7 ISSN 0131—1441

KEEL JA KIRJANDUS SISUKORD

О. Tedre. Jakob Hurt 150 385 M. Laar. Jakob Hurt aastal 1867 392 H. Räfsp. Jakob Hurda kcclepoliitiliscd seisukohad . 401 V. PIno. Eesti rahvaluule suurkogumine aastail 1888— 1906 409 R. Mirov. Kandlekeeled: neli Jakob Hurda redigeeritud rahvalaulu 417 S. Olesk. Jakob Hurda luuletustest 428 A. Järv. Ühe Jakob Hurda luuletuse algupärast . . 430 «Keele ja Kirjanduse» ringküsitlus kirjanikele KOLLEEGIUM: (T. Raudam) 432

P. Arlste, A. Hint, E. Jansen, A. Kask, R. Kull, V. Pall, PUBLIKATSIOONE R. Parve, H. Peep, A. Viires (komment.). Kuidas Jakob Hurt omandas E~Päll. E. Sõgel, A. lamm, Ü. Tedre, doktorikraadi 436 A. Vinkel.

TÄHTPÄEVI TOIMETUS: I. Sarv. Arvo Krikmann 50 440 A. Tamm (peatoimetaja), RAAMATUID T. Tasa (peatoimetaja asetäitja, M. Helme. «Maailm on lootusi laokil...» . . . . 442 kirjandusteooria ja -kriitika оьакоппа toimetaja). M. Mikli. Pilk iile murdekoha 443 K. Salve. Raamat noorest rahvajuhist 445 E. Ross (vastutav sekretär), II. Niit RINGVAADE (kirjandusajaloo ja rahva­ luule osakonna toimetaja), M. Janneste, J. Oras, A. Kõrb, K. Salve. ES i rahva­ u. Uibo luulesektsioonis 447 (keele.eaduse osakonna K. Salve. Rahvaluulepäev Oisus 448 toimetaja),

I. Pärnapuu (toimetaja). Kaa n ei: Jakob Hurt (1901. a.).

Toimetuse aadress: 200 100 Tallinn. Lauristini 6. Telefonid 449-228, 419 126

laduda antud 18. V 1989. Trükkida antud 27. VI 1989. Trükiarv 3700. Sõktõvkari Paberi­ vabriku trükipaber nr. 1. 70x108/16. Trükipoognaid 4,2o. TingtrOkipoognaid j.36. Arvestus- poognaid 7.20. Tellimus nr. 2139. Hans Heidemanni nim. trükikoda. Tartu. Ülikooli 17/19. II. Klišeed valmistatud trükikojas «Ühiselu».

Tellimishind: 3 kuuks rbl. 1.33. b unuks rbl. 2.70. aastaks rbl. 5.40.

«Кеэл я Кирьяндуо («Язык и литература»), журнал Ака­ демии наук Эстонии и Союза писателей Эстонии. Выходит одни раз в месяц. © «Keel ia Kirjandus» 1989 Издательство «Периодика», Таллинн, lia эстонском языке. KEEL JA KIRJANDUS 7/198*

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XXXII AASTAKÄIK

Jakob Hurt 150 ÜLO TEDRE

1

akob Hurt, sündinud 10. (ukj. 22.) juulil 1839 ja surnud 31. detsemb­ J ril 1906 (ukj. 13. jaanuaril 1907), elas oma kuuskümmend seitse ja pool aastat ajal, mida eesti rahva arengus võib nimetada murranguliseks. Alles äsja pärisorjuse ikkest vabanenud rahvas oli kogunud niipalju jõukust ja haridust, et rajas esimesed püsivad ajalehed, moodustas laulu­ ja pillikoorid ning muud seltsid. Nimetu maarahva asemele astus eesti rahvas. Üpriski tabavalt on seda aega nimetatud rahvuslikuks ärkamis­ ajaks (tõsi, viimastel aastakümnetel on ärkamise asemel kasutatud liiku­ mist). Ärkava rahva ettevõtmistes juhtivalt tegev J. Hurt oli mitmekülgne, isegi vastuoluline isiksus: ühelt poolt rahvusliku ideoloogia rajaja, teiselt poolt pastor, sealjuures mitte kerget elu ja hõlptulu otsiv ametihoidja, vaid sügavalt usklik inimene; ühelt poolt meie esimeste ülemaaliste orga­ nisatsioonide — Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli peakomi­ tee — juht, väitleja ja polemiseerija, teiselt poolt doktorikraadiga lingvist ja rahvusvahelise tuntusega folklorist, kelle juhendamisel kogutud aines on aluseks meie rahvaluulekogudele. Nii on Hurda elus ja töös olnud kaks küllalt erinevat poolust. Kas ja kuivõrd on üks mõjustanud teist, sellest puudub meil veel küllaldane ülevaade. Paraku on J. Hurt langenud ikka kas üldise suhtumise või uurijate omavaheliste vastuolude ohvriks. Tõsi, eluloolise ülevaate saame A. Mohr­ feldt! mälestuslikul ainesel põhinevast teosest «Jakob Hurt» (Tartu, 1934). Teadupärast on see kokkuvõte palju ulatuslikumast käsikirjast, mida säilitatakse Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas. Hurda töö üksikaspekte on jälgitud F. Tuglase uurimuses «Eesti Kirjameeste Selts» (Tartu, 1932) ja H. Kruusi uurimuses «Eesti Aleksandrikool» (Tartu, 1939). Muidugi on ilmunud rida lühiuurimusi ka Hurda rahvaluulealase töö kohta. Ometi oli Hurda 100. juubelipäev üsnagi tagasihoidlik, sest

25 Keel ja Kirjandus nr. 7. 1989. 385 К. Päts ei soosinud J. Hurda uurimist. Nimelt oli J. Hurt K. Pätsi idee­ lise vastase Jaan Tõnissoni eelkäijana persona non grata. Nõukogude Eestis suhtuti J. Hurdasse kui rahvusliku liikumise klerikaalse suuna juhisse samuti eelarvamuslikult. Alles viimasel ajal on Hurt muutunud uurimiskõlblikuks. Tema folkloristlikku tööd pole küll kunagi eitatud ja sellealast monograafiat on ammugi oodatud (eriti kui on eeltööks V. Mälgu 1963. a. ilmunud uurimus «Eesti Kirjameeste Seltsi osa eesti folkloristika arengus»). Seda monograafiat on ka autoriteetselt poolt (TRÜ) lubatud juba 1971. aastast peale. Küllap lubaduse täitmist ooda­ nud R. Põldmäe seepärast viivitaski nii kaua, et jõudis lõpuks kirjutada ainult sissejuhatava osa «Noor Jakob Hurt» (Tallinn, 1988). Avaldatud on rohkesti küll ülevaatlikke, küll marginaalse sisuga artikleid, publit­ seeritud kirju ja dokumente, tõstatatud edasist uurimist vajavaid küsi­ musi ja viidatud eelkäijate eksimustele. Aga kokkuvõtlikku ülevaadet Jakob Hurda elust ja tööst puudame ikka veel. Ja seetõttu on selgesti ning ühemõtteliselt vastamata ka küsimus, kas Hurt oli «täismees sõna kõige paremas mõttes, kelle peale tema rahvas uhke tohib olla», nagu arvas L. Koidula, või «täitsa rumal mees, kes poliitika asjadest ühtegi ei tea», nagu kinnitas С R. Jakobson.

2 Kahjuks ei võimalda artikli maht igakülgselt analüüsida ärkamisaeg­ seid liikumisi ning kahe suurmehe — J. Hurda ja С R. Jakobsoni — oma­ vahelisi suhteid. Taas ja taas lugenud mõlema mehe kirjutisi, kasutada olnud dokumente ning asjakohaseid uurimusi, ei oska leida põhjust, mis kutsus esile tolle suurtüli. Miks kirjutas J. Hurt С R. Jakobsonile oma lahtiütlemiskirja? On viidatud kiriku või pastorkonna välisele mõjule.1 Paraku on allikaks A. Grenzstein, kelle usaldatavus on kahtlane (teda on iseloomustatud kui igasuguste kuulduste ja kuulujuttude kogujat ning ühtlasi kui isikut, kes soovis näida kõigest informeerituna, kõike tead­ vana). Arvestades Hurda vahekorda baltisaksa pastoritega, mis oli kõike muud kui hea, tuleks Grenzsteini väide taandada oletuseks või veelgi tõe­ näolisemalt rahvasuus levinud kumuks, millega püüti seletada Hurda väl­ jaastumist. Veider, et ei tollal ega hiljemgi püütud seda siduda Hurda kui tõsiuskliku mehe sisetundega. Alles E. Jansen nendib «Sakalast» lah­ kumise põhjustena «eeskätt positsiooni ja sinodite survet, aga ilmselt ka sisemist veendumust».2 Positsioon, s. o. pastoriamet, tuleb küll vaevalt aryesse. J. Hurt ei ole teada olevalt kunagi suhtunud pastoriametisse kui kutsumusse või kui hõlpelu võimaldavasse töösse. Kuid ta on seda tööd teinud kohusetundliku ja tõsiuskliku mehena. Sinodi surve muidugi oli ja mitte ainult «Sakalale» kaastöö tegemise, vaid kõigis ärkamisaeg­ setes üritustes osalemise pärast. Tegelikult olid ju mõlema mehe eesmärk ja tegutsemisprogramm suu­ resti kattuvad, Hurda kava oli ehk laiaulatuslikumgi. Näiteks nõudis ta juba 1874. a. Tartu ülikooli juurde eesti keele lektoraadi asemele korralist professuuri.3 On ikka ja jälle rõhutatud Hurda ja Jakobsoni taktika erinevust. Kui pidada taktikaks seda, et Jakobson alustas väike- ja suur­ maaomanike võrdsuse nõudmisest, millega Hurt lõpetas — siis muidugi. Kui pidada taktikaks seda, kuidas öeldi, ja mitte seda, mida öeldi — siis paisub erinevus eriti suureks. Ühel pool rahulikult argumenteeriv, ka poleemikas teadlaslikult tasakaalukas Hurt, kes asja huvideski ütleb harva teravusi; teisel pool temperamentselt agiteeriv ja publitsistlikult terav Jakobson, kes faktitruudusest suurt hoolimata kaldub sageli dema-

F. Tuglas, Eesti Kirjameeste Selts. Tartu, 1932, lk. 75. * E. Jansen, Carl Robert Jakobson muutuvas ajas. Tallinn, 1987, lk. 143. Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad. Toim. Hans Kruus. Tartu, 1939, lk. 169. 386 göogiasse. Ja muidugi ei saa mööda vaadata erinevustest mõlema mehe hariduses ja iseloomus. On ilmne, et põhivastuoluks olidki nende erinevad iseloomud, mis kuidagi kokku ei sobinud. Tagantjärele on muidugi kerge tark olla ja venestamisele viidates hoopis Jakobsoni pidada meheks, «kes poliitika asjadest ühtegi ei tea». Aga mõistagi ei osanud С R. Jakobson ette näha massiivset venestamist. Päris asjakohane ei ole ka etteheide, et toetudes valitsusvõimudele võitlu­ ses baltisaksa erikorra vastu pidanuks Jakobson arvestama võimalust, et kord liikuma hakanud riigiaparaat ei soovi piirduda ainult sakslaste tasalülitamisega. Ometi on J. Hurdale omistatud seisukoht »- «rüütlitega ise hakkama saada ja kõiki neid, kes venelasi appi kutsuvad, äraandjateks pidada» — jällegi tagantjärele sümpaatsem. Nii või teisiti peame möönma, et mõlema ärkamisaegse keskse organi­ satsiooni — Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli — posi­ tiivse programmi teostas J. Hurt. Muidugi arvestame, et С R. Jakobson suri ootamatult ja enneaegselt ning — mis peaasi — ilma väärilise järg­ laseta. On viljatu oletada, mis kõik oleks võinud juhtuda, kui Jakobson poleks surnud. Teiselt poolt leidub arvamusi, et ta suri oigel ajal, sest poleks suutnud venestamisele vastu astuda ja oleks seega kaotanud kogu oma populaarsuse. Ent seegi on viljatu oletus. Peamine oli asjaolu, et С R. Jakobsoni leeri mehed ei suutnud Eesti Kirjameeste Seltsi viljakalt tohe rakendada. Võrrelgem kas või rahvaluule kogumise tulemusi: Hurda ajal (1872—1881) 14 510 üksikteksti; hiljem (1881 — 1893) 3507 üksik­ teksti. Seltsi toimetistesse võeti esimesel perioodil 46 teost, teisel perioodil «umbes niisama palju»4, kuid eks teine periood olnud ju pikem. Tosi, Hurda ajal kirjastas selts ainult oma aastaraamatut, teisel perioodil kir­ jastati aastaraamatute kõrval veel 6—7 teost (näit. J. Kunderi «Eesti muinasjutud»). Ettekannete arvu ja sisukust ei jõua siin hinnata. Ka Aleksandrikooli heaks raha kogumine toimus tegelikult J. Hurda juhtimi­ sel. Silma tonkab aga J. Hurda erinev käitumine Eesti Kirjameeste Seltsi esimehe kohalt lahkumisel ja Aleksandrikooli peakomiteest «lahti mõist­ misel». Eesti Kirjameeste Seltsist lahkus Hurt väärikalt, järglasele ja seltsile edu ja õnne soovides. On vähemalt vaieldav, kas Hurt oligi tead­ lik oma pooldajate väljaastumiskirjast, s. o. kirja toonist. Koik märgid viitavad, et Hurt oli jätnud oma blanko-allkirja, teades küll, mida kir­ jaga öeldi, kuid mitte, kuidas seda öeldi. Seevastu Aleksandrikooli peakomitee presidendi koha eest võitles Hurt viimseni ja väljapääsmatus olukorras pöördus lõpuks valitsuse poole, kes muidugi hea meelega sulges nii Aleksandrikooli peakomitee kui ka abi­ komiteed, võttis üle raha ja avas sellega — venekeelse põllumajandus­ kooli, kus küll üheks õppeaineks oli ka eesti keel. Muidugi kerkib küsi­ mus: miks Hurt seda tegi? J. Hurt oli kakskümmend aastat seotud emakeelse kõrgema kooli ideega. Ta oli selle idee põhjendaja ja rahvusliku ideoloogia rajaja. Suu ja sulega propageeris, kaitses ja levitas J. Hurt emakeelse hariduse aateid. Ta oli Aleksandrikooli peakomitee tegelik, mitte nimeline juht, kelle algatavat, korraldavat, põhimõttelistes küsimustes suunavat kätt võib — säilinud materjalide alusel — näha igal koosolekul. Ja mõistagi nõudis presidendiamet üsna rohkesti tegelikku pisitööd, eeskätt kirjavahe­ tust. Rahakogumine oli edenenud edukalt. Vastutöötajate, kitsaste olude ja sisetülide kiuste oli saadud üle 100 000 rubla. Mõistagi ei võinud J. Hurt kogutud rahast peaaegu poolt lubada laenuks, ükskõik et J. Köle­ rile, ikkagi võrdlemisi kahtlaste tagatiste vastu. Usutavasti sundiski Hurta n.-ö. viimseni võitlema vastasrinna meeste kas vägagi habras eetika (J. Kõrv, H. Treffner) või «erakondlik» kergeusklikkus (M. Veske), millest ta kartis kogutud kapitalile otsest ohtu. Muidugi oli J. Hurda usk

4 F. Tuglas, Eesti Kirjameeste Selts, lk. 333.

25* 387 valitsusvõimude erapooletusse veelgi naiivsem kui C. R. Jakobsoni taot­ lus kasutada riigivalitsust baltisakslaste ahistamiseks. Mis aga teravalt silma torkab ja millest oleks kasulik õppust võtta ika tänapäeval: era­ kondlik vaen oli tollal nii suur, et vastasrinna tegelasi ei usaldatud küünevõrragi. Et eestlased olid lõhenenud kaheks ja kompromissiks ei oldud suutelised, baltisakslased aga ei tulnud arvesse, saigi tsaarivalitsu­ sest tertius gaudens, kelle poole pöörduti abi ja lahenduse saamiseks. Selleks lahenduseks oligi venekeelne põllumajanduskool. Nii kurvalt lõp­ pes ärkamisaegse Eesti ehk kõige ilusam ja paleuslikuni unistus. Kokkuvõtvalt jääb küsida: kas õigustab J. Hurda tegevus С R. Ja­ kobsoni väidet?

3 Näikse küll nii, et reaalsest organisatsioonide juhtimisest hoopiski olulisem oli J. Hurda töö rahvusideoloogia kujundamisel. Selle aluseks on 1870. a. väljaöeldud mõte: «Suurus ja vägevus on kahesugune rahva- seltsidel. Mõned on suured hingede arule ja vägevad poliitika väljal. Neil on siis ka suur riik ja suur sõavägi. Seda viisi suureks kül Eesti- rahvas ialgi saada ei või. [ ] Tõine suurus ja vägevus on suurus ja vägevus vaimu asjades ja haritud elu poolest. [ ] Sellest- sarnatsest suurusest ja vägevusest ka oma jägo osa saada, pole ka Eesti- rahval keelatud, kui aga ise tahame ja, nimelt mehise meelega tahame. Ja niisugune suurus ja vägevus, olgu teda kellelgi enam ehk vähem, kui palju tahes, on igakord hinnalisem kui välimene suurus maakrundile, hingede arule ja poliitika väele, niisamati kui vaimu suurus keha suu­ rusest, mõistus rusikast ülekäib.» 5 Vaimult vägevaks saamisest lähtuski J. Hurda rahvuskultuuriline programm, mis hõlmas kolme erMahku, nimelt kooli, keelt ja ajalugu. Võitlus eestikeelse hariduse eest põimub Hurdal võitlusega ümberrahvus­ tumise vastu. Õigusega näeb ta võõrkeelses hariduses ümberrahvustu- misohtu. Ja kui me praegu heidame pilgu ida poole, näit. Ukrainasse või Valgevenemaale, kes saab siis Hurda teesi eitada? Juba oma 1869. a. laulupeokõnest peale osutab ta mitmeastmeliste eestikeelsete koolide vajadusele ja ümberrahvustumise kahjulikkusele. «Eestimees jäägu Eesti- meheks igas ammetis, igas seisuses, maal või linnas» — rõhutas Hurt. Need mõtted korduvad tema eesti- ja saksakeelsetes kirjutistes — täie­ neva argumentatsiooniga ja teravneva väitlusega — üha uuesti. Ta võtab appi ka piibli - - pastori poolt üpris loomulik — ja osutab, et iimberrahvustuja eksib neljanda kasu vastu. Samal 1869. aastal väidab J. Hurt, et eestikeelsete küla- ja kihelkonnakoolide järel peaksid meil olema ka eestikeelsed maakonna- ehk ringkonnakoolid, ja analüüsib — päris kaasaegselt —, miks peab haridus olema emakeelne.6 1870. a. leeb J. Hurt juba ettepaneku, et Eestimaa kreiskoolide ja gümnaasiumide programmi tuleks õppeainena võtta ka eesti keel.7 Ja 1874. a. tuleb J. Hurt välja sootuks radikaalse ettepanekuga: «Ülikooli juurde tahak­ sime meie eesti keele laktoraadi asemele selle keele jaoks korralist pro­ fessuuri. Peale oma spetsiaalse kohaliku ülesande peaks see professuur ka kogu soome keelte avarat ala võimalusakohaselt uurima, ja uurida on sellel alal veel lõpmata palju. Lektoraadid asuvad majanduslikult kui ka teaduslikult liiga nõrgal põhjal, et nende töötamisest võiksime oodata tublimaid ja küllaldasi resultaate.»8 Näeme, et J. Hurdal oli selge ja sirge programm. Et selle elluviimine mitmes osas eeldas baltisaksa valitsevate ringkondade kaasatõmbamist, 5 Jakob Hurda -kõned ja avalikud 'kirjad, lk. 75—76. 6 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 57 jj. 7 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 81 jj. 8 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 169. 388 kasutas Hurt terava publitsistika asemel rahulikku argumenteerimist. Kui kooliküsimustes pidi J. Hurt piirduma plaanide ja kavatsustega, siis keeleuurimises sai ta ise aktiivselt osaleda. Jätame siin iseloomusta­ mata tema üliõpilasaegsed sõnavarakogud ja kaastöö F. J. Wiedemannile. Kõrgelt hinnata tuleb J. Hurda osa uue kirjaviisi võidulepääsemises. Esimene samm oli siin 1864. a. ilmunud raamatuke «Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi», teine samm — 1871. a. «Eesti Postimehe lisalehe» toimetajana uue kirjaviisi kasutuselevõtmine (arves­ tagem, et «Eesti Postimees» oli vana kirjaviisi kindlamaid kaitsjaid, sest vanast kinnihoidmine ei johtunud mitte J. V. Jannseni veendumustest, vaid majanduslikust huvist) ja kolmas samm — 1872. a. Eesti Kirja­ meeste Seltsi presidendina tehtud otsus, et seltsi «Toimetused» «uut viisi saaksivad kirjutatud». Ka tegeliku uurimistöö alal on J. Hurt meie XIX sajandi keelemeeste hulgas üks viljakamaid: 1876. a. ilmub temalt «Ueber die Ortsnamen auf -st», 1880. a. «Ueber die estnischen Partikeln ehk und või. Ein Bei- trag zur estnischen Syntax», 1886. a. uurimus «Die estnischen Nomina auf -ne purum» (doktoritöö), 1893. a. täiendatud ja indeksiga varustatud Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu teine trükk, 1895. a. osaleb ta komisjonis, mille ülesandeks oli eesti nimede vene transkriptsiooni välja­ töötamine, 1900. a. avaldab ta artikli «Eesti kirjaviisist ja kirjakeelest», 1903. a. lühiuurimuse «Eesti sõnadest -line lõpuga» ja 1906. a. kahe piiblitõlke keelelise võrdluse. Kui silmas pidada, et enamik neist uurimus­ test on kirjutatud pingsa põhitöö kõrval, siis on nende hulk silmapaistev. A. Kase kokkuvõte — artiklis «Jakob Hurt keelemehena» — osutab, et J. Hurda lingvistiline tegevus oli küllaltki mitmekülgne: «Ta on teotsenud murdeuurijana, on olnud laialdase silmaringiga teadlane, kelle tööd on leidnud üldist tunnustust, on aktiivselt kaasa töötanud eesti kirjakeele arendamisel .... Ta teaduslikke uurimusi on kasutanud järgnev põlv, ta keeleliste küsimuste lahendused on suurel määral omaks võetud hilise­ mas kirjakeeles.»9 Ning Wiedemanni sõnaraamat on tänapäeval tuntud ja levinud just nimelt J. Hurda täiendatud redaktsioonis. Igatahes oli J. Hurt pärast akadeemik F. J. Wiedemanni surma tun­ tuim ja pädevaim eesti lingvist, kes õigusega lootis pääseda Wiedemanni kohale.10 A. Grenzsteini juttu — nagu oleks Wiedemann akadeemias öel­ nud, et talle pole järglast vaja valida, sest kõik soome-ugri keeled on uuritud — ei tarvitse uskuda. On aga teada, et Soome-Ugri Selts Helsin­ gis tegi akadeemiale J. Hurda kohta vastava ettepaneku. Akadeemia vas­ tas seltsile, et dr. J. Hurt lõpetagu Wiedemanni sõnaraamatu redigeeri­ mine, siis . . . u Kuid sõnaraamatu ilmumise järel akadeemia vaikis. Kül­ lap on õigus J. Tammel, kui ta väidab, et tollases poliitilises olukorras oli luteri pastori valimine akadeemikuks võimatu. Samuti on usutav aka­ deemias endiselt mõjukate baltisakslaste intrigeerimine «noor-eestlase» J. Hurda vastu. Ei täitunud ka J. Hurda teine lootus, et loodaks eesti keele professuur Tartu ülikoolis (venestusaegses ülikoolis tuli kõne alla usuteaduskond — nõuti pastorite eesti keele oskuse parandamist12). Võib väita, et J. Hurda võimed ja kalduvused keeleteaduses jäid põhiliselt kasutamata ning realiseerimata. Seda enam pühendas ta tähele­ panu eespool mainitud kolmandale lõigule — ajaloole.

9 «Eesti Keel» 1932, nr. 1, lfc 17. 10 Vt. J. Tamm, Kuidas kaotati soome mongoli keelte akadeemikiikoht Vene Tea- dusteakadeemias. «Eesti Kirjandus» 1933, nr. 1, lk. 27—28; W. Anderson, Soonie- mongoli keelte akadeemi'kulkoha kaotaimisloo puhul. «Eesti Kirjandus» 1933, nr. 2, йс. 79—80; J. Tamm, Selgitusi soome-mongoli keelte akadeemikukoha küsimuses Vene Teadusteakadeemias. «Eesti Kirjandus» 1935, nr. 3, lk. 133—136. 11 Vt. Suomalais-ugrilaisen Seuran Aikakauskirja XI. Helsinki, 1893, lk. 11—12. 12 Vt. Tartu Ülilkooli ajalugu II. 1798—1918. Koost. Karl Siilivask. Tallinn, 1982, lk, 344; J. Hurt, Kõned ja kirjad. «Loomingu Raamatukogu» 1989, nr. 1—2, lk. 84. 389 4

Näib kummaline, miks rõhutada J. Hurda puhul ajalugu, kui ta ometi oli silmapaistev rahvaluulekoguja ja kogumistöö organiseerija, ülistatud meie «rahvaluule kuningaks» ja «vanavara aidameheks». See on õige, kuid J. Hurda rahvaluulehuvi lähtus ajaloost. Rahvaluule ei olnud talle mingi iseseisva väärtusega «asi iseeneses», vaid «ainus ajaraamat, mis eesti rahvas ise omast minevikust on valmistanud». Tõsi küll, oma esimesed kirjapanekud tegi Hurt varasemate estofiilide kombel huvist keele vastu. Ka esimene publitseering, 1863. a. avaldatud rahvapärimuste vihik, ei kõnele rohkem kui mis tahes filoloogilise huvisuu- naga inimese materjalikogu. Ent juba 1867. a. peab J. Hurt «Vanemui­ ses» kõne «rahva mälestustest», mis valgustavad «sündinud asju» raihva elus. Tähelepandav on, et juba termin «rahva mälestus» on tüüpiliselt ajaloolaslik. See termin aga püsis Hurdal 1888. aastani. Alles tema suur- üleskutses ilmus «rahva mälestuse» kõrvale «vanavara», mis jäi lõpuks püsiterminiks. Teine ajaloolaslik joon on «rahva mälestuste» kasutamine «isamaa sündinud asjade», s. o. ajaloo kirjeldamiseks. 1871. a. ilmub «Eesti Postimehe lisalehes» rida kirjutisi ühise pealkirja all «Mõni pilt isamaa sündinud asjost». See on uus ajalookäsitlus, mille koostamist oli Hurt alustanud juba 1868. aastal. Ta oli hoolikalt tutvunud trükitud alli­ katega, avastanud nende sisulise ahtruse ning ühtlasi võimaluse täien­ dada kroonikate andmestikku rahvaluulega, «rahva mälestustega». 1872. a. kirjas Eesti Kirjameeste Seltsi avakoosolekule — kõneldes vaja­ likest kooliõpikutest — reserveeris Hurt endale just ajalooõpiku kirjuta­ mise. Paraku sai see tsensuuritakistuste tõttu ilmuda alles 1879. a. Ent ülepea läheneb Hurt ülesandele n.-ö. metoodiliselt. Kõigepealt avaldab ta «Eesti Postimehe lisalehes» sarikirjutise «Mõni pilt isamaa sündinud asjost», sellele järgneb kahes numbris «Mis lugu rahva mäles­ tustest pidada», kus esiteks seletatakse, mis on rahva mälestused, ja tei­ seks osutatakse nende väärtusele, ja kohe ilmub ka üleskutse «Palve neile, kes jutustusi isamaa sündinud asjost armastavad». See on J. Hurda esi­ mene üleskutse rahvaluule kogumiseks. See kirjutiste tsükkel vajaks põhjalikumat analüüsi. Siinkohal piir­ dun vaid mõne märkusega. Esiteks ei ole С R. Jakobsoni ja J. Hurda ajalookäsitluses põhimõttelist erinevust, välja arvatud Jakobsoni publit­ sistlik teravus ja Hurda teadlaslik rahulikkus. Teiseks jahmatab J. Hurda «rahva mälestuse» mõiste avarus. See hõlmab tõepoolest kogu vaimse pärimuse (välja arvatud rahvamuusika, millele ei ole isegi vihjet). Kol­ mandaks hämmastab, kui põhjalikult analüüsib J. Hurt rahva mälestuste väärtust. Ta osutab nende ajaloolisele väärtusele, nende esteetilisele väär­ tusele, nende pedagoogilisele väärtusele, nende tähtsusele rahva psühho­ loogia mõistmisel. Muidugi ei kasuta Hurt neid termineid, aga küsimus polegi terminites. Siin torkab silma kaks asjaolu: esiteks tunneb Hurt publitseeritud eesti materjale väga hästi ja teiseks on ta nende üle tõsi­ selt järele mõtelnud. Nii sügavat rahvaluulekäsitlust ei olnud eesti keeles selle ajani ilmunud. Neljandaks pälvib tähelepanu, et oma üleskutses kavandab J. Hurt «Vana Kandle» nime all rahvalaulude valimikku, mida ta võrdleb «Kanteletariga». Niisiis algas «Vana Kannel» valimikuna, jätkus kihelkondliku väljaandena ja enne Hurda surma kujunes redigee­ ritud, esteetilise ehk ilulugemiseks mõeldud valimiku pealkirjaks. Rahvaluule ja ajaloo sidumine jätkus 1872. a., kui J. Hurt lõunaeesti­ keelses kalendris palub endale materjali saata, et kirjutada raamatut «meie oma maa vanost sündinuist asjost». 1876. a. ilmub juba üheskoos üleskutse ja ulatuslik publitseerimiskava. Kogutud materjali kavandab Hurt avaldada viies jaos: I) Vana Kannel, II) Vana Tarkus, III) Vana Usk, IV) Vana Jutt ja V) Vana Kombe. Iseloomulikul viisil on väljaande üldpealkiri «Eestirahva ajaraamat» (s. o. ajalugu). 390 Alles 1878. aastast peale näikse ajalooline aspekt mõnevõrra taandu­ vat. Samal aastal ilmunud «Avalikus kirjas» kõneldakse samuti Eesti Kirjameeste Seltsi viieosalisest väljaandest, osadki on needsamad (ainult vana jutt on tõusnud teiseks osaks), kuid üldpealkirjaks on «Mälestuste kogu». Aga päriselt ei kao ajalooline aspakt Hurdal kunagi. Näiteks 1887. a. üleskutses «Lühikene teadus ja tähtis palumine», mis oli pühen­ datud setu folkloorile, rõhutab ta: «Nende elus ja olus, usus ja arvamis­ tes, kombetes ja pruukides, keeles ja meeles on üliväga palju vana kraami. Eesti vana aja tundmiseks on nemad kõige tähtsam allikas.» 13 Ka 1888. a. suurüleskutse algab konstateeringuga: «Mitmelt poolt on mulle kaunid korjandusi saadetud, laulusid, vanasõnu, mõistatusi, vanu juttusid, teadusi rahva kombetest ja pruukidest. Kõiki, kes mind nõnda rõõmustanud ja Eesti muinasteaduse ülesehitamist toetanud, tänan siin avalikult ja südamelikult» (siinne sõrendus — Ü. Г.).14 Ja eks ole seegi vihje ajaloo suunas, et Hurt esines ülevaatega eesti rahva­ luule kogumisest just muinasteaduse, s. o. arheoloogia kongressil Riias 1896. aastal. Võidakse muidugi öelda, et folkloristide kongressi ju ei pee­ tud. Ent vaevalt on siin tegemist lihtsalt esinemissooviga — Hurt oli meeldunud ajaloosse, täpsemalt rahvaluulesse kui ajaloolisse dokumenti. See suhtumine käib läbi kõigi tema aruannete, seda kordab ta ikka ja jälle. Muidugi näeb ta rahvaluule muidki väärtusi ja rakendusvõimalusi. Teiselt poolt peab rõhutama, et tema ülemaaline rahvaluulekogumisakt- sioon — seda küll Hurda teadmata-tahtmata — oli ise ajaloolise tähtsu­ sega. See oli ärkamisaja viimane ühisaktsioon.15 Omamata kindlat organisatsioonilist struktuuri ja toetudes vaid vabatahtlikule kaastööle jäi see venestamissurvest kõrvale ja tõstis samal ajal rahvuslikku enesetead­ vust. Rõhutas ju J. Hurt peaaegu igas aruandes, et kogumistöö on «uiks isamaa kohus».16

5

Mida on Jakob Hurt andnud tänapäevale? Aleksandrikoolist sai kavan­ datuga võrreldes vaid karikatuur. Eesti Kirjameeste Selts suleti juba tsaariajal. Hurda õhutusel ja moraalsel toetusel loodud Eesti Üliõpilaste Selts võttis Hurda sõbra ja õpilase V. Reimani initsiatiivil üle EKmS-i kõik funktsioonid (eestikeelsete raamatute ja rahvaluule kogumine, õpet­ liku kirjavara avaldamine), kuid seegi suleti 1940. a., samuti nagu EKmS-i otsene järglane Eesti Kirjanduse Selts. Kuid ei kadunud J. Hurda rahvusideoloogia, mille aluseks on emakeel ja emakeelne haridus. Kui sageli oleme tunnetanud Hurda mõttetera õigsust: «Ainult emakeeles üksi võib inimene seesmiselt ehtne olla.» Igipõline monument on aga J. Hurda juhtimisel kogutud vanavara. Monument mitte ainult oma olemasoluga, vaid ka eeskujuga. J. Hurt käsitas rahvaluulet väga avaralt. Samas mahus on kogumistööd jätkatud Eesti Rahvaluule Arhiivi päevil ja ka Nõukogude Eestis. Seetõttu on meie rahvaluulekogud oma ainestikult rikkamad ja mitmekülgsemad kui naabritel, kus rõhk on asetatud rahvaluulele sõna kitsamas mõttes (rah­ valauludele, rahvajuttudele, vanasõnadele ja mõistatustele). Meie rahva­ pärimuste kogu on tõesti rahva enese poolt sõnastatud kroonika, tõeline ajaraamat. Et selle ajaraamatu läbitöötamine, uurimine ja publitseeri­ mine on veninud — see pole enam Jakob Hurda süü. Ultra posse nemo obligatur.

13 «Olevik» 1887, _nr. 21; «Meelejahutaja» 1887, nr. 21. 14 Jakob Hurda ikoned ja avalikud kirjad, lk. 230. 15 Vt. E. Jansen, Eesti talurahva rahvusliku teadvuse kujunemisest XIX sajandil. Rmt.: Eesti talurahva sotsiaalsed vaated. Tallinn, 1977, lk. 67—119. 16 E. Jansen, Eesti talurahva rahvusliku teadvuse kujunemisest XIX sajandil, lk. 100. 391 Jakob Hurt aastal 1867 MART LAAK

I ga inimese elus on perioode, millel tema edasises kujunemises ja saa- -*-tuses on erakordselt oluline koht. J. Hurdale oli üks selliseid 1867. aasta. Detsembri lõpul 1867. a. kirjutab ta oma pruudile: «Ei iial enam aastat 1867! See oli üks eripäraseim aasta, mida on võimatu mõne sõnaga iseloomustada. Ma võiksin sellest küll kokku kirjutada terve raa­ matu, kõigist sündmustest, kuhu mind mu vaiksest elust kisti, arusaa­ madest, millega ta mind rikastas, ja vastasseisudest ning tunnetest, millega ta mu hinge langes. Kas ma pean teda nimetama viljakaks aas­ taks, millel mulle elu pühad viljad kasvavad, või pean ma teda võrd­ lema metsiku põhjatormiga, mis vaevaga külvatud ja hoitud taimekesed välja kisub ning oma hingusega õrnad lilled surmab, või oli see lihtne elu tõelisus, mis nooruse ideaalid ja ilusad unistused killerdavateks kil­ dudeks lööb? Ma ei tea seda. Või oli ta kõigest sellest midagi ja mitte millestki täielikult? Ma ei tea seda jällegi!» ; Seda tormiaastat Jakob Hurda elus ongi alljärgnevas vaadeldud. Aasta 1867 ja noor Jakob Hurt. Seljataga vaesuse ja madala päritolu kiuste hiilgavalt lõpetatud Tartu ülikool, aastad koduõpetajaametit oma aja silmapaistvaima teadlase akadeemik A. v. Middendorffi juures, esi­ mesed tähelepanu äratanud uurimused keele ja rahvaluule alal ning kii­ resti kättevõidetud positsioon tärkavas rahvuslikus liikumises. Ja sinna juurde paras annus idealismi, hoogu, enesekindlust, usku tulevikku ning — mis kõige tähtsam — missioonitunnet, tahet oma rahva eest seista ja tema kasuks töötada.2 1866. a. kevadel Hellenurmest oma kihlatule Eugenie Oettelile saadetud kirjas kuulutab noor Hurt: «Ei, haritud ja iseloomuga mees ei või ega tohi oma vanemate madalat seisust kunagi põlastada, vastupidi, ta peab neile erilist tähelepanu ja armastust kin­ kima, rääkimata veel sellest, et oma vanemaid põlastada ja nad maha jätta oleks suurim patt. Selline osavõtt ja armastus on ilmselgelt väga loomulik ja ma võiksin ütelda, et see on õtse kohus. Et armastus ei peaks aga mitte ainult kõlavaks sõnaks või ebamääraseks tundeks jääma, siis peab ta end ka teostama. Seetõttu ootan ma igaühelt, kelle vanemad talu­ pojad olid, et ta oma hilisemas kõrgemas positsioonis kõik võimaliku teeks talupojaseisuse tõstmiseks või harimiseks, igaüks oma võimete ja elukutse kohaselt. [ ] Nii tahan ka mina oma tulevases ametis meie veel üsna sügaval seisvate talupoegade kasuks tegutseda ja mõjuda niipalju, kui mul jõudu on.»3 1867. a. jaanuaris asus J. Hurt Otepää kirikuõpetaja M. Kautzmanni juures pidama kirikuõpetajaametit taotlejaile kohustuslikku «prooviaas- tat». M. Kautzmanni näol oli tegemist vabameelse, nn. vabaprotestant- liku suuna -esindajaga, teravmeelse ja populaarse mehega, keda hindas muidu vaimulikkonnasse vaenulikult suhtuv F. R. Kreutzwaldki. Südam­ lik kontakt noore J. Hurda ja M. Kautzmanni vahel oli tekkinud juba Hellenurme päevil. J. Hurt käis korduvalt Otepääl jutlustamas ja saavu­ tas oma hea eesti keele oskusega kohaliku rahvaga kiiresti kontakti. Sel perioodil avaldas M. Kautzmann noore J. Hurda arengule märgatavat mõju. Algab vaevlemine ja sisemine heitlus mitmegi teoloogilise küsi­ muse, eeskätt predestinatsiooni pärast. J. Hurt loeb huviga M. Kautz- mannilt saadud D. F. Straussi «Jeesuse elu» ja paistab seda kõrgelt

1 KM KO, f. 45, m. 15 : 2. 2 Vt. lähemalt: R. Põldmäe, Noor Jakob Hurt. Tallinn, 1988, 3 J. Hurt E. Oettelile 22. V 1866. KM KO, f. 45, m. 20 : 1. 392 hindavat. M. Kautzmanni mõjul läheneb ka J. Hurt vabameelsemale suu­ nale teoloogias, kuigi ta seda täielikult siiski omaks ei võta. «Alguses oli tema protestante-eitav seisukoht mind külge tõmmanud, aga mida ligemalt ma tema tõekspidamistega tutvusin, seda enam selgis mulle nende poolikus ja segadus. Mõnikord ajas minule tema vastuolu selge piiblilise ristiusuga õtse hirmu peale.» 4 Ametikohustustega J. Hurta Otepääl ei koormatud. Küllaltki tihti käis ta Tartus pruuti vaatamas, samuti säilitas ta kontakti rahvusliku liiku­ mise tegelastega. Eriti tihenesid sel ajal ta suhted Jannsenite perega. 1867. a. algul vabanes Tartu lähedal Äksis J. Hurda jaoks igati sobiv kirikuõpetaja koht, kuhu Hurt ka täie enesestmõistetavusega kandideeris. Veidi muret tegi talle küll lõpetamata prooviaasta, kuid M. Kautzmann lubas J. Hurdale selle täieliku sooritamise kohta tunnistuse anda. J. Hurt pöörduski kirjaga Liivimaa superintendendi poole, põhjendades pikalt oma sobivust Aksi õpetaja kohale. Hea eesti keele oskajana ja rahvuslasena olevat tal võimalik saavutada tihe kontakt kogudusega, ka võimaldavat Tartu lähedal asuv Äksi tal jätkata aktiivset osalemist rah­ vuslikus liikumises. «Praegune aeg aga, mille iseloomu kõrgeausus paremini teab, nõuab tungivalt, et just mehed rahva enda seast, kes on jõudnud omandada põhjaliku hariduse ja kellel on rahva täielik usaldus, võtaksid enda kätte rahvakirjanduse ja ajakirjandusliku tegevuse. Et sääraseid mehi ei leidu palju, siis tunnen ma end kutsutud olevat ja ,pean oma kohuseks nimetatud suunas tegutseda.»5 J. Hurda avaldus demonst­ reerib tema arenenud missioonitunnet ja enesekindlust, ühtaegu aga annab tunnistust tema eluvõõrusest ning naiivsusest. Olid ju J. Hurda poolt esiletõstetud punktid Liivimaa kirikutegelaste silmis eriti vastu­ võtmatud. Eestlaste asumises mõjukatele kirikuõpetajakohtadele nähti suurt ohtu senisele elukorraldusele. Nüüd taotles kohta aga mees, kes end avalikult tunnistas rahvuslike püüete pooldajaks. Hurda pöördumisele järgnev sündmuste käik on igati loogiline. Tuues ettekäändeks pooleli oleva ,prooviaasta, ei lasknud kirikuülemused J. Hurta isegi proovijutlust pidama. Superintendent A. v. Christiani võttis J. Hurdalt koguni ausõna, et see enam end Äksi asjadesse ei segaks. Nii ei jäänud J. Hurdal muud üle kui jätkata prooviaasta pidamist. Jär­ jest sagedamini käib ta Tartus ja võtab aktiivselt osa «Vanemuise» seltsi tegevusest. Juba jaanuaris kõneles J. Hurt seltsis «tulepurskajatest mäge­ dest, maavärisemisest ja kuumavee allikatest», seletades kuulajaile, «kuida need imevärki lood-asjad sünnivad ja kust nad tulevad». Seejärel rääkis ta «meie maapinnast, tema näost ja seestpidisest olemisest merel ja kuival maal». Tegemist oli esimeste loodusteaduslike ettekannetega seltsis ja need äratasid küllaltki suurt tähelepanu. «Selts on nende õpet­ likkude kõnede sees kuulda saand, mis mitu enne mitte ei teadnud, ja on väga tänulik, kui qpetatud mehed raskeks ei pane meid sel viisil edasi õpetada; sest kui meie selts mitte kõlbliku meelelahutuse vastu ei ole, siis on tema peanõudmine ometi ja peaks seks jääma — seltsiliik­ mete õpetus ja vaimuharimine.»6 Aega jäi üle ka pruudi jaoks. Kirjavahetuse järgi otsustades näivad suhted 17-aastase neiu ja 25-aastase teoloogiakandidaadi vahel kiiresti arenevat noorte armunute omadele vastavaks. Kirjalikus suhtlemises tule­ vad käibele hellitusnimed «tuvike» ja «hiireke», paika pannakse juba ka esikpoja nimi — Max. Ikka ja jälle unistab Jenny ühisest kodust, kus ta võiks mehe eest hoolitseda ning lausa iga päev temale lemmiktoitu — juurviljasuppi — valmistada. «Kui minu kullake ka mõnda pilli män-

4 J. Hurt, Lühike ülevaade õpetaja J. Hurda ametiaja üle Otepääl. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat IX/X. Tartu, 1934, lk. 130—131. 5 J. Hurt Liivimaa kindralsuperintendendile 18. II 1867. KM KO, f. 43, m. 40:1. 6 «Eesti Postimees» 15. II 1867, nr. 7. 393 gida võiks, siis mängiksime õige tihti koos, aga see ei lähe mitte, see­ pärast, miks ei võiks väike naine ise oma armsale mehele ette mängida.» Mustade juuste ja emalt päritud prantsus; temperamendiga Jenny täien­ das oma siiruse ning vahenditusega sobivalt J. Hurda endassetõmbunud iseloomu. Eemal viibiv peigmees on kuidagi kurb, kui Jenny talle oma edust tantsupidudel ja ballidel pajatab. Seepärast peab viimane vaja­ likuks enne järjekordsele peole minekut oma «armsalt peigmehelt» viisa­ kalt luba paluda, tõotades ühtlasi «mitte liiga palju tantsida».7 Peagi muutusid aga J. Hurda käigud Tartusse konspiratiivseks. Nimelt polnud Äksi talupojad leppinud nende meelest kõige sobivamast kandidaadist ilmajäämisega. Nad olid kuulnud J. Hurta jutlustamas Otepääl ja kõnelemas «Vanemuise» seltsis. Nüüd pöördusid nad saatkon­ naga o'.se «noore õpetaja» poole, paludes tal võitlust jätkata. J. Hurt ei saanud superintendendile antud lubaduse tõttu talupoegadega otseühen­ dusse astuda. Omasuguseks staabiks kujunes Jannseni maja Tiigi täna­ vas, kuhu nüüdsest suundusid talupoegade delegatsioonid.8 18. aprillil 1867 käis talupoegade saatkond läbirääkimisi pidamas Tartu raega, kellele Äksi kogudus allus. Nõuti J. Hurda lubamist proovi­ jutlusele. Praost Mickwitz nõustus põhimõtteliselt küll koguduse palvega, kuid nõudis siiski konsistooriumi luba. Vastava esildise tegi J. Hurda nimel konsistooriumile Tartu raad, ent sai paraku eitava vastuse. Kasu polrud ka M. Kautzmanni poolt konsistooriumile saadetud esildisest, kus põhjendati võimalust J. Hurda proowiaastat lühendada, nagu seda varem mitmelgi korral oli tehtud. Vastus oli taas eitav. Nüüd pöördus J. Hurt abipalvega Peterburi kõrgemate kirikuvõimude poole. Ootamatult tunnis­ tasid endine piiskop F. Walter ja ka С Ch. Ulmann J. Hurda prooviaasta kehtivaks.9 Segadus suurenes üha. Äksi talupojad hakkasid massiliselt käima ka Oettelite pool, tassides kingitusi «noore õpetaja» tulevasele kaasale. Pruut oli sellisest tähelepanust liigutatud ja elas võitluskäigule tempera­ mentselt kaasa. Äksi koolmeistrid ja talumehed käisid noore neiu juures südant puistamas ning rääkisid, et saksad tahtvat neid rumala õpetaja valimisega rumalaks jätta ja et J. Hurda konkurendid nägevat välja nagu juudid või ahvid. Talupojad olid täis võitlusvaimu ning lubasid J. Hurta vajaduse korral kas või kaks aastat oodata. Neile'sobimatu kandidaadi valimise korral tõotasid nad aga Äksis tõelised kirikurahu- tused organiseerida.10 Nii oli tüli kandunud põhimõttelisele pinnale. Vae­ kausile oli pandud Liivimaa kirikuvõimude autoriteet. J. Hurt oli sellisest käitumisest vapustatud. Ta poleks iial osanud oma tulevastelt ametivendadelt niisugust alatust oodata ning otsustab kirikuõpetajaametist sootuks loobuda. Ühe esimesena saab Hurda meele­ muutusest teada F. R. Kreutzwald, kes selle otsuse üle suurt heameelt tunneb. Selgesti näeb ta ka J. Hurda eemaletõrjumise põhjusi: «Kaalu­ vam takistus peitus siin kandidaadi sündimises, sest tal oli õnnetuseks eesti vanematest põlvneda. Konservatismide kaitsjaid ei leidu meil vis­ tisti kuskil nii tugevasti kui rahvakarjaste hulgas . . ..» u Kirikuõpetajaametist loobumine ei olnud J. Hurdale loomulikult mitte kerge. Ühelt poolt tundus see allaandmisena, teiselt poolt olid lähedased (ema ja sugulased) J. Hurdas tahtnud näha just pastorit. Rõõmus pol­ nud ka pruut, kes abiellumise kaugemasse tulevikku edasilükkamise järel sõitis koos emaga külla õde Juliele Jagodnajasse Saraatovi lähedal.

7 E. Oettel J. Hurdale 8. III 1867. KM KO f. 45 m 20-1 8 Б. Oettel J. Hurdale 2. III 1867. KM KO, f. 45, m. 20: i. 9 J. Hurt, Lühike ülevaade õpetaja Jakob Hurda ametiaja üle Otepääl, lk. [° E. Oettel J. Hurdale 3. IV 1867. KM KO, f. 45, m. 20 : 1 -г и-' R-,^eu,lzwaId Yrjö-Koskinenile S. IX 1867. Fr. R'. Kreutzwaldi kirjavahetus Tallinn, 1959, lk. 392.

394 J. Hurt jääb Tartusse ja hakkab endale püsivamat töökohta otsima. Esialgu näib tal meeles mõlkuvat koduõpetajakoht Varssavis või Mosk­ vas. Siis aga otsustab ta sooritada Tartu ülikooli juures usuõpetuse ülemõpetaja eksami. Proovitunni südametunnistuse teemal annab ta Tartu gümnaasiumis. 17. augustil saabki J. Hurt gümnaasiumi ülemõpe­ taja diplomi.12 Sellega aga ei kavatsenud ta piirduda. Õpetajaametist pidi talle saama üksnes vahend suuremate eesmärkide saavutamisel. 31. augustil 1867 kirjutab ta J. Kölerile: «Elunähtused ja ligem ärakaa­ lumine on mind kindlale otsusele viinud teoloogiat maha jätta ja keele­ teaduse juure üle minna. Küll ei olnud mulle see samm arusaadavatel põhjustel mitte kerge astuda, kuid ma astusin selle kindlas usus, et olen õigesti talitanud. — Mis mina nüüd peale hakkan, ei või ma praegu veel isegi ütelda, aga mis mina heameelega peale hakaksin, seda peate kohe teada saama. Oma iseäralise kalduvuse järele tahaksin ma end kõige armsämini Soome keeltele ja Eesti vanavara uurimisele pühendada, seda enam, et mina sel põllul kindlamasse ühendusse jääksin oma Eesti rahvaga ja tema kasuks jõudu mööda kirjanduslikult tegev võiksin olla.» J. Hurt palub J. Köleril taotleda talle Peterburist stipendiumi või toetust õpinguteks keeleteaduse alal. Ka küsib ta Kölerilt nõu edaspidise töö­ koha suhtes. «Teate Teie vahest elukutseid nimetada, kus Soome keele­ teadlasena ja uurijana teenistust ja kindlustud äraelamise võimalust võib leida. Oleks ometi Tartus üks dotsentuur Soome keelte jaoks üleüldi­ selt ja Eesti keele jaoks iseäraldi! Kui hea meelega püüaksin ma nii­ sugust dotsentuuri, ja kui edurikkalt võiks just siin, rahva keskel ja maal, Eesti keele kasuks praktiliselt ja teoreetiliselt tööd teha!» 13 Samalaadsed palved läksid teele ka F. R. Kreutzwaldile ja F. J. Wie­ demannia. Kreutzwaldile näib noormehe plaan meele järgi olevat ja ta asub nii Peterburis kui ka Soomes pinda sondeerima.14 J. Hurdale endale oli kõnealune ajavahemik erutav ja mõjutuste- rohke. Tasakaalukas ja vaikses noormehes ootamatult väljalöönud pro­ testivaim ning trots leidis väljenduse aktiivses eneseteostuses. Juba eksamite ajal luges J. Hurt raamatu raamatu järel ja märkis neist välja mõtteid äratanud tsitaate. Ühtlasi alustas ta enda tarvis «tähelepanu väärivate raamatute nimekirja koostamist».15 Tsitaatide järgi otsustades on sel ajal J. Hurda lemmikuks saksa kirjanduses Goethe, aga meelis- kirjanike hulka kuuluvad ka Jean Paul, Lessing ja Schiller. Väljakirju­ tused reedavad huvi ajaloo, samuti moraali, eeskätt kohusetunde ning südametunnistusega seotud küsimuste vastu. Kokkuvõtlikult väljendub see huvi sententsis: «Ajalugu on inimsoo südametunnistus.» Tsitaatides on juttu enda üle võidu saamisest ja enesetunnetusest, kohusetundest ja teiste heaks elamisest: «Igasse heasse südamesse on looduse poolt õilis arusaamine istutatud, et ta mitte üksi enda jaoks õnnelik ei saa olla, vaid et ta oma õnne teiste heaolus otsima peab — Goethe.» Suur hulk väljakirjutusi pärineb A. F. Gh. Vilmari teosest «Geschichte der deutschen Nationalliteratur», mille kordustrükk oli Marpurgis välja antud 1860. a. Saksa teoloogi ning konservatiivse poliitiku August Vil­ mari biograafias on nii mõndagi ühist J. Hurda elukäiguga.16 A. Vilmar pärines vaesest maapastori perest, sai kodus spartaliku kasvatuse ja õppis austama vanu traditsioone ning tavasid. Ülikoolis asus ta õppima teoloogiat, huvitudes samal ajal ka keeleteadusest. Sellega ühenduses sattus Vilmar J. G. Herderi vaadete mõju alla ja hakkas uurima saksa keelt ning rahvaluulet (vt. ta teost «Handbüchlein für Freunde des

12 KM KO, f. 45, m. 16 : 13. 13 J. Hurt J. Kölerile 31. VIII 1867. «Eesti Kirjandus» 1911, nr. 4, lk. 144. 14 Vt. F. R. Kreutzwald A. Schiefnerile 4. IX 1867. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus III. Tallinn, 1953, lk. 398. 15 KM KO, f. 45, m. 15 :2. 16 Vt. Allgemeine Deutsche Biographie. Bd. 39. Leipzig, 1895, Hk. 715—724. 395 deutschen Volksliedes», 1867). Ülikooli lõpetamise järel töötas Vilmar algul kodu- ja seejärel gümnaasiumiõpetajana. Kirikuõpetajana tegi ta läbi tee äärmuslikust ratsionalismist pietismi, hakates elu lõpu poole eriliselt tähtsustama kiriku juhtivat osa rahvaste arengus. 1845. a. esma­ trükis ilmavalgust näinud «Saksa rahvuskirjanduse ajalugu» kujunes Saksamaal erakordselt populaarseks ja elas üle arvukaid kordustrükke. Nii pole midagi imelikku selles, et raamat eksamiteks ettevalmistamise ajal J. Hurda kätte sattus ja et ta sellest tegi mitme lehekülje ulatuses väljakirjutusi. Otseselt kirjanduslugu puudutavate väljakirjutuste kõrval on ta üles märkinud ka laiema taustaga arutlusi. Hurda meelelaadile näivad vastavat seesugused mõtteavaldused nagu «üksnes emakeeles võib inimene ehlne olla». Herderi filosoo-fiast kantud ja A. Vilmari poolt kül­ laltki ladusalt sõnastatud mõtted leidsid J. Hurdas märgatavat vastukaja. Mõtteterad nagu «rahvaluule on elu ise», «rahvas ilma rahvapoeesiata pole mingi õige rahvas», «rahvused on kokku kasvanud pärimuse, keele ja kommete kaudu» jms. lähevad igatahes kindlalt J. Hurda kõnepruuki. _ Mõjutada võisid Hurta ka A. Vilmari arutlused iga rahva erilisest missioonist — kes on suured õigluse, kes luule, kes teaduse, kes usu, kes veel millegi muu poolest. Tervikuna on J. Hurt oma märkmikku üles kir­ jutanud A. Vilmari arutluse võimu ja vaimu vahekorra kohta- «Aeg kus inimvaim erilise hoole ja eduga looduse alistamise, nõndanimetatud prak­ tiliste teaduste ülesehitamise ja kasutamisega tegeleb, pole samal ajal ei oma kommete ega poeesia poolest suur ajastu.» Nende kahe mõiste (siinpoolsesse maailma kuuluva tegutsemise ja sealpoolsest pärit kul­ tuuri) vastandamine hakkas J. Hurda peas igal juhul keerlema, olgu selle algpunktiks siis A. Vilmar või keegi muu. Hiljemgi on ta hoolega üles tähendanud teisi samasisulisi mõtteavaldusi, pannes nii nurgakivi oma maailmavaate kujunemisele. Tähelepanu äratab veel üks väljakirjutusi «Suurvaimudest — kas need on oma aja produktid?» A. Vilmari antud vastus on siin täesti ühe­ mõtteline. Inimene pole mingil juhul teda ümbritsevate olude produkt «Inimene peab jõudma arusaamisele, et ta midagi on ja teab ja tahab ja suudab, mida keegi teine tema kõrval ei tea, ei taha ega suuda et ta ise on sun sõltumatu ajast.» Sinnasamasse lõppu lisab Hurt hoogsa tõotuse- «Mida sa vee pole, selleks võid sa saada! Kui sa seda oled, saad sa sel­ leks saama!» 17 Erakordselt huvipakkuv J. Hurda arengukäigu jälgimisel on ka tema Koostatud «Tähelepanu väärivate raamatute nimekiri», kus enamiku moo- dusiavad Liivimaa ajalugu, geograafiat ja haldust puudutavad teosed. J. Hurda huvi ulatub siin Wrangelli kroonikast Sokolovsky karskuste*- maliste raamatuteni. Mitme teosega on esindatud Eduard Pabst Erilist tähelepanu naib olevat pälvinud Samson v. Himmelstierna 1838 a «Inland is» ilmunud ülevaade pärisorjuse kaotamisest Balti mere pro­ vintsides. Muudest teemavaldkondadest on Hurda tähelepanu köitnud ЙГ? VMLlcb'^ kirjad' G- FreYtagi «Bilder aus Hellas und Rom», Wilhelm Maurenbreoheri «Ueber Melhode und Aufgabe der historischen horschung» ja Soldam «Geschichte der Hexenprocesse». On selge, et sedavõrd intensiivne vaimutöö pidi kuskilt leidma välja- elam.skanali. J Hurda jaoks oli selleks endiselt «Vanemuise» selts, kus ta pida_s kone kone järel. Nii oli 1867. a. «Vanemuise» kuuõhtul kavas ema kone «eesti rahva ennemuistsete juttude ja laulude üle», kus ta sele­ tas, «et needsamad koguni nii ilma hinnata ja vähe väärt ei ole, kui mõni arvab. Nemad on ajaraamatute täienduseks, kust meie teraselt tähele pannes palju vanaaegseid asju teada saame, mis kohegil ajaraamatus ei seisa ja harimise korda, elukombeid kui ka töö- ja sõjariistu, jah "ka nende ennemuistset usku ja jumalateenistust tundma, mis haritud, mee-

17 KM KO, f. 45, tn, 15 : 2.

396 lemotlejal inimesel väga tähtjas on».18 Sama aasta detsembris kõneles J. Hurt, «mis ja kuida vanaaegsete katoliku misjonäride läbi ristiusk Euroopa maadesse ning ka meie maale on tulnud».19 Oma osa võis J. Hurda kujunemisel olla ka arvukatel kontaktidel ieiste rahvusliku liikumise tegelastega. Eeskätt tasuks siin mainida tut­ vust tollal komeedina esiletõusva noore С R. Jakobsoniga. Kokkuviijaks sai seejuures С R. Jakobsoni lugemisraamat, mille trükkimist korralda­ nud J. V. Jannsen С R. Jakobsoni teadmata selle juba mais J. Hurdale läbivaatamiseks saatis. J. Hurt oli С R. Jakobsoni tööst vaimustuses ning andis sellest Jakobsonile kirjas teada. Kiituse kõrval tegi Hurt ka asjalikke parandusettepanekuid, millega Jakobson üldiselt nõustus.20 Igatahes olid tutvuseks loodud soodsad eeldused. Ja kui С R. Jakob­ son 1867. a. suvel kodumaad külastas, otsis ta nähtavasti J. Hurda üles. Noormeeste vahel kiiresti tekkinud sõprusest ja usaldusest annavad head tunnistust С R. Jakobsoni poolt J. Adamsonile lähetatud kirjaread: «Hurt on vaene mees, ja ommetigi peab ta sest elama. Tühja kõhuga ei või aga ka kõige parem inimene midagi teha. Aga auus mees, kes see­ suguse kahevahel asja eest kindlama pohja peäl seisvat lootust rasvase paippipadade peale maha võis jätta!»21 Koik see oli loomulikult väga iks, kuid reaalne maailm andis samal ajal J. Hurdale hoobi hoobi järel. Nii selgus peatselt, et lootused Peter­ burist või Soomest abi saada olid rajatud liivale. Yrjö-Koskinen soovitas J. Hurda toetuseks «Vanemuise» seltsis raha koguda, kuid poliiti­ liste süüdistuste kartusel jäi ka see plaan soiku. Peterburist otsisid J. Köler ja A. Schiefner J. Hurdale küll võimalust tagasihoidlikuks ülal­ pidamiseks, midagi konkreetsemat siiski välja pakkumata. Kuid J. Hurdal endal oli juba valminud sootuks uus plaan. 6. sep­ tembril 1867 tehti Tartus ÖES-i koosolekul teatavaks F. R. Kreutzwaldi loobumine tema enda poolt algatatud ajakirja «Eesti Koit» toimetaja kohast. Ning ilmselt küllaltki impulsiivse mõttekäigu ajel pakub J. Hurt ennast «Eesti Koidu» uueks toimetajaks. 13. septembril saatis ÖES Trü- kiasjade Peavalitsusele vastava taotluse. (Et «Eesti Koidu» väljaandmis- sagedus oli selles ette nähtud kord nädalas, on väljaannet nimetatud ka ajaleheks.) Esildisele oli lisatud J. Hurda ülemõpctajadiplomi ärakiri, tema nõusolek võtta enda peale ajalehe toimetamine ja «Eesti Koidu» üksikasjalik programm, mille J. Hurt oli ilmselt nädalaga kokku pan­ nud.22 Kuigi J. Hurda ennastohverdav katse põhja minevat üritust päästa väärib kahtlemata juba põhimõtteliselt kiitust, polnud omal ajal sellele antud hinnangud sugugi ühesed. Kui paljud, sealhulgas ka C. R. Ja­ kobson, andsid J. Hurda sammule kõrge hinnangu, sits näiteks F. R. Kreutzwald astus selle vastu küllaltki teravalt välja. Osalt võis see tingitud olla Kreutzwaldi haavatud enesearmastusest, osalt võisid kaasa rääkida muud põhjused. Täiesti eitavalt suhtus peigmehe plaanisse Jenny Oettel. Jagodnajast saadetud küllalt avameelses kirjas teatab ta, et ajakirjanikuamet ei suut­ vat meest toita ja üldse ei meeldivat selline asi talle põrmugi. Ilmselt õe nõuandel kutsub ta J. Hurta hoopis Venemaale, kus «polevatki nii halb olla».23 Noorte suhetesse näib üldse tekkivat teatav kriis. J. Hurt kirjutab oma märkmikku pikalt ümber artikleid suurmeeste (Miltoni) õnnetust abielust, lisades sinnasamasse tuntud salmi:

18 Vt. «Eesti Postimees» 30. VIII 1867, nr. 35. 19 Vt. «Eesti Postimees» 6. XII 1867, nr. 49. 20 J. Hurt С R. Jakobsonile 10. VI 1865. KM KO, i. 49, m. 6 : 10. 21 С R. Jakobson J. Adamsonile 30. IX 1867. «Eesti Kirjandus» 1913, nr. 3, lk. 120. 22 S. I s s а к о v, õpetatud Eesti Seltsi katsest asutada ajakiri (ajaleht) «Eesti Koit». Rmt.: S. Issaikov, Arhiivide peidikuist. Tallinn, 1983, lk.' 84—87. 23 E. Oettel J. Hurdale 26. X 1867. KM KO, f. 45, m. 20:1. 397 Wanna Essa Adam heidaš Paradisin maggama; Temma külle luijist hakkas Jummal Ewat teggema «Waene Essa Adam sa, Mes sa heitsid maggama?»24 Tehtud plaanist ei suuda Hurta aga miski taganema sundida. 14. novembril 1867 kirjutas Kreutzwald Schiefnerile: «Nagu mulle kirju­ tatakse, on Hurt «Koidu»-ideest õnnelikult paranenud, ta on õiendanud kahekordse eksami, enne ülemõpetaja, siis teaduste-õpetaja eksami, ja tal olevat väljavaade koha saamiseks Kuressaare progümnaasiumis-.25 J. Hurt plaanitses tõesti asuda tööle gümnaasiumiõpetajana, kuid «Eesti Koidust» ei kavatsenud ta loobuda. Selle toimetamine oli J. Hurda mee­ lest täiesti võimalik ka väljaspool Tartut. Olles veendunud Trükiasjade Peavalitsuse jaatava vastuse peatses saabumises, hakkas J. Hurt täie hooga tegema ettevalmistusi ajakirja (ajalehe) väljaandmiseks, s. t. koostama artikleid, otsima kaastöölisi jne. Sellest pingelisest tööjärgust annab hea tunnistuse kaustik pealkirjaga «Themata zu Aufsätze für den Eesti Koit».26 Tegemist on algse, lõpeta­ mata jäänud visandiga, mistõttu võimalike kaastööliste nimekiri on seal veel lühike — mainitud on noort meteoroloogi Mielbergi, akadeemik A. v. Middendorffi jt. Peamine oli vajalike artiklite nimekirja koostamine ja neile raamatu­ test ning perioodikast «katte» leidmine. Sel eesmärgil töötas J. Hurt läbi märkimisväärse hulga sajandi esimesel poolel ilmunud ajakirjandust. Erilist huvi näisid talle pakkuvat Rosenplänteri «Beiträge» oma rahva- luulevaatlustega ning O. W. Masingu väljaanded. Suure põhjalikkusega töötas ta läbi «Inland'i» kümmekond aastakäiku, leides siit oma ajakirja jaoks arvukalt kasutuskõlblikku materjali. Imestada pole siin õieti midagi: pidi ju «Eesti Koidust» J. Hurda kujutluses saama «Inland'i» laadi järgiv väljaanne, loomulikult tunduvalt rahvalikumal tasemel. Nii nagu «Inland'il», on ka «Eesti Koidus» esimeseks alajaotuseks ajalugu, tõsi küll, mitte ainult kodumaa ajalugu. J. Hurdal on kavas koostada kirjutisi Ameerika avastamise, Kolumbuse, Cortesi ja Pizarro kohta (Campe alusel). Hase käsitluste järgi on plaanis tutvustada Orleans'i neitsi saatust, Maureri järgi usuisa M. Lutheri ja Ph. Melanch- thoni elu. Artikleid on plaanitud kristlaste tagakiusamise ja munkluse kohta. Põlatud pole ka kaugemaid maid ja uskusid. Arvukalt on kavas artikleid muistsetest egiptlastest ja foiniiklastest, ateenlastest ja sparta- lastest, Aleksander Suurest, Sokratesest ja Cicerost. Omaette kirjutis on ette nähtud «kreeklaste tähenduse» kohta. Unustatud pole loomulikult Eesti ajalugu. Kavas on ülevaade kohali­ kest kroonikakirjutajatest (Läti Henrikust), elukommetest XVI sajandil (Russowi kroonika järgi), kirjutised «Kunas meie piibli saime?», «Meie ajaraamatutest» ja Kärkna munkadest. Venemaa minevikust pidi paja­ tama Solovjovi tööde alusel kirjutatud ülevaade Suur-Novgorodist. Kavas oli puudutada ka nn. argi-ajalugu, tutvustades Wiegandile tuginedes tubaka ja oreli ajalugu. Teiseks suureks alajaotuseks ajaloo kõrval pidi «Eesti Koidus» olema loodusteadus. Siin on ilmselt tunda kahe aasta vältel Hellenurmes aka­ deemik Middendorffi perekonnas saadud mõjutusi. Mielbergilt on kavas tellida kaastööd «Ilmadest» ja «Kliimast». Plaanis on ka üldistav kirju­ tis «Kas näitab loodus kõigile ühesugune välja?». Tõhusalt on loodus­ teaduslike kirjutiste planeerimisel kasutatud ajakirja «Inland» eeskuju.

24 KM KO, f. 45, m. 15:2. 25 F. R. Kreutzwald A. Schiefnerile 14. XI 1867. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahe­ tus III, lk. 408. 26 KM KO, f. 43, m. 41:9. 398 Põhjalikumalt on läbi töötatud keeleteaduslik osa. Esimesena seisab siin J. Hurda meelisteemana kirjas «Kas meie vana õigest kirjutamine tarvitab parandamist». Veel on plaanis terve rida ortograafiaküsimusi puudutavaid, ilmselt küllaltki teaduslikke artikleid. Kas on õige kirju­ tada «parandus» või «parandamine», «küsimus» või «küsimine», «Jumal» või «Jumalus», «lihavõtte püha» või «lihavette püha». Eesti keele õigusi pidi ilmselt kaitsma kirjutis eesti keele arenguperspektiivide, abstraktsuse tõstmise ja uute sõnade moodustamise kohta. Muud alad on visandatud põgusamalt. Geograafias oli (peaasjalikult «Inland'ile» tuginedes) planeeritud «Eesti Koitu» kirjutised Soomemaa, Haapsalu, Rakvere ja Ruhnu saare kohta. Meditsiini alalt oli kavas puu­ dutada J. Hurta ennast kimbutavaid silmahaigusi (Oettingeni järgi). Pedagoogika vallas oli kavandatud kirjutada lapse kasvatamisest esimes­ tel eluaastatel ja loomulikult «Eesti koolidest (küla, kihelkonna, maa­ konna kool)». Sellest kirjutisest pidi ilmselt saama Aleksandrikooli ideed propageeriv üleskutse. Suhteliselt piiratud oli religiooni ja kombeid puu­ dutav osa, sisaldades üksnes kirjutise abielu (Carl Schwartzi järgi) ja ohvrite tähenduse kohta. Planeeritud oli ka kirjanduslik osa, kus oli kavas esitada J. V. Jannseni lemmiku J. P. Hebeli lugusid ning Puškini «Olegi surma» tõlge. Kavas oli lugejaile tutvustada ka uusi raamatuid, mille seast J. Hurt oli eriti tähelepanuväärseks pidanud С R. Jakobsoni aabitsat ja lugemisraamatut ning F. R. Kreutzwaldi «Ennemuistseid jutte». Mitmed J. Hurda poolt planeeritud lahtrid on täidetud kas puudu­ likult või jäetud täiesti tühjaks. See-eest on üksikasjalikumalt täidetud viimaseks jäetud leheküljed pealkirjaga «Mitmesugust». Siit leiame kirjutised «Missugusest rahvast peetakse lugu» ning «Mis tuleb rahva suus elavatest vana aja mälestus­ test arvata». Erilist huvi pakub J. Hurda poolt ilmselt pikema aja peale planeeritud tööde loetelu alapealkirjaga «Scribenda». Loetleme need kõik siin järjekorras: «Eesti rahva historia», «Eestirahva mythologia», «Eesti muinasjutud ja muistendid», «Eesti mõistatused», «Eesti vana­ sõnad», «Eesti keele ajalugu», «Eesti muinasjäänused», «Eesti kombed ja tavad», «Mesilane», «Lutheruse elo», «Ülleüldne historia», «Kiriko his­ toria». Kui sellele loetelule lisada veel J. Hurda märkmikesse tollal arvu­ kalt ilmunud viited «Inland'is» ja mujal avaldatud rahvaluulekäsitlus- tele ja -publikatsioonidele, siis saab selgeks «Eesti Koidule» kavandatud põhisuund. J. Hurda koostatud programm võib mõjuda küll selge üle­ pakkumisena, igatahes on ta töösuundade kavandamisel olnud tähele­ panuväärselt mastaapne. Tema märkmikesse ümberkirjutatud tähelepane­ kuid lugedes on selgesti näha, et ta kavatses visandatud programmi täit­ miseks tõsiselt tööle hakata. Tegemist on ilmselt ajaga, mil pandi paika paljugi J. Hurda edasises tegevuses ja vaadetes. Seda tõendab ka lehekülje lõppu visandatud kirju­ tis «Suur sõda Eestimaal. Ots unenägo». Ehkki see jäi trükis realiseeri­ mata, oigu esitatud vähemalt J. Hurda kirjapandud mõttekäik. «Eestlasi piiratakse korraga kahelt poolt. Mõlemad piirajad töötavad võimsalt ja tulistavad elavalt suurtest ja väikestest kahuritest, et Eesti omapära kind­ lust hõivata ning rahvast tormijooksuga õnnelikuks teha. Piiratavail ei ole aga eritist usaldust selle tormilise õnnelikuks tegemise suhtes ja nad panevad meeleheitlikult vastu, kusjuures neid aitab oluliselt verine vaen ja sõda piirajate endi vahel jne.» Esitatud katkendist selgub vähemalt 1867. aastasse ulatuv J. Hurda «välispoliitiline programm» — kaitsta iga hinna eest eesti omapära ja vaimset iseseisvust, tegemata seejuures mingeid kontsessioone ei Saksa ega Vene poole. Tegemist oli kolmanda tee otsimisega maailma vägevate vahel, poliitikaga, mis tõi selle teostajale paratamatult kaela rünnakuid mõlemalt poolt ja elimineeris ta tegelikult üldse poliitilisest võitlusest. Samal ajal oli aga tegu ühe esimese katsega tõesti ainult oma eesti joont

399 ajada ja seda kaitsta. Ning oli selge, et tollal sai seda teha üksnes kul­ tuuri vallas, ehitades siin müürid eesti vaimu ja omapära ümber seda­ võrd kõrgeks, et keegi neile ligi ei pääseks. Kui konstrueeriksime J. Hurda «unenäo» kõrvale eeskätt poliitilist võitlust propageeriva C. R. Jakobsoni «unenäo», näeksime ilmselt pilti, kuidas eestlased ühele pealetungivale poolele (venelastele) kindluse vära­ vad avavad, et ühiselt ohtlikumale ja agressiivsemale pealekippujale purustav vastulöök anda. Mida appi tulnud «piiratud väekontingendiga» pärast sõja lõppemist peale hakata, selle üle tollal ilmselt ei juureldud. Kuid pöördume tagasi Hurda kaustiku juurde. Selle lõppu on nimelt lisatud J. Hurda meelest «Eesti Koidu» koostamiseks vajalike raamatute loetelu. W. O. Horni ja Grabe kuulsate inimeste elulugude kõrvalt leiame siit ka omal ajal nii Baltimaadel kui ka Saksas tuntud Victor Hehni, kelles 1848. a. poliitilised vabadusaated põimusid saksa rahvuslusega. Tegemist oli oma ajajärku küllaltki tugevalt mõjutanud tegelasega, kel­ lega K. Bruiningki salongi vahendusel oli ilmselt kontaktis ka F. R. Faehlmann.27 Nagu näeme, olid tööd ajakirja ettevalmistamisel täie hooga käimas. Kahjuks aga polnud kõigil nendel paljutõotavatel plaanidel määratud teostuda. Nimelt kirjutas siseminister P. Valujev Trükiasjade Peavalit­ suse poolt tehtud esildisele eitava resolutsiooni. P. Valujevi taga võib kahtlustada baltisakslaste mõju. Ilmselt suutis rahvuslikust ajakirjandu­ sest ohtu kartev balti aadel ministrit oma tahte järgi mõjutada. Mingeid tõendeid selle kohta ajaloolaste käsutuses küll pole.28 Ajakirjast (ajalehest) jäi J. Hurt igal juhul ilma. Nii talle endale kui kogu rahvuslikule liikumisele oli see kahtlemata tõsine hoop. Tartusse jõudis Trükiasjade Peavalitsuse eitav vastus detsembri lõpul ning teki­ tas siin küllaltki raevuka reaktsiooni. Resigneerunud J. Hurt sõitis 1868. a. algul Kuressaarde ja asus 7. jaanuarist ametisse Kuressaare gümnaasiumi õpetajana. Täielikult polnud ta lootust siiski kaotanud. ÖES avaldas Trükiasjade Peavalitsuse otsuse vastu protesti, väites, et siseministri otsus on ebaseaduslik. Tulemuseks oli küll üksnes konflikt Tartu tsensoriga, kes vastava lõigu «Dörptsche Zeitung'is» ilmunud koosolekuprotokollist välja võttis. Kasu polnud ka seltsi sekretäri G. Blumbergi ettepanekust hakata J. V. Jannseni «Sõnumetoojate» ees­ kujul välja andma perioodilisi almanahhe, et need siis tasapisi ajakirjaks kasvatada.29 J. Hurdal oli saatuselöökidest selleks ajaks ilmselt juba küllalt. Ees seisis taastumisaeg, valmistumine tegevuseks uutes tingimustes. Ja ometi ei saa ütelda, et tormiaasta 1867 oleks endaga kaasa toonud üksnes negatiivset. Raskustes ja võitlustes kasvas nooruk meheks, rahvuslikuks võitlejaks senisest selgema maailmavaate ja eesmärkidega. 1867. aasta hävitas J. Hurdas illusioonid nii baltisakslaste kui ka keskvõimu suhtes. Nüüdsest seisis ta valitud teel üksi. 1867. aasta tegi J. Hurdast rahvus­ liku võitleja, mehe, kes teadis, et võõraste heatahtlikkusele pole tema maal ega rahval põhjust loota. Ning selles mõttes oli 1867. aasta J. Hurda arengus erakordselt positiivse tähendusega.

'" Vt. E. Jansen, Carl Robert Jakobson muutuvas ajas. Tallinn, 1987, lk. 15. 28 S. 1 s s а к о v, Arhiivide peidikuist, lk. 88. 29 G. Blumberg J. Hurdale 9. II 1868. KM KO, f. 43, m. 2 : 7.

400 TAHVEL XXV

Ülal: Jakob Hurda sünnimaja. All: Jakob Hurda lapsed oma vanaema Mari Hurdaga — vanaema kõrval Max ja Mathilde, ees Lin­ da, Helmi ja Rudolf. (R. Sachkeri foto.) TAHVEL XXVI

Ülal: Hellenurme mõisa härrastemaja, kus Jakob Hurt töötas koduõpetajana äkad. A. von Middendorffi perekonnas, j. Hurda korteri aknad teisel korrusel veranda kohal. All: Jakob Hurda korter Peterburis. Jakob Hurda keelepoliitilised seisukohad HUNO RÄTSEP

iimastel aastakümnetel on Jakob Hurta tavatsetud iseloomustada Vteadusmehena, öeldes, et ta on «tüüpiline humanitaarteadlane», «teadlasnatuur», «tugevate teaduslike, filoloogilis-folkloristlike huvidega», ega ole unustatud lisamast C. R. Jakobsoni hinnangut, et poliitika asja­ des oli Hurt täitsa laps.1 Tundub, nagu oleks tahetud midagi varjata või leevendada. Tegelikult on selle väite esimene pool omaette kahtlemata õige, hinnangu teine pool vajab ilmselt ajaloolastepoolset uuesti hinda­ mist. Jakob Hurda tööd ja selle tulemusi eesti keele uurimisel on trükisõnas enam-vähem piisavalt iseloomustatud.2 Järgnevas süveneksime Jakob Hurda keelepoMitilistesse vaadetesse, mille lähem tutvustamine ja hinda­ mine on pikka aega unarusse jäänud või jäetud. Hans Kruus on öel­ nud: «. .. ka meie rahva olukorda haaravas painajalikus pinges on J. Hurda poolt meie nüüdse ühiskonna uuestisünni kevadel, ärkamisajal sõnastatud mõtted ja tundmused mitmeti selgitavaks, kinnitavaks ja julgustavaks lektüüriks. Kuigi on omajagu vananenud nende avalduste vorm ja üksikasjad, püsivad nende sisu ja juhtivad põhisuunad värskete ja elulistena.»3 Ma usun, et see kehtib ka tänapäeva Eestis. Jaan Kaplinski on hiljuti kirjutanud, et eestlaste religioon on rahvus­ lus, mis annab eestlastele seda, mida usklikule tema usk, ja et rahvuslik on meile püha ja ühendab meid.4 Selle eesti religiooni alusepanijaid oli kahtlemata Jakob Hurt. Mis on natsioon ja rahvus, seda on Hurt selgitanud 1874. aastal oma ametivendadele Valgas saksakeelses ettekandes «Estnische Tages- fragen»: «Sõna natsioon pole minu jaoks mingi poliitiline, vaid etnograa­ filine mõiste. [— ] Ma mõistan natsiooni all üht rahvast ühise pärit- olemise ning kodumaaga, ühise ajaloo ning traditsiooni ja ühise keele ning kombega. Veresugulus ja samad füüsilised ning ajaloolised mõjud tekitavad iga natsiooni juures teatud kindla kehalise rahvatüübi ning tingivad hingeelus ühise rahvuskarakteri. Paganlikud natsioonid austa­ vad ühiseid kodumaa jumalaid ja neil on oma iseäralik rahvuslik jumala­ teenimise viis, kristlikud rahvad tunnistavad harilikult ühte ja sama usku ja neil on harilikult samad kiriklikud seadeldused. Riiklik kuulu­ mine ja organisatsioon, nii väga kui see ka mõju avaldab ühe natsiooni heakäekäigule ja kui erakorraliselt tähtis ta ka sellepärast ei paista ole­ vat, ei konstitueeri ega muuda ühe rahvuse olemust. [ ] Koik see kokku, mis ühe natsiooni olemuse välja teeb, on tema rah­ vus. Rahvuslik on inimese juures kõik see, mis ta kogu rahva ühisvarana oma esivanematelt pärinud on ja mis teda eraldab teise natsiooni kuulu- jaist. Siia kuulub ülemalüteldut mööda põlvnemine ja päritolu, kehatüüp ja meelelaad, keel ja komme, mõtteviis ja religioon. Need rahvuse fak­ torid on inimeseliku olemuse avaldused ja seepärast on neid leida iga inimese juures. [— ] Nad kõik on kutsutud üksteist täiendama ja

1 Viimati: E. Jansen, Carl Robert Jakobson muutuvas ajas. Tallinn, 1987, lk. i j ул y| ] \ p. 2 A. Kask, Jakob Hurt keelemehena. «Eesti Keel» 1932, nr. 1, lk. 1—17; R. Laanes, Jakob Hurt eesti õigekeelsuse muutumiskäigus. «Eesti Kirjandus» 1939, nr. 7, lk. 312— 320; A. Kask, Eesti kirjakeele ajaloost II. Tartu, 1970, lk. 247—255; R. Põldmäe, Noor Jakob Hurt. Tallinn, 1988, lk. 38—46, 87—92. 3 H. Kruus, Saateks. Rmt.: Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad. Tartu, 1939, lk 5 * J. Kap 1 in ski, Kord jälle nagu alguses. «Vikerkaar» 1989, nr. 4, lk. 80. ^ 26 Keel ja Kirjandus nr. 7. 1989. 401 omas totaalsuses inimkonda kujundama. Inimkonda otsekohe, teda kui abstraktset sugumõistet, ei kujuta ega esinda konkreetselt ükski rahvas; on ainult rahvuslikke inimesi ja kosmopolitism on üks ebaasi, [üks katte- mantel laiskusele].»5 Ühine keel on Jakob Hurda arvates kõige olulisemaid rahvuslikke tegureid. Sellele osutab ka 1872. aastal sõnastatud keele olemuse selgi­ tus: «Üks selge ja terve keel on üks suur ja kallis Jumala anne, mis meile inimestele üksi osaks saanud ja meid üle elajate kõrgesse ülendab. Keeles elab meie vaim, tema läbi avaldab ennast meie sisimene elu ja tema läbi saab ta toitu.»6 Ja kaks aastat hiljem: «Igas rahvuses, nimelt keeles ning rahvakombeis, asub suur vaimne ning kõlbline vägi. Keel ning komme on need abinõud, mille varal peaasjalikult rahvad ning üksikinimesed kasvatatud ja ära määratud saavad. Keeles on aasta­ sadade tarkus kokku ladestunud, keel avaldab mõju mõtlemisele ning tahtmisele, südamele ning meelelaadile. Keel on see abinõu, mille kaudu vaim end ilmutab, vastu võttes ja endast osa saada lastes.»7 Keelefilosoofiat oli Jakob Hurt omal kael õppinud. Ise on ta osutanud Johann Gottfried Herderile8, on teada, et ta kuulas ülikoolis loenguid Friedrich von Schlegeli filosoofiast9, pole andmeid, et ta oleks tuttav olnud Wilhelm von Humboldti vaadetega. See ootab alles selgitamist. Nentigem siiski, et eelnevaid mõisteselgitusi ei esitatud keeleteaduslikes traktaatides, vaid keelepoliitilistes seisukohavõttudes ning esitatu oli konkreetselt mõeldud kaitsma eestlaste ja eesti keele õigusi. Jakob Hurt tahtis ju rõhutada, et ka eesti keel on Jumalast inimestele osaks saa­ nud ja seega puutumatu, mittejuhuslik; eesti keeles elab eestlaste vaim ja selle läbi avaldab end eestlaste sisemine elu; eesti keeles on suur vaimne ja kõlbeline jõud; eesti keeles on aastatuhandete tarkus ja ta avaldab mõju eestlaste_ mõtlemisele, meelelaadile, tundeelule. Kui eesti keel on võrdne kõigi teiste keeltega, siis on äärmiselt olu­ line, mis saab tulevikus eesti keelest ja eestlastest. 1860-ndail aastail kerkis see küsimus ärksamate eesti soost haritlaste ette. Varem olid selleüle aru pidanud sakslased. Aastasadu oli samastatud talupojaseisust ja eesti rahvast, kelle tunnuseks peeti eesti keelt. Põlisrahvast talurahva saksastamisest hoiduti. Selgesti on seda seisukohta hinnanud F. R. Faehl- mann oma eesti keele lektori avaloengus saksa üliõpilastele 1842. aas­ ta]: «Eestlane tehti orjaks. [ ] Kui orjalt kogu tema varandus voeti ja talle jäeti tingliku omandina ainult elamiseks kõige vajalikum, siis teisest küljest peeti üsna tarvilikuks jätta talle tema keel — see pidi ju orja märgistama ja kindlustama tõelise vaheseina härra ja sulase vahel. Nii nagu eestlasel oli võimatu õppida saksa keelt — ta oli ju härrale kuuluv päevast päeva töötav veoloom —, siis niisamuti peeti tei­ selt poolt endale alandavaks õppida eesti keelt rohkem, kui seda kõige vähesemaks arusaamiseks vaja oli.»10 Selle traditsioonilise mõtteviisi kõrval oli sajandi algul vabameelsemates ringkondades maad võtnud suund, mis pidas sakslaste ülesandeks soodustada kohalikele rahvastele vabamate elutingimuste ja suurema hariduse saamist ning pidas maa­ rahva saksastamist soovimatuks ja teostamatuks. Selle suuna mõjuka­ maks esindajaks Liivimaal on peetud kiriku- ja koolitegelast C. Ch. Ul- manni.

5 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 152—153. Natsioon ja rahvus on saksa­ keelses algupärandis Nation ja Nationalität. 6 J. Hurt, Mis Aleksandri-koolile vasta pannakse ja mis selle pääle kosta. Rmt : Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 123. и ,™J' Hurt> Eesti päevaküsimused. Rmt.: Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 163. 8 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 127 9 R. P о 1 d m ä e, Noor Jakob Hurt, lk. 19. 10 Fr. R. Faehlmanni kaks avalikku esinemist aastail 1842 ja 1849 Rmt • Litte­ rana. Eesti kirjandusloo allikmaterjale 5. Tallinn, 1988, lk. 37. 402 Mida rohkem sajandi keskpaiga poole, seda aktiivsemaks muutus kolmas suund, kes oli veendunud, et eestlased ja lätlased on kadumisele määratud, ja soovitas neid seepärast saksastada. Selles segadikus näikse olevat isegi F. R. Faehlmannil raske kindla­ meelseks jääda, kui uskuda seda, mida ta on kirja pannud oma vaidlu­ sest Luunja paruni von Nolckeniga 1842. aasta algul. Ta olevat vasta­ nud parunile: «Meie peame, kui see meie võimuses seisab, keelt ennast edendada katsuma või rahvast oma keele harimisele juhtima. Sest kui rahvas on kultuurilt edenenud, siis arendab ja laiendab ta oma keelt ja eesti keel on selleks ülimalt arenemisvõimeline. On aga rahvas kõr­ gemale kultuuritasemele jõudnud, ebausust ja eelarvamustest vabane­ nud, siis hakkab ta loomulikult igatsema veel rohkem haridust ja liitub teise ja annaks jumal et parema rahvaga. Teiegi ei saa salata, et eest­ lasel on suur kalduvus sakslaseks muutuda, kui ta natuke haridust saa­ nud. Nii võiks eesti rahvas ilma sunduseta ja iseenesest saksa rahvu­ sesse üle minna, kui me tema kultuuritaset natukegi tõstaksime ja et tema kultuuri ja haritust tõsta, peame vahendit, millega seda teeme, seni­ sest paremini käsitsema, ja see on tema keel.»11 1860-ndail aastail sai eestlaste ümberrahvustumise või püsimise tee­ ma õtse päevaprobleemiks. 1863. aastal rääkis Tartu ajalooprofessor ja õpetatud Eesti Seltsi esimees С Schirren vajadusest soodustada ning ette valmistada eesti rahva saksastamist, sest see olevat eestlaste kõige õigem ja õnnelikum tee. Palju vastuvaidlusi põhjustas kindralsuperin­ tendent F. Walteri maapäevajutlus 1864. aasta märtsis, kus ta kutsus üles saksastama eestlasi koolide kaudu, et muuta kogu Liivimaa saksa- liseks, täielikuks saksa kodumaaks.12 Selles õhkkonnas töötas Jakob Hurt aastakümne teisel poolel välja oma rahvuspoliitilise kontseptsiooni, milles määravat osa täitis keele- poliitiline lähenemisviis. 1. Kas eesti rahvas on määratud kaduma ja eesti keel hääbuma? Jakob Hurt astus levivale pessimismile vastu oma rahva ja keele elu- jõusse uskuva optimismiga. Ta kuulutas: «Arvab ehk loodab siis keegi, et Eestirahva elu, nende keel ja iseloom, mitte enam kauaks kestma ei saa, vaid et meie kõik pea selgeks saksaks ehk valu-venelaseks saa­ me, siis eksib ta väga. Ta võib rahul ja julge selle pääle olla, et Eest­ lased mitte kärblased ei ole, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba ilmas elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab.»13 Jakob Hurt oli veendunud, et eesti rahvas ei saa sakslasteks, ja põh­ jendas oma seisukohta: «Saab temast ka ükskord selge Saksa rahvas saama? Ei ialegi! Seitse sada aastat üheselamist Sakslastega ei ole meid Saksaks muuta ja töiseks teha jõudnud ja ei saa ka tõine seitse sada pärast meid seda tegema. [ ] Üksnes üks rahvas saab võimust t õii sest rahvast ja muudab tema keele ja mee­ le, liha ja loomu töiseks, teeb temast tõise rahva, ei ilmas keegi muu ega midagi muud. [ ] Meil ei ole Saksa talupoege ei kuski kihelkonnas, kui ka kõik üheksa Eesti maakonda läbi otsiksime, ja kui neid ka mõni perekond siin ehk sääl oleks, siis ei mõjuks ka need ei mitte midagi, vaid sulaksivad nemad Eestlastega pea ja vastapanemata ühte. [ ] Mis meil Sakslasi on, need on kõik kas mõisnikud või mõned ammetnikud, kes kõik oma seisuse elu poolest talurahvast lahutatud. [ ] Seks on vaheseinad seisuste

11 F. R. F a e h 1 m a n n, Mein Streit mit Nolcken und Liphart. Rmt.: Talurahvalii- kumine Eestis 1841.—1842. aastal. Dokumentide kogumik. Tallinn, 1982, lk. 241. 12 Lähemalt eri vaatesuundadest: H. Kruus, Jakob Hurda pärand eesti rahvusli­ kule mõttele. Rmt.: Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 11 — 13. 13 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 111—112.

26* 403 vahel veelgi kõvad ja kõrged küll, seks on meil Sakslasi liiga peenike­ selt ja paiguti, Eestlasi liig paksult ja palju.»14 Aga eesti rahva venestamine? See oli tekitanud ärevust 1840-ndail aastail seoses talurahva hulgalise üleminekuga õigeusku ja väljarända­ mise plaanidega. See probleem oli muutnud murelikuks Faehlmannigi, kes kirjutas, et ta öelnud von Nolckenile: «Hästi, ta läheb Peipsi taha Venemaale, üks siia, teine sinna, võib olla, et saab veel moodustada siin­ seal mõne eesti küla või kogukonna. Mõelge nüüd sellele viletsale olu­ korrale, milles rahvas elama hakkab: Nad ei saa jääda iseseisvalt püsi­ ma, nad muutuvad venelasteks. Mõelge aga kõigele ebameeldivusele, mis rahval ees seisab, kes on sunnitud üle minema mitte sugugi pare- massejahvasse. Kui palju inimpõlvi peab enne mööda minema, enne kui võõras keel, võõras usk, võõrad kombed kodunevad ja enne kui vene rahvas neid tõepoolest oma vendadena näeb ega kohtle neid mõnituse ja põlgusega.»15 1845. aastal kirjutas Faehlmann Kreutzwaldile: «Ma kuulutasin seda juba aastate eest härradele ja sellele rahvale ette, et asi nõndaviisi läheb — aga mind naerdi välja. 1841. a. saadik tehti sel­ leks kõik, et kuristikku sakslaste ja eestlaste vahel võimalikult sügavaks ja laiaks kaevata — nüüd täidab selle russismus. Vaene, äraeksitatud, soge rahvas! Inimestesõbral oli siiamaani eestlaste jaoks küll veel ainu­ üksi lootusi üle jäänud, nüüd kaovad needki — ühestki edenemisest ei saa enam juttugi olla, kui rahvas russifitseeritud on.»16 Kolmkümmend aastat hiljem (1874) seadis Jakob Hurt üles sama küsimuse, eitas veendunult eesti rahva venestumise võimalikkust ja põh­ jendas oma seisukohta: «Aga mida tuleb eestlastel sellelt Vene valit­ suselt endalt oodata? Kas ei ole mõteldav rahva venestamine kolonisat­ siooni teel? Vene rahval pole eestlaste maal iial olnud kolonisti seisu­ kohta ega ülesannet, ja seda ei saa iial olema ka tulevikus, arvestades maa iseviisi maailmapositsioonis ja kultuuris. Eestlaste äraneelamisest vene rahva poolt võivad üksikud vene rahvuslased võib-olla küll unis­ tada, tegelikult ei saa seda iial tulema. [Geograafiline asend] haridus ning kirik on üheks läbimurdmata vaheseinaks. Kaubandus, raudteeühen- dused ning sõjaväeteenistus lasevad ainult üksikuid indiviide ja neidki möödaminevalt ning pealiskaudselt venelusega kokku puutuda; rahvaelu sügavat ümbermuutmist pole aga sellest oodata.»17 See kõik oli tol aja­ hetkel õigesti nähtud ja arvatud. Kaugema tuleviku olukordi ei suut­ nud Jakob Hurt muidugi aimata, veel vähem ette näha. 2. Jakob Hurdale tegi tollal kõige rohkem muret eestikeelse haritlas­ konna sünd ja sellega seoses eesti keele staatus. Eesti rahval oli ainult uks seisus — talupojaseisus —, aga ta pidi saama mitmeseisuseliseks nagu iga kultuurrahvas, kes tahab vaimult suur olla, ja kõigepealt tuli kaasa aidata eestikeelse ja eestimeelse haritlaskonna tekkimisele. Seni oli enamasti nõnda juhtunud, et saksakeelses koolis hariduse omandanud eestlased oma rahvust salgasid ja hakkasid end sakslaseks pidama ja tunnistama. Jakob Hurda ees seisis ja ootas reaalset hindamist kadaka­ sakste probleem. Kas olla eestlane ja tunnistada end alati eestlaseks? Selle asja oli Jakob Hurt endale selgeks saanud juba ülikoolis. 1866. aastal tunnistas ta kirjas oma tulevasele abikaasale, sakslannale: «On vaeseid, kahetse- misvaart inimesi, kes talupoja seisuses sündinuna õnnekombel kõrgemale positsioonile tõusnud ja hiljem suitsutaret, kus nende häll rippus, häbe­ nevad ja oma madalat sünnipära varjata püüavad .... Ma halet- sen selliseid armetuid hingi ja ei tee ühegi inimese ees saladust et

14 Jakob _Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 113—116 ,1 £ R^ F/ehlmann, Mein Streit mit Nolcken und Liphart, lk 244 hr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus I. Tallinn, 1976, lk 113—114 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk 158 404 talupoja poeg olen. Vastupidi, ma olen rõõmus, et võin kuuluda meeste hulka, kes kuigi madalast kodust pärinevad ja rasketesse oludesse on asetatud, end ometi Jumala ja heade inimeste abil ning iseenese jõul üles töötavad, kõik takistused ja raskused ületavad ning austatud, tub­ lideks kodanikeks saavad.»18 Jakob Hurdale oli selge, mida tähendas kadakasakste keelevahetus neile enestele. Oma hinnangu esitas ta avalikult 1872. aastal: «Oma terava ja täielise emakeele jätavad mehed unustusse, ta on nende sil­ mist halb ja harimata. Aga mis astub tema asemele? Igapidi puuduline ja poolik Saksakeel ehk veel puudulisem ja poolikum Venekeel. Oma vana keelt ei taha nemad enam mõista, aga uut ei oska nemad ka, nad jäävad viimati õtse keeleta. Mis seesinane keele kaotamine kaalub, ei tea nemad uneski. [ ] Saab keel ära segatud, siis solgitakse sellega ka meie vaimu elu. Jääb keel kängu ehk kinni, siis hakkab ka meie sisimene inimene põdema ja läheb kiduriks. See on suur õnnetus igale inimesele, ta rõhub inimest alla poole elajate arusse.»19 «Neil ei ole ei isamaad ei emakeelt, ei suguvendi ei südamesõbru, ei kirja ei kirikut, nad ei sünni eri Sakslaste sekka ei Eestlaste arusse. Nad on igapidi poole ilma pääl ja poolikud. Aga kes täiuse poole püüab ja meelest mehine on, see põlgab kõik poolikut asja, ka Poolsakslaste nime ja seisust.»20 3. Sakslaste radikaalne suund oli seadnud oma eesmärgiks eestlaste saksastamise koolide kaudu. Eesti haritlased eesotsas Jakob Hurdaga seadsid sellele vastu emakeelse kooli nõudmise. Juba 1863. aastast oli Jakob Hurt olnud seotud viljandimaalaste algatatud Eesti Aleksandri­ kooli liikumisega. Kooliõpetaja-aastatel oli tal aega endale selgeks teha emakeelse kooli väärtused ja läbi mõelda rahvahariduse põhiseisukohad. Esimest korda astus ta oma vaadetega rahva ette esimesel üldlaulupeol 1869. aastal. Tema kolmas soovimine kõlas: «Kolmandaks tuleb väga soovida: et Eestirahvale ka suuremaid koolisid elosse sünniks, kui meie kihelkonna ja küla koolid on, kui ka üks ainus esiotsa. Selle soovimisega ei taha mina ei küla ega kihelkonna koolisid nende arvo, auu ja tarbe poolest vähendada, vaid õieti neid kasvatada ja kõrgema pulga peale avi­ tada. Nii pea kui ialgi võimalik, peaks meil niisugune suurem Eesti kool, kus Eesti keeli õpetust andakse, hea kreiskooli vääriline, asutatama ja mina "tean, et selle poolest paljo Eestlasi minoga üsna ühes nõus on ja ka jõudu mööda muret kannud ja vaeva näinud on, et niisugune aso- tus välja ilmuks.»21 Kõne jäi vihma tõttu napiks, aga sakslastes äratas seegi suurt pahameelt.22 Miks peab kool olema emakeelne? Üksikasjalise vastuse sellele esi­ tas Hurt 1872. aastal esimeses üleskutses tööks Eesti Aleksandrikooli heaks. Kõigepealt pedagoogiline argument: «Esiteks peame tunnis­ tama, et kõik tõsine ja täieline, mõnus ja mõjuja õpetus, nii häste vaimu kui ka südame äratamine ja harimine, üksi sündinud emakeeli inimesele antud saada võib. Sellepärast on ka iga rahva juures, kes koolide õnnis­ tusest osa võtavad, rahva koolid ikka rahva keeli. Saksamaal õpetatakse lapsi Saksa keeli, Venemaal Vene keeli, Prantsusmaal Prantsus keeli, Inglismaal Inglis keeli j. n. e. [ ] Õppijal peab keel, kellega teda õpetatakse, selge olema, siis üksi võib tema õpetusest häste aru saada. On koolis õpetamise keel lapsele võõras ja ise veel õpitav ja õpetatav, siis peab niisugune asi vaimu ja meele harimist kui kammits kinni. Õp­ pijad peavad suure vaeva ja suure aja kuluga veel enestele riista val­ mistama, mis läbi vaim võib haritud saada. Ja tõeste! Selle riista kätte saamine ei ole kellelgi kerge. Kes ise võõraid keeli ei ole õppinud ehk

18 J. Hurt, Kõned ja kirjad. «Loomingu Raamatukogu» 1989, nr. 1—2, lk. 12—13. 19 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 123. 20 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 125. 21 J. Hurt, Kõned ja kirjad, lk. 18. 22 M. Laar, Saateks. Rmt.: J. Hurt, Kõned ja kirjad, lk. 9. 405 neid üksi puudulikult tunneb, see ei mõista uneski ära arvata, kui üli­ raske see on, võõrast keelt nii ära õppida, et inimene temas ja tema läbi täieste mõtleb, et tema võõra keelega nagu oma emakeelega takistamata tallitab. [ ] Aga mis peab puudulise keelega pois meeles pidama, kui ta asjast häste aru ei saa, kui ta täieste ei mõista, mis koolmeister kõneleb. Ehk mis peab tema mõtlema, kui temal kõik täielisemad mõtle­ mise nõuud, see on: tarvilised sõnad ja kõnekäänud puuduvad. [ ] Iseäranis kahjuline on võõras keeles õpetamine ja juhatamine südame äratamise ja harimise poolest. Kallid sõnad, mis usuõpetuses ja elujuha- tuses nagu hää seeme lapse südame põldu peaksivad tungima ja sääl sugu kandma saa võrra, nad lendavad võõras keeles ja võõras hääles nagu libled tuulde ja lõikust ei ole niisugusest külvist mingisugust loota. [ ] Laps kuuleb kül sõnade helisemist, aga se on temale paljas vase kumisemine, hingeta ja vaimuta, mis südant ei liiguta ega meelt ärata. Laps närib võõra keele sõnade kallal nagu kuiva koorte kallal, nende tuum ja tera jääb temal maitsmata.»23 Teisena esitas Jakob Hurt emakeelse kooli kaitseks rahvuspoliitilise argumendi. «Noored Eestlased lahkusivad võõras keeles õppides ka rah­ vast ära ja käivad oma iseäralist eluteed. Rahva juhatajaid ja valgusta­ jaid neist palju ei saanud. Nad ei arva ennast enam Eestlasteks, vaid Sakslasteks, et nad kül seda sugugi ei ole. Sedaviisi kautab Eestirahvas oma liikmetest õtse need ära, kes oma õppimise ja vaimu harimise poo­ lest kõige kaugemale on jõudnud. See on suur kahju. [ ] Aga kõige suurem ja kindlam side, mis inimesi koos hoiab, on pääle nende usu nende keel. Sellepärast tuleb kindlaste nõuda, et meile ülemaid koo­ lisid saaks, kus meie noort sugu Eestikeeli õpetatakse. On üks keel kodu ja koolis, siis saab ka meel seesama jääma ja lahkumise mõtted ei või maad leida.»24 _ Kolmandana järgnes rahvuskultuuriline argument: «Meie rahva ole­ mine ja elamine on muidu rahva oma keele pääle seatud ja see on loo­ muline ja õige. Kirikus kuulutatakse Eestikeeli Jumala sõna, kogukonda­ des mõistetakse Eestikeeli kohut, seitungid käivad meile Eestikeeli, küla ja kihelkonna koolid õpetavad Eestikeeli, õpetatud mehed uurivad Eesti­ keele Eestikeele kirjavara püütakse täielisemaks ja suuremaks teha j. n. e. Peab see meie ülema koolidega tõisiti olema? Peavad nemad võõral keelel õpetama? Mitte! See oleks koguni vasta oksa ja loomu. [ ] Pääle selle tuleb meelde tuletada, et ülema Eesti koolide läbi ka Eesti keel ise ülemaks tõuseb. Ta saab haritud ja täielisemaks. Eesti keelt ei saa siis mitte üksi õppimata inimesed rääkima, vaid ka õpetatud mehed ja am­ metnikud. Koolide tarbeks ja koolide läbi saab Eesti kirja vara kasvama ja igapidi täielisemaks minema. Sest kõigest saab rahvale oma iseära­ line suur tulu tulema.»25 _ Nõnda sõnastati emakeelse kooli ideoloogia tuum, mis etendas ärka­ misajal tähtsat osa. Jakob Hurda konkreetne reformikava sisaldas ema­ keelse kooli kolm astet: külakool, kihelkonnakool ja maakonnakool (vas­ tas linna kreiskoolile).26 Aga kõrgemad koolid? Jakob Hurt jäi realistiks ja arvestas olusid. «Enam kui neid kolme nimetatud jagu koole pole minu arvamise järgi eesti rahvale üleüldiselt võimalik ega vaja asutada, õpetatud koolide, nagu gümnaasiumide, samuti ühe universiteedi peale ei luba rahva väike arv mõtelda.»27 «Universiteeti, näituseks, ei ole meile omast käest ei tarvis, ei jõuaks meie teda ka kudagi viisi üles pidada. 23 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 96—97. 24 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 99—100. 25 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 100— loi. ^ Koolireformist lähemalt: H. Kruus, Eesti Aleksar.drikool. Tartu, 1939- A Järv Jakob Hurt koolisüsteemist ja hariduse sisust. Rmt.: Jakob Hurda teened rahvaluule­ teaduse arendamisel. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised. Vihik £48. Tartu, 1989 lk 60—73. ' 27 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 58, 406 Seks on meil vaimu jõudu ja raha nõuu liig vähe. Aga peaks tulevased põlved ja aastasaad teda siiski oma keeli tarvitama ja teha jõudma, siis ei või meie sellele midagi vasta ütelda. Mis tõeste tarviline ja loomuline, saab sündima, tahtku meie või tahtmata; mis võimata ja puhas unenägu, jääb muidugi tulemata.»28 4. Kõrgemad koolid ci jäänud Jakob Hurda keelepoliitilisest pro­ grammist sugugi täiesti välja. 3. oktoobril 1870 pidas ta Tartu pedagoo­ gilisel õhtul saksakeelse kõne «Eesti keele õpetamisest kõrgemais koo­ lides», milles konstateeris, et muulastest ametikandjate eesti keele tead­ mised on mitterahuldavad ja seda viga saab põhjalikult kõrvaldada ainult maakeele sisseviimisega õpetusainena kreiskoolidesse ning gümnaasiu­ midesse. Probleem oli ammune ja enne Jakob Hurta korduvalt üles ker­ kinud. Juba 1816. aastal kirjutas Otto Wilhelm Masing oma raamatu «Ehslmische Originalblätter für Deutsche» I saksakeelses eessõnas: «Et sakslaste käes on kõik selle maa avalikud ametid, millel otsene tähtsus rahva jaoks, siis on iseenesest selge, et nendesse ametitesse pandud me­ hed peavad vajaliku leidma maakeele küllaldase tundmise, et oma ameti­ asju kohusetruult ajada.... Seni on arvatud, et eesti keele õppimine on ainult kirikuõpetajatele kohuseks, aga näib, et seda tuleks niisamuti väga kohuseks teha seesugustele inimestele, kes magistraatides, kohtu-, politsei- ja muudes ametiasutustes kohtadel on ja rahvaga mitmekordsete sidemete tõltu palju kokku puutuvad Küll lepitakse sagedasti tee­ nijate suust õpitud koduse keele kasina tagavaraga; aga sellest ei jätku, kui juttu asjadest, mis väljaspool kodust toimetuskonda.»29 Jakob Hurt konkretiseeris ja põhjendas sellesuunalisi varasemaid nõudmisi ja lülitas peed oma keelepoliitilisse programmi: «Ma tahan katsuda selgeks teha, et maal, kus eestlased elavad, on õiguseks ning kohuseks eesti keelele koolitöös avaramad piirid anda, kui need, mida märgivad maarahvakoolid kitsamas tähenduses. [ ] Eesti keel tuleb õpetusainena kameie s a k s a güm n a a siumide s s e ja kreiskoolidesse eestlaste maal sisse viia. [ ] Kes meie juures, eestlaste maal, elada ja äri ajada, üht maa ametikohta täita, mõne ametiasutuse eesotsas seista või selle liikmena talitada, kes õpetaja või rahvakooli eestseisja ning juhataja tahab olla, sellele on eesti keele hea tundmine möödapääsematult tarvilik ja kes teda juba kodust peale ei mõista, peab, olgu ta sakslane või venelane, tema ära õppima.»30 Eesti keele kooliõpetuse nõudele oli ikka vastatud, et isandatel ei lähe eesti keele õpetust tarvis, sest nad on juba nooruses või ametitöös selle keele omandanud. Jakob Hurt seadis selle vastu kolm väidet. Esiteks on nooruses omandatud keele ulatus väga pisikene, sõnavara on kasin, millest ühelgi juhul ei jätku ametikohtadel talitamiseks. Teiseks on maa­ keele õppimine juba ametis olles väga raske ülesanne. «Amet nõuab juba keele pruukimist ja osavust. Kui see puudub, siis ei või, iseäranis ameti­ tegevuse esimesel ajal, ametikohuste põhjalikust ning mõjusast täitmisest koguni juttu olla. Isegi kõige kohusetruum ametmees peab lühemat või pikemat aega soperdajaks jääma. On selge, et see pole ei ametile kasu­ lik ega tema kandjale soovitav ega auväärne.»31 Kolmandaks puudub ex usu õpitud keelel tarvilik korrektsus ning kindlus, mida on iiga päev kuulda eestlaste saksa keelest ja sakslaste vene keelest. Nad kõnele­ vad igal sammul vigadega, eksivad arvurikastes kaksipidi-tähendustes ja mõistmises.32 Seepärast: «Kes aga tahab jääda meie maale, siin ameteid ning asjatoimetusi enda peale võtab, sellele ei tuleks maakeelt õpetus-

28 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 136. 29 Tõlge: Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 83. 30 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 81—83. 31 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 84. '2 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 85—86. 407 ainena gümnaasiumis voi kreiskoolis ainult soovitada, vaid see sundus­ likuks teha.»33 Koik see kõlab praegu, üle saja aasta hiljem, väga täna­ päevasena. 5. Oli veel üks tees keelepoliitilises programmis, mis oli Jakob Hur­ dale südamelähedane. See oli nõudmine luua Tartu ülikoolis eesti keele professuur. Mõte tekkis tal juba 1867. aastal, kuid avalikult esitas ta selle esmakordselt 1874. aastal Liivimaa kirikuõpetajate sinodil. See kõlas- «Üli­ kooli juurde tahaksime meie eesti keele lektoraadi asemele selle keele jaoks korralist professuuri. Peale oma spetsiaalse kohaliku ülesande peaks see professuur ka kogu soome keelte avarat ala võimalusekohaselt uuri­ ma ja uurida on sel alal veel lõpmata palju. Lektoraadid asuvad ma­ janduslikult kui ka teaduslikult liiga nõrgal põhjal, et nende töötamisest võiksime oodata tublimaid ja küllaldasi resultaate.»34 Nõudmist korrati ärkamisaja tegelaste nõupidamistel 1878. aastal.« Küllap hellitas Jakob Hurt soovi ise esimesena sellesse ametisse astuda. Sama mõtet kasvata­ sid ka eesti keele lektorid Mihkel Veskest alates, kuid saksa- ja vene­ meelse juhtkonna kindla vastuseisu tõttu lükati kõik ettepanekud tagasi Jakob Hurdast lähtunud professuurimõte püsis meie rahvuskultuuriliste puuete hulgas rahvusliku ülikooli loomiseni 1919. aastal, millal ta lõpuks teoks tehti. '

Niisugune paistab üldjoontes Jakob Hurda keelepoliitiline programm ja ideoloogia, mida kandis kahtlemata eesti keele rahvusliku väärtuse J3...13/118,036 tunnetamine. See oli oluline osa tema suurest elutööst ja vaarib kindlasti enamat tähelepanu. Selle programmi arendamist a rakendamist on jätkatud tänapäevani.

33 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk. 92—93 34 Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad, lk 169 35 J. H u r t, Kõned ja kirjad, lk. 74.

408 Eesti rahvaluule suurkogumine aastail 1888—1906 VEERA PINO

ilmapaistev rahvusliku liikumise tegelane ja mainekaim eesti folklo­ S rist Jakob Hurt pärines Põlva kihelkonna Vana-Koiola valla Him­ maste kü+ast. Talupoeglikust kodust oli ta kaasa saanud suure töövõime ja tööarmastuse, au- ja kohusetunde ning kiindumuse rahva luulevarasse — lauludesse, juttudesse ja muudesse pärimustesse, mis olid Hurda lapsepõlves Põlva mail veel küllalt elavad. Lapseea kiindumus rahva­ traditsiooni ilmingutesse kasvas noorukipõlves eesmärgipäraseks harras­ tuseks, täismehele sai see aga tõeliseks kutsumuseks ja elutööks. Güm­ naasiumi- ja ülikooliõpingute päevil tutvus Hurt paljude oluliste rahva­ luule- ja mütoloogiaalaste teostega. Oma muinsuseharrastusteks sai ta erilist virgutust «Kalevipojast». Äratavalt ja eeskuju pakkuvalt mõjusid ka soomlaste tollal juba küllalt suured saavutused rahvaluule kogumise ja väljaandmise alal. Nooruki meelelaadi kogu tulisusega otsustas Hurt ka omalt poolt kõik teha, et «veel säilinud ja rahvasuus olemasolevaid eesti rahva poeetilisi mälestisi .... koguda, korraldada ja välja anda».1 Üliõpilasena 1860. a. alustas Hurt oma kodukihelkonnas Põlvas ka rah- valuulematerjalide üleskirjutamist. Kogumistegevust jätkas ta hilisematel aastatel, kui selleks rohkete ametiülesannete kõrvalt vähegi aega leidis, Põlva laulude üleskirjutamisele rakendas ta ka oma sugulasi ja tutta­ vaid. Varakult tuli Hurt veendumusele, et heade tulemuste saavutamiseks on vaja, et kogumistööst võtaksid osa võimalikult paljud inimesed võimaili­ kult kõigist keeleala paikadest. Sündis ülemaalise süstemaati­ lise rahvapärimuste kogumise idee. Selle idee prqpageeri- miseks pöördus Hurt rahva poole ajalehekirjutistega, milles rõhutas rah- valuulematerjali suurt ajaloolist, aga ka esteetilist ja peda­ googilist väärtust ning kutsus üles seda materjali kirja panema.2 Oma ideed hakkas Hurt ellu viima 1872. aastal asutatud Eesti Kirja­ meeste Seltsi (EKmS) presidendina (1872—1881). Tulemused olid küllalt head. Hurda presideerimise ajal on EKmS-ile materjali saatnud 141 ini­ mest. Rekord — 38 kogujat — saavutati 1876. aastal. See aasta on üldse eesti rahvaluuleteaduse ajaloos märkimisväärne. Nimelt üritas Hurt sellel aastal luua seltsile ülemaalist rahvaluulekogujaist kaastööliste võrku. Eesmärgiks oli, et igas kihelkonnas tegutseks seltsi esindaja, «käe- mees», kes kohapeal kogumist organiseeriks. Sellist ideaalseisu siiski veel ei õnnestunud saavutada. Tingituna vastuoludest seltsi liikmeskonnas — J. Hurda ja С R. Jakobsoni ning mõlema pooldajate lahkhelid (1878. aastast peale) — kannatas suuresti ka seltsi kultuuritöö, sealhulgas rah­ valuule kogumine. Taandarengut kiirendas ka Hurda kui peamise organi­ saatori lahkumine kodumaalt (1880. aasta oktoobris) ning eemalejäämine seltsi tegevusest (1881. a. augustist peale). Nii jäi vilkalt edenenud kogu­ mistöö seltsis ajapikku üha enam soiku ning lakkas paaril viimasel tege­ vus (etuse) aastal päriselt.3

1 J. Hurt, Vana Kannel I. Tartu, 1886, lk. XIII. Hurda varasema rahvaluulealase tegevuse kohta vt. lähemalt: Vana Kannel I, lk. IX jj.; V. Mäl'k, Eesti Kirjameeste Seltsi osa eesti folkloristika arengus. Tallinn, 1963, lk. 48 jj.; R. Põldmäe, Noor Jakob Hurt. Tallinn, 1988, lk. 27—33, 93—102. 2 Sellesisulistest kirjutistest on eriti olulised 1871. aastal Hurda toimetamisel väl­ jaantud «Eesti Postimehe lisalehes» ilmunud «Mis lugu rahva mälestustest pidada» ja «Paive neile, kes jutustusi isamaa sündinud asjost armastavad». 3 EKmS-i rahvaluulealase tegevuse kohta Hurda juhtimisel vt.: V. Mälk, Eesti Kirjameeste Seltsi osa eesti folkloristika arengus, lk. 63 jj. 409 Uue katse ülemaalist süstemaatilist kogumistööd käima panna tegi Hurt juba peterburilasena 1888. aasta algul. Veebruari- ja märtsikuus avaldas ta oma kuulsa suurüleskutse «Paar pälvid eesti ärksamaile poe­ gadele ja tütardele»4, milles kutsus kõiki ärksamaid poegi ja nüüd otse­ sõnu ka juba tütreid suurele isamaatööle — kirja panema igasugust vanavara, «et meie esivanemate elupilt täielikult ja nägusalt igamehe silmade ette võiks tõusta ja ajaloo tundmiseks kindlaks mälestuseks seisma jääda» («Paar pälvid». «Olevik» 1888, nr. 8). Esimese palve adresseeris Hurt kirjatöös rohkem vilunuilc — palus murdekeelseid tekste plaanitsetud «Eestikeele murrete raamatu» jaoks ja andis ka mõningaid kirjapanemisjuhiseid. Teine palve oli suunatud kõigile kirjaoskajaile. Kõiki, «kes iganes sulge oskavad pruukida», palus Hurt «igasuguseid rahva mälestusi ehk vanavara (siinne sõrendus — V. P.), mis esivanemate elust tunnistust annavad, paberisse panna ... ja saata» («Paar pälvid». «Olevik» 1888, nr. 9). Järgnes loend, et Eesti muinasaja tundmiseks on väga tähtsad: I) vanad eesti rahvalaulud; II) ennemuist­ sed jutud; III) vanasõnad; IV) mõistatused; V) vanad kombed; VI) vana rahvausk ja ebausk. Koik need liigid kuulusid Hurda käsituses rahvamälestuste ehk vana­ vara kogumõiste alla.5 Kõiki liike palus Hurt kirja panna ja andis ka mõningaid metoodilisi näpunäiteid, soovitades autoinformatsiooni või mõne eri liigi süvavaatlust. Suurt tähelepanu pühendas Hurt vanadele lauludele, märkides, et nende kogumisega tuleb eriti kiirustada, sest lau­ lud on uuema aja kultuuri ees kadumas. Ta lisas ka kokkuvõtliku üle­ vaate varasemast laulude kogumiskäigust, luges üles kihelkonnad, kust juba piisavalt kogutud, aga ka kust veel vähe või üldse mitte. Rangelt rõhutas Hurt autentsusnõuet, märkides: laulud kirjutatagu «täiesti ja teravaste nõnda üles .... kui laulikud laulavad ehk ette ütlevad; üleskir­ jutaja ei pea midagi muutma, ei maha jätma ega juure lisama» («Paar pälvid». «Olevik» 1888, nr. 10). See kehtis ka vanasõnade ja mõistatuste kohta. Ennemuistsete juttude kirjapanijaile lubas Hurt «enam vabadust, sest et neil juttudel ka rahvasuus vaba vorm on», kuid lisas: «Siiski tuleb ka juttusid üles kirjutades soovida, et kõik oma ilustamine kaugele jääb ja sõnad nii paberisse pannakse, kui rahvasuu jutustab ja räägib» («Paar pälvid». «Olevik» 1888, nr. 10). Kvaliteedinõuded olid seega kõrged. Üksikasjalik kava oli antud vanade kommete, vana rahvausu ja ebausu problemaatika kohta. Siin oli küsimusi inimese eluperioodide, perekondlike ja täbtpäevakommete, mütoloogiliste olendite, talupoegliku keskkonna olmeesemete ning inimesi tabanud hädade ja kahjude kohta. Üleskutsel oli ka küllalt mahukas loodusteaduslik osa — peale kõige muu palus Hurt kirja panna rahva arvamisi ja teadmisi loodus­ nähtuste, looma- ja taimeriigi ning mineraalide kohta. Sellisena oli üles­ kutse igati põhjalik ja mitmekülgne, kogujat hästi orienteeriv küsitlus­ kava.6 Üleskutse sugestiivseis lõpulõikudes avaldas Hurt kindlat lootust, et rahvas tema palvetele vastu tuleb. Ühisele tööle kaasa kutsudes vii­ tas ta ka naaberrahvaste eeskujule ning kirjutas: «. . . mull on see kindel arvamine, et meie Eesti isamaalased mitte tuimemad ei ole, kui meie naabrirahvad. Need on oma esivanemate vana elu uurimiseks palju tööd teinud ja kallid teadusi suure hoolega valge ette toonud» («Paar

4 Üleskutse ilmus «Olevikus» (12.—22. II 1888, nr. 8—10, 12) ja «Postimehes» (23. 11—15. III 1888, nr. 23, 26, 29, 32), ebatäielikult «Virulases» (nr. 9, 17) ja «Eesti Postimehes» (nr. 12, 13). 5 Terminit vanavara hakkas Hurt kasutama 1888. aastal, esialgu veel paralleelselt varasemaga: rahva mälestused. 6 Hurdal oli kavatsus üleskutse avaldada ka separaadina, kuid kahjuks jäi see mil­ legipärast teostamata. Vt. J. Hurt Eesti Üliõpilaste Seltsile 14. IV 1888. RAKA, f. 1767, nim. 1, s. 534, 1. 22,

410 pälvid». «Olevik» 1888, nr. 12) 7 Hurt lubas saadetiste kohta igal kuul ajalehtedes avalikult aru anda ja heitis «auditooriumile" viimase mobi­ liseeriva soovi: «Sellega hakatagu pääle! Minu sulg aruannete kirjuta­ miseks on ju valmis» («Paar pälvid». «Olevik» 1888, nr. 12). Ja peale hakati. Üleskutse ei olnud veel jõudnud lõpuni ilmuda, kui hakkasid saabuma esimesed korjandused. Juba 1888. aasta märtsikuus sai Hurt materjali neljalt isikult ja kirjutas neist saadetistest esimeses aruandes.8 Esimesed kaastöölised olid kirjanik Andres Saal (saatis Tar­ tust Tori murdematerjali), J. Aaron (saatis Tallinnast Rapla kihelkonna rahvajutte), С Listakind Räpina kihelkonnast (saatis usundi- ja kombe- loolisi teateid) ning Nikolai Heek Vaivarast (saatis regilaule). 1888. aasta varakevadel alanud suurkogumine kestis kuni 1906. aasta lõpuni. Selle aja jooksul avaldas Hurt trükis 155 aruannet. Hiljaaegu on Rein Saukas Hurda materjalide hulgast leidnud veel viimase — 156. aru­ ande. See on säilinud käsikirjas (võõras käekirjas).9 Ajavahemikul 1888. aasta märtsist kuni 1897. aasta juulini ilmus 125 aruannet. Järgnes kolme aasta pikkune vaheaeg, millal ühtegi aruannet ei avaldatud. Kuid kogumine kestis ikka edasi. Sellel ajal saadud materjale on Hurt regist­ reerinud neljaleheküljelises käsikirjas pealkirjaga «Vaheaja korjandu­ sed».10 Neist märkmetest (ja muidugi ka Hurda kogu originaalköidetest) nähtub, et sel ajal jätkasid regulaarset kaastööd mitmed juba varem alustanud kogujad, kuid tuli juurde ka mõningaid uusi nimesid. Aru­ annete avaldamine jätkus taas 1900. aasta lõpul. 1900. aasta oktoobrist kuni 1£06. aasta septembrini ilmusid aruanded 126—155. Aruannete avaldamise sagedus oli aastale lõikes küllalt erinev. Suurim oli see kogumise algaastatel. 1888. aasta märtsist detsembrini kirjutas Hurt 20 aruannet (1—20), 1889. aastal koguni 35 aruannet (21—55).n Hiljem sagedus langes.12 Aruandeid avaldasid järjekindlalt ajalehed «Postimees» (terve kogumisaja vältel) ja «Olevik» (kuni 125. aruandeni, seega siis nn. vaheajani). Vähesel määral trükkisid neid ka «Eesti Postimees» ja selle lisa «Eesti Postimehe õhtused kõned» ning «Päevaleht», «Sa'kala», «Teataja» ja «Virulane». Hurt töötas välja laekuva materjali arvelevõtmise ja korraldamise süsteemi. See kujunes tal lihtsaks ja läbimõelduks. Iga kaastööline (koguja-saatja-tooja) sai esmakordse korjanduse registreerimisel kindla

7 Nagu R. Viidalepp on veenvalt näidanud, tugines ka Hurt ise oma üldrahvaliku kogumisplaani ja üleskutse väljatöötamisel mõningal 'määral Vene Geograafia Seltsi ning fol'k'oristide Wilhelm von Mannhardti (1831—1880) ja Pavel Seini (1826—1900) kogumisaktsioonide eeskujule (vt. R. Viidalepp, Jakob Hurda üleskutse «Paar päl­ vid». «Keel ja Kirjandus» 1980, nr. 5, lk. 285—289). Olgu võimalike eesikujude ja mõju­ tustega kuidas tahes, peamine oli ikkagi Hurda enese elupõline huvi rahvaluule vastu ja tahtmine sellel alal midagi korda saata. 8 Esimene aruanne on dateeritud 24. märtsil 1888, ilmus «Olevikus» 28. III 1888 (nr. 13) ja «Postimehes» 29. III 1888 (nr. 38). 9 KM KO, f. 105, m. 10:21. 10 EFAM, Hurt, m. 2 : 1, lk. 175—178. 11 55. aruande on Hurt dateerinud 28. detsembril 1889, ilmuda jõudis see järgmise aasta algul («Olevik» 8. II 1890, nr. 16; «Postimees» 1.—2. I 1890, nr. 1—2). 12 1890. a. avaldas Hurt 12 aruannet (56—67). 1891. a. 8 aruannet (68—75), 1892. a. 8 aruannet (76—83), 1893. a. 11 aruannet (84—94), 1894. a. 13 aruannet (95— 107). 107. aruande on Hurt dateerinud 20. detsembril 1894, ilmus see järgmise aasta Jaanuaris («Olevik» 3. I 1895, nr. 1); 1895. aastal oli 10 aruannet (108—117), 117. aruanne on dateeritud 28. detsembril 1895, ilmus järgmise aasta jaanuaris («Olevik» 2. ja 23. I 1896, nr. 1, 4); 1896. a. 7 aruannet (118—124); 1897. a. 125. aruanne on datee­ ritud 10. juulil (ilmus «Postimehes» 15.—19. VII 1897, nr. 154, 156—158 ja «Olevikus» 22. III 1897, nr. 29). 1897. a. 10. juulist 1900. a. 11. oktoobrini Hurt aruandeid ei kir­ jutanud. Sellel ajal laekunud saadetisi on ta registreerinud käsikirjas «Vaheaja korjan­ dused». 1900 a. 11. oktoobrist alates avaldab ta kolm aruannet (126—128). 1901. a. ka kolm aruannet (129—131), 1902. a. kuus aruannet (132—137), 1903. a. seitse aru­ annet (138—144), 1904. a. kuus aruannet (145—150), 1905. a. kolm aruannet (151 — 153). 1906. aastast on pärit kolm aruannet (154—156), neist 154. ja 155. aruanne on ilmunud trükis 156. on säilinud käsikirjas.

411 järjekorranumbri, mis jäi talle alatiseks. Kaastöölisi numereeris Hurt nende materjalide saabumise ajalises järjekorras. Esimeses aruandes registreeritud saatjad said järgmised numbrid: 1 — Andres Saal, 2 — J. Aaron, 3 — С. Listakind, 4 — Nikolai Heek. Läbi kõigi aruannete numereeris Hurt 960 esmasa'atjat. Viimase numbri (960) sai Torma kihel­ konna Avinurme valla mees Mihkel Sild. Tema esimene korjandus saa­ bus Hurdale 1906. a. augustis ja jõudis 155-ndasse, s. t. viimasesse trüki­ tud aruandesse.13 Aruannete numeratsiooni põhjal võiks järeldada, et Hurdal oligi 960 kaastöölist. Kuid selline järeldus oleks ebaõige. Tegelikult oli kaastöölisi tunduvalt rohkem — tublisti üle 1100 (päris täpset arvu ei ole veel või­ malik öelda). Kõikuvus statistilistes andmetes oleneb Hurda numereeri- mismalli erilaadsusest. Hurt märgistas numbritega ühelt poolt saatjaid, teiselt poolt saadetisi. Üsna sageli sai ta ka niisuguseid korjandusi, mille kogumisest oli osa võtnud mitu isikut. Sellised kollektiivsed korjandused märkis ta üheainsa numbriga. Niisuguse arvepidamise markantseim juh­ tum leidub 115. aruandes: 826. numbri all oli registreeritud 13 Väike- Maarja kihelkonnakooli õpilast, kelle käsikirjad on Hurdale saabunud samaaegselt — 21. septembril 1895 (vt. H II 53, 355—446). Kümnendas aruandes on numbriga 132 märgitud kaheksa kogujat eri paikadest, kelle korjandused jõudsid Hurdale «Oleviku» toimetuse vahendusel. 96. aru­ andes on saanud ainsa numbri (722) Haljala kihelkonna kolmeliikmeline kollektiiv — A. A._ Langei, A. J. Langei ja J. Einmann. Ainsa numbriga on märgitud ka kõik üliõpilastest stipendiaadid, kes käisid kogumismat­ kadel kahekaupa, nagu näiteks M. Ostrov ja O. Kallas (10. aruanne, kogujanumber 136), J. Arro ja J. Sitzka (46. aruanne, kogujanumber 476). Niisuguse numereerimisviisi_ tõttu jäid paljud kaastöölised statisti­ kast väljapoole. Harukordadel vois saatja jääda numbrita ka siis, kui tema materjal ei vastanud Hurda püstitatud nõuetele. Nii jäi numbrita näiteks ainsa korra saatnud Tartu seminarist Jaan Elend, kelle läkitatud laulud ei olnud rahvaehtsad (vt. H II 29, 305—318). 40. aruandes tänas Hurt osavõtmise eest, aga kahetses, et laule on keegi «nii ümber sepit­ senud, et nende esialgne kuju ja hind kaduma on läinud». Numbrita jäid ka kogujad M. Mamers Haapsalust, L[iine] Kfadastik] Venemaalt ning A. H-s Tartust, kes saatsid Hurda arusaama kohaselt vanavarasse mittekuuluvaid uuemaid laule (139. ja 155. aruanne). Number, küll põhi­ liselt arvestuslik näitaja, oli seega mõnikord ka kogutu väärtuse indikaa­ tor. Kaastööliste numereerimine üldse oli nagu omamoodi immatriku­ leerimine ühte kindlasse korpusse — Hurda kogujaskonda. Et see kogu- jaskond kujunes arvukamaks, kui keegi algul ennustada võinuks, oli niisugune arvepidamine väga asjakohane. Kui juba arvele võetud isik sa'atis korduvalt, osutas Hurt aruannetes, mitmenda saatmiskorraga on tegemist, märkides, et vastav isik saatis «töist korda», «kolmat korda», «neljät korda» jne. Saatmiskordade arvu poolest saavutas rekordi metsa­ vaht ja põllumees Jaak Sõggel (1871 — 1963), kes saatis Lõuna-Pärnu- m'aalt ja Louna-Viljandimaalt 99 korda. Talle järgnesid Jaan Sandra (1862—1925) Vastseliinast — 74 korda, Mihkel Aitsam (1877—1953) Vigalast — 56 korda, Anton Suurkask (1873—1965) Vil'jandist — 46 korda jne. Naiskogujaist oli vilkaim Helene Maasen-Varik (1869—1933) Palamuselt, kes saatis 33 korda. Oma üleskutses pöördus Hurt ärksamate poegade ja tütarde poole. Tema enam kui tuhandepäine kogujaskond oli siiski valdavalt meeste seltskond. Naisi on seni õnnestunud kindlaks teha 87. Absoluut- arvuna on see juba küllalt tähelepanuväärne и, kuid moodustab siiski

I3 155- aruanne on dateeritud 22. septembril (vt. «Postimees» 28. IX 1906, nr. 222) 156. aruandes esmaslaat]aid ei ole. _ 14 Kõrvutavalt võib märkida, et EKmS-ile kogusid 1870.—1880-ndail aastail neli või viis naisterahvast.

412 ainult 8—9 protsenti kaastööliste üldhulgast. Naiste lülitumine avalikku tegevusse oli sajand tagasi uus ühiskonnaelu nähtus. See nõudis neidu- delt-noorikutelt tõsist söakust ja pealehakkamist. Kogujate haridustase oli erinev, ulatus väga vaevasest kirjaoskusest akadeemilise õpetatuseni. Akadeemilisi ringe esindasid peamiselt Tartu ja üksikud Peterburi ülikooli üliõpilased.15 Ülejäänud kogujaskonna osas oli elukutsete poolest kõige rohkem kooliõpetajaid ja põllumehi. Hulgali­ selt oli ka mitmesuguseid käsitöölisi. Kaasa töötasid kingseipad, pott­ sepad, puusepad, sepad, rätsepad. Eriti soodsaid võimalusi kogumiseks pakkus rätsepatöö. Rätsepad käisid õmblustööd tehes talust tallu, suhtle­ sid paljude inimestega, said näha ja kuulda mõndagi, mida sobis üles kirjutada. Head materjali on Hurdale saatnud näiteks rätsepad Viilip Klaas (1857—1917) Haljalast ja Joosep Silde (1860—1942) Otepäält. Rätsepaametit pidas ka Hurda viljakaim kaastööline Jaan Sandra Vast­ seliinast. Ta on oma kodukihelkonnast ja naabruses asuvalt Setumaalt kogunud ja saatnud üle 8000 lehekülje väga mitmesugust materjali, seal­ hulgas eriti palju rahvajutte ja ajaloolis-olustikulist ainestikku Nais- kogujaist oli esileküündivaim Hallistest pärinev Leena Kase-Kaur (1852—1932), kes saatis oma suure eeskujuliku materjalikogu Hurdale 1896. aasta märtsis (H, Kase). Kogumisaktsiooni alustades tahtis Hurt saavutada, et kogutaks igalt poolt, et töö kujuneks ülemaaliseks ja süstemaatiliseks. See soov läkski põhimõtteliselt täide. Kogujaid oli kõigist maakondadest, peaaegu kõigist kihelkondadest. Tõsi küll, ebaühtlase tihedusega. Hõredalt oli kaastöölisi Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal. Kõige rohkem oli neid Väike-Maarjas — 42. Ainsa kogujaga olid esindatud Anna, Emmaste, Harju-Madise, Järva- Madise, Kihelkonna, Noarootsi ja Varbla kihelkond. Keskmine kogujate arv kihelkonnas kõikus 10—15 vahel. Midagi ei saanud Hurt Kirbla, Lihula, Martna, Püha ja Vormsi kihelkonnast. Kodumaalaste kõrval võt­ sid kogumistööst osa ka Venemaale väljarännanud või sinna ajutiselt tööle siirdunud eestlased. Hurdal oli kaastöölisi üle kogu suure Vene impeeriumi — Minski, Mogiljovi, Peterburi, Pihkva, Poltaava, Samaara, Simbirski, Smolenski, Tveri ja Vitebski kubermangus, Krimmis, Kaukaa­ sias ja Siberis. Küllalt palju saabus kaastööd ka linnadest, kus elas roh­ kesti eestlasi, nagu Kroonlinnast, Peterburist, Riiast. Sõjaväes aega tee­ nivad noormehed saatsid kaastööd eeskätt Poolamaalt. Nii ei piirdunud Hurda algatatud aktsioon mitte ainult Eestimaaga, vaid laius üle selle piiride. Oma suurüleskutse sissejuhatuses väärtustas Hurt vanavara ja keele­ ainese kogumist kui tähtsat isamaatööd. Paludes kogumisest võimalikult laialdaselt osa võtta, kirjutas ta: «Ühtlasi on see töö üks isamaa kohus. Meie langeme kange laituse alla, kui selle kohuse ära unustame ja järel­ tulijad põlved saavad meid veel enam süü alla mõistma» («Paar pälvid». «Olevik» 1888, nr. 8). Ka aruannetes on Hurt ikka ja jälle rõhutanud, et kogumine on ühine ülitähtis isamaa-ja teadusetö ö.16 Seda tööd tehti vaimustusega, vabatahtlikult ja ilma palgata. Ainult vähest-ele sai Hurt anda mõnevõrra rahalist abi kogumisest tulenenud kulude kat­ teks ja vaevapalgaks (näit. Hendrik Prantsule ja Jaan Sandrale). Reisi-

15 Tartu üliõpilastest 'kogusid rahvaluulet näiteks Johann Arro, Jakob Ilves, Oskar Kallas, Hans Lohk, Mihkel Ostrov, Gustav Seen, Johann Sitzka, peterburilastest Peeter Birkenthal ja Alfred Vahtrik. 16 3. aruannet alustas ta näiteks sõnadega: «Meie ülitähtsa isamaatöö ühendatud ettevõtmisele, vanavara 'korjamisele ja keelemurrete uurimisele on järgmised kaastöö- tegiiad juure tulnud.» 1888. aasta juunis kirjutatud 6. aruande lõpus palus ta kooliõpe­ tajaid, üliõpilasi ja muid õppijaid suvisel «priiajal ka meie ühise isamaatöö pääle mõtelda»; 120. aruandes tänas Hurt Poolamaalt kaastööd saatnud soldatit Tõnu Wiede­ manni ja tema 'kaaslasi, kes «sündimise maa pinnalt 'kaugel ära olles meie ühise isamaa ja teaduse töö pääle mõtelnud». Samasuguseid ühise töö tähtsust rõhutavaid märkusi leidub paljudes aruannetes. 413 raha ja vaevapalka said ka üliõpilastest stipendiaadid. Ilma hüvitust saamata olnuks neil võimatu kogumismatkadest osa võtta. Kogujate põhi­ mass sai oma töö eest moraalset tasu. Selleks olid «vanavara aidamehe» tunnustussonad aruannetes, isiklikud tänukirjad kogujaile, mälestuseks näopilt autogrammiga, «Vana Kandle» köited või muud Hurda teosed.17 Niisugune moraalne hüvitus ergutas ja tiivustas saajaid ehk enamgi, kui seda suutnuksid (tõsi küll, väga maksujõulised ja väär­ tuslikud) tsaari-Vene rublad. Saadud korjandused töötas Hurt oma süsteemi järgi läbi — kirjutas esilehe ülaservale materjali passiandmed: kust kihelkonnast, kellelt ja millal saadud, mitmes saatmiskord. Ka võttis ta arvele saadetise sisu ja mahu ning andis saadetisele hinnangu — märkis, mis liiki materjali ja kui palju saadetis sisaldab, milline on materjali kvaliteet ja kui mahukas on käsikiri poognates. Koik need andmed läksid aruanne­ tesse, mis peagi jõudsid Peterburist kodumaiste ajalehtede toimetustesse ja ilmusid juba mõne päeva pärast trükis ning alustasid teekonda rahva­ luulekogujate kodudesse, avaldades seal oma äratavat mõju. Ajakirjan­ duse osa Hurda kogumistöö edendamisel oli väga suur. Läbitöötatud käsikirjad korraldas Hurt köideteks paberi formaadi järgi: foolio (seeria I), kvart (seeria II), postpaber (seeria III), oktaav (seeria IV). Formaadi kui välise näitaja kõrval arvestas Hurt käsikir­ jade sisulisi tunnuseid: ta püüdis ühte koondada samade isikute eriaeg- seid korjandusi ja samade kihelkondade materjali. Selle pikaajalise hoolika kogumise ja korraldustöö tulemusena on meil olemas ainulaadne Hurda rahvaluulekäsikirjade fond signatuuriga H. Fondi üldsuurus on 162 köidet, ühtekokku 114 696 lehekülge, kus on kirja pandud 250 062 punkti rahvaluulet. Liigiliselt on kirjapanekute hul­ gas: rahvalaule ja mänge 47 556, vanasõnu ja kõnekäände 71 154, mõista­ tusi 42 804, jutte 16 756, uskumusi ja kombeid 71 792.18 Peale puhtrahvaluulelise on Hurda kogus hulgaliselt ka ajaloolis- olustikulist, etnograafilist ja keelelist ainestikku. Suurüleskutse esimene palve oli mäletatavasti keele kohta. Kogumistööd juhendades kordab Hurt alatihti, et saadetagu ka murdenäiteid ja kirjutatagu kogu materjal murdekeeles. Tänapäeval on hakatud ka Hurda kogu keelelisi rikkusi läbi töötama. Juubeliaasta puhul on Kadri Peebo ja Juhan Peegel koos­ tanud valimiku «Igal puul oma juur». Rahvaluuleliikidest pidas Hurt kogumise algusaegadel eriti silmas vanu rahvalaule. Juba oma suurüleskutse vastavas osas kirjutas ta: «Vana laulude kohta tuleb iseäranis tähendada, et nende viimne korjamise aeg praegu käes on. Üks inimese iga veel edasi, siis ei saa neid rahvasuust enam ühtainust leitama» («Paar pälvid». «Olevik» 1888, nr. 9). Selles oli Hurdal õigus. XIX saj. alguses sündinud laulikud olid tõepoolest vana rahvalaulu aktiivsete kasutajate viimane põlvkond. Nii kujunes Hurda kogumistöö oluliselt vana rahvalaulu kui liigi pääste- aktsiooniks. Vanu laule laekus Hurdale kogu kogumisaktsiooni kestel, eriti intensiivselt viiel esimesel aastal (1888—1892). Sel ajal olid laulud tähelepanu keskpunktis, oli nii-öelda laulude voog. Uuemat rahva­ laulu Hurt vanavaraks ei pidanud ja oma tööprogrammi seda ei võtnud. Ometi saatsid kogujad talle küllalt sageli ka uuemaid laule. Sellesse materjalisse suhtus Hurt üldiselt tõrjuvalt, pidades seda asjasse mitte-

«Vana Kandle» köiteid saatis Hurt 'kogujaile 1891. a. augustist kuni 1895 a detsembrini 183 eksemplari (EFAM, Hurt, m. 2:1, lk. 168—171; vrd. ka 87. aruannet). Toni*; <

19 Vt. näiteks: 40. aruande lõpp, saatja G. R. Keila kihelkonnast, ilma numbrita; 50. aruanne, saatja Jüri Tammann Häädemeestelt, nr. 501; 58. aruanne, saatja Johannes Maasik Laiuse kihelkonnast (teine saadetis). 20 Vt. näiteks: 57. aruanne, saatja Aleksander Vuks Maarja-Magdalecnast (neljas saadetis); 60. aruanne, saatjad Voldemar ja Georg Lurich Väike-Maarjast (teine saa­ detis). 21 Vt. näiteks: 35. aruanne, saatja Jaan Kornak Tallinnast (teine saadetis); 111. aruanne, saatja T. K-.. Pilistverest, nr. 805. 22 77. aruanne, saatja Gustav Mühlbach Kadrinast, nr. 651. 23 5. aruanne, saatja Hendrik Prants Vastseliinast, nr. 59. 24 Eesti vanasõnade teaduslikus väljaandes («Eesti vanasõnad» I—III) on avalda­ tud vanasõnu 560 Hurda kaastööliselt. 25 Sama palvet kordas Hurt 1891. aasta aprillis-mais 70. aruandes; 1904. aasta mais (147. aruandes) aga palus teateid Setu, Räpina ja Vastseliina laule saatnud kaastöölistelt «Setukeste laulude» väljaande jaoks. 26 Eesti keeles ilmus kõne ajalehtedes «Olevik» (1896, nr. 49—52, ja 1897, nr. 1—2), «Postimees» (1896, nr. 265, 273, 279) ja «Eesti Postimehe õhtused kõned» (1896, nr. 50—51, ja 1897, nr. 1—2);. 415 oli tolleks ajaiks kogunenud 136), mapi ajalehtedest väljalõigatud aru­ annetega (neid oli kongressini ilmunud 122) ja albumi, milles olid 108 koguja näopildid.27 Kogujatega suhtles Hurt peamiselt kirjalikult, isiklike kirjade ja aru­ annete vahendusel. Hurda kirjavahetus on olulisel määral säilinud ühe­ poolselt: on olemas suur hulk kogujate kirju ja kaaskirju Hurdale, Hurda kirju kogujaile on aga arhiivides väga vähe. Seetõttu on Hurda ja tema kaastööliste suhete selgitamise peamiseks allikaks ikkagi aruanded. Hurda aruanded on aegumatu väärtusega teadusajalooline dokument. Sellest nähtuvad Hurda sügav huvi rahvaluuleprobleemide vastu, toma põhjalikud teadmised selles valdkonnas ning seisukohtade pidev arene­ mine töö kestel, samuti tema suured organisaatorivõimed, imekspandav pedagoogiline takt ja talent. Vabalt ja sundimatult, lihtsas maameheli­ kus stiilis suhtles ta oma suure auditooriumiga — jagas teenetele vasta­ valt kiitust ja laitust, õpetas vältima vigu, õhutas edasisele tööle. Lisaks kogumistöö organiseerimisele oli Hurt silmapaistev ka kogutu teaduslikul läbitöötamisel ja publitseerimisel. Tema koostatud lauluvälja- anded «Vana Kannel» I (1875—1886) ja II (1886) ning «Setukeste lau­ lud» I—III (1904, 1905, 1907) kuuluvad meie rahvateadusliku kirjasõna põhivarasse. Hurda tegude_ ja saavutuste mõju on ulatunud tänapäeva ja ulatub tulevikku. Hurt lõi rahvaluulematerjali kogumise, korraldamise ja publit­ seerimise süsteemi ning traditsioonid, pannes sellega kindla aluse meie rahvuslikule folkloristikale. Toetume sellele alusele ka tänapäeval. Jakob Hurda elu ja tegevust on käsitlenud paljud uurijad. Kuid ikkagi on suure töömehe mitmekülgses tegevuses veel lõike, mida pole piisavalt selgitatud. Hurda avastamine jätkub. 27 Aruannete mapp on säilinud ja leidub Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas (EFAM, Hurt, m. 1).

416 TAHVEL XXVII

;Ц| lab. ''''"fir' "••. 'jt far .-";• • • ^ V i i~ S^ *> | ^^ftl ;•/• k_^F У iki 1 '"*^T°.i' l #' '".v- ft _JB ни *w Jj^ ''-Я

Ülal: Tartu daame XIX saj. lõpult. Esireas keskel Eugenie (Jenny) Hurt. A 11: (vasakult) J. Kerg, A. Mohrfeldt, F. W. Ederberg ja J. Hurt Berchtesgadeni soola- kaevanduses 10. juulil 1895. a. TAHVEL XXVIII

Ülal: 1890-ndate aastate lõpul K. Krohni suvekodus Korkeasaarel; istuvad (paremalt) A. O. Heikel, J. R. Aspelin, J. Hurt, O. Donner, seisavad K. Krohn, Y. J. Wichmann ja E. N. Setälä. All: Jakob Hurda matuserong Tartus «Vanemuise» ees. Kandlekeeled: neli Jakob Hurda redigeeritud rahvalaulu RUTH MIROV

1 akob Hurt jõudis oma elu jooksul trükki toimetada kaks mahukat J teaduslikku, topograafilisel printsiibil koostatud regivärsilise rahva­ laulu väljaannet — «Vana Kannel» I—II (1875—1886) 'ja «Setukeste laulud» I—III (1904—1907). Esialgu, kui Hurt alles plaanitses rahva­ luule kogumist ja kaastööliste leidmiseks esimesi üleskutseid avaldas, pidas ta silmas hoopis teistsugust rahvalaulude kogumikku, mille ees­ kujuks oli E. Lönnroti «Kanteletar». Hurt oli juba siis arvamusel, et meiegi materjalidest saaks hoolsal kogumisel õige varsti samalaadse «Vana Kandle» kokku panna.1 Tegelikult sai «Vana Kannel» Hurda esi­ mese teadusliku rahvalaulupublikatsiooni nimetuseks ning on tänaseni jätkuva kihelkondlikul printsiibil koostatava regivärsilise rahvalaulu hiigelsarja ühisnimetus. 1886. aastal ilmunud «Vana Kandle» eessõnas räägib Hurt oma koostamisprintsiipidest. Kõige olulisemad neist on järg­ mised: 1) et teadusele on vajalik iga tekst, sisaldab «Vana Kannel» palju variante, ka vähem väärtuslikke ja fragmentaarseid; 2) et materjal peab olema teaduslikult usaldatav, tuleb laulud trükkida nii, nagu nad on esitatud — murdekeeles ja ilma igasuguse töötluseta. Sealsamas räägib ta ka rahvaväljaande vajalikkusest ja kahe väljaandetüübi erine­ vustest ning avaldab arvamust, et tõeliselt hea antoloogia saaks kokku panna alles pärast teadusliku väljaande ilmumist ja kriitilist läbitööta­ mist. Veel märgib Hurt, et kuigi «Vana Kannel» taotleb ennekõike tea­ duslikke eesmänke, võib ka esteet siit enda jaoks pärleid leida. Täiesti ilmselt oli üldsus juba pikka aega oodanud rahvalaulude anto­ loogiat. Nii kirjutab Hurt rahvaluule kogumise 49. aruande (1889) lopus, et on hiljaaegu saanud kirja, kus mitmed vanavara kogujad avaldavad soovi, et ta paremad ja tuumakamad rahvalaulud välja valiks ja trükis avaldaks. Eesti rahvas oleks selle eest tänulik. Vastuseks ütleb Hurt: «See mõte ja soov on väga kohaline. Meie laulude kogu on nii suureks ja laialiseks tõusnud, et tema täis ja teaduslik väljaandmine pikemat aega saab tarvitama. Et auustatud korjajad ja muud laulu sõbrad ju enne ühi­ sest tööst vilja maitseksivad, siis tahan katsuda ilmutatud soovi nii pea täita, kui aeg iganes lubab.»2 Tõepoolest olid rahvaluulekogud esimese viljaka kogumisaastaga pärast Hurda kuulsaks saanud üleskutset «Paar pälvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele» (1888) tohutult kasvanud. Tegelikult aga ei saanud Hurt aeganõudva kutsetöö ning mitte vähem aeganõudva rahvaluulealase töö kõrvalt veel nii pea antoloogia koostami­ sele asuda. Ligi paarkümmend aastat hiljem ilmuma hakanud «Setukeste laulu­ des» on Hurt oma teadusliku väljaande koostamisprintsiipe (mis üldiselt kehtivad tänapäevalgi) veel palju järjekindlamalt rakendanud. Nuud kerkis rahvaliku antoloogia küsimus veelgi teravamalt päevakorrale. Avalikus kirjas V. Reimanile rõhutab Hurt, et kogu rahvaluulematerja- list tuleb paremik võimalikult ruttu välja anda «meie tervele rahvale ilu-

1 J. Hurt, Palve neile, kes jutustusi isamaa sündinud asjost armastavad. «Eesti Postimehe lisaleht» 1871, nr. 27. 2 J. H u r t, Neljakümne üheksas aruanne Eesti vanavara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. «Postimees» 26. X 1889, nr. 123. 27 Keel ja Kirjandus nr. 7. 1989. 417 lugemiseks, aga mitmetpidi ka tähtsaks õpetuseks».3 Siin ütleb Hurt sõnaselgelt sedagi, et «Vana Kannel» saab nüüd antoloogia nimetuseks. «Setukeste lauludes» on ta nende jaoks, kes raamatu ilulugemiseks kätte võtavad, kõige kaunimad ja täielikumad teisendid tähistanud sisukorras tärnikesega. Konkreetsemalt jõudis Hurt rahvaväljaandele mõtlema hakata aga alles 1905. aastal, kui töö «Setukeste lauludega» oli juba üsna kaugele jõudnud. Näib, et viimase tõuke antoloogia tegemiseks andsidki setu lau­ lud. On ju setu folkloor eriti rikas suure tunnetusliku ja emotsionaalse väärtusega lüroeepika poolest, samal ajal on aga Setu murrak põhja­ eestlastele raskesti mõistetav. Nii leidiski Hurt, et antoloogia — kaunite laulude kogu — peab olema täie arusaamisega loetav ja murdekeelsed" tekstid tuleb paratamatult kirjakeelseks teha. Ilmselt oli töö rahvavälja- andega Hurdale endale vägagi südamelähedane ja huvipakkuv. Nii kirju­ tab Hurt Kaarle Krohnile, kellega tal «Setukeste laulude» trükkitoime­ tamise ajal oli väga tihe kirjavahetus: «Puhketundidel või vahelduseks töötan ma oma antoloogilise «Vana Kandle» kallal, mis tahab saada soome «Kanteletari» paariliseks. Kaks eepilist või ballaadilist laulu («Ilolaul» ja «Kalmuneid») on juba valmis saanud. Olen püüdnud ole­ masolevatest variantidest teaduslikult ja esteetiliselt parimat kokku liita. [ ] Keelekuju tuleb üldiselt ühtlustada, põhjaeesti vormi valada, aga mõned numbrid peavad küll murdelisse vormi jääma.» 4 Kuna soom­ lastel oli selline väljaanne «Kanteletari» näol olemas, siis tahtis Hurt ka omi esteetilistel printsiipidel redigeeritud laule ennekõike soome tead­ lastele tutvustada ja nende arvamust kuulda. Kõigest on näha, et Hurt võttis tööd rahvaväljaandega väga tõsiselt. Nähtavasti pidas ta seda oma võlaks kaastööliste ees ja püüdis laule kõige esteetilisemas ja loogilise­ mas kujus üldsusele lugemiseks anda. Kirjast selgub veel kord, et Hurt kasutab nimetust «Vana Kannel» nüüd rahvaväljaande pealkirjana, nagu see kunagi tal mõeldud oligi. E. N. Setälä abiga avanes Hurdal võimalus avaldada kõnealused lau­ lud koos eessõnaga 'pealkirja all «Kaks keelt «Vanast Kandlest»» «Suo- malais-ugrilaisen Seuran Aikakauskirja» 23. köites (1906). Eessõnas tut­ vustab Hurt lühidalt oma koostamisprintsiipe ja alusmaterjali. Kirjas Kaarle Krohnile pärib ta oma töötluste kohta Krohni kui suurima asja­ tundja arvamust. K. Krohn, kes oli geograafilis-ajaloolise uurimismeetodi arendaja ja rakendaja, pidas isegi esteetilistele printsiipidele rajatud väljaande puhul oluliseks rahvalaulude nn. algkuju leidmist. Algkuju, s. o. laulu arvatava esimese versiooni rekonstrueerimine on selle meetodi põhitaotlusi ning eeldab üksikasjalikku motiivi- ja värsivõrdlust, aga ka teadmisi laulude leviku kohta. Krohni arvates oli niimoodi leitud algkuju ka esteetiliselt kõige väärtuslikum ning ta soovitas Hurdal sellest lähtuda ja eraldada laulust kõik juhuslikud liited. Üldiselt leiab ta Hurda värsi- seade olevat vägagi hea ja avaldab veendumust, et eesti lauludest võib sündida antoloogia, mis «Kanteletari» kaugelt ületab.5 Hurda vastus­ kirjas on tähelepanuväärne märkus, et lisaks Helsingisse saadetud teks­ tidele on tal nüüd viimistletud kujul olemas veel kaks laulu — «Lemme- leht» ja «Jeesuse sõit».6 Et Hurt soovis oma redigeeritud tekstidele tõepoolest laia arutelu, on ta äratrükid Soome-Ugri Seltsi väljaandest saatnud laiali paljudele vana- varasopradele. Nagu selgub Hurda-käelisest nimekirjavisandist Kirjan­ dusmuuseumi fondis, on isikuid ja seltse, kellele laulud on lähetatud (või

„ Г./ Hurt. Kiri auustatud ajaloouurijale V. Reimanale. «Linda» 1904, nr 21 lk. 413—415. 4 J. Hurt K. Krohnile 21. I 1905. KM KO, f. 205 m 22 • 1 5 К. Krohn J. Hurdale 29. XII 1905. KM KO f.'43 m 11 • 1 6 J. Hurt К. Krohnile 2. I 1906. KM KO, f. 205, m 22 • 1 kavatsetud lähetada), üle viiekümne.7 Nimekirjas on hulk soome ja teisigi välismaa teadlasi ning eesti haritlasi, aga ka palju muid rahvaluulehuvi- lisi ja kogujaid üle maa ning isegi eesti asundusest Simititsast. Seltsi­ dest on tekstid saadetud Õpetatud Eesti Seltsile ja Eesti Üliõpilaste Seltsile. Põhjalikumaid, ajakirjanduse veergudele jõudnud vastukajasid ilmus kahelt tuntud eesti kultuuritegelaselt ja need mõlemad olid negatiivsed. Villem Reiman arvab, et ka antoloogiast tahaks ta leida laule nende algupärases kujus. Kui dr. Hurt nad Lönnroti eeskujul mitmest variandist kokku paneb, võib tulemus olla küll kaunim ja järjekindlam, aga seda ei saaks enam rahva omaks pidada.8 Veel resoluutsemalt astub igasuguse redigeerimise vastu välja Kristjan Raud. Oma lühikese, luuleliselt sõnas­ tatud artikli9 lõpetab ta võrdlusega kunstivallast: «Õiendaks keegi vana primitivmeistri maali joonistuse, värvi ehk perspektivi uuema aja nõud­ miste järele, siis oleksivad ka maali kalliväärilised omadused otsas.» Just sama juhtuks rahvalauludega. K. Raud on isegi rahvalaulude kirja­ keelestamise vastu, millega V. Reiman siiski nõustus. Artikli lõpus on toimetuse märkus, et K- Raua kirjutis on dr. J. Hurdale edasi saadetud ja palutud teda küsimuse kohta mõtteid avaldada ning et palve on ka lahket täitmist leidnud. Samas lehenumbris ilmuski Hurdalt artikkel «Kuidas tuleb vanu rah­ valaulusid ilulugemiseks välja anda», kus ta juba üksikasjalikumalt sel­ gitab, milles tema arvates seisneb teadusliku ja rahvaväljaande erinevus. Ta leiab, et üldmõistetavuse huvides on vaja laulud kindlasti kirjakeelde panna, säilitades ainult üksikuid murdejooni, ja vajaduse korral tuleb parandada ka värsimõõtu (olid ju paljud laulud dikteerimise järgi valesti, s. o. kõnekeelepäraselt kirja pandud). J. Hurt kirjutab: «Rahvali­ kus väljaandes, mis ju esivanemate laulude ilu täiesti jalule tahab seada, peab minu arvates väljaandja need parandused ette võtma. See ei ole mitte laulude muutmine, vaid vana ja päriskuju ülesseadmine.»10 Roh­ kem kahtlusi sünnitab küsimus, kas koostaja võib laule eri variantidest kokku liita, kuid sellegi otsustab Hurt jaatavalt. Ta leiab, et ühel varian­ dil on ilus algus, teisel lõpp, kolmandal keskosa ja nii on arusaadav, et «väljaandjal tung südamesse tuleb, kõik ilusamad osad kokku võtta ja ühte panna».11 Lönnroti «Kanteletari» (1840—1841) ilmumisest oli möödas üle kuue­ kümne aasta ning muidugi olid teadlaste ja rahvalauluhuviliste tõeks­ pidamised mõnes asjas muutunud. Ometi ei tule arvata, nagu olnuksid Hurda printsiibid rahvaväljaande koostamisel aegunud. Vastupidi — nii probleem ise kui ka Hurda printsiibid on igihaljad. Aeg-ajalt on ikka tek­ kinud soov või vajadus regivärsilisi rahvalaule, mida väga erineval tase­ mel on üles kirjutatud, esteetilistest printsiipidest lähtudes redigeerida. Sellega on tegelnud paljud eesti ja soome tuntud teadlased ning kirja­ mehed. Üldjuhendina on Hurda seisukohad täiesti arvestatavad, mingit ühest, alati kehtivat lahendust sellele probleemile pole. Nii näiteks on Kaarle Krohn koostanud laulude kunstlikult rekonstrueeritud algkujudest kaks väljaannet — ühe lüürikast («Muinaisrunoja laulusta — lemmestä — surus'ta», Porvoo, 1920), teise eepikast («Suomen muinaisrunoja, kerto- vaisia», Helsinki, 1930). Martti Haavio leiab aga, et teaduslik algkuju polegi alati stiililt parim. Ka tema on välja andnud nii lüüriliste kui ka

7 Vt. KM KO, f. 43, m. 39 : 1. 8 V. Rfeimanl, Kaks keelt «Vanast Kandlest». Toimetanud J. Hurt. Äratrükk Soome-Ugri Seltsi ajakirjast. «Postimees» 4. III 1906, nr. 52. 9 K R[au]d, «Noli me tangere» rahvalaulude muutmise kohta. «Postimees» 22. IV 1906, nr. 90. 10 J. Hurt, Kuidas tuleb vanu rahvalaulusid ilulugemiseks välja anda. «Posti­ mees» 22. IV 19C6, nr. 90. 11 J. Hurt, Kuidas tuleb vanu rahvalaulusid ilulugemiseks välja anda.

27* 419 eepiliste laulude valimiku («Laulupuu» ja «Kirjokansi», mõlemad Hel­ sinki, 1952), kus redigeerimisega on eriti kaugele mindud. Selliste suur­ meeste, nagu ka Jakob Hurda puhul polegi oluline, et laulud olaksid või­ malikult ehedalt rahvapärased, vaid huvitav on just nende oma maitse ja isikupära avaldumine. Ka kõik meie laiemale lugejaskonnale mõeldud antoloogiad on suuremal või vähemal määral redigeeritud, sageli just esteetilisi printsiipe silmas pidades. Väga palju oleneb väljaande tüü­ bist. Herbert Tampere on selle kohta avaldanud järgmise mõtte: «On ainult vaja arvestada, et niihästi esteetilise eesmärgiga koostatud vali­ mik kui ka mitmesuguse kirjandusliku ümbertöötamise teel saadud laulu- dekogu on mõlemad õigustatud. Need on kaks eri asja ja kummalgi on mõnevõrra erinev eesmärkki.» 12 Kirjakeelele lähendamine, värsimõõdu korrastamine jms. on probleemid, millega on tulnud tegelda ka kõigil neil, kes rahvalauludest pikemaid poeeme on kokku seadnud (H. Wuoli- joki, V. Ridala, G. Suits, A. Annist jt.). Eespool toodud eitavad arvamused ei viinud Hurta oma tõekspida­ mistest loobumisele. Ta jätkas antoloogia koostamist. Ka kirjutas ta Krohnile13 ja palus oma töö kergendamiseks eesti eepiliste laulude nimestikku, mille Krohn oli omal ajal Hurda kogusid läbi vaadates koos­ tanud, ning sai varsti ka jaatava vastuse. Kuid juba järgmises 'kirjas palub Hurt ärasaatmisega mitte kiirustada.14 Ilmselt võttis ta endale järelemõtlemisaega ja soovis «kahe kandlekeele» avalikku arutlemist jät­ kata, et siis suuremast hulgast arvamustest paremini tõde välja sõeluda. Ühtlasi pöördus ta äsja loodud ajakirja «Eesti Kirjandus» toimetaja Jaan Jogeveri poole järgmise kirjaga: «Austatud «Kirjanduse» toimetaja! Postimehest saate nägema, et ma sündsaks arvan, oma kaht «Vanalkandle häält» teie ajakirjas ära trükkida. Kui Teil midagi selle vasta ei ole, siis täitke Maikuul lahkesti minu palumist. Inimesed hakkavad minu lauludest vaidlema ja otsusi tegema, ilma et nad asja ennast õieti tunnevad. Ma arvan siis käsuliseks ja tarviliseks oma «Kandle keeli» kõvemini ja kau­ gemale helisema panna. Vaidlemine ise on tõsine ja võib seletust ja aru-. saamist mitmele poole saata, ka näpunäiteid «Vana kandle» redigeerimi­ sele tuua — kui laulukesed trükite, paluksin viimist trükiparandamist siin Peterburis omalt poolt toimetada.» 15 Nagu kõigest näha, oli Hurt laulude redigeerimise probleemi keerukusest täiesti teadlik, kuid nähta­ vasti polnud peale Krohni kedagi, kes oleks olnud võimeline temaga samal tasemdl kaasa mõtlema. «Eesti Kirjandus» trükkisid ära nii mõle­ mad laulud kui ka saatesõna ja redigeerimispõhimõtteid selgitava kirju­ tise 16, kuid arvamusi enam ei järgnenud. Diskussiooni lõpetas Hurda surm samal aastavahetusel, nii nagu surm lõpetas ka kogu töö antoloo­ giaga «Vana Kannel», mis oli paaril viimasel eluaastal Hurda meeli köitnud. Huvi plaanitsetud antoloogia vastu oli omal ajal väga suur ning kõik polnud V. Reimani ja K. Rauaga sugugi samal arvamusel. Nii märgib oma nekroloogis >7 J. Jõgever, et dr. J. Hurda surmaga on kaotatud palju häid lootusi, sealhulgas lootus saada «Kanteletarb-taoline rahvalaulu- väljaanne, mida dr. Hurt oli koostama asunud. Ta lisab, et ka mõni teine võib niisuguse töö ära teha, selles ei ilmne aga enam dr. Hurda isik, tema maitse ja ilutundmine: «Dr. Hurti sellekohasest tööst on Eesti kir­ jandus jäädavalt ilma.»

2 H. Tampere, Jalkob Hurda rahvaluule väljaandmistööst ja selle printsiipidest. Paar sammukest I. Tallinn, 1958, lk. 169. 13 J. Hurt K. Krohnile 5. III 1906. KM KO, f. 205 m' 22-1 14 J. Hurt К Krohnile 27. III 1906. KM KO, f. 205, m. 22-1 15 J. Hurt J. Jogeverile 21. IV 1906. KM KO, f. 51, m. 5:3. 16 J Hurt, Kaks keelt «Vanast kandlest». Kuidas tuleb vanu rahvalaulusid ilu­ lugemiseks yalja anda? «Eesti Kirjandus» 1906, nr. 5, lk. 140—152. 17 J. Jõgever, Dr. Jakob Hurt f. «Eesti Kirjandus» 1907, nr. 1, lk. 1—4. 420 Kaua aega, tervelt kaheksakümmend aastat, olid üldsusele tuttavad tõepoolest ainult kaks keelt «Vanast Kandlest» — «liulaul» ja «Kalmu­ neid», mis o»lid trükis ilmunud nii Soomes kui ka Eestis. Mõlemad rah­ valaulud muutusid meil väga tuntuks just Hurda redaktsioonis, sest nad ilmusid selliselt paljudes rahvalauluvalimikes ja õpikutes. Mõlema laulu koostrükk 1977. aastast on olemas veel ühe väikesetiraažilise (50 eksemp­ lari) iluväljaande näol, mille kujundasid õppetööna Kunstiinstituudi graafikaeriala kolmanda kursuse üliõpilased.18 Et töödeldud kujul on «Vanast Kandlest» olemas veel kaks keelt, oli 1987. aastani teada ainult Hurda poolt Krohnile saadetud kirjast (2. I 1906). Siis aga, seoses materjali otsimisega Hurda 150. sünniaastapäe­ vaks koostatavale albumile, leiti Hurdast järelejäänud paberite hulgast «Lemmelehe» ja «Jeesuse sõidu» käsikiri.19 Oma leiust kirjutavad Rein Saukas ja Ülo Tedre ajakirjas «Keel ja Kirjandus», kus on ära toodud ka mõlemad laulutekstid.20

2

Nagu eespool öeldud, ilmusid kaks Hurda redigeeritud rahvalaulu — «liulaul» ja «Kalmuneid» — «Suomalais-ugrilaisen Seuran Aikakaus­ kirja» 23. köites, mis oli Otto Donneri juubelinumber. Kirjas Krohnile on Hurt veidi kahtlev — kuidas lihtsad setu külalaulud õpetatud meeste artiklite hulgas kõlama jäävad. Samas kirjas palub ta Krohni kui soome ja eesti rahvalaulu parima tundja arvamust oma töötluste kohta.21 Vas­ tuses ütleb Krohn kõigepealt, et Hurda laulud on Donneri-albumis väga sobivad, niimoodi on seal ka eesti keel esindatud.22 Ühtlasi lähetab ta Hurdale separaadi «Kalmuneiu» oma versioonist, mille on ära trükkinud Soome kirjanduslik album «Liitto».23 Teksti on Krohn kofcku pannud «Setukeste lauludes- I köites ilmunud variantidest ja siis soomendanud. On iseenesest põnev fakt, et trükitult on jäädvustatud kahe sugulasrahva folkloristika suurmehe peaaegu ühe­ aegne rahvalaulutöötlus ühest ja samast alusmaterjalist. Oma redigeerimismenetluse kohta kirjutab Krohn Hurdale, et ta on püüdnud rahvapärastest variantidest võtta ainult selle, mis töödeldava laulu juurde kuulub, ning igasugused muudest lauludest pärinevad lii­ ted eemaldanud. Krohn möönab, et vastupidiselt temale on Hurt, nagu Lönnrotki, selle rahvalaulikute eri laulude liitmise võtte omaks võtnud, ja ka nii võib häid resultaate saada. Siiski peab Krohn õigeks juhusliku­ mad osised kõrvale jätta. Ta osutab mõningatele kohtadele Hurda «Kal­ muneiu» tekstis, kus tema arvates on võõraid lisandeid. Märkigem neist siinkohal olulisemad, nagu suured värsirühmad 50—100 ja 340—351, mida Krohn nimetab pulmalauludest pärinevateks liideteks. Seda need kahtlemata on, kuid Hurt on siingi episoodi väljamaalimiseks kasuta­ nud «Kalmuneiu» rahvapärast teisendit — «Setukeste laulud» I, laulu­ tüüp 5, variant 35 (lk. 44—47). Võib-olla pulas Hurt hädavajalikuks laiendada seda rikka naise kosimise episoodi, et meespeategelase Peetri varaahnus eredamalt esile tuleks. Ka Hurda teksti lõpumotiivi (värsid 445—466) nimetab Krohn võõraks lisandiks. Selleski on tal õigus: see on ema murelaul, kes lootis pojast tuge tulevat, sai aga ainult silmavett.

18 J. Hurt, Kaiks keelt «Vanast ikandlest»'. Tallinn, Eesti NSV Riiklik Kunstiinsti­ tuut, 1977. 19 KM KO, f. 43, m. 31 :4. 20 О. Tedre, R. Saukas, Veel ikaks keelt «Vanast kandlest». «Keel ja Kirjandus» 1987, nr. 6, lk. 355—360. 21 J. Hurt K. Krohnile 25. XII 1905. KM KO, f. 205, m. 22: 1. 22 К. Krohn J. Hurdale 29. XII 1905. KM KO, f. 43, m. 11 : 1. 23 К Krohn, Kalman neito (Kalmu neiu). Liitto. Suomen kaiinokirjäilnahiton Albumi 1905. Helsinki, 1905, lk. 54—60, 421 Muidugi pole see «Kalmuneiu» tüübikindel osis, kuid jällegi on aluseks selle laulutüübi rahvaehtne tekst (lt. 5, v. 36, lk. 47—50). Võib arvata, et Hurt, kes läbi elu oli kutsetööna pidanud kooliõpetaja- ja kirikuõpetaja- ametit, hindas lisaks rahvalaulude esteetilisele küljele ka nende õpet­ likkust (vt. kas või eespool tsiteeritud mõtteavaldust Hurda artiklist «Kiri auustatud ajaloo-uurijale V. Reimanale»). Neid kaht rahvalauluvarianti, mida Hurt kõnealuste episoodide aluseiks kasutab, on ta juba «Setukeste laulude» sisukorras tähistanud kõige paremate ja täielikumate hulgas. Lõpuks arvab Krohn, et Hurda kokkupanu on täiesti heakõlaline, ning kahetseb, et tal oma tõlkes polnud võimalik sellist rikkalikkust saavu­ tada. Siisiki peab ta vajalikuks veel kord hoiatada: rahvapärastegi ridade rohkuses peitub oht, et tervik võib kujuneda laialivalguvaks. Pealegi ei ole eri variantide osised mõnikord üldse ühendatavad — ühed motiivid lülitavad teisi välja. Põhimõtteliselt on Krohni seisukohad muidugi arves­ tatavad, kuid otsustav on alati lõpptulemus. Vastuskirjas24 avaldab Hurt rõõmu, et ilma eelnevate läbirääkimis­ teta on tema Krohniga vanade runode redigeerimisprintsiipides peaaegu samadel seisukohtadel. Peamise erinevuse arvab Hurt peituvat selles, et Krohn seab esiplaanile rohkem ajaloolise ja teadusliku algupärasuse, tema aga toonitab ennekõike esteetilist külge. Sealjuures hindab tema kõrgelt ka laulude algupärast iseloomu, Krohn aga ei välista sugugi esteetilist külge. Nii leiab Hurt, et mõlema põhimõtted sobivad kokku, ainult rakendamise määras on erinevusi. Samuti nagu Krohn, arvab Hurtki, et eepiliste laulude lohisevat pikkust tuleb vältida, kuid lisab, et sellega koos ei tohi kaduma minna rahvaballaadide iseloomulik karakter. Ning järgnevas sõnastab Hurt kaiks väga olulist mõtet: ta märgib, et tea­ tavate lauluosade kordused kuuluvad runopoeesia karakteri juurde ning et üldpõhimottena on rahvalaulude redigeerimisel oluline kõiges mõõtu tabada ja mitte solvata moodsa lugeja esteetilist tunnetust. Oma konk­ reetsest redigeerimistööst räägib Hurt veel, et on endale juhtnööriks seadnud antoloogiasse võtta ainult seda, mis variantides ette tuleb, ja ainult sel juhul on lubatav ka kahe laulu liitmine. Kuid rahvalaulikud on vahel kombineerinud täiesti mehaaniliselt ja motiveerimatult. Sellepärast on ainuõige tee anda igale süžeele tema õige kest ja sellest siis kinni pidada. Veel märgib Hurt, et esialgu ta ei tea, kas üldse ja kül palju ta oma «Kalmuneidu» Krohni märkuste järgi lühendab, kuid Krohni poolt küsitavaks peetud lõpu tahaks ta küll meeleldi säilitada. Hurt tänab Krohni veel kord kõigi näpunäidete eest — need on asjatundja omad ja seetõttu eriti väärtuslikud. Järgmises, 1906. aasta algul saadetud kirjas ütleb Hurt, et on nüüd Krohni kriitilisi märkusi oma tekstiga võrrelnud, ja lubab edaspidi, kui aega leiab, saata veel mõned vastuväited, selgitamaks, millistest vaate­ punktidest lähtudes ta oma teksti on kokku seadnud.25 Uuesti võtab Hurt laulude redigeerimise küsimuse kõne alla sama aasta märtsikuus lähetatud kirjas.26 Selleks ajaks on ta midagi oluliselt umber kaalunud ning ta jätab oma kavatsetud märkused hoopis ära, sest tegemist olevat pisiasjadega, mis ei vääri edasist mõttevahetust. Niisiis on trükitud kujul olemas Hurda «Kalmuneid» ja Krohni «Kal­ man neito», mille erinevused on kaunis suured, kuigi mõlemad põhinevad samal alusmaterjalil ja tahavad põhimõtteliselt edasi anda ehtsat rahva­ laulu Rahvapärase aluslaulu süžeed pole kummalgi juhul tõepoolest muu­ detud, iga varss pärineb rahvalauluteisenditest. Suur vahe on aga juba laulude puhkuses. Krohni tekstis on 167 värssi, mis jääb alla pikematele rahvaparastelegi variantidele. Selline tulemus on täiesti arusaadav sest

J. Hurt K. Krohnile 2. I 1906. KM KO, f. 205 m 22 • 1 J. Hurt К- Krohnile 24. I 1906. KM КО, ft 205 m, 22:1 J. Hurt K. Krohnile 5. HI 1906. KM KO f. 205, m 22 • 1 422 Krohn püüdis teksti kõigest liigsena näivast vabastada. Hurda tekstis on 466 värssi, mis ületab ligi poole võrra pikima rahvapärase variandi, Ei saa öelda, et üks tekst lõpptulemuses oleks rahvapärasem, rahvaläheda- sem kui teine. Küll aga võib öelda, et mõlemad tekstid on väga isiku­ pärased ning väljendavad ilmekalt koostajate lähtekohti ja põhimõtteid esteetilistest printsiipidest lähtuval regilaulude redigeerimisel. Krohn on laulu tõepoolest maksimaalselt lühendanud, kuid nii, et kõik süžeeliselt olulised komponendid on siiski alles jäänud. Ta on pürginud lakoonilise selguse poole, juba trükipildiski on üksikmotiivid eraldatud pikemate vahedega. Struktuur on äärmiselt range: kogu laul on ehitatud 2-värsi- listele parallelismirühmadele, lisaks mõned üksikvärsid, mis on kas pöör- dumisvärsid või siis pöördekohad süžees. Muidugi on ika meie rahva­ pärases regivärsilises lüroeepikas 2-värsilised parallelismirühmad ülekaa­ lus, kuid mitte sellise järjekindlusega. Nii range ülesehitus pole kind­ lasti rahvalaulupärane. Kuidagi ei saaks ka öelda, et K. Krohn on siin lähtunud oma teaduslikust meetodist ja püüdnud selle reeglistikuga laulu algkuju rekonstrueerida. Näib küll, et temagi on lähtunud ennekõike oma esteetilistest arusaamadest. Teatavate motiivide kordumine on meie regivärsilisele lüroeepikale väga iseloomulik, lausa olemuslik struktuuri- võte, millele ka Hurt tähelepanu juhib. Krohni tekstis on aga selliseid motiivikordusi vähe ja neiski on ta varieerinud sõnastust. Samuti on vähe pöördumisvärsse. Paistab, et Krohngi pole kasutanud seda kõige lihtsamat võimalust — võtta üks täielikum rahvapärane variant ja sellest eraldada või sellele liita ainult mõni rida, nii nagu parasjagu esteetilise terviku kujundamiseks vajalik tundub. Vastupidi — mõne motiivi on ta lausa värsshaaval mitmest teisendist kokku pannud. Kõige rohkem värsse on küll võetud variandist 36, üldse aga võib registreerida 7—9 alusteksti (päris täpselt seda arvu öelda ei saa, sest paljud tüübile tunnuslikud värsid leiduvad kõigis variantides, pealegi on tekst tõlgitud). Kokku­ võtvalt võib öelda, et Krohn on küll sihikindlalt läinud_ tihendamise suunas, kõik süžeelise põhiliini suhtes vähem oluline on kõrvale jäetud, kuid liigse konstrueerituse tõttu on tulemus veidi kuiv ja hingetu. Tekst on ühtlaselt tihe, selles puuduvad pingestavad tõusud ja mõõnad. Hurt on läinud õtse vastupidist teed: ta on kaasa haaranud pikemate rahvapäraste variantide liitosad. Just sellised laiendatud tekstid — variandid 35 ja 36 — on andnud Hurda kokkupanus põhiosa, esimene umbes 150, teine umbes 120 värssi. Märgatavalt palju on materjali' võe­ tud ka variandist 37 (ca 90 värssi) ja variandist 44 (ca 40 värssi). Viimse kui värsini kindlaksmääramist takistavad samad asjaolud, mis Krohni teksti puhul. Küllalt kindlalt registreeritavaid alustekste on üheksa. Mõni motiiv on Hurdalgi kokku nikerdatud värsshaaval mitmest alustekstist, siis aga mõni pikem episood (eriti liitosad) on voetud ühest­ ainsast alustekstist. Suurel määral koosneb ka Hurda tekst paralleli'smi- paarikutest, 'mis on iseloomulik regivärsilisele lüroeqpikale. Mõnevõrra on Hurt seda isegi rõhutanud, andes ka pöördumisvärssidele alati paral- leelvärsi. Teiselt poolt aga pole ta niisugust ehitusvõtet lausa jäigalt läbi viinud, tema parallelismirüihmad kujunevad loomulikult nagu rahvalau­ luski. Ja nagu rahvalaulus, on Hurdalgi palju pöördumisvärsse. Paralle- lismipaarikutena tõusevad need laulus eriti esile, lisades emotsionaalsust ja personaalsust. Laulu kõige dramaatilisem 'episood on see, kui kalmuli- sed Peetri pulmarongi kinni peavad ja temalt lubaduse täitmist nõuavad. Siin saavutab Hurda tekst küll kindla kunstilise võidu. On lausa tunda, kuidas Peeter meeleheitlikult otsib lahendust, et mitte pruuti kaotada, ta pakub vastutasuks kõike, alates kindapaarist kuni saajarongi, kodu ja vanemateni välja. Lubaduste kumuleerumine tõusvas gradatsioonis loob tõelise dramaatilise pinge. Siin on Hurt oma tähelepanekut, et sellised kordused on 'runopoeesiale sügavalt karakteersed, meisterlikult rakenda­ nud. Muidugi võib vaielda «Kalmuneiu» lõpulisa vastu, mis on liidetud

423 laulu kaunile ja tähendusrikkale pärislõpule, kus poeg saab täheks tae­ vasse ning minia sõmeraks merre. Puhtkompositsiooniliselt aga tasa­ kaalustab kõnealune lisa — ema murelaul — Hurda teksti küllalt pikka ja detailset algusosa. Hurda täiesti ilmne taotlus oli anda sellele rahva­ laulule eepilist laiust, kujundada ta pisipoeemiiks. Sealjuures on Hurda «Kalmuneid» küllalt dramaatiline ja värvikas.

l; . 3 Nagu näha eespoolsest põgusastki ülevaatest, tegutses Hurt antoloo- giatekstide kokkuseadmisel küllalt loovalt — eeskujuks rahvalaulikud ja Elias Lönnrot. Tal oligi esikohal esteetiline printsiip, nagu ta on rõhu­ tanud kirjades Krohnile ja saatesõnas kahele trükis ilmunud laulule. Samal ajal oli ta aga huvitatud, et tema laulutekste üksipulgi, lausa tea­ dusliku täpsusega analüüsitaks ja arutletaks, võrreldes neid rahvapärase alusmaterjaliga. Selleks annab Hurt kahe trükitud laulu alusmaterjali viited juurdekuuluvas saatesõnas.27 Need alustekstid leiduvad «Setukeste laulude» I osas [«liulaul»: laulutüüp 1, variandid 1—6 (lk. 3—9); «Kal­ muneid»: laulutüüp 5, variandid 35—44 (lk. 44—61), lisaks liitlaulud 479 (lk. 485—489), 482 (lk. 492—494), 488—500 (lk. 501—527), 530 (tk. 570—574), 549 (lk. 601—602), 583 (lk. 649—650) ja 619 (lk. 697— 698)]. Ka mõlema käsikirjalise laulu alustekstid leiduvad sealsamas [«Lemmeleht»: laulutüüp 9, variandid 61—66 (lk. 75—81) ja liitlaulud 514 (lk. 549—550), 537 (tk. 582—583); «Jeesuse sõit»: laulutüüp 29, variandid 142—155 (lik. 146—162) ja liftlaulud 539—542 (lk. 584—589), 544 (lk. 591—593)]. I «Jeesuse sõidu» kohta saab lisateavet veel Hurda 1906. aasta jaa­ nuari algul Krohnile lähetatud kirjast, kus ta märgib, et on seda laulu kombineerinud lauluga «Kuhja loomine» (variandid 156 ja 157), mil­ leks talle on eeskuju andnud ühe hea rahvalauliku, Lobodka Maarja esitatud laul (variant 544).28 Rahvaliku väljaande jaoks ettevalmistatud nelja lüroeepilist laulu alustekstidega võrreldes näeme, et Hurt on täpselt järginud algupärast süžeeliini. Oma tekstide koostamiseks on ta aga valinud sõnastusmotiive paljudest eri variantidest. «Ilulaulu» kindlaksmääratavaid alustekste on neli, «Kalmuneiu» omi üheksa ja «Lemmelehe» omi viis. «Jeesuse sõidu» kokkuseadmiseks on kasutatud koguni kümmet varianti. Kuigi laulude süžeed pole muudetud, on nad märgatavalt pikemad rahvapärastest variantidest. Nii on «Ilulaulu» kõige pikemal variandil «Setukeste lau­ ludes» 83 värssi, Hurda redaktsioonis aga 117 värssi. Vahekord teistes lauludes on järgmine: «Kalmuneid» — 252:466, «Lemmeleht» — 142: 177, «Jeesuse_soit» — 136:288. Niisiis on eriti pikenenud «Kalmuneid» ja «Jeesuse soit» — mõlemad on umbes kaks korda pikemad kui kõige pikem rahvapärane variant. Muidugi on Hurt kokku koondanud kõik vajalikud motiivid, eft mõttearendus oleks võimalikult are, kuid veelgi olulisemat lisa annab üksikmotiivide detailne väljaarendamine. Ja et nende lüroeepiliste rahvalaulude oluline ehitusvõte on motiivide korda­ mine, siis lõpptulemusena ongi tekst märgatavalt pikenenud. Eesmärk pole muidugi olnud teksti mehaaniline pikendamine, vaid tema kunstilise struktuuri selgem esiletoomine. Ning kindlasti ka taotlus kujundada meie lüroeepilist rahvalaulu sel viisil eepilisemaks, sest motiivide laiendami­ sega lisandub ka jutustavat elementi. Töö käiku võib kujutleda järgmiselt: Hurt kujundas ühest-kahest rah- valauluvariandist põhikorpuse ja hakkas seda siis täiendama, lisades huvipakkuvaid värsse ja motiive teistest variantidest, aga ka vahetades värsse välja talle puhtsõnastuslikult rohkem meeldivate vastu. Lõpptule- 27 J. Hurt, Kaks 'keelt «Vanast kandlest», lk. 140 28 J. Hurt K. Krohnile 2. I 1906. KM KO, f. 205, m. 22 : 1.

424 musena kujuneski selline tekst, kus osa motiive, isegi terveid episoode on loodud ühe rahvapärase alusteksti' põhjal, osa motiive aga peaaegu värss-värsift kokku pandud mitmest alustekstist. Huvi pakub ka Hurda tekstide struktuur. «liulaul» ehitub rahvapära- seltki üsna järjekindlale motiivide kordamisele, Hurt on omalt poolt seda struktuuriprintsiipi veelgi rõhutatumalt esile toonud. «Kalmuneiule», nagu eespool märgitud, on lisatud mujalt pärinevaid motiive ja nii saa­ vutatud eepiline voolavus — rahvaballaadi on arendatud poeemipärase- maks. Kõige olulisem episood — pulmarongi peatamine kalmuliste poolt — on ehitatud motiivikordustele nagu rahvapärases aluslauluski, aga jäl­ legi on seda struktuuriprintsiipi rõhutatud. Nii olemuselt kui ka ülesehi­ tuselt on «Kalmuneiule» lähedane «Lemmeleht». Ka siin kujuneb kõige pingelisem osa — lubaduste andmine lemmelehe saamiseks — motiivide kordamisega. Seejuures on laulu tüübiomaseid osiseid püütud täiusliku­ malt välja arendada, kuid laulule pole kõrvalisi motiive lisatud. «Jee­ suse sõitu» on aga jälle lisamotiividega eepiliselt laiendatud. Pealegi on siin tähelepandav iga episoodi detailiseerimine, värsside arv kasvab päris palju ka lüüriliste pisimotiivide arvel. Setu regivärsiliste rahvalaulude kirjakeelestamine pole sugugi lihtne töö. See tähendab sõna otseses mõttes tõlkimist, sest põhjaeesti murdel põhinev kirjakeel on Kagu-Eesti Setu murrakust küllaltki erinev nii sõna­ vara kui ka grammatika poolest. Tänu oma suurepärasele keelevaistule ja rahvalaulude tundmisele, aga küllap ka Lõuna-Ees'ti päritolule on Hurt setu laulude kirjakeelestamisega hästi hakkama saanud. Teatavasti pidas ta tekstide üldmõistetavust väga oluliseks ja on tõlkimisega puhuti üsna kaugele läinud. Mõnedki üldtuntud lõunaeesti sõnad (näit. koolema) on ta asendanud põhjaeestilistega. Kuid ta on teinud seda tavaliselt allite­ ratsiooni säilitamiseks, kui värsis on tulnud asendada ka mõni teine sõna ja algushäälik on muutunud. Täieliku arusaadavuse huvides on ta trükis ilmunud lauludele lisanud veel sõnaseletused. Kirjakeelestamine võimaldas laiemal üldsusel paremini tutvuda setu rikka ja kauni lüro- eepikaga. Nagu juba märgitud, levisidki kõnealustest lauludest mitme aastakümne kestel õpperaamatute ja regilauluvalimike vahendusel just Hurda versioonid. Tuleb kinnitada, et me ei märka häirivaid ebakõlasid Hurda redigeeri­ tud tekstide ja ehedate rahvalaulude vahel. Kirjakeelestamist ja tekstide olulist pikendamist arvesse võttes on see lausa ime. Kuid kahtlemata on Hurda versioonid ehedate rahvalauludega võrreldes väljapeetumad, tead­ likumalt komponeeritud ja loogilisemalt arendatud. Sel moel väljendubki neis Hurda isikupära. Huvi äratab laulude valik ka sisulisest küljest. Miks Hurda pilk jäi pidama kõigepealt just neile lauludele, miks ta just need esimestena välja valis? «liulaul» noorusliku laulu- ja tantsulusti ning neidude vabapõlve ülistusena on muidugi sobiv alustus igale regivärsivalimikule, eriti veel kaunimate laulude antoloogiale. Ülejäänud laulud on aga hoo­ pis teises tundetoonis ja kõik mõneti sarnased, kuigi üks neist, kristlik legend «Jeesuse sõit», kuulub mõnevõrra hilisemasse maailmapilti. Ühine on nende laulude sõnum, hea ja halva, kohustuse ja vastutuse teadvus­ tus. Mõnes mõttes on eriti tähelepanuväärne talupoeglik legendiarendus «Jeesuse sõit», kus tõeline südameheadus tõuseb kõrgemale kiriklikust kombetäitmisest. Võib-olla ütleb see detail midagi ka Hurda kui luteri usu pastori kohta. On ju luterlus vähem tseremoniaalne ja rohkem ini­ mese isiklikule vastutustundele rajatud kui rooma- või kreekakatoliiklus. Märkida tuleb veel, et «Setukeste lauludes» puudub enamikul variantidel motiiv kiriku otsesest hukkamõistmisest pärast seda, kui kirik on keeldu­ nud viimast Jeesust üle vee. Ilmselt väljendub selles ennekõike laulikute pieteeditunne. Kõige selgema hukkamõistumotiivi on üks laulik lisanud alles hilisemal täiendamisel, ja just seda on Hurt oma versioonis tarvita-

425 nud. Lõpuks on raskest tööst kurnatud härg see, kes Jeesuse üle vee viib. Hurda väärtushinnangud selguvad siingi ilmekalt: tõsise töölooma ülista­ misele on ta pühendanud tervelt 32 värssi (rahvalauluvariantides on sel­ les motiivis 6—16 värssi). Kõnealused rahvalaulud kannavad suuri üldinimlikke eetilisi tõdesid, mis oma põhiolemuses on samasugustena püsinud läbi aastasadade. Need on iseeneslikud, loomulikud elunormid, mis reguleerivad inimese suhet inimesega, loodusega ja kõiksusega, et maailm sellisel kujul üldse eksisteerida saaks. See on omamoodi moraalikoodeks, mis vanadest rah­ valauludest kumab meile läbi poeetilis-kujundliku ja müstilis-maagilise võrgustiku. Puhtfolkloristlikus mõttes on põnevamad «Kalmuneid» ja «Lemmeleht», mis rohkem peegeldavad eelkristlikku, mütoloogilist maa­ ilmapilti (Hurt on need «Setukeste lauludes» paigutanud muinasusuliste laulude rubriiki). Muistse mõtteviisi kajastusi rahvajuttudes on huvita­ valt analüüsinud soome folklorist Pentti Leino artiklis «Norminrikkomus ja varoitustarinan maailmankuva»29, mis siinkohal olgu lühidalt tutvus­ tatud. Keskne sellises maailmapildis on siinilma ja sealilma opositsioon ning nendevaheline tasakaal. Maailmade tasakaalu peavad ülal kindlad normid. Kui inimene rikub norme sealpoolsete (haldja, jumala, surnu jms.) vastu, siis teda karistatakse; kui ta tahab midagi sealpoolsetelt saada, peab ta selle eest andma vastutasu. Kui inimene elab normide järgi, siis üleloomulikud olendid ei puutu teda. Halva, vale teoga tekitab inimene olukorra, et sealpoolsetel tuleb sekkuda selle ilma asjadesse. Normi rikkumine rikub tasakaalu siinilma ja sealilma vahel, karistus toob tasakaalu tagasi. Nii peetaksegi ülal ilmakord, elimineerides seda ohustavad teod. Kuigi siin- ja sealpoolne maailm on omavahel tfhedalt seotud, on nende piir tavalisele inimesele ületamatu. Kontakti võib pää­ seda ainult teatavates paikades (matusekohaa, surnuaed jms.) või teata­ val ajal (südaöö, jaaniöö, jõuluöö jms.) või vahendaja kaudu (šamaan noid hilisemal ajal ka kirik jms.). Karistus järgneb normi rikkumisele paratamatult, kuid tavaliselt eelneb sellele hoiatus. Kui hoiatusele õigesti reageerida, võib karistuse ära hoida. Sellise muistse maailmapildi skeem on rakendatav ka «Kalmuneiu» ja «Lemmelehe» analüüsis. «Kalmuneiu» peategelane Peeter rikub norme sellega, et tahab saada enamat, kui talle oomuhkult kuuluks või vaja oleks (seda võib võtta ka kui loodusliku tasakaalu rikkumist). Ahnete plaanidega astub ta ühendusse kalmua­ tega, tehingu sõlmimise koht on kiriku ja matusepaiga juures. Et midagi ule lnimpiin saada, tuleb anda vastutasu. Kergemeelselt lubab Peeter kalmust naise naida, kavatsematagi lubadust täita. Ta kosib hoopis maa- pe_alse rikka neiu, kuid koduteed alustades saab Peeter hoiatuse Ta mõistab hoiatust, ei tee aga sellest järeldusi. Kui kalmulised ta teel kinni peavad, puuab ta oma inimlikus upsakuses nendega veel kaubelda Aga enam ei aita midagi — Peeter saab kõrgeima karistusmäära: tema kositud neiu sureb ja tema enda jaoks ei ole samuti enam kohta inimeste maailmas. «Lemmelehes» on probleem õieti seesama, siingi on tegu astumisega ule siinpoolsele määratud piiri, sooviga saada midagi enamat. Millegi ahvatleva püüdlemine toob kaasa millegi väga olulise kaotamise Tege­ vus algab jälle ebaharilikus kohas — kari kaldub manalaste maade peäle. Minategelane neiu läheb karja tagasi ajama, satub aga läbi kolme metsa minnes kummalisse paika, kust leiab ebatavalise taime — lemme­ lehe. Lemmelehe mõiste on ebaselge; Kagu-Eesti murretes leidub tähen­ dusi joekupp, mingi veetaim'. Võimalik, et mingitel kaugetel aegadel on see olnud naistele keelatud tabutaim. Oletatud on ka, et tegu on mingi paha olendi, veevaimu (soome keeles: lempo 'paha olend') peibutusvahen-

29 «Suomen Antropologi» 1984, nr. 4, lk. 165—175. 426 diga.30 On esitatud teisigi seletusvõimalusi: sõna leem — lemm on laulus au paralleelsõna ning leemeleht — lemmeleht on saanud poeetilise tõl- gituse — abielunaise au; neitsiau; ka kosjad; arm. Võimalik, et siin on aja jooksul toimunud mingi tähenduse nihkumine ja ülekanne. Kindlasti vajaks see küsimus põhjalikumat uurimist. Nii või teisiti — selle ahvat­ leva, paljutõotava imetaime saamiseks lubab neiu «kodu koguni». Ka tema ei usu hoiatusi. Kuid seekord (võib-olla sellepärast, et inimene pole ise teadlikult ohtlikku situatsiooni esile kutsunud) laheneb asi siiski tei­ siti: neiu loobub kuulsust ja au tõotavast lemmelehest ning saab tagasi kõige väärtuslikuma — oma kodu. Hurt on valinud just sellise teksti- variandi, kus niisugune lõpp selgelt esile tuleb. Mälus hoitud ja suuliselt edasikantud vanad rahvalaulud on teekon­ nal läbi sajandite endasse üht-teist kogunud iga ajastu mõttelaadist, samal ajal muidugi ka midagi kaotanud. Seetõttu jääb neis mõndagi peidetuks, arusaamatuks. Salapära lisab veel laulude metafoorne kujund­ likkus. Jus't selline tähenduste paljus _annabki regilaulule tema erilise võlu. Ja kuigi laulude sisu pole alati lõpuni seletatav, tõuseb neis siiski selgelt esile maailma eetiliste aluste järjepidevus. Nii on see väike kimbuke regilaule, mis Jakob Hurt antoloogia koos­ tamiseks kõigepealt välja valis, tema tohutu suure rahvaluulealase elutöö viimaseks vääriliseks tähiseks. 30 Neist tähendusvõimalustest rääkis Uku Masing Emakeele Seltsi ettekandekoos­ olekul 21. aprillil 197*. Vt. E. Uuspõld, Emakeele Seltsis. «Keel ja Kirjandus» 1974, nr. 7, lk. 447.

427 Jakob Hurda luuletustest SIRJE OLESK

Teada olevalt on Jakob Hurt nelja trü­ tal lõpetas Hurt gümnaasiumi. Et tege­ kis ilmunud ja mitme käsikirja jäänud mist on esimeste katsetega, võib arvata eestikeelse luuletuse autor. Ka leidub Kir­ sellestki, et «Meine Versuche» on kalli­ jandusmuuseumi käsikirjade osakonnas vi­ graafiliselt kujundatud vihik, kuhu on kir­ hik tema saksakeelsete luuletustega. Mui­ jutatud juba valmis luuletused. Seevastu dugi oli luuletamine J. Hurda rikkas elu­ eestikeelsete luuletuste käsikirjad on pea­ töös ainult kõrvaline episood, kuid selles aegu kõik lihtsalt kogemata säilinud vi­ episoodis on ometi midagi väga iseloomu­ sandid. «Meine Versuche» tekstid on värsi­ likku nii tollele ajale kui ka Hurdale. tehniliselt kõigiti aktsepteeritavad ja nende «Rohkem kui ühelgi teisel ajajärgul oli sisu on eakohaselt romantiline («Ein kirjandus sel ajal seotud meie avaliku elu­ 1 Traumgesicht», «An die wiederkehrende ga.» Seepärast pole midagi imelikku, kui Lerche», «Die Jugendzeit», «Klage der J. Hurtki «endast jättis ka ilukirjanduslik­ Andromache») .* On ka üks tõlge vene kee­ ke märke», nagu nendib К Ristikivi. lest, Puškinilt (Hurdal «Lied von Oleg 1850.—1860-ndad aastad olid eestikeel­ dem Weisen»), on akrostihhon (luuletus se luule esialgse kujunemise aeg. Sel ajal «An die », mille värsside algustähed tõstatati küsimus, kas eestikeelne luule on annavad kokku lugedes nime Julie), on üldse võimalik, kas sellel on tulevikku ja pidulik pühendusluuletus härra Oettelile missugune see tulevik võiks olla. Tagant­ tema sünnipäevaks 19. augustil 1858. Sama järele näib, et ajavahemiku Kreutzwaldi vihiku vahel leidub eraldi lehel veel eesti «Sojast» (1854) kuni Koidula «Vainulille- rahvalaulu «Kaugela on minu kaasa» de» (1866) ja «Emajõe ööbikuni» (1867) saksakeelne tõlge «In der Feme weilt täidab valdavalt «Kalevipoeg» ja alles sel­ mein Licbchen. Ein estnisches Volkslied». le kõrval võib nimetada Jannseni «Eesti Hurda saksakeelsetel luuletustel on kreeka- laulikut» (1860), Kuhlbarsi esikkogu ja ladinakeelsed motod, autori antiigi- «Vastse laulo ja kannel» (1863), Kreutz­ tundmisele vihjab ka luuletuses «Die Ju­ waldi tõlkekogu «Angervaksad» (1861) gendzeit» kasutatud värsivorm (3. Askle- ning tema «Viru lauliku laule» (1865). piadese stroof). 1858. aasta oktoobriga on Lugejate hulgas olid aga populaarsemad dateeritud ka saksakeelse ettekande käsi­ hoopis teised raamatud. J. Hurda väide kiri «War Horaz glücklich?».5 See on ül­ 1865. aastast, et «meie päivil kasvab lau­ distav käsitlus Horatiuse elu ja aja kohta, lu seppi, kui seni maa pinnast»2, pole su­ kus Hurt püüab defineerida õnne mõistet gugi katteta. 1852. aastal oli ilmunud ja, toetudes Lessingile, hinnata Horatiuse B. Gildenmanni «Lillekeste» I osa ja tegevust ning loomingut. Käsikiri on lõ­ J. Schwelle «Kaunid wastsed lustilikkud petamata. römo-laulud », 1854 F. Russowi «Ued Hurda luuletustest on oma monograa­ kandlekeled», 1857 С Freundlichi «Aialik- fias «Noor Jakob Hurt» kirjutanud R. Põld­ kud ello-luggud » ja M. Körberi «Ar- mäe, kes resümeerib: «Hurda luulekatsed mo-laud», 1859 K. Körberi «Salmi-ramab, lõppesid arvatavasti koos ülikooli lõpu­ 1860 M. Jürgensi «Eesti laulo söbber», eksamitega ja üleminekuga tarbelisemale 1862 W. Thomsoni «Armsad aialikkud lau­ proosale.»6 Alljärgnevas on püütud mo­ lud», 1864 M. Körberi «Sarema laulik» ja nograafias öeldut mitte korrata. Seepärast F. W. A. Hasselblatti «Lääne lauliku lau­ jaavad siinkohal lähemalt iseloomustamata lud». Jne. jne. See tase polnud hea klassi­ J. Hurda käsikirjalised luuletused «Toona kalise haridusega ja silmapaistva eesti tungis meile teadus» (Laiuse kõsterkool- keele oskusega Jakob Hurdale kuidagi eh­ meistnle Nylenderile) 7, «Suurmane puder» matav või peletav. Ja kui 1860. aastal J. V. (teises variandis «Tatreku puder») 8, «Kui­ Jannsen ning J. Weitzenberg hakkavad da koolmeister*** oma pühapa kõrtsis ve­ «Perno Postimehe» veergudel vaidlema ees­ delejad ja käratsejad küla rahvast tõre­ ti luule oletatava või olematu tuleviku leb, kortsi-tuppa astudes» ja «Dr. Kreutz­ üle3, sekkub poleemikasse ka Jakob Hurt waldile»9. Koik need on tegelikult kas väl­ luuletusega «Enne ja nüüd», mis oli tema ja arendamata jäänud või lõpetamata vi­ esimene trükis avaldatud töö üldse. Omas sandid. Tervikuna on olemas vaid luule- ajas on see keelelt ja värsivormilt silma­ torkavalt korralik luuletus, kuuludes sa­ 1 K. Ristikivi, Eesti kirjanduse lugu masse luuleruumi «Viru lauliku lauludega». Vadstena, 1954. lk. 23. J. Hurda käsikirjalistest materjalidest 2 J- Hurt, Mõni sõna meie laulikutest. ilmneb, et luuletamist on ta alustanud «Eesti Postimees» 17. II. 1865. nr 7 Vt. selle kohta: R. Põldmäe. Noor Ja­ juba gümnasistina ja tõenäoliselt just sak­ kob Hurt. Tallinn, 1988, lk. 34-35; R Põld­ sa keeles (nagu L. Koidula, nagu С R. ma e. ühest poolelijäänud luuletajast «Loo­ Jakobson ja nagu veel M. Undergi). Hur­ ming» 1983. nr. 2, lk. 260 II. ' KM KO. f. 45, m. 15: 1. da eestikeelsed käsikirjad on dateerimata. 5 KM KO. f. 43. m. 37 : 2. Saksakeelsete luuletuste vihik «Meine Ver- 7 S-,. P„6„ld„mae' Noor Jakob Hurt, lk. 37. suche» on pärit 1858. aastast. Luuletused 7 KM KO, f. 43. m. 38 : 6. on dateeritud maist augustini. Samal aas­ 8 KM KO. f. 43, m. 38 : 7 9 KM KO. f. 43. m. 38 : 8. 428 tüse «Enne ja nüüd» autograaf.10 «Karja­ rist selles ühenduses vaikides mööda. Need poisist» on sellessamas vihikus paar esi­ kolm luuletust kõlavad väga meeldivas mest stroofi. unisoonis, nii et võiks arvata, et tegemist Luuletus «Enne ja nüüd» ilmus «Pär­ on stroofidega ühest ja samast luuletusest. no Postimehes» 10. augustil 1860. Luule­ Hurt: Enne, kui veel Taaralaiste taimed tuse käsikiri on dateeritud sama aasta Kandis meie kallis isamaa. 7. juulil." Ajalehes on ära trükitud kõik Kudus Eesti rahvas lugu lõimed Ilusaksa laulu kangeksa. käsikirjas olevad 13 stroofi, üksnes Hur­ Seadis sõrmed kena kandle peale da uuekirjaviisilise ortograafia on Jann­ Tarka laulik kuulajaide ees. Kes siis kuulis hele, valju heale sen kohendanud tagasi vanasse kirjaviisi. 2 Muud parandused on ebaolulised — Jann­ Rõemu tundis igamees.' sen püüab mõnd liiga isikupärast sõna Schiller (A. Kaalepi tõlge): asendada temale harjumuspärasemaga: kä­ sikirjas «Teadanege, nüüdse aja po­ Tõegi ilusamaks siis veel muutis teda kattev luule võlukest: jad....», ajalehes «Andke teada, nüüdse see, mis eal ei tunne, tunda suutis, aja pojad . ...»; käsikirjas «kunas lõpeb», kõiksus tulvas eluküllusest. ajalehes «millal lõpeb» jms. Anti loodusele õilsam vägi, seks et õnnestaks ta südameid, Luuletust trükiti ümber Hurda eluajal kõikjal pühitsetud vaade nägi, veel korduvalt, kuid alati lühemal kujul. kõikjal jumalate teid.13 Tundub, et kärpe on teinud C. R. Jakobson Alver: Ammu kadunud need kenad ajad, (ära on jäetud 6. ja 8.—12. stroof) ning Läinud minevikku magama, Hurt on selle aktsepteerinud. Pärast esma­ Millal hääde jumalate majad Täitsid Eesti taevast hulgana; trükki ilmus luuletus teist korda Jakobsoni Millal pühitsetud ohvri kivi raamatu «Vanemuine Kandle healed» ees­ Riputati härja verega. Millal. Taara, sinu tamme tüvi sõna sees. Eessõna on dateeritud 1869. a. 14 lehekuul (maikuust pärineb ka tsensori trü­ Ehitati lille õitega. kiluba). Jakobson räägib seal mõistukõ­ neliselt Vanemuisest, tema lahkumisest ja J. Hurda teine luuletus «Karjapoiss» loodetavast taastulemisest. Tsiteeritud on on rohkem tuntud lauluna. Hurt ise on väike katke «Kalevipojast» ja Hurdalt kõ­ avaldanud selle teksti kahel kujul: «Maa­ nesolevad seitse stroofi. Luuletuse «Enne rahva Kalendris» on luuletus murdekeeles («Tulge kokko külä-latse / Karjan käüjä ja nüüd» järgmine taastrükk ilmus Jakob­ 15 soni «Kooli Lugemise raamatu» teises jaos kasvo-latse . . ..») , «Eesti Postimehe ju­ 1875. aastal. Veel Hurda eluajal avaldati tutoas» kolm aastat hiljem on see kirja­ luuletuse «Enne ja nüüd» ikka sama ver­ keelne, aga vanas kirjaviisis («Tulge kok­ ku külla lapsed / Karjas käijad kasvandi­ sioon M. J. Eiseni antoloogias «Eesti luu­ 16 letused» (1881) ja selle teises, paranda­ kud ....») . Säilinud käsikirjavariant on tud ja täiendatud trükis «Uued eesti luu­ kirjakeelne ja muidugi uues kirjaviisis. letused» (1888). Lühemas variandis on säi­ Sedagi luuletust on palju kordi uuesti litatud kirjeldus õitsvast lauluajast enne, avaldatud. Esimene taastrükk leidub 1867. kärbitud on aga sealt, kus Hurt kirjeldab aastal ilmunud Jakobsoni «Kooli Lugemise olukorda nüüd. raamatu» I jaos. Jakobsoni lugemiku kä­ sikirja oli Hurt juba 1865. aastal läbi A. Kaalep on tihti rääkinud selle luu­ vaadanud, aga kirjas, kus ta tegi Jakob­ letuse otsestest seostest F. Schilleri luu­ sonile mitmeid parandusettepanekuid keele letusega «Kreeka jumalad». Tegemist ei kohta17, seda luuletust ei mainita. Ka ole küll ei tõlke ega isegi mitte mugan­ «Karjapoiss» ei ole päriselt algupärane luu­ dusega, vaid stroofistruktuuri ülevõtmi­ letus. Ühes säilinud käsikirjavariandis on sega. Rohkem kui Hurt, kopeerib Schilleri Hurt sellele ka ise vihjanud, märkides peal­ luuletust ligi kolmkümmend aastat hil­ kirja alla Heine nime.18 jem Andres Alver luuletuses «Eesti ju­ 1866. aastal ilmus Tartu kalendris kol­ malad», mis ka ei ole tõlge, vaid Schilleri 19 aine ülekandmine Eesti oludesse. On pisut mas J. Hurda luuletus — «Katki laul». kahju, et H. Salu läheb oma väga põhja­ Selles on Hurt teadlikult kasutanud regi­ likus Schilleri retseptsiooni käsitlevas mo­ värsi poeetikat, kuid tegemist on siiski nograafias «Seid umschlungen, Millionen!» imitatsiooni, mitte «järeleaidatud» ehtsa (Stockholm, 1968) nii Hurdast kui ka Alve- rahvalauluga. On tagantjärele pisut kum­ maline, et hiljem, kui nii väga ihaleti rah­ valaulu ja õtse programmiliselt püüti so­ bitada kunstluulesse regilaulu võtteid, jäi 10 KM KO. f. 43, m. 38 : 8. see esteetiliselt kõigiti nauditav tekst luge­ 11 R. Põldmäe monograafias «Noor Jakob Hurt» (lk. 35) on millegipärast 7. juuni. mike ja antoloogiate koostajatel kahe sil­ 12 KM KO. f. 43. m. 38 : 8. ma vahele. 13 F. Schiller, Luuletusi. Tallinn, 1959, Vähemalt üks kord on J. Hurt sõna lk. 32. 11 A. Alver, Võhumõõgad. Jurjev, 1898, võtnud ka luulekriitikuna, arvustades F. lk. 28. W. A. Hasselblatt 1864. a. ilmunud raa­ 15 J. H[urt], Karjapois. Maa-rahva Ka­ matut «Lääne lauliku laulud». Sissejuhata­ lender ehk Täht-raamat 1863 Ajastaja pääle. Tartu, 1862. lk. 30—31. vas osas arutleb Hurt eesti luule üle üldi­ 16 J. H[urt], Karja pois. «Eesti Postimeh­ semalt ja on üsna kriitiline. Seda laadi he juttotubba» 8. VI 1866. nr. 23. arutlused olid eesti ajakirjanduses väga 17 J Hurt C. R. Jakobsonile 10. VI 1865. KM KO. f. 49. m. 6 : 10. tüüpilised kümmekond aastat hiljem. Hurt 18 KM KO. f. 43. m. 38 : 8, 1. 13. on lihtsalt Bergmanni normatiivse vaate­ 19 J. Hlurtl, Kätki laul. Tarto Kalender nurga hoopis varem esile toonud (tege- 1866 ajastaja pääle. Tartu, 1865, lk. 53. 429 likult on see vaatenurk tagasiviidav kree­ ametitöö kasuks. Ametitööga seoses on ka ja ladina normatiivsele poeetikale, Hurt siiski veel päris elu lõpul korra luu- mida nii Hurt kui ka Bergmann hästi tund­ lemuusa poole tagasi pöördunud. Tema sid). Hurt kirjutab: «Meie päivil kasvab valitud jutluste kogu «Elu valgus», mis laulu seppi, kui seni maa pinnast. Se ei ilmus 1907. a. paraku juba postuumselt, olle laidu väärt, aga laidu väärt on, et algab viiestroofilise pühendusluuletusega surem hulk väga kehva tööd valmistab. «Oma abikaasale». See on stiilipuhas ju­ Võetakse, pea ommalt maalt, pea võõralt huluuletus elutee sügise poolel nopitud väljalt, tük käsile, ilma katsumata, kas ta õitest, millest kogutud kimbuke nüüd abi­ kõlvoline, antakse mõnni pauk pihta ja kaasale ulatatakse: laulutöö valmis. Viilimist ei tunnetagi ja haamrejäljed on näppuga katsuda. Selle­ Võta vasta mälestuseks Armu elust ühisest. pärrast peame laulu meistrid palluma, suu­ Hoia hinge ülenduseks rema hoolega töö nõusid väljaotsida, pee­ Usu tööde päevadest.23 nemaid tööriistu muretseda ja enne turule viimist tööd hästi viilida.»20 Arvustatava Nii jääbki kokkuvõtvalt tõdeda, et kui­ raamatu toob Hurt küll positiivseks näi­ gi J. Hurt ei olnud kindlasti mitte «sündi­ teks, sest seal on «keel ja meel puh­ nud luuletaja-iseloom» (G. Suits), ilmuta­ tad ja salmid korralisti seatud». vad tema vähesed luuleproovid head keele- J. Hurdale kuulub ka abstraktsem arut­ ja vormitunnet. Kuid temagi oli möödu­ lus luuleloomingu olemuse üle. Selle kohta nud sajandil Eestis nii levinud arusaama on Tuglas kirjutanud, et seal püütakse kütkes, et luule on «tehtav». Säilinud käsi- meil esimest korda lähemalt piiritleda kuns­ kirjavariantidel on ette joonistatud luu­ tilise loomingu mõistet.21 Jutt on Hurda letuste meetrilisi skeeme, paranduste puhul pikemast traktaadist «Inemisest», mis il­ on arvestatud häälikute kokkukõlaga jms. mus läbi mitme «Tarto Kalendri» ja mil­ Hurt püüdis teha seda, mida ta 1865. a. le lõpposas (1873) autor käsitleb inimese nõudis teistelt — oma töid igati viilida vaimuandeid. Tema järgi on need kokkuvõt­ ja viimistleda. Kui aeg ja tahtmine selleks tes taandatavad kolmele — mõtlemise, napiks jäid, oli ka luuletamisel lõpp. Ent tundmise ja tahtmise andele. «Om mõt­ kui me peame luuletajaks J. V. Jannsenit lemise jõud esierälikult elläv ja sünnitäp ja С R. Jakobsoni, tuleb meil sellena akt­ tema esierälikult nägusa, kena ja ilosa septeerida ka Jakob Hurt. pildi välimätsist asjost, ehk sünnitäp tema kogoni esihendäst vastsit pilte, mis ilman 2° J. Hurt, Mõni sõna meie laulikutest. olemangi ei ole, sis nimitäme meie seda 21 Vt. F. T u g 1 a s, Kirjandusloolisi pisives­ vaimu annet 1 u u 1 m i s e s ehk luule­ teid I. «Keel ja Kirjandus» 1961, nr. 2, lk. 74. 22 22 J. H[urt], Inemisest. Tarto Kalender tamise s.» 1873 ajastaja pääle. Tartu, 1872, lk. 45. Luuletamine oli J. Hurdale noorus- » J. Hurt, Elu valgus. Jutluseraamat kõi­ harrastus, millest ta hiljem loobus teadus­ kide pühapäevade ja suurte pühade tarbeks va­ liku uurimistöö, ühiskondliku tegevuse ja balt väljavalitud kirjatunnistuste üle. Tallinn,

Ühe Ja ob Hurda luuletuse algupärast ANTS JÄRV

Jakob Hurda väheste luuletuste hulgast nud J. Hurda «Karjapoisi» saamisloole on kõige tuntum kahtlemata «Karjapoiss», midagi täpsustavat lisada. Monograafias mis ilmus 1863. a. «Maa-rahva Kalendris», «Noor Jakob Hurt» (1988) märgib ta, et 1866. a. «Eesti Postimehe jututoas» ja «erksat loodusetunnetust ja huumorivarjun- seejärel 1867. а. С R. Jakobsoni «Kooli diga karjaseiduni» õhkuvas «Karjapoisis» Lugemise raamatu» I osas. Jakobsoni koo- on pisut imiteeritud «regivärsilist rahva­ lilugemiku kaudu sai J. Hurda «Karja­ laulu» (lk. 35). Kuigi viimase väite üle poiss» õige laialt tuntuks. Sealt laenasid võib vaielda, pole see praegusel juhul pea­ selle paljud hilisemad lugemike, kogumike mine. ja pildiraamatute koostajad, kes küll sageli J. Hurda teiste luuletuste seas on «Kar­ piirdusid vaid paari stroofi avaldamisega. japoiss» mitmeti erinev. See andis põhjust Meie lastekirjanduse vanema ajajärguga oletada, et J. Hurt — nagu paljud muud tegeldes olen ikka ja jälle tabanud ennast meie tolle aja luuletajad — on lähtunud küsimuselt: kas J. Hurda «Karjapoiss» ikka mõne vähetuntud saksa poeedi värssteosest on täiesti algupärane luuletus? Kirjandus­ ja teinud sellest kodumurdelise tõlke resp. muuseumis talletatavaist J. Hurda järele­ ümberluulenduse. Mõned aastad tagasi siin­ jäänud pabereist pole õnnestunud seni kirjutaja poolt ettevõetud katse leida «Kar­ mingeid jälgi leida. Ka algallikaid väga japoisile» analoog tolleaegse saksakeelse põhjalikult tundev R. Põldmäe ei ole osa- luule perifeeriast oli muidugi nõela otsi- 430 mine heinakuhjast. Mullu sügisel sattus da «Karjapoisi» põguski võrdlus lubab väi­ aga näppu Leipzigis 1887. a. «Reclam'i» ta, et J. Hurt on tundnud H. Heine luule­ kirjastuse avaldatud «Heinrich Heines tust ja sellest «Karjapoisi» loomisel ilmselt sämtliche Werke in vier Bänden», kust jäi lähtunud, kasutades alusteose märksõnu ja silma luuletus «Der Hirtenknabe» (algselt fraase oma karjaseiduni sõnastamisel. ilmunud kogus «Buch der Lieder»). Esin­ Et selle oletuse paikapidavuses oleks duslikumalt tutvustab Heinrich Heine loo­ võimalik veenduda, on alljärgnevas esita­ mingut eesti keeles August Sanga koosta­ tud J. Hurda ja H. Heine tekstid ning tud «Luuletused ia poeemid» (Tallinn, lisatud saksa keelt mittetundvate lugejate 1956), kuid seal kõnealust luuletust ei huvides ka A. Alveri küllaltki sõnasõnaline leidu. Sajandi alguses on «Der Hirten­ tõlge. (Vt. lõplikuks veendumiseks ka eel­ knabe» bukvalistliku tõlke avaldanud And­ nevat käsitlust Sirje Oleskilt, lk. 429. — res Alver («Rahva Lõbu-leht» 1901, nr. 2). Toim.) H. Heine «Der Hirtenknabe» ja J. Hur­

Karjapoiss Heinrich Heine Karjapoiss Der Hirtenknabe H. Heine Tulge kokko külä-latse, Karjan käüjä kasvo-latse. König ist der Hirtenknabe, Knrjapoisike on kuning. Taha teile lugu laulda. Grüner Hügel ist sein Thron; Haljas küngas on ta troon. Ime asjo avaldada. Uber seinem Haupt die Sonne Tema päälae üle päike 1st die groBe, goldne Kron'. On ta suur ja kuldne kroon. Karjapois on kuningas. Suure valla valitseja, Ihm zu FüBen liegen Schafe. Jalge ees tall' lambatalled Paljo pere pidaja. Weiche Schmeichler, rotbekreuzt; Meelitajad tärnides; Kuilatse krooni kandaja. Kavaliere sind die Kälber. Vasikad on kavaleerid Und sie wandeln stolzgespreizt. Ja nad kõndvad uhustes. Kõrgen pää lae kottal. Taiva-Esä elotusen. — Hofschauspieler sind die Bõcklein. Oinad on ta näitemäng'jad, Sääl om tema kuldne kroon, Und die Vögel und die Küh'. Linnukesed, lehmadgi Päiväken' tema pää-ehte. Mit den Flõten. mit den Glöcklein, Pillide ja küllustega Sind die Kammermusici. Moosekandid julgesti. Mäe-kingo, mättä-otsa, Nee omma tcmä pehme troon; Und das klingt und singt so licblich. Küll see laulab, kõlab armsalt. Und so lieblich rauschen drein Armsalt kaasa küllab ka Süst tema valda valitsep, Vette kosk ia kuuse salu. Käskü-jalgo juhatap. Wasserfall und Tannenbäume, Und der König schlummert ein. Kuningas jääb suikuma. Trooni ümbre, ligi. kavven. Rohkest roho kandja maa. — Unterdessen muB regieren Vaheajal asiu ajab See om tema kuningriik, Der Minister, jener Hund, Minister, see muri sääl, Alambide aso-paik. Dessen knurriges Gebelle Kelle kuri haukumine Wiederhallet in der Runo". Vastu kajab välja pääl. Alamhit om arvamata: Kiresit ia Karesit. Schläfrig lallt der junge König: Kuning räägib unistades: Sulekandjit. sarvekandiit. «Das Regieren ist so schwer; «Valitseda — raske töö! Mitmet moodo mullikit. Ach. ich wollt'. daB ich zu Hause Ah, ma tahaks kodus olla. Schon bei meaner Kon'gin war'!» Kuninganna juures iu! Egal alambal om amet. Tarkust mööda tallitus. «In den Armen meiner Kon'gin «Kuninganna rinna najal Utekese ullikese Ruht mein Königshaupt so weich. Hingab pehmelt minu pää. Omma jäänu jaota. Und in ihren schönen Augen Ja ta ilusamas silmas Liegt mein unermeBlich Reich!» Minu riik on piiritu. Sarvilise sikakese. Hallikarva habeniku, — (Heinrich Heines sämtliche Werke Eesti keelde A. Alver. Nee omma tembo-tegijä, in vier Bänden. Erster Band. Leip­ («Rahva Lõbu-leht» 1901. Pokslemise kunstin kuulsa. zig, 1887. lk. 173—174.) nr. 2.) Linnukese lepikon. Nee omma rõõmsa laulu-looia Mullika omma moosekandi. Kaalan kella, kuljuse. Ministrit om täi ka mitu. Pika, Рака, Krants ja Tuks; Nee omma tubli riigi too. Tapeluse toimetaja. Mis kül teeva hani hulga? Mis kül teeva partsi parve? Sõitva, sõudva merdä mööda. Püüdva kallo kaunieste. J. H.. st. th. (Maa-rahvn Kalender ehk Täht-raamat 1863. lk. 30—31 ) «KEELE JA KIRJANDUSE» RINGKÜSITLUS KIRJANIKELE

Kuidas ja mille mõjul tekkis Teil Miks nii? Miks igatsen ma puudutust, huvi kirjanduse vastu? Kuidas val­ mitte trükitähte? mis Teie esimene teos? Miks loobuksin kõikidest loetud ja veel lugemata raamatutest, kui saaksin selle Mida või millest sooviksite praegu eest vastu ühe Raamatu, mida võiks kogu ja tulevikus kõige enam kirjutada? aja, igavesti, elu lõpuni vastu põske su­ Millised näivad Teile kirjanduse ruda? Pole vist vajagi, et sinna ilmtingimata kui kunsti väljavaated lähemas/kau• midagi kirjutatud on? gemas perspektiivis? Või siiski? Oodatud on Teie hinnangud, Arvan, et olen oma generatsiooni kül­ märkused ja selgitused оща loo­ lalt tüüpiline esindaja. Pärast sõda sündi­ mingu nud lastelL kes 1950-ndail lugejaikka jõud­ või selle vastuvõtu kohta. sid, oli kõikidel kas suurem voi väiksem TOOMAS RAUDAM: lugemisnälg, mida siis pööningult leitud või sõprade käest laenatud järjejuttude ja muu «kollase» kirjandusega kustutati. Koik Usun, et esimesed raamatud, mille vas­ tu ma huvi pidin tundma, kuid millega «Tarzanid» sai läbi loetud ja läbi mängi­ ma aja jooksul nii ära jõudsin harjuda, tud. Fantoomi ja Musta Tsiklimehe kohta et nende «erilisust» enam märgatagi ei osa­ käisid jutud, et kirjanik suri enne ära, kui nud, olid minu vanaisa raamatud. Just raamatu lõpetada jõudis, või et Fantoom nimelt pidin, sest «saalitoas» (mida just kägistas oma looja. Mäletan, kuidas me tollesama «erilisuse», mitte suuruse tõttu selle üle naersime. Vabariigi-aegses ajakir­ nõnda kutsuti) valge kahhelkiviahju kõr­ jas «Kodu» ilmus jutt «Viis pead». See on val seisvast raamatukapist niisama lihtsalt mul selgesti meeles. Mitte jutu sisu, vaid mooda ei saanud. Voin küllalt suure tõe­ kukla pealt napsatud pead, iga pea, kui näosusega öelda, et must tammepuust ma õigesti mäletan, erineva rahvuse, rassi kapp, mille uksi kaunistas salapärane, päi­ ja kajakteritüübi äärmiselt võigas esinda­ kese käes helklev ruutornament, klaasidele ja. Koik need pead kummitasid kenas pool­ uste ülaosas aga olid kinnitatud looklevad, kaares pealkirja kohal ning kutsusid oma punasest puidust ilukaared, et see olend iseäraliku Urne ja tardunud irvega tegema kütkestas mind palju enam ja tugevamini üht, ainuvõimalikku — lugema! Olime oma kui seal olla võivad teosed, mis, nagu hoovi poistega kõik suured lugejad, luge­ ukse avamise järel üsna pea selgus, olid mine, uue ja huvitava raamatu omamine enamikus kas võõrkeelsed või minu jaoks ning selle laenutamine, teise vastu välja­ liiga rasked. (Et «temast» selgemat' pilti vahetamine ühendas ja lepitas meid, kuid saada, võib asjast huvitatud lugeja vaa­ tekitas ka vimma ja vahel suisa vaenu. Ei data K. Kirme ja R. Looduse monograa­ mäleta, et meie hulgas niisuguseid oli, fiat «August Roosileht». Kirjastus «Kunst» kes lugemise vastu üldse huvi ei tundnud, Tallinn, 1986, lk. 59.) kuigi olime pärit väga erinevatest sotsiaal­ setest kihtidest, võiks öelda, et klassidest, Mõned neist: aga klasse ju ei olnud! Tööline, kirikuõpe­ Paul Bourget, «Le Demon de midi»; taja, vanakraamikaupmees, töötav pensio­ Karl Heinemann, «Deutsche Dichtung»; när, teenistuja; mis sa hing veel ei taha Антонъ Чеховъ, «Разсказы». С.-Петер- või välja ei mõtle! Kui neid lugemispõl- бургъ, Издаше А. Ф. Маркса; «Eesti gureid meie seas ka oli, siis said nad jut­ entsüklopeedia» JAAPAN-KÄOLINA; P. tude ja mängude läbi paratamatult «kul­ Larousse, «Nouveau Dictionnaire illustree»; tuurist» osa. Lugemine oli ühtaegu ka Dr. James Mursell, «Voolujoonestage oma prestiiži küsimus: kes paremini ja kiire­ mõistus»; «The Harp of God»; Bernhard mini lugeda mõistis, oli ka suurema au Linde, «Loova Kesk-Euroopa poole». sees. Mäletan pettumust, mis mulle osaks Mis pidin ma nendega peale hakka­ sai, kui Kalju «Kolm musketäri» ja kõik ma? järgnevad «Aastad» kiiremini läbi sai kui Ikka sama mis kapiga: käega õrnalt mina. Tal kulus selleks üks päev ja öö, puudutama, näpuotstega mustrijooni pidi mina aga ei tulnud kolme ööpäevagagi sõitma (ma mõtlen siinkohal väljapressi­ toime. Ning selgus, et ta ei valetanud, tud kuldtähti raamatukaanel, aga ka jutu- teadis kõiki kohti, tegelasi ja juhtumusi alguse vinjette), avama ja jälle kinni pa­ ning paistis jagavat armuseiklusi ja int­ nema. riige, mis mind eriti ei huvitanud. Jätsin Mõttes võrdlen kõiki nähtud raamatu- nad kõik halastamatult vahele, nüüd jälle kappe ja -riiuleid ning neis seisvaid raa­ loen ainult neid. Näete siis isegi, mis juh­ matuid, aga ei leia ligilähedaseltki sar­ tuda võib ning kuidas karistus inimesele nast. Koik nad on — lugemiseks, mitte kätte jõuab! Nali naljaks, lugemi­ katsumiseks, nahaga tundmiseks. Nad juba sega võis tollal vastasleeris olijaid enda ongi loetud. Hiirekõrvades. Lagunenud koi poole üle meelitada. Oligi nagu valida: kas detes. Traatselgadega. Puuduvate lehekül­ kakelda, üksteist kividega loopida ja suts- gedega. Minu omad aga on terved, mõned püssiga lasta voi toajaheduses, puudevirna neist isegi lahti lõikamata. taga või pikselöögi tagajärjel üle kraavi 432 kukkunud vana paju tüvel «jooksikule» Tõde on selles vahest niipalju, et detaile mõnd huvitavat, parem kui naljakat lugu tajun vist tõesti paremini kui tervikut. Osa — sest naljal oli pikem mõju ning võis olemine maailmas on mulle olulisem kui loota, et leiad hommegi samast kohast maailma enda olek, kuid samal ajal meel­ tänuliku kuulaja eest — ette veerida. Tuli divad mulle suured ideed ja üldistavad ennast pingutada ja vajaduse korral gri­ mõtted. Nagu «igavene». Nagu «armastus». masside ning «näpuga õhku kirjutamisega» See peaks justkui olema vastuolus sellega, külma kirjatähte elustada, muidu võisid mis enne öeldud sai, aga südames tunnen, sõjas, mida ülevalthoovi poisid althoovi et ei ole. omadega pidasid, äkki ühemeheliseks ar­ Kirjandushuvi tekkimise kohta on mul meeks osutuda. Kaotamine tähendas, raske midagi täpsemat öelda, võin küll tähendab praegugi üksijäämist, totaalset veelgi kirjeldada loetud raamatuid, kuid üksindust, mille ääremaid me kõik tundma igaüks neist oleks otsekui «esimene», iga­ oleme õppinud ning mida ükski raamat, ühega kaasneb mingi konkreetne lugu, mille olgu ta nii köitev ja südamelähedane kui ümberjutustamiseks siinkohal ruumi ei jät­ tahes, leevendada ei suuda. ku. Siiski usun, et raamatul teise inimese Kui mõeldakse kirjutamist ennast, siis juurdekutsumise, seltsiloomise võim olemas jälle — olin kõige tavalisem koolipoiss, on. Lastel käib see kergemini kui täiskas­ üksvahe pidasin isegi päevikut, viimastes vanul, kuid loota tuleb, et täiesti kaduma klassides kirjutasin nukraid armastusluule­ ei lähe see kellelgi. Kord üliõpilasena juh­ tusi ning minu kirjandeid loeti klassis ette. tusin intri trepil nägema järgmist stseeni. Hoolimata tolleaegsete kirjatööde laasta­ Oks albiinojuuste ja nõrga nägemisega vast mõjust psüühikale usun siiani inim noormees kutsub prisket plikat enda juurde konna helgesse tulevikku ja päikesetõusu. tuppa tulema. Hoiab käega tüdruku käsi­ Paljud arvavad, et neid mõisteid üldse ole­ varrest ja aina kordab: «Tule, tule ikka!» mas pole, mina nii maksimalistlikult asjasse Plika, võimalik, et kursusekaaslane, on jala ei suhtu: asi on, mõiste eksisteerib sõltu­ kõrgemale trepiastmele sättinud, kavaldab mata sellest, kui mitu korda teda plangule sealt: «Aga milleks? Aeg juba hiline ...» või peldikuseinale kirjutatakse. Sõna tuleb — «Ma tahan sulle üht raamatut näidata, oma õiget sisu uuesti täis valada! ta seisab mul juba kaua aega riiulis, ma Oma kirjanikukssaamise kohta olen ar­ tean, see meeldib sulle!» anub noormees vamusel, et see oli täiesti juhuslikku laadi. ning tema häälde ilmub korrapealt usk, Tänu eluargusele ja iidolite kummardami­ veendumus, mis sealt varem täielikult puu­ sele võinuks minust vabalt tulla eeskujulik dunud. Ma ei tea, kas neiu läks, kuid mulle stagnaaegne minister. Seetõttu mõistan meeldib uskuda, et ta lapsel endas ärgata nende lahkumisvalu ja pisaraid (või mõle­ lubas, meeldib mõelda, et neist sai õnnelik ma puudumist) suurepäraselt. Üleüldse ar­ abielupaar ja neile sündisid kultuursed, van, et kirjanikuks ei saagi olla, vaid raamatuid armastavad järeltulijad. ainult saada. Kogu aja kujuneda, teades, Veel teisigi raamatuid mäletan ma, et elu lõpulgi see lõppenud pole; vastupidi, ühel läikiv-libedal raamatukaanel ilutsevat seal see algus just ongi. Unistus ja surm suitsevat revolvrit, mis tundus olevat täitsa on üks; kumbki ei täitu, nende täitumist «päris», võta ainult kätte ja proovi! võivad möönda vaid teised, öeldes: «Nüüd «Daam roheliste silmadega»? Oli see võib ta rahul olla, igaveses rahus puhata!» revolvriga raamatukaanelt (ehkki paremini Teose valmimisega, olgu siis esimese sobiks «Kes tappis mister X-i?» või midagi või viimasega, on üldjoontes sama lugu: selles vaimus ja laadis) või kusagilt mu­ seegi kujutab endast ideaali, saavutamatut jalt? eesmärki, kuhu küll sammhaaval pürgida Mäletan ka üht «krimkat», milles ma võime, kuid kuhu me iialgi ei jõua. vea avastasin, tänu millele kuritegu ei Olen vahel mõelnud: kuidas oleks õige toimunud, s. t. poleks tohtinud toimuda, öelda, kas Lenini teosed ja Stalini raa­ kui kirjanik oma loomingust rohkem lugu matud? Kuidas teeksid nad ise (teades oleks pidanud. Tundsin sellest avastusest minu mõttekäiku)? Või oleks päästjaks rohkem rõõmu, kui ükski minu poolt seni mõni kolmas, sulnis sõna? loetud detektiividest tunda võis Hercule Ongi vist paras aeg rääkida oma aja­ Poirot'st miss Marple'ini välja! Olin teinud looõpetajast ning loost, mida temast kirju­ midagi väga olulist, trumbanud üle raa­ tada kavatsesin, ühtlasi oleks see vastuseks matu autori, kasutades seejuures tema enda nii sellele, mida ise kirjutada soovik­ relvi: loogikat, nupukust ja parasjagu jul­ sin, kui ka sellele, missugusena ma meie tumust, mida minu_ arvates iga kirjanik kirjandust lähitulevikus ette kujutan. oma lugeja vastu (õigem küll öelda: tema Meie ajalooõpetaja oli pikka kasvu tüse poolt, tema huvides) tarvitusele peab võt­ mees, keda iseloomustas kolm asja: loten­ ma, et mängust võitjana väljuda. davad, triikimata püksid, hall pea ning see, Tagantjärele mõeldes ja enda «saami­ et tal olid välismaal sugulased, kellel ta sele» põhjusi otsides võis see leidmis- ja küllalt sageli külas käis. Austasin teda lülitumismoment ju küllalt oluline olla, ning leebusin tema kiitusest, paksu käe kuid pigem on viimases lausesabas peituv õlalepatsutusest, sest _teadsin, et olen ise võimalus liiga ahvatlev, et seda mitte ka­ samasugune — tahtejõuetu, loid, hea süda­ sutada. Nõnda olen mänguteooria poolda­ mega. Paksus ja headus olid minu silmis jatele trumbi kätte andnud, kuid teades üks ja seesama, veel kordagi polnud ma teooriate piiratust ning teoreetikute takis­ kohanud inimest, kes oleks olnud paks ja tamatut tulisust, teen seda meelsasti. kuri. Minu vanaema põllepaelad ulatusid

28 Keel ja Kirjandus nr. 7. 1989. 433 ümber kapsatünni — ning ta oli hea. Minu sõjatee tööpatist Velikije Lükini välja ni­ vanavanaema seelikuserva alla mahtunuks metamisväärt kõvendada pole suutnud. rügement minusuguseid poisipõnne — ning Tema sõnadel, mis tal lastele õppetükke an­ temagi oli tasakaalukas, töökas ja hea. des öelda tuleb, ei puudu veenvus, isiklik Nagu maal sündinud inimene ei saa elada kogemus isegi siis, kui juttu on (ühiskon­ lillelõhnata ja linnulauluta, nii tundsin naõpetuse tundides) inimkonna helgest tule­ mina kohe midagi olulist puudu olevat, kui vikust, kommunismist, mis veel saabunud mind ümbritsesid inimeste asemel kondibu- pole, või Aafrika arengu- ja asumaadest, ketid. Sõin heameelega ning palju. Olin kus tal endal ei ole õnnestunud käia. Ta nagu see juudi rabi, kes oli püha ja sõi ajab oma suure pehme kere siis sirgu, pilk kohutavalt. Kui tema käest küsiti, miks muutub uduseks ja käsi, mille küljes pen­ see nii on, miks on nii, nagu võiks kere deldab karvane nimetissõrm, tõuseb ähvar­ täis vitsutamine pühakssaamisele kaasa davalt kujuteldava oponendi suunas üles. aidata, vastas ta: «Kui olin väike poiss, Poistele on see paatos isegi meele järgi, võttis isa mind ükskord enesega kaasa sest nende hing ihkab kangelastegusid ka metsa hagu tegema. Vastu tulid röövlid. tühjal võitlusväljal, ainult tüdrukud, need Isa käskis mul puu taha peitu minna ja rumalad ja tühised olevused, kihistavad sealt mitte mingi hinna eest välja tulla, naerda, sest õpetajal on püksiauk lahti mis ka ei juhtuks. Isalt midagi võtta ei ununenud. Niisugune ta on, igapäevastes olnud, sellepärast käskisid nad isal risti toimetustes natuke abitu, kuid tugev idee­ suudelda, lubades ta vabaks, kui ta seda des ja toimunus, ajaloos. teeb. Isa keeldus. Röövlid sidusid isa puu külge kinni ja pistsid tule õtsa. Mõne se­ Ühel heäl päeval otsustab poeg isa kundiga oli temast järel sõrmkübaratäis vastu mässu tõsta. Tal_on tulnud nii mõ­ tuhka. Minu isa oli väga kõhn mees. Kui nelgi korral isa tahtejõuetu, lõuga varis­ nüüd röövlid peaksid tulema, ei ole neil nii tava iseloomu pärast piinlikkust tunda. kerget saaki loota, minusugune põleb Ta ei saa aru, kuidas on võimalik enese- kaua!» Tahtsin oma õpetaja sarnaseks alanduses nii kaugele minna: iga kord, saada ning olin valmis selle nimel mitte kui isa Kanadast vanaonu juurest naaseb, ainult ennast nuumama, mida ma niigi seljas kolm nailonist Hongkongi ülikonda, tegin, vaid ka hästi õppima. Kirjutasin käes pungil täis kohvrid, tunneb ta häbi, talle kontrolltöid, mis kõik algasid ja lõp­ häbi armastuse pärast, mida isa ema vas­ pesid Talvepalee rünnaku võimsa, pateeti- tu tunneb ning mis on lõppkokkuvõttes lis-pompoosse kirjeldusega ning olin täies­ armastus tema enda, Poja vastu. ti seda meelt, et sotsialistliku ühiskonna­ Ta tahaks isa unest üles äratada, teha korra potentsiaal on märgatavalt tast mees. suurem kapitalistlikust, mis sest, et tege­ Isa on tema Poeg ning selles pole likkus teist keelt räägib. midagi imelikku, veel vähem loomuvas­ tast. Nii et elus ma teda milleski ei süüdis­ Et teda selles aidata, mõtleksin välja taks, küll aga kirjanduses. Mõtleksin välja järgmise stseeni. sellise loo, kus peategelaseks on ajaloo­ õpetaja Noor (see sobiks hästi tema halli Ajalootund. Noore-vana on jälle seleta­ pea ja tegeliku vanusega). Tegevus toi­ misega ametis. Tuntud poosis, käsi pool­ muks mones väikelinnas, selle tolmustel viltu ette sirutatud, seisab ta klassi ees. tänavatel, kus suve hakul ripuvad üle ma- Nagu Lenin Smolnõis või raudteevaksalis dalate_ aedade mitmevärvilised sirelipuh- (kus ta, muuseas, Leninit oma ihusilmaga mad, õued aga on sügavad, teeradadega, näinud ja kõrvaga kuulnud on; kuuleb, mis ka kõige kuumemal ajal niiskena püsi­ kui aus olla, veel praegugi; sõnadki pole vad, jänesepuuridega, mis krabisevad ja tal enda, vaid tema omad). Ta räägib mütsuvad ning oma vaijalgadel kõiguvad, ning tema suust lendab sülge, asjaolu, kui keegi voi miski küülikuid hüppama eh­ mis sunnib plikasid oma põski vihikutega matab. Kino, kirik, apteek, miilits, kalmis­ katma ja nende taga naeru kihistama. Ta tud ja paar kauplust annaksid mulle reaal­ kõneleb kommunistlikust ühiskonnast, sel­ se, peaaegu lõhnava garantii, et see, mis lest, kuidas inimesed hakkavad elama põ­ toimuma hakkab — kui hakkab —, ka tõe­ himõttel «igaühelt tema võimete kohaselt, liselt kosmilised mõõtmed omandaks. Ma igaühele tema vajaduste järgi». Tema hääl oleksin sellest — taevast linna kohal -- hakkab seejuures iseäralikult porisema, ülimalt huvitatud. Õpetajale luulendaksin tõesti nagu tõrrepõhjast tuleb see, dia­ Poja, abituriendi, kellele ta viimases klas­ fragmast, mille ta kõhulihaste abiga rinde sis ajalugu ja ühiskonnaõpetust, sekka ka all õigesse, kõminat tekitavasse kohta on klassijuhatajatunde andma peab. Õpetaja tõstnud. O-raator. parteiline karjäär on viimasel ajal vanku­ «Mitu pintsakut sa, vana, eelmisel suvel ma löönud, teda on tema eelmises elu- Kanadast kaasa tõid?» küsib tagapingist •kohas kooliaiandis tomatilava ehitamise ja keegi vaikselt, kuid kindlalt... ..saaduste realiseerimise eest karistatud ran­ Lõpetuseks voin veel lisada (peale selle, ge noomitusega (koos arvestuskaardile et Poeg oma Isa väga armastab, mis peaks kandmisega). Nii et ta_pole sellest linnast isegi selge olema), et sooviksin oma hüpo­ pärit, ei — ka selle mõtleksin talle külge, teetilise loo — jutustuse, novelli või ro­ et tal loo peakangelasena oleks mingi eel­ maani — tegelastena näha neidsamu lapsi lugu, mis teeks teda sügavamaks, ning ja vanainimesi, kellega ma ise lapsepõlves võimalik, et kergemini haavatavaks. Üldi­ seltsisin, sest see on minu aja lugu, aega selt on ta pehme iseloomuga, mida pikk aga inimestest niisama kergelt lahti ei rebi. 434 / Aivo Lõhmuse äsja ilmunud romaan vad tähelepanuta raamatud, kust kiirga! «Alla orgu ja üle jõe» kinnitab minu tule­ valgust ja soojust, mille mõõtmiseks ot. vikuvisiooni ja -soovi. Loodan, et mu meie kriitika liiga tark ja haritud, teisi­ enda lugu kõikide nende lugude kõrval, sõnu lihtsalt kurt. Vältimaks abstraktsust mille tegelased kas otseselt või kaudselt toon kaks meeldejäänud näidet: Andres ajalooga, eriti aga lähimineviku sündmus­ Vanapa «Taevatalu» (1986), millest mõned tega seotud, liiga lahjaks või hoopiski õlakehitusega mööda läksid, ja Einar Maa­ liigseks ei osutu. Parem vist on lugusid siku «Ning majades, linnas, tänavatel...», rääkida, kohelda neid kui soove või unel­ kus iga rida on valgust ja valu täis. Ka­ maid ning neid mitte kunagi paberile pan­ destusväärne raamat! Ning nendega koos na. Rääkimine oli enne kirjutamist, pole tõelised «jäised raamatud», mille kõrval teada, et Kristus ennast publitseerinud J. Smuuli 1959. a. ilmunud ning 1961. a oleks, sedagi peaksime muude tarkuste kõr­ Lenini preemia pälvinud reisikiri korra­ val hoolega meeles pidama. pealt üles sulaks; huvitavad küll stiili Oma «teoste» vastuvõtu üle ma kurta pärast lugeda, kuid peaaegu täiesti tund­ ei saa. Kriitika on olnud tundlik ja läbi­ museta, armastuseta ja arad. nägev; niivõrd isegi, et tunnen ennast Et ma ka ise kergesti selle liigi alla alasti ja õnnetuna, nagu kõik need inime­ sattuda võin, siis soovin ajaloole lisaks sed, kellel teiste ees enam saladusi pole. tulevikukirjanduselt rohkem just seda Retseptsioonist tahaksin siiski veidi ollust — verd ja värvi, lõhnu ja lehkasid laiemas kontekstis rääkida. Nimelt on mul —, mis raamatu elavaks, meeltega aisti­ tunne, et laias laastus võttes on kriitika tavaks muudaks. Et raamat ei erineks ini­ kaotanud võime tajuda kirjandusteost kui mesest. elavat organismi. Ilmuvad «stiili» taga Sellega olen jälle sinna tagasi joudnu.l, nõudvad «stiilsed» arvustused. Tavaliselt kust alustasin: seisan vanaisa raamatukapi on need kirjutatud pealiskaudselt, süvene­ ees ning otsin Raamatut, mille soojust, miseta, ainult oma esteetilisi malle arves­ elu ma avamatagi, lugematagi tunda võik­ tades ja ainuvõimalikuks pidades. Nii jää­ sin.

Ž8* 435 PUBLIKATSIOONE " '

Kuidas Jakob Hurt omandas doktorikraadi

TeJ^l "Г' iS 186,5- ^ 1ÕPetanUd TartU Ülik00H teoloogiakandidaadi kraadiga. Tema sügav ja aktiivne huvi eesti rahvaluule ning keele vastu ei võinud aga tolleaegses S Parak e da lool шп , " ! ' akadeemilist tunnustust. Filosoofiateaduskonnas olid filo­ loogia liinis olemas kull tervenisti kolm klassikalise filoloogia kateedrit, vene keele ja slaavi keeleteaduse kateeder, slaavi keelte võrdleva grammatika ning saksa keele а zTkl Iе: e kateeder-'Ka oii °iemas praktiuse sihiseade^ -«** lektori tet idud Ne , Ja ,S°,T'?fJ fÜ°l00gia uurimuslik" küljega ülikoolis ametlikult ei tegeldud. Neil asjaoludel pidid meie esimesed selle ala doktorid õppima ja väitlema mujal: Leipzig, ülikoolis omandas 1872. a. doktorikraadi M. Veske ning 1880 а keele аыГТ^ ****? "Urt I88°-ndaiI aasta" otsustas kirjutada väitekirja eesti Hkke sidemeid ' ^'^ PÖÖI'dUSid He№gi P°°^ kuS Ы juba »«teadus- See episood Hurda teaduslikus tegevuses on seni lähemalt valgustamata. Helsingi u .koo , rektor, prof. Pa.viö Tommila lahkel vahendusel oli siinkirjutajal käesoleva aasfa kevadel võimalus saada Helsingi ülikooli keskarhiivist J. Hurda doktoriväitekirja kaits­ misega seotud dokumentide valguskoopiad. Dokumentatsioon koosneb kaitsmisea taot- evast kirjavahetusest 1883. aastast (ülikooli kantsleri kantselei, asekantsleri ja konsis­ toorium, arhnv.s) ning kaitsmise endaga seotud materjalidest 1886. aastast (filosoo- lateaduskonna ja ajaloo-keeleteaduse osakonna arhiivis). Alljärgnevas on nende varal lähemalt tutvustatud asja käiku, mis tohiks olla huvipakkuv mitte ainult Hurda eluloo vaid ka üldse meie teadusloo seisukohalt. Märtsi lõpus 1883. a. läkitas J. Hurt Peterburist teele järgmise soomekeelse palve- kirja

Tema Keiserlikule Kõrgusele Helsingi Keiserliku Aleksandri-Ülikooli Kõrgeaulisele Kantslerile 2 kõige alandlikum palve.

et kuti tn'ifLt KÕrgU-SC- P°-ie pÖÖldüb <&*b\utom käesoleva alandliku palvega nntnb8/ и °{e°ma opmguid sooritanud Helsingi ülikoolis, talle siiski armulikul antaks luba sooritada nimetatud ülikoolis need teaduslikud katsed mida se e Tthsoofia ku nZZr n0UtarSe, dokior,ikra"di saamiseks. Allakirjutanu оТор^ШТ^гЫКеШг'. likus ОШоЬ,Jalisab sua loendi tõendeist seal hangitud teadmiste kohta 9 T- Z tePloo§la kandidaadieksami sooritamise kohta f T°end, gümnasiumi ülemõpetaja ameti jaoks usu alal* „. d: !°fnd gümnaasiumi teadusliku õpetaja ameti jaoks* tSdVvmZtfnui? SÜa USatUd ka ПеЫ "~* mida ******* siiamaani on 1. Lihwlandi Talurahwa Säädüs, 13. Novembril 1860 Kõigekõrgembalt kinnitetü. Таг-

_| Tartu ülikooli ajalugu II. Tallinn, 1982, lk. 173—181. Helsingi ülikooli kantsleriks oli traditsioonipäraselt Vene troonipärija tol aial alles ^^^^S^S^J^t^^oli as— -SÄ Vana Sf^i 7'^^^^t^^^^So^^^S^ St tonnSufe r°°f,aSVreeka J'a ladina kee'^- Väga hea'd olid ka^roovilJeng südäme- rich Stahl» Se nmg rellgl00Sse tähenduse kohta ja kirjalik töö «Mag. Hein- * Tõend 9. dets 1867. Teadmised väga head saksa keeles ja kirjanduses ning r mate aa,aS h d kreeka a Iadina keeIes ni Sdius e «MetamorfoosideM ( T » ',kohtfa hea, kirjali J' k töö rahvapärimust"S loodusloose väärtus.e Prooviloenteemal vägg aÕvf hea-. 436 ton 1863. Trükitu H. Laakmanni man. 18 trükipoognat. (Tõlge saksa keetest eesti tartu murdesse.) 2. Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberlieferungen. Aus dem Kirchspiel Põlve. Dor pat, 1863. Gedruckt bei E. J. Karow, Universitätsbuchhändler. 30 Seiten. 3. Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi. Tartus 1864. Trükitud H. Laakmanni juures. 16 lk. 4. Reglcmang Seltsile vastastikuseks varjamiseks tule eest maal Liivi kubermangus. Tartus, 1870. Trükitud Maltieseni kirjadega. ">. Eesti Postimehe lisaleht, № 1—27. Tartus, 1871. 6. Eesti Aleksandri-kool. Oks tähtis kuulutus ja palve kõigele Eesti rahvale. Tartus, 1871. Trükitud H. Laakmanni juures. 24 lk. 7. Die estnische Alexanderschule. Ein Bericht und Aujruf an alle Freunde des estnischen Volkes. Dorpat, 1871. Druck von С Mattiesen. 17 lk. 8. Esimene aruanne tööst Aleksandri-kooli kasuks. Lisa: Mis Aleksandri-koolile wasta pannakse ja mis selle pääle kosta. Tartus, 1872. Trükitud H. Laakmanni juures. 74 lk. 9. Veber die Ortsnamen au] -st. Dorpat, 1876. Druck von H. Laakmann. 12 lk. 10. Vana kannet. Alte Harfe. Täieline kogu vanu eesti rahva lauluzid. Tartus, Ezimene anne 1875, Tõine anne, 1876. 12 trükipoognat. 11. Pildid isamaa sündinud asjust. Tartus, 1879. Trükitud K- Mattieseni kirjadega. 170 lk. 12. Tõine aruanne tööst Aleksandri-kooli kasuks. Wiljandis, 1879. Trükitud F. Feldt'i kirjadega. 86 lk. 13. Julius tõisel Eesti laulu- ja mängupidul Tartus, 20. Juunil 1879. Trükitud Wilhelm Jusl'i kuluga. 15 lk. 14. Veber die estnischen Partikeln ehk und või. Ein Beitrag zur estnischen Syntax. Dorpat, 1880. Druck v. H. Laakmann. 68 lk. 15. Kõlbtusead used, mis 20. Novembril 1864 kinnitati ja üleüldised Seadusemäärussd, mis nende täiendamiseks wälja on antud. St. Peterburgis, 1882. Trükitud Keiserliku Tea­ diste Akadeemia trükikojas. 42 trükipoognat. (Tõlge vene keelest.) Peale nende andis allakirjutanu välja eesti rahvuslikku kalendrit aastail 1863—1881, nimega «Tarto Kalender». Kõiges alandlikkuses Teie Keiserliku Kõrguse kõige ustavamalt kohusetruu J. Hurt, Peterburis, Pastor Peterburi eesti evangeeliumi luteri usu Püha 28. märtsil 1883. Johannese Koguduses.

Hurda palvekirjale järgnes pikem rootsikeelne kirjavahetus. Helsingi ülikooli kon­ sistoorium võttis 9. mail 1883 vastu 12 allkirjaga «alandliku memoriaali», milles «Tema Keiserlikku Kõrgust» paluti Hurda soov rahuldada. Memoriaali alusel läks 16. juunil 1883 asekantsler J. Ph. Palmeni kiri «Tema Keiserlikule Kõrgusele, Troonipärijale, Tse- sareevitšile ja Suurvürstile, Keiserliku Aleksandri-Ülikooli Kõrgele Kantslerile». 2. (14.) juulil 1883 5 läkitati Peterburist asekantslerile teade, et Tema Majesteet on armu­ likult andnud nõusoleku, mille kohaselt pastor Hurt võib doktorikraadiks vajalikud katsed teha Helsingi ülikoolis. 20. juulil läks informatsioon selle kohta asekantslerilt konsistooriumile, kes oma koosolekul 15. septembril 1883 rektor W. Laguse ettekande alusel asja teadmiseks võttis ning otsustas saata väljavõtte protokollist Hurdale. Seega sai Hurt vastuse oma taotlusele kätte ligi pool aastat pärast selle esitamist. Nii kõrge oli tolleaegne bürokraatlik tsentralisatsioon, et ühe pastori tagasihoidlikku taotlust pidi otsustama isevalitseja isiklikult, või vähemasti tehti nägu, et ta seda otsus­ tas. Asja juurde kuulus lisaks truualamlikkusest tulvav fraseoloogiline etikett, millest ülaltoodud pöördumised annavad mõningat aimu. Sellel taustal mõistame ehk pisut pare­ mini ka meie ärkamis- ja järelärkamisaja tegelaste ülevoolavaid keisritruuduse avaldusi. Luba käes, kulus Hurdal veel üle kahe aasta, enne kui tema väitekiri «Die estnischen Nomina auf -ne purum» Helsingi ülikooli filosoofiateaduskonnas 24. veebruiril 1886 kaitsmisele läks. Ta ise sõitis Peterburist 22. veebruaril rongiga Helsingisse, kus jäi nädalapäevadeks peatuma oma sõbra, rahvateadlase А. O. Heikeli juurde, kes talle muuski osas abiks oli.6 Väitekirja ametlikuks oponendiks oli soome rahvaluule ja kirjan­ duse uurimise teerajajaid, Aino Kalda isa Julius Krohn (1835—1888), kes alates 1885. aastast oli soome keele ja kirjanduse ülemäärane professor (korraline professor oli

5 Soomes arvati aega uue, Venemaal vana kalendri järgi. 6 A. Viires, A. O. Heikel ja eesti teadus. «Keel ja Kirjandus» 1980, nr. 6, lk. 358. 437 August Ahlqvist). Kaitsmise järel kiideti väitekiri heaks 25. veebruaril ajaloo-keeleteaduse osakonna koosolekul, kus Hurdale anti luba filosoofialitsentsiaadi eksam õiendada. Eksam toimus järgmisel päeval. Tulemused: soome keel ja kirjandus — laudatur; rooma kirjan­ dus — approbatur; kreeka kirjandus — approbatur. Filosoofiateaduskonna koosolekul 6. märtsil 1886 otsustati tulla vastu Hurda taotlusele anda talle filosoofiadoktori kraad ja diplom ilma piduliku promotsioonita. 17. märtsil võis A. O. Heikel Hurdale teatada, et on tema doktoridiplomi rektor Ahlqvistilt välja võtnud ja rongiga Peterburisse lähe­ tanud. Järgnevalt esitame J. Krohni oponeeringu teksti (algupärand rootsi keeles), mis on oluline Hurda teadlasepalge iseloomustamisel tolleaegses akadeemilise teaduse kontekstis. Allakirjutanu, kes on valitud pastor J. Hurda väitekirja «Die estnischen Nomina au, -ne puruni» ametlikuks oponendiks, annab selle kohta järgmise arvamuse: Väitekiri käsitleb tuletuslõppu ne eesti keeles, mis vastab soome liitele nen; ometi ei haara see mitte kõiki kõnesoleva lõpuga moodustatud vorme, vaid ainult need juhud, kus sõnale lisatakse ainuüksi see, ühendamata seda mõne teise liitega. Parast eessõna, kus autor lähemalt selgitab seda teema piirangut, loetleb oma allikaid jms. (lk V—XII), uurib ta kõigepealt kõnesoleva liitega moodustatud adjektiive {1 osa, lk J—151) Esimene peatükk (lk. 4—39) selgitab eri tähendusvarjundeid, mida sufiks võib sisaldada. Teine peatükk (lk. 39-57) tuletab kõik need varjundid ühest ja samast põhitähendusest, osutades, et liitega ne moodustatud adjektiivid olid algselt kõik adjectiya matenae. Kolmas peatükk (lk. 58-151) selgitab eri viise, kuidas adjektiivid selle liitega moodustatakse, nimelt (pärast lühikest ülevaadet asjaoludest soome keeles) Uite lisamisega puhtale (s. o. muundumata) tüvele, genitiivile (s. o., nagu autor väidab, muundunud tüvele) ja lõpuks mitmuse tüvele. Teine osa (Abschnitt, lk. 153—191) käsit• leb sama liitega moodustatud substantiive, kusjuures esimene peatükk (lk 154—178) haarab deminutiivsed substantiivid, teine peatükk (lk. 178-183) substantiivselt kasuta­ tud adjektiivid ja kolmas (lk. 183-191) vaadeldavast liitest lähtuvad, kuid sünkopeeru- nud eesti kohanimed lõpuga ste ja ts. Oma põhiosas on väitekiri deskriptiivne, ometi avanevad sel viisil eriti eesti eri murdevormide omavahelises võrdluses ja võrdlustes soome keelega mõnikord ka avara­ mad perspektiivid, mis osutavad algsele vormile ja tähendusele. Tänu lõunaeesti murde kui oma. emakeele põhjalikule tundmisele on autor selle seni vähem tuntud murde vara- ?ct?Lx?~?7 ieadust rikastada ühe või teise uue vormiga. Nende hulgast väärib eriti esiletõstmist kogu mitmuse moodustamine deminutiivliilega -ze Tartu murdes, mis on täiesti analoogiline idasoome lõpuga loi. Sellega jääb Ahlqvisti seletus põhjaeesti murdes võrdlemisi üldiselt esineva mitmuse sid-partitiivi kui deminutiivvormi kohta täiesti väljas• pool kahtlust olevaks. Adjektiivide tuletamine ka mitmuslikest tüvedest ei ole ju mingi eri­ line uudis, sest olen juba oma eesti keele grammatikas sellele asjaolule osutanud, kuid alles selles uurimuses leiab see täieliku ja teaduslikult rahuldava selgituse. t„„„l?Ji sfe°n Paljud muud varem tuntud faktid siin leidnud asjaliku ja erilist toendav a %Ztiu-u f «"• valgustuse Ma nimetan siin ainult praeguses eesti keetes endTt LZhe,ar™h?te voi ka vaid defektselt esinevate deminutiivsete ^-substantiivide ZhnL^ I J Iй ™"ДМ«« paljudes kohtades kasutatavate ste- ja ts-lõpulisle kohanimede vaimukat seletust kui algselt tulenevaid sugunimedest lõpuga -ne (= soome Zn^tnrf'nZff • 1 Stiskt 1larkida/f Wimati nimetatud peatükk neist kohanimedest on autori poolt juba varem välja antud monograafia eraldi lõiguna^ a la 8e Uemkam a a KuJ ln b, J °f, moodustab esimene peatükk ne-liite tähenduse kohta. YüCndavalt kf!ietLZtnemid Sdle'liitf "lodlftkatsioone on vormi poolest enam-vähem seev as u kummaü J hnmhi, h n, Г . / l tahejidusnüansside uurimine meie grammatikates nT^L-T*t-^ftU!seJ2ftud- MitmesuS»sed eesti keeleõpetused ütlevad sageli saZntLTLfft1, USte k0Mar m's.Puutub e" tähendusvarjundite loetlemisse. Kuid iTaksoneTtZJulf 7i mlpahU kul %ina am saan ~ esmakordselt täielikkust, ja esile teaa^se SÄ/tÄ^f rühmitatud, nii et selgesti ja arusaadavalt kerkib tioa S le.l.sukohalt au}on täiesti uus ,a veenev põhitähenduse tuletus koos ülevaa• tega, kuidas sellest arenesid nüansid. SeesuiuJ^f^hK" ъ1е "Ja,leidnud Palju, enamik neist on olemuselt üsna kõrvalised. ta öeldakse J юЛ«/ ," !?gmsed: «*•/ S 4> kus räägitakse -ne inhaerentiaett sisaldubЛ'Л lude„selle varjundiga märgitseb ainet, massi, mis on eseme küljes või inetnfata Z?)Zfega~v 1 °,nu0tlhedalt S Se0tget,"d' iganenudÜMlasi millegivõi koormatud. rohkust Siiamida tuleks ka enamik XMÄmf"mrJLhlnnni У* natd?test.pusavalt^ ^ tõendab.t- J - Lk. 74 nimetatakse i, millele- algselt Zg n'Ln,Ptl \(Su°m-i k"liai1T-h Sldev°kaaliks, mis siiski ei tohiks vastata tõele sest ses Tunkt-nnZ , n- l adlekü[veia deminutiive moodustava tuletussufiksina (esime­ ses funktsioonis lapi ja ungari keeles, teises soome keeles — isoi emõi) — Lk 22 JomiSZTatkfi VJ0 adr4a l0d et temP°ris kohta> väidetakse, et sufiks nen on sUskfllJu,leta\.ad'ek,h™ "dverbiaa tüvedest palju harvemini kui eesti keeles. See on siiski eksitus, johtunud sellest, et autor ei ole leidnud kõigite tema poolt osutatud 7 Vt. eespool Hurda teoste loend, nr. 9. 438 adverbidele ka häälduslikult vastavaid soome sõnu ega ole tundnud neid, millega me sama mõistet väljendame. Palju asjakohasem, kuigi ka piirangut vajav on tema seal­ samas esitatud väide, et üldiselt on adjectiva generis moodustamine nen-i abil soome keeles vaesem kui eesti keeles. Lõpuks on ebateaduslik autori poolt selliste vormide nagu kullane (kuld), koane (koda) tuletamine genitiivist, sest ka siin on meil tegemist ainult tüvega, ehkki muun­ dunud vormis. Kuldne ja kullane on täiesti sama tähendusega, on ainult murdeerine- vused, esimene omane põhja- ja teine lõunaeesti murdele. Ka meil on, kui rääkida muun­ dunud vormidest, sama nähtus Turu murdes. Autor osutab küll osa oma «genitiivseie» vormide eri tähendusele, suvine tähendab näiteks üldse suvist, seevastu süvene = ühe• ainsa suve juurde kuuluv. Kuid ka siin ei ole viimane mitte genitiivivorm, vaid vastab soome adjektiividele liitega -hinen, mis kõige enam näib tähendavat millegi juurde kuu­ luvust, näit. metsäinen = metsärikas, metsähinen = metshaldjas, kes kuulub metsa juurde, käsinen (toiskäsinen = ühekäeline), käteinen raha = käsiraha, mielinen = üht või teist meelelaadi, mieleinen = meeldiv. Üldiselt langeb nii soome kui eesti keeles lõppvokaal e ära lõpu i ees; kuid see on säilinud inessiivses vormis hinen ka pärast h kadumist. Kuna neid märkusi ei saa mingil viisil pidada eriti oluliseks ega saa väita, et neil oleks mõju peamisele sisule, siis ei kahtle ma väljendada arvamust, et kõnesolev väite• kiri on teaduslikult väärtuslik ja on selleks otstarbeks rohkem kui küllaldane. Kaitsmine oli elav ja osutas nii meeleteravust kui ka asjatundlikkust. Helsingi, 24. veebr. 1886 J. Krohn Tõlkinud ja kommenteerinud Ants Viires l TÄHTPÄEVI

Arvo Krikmann 50

1939. a. 21. juulil sündis Virumaal Pudiveres Emilie Johanna ja Arnold Krik- manni talupojaperes poisslaps, kellele pan­ di nimeks Arvo. Haridusteed alustas poiss 1946. a. Pudivere algkoolis, sellele järg­ nes Simuna kool ning seejärel Väike- Maarja keskkool, mille ta lõpetas kuldme­ daliga. Ülikoolis valis Arvo Krikmann en­ dale folkloristi eriala. Esimeseks töökohaks 1962. a. sai Kirjandusmuuseum Tartus. Ülikoolis oli A. Krikmann valmistunud naljandite uurimiseks. Sellest annab tun­ nistust ka tema esimene trükitud kinu- tis «Tähelepanekuid eesti rahvanaljandite struktuurist», mis ilmus TRÜ õpilastööde kogumikus. Ka esimene töökoht võimaldas muude museoloogiliste tööde kõrval tegel­ da lemmikžanriga, millest on järele jää­ nud väga põhjalikud küsitluskavad KM-i väljaandes «Rahvapärimuste Koguja» (nr. 4, 5, 6 ja 7). Ent juba 1964. a. algul sai KM-i rah­ valuule osakond ülesande koostada eesti vanasõnade täielik väljaanne, mille tarvis oli vaja rakendada Erna Normannile abiks Töö ülioptimistlikult planeeritud kulgu veel keegi KM-ist (KKI-st tuli loodavasse ähvardas fiaskoga vajadus uurida vana- töögruppi samuti kaks töötajat). Mater­ sõnatekstide autentsust. Selle küsi­ jali seisu arvestades oli ülesanne väga muse tõstatas kõige teravamalt Arvo mahukas, pealegi seotud rahvusvahelise Krikmann. Vanasõnade alükakriitikaga oli kokkuleppega ning — mis kõige halvem meil varem tegeldud pealiskaudselt ja — väga lühikese tähtajaga (käsikiri pidi ebajärjekindlalt, mistõttu puudus materja­ valmis tehtama kahe aastaga). Mõistagi list ülevaade. Oli tarvis A. Krikmanni vi­ ei leidunud entusiaste kogemustega folklo­ sadust, et läbi viia akadeemilist väljaan­ ristide hulgast, kel oma teemad pooleli. net vääriv tööviis, mis kindlustas tõesed Ja siis leitigi, et kõige noorem, s. o. Arvo andmed vanasõnade traditsioonis eksistee­ Krikmann, pole konkreetse teemaga veel rimise, tekstide arvu ja päritolu kohta. nii tugevasti seotud, et ei võiks kaht aas­ Praegu ei kahtle selle töösuuna õigsuses tat ohverdada vanasõnadele. enam mitte keegi, ent veel 1986. a. oli Küllap oli omajagu õigus neil, kes nör­ neid, kes leidsid autentsusprobleemi uuri­ dinult arvasid tühja minevat naljanditele mise ja sellest kirjutamise olevat ebapat- spetsialiseerumise ülikooliaastail. Kuid riootilise teo, eesti rahva au ja uhkust vanasõnadel ja vanasõnade töörühmal ve- solvava asja, voi siis peeti sellest ülevaate d^s. Tagantjärele on tunne, et «Eesti vana­ andmist üksnes töögruppi ennast huvita­ sõnade» kujunemises selliseks, nagu ta vaks köögipoole kirjelduseks. Ka «Eesti 1988. a. oktoobrist peale täielikult ilmu­ vanasõnade» materjali esitamise viisis, s. o. nuna meie käsutuses on, jagub tublisti vanasonaartiklite lõplikus väljanägemises, «süüd» A. Krikmannile. Töö algul tuli jäi paljude võimaluste seas peale A. Krik­ valida, kas teha väljaanne valmis plaa­ manni pakutud moodus, mida on põhjen­ nikohaselt kahe aastaga, kuid siis muidugi datud «Eesti vanasõnade» sissejuhatuses. järeleandmiste ja hinnaalandustega kvali­ Kuigi töö vanasõnade editsiooni alal teedi osas, või teha nii, nagu akadeemilist kujunes ülipingeliseks, ei saanud A. Krik­ väljaannet tegema peab, tähtajast hooli­ mann oma tegemistest täit rahuldust mui­ mata. Väikeses kollektiivis oli mõlema või­ du, kui täitis hilised õhtutunnid uurimus­ maluse pooldajaid. Muidugi tahtsid kõik liku tegevusega. Ta alustas vanasõnade tööd hästi teha, ent väliskokkuleppega seo­ keelestatistikaga (vt. ESA 13, lk. 127— tud ülesande puhul ähvardas tähtaegadest 154). Uurimismeetodi ja erialakirjanduse mittehoolimine ametkondlike ebameeldivus­ alal valitsevale infonappusele leevendust tega (neist halvim — teema katkestamine). otsides lülitus ta 1960-ndate aastate lõpul Töögrupj tollase koosseisu noorim, kuid ja 1970-ndate algul TRÜ filoloogilistes rin­ kõige pohimõttekindlam rangelt akadeemi­ gides Huno Rätsepa juhendamisel tegut­ lise suuna kaitsja oli A. Krikmann. Mui­ seva generatiivse grammatika grupi tege­ dugi tähendas see hulljulgust, ent seda vusse. Sellest on trükisõnasse jäänud et. tal, taevale tänu, jätkus. tekannete teese, aga midagi väga olu- 440 list ka A. Krikmanni parömioloogiks ku­ kunagi veerandsada aastat tagasi naljaga junemisse, tema suundumustesse ja kogu pooleks avaldatud nördimus ning tunnus­ hilisemasse tegevusse. tus: «Ma arvasin ikka, et mina ajan juuk­ Pärast aspirantuuriaastaid 1970—1972 sekarva pooleks. Aga nüüd tuleb välja, et KKI juures on ta jätkanud tööd KKI-s, Krikmann ajab neljaks!» esialgu rahvaluule sektoris ja alates 1977. A. Krikmann on valitud Soome Kir­ aastast tänaseni arvutuslingvistika seKto- janduse Seltsi, Kalevala Seltsi ja NIF-i välisliikmeks. Ka on ta rahvusvahelise pa- ' 1975 a. kaitses A. Krikmann kandidaa­ römioloogiaalase aastaraamatu «Prover­ diväitekirja «Vanasõnade sisu ja maailma­ bium» kaheksast konsultandist üks, kes vaate uurimise problemaatikast». Väitekirja ainsana esindab selles valitud ringis Ees­ uudsus, harjumuspäraste mugavate lane- tit ja ühtlasi ka NSV Liitu. nemisnurkade puudumine tekitas diskus­ Pikkade aastate ülelaua-kolleegina, eri­ siooni nii eel- kui ka päriskaitsmisel. Kõige ti «Eesti vanasõnade» tegemise päevilt, lihtsam oli süüdistada autorit selles, et on A. Krikmann jäänud meelde sellisena, tema käsitlus pole arusaadav. Muidugi kelle kohalolek sisendab optimismi. «Eesti leidus tuliseid pooldajaid, kes nagid väi­ vanasõnade» koostamise kõige täbaramas tekirjas silmapaistvat ja uut mitte ainult situatsioonis, mil lõppeesmärk näis olevat folkloristika, vaid eelkõige folkloristika ja tunduvalt kaugemal kui väljaannet alus­ filosoofia suhete selgitamise seisukohalt. tades, ei taganenud ta kunagi, vaid lau­ Praeguseks parömioloogia klassikaks saa­ sus ikka justkui õrritades: «Pole midagi! nud KKI preprinte nr. 1 ja 2, mis sisu­ Küll teeme ära!» Ja kui kolleegid momen­ liselt kajastavad valitud kohti A. Krik­ dil absurdsusena tunduva kohta midagi ei manni väitekirja II peatükist, ei voetud öelnud, õrritas ta edasi: «Aga väljaanne 1974 a. KKI teaduslikus nõukogus vastu tuleb selline, millist meil varem pole teh­ sugugi mitte ilma kõhkluseta (kas on ikka tud!» tasemel?'.). Ometi said kõnealused trüki­ Optimismi jätkus A. Krikmannil ka sed õige varsti pärast ilmumist nii otsi­ läänemeresoome ühisvanasõnade asjus. tavaks, et need taastrükiti ameeriklaste Ebarealistlikult planeeritud «Eesti vana­ poolt väljaantavas parömioloogia aastaraa­ sõnade» koostamine paratamatult venis — matus 1984. ja 1985. a. («Proverbium» 1 kahelt aastalt kaheteistkümnele, lisaks trük­ ja 2) leevendamaks rahvusvahelist nõud­ kitoimetamise ja kirjastamisega seotud lust uudseid ideid pakkuvate uurimuste puselemised, millele kulus veel veidi vä­ hem kui kolmteist aastat. Sellises olukor­ järele. j ix,. ras eemaldus esialgsetes plaanides olnud Л. Krikmann on olnud produktiivne lõppeesmärk — läänemeresoome ühisvana­ folklorist, kelle tõid on ilmunud eesti, ve­ sõnade väljaanne — järjest kaugemasse ne inglise ja saksa keeles, kokku ule tulevikku, nii et selle heaks midagi ette neljakümne, mõned neist üsna mahukad, võtta tundus vaata et võimatu. Ometi lei­ nagu «Eesti vanasõnad» I—V (kokku 4054 dis A. Krikmann endas energiat, et läbi lk.) ja «Vanasõnaraamat» (622 lk.). Ehkki töötada soome arvukad vanasõnapublikat- viimati mainitud raamatud on tekstide sioonid (paralleelide otsimise eesmärgil), editsioonid ja kollektiivsed tööd, on ja jõudis oma tööga nii kaugele, et eest­ A. Krikmanni osa olnud neis juhtiv, seotud laste poolest oleks ühistöö võinud alata ennekõike teoreetiliste probleemidega. Edi- juba 1975. a. kevadel. Selleks ajaks olid teerimist pole ta ise pidanud päriselt oma eesti vanasõnad saanud täpsed tüübi­ alaks, vaid on näinud selles uurimistege­ numbrid, nii et neile oli võimalik viidata. vuse kõrval sootuks teisejärgulist ülesan­ Ühistöö algus venis nüüd peamiselt selle net, mis vajaduse korral tuleb muidugi tõttu, et eesti folkloristide liikumisvõimalused ära teha. Huvide poolest on tema päris­ olid kidasemad, kui seda saab normaalseks alaks vanasõnadega seotud teoreetilised kü­ pidada. Kui eestlased lõpuks 1979. a. jaa­ simused, mida ta on püüdnud käsitleda nuaris ühismaterjaliga Helsingisse jõud­ tähelepanuväärse süvenemisega. Neid kä­ sid, imestasid vist ülikannatlikud ja tõe­ silolevaid küsimusi on tal tõepoolest tu­ näoliselt juba lootuse kaotanud soomlased hat ja üks, nagu ütleb ühe tema saksa Matti Kuusi ja Kari Laukkaneniga ees­ keeles ilmunud artikli pealkiri ajakirjas otsas, et lõpuks võib ühistööga algust te­ «Kodikas». Aga ka neis valdkondades, ha. See Soome-Eesti ühisüritus realisee­ mida ta ise pole pidanud täiesti oma töö­ rus 1985. a. ilmunud teosena «Proverbia maaks, kuid millega tal olude sunnil on septentrionalia». tulnud tegelda, nagu seda on vanad teks­ tid ja nende allikakriitika, on ta töötanud Arvo Krikmanni juubeli puhul tahaks äärmise põhjalikkusega. Mis puutub A. soovida talle jätkuvat energiat ja optimis­ Krikmanni täpsusetaotlusse ja tööstiili üld­ mi kõigiks ta ettevõtmisteks. Ja palju inim­ se, siis iseloomustab seda täpsuse etalo­ likku õnne talle ja tema perele! niks peetud vanema kolleegi Veera Pino Kolleegide nimel Ingrid Sarv

441 RAAMATUID

«MAAILM ON LOOTUSI LAOKIL...»

Uku Masing. Ehatuule maa. «Loomingu Raamatukogu» 1/2 Kirjastus «Perioodika», Tallinn, 1988. 80 lk. Hind 40 kop.

Miski maailmas pole ainumõtteline ega yhekylgne. aimuste, tajumiste, tunnetuste ja visiooni­ Uku Masing de kontrollimine ning kujustamine sõnas, «Viga on mõistes olemine,» kirjutab Uku puud tolle abstraktse ürgolluse, substantsi Masing ühes oma teoloogiaalases artiklis või vaimu poole, mida oleme harjunud ni­ Ning postuleerib samas meie praeguse metama Jumalaks. Religioon, ei, pigem vaimse taseme lapsemeelseks. Sellest ar­ lihtsalt usk on see, mis meile igast luule­ vab ta, tuleneb ka ajast aega kestnud püüd tusest vastu uhkab; usk, mis on nii tee eesmärk kui ka liikumisvahend. Masing kujutada ja kujustada Jumalat olendina. Ta K jätkab: «(Jumala) olemine ei saa olla kva­ ütleb: liteet, sest kvaliteet peab iseloomustama yht nähet võrreldes teisega ega saa yhelgi Ma surnu endale. Kui nyyd ei taipa fenomenil olla rohkem olemist kui teisel ma oma yaimu kutsuda ja leida. Kui aga olemine polegi kvaliteet, siis ta tahendab sama, mis substants või univer­ See on ärkamise märkamine. Veel õigem oleks ehk öelda — üks ärkamine; või veel­ sum. Teisi sõnu, kui olemine on fenomeni gi 'kitsamalt — üks viiv pidevast ärkami­ omadus, siis ytelda «Jumal on» tähendab sest. Ärkamisest, mis on niisama pidev ja et ta on yks fenomen paljude hulgast. Kui lõputu kui otsiminegi, mis sellist virgumist ta aga on Jumal, midagi muud kui feno­ saadab ja eeldab. Loeme: menaalne maailm, väljaspool universumi sus me ei saa temale nentida olemist sest Oh mu Jumal, tean ju ometi hästi, nii kana sellega kuulutaksime ju ta fenomenaal­ ШШш sesse kuuluvaks. Tähendab: alles siis ja mida ma ei mõista, kuhu ma ei ^afu"" ainult siis, kui loobume sellest infantiilsest seisab minu tume hing SU laual. mõistest, võiksime hakata mõtlema. Kuid kogu meie mõtlemine praegu tegelikult Jah otsimine on lõputu, kobav, puhuti У dse muust ei koosnegi, kui otsustustest lootusetugi. «Kesse teab õieti mida?» kü­ eksistentsi kohta «on» ja «pole» vormis.» sib Masing (lk. 13). Ja teisal, pöördudes õtse vaikiva vaataja poole: «Kas ise Kuigi loodud teistel teemadel ja ees­ tead?» (Lk. 21.) Ta jääbki küsima; ja märkidel, võib kõnesolevat lõiku lugedes meie võime pärida koos temaga: võib­ ometi vabalt ette kujutada, nagu kirjuta­ olla ongi meile antud üksnes küsimise nuks Masing selle selgituseks oma luulele õigus? Ainus vastus, universaalne kõigi­ Sest millist laulu me «Ehatuule maas» ka le küsimustele, oletustele ja kahtlustele ei loeks, peaaegu kõigis neis hoovab maa­ sobiv vastus on lootus. Seepärast - aluse jõena püüd tabada viiv tõelisest ole­ «lepin aimega, et on hääd» (lk 13)- misest, tunnetatavast Jumalast, või kui see just seepärast - «Iga hing kes lunastust ue jou käib, siis vähemalt iseendagi algse oodab, saab ilusaks» (lk. 65); ning veel olemuse aimusest. See püüd on kord kirg­ kindlamalt — «Pole surnud neid, kes Sinu­ likum, kord loium, kord lüürilisem, kord ga laevad» (lk. 40). nõudvam ent see on lakkamatu. Tegelikult kirjutabki Masing kogu aeg üles ühte ja On aga oma topelttaust veel sel ärka­ sedasama laulu, mis ajuti kõlab kui loits mise otsimise ja lootuse kolmnurga nii- ja monoloog, samas muutub aga kahe­ distikulgi. See ilmneb taaskord olemise efe- kõneks vaikiva kaaslasega, kes asub kõik­ meersuse, fenomenaalse maailma kvaliteedi- tuse märkamises ja tõdemises. Võiksime jal, ilmub kõiges ja iseloomustub kõigega. uha küsida: kuivõrd erinevad on ärkvel- ja Luuletajale annab seesugune universaal­ unemaastikud, virgeolu ja unesränd? Kat­ ne panteism muidugi suurepäraseid võima­ tuvad nad mõnes punktis? Lähevad suju­ lusi, seda just kujundite ja võrdluste leid­ valt teineteiseks üle? Märkab inimene neid misel. Masing kasutabki neid võimalusi üleminekuid? Teab ta, kumb on kumb? väga isikupäraselt ja leidlikult, ehkki tea­ Elab ta ühtaegu toelisena ja peegelpildi­ tav kulumus ja kordumine kinuvad tedagi na? Elab ta üldse — oma. autonoomse elu kimbutama, eriti sõnade liblikas, silmad, tähenduses või on kogu ta valu, rahutus haud, tolm. uni, udu, maia, ripsmed ja ja visklemine mõne teise määratu, käsita­ veel mõne liigkasutamisel. Kui loeme aga matu ja tunnetamatu elu valu, rahutus ja noole sajandi vanuseid aastanumbreid luu­ visklemine? letuste all, sunnib õiglustunne meid neilegi Ja ikka edasi — küsimused ei lõpe, lei­ kordustele teise pilguga vaatama. duks vaid küsija. Mõni. kes tahaks teada: Ja ega sõnad, kujundid ja võrdlused ise on siis surm ja elu üldse vastandlikud? polegi ju Masingu luules peamised ning On nad ülepea olemas? Võib-olla on nad eesmärk omaette. Peamine on ikkagi otsing, ainult mingid piinavalt pikad üleminekud? 442 Mis saab surmast, kui pole elu? Mis saab võrdluseks küsimusi esitada ning hinge- elust, kui pole surma? Küsimused, küsimu­ tuultes lehvivaid lahtisi otsi kokku sõlmida. sed _ küsimused ongi vastused. Tuleb Siinne «Ehatuule maa» käsitlus jääks vaid kogu aeg küsida, aina ja üha, ikka üsna poolikuks, kui me nüüd pisut ei spe- ja uuesti, kuni küsimus kaotab küsimärgi. kuleeriks ega võtaks ta luuletuste iseloo­ mustamiseks mängu veel üht märksõna — sanskritikeelset hinduismis tuntud sõna Siis õudus surmalt kaob, sest kaim on olnud bhakti. Bhakti tähendab osadust, üheks oige saamist jumalaga ning seda eelkõige en- kui lakkamatult pilves väänlev lõhnav ving ia haud ei ole kivikangrust iuurdeloige, nastunustava andumuse ja hardumuse abil. sest tules lendleb orasroheline hing. Ent puhtusulise kõrval on bhakti Indias ka kirjandusvool, milles see andumus ja Francis Bacon on oma elutööd kokku hardumus leiab enamasti väljenduse lembe- võttes öelnud, et ta oli kelluke, mis kutsus, lauludena. Armsam on siin samastatud ju­ suurvaime kokku. Uku Masing ütleb «Eha- malaga, jumal armsamaga, üks on mee­ tuule maas», et «undab vaid enese häda» diumiks lähenemisel teisele. (lk. 27). Sellise tõdemusega teeb ta Ka Masingu paljud luuletused on loe­ endale muidugi liiga. Enese häda unda­ tavad just nii, armsamale pühendatuina. mine on tegelikult sireeni kuuldaandmme On juttu huultest, on juttu rindadest, on kõigile, kes ta luulet lugeda viitsivad — juttu juustest; meenutatakse kallistusi ja et need sügavamalt endasse ja avaramalt hellitusi. Samas on too imetletud kallim enda ümber vaataksid. Otsiksid inimlikkust heidutavalt teispoolne, äraviiv või äratu- ja jumalikkust, hindaksid seda, ilmutaksid lev. Ning isegi kõrgeima armukirgastuse seda. Vaimu ja mateeria habrastes ning hetkel sirutub läbi luuletaja südame must ebamäärastes suhetes valitseb ju ometi vari, mis osutab ikka vaid ühes suunas — kvaliteedi korrelatsioon. Mida vähem vaim­ kaduvikku. Ses suhtes on Masing India sust, seda armetum, jõhkram ja tasakaalu­ iftafttf-laulikutest võõrastavalt erinev. Aga tum on materiaalne maailm meie üm­ see on ka tema kui luuletaja eesõigus. ber Ja vastupidi. Tervenemine tuleb vaimu Ning ega praegune võrdlus Indiaga olegi läbi, selle läbi, mis on meis inimlik ja mis mõeldud suurt muuna kui vihjena veel kultiveerituna võib saada koguni jumali­ ühele tasapinnale Masingu luules. Seda kuks. Selleks on ainult üks tee — kasvada. enam, et teiselt poolt võib soovi korral Ka siis, kui keha juba kängub, kasvada näha Masingu luule erootilistes hoovustes vaimult. Ehk nagu Masing ise ütleb oma ka gnostitsistlike vaadete ja vastava tra­ eespool juba tsiteeritud artiklis: «Nyyd ma ditsiooni mängutoomist. taipan selgelt, miks inimesed tahtsid liht­ Lätted ja mõjud võiksid Masingu puhul salt näha Buddhat või Kristust. Mina k_a olla muidugi omaette teema, ent see eel­ tahaksin silmitseda täiskasvanut, kasvoi daks ka palju suurema materjali kasuta­ minutike-paariks.» mist kui praeguse arvustuse raames või­ Mulle tundub, et vaimusilmadega on malik ja vajalikki. Oks on aga selletagi Masing neid mehi korduvalt silmitsenud. selge: Masing kui luuletaja pole hoidnud Igatahes m'irgib ta oma luulemaailmas täis­ end lahus oma muudest huvidest ja tead­ kasvanuliku mõtte- ja väljenduslaadi poole mistest. Ning seda arvestamata, üksivõe- — nii nagu tema seda mõistab. «Lapsel» tuna jääks ühekülgseks ka iga ulatuslikum on ta ütlemiste jälgimisega tükati rasku- käsitlus tema luulest. Paraku vajame nii­ sigi. On ju iga rida igas laulus nii mõtte-, suguste käsitluste eeldusena ka tema prae­ tunde- ja sõnatihe, et kahe silma vahele gu valdavalt veel käsikirjadena ringleva ei või jääda miski. Juhtub see, poetub järg loomingu ammendavat publitseerimist, selle käest ja luuletus kaotab kohe oma sõnumi. niihästi kogu lugejaskonnale kui ka tule­ Kui eeldada, et luule lugemine üldse nõuab vastele uurijatele kättesaadavaks muutmist. vastavat meeleolu, siis Masingu puhul Hirmude ajad on ju nüüd ehk möödas. nõuab see ka aega — et tõsiselt, süvene­ Laskem siis suure mehe vaim vabaks! nult kaasa mõtelda, oma elu ta isiku kohta Mart Helme

PILK ÜLE MURDEKOHA

Teet Kallas. Kes tõttab öisele rongile. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, 1988. 542 lk. Hind rbl. 2.60

Kunagises kriitikute vaidluses Teet Kal­ korras —: Teet Kallase tegelased on ikkagi lase romaani «Eiseni tänav» ümber väitis pigem ohvrid, süsteemi rataste vahele ta­ Mihkel Mutt, et mitte ühiskond pole selles kerdujad, kui tigedad tagajalgadele tõus­ süüdi, et Kallase romaani peategelane on jad. oma eluga ummikusse jõudnud. Mutt ni­ Võtame näiteks Raik Daume. Muidugi, melt arvas toona, et Kallase tegelane on mõte, et ajalehe «Reibas Sõna» asetoime- ise seda sorti inimene, kelles võimaluse taja Daume on mingitmoodi ohver, tundub korral ajab end jalule tige väikekodanlane. ehk pentsik. Oletagem, et Daume ongi ge­ Ja püstitaksin nüüd hüpoteesi — «Eiseni neetilise koodi poolest lurjus ja intrigant, tänava» kohta tagantjärele ja romaani «Kes sünnipärane muganduja. Kuid romaanist tõttab öisele rongile» kohta päevakriitika nähtub, et temalgi on kunagi, ammuses 443 nooruses, aated olnud. Need on Daumest nutamisele, eesmärgitule ringiratast traavi- «ajal karmil ja kaugel» kiiresti välja uhu­ misele või igatsevale aknassevahtimisele. tud. Võib ette kujutada, et tõtt rohkem Neil pole kuskile minna, pääseteed ei leidu. väärtustavas või vähem väänavas ühiskon­ Ei leidu seda ka Toots Hamburgi jaoks, nas oleks Raik Daumest saanud ehk üsna kuid tema kaevumises öösse ja põranda tubli inimene. Ja teisest küljest — ning see alla on isiksuslik mõõde, oma passioon — on eriti oluline —, kui Daume elusaatuseks muidugi niisama tulutu kui avalik sebimi­ olekski määratud olla intrigaan, mugandu- ne, olgu see siis mässuline või konformist­ ja ning tühikargaja, nagu ta end Kallase lik. rongiromaanis näitab, teeks ta mingis muus ühiskonnas ehk midagi muud. Mingis muus Romaanis «Kes tõttab öisele rongile» on ühiskonnas Daume võib-olla lihtsalt tee- külluslikult ja üksikasjalikult eksponeeritud nj k s raha, et elumõnusid nautida. Ta stagnatsiooni pale, mis uutmise ümberri- võiks olla näiteks kõmureporter, kes kuul­ visiuimstes pole oma roosatavat jumet kao­ suste eraelusse piilub ja klatšivecrge täi­ tanud. Kallas tutvustab lugejale paljusid dab. Ta võiks kas või pruugitud autodega erinevaid tegelasi keset kauoa- ja moraa- kaubelda, ostjail osavalt nahka üle kõr­ lniefitsiiti. Unes kunagi «Sirbile ja Vasa­ vade tõmmata. Ühesõnaga — Daume oleks rale» antud intervjuus on Kallas ise öelnud omamoodi väike inimene. Maailmas tehakse et ta ei tahaks tegelda olustikumaalide igal ajal ja igal pool suuremaid ja väikse­ kujutamisega. Romaanis «Kes tõttab..» maid sobinguid. Kindlasti pole olemas nii tugineb aga kogu kunstiline maailm just ideaalset süsteemi, kus kõik ametikohad olustikureaalidele. Isegi Karloff, kes peaks oleksid täidetud just kõige sobivamate ini­ kandma sümbolit. Ses mõttes on romaan mestega. Raske on siiski uskuda, et kusagii aja varvi. Ja just aja olekust johtub põhi­ mujal võiks Daume-taolisi väga palju olla mõtteline loomingupsühholoogiline kitsas­ just vaimset pingutust nõudvas koht voi 'kari, millest ei saa üle olla või ametis. Sellele järgneks arvatavasti peagi mooda minna. Nimelt tundub, et süsteemis pankrot. Ja veel: on raske uskuda, et mu­ mida Kallas kujutab, pole mõeldav inimese jal Daume-taolised iga hinna eest püüak­ mõõdetega isiksus, kes teeb vahet hea ja sid pääseda nekroloogidele allakirjutajate kurja vahel, kellele on omased kannatused hulka. Aga pääseda sel kombel äravalitule ja kired ning inimlik õnnejanu. Teet Ka;- seltsi_on Daume suurim unistus, teda käivi­ lase taotlus on kõnesolevas romaanis ilm­ tav jõud. Ja nii mängibki Daume slagna- selt olnud anda laiahaardeline pilt just mangu. Ta ei saa ju selles lavastuses oma ühest stagnaaegsest elukeskmest — mis oiges rollis üles astuda, ta ei saa ausalt muu kui ajalehe toimetus heiastaks kõige olla pisisuli, sest seda sorti elukunstniku paremini ümbritsevat tegelikkust— ja ühes jaoks_ pole süsteemis kohta. sellega aimub ka autori püüd esitada või­ mailikult ammendav ülevaade tollasest ühis­ Voi Toots Hamburg. Kui kujutleda Kal­ kondlikust olemisest. Romaanis on ju veel lase romaani tegevuskohana näiteks Amee­ mitmeid kõrvalisemaidki süžeejuppe — luu­ rika mandrit, siis võiks Toots Hamburgil letaja V A., Karloff jms. Romaani pilt on olla palju võimsamad mõõtmed. Talle kas­ kull kirev ja mitmepalgeline, kuid see on vaksid õtse tiivad selga. Tegelasloogikast sandikuue kirevus. Sest olud on vaesed lähtudes võiks Toots Hamburg olla isegi intriigid armetud, kired madalad, pahateod midagi vampiiritaolist: vanapoiss, kes päe­ väiklased, headus jõuetu. 1989. aastal on val varjab end ohutu, veidravõitu maski vaade Kallase raamatule kindlasti pilk üle all, öösel aga tegeleb millegi saladusliku ja murdekoha. Me oleme romaani kirjutamise keelatuga. ajaga võrreldes teisel kaldal. Ehkki roh­ Romaanis «Kes tõttab öisele rongile» kem tahtmistes kui tegudes, seega mitte pole Hamburgis muidugi midagi vampiir- paris. Nende kahe ajahetke vahel on iga- likku. Toots Hamburg tegutseb ju öösel ja tahes ületamatu kuristik või vähemalt tõs­ põranda all ainult sellepärast, et ta ei tohi tetud sillad. Kuid üle selle kuristiku mee­ olla rikas. Inimene ei tohi midagi omada. nuvad mõnedki toona 'kirjutatud raamatud Kallase romaan on muidu ajaviiteline. mille autorid olid tõmbunud eraellu, süve­ Toots Hamburgi puhul seilab autor aga nenud n.-o. ühiskonna ääremaade ja rõhu- veidi sügavamates vetes. Toots Hamburgis atumalt isikliku uurimisse - ja kriitikas kui tegelases näib sisalduvat romaani kõige kolas neile selle eest mõnikord etteheiteid olulisem, võiks öelda, olemuslik pingejoon: tagantjärele mõeldes võimaldas mõnegi porkumispunkt võltsi, võrdsustava, auton enesessepööratum pilk ehk -koguni orjastava moraali ja tugeva, aruka täpsemat ajastu kujutust kui teise laia­ üksikisiku vahel. Hamburgi jaoks on ühis­ haardeline jutustamine. kondlik moraal ja omandisuhted kitsad nagu üksikkong. Ja ta kaevub põranda Ja siis on kõnesolevat romaani vaadeldes alla. Kaevub seal, kus teised müüvad maha sugenenud ka üks kahtlus, mis Teet Kal­ kelle tahes, kannavad keelt, valetavad, va­ ase puhul kurvastab ja hämmingut teki­ rastavad. Varastavad seda, mis kellelegi ei tab, tundub, et romaan, mille ainet on ehk kuulu ega tohigi kuuluda, sest — mille kaua hinges kantud, on kirjutatud lihtsalt eest me siis võitlesime. nn-oelda õtse masinasse. Põhjused võivad Teised tegelased — Priit ja Heili Hei­ yagag, mõjuvad olla. Tulemus on mahuka naste, Raik Daume, Tiina Rckk, peatoime­ teose naol aga ikka üksi enese eest seis- taja Aus jt. — on selles nähtamatus puu­ ris elades kohandanud end kas nurgas ko- Marika Mikli

444 RAAMAT NOOREST RAHVAJUHIST

Rudolf Põldmäe. Noor Jakob Hurt. Monograafia. Kirjastus «Eesti Raamat*. Tallinn, 1988. 144 lk. Hind 90 kop.

Mõtles raamatu pealkirja korrates tur­ käsitlus hõlmab kogu J. Hurda elu. Põld­ gatas äkki pähe, et monograafia pealkir­ mäe teose põhiosas on vaadeldud paari- jaga «Vana Jakob Hurt» poleks õieti või­ teistkümneaastast elujärku, alates Hurda malikki. 60-ndatcs aastates mees, eriti ülikooliaega kuuluvast avaliku tegevuse selline nagu J. Hurt, kes õtse suurte töö­ algusest kuni 1872. aastani. (Põgusalt on de keskelt lahkus, ei olnud ju veel päriselt kaugemale haaratud siiski 1874. a. Liivi­ vana. Hurdale polnud antud niipalju elu­ maa kirikuõpetajate sinodil peetud kõne­ päevi kui läti rahvalaulude suurkogujaie ga.) 1872. aastat pole piiriks võetud su­ ja publitseerijale Krišjänis Baronsile, kes valiselt. Jakob Hurt, kes oli juba varem, oli küll Hurdast neli aastat varem sündi­ 1870. a. tõusnud rahvusliku liikumise vaiel­ nud, kuid sai tõeliselt vana mehena ela­ damatuks liidriks (lk. 77), seisis siis oma da Läti Vabariigis ja olla rahvusliku süm­ elu kuldses keskpäevas. Liidripositsiooni bolkujuna üldise austuse objekt. Hurdal fikseeris Eesti Kirjameeste Selts Hurda jäi nägemata eesti keele professuur, mil­ presidendiks valimisega 1872. a. veebrua­ lest ta unistas, rääkimata eestikeelsest üli­ ris. Samal suvel valiti J. Hurt Otepää koolist, millest unlstamistki ta pidas va­ pastoriks — sündmus, mis tõi kaasa mitte raseks. ainult perekonna elupaiga vahetuse, vaid See, et Hurt sündis Baronsist mõni ka sotsiaalse prestiiži olulise tõusu. Täht­ aasta hiljem, on küll tagantjärele vaada­ samad tööd ja suuremad võitlused seisid tes isegi hea, sest nüüd võime tema 150. alles ees. sünniaastapäeva tähistada juba vabamas Raamatu kolmeteistkümnest peatükist õhustikus. Hurda teeneid eesti folkloristi­ kaksteist käsitlevad Hurda ülikooli astumi­ kas ei tarvitsenud pärast suure riigi esi­ sele järgnenud aegu, kuna kõigest sellele mest sulaaega enam maha vaikida ega eelnenust — perekonnaloost, varasest lap­ pisendada. Neist võis kõnelda ja kõrge sepõlvest ning haridusteest läbi küla- ja hinnang pidi peale muu välja vabandama kihelkonnakooli Põlva mail ning läbi Hurda pahandava kirikuõpetajaameti. Mui­ kreiskooli ja gümnaasiumi Tartus — rää­ dugi oli tema poolt kilbile tõstetud oma gitakse ühesainsas peatükis, pealegi üsna rahvale ustavaks jäämise nõue kakskeel­ lühikeses. Kokkusurutus on iseloomulik sust ja üksteisele lähenemist ülistaval kogu raamatule, kuid 1. peatüki puhul on ajajärgul samuti ebamugav. Kui jutuks sellest lausa kahju. Muidugi ei ole otse­ juhtusid Hurda vastuolud C. R. Jakob­ selt Jakob Hurta puudutavat dokumen­ soniga, olid hinnangu andmisel ikka alu­ taalset materjali selle aja kohta palju. seks ideoloogilised tõdemused: kirik — Ometi oleks võinud tänapäeva lugejale halb, Venemaa — hea. Selline ametlik kauge ja tundmatu kasvukeskkonna ku­ ühekülgsus, millele hilisem ajalookogemus jutamist laiendada ja süvendada. Meie on andnud eriti halva kõrvalmaitse, pol­ vennastekoguduse ajaloo uurijana olid nud siiski kestmisvõimeline. Niipea kui R. Põldmäel selleks pealegi suurepärased avanes võimalus, alustasid noored revis­ eeldused. Teiseks oleks võinud materjali joni. Meenutame «Valhalla» lavastust «Ees­ valikut ehk julgemini avardada suulise pä­ ti Kirjameeste Seltsi koosolek 1884. aas­ rimuse abil, käsitlegu see siis Jakob Hur­ tal», mis valmis 1987, ja 1988. aasta ta, tema koduseid või kodukanti. Nii näi­ tähendusrikastel Tartu muinsuskaitsepäe­ teks on A. Mohrfeldti raamatus esitatud vadel etendatud kohut Jakob Hurda üle. mitmeid ilmselt perekonnatraditsioonist Rudolf Põldmäe oli selleks ajaks sule­ pärinevaid teateid, mis Põldmäe oma mo­ pea juba igaveseks käest pannud, tema nograafias on kõrvale jätnud. Kordamist raamat ilmus postuumselt 1988. aasta lõ­ polnuks vaja karta, sest pole ju kaugeltki pul. Käsikiri oli valminud veel kaunis umb­ igamehel «Suurmeeste elulugude» sarja setel aegadel. Aga mitte ainult aeg polnud raamaturiiulil. ebasoodne. Töö lõppjärgus oli ka autori Esimene (ja põhiliselt ka teine, ülikoo­ tervis juba väga halb. Nagu sissejuhatu­ liõpinguid käsitlev) peatükk on üles ehi­ sest selgub, võinuksime soodsamal juhul tatud kronoloogilisel printsiibil. Kui aga käes hoida mahukamat teost lühema peal­ heidame pilgu kaugemale, siis näeme põi­ kirjaga «Jakob Hurt». Üldhõlmava mono­ mumas kronoloogilisi ja temaatilisi liine. graafia koostamine polnud R. Põldmäel Viimastele osutavad juba kolmanda ja pelk kavatsus, vaid ta oli J. Hurda hilise­ neljanda peatüki pealkirjadki: «Noor Hurt mate eluperioodide uurimisel ka tegudeni rahvaluule uurijana» ning «Esimesed kir­ jõudnud. Kummatigi võime rõõmu tunda janduslikud katsetused ja tegevus keele raamatust, mis jõudis lugejate kätte õige­ alal». Kirjanduslike katsetuste käsitluses aegselt enne J. Hurda suurt tähtpäeva ja on eriti huvipakkuv ülevaade Hurda käsi­ mis pakub kõigi ebasoodsuste kiuste ometi kirja jäänud ja lõpetamata luuletustest. tihedat ning tahedat lugemist. _ Kaks järgmist peatükki — «Koduõpe­ Kulub vist asjaks ära võrrelda R. tajana Hellenurmes» (siin avab pealkiri Põldmäe monograafiat 54 aastat varem peatüki sisu küll ainult osaliselt, sest ula­ ilmunud A. Mohrfeldt omaga. Põldmäe tuslikumalt on selles peatükis käsitletud raamat on peaaegu üle kahe korra mahu­ ka Äksi pastorikoha püüdlemist Hurda kam kui Mohrfeldti oma, kuigi Mohrfeldti poolt, katseid leida tööd teaduspõllul jm.) 445 ning «Gümnaasiumiõpetajana Kuressaares reeringuid, mis lisavad elavust ja on üht­ ja Tartus. Abiellumine» — on taas kro­ lasi kindel alusmüür autori järeldustele. noloogilise ülesehitusega ja annavad üle­ J. Hurda kirjutiste refereerimisega on vaate Hurda elukäigu välisematest muu­ seotud siiski ka üks küsitavus. On ilmne, tustest ülikooli lõpetamisele järgnenud aas­ et vahel tuleb refereeringut eelistada tsi­ tail. taadile, olgu siis põhjuseks ruumi kokku­ Peatükis «Kokkupuuted «Vanemuise» hoid või parema loetavuse huvid. Tekib seltsiga» tutvustatakse Hurda poolt selt­ aga küsimus, kas refereeringutes tarvit­ sis peetud kõnesid, tema tegevust seoses ses nii üldiselt kasutada kaud-ft kõne­ 1 üldlaulupeoga ning seltsi ümber toimu­ viisi. Selle abil edastatakse ju tavaliselt nud poleemikat. Sellega on tuldud tagasi kontrollimatut (voi lausa kontrollitamatut) temaatilise käsitluse juurde, mis jätkub teavet, aga samuti väljendatakse oma su­ raamatu lõpuni. het eelkoneleja-kirjutaja seisukohtadega, Hurda ettevõtmiste haare oli erakord­ seades need vähemalt kahtluse alla. On selt lai, kuid samal ajal polnud tema te­ pisut imelik lugeda kaudses kõneviisis gemised üksteisest lahutatud jäikade pii­ J. Hurda mõtteid, mis meie poolt on am­ ridega. Et lõppsuundumus oli ikka seesa­ mu ja üldiselt aktsepteeritud. Näiteks: ma —• eesti kultuuri edendamine —, siis «Oma rahvast irdumine ja teisega liitumi­ moodustasid näiliselt laialivalguvadki te­ ne pohjustavat vaimset ja kõlbelist man­ gemised omavahel tihedalt seotud terviku. dumist. Ülisuur kaotus olevat oma emakee­ Nii ongi mõnda Hurda kõnet või kirjutist le hülgamine ja teisele keelele üleminek, mis võimalik vaadelda eri kontekstides ja see­ toimuva] aeglaselt ja jäävat vahel pooli­ tõttu pole monograafia autoril õnnestunud kuks, nõnda et inimene on moni aeg ilma koike mingis liinis kokkukuuluvat üheskoos keeleta.» Aga mida siis meie päevil pool- esitada. Näiteks vaadeldakse Hurda rah­ keelsusest kirjutatakse? Rahvuslike rene- valuulealast tegevust kahes omaette pea­ gaatidega oleme jätkuvalt hädas. Kaudne tükis — «Noor Hurt rahvaluule uurijana» kõneviis jätab ilmselt väära mulje, nagu ja «Ettevalmistused süstemaatiliseks rah­ oleks tahetud Hurda seisukohtadest dis­ valuule kogumiseks», kuid üht-teist selle­ tantseeruda. kohast leidub ka mujal. Nii on ühenduses «Koik aja tähed näitavad kui sõr­ «Vanemuise» seltsiga (lk. 64) tutvustatud mega sinna poole, et tõeste meie Eestirah- («Postimehe» refereeringu põhjal) seltsis vale uus ja parem aeg algab,» kirjutas Hurda poolt peetud rahvalaule ja -jutte J. Hurt_1869. aastal J. Adamsonia (lk. 73). käsitlevat ettekannet. Veidi eespool (lk. Tuli tõesti paremaid aegu ja saavutati 63—64) on esitatud ajaleherefereeringud asju, millest tsiteeritud kirja kirjutamise Hurda loodusteaduslike ettekannete kohta, ajal isegi unistada ei osatud. Aga siis tuli mida on vaadeldud juba peatükis «Kodu­ jälle kujuteldamatult halbu aegu ja need õpetajana Hellenurmes». Pealkiri ««Eesti tabasid muude seas rängalt ka R. Põld­ Postimehe» lisalehe toimetajana» laseb ar­ mäed. Kokku võttes võime talle tagant­ vata, et see peatükk käsitleb Hurda tööd järele ainult tänu öelda, et ta kõigest hoo­ selle väljaande juures ammendavalt (väl­ limata suutis viimaste eluaastate uurimis­ ja arvatud keelealased kirjutised, mille töö viljana kokku seada «Noore Jakob kohta on omaette peatükk), kuid nõnda Hurda» käsikirja. Sellega ühenduses tuleb see ometi pole — «Mõni pilt isamaa sün­ paratamatult meelde R. Põldmäe töö ven­ dinud asjost» tuleb vaatlusele alles üle­ nastekoguduse uurimisel. Kas poleks või­ järgmises peatükis «Tegevus ajaloo alal». malik neidki käsikirju nüüd trükki toime­ Aga ei ole motel pikemalt arutleda, kas tada? monograafia struktuur on kõige otstar­ On suur õnn, et võime praegu J. Hur­ bekam. Oli ju R. Põldmäe paljude aastate da saja kahekümne aasta eest kirjuta­ vältel uurinud Hurta üksikküsimuste kau­ tud lootusrikast kuulutust taas uue usuga pa ja tulemused teinud teatavaks ettekan­ lugeda. Aga selleks, et head ajad tõesti netes või avaldanud artiklitena trükis. Kui tuleksid ja jääksid ning käest ei libiseks, autorile oleks elu ja tervist antud kaue­ on meie rahval lausa hädavajalik ennast maks, siis jõudnuks ehk raamat meie kätte Hurda-taolise mehe peeglist vaadata. Või­ mitte üksnes hõlmavamana, vaid ka teist­ des kindlalt öelda, et R. Põldmäe on and­ suguse ülesehitusega. Praegu jätab raa­ nud selles suhtes väärtusliku abivahendi, matu teine pool veidi sellise mulje, nagu ei pea see meid takistama varsti uut ja oleks tegemist Hurda-teemaliste artiklite täielikumat tahtmast. Oleks tore, kui sel­ kogumikuga. lega ei peaks ootama J. Hurda uue üm­ R. Põldmäel oli kasutada rikkalik ma­ marguse tähtpäevani. Miks ei võiks uue terjal, mille ta siiski kokku surus küllalt raamatu autoriks olla Põldmäe monograa­ vähestele lehekülgedele. Seda meeldivam fia asjatundlik toimetaja Mart Laar, kelle on, et ta on vägagi heldelt andnud ruu­ tulekut Hurda uurijate hulka Rudolf Põld­ mi Jakob Hurda enese ja tema kaasaeg­ mäe mäletatavasti soojalt tervitas. sete käsutusse. Raamatus on rohkesti ula­ Kristi Salve tuslikke tsitaate ja üksikasjalikke refe­

446 RINGVAADE

ES-i rahvaluule­ seks kokku panna. Ka oleks Koosolek 9. II 1989 oli pü­ vaja veel lisaainestikku ko­ hendatud Herbert Tampcrele. sektsioonis guda. Anu Kõrb iseloomustas oma ettekandes H. Tampere 46 Koosolek 26. I 1989 algas Psühholoog Marju Parve aastat (1928—1974) kestnud Veera Pino repliigiga ühe vaatles ettekandes «Must rahvaluule kogumistööd. Esi­ märgi asjus, mis leidub mõ­ auto ja ilma sõrmeta käsi» mesed tema kirjapanekud lei­ ningate regivärsiliste laulude õudusjutte, rääkis seesugus­ duvad ERA II kogu 2. köi­ juures meie vanemates kogu­ te lugude sotsiaalsetest ia tes, esimesed kolm viisinoo- des. Seoses Soome Kirjandu­ psühholoogilistest juurtest. distust c>n ta teinud 1929. se Seltsi kavatsusega hakata M Parve nägi ohtlikku ten­ aastal. Rahvaluulet pani H. välja andma «Kalevala» dentsi selles, et õudusjutud Tampere kirja igal aastal aluslaule tuli ette töötada on laialt levinud, et neid mitte ainult välitöödel, vaid meiegi kogud ja vajalikud räägivad meelsasti tüdrukud. ka muudes kohtades, kus ta laulud kuidagi tähistada, et Ta pidas sellise žanri ole­ liikus. Igale ekspeditsioonile kopeerija need hõlpsasti üles masolu totaalse sotsiaalkonf- eelnes põhjalik ettevalmistus: leiaks. Kopeerija kordas lau­ likti üheks ilminguks. Lapse piirkonnast seni kogutu läbi­ lude väljavalija tehtud mär­ maailm peab jube olema, et töötamine ja sellele materja­ ki ja nõnda tähendab «kahe­ ta nii räägib. Siiski arvati lile orienteeritud küsitluska­ kordne linnuke» laulu juures, ettekandele järgnenud arute­ vade koostamine. Rahvaluule et laul on SKS-i jaoks ko­ lus, et õudusjuttude rääki­ osakonna juhatajana pidas peeritud. mist laste poolt võib vaa­ delda kui normaalset etappi H. Tampere oluliseks, et ko­ Seejärel keskenduti laste- gumisretkel osaleksid mit­ 1 maailma tundmaõppimise me teadusala esindajad. folkloori küsimustele. Mai käigus, et neis väljendub sel­ Hiiemäe ettekanne «Laste- liste emotsioonide verbaalse U. Lippus kõneles H. Tam­ folkloorist kaasajal» andis läbimängimise, hirmuelamuse pere ja konservatooriumi ülevaate selle valdkonna sisu­ ettekogemise vajadus. Mee­ suhetest, mis said alguse rikkustest ja osutas, kuidas nutati, et kord püüdsid pio­ 1945. aastal. Võimalikule traditsiooniline motiivistik on neerijuhid seesuguseid jutte rahvamuusikateaduse kiirele pandud vahel täiesti uutesse edutult ära keelata. arengule tõmbasid kriip­ seostesse. Osaliselt püsib küll su peale EK(b)P KK VIII ka põlvest põlve kandunud Sirle Pent rääkis teemal pleenumile järgnenud val­ pärimus (näit. mõned liisk- «Laste mäng ja lora — on landamised. H. Tampere loen­ lugemised). Levikukohti, kus seda üldse vaja». Ta tut gud konservatooriumis jät­ uut õpitakse ja seni tuntut vustas kuulajaile mänguteo- kusid 1961. aastal, hiljem sai edasi räägitakse, on palju: reetikute seisukohti. Mängul ta professorikutse. Põhikur­ hoovid-õued, lasteaed, sünni­ on suur mõju lapse arenemi­ susest kujunes teaduslik päevad, kool (vahetund, vaba ses, mäng pole kasutu ka muusikafolkloristika kursus, tund, pikapäevarühmi), mat­ kooliealistele. Mängu mõn­ kus käsitleti folkloristika kad, ekskursioonid, haigla da funktsiooni on aeg-ajalt üldküsimusi, eesti folkloris­ lastekodu jms. Kirjalikult le­ teistest olulisemaks tõstetud, tika ajalugu ja rahvaluulelii­ vivad mitmesugused salmi­ näit. mäng kui praktika, ke peatähelepanuga regilau­ kud ja laulikud. Lusti раки- mäng kui meelelahutus \õi lul. Hiljem lisandusid kaks vad igasugu sissevedamised mäng kui inimkonna senise erikursust — «Sissejuhatus — sõnamängud, narrimine arengukäigu läbikordamine. eesti keele- ja rahvaluuletea- liigutustega (ribiorel, hobu- Mängu kollektiiv on vajalik dusse» ning «Läänemeresoo­ sehammustus), imiteerimine laste sotsialiseerumiseks, see me rahvaste muusika». (ära taibata, et öeldakse mii­ on omalaadne koolitaja. mika ja žestidega lause «Pa­ Mängusituatsioonis tuleb esi­ Mare Kõiva rääkis H. lun mulle üks pilet Tapa­ le lastefolkloori rikkus ja Tamperest seoses ühe reali­ le!»). Rahvusvaheliselt popu­ mitmekesisus. Käitumismude­ seerimata jäänud kavatsuse­ laarsed on absurdinaljad ja leid antakse edasi lapselt ga. 1930. a. ilmus «Eesti Kir­ -mõistatused ning alternatii­ la-psele, enne täiskasvanuks janduses» H. Tampere artik­ viga küsimused, samuti «aju- saamist on laps oma eakaas­ kel «Vargad ja püha laps», kad» (kasutajate omanime- lastelt palju õppinud. Ühes­ mis sisuliselt oli ühe nõi- tus), mis avaldavad mõju koos mängimine aitab kaasa dussõnatüübi monograafia. loogikavigade ja teisitimõist- iseseisvumisele, kujuneb Sel puhul kirjutas O. Loo­ mise võimalusega. Teine ta­ meie-tunne, mängu kaudu rits Kaarle Krohnile, et H. bav omanimetus on «õudu- õpivad lapsed soolisi rolle. Tampere oleks sobiv isik kas». Nende puhul on oluli­ S. Pent tõi esile eelistusi koostama eesti nõidussõnade ne jahmatamine või hirmuela- tüdrukute ja poiste mängu­ kataloogi. K. Krohn oma muse tekitamine. des. vastuses aga teatas, et sel­ Kuulajaile oli lehitsemiseks Järgnes kasvatusmurelik lele tööle pühendub prof. Vil­ antud soome lastefolkloori mõttevahetus, kuid lõpuks jäi jo Mansikka. Siiski peegel­ kogumikke. Kahjuks pole kõlama arvamus, et musi on dub H. Tampere töö nõidus­ meie folkloristid seni saanud mõnikord etem kui pannkoo­ sõnadega Kirjandusmuuseumi eesti materjali väljaandmi­ gid. kartoteegis ja kommentaari- 447 des antoloogiale «Eesti rah­ hem tuntud külgi. Mare Jan- nilistele võimalustele vasta­ valaule viisidega» I—V. Et­ neste kõneles «terastest suur­ valt on ülekaalus ateljcefo- tekannetele järgnesid täpsus­ kooli õppijatest», kes suviti tod. Koosolek lõppes fotode tused ja H. Tampere töö­ kindla kogumisülesandcga näitamise ja kommenteerimi­ kaaslaste meenutused. teele saadeti ning keda va­ sega. ES-i rahvaluulesektsiooni rustati ka väikese reisiraha­ Mare Janneste, Janika Oras, ja Setu Seltsi ühisel koosole­ ga. See oli pärit kas Hurdalt Anu Kõrb, Kristi Salve kul 23. II 1989 Tartus rää­ endalt, Eesti Üliõpilaste Selt­ giti Setumaast ja setudest. silt, Soomest (teaduslikelt Ettekandes «Pilk setu rah­ seltsidelt, isiklikult K. Kroh- valuule kogumise algusaega­ nilt) või Saraatovi kuber­ Rahvaluulepäev Õisus desse» tutvustas Veera Pino mangust suguvennalt pastor üht Jakob Hurda korrespon­ Hesselt. Sisuliselt oli kum­ 23. III toimus järjekorras denti, Petseri kloostri legen­ matigi tegemist vabatahtliku juba neljas Oisu rahvaluule­ daarset munka Arkadit, kes isamaatööga. Selles osales päev. Avasõnas rõhutas Kris­ oli pärit Setumaalt Seretso- paarkümmend üliõpilast, kes ti Salve, et Jakob Hurda va külast ja pani esimesena moodustavad J. Hurda kaas­ juubeliaastal ei väärtusta me kirja setu rahvaluulet. Munk töölistest imeväikese osa. ainult tema rahvaluulealast Arkadi on vene keele tähte­ Siiski on nende kogutud ma­ tegevust, vaid hindame teda dega üles kirjutanud kaks terjal silmapaistev. Mõnedki ka muude ühisettevõtete or­ juttu ja 12 regilaulu. J. Hurt stipendiaadid käisid rohkeni ganiseerijana, rahvustunde on need oma kogusse saa­ kui ühel kogumismatkal (G. kasvatajana ja hingeharija- nud Jüri Truusmanni kaudu, Seen, A. Simm, M. Ostrov, na. O. Kallas). kes 1887. a. reageeris Seejärel esitasid Halliste J. Hurda setu rahvaluule ko­ Anu Vissel andis ülevaate kultuurimaja taidlejad õitsi- gumise üleskutsele. J. Truus­ J. Hurda rahvaluulekogus teemalise folkloorikava. manni vahendusel on J. Hur­ leiduvaist viisidest. Teatavas­ Edasi rääkis Mare Jan­ dani jõudnud ka Arkadi ti ei pidanud J. Hurt ennast neste lähemalt Jakob Hurda venna- ja ristipoja Stepani kompetentseks rahvaviisidega korraldatud rahvaluulekogu­ üleskirjutused. tegelema. Siiski leidus 32 misest, selle etappidest ja Paul Hagu ettekanne südikat meest, kes sellegi vormidest. Juttu oli ka suure «Miku Ode — 125» käsitles töölõigu ette võtsid. Kokku töö viljadest ja kogumise Helbi külast pärit Setu suur­ on Hurda kogus 222 rahva- jätkumisest meie päevini. lauliku Miku Ode (1864— viisikirjapanekut, millest poo­ Tiiu Roll kõneles kujun­ 1924) elukäiku ja laulureper­ le moodustavad regiviisid, dist regilaulus ja tutvustas tuaari. KM RO-s on 225 ülejäänud on uuemad rahva­ üldisemaidW probleeme (ku­ Miku Odelt talletatud laulu, laulud ja pillilood. Enamasti jundi funktsioonid, kujundi- kokku 24 321 rida, mis jätab pandi kirja ainult viisi põhi­ loomise põhiprintsiibid). Vä­ ta üleskirjutatud värsside ar­ kuju, hädas oldi rütmi mär­ ga põnev oli Marju Kõivu­ vult Anne Vabarna ning La­ kimisega. puu ettekanne kuulsast ime­ rin Paraske järel kolmanda­ Ettekandes «Fotosid J. arstist ja selgeltnägijast Su­ le kohale. Osa laule kirjutas Hurdast» osutas Rein Sau- rist (oige nimega Kusta «Setukeste laulude» koosta­ kas, et Jakob Hurt ja foto­ Taits) ning ta pojast, noo­ mise käigus üles Jakob Hurt. graafia sündisid samal su­ rest Surist, kes jätkas isa Miku Ode repertuaaris on vel: 1839. a. augustis regist­ ametit. Lisaks vanadele käsi- nii -mõrsja- kui ka surnuit­ reeriti Prantsuse Teaduste kirjalistele ja trükiallikatele kud, pulma-, töö-, loodus-, Akadeemia koosolekul L. Da- oli M. Kõivupuu hankinud kalendri- jm. laulud. 1922. a. guerre'i moodus kujutise saa­ ka vahivastset teavet. Et ju­ saadi Miku Odelt põhiliselt miseks metallplaadil. Esime­ tud Surist on Lõuna-Eestis veel peolaule ja laulumänge. ne foto J. Hurdast tehti tänini laialt tuntud, on jät­ Soomlane A. O. Väisänen juba üsna pea — ta kreis­ kuva kogumistöö võimalu­ kohtus Miku Odega viiel koolis õppimise ajal. Kokku sed piiramatud. korral ning jäädvustas ta on teada 34 fotot, millel on laulud fonograafirullile. Mä­ Õpilased Janne Elmers ja J. Hurt. 22 neist on port­ Kristjan Ainsalu kandsid lestussammas Miku Odele reed, ülejäänud grupipildid. avati 1935. a. ette valitud kohti L. Koidula Viimased võib omakorda jao­ ia F. R. Kreutzwaldi kirja­ Koosolekul 30. III 1989 tada sellisteks, kus Hurt on vahetusest. Lõppsõna ütles käsitlesid kaks esimest ette­ koos pereliikmete ja lähedas­ Oisu sovhoostehnikumi õppe- kannet J. Hurda organiseeri­ te sõpradega, ning suurteks direktor Valdur Mets. tud rahvaluulekogumise vä­ grupipiitideks. Ajajärgu teh­ Kristi Salve

448 СОДЕРЖАН ИЕ

Ю. Тедре. Якоб Хурт 150 385 М. Лаар. Якоб Хурт в 1867 году .392 X. Рятсеп. Якоб Хурт и языковая политика 401 B. Пино. Обширный сбор эстонского фольклора в 1888—1906 годах .409 Р. Миров. Четыре народные песни, отредактированные Яко­ бом Хуртом 417 C. Олеск. О стихотворениях Якоба Хурта 428 Л. Ярв. О происхождении одного стихотворения Якоба Хурта 430 Анкета журнала «Keel ja Kirjandus» (Т. Раудам) .... 432

ПУБЛИКАЦИИ А. Вийрсс (коммент.). Как Якоб Хурт получил докторскую степень ". 436

ЮБИЛЕИ И. Сарв. Арво Крикманн 50 440

О КНИГАХ М. Хелме. «В мире разбросана надежда ...» (Uku Masing. Eha- tuule maa. «Loomingu Raamatukogu». Tallinn, 1988) .... 442 M. Микли. На переломе (Teet Kallas. Kes tõttab öisele rongile. Tal­ linn. 1988) .443 К. Салве. Книга о молодом народном вожде (Rudolf Põld­ mäe. Noor Jakob Hurt. Tallinn, 1988) 4-15

ОБОЗРЕНИЕ 447

I N H A L T

0. Tedre. Jakob Hurt — 150 385 M Laar. Jakob Hurt im Jahre 1867 392 H. Rätsep. L'ber die spraclipolitischen Standpunkte von Jakob Hurt 40i V. Pino. Die landesweite Sammelaktion estnischer Folklore 1888— 1106 409 R. M^rov. Harfensaiten: vier von Jakob Hurt redigierte Volkslieder 417 S. Olesk. Jakob Hurts Gedichte 428 A. Järv. Uber die F.ntstehung eines Gedichts von Jakob Hurt . 430 Lmfrage der Zeitschrift «Keel ja Kirjandus» an die Schriftsteller (Т. Raudam) 432

PUBL1 KATIONIA A. Viires (komment.) Wie Jakob Hurt Doktor der Spracliwissen- schaft uurde 436 JUB1LAEN 1. Sarv. Zum 50. Geburtstag von Arvo Krikmann 4-10

REZENSIONEN M. Helme. «D> Welt birgt Iloffnungen in sicli . ..» (Uku Masing. Ehatuule maa. «Loomingu Raamatukogu». Tallinn. 1988) . . . 4 12 M. Mikli. Ein Buck Qber die Bruchstelle (Teet Kallas. Kes tõttab öisele rongile. Tallinn. 1988) 4 13 K. Salve. Ein Buch über einen jungen Führer des estnischen \ olkes (Rudolf Põldmäe. Noor Jakob Hurt. Tallinn. 1988) . . . . 445

RUNDSCHAU 4 17 45 kop. 78167

TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID Bd. — Band; EFAM = Eesti folkloristika ajaloo ma­ terjalid; EKmS = Eesti Kirjameeste Selts; ERA = Eesti Rahvaluule Arhiiv; ES = Emakeele Selts; ESA = Emakeele Seltsi aastaraamat; f. = fond; H = J. Hurda kogu KM RO-s; KKl = Keele ja Kir­ janduse Instituut; KM = Eesti NSV TA F. R. Kreutz­ waldi nimeline Kirjandusmuuseum; KM КО = Kir­ jandusmuuseumi käsikirjade osakond; KM RO = Kir­ jandusmuuseumi rahvaluule osakond; 1. = leht; m. = mapp; N1F = Nordic Institute of Folklore; nim. = nimistu; RAKA = Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv; s. = säilik; ÕES = Õpetatud Eesti Selts.

JÄRGMISTES NUMBRITES:

• Kirjandus ja sotsiaal-poliitiline süs­ teem • Eesti raamat isolatsioonis ® Nigol Andreseni arhiivist • Modaalsus eesti keeles • Ardi Liivese meenutusi, miks prohvet ikkagi vaikis