haberman, J., Timm, T. & A. Raukas. 2008. Peipsi. Eesti Loodusfoto, Tartu, 472 lk. 70

Hayden, B., Coscia, I., & S. Mariani. 2011. Low cytochrome b variation in bream Abramis brama. Journal of Fish Biology. 78. 1579-1587.

Hayden, B., Massa-Gallucci, A., Harrod, C., O'grady, M., Caffrey, J., & M. Kelly-Quinn. 2014. Trophic flexibility by roach Rutilus rutilus in novel habitats facilitates rapid growth and invasion success. Journal of Fish Biology. 84. 1099-1116.

Hulak, M., Rodina, M. & O. Linhart. 2008. Characteristics of stripped and testicular Northern pike (Esox lucius) sperm: spermatozoa motility and velocity. Aquatic Living Resources. 21. 207-212

Hunt, T. 2012. Eesti kalad. Varrak, Tallinn. 189 lk.

Järvalt, A., Krause, T. & A. Palm. 2005. Diel migration and spatial distribution of fish in a small stratified lake. Hydrobiologia 547: 197-203

Kangur, A., Kangur, P., Kangur, K. & Möls, T. 2007. The Role of temperature in the population Dynamics of smelt Osmerus eperlanus eperlanus m. spirinchus Pallasi n Lake peipsi (Estonia/Russia). Hydrobiologia 584: 433-411

Kangur, A., Kangur, P., Pihu, E., Vaino, V., Tambets, M., Krause, T. & K. Kangur. 2008. Kalad ja kalapüük. Haberman, J., Timm, T., Raukas, A. Peipsi. Eesti loodusfoto, Tartu, lk. 317-340.

Kask, H. 2007. Kohapüügist Pärnu lahel. Rmt: 20 Eesti kalakohta II. Toimetaja. Zero Gravity OÜ, Kalastaja Raamat, lk. 96-105.

Kask, I. 1979. Eesti järvede arvust ja järvenõgude klassifikatsioonist. Rmt.: Eesti NSV saarkõrgustike ja järvenõgude kujunemine. Valgus, Tallinn. 88-103.

King, M. 1995. Fisheries Biology, Assessment and Management. Fishing News Books., Oxford, 341 lk.

Koržets, V. 2003. Õngitsemine. Tallinn. 352 lk.

Krause, T. & A. Palm. 2010. Eesti väiksematest järvedest ja nende kalavarudest. Rmt: Õngemees kalavetel 4. Toimetaja. Zero Gravity OÜ kirjastus Kalastaja Raamat, lk. 134-153.

Krause, T. & A. Palm. 2012. Eesti väikejärvede kalastiku uuring 2012. KIK 2011. a. kalanduse teadusuuringute alamprogrammi projekt nr. 1461. Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna leping 4-1.1/78. Tartu.

Krause, T. 2014. Üksteist olulist Eesti ahvenajärve. Rmt: Ahven. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid. Müil, M., Pajuste, M. (toim.). AS Ajakirjade Kirjastus ja MTÜ Kalale 2014, Tallinn, lk. 60-67

Krause, T. 2015. Särg meie järvede levinumaid asukaid. Rmt: Särg. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid. Pajuste, M. (toim.). AS Ajakirjade Kirjastus ja MTÜ Kalale 2015, Tallinn, lk. 64-75

Lappalainen, J., Dörner, H. & K. Wysujack. 2003. Reproduction biology of pikeperch (Sander lucioperca (L.)) – a review. Ecology of Freshwater Fish. 12. 95-106.

Linløkken, A. N. & T. Hesthagen. 2011. The interactions of abiotic and biotic factors influencing perch perca fluviatilis and roach rutilus rutilus populations in small acidified boreal lakes. Journal of Fish Biology. 79. 431-448.

Loopmann, A. 1982. Eesti NSV järvede valglad ja veevahetus. Rmt.: Eesti NSV järvede nüüdisseisund. Habermann, H., Paaver, K., Simm, H. (toim.). Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tartu. 9-18.

Loopmann, A. 1984. Suuremate Eesti järvede morfomeetrilised andmed ja veevahetus. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinn. 152 lk.

Lorenzoni, M., Carosi, A., Pedicillo, G. & A. Trusso. 2007. A comparative study on the feeding competition of the European Perca fluviatilis L. and the ruffe Gymnocephalus cernuus (L.) in lake Piediluco. Knowledge and Management of Aquatic Ecosystems. 0. 35-57.

Luts, A. 1970. Eesti kalapüügiriistad. Kunst, Tallinn. 17 lk.

Mikelsaar, N. 1984. Eesti NSV kalad. Valgus, Tallinn. 432 lk.

Miller, J. P. & J. M. Loates. 1997. Euroopa kalad. Eesti entsüklopeedia kirjastus, Tallinn. 288 lk.

Mäemets, A. & L. Saarse. 1995: Väikejärved. Kogumik: Eesti Loodus. Tallinn, Kirjastus „Valgus“, Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Mäemets, A. 1968. Eesti järved. Valgus, Tallinn. 548 lk.

Mäemets, A. 1977. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Valgus, Tallinn. 264 lk.

Ojaveer, E., Pihu, E. & T. Saat. 2003. Fishes of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn, lk 25-46

Ott, I. & A. Rakko. 2008. Kuidas elab Saadjärv? Eesti Loodus. 7. Lk 40-47.

Parmeggiani, A., Govoni, N., Zannoni, A., Di Biase, A., Sirri, R., Forni, M. & O. Mordenti. 2015. Effect of photoperiod on endocrine profiles and vitellogenin expression in european eels Anguilla anguilla during artificially induced ovarian development. Theriogenology. 83. 478-484.

Persson, L. 1983. Effects of intra-and interspecific competition on Dynamics and size structure of a perch Perca fluviatilis and a roach Rutilus rutilus population. Oikos, 41, 126-132

Pihu, E. & A. Turovski. 2001. Eesti mageveekalad. Kalastaja Raamat, Tallinn. 240 lk.

Pihu, E. (toim.). 1979. Loomade elu, 4. kd. (kalad). Valgus, Tallinn. 515 lk.

Pihu, E. 1987. Matk kalariiki. Valgus, Tallinn. 360 lk.

Pihu, E. 1993. Distribution of fish species in Estonian lakes. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences, Ecology, 3: 181-186.

Pihu, E. 2006. Meie kalad olelusvõitluses. Kalastaja Raamat. 288 lk.

Pilinkovskij, A., Kesminas, V., Bukelskis, E. & L. Civas.2014. Ruffe (Gymnocephalus cernuus L.) growth and diet in Lake Dusia. Archives of Polish Fisheries. 22, 2. 110- 119.

Pravdin, I. 1965. Jutustus kalade elust. Eesti raamat, Tallinn. 212 lk.

Raukas, A. & R. Karukäpp. 1979. Eesti liustikutekkeliste akumulatiivsete saarkõrgustike ehitus ja kujunemine. Rmt.: Eesti NSV saarkõrgustike ja järvenõgude kujunemine. Valgus, Tallinn. 9-28.

Reshetnikov Yu. S. 1980. Ecology and classification of coregonid fish. Nauka, Moscow, 300 lk.

Riikoja, H. 1991. Der See Saadjärv Physiographie, Thermik, Sauerstoffverhältnisse. Eesti Teaduste Akadeemia, Tartu. 192 lk.

Riikoja, H. 1991. Der See Saadjärv. Eesti Teaduste Akadeemia, Tartu. 192 lk.

Ristkok, J. 1960. Kalade noorjärkude kasvust. Loodusuurijate Selts Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tartu. 200 lk.

Simon, J. 2015. Age and growth of european eels (Anguilla anguilla) in the Elbe river system in Germany. Fisheries Research. 164. 278-285.

Smith, P. A., Leath, R. T. & J. W. Eaton. 1998. A review of the current knowledge on the introduction, ecology and management of Sander, Stizostedion luciperca, in the UK. In: Stocking and introduction on Fish. Cowx, I. G. (ed.). Fishing News, University of Hull, UK. 209-224.

Svärdson, G. 1979. Speciation of Scandinavian Coregonus. Report No 57, Institute of Freshwater Research, Bloms Boktryckeri AB, Lund, 95 lk.

Zapletal, T., Mareš, J., Jurajda, P. & L. Všetickova. 2012. The food of common bream (Abrmis brama L.) in a biomanipulated water supply reservoir. Acta Universitatis Agriculturae et Silviculturae Mendelianae Brunensis. 60, 6. 357-366.

Tamre, R. 2006. Eesti järvede nimestik: looduslikud ja tehisjärved. Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, Tallinn. 165 lk.

Tuvikene, A. 2014a. Ahven ehk harilik ahven ehk euroopa ahven (Perca fluviatilis). Rmt: Ahven. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid. Müil, M., Pajuste, M. (toim.). AS Ajakirjade Kirjastus ja MTÜ Kalale 2014, Tallinn, lk. 4-18.

Tuvikene, A. 2014b. Haug ehk harilik haug ehk havi (Esox lucius). Rmt: Haug. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid. Müil, M., Pajuste, M. AS Ajakirjade Kirjastus ja MTÜ Kalale 2014, Tallinn, lk. 4-17.

Wang, J., Wang, C., Qian, L., Ma, Y., Yang, X., Jeney, Z. & S. Li. 2010. Genetic characterization of 18 novel microsatellite loci in northern pike (Esox lucius L.). Genetic and molecular Biology. 34. 169-172.

Veber, K. 1970. Sapropeel Eesti NSV järvedes. Eesti Maavilj. Ja Maapar. Tead. Uurim. Inst. Teaduslike tööde kogumik. 4.

Wickström, H. 2001. Stocking as a sustainable measure to enhance eel populations. Doctoral disseration. Stockholm University, Department of System Ecology. 1-39.

Vida, A. 2012. 365 kala. Grenader, Tallinn. 200 lk.

Woynarovich, E. 1960. Aufzucht der Zanderlarven bis zum Raubfischalter.Zeitschrift für Fischerei. IX. 73-83.

Саарсе, Л. A. 1986. O классификации озерных впадин и отложений (на примере Эстонии) – VII Всесоюзн. сов. по истории озер: история современных озер. Тез. локл. Ленинград – Таллинн. 53-55

Саарсе, Л. A. 1994. Донные отложения малых озер Эстонии. Aкадемия Наук Эстонии Институт геологии. 230 c.

Interneti materjalid:

1. Eesti kalastuse entsüklopeedia, http://www.kalapeedia.ee; kasutatud 06.03.2015.

2. Eesti Entsüklopeedia, http://entsyklopeedia.ee; kasutatud 07.03.2015.

3. Wikipedia, http://et.wikipedia.org/wiki/Esileht; kasutatud 10.03.2015.

4. Kalanduse teabekeskus, www.kalateave.ee; kasutatud 10.03.2015.

5. Fisheries research & development Corporation, http://fish.gov.au/fishing_methods/Pages/nets.aspx; kasutatud 09.03.2015.

6. FAO. Food and Agriculture Organization of the United Nations. Fishery and Aquaculture Country profiles, http://www.fao.org/fishery/fishtech/1003/en; kasutatud 08.03.2015.

7. Rannakalur, http://rannakalurematerjalid.ut.ee/kurnpuunised/; kasutatud 10.03.2015.

8. Maaleht, http://maaleht.delfi.ee/news/maamajandus/mets/jaale-tommatakse- kiisk?id=63816452; kasutatud 26.03.2015.

9. Looduskalender, http://www.looduskalender.ee/de/node/998; kasutatud 27.03.2015.

10. Digital nature photos, http://www.biopix.com/roach-rutilus-rutilus_photo-30429.aspx; kasutatud 29.03.2015.

11. NatureGate, http://www.luontoportti.com/suomi/en/kalat/pike-perch; kasutatud 30.03.2015.

12. Põllumajandusministeerium, http://agri.ee/et/eesmargid-tegevused/kalamajandus-ja- kutseline-kalapuuk; 28.03.2015.

13. Kalanduse teabekeskus ja Walk&Learn, 2014 http://eestikalad.kalateave.ee/desc.php?fid=34 ; 25.03.2015