Vilistlane Andres Tarand –

Tallinna Reaalkool

loodusteadlane ja poliitik

Uurimistöö

Henri Nõmm

11b

Juhendaja: vil! Eha Poomann

Tallinn 2010

Sisukord

Sissejuhatus ...... 4

1. Elulugu ...... 5

1.1. Lapsepõlv ...... 5

1.2. Mälestused Tallinna Reaalkoolist ...... 6

1.3. Õpingud Tartu Ülikoolis ...... 8

1.4. Sõjaväes ...... 11

1.5. Harrastused ...... 11

2. Suguvõsa ...... 13

2.1. Vanemad ja õde ...... 13

2.2. Perekond ...... 14

3. Teadustöö ...... 16

3.1. Avaldatud uurimused ...... 16

3.2. Teaduslikud ekspeditsioonid ...... 17

4. Karjäär poliitikuna ...... 20

4.1. Töö peaministrina 1994-1995 ...... 20

4.2. Erakonna Mõõdukad asutamine ...... 21

4.3. Töö Europarlamendis ja Riigikogus ...... 21

Kokkuvõte ...... 23

Kasutatud materjalid ...... 24

Lisa 1 Andres Tarand Tõnismäe haiglas augustis 1944 ...... 25

Lisa 2 Priit Aimla ja Andres Tarand Paides 1.mail 1956 ...... 26

Lisa 3 Vene sõjaväes 1965 ...... 27

Lisa 4 Perekond Tarand 1968 ...... 28

Lisa 5 Antarktika ekspeditsioon jaanuaris 1969 ...... 29

Lisa 6 Andres Tarand telesaadet juhtimas 1977 ...... 30

Lisa 7 Tallinna Botaanikaaia seminar Viitnal 1978 ...... 31

Lisa 8 Rahvarinde kongressil oktoobris 1988 ...... 32

Lisa 9 Perekond Tarand Eesti Üliõpilaste Seltsis 1990 ...... 33

Lisa 10 Tallinna Botaanikaaias Konstantin Pätsi sünniaastapäeval 1994 ...... 34

Lisa 11 Paavsti külaskäik 1994 ...... 35

Lisa 12 Al Gore visiit Eestisse 1995 ...... 36

Lisa 13 Seattle' s koos abikaasa Mariga Eesti Vabariigi aastapäeval 2002 ...... 37

Sissejuhatus

Paljud tunnevad Andres Tarandit kui ühte olulisemat Eesti taasiseseisvumisaegset poliitikut, aga vähesed tunnevad teda kui loodusteadlast, kes on käinud ekspeditsioonidel Antarktikas ja Antarktises. Väga vähesed teavad, et Andres Tarand on käinud keskkoolis just Tallinna Reaalkoolis ja lõpetanud selle kooli 73. lennuna. Pärast head reaalainete omandamist Tallinna Reaalkoolis jätkas ta õpinguid Tartu Ülikoolis, kus ta omandas geograaf- klimatoloogi eriala.

Peale teaduse ja poliitika on Andres Tarandil olnud ka hulgaliselt muid huvisid, millega ta oma elu jooksul on tegelenud. Kuigi hobid kooliajal olid Andrese jaoks küllaltki piiratud, tegeles ta siiski lauatennise ja malega. Ülikooliajal huvitus Andres pagulasluulest ning erinevate filosoofide töödest. Mainimata ei saa jätta ka Andrese iseseisvat soome ja saksa keele õppimist. Vaimsete tegevuste kõrval tegeles Andres ka orienteerumisega ning neil tekkis ülikoolis isegi väike orienteerujate seltskond.

Käesoleva uurimistööga soovin tutvustada Andres Tarandi elukäiku, mis sai alguse 11. jaanuaril 1940. aastal Tallinnas. Uurimistöö teiseks eesmärgiks on Andres Tarandi kui Tallinna Reaalkooli vilistlase mälestuste põhjal täiendada nii Reaalkooli ajalugu kui ka jäädvustada mälestusi tolleaegsetest õpetajatest ja koolielust.

Uurimistöö koostamise peamiseks töömeetodiks on autori intervjuud Andres Tarandiga. Tehtud on kaks intervjuud, mis on algselt lindistatud. Lisaks on kasutatud mitmeid raamatuid, ajaleheartikleid, ajakirju ja interneti lehekülgi, mis räägivad Andres Tarandist, tema elukäigust ja tema lähimatest sugulastest.

Antud uurimistöö on jagatud neljaks põhiosaks. Esimeses peatükis keskendutakse Andres Tarandi varasele lapsepõlvele ning õpingutele. Teine osa tutvustab Andrese lähimaid sugulasi. Kolmandas peatükis on käsitletud Andres Tarandit tööd teadlasena ja tema mäletusi teaduslikest ekspeditsioonidest. Neljandas peatükis on tutvustatud Andrese poliitilist karjääri. Uurimistöö koostaja tänab juhendajat, Eha Poomanni ja Andres Tarandit.

1. Elulugu

1.1. Lapsepõlv

Andres Tarand, kes 2010. aasta jaanuaris sai 70-aastaseks, sündis 11. jaanuaril 1940. aastal Tallinnas haritlaste perekonnas: isa Helmut(h) Tarand, aastani 1935 Takenberg (1911 Tallinn- 1987 Tallinn), oli filoloog ja luuletaja. Tema pseudonüümiks oli Annus Rävälä. Ema Leida, sünd. Karu (1907-1984), oli ajaloo õpetaja Tallinnas. (Tarand 2009)

Andres Tarand elas kuni 2. klassi lõpuni Tallinnas. Ta õppis Tallinna Harjutuskoolis kaks aastat. Kooli sissesaamiseks olid katsed, kus pidi juba oskama lugeda ja ka lihtsamaid aritmeetilisi tehteid sooritada. Tallinna Õpetajate Harjutuskool oli endise Tallinna Pedagoogilise Instituudi ja praeguse Tallinna Ülikooli eelkäija. Pärast teise klassi lõpetamist pidi Andres Tarand sealt koolist isa küüditamise tõttu lahkuma ja ta asus elama Aruküla lähedale emapoolsete vanavanemate tallu, mis asus kolme kilomeetri kaugusel Aruküla jaamast. Seal elas vanaema Annette, vanaisa Hindrek oli surnud 1945. aastal. Vanaisalt jäi päranduseks uuri kett, uuri võtsid venelased pärast sissetungi Eestisse ära. (Ibid.:5)

Ta asus õppima Aruküla 7-aastasesse kooli, kus õppis viis aastat. Aruküla kool oli linnakoolist mõnevõrra erinev ja alguses naljakas, sest seal oli suuri poisivolaskeid ja ka mõned suured tüdrukud. Nad olid jäänud istuma ning pidid koolis käima kuni 16- aastaseks saamiseni, õppides seal koolis enamasti kuni neljanda klassini. Praegusel ajal oleksid nad ilmselt erikooli saadetud, aga tollel ajal selliseid vahesid ei tehtud. Andres Tarand meenutas, et oli vahepeal nendega ka natuke ninakavõitu ning noris nende kallal sõbralikult. Samas ei olnud nad üldsegi kurjad poisid, vaid lihtsalt kõva peaga. Andres Tarand ise lõpetas Aruküla kooli kiituskirjaga 1954. aasta kevadel, kuigi enda sõnul vene keelt tegelikult hästi ei osanud. (Ibid.:5)

Lapsepõlvekodusid oli Andres Tarandil mitu. Põhiliseks lapsepõlvekoduks võib siiski pidada Arukülast 3,5 kilomeetri kaugusel asuvat Tõhelgi küla, kus ta kuni üliõpilaspõlveni elas. See talumaja on endiselt alles ning kuulub praegu Andrese sugulastele; ta on seda ka ise hiljuti vaatamas käinud. Maja ümbrus on võrreldes lapsepõlveajaga väga muutunud, vanad tuttavad kohad on praeguseks lausa tundmatuseni muutunud. Talu nimeks oli Loopere talu, mis oli

olemas juba enne Põhjasõda, ja seal elasid Loorbergid. Selles piirkonnas on üsna haruldane karstimaastik, kus vesi kaob suveks maa alla ning kevadel ja sügisel tekkisid vihmasadude tõttu üleujutused. Andres Tarandi loodusearmastus sai alguse just Loopere talust. (Tarand 2009)

1.2. Mälestused Tallinna Reaalkoolist

Tollasesse Tallinna 2. Keskkooli astus Andres Tarand omal soovil 1954. aastal ja lõpetas selle 1958. aastal. Tal oli tuttavaid kolm ja pool aastat vanema õe klassivendade seas, kes pärast Aruküla kooli lõpetamist astusid Tallinna Reaalkooli. Kooli valides avaldas mõju vanemate poiste eeskuju, sest ta oli juba kursis Tallinna Reaalkoolis toimuvaga ja selle koolimajaga. Kokku võeti keskkooli vastu kolm paralleeli kaheksandaid, katseid kooli sisseastumisel ei olnud, kuid kiituskirjadega õpilasi võeti vastu eelistatult.. Selektsioon toimus töö käigus ning järgmiseks aastaks jäi ainult kaks paralleeli järele, need kaks, A ja B klass, ka lõpetasid kooli 73. lennuna.. Need, kellel õppimine hästi ei sujunud, suunati mõnda teise kooli. Sellel ajal tuli õpingute eest tasuda aastas 200 rubla õppemaksu, kuid Andres oli sellest vabastatud, sest ta ema oli õpetaja. (Tarand 2009)

Tallinna Reaalkooli direktoriks oli Aleksei Tšõgankov, keda hüüti Aljošaks või Pašaks. Ta oli värvikas kuju, kes oli olnud Pihkva kandis eestlasest kulaku juures sulaseks. Lisaks direktoriametile õpetas ta Nõukogude Liidu ajalugu. Tema pedagoogiline printsiip oli: kui tarvis, tõstan esile, kui tarvis, löön pea maha. Siiski oli ta objektiivne, sest iga teo eest tuli vastav järeldus ning keegi ei olnud tema jaoks kogu aeg pai. Tal oli omamoodi hea karakter, sest ta võitles oma kooli au eest. Teises maailmasõjas oli ta olnud tõkestusväeosas, mille tegevus ei olnud eriti õilsa iseloomuga. Direktor meeldis õpilastele, sest tema vigase eesti keele arvel sai palju nalja. Sellel perioodil juhtisid Tallinna keskkoole ainult Venemaa taustaga inimesed, keda võib nimetada ka Venemaa eestlasteks, kelle eesti keeles esines palju vigu ja mõned väljendid olid väga koomilised. (Ibid.:6)

Tallinna Reaalkoolist on Andres Tarandile meelde jäänud ka värvikaid isamaalisi nn. vana kooliga õpetajaid. Mõned õpetajad olid sõjaaegse suhtumisega. Keskkoolis õpetajad ja õpilased teietasid üksteist. (Ibid.:6)

Keemia õpetajaks oli Linda Visnapuu, keda hüüti Hüdraks. Teda peetakse üheks oma aja legendaasemaks õpetajaks. Ta oli hästi range ja isegi mõnitas pedagoogiliselt neid õpilasi, kes

keemiat ei osanud. Kui keemiat hästi oskasid, siis ei olnud probleemi. Visnapuu hoidis vanamoodi korda, näiteks pintsakunööbi puudumisel võis ka kahe saada. Mõnikord ei olnud ka Andres Tarandil pintsakunööpi, sest ta elas maal, kus tuli kolm kilomeetrit jalgsi Aruküla jaama kõndida. Selle tõttu oli kodusolemise aeg sageli väga lühike ning olukorra keerulisuse tõttu ema ju ka ei olnud. Praegu ta Visnapuu tolleaegset käitumist isegi ülekohtuseks ei pea, vaid hindab head aine omandamist ning nõudlikkust käitumises ja korralikkuses. (Tarand 2009)

Matemaatika õpetajaks oli alguses Ain Arulaane, keda hüüti Kõrvaks, sest tal olid suured kõrvad. Samuti kutsuti teda ka arust lagedaks. Tema tunni ajal mängis Andres peamiselt ühe klassivennaga malet. Peale Arulaanet tuli matemaatika õpetajaks Kalju Kallaste ning siis hakkas ta tõsisemalt matemaatikaga tegelema. Kallaste oli keskmise rangusega õpetaja, kes austas väga nii oma õpilasi kui ka kooli. Õpetaja Kallaste suhtleb nende klassiga siiamaani ning käib kõikidel kokkutulekutel. (Ibid.:7)

Kirjandusõpetajaks oli Elisabeth Saarkivi, kellel oli kirjandusring. Tema juhendatavas kirjandusringis käis umbes neli või viis poissi. (Ibid.:7)

Andrese esimeseks klassijuhatajaks 8. klassis oli Rene Rekand, kes oli füüsika õpetaja. Rekand oli natuke laisavõitu ning ei kontrollinud eriti kiiresti tunnikontrolle ära. Keegi sai aga kuskilt füüsikakabineti võtme ning Andres käis seal koos klassikaaslastega töid tagantjärele parandamas. Tänu sellele olid nende klassi hinded suhteliselt head, aga füüsika õppimisele see kindlasti kasuks ei tulnud. (Ibid.:7)

Keskkooli teisel poolel oli Andrese klassijuhatajaks Voldemar Vahar, kes andis joonestamist. Vahar oli olnud Eduard Viiralti pinginaaber ning Günther Reindorfi sõber. Ta oli omamoodi huumorimeelega mõnus mees. Paraku oli Vahar (sünd. 1901) sel ajal küllalti vana, ta suri 1987. aastal. Vahariga käis nende klass meeldejääval lõpuekskursioonil Moskvas, kusjuures poisid avaldasid soovi minna Moskvasse ja tüdrukud Peterburgi. (Ibid.:7)

Inglise keele õpetajaks oli Renata Virkhaus, kes Andrest vahepeal ka klassist välja saatis. Virkhaus oli range vana kooli õpetaja, kes oli isamaaliste vaadetega ning hindas protesti Nõukogude korra vastu. Tollane inglise keele õppekava peab Andres tagant järele mõeldes üsna elukaugeks ja mõttetuks. Õpetajad olid ise küll heal tasemel, aga nõukogulikud õppekavad olid jäigad üleliidulised dogmad, millest tuli kinni pidada. (Ibid.:7)

Kehalise kasvatuse õpetajaks oli Harri Tempel, kes läks pärast Reaalkoolist lahkumist Türile ja tegi seal jalgpallimeeskonna. (Tarand 2009)

Lauluõpetajaks oli Voldemar Toomingas, kes oli vanamoeline, õpetas palju isamaalisi laule, kuid tal oli koolis suur autoriteet. Ta juhatas kooli suurt segakoori, kus ka Andres kaks aastat laulis. (Ibid.:8)

Õppurina oli Andres Tarand suhteliselt universaalne: talle meeldisid väga paljud asjad. Õppeainetest meeldisid talle kõige enam ajalugu, mida õpetas Olev Maas ja geograafia, mida õpetas väga soliidne õpetaja Anton Lipping. (Ibid.:8)

Andres Tarandi põhiveaks oli tunnis vahelerääkimine, targutamine ja kommenteerimine. Seda hakkas ta harrastama juba enne Reaalkooli astumist ning jätkas seda ka siin. Teda saadeti aegajalt klassist välja, aga sellele vaatamata ei olnud tema vahekord ühegi õpetajaga püsivalt halb. Praegu arvab ta, et teda karistati asja pärast ning hiljem anti talle ka andeks. Vahepeal langetati tal käitumishinnet ja korraliku käitumise puhul seda jälle tõsteti. Tal oli koos sõpradega koolitädi Mariga kokkulepe, et klassist väljasaatmise korral käisid nad läbi tema ruumi koridoris suitsu tegemas, praegu on Andres suitsetamise maha jätnud. Koolitädi Mari oli samas ise koolis väga autoriteetne ja soositud isik (Ibid.:8).

Üritusi ja erinevaid ringe koolis oli, aga Andres ei saanud neis eriti osaleda, sest ta käis maalt koolis ning pidi arvestama rongide sõiduplaaniga. Ürituste ja ringide läbiviimist takistas ka see, et kool töötas kahe vahetusega, seejärel tuli majja veel õhtukool. Suvel olid kohustuslikud direktor Tšõgankovi algatatud töölaagrid, mis olid tegelikult õpilasmalevate eelkäijad. (Ibid.:8)

1.3. Õpingud Tartu Ülikoolis

Pärast keskkooli lõpetamist oli edasiste õpingute osas valiku tegemine Andres Tarandile üsna raske, sest talle pakkusid huvi nii humanitaar- kui ka reaalained. Otsust tehes mõtles ta praktiliselt ja leidis, et loodusteadustes on kontroll inimese üle väiksem. Otsustamisel sai määravaks suurem vaimne sõltumatus. 1958. aastal astus Andres Tartu Ülikooli Matemaatika- loodusteaduskonda, samal aastal saadeti ta kolhoosi, kus ta tutvus uute inimestega. Vabas õhus oli tore, sai palju nalja, aga tehti ka palju tööd. Pärast värskes õhus töötamist oli Andres Tarand söönud kohutavalt suure portsjoni kartulit ja sousti, millele järgnes piimajoomisvõistlus. Kui nad olid seal juba mitu nädalat olnud, siis tuli üks noor õppejõud ja

ütles, et nüüd peab spetsialiseeruma. Pärast piimajoomisvõistlust ei jaksanud Andres ja ka teised võistlusel osalenud enam eriti püstigi seista. Õppejõud pani nad siis valiku ette ja andis natuke mõtlemisaega. Valida sai kolme variandi vahel: esimene oli füüsiline geograafia, mida õppides sai õpetajaks, teine oli majandusgeograafia, mille lõpetajad asusid tööle plaanikomiteedesse ja erinevatesse majandusasutustesse, kolmas oli õpetus kliimast ehk klimatoloogia. Klimatoloogias oli kolm semestrit matemaatikat ja füüsikat. Andresele tundus, et ta peaks neid veel õppima: ta ei tahtnud ka õpetajaks saada ning klimatoloogi elukutse näis olema kõige huvitavam. Tollel ajal ei olnud Andresel veel õrna aimugi, et kunagi saab ülemaailmne kliimasoojenemine kogu maailmas nii tähtsaks probleemiks. (Tarand 2010)

Andrese juhendajaks ülikoolis oli geofüüsik Herman Mürk, kes lasi kõik eksamid konspektist maha kirjutada, aga pärast hakkas uurima, kas üliõpilane tegelikult asjast aru oli saanud ning see oli põhiline. Seda meetodit peab Andres väga tõhusaks, sest kõige pähe õppimine oleks olnud tarbetu. (Ibid.:9)

Ülikoolist on Andresele hästi meelde jäänud ka keeleteadlane Villem Ernits, kes tegelikult õppejõuna siis ei töötanud, aga ta oli kohal igal tähtsamal loengul ja kaitsmistel ning esitas küsimusi. Andres kohtus temaga viimati 1973. aastal, kui ta kaitses oma kandidaadikraadi. Andres meenutab, et Ernitsale tegi muret, et ta ei kasutanud oma töös mõistet raudkülm. Ülikoolis oli Andresel kahju sellest, et kadus järjepidevus õppejõududega, mis kõige ilmekamalt väljendus just geograafias. Sealt lahkusid akadeemik Edgar Kant, geograaf ja majandusteadlane, kes oli Saksa ajal olnud Tartu Ülikooli rektoriks ning temast ei tohtinud Nõukogude ajal üldse rääkida, 1944. aastal siirdus ta Rootsi. Loodusgeograafiast lahkus professor August Tammekann, kes siirdus 1940. aastal Soome. Terves ülikoolis oli tuntud inglise filoloog Arthur Hone, kes oli ka rahvuselt inglane. Ülikoolis hoiduti kõrvale Vene poliitiliste ainete loengutest, mida juba keskkoolis oli õpitud, kuigi õpilaste osalemist loengutel jälgiti teraselt. Andres meenutab, et ta neid aineid uuesti ei õppinud, vaid kasutas neid paari Lenini teost, mida ta juba enne lugenud oli ning põimis need osavalt nende teadmistega, mida ta oli omandanud Tallinna Reaalkoolis Tšõgankovi tundides. (Tarand 2010)

Andres Tarand sai eksamisessioonid alati enam- vähem normaalselt tehtud, alati oli muidugi enne eksameid ärevus, aga see olevat isegi natuke kasuks tulnud. Kui ärevust ei oleks olnud, siis oleks ta olnud tuim nagu nui ning ei oleks soovitud tulemust saavutanud. Esimese kursuse lõpus sai Andres sõjalise eksami kolme ja sellega võeti stipendium ära. Peale seda saadeti

Andres Valgjärvele praktikale ning suvel pidid vanemad teda rahaliselt toetama. Hiljem sai ta kogu aeg stipendiumi. (Tarand 2010)

Esimesel suvel oli üldine tutvumine Eesti looduse asjaoludega ning kaardistati ka muldasid. Väga põnevaks peab Andres ka 1959. aasta Taevaskoja kaardistamispraktikat, kus nad kaardistasid Nõukogude Liidu esimest maastikukaitseala. Andresele meeldis, et tal oli seal juhtroll, sest kõik teised olid tüdrukud, kes ise initsiatiivi ei haaranud. Sellele järgnes tutvumine meteoroloogiaga, mis toimus Endla rabas. Seal pakkusid Andresele rohkem huvi linnud ning ta tegeles linnuvaatlustega. Kahe viimase kursuse praktikal tegeles Andres Tallinnas ilmaennustamisega. Sellel ajal valdas Andres juba üsna hästi soome keelt ning sai hästi oma ilmaennustust soome raadio ilmaennustusega võrrelda. Teised, kes temaga seal koos töötasid, soome keelt ei osanud ning seega oli Andresel teiste ees eelis. Andres pidi ilmaennustajana töötades joonistama kõik kaardid käsitsi ja isobaarid ehk samakõrgusjooned käsitsi kaardile kandma. (Ibid.:10)

Ülikooli ajal oli tudengitel plaanitud teha matk Kesk- Aasiasse ja Kaukaasiasse ning kuna ülikool seda ei kompenseerinud, siis oli vaja lisaraha teenida. See raha teeniti peamiselt vaguneid laadides ning sõideti koos mullikatega Kesk- Aasiasse. Seal olid väga huvitavad ning hästi säilinud idamaised mošeed ja ajaloolised linnad Buhharaa, Hiiva, Taškent ja Samarkand. Enne seda olid nad käinud matkadel Karjalas ja Poolas, mis oli samuti väga huvitav. Karjala matk oli huvitav seetõttu, et Andres ei olnud varem nii kaugel põhjas käinud. (Ibid.:10)

Ülikooli lõpus tegi Andres diplomitöö atmosfääri läbipaistvuse kohta, selleks pidi ta leidma absoluutselt selged päevad, sest muidu ei ole võimalik atmosfääri läbipaistvust mõõta. Diplomitöö juhendajaks oli Herman Mürk. Pärast ülikooli lõpetamist sai Andres Tarandist diplomeeritud geograaf- klimatoloog. Andresega samal kursusel alustas 16 inimest, kellest mõned välja langesid, aga samas tuli osa teiselt kursuselt neile ja kokku lõpetas 15 inimest. Andresega samalt kursuselt on tulnud nimekatest teadlastest veel Ott Kurs, geograaf, etnoloog, turkoloog ehk türgi- tatari keeli uuriv teadlane, fennougrist ehk soome- ugri keelte uurija . Kursi huvitasid erinevate rahvaste kujunemised, aga ta sai õppida ainult majandusgeograafiat ehk praegust inimgeograafiat. Kurs töötas Helsingi Ülikoolis ja on ka Helsingi Ülikooli audoktor. Praegu elab Kurs Tartus ning tegeleb endiselt teadustööga. (Ibid.:10)

1.4. Sõjaväes

Andres lootis, et baaslaevale Vares Barbarus suunamisega pääseb ta sõjaväest. Tegelikult tegeles mõlema asjaga kaadriosakond ning seetõttu sattus ta pärast uurimisreisi sõjaväkke. Ta teenis aega Kaliningradi oblastis endises Tilsiti linnas, mis 1946. aastal nimetati ümber Sovetskiks. Seal olid Preisi kasarmud, mis olid väga heas korras. Linn ise asus omaaegse Ida- Preisimaa territooriumil. Ta sattus meteoroloogiks kahurväkke. Tema ülesandeks oli õhupallid vesinikku täis panna ja saata välja sondpalle, mis on mehitamata õhupallid atmosfääri uurimiseks. Samuti pidi Andres välja arvutama, kuidas tuuled atmosfääris puhuvad. Sõdurid pidid seal "sõda pidama" ja kahureid laskma, Andres mängis samal ajal tihti ohvitseridega malet. Sõjaväeteenistus Tilsitis kestis kokku kaks aastat. Peale seda suunati ta edasi õppustele Aegviidus. Tol ajal üüris Tarandite pere Aegviidus korterit, sest selleks ajaks oli juba sündinud poeg Indrek. Andres üritas igal võimalikul juhul koju minna. Laagri ja kodu vahemaa oli seitse kilomeetrit. Ainsaks ohuks oli vesinikuballoonide otsas sõitmine, aga muidu oli tegevus ohutu. Lekkiva ballooni korral oleks võinud toimuda traagiliste tagajärgedega plahvatus (Tarand 2009).

1.5. Harrastused

Hobid kooliajal olid Andrese jaoks väga piiratud. Põhiliselt harrastas ta lauatennist ja malet mängida, ta laulis kooli laulukooris. Koolipidudel käis Andres kümnendas ja üheteistkümnendas klassis, kui ta oli läbinud üheksandas klassis tantsukursused. Tantsuõpetajaks oli koolis härra Rosin, galantne ja hea figuuriga mees. Andres möönab, et ta väga andekas tantsija ei ole, aga samas vastuvõttudel on ta tantsimisega alati hästi hakkama saanud. (Ibid.:11)

Ülikooli ajal õppis Andres iseseisvalt keeli: peamiselt saksa keelt ning soome keelt. Praegu on ta võimeline lugema saksakeelseid tekste, kuid ise ta eriti saksa keelt ei räägi. Soome keelt õppis Andres peamiselt raadiost uudiseid kuulates. Uudistest sai ta küll aru, aga sõnavara jäi natuke piiratuks.(Ibid.:11)

Geograafide tegevus ülikoolis oli teistest erialadest mõnevõrra erinev. Kevadel hakkasid praktikumid väljas ning juba maikuus lõppesid loengud. Toimusid erinevad mullauuringud ja tegeleti ka botaanikaga. Andres Tarand saadeti kolmeks päevaks botaanikaaeda, kus taimede ladinakeelsed nimed kulusid isegi paremini pähe, kui ülikoolis õppides. Andres on ka käinud koos teiste tudengitega uurimisreisil laevaga Vares Barbarus, mis oli baaslaev ja seilas Põhja-

Atlandil. Sinna tõid traalid kokku heeringaid. Laeval olid naised, kes kalasid rappisid ja nelja- liikmeline meteoroloogide seltskond. (Tarand 2009)

Ülikooli ajal tegeles Andres Tarand koos ülikoolikaaslastega orienteerumisega ning neil tekkis lausa orienteerujate seltskond. Tol ajal oli kaartidega veel suuri raskusi, aga siiski kasutati erinevaid maakasutusplaane. Nende orienteerujad olid märksa nupukamad, sest nad pidid paremini vana kaardi järgi ette kujutama, mis kahekümne aastaga on muutuda võinud. (Ibid.:12)

Andres Tarand paljundas koos ülikoolikaaslastega pagulasluulet, millega tegeleti samuti väikeses seltskonnas, sest see tegevus oli karistatav. (Ibid.:12)

Andres luges ka üsna palju erinevate filosoofide teoseid. Talle meeldis see, et need ei koosnenud parteiajaloost, mida tuubiti igal aastal mingi aine nime all. (Ibid.:12)

Ülikooli ajal elas Andres ühiselamus. Igal aastal plaanis ta eraldi toa üürida, aga seda ta lõpuks ikkagi ei teinud. Seda põhjustas üksiktubade vähene arv ja ka raha nappus. Kui raha enne õiget aega ära kulus, siis tegeles ta raudteejaamas vagunite laadimisega, mis ei olnud eriti mõnus töö. Vahepeal õnnestus ka kanamune laadida, mis oli võrreldes vagunite laadimisega lausa paradiislik töö. (Ibid.:12)

Ülikooliajal laulis Andres Tartus Üliõpilassegakooris, mida juhatas Valdar Viires (Ibid.:12).

2. Suguvõsa

2.1. Vanemad ja õde

Ema Leida Karu õppis Tartu Ülikoolis ajalugu ning kuulus Andres Tarandi isaga samasse üliõpilasseltsi Veljesto. Ema oli ajaloo ja ka majandusteaduse õpetaja tollases Tütarlaste Kommertskoolis, kus praegu asub Inglise Kolledž. Tegemist oli üsna vana kooliga. Enne isa küüditamist, 1948. aastal vallandati ematöölt. Peale seda oli tal tööd õige napilt, ainult mõni tund ühes koolis. Hiljem jäi ema täielikult töötuks. Antud periood oli Andres Tarandi emale väga raskeks katsumuseks. Õnneks oli külas inimesi, kellel oli püsiv töö ja kindel sissetulek, kes aitasid Tarandi perekonda rasketel aegadel. Ilma nende abita oleks perekond nälga jäänud. Samuti andis külarahvas ka nende perele riideid. Palju aitasid ka tädid. Isa vangis istumise ajal oli emal mitu korda raskem tegutseda. 1951. aastaks, kui oli selge, et küüditamisest pääsenuid üldjuhul Siberisse järele ei saadeta, julges Andrese ema Leida taas tööle asuda. Alguses töötas ta sanitarina, hiljem jälle õpetajana. (Tarand 2009)

Isa Helmut(h) Tarand lõpetas Tallinnas Kaarli gümnaasiumi, õppis 1929-1936 Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, rahvaluulet ja filosoofiat. Akadeemiliselt liitus ta üliõpilasseltsiga Veljesto. Isa toimetas 1935-1940 ajakirja Eesti Noorus, töötas veel Riiklikus Ajaloomuuseumis. Andres Tarandi isa arreteeriti kommunistide poolt 1945. aastal, kuna ta oli olnud Harjumaa Omakaitses. Isa süüdistati natsionalismis ja talle määrati 10 aastat vangilaagrit Vorkuta söekaevanduses. Ta vabanes 1955. aastal, kuid pidi jääma asumisele. Sealt suunati ta Gorki haiglasse maovähi diagnoosiga. Teel Gorkisse tegi ta kõrvalepõike Tallinna , et pärast kümne aasta pikkust lahusolekut näha oma lapsi ja sugulasi. Ema tegi reisi Vorkutasse 1955. aasta suvel. Pärast haiglat ja seal välja tulnud tõde, et magu kannatab hoopis haavandtõve käes, lahkus ta omavoliliselt asumiselt Vorkutast ja saabus ilma ühegi dokumendita 1956.aasta kevadel Tallinnasse. 1981. aastal avaldati Rootsis Annus Rävälä varjunime all tema luulekogu "Vorkuta värsse". Kaarel Tarand avaldas postuumselt Helmut(h) Tarandi luulekogu "Epitaaf", 1990. aastal. Mälestusteraamatu "Cassiopeia" koostas Andres Tarand isast 1992. aastal, avaldades oma vanemate Siberi-kirjavahetust aastail 1946-

1956. Raamat ilmus alapealkirjaga Kirju kolmnurgast Vorkuta-Eesti-Krasnojarski krai. (Tarand 2009)

Õde Kristi on Andresest kolm ja pool aastat vanem. Ta on olnud eluaegne õpetaja. Alguses suunati Andrese õde Turbasse õpetajaks, põhilise osa oma karjäärist õpetas ta Tallinna 7. Keskkoolis inglise keelt. Ta mõtles välja Country Study süsteemi. Praegu on ta pensionär, kuid ta töötab ameeriklaste giidina ning tutvustab neile Eestit ja Tallinna. Kooliajal oli õde Andresele ema eest. Tavaliselt käis just õde koolis, kui vennal seal pahandusi oli, sest Andres tahtis oma ema neist probleemidest säästa. Tegelikult oli neid kordi ainult paar tükki, aga Andres hindab oma vanema õe tollast teguviisi endiselt kõrgelt. Ta on oma õega alati hästi läbi saanud. Hiljem on õde abistanud teda inglise keelsete tekstide tõlkimise ja parandamisega. Õde on sageli parandanud ka Andrese poolt kirjutatud artikleid. (Tarand 2009)

2.2. Perekond

Abikaasa Mari Tarand (Viiding) on Paul ja Linda Viidingu tütar, näitleja ja luuletaja Juhan Viidingu õde. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogia žurnalistide eriharu. Tuntud on ta raadioajakirjanikuna: keskööprogrammi luulesari ja saatesari "Keelekõrv". (Eesti Elulood,2000)

Pojad Indrek ja Kaarel õppisid Tallinna 21. Keskkoolis, sest Andrese naine Mari töötas tollel ajal Eesti Raadios ning 21. Keskkool asus selle kõrval ning kõik raadiomaja töötajad panid oma lapsed sinna kooli. Nii oli lihtsam neil algklassides silma peal hoida ja hiljem nad jätkasid seal õppimist. (Tarand 2009)

Vanem poeg Indrek Tarand sündis 3. veebruaril 1964. aastal Tallinnas. Indrek Tarand on eesti poliitik, riigiametnik, ajaloolane ja saatejuht. 1988. aastal abiellus Indrek Kadiga, kellega tal on kolm last: vanemad pojad Julius ja Konrad ning noorem tütar Helmi. Indrek peab ennast väga perekeskseks inimeseks ning perest eemal elamine ei ole tema jaoks kerge. Indrek õppis aastatel 1972-1983 Tallinna 21. Keskkoolis inglise keele eriklassis. Pärast seda õppis ta Tartu Ülikoolis ajalugu, omandades 1991. aastal ajalooõpetaja kutse. Aastatel 1992-1993 täiendas Indrek end välismaal. Ta teenis aastatel 1984–1985 sundaega Nõukogude armees. Hiljem on Indrek olnud aktiivne reservohvitseride õppustest ja Reservohvitseride Kogu tegevusest osavõtja. Indrek Tarandi poliitiline tegevus algas aastal 1993, mil ta oli Eesti valitsuse

eriesindaja Narvas, seejärel oli ta peaminister Mart Laari nõunik. Viimase tagasiastumise järel asus Indrek tööle välisministeeriumi kantslerina. Selles ametis oli ta 2002. aastani, mil ta pidi kohast loobuma erimeelsuste tõttu välisministri Kristiina Ojulandiga. Pärast Välisministeeriumist lahkumist oli Tarand kuni 2003. aastani Eesti Panga personalijuht, seejärel on ta olnud vabakutseline ajakirjanik, tele- ja raadiosaadete juht, sealhulgas TV3 saate "Targem kui 5b" saatejuht. 2006. aasta lõpus osales Indrek Kanal 2 saates "Tantsud tähtedega". Hoolimata aktiivsest tegutsemisest poliitikas pole Tarand kuulunud ühtegi erakonda. Alates 2005. aastast oli ta ka Kindral Laidoneri Muuseumi direktor. 2007. aastal oli ta Gruusia presidendi administratsiooni reformi nõustaja.19. augustil 2009 teatati, et Tarand esitas kaitseminister Jaak Aaviksoole avalduse muuseumi direktori ametikohalt lahkumiseks sama aasta 1. septembrist seoses tööleasumisega Euroopa Parlamendi saadikuna. Kaitseminister rahuldas Tarandi avalduse ja nimetas ta alates septembrist 2009 muuseumi nõukogu liikmeks. 2009. aastal Euroopa Parlamendi valimistel astus Tarand üles üksikkandidaadina ja ta osutus valituks, kogudes 25,81% häältest. Ta sai rekordilise 102 509 valija toetuse ning jäi vaid 1016 häälega alla enim hääli saanud Keskerakonnale. Sügisest asus Indrek Euroopa Parlamendis tööle ja liitus Roheliste/Euroopa Vabaliidu fraktsiooniga. Ilma abikaasa Kadita ei oleks Indrek Tarand Europarlamenti kandideerinud. 2008. aastal tunnustati Indrek Tarandit Valgetähe III klassi teenetemärgiga. (Vikipeedia kodulehekülg)

Noorem poeg Kaarel Tarand on sündinud 20. septembril 1966. aastal. Kaarel Tarand on eesti ajakirjanik. Ta lõpetas 1984. aastal Tallinna 21. Keskkooli ja õppis aastatel 1987–1993 Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust ning sotsioloogiat. Kaarel on töötanud toimetajana Rahva Hääles ja Eesti Päevalehes, ajakirjanikuna ajakirjas Luup, kirjutanud kolumne Eesti Päevalehes. Ta on olnud haridusministeeriumi nõunik ja Mart Laari valitsuse pressibüroo direktor. Alates 2005. aastast on Kaarel kultuurilehe Sirp peatoimetaja. 22. oktoobril 2008. aastal valiti ta Sirbi peatoimetajaks ka järgmiseks viieks aastaks. (Vikipeedia kodulehekülg)

3. Teadustöö

Pärast sõjaväge võttis Andres Tarandi noor õppejõud Ants Raik Tartust ühendust Tarandi abikaasaga. Ta ütles, et Botaanikaaial on aspiranti vaja. Maastikuarhitektuur vajas loodustunnetust. Botaanikaaed oli Nõukogude Liidus ainuke koht, kus maastikuarhitektuuriga tegeldi. Botaanikaaias maastikuarhitektuur koguaeg arenes ja laienes. Sel perioodil tegi Andres Tarand endale nii suure plaani, mida ta ei ole siiamaani täitnud. Hiljem sai Andres Eesti Teaduste Akadeemia Tallinna Botaanikaaia direktoriks. (Tarand 2009)

Hetkel tegeleb ta Rahvusraamatukogus ajaloolise kliimaga. Ta uurib Vene kroonikatest, kuidas Novgorodi või Pihkva kroonika meie maast räägib. 13. sajandist algab Eesti enda kirjutatud ajalugu alates Läti Henrikust, Tallinna arhiivist, kust leiab andmeid laevaliikluse kohta ning saab järeldada ka jää olemasolu. Kogu see andmepank, mis ulatub umbes tuhande aasta kaugusele, oli Andres Tarandil koos, aga siis tuli poliitika vahele ja see jäi 20 aastaks natuke lohakile. Ta ei suutnud kontrollida kõiki inimesi, keda ta ärgitas sellega tegelema. (Tarand 2009)

3.1. Avaldatud uurimused

Andres Tarand on kirjutanud hulgaliselt erinevaid teaduslikke artikleid kliima ajaloo ja mesokliima alalt, samuti publitsistikat, aga pikemat teaduslikku teost ei ole ta veel välja andnud. Praegu üritabki ta teha põhjalikumat teost. Selleks on Andresel ka abilisi, kes aitavad tal andmepanka kontrollida ning materjale arvutisse sisestada. Andmed on Andresel perfokaartidel, sest ta alustas oma uurimistööga juba 1974. aastal. Andres on andmepanga ja perfokaardid peaaegu jõudnud läbi vaadata, aga ta arvab, et puuduste kõrvaldamiseks kulub tal veel aega kuni märtsi lõpuni. Andres usub, et korrastatud andmetega on lihtsam ja mugavam kirjutada ning möönab, et mitmed osad uurimistööst on ta juba paarkümmend aastat tagasi valmis saanud. (Andres 2010)

3.2. Teaduslikud ekspeditsioonid

Andres Tarand on osalenud mitmetel teaduslikel ekspeditsioonidel ning on endiselt Eesti Polaarklubi liige. 1968-1970 osales ta 14. Nõukogude Antarktika ekspeditsioonil nooremteadurina. Andres on käinud ka uurimisreisidel Antarktises, kus ta talvitus meteoroloog- aktinometristina 1969. aastal polaarjaamas Molodjožnaja. Lisaks sellele käis ta 1971. aastal Taimõril. (Eesti Elulood,2000)

Üheks eredamaks mälestuseks Antarktika ekspeditsioonist oli Andresele 30. aprilli ööl juhtunu. Liustikutuul oma tavalisest 150- kraadisest suunast, muutus kella poole kolme ajal kagutuuleks, andes koos õhurõhu langusega mõista, et tsüklon on tulemas. Kella kuueks õhtul kasvas kagutuul keskmiselt 25 m/s ja rõhutendents oli juba 8,7 mb. Pärast kella 21 pani Andres tähele, et Punane maja värises sedavõrd, et kõik asjad kabinetis tudisesid silmnähtavalt ja see tundus olema tingitud pigem maavärinast kui tuulest. Andres heitis õigeaegselt pilgu puhangumõõtjale, osuti liikus 35, siis 38-le. See torm sünnitas halbu eelaimdusi teiselpool poolenisti kinnituisanud jõesängi, nii et poolakad kartsid maja võimaliku purunemise pärast. Andres suhtles nendega telefonitsi ja märkas kõne lõpus, et osuti liikus puhangulugejal juba 45-le ja mõni hetk hiljem koguni 48-le. Kolin, mürin ja vile, mida tekitas tuul, mille keskmine kiirus oli 33 m/s selle 48-meetrise puhangu ajal, mõjus talle kuidagi ergutavalt-meeliülendavalt nagu looduse vägevus ikka, kui ta just liiga ei tee. Jaamas oli mehi, kes selles möllus, kus nähtavus oli umbes üks meeter, koju kõndisid või ronisid. Öösel, kui Andres rappuvas voodis magas, vaibus torm vähehaaval ning keskpäeval võis näha juba natuke pilves taevastki. Kahjud, mida jaamas näha võis olid minimaalsed, sest peaaegu kõigeks oldi valmis ja puid seal ei kasvanud. Pärast seda tsüklonit hakkas Andres Arktika nn. sügavate tsüklonite, mida iseloomustavad hästi madal õhurõhk ja väga järsud rõhu langused ning tõusud, kogujaks. Tema õnneks oli neid sellel talvel varuks rohkem kui kunagi varem. Esimene hiigeltsüklon oli 1. mail, järgnes möll 25. juunil, siis 15. augustil ja 7. septembril oli viimane Andrese poolt nähtud supertsüklon. 7. septembri tsüklonit võib kindlasti pidada supertsükloniks, sest hommikul kukkuma hakanud rõhk jõudis südaööks 936,3 millibaarini, seega langes 18 tunniga 35,9 mb. Antud rõhk oli uueks Molodjožnaja jaama absoluutseks miinimumiks ja purustas senise 10. septembrist 1965 pärineva rekordi tervelt 2,5 millibaariga. Tegemist oli ühe madalaima rõhuga maailmas. Suur möll pääses lahti veidi enne keskpäeva tiheda tuisuga. Kell viis õhtul kadus kõik keerisesse ja pool üksteist õhtul oli seekordse tormi tipp, tuule kiirus oli puhanguti ainult 41 m/s. Vaatamata sellele oli Andresel piisavalt tegemist

sööklast kodu poole minemisega. Ta alustas teed kolmekesi koos Kristowi ja Ženjaga, kuid juba 50 meetri läbimise järel kaotas Andres tuttavad silmist. Selg ees liikudes märkas Andres, et Ženja kaldus liialt paremale ning Kristow vasakule. Andres teadis, et paremalt piirab teed staabimaja ja vasakult köis ning ta ei tundnud rahutust. Varsti märkas Andres ukerdavat poola poissi, kes oma vähikäigul püüdis istmikuga kive lõhata. Kuigi nende vahekaugus oli kõigest 5 meetrit, ei teadnud Kristow, et Andres teda jälgis, sest vastu tuult vahtimist takistas valus tormilumi. Pärast mõnekümne meetri läbimist tehtud peatust ilmus tuisust nähtavale ka Ženja ja Andresel jäi veel läbida lühike laternateta teeosa tuntud kivide järgi. Oma viimase, kella üheksase vaatluse tegi Andres õnnelikult ja sattus hiljem taas rõõmsasse elevusse, nagu see tormi puhul sageli tavaks on. Ta leidis kinnitust Borchgrevingki tähelepanekule, mille kohaselt enne tugevaid torme on näha virmalisi. 6. septembril oli Andres üle hulga aja märganud heledaid virmalisi ja samal ööl ning hommikul ei töötanud ka raadio, mis on põhjustatud magnettormidest, mis summutavad raadioside ja on virmaliste esinemisega tõepoolest põhjuslikult seotud. (Nabakirjad,1992)

Andresel oli pikki aastaid mulje, et eemalseisjad kipuvad kaugete ekspeditsioonide ohtlikkust ülehindama, milles on oma osa ka käinute värvikatel kirjeldustel, mis on vahel nn. meremehejutu piiril. Paraku on ka Antarktikas juhtunud väga kurbi sündmusi. Seekord lõppes siin Antarktikas Andrese esimese tuttava mehe, noore sakslase Klaus Diedrichi elu. Jaama ülem Bunjak tegi õhtul kurva loo kogukonnale teatavaks. Bunjakil oli lisaks muule veel ülemamure, et kahele Nõukogude Arktika Ekspeditsiooni surnule ei tuleks hooletusest lisa. Ta ei põlanud ka kurbade piltide maalimist raudkastist kõledal kaljunukil Mirnõi lähistel ja meheta kohvrist, mis antakse sadamasse vastu tulnud omastele. Klaus oli "Professor Zubovil" kõige noorem ja kõige rõõmsam sakslane. Klausi vene keel oli esialgu sama vilets nagu Andrese saksa keel ja sellepärast sõitsid nad poolteist kuud paari kajuti kaugusel suuremat sõnamata. Andres ja Klaus niisama teretasid ja naeratasid üksteisele viisakalt. Juba vana aastat minema saates said nad mõneks tunniks keelebarjäärist üle. Klaus, kelle töö Mirnõis oli ülikaasaaegsete sputnikute jälgimine täiskaasaaegse tehnikaga, oli vist natuke kaasaegselt loodusest kaugenenud. Klaus võttis suusad ja läks liugu laskma Komsomolskaja sopkale, mille nõlv lõppes paarikümne meetri kõrguse barjääriga. Merd kattis sellel hetkel vähemalt meetri või paarimeetri paksune jää, kuid ega lahtinegi vesi nii kõrgelt kukkumisel palju pehmem ei oleks olnud. Klaus elas veel ühe päeva ning suri siis. Tema matused olid Mirnõis juba kaheksateistkümnendad. (Ibid.:18)

Antarktise jääga on seotud väga palju küsimusi. Kui palju seda jääd täpselt võiks olla, ei ole keegi veel julgenud öelda, sest seda on nii palju. Nii paljud küsimused, mille mandri pioneerid 1920- tel püstitasid, pole veel vaieldamatut vastust saanud. Paljudele küsimustele vastamiseks on koostatud mitmeid aastaid hõlmavaid uurimisprogramme, töötatud välja hulk uusi uurimisvõtteid ja –aparaate, aga niipea kui keegi pärast pikka vaevanägemist vastuse pakub, leidub kohe teine, kes argumenteeritult vastupidist kinnitab. 1969. aastal jõuti seisukohale, et Antarktika jäähulk on umbes 24 miljonit kuupkilomeetrit, kuigi Antarktika põhjalikuma uurimise alguses pakuti Antarktika jää koduhulgaks koguni 36 miljonit kuupkilomeetrit. Paksema jää uurimine oli Andrese jaoks huvitavam, sest seda oli palju põnevam läbi puurida ja jäätüki tüseduse mõõtmine jäi seejuures hoopis kõrvaliseks. Süvaproovidest järeldub olulist infot minevikust kuni 50000 või rohkemgi aastat tagasi. Jäässe on talletunud ülemaailmsete katastroofide jäljed, maa atmosfääri koostis ja sademete iseloom vastavatel perioodidel ning aasta keskmine õhutemperatuur. Jääproovide järgi saab kindlaks teha jää füüsikalised omadused sügaval suure rõhu all, otsustada liustiku liikumise ja ka selle üle, kas Antarktise jää kahaneb või kasvab. Arvatakse, et ebatäpne sademete mõõtmine on suurim süüdlane selles, et jääkupli kasvu kohta on saadud vastukäivaid andmeid. (Nabakirjad,1992)

4. Karjäär poliitikuna

Andres Tarand on poliitika vastu huvi tundnud eluaeg. Ajaloo õpetajast ema rääkis Andresele palju poliitikast ja just sealt sai ka huvi alguse. Pikka aega oli Andres Tarand parteitu poliitik, sest ta kartis teadlasena parteis oma mõttevõimet kaotada. (Tarand 2009)

Isamaalise koduse kasvatuse ja mõttelaadiga Andres Tarand oli üks neljakümnest julgest Eesti kultuuriinimesest, keda esindasid kirjanikud, teadlased, näitlejad, muusikud jt, kes allkirjastasid 1980. aastal 40 kirja nime all tuntuks saanud avaliku kirja ajalehtedele Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonia venestamispoliitika vastu. 1990. aastal ilmus "40 kirja lugu", mille autorid on Sirje Kiin, Rein Ruutsoo ja Andres Tarand. (Tarand 2010)

Sotsiaaldemokraatidega ühines ta selle pärast, et tema mõlemad vanaisad olid sotside pooldajad, sest nad olid vabrikus töölised. Pika palumise peale hakkas ta Sotsiaaldemokraatide esimeheks. Praegu on Andres Tarandi suhted sotsidega hõrenenud, sest ta on aktiivsest poliitikast eemaldunud. (Tarand 2009)

4.1. Töö peaministrina 1994-1995

1994. aastal tekkisid koalitsioonis tõsised lahkhelid ning teistest natuke vanema ja elukogenuma mehena püüdis Andres nooremaid poliitikuid omavahel lepitada, aga Andrese tegevus ei kandnud vilja, sest kevadeks olid nad ikkagi omavahel tõsiselt tülli pööranud. Sügiseks olid vastuolud jõudnud juba sinna staadiumisse, milles enam lepitust ei leitud. Sellel ajal olid Andrese poliitilised ambitsioonid üsna tagasihoidlikud ning erakorraliste valimiste vältimiseks enne jõule, saigi Andres peaministriks. Andres Tarand oli Eesti Vabariigi peaminister aastatel 1994-1995. Tema valitsust nimetati jõulurahuvalitsuseks, sest selle põhieesmärk oli püsida pool aastat, kuni järgmiste valimisteni ning ta ei viinud läbi suuri muudatusi. Nimi tuleneb ka sellest, et Andres sai peaministriks vahetult enne jõule ning püüdis olukorda rahustada. Peaministri tööd peab Andres küllaltki kurnavaks, sest erinevate ametite vahel oli üsna palju segadust. Samas peab ta tollast tööõhkkonda isegi mõnevõrra paremaks kui praegust, sest partneritega tehti tõhusamat koostööd ja partnereid austati ning toetati rohkem. Andres meenutab, et ka 1994-1995. aastal oli eelarve tasakaalus hoidmisega kõvasti tegemist ning ta peab antud perioodi oma poliitilises karjääris kõige stressirohkemaks,

sest vastutus kogu ühiskonna ees oli väga suur. Samas ei ole Andres peaministrina töötades kunagi unehäirete all kannatanud. Eneseteostuse seisukohast peab Andres peaministri tööd ideaalseks. (Tarand 2010)

4.2. Erakonna Mõõdukad asutamine

Andres Tarand oli vahemees 1996. aastal, kes liitis Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei ja Eesti Maa-Keskerakonna Mõõdukateks. Aastatel 1996-1999 oli ta Mõõdukate esimees. Aastatel 1999-2001 oli ta Rahvaerakonna Mõõdukad esimees. Aastal 2001 oli Andres Tarand Eesti Vabariigi presidendikandidaat. (Vikipeedia kodulehekülg)

4.3. Töö Europarlamendis ja Riigikogus

2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel valiti Andres Tarand Euroopa Parlamendi liikmeks. Andres kuulus Euroopa Parlamendis töötades Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, Delegatsiooni Valgevenega suhtlemiseks ning Kliimamuutuste ajutisse komisjoni. Lisaks eelnevale oli ta ka asendusliige Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonis ning Delegatsioonis Austraalia ja Uus-Meremaaga suhtlemiseks. 2009. aastal lõppes Andres Tarandi ametiaeg ja ta lahkus Euroopa Parlamendist. Andres on kuulunud nelja Riigikogu koosseisu: VII, VIII, IX ja X. Euroopa Parlamenti ja Riigikogu peab Andres võrreldavateks, sest mõlemad parlamendid panevad inimesed ühes stiilis tööle. Mõlema töökoha juures peab Andres kõige tähtsamaks rääkimist, mis toimub eelkõige koridorides. Riigikogu ja Euroopa Parlament on suuruselt väga erinevad, sest Riigikogus on 101 liiget, aga Euroopa Parlamendis on 765 liiget. Riigikogus tuntakse ja suheldakse kõigiga, aga Euroopa Parlamendis suhtles Andres endaga samades komisjonides töötavate saadikutega ning lisaks sellele veel umbes 100 inimesega, seega umbes kolmandikuga saadikutest. Euroopa Parlamendi suuruse tõttu ei ole võimalik seal kõigiga suhelda. Erinevuseks on ka Euroopa Parlamendi hierarhilisus, mille tõttu toimub läbirääkimine erinevatel tasemetel. Kui tipus omavahel milleski kokku lepitakse, siis selle muutmine on praktiliselt võimatu. Töö eesmärgiks on kokkulepped, mille saavutamine 765 saadikuga on raske. Seetõttu toimub töö peamiselt komisjonides ja fraktsioonides, kus saavutatakse peamiselt kokkulepped. Ülemuste üleandeks on oma fraktsiooni veenmine, mis mõnikord õnnestub ning vahel ka ebaõnnestub. Eestis on opositsioon tihti kõrvale jäetud ning nende arvamusega eriti ei arvestata. Samas on ka küsimusi, kus saavutatakse kokkuleppeid, aga võrreldes Euroopa Parlamendiga on proportsioon vastupidine. Andres leiab, et Riigikogus on suurem võimalus protsesse

mõjutada, sest seal saab kiirema ülevaate, mida fraktsioonid arvavad, sest koridoris jõuab tähtsamate arvamusliidritega suhelda. Euroopa Parlamendis pole võimalik kõigile arvamusliidritele individuaalselt läheneda. Riigikogu eristab Euroopa Parlamendist ka see, et Riigikogus võib rääkida kõikidest riikidest ja rahvastest, Euroopa Parlamendis seevastu välditakse Euroopa Liidu liikmesriikidest rääkimist. Euroopa Parlamendis on kaks ametlikku töökeelt, milleks on inglise ja prantsuse keel, kusjuures uute liikmete tulekuga on inglise keele tähtsus palju suuremaks muutunud. Euroopa Parlamendi saadikud kasutavad väga palju ka tõlke, mille tõttu Euroopa Parlamendi eelarvest kolmandik kulub tõlkidele. (Tarand 2010)

Kokkuvõte

Selle uurimistöö lugeja võib kindlalt väita, et on tutvunud taasiseseisvunud Eesti ühe tähtsama poliitiku ja loodusteadlasega, kes Nõukogude ajal osales ekspeditsioonidel Arktikasse ja Antarktikasse.

Andres Tarandi puhul on tegu ääretult mitmekülgse isiksusega. Juba kooliajal huvitasid teda väga paljud erinevad asjad ning ta oli õppurina universaalne, osates hästi nii reaal- kui ka humanitaaraineid. Palju uusi huvisid tekkis Andresel juurde ka ülikooliajal. Ülikooli kõrvalt tegeles ta iseseisvalt võõrkeele õppimisega, luges filosoofide teoseid, paljundas ning luges pagulasluulet ja tegeles ka orienteerumisega. Andres Tarandi teaduslik ja poliitiline karjäär on ilmekalt tõestanud, et ta suudab väga erinevate olukordadega väga hästi toime tulla.

Ei saa mainimata jätta, et käesolev uurimistöö ei sisaldaks sellisel määral kirjeldusi Andres Tarandi elu erinevatest külgedest, kui Andres ei oleks nii sisukaid intervjuusid andnud. Samuti aitasid juhendaja Eha Poomann ja Andres Tarand leida ka erinevaid kirjalikke allikaid, kus oli palju huvitavat informatsiooni Andres Tarandi elu kohta. Andresega kohtudes ja intervjuusid tehes avardus uurimistöö koostaja pilt Andres Tarandi elust, kuna varasemad kättesaadavad kirjapanekud loodusteadlase ja poliitiku elust oleks jätnud mulje sellest mõnevõrra kitsamaks.

Tuleb loota, et ka tulevikus leidub selliseid entusiaste, kes on valmis vastu võtma selliseid väljakutseid nagu see uurimistöö, rikastades töö teostaja maailmanägemust ja Tallinna Reaalkooli vilistlastest tehtud uurimistööde kollektsiooni.

Kasutatud materjalid

Andres Tarandi kodulehekülg. Kättesaadav: http://www.atarand.ee/, 26.09.2009

Eesti Päevalehe kodulehekülg. Kättesaadav: www.epl.ee/artikkel/446916, 25.09.2009

Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis kodulehekülg. Kättesaadav: http://www.europarl.ee/view/et/Eesti_2009/Eesti/Andres_Tarand.html, 27.09.2009

Indrek Tarand läheb Europarlamenti kodulehekülg. Kättesaadav: www.tarand.ee/.../andres- tarand-sai-korge-autasu/, 26.09.2009

Kaevats, Ü. (2000) Eesti Entsüklopeedia 14 Eesti Elulood. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.

Kaivo, T. ja Kaup, E. (1992) Nabakirjad. Tallinn: kirjastus Olion.

Kiin, S., Ruutsoo, R., Tarand, A. (1990) 40 kirja lugu. Tallinn: Olion.

Paluots, A. (2001) Andres Tarandi suguvõsa. - Eesti Päevaleht 18.mai 2001.

Serman, I. (2008) Mari ja Andres Tarand. - Elukiri jaanuar 1. number.

Tarand, Andres. Autori intervjuu. Helisalvestis: Tallinn 16.11.2009.

Tarand, Andres. Autori intervjuu. Helisalvestis: Tallinn 16.01.2010.

Tarand, A. (1992) Cassiopeia . Tallinn: AS Hiiukoda. Pärnutrükk.

Vikipeedia kodulehekülg. Kättesaadav: http://et.wikipedia.org/wiki/Andres_Tarand, 27.09.2009

Lisa 1. Andres Tarand Tõnismäe haiglas augustis 1944.