Sisukord

1. Sisukord

1. Sisukord ...... 1

2. Üldosa ...... 5 2.1. Algatamine ja lähteülesanne ...... 5 2.2. Koostamine ...... 5 2.3. Koosseis ...... 6 2.3.1. Tekst ...... 6 2.3.2. Kaardid ...... 7 2.3.2.1. Planeeringukaardid ...... 7 2.3.2.2. Skeemid ...... 7 Looduskeskkond ...... 7 Sotsiaalne ja ruumiline keskkond ...... 7 2.3.3. Lisad ...... 8 2.3.3.1. Tekstilisad ...... 8 2.3.3.2. Kohtandmestik ...... 8 3. Mõisted ...... 9

4. Keskkond ...... 15 4.1. Sissejuhatus ...... 15 4.2. Looduskeskkond ...... 15 4.2.1. Aluspõhi ja maakerge ...... 15 4.2.2. Pinnakate ...... 16 4.2.3. Pinnamood ...... 17 4.2.4. Pinnas ja mullastik ...... 19 4.2.4.1. Pinnased ...... 19 4.2.4.2. Mullastik ...... 19 4.2.5. Taimkate ...... 22 4.2.5.1. Üldiseloomustus ...... 22 4.2.5.2. Puittaimed ...... 24 4.2.5.3. Metsad ...... 25 4.2.5.3.1. Pindala ja paiknemine ...... 25 4.2.5.3.2. Kasvukohad ja liigiline koosseis ...... 25 4.2.5.3.3. Probleemid ...... 25 4.2.6. Loomastik ...... 26 4.2.6.1. Loomad ...... 26 4.2.6.1.1. Uuritud rohealad ...... 26 4.2.6.1.2. Kokkuvõte ...... 27 4.2.6.2. Linnud ...... 27 4.2.6.2.1. Uuritud rohealad ...... 28 4.2.6.2.2. Probleemlinnud Tallinnas ...... 29 4.2.7. Veestik ...... 29 4.2.7.1. Põhjavesi ...... 29 4.2.7.2. Pinnaveekogud ...... 30 4.2.7.3. Sademete- ja drenaaživesi ...... 31 4.2.8. Õhk ...... 32 4.2.8.1. Õhu kvaliteet ja haljastus ...... 32 4.2.8.2. Bioindikatsioon ...... 33 4.2.9. Kliima ...... 34 4.2.10. Looduskaitse ...... 36 4.2.10.1. Väärtuslikud taimekooslused ...... 38 4.2.10.1.1. Väga väärtuslikud taimekooslused ...... 38 4.2.10.1.2. Väärtuslikud taimekooslused ...... 38 4.2.10.1.3. Linnatingimustes haruldased kooslused ...... 39 4.2.10.1.4. Inimmõju ja väärtuslikud kooslused ...... 39

TLPA 2008 1 Tallinna rohealade teemaplaneering Sisukord

4.2.10.2. Ohustatud ja kaitstavad taimeliigid – levik ja seisund ...... 39 4.2.10.2.1. Eriti ohustatud taimeliigid ...... 39 4.2.10.2.2. Ohualtid taimeliigid ...... 40 4.2.10.2.3. Haruldased taimeliigid ...... 40 4.2.10.2.4. Tähelepanu vajavad taimeliigid ...... 41 4.2.10.2.5. Määratlemata ohustatusega liigid ...... 41 4.2.10.2.6. Järeldused ...... 42 4.2.10.2.7. Tingimused ...... 42 4.3. Kultuuriline keskkond ...... 42 4.3.1. Linnametsandus ...... 43 4.3.1.1. Linna metsade kujunemine ...... 43 4.3.1.2. Probleemid ja ettepanekud ...... 45 4.3.2. Pargikultuur ...... 46 4.3.2.1. Keskaeg ...... 46 4.3.2.2. Renessanss ...... 47 4.3.2.3. Barokk ...... 47 4.3.2.3.1. Bastionid ja nende aiad ...... 48 4.3.2.3.2. Barokkpark ...... 48 4.3.2.4. Pargid 19. sajandi keskpaigast alates ...... 49 4.3.2.4.1. Vanalinna ümbritsev haljasvöönd ...... 49 4.3.2.4.2. Pargid vanalinnas ...... 50 4.3.2.5. Pargid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses ...... 51 4.3.2.6. 20. sajandi 20.-30.-ndate aastate pargid ...... 51 4.3.2.7. 1940.-1950.-ndate aastate pargid ...... 52 4.3.2.8. 1960.-1980.-ndate aastate haljastus ja pargid ...... 53 4.3.2.9. 1990.-ndad aastad ja tänapäev...... 54 4.3.2.10. Soovitused parkide rekonstrueerimiseks ...... 54 4.3.3. Suvemõisad ...... 54 4.3.4. Ajaloolised vooluveekogud ...... 57 4.3.5. Kalmistud ...... 58 4.3.5.1. Üldist ...... 58 4.3.5.2. Tallinna kalmistud ...... 58 4.3.5.3. Kokkuvõte ...... 60 4.3.6. Kultuuriasutuste rohealad ...... 60 4.3.7. Olulise maastikulise mõjuga kultuurimälestised ...... 61 4.4. Sotsiaalne keskkond ...... 62 4.4.1. Külastatavus ja hinnangud ...... 63 4.4.1.1.1. Loendus- ja küsitlusuuringud ...... 63 4.4.1.1.2. Soovitused ja ettepanekud ...... 64 4.4.1.1.3. Kokkuvõte ...... 66 4.4.2. Spordi- ja virgestusvõimalused rohealadel ...... 66 4.4.2.1. Tallinna seos lähiümbrusega ...... 67 4.4.2.2. Liikumisharrastus ja -võimalused ...... 67 4.4.2.3. Lähiliikumispaigad ...... 70 4.4.2.4. Rohealad ja liikumismaastikud ...... 71 4.4.2.5. Jalgrattateed ...... 74 4.5. Ruumiline keskkond ...... 75 4.5.1. Rohevõrgustik ...... 76 4.5.1.1. Kujunemislugu ...... 76 4.5.1.2. Kirjeldus ...... 76 4.5.1.2.1. Üleriigiline rohevõrgustik ...... 76 4.5.1.2.2. Harju maakonnaplaneering ...... 77 4.5.1.2.3. Harju maakonna teemaplaneering ...... 77 4.5.1.2.4. Tallinna üldplaneering, keskkonnastrateegia ja haljastuse arengukava .. 78 4.5.2. Välisruumid ...... 79 4.5.2.1. Areng ...... 79 4.5.2.2. Olemasolu ja kvaliteet ...... 80 4.5.2.3. Väärtused ...... 83 4.5.2.3.1. Välisruumide majanduslikust väärtusest ...... 85 4.5.2.3.2. Välisruum arengutegurina ...... 86

Tallinna rohealade teemaplaneering 2 TLPA 2008 Sisukord

4.5.2.3.3. Välisruumidega varustatus ja kättesaadavus ...... 88 4.5.3. Rohealad ...... 91 4.5.3.1. Mets ...... 91 4.5.3.2. Pargid ja haljasalad ...... 91 4.5.3.3. Tänavahaljastus ...... 91 4.5.3.3.1. Olem...... 91 4.5.3.3.2. Põhimõtted ...... 92 4.5.3.4. Rohealad randadel ja kallastel ...... 93 4.5.3.5. Supelrannad ...... 94 4.5.4. Hoonestatud alad ...... 95 5. Planeeringulahendus ...... 96 5.1. Sissejuhatus ...... 96 5.2. Roheline võrgustik ...... 96 5.2.1. Kirjeldus ...... 97 5.2.1.1. Kandvad elemendid ...... 98 5.2.1.1.1. I roheline radiaal (I RR) ...... 98 5.2.1.1.2. II roheline radiaal (II RR) ...... 99 5.2.1.1.3. III roheline radiaal (III RR) ...... 100 5.2.1.1.4. Vanalinna ümbritsev roheline vöönd (VRV) ...... 100 5.2.1.1.5. Meridiaanne roheline vöönd (MRV) ...... 101 5.2.1.2. Rohelise võrgustiku sidumine naaberaladega ...... 102 5.2.2. Rohelise võrgustiku toimimise tagamine ...... 103 5.2.2.1. Üldist ...... 103 5.2.2.2. Rohealade süsteem ...... 103 5.2.2.3. Rohealad ...... 106 5.2.2.3.1. Suurus ja sihtotstarbed ...... 106 5.2.2.3.2. Tingimused rohealadel ...... 107 5.2.2.4. Rohekoridorid ...... 107 5.2.2.4.1. Ülelinnalise ja linnaosa tähtsusega rohekoridorid ...... 107 5.2.2.4.2. Tänavahaljastus ...... 108 5.2.2.4.3. Haljastuteed ja ökotänavad ...... 108 5.2.2.5. Roheline võrgustik hoonestatud aladel ...... 109 5.2.2.5.1. Aedlinn ...... 110 5.2.2.5.2. Parklinn ...... 111 5.2.2.5.3. Metsalinn ...... 113 5.2.2.5.4. Segaasustusalad ...... 114 5.2.2.5.5. Tallinna ...... 114 5.2.2.5.6. Arendusalad varasematel rohealadel ...... 115 5.2.2.5.7. Arendusalad rohelise võrgustiku loomisega ...... 115 5.2.2.6. Tingimused hoonestus- ja maastikutüübiti ...... 115 5.2.2.7. Meetmed ja tingimused rohealade väärtustamiseks ja külastatavuse tõstmiseks 124 5.2.2.8. Meetmed tänavahaljastuse parandamiseks ...... 125 5.2.2.9. Meetmed suvemõisate säilimise tagamiseks ...... 126 5.2.2.10. Meetmed loomastiku seisundi säilitamiseks ja parandamiseks ...... 126 5.2.2.10.1. Planeeringutingimused ...... 127 5.2.2.10.2. Kaitsetingimused ...... 127 5.2.2.10.3. Kasutustingimused ...... 127 5.2.2.11. Meetmed linnustiku seisundi säilitamiseks ja parandamiseks ...... 127 5.2.2.11.1. Planeeringutingimused ...... 127 5.2.2.11.2. Kaitsetingimused ...... 128 5.2.2.11.3. Kasutustingimused ...... 129 5.2.2.11.4. Hooldustingimused ...... 129 5.2.2.11.5. Seiretingimused ...... 129 5.2.2.12. Meetmed väärtuslike, ohustatud ja kaitstavate taimekoosluste säilimise tagamiseks 130 5.2.2.13. Metsade määramine kaitsemetsadeks ...... 130 5.3. Ettepanekud maa-alade ja üksikobjektide kaitse alla võtmiseks ...... 130 5.3.1. Loodusobjektid ...... 131 5.3.1.1. Kohalik kaitse ...... 131 5.3.1.1.1. Stroomi mets ...... 131

TLPA 2008 3 Tallinna rohealade teemaplaneering Sisukord

5.3.1.1.2. Vana-Pääsküla jõe äärne ja raba piirkond ...... 132 5.3.1.2. Riiklik või kohalik kaitse ...... 132 5.3.1.2.1. Maarjamäe paekalda looduskaitseala ...... 132 5.3.1.2.2. rannamännik ...... 133 5.3.1.2.3. Harku metsa maastikukaitseala ...... 133 5.3.1.2.4. Pääsküla raba ...... 134 5.3.1.2.5. teatri ja Välisministeeriumi vaheline ala ning Rävala puiestee . 134 5.3.1.2.6. Skoone bastion ...... 134 5.3.1.2.7. Marjamäe mets ...... 135 5.3.1.2.8. mets ...... 135 5.3.1.2.9. Lossi tn lodumets ...... 135 5.3.1.2.10. Tallinna linnarahvuspark ...... 135 5.3.2. Kultuurimälestised ...... 136 5.4. Rohealad maavaravarudel ...... 137 5.5. Turvalisust suurendavad meetmed ...... 138 5.5.1. Turvalisus ...... 138 5.5.2. Tuleohutus ...... 139 6. Võimalused planeeringu elluviimiseks, seire ja jätkutegevus ...... 140 6.1. Jätkutegevus ja -uuringud ...... 140 6.2. Seire ...... 142 6.3. Teemaplaneeringule vastavuse hindamine ...... 143 6.4. Vastavus Tallinna üldplaneeringule ja suhe teiste teemaplaneeringutega ...... 143 6.4.1. Vastavus Tallinna üldplaneeringule ...... 143 6.4.2. Suhe teiste teemaplaneeringutega ...... 144 6.5. Leevendus- ja asendusmeetmed ...... 145 6.6. Majanduslikud võimalused planeeringu elluviimiseks ...... 146 7. Planeeringu elluviimisega kaasneda võivad mõjud ...... 147 7.1. Keskkonnamõju ...... 147 7.2. Sotsiaalne ja majanduslik mõju ...... 150 8. Allikmaterjal ...... 151

Tallinna rohealade teemaplaneering 4 TLPA 2008 Üldosa

2. Üldosa

Teemaplaneering „Tallinna rohealad― (edaspidi olenevalt kontekstist „Tallinna rohealade teemaplaneering― või „teemaplaneering―) käsitleb kogu Tallinna linna haldusterritooriumit ja on esimene Tallinna rohealade ning laiemalt linna maastike ja välisruumide arengule suunatud planeering. Tallinna rohealadena üldisemas mõttes käsitletakse kogu maastike ja välisruumide struktuuri Tallinnas, millel ei ole olulisi rohelust välistavaid aspekte.[AnL1]

2.1. Algatamine ja lähteülesanne Teemaplaneering on algatatud Tallinna Linnavolikogu 24.03.2005 otsusega nr 67 eesmärgiga täpsustada ja täiendada Tallinna üldplaneeringut (kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 otsusega nr 3). Planeeringu lähteülesanne on kinnitatud Tallinna Linnavalitsuse 11. juuli 2005 korraldusega nr 1400-k.

2.2. Koostamine

Teemaplaneeringu koostamisel on lähtutud [AnL2]Euroopa Liidu direktiividest, kehtivatest Eesti Vabariigi seadustest ja õigusaktidest, Tallinna üldplaneeringust ja linnaosade üldplaneeringutest, Tallinna ehitusmäärusest ja Tallinna linnaosade ehitusmäärustest, Tallinna keskkonnastrateegiast 2010, Tallinna arengukavast 2005-2014 ja Tallinna haljastuse arengukavast 2015. Teiste Tallinna linna arengudokumentidega on planeeringus arvestatud niivõrd, kuivõrd need ei lähe sisulisse vastuollu teemaplaneeringu eesmärkidega. Planeeringu lähtekohana on aluseks võetud Harju maakonnaplaneering ning selle teemaplaneering „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused― vastavalt selle kehtivusele Tallinna linna territooriumil. Arvestatud on naaberomavalitsuste rohevõrgustikega. Planeeringu koostamisel on vastavalt planeeringu täpsusastmele[AnL3] arvestatud kehtestatud, menetluses olevate ja algatatud detailplaneeringutega. Üldplaneeringu täpsusastmes koostatud teemaplaneering ei käsitle linna rohevõrgustikku katastriüksuste täpsusega.[AnL4] Teemaplaneeringu koostamist korraldas ja suures osas koostas Tallinna Linnaplaneerimise Amet ajavahemikul 2006[AnL5]-2007. Vastutavad koostajad olid linna maastikuarhitektid Tiina ja Jekaterina Sibul Tallinna LPA linnakujunduse ja haljastuse osakonnast. Planeeringu juht ja koostaja oli maastikuarhitekt Andres Levald (E-Konsult OÜ). Kaardimaterjali, kohtteabesüsteemi ning GIS-analüüsid koostas Eduard Pukkonen (Dereevos OÜ). Planeeringu raames on 2006.aastal Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ja Tallinna Keskkonnaameti poolt tellitud ja koostatud mitu alusuuringut, mille tulemused kajastuvad teemaplaneeringus: 1. Tallinna rohealade loomastik. – Tallinna Keskkonnaameti lepinguline töö. 2. Tallinna rohealade linnustik. – MTÜ Tallinna Linnuklubi. 3. Tallinna rohealade külastatavus ja külastajate hinnangud. Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad‖ taustauuring. – Tartu Ülikooli Geograafia Instituut.

TLPA 2008 5 Tallinna rohealade teemaplaneering Üldosa

4. Tallinna omaaegsete vooluveekogude lokaliseerimine. – Tallinna Eeslinna Uurimisbüroo OÜ. Kasutatud on Tallinna Ülikooli Kehakultuuriteaduskonna spordisotsioloogia laboris koostatud uurimust[AnL6] Spordi- ja liikumisharrastuse edendamise ning sportimisvõimaluste arendamise suunad Tallinnas. Tallinna Spordi- ja Noorsooameti tellitud uurimuse linnaruumilise[AnL7] analüüsi valmistasid teemaplaneeringus osalevad spetsialistid. Süstematiseeritud ja üldistatud on ka varem koostatud uuringuid ja Tallinna Linnavalitsuse ametiasutuste asjakohaseid andmeid ning kasutatud neid teemaplaneeringu koostamisel. Teemaplaneeringu koostamisel peeti oluliseks mitte ainult lõpptulemust, vaid ka koostööd ja teabe levitamist selleni jõudmise protsessis, mistõttu teemaplaneeringu andmeid ja analüüse on levitatud ja nad on leidnud jooksvat kasutamist teistes koostatavates planeeringutes. Alusuuringud ning kaardianalüüside tulemused on kättesaadavad Tallinna Linnaplaneerimise Ameti kodulehel http://tlpa.tallinn.ee/index.php?id=309. Olemi analüüsist ja hinnangust lähtudes on teemaplaneeringus määratud järgmised ruumilise arengu olulised põhinõuded Tallinna hoonestatud ja hoonestamata välisruumile: 1. Looduslike elutingimuste väärtustamine ja kindlustamine linna elukeskkonnas; 2. Haljasmaade ja puhkealade säilitamine, arendamine ning kvaliteedi parandamine linnaruumi üldise tihenemise tingimustes: 3. Loodus- ja keskkonnakaitse eesmärkide arvestamine; 4. Maastikupildi parandamine. Paralleelselt teemaplaneeringuga toimus keskkonnamõju strateegiline hindamine, mille eesmärgiks on teemaplaneeringu elluviimisega kaasnevate keskkonnamõjude prognoosimine, hindamine, alternatiivide kirjeldamine ja [AnL8]hindamine ning negatiivsete mõjude vältimise ja leevendamise meetmete kavandamine, et tagada keskkonnakaalutluste integreerimine teemaplaneeringusse. Keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne on vastavalt seadusandlusele eraldi dokument. Samaga on see ka strateegilise planeerimisdokumendi sisuline osa, mille ettepanekute ja soovitustega on teemaplaneeringu koostamisel arvestatud. Keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande kokkuvõttes on esile toodud, et keskkonnamõju hindamine ja teemaplaneeringu koostamine toimusid tihedas koostöös ja kõrgel professionaalsel tasemel. Rohealade teemaplaneering on koostatud kõiki keskkonnanõudeid arvestades. Planeeringu koostamise käigus viidi vajadusel kohe sisse keskkonnamõju hindamisest tulenevad täiendused ja parandused. Teemaplaneeringuga kavandatud tegevuste realiseerimisel on Tallinna linnale olulised positiivsed keskkonnakaitselised, sotsiaalsed ja kultuurilised mõjud.

2.3. Koosseis Teemaplaneering koosneb tekstist, kaartidest ja lisadest. Samuti on planeeringu tulemuseks kaartide ja skeemide kohtandmestik, mis on kasutatav planeeringu rakendamisel ja jätkutegevuseks.

2.3.1. Tekst Tekstis on antud asjakohane ülevaade Tallinna ruumilisest arengust ja ruumiandmete analüüsist, kirjeldatud olemi analüüsist ja hinnangust tulenevaid arengusihte ning toodud välja nende saavutamiseks vajalikud meetmed. [AnL9]Esitatud on tingimused teemaplaneeringu eesmärkide täitmiseks.

Tallinna rohealade teemaplaneering 6 TLPA 2008 Üldosa

Teemaplaneeringu esimestes peatükkides on ülevaade Tallinna rohestruktuuridest ja nende kujunemisest. Kirjeldatud on rohealade eeldused, vajadused ja väärtused nii ökoloogilisest, sh maastikulisest kui ka sotsiaalsest, sh kultuurilisest aspektist. Arvestatud on üksteist täiendavate ja toetavate aspektide seoseid ning maastikusüsteemide kompleksset olemust. Teemaplaneeringu kehtestatav planeeringulahendus on peatükis 5 Planeeringulahendus. Iseseisva dokumendina kättesaadav keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne1 on planeeringu sisuline osa. Sisuliselt täiendavad teemaplaneeringut ka kasutatud alusmaterjalid ja –uuringud, millele on töös viited.

2.3.2. Kaardid Teemaplaneeringu kaardid jagunevad iseseisvateks planeeringukaartideks (mõõtkava 1:20 000) ning illustreerivateks ülevaatlikeks skeemideks, mis paiknevad tekstis tahvlitena.

2.3.2.1. Planeeringukaardid

1. Väärtused ja piirangud[AnL10] 2. Rohealad[AnL11]

2.3.2.2. Skeemid Looduskeskkond Geoloogiline ehitus 1. Aluspõhi 2. Pinnakate 3. Pinnakatte paksus 4. Põhjavee kaitstus Pinnamood 5. Reljeef 6. Reljeefienergia 7. Veestik Elustik 8. Taimestiku uuring 9. Loomastiku uuring 10. Linnustiku uuring 11. Metsade paiknemine ja omand 1980 12. Metsade pindala muutumine 13. Metsade tuleohutusklassid Keskkonna- ja looduskaitse 14. Õhukvaliteet 15. Kaitstavad loodusobjektid Sotsiaalne ja ruumiline keskkond 16. Rohevõrgustik 17. Rohealade süsteem[AnL12]

1 Teemaplaneeringu KSH on saadav Tallinna Keskkonnaameti kodulehel http://www.tallinn.ee/est/g3566s26339

TLPA 2008 7 Tallinna rohealade teemaplaneering Üldosa

18. Suvemõisad 19. Külastatavus Virgestus ja sport 20. Mänguväljakud 21. Palliväljakud 22. Rahvaspordirajatised 23. Orienteerumismaastikud Kättesaadavus 24. Rohealade kättesaadavus 25. Rohealade ja elanike paiknemine 26. Rohealade kättesaadavuse parandamise vajadus 27. Rohealad ja tänavad

2.3.3. Lisad Planeeringu lisadesse on koondatud teave, mille kajastamine tekstis oleks muutnud planeeringu liialt mahukaks ja halvasti loetavaks, kuid mis on samas planeeringu sisuliseks mõistmiseks ja kasutamiseks olulised.

2.3.3.1. Tekstilisad Lisa 1. Teemaplaneeringu lähteülesanne Lisa 2. Loomastik Lisa 3. Linnustik Lisa 4. Veekogud Lisa 5. Suvemõisad Lisa 6. Rohealad Lisa 7. Maakattetüüpide bilanss Lisa 8. Seadustest tulenevad kitsendused Lisa 9. Planeeringu menetlusdokumendid

2.3.3.2. [AnL13]Kohtandmestik Teemaplaneeringu kaartide ja skeemide koostamiseks ja ruumiliseks analüüsiks koondatud kohtandmestik on kättesaadav Tallinna Linnaplaneerimise Ametis.

Tallinna rohealade teemaplaneering 8 TLPA 2008 Mõisted

3. Mõisted

Järgnevalt on toodud teemaplaneeringus kasutatavate või planeeringuga haakuvate asjakohaste mõistete lühiseletused. Mõistete seletustes on viited Tallinna linnaentsüklopeedia (2004) konkreetsetele artiklitele, kust saab vajadusel leida lisateavet. Olulise mõistete seletajana vt. ka säästva arengu sõnaseletusi Säästva Eesti Instituudi kodulehel paiknevas internetipõhises andmebaasis http://www.seit.ee/sass aedlinn Erineva tekkepõhjusega aedlinnalaadsed asumid linnas, millel on sarnane krundisisese maakasutuse jaotus, viljapuude kasutamine kruntidel ning eesaia iluaianduslik kvaliteet. A.-d võivad varieeruda korruselisuse ja hoonestusviisi poolest. Metsalinnad võivad olla ka aedlinnalise tekkega[AnL14]. allee puiestee, mõlemalt poolt puudereaga ääristatud tänav või tee, samuti sarnane jalgtee aias või pargis. Linnas võivad alleed moodustuda võrgustiku. aluskord Tallinna a. koosneb tard- ja moondekivimeist, mille murenenud pealispind asub Kopli ps-l *pealiskorra settekivimite all u 138 m sügavusel. Aluskorrakivimid koosnevad mitmetüübilistest gneissidest, milles leidub nooremaid rabakivi intrusiive. (Tallinn I, 2004 lk 19) aluspõhi Maapinnal avanevad või *pinnakatte alla mattunud kivimid. Tallinnas moodustavad a-a *aluskorrakivimid ja nende peal asuv *pealiskord, so. Vendi, Kambriumi ja Ordoviitsiumi alumise poole settekivimid. (Tallinn I, 2004 lk 19) avalik välisruum, avalikult kasutatav hoonetevaheline või hoonestusest vaba välisruum linnas; avaliku linnaruumi erinevaid tüüpe ja vorme ruumiliselt kokkukuuluvaks tervikuks ühendav osa, mis hõlmab materiaalset ruumi, ruumi kasutamist ning tähendusi, mida inimesed sellele annavad. A.v. on kõigile kättesaadav avatud ala, kus toimuvad kohtumised ja avalik elu, mis kõigile mõjudes ja kõigi osaks saades loob linnast kuvandi. ehituskeeluvöönd (Looduskaitseseadus - LKS,) Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi laius on meresaartel 200 meetrit, mererannal 100 meetrit; linnas (tiheasustusalal) 50 meetrit; üle kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul 50 meetrit; allikal ning kuni kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning kuni 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul 25 meetrit (LKS § 38). Rannal ja järve või jõe kaldal metsamaal ulatub ehituskeeluvöönd ranna või kalda piiranguvööndi piirini. Üle viie meetri kõrgusel ja tavalisele veepiirile lähemal kui 200 meetrit oleval kaldaastangul koosnevad ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd kaldaastangu alla kuni veepiirini jäävast alast ja LKS sätestatud vööndi laiusest. Ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus LKS sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas.[AnL15] esplanaad lai tänav, mille keskel on puiestee. Lai, piklik haljasala kahe allee vahel või sirge, kindlustusesplanaadi alale rajatud puiestee. Ajalooliselt kindlust ümbritsev vaba väli, mis hõlbustas kaitset Euroopa maastike üleeuroopaline kokkulepe kaitsta kõiki maastikke ja edendada koostööd maastike konventsioon hindamisel ja väärtustamisel. E-s rõhutatakse, et igasugune maastik kui inimeste elukeskkond vajab kaitset, hoolt ja neid tagavaid kokkuleppeid. haljak väike haljasala linnas, skväär. Ümberkaudsetele elanikele mõeldud väike kohalik pargiala. haljaskoridor vt *rohekoridor haljastu H. moodustavad asula piires paiknevad taimkattega avatud alad (vt *rohealad), millel on keskkonnakaitseline tähtsus. H. tekib ja areneb asulas inimtegevuse ja

TLPA 2008 9 Tallinna rohealade teemaplaneering Mõisted

looduslike protsesside koosmõjul. Tallinna h-sse kuuluvad aiad, pargid, puiesteed, haljakud, eluraj-de ja magistraalide haljasalad, kalmistud, metsad jt. haljasmaad. H. ökoloogilise väärtuse ja stabiilsuse annab pinnaühikul oleva biomassi kogus ja mitmekesisus. (Tallinn I, 2004 lk 103) haljastuteed (am. ingl. greenways) on kergliiklusteed, jalgteed ja rajad rohevõrgustiku aladel, mis toimivad avalike paikade vaheliste ühendusteedena. H. täidavad puhke- ja sageli ka ökoloogilist otstarvet (laiad h. koridorid toimivad rohekoridoridena), toetavad säästliku transpordi põhimõtet ja liikumisharrastust. H-de koridorid võivad olla kitsamad kui *rohekoridorid ja ei pea tingimata tagama ökoloogilisi funktsioone. heitvesi inimtegevuses kasutatud vesi, mis juhitakse tagasi loodusesse või kanalisatsiooni abil ärajuhitav sademevesi. igaüheõigus õigus looduses vabalt liikuda, mis seab igaühele ka kohustuse loodust hoida. Kõiki inimest loodusega siduvaid õigusi ja kohustusi, mis eriti Põhjamaades tuginevad ajalooliselt väljakujunenud tavadele, ei ole otseselt seadustes kirjeldatud. inimkesksus keskkonnaeetika vool, mis inimühiskonna ja looduse suhetes lähtub inimesele omistatavatest õigustest ja inimlikust heaolust. I. ei pruugi olla keskkonna suhtes hoolimatum kui looduskesksus, kuna inimesed võivad seostada oma suhtelise heaolu keskkonna säilitamisega. inimtekkeline inimtegevusega loodud või oluliselt muudetud keskkond, maastik, ökosüsteem jms. (antropogeenne) kaitseala inimtegevusest puutumatuna hoitav või looduskaitse erinõuete kohaselt majandatav ala, kus kaitstakse, uuritakse ja tutvustatakse loodus- ja/või kultuuriobjekte, taime-, seene- ja loomaliike, kooslusi, ökosüsteeme, maastikke ja nende mitmekesisust. K. jaguneb eri kaitsekorraga vöönditeks, mille tüübid on loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd. K-tüübid on rahvuspark, looduskaitseala ja maastikukaitseala (looduspark). kaitstav loodusobjekt vastavalt looduskaitseseadusele on Eestis k. l-d: *kaitsealad, hoiualad, kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid, püsielupaigad, kaitstavad looduse üksikobjektid ja

kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid. kallasrada kaldariba avaliku veekogu ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogu ääres. Kohalikud omavalitsused on kohustatud üld- ja detailplaneeringuga tagama avalikud juurdepääsuvõimalused kallasrajale (LKS § 36).[AnL16] katusehaljastus igasuguse ehitise sh maa-aluse ehitise pealne haljastus. K. omab eelkõige dekoratiivset väärtust ning ei asenda loodusliku maapinnaga ühendatud täisväärtuslikku haljastust. K. ei moodusta osa krundi ega kvartali haljastusprotsendist.[AnL17] killustumine teede või tehnovõrkude ehitamise tagajärjel rohevõrgustiku ja selle koostisosade lõhkumine väiksemateks tükkideks., mis võib kaasa tuua rohevõrgustiku katkemise ja roheala isoleerituse. kergliikleja 1) jalakäija, kellega on võrdsustatud ka rulluisutajad, rulasõitjad, ratastooli ja tõukeratta kasutajad, talvel ka suusatajad ning muude sarnaste liikumist hõlbustavate vahendite kasutajad; 2) jalgrattur. (Maanteeamet www.mnt.ee) konfliktala territoorium, kus samale alale konkureerivad kaks vastandlikku maakasutust. krunt ehitamiseks kavandatud maaüksus detailplaneeringu koostamise kohustusega alal (planeerimisseadus §9 lg 3) konteinerhaljastus ilutaimede kasvatamine teisaldatavates kasvuanumates. kultuuripärand väärtustatud kuvandvalik minevikust. kultuurmaastik inimtegevusega ümber kujundatud maastik; piirkond, mis kestva inimtegevuse mõjul (maistu) on kultuuristatud.

Tallinna rohealade teemaplaneering 10 TLPA 2008 Mõisted linnarahvuspark (kasutatud ka: linna rahvuspark) [AnL19]kavandatav kaitseala tiheasustusalal [AnL18] asuvate elupaikade, liikide, maastike, ajalooliste, kultuuriliste või nendega seonduvate sotsiaalsete, puhke- ja teiste eriliste väärtuste hoidmiseks ja tutvustamiseks. (linna rahvuspark [AnL20]- eelnõu 46 SE looduskaitseseaduse muutmiseks, mai 2007)[AnL21] linnaökoloogia sotsiaalökoloogia osa, mis käsitleb linnaelu ökoloogilist eripära. L-ga on seotud linnaehituse ökoloogia, mis käsitleb linnade arendamise ja kujundamise küsimusi. linnuala linnudirektiivi 79/409/EMÜ alusel loodud hoiuala direktiivi I lisa linnuliikide ja regulaarselt esinevate rändlinnuliikide kaitseks. loodusala loodusdirektiivi 92/43/EMÜ alusel loodud hoiuala direktiivi I lisa elupaigatüüpide ja II lisa liikide kaitseks. looduse mitmekesisus ka bioloogiline mitmekesisus, elustiku mitmekesisus. Mõiste hõlmab kõiki elusa looduse vorme, kirjeldades liigisisest, liikidevahelist (liigirikkus) ja ökosüsteemide mitmekesisust. looduskaitse looduskeskkonna, *looduse mitmekesisuse (sh liikide, elupaikade, looduskaitsealade) ja loodusvarade jätkusuutlikkuse tagamine, nende hooldamine ja taastamine. Nõndanimetatud klassikalise l. eesmärk on olnud peamiselt kohalike loodusharulduste ja liikide, ka maastike kaitse. Tänapäevane l. püüab ühendada elupaikade, koosluste, liikide ja maastike kaitse terviklikuks looduse mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitseks. loodusmälestis erilise teadusliku, kultuuriloolise või esteetilise väärtusega, inimtegevuse tagajärjel ohtu sattunud eluta või elus looduse objekt. Eestis on l-d näiteks saaremaa robirohi, kotkad, põlispuud, suuremad rändrahnud, paljandid; enamik l-i on võetud Eestis looduskaitse alla. loodusrada, maastikku märgitud või rajatud rada, mis võimaldab inimese takistusteta liikumist liikumisrada huvitavas ümbruses ja säästab loodust kulumisest. maaüksus (maatükk) maa või veeala piiritletud osa (maakatastriseadus §2). Katastriüksus on maakatastrisse kantud m.ü. maastik geograafia põhimõisteid, kirjeldab inimese poolt tajutavat inimese ja looduse vahelistes suhetes tekkinud tervikut, mis on rohkem kui selle osade summa. Eestis

eristatakse loodusmaastikku, mis viitab looduslikele aspektidele ja moodustub reljeefi, taimkatte, muldade ning veestiku elementidest, ning *kultuurmaastikku, mis areneb inimtegevuse ja looduslike aspektide koosmõjul. Tallinna algne loodusmaastik on kujunenud mitme geoloogilise protsessi koosmõju toimel (Tallinn I, lk 325). maastike mitmekesisus maastike struktuur, mis hõlmab eelkõige eluta loodust ja mida hinnatakse mitme indikaatori alusel. Eesmärk on säilitada võimalikult erinevaid maastikutüüpe ja - mustreid. Haakepunktiks looduse mitmekesisusega on elupaigad ja kasvukohad, mida maastik pakub. maastikuarhitektuur rakenduskunstiala, arhitektuuri ja maastikuplaneerimise piirvaldkond, mis tegeleb maastiku kujundamisega inimesele funktsionaalselt, ökoloogiliselt, tervishoiuliselt ja

esteetiliselt sobivaks elupaigaks, arvestades ökoloogiliste protsesside ja maastike vahelisi seoseid ning geoloogilisi, majanduslikke, klimaatilisi ja kultuurilisi tegureid. maastikukaitseala haruldase või piirkonnale iseloomuliku loodus- või pärandmaastikuga *kaitseala, mis on moodustatud looduskaitselistel, kultuurilistel või puhkeeesmärkidel. M. eritüüpidena käsitletakse ka kaitse alla võetud parke, arboreetumeid ja botaanikaaedu. mets ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust. (Metsaseadus § 2) Tallinna metsad on hoiu-, kaitse- ja parkm-d ning nende reservalad. M-l on eeskätt keskkonnakaitseline (peamiselt pinnase- ja veekaitsem-d) ja tervistav otstarve ning ka teaduslik, kultuuriline ja esteetiline tähtsus. (Tallinn I, 2004 lk 339)

TLPA 2008 11 Tallinna rohealade teemaplaneering Mõisted metsalinn metsase iseloomuga alade hoonestamisel tekkinud asumid, kus looduslikule metsakasvukohale omaseid puid on suudetud hoonestamisel säilitada sellisel määral, et asum mõjub õhust metsana ja kus tänavatel liikudes valdab metsane iseloom. metsamaa metsaseaduse § 3 tähenduses maa, mis vastab vähemalt ühele järgmistest nõuetest: 1) on metsamaana maakatastrisse kantud; 2) on maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti. metsapark metsailmeline park või pargiosa. miljöö materiaalne ja vaimne ümbrus, meeleolu, atmosfäär, kliima, loodus- ja kultuurikeskkond jms. – seega nii materiaalne kui tunnetatav keskkond. Kuna keskkond sisaldab inimest, on ka miljöö seotud inimese tunnetusega. Keskkonna tunnetus sõltub vaataja kogemustest, teadmistest, väärtustest kultuurilisest taustast, ootustest ja vajadustest (Hansar, 2004). miljööväärtuslik on ala, kus väärtuste kontsentratsioon miljöös on künnisest suurem. M. a.-d kultuurmaastikus on nii väärtuslikud maastikud hajaasustuses kui ka m. hoonestusalad tiheasustuses. mullakaitse keskkonnakaitse osa, mis tegeleb mulla kui loodusvara säilitamise ja parendamisega ning mulla hävitamise, saastamise ja degradatsiooni vältimisega. M. eesmärk on vähendada viljaka maa kadu ehitiste tõttu, takistada kõrbestumist, soostumist, sooldumist, erosiooni ja tuulekannet, mulla saastamist ja mulla omaduste halvenemist ebaõige harimise ja maaparanduse tõttu. Natura 2000 Euroopa Liidu loodusdirektiivis sätestatud liikmesriikide poolt loodavate hoiualade võrgustik; hõlmab kolme tüüpi alasid: Euroopale olulised elupaigad, teatud looma- ja taimeliikide kaitseks olulised elupaigad (mõlemaid nimetatakse loodusaladeks) ning linnukaitsealad (linnualad). park linlaste eri vajadustest lähtuvalt planeeritud ja kujundatud mitmekesise taimkatte ja ruumilise liigendusega haljasala, maastikuarhitektuuri objekt ja oluline asula (linna) haljastuse element. parklinn valdavalt ilupuude ja –põõsastega haljastatud asumid, milles haljastus on kavandatud asumis või linnaosas tervikuna ja hoonestamisel kruntide kaupa. Parklinna juurde kuuluvad nii haljastatud õuealad kergliiklusteede võrguga kui ka läbiv kõrghaljastusega tänavaruum puiesteede ja alleedega. parkmets erilise keskkonnakaitselise, esteetilise ja rekreatiivse väärtusega metsaosa. pealiskord Tallinna p. koosneb Agu- ja Vanaaegkonda kuuluvatest Vendi, Kambriumi ja Ordoviitsiumi alumise poole settekivimitest ning Kvaternaari ladestu setteist. (Tallinn II, 2004 lk 52) piiranguvöönd (LKS, § 37) Ranna või kalda piiranguvööndi laius on Läänemere rannal 200 meetrit; üle kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul 100 meetrit; allikal ning kuni kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning kuni 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul 50 meetrit. Ranna ja kalda piiranguvööndis asuvate metsade kaitse eesmärk on vee ja pinnase kaitsmine ja puhketingimuste säilitamine.[AnL22] pinnakate on põhiline muldade lähtekivim ja ehitusalus peaaegu kogu Tallinnas, v.a. paepealsed alad e loopealsed Toompeal ja Lasnamäel. P. on oluline veerežiimi reguleerija ning pinnase- ja põhjavee keemilise koostise kujundaja. Tallinna p. on kujunenud mandrijää, merelainete ja vooluvee toimel, viimase 500 aasta jooksul on p-t oluliselt mõjutanud ka inimtegevus. P-e paksus ulatub Harku mattunud orus 145 m-ni, Lasnamäe alvaritel aga p-t ei ole. Enamik Tallinna looduslikke pinnavorme on teede- ja elamuehituse käigus ümber kujundatud ning kaetud kultuurkihiga. Selle paksus ulatub bastionide ümbruses 15 m-mi, kõikudes tavaliselt 1-8 m piires. (Tallinn II, 2004 lk 68) pinnamood, ka reljeef, maapinna ja merepõhja kuju, mille määravad mitmesuguse kõrguse,

Tallinna rohealade teemaplaneering 12 TLPA 2008 Mõisted

ulatuse, koostise, vanuse, tekke ja arengulooga pinnavormid. Tallinna p-s eristatakse paelava (Põhja-Eesti lava maa), klinti (Põhja-Eesti paekallas) ja klindiesist rannikumadalikku, kõik need on jälgitavad nii nüüdis- kui ka aluspõhjapinnamoes. (Tallinn II, 2004 lk 69) poollooduslik kooslus pikaajalise inimtegevuse mõjul kujunenud loodusliku elustiku kooslus, kus on niidetud heina või karjatatud loomi, nt puisniidud, loopealsed, soostunud niidud, soo-, ranna-, lammi- ja aruniidud ning puiskarjamaad. puiestee linna- ja pargihaljastuslik element. Tallinnas hakati p-id rajama 17.saj. suvemõisate juurde viivate teede äärde. Esimesed tänavap-d rajati 18.saj lõpupoole Kopli kalmistule viiva tee äärde ja vanalinna ümber, kui hakati kujundama ringpuiesteed. Hiljem rajati p-d vanalinnast väljuvate teede äärde. Vt ka *allee. promenaad esinduslik avalik jalutamiskoridor välisruumis, jalutamiseks rajatud tee. Rannap.-i iseloomustab kontakt veega. pärandmaastik mingi piirkonna jaoks iseloomulikuks peetav maastik, mis on tekkinud inimese ja looduse kaua kestnud ühistegevusel ja seetõttu eriti liigirohke. Eestis näiteks ranna-, luha- ja puisniidud (poollooduslikud kooslused). püsielupaik vastavalt Eesti looduskaitseseadusele on p. väljaspool kaitseala asuv kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik; kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht; lõhe või jõesilmu kudemispaik. rahvuspark erilise väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi, sh ökosüsteemide, looduse mitmekesisuse, maastike, rahvuskultuuri ning alalhoidliku looduskasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. rekreatsioon e. inimese töövõime taastamine, hea enesetunde leidmine aktiivses tegevuses, elamuse virgestus kogemine või enese proovile panek üritusel või loodusretkel. rekreatsiooniala ka aktiivala, virgestusala, puhkeala. Aktiivseks puhkuseks kasutatav looduslik, eriti aga selleks loodud, eraldatud või kohandatud puhkeala. Eristatakse igapäevast (aias, haljasalal), nädalalõpu (asulalähedasel puhkealal või haljasvööndis) ning pikaajalist puhkust (suvituspiirkonnas). reovesi olmes või tootmises kasutuses olnud vesi, mille keemiline koostis vm omadused on halvenenud (kahjutuspiiri ületavalt rikutud vesi). R. on heitvee alaliik. R-ks loetakse ka reostatud sademevesi. roheala loodusliku või inimtekkelise päritoluga taimkattega ala tiheasulas, sh linnametsad; pargid; haljakud (väiksemad haljasalad, nt tänavaäärsed haljasribad, haljastatud ristmikualad), aiad; kalmistud; ettevõtete, liiklussoonte ja infrastruktuuriobjektide ümber paiknevad puhvervööndid; jäätmaad jt taimkattega alad; vastand paljastu või ka paljak (haljastuseta väljak). Rohealadele ei ehitata, välja arvatud roheala rajamine vastavalt projektile. Lubatud on ehitada ja paigaldada roheala inventari ning jalakäijate- ja kergliiklusteid (nt viidad, pingid, valgustid, prügikastid, mänguväljakute sisustus jne). Rohealadel võib paikneda hooneid, rajatisi, teid, üldkasutatavaid spordirajatisi tingimusel, et need moodustavad rohealaga ühtse terviku ja on kasutatavad roheala põhikasutust teenindava objektina.[AnL23] rohekoridor *rohealasid *rohevõrgustikuks ühendavad hoonestatavatel aladel vähemalt 50 m laiused ja varem hoonestatud aladel maksimaalse võimaliku laiusega [AnL24]looduslikud, poollooduslikud või rajatud haljastusega joonelemendid. R. laiusest sõltub nende võimalik otstarve ökoloogilisest koridorist laiusega üle 50 meetri kuni kergliikluse läbipääsuks sobiva haljastuteeni. R kulgemisel eraomandis oleval maal on avaliku kasutuse tagamise võimaluse puudumisel vajalik säilitada vähemalt R. ökoloogiline funktsioon selle tagamiseks vajalikus laiuses. R. asukoht ja kulgemine täpsustatakse edasistes planeerimise staadiumites.[AnL25] roheline võrgustik, ka eri tüüpi ökosüsteemide ja maastike säilimist tagav ning asustuse ja rohevõrgustik majandustegevuse mõjusid tasakaalustav looduslikest ja poollooduslikest kooslustest

TLPA 2008 13 Tallinna rohealade teemaplaneering Mõisted

koosnev süsteem. Haljastu kogu linna hõlmav katkematu struktuur, mis Tallinnas koosneb vanalinna ümbritsevast haljasvööndist lähtuvatest äärealadele suunduvatest radiaalsetest puhkeotstarbelistest aladest ning neid meridiaanselt ühendavatest rohelistest koridoridest. Linna hõlmav rohevõrgustik lõimub linnaäärsete maastikega. R.v. loob elanikele alternatiivsed liikumisvõimalused nii linna sees kui linnamaastikust loodusse, ning tagab eeldused puhkamiseks ja rahvaspordiga tegelemiseks. R.v. võimaldab taime- ja loomaliikide levikut ja rännet katkematus haljastus, tõstab linnamaastiku liigilist mitmekesisust ja ökoloogilist stabiilsust, tugevdades ökosüsteemide vastupidavust inimtegevuse negatiivsetele mõjudele. (Tallinn II, 2004 lk 149) skväär ka haljak, tavaliselt nelinurkne kõigist külgedest tänavatega ümbritsetud väike haljasala linnas. Algselt Inglismaal majadest ümbritsetud ja madala aiaga piiratud ümberkaudsetele elanikele mõeldud pargike. taimkate Tallinna t. on kujunenud looduslikust t-st tugeva ja mitmekesise inimmõju toimel. Kooslustele on iseloomulik taimede toitainete kogunemine (eutrofeerumine), inimese pidevast vahelesegamisest johtuv koosluste arengu ebastabiilsus ning inimkaasnevate ja kultuurtaimede suur osatähtsus. Seetõttu on linnastunud alal muutunud elupaikade mitmekesisus: kadunud on väljakujunenud püsikooslused ning toitainevaestele kasvukohtadele iseloomulikud kooslused, suur osatähtsus on mitmekesistel prahi- ja kultuurtaimekooslustel. Laialdaselt on kuivadele liivmuldadele iseloomulikke terviklikke nõmme- ja palumetsi ning nõmmesid, mille alustaimestik on pinnase eutrofeerumise tõttu muutumas laane- ja laialehiste metsade sarnaseks. tehnovõrk omavahel ühendatud liinidest, jaamadest, ühendusteedest, vms koosnev edastus-, (insenerivõrk) liiklus- vm funktsionaalsüsteem (Tehnikasõnastik, 1999). tehnokoridor tehnovõrk koos mõjuvööndi laiuse maa-alaga valglinnastumine linna kasvamine hõreda asustustihedusega struktuurina, mis hõivab linna ümbritsevaid põllumajandusmaid ja loodusmaastikke, samuti ka rohealasid linna hoonestamata äärealadel ja rohelises vööndis. Nähtus on põhjustatud sotsiaalsetest ja majanduslikest protsessidest, mis alati ei ole planeeringutega juhitavad. Areng on juhuslik ja ebaühtlane, asustust iseloomustab monofunktsionaalsus ja sotsiaalne homogeensus. V. võib viia ebaökonoomse ja energiakuluka asustusstruktuurini, tekitada sotsiaalseid probleeme ja kasvatada liiklusvooge ning elanike sõltuvust auto kasutamisest.

Tallinna rohealade teemaplaneering 14 TLPA 2008 Keskkond

4. Keskkond

4.1. Sissejuhatus Eesti linnade teaduslik uurimine on kasvanud välja kodu-uurimisest. 1921.aastal pani linnauurimisele aluse J. G. Granö. Ta seadis kokku „Linna või alevi kirjeldamise kava―, mis oli abiks üliõpilastele andmete kogumisel koguteose „Tartumaa― tarvis. Linnade uurimisel on oma aja tähtsündmuseks E. Kandi tööd Tartu linna kohta. Oma uurimuste kokkuvõttena märgib ta, et kuigi linnamaastik on loodusmaastikust tohutult kaugenenud, on linnaliste asularuumide morfoloogia siiski lähedane geomorfoloogiale. Linnamaastik on tänaseks veelgi rohkem loodusmaastikust kaugenenud, kuid sarnased seisukohad on aluseks ka 21.sajandi hakul Tallinna maastike uurimisel. Tallinnale iseloomulik rohkete haljas- ja puhkealade ning metsade olemasolu loob maastikulise liigestatuse foonil eeldused bioloogilisele mitmekesisusele, millega Tallinn edestab paljusid Euroopa linnu (Levald 1996). Teemaplaneeringus on Tallinna keskkonda käsitletud looduskeskkonna, kultuurilise keskkonna, sotsiaalse keskkonna ja ruumilise keskkonnana, mis planeeringus väljendub mitmesugustes omavahelistes kombinatsioonides.

4.2. Looduskeskkond Mida ulatuslikumaks muutuvad linnalised ökosüsteemid, seda rohkem peavad nad hoolitsema „isemajandamise“ eest: peavad ise looma orgaanilist ainet ja hapnikku, tagama aineringe terviklikkuse, s.t. ainete lagunemise, et organismide järgmised põlvkonnad saaksid neid taas kasutada. (V. Masing 1984). Järgnevalt on toodud ülevaade Tallinna maastikulist ökosüsteemi määravatest looduslikest komponentidest ja tingimustest, seda geoloogilisest aluspõhjast kuni elustiku ja kliimani. [AnL26]Esile on toodud teemaplaneeringu eesmärkidest lähtuvalt kaitset väärivad ja vajavad elemendid ning nende olukord.

4.2.1. Aluspõhi ja maakerge Tallinna aluskord (vt. teemaskeem 1. Aluspõhi) koosneb tugevasti kurrutunud ja rohkete diaklaasilõhedega kristalsetest tard- ja moondekivimeist, mille murenenud pealispind asub pealiskorra settekivimite all umbes 130-150 m sügavusel. Tallinna aluspõhjalised reljeefivormid on kujunenud miljoneid aastaid kestnud jääajaeelse kulutuse tagajärjel. Nii moodustusid Soome lahe nõgu, Põhja-Eesti lavamaa ja paekallas ning jt aluspõhjakõrgendikud. Arvatavasti oli merepind tollal märksa madalamal kui nüüd ning Soome lahe kulutusnõos voolas niinimetatud Ürg-Neeva jõgi, millesse lõunast suubus hulk lisajõgesid. Viimaseid tähistavad tänapäeval aluspõhjas mattunud orud. Tallinna kohal on kolm sügavale aluspõhja lõikuvat mattunud orgu. Üks neist algab sälkoruna Ülemiste järve loodekalda kohalt ning suubub Toompea ja Lasnamäe vahel merre, teine laskub lõunast Kopli lahte, kolmas tuleb Harku järve piirkonnast Kakumäe lahte. Eesti oli kvaternaaris jääkatte all vähemalt neljal korral. Tallinnast on seni leitud siiski ainult kahe jäätumise jälgi: mattunud orgudes on kindlaks tehtud vanema, nn moskva jäätumise

TLPA 2008 15 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond setted (hall tihe moreen ning liustikujõgede liiv ja kruus) ning neid katvad viimasel, nn valdai jäätumisel tekkinud samalaadsed setted. Mandrijää viimane pealetung oli valdai jäätumise nn palivere staadiumis (maksimum u 11 200 aastat tagasi). Siis tekkis kuni 30 m kõrgune järsk Mustamäe nõlv, mis tähistavad mandrijää serva asendit, ning laialdane liustikujõedelta - Nõmme liivik ja Männiku liivik. Liivikute omapärane asetus seletub sellega, et nüüdse Pääsküla raba kohal asetses liustikust eraldi suur jääpank. Pärast mandrijää taandumist kattis siinset ala kohalike jääpaisjärvede ning hiljem Balti jääpaisjärve vesi. Mere alt vabanemine algas Joldiamere staadiumis (10 200-9 300 aastat tagasi). Kõige enne kerkisid üle merepinna lavamaa kõrgemad paigad, Toompea ning osa Nõmme ja Männiku liivikut. Joldia staadiumi lõpus olid kõik Tallinna kõrgemad alad kuival. Antsülusjärve staadiumis (9 300-7 600 aastat tagasi) on terrassi kõrgus 22—36 m. ü. m. Rannajoon oli vähe liigestunud, madalmeres leidus palju saari – ka Toompea oli saar. Meri ulatus pankranniku jalamini, läänes Mustamäe nõlvani. Paelaval oli jäänukjärvi. Merest eraldus Ülemiste järv ja tekkisid Iru linnuse kohal olev põiksäär ning mitu paekalda astangut. Litoriinamere staadiumis (7 600-4 200 aastat tagasi) vabanes mere alt suur osa Tallinna maa-alast ja merepind jäi umbes 12 m nüüdsest kõrgemale. Litoriinamere terrass paikneb 12—22 m kõrgusel. Rannajoon kulges Kloostrimetsast Maarjamäe kaudu Kadriorgu, eemaldus paekaldast Lubja tänava kohal, ulatus nõlvana Tõnismäe idaküljele ning kulges ümber Toompea Luise ja Endla tänavateni. Litoriinamere rannamoodustusi on Kloostrimetsas, Kosel, Tatari tänava piirkonnas, Tõnismäel, Lilleküla ja Harku tasandiku lõunaosas. Limneamere staadiumis (viimased 4 200 aastat) on merepind alanenud nüüdse tasemeni. Limneamere terrass algab 12 m kõrguselt. Mere kõrgeimat taset tähistavad Maarjamäel asuv klindi alumine astang ja Kadriorus (Kadri tee ja A. Weizenbergi tänava piirkonnas paiknev) selge rändkividega nõlv. Endine murrutusastang on selgelt jälgitav Keldrimäel, ja Pühavaimu tänavatel, Olevimäel, Rannavärava juures ja Tööstuse tänava lähedal. Lillekülas ja Mustamäel muutub astang ebamääraseks. Läänes ulatus meri Tiskre klindi alumise astanguni. Nüüdisajal murrutab meri randa mitmel pool, eriti Meriväljal, Paljassaares, Rocca al Mares ja Kakumäel. Maakerge on mõjutanud Tallinna arengut ka ajaloolisel ajal. Praegugi kerkib maapind umbes 2,5 mm/a. Maakerke kiirusest lähtuvalt on oletatud, et sadam võis 13.-14. sajandil olla Väikese Rannavärava lähedal. Sel ajal ulatus meri Viru väljakule Narva maanteest lõunasse. Vastavalt mere taandumisele haarati kasutusse uut maad. Rannajoont on muutnud ka inimtegevus (sadamamuulide ehitamine, ühendamine Kopli poolsaarega, mere täitmine, jne). Maakerke kõrval on maapind intensiivse veetarbimise tõttu pudedate setetega täitunud orgude kohal ajuti isegi vajunud.

4.2.2. Pinnakate Aluspõhja katvad kobedad setted (vt teemaskeemid 2. Pinnakate ning 3. Pinnakatte paksus) on kuhjunud Uusaegkonna noorimal, praegugi jätkuval Kvaternaari ajastul. Pinnakate on põhiline muldade lähtekivim ja ehitusalus peaaegu kogu Tallinnas, välja arvatud paepealsed alad ehk loopealsed (Toompeal ja Lasnamäel). Pinnakate on oluline veerežiimi reguleerija ning pinnase- ja põhjavee keemilise koostise kujundaja.

Tallinna rohealade teemaplaneering 16 TLPA 2008 Keskkond

Mattunud orgude kohal (näiteks Harkus, Lillekülas) on pinnakate paiguti paksem kui 100 m, kuid lavamaa serval leidub ka selliseid kohti, kus pinnakate täiesti puudub. Moreeni on Tallinnas suhteliselt vähe (Irus, Kadakal, Maardus, Meriväljal, Sauel jm), enamasti katavad seda hilisemad setted. Rannikumadalikule on iseloomulik savikas, rohkete rändkividega sinakashall moreen ja lavamaale valkjas lubjarikas rähkmoreen. Rändrahne paikneb moreeni alal ka suurte kivikülvidena. Tallinna pinnakattes on valdavad viimase jäätumise Palivere ja ka sellest vanema Pandivere staadiumi setted (moreen, jääjõetekkelised liivad ja kruusad ning jääpaisjärvedes kuhjunud viirsavid). Vanemate jäätumiste setteid leidub vaid mattunud orgudes, kuid nende vanus pole selge. Rannikumadalikul leidub mitmel pool, kohati kuni 10 m paksuselt viirsavi jm jääpaisjärvesetteid. Maapinnani ulatub neid Harku järve ümbruses ja mujalgi, enamasti katavad neid siiski hilisemad meresetted. Linna lõunaosas moodustavad liiva ja kruusana kihistunud liustikujõesetted kaks suurt liivikut - Nõmme ja Männiku liiviku, kus kruusa- ja liivakihi paksus küündib kohati 50 meetrini. Meresetteid (paksus kohati 2-4 m) esindavad peamiselt peenliivad, aleuriidid ja aleuriitliivad, leidub ka rannakruusa (Irus paksus kuni 7 m) ning paekalda piirkonnas klibu. Luiteiks kuhjunud peeneteralist tuiskliiva on mitmel pool rannikumadalikul (Kloostrimetsas, Pärnamäe kalmistu piirkonnas), Ülemiste järve loode- ja läänekaldal ning Nõmme ja Männiku liivikul. Järve- ja soosetteid on eelkõige lavamaa nõgudes. Ülemiste järves ulatub järvemudalasundi paksus 8,5 meetrini, järve lõunaosas leidub ka järvelupja. Turbaalust järvelupja ja -muda on ka Pääsküla rabas. Turbalasundi paksus küünib Rae rabas 6,8 meetrini, Sõjamäe rabas 6,7 meetrini. Rannikumadaliku sood on nooremad, seepärast on nende turbakiht õhem. Viimase 500 aasta jooksul on pinnakatet oluliselt mõjutanud inimtegevus. Enamus Tallinna looduslikke pinnavorme on ehitustegevuse käigus suuremal või vähemal määral ümber kujundatud või mattunud kultuurkihi alla. Kultuurkihi paksus ulatub bastionide (Linda mägi, Harju mägi, Suur Rannavärav) kohal 15 meetrini, kuid tavaliselt kõigub see 1 - 8 meetri piires. Linna äärealadel (Pirital, Lasnamäel, Kosel, Nõmmel) ja Kadriorus on kultuurkiht alla 0,5 meetri.

4.2.3. Pinnamood Tallinna algne loodusmaastik on kujunenud mitme geoloogilise protsessi koosmõju toimel. Pinnamoe määravad kaks Põhja-Eesti rannikuvööndi reljeefi suurvormi, mis on kujunenud juba enne jääaega. Nendeks on Soome lahe nõgu koos Põhja-Eesti rannikumadalikuga ning sellest lõuna pool kõrguv Põhja-Eesti lavamaa. Suhteliselt monotoonse pinnamoega Põhja-Eestis kujutab Tallinna linn üht mitmekesisemat ala, mis on olnud esmatähtis ka asustuse ja linna tekkimisel. Pealiskorra pinnamoodi (sh. saarelised kõvikud ja mattunud orud) on jäätumiste ja mere pealetungide käigus mõjutanud eelkõige liustikusulamisveed, meri, tuul ja hiljem soostumine. (vt teemaskeemid 5. Reljeef ja 6. Tähelepanuväärse reljeefimuutusega alad ) Soome lahe ning Põhja-Eesti rannikumadaliku kohal on pehmed aluspõhjakivimid (savid, aleuroliidid, liivakivid) sügavamalt kulunud, kuna lõuna pool on kulutustele vastupidavamad ordoviitsiumi lubjakivid jäänud üldiselt tasase lavamaana püsima. Paekalda ees on 4 sügavale aluspõhja ulatuvat, 0,5-2 km laiust mattunud orgu: Harku, Kopli, Kadrioru ja Pirita org. Harku org algab Mustamäelt ja suubub Kakumäe lahte. Harku orgu

TLPA 2008 17 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond eraldavad Kopli orust (ka Lilleküla ehk orust) Kakumäe ja Veskimäe aluspõhjakõrgendik. Kadrioru org paikneb Kesk-kõrgendikust idas. Orgude seos lavamaal olevate tunduvalt madalamate vagumustega ei ole selge. Orud on täitunud Kvaternaari setetega ega ole praeguses pinnamoes nähtavad. Nende kohal on meretasandikud (Harku, Lilleküla jt.). Orud on tekkinud arvatavasti enne Kvaternaari, kui meretase oli vähemalt 100 m madalam. Nendes voolanud jõed suubusid Soome lahe kohal olnud peajõkke. Klindi ees on Pirita jõe org, millel pole hilise tekke tõttu arenguloolist seost Kvaternaari-eelsete orgudega. Hiljem on pinnamoodi tugevalt mõjustanud mandrijää. See kulutas varasemaid pinnavorme, mattis neid liustikesetete alla ning tekitas uusi, eriti liustikujõesetteist koosnevaid pinnavorme. Jääajajärgsel ajal on pinnamoodi kujundanud peamiselt mere kulutav ja kuhjav toime, osalt ka vooluvesi jt loodusjõud. Varasem pealiskorra pinnamood on olnud nüüdsest märksa kontrastsem, selle kõrgeim punkt (51,9 m) asub Sõjamäe kõvikul. Pärast mandrijää taandumist jäi Tallinna piirkond jääjärvede ja Läänemere alla. Mere taandumise põhjal eristatakse Tallinnas mitut mereterrassi. Põhja-Eesti rannikumadaliku laius on Tallinnas vahelduv, enamasti küünib see mõne kilomeetrini, kuid Maarjamäe, Tiskre ja Tabasalu kohal ulatub paekallas mereni. Pinnamoelt on rannikumadalik võrdlemisi mitmekesine – üldiselt madalal, kohati täiesti tasasel alal leidub üksikuid kõrgendikke, mitmel pool ka rannavalle, rannaastanguid jt reljeefi väikevorme. Kõrgendikest paistab kõige rohkem silma linna keskel kõrguv Toompea. See Põhja-Eesti lavamaast eraldunud saarlava, mille ülaosa koosneb lubjakividest, moodustab koos teda ümbritseva madalama liivakivialusega Tallinna keskkõrgendiku. Selle nõlva kulgu tähistavad astangud Hundipea nukil, piirkonnas, vanalinnas (Pikal tänaval, Sulevimäel, Olevimäel, Apteegi ja Niguliste tänavatel), Tõnismäest lõunas, Koidu tänaval, Paldiski maanteel, Heina tänaval. Kagus külgneb Toompeaga ovaalne aluspõhjakünnis Tõnismägi, mis on kunagise paese katte minetanud. Linna lääneosas asuvad väikesed künnised Veskimägi ja Rebasemägi, aluspõhjakünnised on ka Kopli ja Kakumäe kõrgendikud samanimelistel poolsaartel. Üsna suur loode-kagusuunaline Kakumäe kõrgendik (merepinnast 16 m) koosneb peamiselt kambiumi liivakividest. Selle Kopli lahe poolse nõlva on meri järsakuks kurrutanud, kõrgendiku lael paikneb lamedate oosilaadsete pinnavormide vahel Õismäe raba. Rannikumadaliku tasandikud on merelahtede maismaajätkud. Läänes jätkavad Kakumäe ja Kopli lahte vastavalt Harku ja Lilleküla tasandik. Esimese madalamas keskosas paikneb Harku järv. Kaugemal, kus Harku ja Lilleküla tasandik on omavahel avaras ühenduses, laiub Mustamäe jalamil liivase pinnakattega, rohkete rannavallidega jm rannamoodustistega ala. Linna idaosas jätkavad Tallinna reidi Kadrioru ja Pirita tasandik, mida eraldab Lasnamäe panganeemik. Eriti Pirita tasandiku pinnamoe teevad rohked rannamoodustised ja luited võrdlemisi vahelduvaks. Tasandikku läbib Pirita jõe org, mis lavamaa jalamil on kohati 18 m sügav ja mille laius ulatub mõnesaja meetrini. Orus on aluspõhja- (kambiumi ja ordoviitsiumi) ning pinnakattepaljandeid. Rannikumadaliku ja Põhja-Eesti lavamaa põhjaserva tähistab järsk Põhja-Eesti paekallas ehk klint. Klint eraldab vahelduvailmelise järsakuna lavamaad ja selle ees olevat tasandikku, mida keerukalt liigestavad vanad ja nüüdisaegsed jõeorud. Linna idaosas ümbritseb paekallas Lasnamäe panganeemikut. Lavamaa perve kõrgus merepinnast on seal 47 m. Klint jaguneb Lasnamäel kaheks, ülemiseks lubjakivist ning alumiseks liivakivist astanguks; nende vahel asub Kadriorus ja Maarjamäel lai terrass. Teine terrass on Lasnamäel Varsaallika kohal.

Tallinna rohealade teemaplaneering 18 TLPA 2008 Keskkond

Suurim suhteline kõrgus (30 m) on paekaldal Maarjamäe kohal. Paekallas on hästi jälgitav Lasnamäest Koseni. Paelava peamised pinnavormid on Lasnamäe ja Järve klindineemik koos Sõjamäe kõrgendikuga ning , Sõjamäe ja Rae raba all asetsevate nõgudega. Kohati on klint kulunud ja jälgitav katkeliselt. Paelaval asuvad ka Nõmme ja Männiku liivik. Linna lõunaosas katavad lavamaa serva enamasti hilisemad setted. Paekallas paistab Järve lähedal kohati ainult mõne meetri kõrguse järsakuna. Kvaternaari paksus on kõige suurem mattunud orgudes (Harku järve all kuni 145 m). Paekõvikute lael hilisemaid setteid ei ole. Harku järvest läänes ja edelas on ta taas näha kõrge järsu astanguna (Harku pank). Veel kaugemal läänes, Tiskre ja Rannamõisa vahel, moodustab mereni ulatuv paekallas kohati otse rannalt kerkiva 34-35 m kõrguse Rannamõisa panga. Paelavast eraldunud kõrgendikest on silmapaistvaim Toompea (pindala 7 ha, kõrgus 48 m ü. m., suhteline kõrgus 24 m). Lavamaa keskmine kõrgus on Lasnamäel 40 m. Leidub ka kõrgemaid kohti, näiteks Sõjamägi (52,6 m) ja Mõigu kõrgendik (50 m), ning soostunud nõgusid (Tondi, Sõjamäe, Rae raba). Lavamaa pervel luiteseljaku taga asub Ülemiste järv. Linna edelaosas Nõmme liivikul servaaladel on pinnamood luiteline, mujal Nõmmel ja Männiku liivikul enamasti tasane. Liivikute servanõlvakud Mustamäel ja vastu Harku raba ning Pääsküla raba on peale paekalda Tallinna olulisemad pinnavormid. Tallinnas esineb ka maasääri (Pärnamäel) ja oose (Raudalus). Viljandi mnt. ääres asuv oos on hilisemate geoloogiliste protsesside käigus tasandunud lame, 100-200 m laiune künnis. Nõmme liivikul Mustamäe suusahüppemäest edelas olevatel luidetel Seljandiku tänava ääres on linna kõrgeim koht (63,6 m).

4.2.4. Pinnas ja mullastik

4.2.4.1. Pinnased Linnade katmata pinnastele langeb eriliselt suur ökoloogiline surve, sest: nad on kasvusubstraadiks taimestikule (vt Mullastik); nad on tähtsad sademete imbumis- ja peetumisaladena ning sademevett puhastavate filtritena. Toimivate pinnaste olemasolu ja säilitamine on linna keskkonna- ja looduskaitse seisukohalt oluline ülesanne. Hoonestuse puhul ja nende ümbruse juures on oluliseks aspektiks hoone ja infrastruktuurirajatiste alla jääva pinna osakaal. Sellega on tihedalt seotud põhjaveekihtidele avalduvad mõjud. Pinna katmine kõvakatetega, pinnase tihendamine ja sademevee juhtimine kanalisatsiooni võivad asustatud piirkondades viia põhjavee toiteala olulise vähenemiseni ja sellega koos põhjavee taseme languseni. Pikaajalise mõju korral võib muutuda ümbruskonna looduslike ja pool-looduslike rohealade veerežiim, mis omakorda võib viia looduskoosluse muutumise või hävimiseni.

4.2.4.2. Mullastik Liigestatud pinnamoe, vahelduva niiskusrežiimi ning tugeva inimmõju foonil on Tallinnas ning linna lähiümbruses kujunenud välja vahelduv ja kontrastne mullastik. Tallinn asub klindiesisel paiknevate kiviste leetunud ja leede-liivmuldade valdkonna ning Põhja-Eesti rähk-, glei- ja soomuldade valdkonna piirimail.

TLPA 2008 19 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Klindiesine muldkate erineb oluliselt valdkonna muude osade omast. Paekaldaga on seotud Eestis väga piiratud levikuga Eesti muldade kaardistamisüksuste nimekirjas eristatud rusukalde mullad, mille lähtekivimiks on rusukalde kivine materjal. Neile aladele on iseloomulikud pangametsad, kus puurindes valitsevad lehtpuud. Kopli, Kakumäe ja keskkõrgendiku liivadel, kristalsete kivimite murendist koosneval moreenil ning liivaste tasandike pisikünnistel ja –kühmudel leidub happelisi, kuid horisontideks eristumata profiiliga küllastumata liiv-, kruus- ja moreenmuldasid. Harku, Lilleküla, Kadrioru, Pirita ja Paljassaare tasandikel, keskkõrgendiku nõgudes ning mitmel pool Mustamäel on linnarajatistest katmata alal ülekaalus küllastunud glei- ja turvastunud gleiliivmullad. Gleimuldi leidub seal mitmel pool ka savil ja moreenil. On ka õhukesi madalsoo- ja kihilisi lammimuldi. Neil aladel on tegemist looduslike muldadega, kuid siiski märgatava inimmõjuga, mis metsamaadel avaldub intensiivses tallatuses ja reostamises olmeprahiga. Liivmuldadel kasvavad metsad on linnale väga olulised parimate puhkemetsadena. Kesklinna, Kalamaja, Kadrioru, , , Pärnu mnt. ümbruse ja muu tiheda hoonestuse ning tänavavõrguga klindiesise ala muldi pole kirjeldatud ega uuritud. Paksu kultuurikihi ja rusude all on sealgi tõenäoliselt liivased küllastumata leetunud, leet-glei- ja gleimullad, Härjapea jõe ja teiste väikejõgede-ojade kunagistel üleujutusaladel aga kihilised lammimullad. Nõgudes ja lohkudes võib veel nüüdki leida kunagisi madalsoid. Pirita ja luitelise pinnamoega alal leidub tuiskliivadega mattunud huumuskihtidega leetunud ja leedemuldi. Botaanikaaia territooriumil leidunud soorauarikkad leet-glei- ja glei- liivmullad on praeguseks enamasti hävinud. Lasnamäe klindilavale, Pääsküla jõe ja Laagri ümbrusele, Astangule ning arvatavasti ka kultuurikihiga kattunud Toompea saarlavale on iseloomulikud paepealsed, vähem rähksed rendsiinad ning gleistunud ja glei-rendsiinad. Kadriorus paekalda nõlval on rusukalde rendsiinasid. Ka Tõnismäel ja Keldrimäel kui omapärastel saarkõrgendikel võib horisontideks eristumata profiiliga küllastunud ja küllastumata muldade kõrval olla rendsiinasid. Lasnamäe paepealsete muldade keemiliselt rikast huumushorisonti on Nõmme aedades aegade jooksul kasutatud leetunud ja leede-liivmuldade kultuuristamiseks, seetõttu on seal kujunenud kohati üpris heade omadustega kultuurmullad. Ülemistest läbi Männiku, Järve, Rahumäe ja Nõmme Pääskülani ulatuvatel mere- ja luiteliivaga kattunud astangupealsetel ning Järvelt Harkuni esinevatel astangualustel rannamoodustistel on rohkesti küllastumata, leetunud ja leede-liivmuldi ning küllastunud ja kultuurmuldi. Astangu jalamil leidub allikalise toitumisega glei- ja turvastunud gleimuldi. Pääsküla, Harku ja Rae raba ning Tondi ja Sõjamäe raba äärealadel on kitsaste ribadena turvastunud leet-gleimuldi. Kogu Tallinna alal on inimtegevus enamikku looduslikke muldi tugevasti muutnud, need on ehitustegevuse käigus kaetud, hävitatud või saastatud. Nõmme ja Männiku männimetsa happelisi liivmuldi iseloomustab leelistumine, mida on põhjustanud silikaaditehase karbonaatne saaste. Ka täheldati linnasisestes metsades suuremat kaaliumi, eriti aga fosforisisaldust kui mujal. Tähelepanu on pööratud Tallinna linna teeäärsete haljastute muldadele, eelkõige sõiduteede soolatamisega kaasnevatele mõjudele nendes. (Ratas 1991; Ratas jt. 1996). Teeäärsed mullad on inimese poolt tugevasti muudetud või kujundatud, kuuludes tehnogeensete muldade hulka, mida enamasti iseloomustab äärmuslik niiskusrežiim ja halb õhustatus. Talvise libedusetõrje tõttu on teede ja tänavate äärde kevaditi valgunud palju naatriumi- ja klooriühendeid. Nende sisaldus mullaprofiilis muutub sõltuvalt kaugusest sõiduteest ja ka ajaliselt. Nende elementide sisaldus on suurim kevadel vahetult sõidutee ääres oleval alal (1-2 m), mida mõjustab siia

Tallinna rohealade teemaplaneering 20 TLPA 2008 Keskkond kuhjatud lumevallidest väljasulav ja teedepuhastamisel murule sattunud naatriumi ja klooriga rikastatud liiv. Kõige enam on mõjutatud ülemine huumuslik kiht paksusega ca 20 cm. Enamasti ei ole naatriumi ja kloorisisaldus olnud ka kevadeti nii suur, et see oleks iseseisva mõjutegurina põhjustanud taimkatte hävimist, küll aga võib see saada saatuslikuks koosmõjus teiste negatiivsete asjaoludega. Vihmade ja kastmisega uhutakse liikuvad elemendid mullast välja ning sügiseks väheneb nende hulk mullas oluliselt. Raskete metallide sisaldus on Tallinnas olnud looduslikust foonist suurem Tallinna keskosas. Kõrget plii, tsingi ja vase keskmist sisaldust on täheldatud näiteks Kaarli ja Sõpruse puiesteel ning Pärnu maantee äärsetel haljasaladel. (Ratas, 1996). Tallinna Kommunaalameti tellimusel on vastavaid uuringuid jätkatud, kuid nende tulemusi ei ole üldistavalt publitseeritud. Linna muldadest saab rohkem rääkida haljastute – rohealade piires. Rohealade mullad võib üldiselt jagada inimmõju poolest nelja suurde rühma: looduslikud mullad; inimese poolt tugevasti muudetud ülaosaga looduslikud mullad; peale toodud huumuslike kihtidega algsel lähtekivimil esinevad mullad; inimese poolt „loodud― lähtekivimiga mullad. Peaaegu looduslik, kuigi tugeva inimmõjuga on ulatuslik linnamets paekaldaga piirneval alal, mis ulatub laia vööndina Rahumäelt üle Nõmme Harkuni. Astangupealsele metsale on iseloomulikud kuivad happelised liivmullad, astangualusele madalad kitsad happeliste liivmuldadega vallistikud, mille vahele jäävad sama kitsad liigniiskete muldadega nõod. Astangu jalam, kus avanevad allikalised põhjaveed, on kevadeti vee all. Kontrastina kõrgemete alade kuivadele männikutele on need liigniisked alad kasvukohaks mustale lepale. Nimetatud metsavöönd on aasta ringi kasutatav suurepärane puhkemaastik. Metsa kasutamine on liigagi aktiivne, mis avaldub metsamuldade liigses tallamises. Eriti suure koormusega aladel ilmneb muldade huumuslike horisontide hävimine ja liivade vallandumine. Koos haljastute rajamise või rekonstrueerimisega tuuakse ja luuakse vajalik kasvupinnas. Hoonetevahelistel haljastutel ja eramute aedades on inimtekkelisi moodustisi (Anthrosol’e), mida on põhjustanud kas mõnele looduslikule mullale mujalt teistsuguse koostise, päritolu ja tüsedusega muldade huumushorisondi ja turba pealevedamine või teisalt toodud täitepinnase ja ehitusprahi katmine mujalt veetud mulla huumushorisondiga. Niisugune aluskihtidega seostamata tehismuld on halvasti õhustatud. Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe asumi rajamisega on viimase viiekümne aasta jooksul suurtel aladel looduslikku muldkatet muudetud. Ehitiste ja teede vahelistele haljasaladele veeti hiljem peale erineva koostise, päritolu ja tüsedusega huumusmulla või turba kiht. Paljud alad täideti ehitusprahiga. Muldade ülemisi kihte on ümber paigutatud ning loodud haljasalade heterogeenne tehismuldkate. Kesklinna vanadel haljasaladel on taime-mulla inimtekkeline süsteem hooldamise tõttu enamasti ühtlustunud ja stabiliseerunud. Tallinna linna muldade kohta on andmeid mullastiku suuremõõtkavalistel kaartidel, mis hõlmavad osaliselt ka linna metsi. Tallinna linna piiresse jääb riigimetsamaid (endised Iru, Harku ja Saku metskonnad) ning endiste aiandus- ja põllundusettevõtete maid Harku järve ääres ja Tiskres. Nende alade kohta on 1970.-1980.-ndatel aastatel koostatud suuremõõtkavalised mullastikukaardid. Mullastikukaartidelt saadavale teabele võib lisada veerandsaja aasta eest Tallinna Botaanikaaia töötajate poolt Tallinna metsades tehtud uuringuid (Pärn, Martin, 1996).

TLPA 2008 21 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

1960.-ndate aastate alguses on kaardistatud ka Tallinna Botaanikaaia mullastik, kus tähelepanuväärsed on soorauarikkad liivmullad ja lammimullad, ning 1970.-ndate alguses Kadrioru pargi mullastik. Viimase piires eristatud mullaerimitest olid ligi pooled mullad ligi poolel pargi territooriumist kujunenud üle 1 meetri tüsedusel kultuurkihil ehk inimese poolt kujundatud lähtekivimil. Mõlema ala mullastik on ala planeerimise, kuivenduse ja huumuslike kihtide pealetoomisega palju muutunud. Tallinna linna muldadest on teave siiski vähene ja needki andmed on vananenud (Ratas, Teras 2001). Eesti mullastik on suuremõõtkavaliselt (1:10 000) kaardistatud ja need kaardid digitaliseeriti 2001. aastaks. Tallinna, nii nagu ka teiste Eesti linnade mullastiku kohta pole seni kaarte koostatud. Tallinnas paiknevate looduslike taimekoosluste muldi tuleb linnakeskkonna rahvusliku rikkusena hoida, mitte hävitada, mehaaniliselt risustada või saastata. Vältida tuleb teehaljastuse muldade tallamist, tihendamist ja risustamist tee- ehitusmaterjalidega, samuti nende saastamist soolade ja raskemetallidega, tagada tuleb muldade läbipesuks ning taimede kasvuks vajalik niiskusrežiim. Tuleb läbi viia linna territooriumile jäävate seni kaardistamata alade, sh suuremate metsalade muldade suuremõõduline kaardistamine, ajakohastada varasemad andmed ning koostada Tallinna digitaalne mullastikukaart. Mulla ja taime vastastikused talitlused ja seosed on allutatud kindlatele rütmidele, sõltuvad üksteisest ning on isereguleeruvad. Sellest on vaja juhinduda ka haljastute rajamisel ja hooldamisel. Rajatavatel rohealadel ja teeäärsetel haljastutel peab kujundatav kasvupinnas sobima kohalike looduslike eeldustega.

4.2.5. Taimkate

4.2.5.1. Üldiseloomustus Tallinna taimkate on kujunenud looduslikust taimkattest tugeva ja mitmekesise inimmõju toimel. Kooslustele on iseloomulik taimede toitainete kogunemine (eutrofeerumine), inimese pidevast vahelesegamisest johtuv koosluste arengu ebastabiilsus ning inimkaaslevate ja kultuurtaimede suur osatähtsus. Looduslikku taimkatet ja mullastikku on säilinud Tallinnas ainult hoonestamata aladel, eelkõige linna äärealadel. Rannikumadaliku liivase pinnakattega aladel kasvab leetunud ja leedemuldadel kuiva männimetsa (enamasti nõmme- ja palumännikuid), mida inimtegevus on tugevasti mõjutanud (Pirita ja Stroomi mets). Rannavallide vahel nõgudes, luidete taga ja mujal märgades kohtades on soostunud leetmuldadel ka rabastunud männimetsa. Rannikumadaliku niiskeile peenliivamuldadele on mitmel pool rajatud aedu (Mähel, Muugal, Lillekülas). Moreeni alal kasvab kohati männi ja kuuse segametsa ning kuusemetsa, paiguti on säilinud üksikuid tammi (Kose, ja Kloostrimetsa ümbruses, Rocca al Mares). Niisketes kohtades panga jalamil, Harku järve ümbruses ning Tiskre oja, Mustjõe ja Pirita jõe ääres leidub soostunud kamarmuldadel niite ja puisniite, paiguti ka sanglepa ja halli lepa puistuid. Pirita orus kasvab rohkesti toomingat. Omapärast paekalda taimkatet on Maarjamäel ja kohati mujalgi. Rusukallet katab lopsakas lehtmets, mille moodustavad peamiselt pärn, saar ja vaher. Alusmets ja rohurinne on

Tallinna rohealade teemaplaneering 22 TLPA 2008 Keskkond rikkalikud. Pangajalami taimkatte lopsakus johtub toiterikkast põhjaveest. Pangajärsakul kasvab kaljupragudes lubjalembelisi sõnajalgtaimi, kivirikke jt. Nõmme ja Männiku liivikut, Ülemiste järve äärset luitestikku ning Harku mägesid katab suures ulatuses männimets. Laiguti leidub seal ka kuuse ja männi segametsa, rabastuvat männimetsa ning astangute jalamil lodumetsa. Kruusa ja liiva kaevandamise tagajärjel hävinud metsa asemele on mõnel pool tekkinud kanarbikunõmm. Inimsurve tõttu on linnaalal muutunud elupaikade mitmekesisus: kadunud on väljakujunenud püsikooslused ning toitainevaestele kasvukohtadele iseloomulikud kooslused, suur osatähtsus on mitmekesistel prahi-ja kultuurtaimekooslustel. Kuivadele liivmuldadele iseloomulike terviklike nõmme- ja palumetsade ning nõmmede alustaimestik on pinnase eutrofeerumise tõttu muutumas laane- ja laialehiste metsade sarnaseks (Nõmme, Männiku, Järve, Stroomi, Keldrimäe, Pirita). Liigselt tallatavatel aladel esineb lahtist liiva (Mustamäe, Järve). Osa eutrofeerumistundlikke kooslusi (rabad) on kuivenduse (sh. turbalõikuse), õhusaaste, prahistamise ja reovee tõttu hävinenud. Rabades ja kuivendatud madalsooaladel on kujunemas mitmesugused (kõdusoo)metsad. Harku soostikku ja Rae raba on püütud kuivendada ja metsastada. Looduslikus seisundis säilinud raba on säilinud vähe. Enam-vähem looduslikuna säilinud madalsookooslusi leidub ainult Ülemiste järve lõunakaldal. Paljassaarel kujunevat rannikusood on tugevasti mõjustanud linna heitmed. Kuivendatud on allikaliste alade lodu- sanglepikuid (Glehni park, Astangu, Lepistiku park). Enam-vähem looduslikuna on säilinud laialehise metsa osi (Pangamets), enamik tammikuid on kujundatud parkmetsadeks ja parkideks (Veskimets, Kadriorg, Kopli). Üksikuid tammi kasvab Kloostrimetsas, , Kose ja Raudalu metsas. Inimtekkelised laialehised metsad on vanad kalmistud (Siselinna, Mõigu, Rahumäe). Enam-vähem looduslik alustaimestik on Ülemiste järve, Kadaka ja Kakumäe ümbruse segametsades. Tüüpilisi looalasid on vähe säilinud (Lasnamäe loopealne), enamik on prahiga risustatud, alles on mitu endiste paemurdude puistangut (Väo, Lasnamäe, Kadaka). Paekalda kaljutaimekooslusi leidub Lasnamäel, Kadakal ja Toompea paljanditel ning linnamüüridel. Niitusid on rohkem Pirita jõe ja Tiskre oja ääres, enamik neist on kas hoonestatud, metsa alla võetud või võsastunud. Rannikukooslustele (Pirita, Stroomi, Mustjõe, Paljassaare) avaldab tugevat mõju inimtegevus. Loodusliku ilmega rannikukooslusi võib kohata ainult Kakumäe, Kopli ja Paljassaare poolsaare tipu ümbruses. Hoonestatud alade puhul on aedlinnadele (välja arvatud osa Nõmmet, mis on pigem metsalinn) iseloomulik inimtegevusest sõltuv viljapuude ja dekoratiivtaimede kooslus, aedvilja kasvatatakse vähe, aedade elustik on kohati väga mitmekesine. Vanadele eeslinnadele (Kadriorg, Kalamaja ja ) on iseloomulik liigi-vaese inimkaasleva rohttaimestikuga lehtpuistu, dekoratiivtaimi ja viljapuid on väheseks jäänud. Suurelamute piirkondadele on iseloomulik hõre, põhiliselt pargiiseloomuga puistu, mille murus kasvab palju inimkaaslevaid liike ja üksikuid dekoratiivtaimi. Tööstusterritooriumide ja raudteede sillutamata osadel ning risustatud aladel leidub umbrohtude ja tulnuktaimede ruderaalkooslusi. Suuremate tänavate äärsele taimestikule on mõju avaldanud lumetõrjesool. Jäätmaadel on pajustikke (Paljassaare, Sõjamäe, Lilleküla). Tallinna piires kasvavate taimede kogumisse kuulub palju kultuurtaimi, sh. ilutaimi ja inimkaaslejaid (ka umbrohud ja prahipaikade taimed). Tallinna taimestikule on iseloomulik

TLPA 2008 23 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond suur fütomass (203 110 kuivmassi tonni ehk 12,3 t/ha, mis on linnaositi väga erinev), liigirikkus ning võõrliikide suur arv. Tallinnas on registreeritud vähemalt 2500 liiki taimi.

4.2.5.2. Puittaimed Puittaimed moodustavad 93,3% Tallinna fütomassist (189 510 kuivainetonni). Puittaimi kasvab looduslikult või kultiveeritakse Tallinna piires 51 sugukonnast ja 145 perekonnast, kokku 1275 taksonit puid, põõsaid ja liaane. Neist on välja arvatud Tallinna Botaanikaaia kogud ning rooside, marjapõõsaste ja viljapuude sordid. Okaspuid on neist 321 taksonit, 13 perekonnast. Puittaimedest on suure osa esinemissagedus suhteliselt väike. Kohalikke puittaimi (ka kultiveeritavaid) on 97 taksonit (koos paju hübriididega), võõramaiseid puittaimi on registreeritud 1178. Viimastest on liike 427, ilutaimede aretisi (kultivare) 624 ning hübriide, alamliike, teisendeid ja vorme 127. Enim kasvab puittaimi eraaedades (1100 taksonit), vähem parkides (260), kalmistutel (210), uuslinnajagude haljastuses (191) ja tänavate ääres (104). Eeslinnade hoovides ja väikeaedades on 200 ning vanalinna õuedes 75 taksonit puittaimi. Tallinnale on omane suur puude liigirikkus, neid on 480 taksonit, s. o. liiki ja liigisisest üksust: kultivari (aretatud ilupuud), alamliiki, teisendit ja vormi. Okaspuid on neist 140 ja lehtpuid 340 taksonit. Kultivaride osatähtsus on üsna suur — 32,3 %. Võõramaiseid puid on 449 taksonit, kõigest 31 (6,5 %) on aga kodumaiseid puid,. Biomassi alusel on valdavad männid (Pinus ssp., 64 %), järgnevad kased (Betula ssp., 12 %), lepad (Alnus ssp., 6 %) ning vahtrad (Acer ssp.), paplid (Populus ssp.) ja pärnad (Tilia ssp., kõiki 3 %). Tallinna levinuim puuliik on harilik mänd, mis kasvab põhiliselt linna äärealal metsa- ja metsapargi-, vähesel määral ka pargipuuna (Nõmmel). Aedades (umbes 1100 ha) kasvab üle 200 000 viljapuu, neist u. 85 % on aedõunapuud. Hoonestatud alal on levinuimad 9 liiki (esinemissagedus suurem kui 3 %, puid kokku 65,1 %), nende seas 5 kodumaist ja 4 võõramaist liiki. Kodumaistest puudest on levinuimad arukask (14,9 % kõigist puudest), harilik vaher (12,5 %) ja harilik saar (4,2 %), võõramaistest läänepärn (9,8 %), aedõunapuu (7,2 %), harilik hobukastan (4,7 %) ja suurelehine pärn (3,1 %). Puude liigirikkus ja tihedus on linnaositi väga erinev, vanalinnas on see 45 nimetust ja 23 puud/ha, seda ümbritsevas haljasvööndis koos tänavapuudega 92 nimetust ja 110 puud/ha, Kadriorus vastavalt 81 ja 88, Kalamajas 69 ja 70, Õismäel 46 ja 49 ning Lasnamäel 58 ja 34. Vanimad puud kasvavad Koplis, vanalinnas endistel bastionidel ja kirikute ümbruses, Kadrioru pargis ning end. eeslinnades ja suvemõisate parkides. Vanu ja suure tüvejämedusega puid (tüve Ø < 100 cm) käsitletakse põlispuudena, neid on Tallinnas umbes 800 isendit. Arvestades isendite arvu, vanust ja mõõtmeid, on linnas haruldaseks loetud 142 puud 70-st taksonist. Vanim, umbes 120-aastane, on hõlmikpuu. Haruldaste puude kasvukohana on tuntud Hirvepark ja Tammsaare park ning mitu koduaeda. Esimene sissetoodud võõrliik oli ilmselt õunapuu, esimesed ilupuud toodi arvatavasti 16. sajandil. Esimene suur puude istutamine toimus 18. sajandi I poolel, kui rajati Kadrioru park, järgmine 19. sajandi algul, kui ainuüksi vanalinna istutati sadu puid. Vanim Tallinna vanalinna plaan, kus on kirjeldatud puude paiknemist, pärineb aastast 1728. Selle järgi kasvas puid üsna rohkesti tänavate ääres, kirikute ümbruses ja Skåne bastionil. 100 aastat hiljem,

Tallinna rohealade teemaplaneering 24 TLPA 2008 Keskkond

1825. a. oli ainuüksi vanalinn üsna puuderikas. Esimene teade puude hooldamise kohta pärineb a-st 1444 kui hoolitseti Roosiaias kasvava pärna eest. Tänapäeval puude hulk linnas pidevalt väheneb, mis johtub paljude muude põhjuste seas hoonestuse tihenemisest. Viimase 35 aasta jooksul on hoonestatud alal ja kalmistutel raiutud umbes 250 000 puud. Mullapalliga istutatud puud korvavad seda umbes veerandi võrra.

4.2.5.3. Metsad Tallinna metsad on hoiu-, kaitse- ja parkmetsad ning nende reservalad. Metsadel on siin eeskätt pinnasekaitseline (pinnase- ja veekaitsemetsad) ja tervistav (rekreatiivne ja virgestav) otstarve ning ka teaduslik, kultuuriline ja esteetiline tähtsus.

4.2.5.3.1. Pindala ja paiknemine Tallinna metsade pindala kohta on väga erinevaid arvandmeid (vt ka teemaskeem 12. Metsade pindala). Tallinna metsafondi üldpindala on kokku 3319,4 ha (Tallinn I, 2004 lk 339), sellest metsaga metsamaa pindala 2494,3 ha (75 %). Mittemetsamaid (paljandikud, teed, trassid, veed jm.) on sama allika andmeil kokku 825,1 ha. Tallinna linna ja riigi haldamisel olevatest metsadest 75% on reformimata riigimaal, 21% maadest kuulub riigile ja vaid 4% maadest on Tallinna linna munitsipaalomandis. Metsarikkamad linnaosad on Nõmme (34 % puistute pindalast), Pirita (26,3 %) ja Kesklinn (20,4 %), metsavaesemad linnaosad Lasnamäe (2,4 %) ja (0,6 %). Peamise osa Nõmme linnaosa metsadest moodustavad Pääsküla raba ja sellega piirnevate alade puistud, Pirita linnaosa metsadest Kloostrimets ning Kesklinna metsadest saare ja Ülemiste järve äärsed puistud. (vt ka teemaskeem 11. Metsade paiknemine ja omand)

4.2.5.3.2. Kasvukohad ja liigiline koosseis Metsi kasvab 23 metsakasvukohatüübis. Valdavad palumetsade tüübirühma kuuluvad pohla- (20,8 % puistute pindalast), sambliku- (14,6 %), mustika- (9,1 %) ning rabamännikud (7 %). Tallinna metsades on kokku 15 puuliigi puistuid. Hariliku männi enamusega puistud (männikud) moodustavad linna metsadest 75 % ja linna territooriumist 10,5 %, koos Nõmme ja Mustamäe linnaosa parkmetsadega umbes 15 %. Aru- ning sookasepuistud hõlmavad linna metsadest 14 %. Palju vähem on hariliku kuuse (5,1 %), halli lepa, hariliku tamme ja sanglepe enamusega puistuid.

4.2.5.3.3. Probleemid Probleemid on metsade hooldusega reformimata maadel kasvavates metsades. Ebapiisav on finantseerimine ka teistel riigi ja munitsipaal- ja eraomandis olevatel metsaaladel. Lisandunud on metsade risustatus. Suurel osal III, IV ja V vanusekassi pohlamännikutel on radiaaljuurdekasv väiksem kui see antud tingimustes olla võiks. Selle põhjuseks leitakse olevat maapinna tugev tallatus. Suurenenud on ehitamise soov metsadele Suurenenud on kuivendamise ja seejärel ehitamise soov rabadele, eeskätt Pääsküla ja Õismäe rabades. Rabasid ja rabametsi tuleb säilitada. Pääsküla raba reguleerib oluliselt Männiku karjääri tekkinud Raku järve veetaset. Tegemist on Tallinna joogivee reservalaga. Õismäe rabast oleneb Harku järve veetase.

TLPA 2008 25 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Probleemid on Tondi raba alles jäänud, kuid rikutud veerežiimiga osaga, kus rabamaastik on muutunud kuivaks, kohati läbimatuks kasetihnikuks, mis kuivaperioodil on äärmiselt tuleohtlik.

4.2.6. Loomastik

4.2.6.1. Loomad Tallinna rohealade loomastiku uuringud2 teemaplaneeringu jaoks toimusid ajavahemikus oktoober - detsember 2006. Esmase indikaatoruuringuna ei kata töö kõiki Tallinna rohealasid. Uuringu eesmärgiks seati ülevaate saamine loomastikust kaheteistkümnel Tallinna rohealal, tuua välja toimivad ohutegurid ning anda soovitused nende liikide seisundi säilitamiseks või parendamiseks. Kasutades ka varasemate loomastiku uuringute vaatlusandmeid anti hinnang ala sobivusele erinevate loomagruppide elupaigana. Kogutud andmed on uuringus kirjeldatud rohealade kaupa. Töö koondülevaade on teemaplaneeringu lisas 1. Andmetest on teemaplaneeringu kaardianalüüsi käigus koostatud teemaskeem 9. Loomastik. (vt ka 5.2.2.9 Meetmed loomastiku seisundi säilitamiseks ja parandamiseks) Andmed ja skeem kehtivad vaid uuritud rohealade kohta ja antud ajavahemikus ning ei anna piisavat alust teha järeldusi loomastiku liigilise ja arvulise esinemise kohta Tallinna teistel rohealadel.

4.2.6.1.1. Uuritud rohealad rohealad Kakumäe roheala oluliseks puuduseks on ümbritsetus tiheasustusega, mis takistab loomade liikumist naaber-rohealadele. Haabersti roheala suurimaks ohuks on elamurajooni laienemisest tingitud Õismäe raba ja metsade isolatsiooni jäämine. Tiskre oja ja Harku järve ümbruse rohealade suurimaks ohuks on valglinnastumise käigus uute elamurajoonide ehitamine rohealasid ühendavatele koridoridele. Praktiliselt on ühendus katkenud Õismäe raba ja Harku järve roheala vahel ning kadumas on Harku järve roheala ja Astangu roheala vaheline koridor. Astangu rohealade suurimaks ohuks on võimalik ehitustegevus ja roheühenduste katkemine. Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal annab Astangu piirkonna ning Harku metsa ühtse roheala säilitamine võimaluse ka suurematel loomadel siin püsima jääda. Põhja-Tallinna rohealad Pelgulinna (Stroomi) roheala on suhteliselt looduslähedases seisus ja tuleks vältida uute teede rajamist loodusilmelisematel metsaaladel ning kogu piirkonna pargiks muutmist. Paljassaare lõunaosa on väga halvas korras – siinset üldilmet rikub kõikjal vedelev praht, olmejäätmed, autokummid, lagunevad ehitised.

2 Kiristaja, P. (2006). Tallinna rohealade loomastik. – Tallinna Keskkonnaameti lepinguline töö 1-6/123.

Tallinna rohealade teemaplaneering 26 TLPA 2008 Keskkond

Pirita rohealad Pirita ranna kui loomastiku elupaiga seisund on halb. Teed ja rajad killustavad metsaala. Lähedusse rajatud uusehitised on ala ühenduskoridorid teiste Pirita rohealadega läbi lõiganud, nii et näiteks kitsed satuvad nendes uusehitiste piirkondades majade vahele. Loomastiku seisundit parandaks ühenduskoridoride loomine ala ja Kloostrimetsa vahele. Kloostrimetsa suurimaks probleemiks on hooldamata kraavidest tingitud liigniiskus ning sellest tulenev võimalik metsahäving. Kloostrimetsa ja Pirita jõeorgu ühendava Metsakalmistu valukoht on sõidutee poolt katkestatud ühendus maastikukaitsealaga. Siinse liigirikkuse säilimise seisukohast on ühendus Pirita jõeoruga ääretult oluline. Pirita rohealadest on teemaplaneeringu loomastikuuuringuga hõlmatud veel: Kose mets Lillepi park Pärnamäe kalmistu Pirita jõeoru maastikukaitseala

4.2.6.1.2. Kokkuvõte Töö teostamise periood oli loomastiku uurimiseks äärmiselt lühike ja ajaliselt ebasoodus – kõigest kaks sügiskuud (oktoober-november), mis seadis uuringule omad piirid. Aeg ei sobinud näiteks kahepaiksete ja roomajate vaatluseks. Oluline oleks selgitada eelkõige kahepaiksete kudemisveekogud ja nende seisund, sest kahepaiksed on oluliseks toiduahela lüliks ning puhta keskkonna indikaatorid. Sellist ülevaadet saab teha vaid kevadisel perioodil. Samuti oli välitööde jooksul ainult mõni lumekattega päev, mil oli võimalik teha jäljevaatlusi. Talvine aeg oleks enamuse imetajaliikide jälgede leidmiseks ning selle järgi arvukuse hindamiseks kindlasti sobivam. Uurimisaladest jäid välja need linna rohealad, mis omavad ühendust linna ümbritsevate valdade territooriumile jäävate metsadega. Peamised probleemid aga tekivad just nendes liikumiskoridorides, kust suurtel loomadel avaneb võimalus linna sattuda ning sellega ohtu tekitada nii endale kui linnaelanikele. Klassikalisi konfliktliike (nt hunt, karu, ilves, hüljes) uuritud rohealadel pole. Kõige suuremaks probleemiks võiks lugeda linna sattuvaid põtru ning ka kitsi. Linnaterritooriumile sattunult on suurtel loomadel raske metsadesse tagasi pääseda, sest teedevõrk on tihe ja rohealad omavahel isoleeritud. Üks laiade ökoloogiliste rohekoridoride funktsioone on võimaldada suurtel linna sattunud imetajatel linnast lahkuda ilma stressi ja konfliktsituatsioone tekitamata. Sellised rohekoridorid vajavad säilitamist. Vältida tuleb tupikolukordi, kus lai rohekoridor katkeb ilma selge edasiliikumisvõimaluseta.

4.2.6.2. Linnud Tallinna rohealade linnustiku uuringud käesoleva planeeringu jaoks toimusid MTÜ Tallinna Linnuklubi poolt mai 2006 – oktoober 20063.

3 Aruanne Tallinna rohealade linnustik. (2006). Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad” taustauuring. – Tallinna Linnuklubi on kättesaadav Tallinna Linnaplaneerimise Ametis ning töö kokkuvõte teemaplaneeringu lisas 2

TLPA 2008 27 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Esmase indikaatoruuringuna ei kata töö kõiki Tallinna rohealasid. Eesmärgiks seati ülevaate saamine linnustikust uuritud Tallinna rohealadel, tuua välja toimivad ohutegurid ning anda soovitused nende liikide seisundi säilitamiseks või parendamiseks. Kasutati ka varasemate linnustiku uuringute vaatlusandmeid ning anti hinnang ala sobivusele erinevate lindude elupaigana. Kogutud andmed on kirjeldatud tabelite ja skeemidena allpool toodud rohealade kaupa. Töö koondülevaade on teemaplaneeringu lisas 2. Informatsioon on koondatud nii Exceli formaadis kui ka MapInfo formaadis kohtandmetena. Esitatud andmetest on teemaplaneeringu kaardianalüüsi käigus koostatud teemaskeem 10. Linnustik. (vt ka 5.2.2.10 Meetmed linnustiku seisundi säilitamiseks ja parandamiseks) Andmed ja skeem kehtivad vaid uuritud alade kohta antud ajavahemikus ning ei anna alust teha järeldusi linnustiku liigilise ja arvulise esinemise kohta Tallinna teistel rohealadel, mida tuleb täiendavalt uurida. Samuti ei hõlma uuring Tallinna veelinnustikku. Eraldi on välja toodud „Linnudirektiivi― (79/409/EMÜ) esimesse lisasse kuuluvad liigid, mis vajavad kaitset kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides.

4.2.6.2.1. Uuritud rohealad Haabersti rohealad asuvad nn. Lääne-Tallinna rändeteel. Kevadeti ja sügiseti peatub Haabersti metsades ja metsatukkades arvukalt värvulisi ja teisi rändavaid puistulinde, kes toituvad ja puhkavad seal enne edasi rändamist. Kevadeti koonduvad värvulised rohealadele, kust nad lendavad edasi üle ja ümber Kopli lahe Kopli parkidesse ja metsa ning sealt edasi Paljassaare poolsaare ja Viimsi poolsaare kaudu üle Soome lahe. Sügisel kulgeb ränne vastupidises suunas. Lisaks kasutavad Haabersti metsaalasid toitumis- ja peatumisalana paljud kaitsealused röövlinnud, kusjuures osad neist võivad neil aladel ka pesitseda. Haabersti rohealadest on teemaplaneeringu linnustikuuuringuga hõlmatud: Kakumäe raba Õismäe raba Saku Suurhalli tagune metsaala Tiskre oja rohekoridor Räime, Sooranna, Lõhe, Siia tn ja merega piiritletud haljasala Kesklinna rohealadest on teemaplaneeringu linnustikuuuringuga hõlmatud: Kadrioru park Vanalinna ümbritsev haljasalade vöönd, sh Harju tn haljasala ja Roheline turg, Falgi park ja Komandandi aed Tiigiveski park ja Poolamägi Kristiine rohealadest uuriti teemaplaneeringu linnuuuringuga Löwenruh ja Liimi parkide linnustikku Lasnamäe rohealadest uuriti Tondi raba, kus tõdeti, et ulatusliku ehitustegevuse tõttu on paljud laululinnud kaotanud pesituskohad ning väljakujunenud Ida-Tallinna rändetee on kaotamas ka teist oma haru. Teise rohealana on hõlmatud Paevälja Mustamäe rohealadest uuriti Männiparki, Parditiigi parki ja Lepistiku parki, mille linnustiku liigirikkus on viimasel ajal vähenenud

Tallinna rohealade teemaplaneering 28 TLPA 2008 Keskkond

Nõmme rohealadest uuriti Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala metsade, Männiku metsa, Pääsküla raba, Vabaduse pst. parkide, Valdeku pargi, Nõmme Võidu puiestiku ja Nõmme raudteejaama juures paiknevate väikeparkide linnustikku. Pirita rohealadest on Kloostrimets väga suur metsamassiiv Pirita linnaosas, kus leidub sobivaid biotoope paljudele erinevatele puistulindudele. Kloostrimets on oluline sellegi poolest, et asub Tallinna kagu- ja idaosa läbival lindude rändeteel (nn. Ida-Tallinna rändeteel). Lisaks Kloostrimetsale uuriti veel klindialuse metsa linnustikku. Klindialune mets koosneb kahest osast – Lasnamäe paejärsaku kõrghaljastusest ja järsaku all olevast niiske pinnasega põõsastikust. Ala on äärmiselt oluline rohekoridor rändavatele linnuliikidele. Samuti loetleti linde Merivälja tee äärses metsas, Lillepi pargis ja Kose pargis. Põhja-Tallinna rohealadest on Merimetsa metsamassiivi linnustik mitmekesine. Merimets on Tallinna mastaabis üks olulisemaid pesitsus- ja rändepeatuspaiku mitmesugustele röövlindudele. Samuti asub Merimets paljude värvuliste rändeteel. Oluline osa Merimetsa linnurikkuses on ka roostikualal Merimetsa ja Rocca al Mare vahel ning Mustjõe suudmes asuval metsatukal. Roostikualal, rannikul ja selle ümbruses pesitseb ja rändab läbi mitmeid kaitsealuseid linnuliike. Tallinna lahte väljasopistuv Paljassaare poolsaar asub geograafiliselt väga soodsas kohas lindude rändeteel ja Paljassaare linnuhoiuala on vaieldamatult Tallinna linnurikkaim paik. Lisaks pesitsemisele kasutavad paljud linnud kohalikke soodsaid olusid sügis- ja kevadrändel puhke- ja toitepeatuste tegemiseks. Koplis uuriti veel Kase pargi, Süsta pargi ning Tammenuki roheala linnustikku. Tallinna uuritud rohealad olid veel Ülemiste järve äärne mets, Politseiaed, Koidu park, Vaikne park, Lembitu park, Tammsaare park, Cederhilmi park, Räägu park, Jüriöö park, Merivälja park, samuti Õismäe tiigi ümbrus, Kivila tänava haljasalad, Arbu park, Pirita LOV haljasala ja Pirita jõeoru maastikukaitseala

4.2.6.2.2. Probleemlinnud Tallinnas Probleemlindudeks peetakse liike, kes inimestele mingitel põhjustel ei sümpatiseeri. Näiteks nad häälitsevad liiga valjult, roojavad liiga palju või ründavad inimesi. Tallinnas on nendeks peamiselt 6 liiki – naerukajakas, hõbekajakas, hallvares, hakk, künnivares ja kodutuvi. Nende lindude lärmakus ja domineerimine linnapildis ei meeldi paljudele inimestele, kes süüdistavad näiteks vareseid muuhulgas ka väikelindude pesitsemise nurjamises ning peavad vastutavaks Tallinna linnustiku vaesumises. Probleemlindude osas on uuringu aruandes esitatud konkreetsed lahendused. Need on pigem korralduslikku laadi, mistõttu ei oma väljundit üldplaneeringus.

4.2.7. Veestik

4.2.7.1. Põhjavesi Tallinnas on kasutusel kolm põhjaveekompleksi: kvaternaari, ordoviitsiumi-kambiumi ja kambiumi-vendi. (vt ka teemaskeem 4. Põhjavee kaitstus) Kvaternaari veekompleksi peamised varud paiknevad Ülemiste-Männiku- liivades ja kruusades ning Pelguranna ja vähemal määral ka teistes mattunud ürgorgudes, vähesel määral on kvaternaari vett ka mujal liivarikastes setetes. Mõnel pool rannikuvööndis ja ka mattunud orgude piires on vesi kõrgendatud mineraalainete sisaldusega.

TLPA 2008 29 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Kvaternaari veekompleksi ja teiste veekomplekside vahel toimub mattunud orgude nõlvade piirkonnas veevahetus. Enamasti toidab kvaternaari veekompleks teisi veekomplekse, kuid kvaternaari veekompleksi, eriti selle mattunud ürgorgudes asuva osa, suurenev kasutamine võib kaasa tuua vee vastupidise liikumise, mille tulemusena võivad toimuda muutused vee kvaliteedis. Kvaliteedi muutuse suund sõltub konkreetses piirkonnas valitsevatest geoloogilistest tingimustest. Ordoviitsiumi-kambiumi veekompleks on levinud peaaegu kogu linna piires. Mattunud orgude nõlvadel ordoviitsiumi-kambiumi veekiht toitub kvaternaarisetetes olevast veest, kuid kvaternaariveekompleksi vee suureneva tarbimise korral võib liikumine muutuda vastupidiseks. Sellega seoses on mattunud orgude piires ordoviitsiumi-kambiumi veekiht reostuse suhtes kergesti mõjutatav. Samuti on see veekiht reostuse vastu nõrgalt kaitstud rannikumadalikul, kus ordoviitsiumi veekihi kivimid on kaetud ainult kvaternaarisetetega. Kambriumi-vendi veekompleks on levinud peaaegu kogu linnas, välja arvatud mattunud ürgorgude piires. Veevarud taastuvad kvaternaari veekompleksi arvelt mattunud orgude nõlvade piirkonnas ning ka settekivimeid läbivate rikkevööndite kaudu. Varasema intensiivse veekasutuse tulemusena tekkis ulatuslik depressioonilehter, mistõttu kompleksi veepinna dünaamiline tase langes oluliselt ning tõenäoliselt algas merevee infiltreerumine põhjaveekihi avamusalalt. Seoses veetarbimise vähenemisega ja mattunud orgude veest toitumisele on linna piires põhjaveetase taastumas.

4.2.7.2. Pinnaveekogud Veekogude kirjeldus annab ülevaate Tallinna veekogudest (nn sinivõrgustikust) ning selle kujunemisest, mis täiendab rohevõrgustikku ja toimib sellega koos. Veekogud hõlmavad Tallinna pindalast kokku 8 %, sellest enamiku moodustab Ülemiste järv (9,6 km2), millele järgnevad Harku järv (1,65 km2), Raku järv, Männiku järv ja Tooma järv. Vt. ka teemaskeem 7. Veestik) Tähtsaim vooluveekogu on Pirita jõgi, selle linna piires voolava osa pikkus on 12,3 km. Pirita jõe valgala on 731 km2. Jõgi on veerikas, veetaseme kõikumine keskjooksul on 1,5-1,7 m. Pirita kui Tallinna veehaarde keskse jõe vooluhulk sõltub olulisel määral Vaskjala- Ülemiste kanali kaudu kulgevast veevõtust. Pirital on veetaseme kõikumine 2,0 m, mis oleneb peamiselt merevee seisust. Suurvesi läbib Pirita jõe suudmeala ilma erilise veeseisu tõusuta. Vesi tõuseb siin peamiselt sügiseste tormide ajal koos merevee taseme tõusuga, mis on tingitud loode ja läänesuunaliste ajutuulte mõjust. Pirita jõeoru maastikukaitseala on ühtlasi intensiivselt kasutatav puhkepiirkond. Linna piires suubuvad merre ka Tiskre oja, Mustjõe oja, Mähe oja, ja Randvere oja ning teised väiksemad ojad. Paljud neist ei jõua merre avatud veekoguna vaid on suletud torusse. Laagri kohal ja Pääsküla raba lõunaosas voolab linna lõunapiiril Pääsküla jõgi. Ülemiste järve suubuvad Kurna oja ja Vaskjala-Ülemiste kanal, Harku järve Harku oja ning Soone oja. Klindilt laskuvatel ojadel on kärestikud Hundikuristikus, Astangul ja Harkus. Tallinnas on looduslike veekogudega võrreldes suhteliselt palju tehisveekogusid. Üha enam kulgeb linna veeringe maa all, avatud veekogusid jääb järjest vähemaks. Looduslikud vagumused ja nõod ning kunstlikud kaevised (nt. Kopli savikarjäär) täidetakse, uusi veekogusid rajatakse vähe. Ehitustegevus ja kanalisatsiooni rajamine on eriti kesklinna vooluveekogusid tunduvalt muutnud — nt. keskajal mitut veskit käitanud 4,6 km pikkune Härjapea jõgi on koos Mardi ojaga juhitud maaalusesse kollektorisse. Linna plaanidel, mis pärinevad 19. sajandi algusest, on näha Härjapeal suurt tiiki, mille kohal aga nüüd asub Tiigiveski park. Niisamuti on

Tallinna rohealade teemaplaneering 30 TLPA 2008 Keskkond

Mustamäe ja Väike-Õismäe ehitamise ajal talitatud mitme Lilleküla tasandikul voolanud ojaga. Enamasti on ajaloolised veekogud jäänud ette ehitustegevusele ning veed on suunatud kanalisatsioonisüsteemi. Nende veekogude ajaloolised asukohad on käesoleva teemaplaneeringu raames kaardistatud. (vt 4.3.4 Ajaloolised vooluveekogud, lisa 3. Veekogud ning teemaskeem 7. Veestik) Ajalooliste veekogude tundmine ja lokaliseerimine on mitmeti oluline. Kõige levinumaks mõjuks on, et endise voolusängi piirkonnas põhja- ja pinnasevee voolusuunale ehituskonstruktsioonide rajamine võib muuta veerežiimi nii lokaalselt kui ka muuta vee voolusuunda, kiirust ja taset, millega võivad kaasneda negatiivsed mõjud näiteks taimekooslustele ning ümberkaudsele hoonestusele ja maakasutusele. Teiseks on võimalik kasutada ajalooliste veekogude asukohti linnamaastiku rikastamiseks, sh voolusängide võimalikuks renatureerimiseks. Ülemiste ja Harku järv asuvad looduslikes järvenõgudes, nende veevahetust ja vee kvaliteeti mõjutab tugevasti inimtegevus – Ülemiste järve vett juhiti juba 14. saj. linna elanikele joogiveeks ja vallikraavide täiteks. Suur osa linnas paiknevatest seisuveekogudest on aga tekkinud kas kruusa-, liiva-, pae- või turbavarumise tagajärjel kujunenud nõgudesse. Maastikukujunduslikul eesmärgil on rajatud botaanikaaia tiikide süsteem. Suhteliselt suured veekogud on ka Männiku järved ning Lasnamäe Paekarjääri tiik. Väiksematest veekogudest on tuntuimad Toompea jalamil olev Snelli tiik, Kadrioru pargi Luige- ja Kirdetiik ning Õismäe tiik. Veepuhastusjaama territooriumil Ülemiste järve ääres ja Paljassaares on palju basseine. Allikaid leidub Tallinnas õige palju, eriti paekalda, Ülemiste luidete, Mustamäe astangu ja Männiku liiviku jalamil. Klindi all asub Varsaallikas, mis toitub Tondi rabast ja toidab samanimelist oja. Ülemiste luitestikus ja Järvel on rohkesti filtratsiooniallikaid, kust läbi liiva imbub maapinnale Ülemiste järve vett. Nõmme liiviku põhjavett imbub maapinnale Mustamäe jalamil. Vähesel määral on Tallinnas ka karstivorme: Tondi raba servas on kurisu, Astangul kaob väike oja karstilehtrisse, karstilised on ka Toompea nõlva ajutised allikad. Veerežiimi muutmine ning sademe- ja drenaažvee juhtimine sademevee kanalisatsiooni allikate toitealadel vähendab oluliselt allikate vooluhulkasid. Ehitustegevuse tagajärjel Lasnamäel on praktiliselt kuivaks jäänud Hundikuristiku oja Kadriorus ning Tondi raba kuivendamise tõttu vähenenud Varsaallika oja veehulk. Peatamaks Varsaallikate lõplikku kuivaksjäämist, ei tohi lubada asumi põhjavee toitealale uushoonestuse rajamist. Samuti tuleb säilitada võimalikult palju hoonestusvaba maad ja Kuristiku asumite vahel.[AnL27] Eesmärgiks tuleb seada Harku järve toitva vooluvee hulga säilitamine, sealhulgas Harku (Ventri) oja, Järveotsa oja ja Soone oja võimalikult suures ulatuses avamine.[AnL28]

4.2.7.3. Sademete- ja drenaaživesi Sademete- ja drenaaživeed juhitakse Tallinna linnas enamasti puhastamata kujul loodusesse. Suublateks on enamasti erinevad Tallinna lahe osad, aga ka linna piirides olevad märgalad (Pääsküla ja Männiku raba, Mõigu polder jt). Tallinna linn on võimalik jagada vastavalt maapinna kalletele ja vete liikumise suundadele suuremateks valgaladeks: Mustjõe, Seevaldi, Kopli-Pelguranna, Suur-Sõjamäe ja Nõmme valgalad. Väike-Õismäelt, Järveotsalt, Kadakalt ning osast Mustamäelt juhitakse sademeteveed torustike pidi Tivoli lähistel Kopli lahte. Suurem osa Mustamäest ja Lillekülast kuuluvad Mustjõe valgalasse. Seal kogunevad sademeteveed juhitakse torustiku kaudu enamasti Mustjõe oja kaudu samuti Kopli lahte. Kopli poolsaarel on mitmeid, peamiselt ettevõtete

TLPA 2008 31 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond territooriumitele jäävaid sademetevee laske nii Kopli kui Paljassaare lahte. Pelguranna suurelamute rajoonist suunatakse sademeteveed tunnelkollektorisse. Lasnamäe piirkonnas kogunevad sademeteveed juhitakse lauluväljaku piirkonnas merre. Samuti juhitakse Kadrioru lõbustuspargi juures merre osa lennujaama, Tartu maantee ja Ülemiste piirkonna sademetevetest. Pirita jõe piirkonnas juhitakse osa sademetevett Pirita teelt torustike abil merre. Suurem osa Suur-Sõjamäe piirkonna sademetevetest juhitakse isevoolsena Sõjamäe tunnelkollektorisse. Lennujaama, osa Suur-Sõjamäe rajooni ning Mõigu sademeteveed juhitakse Mõigu poldrisse. Peaaegu kogu Nõmme ja Kristiine sademete- ja drenaaživeed juhitakse avakraavidesse. Suurematele tänavatele on rajatud ka torustikke, kust veed jõuavad vastavalt Pääsküla ja Männiku rappa ning Kristiinest Mustjõe ojja. Ka Pirita väikeelamute piirkondades kogutakse sademeteveed avakraavidesse, mis suubuvad merre või Pirita jõkke. Kakumäe elurajoonidest jooksevad sademeteveed isevoolselt Kopli lahte. Sademete- ja drenaaživete kanaliseerimine ja ärajuhtimine mõjutab märkimisväärselt loomulikku veeringlust ja piirkonna veerežiimi (vt ka eespool). Seetõttu on vajalik kasutada võimalikult palju kohalikke lahendusi (puhaste sademetevete pinnasesse immutamine, kohalikud kogumistiigid, mis samal ajal ka maastikku rikastavad jne).

4.2.8. Õhk

4.2.8.1. Õhu kvaliteet ja haljastus Tallinna õhu kvaliteedi uurimist alustati 1970. aastate algul, kui Eesti Meteoroloogia Teenistus hakkas oma Tallinnas asuvais vaatluspostides mõõtmisi tegema. Sel ajal võeti õhuproovid käsitsi ja neid analüüsiti laboratooriumis. 1990. aastail mindi üle automaatsele õhu analüüsimisele, mis võimaldab saada õhu kvaliteedi ülevaate reaalajas. Tallinnas asub kolm vaatlusjaama: Kesklinnas (Liivalaia tänaval), Koplis ja Õismäel. Nendes automaatjaamades mõõdetakse lämmastikuühendite, vingugaasi, vääveldioksiidi, osooni (03) ja tahkete osakeste sisaldust.

Olulisimateks saasteaineteks on Tallinnas olnud lämmastikuühendid (NOx), vääveldioksiid (SO2), vingugaas (CO), lenduvad orgaanilised ühendid ja mitmesugused tahked osakesed. (vt ka teemaskeem 14. Õhukvaliteet) 1980 oli Tallinna ettevõtetest õhku paisatav saasteainete kogus umbes 58 000 t. Suurimad saastajad olid Tallinna Tselluloosi- ja Paberikombinaat, Kommunaalküte, Vineeri- ja Mööblikombinaat, Balti Laevaremonditehas, Paekivitoodete Tehas ja paljud teised. Õhu saastatust suurendas olulisel määral ka sageli põlev prügimägi. Linnas oli palju (vähemalt 1000) väikesi katlamaju, neist tulnud saasteainete koguse kohta andmed küll puuduvad, kuid linna õhu kvaliteeti halvendasid nad märgatavalt[AnL29]. Sealt tulenevalt hakati juurutama kaugkütet. Ettevõtetes rakendatud välisõhu kaitse abinõud, ettevõtete sulgemine ja tehnoloogilised muudatused võimaldasid 1990. aastaks vähendada õhku paisatavat saasteainete kogust 20 000 tonnini. 2003 oli tööstusest, sh. energeetikast, õhku paisatavate saasteainete kogus vähenenud 2500 tonnini. Suurimad saastajad olid soojusvõrguettevõtted.

Tallinna rohealade teemaplaneering 32 TLPA 2008 Keskkond

Enim mõjutab linna õhu kvaliteeti auto- ja bussiliiklus. See võib moodustada üldsaastest 70— 90 % ja enamgi. Saastatuse taseme määravad autode ja busside arv ning nende tehniline seisund ja kasutatava kütuse kvaliteet. Praeguseks on õhu saastamine raskmetallidega, eeskätt pliiga, oluliselt vähenenud[AnL30], kuna pliid sisaldava bensiini müük on lõppenud. Vähendatud on kütuse väävlisisaldust. Kuigi uuematel autodel on võrreldes vanematega tänu mitmeastmelistele katalüsaatoritele märksa puhtamad heitgaasid, nullib sellest tingitud vähenenud saastetaseme osaliselt ära autode arvu pidev suurenemine.[AnL31] Viimase kümne aasta jooksul on linna õhu kvaliteet oluliselt paranenud. Mõõtmistulemuste analüüs näitab, et 1994-97 oli kesklinnas vingugaasi kontsentratsioon 2,5-4,5 mg/m3. 2003-04 oli see aga 0,5-1,0 mg/m3, mis on tunduvalt väiksem kui suurim lubatud piirmäär (3 mg/m3). Ka teiste õhus sisalduvate saasteainete hulk on vähenenud. Lämmastikdioksiidi saastetasemed ei ületa ka kõige saastunumates piirkondades lühiajalisi saastetaseme piirväärtusi. Seevastu aastakeskmised kontsentratsioonid on ohtlikult lähedal piirväärtusele 40 μg/m3 ning jätkuv autode arvu kasv soodustab ka lämmastikdioksiidi kontsentratsioonide suurenemist.

Tahkeid peeneid osakesi peetakse [AnL32]üheks peamiseks terviseriskide allikaks. Tallinnas mõõdetakse neist PM10 sisaldust õhus. Saastatuse tasemed välisõhus sõltuvad aastaajast.[AnL33] Juunis ja juulis on see suurim ja võib lubatud piirmäära 2-3 korda ületada. Inimtegevusega seotud peentolmu allikad on linnades liiklusvahendite piduri- ja sidurikatete, rehvide jm kulumine, naastrehvide kasutamine, teede ja tänavate soolamine/liivatamine, aga samuti eramute kütmine (eelkõige puiduküte). Inimese poolt tekitatavale tolmule lisanduvad spoorid, õietolm, seeneeosed jms. loodusliku päritoluga tolmuosakesed. Tuleb üritada maksimaalselt vähendada inimtegevuse tõttu välisõhku paisatavate peentolmu koguseid, kuid tolmu ei saa linnas ega looduses lõplikult vältida. Linnahaljastus on peentolmu koguja. Uuringud on näidanud, et haljastuseta piirkonnas võib tolmu kontsentratsioon olla kuni kuus korda kõrgem kui puude ja põõsastega ääristatud tänavatel ja haljasalade suure osakaaluga piirkondades. Liikluse poolt põhjustatava õhuturbulentsi tõttu on lehtedele koguneva tolmukontsentratsiooni maksimum ca 4,5 meetri kõrgusel maapinnast, mistõttu kõrghaljastus on eriti oluline. Kokkuvõttes on Tallinna õhku hinnatud Euroopa suurlinnade õhuga võrreldes suhteliselt puhtaks, kuid liiklusvahendite väljalasketorudest väljuvate saasteainete kontsentratsioonid on kõrgemad just inimeste liikumisruumis tänavate ja liiklussõlmede ääres ning eriti laste liikumiskõrguses. Et vähendada tolmuosakeste sisaldust sissehingatavas õhus, tuleb linnas haljastuse osakaalu suurendada, seda eriti avalikus välisruumis. Lisaks sellele saab tolmu vähendamist toetada meetmetega eravaldustes: 1. Puude ja põõsaste istutamine eesaedadesse 2. Kõvakatte vähendamine ja mittevajaliku kõvakatte kõrvaldamine 3. Katuste haljastamine 4. Fassaadide haljastamine 5. Rõdude, katuseterrasside ja teiste sarnaste pindade haljastamine

4.2.8.2. Bioindikatsioon Saastatud õhk mõjub mitte ainult inimesele vaid ka taimedele. Õhusaaste mõju Tallinna taimestikule on hinnatud brüoindikatsiooni (samblad) ja lihhenoindikatsiooni (samblikud) meetoditega. Samblad ja samblikud näitavad erinevate saasteainete mõju.

TLPA 2008 33 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Brüoindikatsioonilise meetodiga ilmnes, et Tallinna kesklinn on tugevasti saastunud Kristiine keskusest Maarjamäeni ning põhja-lõuna suunaliselt Liivalaia ja tänavast kuni mereni. Lihhenoindikatsiooniline meetodi tulemused seevastu näitasid, et enim saastunud on hoopis Kopli poolsaare põhjaosa. Kesklinn koos Lasnamäe, Kristiine ja Ülemiste järve ümbrusega on keskmiselt saastatud ja ülejäänud linn (Nõmme, Pirita, Mustamäe, Õismäe) on nõrgalt saastatud. Põhja-Tallinn, Kristiine, Pirita, Laagna teest põhja poole jääv osa Lasnamäest ning enamus Mustamäest ja Õismäest osutusid sammaldest leitud keemiliste elementide põhjal keskmiselt saastatud aladeks. Seega vaid Nõmme ja Lasnamäe lõunaosa osutusid seda meetodit kasutades nõrgalt saastatuteks Täiendavad uuringud on tõendanud, et kõige saastunum piirkond Tallinnas on Kopli poolsaar. Piirkonnas tekkinud „samblikukõrbe‖ saab põhjustada vaid pikaajaline kõrge vääveldioksiidi kontsentratsioon õhus. Seega tuleks antud piirkonnas uute elamurajoonide planeerimisel ja täiendava haljastuse rajamisel arvestada õhusaaste negatiivset mõju taimestikule.

4.2.9. Kliima Tallinna kliimale avaldavad suurt mõju pika merepiiriga Tallinna ja Kopli laht ning vahetult Tallinna külje all asuvad Ülemiste ja Harku järv. Siinsele kliimale on iseloomulikud merelised jooned, mille aluseks on eelkõige vee ning maismaa erinev kiirgusbilanss. Atlandi põhjaosas tekib rohkesti madalrõhkkondi ning sagedased edela- ja läänetuuled toovad Eesti kohale merelised õhumassid, mis teevad talved sooja- ja suved jahedapoolseks. Kõige suurem on mere mõju suve lõpul ja sügisel. Harku meteoroloogiajaama andmetel puhuvad Tallinnas kõige sagedamini edela-, lõuna- ja läänetuul. Tallinn on keskm. 64 % päevadest tsüklonite mõju all, sügisel ja talvel suureneb selliste päevade hulk 69-74 %-ni ja suvel väheneb 52 %-ni. Päike paistab Tallinnas keskmiselt 1785 tundi aastas ehk 44% võimalikust päikesevalguse ajast. Summaarse kiirguse keskmine aastahulk on ligikaudu 82 kcal/cm2.Kõige selgem ja päikeselisem on kevad ja suve esimene pool, näiteks juunikuu keskm. päikesepaiste kestus on 298 tundi. Sügisel ja talvel on valdavalt pilvine. Külmaperioodil on Tallinnas ümbritsevate aladega võrreldes soojem. Aasta keskmine õhutemperatuur on 4,7 oC. Kõige külmem kuu aastas on veebruar, kui keskm. õhutemperatuur on -5,0 oC. Mõningatel aastatel võib ka mõni teine talvekuu (jaanuar või detsember) veebruarist külmem olla. Temperatuuri absoluutne miinimum on olnud -34,4 oC (10.2.1940). Madalat temperatuuri on kõige sagedamini kagu- ja kirdetuule korral või tuulevaikuse puhul. Kõige kuumem kuu on juuli, selle keskm. temperatuur on 16,6 oC, kuid mõnel aastal on kõige soojem aug. või juuni. Tallinna temperatuuri absoluutne maksimum on olnud 34,3 oC (30.7.1994). Suvel on üle 25 oC sooja kõige sagedamini lõuna- ja kagutuule puhul. Suvekuudel sooja troopilise õhumassi sissetungimise puhul, kui sellega kaasneb tugev päikesekiirgus selge taevaga, võib juulis-augustis olla õhutemperatuur varjus kuni 33 oC. Sellistel kuudel võib linna keskosas tihedalt hoonestatud aladel, tuultest varjatud kohtades, tõusta tänavate asfaltkatte, katuste ja seinte temperatuur 50-60 kraadist kõrgemale, mistõttu ka nende pindade lähedase õhukihi temperatuur võib tõusta üle 33 oC. Niisugune aluspinna ja õhu erakordne kuumenemine ei ole aga iseloomulik linna territooriumi suuremale osale, sest mererannal ja Lasnamäe-Ülemiste-Nõmme ning Mustamäe elamurajoonides seda nii teraval kujul ei esine. Üldiselt on selgel ja vaiksel suvepäeval mere ääres ning linna lääne- ja põhjaosas õhutemperatuur 1-2 oC võrra madalam kui Pae, Hiiu, või autobussijaama piirkonnas

Tallinna rohealade teemaplaneering 34 TLPA 2008 Keskkond

Temperatuur muutub kõige rohkem talvel ning kõige vähem suve lõpul ja sügise algul, kui maa- ja merepinna temperatuur üksteisest kõige vähem erinevad. Kütteperiood (kui temperatuur on 8 oC ja vähem) kestab 6-8 kuud. Suur on mere mõju temperatuurierinevustele. Näiteks aprillist kuni juunini on kella 13 ajal õhutemperatuur Lasnamäel tihti kuni 4 oC kõrgem kui rannikumadalikul. Peale õhutemperatuuri erinevad rannikul veel mitmed teisedki meteoroloogilised parameetrid[AnL34]: näiteks õhuniiskus ja tuulekiirus on seal suuremad, pilvitus ja sademed on kevadel ja suvel väiksemad, külmavaba periood pikem, lumikate õhem jne. Selline mere mõju ulatub märgatavalt rannajoonest 1-3 km kaugusele. Peale merelähedase asendi mõjutab Tallinna eri piirkondade kliimanäitajaid ka reljeef, hoonestuse iseloom, tänavate kate, haljasalad jne. Õhutemperatuur oleneb ka ümbritsevate hoonete suurusest ja tüübist: Tallinna vanalinnas võib kuumadel suvepäevadel varjulistes hoovides kõrgete kiviseinte vahel olla palju jahedam kui mõnes uues linnaosas. Üldiselt on linna tihedalt hoonestatud aladel kogu aasta keskmine ööpäevane õhutemperatuur 0,5-1,0 oC võrra kõrgem kui lagedatel või hõredalt hoonestatud aladel. Briisid mõjutavad oluliselt suviseid öiseid temperatuure, eriti tuulevaiksetel ning selgetel öödel. Juulis esineb öid, mil mere ääres on temperatuurid 3 oC, Kesklinnas ja Kopli piirkonnas 1-2 oC kõrgemad kui Ülemistel. Sellistes piirkondades nagu Õismäe, Hiiu, Pääsküla ja Männiku, mis on mõjustatud linna äärealadest, on õhutemperatuur 1,5-2 oC kõrgem kui Ülemistel. Talvisel pakasepäeval võib madalaim õhutemperatuur linna territooriumi eri osades osutuda tunduvalt erinevaks. Näiteks oli 1954. aasta veebruaris Ülemistel absoluutne miinimum -29 oC, mererannal aga ainult -22 oC. Üldiselt on talvel päevasel ajal mereäärse piirkonna õhutemperatuur kuni 3 oC võrra kõrgem kui Ülemistel. Külmavaba perioodi kestus õhus on mererannal keskmiselt 175 päeva, Lasnamäel ja Ülemistel aga 164 päeva. Enam-vähem püsivad külmad algavad keskmiselt 20. detsembri paiku ja lõpevad 2. märtsil, seega kestavad need 73 päeva, kuid tuleb arvestada, et selle perioodi jooksul esineb korduvalt sulailma. Maapinna temperatuur pilves ilmaga erineb vähe õhutemperatuurist (2 m kõrgusel), kuid selge ilmaga on erinevus üsna suur, sõltuvalt pinnase omadustest ja aastaajast. Kuivadel liivmuldadel pealispind soojeneb päeval, kuid jahtub öösel rohkem kui savimuldadel. Külmavaba perioodi kestvus maapinnal on 139 päeva, seega keskmiselt 36 päeva lühem kui õhus. Madalamas linnaosas külmub pinnas lumikatte all talve jooksul 13-73 cm ehk keskmiselt 34 cm sügavuseni. Suuremad on külmumissügavused kõrgemas linnaosas, kus domineerivad liivmullad. Samuti külmub pinnas hoopis sügavamalt linna väljakute ja tänavate asfaltkatte all, sest neid puhastatakse regulaarselt lumest.

Vegetatsiooniperioodi pikkus, mil keskmine õhutemperatuur aastas tõuseb üle 5 oC on 170...175 päeva. Sademeid on Tallinnas keskmiselt 671 mm/a. Sademete hulga poolest erinevad aastad üksteisest tunduvalt: 1923. aastal oli sademeid 813 mm, kuid 1900. aastal ainult 363 mm. Kõige rohkem sajab juulis ja augustis, keskmiselt 79-80 mm. Kõige väiksem on sajuhulk veebruaris ja märtsis, 32-33 mm, mõnel aastal isegi ainult 2 mm (märtsis 1964). Nii nagu temperatuur, on ka sademete jaotumine muutlik, see on seotud õhuringluse hooajalisusega. Lühemat või pikemat kuiva ilma on enamasti kevadel ja suve algul. Soojaperioodi alguses (aprillist juuli keskpaigani) sajab u. 40 % soojaperioodi sademete koguhulgast. Suve teisel

TLPA 2008 35 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond poolel suureneb tsüklonaalne tegevus ja sademeid on rohkem. Kuu maksimaalne sademete hulk võib olla 178-181 mm (augustis-septembris 1987). Ööpäevane sademete hulk on muutlik. Selle suurust mõjutavad mitmesugused asjaolud — päeva ajal (suvel) konvektsioonivoolude suurenemine, hommikul pilvede pinna jahtumine ja briis. Siiski võib maksimaalselt sademeid tulla pärastlõunal, see on seotud konvektiivse pilvisuse arenemisega. Kõige suurem sademete hulk ööpäevas (74,5 mm) on registreeritud 9.9.1985. Pikad sajuperioodid on iseloomulikud sügisesele ajale. Nendega kaasnevad madal temparatuur ja õhuniiskuse suurenemine, mis on ebatervislik linlastele ja kahjulik hoonetele. Tüüpiline vihmaperioodide pikkus on Tallinnas 2-5 päeva. Pikkade sajuperioodide kõrval on ka pikki sademeteta perioode, mida toovad kaasa kõrgrõhkkonnad. Suvisele antitsüklonaalsele ilmale on iseloomulik selge taeva püsimine, päikesesoojuse suur hulk ja tuule väike kiirus. Ka õhuniiskuses esineb olenevalt kaugusest mere pinnast selgelt märgatav vahe. Keskmine relatiivne niiskus kella 13 ajal suvekuudel on näiteks rannamadalikul 6-9% suurem kui linna kõrgemal alal (Lasnamäe-Ülemiste-Nõmme). Sademetest on umbes 15 % tahked ja 70 % vedelad (vihm), ülejäänud sademed on segatüüpi. Enim tahkeid sademeid (põhiliselt lumesadu) langeb veebruaris ja märtsis, segatüüpi sademeid on kõige rohkem jaanuaris. Pooltel aastatel on Tallinnas lumikate ebapüsiv. Püsiva lumikatte aeg võib aastati väga erineda. Lumikatet on harilikult novembri esimesest poolest aprilli keskpaigani, püsiv lumikate kestab enamasti detsembri teisest poolest märtsi lõpuni. Vahel ilmub aga lumikate juba oktoobri alguses, vahel ei ole seda veel ka detsembris. Tavaliselt kaob lumikate märtsis ja aprillis. Lumekatte keskmine paksus on 14 cm. Maksimaalne lumikatte kõrgus on Tallinnas olnud 59 cm (1968. a. märtsis). Tuiskab keskmiselt 30 päeval aastas. Ilmastik võib mõjutada atmosfääri saaste levikut, põhjustada selle kogunemist või hajumist. Atmosfääri saaste suureneb inversiooni, tuulevaikuse ja udu ning kindla tuule kiiruse korral, kui paljude allikate saasted lisanduvad üksteisele. Atmosfääri sattunud kahjulikud ained hajuvad maalähedases kihis vertikaalse, horisontaalse ja keeriselise õhumassi liikumise tagajärjel. Turbulentsuse tõttu segunevad üksikud õhukihid intensiivselt igas suunas, hajutades kahjulikud lisandid ja vähendades nende kontsentratsiooni. Õhumasside vertikaalne liikumine on suurel määral seotud temperatuuri vertikaalse jaotusega. Nii väheneb inversiooni puhul turbulentsus, see soodustab maalähedases õhukihis kahjulike ainete kontsentratsiooni suurenemist. Selline olukord on Tallinnas kõige sagedamini aprillis ja septembris, harvem novembris. Samal ajal ei ole inversioonikihi ulatus suur, küündides 250- 300 meetrini. Sellepärast toimub maapinna lähedal harva kahjulike ainete suurt kuhjumist. Sellist olukorda pehmendavad ka sademed. Näiteks on augustis-septembris, kui hommikuse ja õhtuse inversiooni sagedus suureneb, ka sademete hulk suurem. Tallinnas on kõige ohtlikumad maapinnast kõrgemal asetsevad inversioonikihid, mida on kõige sagedamini 200—500 m kõrgusel. Nende tõttu kogunevad kahjulikud saasteained maapinna lähedal kuni alumise inversioonikihini ja atmosfääri saaste suureneb järsult. Tallinna õhk on ilmastiku iseärasuste tõttu kõige saastatum kevadel ja sügisel. Kõige suurem on saastatus kesklinnas.

4.2.10. Looduskaitse Tallinna 1oodust kaitsev esimene õigusakt pärineb aastast 1297, kui Taani kuningas Erik VI Menved reguleeris oma dekreediga metsaraiet neljal linnalähedasel saarel — Naissaarel,

Tallinna rohealade teemaplaneering 36 TLPA 2008 Keskkond

Aegnal ning Suur- ja Väike-Karli saarel (praegune Paljassaare poolsaar), et säilitada metsa kui meremärki. Selle alusel oli neil saartel metsaraiumis- ja söepõletamisõigus vaid Toompea linnusel (riigivõimul) ja Tallinna linnal. Et riigivõim ei soovinud looduskaitseküsimustesse sekkuda, jäi metsakasutuse ulatuse ja viisi üle otsustamine linna pädevusse. Metsakasutus kujunes selle tulemusel suhteliselt säästlikuks. 1552. aastal keelati linnasarases metsa raie ja eraldi oli märgitud tammede raide keeld. Kopli tammik oli omal ajal üle Tallinna kuulus ja metsateadlaste andmetel oli osa sellest juba keskajal kaitse all. Lisaks olid see tuntud linlaste väljasõidukohana. Tammik rüüstati aga peatselt Liivi sõja ajal Vene vägede poolt Tallinna piiramisel. Linnaaedade ja -puude kaitsele pandi alus 15. sajandil, kui Roosiaias tehti korrastustöid; 16. sajandi I poolel hoolitses Roosiaia eest Suurgild. Keskajal reguleeriti ka veekasutust ning linna ümbruses toimuvat kalapüüki ja jahipidamist. 1758 andis Eestimaa kindralkuberner Kadrioru pargi kaitseks välja eeskirja, mis keelas seal linde küttida, puid raiuda ja vigastada ning parki muul moel kahjustada. 1935 võeti vastu Eesti esimene looduskaitseseadus ja 1938 teine (loodushoiu-) seadus. Seaduste sätted hõlmasid Kadrioru parki, Toompea lossi aeda ja Iru linnust. Mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja alpi nurmika säilitamiseks võeti sel perioodil looduskaitse alla Lasnamäe looduskaitseala. Mägi-kadakkaer oli haruldusena esmakordselt fikseeritud juba 1849.aastal. Alates 1992 on ala koos Lasnamäe paekaldaga taas looduskaitse all, alates 2006 püsielupaik. Looduskaitseregistrisse kanti ka 2 Peetri tamme, Kadriorus kasvav mitmeharuline pärn ning Kadriorus Kaarna allee lähedal asuv Noortepargi kivi. 1957 loodi Pirita jõeoru maastikukaitseala, sama aasta looduskaitseseadusega võeti kaitse alla Kadrioru park, eraldi veel 3 seal paiknevat põlisrahnu, Hirvepark, Lindamägi, Harjumägi, Linda kivi, Kopli pargi kivikülv, Rahumäe rändrahn ja loopealsete katsekultuur Lasnamäel. 1966 võeti kaitse alla hõlmikpuu, Kelchi pärn ja Peetri pappel. 1991 loodi Aegna saare maastikukaitseala. 1992. aastal võeti kaitse alla rida ürglooduse objekte ning 1993. aastal puid, parke ja aedu. 2004 oli Tallinnas looduskaitse all 156 iseseisvat objekti, sh. Aegna saar, Pirita jõeoru ja Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala, Lasnamäe metsakultuur, Maarjamäe paekallas (u. 4,4 km pikkuselt koos Suhkrumäe paljandiga), Pärnamäe maasäär, Tondi rabas asuv meteoriidijälg ja 16 parki. 2007.aastal võeti looduskaitse alla ka Lillepi park Pirita linnaosas ning Janseni parkmets, Oravamäe park, Ravila tänava park, Sanatooriumi parkmets, Vabaduse parkmets, Valdeku parkmets ja Võidu parkmets Nõmme linnaosas. (vt ka teemaskeem 15. Looduskaitse) Kaitstavate loodusobjektide hulka kuuluvad kaitsealad (rahvuspargid; looduskaitsealad; maastikukaitsealad); hoiualad[AnL35]; kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid; püsielupaigad; kaitstavad looduse üksikobjektid ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid. [AnL36]

Tallinna linna territooriumil paiknevad Natura 2000 võrgustiku[AnL37] alad[AnL38]: Pirita loodusala Pirita ja Lasnamäe linnaosas, kaitse tagatakse Pirita jõeoru maastikukaitseala koosseisus ja Pirita jõe hoiuala koosseisus[AnL39]; Rahumäe loodusala Mustamäe linnaosas, kaitse tagatakse Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala koosseisus;

TLPA 2008 37 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Paljassaare linnuala Põhja-Tallinna linnaosas, kaitse all hoiualana[AnL40].

Ülalnimetatud alad [AnL41]moodustavad olulise osa Tallinna rohealade süsteemist. Tegevuse kavandamisel tuleb arvestada hoiualade kaitse-eesmärkidega (vt teemaplaneeringu KSH aruanne 5.10.2) ja vastavate kaitsealade kaitse-eeskirjadega ning tagada kaitstavate liikide ja elupaikade soodne seisund[AnL42]. Riikliku kaitse all olevate kaitstavate loodusobjektide valitseja Tallinna linnas on Harjumaa Keskkonnateenistus. Kohaliku kaitse alla ei ole Tallinnas loodusobjekte võetud, kuid kasvava kinnisvarasurve tõttu on esitatud mitmeid kaitse alla võtmise taotlusi. (vt ka 5.3. Ettepanekud maa-alade ja üksikobjektide kaitse alla võtmiseks) Üksikasjalikumalt on Tallinna kaitstavaid loodusobjekte käsitletud ka teemaplaneeringu KSH aruandes.

Kaitstavad loodusobjektid ning ettepanekud[AnL43] loodusobjektide kaitse alla võtmiseks on kantud planeeringukaardile Väärtused ja piirangud.

4.2.10.1. Väärtuslikud taimekooslused Väärtuslikke taimekooslusi eristas 2006.aastal Tallinna Botaanikaaja töötajad (Abner, O. 2007b) eelkõige nende looduskaitselisest väärtusest lähtuvalt. (vt ka teemaskeem 8. Taimestik ja planeeringukaart Väärtused ja piirangud ning 5.2.2.11. Meetmed väärtuslike, ohustatud ja kaitstavate taimekoosluste säilimise tagamiseks) Kriteeriumiteks olid: 1) ohustatud ja kaitstavate taimeliikide olemasolu ja ohtrus koosluses, 2) haruldus Eestis, 3) tüüpilisus, 4) haruldus Tallinnas.

4.2.10.1.1. Väga väärtuslikud taimekooslused Eestis eriti ohustatud, ohualtide ja haruldaste taimeliikide elupaigad on: 1. lagelood ja lubjakivikaljud, 2. lagedad ja hõreda metsaga kattunud luited, 3. inimmõjustatud männiosalusega metsad. Enamik selliseid kooslusi paikneb piki klindivööndit – loopealsed Maarjamäel ja Astangul (Mäekülas) ning luited Sütiste tee ja Rahumäe piirkonnas. Hajali üle linna paiknevad ohustatud taimede kasvupaigaks olevad erinevad männikud, tähtsamad neist on Nõmmel ja Kloostrimetsas.

4.2.10.1.2. Väärtuslikud taimekooslused Väärtuslikud on erinevad rohumaad: a) looniidud, b) liigirikkad ja vaesunud pärisaruniidud, c) paluniidud, d) luhaniidud. Ulatuslikumad looniidud on Maarjamäel ja Astangul Mäeküla piirkonnas, teised niidud on esindatud erinevas ulatuses Pirita jõe orus. Paluniite esineb Merimetsas, Lillepi piirkonnas ja laiguti Kakumäel ja Paljassaares.

Tallinna rohealade teemaplaneering 38 TLPA 2008 Keskkond

4.2.10.1.3. Linnatingimustes haruldased kooslused Tähelepanu väärivad ehk linnatingimustes haruldased kooslused on paljud liigniisketes kasvupaikades kujunenud kooslused: a) tarnastikud, b) kõrgrohustud veekogude kallastel, c) liigirikkad pajustikud, d) allikalised sanglepikud, e) madal- ja siirdesood ning rabad. Tähtsamad alad on Õismäe, Kloostrimetsa ja Pääsküla raba, Pirita jõe kõrgrohustud, Mustamäe klindialune sanglepik, pajustikud Paljassaares, madalsoolaigud Pääsküla raba servas.

4.2.10.1.4. Inimmõju ja väärtuslikud kooslused Nii väga väärtuslikeks kui ka väärtuslikeks hinnatud koosluste säilimiseks on vajalik mõõdukas ja püsiv inimmõju. Rohumaad vajavad niitmist või karjatamist ning tekkiva puittaimestiku harvendamist või likvideerimist. Kui varem oli selline tegevus seotud majandustegevusega – loomakasvatusega, siis praegu on linnas veiste ja lammaste pidamine haruldane ja pigem puudub. Viimastel aastakümnetel esineb mitmes piirkonnas rohumaadel kevaditi kulupõlenguid, mille mõju on koosluste pikaajalisel kujunemisel ja säilimisel olnud väike. Hakkab muutuma koosluste liigiline kooseis. Korduvate põlengute tõttu saavad eelise mätastena kasvavad või jämeda risoomiga taimed. Mitmed ühe- ja kaheaastased taimed saavad aga olulisi kahjustusi ja nende seemnesaak hävib. Püsivamad on kuivadel aladel paiknevad taimekooslused, kus inimmõju lakkamisel või muutumisel ei toimu koosluses kiireid muutusi. Sellised on luited, liivikud ja väga õhukese mullakihiga looalad, mida tuleb samas hoida kasvukoha mehhaanilise hävitamise eest.

4.2.10.2. Ohustatud ja kaitstavad taimeliigid – levik ja seisund Tallinna ohustatud ja kaitstavate taimeliikide nimekirja koostamisel kasutati lähteandmestikuna Toomas Kuke poolt koostatud ―Tallinna floora nimestikku‖ (1991). Välitööde käigus on selles nimestikus toodud ohustatud või kaitstavate liikide erinevatest perioodidest pärit leiuandmeid võimaluste piires looduses kontrollitud. Nimekirja täiendati nii autori kui ka teiste uurijate uuemate andmetega. Autori andmed põhinevad peamiselt ajavahemikust 1999–2006. Töö tulemusel on leiukohtade piirid kaardistatud ja digitaliseeritud.

4.2.10.2.1. Eriti ohustatud taimeliigid Eesti Punase Raamatu järgi on eriti ohustatud taimeliigid need, mis on suures hävimisohus ja mille arvukus on vähenenud või elupaigad rikutud kriitilise piirini ja edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel kaheldav. Üle-Eestilise tähtsusega eriti ohustatud taimeliikidest on Tallinnas tähtsaim mägi-kadakkaer (Cerastium alpinum ssp. lanatum), mille ainus kasvupaik asub Maarjamäe klindi servas. Seal on liigi kasvukoht teada juba 150 aastat. Liik on kahaneva arvukusega. Lõik, kust võib taime leida on ahenenud ja praegu umbes 50 m pikkune. Liigi riiklikku seiret teostab Eesti Loodusmuuseum.

TLPA 2008 39 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Enne kui Maarjamäele loodi kaitseala, hävitati palju taimi pae kaevandamise ja tee ehitamisega. Nii raiuti 1926. a. läbi kaljuseina ava (praegu on see kaetud raudbetoonplaadiga), et nii paelahmakaid alla libistada, 1938. a. aga murti uus sügav kanjon tee tarbeks alla Orlovi lossi juurde ja lahtimurtud paeklibuga kaeti paksult osa mägi-kadakkaera kasvupaika. Taime arvukuse kahanemine viimastel aastatel on toimunud tõenäoliselt kasvutingimuste muutumise tõttu (rusukalle on kattunud metsaga, mille varjus taim pikkamööda hääbub). Mägi-kadakkaera (ja samuti püstkiviriku ning aasnelgi) populatsiooni kaitseks on loodud Maarjamäele püsielupaik (2005). Kaaluda tasuks rusukalde ülemiselt kolmandikult ohustatud taimi varjavate puude likvideerimist. Mägi-seahernes (Lathyrus linifolius=L. montanus) kasvab Vabaduse pargis kuivas männikus. Kasvupaik on teada aastast 2006. Praegu ainus nii arvukas liigi populatsioon Eestis. Populatsiooni soodne seisund on tagatud senise maakasutuse jätkumisel. Pargi tsoneerimisel, uute atraktsioonide paigutusel ja hooldamisel jälgida, et ei hävitataks ega niidetaks enne seemnete valmimist septembris liigi isendeid. Kummeli-võtmeheina (Botrychium multifidum) kasvupaigad Hiiul Pääsküla metsas ja Pirital Kloostrimetsas TBA kollektsioonialal paiknevad liigi peamiselt Kagu-Eestist teada olevatest leiukohtadest eraldi. Pääsküla metsas varitseb taimi sõidukite (eelkõige ATV-de) poolt hävitamise oht.

4.2.10.2.2. Ohualtid taimeliigid Ohualtid on liigid, mille populatsioonid vähenevad ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel ja mille arvukus langeb ning levik Eestis kiiresti väheneb; võivad lähemas tulevikus sattuda eriti ohustatud liikide kategooriasse, kui neid mõjustavad tegurid kestavad. Püstkivirik (Saxifraga adscendens) kui üheaastane või talvituv taim on aastati varieeruva ohtrusega. Lasnamäelt on taim teada enam kui sada aastat. Praegu on ahenenud sobivad kasvupaigad Maarjamäel vast liigse võsastumise/metsastumise tõttu, mis on halvendanud valgustingimusi. Kaitseeetmed – vt mägi-kadakkaer. Hanepaju (Salix repens) kasvupaigad on teada Sütiste metsast ja liivikult. Arvatavasti on osa neist hübriidid hundipajuga. Populatsiooni koosseis, paljunemine ja paiknemine maastikul vajab täpsemat uurimist. Populatsiooni soodne seisund on tagatud senise maakasutuse jätkumisel.

4.2.10.2.3. Haruldased taimeliigid Väga piiratud alal, vähestes elupaikades või väga hõredalt esinevad liigid, mis ei kuulu eriti ohustatud ega ohualdiste kategooriasse, kuid mille populatsioonid on kergesti ohustatavad. Pruun raunjalg (Asplenium trichomanes subsp. quadrivalens) on pika elueaga lubjalembene sõnajalg. Eestis leidub harva. Astangu-Mäeküla ehk Kadaka klindil paikneb Põhja-Eesti tõenäoliselt suurim pruuni-raunjala populatsioon. Väike osa-areaal paikneb Mäealuse tänava klindil. Astangu-Mäeküla klindil võiks moodustada püsielupaiga. Suurim oht on seal kulupõlengud, mis toovad kaasa eelkõige väikse risoomiga noorte isendite hukkumise. Oht on ka taimede matmine prügi või pinnasega. Alpi nurmikas (Poa alpina) on lühiealine, kuigi mitmeaastane kõrreline, mis eelistab väga õhukesega mullakihiga paealasid, kus teised taimed ei ole konkurentsivõimelised. Eestis esineb harva (põhjaosas) ja eelistab mõõdukat kuni tugevat inimmõju. 2005. a. kasvas alpi nurmikas Maarjamäel kahel õhukese mullakattega alal, mida läbisid jalgrajad.

Tallinna rohealade teemaplaneering 40 TLPA 2008 Keskkond

Teised haruldased liigid, mille leiukohti on Tallinna alalt teada, pole oma kasvupaikadel senise maakasutuse säilimisel ohustatud.

4.2.10.2.4. Tähelepanu vajavad taimeliigid Liigid, mis ei kuulu eriti ohustatute, ohualdiste ega haruldaste kategooriasse, kuid mille seisund vajab jälgimist. Praegu veel suhteliselt tavalised liigid, kuid nende arvukus on langenud nii tugevasti, et need võivad ohutegurite toime jätkumisel sattuda ohualdiste kategooriasse. Samuti liigid, mis varem kuulusid eelmistesse kategooriatesse, kuid on nüüd väljaspool ohtu. Tallinna tähelepanu vajavatest liikidest on Tallinnas oluliste populatsioonidega esindatud aasnelk, jumalakäpp ja balti sõrmkäpp. Aasnelk (Dianthus superbus) on lühiealine, väikseid kogumikke moodustav taim, mis eelistab nõrgalt kamardunud alasid, kus teised taimed tugevat konkurentsi ei paku. Tänapäeval on aasnelk Maarjamäel üsna laial alal levinud, eriti sageda esinemisega tüüpilisel loopealsel Maarjamäe klindi servas. Väiksemaid kogumikke esineb Pärnamäe tee ja velodroomi piirkonnas. Taime peamisel levikualal on moodustatud püsielupaik. Jumalakäpp (Orchis mascula) on Tallinnas Suur-Paljassaarel oma levila põhja- ja idapiiril. Lubja- ja valguslembene taim kasvab Paljassarel põlevkivituhal teede ääres NATURA linnualal. Taime kasvupaika ohustab võsastumine. Balti sõrmkäpa (Dactylorhiza baltica) populatsioonid on Tallinnas mitmel pool hajali. Eelistab ajuti liigniiskeid avatud kooslusi. Kõige suurem populatsioon Tallinna-Narva raudteeharu ääres kunagise Dvigateli tehase juures on parkla rajamise tõttu osalt hävitatud ja tükeldatud. Siiski vääriks kaitset ehitustegevuse eest ja jälgimist. Teine suurem populatsioon on Tallinna Botaanikaaias tiikide ja Pirita jõe kallastel.

4.2.10.2.5. Määratlemata ohustatusega liigid Liigid, mis teadaolevalt kuuluvad hävinute, eriti ohustatute, ohualdiste või haruldaste kategooriasse, kuid mille ohustatuse astet ei ole andmete ebapiisavuse tõttu võimalik täpsemalt määratleda. Rannamõisa tuhkpuu (Cotoneaster rannensis) on kaitstava musta tuhkpuu pisiliik, mille enamik isendeid kasvab Tallinna territooriumil Maarjamäel. Rannamõisa tuhkpuu isendeid võib Maarjamäe klindi servas loendada tuhandetes. Paaris kohas oli taimi kahjustatud prügi ladustamisel ja kulu põletamisel. Üksikuid isendeid kasvab Astangu-Mäeküla klindil. Taime senise maakasutuse jätkumisel otseselt miski ei ohusta. Taime kasvu ja levikut soodustaks kohati valgustingimuste parandamine. Ainus Eesti leiukoht on Tallinnas Poola mäel säbaral nurmikal (Poa crispa = Poa bulbosa var. vivipara). Seal on oluline, et liiga vara, s.o. enne jaanipäeva ei niidetaks, et taim saaks sigikehad maha poetada. Määratlemata seisundiga taimed vajavad Tallinnas jälgimist. Lisaks ohustatud taimedele kasvab Tallinnas hulk kaitstavaid, kuid laiema levikuga liike (16 liiki), mis pole hävimisohus ja kuuluvad 3. kaitsekategooriasse. Selliseid liike võib olla rohkemgi ning neid tuleks sobivatest kasvupaikadest otsida.

TLPA 2008 41 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

4.2.10.2.6. Järeldused Enamik eriti ohustatud ja ohualtisid liike kasvab kas: a) klindiservas või sellega piirneval looalal või b) kuivades männikutes või c) liivikutel ja luidetel. Seega on ohustatud liikide kasvupaigad sellised, kus inimmõju ja maakasutuse muutumisel kasvutingimused muutuvad aeglaselt või vähesel määral. Ohustatud liikide kasvupaigad parasniisketes või niisketes kasvutüüpides on tihti võsastunud ja metsastunud ning taimedele ebasoodsaks muutunud. Eelkõige on see protsess toimunud rohumaadel, kus varem karjatati ja niideti. Enamik hävinud ohustatud taimede leiukohti on seotud Tallinna ranna-alaga või liigniiskete aladega. Enamik suuremaid ohustatud või kaitstavate taimede populatsioone paikneb kaitsealadel. Praegu on veel piiritlemata Astangu-Mäeküla klindil kasvav pruuni- raunjala oluline populatsioon.

4.2.10.2.7. Tingimused[AnL44] Eriti ohustatud ja ohualtide taimeliikide säilitamiseks ja soodsa seisundi tagamiseks tuleks koostada kaitsekorralduskavad. Sellega tegeleb juba riiklik looduskaitsesüsteem. Linnas tuleb võimalikult praegusi kuivemaid nõrga kuni tugeva inimmõjuga rohealasid säilitada, eriti klindivöötmes. Harku järve ja Pirita jõe kaldaid tuleks säilitada poollooduslikus seisundis. Osa Kakumäe ja Paljassaare ranniku lõike tuleks säilitada looduslikus olekus. Võimalusel tuleks säilitada ka lagedaid looalasid Astangul-Mäekülas. Haruldaste, tähelepanu vajavate ja määramata staatusega liikide puhul tuleks linna tasandil regulaarselt jälgida taimede ja nende kasvupaikade seisundit – eriti ohustatud ja ohualtide liikide puhul toimub nende riiklik seire – ning otsida uusi leiukohti. Otsustada tuleb Astangu-Mäeküla klindil pruuni raunjala kaitse staatus.

4.3. Kultuuriline keskkond Ajalooline järjepidevus kohustab tuleviku ruumivajadust ja elutingimusi planeerides arvestama linnaruumide kultuurmaastikulist päritolu. Kui inimeste vajadusi avalikus ja privaatses välisruumis traditsiooniliselt järgiti, siis neid planeerimisoskusi tuleb rakendada ka tänapäeval. [AnL45]Planeeringud räägivad aga jätkuvalt esmajoones hoonestuse laiendamise või maa-alade kõvakatte alla viimise keeles, erandina ja ebapiisavalt aga alade vabana hoidmisest ning maastiku- ja looduselamuste kindlustamisest. Maastik on kohtade süsteem, mis ei tohi saada inimese jaoks „mitte-kohtadeks―, millel puudub inimesega siduv mõõde ja tähendus. Maastiku mehhaanilise täisehitamisega kaob koha- ja kodutunnetus ning algab võõrandumine loodusest ja maastikust. Linnamaastike kultuurilise järjepidevuse arvestamine üleehitamismentaliteedi vastukaaluna on üheks argumendiks, et seda protsessi maastikuliselt mõjutada. Iga looduse ja maastikuga tegelev

Tallinna rohealade teemaplaneering 42 TLPA 2008 Keskkond distsipliin ja spetsialist peab endale esitama küsimuse, et kas kõik raha eest tehniliselt teostatav on samal ajal ka mõistlik ja kultuurne selle mõiste kestvamas mõttes. Tänapäeval on maastikuesteetika ja maastikupilt looduskaitse taha varju jäänud. Ökoloogiliselt orienteeritud looduskaitses on esteetika osa varasemaga võrreldes vähenenud. Maastikuplaneerimisel on raskusi eelkõige nende väärtuste esiletoomisega, mida pole seadustes fikseeritud ja mida kaasaegsed väärtushinnangud piisavalt ei toeta. Maatikuesteetika, mida mõnikord käsitletakse kui nõudluseta väärtust, kuulub paraku samuti nende hulka. Loodusteadus pahatihti vastandub kultuuriteadusele, kuigi nad peaksid üksteist täiendama. Maastik on enamat kui biotoopide jada. Mitmesuguste monitooringute ja seirete käigus on vajalik selgeks teha ka see, mis on maastiku esteetilises kvaliteedis aja jooksul kaotsi läinud, kuidas see toimus ja toimub, mis on selle põhjused ning kuidas nendele kaotustele vastavate sihiseadmiste ja meetmetega vastu astuda. Maastikuesteetiline monitooring on sama oluline kui bioloogiline. (Nohl 2006) Maastike esteetiline tunnetamine põhineb aktuaalselt tajutava võrdlemisel eelnevate teadmiste ja varem kogetuga, mis omakorda eeldab vastavaid mälestusi. Mälu silub ja kaotab üksikasjad ning säilib kõige tüüpilisem. Inimesed reeglina teavad, kus nad viibivad – või millises kohas nad soovivad viibida – ning rajavad oma elamused teatud ootustele ja hoiakutele. Loodus, linn, põld, mets, park on inimest ümbritsevad sümbolid. Metsamaastikku tajuvad paljud kui looduse poolt määratletud vastandmaailma tema valdavalt tehislikule linnalisele eluasemele ja töökohale, ning kui elu võimalikkuse sümbolit partnerluses ja kooskõlas loodusega. Inimene on alati aktiivselt seda suhet kujundanud ning tulemusena on paljude põlvkondade tegevus vorminud tänase linnamaastiku kogu mitmekesisuses. Kultuurmaastik on vaid niivõrd kultuurne kui temas tegutsejad. Sama kehtib linna rohealade ja avalike välisruumide kohta, mille edendamisele ja osapoolte ühtekoondamisele võiks kaasa aidata nt. avaliku ruumi (kultuuri)programmi koostamine. (Stölting-Höcker jt. 2003)

4.3.1. Linnametsandus

4.3.1.1. Linna metsade kujunemine Tallinna linnasaras oli piiritletud juba 13. sajandil. Linnas asunud karjamaad, metsad ja heinamaad olid lossi ja linna ühisvalduses. Linnas oli vähe metsa, välja arvatud Naissaar ja Aegna, mis olid pea täies ulatuses metsaga kaetud. Ka linna ümbritsevatel maadel oli metsa suhteliselt vähe. Peamiselt kasvas linnas lehtpuumetsa: karjamaadel võis leida lehtpuusalusid ja lehtpuu kasvas enamasti ka kasutuseta jäätmaadel. Toonane kuulsaim lehtpuumets Tallinnas on kindlasti Kopli tammik. Liivastel aladel leidus muidugi männimetsa. Tarbemetsa vähesuse tõttu tuli Tallinna linnal metsapuudust leevendada mujal metsarikkamates piirkondades. Nii hankis linn põhilise osa oma kütte- ja tarbepuidu vajadusest nendest kohtadest, kust seda oli võimalik toimetada meritsi. Puitu osteti isegi Soome lõunarannikult. Linnasarase maad ja metsad olid veel 16. saj. keskpaigani linlaste ühisomandis ja sellest tulenevalt määras raad nende kasutuse. Esimene Tallinna linnasarases metsaistutusele suunav akt pärineb 1611. aastast pärast Tallinna metsi ja eriti Kopli tammikut laastanud Liivi sõda.[AnL46] Sajand hiljem, 1738. seisab raeprotokollis, et Koplit tuleb lugeda linna ehteks ja varanduseks.

TLPA 2008 43 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Teine varasem teadaolev metsaistutuse piirkond oli seotud 1834. aastal Pärnu poolt tuleva postimaantee ehitamisega. Seal metsastati teeäärsed liivikud tuiskliiva kaitseks. Töid jätkati 1860.-ndate aastateni kuna lahtisi liivikuid oli linnas palju. Ka Dunteni suvemõisa omanik ja Toompea oldermann Hans Heinrich Falk istutas 19. sajandi keskel linna tuhandeid puid. Seda perioodi tuleb lugeda süsteemsete metsauuendustööde alguseks. 1860. aastatel moderniseeriti Tallinna linna valitsemist ja majandust, sh. ka metsade valitsemist. Esimese sammuna võeti metsainspektorina tööle Wilhelm Kühnert, kes alustas linnas reeglipärast metsamajanduse organiseerimist. 1864. aastal loodi esimene metskond, mis sisaldas ka Koitjärve ja Kloostrimetsa metsandikke. Kloostrimetsast kujuneski Kopli tammiku kõrval ajapikku välja puhkeotstarbeline parkmets, kuhu väljasõidud olid eriti populaarsed. Pirita metsa majandusplaani koostas 1866. aastal metsaülem W. Kühnert, hiljem korraldati neid veel 1906 ja 1936. Lehtpuude asemele istutati männikuga külgnevatele aladele siin ka mändi. Kinnistati rannaäärseid liivasid (Pirita rannaäärne mets), metsastati lageraie tagajärjel tekkinud raiesmikke, lagendikke ning harvikuid, taastati metsatulekahjudes ja sõdades hävinud metsi ja rekonstrueeriti metsaosasid. Unikaalseks tuleb pidada liivikutele teadlikult männiku istutust, st kaitsehaljastuse rajamist. Eestimaa metsahoiukomitee linnametsa ülevaatusaktis märgiti 1900. aastal, et Ülemiste järve ja Pärnu maantee vahelisel alal on õnnestunud kinnistada 44 ha liivikuid ning need männiga metsastada. Koplis oli selleks ajaks rajatud kuuse ning kase külvi ja istutusega 22 ha metsakultuure. Eriti kõrgelt hinnati Kloostrimetsas läbi viidud metsastustöid – 82 ha männikultuure ja istutusi. Toonasele metsaülemale Adolf Müllerile omistati selle tegevuse eest 1902. aastal Püha Stanislavi orden. 1901. andmetel oli Tallinna linnas 1330 ha metsa ja 1913. aasta aruande kohaselt oli metsi 1890 ha. Tallinna Linnavalitsuse tegevuse ülevaadetest ja Tallinna linna statistilisest aastaraamatust selgub, et linnametsades on rajatud keskmiselt 4 ha kultuure aastas. Suurim ja tähtsaim metsakultiveerimistöö Tallinna metsades on läbi aegade olnud Ülemiste järve äärsete liivikute metsastamine umbes 5 ruutkilomeetri ulatuses 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. I maailmasõja eel jõuti metsastada lisaks nimetatud liivikutele ka Pärnu mnt. ja Haabersti vahelisel alal asuvad liivased alad. Tähtsamatest metsakultiveerimistöödest võiks veel märkida metsa rajamist 60 ha suurusele Iru liivikule aastatel 1927-1939 ning Mustamäe tuiskliivade kinnistamist mattidega katmise ja metsaistutusega umbes 30 ha ulatuses aastatel 1931-1939. Samuti metsastati Lasnamäe paealasid. Linna piiride laiendamiseks Pirita ja Kloostrimetsa, aga samuti Ülemiste järve ümbruse arvel alustati asjaajamist juba 1919. aastal, kuid selleni jõuti alles 1945. aastal. Kuna aga Pirita mets ja Kloostrimets olid juba enne Tallinnaga liitmist linnaga majanduse kaudu tihedalt seotud ning kasutuses linnaelanike puhkepaigana, käsitletakse neid sageli koos linna administratiivpiiridesse kuuluvate metsadega. Linnalähedasi metsi kasutati parkmetsadena ning Ülemiste äärseid liivikutel kasvavaid metsi kaitsemetsana. Sel perioodil tehti linnametsades vaid sanitaar- ja hooldusraideid. Suurt tähelepanu pöörati linnalähedaste alade metsastamisele. Niiskemates kohtades tegeldi ka jäätmaade ning metsataimlate kraavitamisega. Linna puhkemetsade kujundamise suund oli erandlik oma edumeelsuses. 1930. alustati lisaks Kloostrimetsale ka Koitjärve kujundamist puhkemetsaks.

Tallinna rohealade teemaplaneering 44 TLPA 2008 Keskkond

Linnametsade pindala ilma samal aastal Tallinnaga liidetud Nõmme metsadeta oli 1940. aasta lõpuks 1829 hektarit. Nõukogude perioodil olid Tallinna linna metsad jagunenud valdavalt Viimsi, Saku ja Vääna metskonna hooldusalasse. Metsakorralduse andmeil Tallinna haldusterritooriumil (1979 ja 1984) fikseeriti toona metsafondi suuruseks linna piirides 3258,4 ha. See ei hõlmanud Aegna saare metsa, kuid sisaldas Saue metsi. Kuni 1990.-ndate aastate alguseni planeeriti ja majandati Tallinna ja selle ümbruse metsi ühtse rohelise vööndina. 1991. aastani metsakorralduskavade alusel oli Tallinna linnas metsakorraldusega haaratud metsi kokku 3583 ha. Võrreldes 1940-nda aastaga oli linna piirides asuvate metsade pindala suurenenud peaaegu kaks korda. Metsapinna suuruse muutumine ühe elaniku kohta näitab aga sootuks vastupidist tendentsi ehk ligi kahekordset vähenemist. Kui metsamaa üldise pindala suurenemine toimus peamiselt territooriumi laienemise tagajärjel, siis metsaga kaetud metsamaa pind saab suureneda vaid metsa uuendamise teel. Tallinnas on rajatud 660 ha kultuurpuistuid, sellest 455 ha on rajatud 1940. aastast kuni 1990.-ndate aastate alguseni. Intensiivselt rajati metsakultuure 1960-80, kui Tallinna Metsamajandi metskonnad metsastasid linna piirides 287 ha maid, sh. jäätmaid ja linna äärealadel olnud soid. Puuliikidest on metsade rajamisel kasutatud harilikku mändi, vähem harilikku kuuske, võõrliikidest põhiliselt lehiseid, kokku vähemalt 35 puuliiki.

4.3.1.2. Probleemid ja ettepanekud Linna metsade planeerimise, arendamise, hooldamise ja uuendamisega tuleb sihipäraselt tegeleda. Linnamets ei ole loodusand vaid ehitatud keskkonna looduslik komponent, mis vajab kestmiseks inimese tuge. Tallinna linnas paiknevate metsade tänased omandisuhted ei soodusta nende sihipärast, linlaste elukeskkonna parendamisest lähtuvat arendamist kohaliku omavalitsuse poolt. See olukord vajab muutmist. Reformimata metsamaad on otstarbekas munitsipaliseerida ning säilitada metsana linlaste hüvanguks. Tagastatud erametsad on tänaseks planeerimise kaudu valdavas osas oma esialgset sihtotstarvet muutnud ning neist on saanud elamumaad. Seeläbi on linnas suurenenud potentsiaalsete metsalinnalaadsete piirkondade hulk, mille rohelise ja looduslähedase iseloomu säilitamiseks on aga vajalikud kindlad reeglid. Metsatüübile vastav optimaalne liigirikkus ja struktuur saavad välja kujuneda teatava suurusega või suuremas puudetukas. Soome uurijate andmetel peaks ökoloogiliselt toimiva puudetuka suurus linnas olema keskmiselt 2 ha (mitmekorruseliste majade rajoonis 1,5 – 2,5 ha ja ühepere elamute rajoonis 1 ha). Kriitilisest pindalast väiksemate puistute puhul tuleb leida võimalusi nende ühendamiseks rohelisse võrgustikku. Metsades tuleb täiendavalt rajada rekreatiivalasid: suusa ja terviseradasid, et suunata inimeste liikumist looduses. Ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks, loodusliku mitmekesisuse tagamiseks ja looduselamuste saamiseks ei tohi lubada rabade pindala vähenemist. Samas on oluline, et jätkuvalt tagataks varasemate metsakuivendussüsteemide hooldus (nt. Kloostrimetsas ja Pääsküla rabas), sest see on metsa rekreatiivse kasutatavuse ja terve ning esteetilise puistu eeldus. Erilist metsanduslikku tähelepanu vajab Tallinna ainus saar Aegna, mis on üleni metsaga kaetud. Saar oma looduskoosluste ja ajaloolise linnametsaga on perspektiivikas

TLPA 2008 45 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond rekreatsiooniala nii kaitsekorraldusele vastavaks nädalalõpupuhkuseks ja loodusliikumiseks kui ka Tallinna linna võimaliku loodusõppekeskuse kujundamiseks.[AnL47] Linnametsad nagu muudki rohealad linnas vajavad lisaks metsanduslikele sanitaar- ja hooldusraietele intensiivsest antropogeensest koormusest tingitult lisahooldust. Tuleb taastada säästev metsahooldus linna poolt ja moodustada selleks mitmekülgsete ülesannetega linnametskond. Vajalik on metsade hoolduse finantseerimises kokkuleppimine ja selleks vajalike vahendite leidmine. Üheks linnametskonna ülesandeks oleks pidev töö erametsaomanikega, neile metsade ja puude hooldusteenuse osutamine ja järelevalve korraldamine metsade hoolduse üle. Koostöös, lepinguliste suhete ja soodustuste kaudu on võimalik ka oluliste eraomandis olevate metsaosade säilitamine avalikus kasutuses.

4.3.2. Pargikultuur Tallinna parkide kohta on kirjalikku teavet juba keskajast. Barokist alates eksisteerivad linna territooriumil selgete stiilitunnustega pargid, millest mõned on väärtuslike stiilsete pargikunstiliste tervikutena tänaseni säilinud. 2006. aastal oli Tallinnas 64 parki, lisaks veel hulgaliselt väiksemaid haljasalasid.

4.3.2.1. Keskaeg Esimesed kirjalikud teated aiandusest ja avalikust aiast Tallinna linnas ulatuvad 1346. aastasse. Kahjuks pole aga seejuures märgitud aia asukohta. Vanalinnas läbi viidud arheoloogilised kaevamised on andnud teavet ka kinnistutel paiknenud tarbeaedade olemasolust juba 13.-14. sajandil. Väljaspool linnamüüri, põhiliselt linnaväravate läheduses, laiusid samal ajal linlaste humala- ning viljapuu- ja juurviljaaiad. Meieni on säilinud küllaltki haruldasi andmeid keskajal Tallinnas ja Eestimaa kloostrites kasvatatud taimedest. Baltisakslane E. Amelung (1900) on teinud neist kokkuvõtte Der Herbarius-Codex des Revaler Stadt-Arhivs und ein Blick auf die ehβtländischen Klostergärten im Mittelalter – Taimede nimestik Revali linnaarhiivis ja pilguheit Eestimaa kloostriaedadesse keskajal. Keskajast on Tallinnas üles tähendatud kaks kloostriaeda. E. Amelung kirjutab selle kohta järgmist: „Me leiame sellele Revali linnast dokumentaalse tõestuse, kus aastal 1267 on nunnakloostril juba puuviljaaed, samas kui dominiiklaste kloostri valdustena veel ainult rohumaid ja aasasid nimetatakse. Juba 13. sajandil on Saksamaalt sisse toodud sadu uusi taimi, rohtusid ja puid, mis on uute kultuurtaimedena kloostriaedades levinud. /.../ Jutlustajavendade mungaklooster Vene tänaval on oma aiaga samuti panuse andnud, kuigi 13. sajandil veel nunnaklooster neist ees oli.” Huvitav ja unikaalne on meieni jõudnud teave hansalinn Revali kolmest avalikust keskaegsest aiast. Nendeks on Roosiaed (sks. Rosengarten), Papagoiaed (sks Papagoiengarten) ja Laskuri- ehk Ammuaed (alamsks. Büchsenschützengarten) aastatest 1346-1561.

Kahel põhjusel on neist kõige rohkem teada Roosiaiast[AnL48]. Esiteks on roosiaed prantsuse Roosiromaanist (Roman de la Rose) inspireerituna olnud Euroopa keskaja linnades peaaegu et kohustuslik aiateema. Teisalt on selle aia riismeid oma silmaga näinud kroonik Balthasar Russow (u. 1536-1600) ja sellest kirjutanud oma Liivimaa kroonikas 16. sajandil. Samuti on sel teemal kirjutanud baltisakslane E. Pabst (1870).

Tallinna rohealade teemaplaneering 46 TLPA 2008 Keskkond

See prantsuse lemberomaanist ideid ammutanud aed asus Tallinnas Suure Rannavärava mäel väljaspool linnamüüri linnast väljudes paremat kätt Paksu Margareeta suurtükitorni ees. Leinaaiana märgistati orienteeruv Roosiaia koht, tänane Margareeta aed, suure valge ristiga 1994. aastal mõned tunnid pärast reisiparvlaeva ‖Estonia‖ hukku Läänemerel. Täna on seal laevahukuohvrite mälestuseks monument Katkenud liin. Papagoiaed asus Suure Rannavärava lähedal linnast väljuval suunal vasakut kätt, seega Roosiaiast teisel pool teed. Seal peeti keskajal gildidevahelisi ammulaskmisvõistlusi, kus märklauaks oli kõrgele ridva otsa kinnitatud puust papagoikuju. Kõige vähem on teada Laskuriaiast, mida mõnikord on nimetatud ka Ammuaiaks ja mis tõenäoliselt asus teise tähtsa värava – Nunnevärava lähedal Nunnekoplis. Võib vaid oletada, et tegemist oli mingi ajastule kohase lasketiiru sarnase aiaga. Eduard Viiroki (1932) andmetel omandas linn seal 1400. aastal maatüki, et rajada avalik aed ja 1431. aastal on mainitud, et sellest aiast viis kena trepp üles Toompeale.

4.3.2.2. Renessanss Üleminekuaeg keskajast renessanssi algas Tallinnas 16. sajandi algul, kuid Vene-Liivi sõda sajandi keskel ja 17. sajandi algusaastate Poola-Rootsi sõjad ning neile järgnenud katkuaeg nõrgestasid linna sedavõrd, et võrreldes keskaegse õitsenguga saame Tallinnas renessansist rääkida väga vähesel määral. Euroopa renessanssaedadele panid aluse itaallased, kes panid aluse kaasaja aiakunstile kõikjal Euroopas. Esimesed teated väljapoole Tallinna linnamüüre tekkinud eraaedadest pärinevad 16. sajandist. Need aiad kujutasid endast esialgu viljapuu- ja köögiviljaaedu, kuid tasapisi hakkas lisanduma ka iluaiandus. Et väljaspool linnamüüre tekkinud era-aiad paiknesid allikalistes kohtades, kus oli piisavalt eluks vajalikku puhast vett, lisandusid neisse forellikasvandused ja hilisematel aastasadadel suurejoonelised suvemõisate pargid.

4.3.2.3. Barokk Barokk oli Tallinnas taas jõukuse ja uhkuse aeg. 17.-18. sajandil ehitati lõplikult valmis paekivist bastionid ja võimas eelkindlustuste vöönd, mida hakkas piirama glassiipuiestee – muldvall, millele rajati kaherealine puiestee. Istutatud puude ridu teedega nende vahel nimetati glassiipromenaadideks (sks. Glacis Promenaden). Puiesteed rajati kindla plaani järgi ning mõnes lõigus on need siiani algsena püsinud, puid on siiski mitu korda asendatud.1856 ulatus 2-realise puiestee lääneosa Nunnaväravast praeguse Sügise t-ni. Idaosas kulges üks haru Viru väravast põhja poole, kaarega Suure Rannaväravani, ja teine haru lõunasse, kaarega Tõnismäele. Glassiipuiestee on Tallinnas tänini hästi säilinud. Tallinna Vanalinn on just selle puiestee välimist serva pidi kulgeva piiriga kantud UNESCO Maailmapärandi nimekirja. Glassiipuiestee moodustub Mere, Põhja, Toom-, Kaarli ja Estonia puiesteedest ning endisaegsest glassiipuiestee osast, mis suundub Estonia puiesteelt Mere puiesteele ja millest on säilinud vaid sisemine puuderivi Tammsaare pargi ning Viru hotelli maa-ala vahel. See viimane monumentaalne puuderivi ongi hetkel parimas seisundis olev glassiipuiestee osa, sest seal pole autoliiklust. Seega võime kinnitada, et glassiipuiestee ring on Tallinnas pea täielikult säilinud. Ringpuiesteel kasvab tänapäeval ligi 800 puu, neist kolmveerand on pärnad ja kaheksandik hobukastanid.

TLPA 2008 47 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

4.3.2.3.1. Bastionid ja nende aiad Bastionid haljastati algselt puuderividega, sest puude tagant oli turvaline linnale lähenevat vaenlast luurata ning vajadusel tõrjuda. Ühtlasi moodustasid kasvavad puud ümber keskaegse linna toorest, raskeltsüttivast materjalist vöö, mis kaitses linna vaenlase leekkuulide eest. 18. sajandi linnaplaanil on regulaarsed puudeistutused näha juba nii Rootsi, Ingeri kui ka Skoone bastionil. Kõigil neil kolmel kasvab veel tänapäevalgi originaalpuid. Terviklikumalt on selline istutus säilinud Rootsi kantsil ehk Lindamäel. Väljaehitatud bastionidest tuleks mainida veel ka Bremeni bastioni, mida tänapäeval tunneme Virumäe ehk Musumäe nime all. Avalikud aiad kujundati ja rajati bastionidele 19. sajandil.

4.3.2.3.2. Barokkpark Kadriorg Peeter I alustas Kadrioru barokkpargi rajamist 22. juulil 1718. aastal koos Itaaliast selleks kohale kutsutud arhitekti Nicolo Michettiga. Tänu üle sajahektarilisele maale on täna Kadriorus kõrvuti esindatud aiastiilid 18. sajandi barokist kuni 20. sajandi 30-ndate aastate lõpuni. Siin leidub piisavalt maad, et mahutada need üksteise kõrvale. Sellega on Kadriorg tõeline mitme sajandi aiakunsti õpik. Kadriorg on suurim ja uhkeim barokkpark Põhja-Euroopas ning see pole kunagi olnud tervikuna teises stiilis üle kujundatud. Erandiks on vaid ülemise aia barokne miraažitiik, millele hiljem rajati teistsuguse kujuga Presidendi roosiaia bassein, kuid seegi ehitati otse miraažitiigi kohale. Tänaseks on rekonstrueeritud barokkloss ning selle kahest osast koosnev ülemine aed, mille ülemisel terrassil asub Presidendi roosiaed ning ülemise aia alumisel terrassil, otse lossiga külgnevana, aastatel 1998-2002 taastatud lossi barokne lilleaed. Maa all on säilinud ka barokkpargi alumine aed geomeetrilise teedevõrguga, mida piiravad kanalid. Weizenbergi tänava pool jalutavad pargi külastajad kahel kõrvutiasetseval jalgteel, aimamata, et neist ühe all peitub barokkparki piirav alumise aia lahtikaevamata kanal. Teljeline barokne lossi- ja pargiansambel täienes 1842. aastal samas stiilis Luigetiigi osaga ja oleks ilmselt Versailles´ eeskujul veelgi laienenud, kui ambitsioonika tsaari varane surm selle sajahektarise maa-ala kujundamise plaane poleks lõpetanud. Tähelepanuväärne etapp Kadriorus on 19. ja 20. sajandi vahetusel ehitatud maastikuaed. Selle kavandas Riia linnaaednik Georg Kuphaldt. Aed paikneb barokkpargist mere pool laiuval rannamadalikul. Maastikupargi ja Presidendiaiaga külgneb Kadriorus põlispuudega tammesalu, mis on vanem kui pargikompleks. Vanemate tammede vanust hinnatakse kuni 700 aastani ja tammikut tervikuna üle 300-aastaseks. Siin on aga igas vanuses puid. 1930. aastatel kujunes Kadrioru pargist iluaianduse ja kodukaunistamise keskus tervele Eestile. Sel ajal kavandati ja rajati ka Kirdetiikide ümbruse kujundus, samuti esinemislava, kiviktaimla ja pergolaga rahvapark (sks. Volkspark). Sellel vabakujulise kujundusega pargiaasal on pikk telg, mis algab barokse Luigetiigi saare paviljoniga ja lõpeb teises tipus 2006. aastal valminud KUMU-ga. Presidendi eestvõttel rajati 30.-ndate aastate lõpus presidendilossi lähedale ülipopulaarne lastepark, mille hooned ja väikevormid kavandati mõõtmetelt ja sisult lastepärased. Sellest ei puudunud ka toona nii populaarne teema nagu seda on laste väliujula.

Tallinna rohealade teemaplaneering 48 TLPA 2008 Keskkond

Presidendilossi valmimise järel 1938. aastal kujundas Berliini aiandusfirma Späth barokse lilleaia ülemisele terrassile täiendava lilleaia, mida tänapäeval tunneme Presidendi roosiaiana, kus teiste hulgas ka aia kroonijuveel – roosisort ´Saatspräsident Konstantin Päts´. 2006. aasta juunis algas 1938. aastal rajatud Presidendi roosiaia väljaehitamise viimane etapp – firma Späth projekteeritud müüriniššidesse paigutati meie hulgast lahkunud presidentide Konstantin Pätsi ja Lennart Meri büstid. Kadrioru park on võetud riikliku looduskaitse alla 1935. aastal ning on kaitse all ka kultuurimälestisena (nr 2250). Paljud ajaloolised hooned ning kompleksid pargis on ka iseseisvad muinsuskaitse objektid.

4.3.2.4. Pargid 19. sajandi keskpaigast alates

4.3.2.4.1. Vanalinna ümbritsev haljasvöönd Linnade kiire kasvuga industriaalajastu alguses ilmnesid linnaehituses mitmed uued tendentsid. 19. sajandi alguses hakati Euroopa linnades suurt tähelepanu pöörama elanike tervisele ja hügieenile. Lisaks massilisele veevarustuse ja kanalisatsiooni ehitamisele linnades leiti keskustes ruumi ka parkidele. Kindlustuste vöönd ja selle ümbrus arenes Tallinnas enam vähem plaanipäraselt, sest selle kohta tehti ajavahemikus 1828-1897 kuus planeerimiskava. Kahjuks ei pargistatud kindlustusvööndit täies ulatuses, eriti idapoolses osas, kus kindlustuste alasid lubati hoonestada vastavalt 1845. aasta planeerimiskavale. Laohoonetega tööstusettevõtted ja inetud puumajad ulatusid kesklinnani, kiiresti arenevad laevaehitustehased, sadamaseadmed ja laod lõikasid linna merest ära. Tallinnas rajati esimesena 1822. aastal Harju värava kõrvale bastionaalvööndile avalik, eelkõige lastele mõeldud noobel jalutuspark – Lastepark (sks Kindergarten). Tõeline parkide ehitamise buum läks lahti pärast Krimmi sõja lõppu, kui 1856.-1857. aastal kustutati Tallinn maakindlustuste nimekirjast. Ka bastionide haljastus kaotas oma kaitsefunktsiooni ja need korraldati ümber jalutusparkideks. 17.sajandi lõpul kavandatud väga laialdane muldkindlustuste vöönd, mis ulatus laias kaares ümber vanalinna, kujunes asendamatuks eelduseks parkide ja puiesteede loomiseks vanalinna vahetus ümbruses. Eelkindlustusvööndile ja täidetud vallikraavi peale kavandati teiste Euroopa linnade eeskujul parkide vöönd. Haljasvöönd seob vanalinna ümbritsevate nooremate linnaosadega, laskmata neil samas kokku kasvada. Kindlustuste ümberkujundamise perioodil 1887. aastal astus ametisse Tallinna esimene linnaaednik H. Walcker. Tema tööd viis 1907-1942 edasi H. Lepp. Tallinna vanalinna muinsuskaitseala koos selle juurde kuuluva bastionaalvööndiga on riikliku kaitse all.[AnL49] Bastionaalvööndi suurim park – Toompark – on rajatud mitmes järgus maastikuaia (inglise pargi) stiilis jalutuspargina eelkindlustusvööndile. Toompark võeti riikliku looduskaitse alla 2004. aastal. Tammsaare park on rajatud kahes jaos. Pargi vanim ja tänane tiheda istutusega kaguosa on alates 1886.aastast pargiks korrastatud Glassiiplats (sks. Glacis-Platz) oma kirdeservas kasvava glassiipuiestee osaga. 1899.-1900. rajati turuäärne puiestik Vene turu ja Uue turu vahele. 1947 kujundati park regulaarstiilis (aiandusarhitekt H.Heinsaar), 1976 rekonstrueeriti ning 1978 paigaldati A.H.Tammsaare mälestussammas. [AnL50]Park on alates 2004. aastast

TLPA 2008 49 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond riikliku looduskaitse all. Tallinna suurima kasutuskoormusega park vajab rekonstrueerimist.[AnL51] Hirvepark Rootsi kantsil kui bastionaalvööndi jalutuspark on haruldase taimmaterjali poolest tähelepanuväärne kogu Põhja-Euroopas. Hirvepark kui erakordselt väärtuslik haljasala on kompleksina (Harjumäe park, Hirvepark, Lindamäe park) looduskaitse all 1959. aastast. Kanuti aed on 1872 rajatud samuti endisesse vallikraavi, selle praegune suurus vormus alles pärast II maailmasõda. Parki on alates 1990-ndate aastate lõpust uuendatud. [AnL52]Kanuti aed on 2004. aastast riikliku looduskaitse all. Margareeta aed paikneb keskaegse Revali Roosiaia kohal linnamüüri ees Paksu Margareeta suurtükitorni jalamil. Selle naabruses Skoone (Skåne) bastionil paiknev aed kujundati haljasalaks 1881.a. Tornide väljak. Park on oma nime saanud selles linnamüüri lõigus paiknevate tornide rohkusest. Kuni 1930. aastate alguseni kasutati tänast pargiala põllumajandusnäituste väljakuna. 1931. aastal alustati pargi korrastamist rohkete lilledega avalikuks haljasalaks. Tänaseks on toonane lillerohke haljasala kasvanud heas seisundis puistuga varjuliseks pargiks, mis 2004. aastal võeti riikliku looduskaitse alla. Kuberneri aed. Toompeal asuv Lossiaed ehk Kuberneri aed asub Riigikogu hoone lõunafassaadi ees Pika Hermanni jalamil. Aia praegune range, funktsionalistlik lahendus pärineb 1930. aastate teisest poolest – ajast, mil Toompea lossile ehitati esinduslik lõunafassaad. Seitsme linnuse park asub Toompeal Aleksander Nevski katedraali kõrval ja külgneb Komandandi aiaga. Selle väikese regulaarse istutusega varjulise pargi kohal asusid 19. sajandil Toompea hobusetallid. Ajaloolase Robert Nermani andmetel näeme juba 1681. aasta linnaplaanil selle paiga kohanimena Siebenburgen (seitse linnust). Komandandi aed. Regulaarstiilis kaunis aed rajati algselt 1820. aastal Toompea komandandi maja krundile. Aia esialgsest lahendusest pole midagi säilinud, praegune on komandandi maja krundist pigem suurem vabakujulise kujundusega haljasala. Falgi park. Toompea oldermann Hans Heinrich Falck rajas enda valdustesse otse glassiipuiesteega külgneva, sellest väljapoole jääva pargi 19. sajandi keskel, seega samal ajal kui algas üldine haljasalade ehitus ümber vanalinna müüride. 1868. aastal kinkis H. H. Falck omaistutatud pargi linnale. Säilinud kinkeleping on kahtlemata huvitav ja informatiivne ajaloodokument omaaegsest Tallinna aiakunsti ajaloost. Park võeti looduskaitse alla 1993. aastal. Kaarli puiestee esplanaad. Kaarli puiestee ehitus kaasnes ilmselt Kaarli kiriku ehitamisega aastatel 1862-70, kuid neljarealise puiestee ehk esplanaadi rajamine kestis mõnevõrra kauem. Enne kiriku ehitust on kaardil sel kohal näha kaherealine glassiipuiestee lõik. Kõige vanemal Kaarli puiesteest säilinud fotol on näha ka puude vormilõikus. Keskmine osa on olnud lõigatud moekalt kandiliseks. Hilisem täiendava rea istutus on tehtud puiestee hoonetepoolsesse lõunaserva.

4.3.2.4.2. Pargid vanalinnas Keskajal asusid avalikud pargid väljaspool linnamüüre. Pärast seda kui Tallinn kustutati kindluslinnade nimekirjast, polnud vaja kogu majandustegevust enam iga hinna eest mahutada linnamüüride vahele. Oli alanud eeslinnade kiire kasv ja need kujunesid terviklikeks asumiteks. Samas hakati leidma kohti haljasaladele ka keskaegse linnamüüri sees.

Tallinna rohealade teemaplaneering 50 TLPA 2008 Keskkond

Roheline turg. Esimene linnasisene vanalinna haljasala kerkis keskaegsele kalaturule (sks Fischmarkt), kus hiljem, 19. sajandil kaubeldi küll rohkem puu- ja juurviljaga ning nimetati ümber Roheliseks turuks (Grünmarkt). Veidi hiljem, 20. sajandi algul rajati kolmnurkse haljasala nurka selle lõpetuseks historitsistlikus stiilis õigeusu kabel. Roheline turg võeti looduskaitse alla 1993. aastal. Taani Kuninga aed paikneb vanalinnas Toompea aadlilinna ja all-linna piiril. Oma nime on aed saanud tõenäoliselt Taani kuninga Valdemar II auks 13. sajandil ehitatud nimelise linnamüüri torni järgi. Taani Kuninga Aed korrastati ning võimalikus ulatuses taastati tema keskaegsel kujul aastal 2000.[AnL53] Nunne tänava haljasala. 20. sajandi alguseks olid kahel Nunne tänava kinnistul asunud hooned sedavõrd amortiseerunud, et linnavalitsus otsustas need lammutada lasta. Asemele rajati haljasala, millele 1930. aastatel paigaldati Jaan Koorti skulptuur „Metskits‖. Haljasala kohal asuv paljand on looduskaitse all alates 1992.aastast.

4.3.2.5. Pargid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses Glehni park. Kunagise Hohenhaupti suvemõisa maadele Mustamäe nõlval rajas Nõmme linna asutaja Nikolai von Glehn 1886. aastal omanäolise lossi. Seda ümbritseb suursugune mitmekümnehektarine parkmets. Veidi eemal, Glehni lossist lääne suunas, parkmetsa kõrgemas kohas asub Hohenhaupti mõisa torn, mis 1960. aastate alguses ehitati tähetorniks. Tiigiveski park asub ajaloolises Juhkentali linnaosas. Oma nime on Tiigiveski park saanud Härjapea jõel asunud veski ja sealse suure tiigi järgi. Varasemalt oli pargi territooriumil katoliku kalmistu, 20. sajandi algul asutati hilisema pargi alale linnale kuulunud puukool ja ehitati kasvuhooned linnahaljastuse edendamiseks. 1960. aastatel ehitati aga sellele osaliselt Kalevi spordihall. Juba varem, paralleelselt aiandi rajamisega, oli siia rajatud jalgpalliväljak. Poolamägi paikneb Siselinna kalmistust idas endisel poolakate katoliku kalmistul, mis 1950.- ndatel suleti ja kujundati pargiks. Kalmistust tuleneb ka pargi nimi. Marjamäe mets ehk Süsta park. See ligi 6 ha suurune park on põlispuudega jäänuk kunagisest Kopli poolsaarel laiunud suurest, vanades ürikutes tihti mainitud metsast. Industriaalajastu alguses, kui Kopli poolsaarele ehitati tehased ning nende juurde ka elamukvartalid, kavandati elukeskkonna loomuliku osana nende juurde pargid. Süsta park oli toona oma keskse asukoha poolest erandlik. Siia oli plaanis kavandada Kopli poolsaare esinduspark, kuid see idee ei teostunud. Vastavalt Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti ettepanekule on käesoleva teemaplaneeringuga tehtud ettepanek pargi looduskaitse alla võtmiseks.[AnL54] Kopli mets ehk Kasepark on osa kunagisest Kopli poolsaarel kasvanud metsast. Pargi rajamise alguse ja kavandaja kohta andmed puuduvad. 20.sajandi alguses istutati siia siberi lehiste salu ja 1930.-ndate aastate lõpus ääristati Kasepark berliini paplite reaga. Lisaks kaskedele kasvab siin tamme, saart, kogu pargialal hajali ka kuuske ja allikalisematel kohtadel on valitsevaks sanglepik. Tähelepanuvääriv on Kopli pargi looduskaitsealune kivikülv.

4.3.2.6. 20. sajandi 20.-30.-ndate aastate pargid Tallinna linnale annavad näo mitmed aedlinnalaadsed linnajaod ja asumid, millede tekkimine on tihedas seoses linna kiire kasvuga tööstusühiskonna tekke ja arenguga 20. sajandi esimesel poolel 1920.-30.-ndate aastate linna kiire arenguga loodi alused paljude aedlinnalaadsete asumite tekkeks Tallinnas. Enamasti kavandati neisse ka aedlinnaidee kohaselt kesksed haljasalad. Nii

TLPA 2008 51 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond planeeriti Merivälja, Kodu, Koidu, Lillepi ning Nõmme Õie ja Kiige pargid ning Nõmme keskuse haljasalad elurajoonikesksete haljasaladena. Valdavalt on tegu lihtsate funktsionalismile omaste ristkülikukujuliste elurajooni teenindavate haljasaladega. 1926. aastal loodi arhitektide Robert Natuse ja Ernst Kühnerti poolt kogu Nõmmet hõlmava planeeringuga alus toonasele Nõmme linnale ja selle metsaparkidele. Seoses sellega, aga ka hilisema, nõukogudeaegse riikliku maaomandi tõttu saame täna rääkida Nõmme linnaosas Sanatooriumi ja Vabaduse pargist, Võidu ja Jannseni puiestikest, Hiiu ja Valdeku pargist. Politseiaed planeeriti endistele politseinike juurviljamaadele elurajooni pargina 1926. aastal. 1930. aastatel alustati avaliku pargi ehitust, kuid terviklahenduse sai see park Aleksander Niine käe all 1948. aastal. 2004.aastal park rekonstrueeriti ning paigaldati vetemäng. [AnL55] Stroomi rannapark. Kodukaunistamise hoogtöö aegu aastatel 1936-1940, tehti suuremahulisi heakorrastustöid Stroomi ranna-alal. Korrastatava ala suuruseks määratleti ligemale 38 hektarit. Eestvõtjaks kujunes siin Pelgulinna Ranna Heakorra ja Kaunistamise Selts. Nõukogude ajal tegevus soikus. Ranna korrastamine ja taaskasutuselevõtt puhkekohana sai teoks pärast Tallinna puhastusseadmete ja süvaveekollektori valmimist 1980. aastatel. Jüriöö park. 1926. aastal tegi Eesti Kultuur-ajaloo Selts ettepaneku, et Sõjamäe kõrgendikule, selle kõige kõrgemasse ossa, ligemale 5 ha maatükile rajatakse suurejooneline mälestussammas ja Sõjamäe hiis eestlaste vabadusvõitluse mälestuseks läbi aegade. 1933. aastal koondusid ühiskondlikud organisatsioonid, et alustada töödega. Taasiseseisvusaja alguses võttis samast ideest kinni lähedalasuva Susi hotelli omanik Jüri Uppin, kes kutsus kokku Tallinna nimekaid Jürisid, et püstitada samasse kohta Jüriöö mälestusmärk ja taastada ennesõjaaegne park.

4.3.2.7. 1940.-1950.-ndate aastate pargid Teise maailmasõja lõppedes seisis suur osa Tallinnast varemetes. Eriti rängalt oli kannatanud osa vanalinnast ja suures osas põlenud kesklinn. Varemete koristamise järel oli kõige kiirem, aga ka odavam võimalus need alad tasandada ja haljastada. Ka mitmed Tallinna kalmistud kujundati pärast sõda parkideks. Põhiliselt olid need vanad katoliku, aga ka endiste saksa koguduste kalmistud, kuna sakslased olid maalt lahkunud ja kalmud enamjaolt jäänud hoolduseta. Kalmistute hävitamisega tahtis uus võim ära pühkida ka kultuuriloolised seosed. Kalmistutele rajatud parkidest tuleb mainida Kopli kalmistuparki (Niguliste ja Oleviste koguduste surnuaed, rajati 1774[AnL56]) ja Kalamaja kalmistuparki (Rootsi-Mihkli ja Oleviste kogudused) Esimesed teated Kalamaja kalmistust ulatuvad aastasse 1561, kuid kalmistu võis olla kasutusel juba 15.sajandil. See oli valdavalt lihtrahva matmispaik Tallinna vanimas eeslinnas Kalamajas, kuid hilisemalt on ka paljude kultuuriinimeste kalmud eelmistest sajanditest sellel kalmistul. 1960-ndate aastate alguses suletud kalmistu likvideeriti ja selle puistut kasutati pargina. (Levald, 2007) 1993. aastal võeti Kalamaja kalmistupark riikliku looduskaitse alla. Taastamistööde käigus rajati Harju tänava haljasala ja mitmest haljasalast koosnev Tallinna Roheline Rist. Viimase osadeks on Lembitu park (1953) ja Teatri väljak ning teises suunas Rävala puiestee skväär, mille lõikumispunkt nimetati 1998. aasta 21. augustil Islandi väljakuks mälestusena sellest, et just Island tunnustas 1991. aastal esimese riigina maailmas Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Lisaks rajati pärast sõda Nõmmele 1940.-ndatel aastatel Kiige park ja 1955. aastal kujundati 1930.-ndate aastate stiilis aiast pisike terrassiline Ravila ehk Lõuna park.

Tallinna rohealade teemaplaneering 52 TLPA 2008 Keskkond

4.3.2.8. 1960.-1980.-ndate aastate haljastus ja pargid 1960. aastatega algas Tallinnas uus ja varasemaga võrreldes täiesti teistsugune ajajärk linna arengus. Eestisse jõudis industriaalne elamuehitus ja sellega seoses kavandati ridamisi uusi terviklikke elurajoone, mis omakorda koosnesid mikrorajoonidest ehk koolipiirkondadest. Algas Tallinna „mägede‖ sünd. Lisaks elamutele arvutati toonaste normide kohaselt välja ja kavandati nende teenindamiseks vajalikud teenindusasutused, sealhulgas ka pargid ja nähti ette nende esmased teenindusraadiused. Nii sai väikseimaks teenindusraadiuseks esmase teenindusega asutuste paiknemisel ja ka elamugrupi haljasalade puhul piiratud liikumisvõimega elanikegrupile (vanurid ja lapsed) 300 m; järgnevaks 500 m ja igapäevase rekreatsiooniteeninduse raadiuse piiriks määratleti 1 km. Planeeringuliselt on selline lähenemine kahtlemata inimesekeskne, kuid oli teenindusvaldkondi, mida ei jõutud välja ehitada ja pargid kuulusid valdavalt nende hulka. Maad nende loomiseks on olnud pikka aega reserveeritud, kuid rajamata parkide alune maa kuulus tagastamisele. Sellest perioodist on meil Räägu park Kristiines, mille ehitusaeg pole täpselt teada. Mustamäe elurajooni keskmes asuv Männipark polnud algselt ette nähtud pargiks. Planeeringu järgi pidi sellele kerkima linnaosa keskuse hoonestus, mis jäi aga rajamata. Liivikule kasvasid männid ja Mustamäe sai keskusesse pargi. Lepistiku pargi puistu moodustab põhiosas isetekkeline sang- ehk must lepp. See viitab ala allikalisusele. Lepistiku pargist looduskaitsealustest (1992) Lepasalu allikatest algab ajalooline Mustjõe oja, mis on Mustamäe linnaosa ehitamisega viidud suures osas maa alla. Parditiigi park on kuuehektariline sanglepapuistu, mille kooslusest ei puudu ka mitmesugused pajud. Park on tekkinud Mustamäe looduslikule lodualale, samuti maa-aluse Mustjõe oja harule. Rahvaste Sõpruse park. 1971. aasta Tallinna generaalplaaniga kavandati esmakordselt linna läbivad rohekoridorid. See on kümmekond aastat varem, kui nende vajalikkusest üldisemalt rääkima hakati. Rohekoridori maastikuliselt huvitavaim osa Tallinnas on kahtlemata ala Kadriorust Piritani, hõlmates suure osa Tallinna linna idapoolsest rannaäärest. Piirkonnast pidi saama linlastele suur puhkeala koos erinevate meelelahutusvõimalustega ja kogu ala pidi olema avatud jalutamiseks, kahjuks vajutas omandireform osaliselt teostunud plaanidele oma pitseri. Mitmed tagastatud või erastatud krundid muutusid suletuks ja omanikud on võtnud voli sulgeda ka avalikud läbipääsud. Õismäe keskne haljasala on Väike-Õismäe puhkeala. Väike-Õismäe elurajooni ehitust alustati 1973. aastal. See kavandati rõngaslinnana, mille keskse osa moodustavad kõrghaljastatud kruntidega lasteaiad ja koolid ning tsentris paikneb jalutusteede ning kõrghaljastusega ümbritsetud tiik. Idee autorid lähtusid seejuures iidse päikeselinna ideest. Rahvusraamatukogu aed rajati orgaaniliselt koos hoone ehitusega 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate algul. See koosneb kahest osast: ees- ja tagaaiast. Hoone-esine aiaosa ehk eesaed täiendab oma raskepärase arhitektoonikaga monumentaalset hoonet. Hoone tagaaia saab jagada omakorda kaheks osaks: otse raamatukogu taga on lihtne purskkaevu ja murupindadega väike haljasala. Põnevaim aiaosa on raamatukoguhoone Endla tänava äärses osas, mis on vormistatud põhjapoolse kaldega terrassiliseks rododendronitega haljastatud turbaaiaks. Omal ajal oli see turbaaed Baltikumi suurim.

TLPA 2008 53 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

4.3.2.9. 1990.-ndad aastad ja tänapäev Taasiseseisvumise järel tekkis mõningane seisak parkide rekonstrueerimises/rajamises, kuid juba 1990. aastate keskpaigast jätkus see töö alguses just vanade parkide rekonstrueerimise, hiljem ka uute ehitamisega Nõmmele (Oravamäe park), Piritale (Pirita keskuse haljasala 1998) ja Lasnamäele esmalt Arbu haljasala „Tuulte plats” ja mõne aasta möödudes Kivila haljasalad. Need on osa Lasnamäe linnaosa läbivast rohevööndist. 1998. aastal kavandati juba 1950. aastate haljasaladega seoses eelpool mainitud Islandi väljak. Tuvi park kavandati praeguse lahendusega pargiks 1990. aastat lõpul. Enne Teist maailmasõda olid siin kinnistud. 2004. aastal võeti Tuvi park riikliku looduskaitse alla. Pae park on Tallinna kesklinna lähedal Lasnamäe alguses asuv vana paekarjäär. 2006. aastal viidi läbi ideekonkurss alale lisaaktiivsuse ning puhkepargile vajalike teenuste kavandamiseks. Pargiala on plaanis siduda Kadrioru pargiga ühtseks tervikuks kunstimuuseumi KUMU kohalt.

4.3.2.10. Soovitused parkide rekonstrueerimiseks Kiirelt arenevas postmodernistlikus linnas toimuvad suured muutused. Otsustes tuleb seitse korda mõõta, et see väärtuslik, mis meil säilinud on, saaks hoitud ja tulevikule edasi antud. Kiire elulaadi muutus, elutempo kiirenemine, elanikkonna vananemine ja eri põlvkondade vaheliste kontaktide vähesus on märksõnad, mis tingivad rohealade ajalooliselt väljakujunenud mudelitest mõnevõrra erineva kasutusvajaduse. Märksa täpsemini tuleb tänapäeval arvestada erinevate huvigruppidega meie linnaparkides. Üheks eesmärgiks on kindlasti eri earühmade täiuslikuma suhtlusvõimaluse loomine, milleks pargid suurepäraselt sobivad. Ajalooliste parkide rekonstrueerimisel peab arvestama aiakunsti ajaloolise pärandiga ja parkide stiilitunnustega vastavuses Firenze Harta põhimõtetega[AnL57]. Eesmärgiks saab olla

ajalooliste parkide igakülgne aktiveerimine[AnL58], mitmekülgsemate kasutusvõimaluste kavandamine,[AnL59] Kesklinna aktiivses kasutuses olevate parkide rekonstrueerimine (nt Tammsaare park),[AnL60] stiilipuhtuse säilitamine, uued ja suurenenud rekreatsioonivajadused eeldavad ka uute parkide jaoks täiendava linnaruumi leidmist ja seeläbi tervikliku rohealade süsteemi täiustamist, parke rekonstrueeritakse võimalikult terviklikult ja maksimaalselt ideekonkursside tulemuste põhjal, parke tuleb hooldada vastavalt hoolduskategooriale, mis nende rajamis- ja rekonstrueerimisprojektis on ette nähtud, eeltoodud põhimõtteid järgitakse rahaliste vahendite kavandamisel ja jaotamisel.

4.3.3. [AnL61]Suvemõisad Teemaplaneeringu käigus lokaliseeriti ajalooliste kaartide ning välitööde alusel Tallinna suvemõisad, hinnati koostöös Kultuuriväärtuste Ameti spetsialistidega nende seisund ning

Tallinna rohealade teemaplaneering 54 TLPA 2008 Keskkond koostati vastav kohtandmestik MapInfo formaadis. Ülevaatlik tabel on toodud lisas 4. Suvemõisad, teemaskeemil 18. Suvemõisad ning planeeringukaardil Väärtused ja piirangud. Tallinna lähiümbruses asunud suvemõisatest (Höfchen) pärinevad esimesed täpsemad teated juba 16-17. sajandist, kuid ilmselt juba keskajal rajasid kodanikud väljapoole linnamüüri aedu ja küüne. 1688 a. Samuel Waxelbergi linnaplaanil on tähistatud nimeliselt 23 majandit (Hof). Põhjasõja ajal enamik suvemõisu hävis, 18. sajandil rajati need taas. Suvemõisate arvu kasv jätkus tsaariaja lõpuni, kusjuures 19. sajandi lõpukümnenditel muutus häguseks vahe suvemõisa ja jõukama linnalähedase suvila vahel, mida tekkis nüüd massiliselt. Seetõttu on raske öelda ka suvemõisate koguarvu, arvatavasti oli neid 19. sajandi lõpus 50 ümber. Kunagi Tallinna ümbruses asunud suvemõisad on nüüd jäänud linna sisse. Teemaplaneeringu käigus lokaliseeriti kaardianalüüsi ja välivaatluste tulemusel 48 suvemõisa asukohad. Suvemõisad olid olemuselt linnalähedased suvilad, millest mõned andsid nii arhitektuurselt, maavalduste ulatuselt kui majandusliku aspekti tõttu (mõisasüdames asunud tootmine -- kalatiigid, loomapidamishooned jm) tõepoolest välja väiksema mõisa mõõdu, teised olid aga pigem pisikesed aiamajad, mida mõisaks nimetada võib vaid tinglikult. Suvemõisu rajasid nii aadlikud kui kodanlased. Pärast seda, kui Peeter I rajas Kadriorgu suvelossi, mille nimetas abikaasa Katariina I järgi Catharinenthaliks, läks moodi suvemõisate nimetamine oma abikaasa nime järgi: Charlottenthal, Natalienthal, Annenhof, Marienthal jne. Paljudes suvemõisates rajati küllalt suurejoonelisi parke, koos tiikide, sildade, kanalite, paviljonide jm rajatistega, istutati alleesid, allikarikastes piirkondades asutati suvemõisate juurde kalakasvatusi. Hiljem, 19. sajandil kujunesid paljud suvemõisad kohalikeks tööstuskeskusteks, teistesse aga asutati toona nii populaarsed kümblusasutused külmade ja soojade mere- ja mineraalveevannidega või kõrtsid ja restoranid, kus käis peamiselt lõbutsemas peenem seltskond. Mõnel pool asutati piimamajandeid, rajati suuri juurvilja- ning puuviljaaedu. Suvitamise kõrval kohaldati paljud suvemõisad alaliseks elamiseks. Suuri maavaldusi hakati juba 20. sajandi alguses tükeldama väiksemaks, näiteks Wittenhofi suvemõisa territooriumile rajati juba tsaariaja lõpus Metalli, Mehhaanika, Keemia ja Välja tänavad. Nii on suvemõisad toiminud läbi mitme sajandi polüfunktsionaalsete asustuskeskustena. Kahe Maailmasõja vahelisel ajal ja nõukogude perioodi alguses muudeti paljud suvemõisad aianditeks, tööd jätkasid ka kalakasvatused, mõnesse suvemõisasse asutati haiglad või pioneerilaagrid. Alates 1960-80 aastatest jäid suvemõisad unarusse, väikesi aiandeid hakati likvideerima, kalatiigid suleti, seal asunud laste- ja meditsiiniasutused kolisid moodsamatesse ruumidesse ja mõisad jäid laokile. Paljud peahooned, sealhulgas mitmed 18. sajandist pärinevad väärtuslikud hooned, lammutati, pargid likvideeriti ja ehitati elamuid või tööstushooneid täis, sest tookord ei osatud suvemõisu näha loodus- ega muinsuskaitse seisukohalt perspektiivsetena. Enne lammutamist hooneid ega parke isegi ei mõõdistatud ega fotografeeritud, mistõttu paljud suvemõisad on meile tuntud vaid kirjelduste ja mälestuste kaudu. Suvemõisad paigutusid omal ajal linnas kindlatesse piirkondadesse, asudes hajusate gruppidena linnast välja viivate suuremate teede ääres. Rida suvemõisu oli Mustamäe teel (Charlottenthal, Löwenruh jt), Paldiski maanteel (Estonia, Seewald, Mustjõe, teistest eraldi Harku järve ääres Vikimõis), Endla tänaval (Cederhilm, Wittenhof), Tondi tn ääres (Sprinckthal, Dunten), Pärnu maanteel praeguse raudeeviadukti lähedal (Rudolfsthal, Klein- Friedrichshof, Fahrenholz), Kadriorus (Lutheri suvemõis, Charlottenthal, Pfaffi suvemõis), Pirita-Kosel (Kose suvemõis, Carlshof, Tannenrode, Waldfried) aga üksikuid ka mujal: Sõjamäe suvemõis ja Carlshof (Katleri) praeguses Lasnamäe linnaosas, Liberty ja Rocca-Al- Mare Kakumäel, Nikolai von Glehni rajatud Hohenhaupt (Glehni loss) Nõmmel, Friedheim ja

TLPA 2008 55 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Königsthal Tõnismäel. Parkide suurus ja ühte gruppi kuuluvate suvemõisate kaugus üksteisest võis olla väga erinev, mõned neist paiknesid eraldi, kujutades endast suurejoonelisi omaette seisvaid ansambleid (Maarjamäe loss), teised aga asusid kobaratena koos, moodustades maalilisi villaderajoone, kus üks park-aed kasvas teiseks üle (Pirita-Kose suvemõisate kogum Kose teel Lükati tee alguse piirkonnas). Säilinud suvemõisad on väga olulised asustusajaloo seisukohalt, kaugemate linnaosade varasemast ajaloost säilinud nn. mälumärkobjektidena. Need on andnud meile ka rea Tallinnas siiani kasutusel olevaid kohanimesid, paljud suvemõisatest on seotud kultuuriloost tuntud isikute või oluliste ajaloosündmustega, vähesed säilinud suvemõisate peahooned ja sageli ka abihooned omavad väärisehitistena suurt arhitektuurset ja ajalooväärtust. Mõisapargid on silmapaistvate pärandhaljastuskogumitena olulised maastikumälestised ning linnatingimustes omavad tähtsust ka rohealadena ja linna üldise rohevõrgustiku lahutamatute osadena, mis pakuvad peatumis- ja pesitsemisvõimalusi lindudele ning suuremate parkide puhul toimivad või võivad parema hoolduse korral hakata edaspidi toimima ümbruskonna elanike puhkealadena. Endised mõisapargid pakuvad huvi ka maastikuarhitektuuri ajaloo seisukohalt ja dendroloogilisest aspektist, sisaldades sageli väga võimsaid põlispuid ja/või põnevaid eksoote. Kokkuvõttes võib öelda, et suvemõisad on väga väärtuslikud loodus- ja ajaloomälestised, mis väärivad senisest rohkem tähelepanu, hooldust ja kaitset. Suvemõisate säilivus on väga erinev, sest, nagu öeldud, ei pööratud neile kui kultuuri- ja loodusmälestistele aastakümneid piisavalt tähelepanu ja pärast seda, kui suvemõisad olid oma majandusliku tähtsuse lõplikult kaotanud, jäid mõisasüdamed lagunema, Tallinna suvemõisate kaitsmise ja sihipärase arendamisega on tegeldud alles viimased 15-20 aastat ja nüüdki veel on esinenud tõsiseid tagasilööke. Üldiselt võib eristada kuut peamist gruppi: a) säilinud ei ole mitte midagi ja suvemõisa täpset kohta pole võimalik eriteadmisteta inimestel kaasaegses linnaruumis enam leida. Sellised on Duborg, Sõjamäe suvemõis (Weimarshof), Estonia suvemõis, Hermanshof ja mitmed teised. b) säilinud on hoonestus (enamasti peahoone) kuid haljastusest on alles vaid üksikud puud. Sellised on Wittenhof (Endla 77), Kotka tn 44 asuv suvitusvilla jt c) säilinud on üksikuid haljastuselemente (põlispuud), kuid mitte ajaloolisi hooneid. Sellised on Gloy, villa Windeck jt. d) säilinud on ajaloolisi hooneid ja haljastuselemente, ent hetkel olemasolevad vanad hooned pole siiski mõisa-aegsed, vaid pärinevad suvemõisa perioodi lõpust, kui endine mõis oli juba muudetud haiglaks, vabrikuks, supelasutuseks vms. Esineb ka juhtumeid, kus endise hoone vundamendile on ehitatud uus elumaja. Sellised on Mustjõe, Berghof (Lindheim, Vogdti suvemõis; Pärnu mnt 102), Friedheim Tõnismäel, Carlshof) jt. e) säilinud on tervikhaljastus (park, tiigid, alleed), ent mitte tervikhoonestus. Selline on Löwenruh, Dunten. f) säilinud on nii hoonestus kui haljastus. Sellised on Seewald, Cederhilm, Maarjamäe, Kose. Suvemõisates, kus on järel hooned, kõigub nende säilivus varemetest (Kose suvemõis) ja avariiolukorra piiril olevatest hoonetest (Cederhilm) kuni täielikult restaureeritud ehitisteni (Sprinckthali suvemõis, Annenhofi suvemõis). Ka haljastus võib olla väga erinevas seisundis: see võib esineda korrastatud pargi kujul (Friedheimi suvemõisa park – nn. Tuvi park Tõnismäel, Löwenruh park) või, vastupidi, võib olla ajalooline haljastus küll suurel

Tallinna rohealade teemaplaneering 56 TLPA 2008 Keskkond territooriumil säilinud, ent täielikult hooldamata, metsastunud ja võsastunud (Rudolfsthal, Mustjõe). Kõige varasematest säilinud ehitistest tuleb mainida ilmselt 17. sajandist pärinevat Sprinckthali suvemõisa peahoonet (kultuurimälestis nr 8823) ja Kose suvemõisa 1790. aastal ehitatud peahoonet (kultuurimälestis nr 8755). Enamik ülejäänud suvemõisate hoonetest pärineb 19. sajandi II poolest. Haljastuse osas on barokk-pargi elemente säilinud Löwenruh suvemõisas, üksikelementidena ka Kose suvemõisas, mujal on nii varasest ajast alles vaid üksikuid põlispuid, pargi- või aiakujundus, kui see üldse on veel loetav, on pärit 19-20. sajandi vahetusest või veel hilisemast ajast. Enamik endiste suvemõisate hooneid ja parke on praegu eravalduses. Hooned, kui need üldse on säilinud, seisavad tühjana või on kasutusel elamutena, tihti jaguneb endine park nüüd mitme kinnistu vahel, millest osa kuuluvad eraomanikele, osa aga linnale või riigile (reformimata riigimaa). Avaliku pargi funktsiooni täidab Löwenruh mõisa park, erandliku saatusega on terviklikult säilinud Seewaldi suvemõis ja selle park, mis moodustab osa Põhja- Eesti regionaalhaigla koosseisus olevast Tallinna Psühhoneuroloogiahaiglast, Maarjamäe suvemõis on kasutusel ajaloomuuseumina. Tallinna rohealade teemaplaneeringu raames inventeeriti, võeti arvele ja kaardistati endised suvemõisad ning selgitati välja nende praegune seisund ja säilivus, määrati kindlaks, millised endistest suvemõisatest omavad märkimisväärset kultuuriväärtust ja/või tähtsust rohealadena. Käesoleva teemaplaneeringuga tehakse ettepanek tunnistada kultuurimälestiseks alljärgnevad suvemõisad (vt ka 5.3.2. Kultuurimälestised):

Nimetus Tekkeaeg Aadress Löwenruh suvemõisa park 18-19. sajand Mustamäe tee 59 suvitusvilla 19. sajand Kose tee 23 suvitusvilla 19-20. sajandi vahetus Kose tee 56 Asukoha tõttu Pirita jõeoru maastikukaitseala vahetus läheduses ja ulatuslikult säilinud kõrghaljastusele vajavad ja väärivad pärandhaljastuse objektidena tähelepanu Pirita-Kose suvemõisad: Kose suvemõis, Kose tee 9 (kultuurimälestis), Kosemetsa 11, 23 ja 27 asuvad suvitusvillad, Annenhofi suvemõis, Kose tee 66 ja Carlshofi suvemõis, Kose tee 55, 57/Vabaõhukooli tee 1. Kristiine ja Mustamäe tee piirkonna suvemõisatest väärivad haljastuse seisukohalt tähelepanu Seewaldi suvemõis, Cederhilmi suvemõis, Löwenruh suvemõis ja teatud määral ka Charlottenthali ja Balnckenthali suvemõis. Kadrioru suvemõisatest on haljastus olulisel määral säilinud Clementinenthali suvemõisa ja Pfaffi suvemõisa juures (viimase puhul kokku kasvanud Nn. Fahle aiaga) ja Burchardti suvemõisa juures praeguse Lauluväljaku territooriumil. Tondi kandi suvemõisatest on haljastus suurel määral säilinud Sprinckthali, Dunteni ja Fahrenholzi suvemõisas, liigirikka kooslusena väärib tähelepanu Rudolfsthali suvemõis. Suvemõisate kui maastikumälestiste ja kohaliku tähtsusega rohelade säilimise tagamiseks vajalikud meetmed on liidetud planeeringulahendusega (vt 5.2.2.8 Meetmed suvemõisate säilimise tagamiseks).

4.3.4. Ajaloolised vooluveekogud Maastiku ja linna identiteeti ja omapära ei toeta ainuüksi täna nähtavad kultuurilooliselt väärtuslikud alad ja objektid. [AnL62]Kujunemisloo seisukohalt väga olulised on ka need linnamaastiku varasemad osised, mille nägemiseks meil võimalus puudub.

TLPA 2008 57 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Jõgedel ja ojadel on olnud määrav tähtsas linnastruktuuri ja sealhulgas teedevõrgu kujunemisel. Samas on inimtegevus oluliselt muutnud kunagiste vooluveekogude sängi ning veerežiime. Endiste vooluveekogude asukohtade tundmine on oluline mitte ainult linna asustusajaloo vastu huvi tundvatele isikutele, vaid ka praktiline tähtsus ehitustegevuses. Omaaegsete vooluveekogude asukohtade mittetundmine on tekitanud Tallinnas suurt majanduslikku kahju. Teemaplaneeringu käigus koostas ajaloolane Robert Nerman (2006) ajalooliste kaartide analüüsi põhjal ülevaate Tallinna ajaloolistest veekogudest ning saadud kaardiandmed digitaliseeriti. Kokkuvõte uuringust on lisas 3. Veekogud, teemaskeemil 7. Veestik ning planeeringukaardil Piirangud ja väärtused. Üheks keerulisemaks aspektiks Tallinna omaaegsete vooluveekogude lokaliseerimise töö juures on madala kallastikuga vooluveestiku üllatavalt sagedaste jõesängi muutuste uurimine. Vanade kaartide võrdlemine näitab, et urbaniseerimisprotsessi käigus on järk-järgult kadunud enamus endisaegsetest ojadest, tiikidest ja jõgedest. Eriti intensiivselt on see toimunud kesklinna aladel alates 1930. aastatest ning kaugemates piirkondades alates 1960. aastatest. Samas on mitmeti oluline ajalooliste veekogude asukohtade teadmine tänases linnaruumis, et anda võimalus nendega arvestamiseks igal planeerimise ja projekteerimise tasandil.

4.3.5. Kalmistud

4.3.5.1. Üldist Kalmistud on paljude kultuurikeskkonna väärtuste kandjad, millest nähtub suhtumine inimesesse ja inimväärikusse. Kalmistukultuur näitab aegade sidet ja mineviku väärtustamist. Kalmistutel on rohkesti kultuuriväärtusi, kinnis- ja vallasmälestisi, samuti aga ka aiakunstiteoseid ning dekoratiiv- ja kõrghaljastust. Mitmed kalmistud on valdava metsaiseloomuga. Seetõttu on kalmistud kasutatavad ka erilaadse pargina, mis loob sideme olnu, oleva ja tuleva vahel. Selliselt on ka paljud kalmistud planeeritud. Tulenevalt asukohast, looduslikest, ajaloolistest ja sotsiaalsetest tingimustest on igal kalmistul oma eripära. Usukommete ja rahvustraditsioonide järgi kavandatud matmisaladel on ka sama kalmistu piires oma erisus. Kalmistute miljööväärtust, iga kalmistu erisust tuleb kalmistukultuuri kandjana säilitada.

4.3.5.2. Tallinna kalmistud Tallinnas on kalmistutena säilinud kaheksa kalmistut – Siselinna kalmistu, Sõjaväe kalmistu, Rahumäe kalmistu, Hiiu-Rahu kalmistu, Liiva kalmistu, Pirita kalmistu, Pärnamäe kalmistu ja Metsakalmistu. (vt teemaskeem 17. Rohealade süsteem ning planeeringukaart Rohealad[AnL63]) Kalmistute pindala Tallinna Maa-Ameti andmetel seisuga 4. august 2004 on 300,4 ha, mis moodustab 1,9% linna pindalast. Aastas toimub ligikaudu 4 350 matust ja võetakse kasutusele keskmiselt 1 000 uut hauaplatsi. Hauaplatside nappus on Tallinnas suur, mistõttu kavandatakse uue kalmistu rajamist Saku valda. Tallinna krematoorium alustas tegevust 1993. aastal Pärnamäe kalmistu matusemajas. 1. Siselinna kalmistu (pindala 18,3 ha – kultuurimälestis nr 1238) koosneb 1775. a. rajatud Aleksander Nevski vene õigeusuliste kalmistust (Tallinna kasutatavatest kalmistutest vanim) ning 1864. a. avatud Vana-Kaarli kalmistust. Kalmistul on arvukalt mälestisi. Kalmistu paikneb klindiesisel alal. Astangujalamist kiilub välja allikaline põhjavesi,

Tallinna rohealade teemaplaneering 58 TLPA 2008 Keskkond

liikudes edasi mööda liivasid. Kuna kalmistu paikneb kesklinnas elamuala kõrval, tuleb kaaluda selle matmiseks sulgemist ligikaudu 50 aasta pärast. Küll võib siia rajatav urnikalme leida kasutamist ka edaspidi. 2. Kaitseväe (Sõjaväe) kalmistu (pindala 2,6 ha – kultuurimälestis nr 27300) vanim osa rajati 1887. aastal kui Tallinna linn eraldas oma tagavaramaast tsaariarmee kohalikule garnisonile Juhkentalis maatüki matmispaigana tasuta kasutamiseks. 1919. aastal paluti Tallinna linnalt kalmistule lisamaad, 1927. aastal laiendati kalmistut veelgi. Kalmistul on taastatud mälestusmärke ja osa Eesti ohvitseride rahulast. 3. Rahumäe kalmistu (pindala 33,0 ha – kultuurimälestis nr 1211) avati 1903. aastal mitmetele kogudustele. Omaette kalmistu osad moodustasid 1922. a rajatud juudi, 1926. aastal Tallinna Tuletõrjeühingu, rootsi ja vaestekalmistu matmispaigad. Kalmistut laiendati 1928. aastal üle Rahumäe tee ida suunas. See on Eesti üks mälestisterikkamaid kalmistuid. Paljusid kalme on kujundanud ja loonud hauatähiseid tuntud eesti arhitektid ja skulptorid. 4. Hiiu-Rahu kalmistu (pindala 2,2 ha, Tallinna üks väiksemaid – kultuurimälestis nr 1077) asutati Nõmme valitseja ja omaniku Nikolai von Glehni`lt 1918. aastal Nõmme omavalitsusele kingitud maale. Rikkaliku kõrghaljastusega rahulas puhkavad mitmed Eesti ja Nõmme linna ajaloost tuntud inimesed. Kalmistu juurde kuulub tänaseks suletud ja metsistunud väike Hiiu baptistide kalmistu (nr 1098). 5. Liiva kalmistu (pindala 90,5 ha – kultuurimälestis nr 1081) avati 1935. aastal linnavalitsuse poolt avaliku kalmistuna. Liiva kalmistu territoorium koosneb kahest eraldiseisvast maa-alast kahel pool Valdeku teed. Kalmistul valitseb Nõmmele iseloomulik männipuistu. Tallinna Kommunaalamet on esitanud taotluse kalmistu territooriumi laiendamiseks endise linnale kuulunud reservmaa arvelt. Kalmistu laiendamine ei lähe vastuollu teemaplaneeringu põhimõtetega. Kalmistule juurdetaotletav territoorium on linnaosa üldplaneeringu ettepanekus kavandatud säilitada rohelise parkmetsa alana sarnaselt nagu on käsitletud kalmistuid ka Tallinna haljastuse arengukavas. Liiva kalmistu areng peaks olema senisest sihipärasemalt metsakalmistulaadset looduslähedust väärtustav. 6. Pirita kalmistu (pindala 1,0 ha – Tallinna kõige väiksem kalmistu – kultuurimälestis nr 1214) on tuntud ka Pirita uue kalmistu nime all. Rajatud Pirita jõe kaldale 19. sajandi lõpul kaupmees Joachim Kochi perekonnakalmistu kõrvale. Kalmistu asub intensiivse kasutusega parkmetsas vahetult velodroomi kõrval Pirita jõeoru pervest 80 m kaugusel. Valdavalt on kalmistule maetud ümbruskonna elanikke. Ametlikult suleti rahula matmiseks 1977. aastal, kuid üksikuid matuseid perekonnaplatsidele on tehtud hiljemgi. 7. Pärnamäe kalmistu (pindala 104,4 ha – kultuurimälestis nr 1190) on Eesti suurim kalmistu. Kalmistu rajamist alustati 1962. aastal. Algselt eraldati kalmistule 55 hektarit, millega liideti 1978. aastal uus maa-ala Randvere suunas. Kalmistu maastik on vahelduva pinnamoega. Valitseb männik. 8. Metsakalmistu (pindala 48,3 ha – kultuurimälestis nr 1088) avati Tallinna linnavalitsuse poolt 1939. aastal avaliku kalmistuna, mis polnud seotud kiriklike kogudustega. Valitseb männimets, mille säilitamise miljöönõue kehtib praeguseni. Siia on maetud väga palju nimekaid ajaloo- ja kultuuritegelasi. Kalmistul on osaliselt ette valmistatud reservala laienemiseks Kloostrimetsa suunas. Tallinnas on olnud mitmeid vanemaid kalmistuid, mis on linna alla jäänud, samuti aga ka üsna mitu okupatsiooniperioodil üle ehitatud või pargiks ümber kujundatud kalmistut, millest tuntumad on valdavalt baltisaksa kadunutega Kopli kalmistu (rajatud 1774) [AnL64]ja eesti

TLPA 2008 59 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond soost surnutega Kalamaja kalmistu (kasutusel alates 15. - 16.sajandist[AnL65]), aga ka juudi, katoliku ja islami kalmistud kesklinnas. Hävinud on ka Toomkoguduse Mõigu kalmistu, Vangilaagri kalmistu Mustamäel, Loode armee kalmistu Koplis, suur osa saksa sõdurikalmistust Maarjamäel jt. Enamus neist on kultuurimälestisena kaitse all või tehtud ettepanek nende kaitse alla võtmiseks.[AnL66]

4.3.5.3. Kokkuvõte Kalmistud on olulised linna rohesüsteemi osad, mis omavad nii ökoloogilist, sotsiaalset kui kultuurilist väärtust. Kalmistud on olulised kultuuriväärtused, nende kultuuriajalooline tähtsus vajab enamat tutvustamist. Kalmistud ei ole võrreldavad teiste avalikus kasutuses olevate haljasaladega ega käsitletavad avalike puhke- ja tervisespordialadena, kuid võimalik on spetsiifiline ja piiratud, kalmisturahu mitte häiriv puhkekasutus. Kalmistute kaitsevööndite (rahuvööndi) säilitamine on oluline roheliste koridoride süsteemi toimimise tagamiseks – kahjuks pole seda detailplaneeringutes seni piisavalt väärtustatud.

4.3.6. Kultuuriasutuste rohealad Väga olulised ja Tallinnale ainuomased on ulatuslikud kultuuriasutuste rohealad (vt teemaskeem 17. Rohealade süsteem ning planeeringukaart Rohealad): Tallinna Botaanikaaed; Tallinna Loomaaed; Eesti Vabaõhumuuseum; Tallinna Lauluväljak. Tallinna Botaanikaaia väärtus seisneb lisaks tegevusest tulenevale teaduslikule, aianduslikule, loodushariduslikule ja kultuurilisele funktsioonile ka mitmekesises maastikus, väärtuslikus asukohas ning looduslikes tingimustes. President Konstantin Pätsi talu maid väärtustav Tallinna Botaanikaaia loomine ja kujunemislugu on tihedalt seotud botaanikaaia esimese ja legendaarse direktori Arnold Puki ja maastikuarhitekt Aleksander Niine tegevusega. Botaanikaaia direktor on olnud ka Euroopa Parlamendi saadik Andres Tarand. Taimekollektsioonid hõlmavad botaanikaaia 123 hektarist umbes 26 hektarit, ülejäänud ala katavad looduslikud ja poollooduslikud taimekooslused, millel on linnakeskkonnas oluline loodushariduslik väärtus. Botaanikaaia flooras on 484 liiki pärismaiseid soontaimi, nende seas ka 14 liiki Eestis kaitstavaid taimi. Lisaks pärismaistele kasvab väljaspool kollektsioone veel vähemalt 143 nimetust võõramaiseid taimi. Tallinna Botaanikaaed asub üleeuroopalise kaitstavate alade võrgustiku Natura 2000 Pirita loodusalal, botaanikaaeda läbib Natura 2000 Pirita jõe hoiuala ning botaanikaaed paikneb ühtlasi ka Pirita jõeoru maastikukaitsealal. Nii teemaplaneering kui teemaplaneeringu keskkonnamõjude strateegiline hindamine rõhutab, et Tallinna Botaanikaaed ja tema terviklikkus unikaalses asukohas tuleb kindlasti säilitada. Selle kohustuse on Tallinna linn võtnud endale Tallinna Botaanikaaia munitsipaliseerimisega. Botaanikaaial on kõik eeldused Tallinna haljastuspädevuskeskuseks kujunemiseks. Tallinna Loomaaed on asutatud 1939.aastal Kadriorus Mäekalda tänaval ning tegutseb praeguses asukohas Veskimetsas 87 ha suurusel maa-alal alates 1983. aastast, mil see loomade ajutiseks pidamiseks kohandati. Tallinna Loomaaed peab loomakollektsiooni inimeste kultuuri- ja haridustaseme tõstmise, loomade teadusliku uurimise ja nende hääbuvate looduslike asurkondade taastamise huvides, kompenseerimaks inimkonna negatiivset toimet loodusele. Loomaaed on õppe- ja teadustöö baasiks nii üldharidus- kui kõrgkoolidele ja pakub võimalust puhkamiseks looduslähedases keskkonnas. Lisaks nimetatud funktsioonidele kujutab loomaaia territoorium endast väärtuslikku ja mitmekesist kogumit looduslikku, pool-

Tallinna rohealade teemaplaneering 60 TLPA 2008 Keskkond looduslikku ja inimese poolt kujundatud keskkonda. Loomaaia territooriumil paikneb rikkaliku ökosüsteemi ja huvitava reljeefiga Veskimets, kus paiknevad kaitsealused eluta looduse objektid – suured rändrahnud ja kivikülv. Teemaplaneering toonitab Tallinna Loomaaia väärtust Tallinna kultuuriasutuste ja rohealade süsteemis ning tõstab esile vajaduse säilitada Tallinna Loomaaia territooriumi ümber rahuvööndina looduslähedane üleminekutsoon, kus valdavaks maakasutuseks oleks roheala või loomaaia funktsioonidega sobiv ja toetav äritegevus. Eesti Vabaõhumuuseum on külamaastik, mis asub küll Tallinna linnas, aga samas ka maapiirkonnas. 1957. aastal alguse saanud 12 taluga muuseumikülas on näha Eesti 17.-20. sajandi maa-arhitektuur ja eluolu: elumajad, kirik, kõrts, koolimaja, veskid, pritsikuur ja võrgukuurid mere ääres.. Lisaks teadus- ja haridustööle ning säästva elulaadi tutvustamisele paikneb vabaõhumuuseum looduslikult ja maastikuliselt väärtuslikus ja mitmekülgses piirkonnas rohevõrgustiku olulise tuumalana. Maa-alal esineb erinevaid taimekooslusi, elupaiku mitmetele looma- ja linnuliikidele, kaitsealuseid objekte (rändrahnud ja kivikülv) jne. Eesti Vabaõhumuuseum koos eksponaathoonetega on kultuurimälestisena kaitse all (nr 3130). Teemaplaneering tõstab esile Eesti Vabaõhumuuseumi koha Tallinna rohealade struktuuris ning teeb ettepaneku arendada piirkonnas paiknevaid kultuuriasutusi külastaja jaoks ühiselt töötava ja tegutseva atraktiivse kompleksina, mis on otstarbekas siduda liikumisradadega Mustjõe asumi pargialade kaudu Stroomi parkmetsaga. Tallinna Lauluväljakut haldava sihtasutuse missioon on arendada lauluväljakut nii, et see on kõigile kättesaadav atraktiivne meelelahutus-, kultuuri- ja vaba aja aktiivse veetmise keskkond, vaatamisväärsus turistidele ning Eesti tuntuim ja kõrgelt hinnatud meelelahutusürituste toimumise koht. Laululava on ehitatud 1959. aastal laulupidude läbiviimiseks. Laululava on võetud kultuurimälestisena kaitse alla (nr 3117). Lisaks lauluväljaku põhifunktsioonidele on ala tänu oma väärtuslikule haljastusele oluline rohevõrgustiku element, olles üheks osaks Lasnamäe ja Maarjamäe väärtuslikust klindipiirkonnast. Lauluväljaku maa-alal on säilinud väärtuslikke vanu puid ja rajatud pargilaadset haljastust. Teemaplaneering väärtustab Tallinna Lauluväljakut unikaalse maastikukompleksi ja puhkealana ning toob esile vajaduse tagada pargilaadse ala katkematu jätkuvus ja liigutavus Kadriorust üle lauluväljaku piki klindialust ala Maarjamäe ja Piritani. Eelpool kirjeldatud asutuste maa-alad ning nende puhvertsoonid kannavad suuremal või vähemal määral rohevõrgustiku ökoloogilist funktsiooni ja kuuluvad Tallinna rohesüsteemi koosseisu. Tegemist on samaaegselt oluliste rekreatsioonialade ja kogu Eestile väärtuslike kultuuriobjektidega.

4.3.7. Olulise maastikulise mõjuga kultuurimälestised Kultuurimälestistena on Tallinnas paljud eelpool kirjeldatud olulise maastikulise mõjuga objektid võetud riikliku kaitse alla: Tallinna vanalinna muinsuskaitseala koos selle juurde kuuluva bastionaalvööndiga tervikuna. Tallinna laululava (nr. 3117); Tallinna lillepaviljon, Pirita tee 26 (nr. 8191); kohvik „Tuljak― Pirita tee 28 (nr. 8192); Kabelimägi Kõrkja teel Pirita jõe harude vahel (nr. 24649);

TLPA 2008 61 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Pirita kloostri varemed (nr 1192); Kose suvemõisa mälestised, Kose tee 9 (tall-tõllakuur (8756). ait (8757), paviljon (8758) ja elumaja-häärber (8755)); Kadrioru park (nr. 2250); Metsakalmistu (nr. 1088); Pärnamäe kalmistu (nr. 1190); Iru Linnamägi (nr. 2609); Mõigu kalmistu (nr. 1184); Juhkentali sõjaväehospidali park ja tiikide süsteem, Juhkentali 58 ja ümbruses (nr. 8737); Siselinna kalmistu (nr. 1238); Kaitseväe (Sõjaväe) kalmistu (nr. 27300); Valge torni varemed Paljassaare poolsaarel (nr. 8517); Paljassaare kindlusraudtee tamm Paljassaare poolsaarel (nr. 8792); Kopli kalmistupark (nr. 1091); Kalamaja kalmistupark (nr. 1239); N. von Glehni loss koos pargiga (8552); Rahumäe kalmistu (nr. 1211); Liiva kalmistu (nr. 1081); Hiiu-Rahu kalmistu (nr. 1077); Hiiu baptistide kalmistu (nr. 1098); von Glehnide perekonnakalmistu, Lossi tn 13 (nr. 1185); Eesti Vabaõhumuuseum koos eksponaathoonetega (nr. 3130); Peeter Suure merekindluse Astangu laotunnelid (laskemoonalaod) (nr. 8721); Sprinckthali suvemõis, Tondi tn 42 (nr. 8823). Olulisematest mälestiste kompleksidest tuleb mainida: Seewaldi suvemõisa ja vaimuhaigla ajalooline hoonetekogum Paldiski mnt 52; Vene-Balti laevaremonditehase asula Kopli poolsaare tipus (Süsta, Kaluri tn); Aegna saarel asuvad mälestised. Olulise maastikulise mõjuga on Maarjamäe memoriaalkompleks kui Eesti modernistliku arhitektuuri ja maastikuarhitektuuri üks tippteos, mis väärib sellisena kaitse alla võtmist. Käesoleva teemaplaneeringuga tehakse ettepanek tunnistada Maarjamäe memoriaalkompleks kultuurimälestiseks.

4.4. [AnL67]Sotsiaalne keskkond Rohealade sotsiaalses keskkonnas tõusevad linnaelanike ja külaliste poolelt eelkõige esile heaolu ja looduselamuse esteetilised ja psühhosotsiaalsed aspektid. Haljastus on linnaelaniku jaoks otsene side looduskeskkonnaga. See aspekt on konkreetse inimese jaoks kindlasti olulisem kui abstraktne mikrokliima parandamine või tolmu kogumine lehtedele. Otsene looduskogemus linnalikus keskkonnas ning rohealade kasutatavus puudutab inimest sügavamalt, kui teoreetilised arutlused linna ja looduse vahekorra üle.[AnL68]

Tallinna rohealade teemaplaneering 62 TLPA 2008 Keskkond

4.4.1. Külastatavus ja hinnangud

4.4.1.1.1. Loendus- ja küsitlusuuringud Tallinna rohealade hinnangute väljaselgitamiseks viidi 1999. aastal läbi linnaelanike seas küsitlus, mille tulemusi ja kokkuvõtteid täiendati ja kasutati Tallinna haljastuse arengukava koostamisel (OÜ AKOS).[AnL69] Käesoleva teemaplaneeringu osana viidi 2006. aastal Tartu Ülikooli Bioloogia- geograafiateaduskonna Geograafia Instituudi poolt läbi uuring Tallinna rohealade külastatavuse ja külastajate hinnangute väljaselgitamiseks. Eesmärgiks oli uurida Tallinna suuremate ja olulisemate rohealade koormatust ja sotsiaalset struktuuri ning nende ajalis-ruumilist muutust. Lisaks uuriti linnaelanike arvamust rohealade seisundi kohta, nende rahulolu rohealadega ja ettepanekuid rohealade paremaks ja atraktiivsemaks muutmiseks. 14.-20. augustil 2006 toimus loendus- ja küsitlusuuring Tallinna 25 rohealal. Kokku loendati rohealade külastajaid 245 korral ning küsitleti 542 rohealal viibijat. Uuringust selgus rohealadel viibijate sotsiaalne profiil ja selle ajalis-ruumiline varieerivus, rohealadel liikumise viisid, põhjused, kestvus ja sagedus. Üldjuhul ollakse rohealadega rahul, kuid see oleneb suuresti rohealast. Saadud vastustest tulid välja küsitletute arvates turvalised ja ebaturvalised rohealad ning ettepanekud olukorra parandamiseks. Selle tulemusel selgitati välja põhilised rohealade puudused.[AnL70] Faktum & Ariko OÜ tegi 2006. a. novembris Tallinna Linnakantselei tellimusel küsitluse Tallinna linna elanike seas, et selgitada: rahulolu Tallinnaga elukeskkonnana ning hinnang selle erinevatele aspektidele linnas üldiselt ja oma linnaosas kitsamalt; hinnang Tallinna keskkonnaseisundile; rahulolu Tallinna haljastusega ja ettepanekud. Faktum & Ariko küsitluse kokkuvõttena on 2/3 tallinlastest linna elukeskkonnaga pigem või väga rahul. Samas peab keskkonnaseisundit heaks või väga heaks vaid 15% ning ligi ¾ elanikest on Tallinna keskkonnaseisundi pärast pigem või väga mures. Võrreldes 2004. aastaga on hinnangud keskkonnaseisundi aspektidele langenud. Eestlased on enamuses valdkondades veidi kriitilisemad kui mitte-eestlased. Hinnang Tallinna ja linnaosade haljastuse mitmekesisusele ja läbimõeldusele on hea. Rannaalade olukorda on heaks või väga heaks pidanud 1/3. Keskmisest enam häid hinnanguid saanud haljasalade ja parkide seisund (1/4). Enam oodatakse Tallinna haljastusse eelkõige lilli ja istepinke. Suur osa leiab ka, et purskkaevusid võiks olla enam. Veidi enam kui kolmandik ootaks enam põõsaid ja puid ning veidi vähem kui kolmandik avaraid muruplatse. Veerand ootaks lisavõimalusi vaba aja veetmiseks haljasaladel, sama paljud ka enam rohelust. Kadrioru parki on kõrgeima hinde vääriliseks pidanud 2/3 vastanutest. Kõige enam on madalamaid hinnanguid saanud Viruvärava mägi, aga ka Kanuti aed. Linnaosa haljastuse (taimed, kujunduselemendid) mitmekesisusega olid vähem rahul naised. Linnaosadest ei ole Kesklinna, Kristiine ja Lasnamäe elanikud rahul haljasalade piisavusega, olukorda on keskmisest kehvemaks hinnanud ka Põhja-Tallinna elanikud. Peaaegu kõigis linnaosades on probleemiks jalgrattateede piisavus, kvartalisiseste teede olukord ja lemmikloomade pidamise kultuur. Laste mänguväljakutele on viidanud eelkõige Lasnamäe aga ka Mustamäe inimesed. Enamus vastavaid hinnanguid, eriti aga näiteks haljasalade

TLPA 2008 63 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond piisavuse ja eluaseme lähedase parkimiskorralduse osas on 2004. aastaga võrreldes langenud. Hinnang jalgrattateede piisavusele on samas mõnevõrra paranenud. Erivajadustega inimeste liikumisvõimalusi hinnatakse ka 2006. aastal jätkuvalt väga halvaks.

4.4.1.1.2. Soovitused ja ettepanekud Olulised adresseerimist vajavad teemad on seotud Tallinna kiire muutumisega, eriti valglinnastumisega ja kesklinna turistikeskseks muutumisega. Tagamaaga konkureerimiseks vajab linn rohkem alternatiivseid puhkuse võimalusi linlastele. 2006. aastal läbiviidud Tallinna uusasumite uuring (Ahas jt. 2006) näitas, et olulisimateks argumentideks, miks noored ja edukad pered kolivad linnast välja, on aia ja loodusliku ala olemasolu, kus puhata, sportida ja lapsi kasvatada. Linna konkurentsivõime üks võti peitubki nende väärtuste arendamises linna sisestes parkides ja äärealade parkides-linnametsades. Allpool toodud ettepanekud vajavad tingimustena kajastamist ja järgimist osaüldplaneeringute, detailplaneeringute ja struktuurplaanide koostamisel.[AnL71] Meetmed rohealade väärtustamiseks ja külastatavuse tõstmiseks vt 5.2.2.6) 1) Linna sisestes parkides tuleb suurendada rohelade „pidevust‖, st luua tingimused, mis võimaldaksid olemasolevatel rohealadel pikemalt liikuda ilma liiklusesse sattumata. Selleks sobib Kesklinnas bastionaalvöö ringtee väljaarendamine nii lastega jalutajatele kui sportijatele. Niisugune plaan oli välja pakutud Tallinna kesklinna ehitusmääruse eelnõus ja seletuskirjas (2005) ning see põhimõte vajab tingimusena järgimist kesklinna planeeringute koostamisel. [AnL72] Parkide ühendused teiste rohealadega võiksid olla võimalikult jalutajasõbralikud. Üheks kriitiliseks piiriks oleks „võimalus” magava lapsega liikuda, mis on välja toodud paljudes linnasüdame parkide käsitlustes. 2) Linnasüdame pargid (sh bastionaalvöö) võiksid olla ühendatud kergliiklusteedega teiste linnaosadega. Kergliiklusteed on uue kvaliteedi loojaks kirevas linnaelus, nende asukohtade valikud on maailmas õnnestunud koos rohealadega. Tallinnaga sarnastes autokesksetes, ohtliku liiklusega ja keskusest välja kolivate inimestega linnades USA-s on rohealade kergliiklusteed olnud üheks linnasüdame taaselustamise programmi osaks. Kuigi Tallinna keskus ei ole välja surnud, on see muutunud väga turistide keskseks. Kergliiklusteid ei soovitata niisuguses linnas rajada kõikjale vaid piisab 1-2 suunast, mis on rohealadega palistatud ning mille teljel teid pikalt linnast välja arendatakse. Inimesed, kes tahavad sportida ja vaba aega nautida, leiavad need teed ise kiiresti üles. USA linnades on täheldatud, et sellest kvaliteedist lähtuvad inimesed vahetavad oma elukoha ratta- või rulluisutee äärde. Tallinna tingimustes võiks rääkida Viimsist algavast ratta-/rulluisuteest, mis kulgeks rohealasid läbides bastionaalvööndi ringparki ning võimalusel suunduks linna lääneosa rannikualadele ja linnametsadesse. Esialgu võib olla teid vähem, aga nad peavad olema piisavalt pikad, et avada kesklinna inimestele (lastega jalutajad, rulluisutajad, jooksjad, jalgratturid jt) linna sees ja väljas olevad puhkealad. 3) Linnasiseste rohealade arendamisel tuleb kindlasti pöörata tähelepanu seal pakutavate teenuste hulgale. Riskantsemad teenused (piknik/kontsert) võib turvalisuse kaalutlusel operaatoritele üle anda. Ka kesklinna kitsastes tingimustes on tegelikult piisavalt maad, et luua rohelade ja linnaelu kvaliteeti tõstvaid väärtusi: mänguväljakud, palliplatsid, liuväljad, piknikukohad, müügiletid, kontserdipaigad, kämping jms.

Tallinna rohealade teemaplaneering 64 TLPA 2008 Keskkond

Võimalus linnapargis palli mängida või sõpradega päikest ja seltskonda [AnL73]nautida oleks oluline linnaelu kvaliteet ja vähendaks transpordivajadust. 4) Uuring näitas, kui piiratult linlased rohealasid näevad. Tihti jääb ainukeseks kontaktiks rohealadega „teele jääv‖ park ning jalutama minekuks sõidetakse autoga kuhugi linnast välja. Rohealade väärtust linnaruumis ja linnaelu kvaliteeti võib oluliselt tõsta programmiga, mis teadvustaks inimestele nende lähedal olevaid parke, nende looduslikke väärtusi ja puhkevõimalusi. 5) Parkidele ja linnametsadele peaks lisaks erineva funktsiooniga tegevusi toetavale infrastruktuurile planeerima ka oma üritusi: loodust tutvustavad üritused (linnulaul, puud, taimed jms) või festivalid, mis tooksid inimesed parkidesse ja õpetaksid seal parkide võlusid ja väärtusi. Need üritused võiks toimuda koos haridusasutuste, roheliste organisatsioonidega (keskkonnateadlikkus), riigiasutuste ja erasektoriga. Näiteks saaksid parkides üritusi korraldada või kaasa lüüa ettevõtjad pakkudes või tutvustades oma tooteid ja teenuseid. 6) Puude väärikus ja vanus vajab eraldi eksponeerimist. Tänapäeva Eestis on lähenemine „üle seisnud‖ puudesse radikaalne. Need tahetakse asendada noorte ja „tervetega‖. Kindlasti peab parkide planeerimisel rõhutama, et on loomulik, et puud on vanad ja haiged. Vaatamata murdunud oksale ja mädanikus tüvele elavad puud veel sadu aastaid. Vanad puud on bioloogilise mitmekesisuse allikad ja samas väärikad, neid õigesti eksponeerides ja tutvustades luuakse võimalus põlispuude ja nendega seotud liikide elamiseks linnas. 7) Oluline on loodus- ja muinsuskaitseobjektide eksponeerimine rohealadel. Kuigi arvamusuuringud näitavad, et Eesti avalikkus ei huvitu looduskaitsest, on ilmselt rohealasid regulaarselt külastavad inimesed mitmekülgsemate huvidega ja kaitseobjektid võivad olla rohealade väärtustamise teemaks. Looduskaitse seisukohast oleks vaja luua kogu linna hõlmav rohealade teadvustamise programm, mis avaks linnas peituvad väärtused inimestele. Täna jääb teadmine rohealadest kesklinna ja rannaalade parkide piiresse. 8) Tallinna rohealad vajavad kindlasti mitme looduse õpperaja ja korraliku matkaraja väljaarendamist, kus algajad saaksid esimese kokkupuute loodusega ja esimese matkakogemuse. Linna pargid ja metsad pakuvad selleks väga mitmekesiseid võimalusi. 9) Kindlasti vajab adresseerimist linnametsade teema. Ilmselt on linnaelu kvaliteedi mõttes oluline luua nii korrastatud kui „metsikumaid‖ linnametsasid. Linnametsad võiksid olla nii puhkekohad, õppetöö läbiviimise kohad kui ka turismiobjektid. Linnametsadel võiks planeeringu ja funktsioonide kaudu tekkida tugevam side kohaliku asumi või haridusasutustega. 10) Turvalisus vajab adresseerimist nii parkides kui linnametsades. Turvalisuse teema vajab haljastuspetsialistide-planeerijate koostööd korrakaitsega ja kindlasti Eesti ametliku turvalise elukeskkonna standardi töögrupiga (EVS 809-2001). Standard "Kuritegevuse ennetamine linnaplaneerimise ja arhitektuurse disaini kaudu" on välja töötatud maailma pikaajaliste kogemuste põhjal ja vajab asjalikku rakendust rakendusdokumentides. Turvanõuete skemaatiline rakendamine ei saa aga olla ettekäändeks parkide bioloogilise mitmekesisuse vähendamiseks ja ruumilise liigendatuse asjakohatuks piiramiseks.

TLPA 2008 65 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

11) Väärkäitumise (prügi maha pildumine, lõhkumine jms) adresseerimine vajab palju tähelepanu. Jätkuvalt on vaja juurutada arusaama, et prahti pilluvad inimesed meie hulgast ja lõputult ei jõua linnavalitsus koristada ja parandada. 12) Turism on Tallinna arengu mootoriks, kuid massilise kesklinna koondumise tõttu ka suur probleem. Seda tõendab nii mobiilpositsioneerimise kui majutusstatistika andmestik. Seetõttu oleks lähitulevikus vaja hajutada turiste teistesse linnaosadesse. Oluliseks potentsiaaliks on Tallinna loodus ja rohealad. Rohealade teemaplaneering võiks avada selle temaatika käsitlemise. Oluline piirkond on kesklinn, eriti bastionaalvöönd, kus Skoone bastioni piirkonnas on diskussioon turismi suunamiseks rohealadele alanud. Turism saab olla üheks argumendiks rohealade säilitamiseks, turvalisuse tagamiseks ja infrastruktuuri arendamiseks. Tallinna turismipotentsiaali („mahutavuse”) suurendamiseks ja kesklinna koormuste vähendamiseks on vaja põhjalikult adresseerida loodusväärtusi, rohealasid ja tegevusi rohealadel. Samuti suureneb rannikualade ja looduslikuma ilmega puhkemetsade osatähtsus turismimaastike ja majutuskohtadena. Eraldi vaatamisväärtuseks on linna läbiv klindivöönd ja loopealsed.

4.4.1.1.3. Kokkuvõte Linnametsade juhtumiuuringust (Pumm 2006) lähtuvalt on linnametsa planeerimise õnnestumiseks esmatähtis üksteise õigesti mõistmine läbi ühtsete terminite ja mõistete kasutamise. Ilmselt on üheks oluliseks teemaks valglinnastuvas Tallinnas erineva kvaliteediga puhkealade loomine, sest ainult traditsioonilised pargid ei rahulda kaasaegse linnainimese vajadusi. Juhtumiuuring tõi välja ka selle, et väga oluline on selgitustöö multifunktsionaalse linnametsa vajalikkusest, seda eelkõige neile, kes ei näe taolise eesmärgiga roheala planeerimiseks põhjust. Rohealade sotsiaalne aspekt on mõjutatud väga paljudest roheala omadustest ja seisundist. Oluline mõju on suurusel, asukohal (kaugusel nii kesklinnast kui kasutajast), paiknemisel inimeste tavapäraste liikumisteede suhtes, linnaosal, inventaril ja taimestiku seisundil, kaasajastatusel ja hooldatusel, turvalisusel, tegevuste mitmekesisusel jne. Välja joonistusid ka mõningad rohealade grupid, näiteks tihedalt kasutatavad Kesklinna pargid, suurepindalalised linnametsad ja väikesed linnaosa tähtsusega rohealad.

4.4.2. Spordi- ja virgestusvõimalused rohealadel Kasutatud on Tallinna Ülikooli Kehakultuuriteaduskonna spordisotsioloogia laboris 2007. aastal koostatud asjakohast uurimust Spordi- ja liikumisharrastuse edendamise ning sportimisvõimaluste arendamise suunad Tallinnas (Noormets jt. 2007). Tallinna Spordi- ja Noorsooameti tellitud uurimuse linnaruumilised analüüsid valmisid rohealade teemaplaneeringut koostavate spetsialistide osalusel. (vt ka teemaskeemid 20. Mänguväljakud, 21. Palliväljakud, 22. Rahvaspordirajatised ja 23. Orienteerumismaastikud) Töös on analüüsitud Tallinna looduslike ja tehislike spordirajatiste kui spordisüsteemi võtmekomponentide olukorda, hinnatakse nende vastavust spordiharrastuse struktuurile ja linlaste vajadustele ning käsitletakse spordirajatiste võrgustiku väljakujundamise põhimõtteid linnageograafia ja lähiliikumispaikade teooria seisukohtadest lähtuvalt. Samuti on näidatud, millised on probleemid seoses avaliku sportimis- ja liikumisruumi kasutamisega ja formuleerida kontseptuaalseid seisukohti spordirajatiste võrgu ja avaliku ruumi edasiarendamiseks ja vastavate prioriteetide määratlemiseks.

Tallinna rohealade teemaplaneering 66 TLPA 2008 Keskkond

Uurimus on üks esimesi rohealasid ja kaasaegseid virgestusvõimaluste ühendav analüüs, mis vajab kindlasti edasiarendamist teemaplaneeringu jätkutööna.

4.4.2.1. Tallinna seos lähiümbrusega Kuigi töö keskendus Tallinnale, on linna tegelikke piire raske leida. Füüsiliselt ulatub linn märgatavalt kaugemale kui administratiivne linn. Tallinnaga vahetult piirnevate valdade elanike arv on viieteistkümne viimase aastaga jõudsalt kasvanud. Linna vahetus läheduses asuvatesse uuselamurajoonidesse on kolinud üle 17 000 inimese, kes on linnaga igapäevaselt seotud. Tallinna funktsionaalne linnaruum jääb umbes 50-60 km raadiusse, mille piiril asuvad Aegviidu, Kohila, Rapla ja Paldiski. See piirkond on metropolis, kust käiakse Tallinnas tööl, kasutatakse pealinna teenuseid ja ressursse. Mõju on vastastikune, kuna tallinlased omakorda käivad ümbritsevates valdades puhkamas (nt Saku vallas Männiku järvistu ja sellega piirnev ala). Planeeringute analüüsid näitavad, et linna ja selle ümbruse kasv lähiaastatel ei pidurdu, mistõttu vastavalt lisandub puhkeressursi kasutajaid.[AnL74] Erinevalt omaaegsetest Tallinna valglinnadest (Mustamäe, Lasnamäe ja Õismäe) ei ole tänastes uuselamurajoonides spordirajatisi, välja arvatud orienteerumismaastikud ja looduses liikumise võimalused, kuid ka need kahanevad arendustegevuse tõttu ning ujuma, palli mängima, aeroobika- või jõutreeningule tullakse sageli ikkagi Tallinna. Mitmete valdkondade nagu liikluse, hariduse ja ka liikumisalade arendamisel tuleb Tallinnal arvestada oma lähiümbruskonnas toimuvaga ja teha naaberomavalitsustega rohkem vastastikkust koostööd.[AnL75]

4.4.2.2. Liikumisharrastus ja -võimalused Sportimistingimuste arendamisel on kogu Euroopas esile kerkinud kaks võrdväärset suunda. Esimene neist on siserajatiste tähtsuse suurenemine. Teine suund on välialade (outdoor) arendamine, mille all mõistetakse lisaks klassikalistele spordialadele ka nende erinevaid harrastusvorme ja rekreatiivseid tegevusi. Linnaruumis loovad neile tegevustele võimaluse linna ja selle ümbruse rohealad, nende ja elamukvartalite vahelised ühendusteed, liikumisrajad, suusarajad, laskumisnõlvad, loodusliikumise ja matkarajad, orienteerumismaastikud, ratsutamiskohad, veespordikeskused, kergsõiduteed ning erinevad mänguväljakud. Laiemalt kasutatavad sportimispaigad peavad olema logistiliselt mugavalt külastatavad – asuma elupaikade lähedal või olema hästi ligipääsetavad. Autoriteetsete institutsioonide poolt väljatöötatud soovituste järgi on tervise ja teovõime säilitamiseks vaja mitu päeva nädalas harjutada küllalt suure ja väsitava koormusega vähemalt 30 minutit ühe või enama korraga. [AnL76]See pooletunnine kehaline koormus võib koosneda erinevatest tegevustest, sh ka mitte sportlikest. Normaalsele täiskasvanule piisab igapäevase vajaliku koormuse saamiseks kolme kilomeetri pikkusest jalgsimatkast. Tänaseks tegeleb Tallinnas liikumisharrastusega füsioloogiliselt piisava sagedusega (vähemalt 2 korda nädalas) 19% täiskasvanuist, kellele lisandub 17% kord nädalas harjutajaid. Võrreldes 2003. aastaga näitab sagedamini harjutavate linlaste osakaal vähenemise tendentsi. Enamusele tallinlastest ei piisa harjutussagedusest füsioloogilise liikumisvajaduse rahuldamiseks. Kuigi liikumisharrastuse vajalikkust tunnistab sotsioloogiliste uurimuste andmeil üle 90% elanikest, lisandub regulaarselt spordi- ja liikumisharrastusega tegelejaid vähe. Noortest (10-15-aastased) tegeleb spordi- ja liikumisharrastusega füsioloogiliselt piisava sagedusega sõltuvalt vanusest 60-80%. Gümnaasiumi lõpuklassides sportimisaktiivsus kahaneb 50%ni, tütarlastel enam.

TLPA 2008 67 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Meie naaberriigis põhjendatakse liikumisharrastusele tingimuste loomist kui elaniku põhiõiguse tagamist ja selleks võimaluste loomist kui põhiteenust. Omavalitsustel on kohustus pakkuda kõigile elanikerühmadele sportimis- ja liikumispaiku. Võistlus- ja tippsporti põhiteenusena ei käsitleta ja selle arendamine ei ole otseselt ka omavalitsuste ülesanne. Sportimistingimuste loomine ja nende kõigile soovijatele kättesaadavaks tegemise püüe Tallinna Linnavalitsuse institutsioonide poolt osutab sellele, et spordi- ja liikumisharrastusse suhtutakse ka siin kui põhiteenustesse. Liikumis- ja sporditeenuste käsitlemist põhiteenusena õigustab nende kui tervist tugevdavate, enesearendamise vahendite esile toomine. Eelkõige kosutav (rekreatiivne) liikumisharrastus – virgestus – peab olema kõigile kättesaadav. Tervikuna sarnaneb Tallinna spordiharrastuse struktuurilt Eesti teiste piirkondadega. Enamlevinud aladest harrastatakse Tallinnas Eesti teiste piirkondadega võrreldes vähem (tervise)käimist. Veel tegelevad tallinlased keskmisest mõnevõrra vähem suusatamisega. Tallinna 10%-line mahajäämus jalgrattasõiduharrastuses Eesti teistest keskustest on ilmselt põhjustatud linnas halvenevatest sõiduoludest: liikluse elavnemisest ja liikluskultuuri halvenemisest (lubatust suurem sõidukiirus, hoolimatus kaassõitjate suhtes). Spetsiaalselt rattasõiduks ette nähtud kergliiklusteed ei moodusta katkematut võrgustikku, olukorda ei ole parandanud ka tänavate sõiduosale märgitud jalgrattarajad[AnL77] Palliplatsidega (jalgpalli, korvpalli ja võrkpalliväljakutega) on Tallinn tervikuna hästi varustatud, kuid linnaositi on olukord ebaühtlane. Keskmisest vähem on palliplatse Kesklinnas, Lasnamäel ja Pirital. Palliplatsid on üldiselt kasutuses lühikese perioodi ja ka sellel ajal kasutatakse neid vähe. Palliplatside arvu suurendamise järele vajadus puudub. Küll aga tuleb jätkata paremates kohtades (tihe rahvastik, loodusesse sulandatus jms) asuvate väljakute renoveerimist ning uute rajamist arenevatesse elamupiirkondadesse. Inimestel tekib lisaks kodu ja töökoha ümbrusele ka teisi piirkondlikke eelistusi. Seejuures mõjutavad valikuotsuseid ratsionaalsete kõrval ka erinevad mitteratsionaalsed põhjused nagu esteetilised, emotsionaalsed, ajaloolised, kultuurilised jms. Nii kujunevad välja linlastele tähenduslikud, eelistatud piirkonnad ja kohad erinevate tegevuste jaoks. Kogemustele ja ajaloole tuginedes saab rääkida spordi- ja liikumisharrastuse seisukohast eelistatumatest piirkondadest linnas. Nimetaks siin Kadriorgu, Lauluväljakut ja Piritat, millel on ajalooline tähendus. Võrreldes Tallinna kahte randa, Stroomi ja Pirita, on viimane tänu traditsioonidele linlaste seas jätkuvalt Stroomi rannast soositum. Nõmme sai tallinlaste silmis spordi seisukohast tähenduslikuks juba eelmise sajandi esimesel poolel, kui Johannes Must sinna ujula ehitas, mida ka pealinlased meeleldi külastasid. Lisaks on Nõmme- Mustamäe piirkond olnud aastaid linna peamiseks suusakeskuseks ja seda külastatakse meeleldi ka täna. Paljudele tallinlastele on Kadriorg tähenduslik kohana, kus asub vabariigi kuulsaim staadion ning saab mängida tennist ja tegeleda muude liikumisharrastustega[AnL78]. Kadriorg on märkimisväärne ka kultuuriliselt ja miljööliselt ning on paljudele tallinlastele koht, kuhu tahetakse tulla ka kaugemalt. Tugevat kasutussurvet arvestades ei tohi Kesklinnas asuvate sotsiaalobjektide osakaal (staadionid, mänguväljakud, tervisespordi objektid) väheneda, vaid olemasolevaid võimalusi tuleb eri vanusegruppide vajadusi arvestades kasutusele võtta ning pidevalt edasi arendada.[AnL79] Kesklinna Linnaosa halduskogu poolt on esile tõstetud linna poolt kasutusse võetud puhke- ja mänguväljakud Juurdeveo ja Kauba tn nurgal, Võistluse ja Püssirohu tn nurgal, spordiväljak Suur-Ameerika 35, Lastekodu tn 24, Gonsiori tn, Laikmaa tn, Narva mnt ja Maneeži tn vahelise kvartali õueala. Perspektiivis on vajadus kasutusele võtta veel Villardi tn 29 ja Endla tn 33 vaheline haljak, Asula 18 krunt, Suitsu tn 52 kõrval asuv maa-ala, Vesivärava tn 16, Vambola tn 6 ja Lembitu tn 7 tagune maa-ala, J.Köleri tn 8/Vesivärava tn 7

Tallinna rohealade teemaplaneering 68 TLPA 2008 Keskkond koosseisus olev haljak jt. Toompargis peab säilima staadionina kasutusel oleva maa-ala senine funktsioon ning objekti avalik kasutus.[AnL80] Kohad linnas, mis lähiaastatel võivad omandada uue tähenduse, on Kopli ja Paljassaare, millel on eeldusi saada uus positiivne imago. Sportimis- ja liikumiskohti peaksime käsitlema selliste paikadena, mida ühelt poolt osalejate käitumine muudab spordi- ja liikumisharrastuse laadist lähtuvalt ja teiselt poolt paikadena, mis kirjutavad ette tegevused, mida seal saab teha. Sportimis- ja liikumiskohad rajatakse võimusuhete kaudu, mis loovad reeglid ja määratlevad sotsiaalsed ja ruumilised piirid. Need tähistavad kuulumise või tõrjutuse – kes võivad teatud kohas sportida, liikuda, mängida ning keda sealt tuleb välistada. Tallinna avalikus linnaruumis on järgmised sportimis- ja liikumiskohad: 1) erirajatised: staadionid, spordialade spetsiifilised väljakud ja saalid; 2) võimlad, tehislikud väljakud, saalid, terviserajad, jalgrattateed; 3) rohealad, pargid, tänavad, väljakud. Linnaelanikud erinevad üksteisest soost, vanusest, erivajadustest, elustiilist ja muudest teguritest tulenevate soovide, huvide, maitsete, võimaluste poolest, mille realiseerimine omakorda eeldab erinevate kohtade olemasolu. [AnL81]Niisiis on linnas vaja konkreetselt mingiks spordialaks vajaliku spetsiaalse varustusega sportimispaikade kõrval ka mitmekülgseid võimalusi pakkuvaid kohti. Linnaelanike huvides tuleb linnas säilitada (avalik) ruum ja spetsifitseerimata rohealad mõistlikus kauguses elukohast, mis on ühistranspordiga, kuid just jalgsi ja jalgrattaga kergelt ligipääsetavad. Eriti vajalikud on need lastele ja eakatele) erinevateks kehalisteks tegevusteks. Spordialade huvides on vajalik rajada treeninguteks ja võistlusteks spetsiifilisi (suletud) kohti, mis vastaksid täpselt üksikute spordialade reeglitele. Siin põrkuvad linnaplaneerimises ka ühelt poolt liikumiseks (jalgsi, jalgrattaga) avatud ja rohealade vajadus (Tallinna soov saada roheliseks pealinnaks) ning teisalt autostumisega seotud tänavate laiendamise ja parkimisalade vajadus. Elurajoonides vastanduvad vastavalt lähiliikumispaigad ja elumajade vahelisi teid ja platse ummistavad parkivad autod. Spordi- ja liikumisharrastuse erinevad väljendused realiseeruvad linnas juhul, kui toimivad kolm muutujat: 1) inimeste või inimgruppide nõudmine vastavate spordi- ja liikumisharrastuse järele, 2) vastavate spordi ja liikumisharrastuse pakkumine, 3) sportimis- ja liikumiskohad, mis vastavate spordi- ja liikumisharrastuse praktiseerimiseks vajalikud. Igal tootel ja teenusel on oma ruumiline ulatus, kui kaugelt inimesed tulevad seda otsima ja nende toodete ja teenuste vaheline suhe on hierarhiline. Haruldastel ja spetsiifilistel teenustel või toodetel on suur ruumiline ulatus. Väikestel, igapäevasele tarbimisele suunatud toodetel on väiksem ulatus, seega on igal teenusel oma tagamaa – suurim kaugus, kust inimesed tulevad seda teenust kasutama. Iga teenuse puhul eksisteerib piir – väikseim ala, mis on vajalik teenuse kasulikuks tootmiseks. Samuti eksisteerib piir, väikseim regioon, milles leidub küllaldaselt selle teenuse või kauba kasutajaid, et see end õigustaks (Jauhiainen 2005). Ka spordirajatiste paiknemist tuleb vaadelda hierarhiliselt erinevate keskuskohtadena, mille ümbruses on vajalikul määral tarbijaid ehk vastava spordiala harrastajaid. Spordirajatisi, mille kasutajaskond on suurem ja kasutamine igapäevasem, paigutatakse tihedama elanike asustusega kohtadesse. Spetsiifilised ja haruldased rajatised paigutatakse seevastu võimalikult sümmeetriliselt suurema territooriumi – erinevate asumite või linnaosade – suhtes.

TLPA 2008 69 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Üks niisugune on , kuna tegemist on elanikkonna kõrge kontsentratsiooniga alaga Piirkonna suurt rahvaarvu ja arengut arvestades võiks Lasnamäel välja arendada ka mitu sportimiskeskust. Uue ujula ja liikumisradade asukohana väärib kaalumist ka Laagna tee, Pallasti ja Pae tänava vahele jääv ala, kus asub kunagine karjäär, mille arendamisest rekreatiivalaks on avalikkuses ka juttu olnud. Koha läheduses on mitu kooli, millel ujulad puuduvad. Ala plussiks on selle hea ühendus Kadrioruga. Teine säärane arenev keskus, mille ümbruses on elanike kontsentratsioon kõrge ning rohkelt äripindu aga ebapiisavalt spordirajatisi, on Mustamäel Kadaka-Laki piirkond ning sellest lõunasse jääv ala.

4.4.2.3. Lähiliikumispaigad Spordirajatiste planeerimiseks on välja töötatud lähiliikumispaikade põhimõte. Traditsiooniliselt on lähiliikumispaigad kujunenud paljuski kohalike elanike initsiatiivil (osalev planeerimine). Eriti selgelt avaldub see maapiirkondades ja väiksemates alevikes ning linnades, kus vabadel maatükkidel kujunevad kohalike elanike, tihti ka laste algatusel välja mänguväljakud, loodusliikumise-, suusa- ja jooksurajad ning muud sportimispaigad. Linnades on säärase initsiatiivi võimalused piiratud, kuid ka siin võib märgata spontaanselt väljakujunevaid laste ja ka täiskasvanute mängimis-, liikumis- ja sportimispaiku. Mõistel lähiliikumispaik on ka teine tähendus. Selle all mõeldakse neid sportimispaiku, mis asuvad koolide, lasteaedade ja töökohtade läheduses, kus inimesed veedavad suure osa oma ajast. Selle määratluse järgi asub lähiliikumispaik inimese igapäevase liikumise ja tegevuse alas, seega ka tööstus- ja äripiirkondades. Lähiliikumispaikadeks loetakse kergemaid spordirajatisi, mis on mõeldud elanikkonna igapäevaseks sportimis- ja liikumisharrastuseks. Elupiirkondades asuvate lähiliikumispaikade arendamisel peetakse suures osas silmas laste sotsiaalset arengut. Inimene veedab kogu väljas oldud ajast üle 80% lapsena (Soome spordi arengukava), mistõttu on kodu ümbruse turvalisus, õdusus ja tegevusvõimalused eriti olulised. Kodu ümbrus peab olema piisavalt avar, et võimaldada lapse loomuliku liikumistarbe rahuldamist. Lähiliikumispaikadele esitatavate nõuete ja tingimuste seas on tähtis ka turvalisus, loodusesõbralikkus, esteetilisus, mugavus, kerge ligipääsetavus. Nende paikade rajamisel tuleb arvestada minimalistlikke põhimõtteid ja sulandada paigad loodusse või keskkonda. Lähiliikumispaigad peaksid olema põhiliselt tasuta või sümboolse tasu eest kõikidele soovijatele vabalt kasutatavad. Neis peaks olema ka seltskondliku koosviibimise ja mängimisvõimalused ning -vahendid. Lähiliikumispaigad võiksid asuda parkmetsades, parkides, koolide ja lasteaedade territooriumidel, samuti majahoovides ja muudel selleks eraldatud aladel. Kodu ümbrusest algab lapse iseseisev maailma avastamine. Esimene koht, kus laps mängimas ja liikumas käima hakkab, on koduõu. Järgmised kohad, kuhu omapead või koos eakaaslastega mängima minnakse, on naaberhoovid, mis asuvad kodu vahetus läheduses. Lapse kasvades liikumisala, milles ta päeva jooksul tegutseb, laieneb ja võib väiksemates kohtades õige pea haarata kogu asustatud punkti ning lapsed kasutavad selle kogu mängu-, liikumis- ja sportimisvõimalusi. Ülaltoodud põhimõtetele tuginedes on Soomes välja töötatud ka lastele mõeldud liikumispaikade võrgustiku planeerimise ja väljaarendamise lähtekohad, milles arvestatakse: kodu lähedust mugavat ja ohutut juurdepääsu lähiliikumispaikadele kõigi vanuserühmade vajadusi

Tallinna rohealade teemaplaneering 70 TLPA 2008 Keskkond

laste arengu vajadusi; hea ümbruskond liikumiseks on see, mis võtab arvesse eriealiste laste lähtekohti maailma avastamiseks liikumis- ja sportimispaigad tuleb kavandada ning paigutada nii, et need toetaksid last oma kodukandi ja -linna avastamisel ning elukeskkonnaga kohanemisel laste liikumispaigad peaksid olema mitmeotstarbelised ja kasutatavad aastaringselt lähiliikumispaikade piires tuleb toetada laste omaalgatuslikku liikumist ja tagada selle turvalisus (Liikuntapaikkarakentamisen suunta 2004). Tallinna kesklinnas piiravad laste iseseisvat liikumist magistraalid ja suuremad elava liiklusega tänavad. See, kui kiire ja turvaline on juurdepääs lähiliikumispaikadele, sõltub kergteede võrgustiku terviklikkusest. Vähe on võimalusi sujuvalt ja liiklusest häirimatult ühest kohast teise liikuda. Ka jalgrattateed on sageli ebaloogilistel kohtadel, ning liikuja peab olema pidevalt valvas autode suhtes, tunneleid ja magistraale ületavaid sildu on vähe.

4.4.2.4. Rohealad ja liikumismaastikud Tallinna linnaplaneerimisel on varasematel aegadel lähtutud rohealade säilitamise põhimõttest ja tänaseks on säilinud rohealasid ja parke, mis sobivad orienteerumiseks, looduses liikumiseks, jooksmiseks, rattasõiduks, suusatamiseks ja muuks sportlikuks ning rekreatiivseks tegevuseks. Suuremad rohealade massiivid asuvad Lääne-, Ida- ja Lõuna- Tallinnas. Läänest Mustamäe-Nõmme-Hiiu-Harku-Männiku piirkond. Neis piires asub ka Harku-Nõmme-Mustamäe rekreatiivala, mis on praegu Tallinna avaram ja paremini valgustatud liikumis- ning suusaradadega paik. Teine ulatuslikum rekreatiivala, mida varem on aktiivsemalt kasutatud ja mis väärib edasiarendamist, on Ülemiste-Järve-Raku piirkond linna lõunaosas. Praegu kasutatakse seda ala vähe, kuid tingimused on seal soodsad nii rattasõiduks, jooksuks kui ka suusatamiseks. Maastik on vajalikult reljeefne. Idast piirab linna Pirita-Kose-Iru rohevöönd, mis pakub linna selle osa inimestele küllalt häid liikumis- ja sportimisvõimalusi. Linnas on momendil veel rahuldaval määral rohealasid, mis sobivad loodusliikumiseks ja orienteerumiseks, kuid suurel osal neist aladest on ohuks arendustegevus ja omandiküsimused ning need võivad peagi kaduda. Väärtuslikumad orienteerumismaastikud, mis paistavad silma kõigi orienteerumiseks vajalike tunnuste – terviklikkuse, reljeefsuse, liigestatuse, vahelduva läbitavuse ja loodusliku ilu poolest – asuvad Irus, Pirital, Botaanikaaias, Kadriorus, Lauluväljakul, Kakumäel, Harkus, Nõmme-Mustamäel, Hiiul, Männikul, Järvel ja Rocca al Mares (vt teemaskeem 23). Orienteerumismaastiku väärtuse määrab lisaks maastiku omadustele ja terviklikkusele rida muid tegureid nagu maaomand, arendustegevus, juurdepääs, parkimine jms. Laama suuruse poolest on loodusliikumiseks ja orienteerumiseks sobivamad Harku-Astangu, Hiiu- Pääsküla, Järve-Raku ja Pirita-Kloostrimetsa piirkond. Suurem laam loob võimaluse stardi-finišipaikade vahetamiseks ja suurema hulga erinevate orienteerumisradade kasutamiseks, mis annab piirkonnale lisaväärtuse. Erinevad orienteerumisliigid esitavad maastikule oma nõudeid ja ka selles plaanis võib piirkondi esile tõsta. Pirita, Harku, Männiku, Järve, Ülemiste ja Raku sobivad hästi rattasõiduks ja rattaorienteerumiseks. Suusaorienteerumiseks sobivad paremini Nõmme, Pirita ja Harku, mis on tuntud kui tallinlaste peamised suusatamiskohad. Orienteerumissprindi seisukohast on märkimisväärne koht Toompea, mis sobib kõigi parameetrite poolest esinduslike sprindivõistluste korraldamiseks. Toompead ümbritseva pargivööndi (Harjuvärava mägi, Hirvepark, Toompark ja Lindamägi) rajad sobivad suurepäraselt ka orienteerumise algõppeks.

TLPA 2008 71 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Orienteerumissprindiga tegelemiseks kõlbavad lisaks eelpoolmainitule sobilikud kõrgetasemelised maastikud: Iru, Botaanikaaed, Lauluväljak, Kadriorg, Veskimetsa ja Rocca al Mare. Tallinna lähiümbrusest võib orienteerumise vajadustest lähtuvalt ära märkida veel Vääna- Tugamani, Jõelähtme, Saku, Rohuneeme ja Viimsi alasid, mis kõik on terviklikud maastikud, vaheldusrikkad ja vajaliku reljeefiga. Nagu paljude teiste linna piires ja selle ümbruses olevate kohtadega on ka nende probleemiks maaomand ja ohuks arendustegevus. Tallinna orienteerumispaikade juures napib ka parkimiseks sobivat ala ja see on arvestatavuselt kolmas kitsaskoht. Harku järve, Tabasalu, Muuga, Alliku ja mitmed teised piirkonnad, kus kunagi Tallinna orienteerumisneljapäevakuid ja muid võistlusi läbi viidi, on kaotanud arendustegevuse tõttu või muudel põhjustel oma senise tähenduse ja minetanud võimalused. Orienteerumisvõimalusi piirab ka asjaolu, et maastikud vajavad aeg-ajalt mõneaastast puhkust ja sagedase kasutuse korral on osa neist periooditi kasutusest väljas. Tervikuna võttes on Tallinna linna piires enamgi väärtuslikke orienteerumismaastikke kui selle ümbruses. Võimalusel tuleks püüda säilitada olemasolev ja lahendada eramaade kasutusprobleemid, kaitsta liikumis- ja spordiharrastajate huve, kuna kõigil olemasolevatel rohealadel on oma koht linna spordielus laiemalt ja orienteerumiselus kitsamalt võttes. Tavarajaga Pirita on sobilik maakonna, näiteks Tallinna tasemel ürituste läbiviimiseks. Rikkalike väärtustega piirkonna puuduseks on parkimisvõimaluste vähesus. Samuti on ohuks ala liigsage kasutamine, mis tuleneb liikumisradade olemasolust ja sagedasest kasutamisest muude spordialade harrastajate poolt. Tegemist on väga suure väärtusega orienteerumismaastikuga Tallinna linna piires. Suure väärtusega Pirita rand on kasutusel päevakutemaastikuna. Looduslikult ilusa kohana on rand hea koht tavaraja ürituste jaoks. Puuduseks on rohke rahvahulk suvekuudel, parkimiskohtade vähesus ning ala ülekoormamine. Kloostrimetsa piirkond on orienteerumiseks sobilik õppemaastikuna, kus on võimalik läbi viia Tallinna tasemel üritusi. Oma terviklikkuse ja vahelduva läbitavusega on tegemist looduslikult huvitava ja kauni kohaga. Problemaatilisteks faktoriteks on ligipääsetavus piirkonda ja autoga külastajatele kujuneb raskeks parkimiskoha leidmine. Tegu on ka rohkesti ekspluateeritud piirkonnaga liikumisharrastajate poolt. Olles kasutusel tavarajana on Kloostrimetsa väga suure väärtusega paik. Iru on sprindiks sobiv väärtuslik orienteerumisala, mille peamisteks puudusteks on omandiprobleemid ja arendustegevus piirkonnas. Maarjamäe on kasutusel tavarajana, läbi saab viia orienteerumispäevakuid. Mitmekesise reljeefiga Maarjamäe orienteerumismaastiku trumbiks on hea liigestatus. Probleemid maaomandiga ja arendustegevuse liigne haare on ohuks muidu suurt väärtust omavale alale. Lauluväljaku piirkonnas saab peale laulmise edukalt tegelda ka orienteerumissprindiga. Tegemist on maakonnatasemel orienteerumispiirkonnaga. Piirkonna väärtusteks on reljeef, looduslik ilu ja maastiku liigestatus. Puudusteks on maaomandi küsimus ja halb juurdepääsuvõimalus. Tallinna jaoks väga suure tähtsusega ala. Kadriorg on piirkond, kus sarnaselt Lauluväljakule saab korraldada sprindivõistlusi, sarnasuseks on veel ka maastiku väga suur tähtsus. Mitmekülgsete väärtustega Kadrioru probleemiks on maaomand, samuti kehv ligipääsetavus ja parkimisvõimaluste vähesus.

Tallinna rohealade teemaplaneering 72 TLPA 2008 Keskkond

Osaliselt Tallinna piiridesse jääv Raku sobib tavaraja orienteerumiseks maakonna või siis Tallinna tasemel. Oma vahelduva läbitavusega on piirkond orienteerumismaastikuna suure tähtsusega. Miinuste poolel väärib märkimist puudulik juurdepääs alale, parkimisvõimaluste vähesus ja liigsage kasutus elanike poolt. Ülemiste järve ääres paiknev ala on orienteerumismaastikuna väga väärtuslik. Tavaraja maastikuna on tegemist ainsate EOL kalendrivõistluste tasemele vastavate radadega, mille suurimateks hüvedeks on reljeef, maastiku vahelduv läbitavus, liigestatus ja looduslik ilu. Puudusteks on maaomandi küsimus, autoomanikel parkimisprobleemid ja eripiirangud. Edaspidi vajavad põhjalikumat käsitlemist Ülemiste järve ümbritseva maastikuliselt väga atraktiivse metsavööndi kasutamise võimalused liikumis- ja puhkemaastikuna. Arvestades järve sanitaarkaitsealast tulenevate tingimustega mitte seada ülemääraseid piiranguid järve ümbritseva ala avalikule kasutusele. Seada eesmärgiks ümber järve kulgeva jalgratta -ja muu kergliikluse raja ehitamine Ülemiste järve äärsesse metsavööndisse ja ala senisest aktiivsem rekreatiivne kasutus.[AnL82] Ülemiste orienteerumismaastikuga külgnev Järve on samuti Tallinna jaoks väga suure väärtusega. Tallinna tasemel saab seal läbi viia tavaraja üritusi. Puudusteks on halb juurdepääs ja puuduv parkimisvõimalus. Ala kasutus on liigsage. Tondi on väärtuslik koht koolide ja sprindipäevakute läbiviimiseks. Probleemideks on omand, arendustegevus ja prügi. Haabersti plussina võib mainida piirkonna vahelduvat läbitavust, omab orienteerumise seisukohast keskmist tähtsust. Võimalik on korraldada sprindirajal orienteerumispäevakuid. Ohuks kinnisvara arendustegevus. Õismäe tiiki piirav ala asetseb mitme kooli ja lasteaia läheduses, mistõttu on seal võimalik läbi viia orienteerumise algõpet, samuti laste sprindivõistlusi. Astangu sobiks tavaradadeks ja on värskelt kaardistatud, aga kasutatud vähe, kuna probleeme on siin palju: maavaidlused, arendustegevus ja prügi. Ala on ka võsastunud. Õismäe rabas on suurematele hulkadele võimalik organiseerida orienteerumispäevakuid. Tegemist on tavarajaga ja suure väärtusega orienteerumismaastikuga. Väärtuste nimistusse kuuluvad maastiku terviklikkus ja vahelduv läbitavus. Ohuks jällegi parkimisprobleemid ja hoogne arendustegevus. Rocca al Mare on Tallinna ja selle lähiümbruse ainuke vabariigi tasemega sprindimaastik ja kõikide sellele liikumisharrastusele omaste väärtustega piirkond. Küll aga on seal probleemiks parkimine, arendustegevus ja looduskaitsega seotud faktorid. Veskimetsa põhiväärtuseks on piirkonna liigestatus. Sealset tegevust piirab maaomand ja looduskaitse huvi antud piirkonna vastu. Sobib orienteerumispäevakute läbiviimiseks sprindirajal. Piirkond on keskmise väärtusega orienteerumismaastik. Löwenruh, Männipark on küllaltki linna keskmes asuvad väikesed piirkonnad, mis sobivad kõige paremini sprindiradadeks, laste võistlusteks ja õpperadadeks. Parkimiskohti on vähe. Merimetsa on tavarada Tallinna tasemel võistluste jaoks. Trumpideks on maastiku terviklikkus, vahelduv läbitavus, looduslikult ilus piirkond on ka hästi liigestatud. Segab vilgas arendustegevus ja maaomand, samuti on keeruline leida parkimiskohta ja kaart on vananenud. Merimetsa omab suurt väärtust orienteerumismaastikuna. Hiiu ja Hiiu-Jannseni on väga suure väärtusega maastikud orienteerumisjooksuks. Samas on seal ka palju probleeme: maaomand, arendustegevus, parkimine ja liigne kasutus. Hiiu-

TLPA 2008 73 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Jannseni parkmets on orienteerumise seisukohast väärtuslik, kaunis ja liigendatud ning sobib sprindiks. Linlaste poolt palju kasutatud Nõmme-Mustamäe on tavarajana kõlblik Tallinna tasemel ürituste korraldamiseks. Väga suure tähtsusega piirkonnana on siin esindatud kõik orienteerumismaastiku väärtused. Looduskaitse seab maastike kasutamisele oma tingimused ja liigsage kasutuse korral võib see olla piirkonnale ka ohtlik. Männiku on suur laam väärtuslikku maastikku, mis jääb linna vahetusse lähedusse. Sobiv orienteerumisjooksu rajana. Probleemideks on omand ja arendustegevus. Väga suure väärtusega orienteerumisala. Harku mets on linna üks väärtuslikumaid loodusliikumise ja ka orienteerumisalasid. Harku on orienteerumise seisukohast kõige laialdasemalt kasutatav. Siin saab harrastada nii orienteerumisjooksu kui ka ratta- ja suusaorienteerumist. Puuduseks on liiga sage kasutamine. Linnaelanike liikumise ja sportimise hõlbustamiseks on vaja linnas säilitada võimalikult palju avalikku ruumi ja spetsifitseerimata rohealasid mõistlikus kauguses elukohast, mis on ühistranspordiga ning eelkõige jalgsi ja jalgrattaga kergelt ligipääsetavad.[AnL83] Klassikaliste välialade (jooks, suusatamine, maastikurattasõit, orienteerumine) tingimuste säilitamiseks/parandamiseks on vaja säilitada linnas olemasolevad rohealad, arendada neid elamukvartalitega ühendavaid teid/liikumisradu. Luua väärtuslikumate piirkondlike või ülelinnalise tähtsusega rohealade juurde parkimisvõimalusi.

4.4.2.5. Jalgrattateed Linnas jätavad soovida ratta- ja rulluisu sõidutingimused. Jalgrattateede rajamine Tallinnas sai hoo sisse 1998. aastal. Juba siis nähti põhiülesandena spetsiaalsete jalgrattateede võrgustiku, mis ühendaks eri linnaosi kesklinnaga ja omavahel, väljaehitamist. Räägiti ka jalgrattatunnelitest ja sildadest. Olud olid toona liikluses tänastega võrreldes lihtsamad ja eesmärk – teha Tallinnast linn, kus on jalgrattaga sõita mugav ja paljud kasutavad seda igapäevase liiklusvahendina – tundus teostatav. Tol ajal oli liiklus hõredam ja ka teedel- tänavatel jalgrattaga sõitmine, mis jalgrattalinna idee puhul oluline, polnud suureks probleemiks. Täna tundub, et üheks puuduseks toona alustatud kavade juures oli vähene tähelepanu mootorsõidukite ja jalgrataste koosliiklemise organiseerimisele. Peatähelepanu pöörati mootorsõidukitele tingimuste loomisele, jättes kõrvale nii jalgratturid kui ka jalakäijad, kelle liiklemine linnaruumis on muutunud selle aja jooksul ebamugavamaks. Palju on ristmikke, kus jalakäijatel ja nendega koos liiklevatel jalgratturitel tuleb ristmiku ületamiseks kulutada palju aega, kasutades kaugelt mitte lühemat teed. Jalgratturite kui mootorsõidukitega võrdväärsete liiklejate olemasolu mingikski teadvustamiseks hakati sõiduteedele kandma jalgratta sõiduradu, mis pole aga suurendanud jalgratturite turvatunnet. Täna võib Tallinna kesklinnas ja magistraalteedel kohata sõitmas vaid üksikuid jalgrattureid, keda võib pidada pigem eranditeks, kes teevad julgustrikke, kui normaalseteks liiklejateks. Veerand Tallinna elanikkonnast kasutavad jalgratast suvisel perioodil erineva sagedusega. Valdavalt sõidetakse maal või looduses. Liikluse intensiivsemaks ja kiiremaks muutumise tõttu on jalgratta osatähtsus liiklusvahendina võrreldes 1998. aastaga langenud. Tallinnasse on maha märgitud ligemale 150 km rattateid või sõiduteel eraldatud sõidurada. Selles osas on olukord formaalselt rahuldav. Pikimad rahuldavalt sõidetavad märgistatud ühendused on Kakumäe ja Mõigu vahel. Selle trassi ebamugavam koht on Järve ristmik, mille

Tallinna rohealade teemaplaneering 74 TLPA 2008 Keskkond

ületamine on sisuliselt lahendamata. Rahuldavalt on sõidetav ka trass Haabersti ja Pirita linnaosa vahel. Sellel trassil jätavad soovida Pelgulinna ja Kesklinna osa. Rattateede märgistust võib lugeda rahuldavaks Pirita, Haabersti ja Mustamäe linnaosas ning ka sisuliselt võib nende linnaosade tingimustega rahule jääda. Lisaks märgistatud rattateedele on neis linnaosades ka küllaldaselt tänavaid ja kõrvalteid, kus pole liiga palju jalakäijaid ja saab suhteliselt ohutult liigelda. Tallinna kesklinnaga on paremini ühendatud Väike-Õismäe. Paldiski mnt ja Sõle tänava ristmikust algav ja Tähetorni tänavaga lõppev rattateelõik on Tallinna pikim (ca 9 km) ja piisavalt mugavalt ning ohutult läbitav. Samuti on kesklinnaga rahuldavas ühenduses Pirita linnaosa (Pirita tee ) ja Mustamäe linnaosa. Rattateede rajamisele (mahamärkimisele) heidetakse ette süsteemitust – rattateed kipuvad algama ei-kuskilt ja sinnasamasse ka lõppema. Rattateed on maha märgitud kõnniteedele ja kohtadesse, kus see on teeolude (teelõigu laius, pikkus, ristmikud) tõttu võimalik olnud, ehituslikult on tehtud vähe. Kuid alati ei kasutata ka siin parimat võimalust ja jalgrattatee on maha märgitud ebasobivasse kohta. Sisuliselt ei ole rattateede mahamärkimine jalgratturite liikumistingimusi parandanud, olukord oleks sama ka ilma nendeta. Märgistatud teelõikude vahel on mitmeid lahendamata kohti ja need ei moodusta terviksüsteemi, mis võimaldaks ohutut ja mugavat liikumist linnaosade vahel ja igas suunas linnast väljumist. Rattateede süsteemsus on aga vajalik ratta kui liiklus-, spordi- ja matkavahendi laialdasemaks kasutuselevõtuks. Tänaseks on kavandatud kolm rahvusvahelist jalgrattateed, mis viivad Tartu-Narva, Haapsalu- Paldiski ja Türi-Rapla suunale. Säärased väljasõidud peaks olema kõikides suundades ja need võiks ühtida linna üldise rattateede võrgustikuga. Eesmärgiks peaks olema jalgrattaga Tallinnast selle lähiümbrusse mugava ja ohutu sõidu võimaluste loomine. Kogu linna katva kergteede võrgustiku loomine – eesmärk, milleni linnaarendamisel tahetakse jõuda – lahendaks probleemid suurema osa jalgratturite jaoks.

4.5. Ruumiline keskkond Kõigi planeeringutasandite kooskõlastatud toimimine paneb aluse sihipärasele ruumilisele arengule. Teemaplaneeringu spetsiifikast lähtudes on esmatähtis kestva ja tasakaalustatud keskkonna loomiseks tagada inimese poolt kasutusele võetud ökosüsteemide, tervete kultuurmaastike maksimaalne mitmekesisus, et püsima jäänud looduslikud elemendid suudaksid kompenseerida keskkonna lihtsustamise negatiivseid tagajärgi. Maastikke ohustab välise monotoonsuse teke ning sisemise tasakaluseisundi kadumine. Ökoloogiliselt mitmekesine, säilinud keeruka struktuuriga maastik on kestvalt ja mitmekülgselt tootlik. Kultuurmaastikku tuleb igal tasandil liigendada teadlikult säilitatud looduslike kooslustega. Looduskaitse on kultuur maastikul, mis mõjustab ümbruse kultuuri, elamise kultuuri ja käitumise kultuuri. Et maa oleks kultuurne, peab teda kasutama ja kujundama sihipäraselt. Pole olemas puhtmajanduslikku, nagu pole ka ainult esteetilist väärtust omavaid maastikke. Planeerimine ja läbimõeldud ning järjekindel hooldus tagavad ajakohase, ökoloogilistele ja esteetilistele nõuetele vastava maastiku kujunemise. Muudetav maastik pole tänapäeval enam üksnes looduslik ökosüsteem. Selles on rohkem või vähem kultuurökosüsteemi tunnuseid, selles on inimtöö lisapanus, põlvkondade pärand, kultuuri pidevus (Eilart 1976). Ruumilises keskkonnas väljendub meie kultuur, mille üheks kandjaks looduslikus, kultuurilises ja sotsiaalses keskkonnas on sihipäraselt planeeritud ja toimiv rohevõrgustik.

TLPA 2008 75 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

4.5.1. Rohevõrgustik

4.5.1.1. Kujunemislugu Euroopas populaarsust võitva ökoloogilise võrgustiku põhimõtteid rakendati Eestis juba 1960-ndail aastail, kui püüti luua korda loodusvarade kasutuses ja planeerimises. Sellele tugines ka puhkemaastike liigestamine ning roheliste koridoride planeerimine Tartu lähiümbruses. 1970-ndatel aastatel sündis idee Eesti ökovõrgustikust, mida tol ajal nimetati ökoloogiliselt kompenseerivate alade süsteemiks. Neid alasid käsitleti kultuurmaastiku osana, mis pehmendas inimmõjusid maastikul. Eesti kompensatsioonialade kaart koos seletuskirjaga kinnitati planeerimise ja arendustegevuse aluseks kuni aastani 2005. Kuni 1990.-ndate aastate alguseni planeeriti ja majandati Tallinna ja selle ümbruse metsi ühtse rohelise vööndina. 1980-ndatel aastatel võttis Euroopa looduskaitse suuna looduse kui terviku käsitlusele. Liikide kaitselt mindi üle koosluste ja elupaikade kaitsele, sealt edasi haarati juba kogu maastik. Berni konventsiooni (1979) raames hakati üha enam rõhku asetama elupaikade ja kogu maastiku kaitsele. Euroopa Liit võttis vastu elupaikade direktiivi (1992), mis näeb muu hulgas ette moodustada liikmesriike hõlmava kaitstavate alade võrgustiku Natura 2000. 1992.aastal võeti Rio de Janeiros vastu bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, mille eesmärk on kõigi maakera vabas looduses elavate liikide, koosluste ja ökosüsteemide kaitse. Euroopa kontekstis on selle loetelule lisatud ka maastike kaitse. Elustiku kaitse eesmärk on säilitada eeldused elu võimalikkuseks maakeral. Seetõttu on laiemas tähenduses selle konventsiooni sisu ka inimkonna ja tema kultuuri mitmekesisuse kaitse. Olulise panuse ökoloogiliste võrkude arendamisse tegi IUCN, koostades aastail 1992–1994 Euroopa looduskaitse tegevuskava ―Pargid elule‖. Novembris 1993 võeti Maastrichtis vastu deklaratsioon Euroopa loodusliku pärandi kaitsest, milles tehti ettepanek luua Euroopas ühtne looduskaitsestrateegia. Olulise vahendina strateegia eesmärkide elluviimisel nähti Euroopa ökoloogilist võrgustikku. Viimasel ajal on maastikuline lähenemine Euroopa loodus- ja keskkonnakaitsepoliitikas leidnud üha enam väärtustamist. Tähelepanuväärseteks dokumentideks on ―Euroopa keskkond - Dobriši hinnang‖ (1995), ―Euroopa bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse strateegia‖ (1995) ja Euroopa maastikukonventsioon (2000). Viimatinimetatu on üleeuroopaline kokkulepe kaitsta maastikke kui inimeste elukeskkonda. Konventsioon tõstab esile maastiku püsiosa – kultuurilist enesetaju kultuurmaastikus. Igati on vajalik, et ka Eesti sellega ühineks.

4.5.1.2. Kirjeldus

4.5.1.2.1. Üleriigiline rohevõrgustik Üleriigilise planeeringu Eesti 20104, põhiülesandeks oli riigi ruumilist arengut suunavate ja kujundavate meetmete kavandamine ning ülesannete seadmine jätkusuutlikuks arenguks. Planeering kandis ruumilise arengu nn. võrgustiku põhimõtet. See kajastus rohevõrgustiku üleriigilises strateegilises käsitlemises ja eri tüüpi ökosüsteemide ja maastike säilimist tagava ning asustuse ja majandustegevuse mõjusid tasakaalustava looduslikest ja poollooduslikest

4 Heaks kiidetud Vabariigi Valitsuse 19.09.2000 korraldusega nr 770-k.

Tallinna rohealade teemaplaneering 76 TLPA 2008 Keskkond kooslustest koosneva süsteemi (edaspidi roheline võrgustik) aluste kujundamises. Planeeringus pakuti välja, et tugialade määratlemisel võiks lähtuda vähemalt kahest aspektist: ala pindalast, mis näitab vastupanuvõimet inimmõjudele ja ala loodus- või keskkonnakaitselistest väärtustest.

4.5.1.2.2. Harju maakonnaplaneering Harju maakonnaplaneeringus5 on rohealasid käsitletud looduskaitselistest ning puhkeotstarbelistest aspektidest. Maakonnaplaneeringu ülesandeks teemaplaneeringu kontekstis oli väärtuslike põllumaade, maastike ja looduskoosluste säilimise tagamine, maa- ja veealade üldiste kasutamistingimuste ja territooriumi funktsionaalse tsoneerimise põhialuste määratlemine, loodusvarade kasutamistingimuste määratlemine ning puhkealade määramine ja nende kasutamistingimuste määratlemine. Asustuse suunamisel seadis maakonnaplaneering asjakohaste tegevuste ja arengusuundadena: 1) Seniste üldkasutatavate rekreatiivalade ja neid ühendavate haljaskoridoride säilitamine ning vajadusel uute rajamine. 2) Iga uue asumi planeerimisel üldkasutatavate rekreatiivalade analüüsi teostamine ning tingimusteta säilitatava (üldkasutatava) haljasala mahu määratlemine. 3) Rannikualade planeerimisel Põhjamaade ministrite poolt 22.10.1996.a. heaks kiidetud VASAB 2010 dokumendist ―Soovitused Läänemere rannikualade planeerimiseks‖ lähtumine. Metsamajanduse valdkonnas nimetati rakendustegevusena kaitstavate puhkemetsade (-alade) määratlemist ja valdade planeeringutega seostamist ja metsal põhineva puhketegevuse ja ökoturismi tegevuskava koostamist. Metsade arengusuunaks seati hoiu- ja kaitsemetsade senise pindala säilitamine.

4.5.1.2.3. Harju maakonna teemaplaneering Kõigile Eesti maakondadele on maakonnaplaneeringu täpsustamiseks seatud ülesanne koostada teemaplaneering „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused―. Teemaplaneeringu kaheks olulisemaks alateemaks on roheline võrgustik ja väärtuslikud maastikud. Harju maakonna teemaplaneeringuga6 on vastavalt üle-eestilisele metoodikale tervikuna määratletud Harju maakonna rohevõrgustike ja väärtuslike maastike paiknemine. Planeering täpsustab üleriigilise planeeringuga Eesti 2010 määratletud tugialade piire Harju maakonnas. Rohelise võrgustiku tugialadele ja koridoridele on seatud üldised kasutustingimused rohelise võrgustiku toimimise tagamiseks. Teemaplaneeringuga määratletud rohevõrgustik sisaldab tuumaladena mitmeid Tallinna rohealasid. See tõstab Tallinna rohealasid esile ning väärtustab võrgustiku süsteemsuse põhimõtet. Intensiivse maakasutusega ja valglinnastuva Harju maakonna eripära tõttu on teemaplaneeringus esile tõstetud piirkondlike ja kohalike tugialade roll ja nende sidususe olulisus. Teemaplaneeringuga on seatud ülesanne parandada rohelise võrgustiku sidusust eelkõige Tallinna mõjupiirkonnas. Tugialasid ja koridore on kohati liialt hõredalt just Tallinna rohelise vööndi piires, kus on möödapääsmatu vajadus rohelist võrgustikku tugevdada.

5 Kehtestatud Harju maavanema 19.04.1999 korraldusega nr 1682 6 Kehtestatud Harju Maavanema 11.02.2003 korraldusega

TLPA 2008 77 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Tallinna linnale on teemaplaneeringuga määratletud roheline vöönd ehk haljasvöönd, mille piir järgib püsivaid infrastruktuuri elemente (raudtee, Tallinna ringtee, suuremad maanteed). Rohelise vööndi metsad on asukoha tõttu suurlinna läheduses kõrge puhkeväärtusega ja keskkonnaseisundi kaitsmiseks on need otstarbekas planeeringutega määrata kaitsemetsa kategooriasse. Tehtud on ettepanek Tallinna rohelise vööndi teemaplaneeringu koostamiseks.

Rohevõrgustiku katkemise ohu tõttu rannaalal on maakonna [AnL84]teemaplaneeringus konfliktalana kajastatud ehituspiirkond Tallinnas Kakumäe poolsaarel, samuti aga ka tugeva planeeringulise elamuarendussurve all olev Kloostrimetsa Viimsiga ühendav rohekoridor Pirita linnaosas. Konfliktsetes piirkondades tuleb hoiduda rohevõrgustiku toimimist ohustavast maakasutuse sihtotstarbe muutmisest. Maakonna teemaplaneeringuga on määratletud järgnevad Tallinna väärtuslikud maastikud üleriigilisse (MR) või maakondlikku (M) tähtsusklassi: Toompea (MR), Mustamäe nõlv (M), Pirita jõeorg (MR), Aegna (M), Kadriorg (MR). Kirjeldatud on nimetatud alade väärtused ja nendele avalduvad ohud. Maakonna teemaplaneeringu rakendamine toimub kavade ja üldplaneeringutega, antud juhul Tallinna rohealade teemaplaneeringuga. Kui maakonna teemaplaneering lõi rohevõrgustiku üldvisiooni, siis Tallinna linna rohevõrgustiku planeering peab vastavalt oma üldistusastmele seadma tingimused maakonna ja linna roheliste alade sidususe tagamiseks ning määratlema linnasisese rohevõrgustiku struktuuri. Teemaplaneering on eesmärkide saavutamise eelduseks, mitte tagatiseks. Rohevõrgustiku toimimise tagamine vastavalt teemaplaneeringus seatud nõuetele on võimalik juhul, kui see seatakse osaüldplaneeringute, struktuurplaanide detailplaneeringute ja projektlahenduste koostamisel tingimuseks.[AnL85]

4.5.1.2.4. Tallinna üldplaneering, keskkonnastrateegia ja haljastuse arengukava Tallinna üldplaneeringu koostamise käigus, Tallinna keskkonnastrateegias aastani 20107 ja Tallinna haljastuse arengukavas8 on tehtud ettepanek Tallinna rohealade (haljastute) ülelinnaliseks süsteemseks arenguks. Süsteem kujutab endast rohelist võrgustikku, mis koosneb radiaalsetest, linna keskusest äärealadele suunduvaid rohelistest aladest ning neid meridiaanselt ühendavatest rohelistest koridoridest (vt. planeeringulahendus 5.2.1 ja teemaskeem 16. Rohevõrgustik)). Tallinna maastikuline liigestus soodustab roheliste radiaalide ühendamist ja meridiaansete vööndite kujundamist. Tallinna rohelise võrgustiku toimimine on jätkusuutlik kui: 1) tugevdada vanalinna ümbritsevat haljasvööndit, 2) rohelised radiaalid ühendada vanalinna ümbritseva haljasvööndiga, 3) rohelised radiaalid siduda omavahel seotud meridiaansete rohekoridoridega 4) roheline võrgustik siduda hoonestatud linnaruumiga rohelusega liigendatud ökoloogiliselt toimivate ja avalikult läbitavate alade abil. Kõige suuremaks väljakutseks on teise tingimuse täitmine, mille käigus tuleb tasakaalustatud lahendus leida tugeva maakasutuskonkurentsi ja konfliktsituatsioonidega piirkonnas.

7 Kinnitatud Tallinna Linnavolikogu 22. jaanuari 1998 määrusega nr 5 8 Kinnitatud Tallinna Linnavolikogu 3.märtsi 2005 määrusega nr 17

Tallinna rohealade teemaplaneering 78 TLPA 2008 Keskkond

Haljastuse arengukava üheks aluseks olnud Tallinna keskkonnastrateegia 4. osas seatud linnahaljastuse eesmärgid käsitlevad linna rohevõrgustiku kõiki tasandeid ning sisuliselt ka rohevõrgustiku toimimise tagamist. Linnale tervikuna ja ka igale linnaosale ning asumile tagatakse optimaalne haljastus, lähtudes nii ökoloogilisest efektist, esteetilisest aspektist kui ka atraktiivsusest. Nii tasandub haljastuse ebaühtlane paigutus. Rõhku asetatakse eluaseme lähihaljastusele. Eriti tähtsustatakse metsasid kui loodusliku mitmekesisuse tagajaid ja keskkonnaseisundi olulisimat indikaatorit. Planeerimisel, linnaelu korraldamisel ja ehitustööde tegemisel käsitletakse haljastust võrdväärse elemendina linnakeskkonna tehislike elementide (hooned, teed, kommunikatsioonid) kõrval. Haljastust säilitatakse maksimaalselt, olenemata omandivormist. Haljastus ning selle struktuurielemendid muutuvad kõikide maakasutusviiside loomulikuks osaks. Maakasutusviiside kavandamisel arvestatakse haljastuse rajamisega algstaadiumist alates. Haljasalad seotakse puhkealadega ühtseks võrguks. Kesklinna ümbritsevatesse vanadesse asumitesse rajatakse uusi parke. Säilitatakse metsaalad. Kooskõlas linnaelu teiste valdkondadega koostatakse linnamaastiku ja haljastuse üldplaanid ja arenguplaanid. Määratakse haljastuse optimaalne vajadus ja struktuur, milleks: koostatakse haljasmaade rahvusvaheliselt mõistetav klassifikatsioon; haljasalad inventariseeritakse, koostatakse plaan ja määratakse omandivorm; kohandatakse ja rakendatakse metoodika haljastuse sotsiaalse nõudlusemääramiseks; kohandatakse ja rakendatakse metoodika haljastuse ökoloogilise väärtuse määramiseks, arvestades kogu haljasmassiga linnas (metsad, loodusalad, pargid, haljasalad, puiesteed jne); määratakse haljastuse olemi vastavus nõudlusele ja vajadustele ningselgitatakse puudujäägid ja nende korvamise võimalused; reserveeritakse maa-alad haljastuse rajamiseks või säilitamiseks loodusaladena. Rohevõrgustik toimib vaid kõigi maakasutusviiside tihedas seoses võrgustikku kandvate elementidega. Põhimõtete realiseerimine peab toimuma Tallinnas arengustrateegiate, -kavade ja planeeringutega. Rohealade teemaplaneeringu üheks põhieesmärgiks on eeltoodud põhimõtete kajastamine ülelinnalises planeeringudokumendis.

4.5.2. Välisruumid Rohealade teemaplaneering on eelkõige avaliku välisruumi olemasolule ja selle kvaliteedinõuetele suunatud täienduseks ja täpsustuseks linna üldplaneeringule ja teistele teemaplaneeringutele ning analüüsib ja väärtustab linnaruumi sellest eesmärgist lähtuvalt.

4.5.2.1. Areng Tallinn on pika ajaloo jooksul läbi teinud mitmeid arenguetappe – kiiremaid ning rahulikumaid. 19. sajandi lõpule ja 20. sajandile oli iseloomulik linna kiire kasv. Kiire arengu aegadel oli Tallinna nagu ka teiste linnade kasv suunatud eelkõige majandusliku ja ruumilise kasvu kaalutlustest. Maastikulisi väärtusi asukohavalikul sisuliselt arvestamata ehitati täis kõik alad, mille aluspind ehitusvõimalusi arvestades vähegi kandis. Nii kasvas linn laiusesse. „Paremates piirkondades― tekkisid esindusväljakud, promenaadid ja väikesed pargid, mis pidid tõstma kohalikku elamisväärtust ning üürihinda. Hiljem rajati ka mõned töölistele

TLPA 2008 79 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond mõeldud pargid. Koos vanalinna ümbritseva rohevööndi ning Kadrioru pargiga kuuluvad need rohealad tihedalt hoonestatud kesklinnas tänagi olulisemate haljasalade hulka. Esimene terviklik Tallinna linnaplaneering, kus pöörati olulist tähelepanu ka haljasaladele, oli 1913.aastal korraldatud võistluse käigus Eliel Saarineni koostatud „Suur-Tallinna― planeering9. Saarinen kui orgaanilise detsentraliseerimise pooldaja pakkus välja mitmevariandilise arengusuunaga plaani, mis lähtub linna loomulikust kasvust. Kui planeeringu koostamise ajal oli linna 5825-st hektarist kõigest ligi 150 ha haljastatud alasid, siis Suur-Tallinna kavand näeb ette nende suurenemise ligi 2000 ha võrra (arvestamata linna suubuvaid metsaparke). Saarinen kavandas oma plaanis tervikliku suurejoonelise haljastussüsteemi, mis koosneb: 1. ringpargist 3-4 km kaugusel linna tsentrumist (ca 585 ha); 2. väiksematest hajutatud linnaparkidest (ca 770 ha) ning 3. haljastatud vöönditest magistraaltänavatel ja raudteetrassidel, mis ühendavad pargialad ühtseks süsteemiks ja kaitsevad hoonestust liiklusmüra eest (ca 560 ha). Saarineni planeeringu ideede elujõudu on aeg tõestanud. See planeering oli moel või teisel aastaid linna arengu aluseks ja mõjutab seda tänaseni. Selle alusel toimetas linn ja eraomanikud maade omandamist ning realiseeriti üksikprojekte. Pärast II Maailmasõda koostatud Tallinna generaalplaani põhimõtted langevad ühtse haljastussüsteemi loomise osas kokku Saarineni projektiga. Ka Tallinna järgmises generaalplaanis on samad ideed ja põhimõtted enamasti säilitatud. Generaalplaanid kavandasid rohealade ulatuslikku arengut, kuid see jäi paljuski teostamata. Sõjajärgse arenguga kaasnes linna ulatuslik ümberstruktureerimine. Sõjakahjustuste tõttu loodi kesklinna mitmeid haljasalasid, mis on saanud linnapildi ja –ruumi oluliseks osaks. Mitmeid alasid võeti kasutusele väikeaedadena (Kristiine, Kopli, Tondi jt). Kalmistuid korraldati ümber parkideks (Kopli, Kalamaja). 60-ndate kuni 80-ndate aastate areng oli seotud ekstensiivse kasvu ja välisruumi tugeva raadamisega: rajati Mustamäe, Õismäe, Astangu ning Lasnamäe, tihendati Kristiine jt linnaosi.

4.5.2.2. Olemasolu ja kvaliteet Linnaplaneerimine tunneb valdavalt välisruumide kohta traditsioonilist must-valgelt negatiivset määratlust, mis välistab sinna ehitamise. Määratlus varjab endas maakasutuskonflikti. See tuleneb sellest, et välisruumid ja rohealad on olnud ja on jätkuvalt sageli reservmaaks, pindadeks, mille arvel arendada linna ehitust kitsamas mõttes: hoonete ehitust, tehnovõrkude ja teede rajamist. Reeglina on see toimunud haljaspinna arvel, on toimunud rohealade erosioon ja killustumine. Ühest küljest on loodus- ja keskkonnakaitse saanud inimese elukeskkonnas väga oluliseks, teisalt on välisruum majanduspoliitiliselt tuntavalt marginaliseerunud. Minevikupärandit austavat tegevust peavad mõjutama nii tänased kui ka tulevased arengutendentsid. Traditsiooniliselt on linna avalikus ja privaatses välisruumis inimeste vajadusi järgitud. See planeerimiskompetents on teiste väärtuste ees taandunud, kuid aeg on küps selle laiendamiseks tänapäevastele probleemidele.

9 Berliini kohta koostati analoogiline planeering, nn. Janseni plaan 1910.aastal, seega praktiliselt samal ajal. Planeering koosnes väiksemast parkide ja aedadega siseringist ja suuremast metsade, parkide, aedade ja niitudega välisringist. Ringe ühendasid radiaalsed haljasühendused, mis ulatusid kesklinna.

Tallinna rohealade teemaplaneering 80 TLPA 2008 Keskkond

Ehitamise välistamine ning planeeringute ja teiste kokkulepetega maa-ala kui välisruumiressursi tagamine on klassikaline meetod. See on kahtlemata mõjus, kuid samas ebapiisav. Üks keskseid strateegilisi sihte on välisruumidele neist endist lähtuva tähenduse ja väärtuse andmine, et neid mitte ainult hoonetevaheliste tühiruumidena kaitsta, vaid neid sisuliselt säilitada ja arendada millegi jaoks ja kellegi kasutuseks. Sellega peab negatiivsest saama positiivne määratlus. Välisruumide ja rohealade planeerimine ja veelgi enam selle planeeringu realiseerimine on pikaajaline pidev ja paljude osapooltega õppeprotsess. Osalejaid on väga palju, sest tõhus tegevus rohealade süsteemi tagamiseks peab olema integreeritud nii teistesse planeeringutesse kui ka üldisemalt teistesse linnaelu valdkondadesse. Välisruumidega on seotud kaks põhilist probleemide ringi: 1. Välisruumide olemasolu (kvantitatiivne aspekt) ning 2. Olemasolevate välisruumide kvaliteet. Eelnevast tulenevalt on välisruumide olemasolu kõigi muude kaalutluste eelduseks. Siinkohal tuleb eristada: Status Quo: kas välisruume piisab? Areng: kas olemasolevad välisruumid on ohustatud? Paiknemine: kus on välisruume piisavalt ja kus nad puuduvad – seda eelkõige sotsiaalsest ja kultuurilisest[AnL86] aspektist. Väga oluliselt määrab elukvaliteeti linnas kasutatavate välisruumide olemasolu eluruumi läheduses, kvartalis ja asumis. Kinnisvaraveergudel nimetatakse klassikaliselt „heas asukohas olevaks― eluaset, mis paikneb pargi või muu roheala läheduses rahulikul kõrvaltänaval puude vilus eesaia ning suure privaatse haljastatud õuealaga. Sellest argitõlgendusest selgub, et kuna mitte kõik eluasemed linnas ei ole heas asukohas, siis on välisruumidest linnas nappus. Välisruumid on kaup ja teenus, mida ei jätku igal pool ja igaühele – muidu poleks see nii hinnatud ja kallis. Lühidalt: kellel on vähem raha, selle osaks on kitsas korter kivises ümbruses, kus on vähe eluruumi juurde kuuluvaid ja kasutatavaid välisruume. Erandiks on ehk poissmehekorterid südalinnas, kus hinna määrab keskne asukoht. Sama kehtib avalike haljasalade kohta. Suured, sageli topograafiliste eelduste tõttu tekkinud rohealad määravad pikaajaliselt ümbritsevate alade sotsiaalse struktuuri. Rikkalik linnahaljastus või lähedus rohealadele on linnapiirkonna kvaliteedimärgiks. Väga oluline on välisruumide kvaliteet. Paljud välisruumid täidavad neile seatud ülesandeid puudulikult või üldse mitte, sest nende võimalused on kasutamata. See kehtib kõigi ökoloogilise, kultuurilise ja sotsiaalse keskkonna funktsioonirühmade kohta ja väljendub välisruumi kasutusväärtuses. Kasutatavust määravad järgmised aspektid: Ligipääsetavus nt tiheda liiklusega tänavat ületamata ning kättesaadavus (jala, jalgrattaga, ühistranspordiga) loovad eeldused välisruumi kasutamiseks. Välisruumi paiknemine asustuse sees, nt. roheala või mänguväljaku kaugus elupiirkonnast või hoonetest mõjutab väga oluliselt reaalset kasutusväärtust Mõnd kasutust piirab vähima pindala vajadus, millel kavandatav tegevus (nt. sport) üldse võimalik oleks. Sotsiaalne kontroll, teatud kasutajagruppide domineerimine teatud asukohas ning teised sotsiaalsed aspektid mõjutavad oluliselt rohealade kasutamist. Looduslike ja ehitatud elementide mitmekesisus, mis suurendab ka muid kasutusvõimalusi.

TLPA 2008 81 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Nii ajaliselt jagunev kui kasutajagruppide vahel samaaegselt jagatud kasutus. Avatus ja atraktiivsus, tegevusele orienteeritus. Välisruumipoliitika saab olla vaid samavõrra säästlik ja ökoloogiline kui seda on ülejäänud tegevusvaldkonnad. 1. Välisruumide olemasolu seisukohalt on vajadus seada tänapäevase välisruumipoliitika põhiliseks eesmärgiks olemasolevate välisruumide säilimise tagamine, seda eriti linnaehituslikult stiihilise omandireformi ja omandiloogikast lähtuva ehitussurve tingimustes. Välisruumide ja rohealade üldine kontseptsioon ning selle järgimine ja rakendamine on vajalik linna hoonestatud alade liigendamiseks ning rikastamiseks. Oluline on süsteemsus. Kindlustada tuleb mitte niivõrd üht eraldiseisvat roheala – kuigi ka see võib olla väga oluline – vaid põhjendatud väärtusi kandvat välisruumide süsteemi, mis annab võimaluse hoonestusalade arengut suunata ja rikastada nii regionaalsel, üldisel kui ka neid toetaval kohalikul tasandil. 2. Nii ehitatava kui ka looduskeskkonna kvaliteedile mõjub positiivselt ülekuumendatud kinnisvaraturu mõningane jahutamine ja arendustempo hoidmine tundlike kohtade taluvusele vastavais piires. See on ka rohealade edasise vähenemise vältimiseks vajalik eeldus. Seda ei ole võimalik realiseerida iseseisvalt ühe omavalitsuse territooriumil, kuna vastasel korral toimub väljaränne ümbrusesse. Tõhustamist vajavad ruumilise planeerimise tänast mõjuala ja -ruumi ületavad regionaalplaneerimise meetmed. 3. Vajalik on muus kasutuses olnud alade kasutuselevõtmine rohealadena (Kopli savikarjäär, Lasnamäe paekarjäär, Pääsküla prügila). Paraku on see raskendatud neis piirkondades, mis kõige enam ruumilist mitmekesisust vajaksid – aladel, kus on suur kinnisvaraarenduse surve ning keskkonnatingimused võimaldavad äriliselt otseselt tasuvat kasutust. 4. Tagada tuleb välisruumide ja rohealade soodus asend ja kättesaadavus. See loob kasutuseeldused. Eraldatud ja tükkideks lõigatud välisruumide struktuur on omane paljudele suurlinnadele, kuid ohustab nende toimimist mitmes mõttes. Igal planeerimistasandil tuleb leida vastused küsimustele, millised omavahelised seosed tuleb rohealade vahel luua, kuidas parandada rohealade kättesaadavust ja tagada neile juurdepääs? 5. Roheala peab olema hästi kasutatav ning ootustele ja vajadustele vastav. Kui välisruum on õiges asukohas ja otstarbekas süsteemses seoses teiste rohealadega on järgnevalt vajalik teada, kuidas on teda otstarbekas sisustada, varustada ja kujundada. Haljasalade ja parkide kättesaadavuse parandamiseks ning looduslike elementide integreerimiseks igapäevasesse elukeskkonda tuleb taotleda võimalikult väikesesilmalist rohelist võrgustikku, mis ühendab välisruumid omavahel ning asustusaladega. See võrgustik moodustab atraktiivse aluse ka jalg- ja jalgrattateedele. Võrgustik on vormidelt väga mitmekesine. Kõige määravamaks teguriks on kohalik linna- ja maastikustruktuur, millest kasvavad välja vaheldusrikkad ja põnevad ruumijärgnevused. Siselinnas võtavad roheühenduste rolli üle haljastatud tänavaruumid. Linna äärealadel ideaalis paiknevad linnale olulised kaitsemetsad ja metsaiseloomuga lähipuhkusealad, mis ulatuslike maastikuruumidena täidavad samal ajal ka olulist ökoloogilisi funktsioone. Ka erinevad eraaiad ja poolavalikud välisruumid rikastavad lisaks vahetule kasutusväärtusele oluliselt linnapilti, tasakaalustavad linna poollooduslike elementidega ning tasandavad linna mõjusid, nt linnakliimat. Seetõttu on selliste alade säilitamine vajalik kogu linnas.

Tallinna rohealade teemaplaneering 82 TLPA 2008 Keskkond

4.5.2.3. Väärtused Maastikuruum on elamuskeskkond, avaliku ruumi väärtused kuuluvad kõigile. Välisruumid ja avatud hoonestamata alad kujundavad linnapilti ning võimaldavad sellel mõjule pääseda. Välisruumide mõõtmed ja suhe hoonestusega annavad linna külastajatele esimese ning mõjusa mulje. Seega on välisruumid ja avatud hoonestamata alad linna identiteedi aluseks. Välisruumid kajastavad linna arengut ning on orienteerumiseks väga olulised. Kui linna hoonestatud aladel on loodusruumiline ilme valdavalt ümber kujundatud ja inimene sageli ei taju seetõttu oma paiknemist maastikuruumis, siis suurtes avatud maastikuruumides avanevad ja ilmestavad linna ilmet suured maastikuvormid (paeklint, Toompea platoo, Mustamäe ja Astangu nõlv, Pirita jõeorg jt). Looduslikud maastikuelemendid on aga tajutavad ja asukoha rikastamiseks olulised ka väiksemates siselinnalistes välisruumides ning need tuleb seal rohkem esile tuua. Välisruumide kaudu on kõige paremini loetavad linna kultuurilugu ja ühiskondlikud muutused. Välisruumid on sotsiaalselt olulised ühis- ja kogukondlikud suhtlemis- ja kohtumiskohad. Privaatsetes ja avalikes kohtades kohtuvad pidevalt kindlad grupid (perekonnad, kolleegid, huvigrupid jne). Ühiskonna läbilõikes kõik elanikud ja külalised kohtuvad vaid kesksetes avalikes välisruumides. Avalikud välisruumid on seega multikultuurilised ja kujundavad linna elava identiteedi. Välisruumid on olulised puhkevõimaluste tagamiseks. Linnalapsed tajuvad siin esimest korda väliskeskkonda ja loodust ning neil toimuvad siin esimesed sotsiaalsed kontaktid samaealistega. Nende vanematel on välisruum samal ajal nii töö-, puhkuse kui ka omavahelise suhtlemise keskkonnaks (nt. lapsehoidmine pargis). Noorukid kohtavad sõpru ja rahuldavad oma liikumisvajadust. Tööealised elanikud otsivad lõõgastust ja virgestust. Seenioridele on välisruumid eriti olulised kohad sotsiaalseteks kontaktideks ja avalikust elust osavõtmiseks. Välisruumidesse varjutakse suurlinna kiiruse ja müra eest, et seal puhata ja lõõgastuda, virgestuda või loodust nautida. Neis peab olema võimalusi nii inimeste kohtumiseks ja pidutsemiseks, kui ka pikemateks jalutuskäikudeks ning looduskeskkonna tundmaõppimiseks. Välisruumid ulatuvad linna pärgavatest lähipuhkuse piirkondadest suuremate ja väiksemate parkide ja haljasalade kaudu elamuümbruseni, mänguväljakuteni, haljaste eluruumide ning elavate linnaplatside ja promenaadideni. Välisruumid peavad olema vastavalt mitmekesised Välisruumide olemasolu vähendab ka linnaümbruse koormust. Alles siis, kui linnas on piisavalt kvaliteetseid [AnL87]välisruume, lõpeb linnast välja elama asumine ning linna ümbruse valglinnastumine. Sama kehtib ka pidevalt suureneva autostunud vaba-aja pendelliikumise kohta linna ümbritsevatesse maastikuruumidesse. Välisruumid ehk ulatuslikud maakonna tähtsusega tuumalad ja rohevõrgustik on olulised linnakeskkonnast lähtuvaid mõjureid ökoloogiliselt tasakaalustavad alad. Nende väärtus on juba ainuüksi selles, et neist ei lähtu täiendavaid negatiivseid keskkonnamõjusid. Lisaks sellele filtreerib taimkate õhuga edasikanduvaid saasteaineid, jahutab ja värskendab linnaõhku, immutab sademevett ning soodustab sellega põhjavee uuendamist. Välisruumid on linnalooduse eluruumideks, kus elavad tuhanded elusolendid, mis inimese elukeskkonda rikastavad. Inimene vastutab linnakeskkonnas nende eluvõimaluste tagamise eest ning peab jätma neile piisava eluruumi.

TLPA 2008 83 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Välisruumidel on ka lihtsalt olemasoluväärtus. See tähendab, et nad on tegusa ja elamisväärse linna iseseisvad ja loomulikud koostisosad, mis mõjutavad elukeskkonna kõrval väga oluliselt linna kui ettevõtlusasukoha atraktiivsust (nn pehme asukohafaktor). Vaid primitiivse majandusliku tasuvuse seisukohalt on nad linna maahinda arvestades puhas luksus. Siiski on see mõtteviis levinud ja seda tuleb planeeringuliselt vastassuunas korrigeerida. See ei tähenda, et tulevikus enam midagi välisruumidesse ei ehitata vaid pigem seda, et ehitamisel tuleb järgida ja kaaluda ka maastikuplaneeringulisi sihte. Välisruumide väärtusi on mitmeti kirjeldatud, kuid kõik kirjeldused taanduvad sarnastele valdkondadele, mille kaudu tänagi välisruume väärtustame: ökoloogiline, sotsiaalne ja kultuuriline nende erinevates väljendustes. Välisruumidel on aga ka väga oluline nimetatud aspektidel põhinev majanduslik väärtus, mille tähtsus on kasvav. Välisruumide funktsioonide vastavuse tabel (Bochning 1993, täiendanud Levald 1996).

Wagner 1915 Sanitaarhaljastus Dekoratiivhaljastus Olemasolu- Kasutusväärtus väärtus

Niine 1965, 1976 Funktsionaalsus Ökonoomsus Esteetilisus

Nohl 1983/84 Tervisliku Isiksuse Tegevus- Esteetilise elusüsteemi arendamine piiride pädevuse kindlustamine avardamine arendamine

Bochnig, Selle Ökoloogiline Sotsiaalne Majanduslik 1992 funktsioon funktsioon funktsioon

Martin Wagner esitas 20. sajandi alguses süstemaatilise uurimuse linna välisruumide tähendusest (Wagner 1915), milles kirjutab: “Kõiki haljasrajatisi ja -pindu, mis inimese tervisele edendavat mõju avaldavad, võib nimetada sanitaarseks haljastuseks. Haljasalade mõju inimtervisele on kahest küljest eriti iseloomulik: Haljasalad võivad suurlinnaelanikele olla möödapääsmatult vajalikud kui õhu kogujad ja parandajad, ilma et elanikud nendega lähemalt kokku peaksid puutuma. Sel juhul on sanitaarne väärtus lihtsalt nende olemasolus, nimetagem seda edaspidi olemasoluväärtuseks. Teisest küljest omandavad haljasalad sanitaarset väärtust sedavõrd, kuivõrd inimene neid kasutab, olgu see mängu- ja spordiplatside, promenaadide või pargirajatiste näol. Seda haljasalade väärtust võib nimetada kasutusväärtuseks. Haljasalade olemasoluväärtust on kasutusväärtuse arvel seni liialt ülehinnatud.10 Välisruumiprobleeme suurlinnades on võimalik lahendada mitte ühelt poolt metsade ja pargirajatiste ning teiselt poolt iluplatside olemasoluväärtust arendades, vaid välisruumide füüsilise kasutuselevõtu alusel spordi- ja mänguväljakute, rendiaedade, rahvapargikomplekside ning laiemalt liikumisvajaduste rahuldamist teenivate metsade ja aasadena.”

10 Haljasalade olemasoluväärtuse ülehindamise näiteks kasutusväärtuse arvel toob Wagner tänaseni kehtiva argumendi, et tervist kahjustava saastega tööstuse mõju leevendamine on kõige tõhusam tootmisprotsessis tehnilise täiustamise kaudu mitte niivõrd saastet haljasribade abil summutades.

Tallinna rohealade teemaplaneering 84 TLPA 2008 Keskkond

Wagner töötas välja ka vahendid, mis võimaldavad linnaplaneerimisel välisruumide kasutusfunktsiooniga arvestada. Selleks liigitab ta avalike välisruumide kasutajad gruppidesse ning seob nad kasutusviisilt sobivate välisruumiliikidega. “Välisruumide jagunemisel peab olema määrav nende erinev kasutus suurlinnaelanike eri vanusegruppide poolt, kes vajavad sanitaarhaljastust kord mänguplatside, istumiskohtade ja spordiväljakutena, kord aga parkide ja metsadena.” Välisruumide planeerimisel linnades on välisruumide ja rohealade selline funktsioonide määratlus ning -vastavus tänini aktuaalne ja kasutatav. Nii ka Tallinna rohealade teemaplaneeringus.

4.5.2.3.1. Välisruumide majanduslikust väärtusest Sageli toimub rohealade suhtes ―heade‖ funktsioonide (sotsiaalne ja ökoloogiline) lihtsustatud vastandumine ―halbadele‖ (majandus), mis raiskavad piiratud välisruumiressurssi. Iseenesest ei ole aga positiivsed ka sotsiaalsed ega ökoloogilised funktsioonid. Rääkides säästvusest tähendab algse päritolu kohaselt ka majandus (ökonoomia) alati nappide vahendite säästlikku kasutamist (ld oeconomia - õiglane jagamine, kr oikonomía - majapidamine, valitsemine). Pilt on aga teine kui planeeringukaalutlustesse kaasatud majanduslikud huvid on samastatud eramajanduslike huvidega, piltlikult maaomaniku või ettevõtja huvidega, kes võib metsakvartali ehitusmaaks muutmisest palju raha teenida. Maa kui nappiva vahendi heaperemehelik majanduslik kasutamine tähendab aga alati tulevikuvariantide paljusust ning vastanduvate huvide kaalumist, kuna ühele tulus ettevõtmine, võib samal ajal olla paljudele teistele kaotuseks – sealhulgas ka majanduslikuks. Välisruumid mõjutavad asukoha kujundamise kaudu kinnisvara ja hoonete, ruumide ning korterite rahas väljenduvat väärtust ning seega kasutajagruppide asukohavalikut ja -eelistusi. Elamuäris mainitakse kinnisvara müügil tingimata haljastust krundil või selle vahetus läheduses. Rohelus on raha väärt ning selle puudumisel dikteerib turukonkurents elamule kohe märksa madalama hinna. Sellest tingitult on maa turuhind rohelistes piirkondades tunduvalt kõrgem. Nii kinnisvaraomanikud, ehitusettevõtjad kui ka maaklerid arvestavad üha enam elamulähedaste välisruumide olemasolu, kuna see väljendub kauba atraktiivsuse kaudu nende tulus. Sama teevad ka ostjad, kes selle kinni maksma peavad. Turu arenedes määrab hinnangu olemasoluväärtuse kõrval üha enam ka kasutusväärtus ehk välisruumi kvaliteet. Hinnatasemest on võimalik järeldada, milline tarbija väärtustab elamut ümbritsevaid välisruume. Keset rohelust paikneva eluaseme muretsemist kiirelt arenevate linnade sees võivad endale lubada vaid heal järjel olevad elanikud. Ka see on välisruumide majandusliku tähenduse väljendus. See toimib ka teistpidi. Asukohakvaliteedi näitajate ühekülgsuse puhul võib teatud elanike sihtgrupid arvestusest välja jätta. Neid ei ole võimalik meelitada üksnes peavarjuga, nende nõudluse rahuldamiseks tuleb ka elamuümbrus ligitõmbavaks kujundada ning selle sõltuvusega tuleb paratamatult arvestada. Eelöeldu laieneb ka ettevõtlusele. Investeerijaid meelitava esindusliku ettevõtlusasukoha juurde kuuluvad tänapäeval ka vastava kvaliteediga välisruumid. See võib väljenduda nii veeäärses asendis (sadamapiirkondade ümberkujundamine) kui ka pargisarnases miljöös, puudega palistatud tänavates jms. Ümbruse madal kvaliteet ja selle terviklikuks korrastamiseks vajalike investeeringute ruumiline ulatus on oluliseks põhjuseks, mis raskendab mahajäetud tootmispiirkondade taasasustamist. Asukohtade konkurents suunab üha enam pargilaadse miljöö väärtustamisele.

TLPA 2008 85 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

Kirjeldatud valdkondade vahel on ka otsesed seosed. Nimelt sõltuvad ettevõtete asukohavaliku eelistused teiste tingimuste vastavuse korral sobiva elukeskkonna olemasolust töötajatele. Enamus Euroopa linnadest on võimelised asukohanõudeid tehnilise infrastruktuuri poolelt rahuldama, mistõttu üha olulisemaks muutub asukoha kvaliteet. “Välisruum on siin keskne tegur - piisav välisruumi kättesaadavus ning selle esteetiline, ökoloogiline ja sotsiaalne kvaliteet muutuvad linnastunud piirkondade arengu oluliseks eelduseks” (Reiß- Schmidt 1992)

4.5.2.3.2. Välisruum arengutegurina Välisruumide olemasolu ja ka kättesaadavus on seega linna majandusliku arengu oluliseks teguriks, kuna: atraktiivsed elamis- ja ettevõtlusasukohad seovad olemasolevaid ettevõtteid ja majapidamisi konkreetse kohaga ning tõmbavad juurde uusi ning välisruumidest ilmestatud linnapilt kujundab mulje kogu linnast ning mõjub seega soodsa tegurina asukohtadevahelises konkurentsis. Ideaaliks on omavalitsus, mis lisaks heale looduslikule ja logistilisele asendile omab süsteemselt väljaarendatud ulatuslikke haljastatud tsoone ning piisavat ehitusalade tagavara. Välisruumide erinevate funktsioonide kõrvutamisest järeldub, et nende majanduslik tähtsus ei õigusta nende raiskamist ja valikuta täisehitamist. Pigem võib just sellest lähtudes leida põhjusi välisruumide säilitamiseks ja arendamiseks (välisruum arengureservina, välisruumikvaliteet asukohategurina). Eriti viimase osa suureneb nii kohaliku kui ka regionaalse arengu tagamisel. Keskkonnakvaliteet on tänapäeval linna- ja regionaalarengu võtmeküsimus. Välisruumid mitte ainult ei aita keskkonnakvaliteeti parandada vaid on samas ka keskkonna paraneva kvaliteedi väljenduseks. Välisruumide kaudu on võimalik keskkonda ja selles toimuvaid muutusi kõige otsesemalt tajuda ja tunnetada. Linnavõimude panust keskkonnaprobleemide lahendamisele ja keskkonnaseisundi parandamisele saab kõige ilmekamalt näidata välisruumide kaudu. Omakorda lähtuvad sellest teised linna arengu jaoks olulised impulsid.

Tallinna rohealade teemaplaneering 86 TLPA 2008 Keskkond

Taimede ja loomade eluruum Pinnareserv Puhkus, Ökoloogilised nišid, asustuse arenguks tulevikus Kultuur-esteetilised Liigi- ja elukohtade (biotoopide) funktsioonid

kaitse Ruumi liigendamine Kohaväärtus Pinnase kaitse Ajalooline tähendus nii üksikkruntide kui linnaosade Veefilter asukohakvaliteedi kujundaja, Linnaelanike esteetiline Põhja vee tekkekoht linnaarengu asukohategur arendamine Linnakliima kujundaja Looduselamus Õhuvahetus Tootmispind Suhtlemine, Temperatuurierinevuste tasandamine Põllu- ja metsamajandus, Sotsialiseerumine Hapnikuallikas välislaopinnad, Isiksuse arendamine, elanike Õhufilter kodumajanduslik tootmine (eriti laste) tegevus-, liikumis- Müratõrje ja väliseluruumide Tervisliku elukeskkonna mitmekesistamine ning

kindlustamine tegevuspiiride avardamine Ökoloogiline funktsioon Majanduslik funktsioon Sotsiaalne funktsioon

VÄLISRUUM Elanikud on ruumilise planeerimise suhtes põhjusega kriitilised, sest tulemus ei vasta sageli nende ootustele. Kriitilise hoiaku üheks põhjuseks on keskkonnateadvuse üldine tõus. Probleemid välisruumis puudutavad igaüht. Kõigepealt tunnetatakse seda igapäevases eluümbruses valitseva olukorra või seal toimuvate muudatuste kaudu. Moodustunud on mitmed kodanikuinitsiatiivid, mis astuvad kohalikke soove väljendades vastu välisruumide "ülalt" planeerimisele. Välisruumide planeerimine on keerulises ja vastuolulises olukorras. Ühelt poolt on olemas välisruumidesse positiivselt suhtuv ning nende olulisust põhiliselt mõistev avalik arvamus, teisalt omistatakse sellele valdkonnale siiski veel suhteliselt vähe tähelepanu ning puuduvad konkreetsed vastutajad. See väljendub ka vahendite eraldamises eelkõige neile hästi silma paistvatele objektidele või valdkondadele mille vajadust on võimalik tugevate argumentidega ja suhteliselt lihtsalt põhjendada (Greve ja Milchert 1972). Kodanikuühiskonna arendamiseks ja planeerimisseadusega seatud kohustusest tulenevalt toimub avalikkuse kaasamine planeerimisprotsessidesse. Sama praktikat peaks rakendama ka suuremate teedeprojektide ja teedelaienduste puhul. Praegusel ajal ei jõua teave teedeprojektidest sageli avalikkuseni mitte projekteerimise staadiumis, vaid alles ehitustööde alustamisel. See takistab oluliselt avalikkuse osalemist linna välisruumi kujundamise protsessis ning tekitab eriarvamusi staadiumis, mil põhilahenduste muutmiseks on sobiv aeg mööda lastud.[AnL88] Kalli ja napi linnamaa pärast konkureerivate alternatiivsete kasutusviiside vahel valiku tegemisel langetatakse kommunaalpoliitilised otsused elanike seisukohtadest hoolimata üha sagedamini välisruumide kahjuks, kuna viimased ei anna maa hinnaga võrreldes "mõõdetavat tulu" ning põhjustavad tulevikus hoolduseks vajalike vahendite kaudu pigem lisakulutusi. Euroopa linnades on viimasel ajal toimunud kõrgehitiste ja transpordirajatiste nõudluse teatud langus. Sellega seotud ehitusmahtude vähenemine on pannud planeerijaid rohkem pühenduma linna välisruumiolukorra kvantitatiivsele ning eriti kvalitatiivsele parandamisele. Välisruumides kohtuvad ka vasturääkivad soovid. Kui seni on tegeletud eelkõige varem tehtud vigade kritiseerimisega, siis koos looduskeskkonna väärtustamise ja ökoloogiliste

TLPA 2008 87 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond probleemide teadvustumisega tõuseb üha enam eesmärgiks looduslike alade seisundi säilitamine. Looduslikud välisruumid jäävad aktiivsest puhkekasutusest paratamatult kõrvale ja tugevdavad sellega omakorda survet naaberaladele.

4.5.2.3.3. Välisruumidega varustatus ja kättesaadavus Üldkehtivate sihtarvude ning normide teema on olnud linna välisruumide optimaalsete mõõtmete, paiknemise ning funktsioonide väljaselgitamiseks päevakorras juba üle-eelmisel sajandil. Välisruumide planeerimise põhiliseks eesmärgiks oli seatud kindla suuruse määramine ja õiglane jagamine, et nad oleksid võimalikult paljudele linna elanikele ja külalistele kättesaadavad ja kasutatavad. Paljud autorid on veendunud, et teoreetiliselt on olemas kindel välisruumivajaduse optimum, mille määramiseks on vajalik välja töötada ja rakendada sobiv metoodika. Arvukad välisruumivajaduse määramise katsed koos uute meetodite väljamõtlemise ning arvutustehnika kasutamisega näitavad, et ükski meetod ei ole piisavalt universaalne ja veenev kuni ei peegelda piisavalt konkreetse linna looduslikke eeldusi, sotsiaalset tegelikkust ning teisi põhjuslikke seoseid, millistele alluvad rohealad linnakeskkonnas. Käesolevas teemaplaneeringus käsitletakse analüüsil rohealade kättesaadavust ülelinnalisel ja linnaosa tasandil, mida võib antud kontekstis nimetada Tallinna normiks. Ülejäänud normatiivsete aspektide vajadus ja suurused vajavad läbitöötamist planeeringu jätkutööna ning aluseks võtmist omavalitsuse poolt. Välisruumidega kindlustatuse tase on linna ajaloolise arengu tulemus, mis hõlmab nii looduslikke elemente kui ka plaanipäraselt loodud haljasruume. Välisruumid linnas ei kujuta endast mitte niivõrd loomulikku, asustuse arengu jooksul inimvajadustele vastavaks kujunenud suurust, vaid pigem inimtegevuse ja looduse vastandumise tulemust. See tähendab välisruumide arengut sotsiaalsete vajaduste ja majanduslike võimaluste raames. Linnade tööstuslik areng tõi kaasa nende tihendamise põhiliselt odavate tööliselamute ehitamisega. Elanike rahulolematus elamistingimustega kiiresti kasvanud linnades koos linna ähvardavate massiliste haigestumiste ja epideemiatega põhjustas ehitusseadusandluse järk- järgulise täiustamise ning selle kaudu suuremate vahemaade jätmise hoonete vahele. Sellega loodi linnades eeldused uute välisruumikategooriate tekkele, nagu hoonete vaheline haljastus või korruselamutega seotud välisruumid. Varasemas linnas ei põhjustanud nende puudumine probleeme. Üksteisest eraldi paiknevad korruselamud koos hoonevaheliste haljastatud ruumidega (valgus, õhk, päike) tekkisid vastureaktsioonina viletsatele elamistingimustele. Haljasalad korruselamute vahel olid samavõrra ka muutunud ehitusviisi kõrvalproduktid, mitte niivõrd teadliku planeerimise tulemus või vastutulek elanike konkreetsetele välisruumisoovidele. Elamute välisruumide tekkimise põhjuse võib taandada eelkõige maaturu poolt esitatavatele tingimustele, millest sõltus kindlate välisruumikategooriate suurus ja paiknemine linna keskel ja äärealadel. Koos linnade välisruumide ebaühtlase jaotusega toimus sotsiaalsete kihtide ruumiline eraldumine ja süvenes välisruumidega varustatuse polariseerumine. Välisruumide ebaühtlane jaotus pole vaid tänapäevale omane viimasel ajal esilekerkinud nähtus. Siselinnades pole kunagi olnud välisruumide jaotuse sotsiaalset tasakaalustatust, st. kõiki rahuldavat välisruumide kättesaadavust, küll aga probleemi kasvav teadvustamine. Välisruumide kättesaadavuse suhtes on alati olnud priviligeerituid ja vähem eelistatuid. Viimased on pidanud neile eraldatud osaga paindlikult kohanema ning maksimaalselt kasutama. Võimalust omada ja kasutada koduaeda reguleerib turg maksujõulisuse põhjal.

Tallinna rohealade teemaplaneering 88 TLPA 2008 Keskkond

Linna välisruumidega varustatus paranes rahvaparkide ja linnaväljakute rajamisega ning süstemaatilise, olemasolevaid ja uusi rajatisi ühendavate haljassüsteemide korraldamise kaudu. Samal ajal on linna välisruumid pidevas konkurentsis teiste linnapinda vajavate maakasutustega. Kommunaalpoliitilistes otsustes on nn majanduslikumad sihid ja kasutused süstemaatilise välisruumipoliitika ees paratamatult eelisolukorras. Sajandeid olid välisruumid vajalikud linnade ehteks. Kõik muu (põllumajanduslik kasutus, puhkus jms) toimus mitte niivõrd linnas, kuivõrd linnast väljas, vabal maal. Aja jooksul kasvas linn oma müüride vahelt välja ning vaba maa nihkus üha kaugemale. Hoonestusest vaba välisruum tähendab, et välisruum on millekski vaba, seda nii loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks, linna liigendamiseks kui ka välisruumis toimuvaks tegevuseks. [AnL89]Funktsioonimääranguta pole selged välisruumi ülesanded ja pole mõeldav ka sihipärane välisruumipoliitika. Eestis puuduvad elanikkonna välisruuminõudlusi, soove ning vajadusi süsteemselt kajastavad uuringud, kuid ettevalmistavaid töid selles suunas on tehtud (Ahas, R. jt. 2006, Aleksandrovaite, L. 2004, Järv, O. jt. 2006, Nuga, M. 2006 jt.). Kohalike välisruuminormide kehtestamiseks on Tallinnas vaja uuringuid, kuhu oleks kaasatud nii geograafid, ja sotsioloogid kui ka linnaplaneerijad, maastikuarhitektid ning teised asjaosalised. Tuginedes teistes linnades rakendatavatele näitajatele, neid kontrollides ning arvestades ruumikasutuse muutusi tänapäeva linnas on otstarbekas välja töötada kõiki linnatasandeid hõlmavad sihtarvud välisruumidega varustatuseks.

Teemaplaneeringus on Tallinnale kohandatud ja haljasalade kättesaadavuse analüüsis rakendatud asumi, linna ja linnaosa tähtsusega rohealade kaugust elukohast, mida võib teemaplaneeringu eesmärkide kohaselt käsitleda kui kohalikke norme. (vt ka teemaskeemid 24. Rohealade paiknemine ja kaugused, 25. Rohealade ja elanike paiknemine) Haljasalade, puhke- ja spordiobjektide planeerimise kriteeriumid objekt teised samal kaugusel paiknevad objektid kaugus (m) kättesaadavus (min) soovitav maksimaalne jalgsi rattaga Mänguväljakud 3-6 50 100 2,5 min 7-12 250 500 7,5 min 13-17 gümnaasium 500 1000 10 min 5 min Elamulähedane 50 100 1-2,5 istekoht min Elukohalähedane 100 300 3-7 min haljasala Asumipark lasteaed, põhikool, spordirajatis, 300 600 6-15 min 3 min igapäevane ostukoht, eakate

TLPA 2008 89 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond

kogunemiskoht, ühistranspordipeatus

Linna(osa)park, suurem spordirajatis, iganädalane ostukoht 600 1000 10-25 5 min parkmets min Rohealad ning teised ülal toodud skeemides ja tabelis sisalduvad sihtpunktid peavad olema kättesaadavad kergliiklusteede ja jalakäiguühenduste kaudu vastavalt järgnevale põhimõttelisele struktuurskeemile (Prinz 1983)

Läbivate jalakäiguühenduste struktuur sihtpunktide võrgustikuna Jalgteed linna osade vahel Jalgühenduste laienemine ümbritsevale maastikule A. Linnakeskus B. Linnaosakeskus C. Asumikeskus

Lisaks kergliiklusteede ja jalakäiguühenduste olemasolule on oluline ka nende iseloom. Inimene vajab nii võimalikult aktiivset linnalikku miljööd pargikujunduslike elementidega kui ka võimalikult looduslikku miljööd linnakeskkonnas ning võimalikult kiireid valikuvõimalusi nende vahel. Nimetatud omaduste samaaegne esinemine urbanistlikus linnaruumis tundub üksteist välistav ning seetõttu vajabki üldplaneeringu tasandil kõiki linna elemente võimalikult tasakaalustavat planeerimist. Selline urbanistlik lähenemine, kus kõik elemendid on kõigil tasanditel ühtlaselt läbi põimunud, annab sisuliselt eelistuse tehiskeskkonnale ja ei taga rohelise võrgustiku toimimist. Ehituskultuur seisneb ehitatud keskkonna tasakaalustatuses ning teadlikult looduskeskkonnale arenguruumi ja -võimaluste jätmises. Linnalik ja looduslik miljöö peavad olema linnas tasakaalustatud ning jalgteedega ühendatud vastavalt järgnevale skeemile (Prinz 1983). Skeemiga on võimalik järjestatult siduda ka vastavad rohelise võrgustiku elemendid (rohevõrgustiku tuumala, roheala, rohekoridor, ökotänav, haljastutee, kergliiklustee jne). Toodud liigitust on teemaplaneeringus võimalikult järgitud.

Jalgteede liigitus vastavalt kujundusele ja elamuskeskkonnale Jalgteed hoonestatud keskkonnas – linnalik miljöö Jalgteed maastikulises keskkonnas – looduslik miljöö

Tallinna rohealade teemaplaneering 90 TLPA 2008 Keskkond

4.5.3. Rohealad

4.5.3.1. Mets

Metsamaa suurus ja struktuur [AnL90]on maareformi tulemusel väga oluliselt muutunud. Ulatuslikud metsaga kaetud alad on tagastamiste ja erastamiste järgselt läinud eraomandusse ja muudetud ehitusmaadeks. Oluliselt on muutunud piirkonna ruumistruktuur, mis mõjutab nii ruumilisse, ökoloogilisse kui sotsiaalsesse keskkonda. Suuremad muutused on toimunud Pirita linnaosas (Mähe ja Merivälja vaheline ala, Lepiku, Laiaküla) ja Haabersti linnaosas (Kakumäel, Astangul). Enamik metsi asus õigusvastaselt võõrandatud maal, mis enne võõrandamist olid ehitusõiguseta heina- ja karjamaad või metsad. (vt ka teemaskeem 12. Metsade pindala) Suureneb surve rabade kuivendamiseks ja sellele järgnevaks ala täisehitamiseks, eriti Pääsküla ja Õismäe rabades. Rabasid ja rabametsi tuleb säilitada, sest need on olulised veereservuaarid ning veekogude veetasemete regulaatorid. Pääsküla raba reguleerib oluliselt Männiku karjääri tekkinud Raku järve veetaset. Selle ala näol on tegemist nii Tallinna joogivee reservalaga kui ka olulise puhkealaga. Õismäe rabast sõltub Harku järve veetase. Tondi raba on osaliselt alles, kuid probleemid on rikutud veerežiimiga osaga, kus rabamaastik on muutunud kuivaks, kohati läbimatuks kasetihnikuks, mis kuivaperioodil on äärmiselt tuleohtlik.

4.5.3.2. Pargid ja haljasalad Kristiine linnaosas on parkidest puudus Tondi, Tedre-Endla, Linnu tee-Nõmme tee piirkonnas; Põhja-Tallinna linnaosas Kolde-Ristiku, Paljassaare ning Sõle-Karjamaa- elamute piirkonnas; Kesklinnas Vanasadama lähikonnas; Mustamäel – Kadaka-Laki piirkonnas. Lähihaljastus on puudulik Lasnamäel. Probleemne piirkond on Merivälja asum, kuhu rajatud uuselamurajooni tõttu jääb lähim haljasala kaugemale kui soodsaks kättesaadavuseks vajalik. Lahenduseks on antud piirkondades kas uute rohealade loomine koos sellest tulenevate kohustuste võtmise ja vahendite leidmisega või kohaliku rohevõrgustiku toimimise ja rohealade turvalise kättesaadavuse parandamine eelkõige elamuümbruse, tänavaruumi haljastuse, ökotänavate ja haljastuteedega. Parima tulemuse annab mõlema võimaluse kombineerimine.

4.5.3.3. Tänavahaljastus

4.5.3.3.1. Olem Tallinna tänavahaljastuse tutvustamisel tavatsetakse uhkusega nimetada ulatuslikke ja ajaloolisi vanalinna ümbritsevad puiesteid. [AnL91]Samas on need valdavalt üsna eakad ja ulatuslike meetmeteta hääbuvad. Tallinna tänavate äärne haljastus on lünklik ja kohati nähtavate saastekahjustustega. Paremas olukorras on toonaste uute paneelelurajoonide tänavaäärne haljastus, kus tänavapuud on veel noored või nooremas keskeas (nt Väike- Õismäe). Linnal täna puudub tänavapuude pikaajaline programm. (vt ka 5.2.2.7 Meetmed tänavahaljastuse parandamiseks) Tänavahaljastuse vähenemine, eriti tänavapuude osas ületab aastaid oluliselt uue tänavahaljastuse rajamist. Teede projekteerimisel kõrghaljastust ja terviklikke alleesid ei kavandata või kavandatakse suhtes tänavate rekonstrueerimisega liialt vähe. Tänavaruumis

TLPA 2008 91 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond valdab sillutisest üle jäävatel aladel piisavalt ette valmistatud alusmullata muru ülejäämakillustikust alusel. Tänavatel puuduvad kompleksselt kavandatud ja rajatud tehnovõrkude tunnelid, mistõttu aastakümnete jooksul üksteise kõrvale rajatud uued ja vanad tehnovõrgud võtavad kogu tänavapuude kasvuruumi. Tänavahaljastust ei rajata ega hooldata asjakohaselt, vastutuspiiride pidev muutumine ei võimalda teha pikaajalisi kavasid. Kõrvaltänavate äärsed mururibad on autodest tihendatud ja porile sõidetud. Tänavahaljastus ei täida oma ökoloogilist ega esteetilist funktsiooni. Ilma tänavaäärsetel kruntidel kasvava roheluseta metsa- ja parklinnaosades oleksid paljud tänavaruumid tänaseks haljastuseta. Mitmed puiestee nime kandvad linnatänavad on tänavapuud täiesti minetanud (Vabaduse pst, Sõpruse pst). Rekonstrueerimiste käigus toimub sadade tänavapuude raie tänava sõiduosa laiendamiseks (nt Männiku tee), kusjuures avalikkus kaasamine toimub alles pärast sisulise otsuse langetamist. Samal ajal on Tallinna üldplaneeringu, rannaalade üldplaneeringu ning haljastuse arengukavaga kavandatud ülelinnalised rohekoridorid konkureerivalt samale maa-alale ülelinnaliste magistraalidega (nt Põhjaväil). Selliste kavade realiseerimine jääb ühekülgseks kui ei toimu olulist paranemist suhtumises tänavapuudesse ja –haljastusse ning neid ei käsitleta tänavaruumi olulise ja võrdväärse osana. Teemaplaneering annab selleks üldisi soovitusi.

4.5.3.3.2. Põhimõtted Tänavahaljastus koosneb peamiselt tänavapuudest, põõsaistutustest ja murualadest. Neile lisaks võib tänavaruumi haljastuse alla kuuluda ka külgnevate maa-alade haljastus, samuti ronitaimed, püsikud ja üheaastased lilled. Tänavaistutuse põhiline ja traditsiooniline komponent on puud, mis vajavad kõige enam eluruumi ja on seetõttu tänapäeval teiste tänavaruumi elementide poolt tõrjutud seisus. Oskus leida tänavapuule piisav kasvukoht normaalseks toimetulekuks ning kõigile liiklejatele tänavaruumis turvaline koht, näitab ühiskonna tasakaalustatust laiemalt. Tänapäeva kokkusurutud linneehituses on tänavapuudel üha suurem tähtsus hubase, tervisliku ja funktsionaalse elukeskkonna loomisel. Tänavahaljastusest moodustub tähtis osa inimeste igapäevasest elukeskkonnast. Arusaadav on ka tänavahaljastuse psühholoogiline mõju inimesele. Tänavapuistul on samuti linnaökoloogiline tähtsus. Tänavapuistu ühendab linnasiseses rohelises võrgustikus teisi rohestruktuuri osi. Põõsastega võib liigendada erinevaid liikumisteid, pakkuda kaitset, parandada liiklusturvalisust ja parandada tänavaruumi kvaliteeti. Murupindade planeerimine ei tohi kujuneda lihtsalt kõvakattest üle jääva ala muruga katmiseks. Murupindadel peab olema ülesanne ja tähendus kuna muru vajab regulaarset ja korrektset hooldust. Murupindasid tuleb vältida kitsastes ja rohkelt tallatavates kasvukohtades. Tänavapuude kasvutingimuste parandamiseks on vajalik suur erialane asjatundlikkus ning erinevate ametkondade omavaheline koostöö. Linnatänavate kasvutingimused on aja jooksul nii oluliselt muutunud, et tulevikku suunatud planeerimise ja toimivate tehniliste abinõudeta tabab paljusid tänavapuid enneaegne surm. Tänavahaljastus ja eriti tänavapuud vajavad piisavalt: maapealset ja maaalust ruumi võra ja juurte kasvuks; pinnast kinnitumiseks; toitaineid kasvupinnases võra ja juurte kasvuks; vett toitainete omastamiseks;

Tallinna rohealade teemaplaneering 92 TLPA 2008 Keskkond

õhku võrale fotosünteesiks ja juurtele hingamiseks; valgust fotosünteesiks.

Tänavapuudele vajalikku ruumi saab anda ainult tänavaruumi planeerimisega. Planeerijatel peab olema selge käsitlus tänavahaljastuse tähendusest linnakeskkonnas. Tänavahaljastuse planeerimisel on eriti tähtis, et protsess oleks avalik ja kõik planeerimis- ja ehitusprotsessis osalejad oleksid teadlikud eesmärkidest, mille poole pürgitakse. Puude võradele tuleb varuda piisavalt ruumi laiuskasvuks. Ka tänavapuu maa-alune kasvuruum peab olema normaalseks kasvamiseks piisavalt suur. Kitsaste tingimustega nõrgestatud puud ei kannata kasvustressi tekitavat keskkonda tänavatel. Tänapäeval tuleb kasutatavat kasvuruumi oluliselt suurendada. Loomulikult toob see Tallinna keskkonnastrateegia põhimõtetest lähtumine kaasa probleeme ja vajab kokkuleppeid, kuna tänavatele peavad mahtuma ka paljud teised elemendid. Teemaplaneeringu rakendamiseks peab linnal olema tänavapuude ja -haljastuse kava, mis hõlmab ka avalikku ruumilist planeerimist. Tänavahaljastustööde juhisena määratleb kava tänavahaljastustööde eesmärgid, tänavahaljastustööde mahud, prioriteedid ja järjestuse ning taimematerjali hankimise moodused ja ajakava. Tänavahaljastuse kava põhilised pidepunktid on: ametkondade vahel toimiv paindlik koostöö; kompleksne tänavaruumi planeering, mis koostatakse häid planeerimistavasid järgides; tänavahaljastuse väärtustamine linnastruktuuris; linna haljastuse eest vastutavate ametkondade koordineeritud tegevuskavade koostamine tänavapuudele; tänavaklassidele vastav tänavahaljastuse liigitamine ning kavandamine; uute tehniliste võimaluste kasutuselevõtt.

Vanade tänavapuistute uuendamine on pikaajaline ettevõtmine. Peamiseks raskuseks on abinõude õigeaegne ajastamine, et tagada vajalikud ressursid ja materjal. Igaks aastaks peab ette olema teada vajaminevate puude suurus, liik ja kogus umbes 10-aastases perspektiivis ning sõlmitud vastavad pikaajalised tellimushangete lepingud.

4.5.3.4. Rohealad randadel ja kallastel Tallinna maismaa piirneb Kakumäe lahe, Kopli lahe, Paljassaare lahe ja Tallinna lahega, mis kõik kuuluvad avalikuks kasutamiseks mõeldud veekogude hulka. Rannaga seotud rohealasid on käsitletud peamiselt kahest aspektist: rohealadel asuvad puhke- ja virgestusalad (supelrannad) seoses kasutuskoormuse reguleerimise vajadusega – Pirita, Stroomi, Kakumäe ja Paljassaare piirkonnad; mere mõjualas asuvad rohealad ja rohekoridorid – haljastuse vastupidavuse ja lainetuse mõju (rannapurustuste) seisukohalt: Kakumäe pankrannik, Pirita rannapromenaad, Aegna saar Randade arengu seaduspärasusi vt teemaplaneeringu KSH 6.1.10. Tallinnas on avalikuks kasutuseks Harku järv ning Männiku järv, vooluveekogudest Pirita jõgi, Pääsküla jõgi, Kurna oja, Tiskre oja ja Harku oja (vt lisa 3. Veekogud). Ülejäänud arvukad siseveekogud ei ole avalikuks kasutuseks. Mererand ja siseveekogu kallas on alad, millega on seotud nii avalikud ehk üldised kui ka erahuvid. Ranna- ja kaldaäärsete rohealade arendamise ja kasutamise võimalused on tihedalt

TLPA 2008 93 Tallinna rohealade teemaplaneering Keskkond seotud avaliku ja erahuvi vahekorraga konkreetses piirkonnas. Randa käsitletakse üldise asjana, mis on avaliku huvi objektiks. Ranna ja kalda kasutamisel ning kaitsel seatakse avalikud ehk üldised huvid reeglina kõrgemale üksikisikute huvidest. Juurdepääs rannale ja kaldale on üldine huvi, mille tagamist peab planeerimine kui avalik protsess toetama.[AnL92] Rannikualade asumite kultuuripärandit ja iseloomu tuleb säilitada ja arendada ning ajalooliste asustuspiirkondade elustamist eelistada uute hoonestuspiirkondade tekkele. Haljastatud rannapromenaadide arendamisel tuleb keskenduda eelkõige hoonestatud aladele (vanad tööstus- ja sadamaalad, Kesklinna piirkond jms), et hoonestatud aladele sellega loodust juurde tuua ning muuta alad avalikkusele ligipääsetavateks ja atraktiivseteks linnaruumideks. Tallinna mererannal promenaadide rajamisel tuleb arvestada ohtu muuta looduslikud või pool-looduslikud alad tehniliste vahenditega kindlustatud tehislikeks aladeks. Looduslikele aladele tuleb kujundada looduslikke tingimusi arvestavad liikumisrajad.

4.5.3.5. Supelrannad11 Tallinna linnas asub ühtekokku 5 supelranda: Haabersti linnaosas Harku ja Kakumäe rand, Põhja-Tallinna linnaosas Stroomi ja Pikakari rand ning Pirita linnaosas Pirita rand. Rannad on kantud planeeringukaartidele. Oluline supelranna kvaliteedi näitaja on vastavus Sinilipu12 kriteeriumitele. Rand võib kandideerida Sinilipule juhul, kui seda on rahvuslikul (või rahvusvahelisel) tasandil tunnustatud supelranna või supluskohana, ranna nimi ja piirjooned on rahvuslikul tasandil ametlikult tunnustatud ja ranna vajalikud rajatised ja standardid vastavad Sinilipu kriteeriumidele. 2004.aastal kandis Stroomi rand Sinilippu. 2006. aasta suplusvee proovide alusel vastab Pirita rand vee kvaliteedi poolest kõikidele Sinilipu kriteeriumitele, teiste randadega võib esineda probleeme. 1. Pirita ranna endine rannahoone on eraomandis ning muudetud korterelamuks. Statsionaarsed tualetid puuduvad. Rand on tsoneeritud, vetelpääste hooajal olemas. Puuetega inimestele juurdepääs ja sanitaartingimused olemas. Parkimiskohti napib, invakohad puuduvad. Suplusvee proovid vastasid kogu 2006. aasta lõikes normides kehtestatule. Randa kandub ajuti merelt hakkepuitu. Ranna-alasse suubuvad ojad ja kraavid ei tohiks üldjuhul suplusvee kvaliteedile ohtu valmistada. 2. Harku rannas hooned puuduvad, on vaid lastele suunatud mänguatraktsioonid ja spordirajatised. Rand on tsoneeritud, vetelpääste hooajal olemas. Puuetega inimestele juurdepääs puudub. Järvevee kvaliteedi näitajad pH ja lahustunud hapniku näitajate osas ületavad piirnormi praktiliselt igas veevõtu proovis. Suur osa rannaalast kuulub eraomandisse. Ranna läheduses paikneb tegutsev Harku paekarjäär. 3. Kakumäe rannas hooned puuduvad, on vaid lastele suunatud mänguatraktsioonid ja spordirajatised. Rand on tsoneeritud, vetelpääste hooajal olemas. Puuetega inimestele juurdepääs puudub, eraldi parkimiskohad olemas. Coli-laadsete bakterite näitajad ületasid 2006.aastal mitmel korral soovitusliku piirnormi13. Ranna-ala lähedusse suubub Harku järvest alguse saav Tiskre oja.

11 Ülevaade supelrandadest on koostatud Tallinna Keskkonnaameti andmete põhjal (2007). 12 Sinilipp on Rahvusvahelise Keskkonnakoolituse Fondi FEE poolt koordineeritav rahvusvaheliselt tuntud ökomärgis, mis näitab, et supelrand või väikesadam on vastavalt rahvusvahelistele ühtsetele kriteeriumitele keskkonnasõbralikult majandatud ning ümbrus on puhas ja turvaline. 13 Sinilipu kriteeriumite kohaselt võivad vee kvaliteedi näidud ületada piirnorme vaid ühel korral suplushooaja jooksul.

Tallinna rohealade teemaplaneering 94 TLPA 2008 Keskkond

4. Pikakari rand on tsoneeritud, vetelpääste hooajal olemas. Puuetega inimestele juurdepääs olemas. Ammooniumi näitajad ületasid kolmel korral suplusveele kehtestatud piirnormi, mis Sinilipu kriteeriumite kohaselt ei ole aktsepteeritav14. Pikakari ranna läheduses asub AS Tallinna Vesi kanalisatsiooni puhastusjaam, mis võib mõjutada rannaala keskkonda. Pikakari kui hiljuti rajatud ranna infrastruktuur nõuab teiste randadega võrreldes kõige suuremaid ja pikaajalisemaid investeeringuid. Rand paikneb reformimata riigimaal. 5. Stroomi rannas paikneb rannahoone sanitaarrajatistega. Rand on tsoneeritud, vetelpääste hooajal olemas. Suplusvee kvaliteet ei ole stabiilne. Puuetega inimestele juurdepääs, sanitaartingimused ja eraldi parkimiskohad olemas. Lähedusse jäävad Meeruse, Bekkeri ja Vene-Balti sadamad võivad potentsiaalselt mõjutada rannaala keskkonda. Vajalik on tõhustada järelevalvet Mustjõe ojja suubuvate veelaskude osas. Rand paikneb reformimata riigimaal. Supelrandades on infrastruktuuri osas suurimaks puuduseks sanitaarrajatiste puudumine koos kontrollitud reovete äravooluga. Juurde on vaja luua juurdepääsuvõimalusi puuetega inimestele ning parkimiskohti, korrastada jäätmemajandus. Lisaks tuleb kõikidesse randadesse paigaldada sobivatesse kohtadesse infotahvlid, kust rannakülastajad leiavad vajaliku informatsiooni ranna ja selle ümbruse kohta. Lahendamist vajavad maaomandi küsimused kuna enamik randadest paikneb jätkuvalt riigi omandis oleval maal.

4.5.4. Hoonestatud alad Hoonestatud alad on teemaplaneeringus tinglikult jagatud erineva iseloomuga asumialadeks, millele on seatud ala iseloomule vastavad haljastuslikud tingimused. Hoonestatud alade jaotus vt 5. Planeeringulahendus ning planeeringukaart Rohealad.

14 Kui suplusvee ammooniumi näitaja piirnorm on 0,1 mg/l, siis joogivee vastav piirnorm on 0,5 mg/l (sic!). Pikakari ranna ammooniumi näitajad olid vahemikus 0,2 kuni 0,3 mg/l. Eeldatavasti pärineb Pikakari rannavees sisalduv ammoonium lähedalasuvast Paljassaare sadamast, kus väetiste segamise käigus on sattunud ammooniumit ka merevette.

TLPA 2008 95 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus

5. Planeeringulahendus

5.1. Sissejuhatus Planeeringulahendusega kavandatakse üldplaneeringu üldistusastmel rohevõrgustik ning määratakse rohealade valdav maakasutus ja võimalikud sihtotstarbed. Samuti seatakse kõigist planeeringuaspektidest – nii ökoloogilisest, kultuurilisest, sotsiaalsest ja linnaruumilisest – lähtudes tingimused teemaplaneeringus kajastatud elu- ja looduskeskkonna väärtuste säilitamiseks ja edendamiseks Tallinna linnas. Rohealade teemaplaneering on selline strateegiline planeerimisdokument, mille praktiliselt kõik eesmärgid on keskkonnakaitselise suunitlusega. Teemaplaneeringu koostamisel on eelkõige lähtutud säästva arengu, bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja liigikaitse jaoks olulistest rahvusvahelistest, Euroopa Liidu ja riiklikest keskkonnakaitse eesmärkidest, samuti linnaelanike jaoks tasakaalustatud ja tervisliku elukeskkonna loomise vajadusest. Juhul kui linna üldplaneeringu või teiste teemaplaneeringutega seatakse eesmärgiks linna arengupoliitiliselt vajaliku ja maastikuliselt vastuvõetava maakasutusmuudatuse tegemine elamispindade, töökohtade või teede ehitamiseks, tuleb järgneva menetluse ja kaalutlemise käigus arvestada rohealade teemaplaneeringuga seatud üldiste sihtide ja nõuetega. See kehtib igasuguse kavandatava maakasutuse puhul, sh ärimaa ja teemaa. Loodavate või ümberkujundatavate elu- ja töökohtade ruumiline keskkond peab olema kvaliteetne ning väärtusliku keskkonna ja loodusega. See tähendab, et uute elamupiirkondade puhul tuleb tagada ökoloogiliste funktsioonide toimimine ning kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt piisav varustatus välisruumidega (sh lisahaljastamiseks vajaliku maa ning rohealade jaoks reserveeritava maa kavandamine). Planeerimisel tuleb fikseerida, analüüsida ja ära kasutada kohalikke tüüpilisi maastikuelemente (nt alleed, kraavid, ojad, märgalad), et anda uutele hoonestatavatele piirkondadele maastikusse sulanduv kordumatu iseloom ja enesetaju. Üldistest arengusihtidest tulenevad meetmed kehtivad tänasele maakasutusele kuni selle muutmiseni, olenemata nendele maa-aladele linna üldplaneeringuga kavandatud arengusuunast. Maakasutuse muutmisel tuleb kavandada rohealade teemaplaneeringule vastavad leevendavad meetmed muudetava maakasutuse või planeeringuala piires või vajadusel ka mõjualal väljaspool seda.

5.2. Roheline võrgustik Planeerimisseadusega seatakse üldplaneeringu ülesandeks rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmine (PLS § 8 lg. 3 p. 7), teiste sõnadega looduslike ja poollooduslike koosluste süsteemi loomine. Rohelise võrgustiku üldised põhimõtted, kujunemislugu ning kirjeldus vt 4.5.1) Linna rohevõrgustiku peamiseks eesmärgiks on tagada inimestele kvaliteetne elukeskkond, tagada ökoloogiline tasakaal võimalikult looduslikuna[AnL93], kaitsta tiheasula looduslikku mitmekesisust ja võimaldada elanikele olla kontaktis loodusega nii lähematel kui kaugematel puhke- ja virgestusaladel. Tallinna rohevõrgustik toimib Tallinna linnas ning linna lähiümbruses paiknevate rohealade ja roheühenduste kaudu, mis moodustavad rohevõrgustikku kandvaid elemente kõigil selle tasanditel. [AnL94]Teemaplaneering on vastavalt tasandile põhiliselt suunatud ülelinnalisele

Tallinna rohealade teemaplaneering 96 TLPA 2008 Planeeringulahendus rohevõrgustikule ning seda kandvatele elementidele. Seda toetava ja täiendava kohaliku rohevõrgustiku toimimine peab olema tagatud ka rohealadega linnaosades ja asumites ning samuti teistsuguse valdava sihtotstarbega maakasutuste sees. Äärmiselt oluline on tagada rohealade omavaheliste ühenduste toimimine rohekoridoride jm rohevõrgustiku elementide kaudu. Iseseisvalt funktsioneerivatel rohealadel (metsad, pargid, haljasalad) täidab haljastus oma põhifunktsiooni. Teistsuguse põhikasutusega (nt. elamine, liiklus vm) aladel on haljastusel põhifunktsiooni täiendav või saatev funktsioon, mis peab olema ökoloogiliselt ja sotsiaalselt mõjus ning leidma kõrgekvaliteedilise ruumilise väljenduse.

5.2.1. Kirjeldus Roheline võrgustik on olemuselt hierarhiline. Iga järgmine tasand toetab eelmisi ja ka vastupidi. Võrgustiku katkemine ühel tasandil toob kaasa probleeme teistel, eriti allpool paiknevatel tasanditel. Harju maakonna teemaplaneeringuga määratletud rohevõrgustik sisaldab tuumaladena mitmeid Tallinna rohealasid. See tõstab Tallinna rohealasid esile ning väärtustab võrgustiku süsteemsuse põhimõtet. Teemaplaneeringuga on seatud ülesanne parandada rohelise võrgustiku sidusust eelkõige Tallinna mõjupiirkonnas. Tallinna linnale on teemaplaneeringuga määratletud roheline vöönd ehk haljasvöönd, mille piir järgib püsivaid infrastruktuuri elemente (raudtee, Tallinna ringtee, suuremad maanteed). Tugialad on omavahel ühendatud rohekoridoridega, mis on vajalikud rohevõrgustiku terviklikkuse tagamiseks. Tugialasid ja koridore on kohati liialt hõredalt just Tallinna rohelise vööndi piires, kus on möödapääsmatu vajadus rohelist võrgustikku tugevdada. Rohelise vööndi metsad on asukoha tõttu suurlinna läheduses kõrge puhkeväärtusega ja keskkonnaseisundi kaitsmiseks on need otstarbekas planeeringutega määrata kaitsemetsa kategooriasse. Rohelise võrgustiku katkemise ohu tõttu rannaalal on teemaplaneeringus konfliktalana kajastatud ehituspiirkonda Tallinnas Kakumäe poolsaarel, samuti aga ka tugeva planeeringulise elamuarendussurve all oleva Kloostrimetsa Viimsiga ühendavat rohekoridori Pirita linnaosas. Konfliktsetes piirkondades tuleb hoiduda rohevõrgustiku toimimist ohustavast maakasutuse sihtotstarbe muutmisest. Maakonna teemaplaneeringu rakendamine toimub kavade ja üldplaneeringutega, antud juhul Tallinna üldplaneeringule ajaliselt järgneva Tallinna rohealade teemaplaneeringuga. Kui maakonna teemaplaneering lõi rohevõrgustiku üldvisiooni, siis Tallinna linna rohevõrgustiku planeering peab võimalikult Tallinna üldplaneeringu realiseerimisega seatud raame järgides tagama maakonna ja linna roheliste alade sidususe ning määratlema linnasisese rohevõrgustiku struktuuri. Tallinna rohealade teemaplaneeringu koostamisel on lähtekohana aluseks võetud Tallinna keskkonnastrateegia aastani 2010, Tallinna haljastuse arengukava ja Tallinna üldplaneeringu rohealade osa.[AnL95] Nimetatud dokumentides on tehtud ettepanek Tallinna rohealade (haljastute) ülelinnaliseks süsteemseks arenguks (vt ka 4.5.1.2.4). Rohealade süsteem kujutab endast rohelist võrgustikku, mis koosneb radiaalsetest, linna keskusest äärealadele suunduvaid rohelistest aladest ning neid meridiaanselt ühendavatest rohelistest koridoridest (teemaskeem 16. Rohevõrgustik). Tallinna maastikuline liigestus loob eeldused roheliste radiaalide ühendamiseks ja meridiaansete vööndite kujundamiseks. Tallinna rohelise võrgustiku toimimine on jätkusuutlik kui:

TLPA 2008 97 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus

tugevdada vanalinna ümbritsevat haljasvööndit, rohelised radiaalid ühendada vanalinna ümbritseva haljasvööndiga, rohelised radiaalid siduda omavahel seotud meridiaansete rohekoridoridega roheline võrgustik siduda hoonestatud linnaruumiga rohelusega liigendatud ökoloogiliselt toimivate ja avalikult läbitavate alade abil. Kõige suuremaks väljakutseks on teise tingimuse täitmine, mille käigus tuleb tasakaalustatud lahendus leida tugeva maakasutuskonkurentsi ja konfliktsituatsioonidega piirkonnas. Roheline võrgustik toimib vaid kõigi maakasutusviiside tihedas seoses võrgustikku kandvate elementidega. Nende seoste realiseerimine tuleb tagada linna arengustrateegiate ja -kavadega. Vaid terviklik roheline võrgustik tagab rohealade väärtuse püsimise ja rohelise võrgustiku sees olevate taime-, linnu ja loomakoosluste liigirikkuse. Rohealade teemaplaneeringu põhieesmärgiks on vastavate printsiipide realiseerimine planeeringudokumendina.

5.2.1.1. [AnL96]Kandvad elemendid Teemaplaneeringu planeeringulahendus tugineb Tallinna rohelist võrgustikku kandvatele elementidele ja seostele. Järgnevalt on kehtestamiseks toodud Tallinna rohelise võrgustiku üldised seosed selle põhjal, kuidas rohelist võrgustikku on kirjeldatud 1990-ndate aastate lõpus Tallinna üldplaneeringu aluseks koostatud Tallinna Botaanikaaia töödes. Kirjeldus kordub ka Tallinna haljastuse arengukavas. Antud on ka roheliste ühenduste toimimise tingimused ning takistavad asjaolud. (vt teemaskeem 16. Rohevõrgustik).

5.2.1.1.1. I roheline radiaal (I RR) kulgeb kesklinnast ida suunas ühendades endas järgmisi alasid: Kadrioru park – Lauluväljak – Maarjamäe – Windecki park – Lillepi park – Kloostrimetsa – Iru. I RR lõunapiir kulgeb suures osas piki looduskaitse alla võetud pankrannikut. Radiaal on suhteliselt hästi välja kujunenud, hõlmates ökoloogiliselt stabiilsed alad nagu looduskaitse all olev Kadrioru park, Maarjamäe segamets ja Kose-Kloostrimetsa männimetsad. Maastikuarhitektuuriliselt on I RR väga hinnatav ja mitmekesine, sisaldades mereranna, pankranniku, laialehise salumetsa, looduslähedased männimetsad, kujundatud lossi- ja pargiansamblid, lauluväljaku, memoriaalkompleksi, olümpiakeskuse, botaanikaaia. Radiaali lõunapiir kulgeb suures osas piki looduskaitse alla võetud pankrannikut. Samuti on Kadrioru park ja Pirita maastikukaitseala tähtsamad kaitsealad Tallinna piires. Radiaal toimib, kui hõlmab võimalikult laia riba klindi ülaservast sisemaa poole. maakasutuse planeerimisel lähtutakse rohevõrgustiku toimimist tagavate tingimustest. leitakse täiendavaid rohevõrgustiku toimimist tagavaid võimalusi kitsaskohtade ja takistuste kõrvaldamiseks. võimaldab jalakäijate ja kergliikluse kulgemise nii klindi all kui klindi peal.[AnL97] rohevõrgustiku toimimise tagamine vastavalt teemaplaneeringus seatud nõuetele seatakse osaüldplaneeringute, struktuurplaanide, detailplaneeringute ja projektlahenduste koostamisel tingimuseks.[AnL98]

Tallinna rohealade teemaplaneering 98 TLPA 2008 Planeeringulahendus

I RR toimimist takistavad asjaolud: Pindala vähenemine, eriti Kose-Kloostrimetsa metsade alal seoses elamuehitusega. Konfliktne situatsioon Hundikuristiku ja Lauluväljaku vahele jääval Narva mnt lõigul, kus tuleb leida võimalus kergeliikluse ohutuks kulgemiseks üle Narva maantee. Narva maantee ääres Kose teest kuni teeni on Kose asumi eramukrundid ja Lasnamäe paneelelamud Narva maanteele üsna lähedal - rohekoridori vajalik laius ei ole vaba [AnL99] I RR ühe haruna liitub loode-kagusuunaline vööde Paekalda – – Tondi raba – Väo paepark. Paekalda – Loopealse – Tondi raba – Väo paepark ühenduse haljastamine on oluline ökoloogilise tasakaalu tagamiseks ja elanikele soodsate puhketingimuste loomiseks Lasnamäe linnaosas ning teatavaks kompensatsiooniks haljasmaade üldisele kahanemisele Tallinna idaosas.

5.2.1.1.2. II roheline radiaal (II RR) kulgeb kesklinnast Lembitu pargist Tiigiveski parki, sealt Siselinna kalmistu kaudu Ülemiste järve loodekalda metsadesse. Ökoloogiliselt on siin väärtuslikumad Ülemiste järve männikud ja Siselinna kalmistu (segapuistu). Radiaal on oluline Tallinna vanalinna haljasvööndi, sadamapiirkonna,, all-linna ja Ülemiste järve vahelise ala ökoloogilise väärtuse ja elanike paremate puhke- ja elamistingimuste parandamiseks; Looduslike seoste esiletoomiseks, piirkonna maastikuarhitektuurse kvaliteedi tõstmiseks ning roheluse suure osakaaluga pargilaadse maastiku kujundamiseks spordi ja vaba aja veetmise funktsiooni parandamiseks ning hoonetevahelise ala tagasihoidliku haljastuse tugevdamiseks Kesklinnas; Radiaal toimib, kui säilitatakse Lembitu pargi ja sellega seonduva Tallinna Roheline Risti haljastatud iseloom avaliku ruumina ning leitakse tulevikus võimalusi Lembitu tänava lähistel rohelise koridori rajamiseks Tiigiveski pargi suunas. säilitatakse Ülemiste järve ümbritseva kaitsemetsa maa planeeringuline terviklikkus. maakasutuse planeerimisel lähtutakse rohevõrgustiku toimimist tagavate tingimustest. leitakse täiendavaid rohevõrgustiku toimimist tagavaid võimalusi kitsaskohtade ja takistuste kõrvaldamiseks. rohevõrgustiku toimimise tagamine vastavalt teemaplaneeringus seatud nõuetele seatakse osaüldplaneeringute, struktuurplaanide detailplaneeringute ja projektlahenduste koostamisel tingimuseks.[AnL100] II RR toimimise takistused: Ülemiste järve äärne erirežiimiga kaitsemets ei ole rekreatiivselt kasutatav. Ülemiste järve äärne ala on väikese rekreatiivse koormustaluvusega. Lahendada tuleb puhkajate ja kergeliikluse suunamine kalmistu piirkonnas. Konfliktne on Järvevana tee, raudtee ning Liivalaia tänava ületamine. Puudub roheline koridor Lembitu pargist Tiigiveski pargi suunas.

TLPA 2008 99 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus

5.2.1.1.3. III roheline radiaal (III RR) kulgeb linna loodeosas ja ühendab endas järgmisi alasid: Falgi park – Härjapea – Pelgulinn – Merimetsa – Rocca al Mare – Kakumäe. III RR on alates Merimetsast lääne poole suhteliselt hästi välja kujunenud, sisaldab endas ökoloogiliselt stabiilseid alasid nagu Rocca al Mare ja Vabaõhumuuseumi männikud, Õismäe raba, Kakumäe okaspuu-lehtpuu segametsad. Ökoloogiliselt mitmekesistavad ala Kopli lahe rannaniidud ja roostikud. Stroomi metsa seisund on hea. Endisest raudteetammist linnapoolne osa ilmselt tagastatakse omanikele, mis on takistuseks III RR arendamisel. Radiaal toimib, kui Pelgulinna elamurajooni hoonestatud ala rekonstrueerimisel säilitatakse ja tugevdatakse hoovide haljastust rohevõrgustiku toimimise tagamine vastavalt teemaplaneeringus seatud nõuetele seatakse osaüldplaneeringute, struktuurplaanide detailplaneeringute ja projektlahenduste koostamisel tingimuseks.[AnL101] III RR toimimise takistused: Pindala vähenemine, eriti seoses elamuehitusega Kakumäel metsade ja ranna-alal. Hoonestusalad Paldiski maantee ja mere vahel ning Vabaõhumuuseumi tee ja mere vahel endise lasketiiru maa-alal Rannaalal puudub ohutu ühendus Veskimetsa ja Tallinna Loomaaia puistutega. Tallinna Loomaaia (koos Veskimetsaga) ja Vabaõhumuuseumi piiratud kasutusrežiim takistab nende alade vaba läbimist ja kasutamist avaliku puhkealana. Probleemid Pelgulinna ja Kelmiküla elamupiirkonna haljastuse osakaalu säilitamisel ja piirkondade kujundamisel rohevõrgustiku osaks. Raudtee, Tehnika tänava ja Toompuiestee konfliktne ületamine.

5.2.1.1.4. Vanalinna ümbritsev roheline vöönd (VRV) kulgeb piki Tallinna vanalinna ringina ümbritsevaid parke ja haljasalasid, järgib bastione, linnamüüri ja ajaloolist glassiialleed ning sisaldab endas selle elemente. Maastikuarhitektuuriliselt on Vanalinna ümbritsev roheline vöönd väga hinnatav hõlmates Tallinna esindushaljasalasid ja puiesteid. Vanalinna ümbritsev haljasvöönd toimib, kui töötatakse välja haljasvööndi väljaarendamise plaan, rekonstrueeritakse olemasolevad haljasalad vastavalt väljaarendamise plaaniga ette nähtud projektidele. maakasutuse planeerimisel lähtutakse rohevõrgustiku toimimist tagavatest tingimustest. leitakse täiendavaid rohevõrgustiku toimimist tagavaid võimalusi kitsaskohtade ja takistuste kõrvaldamiseks. Luuakse hõlpsasti liigutav kergliiklusteede ja jalgteede ühendus bastionaalvööndis asuvate parkide vahel, eelkõige suunal Hirvepark, Toompark, Tornide väljak, Kanuti aed. [AnL102] leitakse võimalused noorendada ja tugevdada haljasvööndi puiesteed esmajoones Mere puiesteel. Harjumäe ja Kaarli puiestee vahele jäävad spordiväljakud muudetakse avalikuks haljasalaks.

Tallinna rohealade teemaplaneering 100 TLPA 2008 Planeeringulahendus

Toompargis peab säilima staadionina kasutusel oleva maa-ala senine funktsioon ning objekti avalik kasutus.[AnL103] rohevõrgustiku toimimise tagamine vastavalt teemaplaneeringus seatud nõuetele seatakse osaüldplaneeringute, struktuurplaanide detailplaneeringute ja projektlahenduste koostamisel tingimuseks.[AnL104] VRV toimimise takistused: Rannamäe teel Skåne bastioni ja linnamüüri vaheline ala ning linnamüüri äärde rajatud ehitised. Viru ja Vabaduse väljaku vahel, kus suunal Viruvärava mägi – Tammsaare park – Vabaduse väljak haljastud on eraldatud hoonetega ja Pärnu maanteega. Mere puiestee ääres piirkonnas Kanuti aiast Viruvärava mäeni, kus hoonestus on rohevööndi katkestanud. Tammsaare pargi idaküljel, kus Viru keskuse arendus on rohevööndi katkestanud ja kavandatud on hotellilaiendus avaliku pargiruumi arvel. Roheliste radiaalide ühendamine on võimalik, kuna Tallinna ala geoloogiline ja geomorfoloogiline liigestus soodustab meridiaansete vööndite kujundamist. Vanalinna ümbritsevas rohelises vööndis tuleb ulatuslikult järgida punktis 4.4.1.1.2 toodud soovitusi ja ettepanekuid sotsiaalse kasutuse ja külastatavuse parandamiseks.

5.2.1.1.5. Meridiaanne roheline vöönd (MRV) Tallinna geoloogiline ja geomorfoloogiline liigestus soodustab meridiaansete vööndite kujundamist. Tallinna läbiv, merega paralleelselt kulgev klindiastang on ehituslikult vähesobiv, andes võimaluse loodusalade säilimisele linnas. MRV kulgeb Harku järve äärest üle Astangu elamurajooni, Vana-Mustamäe, Rahumäe, Järve metsa, Siselinna kalmistu, Türnpuu-Lubja piirkonna, Kadriorgu ja sealt edasi Pirita või Lasnamäe (Tondi raba) suunas. MRV on jälgitav Vana-Mustamäe, Rahumäe ja Järve männimetsadena ning Kadrioru pargist ida pool sega- ja männimetsadena. Meridiaanne roheline vöönd seob linna territooriumilt välja jäävad loodusalad (Harku raba, Harku järve äärne) linna rohelise võrgustikuga; tugevdab seni nõrgalt haljastatud linnaosade (Astangu, Lasnamäe) haljastuid; MRV toimib kui maakasutuse planeerimisel lähtutakse rohevõrgustiku toimimist tagavatest tingimustest; leitakse täiendavaid rohevõrgustiku toimimist tagavaid võimalusi kitsaskohtade ja takistuste kõrvaldamiseks. rohevõrgustiku toimimise tagamine vastavalt teemaplaneeringus seatud nõuetele seatakse osaüldplaneeringute, struktuurplaanide detailplaneeringute ja projektlahenduste koostamisel tingimuseks.[AnL105] MRV toimimise takistused: Vana-Mustamäe rohelise koridori kitsus. üleminek Rahumäe kalmistu piirkonnast üle raudtee ja Pärnu maantee Järve metsa. pääs Järve metsast (II RR) Siselinna kalmistu piirkonda. bussijaama piirkonnast üle Tartu maantee.

TLPA 2008 101 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus

Türnpu-Lubja tänavate piirkonnast Kadriorgu.

5.2.1.2. Rohelise võrgustiku sidumine naaberaladega Rohelise võrgustiku toimimist mõjutavad nii sisesed kui välised tegurid. Mõlemad on olemuselt põhiliselt seotud konkureeriva maakasutusega. Väga oluline on tagada regionaalse võrgustiku katkematus, milleks tuleb linnasisene rohevõrgustik siduda naaberaladega. Osalt linna piiresse jääv ja suuremalt jaolt linna ümbritsev ulatuslik varasem rohelise vööndi metsade piirkond15 lähipuhkusealadega on tänaseks nii linnast kui selle ümbrusest lähtuva tugeva ehitussurve all (hoonestus, magistraalid, raudteed, kaevandused). Maakasutuslikud reservid on kasutusele võetud nii ühelt kui teiselt poolt. Tallinna roheühenduste paiknemise ja piisavuse analüüs erinevates suundades, on selgelt näha, et lääne- ja idasuunalisi ühendusvõimalusi selgelt napib ning need ühendused ei ole nii tugevad kui lõunasuunalised ühendused. Põhjuseks on ulatuslikum ehitusmaade planeerimine ja aktiivsem ehitustegevus Tallinnaga piirnevates mereäärsetes valdades (Harku, Viimsi, Jõelähtme), aga ka Rae ja Saue valdades võrreldes lõunapoolsete valdadega. Käesolevaks ajaks on aktiivne ehitustegevus ning maaomandist tingitud planeeringuline surve ka nendesse jõudnud ning ohustab omakorda lõunasuunalisi roheühendusi. Linna lõunaosas laiuvad ulatuslikud Männiku liivakarjäärid, mis võiksid olla kasutusel puhkemaastikuna. Maavara aastaid kestnud ekstensiivne kasutus on aga varudest ammendanud vaid ülemised odavalt kaevandatavad kihid, mistõttu tänapäeval ei ole pooleli jäetud karjääride rekultiveerimine ja kasutamine jätkuvalt võimalik. Teemaplaneeringu koostamise käigus analüüsiti rohevõrgustiku toimimiseks vajalikke ja võimalikke ühendusi Harju maakonna rohevõrgustiku ja tuumaladega. Analüüsi tulemusena tuuakse välja järgmised suunad (ühenduste vajadused on kantud teemaplaneeringu kaardile), mille säilimine on vaja tagada nii linna piires kui ka naabervaldades: Tiskre mereäärse ala ühendus Tabasalu piirkonna rohealadega kogu Harku järve kaldapiirkond Astangu piirkonna ühendused lääne/loode ja lõuna/edela suunas ühendus Harku metsaga (väga oluline ka rekreatiivse kasutuse aspektist) roheühendused Laagri asula piirkonnas Pääsküla raba lõunasuunalised ühendused Järve metsa (Ülemiste järve lääne- ja lõunakallas) ühendus Männiku järvede piirkonnaga (väga oluline ka rekreatiivse kasutuse aspektist) Ülemiste järve äärse ala idasuunaline ühendus Mõigu poldri ja Pirita-Ülemiste kanali kaudu Rae rabaga Pirita jõe org Pärnamäe kalmistu ühendused Viimsi valla ja Maardu linna rohealadega Kloostrimetsa ühendus piki Mähe oja kallast Viimsi valla rohealadega Pirita rannamänniku ühendamine piki Merivälja rannavööndit Viimsi valla rohealadega (väga oluline ka rekreatiivse kasutuse aspektist)

15 Tallinna ümbritsevad metsad piiritletuna Salmistust idas, Tallinna ringteeni lõunakaares ning piki raudteed Paldiskini läänes on taas määratud Tallinna roheliseks vööndiks Harju maakonna teemaplaneeringuga Asustust ja maakasutust määravad keskkonnatingimused (2003)

Tallinna rohealade teemaplaneering 102 TLPA 2008 Planeeringulahendus

5.2.2. Rohelise võrgustiku toimimise tagamine

5.2.2.1. Üldist Teemaplaneering ei taga rohevõrgustiku toimimist, vaid on toimimise eelduseks. Rohevõrgustiku süsteemse toimimise tagamiseks tasakaalustava tegurina makrotasandilt (regioon) kuni mikrotasandini (krunt) on vaja järgida nii ökoloogilisi, kultuurilisi kui sotsiaalseid eesmärke. Eesmärkide saavutamiseks rakendatakse nii otseseid meetmeid kui ka kaudseid vahendeid teistele tegevustele seatavate tingimuste kaudu. Maastikuplaneerimise komponendid: puhkus, maastikupilt, ökosüsteem ning liigi- ja elukohtade kaitse on omavahel niivõrd põimunud, et planeerimisel on vajalik nende ühine käsitlemine. Ühelt poolt on võimalik teatud alade looduslikku seisu jätmisega tasakaalustada ja leevendada ehituslikust arengust tingitud survet, samal ajal annab aga looduslähedane linnamiljöö ka teiselaadseid elamusi rikastades sellega linnakeskkonda. Tänapäevase kasutuse mittevastavuse korral teemaplaneeringu põhimõtetega tuleb neid printsiipe arvestada kasutuse pikaajalisel muutmisel ja ümberkujundamisel. Maakasutuse muutmisel kehtivad meetmed uuele kasutusele. Asjakohane on siinkohal korrata Tallinna keskkonnastrateegias toodud seisukohti (vt ka eespool 4.5.1.2.4): Linnale tervikuna ja ka igale linnaosale ning asumile tagatakse optimaalne haljastus, lähtudes nii ökoloogilisest efektist, esteetilisest aspektist kui ka atraktiivsusest. Nii tasandub haljastuse ebaühtlane paigutus. Rõhku asetatakse eluaseme lähihaljastusele. Eriti tähtsustatakse metsasid kui loodusliku mitmekesisuse tagajaid ja keskkonnaseisundi olulisimat indikaatorit. Planeerimisel, linnaelu korraldamisel ja ehitustööde tegemisel käsitletakse haljastust võrdväärse elemendina linnakeskkonna tehislike elementide (hooned, teed, kommunikatsioonid) kõrval. Haljastust säilitatakse maksimaalselt, olenemata omandivormist. Haljastus ning selle struktuurielemendid muutuvad kõikide maakasutusviiside loomulikuks osaks. Maakasutusviiside kavandamisel arvestatakse haljastuse rajamisega algstaadiumist alates. Haljasalad seotakse puhkealadega ühtseks võrguks. Kesklinna ümbritsevatesse vanadesse asumitesse rajatakse uusi parke. Säilitatakse metsaalad.

5.2.2.2. Rohealade süsteem Teemaplaneeringuga kavandatav rohealade süsteem peab tagama rohelise võrgustiku toimimise. Tallinna rohelist võrgustikku iseloomustavad küllaltki suured rohealad linna äärealadel, mis täidavad ülelinnalise ja osalt ka linnaosa tasandi tuumalade funktsioone. (vt teemaskeem 16. Rohevõrgustik) Neid ühendavate rohekoridoride minimaalseks laiuseks on eelnevates planeeringutes ja arengukavades võetud 50 meetrit. Ülelinnalisel tasandil peaks see aga olema üldiselt tunduvalt suurem (100-200 m). Praktikas on 50 meetrit kujunenud rohekoridori laiuse maksimumnäitajaks, mis aga ka sellisena pole igal pool tagatud.

TLPA 2008 103 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus

Sageli on rohevõrgustik taandatud sama laia tänavaruumi kaasnevaks kasutuseks ehk sisuliselt tänavahaljastuseks (vt ka eespool). See pole aga tänavate projekteerimisel ja ehitamisel olnud rohevõrgustiku toimimise tagatiseks. Linnaosa tasandil tuumalasid mitmes piirkonnas napib ning ka nende omavaheline side 50 m rohekoridoridega pole alati ruumiliselt võimalik. Nii on need isoleeritud rohealad pigem astmelaudadeks tuumalade vahel. Kriitiline on kohati ka asumitasandi ja elamuümbruse rohelise võrgustiku olem, eriti nendes uutes elamupiirkondades (valdavalt metsalinnad), kus on puudunud detailplaneeringutele eelnev üldisem tsoneering. Vanemates terviklikult planeeritud parklinnaosades on olukord parem, kuid kuna omandireformi tõttu on suur osa õuealasid jäänud tegeliku omanikuta, käsitletakse neid asumi ja elamuümbruse tähtsusega rohealasid sageli kui hoonestuse tihendamise võimalust. Rakendades rohevõrgustiku põhimõtteid Tallinna linnamaastikul on teemaplaneeringuga määratletud rohealade süsteem lähtudes eespool kirjeldatud looduslikest, kultuurilistest ja sotsiaalsetest oludest (vt vastavate keskkondade kirjeldused ja teemaskeemid). Lahendus on kantud teemaplaneeringu põhikaardile Rohealad. Üldplaneeringu teemaplaneering käsitleb linna rohealade võrgustikku üldistusastmes, mis ei võimalda kajastada rohealasid ja rohekoridore kinnistupiiride täpsusega. Teemaplaneering on töö käigus võimalikult arvestanud, kuid ei järgi katastriüksuste piire. Rohealade kavandatud maakasutus loob vajalikud eeldused rohealade arendamiseks ja korrastamiseks. Eeltoodut silmas pidades analüüsiti rohealade teemaplaneeringu koostamise käigus kõigi linna rohealade olulisust nii ökoloogilisest kui sotsiaalsest aspektist ning hinnati nende funktsioonide ja roheala paiknemise alusel roheala tähtsust linna struktuuris. Hindamiskriteeriumide valikul lähtuti sellest, et rohealasid on alati kergem killustada kui neid hiljem kokku kasvatada. Avalike rohealade taastekitamine on keeruline ja palju kordi kulukam kui olemasolevate hoidmine. Seetõttu on kõik rohealad linnas on vähemalt olulised, väheolulisi rohealasid linnasarases praktiliselt ei ole. (vt lisa 5. Tallinna rohealad) Teemaplaneeringu koostamisel on analüüsitud eelkõige elanike tihedusest ning rohealade paiknemisest lähtudes erinevate funktsioonidega avaliku välisruumi piisavust ja asukohta. Samas tuleb koos juurdepääsetavusega silmas pidada ka haljasalade kvaliteeti ning selgitada, mis funktsioonid peavad olema lähihaljasalal, et see oleks kasutatav linnaelaniku poolt (vt eespool). Linna haljasalad on erineva suuruse, iseloomu ja tähtsusega ning see mõjutab nii haljasalade kvaliteedi hindamist kui ka juurdepääsu käsitlust haljasaladele. Kõik avalikkusele kättesaadavad haljasalad ei paku aga elanikele puhkuse läbiviimiseks sobilikke tingimusi. Rohealade teemaplaneeringu tasandil ei ole sellise süvaanalüüsi tegemine mõeldav, kuid vajadus teema detailsemaks käsitlemiseks piirkondade (nt linnaosade või asumite) kaupa on olemas ning seda tuleks teha teemaplaneeringu jätkutööna. Edasisel planeerimisel ja projekteerimisel täpsustatakse teemaplaneeringu põhimõtete alusel planeeringu või projektdokumendi detailsusastmele vastavalt ökoloogilisest, kultuurilisest, sotsiaalsest ja ruumilisest aspektist olulised maastikuväärtused, piirangud ja maa-alad, arvestatakse nendega ning välditakse nende mõjutamist või põhjendamatut killustamist. Teemaplaneeringu koostamisel on analüüsitud juurdepääsetavust rohealadele nende teenindusraadiuste kaudu ja sotsiaalse uuringu tulemuste põhjal.16

16 Tallinna rohealade külastatavus ja külastajate hinnangud. Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad‖ taustauuring. Tartu Ülikool, bioloogia-geograafiateaduskond, geograafia instituut. Olle Järv, Siiri Silm, Rein Ahas. Tartu 2006

Tallinna rohealade teemaplaneering 104 TLPA 2008 Planeeringulahendus

Analüüsitud on haljasalade piisavust piirkonniti. Varasemate uuringute ning maailmapraktikas näidete alusel töötati välja vastavad kriteeriumid – arvestuslikud kaugused rohealade ning puhke- ja spordiobjektide planeerimisel lähtudes erinevatest kasutajagruppidest ja liikumisviisidest (kergliiklus). Kättesaadavuse analüüsi aluseks on võetud kaugused (300 ja 600 m). (vt 4.5.2.3.3 ja teemaskeemid 24. Rohealade paiknemine ja kaugused, 25. Rohealade ja elanike paiknemine ning 26. Rohealade kättesaadavuse parandamise vajadus) Juurdepääsetavuse analüüsist tuleneb, et Tallinnas on üsna ulatuslikud piirkonnad, kus isegi asumi tähtsusega rohealad ei ole vajalikul määral kättesaadavad. Mujal maailmas on planeerimisel heaks tavaks, et hoonestatud alal on 300 m raadiuses (kuni 15 min jalakäigutee kaugusel) vähemalt üks avalikuks kasutamiseks mõeldud haljasala (asumipark). Osa Tallinnast on ja jääb ülelinnaliste või linnaosade haljasalade teenindusraadiuste poolt katmata. Sellistes piirkondades elab umbes 60 000 inimest. Välja tuleb tuua Kalamaja ja Kopli piirkonnad Põhja-Tallinna linnaosas, Lasnamäe asumid Peterburi ja Laagna tee ääres[AnL106], Kristiine linnaosa, Merivälja põhjaosa, ja väike osa Nõmme linnaosast. Seal tuleb kas osta maad haljasalade rajamiseks või rikastada muud maakasutust väiksemate haljasalade ja roheelementidega. Neis piirkondades tuleb leida ressursse vähemalt asumi tähtsusega haljasalade loomiseks ja/või tugevdada rohestruktuure muu avaliku ruumi haljastamisega ning lähimatele rohealadele inimsõbralike juurdepääsude loomisega, arendades tänavahaljastust (puiesteed, põõsashaljastus, kergliiklusteede rajamine) ning ka toetavat haljastust elamukruntidel. Parima tulemuse annab kõigi nimetatud meetmete kombineerimine. Lahenduse väljatöötamise alguses määrasid koostajad varasemate planeeringute, maastikuanalüüside ning ekspertarvamuste alusel koos Tallinna linnaosade valitsuste, Keskkonnaameti ning Harjumaa Keskkonnateenistusega esindajatega olulised linna ja linnaosa tähtsusega rohealad ja neid ühendavad rohekoridorid. Töö käigus selgusid kohad, kus linna tähtsusega rohealade vahel ühendus puudub või on katkestatud. Sellised kitsaskohad takistavad ökoloogilise aspekti toimimist ning linnaruumi kasutamist, samuti häirivad linnamaastikke visuaalselt. Ühe näitena paljudest puudub ühendus linnaruumis suhteliselt lähestikku asuvate Merimetsa ja Vanalinna haljasvööndi vahel, mis piirab mõlema objekti kasutatavust linnaelanike poolt ning samuti katkestab ökoloogilise võrgustiku. Planeeringu lahenduses on antud ühendus Kolde pst ja raudteeäärse ala kaudu. Juhul, kui tulevikus nähakse ette olemasoleva raudteekoridori laiuse vähendamine või raudtee likvideerimine, on planeeringuga ette nähtud kavandada selle asemele roheühendus kergliiklusteega. Rohekoridorid on kujutatud kaardil alana, joonena või skemaatiliselt nooltega. Ala tähendab, et see ala on planeeringuga reserveeritud rohekoridori alaks. Joon fikseerib oma laiusega koridori, milles tuleb erinevate vahenditega tagada rohekoridori toimivus. Noolega skemaatiliselt näidatud koridorid väljendavad rohekoridori edasist arengusuunda. Planeeringukaardil käsitletakse graafiliselt võrdsetena nii olemasolevaid rohekoridore kui vajalikke roheühendusi, rohekoridorid on märgitud ka tänavatele, kus täna tänavahaljastus puudub, kuid kus tänavate haljastamine on rohevõrgustiku toimimiseks hädavajalik. Näitena võib tuua mitmeid korduvalt laiendatud magistraaltänavaid kesklinnas, kuid ka tänavaid Kristiines ja Kalamajas. Rohekoridoride sidusus tuleb saavutada ja säilitada olemasolevate rohealade ja rohekoridoride säilitamisega ja uute rajamisega. Tallinnas on arvukalt kohti, kus olemasoleva linnaehitusliku olukorra tõttu ei ole hoonestuse või muu maakasutuse vahelt võimalik läbi viia 50 meetri laiust rohekoridori. See aga ei

TLPA 2008 105 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus vähenda sellise ühenduse loomise vajadust. Sellised probleemsed kohad on lahendatavad haljastuteedena, mis kulgevad näiteks haljastatud kõnniteid pidi või ökotänavatena. See tagab inimesele haljastatud liikumisruumi, kuid mitte ökoloogilise aspekti toimimise. Samadest kaalutlustest lähtuvalt on kirjeldatud linnaosa ja asumi tasandi rohestruktuuri põhilahenduse põhimõtted ning selle toimimiseks vajalikud ühendused.

5.2.2.3. Rohealad

5.2.2.3.1. Suurus ja sihtotstarbed Vastavalt üldplaneeringu tasandile käsitleb teemaplaneering rohealasid umbes 1 ha suurusest pindalast alates. Väiksemaid rohealasid on teemaplaneeringus iseseisvatena käsitletud, kui neil on silmapaistev või oluline koht rohealade süsteemis. Roheala piiridesse kuuluvad ka haljasala teenindavad ehitised ja rajatised (paviljonid, kergliiklusteed, vajadusel ka roheala teenindavad parklad jne mahus, mis ei lähe vastuollu roheala põhikasutusega). Teemaplaneering ei lähtu omandist vaid planeeringulisest sihtotstarbest. Nii era- kui ka avalikus omandis (riik, omavalitsus) olevate rohealade koostoimimine ja sellest tulenev omanikuvastutus on rohestruktuuri kui terviku jaoks vältimatult oluline. Kohaliku tasakaalustatud arengu seisukohalt on otstarbekas Tallinnas Põhjamaade linnade praktika taastamine, mis tähendab, et valdav maa-ala, sh rohealad kohaliku omavalitsuse halduspiires kuuluvad omavalitsuse omandisse. Tallinna avalike haljasmaade pindala on maareformi tulemusena vähenenud ning selle tagajärjel on kõik suuremad rohealad nagu Kloostrimets, Nõmme-Mustamäe parkmets, Stroomi mets, Pääsküla-Harku raba ning Raku järvede ümbrus linnaelanikele varasemast veelgi väärtuslikemad. Samas ei ole nad linna omandis.[AnL107] Munitsipaalomandisse taotletakse maaüksused planeeringu alusel (üld- või detailplaneering). Rohealade munitsipaliseerimisel tuleb lähtuda vajadusest tagada roheala kui terviku toimimine, seega on tarvis kinnistu moodustamisel arvata selle koosseisu ka teenindavad ehitised ja rajatised ning moodustada rohealade kinnistud maksimaalse võimaliku suurusega. Teemaplaneering määrab rohealade võimalikud üldplaneeringu ja katastriüksuse sihtotstarbed ning annab aluse, et vajadusel taotleda munitsipaalomandisse järgmised rohealad: rohealad üldkasutatavatel puhke- ja rekreatsioonialadel (üldplaneeringu maakasutuse sihtotstarve on puhke ja virgestusmaa PP, supelranna maa PR, haljasala ja parkmetsa maa HM, looduslik haljasmaa HL, kaitsehaljastuse maa HK, kalmistumaa K, veeala V, alaliikidega) moodustatavad maaüksused (metsad, pargid, haljasalad, mänguväljakud, linnaväljakud ja puhkeplatsid jne), millel ei kavandata ehitusõiguse muutmist. Katastriüksuse maakasutuse sihtotstarve on üldmaa (Üm) üldkasutatava hoone maal moodustatavad maaüksused. Üldplaneeringu maakasutuse sihtotstarve on AA alaliikidega. Katastriüksuse maakasutuse sihtotstarve on sotsiaalmaa (Üh või Üm) - kultuuri-, haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalsfääri ehitiste alune ning nende teenindusmaa, samuti puhkuse ja vaba aja veetmiseks ettenähtud maa. ülelinnalistesse rohekoridoridesse moodustatavad maaüksused või maaüksused, millel paiknevad ülelinnalised rohekoridorid. Üldplaneeringu maakasutuse sihtotstarve on teemaa LT, liiklust teenindava ehitise maa LE, looduslik haljasmaa HL, kaitsehaljastuse

Tallinna rohealade teemaplaneering 106 TLPA 2008 Planeeringulahendus

maa HK, alaliikidega, millel ei kavandata ehitusõiguse muutmist. Katastriüksuse maakasutuse sihtotstarve on vastavalt transpordimaa (L) ja sotsiaalmaa (Ü). Rohealadel ja –koridorides paikneva maaüksuse sihtotstarbe muutmine võib toimuda ainult ülalnimetatud suunas kui kehtestatud detailplaneeringuga pole määratud teisiti. Lisaks sellele toimub valdava maakasutuse raames väiksemate maa-alade sihtotstarvete määramine rohealadeks vastavalt teemaplaneeringu põhimõtetele (vt Roheline võrgustik hoonestatud aladel jt). Rohealad võivad paikneda ka muu maakasutuse sees, kui see on oluline teemaplaneeringu eesmärkide seisukohalt.

5.2.2.3.2. Tingimused rohealadel Käesoleva teemaplaneeringuga määratletud rohealadele ei ehitata, välja arvatud roheala rajamine vastavalt projektile. Lubatud on ehitada ja paigaldada roheala inventari ning jalakäijate- ja kergliiklusteid (nt viidad, pingid, valgustid, prügikastid, mänguväljakute sisustus jne). Väga oluline on tagada rohealade omavaheline ühendus rohekoridoride jt rohevõrgustiku kandvate elementide läbi. Rohealadel võib paikneda hooneid, rajatisi, teid, üldkasutatavaid spordirajatisi tingimusel, et need moodustavad rohealaga ühtse terviku ja on kasutatavad roheala põhikasutust teenindava objektina. Teemaplaneeringus roheala valdava sihtotstarbega tähistatud aladel võivad paikneda olemasolevad ehitised. Lubatud on olemasolevate objektide rekonstrueerimine olemasolevas mahus ja roheala põhikasutusega sobiv funktsiooni muutmine, mis ei too kaasa autoliikluse intensiivistumist, mürataseme suurenemist ja täiendavat parkimisvajadust rohealal. Uute ehitusalade valik, sh ka infrastruktuuride rajamiseks, peab lähtuma rohealadest, nende omavaheliste ühenduste vajadusest ja rohelise võrgustiku toimimisest. Linnaosa ja ülelinnalise tähtsusega rohealadele on oluline tagada juurdepääs eelkõige ühiskondliku transpordi ja kergliiklusvahenditega aga ka autodega. Autodele on vaja ette näha parkimiskohad (parklad), et oleks välditud parkimine haljasalal, eriti massiürituste korraldamise ajal. Rohealasid teenindavate parkimiskohtade vajadus ja nende tagamine parklatega mahus, mis ei lähe vastuollu roheala põhikasutuse ja taluvusega, vajab eraldi analüüsi ning sellele vastavat planeerimist, samuti reaalset järelevalvet ja liikluse korraldamist.

5.2.2.4. Rohekoridorid

5.2.2.4.1. Ülelinnalise ja linnaosa tähtsusega rohekoridorid Ülelinnalise ja linnaosa tähtsusega rohekoridoride miinimumlaius on teemaplaneeringule eelnenud planeerimispraktika käigus pidevalt vähenenud. Näiteks Tallinna üldplaneeringu kohaselt on nii haljaskoridorid ja liikumisrajad soovitavalt kuni 50 meetri laiused haljasribad, mis tuleb säilitada hoonestusvabana. Üldplaneeringu alusuuringute seisukohad kinnitavad aga rohekoridori puhul vähemalt 50 kuni 100 meetri laiuse haljasriba säilitamise vajadust. Koostajad jõudsid tõdemuseni, et mõlemat, nii linnaosa kui ülelinnalise tähtsusega rohekoridori on põhjust käsitleda vähemalt 50 m laiuse alana, millesse ei tohi kavandada hoonestust ja rajatisi, v.a. haljasalasid ja avalikku välisruumikasutust teenindavad rajatised. Kohtades, kus on säilinud laiemad rohekoridorid, ei tohi neid vähendada.[AnL108] Rohekoridorid on planeeringukaardile märgitud roheliste joonelementidena. Rohekoridorid on kavandatud lähtuvalt linna rohevõrgustikust, olemasolevast haljastusest ja roheühenduste vajadusest. Planeeringukaardil olevad rohekoridorid tähendavad linna rohestruktuuri

TLPA 2008 107 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus katkematu jätkumise vajadust. Lähtuvalt teemaplaneeringu üldistusastmest ei saa planeeringukaardile märgitud rohekoridore teemaplaneeringukaardilt otseselt suurendada. Rohealade ühendamise vajadus on tingimus arvestamiseks planeeringute ja projektide koostamisel.[AnL109] Rohekoridori täpne kulgemine tuleb lahendada täpsema piirkonda käsitleva planeeringudokumendi või skeemiga, näiteks detailplaneeringu, struktuurplaani vm. Maakasutuse sihtotstarvete määramise põhimõtted vt eespool Rohealad

5.2.2.4.2. Tänavahaljastus Tallinna rohevõrgustikku toetab väga suures osas tänavahaljastus. Varasemates planeeringutes on tänavaäärset haljastust mõnikord käsitletud samaväärsena ülelinnalise ja linnaosa tähtsusega rohekoridoridena. Kuna tegelikkuses ei täida tänavat ääristav kõrghaljastus rohekoridori funktsioone, on teemaplaneeringu lahenduses magistraalteede ja tänavate ääres olevad puiesteed ja haljasalad tähistatud tänavahaljastuse, mitte rohekoridoridena. Planeeringus käsitletakse sellisena nii olemasolevaid puiesteid, puudegruppidega haljastatud tänavaid kui ka uue tänavahaljastuse vajadust. Planeeringukaardil on need tähistatud ühe tingmärgiga. Suurte magistraalteede ääres peab olema 4 (2+2) rida puid, kusjuures vähemalt üks rida puid, soovitatavalt koos madalhaljastusega, peab olema kavandatud sõidu- ja kõnnitee vahele. Tuleb arvestada, et haljasriba minimaalne laius peab vastavalt tänavapuu liigile [AnL110]olema 4 m ühe puuderea kohta ning sellel kasvav haljastus peab olema kaitstud tänavapuhastussoola ja vibratsiooni eest. Muude linnatänavate ääres peab planeeringulahenduse kohaselt olema vähemalt 2 (1+1) rida puid. Sealjuures tuleb kavandada vähemalt 4 m laiusega haljasriba kõnnitee ja sõidutee vahele.

Haljasribadele ei rajata tehnotrasse, välja arvatud haljasala teenindavad rajatised.[AnL111] Tallinna tänavaäärse haljastuse täpsemaks lahendamiseks koostatakse käesoleva planeeringu jätkutööna Tallinna puiesteede ja tänavahaljastuse struktuurplaan.

Liikluskeskkonna parandamise, liiklusohutuse tagamise [AnL112]ning linnaruumi kujundamise kõrval on tänavahaljastuse eesmärgiks suurel määral linna rohestruktuuri toetamine. Tänavamaa haljastuse tähtsamad ülesanded on visuaalsed ja kujunduslikud, liiklustehnilised ning ehituslikud. Keskkonnakaitseliselt on oluline haljastuse müra summutav- ja õhku puhastav toime. [AnL113] Eeltoodust tulenevalt tuleb asukohtades, kuhu on planeeringukaardil märgitud tänavahaljastus, kuid kus mingisugusel põhjusel ei ole võimalik teemaa piirides tänavahaljastust kavandada, lahendada see tänava ääres paiknevate kruntide tänavapoolse haljastusena. See tähendab planeeringutingimust säilitada maksimaalselt olemasolevat krundisisest haljastust ning kavandada juurde uusi istutusi nii tänava äärde kui hoovialadele. Piirkondades, kus rohealade kättesaadavus on puudulik, tuleb eriti toetada piisava tihedusega rohevõrgustiku säilimist. Sellistes piirkondades on asumisisesed tänavad tähistatud planeeringulahenduses kohaliku tähtsusega haljastänavate või haljasühendustena. Aed- ja metsalinnades tuleb tänav kujundada võimalikult ökotänavana.

5.2.2.4.3. Haljastuteed ja ökotänavad Seoses sellega, et Tallinnas on piirkondi, kus täna puudub vajaliku tihedusega vähemalt 50 meetri laiuste rohekoridoride võrk, on osaliselt leevendava võimalusena sisse toodud haljastutee mõiste, mida on kasutatud põhiliselt Ameerika kultuuriruumis

Tallinna rohealade teemaplaneering 108 TLPA 2008 Planeeringulahendus

Haljastutee on: autoliiklusele suletud kergliiklustee või rada piki jõe- või oja kallast, oruveeru, orgu, hüljatud raudteekoridori, külateed vm; looduslikul või rajatud taimkattega alal kulgev autoliiklusele suletud kergliiklustee või rada; ühendav liides rohealade, kultuurilooliste alade, ajalooliste kohtade ning elamualade vahel; piisavalt lai haljastatud teekoridor, puiestee või rohekoridor. Sisuliselt on haljastutee rohelises koridoris paiknev kergliiklustee. Linnas arvestatakse haljastutee koridori laiuseks 15 – 30 m, seega võib teeäärne haljastu olla kitsam kui rohekoridor ja ei pea tingimata tagama kõiki ökoloogilisi funktsioone nagu rohekoridor. Need haljastuteed, kuhu on kavandatud lisafunktsioone (nt sademetevete maasse immutamine, loodusliku mitmekesisuse säilitamine, miljöö säilimine vm), peaksid olema laiemad kui 30 m. Haljastutee parandab inimeste liikumisvõimalusi kohalikul ja asumi tasandil, kuid ei asenda ülelinnalisi ja linnaosa tähtsusega rohekoridore. Haljastuteede paiknemist teemaplaneering ei käsitle ning need tuleb määrata linnaosade üldplaneeringutes. Ökotänava mõiste on rakendatav metsa- ja aedlinnaosade kõrvaltänavatel, mis on äärekivita ja vett läbilaskvast pinnakattest teepeenarde või kraavidega. Ökotänavad on kergliikluse eelistusega. Tänavahaljastuse puudumisel annab ökotänava tänavaruumile rohelise ilme kruntidel kasvav haljastus.

5.2.2.5. Roheline[AnL114] võrgustik hoonestatud aladel Teemaplaneeringu koostamise käigus selgus, et ainult rohealade käsitlemisega ei ole võimalik tagada linna rohelise võrgustiku toimimist kõigil tasanditel. [AnL115]Ilmnes vajadus lisaks rohealadele käsitleda ka haljastuse põhimõtteid hoonestatud aladel. Koostajad määratlesid linna hoonestatud aladel allpool toodud põhitunnuste järgi erineva välisruumiiseloomuga asustuspiirkonnad, piiritlesid need kaardil ning määrasid neile haljastuslikud põhimõtted. [AnL116] Kasutatud liigitus ei lähtu mitte niivõrd hoonestuse iseloomust ja hoonete tüpoloogiast, nagu planeeringutes levinud tavaks, vaid eelkõige hoonetevahelisest ruumist, selle tekke looduslikest eeldustest ja maastikuarhitektuursetest põhjustest. Põhiliste tüüpidena on välja toodud aedlinn, parklinn, metsalinn ning segaasustuse (ja -haljastusega alad). Jaotus on tinglik ning lähtub nii välisruumi olemist kui ka soovitud arengusuunast antud piirkonnas. Haljastuslikud printsiibid on lähtumiseks käsitletavate alade detailplaneerimisel, krundisisese maakasutuse kavandamisel ning projekteerimisel. Need põhimõtted annavad suuna elamukruntide ja hoonetevahelise haljastuse arendamiseks, lähtudes juba väljakujunenud struktuurist. Elamualade haljastus kruntidel ja hoonetevahelises ruumis peab toetama linna avalikult kasutatavate rohealade ja rohevõrgustiku toimimist ning olema eluruumi laienduse atraktiivseks komponendiks. [AnL117]Määratletud alad on kantud planeeringukaardile Rohealad. Üldisteks tingimusteks detailplaneeringute koostamisel hoonestatud või hoonestatavatel aladel on järgmised: Piirkondades, mis on ülelinnaliste või linnaosade rohealade teenindusraadiuste poolt katmata, tuleb leida detailplaneeringute koostamisel võimalusi vähemalt asumi tähtsusega haljasalade loomiseks ja/või tugevdada rohestruktuure muu avaliku ruumi haljastamisega,

TLPA 2008 109 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus

lähihaljastuse parandamisega ning lähimatele rohealadele inimsõbralike juurdepääsude loomisega. Samuti on äärmiselt oluline tagada rohealade omavahelised ühendused. Rohealade ühendamise vajadus on tingimus arvestamiseks planeeringute ja projektide koostamisel.[AnL118] Sellistes tuleb piirkondade detailplaneeringutes ja projektides erilist tähelepanu pöörata tänavahaljastuse ning avalikku tänavaruumi toetava haljastuse arendamisele elamukruntidel. Mitte teha erandeid veekogude ehituskeeluvööndite vähendamiseks detailplaneeringutega. Need alad on olulised rohekoridoride süsteemi toimimise tagamiseks (sinivõrgustik).[AnL119] Detailplaneeringute koostamisel tagada kalmistute kaitsevööndite (rahuvööndite) säilimine, mis on oluline rohekoridoride süsteemi toimimise tagamiseks. Detailplaneeringute eskiisistaadiumis tuleb uurida ja analüüsida piirkonna taimkatet, pinnakatte omadusi ja veerežiimi ning hinnata kavandatava tegevuse võimalikku mõju taimekooslustele.

5.2.2.5.1. Aedlinn

Aedlinnadena on linnaplaneerimise teoorias [AnL120]määratletud kogumid, millel on teatud ühiseid tunnuseid Ebenezer Howardi (Inglismaa) 1898. aastal välja töötatud aedlinnateooriaga või selle alusel loodud asumitega. Venemaa tsaaririigi esimene aedlinn oli Riia Mežaparks- Kaiserwald. Tallinna rohealade teemaplaneeringus on aedlinna mõiste laiem ning selle all on käsitletud pigem aedlinnalaadseid asumeid. [AnL121]Nimelt on neil küll aedlinnateooriaga sätestatule sarnane kruntide jaotus ning krundikasutus, kuid peale Nõmme puudub neil viide põhilisele tekkepõhjusele – satelliitlinnalisele seotusele raudtee ja raudteejaamadega. Küll aga olid ka Tallinna vanimad aedlinnalaadsed asumid otseselt seotud tööstuse arengust tingitud elanike arvu kasvuga. Tallinna aedlinnalaadsed asumid, mida käesolevas planeeringus käsitletakse kui Tallinna aedlinnu, on tähistatud planeeringu põhikaardil Rohealad[AnL122]. Aedlinnadele on iseloomulik sarnased krundijaotuse põhimõtted. Nii sisaldab krunt valdavalt hooneesise eesaia, majandustsooni, viljapuude, marjapõõsaste, aedvilja- ja lillepeenarde, üksikute ilupuude-põõsaste ning muruplatsiga krundijaotuse. Paljudel kuni enamusel kruntidest ei puudu abihoone- tööriistakuur, millega liitub tihti saun. Kesklinnalähedastes aedlinnalaadsetes asumites – Kalamajas, Koplis, suur osa Pelgulinnast, Maasika-Vaarika tänavate kvartal –, kus maa oli kallim, ehitati majad suuremad ja valdavalt ilma eesaedadeta. Üks terviklikumaid näiteid on „Oma Kolle― Pelgulinnas. Seega kohtame ka Tallinnas sarnast linnaplaneeringulist käsitlust kui Howardi kavandatud ja ka väljaehitatud aedlinnades Letchworthi ja Welwyni kesklinnades Inglismaal, Bauhausi ideedest kantud Helleraus Saksamaal Dresdenis, Helsingis Munkkiniemi-Haagas (Eliel Saarinen 1915) ja Käpyläs (1920-ndad aastad).[AnL123] Lisaks konkreetsete vabrikute lähedal paiknevatele aedlinnalaadsetele asumitele kavandati Tallinnas 20. sajandi alguses ka suuremaid aedlinnakogumeid, näiteks Merivälja, Kose ning osa Nõmmest (Peetri aedlinn). Mitmed algselt aedlinnalise tekkega asumid on tänapäeval metsalinnalise välisruumiga. Suur osa aedlinnadest on planeeringutega määratud miljööväärtuslikeks aladeks.[AnL124]

Tallinna rohealade teemaplaneering 110 TLPA 2008 Planeeringulahendus

Omaette nähtusena on Kristiine linnaosa oma eksistentsi jooksul läbi teinud muutuse, mida võiks nimetada aedlinnastumiseks. Suured kraavitatud heinamaakrundid on jagamise läbi saavutanud aedlinnalaadse iseloomu. Osaliselt jätkus selline aedlinna väljaehitamise protsess Kristiine linnaosas veel 20. sajandi 60.-70. aastateni. 1980.-datel koostatud Kristiine linnaosa tihendamise kava nägi ette struktuuri olulist muutust. Lisaks aedlinna korruselamute ehitamisele kerkisid taga-aedadesse olemasoleva hoonestusega võrreldes ebamastaapselt suured ridaelamud. Nende püstitamiseks lõhuti aedlinnale omane krundijaotus. Lisaks sellele tuli ridamajad tõsta kõrgete muldvallide otsa, et keskküttekateldega keldrid jääksid kohati maapinnani ulatuvast põhjaveest kõrgemale.

5.2.2.5.1.1 Tingimused aedlinnas Haljastusega alade osakaal krundil[s125] vähemalt 30%, kuhu ei kuulu sisse katuse-, garaažipealne jm maapinnaga ühendamata haljastus. Tagada rohealade omavahelised ühendused rohevõrgustiku kandvate süsteemide abil. Tuleb hoida ja väärtustada aedlinnade identiteeti, mis on eelkõige hoonestusviisis ning krundijaotuses. Vajalik on aedlinnade terviklikkuse säilitamine. Oluline on maksimaalselt ajaloolise krundikasutuse säilitamine. Võimalikult ulatuslikult kasutada piirkonnas traditsioonilisi aia planeerimise võtteid ja puu- ning põõsaliike. Lisaks kõrghaljastuse hoidmisele pöörata tähelepanu ka viljapuuaedade säilitamise vajadusele ja istutada ka uusi viljapuid.[AnL126] Ilupuude osas tuleks piirduda väheste dekoratiivsete aktsentliikidega. Säilitada ning täiendada aedades ka põõsarinnet. [AnL127]Aedlinnale on iseloomulik ka eesaia olemasolu. Vanu puid välja vahetades ei tohiks neid asendada metsapuudega. Aedviljapeenarde asemel võib laiemalt kasvatada püsi- ja suvelilli või muru. Vältida tuleb aiaosade ulatuslikku sillutamist (betoon) kividega, kuna see rikub [AnL128]aedlinnade miljöö. Parkimise ja haljastuse konflikti tõttu Tallinna kesklinna ümbritsevas nn vahevööndis, eriti miljööväärtuslikes piirkondades tuleb Tallinna parkimisnormid kriitiliselt ümber hinnata, sest nende järgimine toob kaasa krundist suurema osa muutmise parkimisalaks aedlinna teiste oluliste miljöökomponentide arvel. Sellised nõuded ei hävita mitte ainult vanade aedlinnade väärtuslikku haljastust, vaid ka miljööväärtuslike piirkondade ilmet ja elulaadi tervikuna. Autode omamise soosimise järele puudub neis ühistranspordiga väga hästi varustatud kesklinnalähedastes piirkondades vajadus. Miljööaladel antakse täpsemad planeerimistingimused vastava miljööala kaitse- ja kasutustingimustega vastava linnaosa või piirkonna üldplaneeringu või teemaplaneeringu koosseisus.[AnL129]

5.2.2.5.2. Parklinn Parklinnana on määratletud valdavalt ilupuudega haljastatud asustusalad, mille tänavahaljastus ja hoonetevaheline õuealade ruumistruktuur on lähedane parkidele. Parklinna kategooriasse kuuluvad kõik vabaplaneeringulised linnaosad aga ka varasemad nõukogudeaegsed korterelamute kvartalid. Parklinnadeks määratletud piirkonnad on tähistatud planeeringu põhikaardil Rohealad.

TLPA 2008 111 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus

Parklinnades on istutatud nii kodumaiseid kui ka koolitatud võõrpuuliike. Enamasti on nende asumite haljastus kavandatud linnaosas või mikrorajoonis üldlahendusena ning seejärel on hoonete projekteerimisel koostatud asendiplaanidel detailsemad lähiümbruse heakorra ja haljastuslahendused kruntide kaupa. Head tulemused parklinnana on saavutatud Mustamäel, kus pinnases rohkelt liikuvat põhja ja pinnavett. Ka on Tallinna vanimal „mäel‖ olnud kõrghaljastusel aega kasvada ning hoonestus on näiteks Lasnamäega võrreldes suhteliselt hõredam ja madalam. Väike-Õismäe on samas kavandatud kõigi komponentide osas kõige terviklikumalt.

5.2.2.5.2.1 Tingimused parklinnas Haljastusega alade osakaal vähemalt 40[s130]% asumi kohta (Lasnamäe elukvartalites vähemalt 40% kvartali kohta)[AnL131], kuhu ei kuulu sisse katuse-, garaažipealne jm maapinnaga ühendamata haljastus. Tagada rohealade omavahelised ühendused rohevõrgustiku kandvate süsteemide abil. Olulise miljööelemendina tuleb kõrghaljastust väärtustada ja maksimaalselt säilitada. Puudele luua/säilitada piisavad kasvutingimused tuginedes EVS 843:2003 nõuetele[s132]. Üldiselt ei ole parklinna tihendamine hoonetega soovitatav. Juhul, kui võetakse vastu otsus uue hoonestuse rajamiseks parklinna väljakujunenud keskkonda, tuleb tagada lisanduvate elanike ja/või ala kasutajate esmaste rekreatsioonivajaduste rahuldamine (mänguväljak, istepingid, väike haljasala) oma kinnistu piireis. Samuti ei tohi kavandatav hoonestus halvendada olemasolevaid rekreatsioonivõimalusi. Tagada hooldusnõuetele vastav professionaalne hooldus. Koostada pidevate ja läbimõeldud täiendusistutuste kava, mille rakendamiseks linnaosade haljastusspetsialistidel koostöös Keskkonnaametiga näha iga-aastaselt ette konkreetsed kohad ja tingimused täiendus- ja asendusistutuste tegemiseks. Täiendavate parkimisplatside rajamist lubada vaid koos hoonetevahelise õueala tasakaalustatud terviklahenduse koostamisega, mille korraldajaks on linnaosa valitsus [s133]koostöös Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ja korteriühistutega ning kuhu kaasatakse õueala kasutamisest huvitatud elanikud. Terviklahenduse olemasolu seada tugirahastamise eelduseks. Õuealade lahendustes lähtuda linnaosade üldplaneeringutes sätestatud põhimõtetest. Aladel, kus hoonestus ja haljastus moodustavad teadlikult planeeritud linnamaastikulise terviku (Tallinna kontekstis eelkõige stalinistliku hoonestusega alad Pelguranna linnaosas, Vana-Lasnamäel jm) tuleb võimalikult ulatuslikult säilitada asumi algkavatisse kuuluvad haljastuselemendid, nagu alleed, avarad haljastatud ühishoovid jm[AnL134] Linnaosa üldplaneeringu puudumisel või juhul, kui selles pole parkimiskorralduse põhimõtted õuealadel piisavalt selgelt väljendatud, võib lubada erandkorras parklate vähest laiendamist avalikustatud kaasava protsessi kaudu koos õueala mitmekülgset kasutamist soodustavate ja ohutust tõstvate rajatistega. Haljaspinna vähenemine kompenseerida kõrghaljastuse samaaegse täiendava rajamisega. Miljööaladel antakse täpsemad planeerimistingimused vastava miljööala kaitse- ja kasutustingimustega vastava linnaosa või piirkonna üldplaneeringu või teemaplaneeringu koosseisus.[AnL135]

Tallinna rohealade teemaplaneering 112 TLPA 2008 Planeeringulahendus

5.2.2.5.3. Metsalinn Metsalinn on valdavas osas parkmetsas paiknev linn või linna osa, kus säilitatakse looduslähedane metsamaastiku miljöö. Metsalinnalise välisruumiga asumid võivad olla ka aedlinnalise tekkega, samuti on metsalinnad hõredalt metsamaastikku paigutatud hoonetega vabaplaneeringulised linnaosad ning eeltoodute kombinatsioonid. Vabaplaneeringuline metsalinn sündis Soomes 1930. aastatel, kui Alvar Aalto kavandas Gullichsenile Sunila tselluloositehase koos asulaga. Soome tuntuim vabaplaneeringuliselt loodusesse sulandatud eeslinn ehk uuselamurajoon (lähiö) on Tapiola. Selle 1950. aastatel kooperatiivse omandina Heikki von Herzeni eestvõttel rajatud Helsingi satelliitlinna idee on olnud kohaliku, kohati vahelduva reljeefiga metsa hoonestamine hajali paiknevate hoonetega.

[AnL136]Täna märgitakse metsalinna mõistega igasugust metsa ehitatud linnaosa, mis mõjub õhust metsana ja kus ka tänavatel liikudes on valdavaks asumi metsane iseloom. Tekkelooliselt on metsalinnana käsitletud metsase iseloomuga alade hoonestamisel tekkinud asumeid, kus metsapuid jääb hoonete vahele sel määral, et nad annavad välisruumile metsa iseloomu. Meie vanima metsalinnana käsitletavat Nõmme linnaosa võib aga tekkeloo alusel määratleda aedlinnana. 1920-datel aastatel kavandatud piirkondade krundikasutus on olnud algselt aedlinnale omane, kuid tavalisest suuremat tähelepanu pöörati puude säilitamisele kruntidel. Tasapisi on valdavalt noorde männikusse kerkinud linn omandanud metsalinnale omase iseloomu, milleks vajaliku ruumiressursi tagasid piisavalt suured krundid. Nõmme metsalinn valdavas osas on planeeringuga määratud miljööväärtuslik ala ning sellele on koostatud ehitusmäärus.[AnL137] Näiteks on Nõmme linnaosa ehitusmääruses (2004) metsaiseloomu tagamiseks vajalikku metsapuude määra selgitatud krundi metsaindeksi kaudu. Krundi metsaindeks on krundil paikneva ehitusõiguseta metsaala suhe krundipinda ehk krundi kaetus metsaga. Metsaindeks Nõmme linnaosas näitab Nõmme metsalinnale iseloomuliku puurinde liitust (0,2) tagava metsaala osakaalu elamukrundil. Elamukruntidel on metsaindeks vähemalt 0.25, suurematel kruntidel soovitavalt proportsionaalselt suurem. Kõrghaljastuseta kruntidel tuleks tagada kasvutingimused uuele kõrghaljastusele vähemalt 25% ulatuses krundi pindalast. Metsalinnana on teemaplaneeringus määratletud ka Pirital ja Kakumäel kõrghaljastuse säilitamisega arendatavad väikeelamutega hoonestatavad alad. Metsalinna loomiseks, säilitamiseks ja väärtustamiseks on vajalik anda kohaliku omavalitsuse üksuse volikogule õigus vähendada maamaksu elamumaal kasvavate puistute aluselt pinnalt, nagu see toimus ajalooliselt Nõmme linnaosa rajamisel.[AnL138]

5.2.2.5.3.1 Tingimused metsalinnas Haljastusega alade osakaal asumis ja krundil[s139] vähemalt 50%, kuhu ei kuulu sisse katuse-, garaažipealne jm maapinnaga ühendamata haljastus. Tagada rohealade omavahelised ühendused rohevõrgustiku kandvate süsteemide abil. Säilitada maksimaalselt olemasolevat kõrghaljastust. Kõrghaljastuseta kruntidel tuleks tagada kasvutingimused uuele kõrghaljastusele vähemalt 25% ulatuses krundi pindalast. Kõrghaljastuse asendamisel ja täiendamisel teha seda valdavalt kasvukohatüüpi sobivate kodumaiste liikidega. Asendus- ja täiendusistutustes arvestada kooslustega.

TLPA 2008 113 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus

Säilitada looduslikku pinnakatet, pole mõtet rajada ja iga hinna eest püüda hooldada männimetsa all muru. Kortermajadega hoonestamisel uutes asumites kruntidele mitte kavandada piirdeid vaid võimaldada neis vaba liikumist. Miljööaladel antakse täpsemad planeerimistingimused vastava miljööala kaitse- ja kasutustingimustega vastava linnaosa või piirkonna üldplaneeringu teemaplaneeringu või ehitusmääruse koosseisus.[AnL140]

5.2.2.5.4. Segaasustusalad Segaasustusaladeks on teemaplaneeringus määratletud piirkonnad, mis on tekkinud pikema aja jooksul erinevat liiki hoonestusega ning mis ei kanna selliseid kindlaid haljastusalaseid tunnuseid nagu seda aed-, metsa- või parklinn. Hoonetevahelises ruumis kohtab siin küll valdavalt ilupuude istutusi, kuid need ruumid on valdavalt väiksed ja juhusliku haljastusega. Seoses elulaadi kiire muutumisega, esineb neis kohtades hoonetevahelises ruumis konflikte erinevate ea- ja huvirühmadele vajalike teenindavate funktsioonide täitmisega või puuduvad neis mõned funktsioonid (laste mänguväljakud, parklad vms) sootuks.

5.2.2.5.4.1 Tingimused segaasustussaladel Haljastusega alade osakaal kvartalis v[s141]ähemalt 20%, kuhu ei kuulu sisse katuse-, garaažipealne jm maapinnaga ühendamata haljastus. Tagada rohealade omavahelised ühendused rohevõrgustiku kandvate süsteemide abil. Puudele luua/säilitada piisavad kasvutingimused tuginedes EVS 843:2003 nõuetele[s142]. Väikesed õuealad kavandada võimalikult mitmekesiste funktsioonidega ja luua neis läbimõeldud ja intensiivne maakasutus, kus on arvestatud kõigi kasutajate ning looduslike elementidega. Suured vett mitte läbilaskvad kõvakattega pinnad asendada sellistega, mis võimaldavad vihma- ja lumevete immutamist kohapeal.

5.2.2.5.5. Tallinna vanalinn Tallinna vanalinn moodustab iseseisva ainulaadse väärtusliku üksuse, mis väljub ülaltoodud raamistikust ja reeglitest. Siin on eelkõige oluline avaliku välisruumi, selle atraktiivsuse ja autentsuse maksimaalne tagamine. Asjakohased on kõik vanalinna maastikulist, olmelist ja kasutuslikku mitmekesisust suurendavad meetmed, sh haljastuse säilitamine Vanalinnas ja selle kontaktvööndis kõigi võimalike vahenditega. Vanalinna tingimustes on rohealad ajaloolistel põhjustel palju väiksemad ning sageli üsna vähese kõrghaljastusega, olles pigem rajatised kui haljasmaa (Taani Kuninga Aed, Roheline Turg). Samas on selliste liigendavate välisruumide (vaateplatvormide, aedade jms) kasutatavus avalikkuse huvides linnale äärmiselt oluline, millest ka omavalitsuse soov nendesse omandi kaudu vahendeid panustada. Tallinna Vanalinna atraktiivsuse tõstmiseks tuleb luua hõlpsasti liigutav kergliiklusteede ja jalgteede ühendus bastionaalvööndis asuvate parkide vahel, eelkõige suunal Hirvepark, Toompark, Tornide väljak, Kanuti aed ning kõrvaldada liikumist takistavad kitsaskohad. Uusi võimalusi Tornide väljaku ja Kanuti aia vahel ühenduste loomiseks tuleb anda koostamisel oleva Skoone bastioni detailplaneeringu lahendusega. [AnL143]

Tallinna rohealade teemaplaneering 114 TLPA 2008 Planeeringulahendus

5.2.2.5.6. Arendusalad varasematel rohealadel Teemaplaneeringus on eraldi määratletud arendusalad varasematel rohealadel. Need piikonnad on eelnevalt olnud või on jätkuvalt osaliselt või täies ulatuses rohealad, mida planeeritakse hoonestada. Arendusaladel tuleb detailplaneeringute koostamisel luua või säilitada toimiv rohevõrgustik ja siduda see ümbritsevate rohestruktuuridega tagades rohealade vaheliste ühenduste toimimine. Arendusalade haljasalade osakaal asumis ja kruntidel määratakse vastavalt planeeritavale hoonestustüübile (aedlinn, metsalinn, parklinn, segahoonestus). Teemaplaneeringus määratletud arendusalade kohta on tarvis koostada kogu arendusala hõlmav [AnL144]terviklik detailplaneering või tsoneering (struktuurplaan), milles tuleb kajastada rohealad ja rohevõrgustiku toimimine. Pikemaks eesmärgiks tuleks [AnL145]seada vähemalt 50% pindala kujundamine eraldi sotsiaalmaa sihtotstarbega tervikliku rohealana.[AnL146] Uutele arendusaladele planeeritavatel elamualadel, mis langevad metsaks korraldatud või metsaga kaetud maadele, tuleb teostada haljastuse dendroloogiline hinnang, ning arvestada hindamise tulemustest lähtudes säilitatava metsa osakaaluga kruntide suuruse, katastriüksuse tasandil metsamaaks jäetava maa-ala suuruse ja tegeliku täisehitusmäära määramisel.[AnL147] Suuremate ja teemaplaneeringu seisukohalt olulisemate intensiivse ehitussurvega arengupiirkondadena võib välja tuua: Astangu piirkond Haabersti linnaosas Kakumäe piirkond ning nn Suur-Õismäe piirkond Haabersti linnaosas Lepiku ja Laiaküla piirkond Pirita linnaosas.

5.2.2.5.7. Arendusalad rohelise võrgustiku loomisega Alad, mille üldine arengusuund ei ole tänaseks selgunud, kuid mille maakasutus tõenäoliselt oluliselt muutub, on teemaplaneeringus määratletud arendusaladena, mille arendamisega kaasneb vastavalt planeeringule ja valitud arengusuunale asumi või kohaliku tähtsusega rohelise võrgustiku loomine. Detailplaneeringute koostamisel tuleb luua toimiv roheline võrgustik ja siduda see ümbritsevate rohestruktuuridega tagades rohealade vaheliste ühenduste toimimine. Arendusalade haljastuse osakaal määratakse vastavalt planeeritavale hoonestustüübile. Arendusalade kohta on tarvis koostada kogu arendusala hõlmav [AnL148]terviklik detailplaneering või tsoneering (struktuurplaan), milles on tarvis kajastada rohealad ja rohevõrgustiku toimimine.

5.2.2.6. Tingimused hoonestus- ja maastikutüübiti Järgnevasse tabelisse on koondatud meetmed ja tingimused rohealade säilimise tagamiseks ja arendamiseks ning rohevõrgustiku toimimiseks linna põhiliste hoonestus- ja maastikutüüpide kaupa. Tabel on abivahendiks vastavates piirkondades planeeringute koostamisel ja projekteerimisel.

TLPA 2008 115 Tallinna rohealade teemaplaneering

Planeeringulahendus

● – meetme rakendamise esmane eesmärk;

liikide

ja

– meetme rakendamisega kaasnev eesmärk[AnL149] ja

○

ja

Elupaikade kaitse Maastikupilt Virgestus välisruumikasutus Ökoloogia keskkonnakaitse Kesklinn: hoonestusest vabade alade säilitamine, vett ja looduslikku pinda isoleerivate kõvakatete võimalikult ulatuslik kõrvaldamine vähese liiklusega tänavaruumides, õuedes ning rohealadel – oluline nii ● ● elupaikade, pinnase- ja veekaitse kui ka mikrokliima seisukohalt; täiendavate elupaikade ja kasvukohtade loomine taimestikule ja

loomastikule (haljastus õuedes, katustel- ning seintel); ● ● ○ hoonestuse tihendamise kompenseerimine; ● kvaliteetsete välisruumide loomine hoonestuse tihendamisel ● ● välisruumide avamine avalikuks või poolavalikuks kasutuseks ja

vastavate ühiskasutuspõhimõtete väljatöötamine ● haljastatud tänavaruumide säilitamine ja arendamine, alleede, promenaadide, haljastatud linnaväljakute ja eesaedade säilitamine, ○ ● ○ ● rajamine ja asjakohane hooldamine maastikuliste vaatamisväärsuste (reljeef, nõlvad, veekogud, meri) ja teiste iseloomulike maastikuelementide vaadeldavuse parandamine ja nende esiletoomine välisruumide kujundamisel, kujundusvõtetega ajalooliste elementide esiletoomine, avatud maastikuruumide ja -seoste ● ● tajumise parandamine, veeäärsete liikumisvõimaluste (promenaadide) loomine asumimiljööle tüüpiliste kujunduselementide ning asustus- ja välisruumiseoste arvestamine ● välisruumide virgestuspotentsiaali kasutuselevõtt, puhkuseks ja virgestuseks kasutatava välisruumistruktuuri loomine, intensiivsete ● puhkekasutusvõimaluste parandamine ühendavate kergliiklusteede arendamine ● ühendavate rohekoridoride rajamine või täiendamine, tänavate ja

raudteede roheühendusi katkestava mõju vähendamine[AnL150] ● esinduslike kõrge kujundus- ja kasutuskvaliteediga välisruumide ja

haljasalade arendamine kesksetel intensiivse kasutusega aladel ● rohealade arendamine ja kohandamine erinevatele kasutusvajadustele

(sh elamu-, töökoha ja asumihaljastus) ● viibimiskvaliteedi parandamine rohealadel ● kasvukohtadesse sobivate looduslike liikide kasutamine haljastamisel ● saasteainete sisalduse jälgimine ja piiramine pinnases ja taimedes, kemikaalide kasutamise piiramine linnahoolduses (soolatamine, ● pestitsiidid) saastatud alade saneerimine ○ ●

Tallinna rohealade teemaplaneering 116 TLPA 2008

Planeeringulahendus

● – meetme rakendamise esmane eesmärk;

liikide

ja

– meetme rakendamisega kaasnev eesmärk[AnL149] ja

○

ja

Elupaikade kaitse Maastikupilt Virgestus välisruumikasutus Ökoloogia keskkonnakaitse pinnase tihendamist ennetavad ja kompenseerivad meetmed ○ ● põhjavee pikemaajalise avamise vältimine (avatud kaevised) ● Kesklinna rohevöönd: rikkalike elupaikadega rohelise keskosa säilimise tagamine ja sihipärane

arendamine; ● ● väärtuslike elupaikade säilitamine, ühenduste loomine biotoopide vahel

ning ehitatavate alade intensiivne läbihaljastamine; ● ○ rohelise iseloomuga tervikruumi säilitamine ja arendamine; kujundusvõtetega ajalooliste elementide esiletoomine, avatud ● ○ maastikuruumide ja -seoste tajumise parandamine parkidest, puiesteedest ja kalmistutest moodustuva rohelise ringi kui

linnastruktuuri olulise elemendi säilitamine ning täiendamine ● välisruumide avamine avalikuks või poolavalikuks kasutuseks ja

vastavate ühiskasutuspõhimõtete väljatöötamine ● välisruumide virgestuspotentsiaali kasutuselevõtt, puhkuseks ja virgestuseks kasutatava välisruumistruktuuri loomine ning ● kasutusvõimaluste parandamine ühendavate kergliiklusteede arendamine ● ühendavate rohekoridoride rajamine või täiendamine, tänavate ja

raudteede roheühendusi katkestava mõju vähendamine ● esinduslike kõrge kujundus- ja kasutuskvaliteediga välisruumide ja

rohealade arendamine intensiivse kasutusega aladel ● viibimiskvaliteedi parandamine rohealadel ● looduslike jäänukite säilitamine kunagiste looduslike veekogude sängides, liigirikkusest lähtuv niitude, kaldaalade ja looduslähedaste ● ○ puistute asjakohane hooldamine ja arendamine sademetevee kohalik immutamine pinnasesse ○ ● Segahoonestusalad: maakasutuse ja hoonestusstruktuuri mitmekesisusest tingitud suure

bioloogilise mitmekesisuse säilitamine; ● ○ looduslike ja kultuuritekkeliste maastikuelementide (tiigid kraavid) säilitamine, hooldamine ning taastamine haljasaladel, väikeaedades ning

tööstuspiirkondades – oluline elupaikade, veekaitse ja mikrokliima ● ● seisukohalt; täiendavate elupaikade loomine taimestikule ja loomastikule ning maakasutusintensiivsuse suurenemise kompenseerimine isoleerivate

pinnakatete kõrvaldamisega ja õue-, katuse- ning vertikaalhaljastusega – ● ● oluline ja ökoloogiliselt mõjus nii elupaikade, pinnase- ja veekaitse kui

TLPA 2008 117 Tallinna rohealade teemaplaneering

Planeeringulahendus

● – meetme rakendamise esmane eesmärk;

liikide

ja

– meetme rakendamisega kaasnev eesmärk[AnL149] ja

○

ja

Elupaikade kaitse Maastikupilt Virgestus välisruumikasutus Ökoloogia keskkonnakaitse ka mikrokliima seisukohalt; rohealade teatud osade hoolduse sihipärane vähendamine looduslike

protsesside soodustamiseks; ● ○ piirkonnale omaste puistute ja puuliikide kasutamine (looduspuistud või suurevõralised pargipuud hoonestusest vabadel aladel, viljapuud ● väikeaedades jne); asumimiljööle tüüpiliste kujunduselementide ning asustus- ja

välisruumiseoste arvestamine ● iseloomulike linnapildi osade, maastikuelementide ning maastiku- ja haljasstruktuuride säilitamine ja arendamine linna liigendatuse ● parandamiseks tootmis- ja infrastruktuurielementidega seotud aladel haljastuse osakaalu suurendamine ○ ● ○ ● maastikupilti häirivate elementide kõrvaldamine või varjamine

haljastusega ● välisruumide avamine avalikuks või poolavalikuks kasutuseks ja

vastavate ühiskasutuspõhimõtete väljatöötamine ● välisruumide virgestuspotentsiaali kasutuselevõtt,

puhkekasutusvõimaluste loomine ● ühendavate kergliiklusteede arendamine ● ühendavate rohekoridoride rajamine või täiendamine, tänavate ja

raudteede roheühendusi katkestava mõju vähendamine ● kõrge kujundus- ja kasutuskvaliteediga välisruumide ja rohealade

arendamine intensiivse kasutusega aladel ● rohealade arendamine ja kohandamine erinevatele kasutusvajadustele

(sh elamu-, töökoha ja asumihaljastus) ● viibimiskvaliteedi parandamine rohealadel ● biotoopide kvaliteedi parandamine hoonestuspiirkondades; ● hoonestusalade laiendamisel või tihendamisel väärtuslike biotoopide

säilitamine ning kohalike ühenduste loomine biotoopide vahel ● tänava- ja väljakuruumide haljastamine ● saastatud alade saneerimine ○ ● pinna- ja pinnasesäästlike ehitusviiside soodustamine, pinnase

tihendamist ennetavad ja kompenseerivad meetmed ○ ● sademetevee kohalik immutamine pinnasesse, kanaliseerimine vaid

põhjendatud juhtudel ● põhjavee pikemaajalise avamise vältimine (avatud kaevised) ●

Tallinna rohealade teemaplaneering 118 TLPA 2008

Planeeringulahendus

● – meetme rakendamise esmane eesmärk;

liikide

ja

– meetme rakendamisega kaasnev eesmärk[AnL149] ja

○

ja

Elupaikade kaitse Maastikupilt Virgestus välisruumikasutus Ökoloogia keskkonnakaitse Aedlinn: iseloomulike kultuurmaastikuelementide ja maastikutüüpiliste välisruumide säilitamine, hooldamine ja taastamine (hekid, viljapuud,

kraavid, tiigid, niidud, alleed, ja äärekivideta tänavalõigud väljaspool ● ● ○ valdavat autoliiklust); ajalooliste alleede taastamine ● ● endiste külasüdamete säilitamine ja arendamine koos tüüpiliselt

kaasneva taimestikuga (aiad ja aiataimed, põlispuud jne); ● asumimiljööle tüüpiliste kujunduselementide säilitamine ja arendamine, asustus- ja välisruumiseoste arvestamine, iseloomuliku rohestruktuuri ● arendamine iseloomulike linnaruumiseoste ja nende kujunduselementide säilitamine

ja arendamine (erinevate ajastute asumid) ● maastikupilti häirivate elementide kõrvaldamine või varjamine

haljastusega ● viljapuude säilitamine ja viljapuuaedade täiendamine koos

traditsiooniliste tulu- ja ilutaimede kasutamisega; ● ● rohealade osakaalu kindlustamine ja suurendamine, ehitusaluse pinna minimeerimine, kõvakatete kasutamise vähendamine, eriti üleminekul

maastikuruumidesse – oluline elupaikade, veekaitse ja mikrokliima ● ● ● seisukohalt; välisruumide avamine avalikuks või poolavalikuks kasutuseks ja

vastavate ühiskasutuspõhimõtete väljatöötamine ● välisruumide virgestuspotentsiaali kasutuselevõtt, puhkuseks ja virgestuseks kasutatava välisruumistruktuuri loomine ning ● kasutusvõimaluste parandamine ühendavate kergliiklusteede arendamine ● ühendavate rohekoridoride rajamine või täiendamine, magistraaltänavate

ja raudteede roheühendusi katkestava mõju vähendamine ● kõrge kujundus- ja kasutuskvaliteediga välisruumide ja rohealade

arendamine kesksetel aladel ● rohealade arendamine ja kohandamine erinevatele kasutusvajadustele

(sh elamu- ja asumihaljastus) ● ühendavate rohekoridoride rajamine või täiendamine, magistraaltänavate

ja raudteede roheühendusi katkestava mõju vähendamine ● viibimiskvaliteedi parandamine rohealadel ● hoonestusalade laienduste sidumine maastikustruktuuri, oluliste biotoopide tingimusteta säilitamine koos ümbritsevate puhveraladega ● ○ ning sidumine kohalikku biotoopide võrgustikku;

TLPA 2008 119 Tallinna rohealade teemaplaneering

Planeeringulahendus

● – meetme rakendamise esmane eesmärk;

liikide

ja

– meetme rakendamisega kaasnev eesmärk[AnL149] ja

○

ja

Elupaikade kaitse Maastikupilt Virgestus välisruumikasutus Ökoloogia keskkonnakaitse asumi ja kasvukohatüüpilise taimkatte ja liikide kaitse seisukohalt oluliste maastikuelementide säilitamine ning kõvakatte kasutamise

piiramine asustuse tihendamisel – oluline elupaikade, pinnase- ja ● ● veekaitse ning mikrokliima seisukohalt heitvee kanaliseerimine, sademetevee kohalik immutamine pinnasesse ● põhjavee pikemaajalise avamise vältimine (avatud kaevised) ● Parklinn: looduslikest eeldustest lähtuv avalike rohealade ja avatud välisruumide säilitamine ja arendamine (nt. niiskete niitude säilitamine, tiikide ● ● looduspärasuse taastamine jne); välisruumide avamine avalikuks või poolavalikuks kasutuseks ja

vastavate ühiskasutuspõhimõtete väljatöötamine ● välisruumide virgestuspotentsiaali kasutuselevõtt, puhkuseks ja virgestuseks kasutatava välisruumistruktuuri loomine ning ● kasutusvõimaluste parandamine ühendavate kergliiklusteede arendamine ● ühendavate rohekoridoride rajamine või täiendamine, magistraaltänavate

ja raudteede roheühendusi katkestava mõju vähendamine ● esinduslike kõrge kujundus- ja kasutuskvaliteediga välisruumide ja

rohealade arendamine kesksetel intensiivse kasutusega aladel ● tüüpiliste tänavaruumi elementide säilitamine, taastamine ja arendamine ● iseloomulike linnaruumiseoste ja nende kujunduselementide säilitamine

ja arendamine (erinevate ajastute asumid) ● rohealade arendamine ja kohandamine erinevatele kasutusvajadustele

(sh elamu- ja asumihaljastus) ● viibimiskvaliteedi parandamine rohealadel ● pargilaadsete puistute loomine ja täiendamine aedades, tänava- ja avalikes ruumides, suurtel õuealadel ning hoonetevahelistes ruumides, ehitusaluse pinna minimeerimine, ehitusliku tihendamise vältimine, ● ● ○ ● ökoloogiline aiandus; asumimiljööle tüüpiliste kujunduselementide ning asustus- ja

välisruumiseoste arvestamine ● tüüpiliste pärandmaastikuelementide (aiad, müürid, hekid,

kaitsehaljastus jms) säilitamine vanades aedades või nende asukohtades; ● pinnase tihendamist ennetavad ja kompenseerivad meetmed ○ ● sademetevee kohalik immutamine pinnasesse

Tallinna rohealade teemaplaneering 120 TLPA 2008

Planeeringulahendus

● – meetme rakendamise esmane eesmärk;

liikide

ja

– meetme rakendamisega kaasnev eesmärk[AnL149] ja

○

ja

Elupaikade kaitse Maastikupilt Virgestus välisruumikasutus Ökoloogia keskkonnakaitse põhjavee pikemaajalise avamise vältimine (avatud kaevised) ● Metsalinn: metsaniitude, vähetoiteliste rohumaade, väikeveekogude, puistu ning

metsaäärte loodusliku iseloomu säilitamine avalikel rohealadel; ● ○ metsaiseloomuga puistute, aedade, samuti suurematel õuealadel hoonestusest vabade haljastatud välisruumide täiendamine kruntidel ● ● ○ ning nende ökoloogiline hooldus; iseloomulike linnaruumiseoste ja nende kujunduselementide säilitamine

ja arendamine (villade piirkonnad, erinevate ajastute asumid) ● tüüpiliste struktuurielementide nagu metsapargid, -kalmistud, -välud ja –

niidud säilitamine ja arendamine ● ● välisruumide avamine avalikuks või poolavalikuks kasutuseks ja

vastavate ühiskasutuspõhimõtete väljatöötamine ● välisruumide virgestuspotentsiaali kasutuselevõtt, puhkuseks ja virgestuseks kasutatava välisruumistruktuuri loomine ning ● kasutusvõimaluste parandamine ühendavate kergliiklusteede arendamine ● ühendavate rohekoridoride säilitamine, magistraaltänavate ja raudteede

roheühendusi katkestava mõju vähendamine ● asumimiljööle tüüpiliste kujunduselementide ning asustus- ja

välisruumiseoste arvestamine ● kõrge kujundus- ja kasutuskvaliteediga välisruumide ja rohealade

arendamine kesksetel aladel ● rohealade arendamine ja kohandamine erinevatele kasutusvajadustele

(sh elamu- ja asumihaljastus) ● viibimiskvaliteedi parandamine rohealadel ● rohealade ja haljaselementide suure osakaalu tagamine ning ehitusliku

tihendamise vältimine üleminekualadel metsadesse; ● ● ○ vett isoleerivate kõvakatete kõrvaldamine jalgteede ja kõrvaltänavate

äärtest ning kasvukohaomaste kodumaiste tänavapuude istutamine; ● ● kasvukohaomase taimkatte ja liikide kaitse seisukohalt oluliste struktuurielementide säilitamine, ehitusaluse pinna minimeerimine ning ● ● kõvakatete kasutamise piiramine asustuse tihendamisel; heitvee kanaliseerimine, sademetevee kohalik immutamine pinnasesse ● põhjavee pikemaajalise avamise vältimine (avatud kaevised) ● Avamaastik: tüüpiliste maastikuelementide (hekid, üksikpuud, kõvakatteta põlluteed,

põlluääred, kraavid, märjad ja niisked niidud, tiigid) säilitamine, ● ● ●

TLPA 2008 121 Tallinna rohealade teemaplaneering

Planeeringulahendus

● – meetme rakendamise esmane eesmärk;

liikide

ja

– meetme rakendamisega kaasnev eesmärk[AnL149] ja

○

ja

Elupaikade kaitse Maastikupilt Virgestus välisruumikasutus Ökoloogia keskkonnakaitse hooldamine ja arendamine, vastavate biotoopide hoolduskavade koostamine algse külahoonestuse ja põlluväljade vaheliste seoste ning külatüüpiliste kujunduselementide säilitamine või taastamine, külamaastikuga ● ● tüüpilise kaasneva taimestiku sihipärane arendamine; maastikupilti häirivate elementide kõrvaldamine või varjamine

haljastusega; ● kultuurmaastikulise iseloomu ning väärtuslike biotoopide arvestamine

lähivirgestusalade ja rohealade arendamisel ja hooldamisel; ● ● ○ puhkuseks ja virgestuseks kasutatava välisruumistruktuuri loomine ning

kasutusvõimaluste parandamine; ● maaviljelusliku maakasutuse integreerimine lähivirgestusaladesse, ökoloogilise maaharimise ja traditsiooniliste väikeseväljaliste

maaviljelusviiside edendamine (püsirohumaa reljeefi madalamates ● ● ● kohtades jms); välisruumide virgestuspotentsiaali kasutuselevõtt; ● ühendavate kergliiklusteede arendamine; ● maastikuruumi regionaalne sidumine linnalähedaste puhkealade ja asustusega; ● ● ● Metsamaastik: intensiivseks puhkamiseks ettevalmistatavate alade määratlemine ning hajukülastusega tundlike alade tsoneerimine väljaspool neid; ● ● ● tundlike metsaalade koormuse vähendamine (puhkajate liikumise piiramine, suunamine ja hajutamine tegevuskohtadesse ja

liikumisteedele, sõidukitega liikumise piiramine), häirivate ja ● ● ● mitteomaste kasutuste siirdamine mujale; puhkekasutuseks määratud metsaalade koormustaluvuse tõstmine – rohkesti kasutatavatel aladel pinnase kandevõime parandamine, et ● ● ● vältida erosiooni; virgestuspotentsiaali kasutuselevõtt, puhkuseks ja virgestuseks kasutatava välisruumistruktuuri loomine ning kasutusvõimaluste ● parandamine ühendavate kergliiklusteede arendamine ● maastikuruumi regionaalne sidumine linnalähedaste puhkealade ja

asustusega ● ● looduslähedase püsimetsa majandamine vastavalt linnametsade majandamise suunistele: vanade ja looduslike metsapuistute säilitamine, kodumaiste liikide kasutamine, kasvukohaerinevuste arvestamine ja ● ● ● ● rõhutamine, mitmekesise ja mitmerindelise puistu arendamine, loodusliku uuenduse edendamine;

Tallinna rohealade teemaplaneering 122 TLPA 2008

Planeeringulahendus

● – meetme rakendamise esmane eesmärk;

liikide

ja

– meetme rakendamisega kaasnev eesmärk[AnL149] ja

○

ja

Elupaikade kaitse Maastikupilt Virgestus välisruumikasutus Ökoloogia keskkonnakaitse metsaäärte asjatundlik kujundamine ning hooldamine; ● puistut liigendavate metsavälude ning valgusrikaste puistute osakaalu suurendamine (nt toitainetevaeste niitude ja nõmmekoosluste ● ● edendamine luiteliivadel); rabade ja väikeveekogude renatureerimine; ● ● ● veebilansi tasakaalustamine põhja- ja pinnaseveest mõjutatud metsades, põhjaveetaseme stabiliseerimine, ülemäärase kuivenduse, ● ● põhjaveetaseme alandamise või liigvee juhtimise piiramine Mere-, jõe- ja järvemaastik: roostike, rannaniitude ning kalda- ja rannametsade säilitamine ja

arendamine; ● ● ● looduslike ranna- ja kaldaüleminekute säilitamine või taastamine, üleujutatavate piirkondade säilitamine, kallaste ja randade kindlustamine

puistute istutamise või roostike rajamisega, vajalike insenerbioloogiliste ● ● võtete rakendamine; looduslähedaste rannaalade kindlustamine kasutuspiirangute seadmisega (nt kiirusepiirang veemootorsõidukitele, kaitset vajavates kohtades ● ● ● sõitmise ja tallamise piiramine) loodushoidlike ja maastikukulutust vältivate liikumisradade loomine ranna- ja kaldaaladel ● ● ● ● ranna- ja kalda kasutuspõhimõtete väljatöötamine ja järgimine, vastavalt vajadusele alade kasutuse ümberkujundamine, häirivate ja mitteomaste ● ● ● kasutuste siirdamine mujale; maastikupilti häirivate elementide kõrvaldamine või varjamine haljastusega, vaatesuundade säilitamine ja arendamine ● virgestuspotentsiaali kasutuselevõtt, puhkuseks ja virgestuseks kasutatava välisruumistruktuuri loomine ning kasutusvõimaluste ● parandamine ühendavate kergliiklusteede arendamine ● maastikuruumi regionaalne sidumine linnalähedaste puhkealade ja asustusega ● ● ● loodusruumiliste seoste järgimine; ● ● hoonestusvabade alade ning tüüpilise taimkatte säilitamine orgudes ja nõlvadel; ● ● ○ ○ veeäärsete haljasalade ja hoonestusest vabade alade säilitamine ja rajamine ning nendes veelembeste liikide kasutamine – oluline nii ● ● ● elupaikade, veekaitse kui ka mikrokliima seisukohalt; vaatesuundade säilitamine veekogudele ●

TLPA 2008 123 Tallinna rohealade teemaplaneering

Planeeringulahendus

● – meetme rakendamise esmane eesmärk;

liikide

ja

– meetme rakendamisega kaasnev eesmärk[AnL149] ja

○

ja

Elupaikade kaitse Maastikupilt Virgestus välisruumikasutus Ökoloogia keskkonnakaitse välisruumide virgestuspotentsiaali kasutuselevõtt ● ühendavate kergliiklusteede arendamine ● kaldaprofiili looduslähedane kujundamine, varasemate ehituslike kalda-

ja nõlvakindlustuste vastav ümberkujundamine ● ● vee juurdevoolu tagamine veekogumisalal (looduslike toitealade

taasloomine, vajadusel kunstlik toide) ● ● ● tüüpilise vaheldusrikka niidumaastiku säilitamine ja edendamine

võimalikult traditsioonilisi maastikuhoolduslikke kriteeriumeid järgides ● ● ● vastavalt ettevalmistatud alade piiritlemine oluliste maastikumõjudega

spordialade harrastamiseks ● ● loodusruumiliste seoste taastamine takistuste ning elupaiku, virgestuskasutust või maastikupilti häirivate kasutusviiside ● ● ● kõrvaldamisega, vaatesuundade avamine ja säilitamine veekogudele veeäärsete rohealade ja välisruumide säilitamine ja rajamine, biotoopide

hoolduskava koostamine ja järgimine ● ●

5.2.2.7. Meetmed ja tingimused [AnL151]rohealade väärtustamiseks ja külastatavuse tõstmiseks

Linna sisestes parkides tuleb suurendada rohelade „pidevust‖, st luua tingimused, mis võimaldaksid olemasolevatel rohealadel pikemalt liikuda ilma liiklusesse sattumata. Parkide ühendused teiste rohealadega peaksid olema võimalikult jalutajasõbralikud. Linnasüdame pargid peaksid olema ühendatud kergliiklusteedega teiste linnaosadega. Tallinna tingimustes võiks Viimsist alguse saada ratta-/rulluisutee, mis kulgeks rohealasid läbides bastionaalvööndi ringparki ning suunduks Kopli poolsaarele ja linna lääneosa rannikualadele ja linnametsadesse. Linnasiseste rohealade arendamisel tuleb kindlasti pöörata tähelepanu seal pakutavate teenuste hulgale. Ka kesklinna kitsastes tingimustes on piisavalt maad, et luua rohelade ja linnaelu kvaliteeti tõstvaid väärtusi. Rohealade väärtust linnaruumis ja linnaelu kvaliteeti võib oluliselt tõsta kogu linna hõlmava rohealade teadvustamise programmiga, mis teadvustaks inimestele nende lähedal olevaid parke, nende looduslikke väärtusi ja puhkevõimalusi. Parkidele ja linnametsadele peaks planeerima loodust tutvustavaid üritusi, mis tooksid inimesed rohealadele. Vanu puid õigesti eksponeerides ja tutvustades luuakse võimalus põlispuude ja nendega seotud liikide väärtustatud elamiseks linnas. Oluline on loodus- ja muinsuskaitseobjektide eksponeerimine rohealadel, mis võivad olla rohealasid väärtustavaks teemaks.

Tallinna rohealade teemaplaneering 124 TLPA 2008 Planeeringulahendus

Tallinna rohealad vajavad kindlasti mitme looduse õpperaja ja korraliku matkaraja väljaarendamist. Suunatud turism rohealadel on kaalukaks argumendiks rohealade säilitamiseks, turvalisuse tagamiseks ja infrastruktuuri arendamiseks. Põhjalikult on vaja adresseerida loodusväärtusi, rohealasid ja tegevusi rohealadel. Suureneb rannikualade ja looduslikuma ilmega puhkemetsade osatähtsus turismimaastikena. Eraldi vaatamisväärtuseks on linna läbiv klindivöönd ja loopealsed. Tallinna supelrannad ja rekreatsioonialad vajavad parkimiskohtade vajaduse ja selleks sobivate asukohtade analüüsi. Kui see jätta praegu tegemata, võib linn hiljem seista olukorra ees, kus rekreatsioonialade läheduses parkimiseks vajalik maaressurss on kasutusele võetud muudel eesmärkidel ja autodega tungitakse elamualadele. Nii võivad tekkida rahulolematus ja konfliktid piirkonna alaliste elanike ja teistest linna piirkondadest tulevate puhkajate vahel.

5.2.2.8. Meetmed tänavahaljastuse parandamiseks Tänavahaljastuse planeerimiseks tuleb detailplaneeringuid ja ehitusprojekte menetledes rakendada järgmisi meetmeid: Teemaplaneeringu rakendamiseks peab linnal olema tänavapuude ja -haljastuse kava, mis hõlmab ka avalikku ruumilist planeerimist. Avalikku ruumi oluliselt ümber kujundavad tänavate eelprojektid peavad läbima avalikustamise staadiumi analoogiliselt detailplaneeringutega. Näha ette Tallinna linna ehitusmäärusesse vastavate täienduste sisseviimine ametiasutuste vahelise tööjaotuse ja menetluskorra osas.[AnL152] Tänavahaljastuse planeerimisel on eriti tähtis, et protsess oleks avalik ja kõik planeerimis- ja ehitusprotsessis osalejad oleksid eesmärkidest teadlikud. Tänavapuudele vajalikku ruumi saab anda ainult kogu tänavaruumi tasakaalustatult hõlmava planeerimisega – sõidumugavuse tõstmine tänava sõiduosa laiendamisega on tänava ühele funktsioonile eelise andmine avaliku linnaruumi ees. Projekteeritav tänavahaljastus ei tohi olla vastuolus nähtavuse tagamise nõuetega.[AnL153] Uute tänavapuudele kasvutingimuste loomiseks ja olemasolevate parandamiseks on vajalik erialane asjatundlikkus ning erinevate ametkondade omavaheline koostöö. Puudele jäetava riba laius uutel või rekonstrueeritavatel tänavatel peaks olema vastavalt tänavapuu liigile vähemalt 4 meetrit lai. Puu tüve vähim kaugus äärekivist on sõidutee pool 2 meetrit ja kõnnitee pool 1 meeter [AnL154]ning sinna piirkonda ei tohi rajada tehnovõrke. Viimased võivad seda vaid läbida, lõikudes istutusribaga võimalikult lühikesel lõigul. Teede ääres, kus liikluskiirus ületab 50 km/h, on tänava äärekivi ja puu tüve vahekaugus üldjuhul rohkem kui 3,5m.[AnL155] Tehnovõrgud tuleks alati rajada mujale kui istutusribale, näiteks koondada tehnovõrgud ühte tunnelisse või kõnniteede alla. Kui puud istutatakse sillutatud alale, siis tuleb puudujääv mittetihenev kasvuruum rajada ümbritsevate rajatiste (jalgratta- ja kõnniteed) alla ning tagada vee ja õhu juurdepääs juurestikule.[AnL156]

TLPA 2008 125 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus

Sillutises kasvava puu avatud kasvuala peab olema vähemalt 2x2 meetrit (kaetud juurekaitserestiga), kasvuala sügavus peab olema olenevalt liigist 1-1,5 meetrit ning külgnema mittetiheneva kasvualaga.[AnL157] Puu juurestiku kasvukoha ulatuses ei ole kaevetööd lubatud (juurestiku kaitsevööndi nõue), sest äärekivi paigaldamisega kaasnevad kaevetööd (näiteks tee muldkeha jm) ulatuvad äärekivist puu tüvele üldjuhul palju lähemale ja kahjustavad seeläbi puu kasvutingimusi.[AnL158] Põõsastega võib liigendada erinevaid liikumisteid, pakkuda kaitset, parandada liiklusturvalisust ja parandada tänavaruumi kvaliteeti. Murupindadel peab olema ülesanne ja tähendus kuna muru vajab regulaarset ja korrektset hooldust. Murupindade planeerimine ei ole kõvakattest üle jääva ala muruga katmine. Kitsastes ja rohkelt tallatavates kasvukohtades tuleb murupindasid vältida.

5.2.2.9. Meetmed suvemõisate säilimise tagamiseks Suvemõisate kui maastikumälestiste ja kohaliku tähtsusega rohelade säilimise tagamiseks tuleb endiste mõisaparkide aladel detailplaneeringuid ja ehitusprojekte menetledes rakendada järgmisi meetmeid: suvemõisate kui maastikumälestiste ja rohealade võimalikult tervikliku säilimise tagamiseks koostada suvemõisatele eritingimused ning rakendades suvemõisate detailplaneeringute ja ehitusprojektide koostamisel ja menetlemisel vastava eriala asjatundjaid. võimalikult vältida suurte ajalooliste kruntide jagamist, täisehitusprotsendi olulist suurendamist krundil võrreldes ajaloolise situatsiooniga ja kõvakattega krundiosade pindala olulist suurendamist, võimalikult suurel määral säilitada kõrghaljastus. Uushoonestuse kavandamisel jälgida, et endine suvemõis kui ajalooline asustusüksus jääks linnamaastikul visuaalselt tuvastatavaks. säilitada veekogud ja ajaloolised aiakujunduslikud elemendid (sillad, basseinid jne) või nende osad läbi viia haljastuse inventeerimine. primaarne on ajalooliselt oluliste vaadete avamine (näiteks Kose tee endiste suvitusvillade juurest Pirita jõe ürgorule), säilitada olulisemad vaatesihid, lähenemissuunad, alleed. uus kavandatav haljastus lahendada park-aiana. Pöörata tähelepanu ka põõsarindele, mis pakub vajalikke elupaiku lindudele. suuremad avalikus kasutuses olevad suvemõisate pargid (nagu näiteks Löwenruh, Cederhilmi suvemõisa pargid, Toom-Kuninga ja Tuvi tn vaheline park) sellisena säilitada, neid alasid üldjuhul mitte hoonestada. vajadusel pidada nõu Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti spetsialistidega.

5.2.2.10. Meetmed loomastiku seisundi säilitamiseks ja parandamiseks Järgnevalt toodud Tallinna linnustiku seisundi säilitamiseks ja parandamise meetmete aluseks on teemaplaneeringu taustatööna koostatud Tallinna rohealade loomastiku uuring.

Tallinna rohealade teemaplaneering 126 TLPA 2008 Planeeringulahendus

5.2.2.10.1. Planeeringutingimused Laiade ökoloogiliste rohekoridoride säilitamine nii linna sees kui linna ja linna ümbritsevate rohealade vahel. Vastav regionaalkoostöö linna ümbritsevate valdadega Vältida tupikolukordi, kus lai rohekoridor katkeb ilma selge edasiliikumisvõimaluseta. Rohealade isoleerimise vältimine. Rohealade looduslähedase iseloomuga osade teede ja ehitistega killustamise vältimine. Puistuliste ühenduskoridoride loomine. Kahepaiksete kudemisveekogude säilitamine ja loomine Puisniidulaadsete alade loomine avatud aladele.

5.2.2.10.2. Kaitsetingimused Pirita jõeoru maastikukaitseala pikendamine teisele poole Peterburi maanteed kuni Tallinna piirini ja koostöös ümbritsevate valdadega tagada, et koridor jätkuks ka seal. Kose metsa liitmine Pirita jõeoru maastikukaitsealaga.

5.2.2.10.3. Kasutustingimused Külastuskoormuse reguleerimine, ettevalmistatud ja järjepidevalt hooldatavate lõkkepaikade rajamine, rohealade puhastamine prahist ja edasise omavolilise prügi ladustamise vältimine. Kontrolli tõhustamine võimaliku salaküttimise üle. Hulkuvate koerte ohjeldamine

5.2.2.11. Meetmed linnustiku seisundi säilitamiseks ja parandamiseks Järgnevalt toodud Tallinna linnustiku seisundi säilitamise ja parandamise meetmete aluseks on teemaplaneeringu taustatööna koostatud Tallinna rohealade linnustiku uuring.

5.2.2.11.1. Planeeringutingimused Tuleb peatada rohealade pindalade vähendamine ja rohealade killustamine, st tuleb lõpetada seniste asumite laiendamine ning uute ehitamine praeguste rohealade sisse. Tuleb peatada asumite hoonestusalade (Maarjamäe ja Pirita-Kose) laienemine klindialuse metsa alale. Liimi pargi lääneosa, kus on suur pinnasega täidetud ala, tuleks kujundada pargiks koos tiikide, põõsaste ja kõrghaljastusega. Äripindade loomist ja elamuehitust sellele alale tuleb vältida. Praeguseks säilinud Tondi raba lääne-, loode- ja põhjaosa vajab vaid veidi planeerimist, kujundamist, uute puude istutamist ning olemasoleva teede- ja radadevõrgu parandamist. Äripindade loomist ja elamuehitust sellele alale tuleb linnustiku kaitse seisukohalt vältida.

TLPA 2008 127 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus

Tuleb säilitada Punase tänava, Kuuli tänava ja TV3 maja vaheline liigniiske metsatukk ning Punase tn (Lasnamäe Medicumi vastast algav) ja Peterburi tee vahel paiknev liigniiske põõsastikega ala. Nendel aladel võivad pesitseda Linnudirektiivi liik sarvikpütt, kaitsealune tait, kindlalt aga Eestis väikesearvuline põnev värvuline kukkurtihane. Lasnamäe tööstuspargi aladele ärikruntide piiridele ja tänavate äärde tuleb istutada leht- ja okaspuid, et kompenseerida hävitatud alad. tee pikendusel arvestada lindude rännet ja igapäevast liikumist st. tee äärde ei tohi planeerida põõsastikku. Kõrghaljastust tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses, kuna seda saaksid linnud rände ajal kasutada ühelt rohealalt teisele liikumisel. Selleks, et Merimetsa planeeritavad rajatised (rannapromenaad, jalgrattateed, mänguväljakud, lõkkeplatsid jms) ei lõhuks inimpelglike kaitsealuste linnuliikide pesitsuspaiku, tuleb enne rajatiste ehitamist konsulteerida linnuekspertidega.

5.2.2.11.2. Kaitsetingimused Linnustiku kaitseks tuleb linna territooriumil säilitada rabad ja metsad. Nende territooriumite hooldamisel ja rohealasid teenindavate rajatiste kavandamisel tuleb arvestada lindude elutingimuste säilitamise vajadusega. [AnL159] Tuleb säilitada Tiskre oja rohekoridor, Lõhe tänava äärne haljasala ning Mustjõe suudmes asuvat metsatukk, mis on olulised nii rohekoridori osana kui ka röövlindudele peatumis- ja toitumispaigana.[AnL160]

Tuleb säilitada linnas asuvaid roostikke ja looduslikku rannikut. [AnL161]

Kaitsta Hundikuristikku üksikobjektina Kadrioru pargi koosseisus.[AnL162]

Selleks, et Paljassaare üle[AnL163]-euroopalise tähtsusega hoiualal linnuliikide ning kaitsealuste taime- ja loomaliikide soodne säiliks ka pikas perspektiivis ning et kogu Paljassaare poolsaare arengut kujundavad otsused ei kahjustaks Paljassaare poolsaare loodusväärtusi, on Tallinna Linnuklubi koostanud Paljassaare hoiualale[AnL164] kaitsekorralduskava, millega kavandatud tegevusi, tingimusi ja vahendeid hoiuala[AnL165] kaitse-eesmärkide elluviimiseks tuleb arvestada. Maastikukaitsealadel kontrollida alusmetsa (põõsarinde) raiumist. Vajalik on [AnL166]kõigi metsamajandustööde kooskõlastamine kohaliku omavalitsuse ja kaitseala valitseja vahel. Seda nii tööde ajaliste kui mahuliste tingimuste kooskõlastamiseks, samuti liigse alusmetsaraie vältimiseks. Erinevate kaitsevööndite (sihtkaitsevöönd, piiranguvöönd) kaudu tuleks leida sobivaimad alad kaitsealuste liikide soodsa seisundi tagamiseks. Maastikukaitsealadel tuleb inimmõju eemale juhtida radade planeerimise abil. Kõik metsamajandustööd tuleb kooskõlastada kohaliku omavalitsuse ja kaitseala valitseja vahel. Seda nii tööde ajaliste kui mahuliste tingimuste kooskõlastamiseks, samuti liigse alusmetsaraie vältimiseks. Pesakastide paigaldamine. Kesklinna parkidesse ei tohiks pesakaste eriti ohtralt panna, kuna need võivad muutuda lindudele ökoloogiliseks lõksuks (linnud meelitatakse pesitsema, kuid pesitsemine ebaõnnestub, sest pole toitu või muude tegurite tõttu. Piisab 1-2 pesakastist roheala kohta.

Tallinna rohealade teemaplaneering 128 TLPA 2008 Planeeringulahendus

Matkaradade äärde paigaldada õppestende. Juurde istutada söödavate viljadega (marjadega), ilupuid ja –põõsaid. Sobivatesse kohtadesse tuleb rajada tihedamaid põõsastikke, kus ka põõsastes ja maapinnal pesitsevad laululinnud saaksid elada. Metsaparkides ja parkmetsades on oluline alusmetsa kasvamise soodustamine. Põõsarinne on lindudele pesitsemiseks ja toitumiseks hädavajalik. Kui raiumine on möödapääsmatu (vaate avamine vms), siis tuleks töö teostamisel lähtuda põhimõttest et linnustiku jaoks omavad alusmetsa raiest puutumatud piirkonnad, nö. saarekesed rohkem väärtust kui ühtlaselt hõrendatud alusmets. Mitmete laululindude pesitsemine on otseselt sõltuvuses alusmetsa olemasolust.

5.2.2.11.3. Kasutustingimused Kevadeti peab oluliselt tõhustama kontrolli kulu põletamise üle. Koerad peavad olema rihmastatud või suukorvistatud, kassiomanikud ei tohiks oma kasse lindude pesitsusajal järelvalveta hulkuma lubada. Tuleb keelata mootorsõidukite (autode ja rollerite, eriti aga ATV-dega) liikumine radadel, eriti aga väljaspool teid ja radasid. Parditiigi ja Lepistiku parkides tuleb tagada metsa ja selle niiskusrežiimi säilimine senisel kujul. Inimmõju tuleb neis piirata radadega. Kuigi niiskel perioodil on pargi pinnas liigniiske ja soodusta jalutamist, kaevavad ometi harrastuskalamehed labidatega pinnast koos alustaimestikuga pahupidi, häirides maapinnal toituvaid ja pesitsevaid linde, halvemal juhul ka nurjates pesitsuse.

5.2.2.11.4. Hooldustingimused Alusmetsa (põõsarinde) kasvamise soodustamine (klindialune mets) ja kultuurmaastiku osasse põõsaste lisamine. Põõsarinne on lindudele pesitsemiseks ja toitumiseks hädavajalik. Kui raiumine on möödapääsmatu (sanitaarraie, vaate avamine, kriminaalpreventsioon vms), siis tuleks töö teostamisel lähtuda põhimõttest et linnustiku jaoks omavad alusmetsa raiest puutumatud piirkonnad, nö. saarekesed rohkem väärtust kui ühtlaselt hõrendatud alusmets. Mitmete laululindude pesitsemine on otseselt sõltuvuses alusmetsa olemasolust. Vanad elujõulised puud tuleb parkides võimaluse piires säilitada, kuna need pakuvad lindudele pesitsuskohti ja toitu. Võimalusel säilitada jalgradadest eemal olevad kuivanud puud. Näiteks klindiservas võib nad maha raiuda ja sinnasamasse jätta, nii pole nad ohtlikud. Männikutes on eriti vajalik suhteliselt vähese alusmetsa (põõsarinde) säilitamine, see aitaks rikastada sealset haudelinnustiku liigilist koosseisu. Metsailmelistes parkides tuleks edaspidigi jätta rohi niitmata.

5.2.2.11.5. Seiretingimused Tallinnas tuleb korraldada pidev linnustiku seire, seiretulemuste avaldamise läbi saab tõsta elanikkonna teadlikkust.

TLPA 2008 129 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus

5.2.2.12. Meetmed väärtuslike, ohustatud ja kaitstavate taimekoosluste säilimise tagamiseks Järgnevalt toodud Tallinna väärtuslike, ohustatud ja kaitstavate taimekoosluste seisundi säilitamise ja parandamise meetmete aluseks on teemaplaneeringu taustatööna koostatud Tallinna taimekoosluste uuring (TBA 2006). Nii väga väärtuslikeks kui ka väärtuslikeks hinnatud koosluste säilimiseks on vajalik mõõdukas ja püsiv inimmõju. Rohumaad vajavad niitmist või karjatamist ning tekkiva puittaimestiku harvendamist või likvideerimist. Eriti ohustatud ja ohualtide taimeliikide säilitamiseks ja soodsa seisundi tagamiseks tuleks koostada kaitsekorralduskavad. Sellega tegeleb juba riiklik looduskaitsesüsteem. Linnas tuleks võimalikult praegusi kuivemaid nõrga kuni tugeva inimmõjuga rohealasid säilitada, eriti klindivöötmes. Harku järve ja Pirita jõe kaldaid tuleks säilitada poollooduslikus seisundis. Osa Kakumäe ja Paljassaare ranniku lõike tuleks säilitada looduslikus olekus. Võimalusel tuleks säilitada ka lagedaid looalasid Astangul-Mäekülas. Haruldaste, tähelepanu vajavate ja määramata staatusega liikide puhul tuleks linna tasandil regulaarselt jälgida taimede ja nende kasvupaikade seisundit – eriti ohustatud ja ohualtide liikide puhul toimub nende riiklik seire – ning otsida uusi leiukohti. Otsustada tuleb Astangu-Mäeküla klindil pruuni raunjala kaitse staatus.

5.2.2.13. Metsade määramine kaitsemetsadeks Tallinna metsade üks peamisi kasutusfunktsioone on rekreatsioon. Samuti on Tallinnas ulatuslikult metsi, mis lisaks rekreatsioonile on olulised pinnaseerosiooni kaitseks, asuvad veekogude piiranguvööndites või kaitsevad õhusaaste ja müra eest. Teemaplaneering on aluseks, et taotleda Harjumaa keskkonnateenistuselt esitada Keskkonnaministrile ettepanek määrata kaitsemetsadeks kõik Tallinna linnas paiknevad metsad vastavalt Metsaseaduse § 19 lg 2[AnL167]. Kaitsemetsa looduslike tingimusi arvestava ehituskeelu, raie-, hooldus- ja kohandamistingimuste rakendamine toimub käesoleva teemaplaneeringu alusel. Kaitsemetsades on lubatud olemasolevate metsasihtide ja teeradade hooldamine ja laud- või vett läbilaskvate katenditega matkaradade rajamine. [AnL168]Hoiduda tuleb intensiivsest metsamajandusest, metsi majandada püsimetsadena, mis on valdavalt puhkekasutuses. Säilitada tuleb metsalagendikud ja väheviljakad alad, samuti kõik, mis suurendab elustiku mitmekesisust ja soodustab väärtuslike taimekoosluste elutingimusi.

5.3. Ettepanekud maa-alade ja üksikobjektide kaitse alla võtmiseks Kaitsealused loodus- ja muinsusobjektid koos teemaplaneeringus kavandatud täiendavate kaitsealuste objektidega moodustavad koos Tallinna rahvusmaastiku. Tallinna rahvusmaastik on üks linna atraktiivsuse olulisi aluseid.

Tallinna rohealade teemaplaneering 130 TLPA 2008 Planeeringulahendus

5.3.1. Loodusobjektid Teemaplaneeringu koostamise ajal laekunud ettepanekute alusel tehakse ettepanek alljärgnevate alade kaitse alla võtmiseks. Kaitsealused loodusobjektid ja ettepanekud on kantud planeeringukaardile. Detailsemad kirjeldused ja ekspertarvamused vt. teemaplaneeringu KSH ning selle lisad.

5.3.1.1. Kohalik kaitse

Looduskaitseseaduse § 10 lg 7 kohaselt võetakse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav loodusobjekt kaitse alla planeerimisseaduse (RT I 2002, 99, 579; 2004, 22, 148) kohase üldplaneeringu või detailplaneeringu kehtestamisega või volikogu määrusega. Nimetatud kahe ala kohaliku kaitse alla võtmise ettepanekud ja põhjendused on koostatud looduskaitseseaduse § 8 lg 2 sätestatud mahus ning aladel on kaitse alla võtmise eeldused.

5.3.1.1.1. Stroomi mets Stroomi metsa kohaliku kaitse alla võtmise ettepaneku tegi Põhja Tallinna Valitsus Pelgulinna Seltsi algatusel, ekspertarvamuse koostas Tõnu Ploompuu 2006. aastal. Ekspert soovitab esialgsele piiriettepanekule lisada Merimetsa teest ida ja lõuna poole jäävad alad ning laiendada ala parkidena kaitse alla võetavate Stroomi rannapargi ja Merimetsa (haigla) pargiga. Stroomi mets laiendatud mahus ja piirnevad pargid moodustaksid tervikliku elujõulise roheala Tallinna kesklinnast läänes. Kogu ala on väga kõrge väärtusega haljasmaa tiheda hoonestusega linnaosade naabruses. Ala on naabruskonna elanike poolt intensiivselt kasutatav, külastatavuse stiihilisuse tõttu hakkab kohati inimmõju ületama koosluse taluvuspiiri. Arvestatud käivitatavaid ja kavandatavaid kinnisvaraarendusi lähiümbruses võib eeldada inimkoormuse olulist suurenemist alal. Kuna kinnisvaraarendus reeglina mängib naaberkruntidel toimivale haljastusele, võib eeldada eriti suurt vajadust puhverhaljasmaa järele. Seetõttu on oluline tugevdada haljasmaa tuumala puhveraladega. Oluline on mitte intensiivistada ala maakasutust, vaid külastajate liikumist tuleks enam kanaliseerida. Ilma eksperdi poolt pakutud laiendusteta võib inimkoormus kergesti ületada koosluse taluvuse piire. Viimane tähendab aga hoolduskulude mitmekordistumist. Ala püsimine iseregulatsioonivõimelisena on ainus eeldus selle bioloogiliste väärtuste (kaitsealused ja väärtuslikud liigid), aga ka teiste liikide säilimiseks. Stroomi metsa tuum on hästi välja kujunenud vana palumets, kunagiste liivaste rannavallide vahele jäävates nõgudes soostunud, ja ka soomets. Metsa lõunaosas esineb põlismetsa elemente. Metsa lõunaserva ja laienduse palu- ja soostunud niidud on linna keskkonnas väga harvaesinevaks looduslikuks avatud elupaigaks, oluline toitumispaik mitmetele lindudele ja kasvukoht kaitsealusele merikannile. Lõunaosa ajuti märg lodumets on soodne elupaik kahepaiksetele ja hea varjepaik pelglikumatele linnuliikidele. Alal esinev lamapuit on soodne bioloogilise mitmekesisuse ja ala stabiilsuse suurendamiseks. Põlispuuderikas Merimetsa park on väga hea elupaik lehtmetsa lindudele ja väärtuslik dendroloogilise koosseisu poolest. Stroomi rannapark on kunagise dekoratiivsete pajude introduktsiooni katsepaik ning haljasmaana loomulik jätk Stroomi supelrannale. Rohealade teemaplaneeringus on esitatud kaitseala piiriettepanek ekspertarvamuses toodud laiendatud kujul.

TLPA 2008 131 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus

5.3.1.1.2. Vana-Pääsküla jõe äärne ja raba piirkond Nõmme linnaosas Vana-Pääsküla jõe ääres Saagi tn 4f, 6a, Pärnu mnt 475, 477a ja Külvi tn 27 kinnistud ja raba kohaliku kaitse alla võtmise ettepaneku tegi Vana-Pääsküla 1 naabrivalvesektor, ekspertarvamuse koostas Tõnu Ploompuu 2005. aastal. Maa-ala võib looduse seisukohast jagada viide ossa: Pääsküla jõgi ja jõeäärne ala endisest raudteetammist lääne pool, Saagi tn ja jõe vahel; mets Saagi tn hoonetest kuni endisest raudteetammist idas asuvate lagendikeni; lagendikud endisest raudteetammist ida pool; Pääsküla jõgi ja jõelamm endisest raudteetammist kuni endise prügimäe alani; mets eelmainitud jõelammi ja endise prügimäe ala vahel. Esimesed kolm mainitud osaala on suure väärtusega maastiku mitmekesistamisel tihehoonestusega elamuala naabruses, neid võib käsitleda samaaegselt kui tulevikus intensiivselt kasutatavat puhkeala. Sarnane väärtus on ka laiendusena pakutud Pärnu mnt ja Haapsalu raudtee vahelisel haljakul. Raba-jõeäärne ala on suurema osa aastast märg ja omab tähtsust märgalana. Selle ala võimalikku kuivendamist ei saa mingil juhul heaks pidada, kuna ala toimib praegu loodusliku puhastusloduna Pääsküla raba aladele akumuleerunud reoainetele (tagab alale hajutatud jääkreostuse olulise kõrvaldamise allavoolu suunduvatest vetest. Naaberala intensiivsem kasutuselevõtt vähendaks kindlasti selle ala veekaitselist väärtust ja võimaldaks jääkreostusel levida kaugemale allavoolu ja suuremal hulgal edasi Vääne jõkke. Raba-lehtmets omab väärtust maastiku mitmekesistajana ja ekstensiivsema puhkealana tulevikus. Viimane tähtsus suureneb oluliselt endise prügimäe ala kavandatud kasutuselevõtul. Küllaltki suurt looduslikku väärtust omab endisest prügimäest lääne poole jääv rabamännik – Tallinna piiridesse jäävatest kunagistest rabaaladest üks paremas seisundis olevaid. Alal teostatud turbalõikuse ja kuivenduse mõjud pole rabakooslust hävitanud, see on vaid metsasemaks muutunud. Kuna rabamännikus on kuivenduse mõju väike, siis on see erinevalt enamusest teistest Tallinna piiridesse jäävatest turbaaladest vähem tuleohtlik ala. Rohealade teemaplaneeringus on esitatud kaitseala piiriettepanek koos ekspertarvamuses toodud laiendusega.

5.3.1.2. Riiklik või kohalik kaitse Lisaks kahele eelnimetatud ettepanekule on rohealade teemaplaneeringusse lülitatud veel mitme ala riikliku või kohaliku kaitse alla võtmise (piiri)ettepanekud. Nende alade kohta on põhjendused ja ekspertarvamused alles koostamisel ning nende kaitse alla võtmise menetlus hakkab toimuma sõltumata teemaplaneeringu koostamisest ja menetlemisest:

5.3.1.2.1. Maarjamäe paekalda looduskaitseala ettepanek riikliku kaitse alla võtmiseks Tallinna Keskkonnaamet on tellinud põhjenduse 17 ja Harjumaa Keskkonnateenistus piiriettepaneku 18 Maarjamäe paekalda looduskaitseala moodustamiseks.

17 Maarjamäe paekalda looduskaitseala. Põhjendus. Ettepanekud piiride ning kasutustingimuste osas. Andres Tõnisson, Eduard Pukkonen. Tallinn, 28.11.2005 18 Maarjamäe looduskaitseala piiriettepanek. Eduard Pukkonen, Andres Tõnisson. Tallinn 2005

Tallinna rohealade teemaplaneering 132 TLPA 2008 Planeeringulahendus

Maarjamäe ala vastab looduskaitseseaduse (§ 7) kaitseala loomise kriteeriumide järgi kuuele kriteeriumile seitsmest. Käesoleval ajal on Maarjamäe piirkonnas kaks geoloogilist kaitsealust üksikobjekti (paekallas ja Varsaallikad, mõlemad kaitsetsooniga), kaitsetsooniga suurelehine vaher Kose tee 98 krundil ning mitmed teadaolevad haruldaste taimede kasvukohad. TBA botaanilises inventuuris (Abner 2005) on Maarjamäe põhjapoolsel kaldapealsel eristatud eriti väärtuslik kooslus. Analüüsides olukorda ja seadusega kaasnevaid kohustusi ning uskudes, et mitme erinäolise objekti liitmisel tekib ka kaitserežiimi tagamisel teatud sünergia, teevad põhjenduse koostanud eksperdid ettepaneku liita olemasolevad kaitsealused üksikobjektid (Maarjamäe paekallas ja Varsaallikad, Kose tee 98 suurelehine pärn) ja kõige väärtuslikum osa loopealsest terviklikuks Maarjamäe paekalda looduskaitsealaks. Ühtse kaitseala moodustamisega on võimalik: liita üheks kaks kõrvuti asuvat ja arengulooliselt lahutamatut geoloogilist objekti; laiendada kaitseala selliselt, et hõlmatud saaks ka kõige väärtuslikum osa haruldaste taimede kasvualast; laiendada kaitseala olemasolevate rohealade arvel; teadvustada paremini uut kaitseala ja saavutada nö positiivne foon kaitseala huviliste seas, aga samuti selgem argument kaitseala ohustajate vastu. Kuna kaitsealal on väga tähtsal kohal just taimed ja kooslused, peaks ala nimetama pigem looduskaitsealaks kui maastikukaitsealaks. Soovitus riikliku looduskaitseala loomiseks karjääri loodepoolse osa ja sellest lääne ning põhja poole jääva loopealse baasil tehti ka TBA botaanilise inventuuri soovituste osas. Kaitseala peaks inventuuri andmete kohaselt hõlmama lisaks uuritud alale ka itta jäävat loopealset (kuni Kuslapuu tänava mõttelise pikenduseni). Maarjamäe paekalda looduskaitseala piiriettepaneku skeem vajab korrigeerimist Mustakivi tee kavandatava pikenduse piirkonnas.

5.3.1.2.2. Pirita rannamännik ettepanek riikliku või kohaliku kaitse alla võtmiseks Pirita seltsid esitasid 2006.a Tallinna Keskkonnaametile ettepaneku Pirita rannamänniku riikliku kaitse alla võtmiseks. Keskkonnaamet koostöös Harjumaa Keskkonnateenistusega on jõudnud järeldusele, et kaitsestaatuse seadmine ei ole vajalik ning Pirita linnaosa üldplaneeringuga kehtestatav Läänemere ehituskeeluvöönd on piisav tagatis rannamänniku kaitsmiseks. Läänemere piiranguvööndis (200 m) kasvav mets on seaduse järgi kaitsemets. Täiendavalt saab keskkonnateenistuse ettepanekul kaitsemetsaks nimetada metsa, mida kasutatakse intensiivselt rekreatiivsetel eelmärkidel. Vastavalt sellele tuleb rannamännikut ka kaitsta ja hooldada. Kui ranna piiranguvööndile lisada Pirita linnaosa üldplaneeringuga kehtestatav ehituskeeluvöönd, siis võiks rannamänniku kaitse olla tagatud. Rannamänniku riikliku või kohaliku kaitse alla võtmiseks peavad olema täidetud kaitstavale loodusobjektile esitatavad kriteeriumid, milleks on vaja sellekohast ekspertarvamust.

5.3.1.2.3. Harku metsa maastikukaitseala ettepanek riikliku kaitse alla võtmiseks

TLPA 2008 133 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus

Harku metsa Tallinna linna piiresse jääva osa kaitse alla võtmise ettepanekut on kaalutud tervikliku Harku maastikukaitseala moodustamise koosseisus. Ettepaneku on esitanud mittetulundusühingud (Hooliv ja Jätkusuutlik Tallinn, Nõmme Tee Selts, Eesti Südameliit jt), seda toetab Nõmme Linnaosa Valitsus ja Halduskogu. Keskkonnaministeerium toetab riikliku maastikukaitseala moodustamist Harku metsa ja raba baasil. Kaitse alla võtmise materjalid on ettevalmistamisel.

5.3.1.2.4. Pääsküla raba Nõmme linnaosa halduskogu on teinud ettepaneku Pääsküla raba looduskaitse alla võtmiseks. Seisukoha viibimise tõttu riikliku kaitse alla võtmise suhtes tehti Tallinna Linnavalitsusele ettepanek raba kohaliku kaitse alla võtmiseks. Raba kaitset on käsitletud olulisena ka Tallinna rahvuspargi moodustamise kontekstis. Tallinna Keskkonnaamet on tellinud Pääsküla raba kohaliku kaitse alla võtmise piiriettepaneku ja ekspertiisi. Ekspertiisi Pääsküla raba kohaliku kaitse allavõtmise ettepaneku kohta on koostanud 2007.aasta lõpus Tõnu Ploompuu. Töös on esile toodud, et rabas on ka väga olulised teadusliku uurimise alad, mõistmaks ja õppimaks ette nägema inimtegevuse tulemusena looduses toimuvat. Hiljutiste metsapõlengute tõttu oleks soodne ühendada looduskaitseline ja tuleohutuse tagamise tegevus ja taastada endine veerežiim Männiku poolses rabamassiivis või rajad alale tehisjärv. Alal on sobilik rajada kohalik looduspark maastikukaitseala staatuses. Teemaplaneering arvestab ala kaitseväärtusega. Pääsküla raba käsitletakse teemaplaneeringus perspektiivse kohaliku kaitsealana, mis võib vastavalt planeeringu kooskõlastamisel esitatud ettepanekutele jätkuda ka väljaspool linna piire. Vastava otsuse langetamine on Saku omavalitsuse pädevuses. Piiriettepanek Tallinna linna ulatuses on kantud vastavalt Tallinna Keskkonnaameti materjalidele teemaplaneeringu kaardile.

5.3.1.2.5. [AnL169]Estonia teatri ja Välisministeeriumi vaheline ala ning Rävala puiestee Ekspertarvamus on koostatud ka Estonia teatri ja Välisministeeriumi vahelise ala ning Rävala puiestee kohta (ettepaneku tegi Tallinna Linnaplaneerimise Amet, ekspertarvamuse koostas Olev Abner). Teemaplaneering arvestab nimetatud alade kaitseväärtustega Tallinna rohealade süsteemi kavandamisel. Nimetatud alasid käsitletakse teemaplaneeringus perspektiivsete kohalike[AnL170] kaitsealadena, nende piiriettepanekud on kantud teemaplaneeringu kaardile.

5.3.1.2.6. Skoone bastion Tallinna Vanalinna ümbritsevasse bastionaalvööndisse kuuluvad pargid on võetud looduskaitse alla alates 1959.aastast. Skoone bastion (Rannamägi) läks 1945.aastal NSVL sõjaväe valdusesse, mis välistas ala looduskaitse alla võtmise. 1948.aastal rajati sinna Balti Laevastiku Suveteater (-kino) ning kultuuri- ja puhkepark. 1997.aastal hävis suveteater tulekahjus. 1991.aastal oli Rannamäel 156 taksonit puittaimi. Puid oli 29 liigist kokku 425. Pargis on umbes 100-aastane pärnaallee. Asendi järgi bastionaalvööndis ning teiste roheala tunnuste alusel väärib Skoone bastionil asuv pargiala samasugust kaitset kui teised Tallinna Vanalinna ümbritsevad pargid. Pargi kaitse alla võtmise ettepaneku on teinud Tallinna Kesklinna Halduskogu.

Tallinna rohealade teemaplaneering 134 TLPA 2008 Planeeringulahendus

Teemaplaneering arvestab ala kaitseväärtusega. Rannamäge (Skoone bastioni) käsitletakse teemaplaneeringus perspektiivse kohaliku[AnL171] kaitsealana, piiriettepanek on kantud teemaplaneeringu kaardile.

5.3.1.2.7. Marjamäe mets Marjamäe mets ehk Süsta park on põlispuudega jäänuk kunagisest Kopli poolsaarel laiunud suurest, vanades ürikutes tihti mainitud metsast. Tööstusajastu alguses, kui Kopli poolsaarele ehitati tehased ning nende juurde ka elamukvartalid, kavandati elukeskkonna loomuliku osana nende juurde pargid. Marjamäe metsa oli plaanis kavandada Kopli poolsaare esinduspark, kuid see idee ei teostunud. Vastavalt Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti ettepanekule on käesoleva teemaplaneeringuga tehtud ettepanek pargi looduskaitse alla võtmiseks. Teemaplaneering arvestab ala kaitseväärtusega. Marjamäe metsa käsitletakse teemaplaneeringus perspektiivse kohaliku kaitsealana, piiriettepanek on kantud teemaplaneeringu kaardile.

5.3.1.2.8. [AnL172]Kopli mets Kopli mets ehk Kasepark on samuti osa kunagisest Kopli poolsaarel kasvanud metsast. 20.sajandi alguses istutati siia siberi lehiste salu ja 1930.-ndate aastate lõpus ääristati Kasepark berliini paplite reaga. Lisaks kaskedele kasvab siin tamme, saart, kogu pargialal hajali ka kuuske ja allikalisematel kohtadel on valitsevaks sanglepik. Tähelepanuvääriv on Kopli pargi looduskaitsealune kivikülv. Samade tunnuste alusel Marjamäe metsaga on käesoleva teemaplaneeringuga tehtud ettepanek pargi looduskaitse alla võtmiseks. Teemaplaneering arvestab ala kaitseväärtusega. Kopli metsa käsitletakse teemaplaneeringus perspektiivse kohaliku kaitsealana, piiriettepanek on kantud teemaplaneeringu kaardile.

5.3.1.2.9. [AnL173]Lossi tn lodumets Lossi tn lodumets Nõmme linnaosas on linna tingimustes haruldane. Suures osas loodusliku ilme säilitanud märgala omab tähtsust ka biotoobina. Paiknedes kõrvalises asukohas ei ole see liigniiske metsatukk seni pälvinud piisavalt tähelepanu, kuid moodustab tegelikult olulise ja samas eripärase osa Mustamäe nõlva alusest terviklikust rohevõrgustikust ja allikate ning vooluvete süsteemist. Vastavalt Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti ettepanekule on käesoleva teemaplaneeringuga tehtud ettepanek pargi looduskaitse alla võtmiseks. Teemaplaneering arvestab ala kaitseväärtusega. Lossi tn lodumetsa käsitletakse teemaplaneeringus perspektiivse kohaliku kaitsealana, piiriettepanek on kantud teemaplaneeringu kaardile.

5.3.1.2.10. [AnL174]Tallinna linnarahvuspark[AnL175][AnL176] Tallinna kodanikeühendused on välja pakkunud idee moodustada Tallinnas linnarahvuspark, [AnL177]mille eesmärgiks on linnataolise keskkonna hulka kuuluva territooriumi kultuuri- ja loodusmaastiku ilu, ajalooliste joonte või sellega seonduvate linna pilti puudutavate, sotsiaalsete, puhke- ja teiste eriliste väärtuste säilitamine ja hoidmine. Linnarahvusparki[AnL178] nähakse kui linna ruumilise arengu suunamise strateegilist vahendit ja elementi.

Linnarahvuspargi[AnL179] moodustamise lahenduste efektiivsemaks leidmiseks kutsus Tallinna Linnavalitsus kokku ajutise komisjoni. Tallinna Keskkonnaamet tellis linna rahvuspargi

TLPA 2008 135 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus moodustamise kohta ekspertarvamuse keskkonnaekspert Andres Tõnissonilt. Töö kokkuvõttes nenditakse, et Tallinna linnakeskkonna, eriti avaliku ruumi olemasolevad kaitsemeetmed ja piirangud ei pruugi olla üldsuse tarvis piisavad. Analüüsitulemusi on detailsemalt kirjeldatud teemaplaneeringu KSH aruandes. Keskkonnaministeeriumi seisukoht antud küsimuses on varem olnud, et riikliku Tallinna Rahvuspargi moodustamine looduskaitseseaduse alusel ei ole õigustatud. Keskkonnaministeerium soovitab Tallinna Rahvuspargi moodustamisel eeskuju võtta Soome kogemustest, kus linna rahvusparkide aladel on regulatsioonid kehtestatud linna, mitte riigi poolt, ja toetab Tallinna Rahvuspargi moodustamist kohaliku omavalitsuse tasandil. [AnL180]Kuna kavandatavad määratlused on oma iseloomult planeeringulised, peaks see toimuma planeerimisseaduse alusel. Mõistel rahvuspark on nii looduskaitseseaduse kontekstis kui ka rahvusvahelises terminoloogias väga konkreetne tähendus, millele linna poolt välja valitud ala ei vasta. Keskkonnaministeerium soovitab kaaluda teisi variante. Riigikogu menetlusse esitati 2007. aasta kevadel looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega tehakse ettepanek lisada looduskaitseseaduses kaitsealade loendisse linna rahvuspark kui kaitseala tiheasustusalal asuvate elupaikade, liikide, maastike, ajalooliste, kultuuriliste või nendega seonduvate sotsiaalsete, puhke- ja teiste eriliste väärtuste hoidmiseks ja tutvustamiseks. Eelnõu kohaselt oleks linna rahvuspark ka oluliseks linna ruumilise arengu strateegiliseks vahendiks. Linna rahvuspargi eesmärgiks pole rangete piirangute seadmine, vaid eeskätt olemasoleva olukorra säilitamine ja suunamine, kus maakasutus- ja ehitusotsuste tegemisel saab lähtuda ala terviklikust säilitamisest. Sellisel rahvuspargil pole vajalik eraldiseisev administratsioon ning pargiga seonduvaid tegevusi täidavad linna ametiasutused. Linna rahvuspark moodustatakse loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse korras. Seaduse vastuvõtmisega kaasneb positiivne mõju linnade loodus- ja sotsiaalsele keskkonnale. Vabariigi Valitsus ettepanekut ei toetanud põhjendades, et ka praegu kehtiva looduskaitseseaduse kohaselt on kohaliku omavalitsuse tasandil võimalik väärtustada maastikke või nende üksikelemente, mis esindavad piirkonna kultuuri, asustuse ja maakasutuse eripära. Rohealade teemaplaneeringus väärtustatakse Tallinna linna rahvuspargi ettepanekut võimaliku perspektiivse linna rahvuspargi piiride ettepaneku kajastamisega väärtuste ning piirangute kaardil ning toetatakse kas riikliku või kohaliku kaitseala loomist. Teemaplaneeringu kooskõlastamisel tehti ettepanek täiendavalt kaaluda vajab kavandatava kaitsealuse territooriumi nime, et ei tekiks segadusi mõistetest arusaamisel. Idee algatajate seisukoht on, et nimetus Tallinna linna rahvuspark annab mõistele piisava erisuse. Täiendavalt vajab väljatöötamist kavandatava kaitseala staatus ja sisu. Teema väljub rohealade teemaplaneeringu ülesannete raamidest ning sellega peaks edasi tegelema Pealinna Rahvuspargi loomiseks varem moodustatud ajutine komisjon.

5.3.2. Kultuurimälestised Teemaplaneeringuga tehakse ettepanek tunnistada kultuurimälestisteks üks suvemõisa park ning kolm suvitusvillat: Nimetus Tekkeaeg Aadress Löwenruh suvemõisa park 18-19. sajand Mustamäe tee 59 suvitusvilla 19. sajand Kose tee 23 suvitusvilla 19-20. sajandi vahetus Kose tee 56

Tallinna rohealade teemaplaneering 136 TLPA 2008 Planeeringulahendus

Ettepaneku esitas teemaplaneeringu koostamise käigus Tallinna Kultuuriväärtuste Amet Tallinna suvemõisate analüüsi tulemusel. Teemaplaneeringuga tehakse ettepanek võtta kultuurimälestisena kaitse alla olulise maastikulise mõjuga Maarjamäe memoriaalkompleks kui Eesti modernistliku arhitektuuri ja maastikuarhitektuuri üks tippteos. Ettepaneku tegi Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. Arvestades ala kaitseväärtusega käsitletakse Maarjamäe memoriaalkompleksi teemaplaneeringus perspektiivse kultuurimälestisena. Piiriettepanek on kantud teemaplaneeringu kaardile.

5.4. Rohealad maavaravarudel Mitmed Tallinna linna rohealad paiknevad maavaravarude maardlatel. Maardlate piirjooned ning mäeeraldised on punaka joonega kantud kaardile Väärtused ja piirangud. Planeerimine üldplaneeringu tasandil on ajaliselt kaugele ulatuv pikaajalist ruumilist arengut kavandav protsess. Tallinna kehtivat üldplaneeringut täpsustavad rohealade teemaplaneeringuga kavandatud rohealad ei halvenda olemasolevat olukorda maavaravarude kaevandamisväärsena säilimise osas ega takista täiendavalt juurdepääsu nendele (Maapõueseaduse § 62). Teemaplaneeringus kajastatud kaitsealade ettepanekud rabades on põliselt puhkemetsadena kasutusel olevatel aladel, kus turba kaevandamine on ammu lõpetatud (Harku ja Pääsküla rabad). Sidusa rohevõrgustiku ja rohealade süsteemi pikaajalise toimimise tagamiseks on teemaplaneeringuga rohealadeks või rohevõrgustiku loomisega arengualadeks määratud ka mõned alad praegustel maardlatel. Üheks selliseks on gaasitrasse ümbritsev Tallinna ja Rae valla rohevõrgustikke ökoloogiliselt siduv rohekoridor Väo karjäärist lõunas, mis on kajastatud ka kehtivas Tallinna üldplaneeringus. Linna rohevõrgustiku ja seda kandvate elementide aspektist on väga oluline kaevandamisega rikutud maa korrastamine kaevandamise lõppedes, misjärel need alad saavad hakata taas toetama nii linna maakasutust, sh rohestruktuure. Seni, kuni jätkub või on vastavalt kehtivale seadusandlusele kavandatud maavaravarude kaevandamine, tagatakse neile juurdepääsud ning maavaravarude säilimine kaevandamisväärsena. Samas tuleb hinnata uuringute ja kaevandamise keskkonnamõju ja vastavalt keskkonnamõju hindamisega seatud tingimustele rakendada tehnoloogiaid, mille puhul keskkonnale ja isikutele tekitatav kahju oleks minimaalne. Kaevandaja on kohustatud rakendama abinõusid keskkonnakahjustuste prognoosimiseks ja ennetamiseks, tekkinud keskkonnakahjustuste likvideerimiseks või leevendamiseks ning kaevandamisjärgsete võimalike kahjustuste tekkimise jälgimiseks. Vastavalt Maapõueseadusele on maavaravaru kaevandamisega rikutud maa korrastamine kohustuslik enne kaevandamisloa kehtivuse lõppemist ja korrastamistöid peab korrastamisprojekti alusel tegema kaevandamisloa omanik. Selliselt korrastatud ja kasutusse tagasi antud alad Tallinna linnas puuduvad, kuigi vajadus puhkemaastike taastamise järele on suur (nt Männiku liivakarjäärid). Positiivse näitena kaevandatud alade korrastamisest võib siinjuures tuua Pae karjääri Lasnamäel, kus vana paekivikaevandus võetakse kasutusele maastikupargi ja elamualana. Kuna kaevandamine lõppes aastakümneid tagasi, siis ala rekultiveeritakse erakapitali baasil, kuid mitte omal ajal kaeveloa saanud ettevõtte poolt. Teemaplaneeringuga on kavandatud roheala ka endise Kopli savikarjääri alale rajatud ehitusjäätmete hoidla sulgemisel ja korrastamisel.[AnL181]

TLPA 2008 137 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringulahendus

5.5. Turvalisust suurendavad meetmed Turvatunde puudumine on üks olulisemaid tegureid, mis mõjutab rohealade külastatavust. Seetõttu tuleb rohealade kavandamisel sellega põhjalikult tegeleda. Rohealade teemaplaneeringu tasandil saab esitada üldised tingimused, mis tuleb rohealade kaupa konkretiseerida ja rakendada. Turvalisuse teema vajab haljastuspetsialistide-planeerijate ja korrakaitse head koostööd.. Standard Kuritegevuse ennetamine linnaplaneerimise ja arhitektuurse disaini kaudu (EVS 809-2001) vajab asjalikku rakendust vastavalt rakendusdokumentide tasemele ja pädevusele. Turvanõuete skemaatiline rakendamine ei saa aga olla ettekäändeks rohealade bioloogilise mitmekesisuse vähendamiseks ja ruumilise liigendatuse asjakohatuks piiramiseks.

5.5.1. Turvalisus Turvalisuse tõstmiseks rohealadel tuleb: rajada ja hoida rohealadel korras puhke- ja spordirajatisi (valgustatud jooksu-, rulluisu- ja suusarajad, matkarajad jne); parandada valgustustingimusi ning nähtavust ja orientatsiooniabi rohealadel; tagada parkide esteetiline, kvaliteetne, stiilipuhas ja kultuurilist tausta ning paigavaimu rõhutav kujundus ning tutvustada parkide väärtusi ja väärtuste erinevaid aspekte avalikkusele praegusest suuremal määral.[AnL182] koostada rohealadel viibimise ja kasutamise eeskirjad ning tagada neist kinnipidamine, vajadusel kaaluda teatud rohealade ööpäevase kasutusaja reguleerimist. siduda rohealad omavahel rohekoridoride ja/või kergliiklusteedega võrgustikuks, mida mööda saavad inimesed turvaliselt liikuda jalgsi või jalgrattal ühelt rohealalt teisele, samuti ühest linnaosast teise ja linnaümbrusse; puude murdumisohu vähendamiseks vastavalt spetsialistide analüüsile haljastutest ja puiesteede äärest õigeaegselt kõrvaldada, lõigata või toestada ülekasvanud ohtlikud puud, valida puude istutuskohad võimalikke tulevasi ohte ennetavalt; kasutada võimalikult väikeste allergiliste kaasmõjudega taimmaterjali; vältida mürgiste viljadega taimede kasutamist haljastuses; teha regulaarset kahjuritõrjet; paigaldada ja hoida korras istepinke ja prügiurne; rajada ohutuid laste- ja kogupere mänguväljakuid; valida ja piiritleda koerte jalutuskohad, reguleerida ja kontrollida koerte ja kasside viibimist rohealadel ning loomade vaktsineerimist; piiritleda kindlad parkimisalad, kontrollida parkimiskorrast kinnipidamist ja rohe[AnL183]aladel parkimist; tõsta elanike teadlikkust linnakeskkonna hoidmise, haljastute tervisele kasulike omaduste ja terviseohtude suhtes; kaasata era- ja kolmas sektor rohealade arendamisse, korrashoidu ja naabrusvalvesse. Avaliku ruumi (nt asumisisese puhkepargi) väärtustamisele ja korrashoiu tagamisele aitab eriti kaasa kogukonna kaasamine ühistegevusse (nt korrastustööd). See omakorda soodustab kogukonna kujunemist ja tugevnemist, mis vähendab anonüümsust ja sellest tingitud võimalikku väärkäitumist.

Tallinna rohealade teemaplaneering 138 TLPA 2008 Planeeringulahendus

5.5.2. Tuleohutus Tallinna suurtulekahjude riskianalüüsi tulemusena selgus, et suurt ohtu kujutavad endast metsatulekahjud. Nende toimumise sagedus on küllaltki suur. Metsapõlengu puhul jääb Tallinna kaitsma nõrgem koosseis ja vähem ressursse, mistõttu iga järgmine samal ajal toimuv tulekahju linnas võib areneda hädaolukorraks. Tallinna suurtulekahjude põhilisteks riskiallikateks on: 1. Tihedalt tuleohtlike rajatistega hoonestatud asumid. 2. Kergeltsüttiva alustaimestikuga rabad ja metsasalud. Teemaplaneeringu käigus on metsa kasvukohatüüpide järgi analüüsitud Tallinna metsade tuleohtlikkust. Analüüsi tulemused on teemaskeemil 13. Metsade tuleohutusklassid. Skeem ei kajasta muid tuleohtlikkust tõstvaid tegureid nagu metsa asend ja kasutus. Suurtulekahju võib alguse saada lokaalsest põlengust, mida ei ole suudetud mingil põhjusel ebasoodsate tegurite kokkulangemise tingimustes kustutada. Ebasoodsaks teguriks võib olla: 1. Tugev tuul. 2. Pikemat aega kestnud kuiv kuum ilm. 3. Kustutusvee piiratud kogus. Metsatulekahjude ohuga alad Tallinnas on: 1. Õismäe raba 2. Harku raba 3. Astangu 4. Pääskula raba 5. Männiku raba 6. Raku-Raudalu mets 7. Merimets (Stroomi mets) 8. Paljassaare poolsaar (võsastunud ala) 9. Aegna saar 10. Kloostrimets 11. Tondiraba 12. Järve mets Tuleohutuse tagamiseks tuleb nimetatud aladel järgida Metsa ja muu taimestikuga kaetud alade tuleohutusnõudeid (Keskkonnaministri 15. 06.1998. a määrus nr 46) ning metsa valdajal vastavate võtetega tõsta metsa tulekindlust. Oluline on Tallinna metsade omandivormi ja majandaja määratlemine, mis konkretiseerib vastutuse ning võimaldab kavandada pikaajalisi tegevusi. Otstarbekas on anda Tallinna metsad munitsipaalomandisse. [AnL184]

TLPA 2008 139 Tallinna rohealade teemaplaneering Võimalused planeeringu elluviimiseks, seire ja jätkutegevus

6. Võimalused planeeringu elluviimiseks, seire ja jätkutegevus

Tegevus planeeringu elluviimiseks, osapooled, vastutajad, jätkuplaneeringud, uuringud ja projektid, planeeringu seire. Planeeringu muutmismenetlus ja leevendavad tegevused.

6.1. Jätkutegevus ja -uuringud 1. Rohealade teemaplaneeringu koostamisel koondatud kohtandmestiku edasiarendamine ja sidumine teiste andmekogudega – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet 2. Rohealade kasutuse ja elanike ootuste väljaselgitamine rohealade olukorra parandamiseks, elanike kaasamine tegevusse – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Keskkonnaamet, linnaosade valitsused 3. Haljasalade planeerimise ja rajamise tegevuskava koostamine või Tallinna haljastuse arengukava vastav täiendamine – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Keskkonnaamet, Kommunaalamet, linnaosade valitsused.[AnL185] 4. Haljaspindade vajaduste uuring ning selle tulemustest lähtuvate nõuete kinnitamine linna haldusaktiga – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet.[AnL186] 5. Tallinna ehitusmäärus(t)e täiendamine nõuetega rohealadega seotud väärtuste hoidmise tagamiseks hoonestusaladel ja uushoonestuse rajamise aladel – võimalikud osalised: Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Keskkonnaamet, linnaosade valitsused. 6. Rohealade pinna ja roheelementide asendusmetoodika väljatöötamine planeeringutes rakendamiseks: Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Keskkonnaamet[AnL187] 7. Linna avaliku ruumi ülelinnaline uuring ning ruumikultuuriprogrammi koostamine – võimalikud osalised: Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Kultuuriväärtuste Amet, Keskkonnaamet 8. Planeeringute säästva arengu indikaatorite kohandamine Tallinna tingimustele ning seireprogrammi koostamine – võimalikud osalised: Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Kultuuriväärtuste Amet, Keskkonnaamet 9. Linna maastiku analüüs sh maastikupaigaste määramine, maastikupildi inventariseerimine ning väärtuste fikseerimine – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Keskkonnaamet, Kultuuriväärtuste Amet 10. Ajalooliste paigaste ja kohtade fikseerimine linnaruumis ja kaardistamine, maastike muutumise analüüs – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Kultuuriväärtuste Amet 11. Rohealade ja teiste maastikuga seotud kohanimede korralduse jätkamine - võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Kultuuriväärtuste Amet[AnL188] 12. Eelmise töö alusel paigaste ja kohtade toponüümika korrastamine rohealadel ning linnamaastikus – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Kultuuriväärtuste Amet 13. Pärandmaastiku elementide fikseerimine, uurimine ja väärtustamine – Linnaplaneerimise Amet, Keskkonnaamet, Kultuuriväärtuste Amet

Tallinna rohealade teemaplaneering 140 TLPA 2008 Võimalused planeeringu elluviimiseks, seire ja jätkutegevus

14. Puiesteede kaardistamine, nende seisundi uurimine ning programmiliste ettepanekute väljatöötamine nende olukorra parandamiseks ja uute puiesteede rajamiseks – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Kommunaalamet[AnL189], Keskkonnaamet 15. Tänavahaljastuse kaardistamine, seisundi uurimine ning programmiliste ettepanekute väljatöötamine tänavahaljastuse arendamiseks ja olukorra parandamiseks – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Keskkonnaamet, Kommunaalamet, linnaosade valitsused 16. Rohealadel paiknevate kaitstavate loodus- ja muinasobjektide sidumine rohealade arenguga – võimalikud osalised: Keskkonnaamet, Kultuuriväärtuste Amet, linnaosade valitsused 17. Uute rohealadel paiknevate kaitsealuste objektide ettepanekute koondamine, kaitseväärtuste analüüs ning uuringud – võimalikud osalised: Keskkonnaamet, Harjumaa KT, Kultuuriväärtuste Amet 18. Põlispuu staatuse ning regulatsiooni väljatöötamine, põlispuude andmekogu koostamine – võimalikud osalised: Keskkonnaamet[AnL190] 19. Looduse õpperadade ning liikumisradade süsteemne väljatöötamine ja rajamine – võimalikud osalised: Keskkonnaamet, Linnaplaneerimise Amet, Harjumaa KT, Kultuuriväärtuste Amet, Spordi- ja Noorsooamet, Haridusamet, naaberomavalitsused 20. Tallinna keskkonnahariduse arengukava täiendamine rohealadel toimuvate ja rohealasid väärtustavate tegevustega – võimalikud osalised: Haridusamet, Keskkonnaamet, Linnaplaneerimise Amet 21. Maastikuhoolduskavade ja teemaplaneeringute koostamine väärtuslikele maastikele ning maastikukaitsealadele – võimalikud osalised: Keskkonnaamet, Linnaplaneerimise Amet, Harjumaa KT, Kultuuriväärtuste Amet, Spordi- ja Noorsooamet, naaberomavalitsused 22. Suvemõisate uurimise ja kaardistamise jätkamine, sh haljastuse seisundi täpsustamine – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Kultuuriväärtuste Amet 23. Virgestus- ja spordialade ning tervisearengu tegevuste süsteemne sidumine rohealade ja kergliiklusteedega – võimalikud osalised: Linnaplaneerimise Amet, Spordi- ja Noorsooamet, Sotsiaal- ja Tervishoiuamet, Keskkonnaamet, Transpordiamet[AnL191], RMK, EOK, linnaosade valitsused 24. Spordirajatiste ja mänguväljakute (sh. lastemänguväljakud ja ekstreemspordirajatised) vajaduste ja asukohtade analüüs – võimalikud osalised: Spordi- ja Noorsooamet, Keskkonnaamet, EOK, linnaosade valitsused 25. Linna metsade korraldus ja majanduskava koostamine – võimalikud osalised: Keskkonnaamet, RMK 26. Linna metsade kasutuskoormuse analüüs ning soovitused kasutuskoormuse negatiivsete mõjude leevendamiseks – võimalikud osalised: Keskkonnaamet 27. Linna loomastiku uurimise jätkamine kõiki rohealasid hõlmavalt, sh kahepaiksete kudemisveekogude uuring – võimalikud osalised: Keskkonnaamet 28. Linnuuuringu jätkamine kõiki rohealasid hõlmavalt, sh veelindude elukohtade uuring – võimalikud osalised: Keskkonnaamet

TLPA 2008 141 Tallinna rohealade teemaplaneering Võimalused planeeringu elluviimiseks, seire ja jätkutegevus

29. Koerteregistri andmete ruumianalüüsi põhjal selgitada koerterajatiste paiknemise vajadus rohealadel – võimalikud osalised: Keskkonnaamet, linnaosade valitsused 30. Rakendusuuringud müra ja õhusaaste leevendamiseks haljastuslike vahenditega – võimalikud osalised: Keskkonnaamet 31. Mikrokliima detailsed uuringud ning tulemuste viimine linnaplaneerimises rakendatavale kujule – võimalikud osalised: Keskkonnaamet, Haridusamet, EMHI 32. Regionaalsed halduspiire ületavad koostööprojektid Tallinna lähiümbruse naaberomavalitsustega virgestus-, rekreatsiooni- ja spordialade ning rohelise vööndi määratlemiseks ja väljaarendamiseks, sh rohelise vööndi arengukava ja ühisplaneeringute koostamine – võimalikud osalised: Tallinna Linnavalitsus, Linnaplaneerimise Amet, Keskkonnaamet, Spordi- ja Noorsooamet, linnaosade valitsused, naaberomavalitsused 33. Vetevõrk ja valgalad, sh ka sademe- ja drenaaživetesüsteemide eesvoolud – võimalikud osalised: Keskkonnaamet, Kommunaalamet, Linnaplaneerimise Amet, Harjumaa KT, linnaosade valitsused 34. Tallinna suuremõõtkavaline mullastikukaardi koostamine ja mulla kui olulise loodusressursi säästva kasutamise regulatsiooni väljatöötamine – võimalikud osalised: Keskkonnaamet

6.2. Seire Teemaplaneeringu elluviimise seire tuleb ühitada Tallinna teiste teemaplaneeringutega ja linnaosade üldplaneeringutega. Soovitav on ka Tallinna lähivaldades rakendada analoogne regionaalne seiresüsteem, et saada omavahel võrreldavaid andmeid. Oluline on ka Tallinna linna erinevate strateegilise (sh ruumilise) planeerimise dokumentide seiremeetmete ja mõõdetavate indikaatorite omavaheline kooskõla. Seiremeetmed integreerida koostatavasse kohaliku omavalitsuse keskkonnaseire programmi.[AnL192] Rohealade teemaplaneeringu elluviimisega kaasneva tegevuse mõõtmiseks on soovitav rakendada järgmisi indikaatoreid: 1. Naabrussuhetel ja avalikul huvil põhinevate vastuväidete arv detailplaneeringute menetlemisel, neist rahuldamata jäänud vastuväidete osakaal 2. Teemaplaneeringut muutvate detailplaneeringute osakaal 3. Rohealadega varustatus (ruutmeetrit elaniku kohta)[AnL193] 4. Rohealade pindala muutumine absoluutsuuruses ja elaniku kohta 5. Linnaosa (600 m) ja asumi (300 m) tähtsusega rohealade kättesaadavuse osakaal elanikest19 6. Haljastatud kergliiklusteedega varustatus (meetrit elaniku kohta). Seire kavandamisel ja mõõdikute väljatöötamisel tuleb juhinduda järgmistest rohealade ja maastike seisukohalt olulistest eesmärkidest: väärtuslike maastike säilimine on halduslikult tagatud; linna rohevõrgustiku säilimine ja arendamine on tagatud; avalikult kasutatavatel rohealadel olevad mahajäetud rajatised on muudetud ohutuks; riigimetsas ja kaitsealadel on tingimused matkamiseks ja looduspuhkuseks;

19 Juurdepääs avalikele haljasaladele (Üle-Euroopalise säästva arengu seiremetoodika Läbilõige säästvusest kohalikul tasandil – Euroopa ühtsed indikaatorid)

Tallinna rohealade teemaplaneering 142 TLPA 2008 Võimalused planeeringu elluviimiseks, seire ja jätkutegevus

igaüheõiguse kasutamine – sh veekogude kallastel ja randades on tagatud; rikutud maastike osatähtsus on vähenenud; kaitset vajavate taime- ja loomaliikide ning vee-elupaikade piisav kaitse on tagatud. Mõõtmise sagedus: üks kord aastas. Soovitav on läbi viia Tallinna rohealade taimkatte seisundi regulaarne analüüs iga 4 aasta järel seotuna planeeringute regulaarse ülevaatamise perioodiga (vt allpool) koos hinnanguga rakendatud meetmete tõhususele. Üks oluline keskkonnaseire rakendusi omavalitsuse tasandil on planeeringute regulaarne ülevaatamine vastavalt planeerimisseadusele. See on võimalus analüüsida planeeringute elluviimisega kaasnevaid mõjusid ja kavandada ilmnenud ebakõladele leevendavaid meetmeid. Mõõtmise sagedus: kohaliku omavalitsuse valimisperiood 4 aastat. Teemaplaneeringuga tehakse ettepanek korra kehtestamiseks, millega teemaplaneeringut muutva detailplaneeringu menetlemisel rakendatakse kohustuslikke leevendavaid meetmeid lähikonnas, et tagada teemaplaneeringuga seatud põhimõtete ja eesmärkide saavutamise võimalus. Kui vastavaid mõjusaid meetmeid pole osapooli rahuldavalt võimalik rakendada, siis tuleb käsitletava piirkonna kohta koostada ja kehtestada osaüldplaneering enne vastuolusid põhjustava detailplaneeringu kehtestamist.

6.3. Teemaplaneeringule vastavuse hindamine Vaidlusi on tekitanud detailplaneeringute üldplaneeringule vastavuse hindamine ning ehitusprojekti detailplaneeringule vastavuse hindamine. Üldplaneeringutes esitatud reeglid on ruumiliste lahenduste puhul praktikas sageli mitmeti tõlgendatavad ja dokumentide omavaheline kooskõla ei pruugi olla üheselt mõistetav. Teemaplaneeringu eesmärk on formaalsete reeglite kõrval ennekõike sisuliste eesmärkide rõhutamine. Vastavuse hindamine peab lähtuma ennekõike planeeringu sisust ja avalikest huvidest ning nende tagamise raames erinevate isikute huvidest. Üksnes formaalse kooskõla hindamine pole kvaliteetse linnaruumi loomiseks piisav ja sisulised vajadused ning tegelikud huvid võivad mõnes olukorras jääda kaalumata. Teemaplaneering on üles ehitatud nii, et otsustaja tunneks kaalutlemiseks piisavalt planeeringuga mõjutatavat keskkonda ning planeering suunaks igas otsuses kaalutlema sisulist lahendust ja üldisi huve.

6.4. Vastavus Tallinna üldplaneeringule ja suhe teiste teemaplaneeringutega

6.4.1. Vastavus Tallinna üldplaneeringule Teemaplaneering lähtub Tallinna üldplaneeringus seatud eesmärkidest ja vastab üldplaneeringu põhilahendusele. Teemaplaneering täpsustab üldplaneeringut lähteülesandega seatud eesmärkide kohaselt linna haljastuse ja puhkealade arengusuundade osas. Tallinna üldplaneeringu p 8.1 Haljastuse ja puhkealade arengusuunad kohaselt tuleb haljastute ja puhkealade edasiste arengusuundade määramisel linna maastikud ja haljasalad liita üldplaneeringus haljasühendustega kogu linna hõlmavaks süsteemiks, eesmärgiga luua ühtlaseid alternatiivseid liikumisvõimalusi linnas ning eelduseid puhkamiseks, rahvaspordiga tegelemiseks ja bioloogilise mitmekesisuste tagamiseks ökoloogiliste koridoride abil.

TLPA 2008 143 Tallinna rohealade teemaplaneering Võimalused planeeringu elluviimiseks, seire ja jätkutegevus

Teemaplaneeringuga täidetakse Tallinna üldplaneeringus määratud eesmärki kujundada Tallinna haljastute süsteem rohelise võrgustikuna, mis koosneb ulatuslikest radiaalsetest linna keskusest äärealadele suunduvatest puhkeotstarbelistest aladest ning neid meridiaanselt ühendavatest rohelistest koridoridest, mis võimaldavad taime- ja loomaliikide rännet linnas, looduslike taime- ja loomaliikide levikut, tõstavad linnamaastiku liigilist mitmekesisust ja ökoloogilist stabiilsust, tugevdades ökosüsteemide vastupidavust inimtegevuse negatiivsetele mõjudele ning võimaldavad teiselt poolt linnaelanike liikumist linnamaastikust loodusse. Teemaplaneeringu eesmärgiks on üldplaneeringu suundadest lähtuvalt linna haljastuse temaatika täpsem käsitlemine. Teemaplaneeringus on määratud täpsemalt linna rohealad, rohekoridorid, tänavahaljastus ja muud rohevõrgustiku kandvad elemendid. Üldplaneeringu kehtestamise ajast on Tallinna paljudes kohtades linnaruumiline areng täpsustunud ning prioriteedid muutunud. Rohealade teemaplaneeringu kohaselt haljasalade osakaal linnas paraku ei suurene, kuna väga mitmetes kohtades on toimunud Tallinna üldplaneeringu kohaste haljasalade hoonestamine (nt Narva mnt ja Priisle tee vaheline ala, loomamaia ümbrus, mitmed kohad Astangul jne). Näiteks Kakumäe poolsaare osas väheneb aga rohealade osakaal üldplaneeringuga kavandatuga võrreldes mõõdukamalt, sest seal on võetud suund olemasoleva metsa säilitamiseks elukeskkonda rikastava elemendina.

6.4.2. [AnL194]Suhe teiste teemaplaneeringutega Erinevate teemaplaneeringute koostamisel kasutatakse mitmes linna piirkonnas ühte ja sama hoonestusest vaba maaressurssi. See tekitab maakasutuskonkurentsi ja konflikte mõnede teemaplaneeringute erinevaid linnaelu valdkondi käsitlevate eesmärkide saavutamise vahel. Suhe teemaplaneeringutega Kõrghoonete paiknemine Tallinnas ning Tallinna kesklinna miljööväärtuslike hoonestusalade piiride määramine ning kaitse- ja kasutustingimuste seadmine on üksteist täiendav. Seoseid ja vastuolusid teemaplaneeringuga Tallinna tänavavõrk ja kergliiklusteed on detailsemalt käsitletud teemaplaneeringu KSH aruandes (9.3) ning need tuleb lahendada kaalutlusotsusena planeeringute ja keskkonnamõjude strateegiliste hindamiste menetluse käigus. Teemaplaneeringut koostades ei ole otstarbekas teha planeeringu lähteülesandes seatud eesmärkidega vastuollu minevaid kompromisse. Rohealade teemaplaneeringu kooskõlastusmaterjalis kajastati planeeringukaardil koostatava teemaplaneeringu Tallinna tänavavõrk ja kergliiklusteed kohaseid perspektiivseid teetrasse (seisuga 13.11.2007). Rohealade teemaplaneeringuga ei kavandata tänavaid ja teid ega ka muid tehnilise infrastruktuuri rajatisi. Kaardil eristati rohealade terviklikkust ja rohevõrgustiku toimimist ohustavad olulise negatiivse keskkonnamõjuga lõigud vastavalt Tallinna rohealade teemaplaneeringu KSH aruandele, et tuua sellega esile konfliktide lahendamise vajadus. Planeeringu kooskõlastamisel esitati ettepanekuid mitte kanda planeeringu põhikaardile tänavavõrgu teemaplaneeringuga kavandatavaid rohealasid läbivaid ning rohealade teemaplaneeringu eesmärkidega vastuolulisi planeeritavaid magistraaltänavaid. Olulise linna rohealadele negatiivse keskkonnamõjuga kavandatavaid tänavatrasse pole seetõttu planeeringukaardile Rohealad kantud ning need on kajastatud teemaplaneeringule lisatud vastaval teemaskeemil 27. Rohealad ja kavandatavad tänavad. Probleemsete kohtade esiletoomine annab aluse edasisteks aruteludeks, dialoogideks ja kokkulepeteks, et näiteks muuta infrastruktuuride kulgemist või võimaluse korral vähendada vastuolu leevendus- ja asendusmeetmetega. Teemaplaneering saab küll arvestada tänavate teemaplaneeringu vastavalt tasakaalustatud ja põhjendatud lahendusettepanekutega, kuid

Tallinna rohealade teemaplaneering 144 TLPA 2008 Võimalused planeeringu elluviimiseks, seire ja jätkutegevus mitte seada selle eesmärke esiplaanile. Seega ei ole käesoleva teemaplaneeringuga võimalik esitada otseseid ettepanekuid rohealadele kavandatud tänavatest tulenevate konfliktide lahendamiseks.[AnL195] Rohealadele võib planeerimisprotsessi tulemusel ja võimaliku negatiivse keskkonnamõju alusel leevendus- ja asendusmeetmeid rakendades planeerida maakasutuse sidumiseks vajalikke kohalikke teid ning linnatehnilisi seadmeid ja rajatisi. Negatiivseid keskkonnamõjusid leevendavaid meetmeid tuleb rakendada ka Tallinna üldplaneeringuga reserveeritud koridoridele tänavate kavandamisel. Tagada tuleb rohealade võimalikult takistusteta ja turvaline jätkumine. Lahendused olenevad omavalitsuse pikaajalistest arengusuundadest ja arengupõhimõtete järgimise järjepidevusest.[AnL196] [AnL197]

6.5. Leevendus- ja asendusmeetmed Teemaplaneeringu kehtestamisega võtab omavalitsus vastutuse inimväärse elukeskkonna eest linnas ning rohealade ja välisruumide arendamise eest. Planeeringulistest otsustest tuleneb sageli oluline rohealade kompensatsioonivajadus, kuid asendavate ja leevendavate meetmete rakendamine pole seni olnud piisav. Eriti kehtib see seal, kus detailplaneeringualal pole piisavat maaressurssi tasakaalustatud ruumistruktuuri loomiseks, kuid samas pole võimalik planeeringuala suurendada. Kuigi leevendus- ja asendusmeetmete rakendamine toimub valdavalt investorite ja arendajate huvides, osaleb siin otsuste ja toetustega ka linn. Leevendus- ja asendusmeetmete rakendamine peab toimuma arendaja ning omavalitsuse kokkuleppel, kusjuures kaasnevad kulud kannab üldjuhul ressursi kasutaja. Siinjuures tuleb hinnata kokkuleppe pikaajaline maksumus, ehitus- ja keskkonnaõiguslikud küsimused ning kaaluda osaluse positiivsed ja negatiivsed küljed. Leevendus- ja asendusmeetmete kavandamine on võimalik erinevate teemaplaneeringute ja osaüldplaneeringutega, kuid meetmete rakendamise põhimõtted on otstarbekas kirjeldada omavalitsuse jaoks tervikuna. Meetmed lähtuvad üldistest huvidest, kui neid rakendatakse teemaplaneeringu eesmärkide saavutamiseks ning linna välisruumisüsteemi arendamiseks. Leevendavate meetmete planeeringutega sidumiseks on järgmised põhimõttelised võimalused, millest tuleb valida konkreetse planeeringu jaoks sobivaim: 1. Leevendusmeetmeid ja asendusvõimalusi kirjeldatakse iseseisva piirkondliku plaaniga või üldisema planeeringu keskkonnamõjude hindamisega. 2. Leevendusmeetmete ja asendusvõimaluste rakendamine on võimalik sama planeeringu raames. Kui planeeringuala suurus lubab, võib aga leevendavaid meetmeid rakendada ka otsesest sekkumisest erinevas asukohas. 3. Leevendus- ja asendusmeetmed võib rakendada ka kooliõuede, tagahoovide, fassaadide ja katusepindade haljastamise ning kõvakattega kaetud alade vähendamisega, samuti olemasolevate parklate jm kõvakattega alade liigendamisega kõrg- ja madalhaljastuse ning murupindadega.[AnL198] 4. Juhul, kui leevendus- või asendusmeetmete rakendamine planeeringualal või lähipiirkonnas ei ole mõistlik või võimalik, võib seda teha ka mujal linnas või linnaosas, kuid detailplaneeringuga tuleb kavandatud meetmeid osapoolte jaoks siduvalt kirjeldada. 5. Leevendus- ja asendusmeetmeid võib omavahelisel kokkuleppel rakendada ka regionaalselt omavalitsuste vahel.

TLPA 2008 145 Tallinna rohealade teemaplaneering Võimalused planeeringu elluviimiseks, seire ja jätkutegevus

Asendusmeetmete rakendamine eeldab vastavate maa-alade olemasolu. Kasutada tuleb eelkõige linnale juba kuuluvaid maid, kuid nende vähesuse tõttu saab reservina käsitleda ka reformimata riigimaid. Asendusmeetmete rakendamiseks on vajalik strateegiline maakasutuse juhtimissüsteem asjakohaste planeeringuliste indikaatorite ja seirega.

6.6. Majanduslikud võimalused planeeringu elluviimiseks Teemaplaneeringuga seatud maastikukaitse ja -kujundamise meetmeid tuleb kompleksselt hinnata. Et vältida linnamaastike degradeerumist inimtegevuse mõjul ja suurendada nende elukeskkonnalist väärtust, pidades silmas ka maastike majandusliku kasutamise vajadust, tuleb maastike kaitseks ja kujundamiseks teha järjest suuremaid kulutusi, sh ka leevendus- ja asendusmeetmetele. Need kujutavad endast osa üldistest keskkonnakuludest. Nagu piiratud ressursside jaotamisel ikka, kerkib ka siin rida küsimusi, näiteks: millised objektid ja tegevused võtta esmajoones käsile, kui suurte kulutuste tegemine on konkreetsetel juhtudel soovitud tulemuste jaoks vajalik ja otstarbekas, millised on tehtavate kulutuste reaalsed tulemused, kuidas on võimalik antud kuludega saada maksimaalseid positiivseid tulemusi jne. Rohealade teemaplaneering on pikaajalike strateegiline arengudokument, mille toimet ja elluviimiseks vajalikke vahendeid ei saa hinnata lühiajalise majandusliku tulususe ja enesetasuvuse meetoditega. Maastike sotsiaalse ja majandusliku hindamise utilitaarse iseloomu tõttu on niisuguse hindamise põhjal tehtud otsuste rakendamine põhjustanud praktikas loodusliku keskkonna degradeerumist linnas. Kaugemate perspektiivide õige prognoosimine võimaldaks selliseid vigu vältida (vt ka 4.5.2.3.1 Välisruumide majanduslikust väärtusest). Käesolevas teemaplaneeringus kokku lepitud kasutustingimuste ja vajalike meetmete rakendamisel on tagatud elukeskkond, mille väärtused (sh ka materiaalne väärtus kinnisvara ja maade hindade näol) aja jooksul ei kahane vaid püsivad või kasvavad keskkonda säästvalt ja kooskõlas linna arenguvisioonide ja -strateegiatega. Teemaplaneeringu elluviimine toimub läbi osaüldplaneeringute, detailplaneeringute ja ehitusprojektide. Majanduslike võimaluste kaalumine planeeringu elluviimiseks toimub Tallinna arengukava koostamisel, vajalike vahendite tagamine aga eelkõige linnaeelarve kaudu. Samuti on rohealade teemaplaneeringu eesmärkide saavutamiseks vajalik senisest ulatuslikum riigi kui ulatuslike maa-alade omaniku vahendite kaasamine.

Tallinna rohealade teemaplaneering 146 TLPA 2008 Planeeringu elluviimisega kaasneda võivad mõjud

7. Planeeringu elluviimisega kaasneda võivad mõjud

7.1. Keskkonnamõju Keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne on vastavalt seadusandlusele eraldi dokument. Samaga on see ka strateegilise planeerimisdokumendi sisuline osa, milles tehtud ettepanekute ja soovitustega on teemaplaneeringu koostamisel arvestatud. Järgnevalt on toodud keskkonnamõju järeldustest kokkuvõte Rohealade teemaplaneering on olemuselt olulise positiivse keskkonnamõjuga strateegiline planeerimisdokument, mille rakendamine on väga olulise tähtsusega linna keskkonnaseisundi parandamisel ja igasugustest muudest tegevustest ja negatiivsetest mõjuallikatest tulenevate negatiivsete mõjude vähendamisel. Teemaplaneeringu järgimise positiivseks keskkonnamõjuks on tegevuste mõju, milleks loovad eelduse: maakasutuse kavandamine, mis loob eeldused rohealade kui avaliku ruumi arendamiseks ja korrastamiseks; arvestamine, et rohealade paiknemine, omadused, liigirikkus, vastupidavus jms. on sõltuvuses piirkonna geoloogilisest ehitusest, pinnakatte paksusest ja omadustest ning pinnamoest. Toimevõimeliste pinnaste olemasolu ja säilitamine on seetõttu linna keskkonna- ja looduskaitse seisukohalt oluline ülesanne; katmata pinnaste väärtustamine linnas, mis on: o kasvusubstraadiks taimestikule ja seega rohealade aluseks; o olulised sademete imbumis- ja peetumisaladena ning sademevett puhastavate filtritena; reljeefimudeli koostamine, mis toob esile maastikuliselt olulised väärtused ka neis piirkondades, mida maapinna tasandilt vaadatuna ei ole lihtne teadvustada; sõltuvuse arvestamine, et looduslike ja pool-looduslike rohealade veerežiimi muutumine võib viia looduskoosluse muutumise või hävimiseni. Erinevad taimekooslused on veerežiimi muutmise suhtes erineva tundlikkusega; teadvustamine, et ehitustegevust takistavate veekogude vee ja liigvee juhtimine kanalisatsiooni mõjutab märkimisväärselt loomulikku veeringlust ja piirkonna veerežiimi, vähendab oluliselt vooluveekogude ja allikate vooluhulkasid ning seisuveekogude veetaset. Looduslikud vagumused ja nõod ning kunstlikud kaevised täidetakse, uusi veekogusid rajatakse vähe. Eriti suured muutused veekogude arvukuses ja paiknemises on aja jooksul toimunud Kesklinna piirkonnas ja Kristiine linnaosas aga ka Pirita linnaosas. teadvustamine, et rohealad on olulised põhjavee kaitsmisel nii kvalitatiivsest kui kvantitatiivsest küljest. Ulatuslikud vett mille läbi laskvad kõvakattega pinnad ehitatud aladel takistavad sademevee infiltratsiooni ja mõjutavad pinnase loomulikku veeringet, mis on põhjaveetaseme alanemise üheks põhjuseks. [AnL199]Kuivust suurendavad tänava maa-ala dreenimine ja sademevee ärajuhtimine kanalisatsiooni, mille tagajärjel veelgi vähenevad taimede võimalused loodusliku veerežiimi ärakasutamiseks. Haljasalad ja looduslikud taimekooslused aitavad loomulikule veeringele kaasa.

TLPA 2008 147 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringu elluviimisega kaasneda võivad mõjud

arvestamine, et haljastuse võime siduda tolmuosakesi ja suurendada õhuniiskust aitab kaasa linnaõhu muutmisele inimestele vastuvõetavamaks. haljasalade, hoonetevahelise haljastuse ja tänavahaljastuse oskuslik kavandamine, millega on võimalik leevendada või ennetada ebasoodsate kliimatingimuste kokkusattumisel esineda võivaid olukordi, mis võivad olla inimestele kahjulikud või ebamugavad; arvestamine, et kloriidide tarvitamine lumetõrjeks kahjustab tänavaäärset haljastust ja põhjustab negatiivsete mõjurite koostoimel puude kuivamise. Lisaks soolatamisele kahjustab tallamine tänavaäärseid kooslusi ning vähendab mulla viljakust. Viimase vähenemisega halvenevad omakorda taimede kasvutingimused; arvestamine, et tänavapuud on välisõhu saastekoormuse vähendamisel ja soodsate mikroklimaatiliste tingimuste loomisel eriti olulised, kuid kasvavad samas kõige raskemates tingimustes ning vajavad väga asjatundlikku hooldust. Asjatundmatust kasvukohtade kavandamisest, istutamisest, või hooldamise puudulikkusest tingitud alleepuude kuivamisel on ka märkimisväärne majanduslik mõju, sest puude asendusistutus on suhteliselt kulukas; aluse ja põhjenduse andmine omandisuhete korrastamiseks rohealadel. Esile on toodud, et omaniku puudumine on põhjus, miks linnas paiknevad metsad on sageli hooldamata, puuduvad vajalikud kasutuskoormust reguleerivad rajatised, intensiivselt kasutatavates metsades ei rakendata pinnasekaitsemeetmeid ega muid maastikuarhitektuurseid vahendeid inimeste suunamiseks ja metsakoosluste kaitseks. Ebapiisav on finantseerimine ka teistel riigi ja munitsipaal- ning ka eraomandis olevatel metsaaladel, mistõttu metsade heakord selgelt kannatab; arvestamine, et iga metsaomanik, sh nii riik, omavalitsus kui eraomanik on kohustatud jälgima metsa seisundit, kaitsma metsa kasvutingimuste halvenemise, kahjurite ja haiguste, prahistamise ja tulekahjude eest. Metsaomaniku kohuseks on majandada või lubada oma metsa majandada üksnes sellisel viisil, mis ei ohusta metsa ökosüsteemi ega kahjusta genofondi, metsamulda, veerežiimi ja metsa uuenemise ja uuendamise tingimusi; vajaduse esiletoomine ja aluse andmine Tallinna linnas paiknevate metsade määramiseks kaitsemetsadeks; teadvustamine, et arvestades Tallinna metsade suurt kasutuskoormust ja -vajadust, vajavad kõik linna metsad vastavat ettevalmistust – spetsiaalseid uuringuid, planeeringut, tsoneerimist, investeeringuid teede ja radade võrgustiku rajamiseks, jäätmemajanduse korrastamiseks ning informatsiooni ja teenuste pakkumiseks; teadvustamine, et tööde planeerimise teiseks aluseks on looduskeskkonna ja -objektide seisukorra ning ka külastajate arvu pidev jälgimine ehk seire. Koos strateegiliste alusdokumentidega annavad need aluse planeeringute ja kavade koostamiseks; teadvustamine ja arvestamine, et enamik looduskaitseliselt väga väärtuslikke taimekooslusi paikneb piki klindivööndit, väärtuslikud taimekooslused paiknevad ka erinevatel rohumaadel (niitudel); teadvustamine ja arvestamine hooldustööde kavandamisel, et ohustatud liikide kasvupaigad parasniisketes või niisketes kasvutüüpides on tihti võsastunud ja metsastunud ning taimedele ebasoodsaks muutunud. Eelkõige on see protsess toimunud rohumaadel, kus varem karjatati ja niideti;

Tallinna rohealade teemaplaneering 148 TLPA 2008 Planeeringu elluviimisega kaasneda võivad mõjud

arvestamine, et puistu mürasummutusefekti hinnatakse üldiselt tugevasti üle. Kõrghaljastuse müra mõju vähendav psühholoogiline efekt seisneb selles, et müra tajumine keskkonnaprobleemina on väiksem, kui müraallikas ei ole nähtav; teadvustamine, et loomastik ja linnustik moodustavad rohealadel ökoloogiliselt olulise komponendi. Nende olukord sõltub otseselt sobivate elupaikade olemasolust rohealadel; kaitse- ja hoiualade ning looduse üksikobjektide lülitamine Tallinna rohealade süsteemi. Rõhutamine, et kaitsealused loodusobjektid, eriti pindalalised struktuurid – maastikukaitsealad, hoiualad, pargid, pindalalised üksikobjektid – on väga väärtuslikuks rohevõrgustiku koostisosaks, mis aitavad rohestruktuuridel funktsioneerida. Kaitsealused üksikobjektid, nt rahnud, paljandid, allikad, puud jm väärtustavad rohealasid eelkõige maastikulisest, teaduslikust ja loodushariduslikust aspektist ning võimaldavad rohealadele anda nende eripära ja äratuntava märgi; teadvustamine, et rohevõrgustiku kujundamise peamiseks eesmärgiks linnas peab olema selle sidumine üheks katkematuks tervikuks, kus erineva tasandi tähtsusega tuumalad on seotud rohekoridoride ja muude haljasühenduste kaudu. Rohelise võrgustiku kui terviku ülesandeks on inimtekkeliste mõjude pehmendamine, korvamine, neile vastuseismine. Rohevõrgustik toodab bioloogilist mitmekesisust. Inimestele võimaldab ökovõrgustik linliku elulaadi täiendust looduslähedase puhkuse näol. Rohevõrgustiku seos linna tagamaaga on ka elanike jaoks vajalik, et pääseda kergliiklusvahenditega või jalgsi linnalähedastesse puhkepiirkondadesse; teadvustamine, et linnas on mitmed olulised rohealad ohtlikult lähedal isoleeritusele, sest ökoloogiliselt toimivaid rohekoridore pole piisavalt. Tekivad nn suletud süsteemid, mis võib viia koosluste toimimiseks vajaliku liigirikkuse vähenemisele. olulise tähelepanu pööramine lisaks ülelinnalisele struktuurile ka linnaosa ja asumi tähtsusega rohevõrgustiku moodustamisele. Ühtseks süsteemiks on liidetud linna, linnaosa ja asumi tähtsusega haljasalad ning kavandatud nende vahele haljasühendused. Rohekoridoridest kitsamate (<50 m) haljasühenduste väljaarendamine peab hakkama toimuma peamiselt tänavaruumi ja -haljastuse tervikliku kujundamise kaudu. Tallinna Botaanikaaia, Tallinna Loomaaia, Eesti Vabaõhumuuseumi, Tallinna Lauluväljaku ja Ülemiste järve sanitaarkaitseala käsitlemine oluliste rohevõrgustiku komponentidena. Eriotstarbeliste rohealade maa-alad kannavad suuremal või vähemal määral rohevõrgustiku ökoloogilist funktsiooni. Tegemist on ka oluliste rekreatsioonialade ja kultuuriobjektidega (v.a Ülemiste järve sanitaarkaitseala); teadvustamine, et rohealadega seotud riskid on eelkõige seotud suurtulekahju tekkimise võimalusega. Suuremat ohtu kujutavad endast metsapõlengud, mille toimumise sagedus on küllaltki suur ja samal ajal jääb Tallinna kaitsma nõrgem koosseis ja vähem ressursse; teadvustamine, et rohealade sotsiaalne aspekt on mõjutatud väga paljudest roheala omadustest ja seisundist. Välja joonistusid ka mõningad rohealade grupid, näiteks tihedalt kasutatavad kesklinna pargid, suurepindalalised linnametsad ja väikesed linnaosa tähtsusega rohealad, mis võimaldavad rakendada teatud ühiseid käsitlusprintsiipe; teadvustamine, et avaliku ruumi vastuvõtmine elanike poolt ja selle kvaliteet sõltuvad sellest, kuidas arvestatakse erinevate elanikegruppide soovidega, milliseid investeeringuid kavandatakse avaliku ruumi väljaehitamiseks ja hooldamiseks ning kuidas on kaasatud kohalik kogukond. Roheluses viibimise võimaluse kasutamisel laieneb inimese harjumuslik elukeskkond, pikeneb tervisele kasulik õues viibimise aeg ning suureneb liikumisaktiivsus. Maastik on väärtuslik, kui ta pakub meile kaitset ja aitab ruumis liikuda;

TLPA 2008 149 Tallinna rohealade teemaplaneering Planeeringu elluviimisega kaasneda võivad mõjud

tõdemine, et hooldamata, prahistatud, ülekasvanud, umbrohtunud või mürgiseid taimi sisaldavad, ebaotstarbekalt kujundatud jms puudustega rohealad võivad minetada olulise osa oma positiivsest mõjust ja inimesi ohustada. Samas loovad nad võimaluse inimeste aktiivse ruumihõlvamisvajaduse rakendamiseks. arvestamine, et maastikud on inimteadvuse jaoks pigem kultuuri kui looduse osa. Maastikul on oma ajalugu. Ta on kujundatud inimese poolt. Kui maastik on meile mingil moel tähenduslik, omab ta identiteediväärtust. Maastike puhul tuleks hoida nende ökoloogiline ja esteetiline pool tasakaalus. Samas ka asustus tungib reeglina maastikuliselt kõige kaunimatesse paikadesse, kuna need lähevad kõige paremini kaubaks; linna elamualade jaotamine haljastuse iseloomu järgi kategooriatesse metsalinn, parklinn ja aedlinn annab suuna elamukruntide ja hoonetevahelise haljastuse arendamiseks lähtudes juba väljakujunenud struktuurist. Elamualade haljastus kruntidel ja hoonetevahelises ruumis peab toetama linna avalikult kasutatavate rohealade ja rohevõrgustiku toimimist ning olema eluruumi laienduse atraktiivseks komponendiks. arvestamine, et osa Tallinnast (Kalamaja, Kopli, Kristiine linnaosa, Merivälja põhjaosa) on ja jääb ülelinnaliste või linnaosade haljasalade teenindusraadiuste poolt katmata, kui ei langetata otsuseid teiste maakasutusliikide muutmiseks rohealadeks.

7.2. Sotsiaalne ja majanduslik mõju Teemaplaneeringus kokku lepitud kasutustingimuste ja vajalike meetmete rakendumise korral on võimalik tagada elukeskkond, mille väärtused (sh materiaalne väärtus kinnisvara ja maade hindade näol) püsivad või kasvavad keskkonda säästvalt kooskõlas linna arenguvisioonidega. Tallinna rohestruktuuride maksimaalne säilitamine on positiivse sotsiaalse mõjuga rikastades ja parandades linnaelanike elukeskkonna kvaliteeti ning luues eeldusi välisruumis tegutsemiseks ja suhtlemiseks. Rohestruktuuride olulisust puhke- ja virgestusaladena pole linnakeskkonnas võimalik üle tähtsustada. Planeeringu elluviimine muudab hõlmatud aladel majandamise, elulaadi ja puhkevõimalused looduslähedasemaks ning parandab looduslike alade ruumilist kättesaadavust. Säästvat ja rohelist mõtteviisi toetava teemaplaneeringuga teadvustatakse maastike ökoloogilist, kultuuri-ajaloolist ja identiteeti toetavaid väärtusi. Teemaplaneeringuga on kaalutud kogu linna elanikkonna ja looduskeskkonna seisundi pikaajalise säilitamise vajadusi. Planeeringulahenduse elluviimine tagab rohevõrgustiku terviklikkuse, mis teenib nii looduskoosluste säilimise kui ka enamike linnaelanike huve. Teemaplaneering täiendab ehitustegevuse seniseid regulatsioone. See avaldab maaomanikele, kelle kinnistud asuvad mõjutataval alal kaudset majanduslikku mõju, sest välistab maatükkide sihtotstarbe muutmise juures mõned sihtotstarbed ning kirjutab teatud aladel ette haljasmaade või haljastuse osakaalu, et tagada rohevõrgustiku terviklikkus või lähivirgestusvõimalused. Teemaplaneering ei mõjuta mitte niivõrd maa väärtust, kuivõrd selle likviidsust ehk võimalust kasutada seda soovitud ajal ja kõige tulusamal viisil. Maaomanikud, kelle tulevast võimalikku tegevust planeeringulahendus mõjutab, ei kanna ehituspiirangutest majanduslikku kahju, kuna kehtivaid detailplaneeringuid ei tühistata ega muudeta olemasolevaid elamumaid muu sihtotstarbega maaks. Kaudne mõju on maa kasutusvõimaluste piirdumisel olemasoleva sihtotstarbega. Üldplaneeringu kehtestamise järgselt võib jätkata senist maakasutust, kuid detailplaneeringu koostamisel ehitusõiguse või sihtotstarbe muutmiseks tuleb lähtuda teemaplaneeringust. Maaomanik ei saa aga eeldada, et kohalik omavalitsus oleks kohustatud lubama tal maa sihtotstarvet suvaliselt muuta.

Tallinna rohealade teemaplaneering 150 TLPA 2008 Allikmaterjal

8. [AnL200]Allikmaterjal

Abner, O. (1997a). Puittaimestiku liigiline mitmekesisus Tallinnas. – Tallinn, TBA, kogumikus: Tallinna linna üldplaneeringu haljastute plaani koostamise põhimõtted, olemasoleva analüütilise materjali koondamine ja ühtlustamine. Lepingulise töö aruanne. Abner, O. (1997b). Looduskaitseobjektide (-alade) olukord Tallinnas. – samas. Abner, O., Laansoo, U. (2005). Pirita ürgoru taimestiku andmebaas. – Tallinna Botaanikaaed. Abner, O. (2005). Paekalda asumi ja Maarjamäe paekalda puit- ja alustaimestiku inventeerimine. – Tallinna Botaanikaaia lepinguline töö Tallinna LPA-le. 12 lk + lisad + kaardid. Abner, O. (2007a). Tallinna ohustatud ja kaitstavate taimeliikide levik ja seisund. – Tallinna Botaanikaaed. Käsikiri Abner, O. (2007b). Väärtuslikud taimekooslused Tallinnas. – Tallinna Botaanikaaed. Käsikiri Ahas, R., Silm, S., Aasa, R., Tammaru, T., Järv, O., Nuga, M., Kivi, K. (2006). Valglinnastumine Tallinna linnaregioonis: Jalakäijate ruumikasutus Tallinna kesklinnas. Keskkonnasäästlik planeerimine ja ehitus 2. (toim. Roose, A.), Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 100, Tartu Ülikooli Geograafia Instituut, lk 42-45. Alamaa, E., Kivi, A. (1966). Linna asustus- ja ehitusajaloolisi materjale seitsmes köites. – Tallinn, Eesti Projekt. Aleksandrovaite, L. (2004). Tartu elanike juurdepääs avalikele haljasaladele ning avalike haljasalade kvaliteedi analüüs. Tartu, Eesti Põllumajandusülikool. Keskkonnakaitse Instituut. Bakalaureusetöö maastikuarhitektuuri erialal. 58 lk. Amelung, E. (1900). Der Herbarius-Codexdes Revaler Stadt-Arhivs und ein Blick auf die ehβtländischen Klostergärten im Mittelalter. – Reval. Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, herausgegeben von der Ehstländischen Literärischen Gesellschaft. Arminius (1874). (krahvinna Adelheid C. F. A. Dohna-Poninska,). Die Großstädte in ihrer Wohnungsnot und die Grundlagen einer durchgreifenden Abhilfe. – Leipzig Bach, L. (1995). Sports and Urban Planning – Sports Behavior as a Basis for Sports Facilities Development Planning. In: Weiss, O., Schulz, W. (eds.): Sport in Space and Time. – Vienna: WUV-Universitätsverlag, 185-193. Bruns, D. (1993). Tallinn. Linnaehituslik kujunemine. – Tallinn. Bruns, D. (1998). Tallinn. Linnaehitus Eesti Vabariigi aastail 1918-1940. – Tallinn. Bochning, S., Selle, K. (Hrsg.) (1993). Freiräume für die Stadt. Sozial und ökologisch orientierter Umbau von Stadt und Region. Bd. 1. Programme, Konzepte, Erfahrungen, Bd. 2. Instrumente der Freiraumentwicklung. – Wiesbaden und Berlin. Bauverlag GmbH. Eensaar, A. jt. (1990). Uurimus Tallinna linnamürast, radiatsioonist ja elektromagnetilisest kiirgusest. Lepingulise töö aruanne. – Tallinn, Eesti TA Tallinna Botaanikaaed. 131 lk. Käsikiri TBA raamatukogus. Eilart, J. (1960). Haljasalad ja looduskaitse. – rmt. Linnade ja asulate haljastamine. Tallinn, lk. 48-59. Eilart, J. (1976). Inimene, ökosüsteem ja kultuur. Perioodika, Tallinn, 164 lk.

TLPA 2008 151 Tallinna rohealade teemaplaneering Allikmaterjal

Eilart, J. (koost.) (1986). Looduse õpperajad. Tallinn, Valgus. 280 lk. Elliku, J. jt. (1988). Uurimus Lasnamäe X mikrorajooni dendrofloorast. Lepingulise töö aruanne. – Tallinn, Eesti TA Tallinna Botaanikaaed. 30 lk. Käsikiri TBA raamatukogus. Elliku, J., Sander, H., Tamm, H. (1991). Haljastute puit- ja rohttaimestiku uurimine Tallinna Botaanikaaias. – Tallinna Botaanikaaia uurimused. IV. Botaanika ja ökoloogia. Tallinn, lk. 43-55. Elomaa, E. (1980). Nekasu: Luonnonolosuhteiden huomioonottaminen uusien asunalueiden suunnittelussa. Ilmasto. – Otaniemi. EVS 809-2001. Kuritegevuse ennetamine. Linnaplaneerimine ja arhitektuur. Osa 1 Linnaplaneerimine. Eesti Standardikeskus. Faktum & Ariko (2006). Tallinlaste rahulolu uuring: linnaruum. – Tallinn. Gandert, K.-D. (1956). Zur Ermittlung des Grünflächenbedarfes. Das Gartenamt 5, S 93-96. Greiner, J., Gelbrich, H. (1974). Grünflächen der Stadt. – Berlin, Verlag für Bauwesen. Gälzer, R. (2000). Landschaftsplanung für Städte. Wunsch und Wirklichkeit. – Stadt+Grün 8. S.521. Haas, V. (2006). A Review of Urban Planning in Tallinn, Estonia: Post-Soviet Planning Initiatives in Historic and Cultural Context. School of Natural Resources and Environment. University of Michigan, Ann Arbor USA. Thesis MLA, 137 lk. Harjumaa Keskkonnateenistus (2001). Harjumaa loodus. – Tallinn. Jagomägi, J., Raik, A. (1983). Territooriumi hindamine ja uurimine rekreatsiooni eesmärgil. Kogumik: Looduskaitse ja puhkus. – Tallinn, lk. 35-52 Jantzen, F. (1975). Bedarfszahlen der Grünplanung - Sachstand. Das Gartenamt 24, S 656- 659 Jauhiainen, Jussi S. (2005). Linnageograafia. Linnad ja linnauurimus modernismist postmodernismini. Tallinn. EKA Arhitektuuriteaduskond Toimetised. Järv, O., Silm, S., Ahas, R. (2006). Tallinna rohealade külastatavus ja külastajate hinnangud. Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad‖ taustauuring. – Tartu Ülikooli Geograafia Instituut. Kaaver, A. (2003). Maastikuaednik Georg Kuphaldt. – Tallinn. Kellner, U., Nagel, G. (1986). Qualitätskriterien für die Nutzung öffentlicher Freiräume. Beiträge zur räumlichen Planung. Schriftenreihe des Fachbereichs Landespflege der Universität Hannover. – Hannover. Kenkmaa, R., Vilbaste, G. (1965). Tallinna bastionid ja haljasalad. Tallinn, Eesti Raamat. Keskkonnaministeerium (2004a). Eesti Natura 2000. Pärandkooslused. – Tallinn. Keskkonnaministeerium (2004b). Eesti Natura 2000 alade kaitse korraldamine. – Tallinn. Kink, H. (koostaja) (1997a). Loodusmälestised – 1. Tallinn: Kesklinn, Kadriorg, Kristiine. Kink, H. (koostaja) (1997b). Loodusmälestised – 2. Tallinn. Nõmme, Mustamäe. Kink, H. (koostaja) (1998). Loodusmälestised – 3. Tallinn. Põhja-Tallinn, Haabersti. Kink, H. (koostaja) (1999). Loodusmälestised – 4. Tallinn. Lasnamäe, Pirita. Kink, H. (koostaja) (2000). Loodusmälestised – 6. Harjumaa. Viimsi, Maardu, Jõelähtme.

Tallinna rohealade teemaplaneering 152 TLPA 2008 Allikmaterjal

Kink, H. (koostaja) (2003). Loodusmälestised – 8. Harjumaa. Harku, Keila, Padise. Kiristaja, P., Timm, U. (2003). Väike käsiraamat neile, kes loodusest hoolivad. Tartu, Eesti Terioloogia Selts, Eesti Loodusuurijate Selts. Kiristaja, P. (2006). Tallinna rohealade loomastik. – Tallinna Keskkonnaameti lepinguline töö 1-6/123. Ksenofontov, A. (1999). Linnaehituse esteetika ja eetika – Sirp 26.02. Kukk, E. (1977). Puuvilja- ja marjakasvatus Harju rajoonis ning Tallinnas. – Tallinn, EMMTUI Teaduslike Tööde Kogumik, XL. Aiandus. Kukk, T. (1991). Tallinna floora nimestik. List of Tallinn Vascular Plants. – Scripta botanica VII. Eesti TA ZBI, Tartu. 82. Kuldna, P. (2005). Rannaalade kaitse ja kasutamise rahvusvahelised põhimõtted. – Tallinn, Kogumikus: Rannaalade väärtused ja nende kaitse. SEI väljaanne nr 7. Künnapuu, S. (1975). Tallinna ja selle ümbruse geomorfoloogiline liigestus. – Tallinn. Loodusuurijate Seltsi aastaraamat, 63. Linn — inimene — ökoloogia. Lehtovuori, P. (2003). Avalik linnaruum ja paljutuumalise linna areng. Vaateid Helsingi regioonile. – Tallinn. Maja, 2. Leito, T. (2003). Pirita jõeoru maastikukaitseala – Tallinn, Harjumaa Keskkonnateenistus. Lensment, L. (2001). Lihhenoindikatsiooniline hinnang Tallinna őhu seisundile. Tallinna Pedagoogikaülikool, matemaatika-loodusteaduskond, bioloogia õppetool. Magistritöö. 108 lk. Leuhin, I. (2001). Haljasalade tähtsus meie linnustikule. – rmt. Linnade haljastud ja nende kaitse. Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon. Tartu-Tallinn, Teaduste Akadeemia Kirjastus. Lk. 33-41. Levald, A., Levald H. (1984). Maastikukaitse ja –kujundamise tulemuste hindamine. Käsikiri. Levald, A. (1989). Haljastusest ja linnahaljastuse generaalplaanist. – Õhtuleht, 15.02., 22.02. Levald, A. (1996a). Tallinna haljastuse probleemid ja suundumused. – Tallinn, TBA, rmt. Inimmõju Tallinna keskkonnale III. Levald, A. (1996b). Haljasmaad Tallinnas. – Tallinn, TBA, rmt. Inimmõju Tallinna keskkonnale III. Levald, A. (1996c). Linnamaastik ja haljastus. – rmt. Tallinna üldplaneeringu koostamise põhimõtted. Tallinn, TLPA. Käsikiri. Levald, A. (1998). Haljasalade probleemidest ja perspektiividest ajaloolistes linnades. Ettekanne Viljandi Linnavalitsuse seminaril ―Ajaloolise linna maastiku ja haljastuse probleemistik‖ 18.–19. juunil 1998. Käsikiri. Levald, A., Riis, E. (1998). Pirita rannapiirkonna detailplaneeringu keskkonnaekspertiis. – E- Konsult OÜ, töö nr. E529. Levald, A. (2001). Linnahaljastuse planeerimisest. – rmt. Linnade haljastud ja nende kaitse. Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon. Tartu-Tallinn, Teaduste Akadeemia Kirjastus. Lk. 24-32. Levald, A., Riis, E. (2002). Pirita linnaosa üldplaneeringu strateegilise keskkonnamõju hindamine. – E-Konsult OÜ, töö nr. E787.

TLPA 2008 153 Tallinna rohealade teemaplaneering Allikmaterjal

Levald, A., Riis, E. (2005). Kõrghoonete rajamisega kaasneda võivad negatiivsed mõjud. – E- Konsult OÜ, töö nr. E1038. Levald, A. (2006). Hiiu Rahu kalmistu ja Hiiu baptistide kalmistu muinsuskaitse eritingimused. – Tallinna Keskkonnaamet. Levald, A. (2006). Tallinna Rahumäe kalmistu muinsuskaitse eritingimused. – Tallinna Keskkonnaamet. Levald, A. (2007). Tallinna Kalamaja kalmistu ajalooline õiend ja muinsuskaitse eritingimused. – Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. Liikuntapaikkarakentamisen suunta (2004). – Valtion Liikuntanevosto. Lillema, A. (1958). Eesti NSV mullastik. – Tallinn. Luik, H., Müürsepp, M. (1998). Tallinna ja Tallinna lähiümbruse omavalitsuste haljasvööndi ja puhkemetsade planeerimine (Tallinna rohelise vööndi planeerimine). – Tallinn, Ecoman OÜ. Luik, H. (2001). Tallinna roheline vöönd ja selle kaitse. – rmt. Linnade haljastud ja nende kaitse. Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon. Tartu-Tallinn, Teaduste Akadeemia Kirjastus. Lk. 42-47. Masing, V. (1984). Linnahaljastus ökoloogi vaatekohast. – Eesti Loodus, nr. 1, lk 2-9; nr. 2, lk 66-74. Masing, V. (1985). Elusad puud kivises linnas. – Eesti Loodus, nr. 3, lk 146-153. Masing, V. (2001). Haljastud linna ökosüsteemis. – rmt. Linnade haljastud ja nende kaitse. Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon. Tartu-Tallinn, Teaduste Akadeemia Kirjastus. Lk. 7-14. Masing, M. (2006). Kahepaiksete, roomajate ja nahkhiirte eeluuring Paljassaare linnualal 2005.aastal. Käsikiri. Meikar, T., Pärn, T., Sander, H. (1996). Tallinna kultuuripuistud - nende kujunemine, kaasaegne ulatus ja .kasutatud puuliigid. – Tallinn, TBA, rmt. Inimmõju Tallinna keskkonnale III. Meikar, T., Sander, H. (2001). Tallinna linna metsad läbi ajaloo. – Linnametsad ja linnametsandus Eestis. Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XVI. Estonian Forests and Forestry at the Turn of the Millennium. Proceedings of the Academical Forestry Society XI. Tartu, 37-53. Muru, T. (2005). Tiheasula rohestruktuur ja selle planeerimine. Tartu, EPMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Õppematerjal. 16 lk. Mustamäe linnaosa üldplaneering. (2006). E-Konsult OÜ ja Koot&Koot AB. Mustamäe linnaosa üldplaneeringu keskkonnamõju hindamise materjalid. E-Konsult OÜ töö nr E-818. Nerman, R. (2006). Tallinna omaaegsete vooluveekogude lokaliseerimine. Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad‖ taustauuring. – Tallinna Eeslinna Uurimisbüroo. Neumann, K., Hüls, M. (2006). Rettungsanker Freiraum. Instrumente zur Inwertsetzung von urbanen Freiräumen. – Stadt+Grün 8. S.28. Nohl, W. (2006). Ohne Landschaftsästhetik. Wohin treibt die Landschaftsplanung? – Stadt+Grün 8. S.50.

Tallinna rohealade teemaplaneering 154 TLPA 2008 Allikmaterjal

Nohl, W. (2002). Freiraumplanung zu Beginn des 21. Jahrhunderts. Gesellschaftliche Entwicklungen und ihr Einfluss. – Stadt+Grün 8. S.9. Noormets, J. (koordinaator), Paju, K., Arvisto, M., Pukkonen, E. (2007). Spordi- ja liikumisharrastuse edendamise ning sportimisvõimaluste arendamise suunad Tallinnas. Uuringu aruanne. – Tallinn. Tallinna Ülikooli Kehakultuuriteaduskond, spordisotsioloogia labor. Nuga, M. (2006). Jalakäijate sotsiaalne struktuur ja ajalis-ruumiline käitumine Tallinna kesklinnas. Tartu Ülikooli Geograafia Instituut. Bakalaureusetöö. Nurme, V. (1939). Nõmme aedadest. – Aed, 9. Nõlvak, J. (2005). Tallinn Mustkivi ja Mustakivi vahel. – Eesti Loodus, 6. Orviku, K. (2006). Mererandade kui väga dünaamilise looduskeskkonna uurimine ja kaitse. Ettekanne seminaril: Ranna- ja kaldaalade planeerimine. Pärnu 31. mai 2006 Paal, J. (2004). Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Digimap OÜ. Pabst, E. (1870). Der revalsche Rosengarten. (Umarbeitung eines in der Ehstländ. Literr. Gesellschaft gehaltenen Vortrags). – Reval. Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, herausgegeben von der Ehstländischen Literärischen Gesellschaft durch Eduard Pabst. Bd. I, Heft III, S. 260-276. Verlag von Lindfors' Erben. Parts, P.-K. (2004). Eesti kaitsealade kultuuripärandi olukorra ja eesmärgi analüüs ning kultuuripärandi hoiu kontseptsiooni ettepanek. Karula Hoiu Ühing. Paul, A. (2000). Freiraumsysteme in großen Städten. – Stadt+Grün 1. S.22. Pikk, A. (1993). Aedlinnade rajamine Tallinna ümbruses ja pereelamu kujunemine 1920ndatel aastatel. Magistritöö. TKÜ.[AnL201] Plato, A., Aim, R., Nurme, S. (2005). Tallinna linna poolt hooldatavate haljastute mõõdistamine ning nende hooldusklasside määratlemine. Aruanne. – Tartu. Artes Terrae OÜ töö nr 37HI05. Ploompuu, T. (1997). Soontaimede floora, kaitsealused liigid, mitmekesisuse seisukohalt väärtuslikumad kooslused ning liigilise mitmekesisuse jaotumus Tallinna kruntidel. – Tallinn, TBA, kogumikus: Tallinna linna üldplaneeringu haljastute plaani koostamise põhimõtted, olemasoleva analüütilise materjali koondamine ja ühtlustamine. Lepingulise töö aruanne. Ploompuu, T., Laansoo, U. (2001). Tallinna kruntide taimestik. – rmt. Linnade haljastud ja nende kaitse. Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon. Tartu-Tallinn, Teaduste Akadeemia Kirjastus. Lk. 79-82. Prinz, D. (1983). Städtebau. Bd. 1: Städtebauliches Entwerfen. 200 S., Bd. 2: Städtebauliches Gestalten. 168 S. – Stuttgart, Berlin, Köln, Mainz, Verlag W.Kohlhammer. Pukkonen, E. (2006). Teemaplaneeringu ―Tallinna rohealad‖ kaardimaterjali koostamine. Andmebaasid ja teemakaardid seisuga detsember 2006. Aruanne ja kaardiandmestik. Tallinn, Dereevos OÜ. Pumm, P. (2006). Linnametsa mõiste ja linnametsa planeerimise praktika Eestis: Merimetsa- Stroomi ala juhtumuuring. Tartu Ülikooli Geograafia Instituut. Bakalaureusetöö. Pärn, H. (1990). Tallinna metsad ja nende seisund. – Tallinn, Tallinna Botaanikaaed, Eesti Teaduste Akadeemia, Keemia-, Geoloogia- ja Bioloogiateaduste Osakond. Preprint TBA-10. 59 lk.

TLPA 2008 155 Tallinna rohealade teemaplaneering Allikmaterjal

Pärn, H. (1997a). Maakasutus. – Tallinn, TBA, kogumikus: Tallinna linna üldplaneeringu haljastute plaani koostamise põhimõtted, olemasoleva analüütilise materjali koondamine ja ühtlustamine. Lepingulise töö aruanne. Pärn, H. (1997b). Taimse biomassi levik Tallinnas. – samas. Pärn, H. (1997c). Metsad, nende levik, seisund ja biomass. – samas. Ratas, R. (vastutav täitja) jt. (1987, 1988, 1989). Uurimus lumekoristusel kasutatavate kemikaalide mõjust Tallinna haljastusele" 1986.-1990.a. Lepingulise töö aruanne. – Tallinn, Eesti TA Tallinna Botaanikaaed. Aruannete käsikirjad TBA raamatukogus. Ratas, U. (1991). Tallinna muldadest. – Tallinn, TBA, rmt. Inimmõju Tallinna keskkonnale. II. Lk 77-83. Ratas, U., Truus, L., Tobias, M. (1996). Tallinna teeäärsete haljastute muldadest ja taimkattest. – Tallinn, TBA, rmt. Inimmõju Tallinna keskkonnale III. Lk. 127-134. Ratas, U., Teras, T. (2001). Tallinna linna haljastute muldadest. – rmt. Linnade haljastud ja nende kaitse. Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon. Tartu-Tallinn, Teaduste Akadeemia Kirjastus. Lk. 92-99. Rauk, J. (1996). Tallinna metsasus. – Tallinn, TBA, rmt. Inimmõju Tallinna keskkonnale III. Raukas, A., Rähni, E., Miidel, A. (1971). Liustike servamoodustised Põhja-Eestis. ENSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituut. Tallinn: „Valgus― (vene keeles). Richter, G. (1981). Handbuch Stadtgrün. – München. Rienesl, J. (1999). Wert der Natur. Naturschutzfachliche Bewertung als Beitrag zur Nachhaltigkeit. ARGE für Naturschutzforschung und angewandte Vegetationsökologie im Auftrag der Stadt Wien, MA 22 – Umweltschutz Wien. Rietdorf, W. (1984). Städtische Wohnumwelt. – Berlin, Verlag für Bauwesen. Riis, E., Levald, A. (2007). Pirita linnaosa üldplaneeringu keskkonnamõju strateegiline hindamine. – E-Konsult OÜ, töö nr. E1106. Riis, E., Levald, A., Mänd, K. (2008). Teemaplaneeringu „Kõrghoonete paiknemine Tallinnas― keskkonnamõju strateegiline hindamine. – E-Konsult OÜ, töö nr. E1124.[AnL202] Russow, F. (1862). Flora der Umgebung Revals. Dorpat. 122 S. Ryynänen, A. (1992). Liikuntapaikkapalvelut ja kansalainen tasa-arvo. – Jyväskylän yliopiston Liikunnan kehitämiskeskuksen julkaisu no 1/2000, 16 Sander, H. (1987). Tallinna maakasutus. – Tallinn, Preprint TBA-7. Sander, H. (koordinaator). (1990). Uurimus Tallinna looduskeskkonna seisundist ja selle muutuste tendentsidest aastani 2005. Lepingulise töö aruanne. – Tallinn, Eesti TA Tallinna Botaanikaaed. 482 lk. Käsikiri TBA raamatukogus. Sander, H. (1990). Tallinna puittaimestiku liigiline koosseis erinevates biotoopides ajaloolises lõikes. Uurimisetappide aruanded: Tallinna puittaimestiku liigiline koosseis erinevates biotoopides. Tallinna linnajagude parkide ja aedade taimestik ja selle fütosanitaarne seisund. – Tallinn, Eesti TA Tallinna Botaanikaaed. Käsikirjad TBA raamatukogus. Sander, H. (1995). Tallinna haljastu – kronoloogiline lühiülevaade selle kujunemisest ja kaitsest ning kaasaegsed looduskaitse objektid – Tallinn, Tallinna Botaanikaaed. 38 lk.

Tallinna rohealade teemaplaneering 156 TLPA 2008 Allikmaterjal

Sander, H. (2001). Linnametsad Eestis kui uurimisobjekt. Linnametsad ja linnametsandus Eestis (toim. Meikar, T.). – Tartu, Eesti Põllumajandusülikooli Metsanduslik Uurimisinstituut, lk. 7-16. Sander, H. (2001). Linnade puittaimestiku liigiline mitmekesisus ja looduskaitse. – rmt. Linnade haljastud ja nende kaitse. Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon. Tartu- Tallinn, Teaduste Akadeemia Kirjastus. Lk. 54-78. Sander, H., Meikar, T., Ots, K., Levald, A., Jalakas, I. (2002). Urban forestry in Estonia under the conditions of changing ownership relations. – Urban Forestry and Urban Greening; Supplement. Konijnendijk, C. C., Hoyer, K. K. (eds.). Forestsry Serving Urbanised Societies. IUFRO European Regional Conference, in collaboration with EFI. Copenhagen, 2002, August 27–30, 2002. Abstracts, 63. Sander, H., Elliku, J., Läänelaid, A. jt. (2003). Urban trees of Tallinn. Estonia. Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Bioloogia. Ökoloogia, 4 Sander, H. (2005). Tallinna pargid ja puiesteed. – Eesti Loodus, 6. Sander, H., Levald, A. (2005). Loodus linnas, linn looduses. – Eesti Loodus, 5. Sander, H., Levald, A., Meikar, T. (2005). Problems of Small-scale Forestry in the Urban Changing Environment of Estonia. – Small-scale Forestry in a Changing Environment. Proceedings of the International Symposium IUFRO, Research Croup 3.08.00 Small-scale Forestry. May 30 – June 4, 2005. Vilnius, Lithuania. Kaunas, 191-199. Sepp, E. (2002). Tallinna vesi eile, täna, homme. – Tallinn, AS Rebellis, lk. 59-127. Spitthöver, M. (1984). Anmerkungen zur Richtwertproblematik in der Freiraumplanung. In: Das Gartenamt 1, S 27-32. Spitthöver, M. (2004). Freiflächen im Geschosswohnungsbau der 50er und frühen 60er Jahre. – Stadt+Grün 8. S.38. Spitthöver, M. (2002). Freiraumqualität start Abstandsgrün. – Stadt+Grün 8. S.28. Stölting-Höcker, M., Witte, E., Weiß, H.-H. (2003). Freiraumkulturprogramm. Ein Konzept für die öffentlichen Grünflächen? – Stadt+Grün 2. S.13. Šestakov, M. (1981). Uurimistöö Tallinna vanalinna haljasalade planeerimiseks. – Tallinn, Eesti NSV TA Tallinna Botaanikaaed. 192 lk. Käsikiri TBA raamatukogus. Šestakov, M. (1986). Vanalinna haljastu. – Tarand, A. (toim.). Tallinna taimestik. Valgus, Tallinn, lk. 112-126. Šestakov, M., Tamm, K. (1986). Endiste suvemõisate pargid tänapäeval. – Tarand, A. (toim.). Tallinna taimestik. Valgus, Tallinn, lk. 95-111. Peterson, K., Kuldna, P. (koost.) (2005). Rannaalade väärtused ja nende kaitse. – Tallinn, SEI, väljaanne nr 7. Tallinna entsüklopeedia I, II. (2006) – Tallinn. Tallinna rohealade linnustik. (2006). Teemaplaneeringu „Tallinna rohealad‖ taustauuring. – Tallinna Linnuklubi. Talvi, T. (2001). Pool-looduslikud kooslused. – Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus. 26 lk. Tamm, H. (1997). Haljastute plaani koostamise põhimõtted. Tallinn, TBA, kogumikus: Tallinna linna üldplaneeringu haljastute plaani koostamise põhimõtted, olemasoleva analüütilise materjali koondamine ja ühtlustamine. Lepingulise töö aruanne.

TLPA 2008 157 Tallinna rohealade teemaplaneering Allikmaterjal

Tamm, H. (2001). Linnahaljastuse hindamise kriteeriumidest. – rmt. Linnade haljastud ja nende kaitse. Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon. Tartu-Tallinn, Teaduste Akadeemia Kirjastus. Lk. 15-23. Tammet, T. (2003). Eesti pargi- ja aiaarhitektuur 1920.-30. aastatel. Monograafia. – Tallinn. Таранд, А. (1975). Изучить влияние комплекса озеленения и биоклиматических , гидрологических и эдафических факторов на экологические условия города на примере г. Таллина. – Таллинский ботанический сад АН ЭССР. Käsikiri TBA raamatukogus. Tarand, A. (1981). Tallinna ökosüsteemide seisund. – Tallinn, Eesti NSV TA Tallinna Botaanikaaed. 352 lk. Käsikiri TBA raamatukogus. Tarand, A. (1986). Kalamaja ja Kopli dendroloogiline seisund. Lepingulise töö aruanne. – Tallinn, Eesti NSV TA Tallinna Botaanikaaed. 106 lk. Käsikiri TBA raamatukogus. Teras, T., Püss, Õ. (1986). Tallinna ümbruse mullastikust. – rmt. Inimmõju Tallinna keskkonnale. Tallinn. Tessin, U. (1981). Anmerkungen zur ästhetisch-symbolischen Funktion städtischen Grüns. In: Das Gartenamt 30, S 165-170 Tuul, K. (2006). Linnahaljastus. Avalike alade kujundamise ja ehitamise käsiraamat. Tallinn. 137 lk. Tõnisson, A. (2000). Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2001-2005. Tallinn, käsikiri Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuses. Tõnisson, A., Pukkonen, E. (2005). Maarjamäe paekalda looduskaitseala. Põhjendus. Ettepanekud piiride ning kasutustingimuste osas. – Tallinna Keskkonnaameti lepinguline töö 1-6/163. Tõnisson, A. (2006). Tallinna rahvuspargi moodustamise eksperthinnang. – Tallinna Keskkonnaameti lepinguline töö. Veering, L. (1986). Tallinna veestik läbi aegade. Tallinn, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keemia-, Geoloogia ja Bioloogiateaduste Osakond. TBA preprint. 19 lk. Veering, L. 1987). Tallinna veestiku antropogeensed muutused. Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, 20. Viirok, E., (1932). Ülevaade Tallinna linna puiestikest. – Tartu Ülikooli Metsaosakonna toimetused. 22. Tartu, lk. 1-91. Vilu, H. (koost.) (2006). Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2006- 2011. Tallinn, Bioexpert AS. 140 lk. Wagner, M. (1915). Städtische Freiflächenpolitik. – Berlin. Weber, E. (1854). Revals landwirtschaftliche Umgebung. – Illustrierter Revalscher Almanach 1855, S. 1-2

Tallinna rohealade teemaplaneering 158 TLPA 2008