Eesti-Vene Piir Vasknarvas — Euroopa Liit Narva Jõe Paremkaldal

EESTI-VENE PIIR VASKNARVAS — EUROOPA LIIT NARVA JÕE PAREMKALDAL

Taavi Pae

SISSEJUHATUS

Eesti Vabariigi ja ühtlasi Euroopa Liidu idapiir Narva jõel on üks pikemaajalisi suuri kultuurilisi ja poliitilisi rajajooni Euroo- pas. Alates 13. sajandist on sellest jõest läände jäävad alad enamasti kuulunud Lääne-Euroopa kultuuriruumi. Piisab, kui mainida Hansa Liitu ja läänekristlust, mille mõjuvõim ulatus just Narva jõeni ja mitte kaugemale. Selgeim füüsiline märk selle piiri olemasolust on praeguseni püsivad keskaegsed kindlused Narvas ja Jaanilinnas. Käesolev artikkel keskendub Eesti idapiirile Narva jõe alguses Vasknarva lähedal. Sealne piirilõik on keerulise aja- looga, milles põimuvad nii loodus- kui ka geopoliitilised aspektid. Narva jõe lähet on kunstlikult muudetud, mis on praeguseks tingi- nud omapärase ja mõnes mõttes ebaloogilise piiriolukorra. Eesti- Vene piirilepingu rakendumine aitaks seda osaliselt lahendada. Piiride uurimine on olnud nii geograaﬁde (eriti poliitgeograa- ﬁde) kui ka teiste teadusharude esindajate huviväljas nüüdseks üle saja aasta (vt Newman, Paasi 1998). Piiride uurimist on mõjutanud maailma poliitilised sündmused, neist Euroopa kontekstis kahtlemata Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja sellega seotud piirimuutused. Eesti-Vene piiri teema tõusis päevakorda kohe pärast Eesti iseseisvumise taastamist ning on vahelduva eduga kõneainet

1731 Eesti-Vene piir Vasknarvas Taavi Pae pakkunud praeguseni. Viimase veerandsajandi jooksul on avalda- 3. märtsil 1918 sõlmiti Brest-Litovskis Venemaa, Saksamaa tud arvukalt Eesti-Vene piiri probleeme käsitlevaid uurimusi (An- ja liitlaste vahel rahuleping, mille järgi määrati piir Venemaa ja derson 1998; Berg 2000; Kurs, Aunap 2003; Jauhiainen, Pikner Saksamaa vahel Baltikumis järgmiselt: “Eestimaa idapiir jookseb 2009; Tiiman 2002; Berg, Oras 2002; Põlluaas 2010; Nutt 2010). üldiselt Narva jõge pidi.” Kui Saksa väed 1918. aastal Eestist lah- Suuremat tähelepanu kui Eesti piiriprobleemid Kirde-Eestis on kusid, pidas Eesti Vabariik seda piiri Brest-Litovski rahulepingu kahtlemata pälvinud Kagu-Eesti probleem, kus piir jagab kaheks tühistamisest hoolimata riigipiiriks. Nõukogude Venemaa seda setude etnilise asuala (Berg 1999; Jääts 2000; Makarychev 2005; piiri ei tunnustanud. Lahkuvate Saksa vägede järel tungis Ees- Palang, Semm, Verstraete 2009; Runnel, Jääts 1997). tisse Punaarmee ning järgnenud aasta jooksul sõltus Eesti-Vene Praktilise külje kõrval on piiridel ka suur sümboolne väärtus, piir otseselt sõjategevusest. 1919. aasta alguseks vallutas Puna- seda nii kohalikus tähenduses kui ka üldisemal, riikide kultuuri ja armee üle poole Eesti territooriumist, kuid sama aasta märtsiks ajaloo tasandil (vt nt Paasi 1995). Näiteks võib siinkohal tuua Eesti oli peaaegu kogu eestlaste etniline asuala uuesti Eesti Vabariigi euromündi tagakülje, mis kujundati Eesti maismaapiiri kontuuriga kontrolli all. ja kutsus esile protestihääli nii Tartu rahu järgse piiri nõudlejatelt 4. juunil 1919 võttis asutav kogu vastu ajutise põhiseaduse, kui ka mõnelt Venemaa esindajalt. Siinses artiklis käsitletavat milles öeldi, et Eesti Vabariigi piiridesse kuulub muu hulgas Viru- Narva jõge on samuti rahatähel kujutatud, nimelt 1992.–2010. a maa ühes Narva linna ja ümbruskonnaga; samas märgiti, et lõplik kehtinud Eesti viiekroonisel koos Narva linna kohal paiknevate piiride kindlaksmääramine toimub rahvusvaheliste lepingutega. kindlustega. Üldsõnaliselt määratud piir jõudis ka esimestele Eesti ülevaate- kaartidele. Nii on see esitatud mitmel 1919. ja 1920. aastal ilmunud kaardil (nt Eestimaa kaart. 1 : 650000. Tartu, H. Laakmann, PIIRI KUJUNEMINE NARVA JÕEL 1920, kus lähtutakse asutava kogu nimetatud piirist, mille järgi Eestile kuuluks Virumaa koos Narva linna ja selle ümbruskon- Kõige loomulikum on, et piir kulgeb piki jõe kesktelge, ja nii on naga). see Narva jõe lähtes ka ajalooliselt olnud. Kuni Põhjasõjani oli Pärast rinde kandumist Venemaa aladele esitati mitmeid piiri- Narva jõgi enamasti piirijõeks suurvõimude vahel ja seetõttu tuli kavasid, mis lähtusid rindejoonest ja hõlmasid ka alasid ida pool aeg-ajalt ette tülisid (Selart 1996, 1998). Pärast Põhjasõda kuu- Peipsi järve. Siiski olid need enamasti vaid taotlused; tõsisemad lusid mõlemad Narva jõe kaldad Vene tsaaririiki ja nii polnud ka piiriläbirääkimised algasid koos Eesti-Vene rahuläbirääkimistega suuremaid piiriküsimusi. Need tekkisid uuesti 1917. aastal seo- 17.–18. septembril 1919 Pihkvas ja lõppesid 2. veebruaril 1920 ses eestlaste autonoomianõudega. 1918. aasta jaanuaris toimunud rahuleppe sõlmimisega Tartus. Rahulepingu suurimaks problee- Maanõukogu vanematekogu ja maavalitsuse nõupidamistel teiste miks tõusiski piiriküsimus. Kummagi poole esialgsed kavad olid poliitiliste jõudude ja rahvusväeosadega jõuti seisukohale, et Eesti utoopilised. Vene poole idee oli nihutada piir Virumaal Kunda- oma loomulikes piirides, milleks peeti Läänemere, Soome lahe, Tudulinna joonele ning Eesti ettepanek panna piir kulgema Jam- Narva jõe, Peipsi järve ja Läti vahel asuvat ala, tuleb kuulutada 1 burgi (Kingissepp) joonel (vt nt Suur... 2005: 174). Lõplik komp- iseseisvaks vabariigiks. Täpsem piiride kindlaksmääramine pidi romiss saavutati 1919. aasta viimastel päevadel ning Eesti idapiir vajaduse korral toetuma rahvahääletusele. hakkas jooksma Narva jõega paralleelselt umbes 10 km kaugu-

1 sel idas. Peipsi keskosast lähtuv piir kulges Narva jõest ida pool Üldentsüklopeediline info on siin pärit peamiselt Edgar Mattiseni maismaale 2–3 km kaugusel Vasknarvast lõunas, mistõttu Narva raamatust Eesti-Vene piir (1993), kui pole öeldud teisiti. Eesti ja Vene- jõe lähte mõlemad kaldad kuulusid Eestile (joonis 1). Laias laastus maa vahelist piiri puudutavate seaduste tekstid on ära toodud nii viidatud Mattiseni raamatus kui ka ajakirjas Akadeemia (Dokumente. . . 1991). kujunes Eesti ja Vene maismaapiiriks rahulepingu põhjal enam-

1732 1733 Eesti-Vene piir Vasknarvas Taavi Pae

vähem Eesti vägede asukoha üldjoon Vabadussõja lõpul. Rahu- lepinguga kindlaksmääratud riigipiir märgiti maha aastail 1920– 1923 ning koostati täpne piirikaart2 ja piiriraamat.3 Narva jõe ja piiri vaheline ala kuulutati Tartu rahulepinguga kaheks aastaks neutraalseks tsooniks.

PIIRI MUUTMINE PÄRAST II MAAILMASÕDA

Kuigi Eesti okupeeriti juba 1940. aastal, ei toimunud 1944. aasta sügiseni Eesti-Vene piiril mingeid muutusi. Need algasid vahetult pärast Eesti taasokupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Juba 1944. aasta lõpus muudeti piiri Kagu-Eestis Setumaal. Ka Narva jõe taguste alade saatus otsustati 1944. aasta lõpus. Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi 21. novembri otsuse kinnitas NSV Liidu Ülemnõukogu presiidium juba 24. novembril. Otsuses ei määratud täpselt kindlaks piiri kulgu, lahtiseks jäi mitme Narva jõe saare kuuluvus. Siiski on lisatud, et Kreenholmi manufaktuuriga seotud saared jäävad Eestile ja teiste saarte puhul saab määravaks asjaolu, mis külad neid saari 1941. aastal kasutasid (valdavalt hei- namaana). Tegelikult ei olnud piiri täpne asend kuigi tähtis, sest jõe mõlemad kaldad kuulusid ühe riigi koosseisu. Eesti NSV poolt seadustas piirimuutused ENSV Ülemnõukogu presiidiumi seadlus 1945. aasta 18. jaanuarist (“Piiri kindlaksmääramise kohta Eesti NSV Viru maakonna ja Vene NFSV Leningradi oblasti vahel”). Piirimuutust kinnitas ENSV Ülemnõukogu presiidiumi otsus 3. oktoobrist 1946. Selle järgi kulgeb piir piki Narva jõe faar- vaatrit Narva jõe suudmest kuni Peipsi järveni. Edasi kulgeb piir piki Peipsi järve idakallast kuni vana (s.t Tartu rahu järgse) piirini põhja pool Ossipov Beregi asustatud punkti. Lõuna pool kulgeb piir mööda vana rajajoont Peipsi järve keskel. Sisuliselt pandigi Joonis 1. Peipsilt kulgeva piiri ristumine maismaaga Vasknarvast 2– selle kirjeldusega paika piiri asukoht, mis kehtib praegusajani. 3 km lõunas. Narva jõe looduslik lähe paiknes Skamja ja Vasknarva vahel (ERA T-6.3.194, leht 3).

2ERA T-6.3.187a; ERA 957.18.4, leht 3a. 3ERA 957.5.27.

1734 1735 Eesti-Vene piir Vasknarvas Taavi Pae

PIIR PÄRAST EESTI TAASISESEISVUMIST NARVA JÕGI JA LOODUSLIKUD PROTSESSID JÕE LÄHTES

Pärast iseseisvuse taastamist lähtus Eesti loomulikult Tartu rahust ja sellega kindlaksmääratud piirist. 12. septembril 1991 tunnis- Peipsi järve kirdenurgast väljuv 77 km pikkune Narva jõgi on voo- luhulgalt Eesti suurim. Põhiosa jõe 30-meetrisest langusest läheb tas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu presiidium õigustühiseks kõik 5 Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi seadlused ja otsused Eesti Narva kose arvele. Ülemjooks ja alamjooks on võrdlemisi lauged piiride muutmise kohta aastatest 1945–1957, viidates asjaolule, et ja väikese languga ning enne Narva koske voolab jõgi oma kesk- jooksul umbes 15 km Narva veehoidla piires. Koos Peipsi järve need olid vastuolus Tartu rahulepinguga ja rahvusvahelise õiguse- 2 ga. Täpsemalt pidi riigipiir kindlaks määratama pooltevahelistel valglaga on Narva jõe valgla pindala 56200 km . Jõe keskmine laius on 300 meetrit ja keskmine sügavus viis meetrit. Keskmine läbirääkimistel. 1992. aasta 28. juunil jõustus uus Eesti põhisea- 3 dus, milles on öeldud, et Eesti maismaapiir lähtub Tartu rahulepin- vooluhulk suudmes on 400 m /s. gust ja teistest riikidevahelistest piirilepingutest. Kuna muid lepin- Peipsi järve põhjaosas valitsevate läänetuulte korral toimub guid sõlmitud polnud, oli põhiseaduse järgi vähemalt Eesti poolt Suurjärve põhjarannikul idasuunaline settetransport. Peale tuule vaadatuna Eesti piir Tartu rahu järgne piir. Juba 1992. aasta keva- mõjutab Narva jõe lähte piirkonnas vee liikumist ka jõe vool, mis- dest toimusid Venemaa ja Eesti vahel läbirääkimised, kus üheks tõttu setete transport on suunatud järve avaosast kaldapiirkonna arutlusteemaks oli ka piiriküsimus. Vene pool lähtus seal de facto poole (Raudsepp jt 2006). Setete niisugusest liikumisest tingituna kehtivast piirist. ummistuski Narva jõe lähe sagedasti. 1930. aastatel rajati Narva Ka Eestis eneses ei olda piiriküsimuses ühel meelel. Suuremad jõe lähtesse vesiehitiste süsteem, mille eesmärk oli ära hoida piki erimeelsused on seotud muidugi Kagu-Eestiga. Siin käsitletava rannikut liikuva liiva valgumine jõe lähtes paiknevale liivamada- ala puhul pole piiriküsimus nii teravalt üles kerkinud, sest Narva likule ning liivamadaliku piires veevoolu koondamine ühte sängi. jõest idas paikneval alal pole kunagi laialdast eestlaste asustust Selle tagajärjel pidi veevool ise hakkama lahtist liiva madalikult olnud. Läbimurre Eesti-Vene piiri küsimuses tundus saabuvat ära kandma. Põhimõtteliselt plaaniti luua uus, tehislik voolu- 2005. aastal, mil 18. mail allkirjastati Moskvas Eesti-Vene pii- säng (300–425 meetrit lai), kuhu süvendati 70 meetri laiune renn rilepe. Eesti Riigikogu lisas lepingu ratifitseerimisel sellele ühe- veesügavusega kolm meetrit (Velner 1929). Narva jõe suudmesse poolselt preambuli, milles on viide 1920. aasta Tartu rahulepin- gule.4 See asjaolu peatas ratifitseerimisprotsessi ning Venemaa võttis oma allkirja piirilepingult tagasi. Leping sõlmiti uuesti 5 2014. aasta veebruaris ja on praegu ratifitseerimisfaasis, millele Narva linna kohal Kreenholmi endiste vabrikute juures hargneb jõgi peaks järgnema piirimuudatuste mahamärkimine looduses. kaheks ning langeb kahel pool Kreenholmi saart alla Narva jugadest (idapoolse joaharu kõrgus on 7 m, läänepoolne on astanguline, millest viimane on 3,5 m). Eesti-Vene piir kulgeb piki idapoolse jõeharu keskjoont. Enamjaolt seisavad aga joad kuivana, sest jõe vesi suunatakse Narva hüdroelektrijaama piki kanalit. Kuna nii 1955. aastal tööd alustanud 125 MW hüdroelektrijaama ehitised kui ka kanalisse vett suunavad raja- 4Vt Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigi- tised asuvad Vene poolel, kasutab Venemaa neid rajatisi omatahtsi (kogu piiri lepingu ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva toodetav elekter kuulub samuti Venemaale). Narva jõe looduslikesse ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seadus. sängidesse, s.t jugadele, lastakse vett vaid suurvee ajal ja Eesti poolega Vastu võetud 20.06.2005; www.riigiteataja.ee/akt/915915. kooskõlastamata (enamasti teatatakse paar päeva ette).

1736 1737 Eesti-Vene piir Vasknarvas Taavi Pae

2–3 km Narva jõe lähtest lõunas ning kulges sealt kirde suunas sisemaale (vt joonis 1 ja 4). Seega kuulusid enne Teist maa- ilmasõda Vasknarva kohal mõlemad Narva jõe kaldad Eestile, nagu ka Narva jõe paremkaldal asuv Skamja küla. Eelmärgitud 1944.–1946. aasta piirimuutustega toodi piir tagasi Narva jõe kesk- joonele, kuid selliselt, et lähtuti kohast, kus piir ristus maismaaga. Sealt edasi tõmmati piir mööda Peipsi järve idarannikut Narva jõe alguseni (joonis 3). Selline piir kehtib praeguseni, kuid samal ajal on Narva jõe lähte ümbruses toimunud suured loodusgeograaﬁli- sed muutused. Peipsi järve veetaseme kõikumise absoluutne amplituud on kolm meetrit. Enam-vähem perioodiliselt korduvad kõrgveed uju- tavad üle sadu ruutkilomeetreid kaldalähedasi maid, raskendades nende majandamist. Lahenduseks on pakutud Peipsi veetaseme alandamist või vähemalt reguleerimist. Peipsi järve kõrge veetase oli Eestis probleemiks juba 19. sajandil. Suured üleujutused olid 1840., 1844. ja 1867. aastal. Erakordselt veerohkel 1924. aastal, mil veetase tõusis 375 cm üle Mustvee jaama graaﬁku nulli (kõigi aegade kõrgeim tase), muutus probleem uuesti aktuaalseks ning see üleujutus saigi Peipsi veetaseme alandamise otseseks ajendiks (Eesti... 2008). Vee väljavoolu tingimuste parandamiseks Joonis 2. Regulatsioonirajatiste skeem Narva jõe lähtes (numbrid origi- otsustati likvideerida Narva jõe lähtes olevad liivamadalikud, sü- naalis puuduvad; Velner 1929). vendada jõe ülemjooksu ja suurendada voolukiirust lähte kitsenda- mise teel. Süvendustööde kava kinnitas Eesti valitsus 1928. aastal rajati selleks ligikaudu 660, 570 ja 220 meetri pikkune buun6 jõe ja ettevalmistustööd algasid 1929. aastal. 1930. aastate jooksul ra- läänekaldale ja 1420 m pikkune buun jõe idakaldale (joonis 2; jatigi kokku neli buuni. Enne 1940. aastat paraku töid täies mahus Jaani 2000). lõpetada ei jõutud (Jaani 2000). Vesiehitiste rajamine Narva jõe lähtesse leidis ka vastuseisu, eriti just geopoliitilistel põhjustel. Nii saatsid tollane kaitsemi- PIIR VASKNARVA JUURES nister August Kerem ja kaitsevägede staabi ülem Juhan Tõrvand teedeminister Oskar Kösterile kirja, milles juhtisid tähelepanu as- Järgnevalt vaatame lähemalt piiri kulgu Vasknarva kandis. Ees- jaolule, et tammide olemasolu Vasknarva ja Skamja küla vahel tile edukaks kujunenud Vabadussõja tulemusena ei kulgenud piir raskendab tunduvalt riigikaitset. Nimelt lihtsustavad tammid jõe enam mitte piki Narva jõge, vaid paralleelselt Narva jõega umbes forsseerimist ja kujutavad seega ohtu Eesti riigi julgeolekule: “En- 10 km idas. Peipsi järve keskosas jooksev piir ristus maismaaga dise olukorra juures pidi vaenlane meie vägede tule all ujuvabi-

6 nõudel läbistama ligi 400 m laiuse lageda veevälja, muulide korral Buuniks nimetatakse voolu reguleerivat ja mere- või jõekallast uh- lüheneb see 200 m võrra. Kui aga Skamja küla juurde valmib teine tumise eest kaitsvat tammi, mis paikneb kaldaga risti või väikese nurga all. muul, muutub jõe forsseerimine veelgi lihtsamaks, vaenlasel ava-

1738 1739 Eesti-Vene piir Vasknarvas Taavi Pae

neb võimalus ühelt muulilt teisele üle visata varem valmistatud kerged ja keskel ujukitele toetuvad purded.”7 Ehitustöid siiski ei peatatud. Tolleaegsed Peipsi veetaseme reguleerimistööd jagunesid peamiselt kahte ossa. Kulukam ja raskem osa oli Permisküla saare juures asuvate Verhovski kärestike süvendamine 2,25 meetri võrra 1,5 kilomeetri ulatuses. Teise tööna süvendati Vasknarvas Narva jõe lähtes asuvat liivamadalikku ning rajati selle ette buunid. Liivamadaliku süvendustööde maht oli umbes 260000 m3 liiva ja savi. Buunide ehituseks kasutati Verhovski kärestikest välja lõhutud kive (90000 m3), mis transporditi Vasknarva praamidega ja mille ülejääk veeti vanadesse jõekoolmetesse. Sinna peale laoti veel maakividest kiht, nii et järvepoolne, lainetusele ja jääle avatud külg oli laugem ja siledam (Järveoja jt 2010). Esimese ja teise ning teise ja kolmanda buuni vaheline ala on praeguseks soostunud ja kaetud kohati tiheda põõsastiku ning tarna- ja pillirookooslustega. Osa alast on vee all ja kaetud vee- taimedega. Esimesest buunist läände jääv ala on tunduvalt kui- vem. Selle keskosas on küll tiheda põõsastiku, veetaimestiku ja madala veekihiga (kuni 50 cm) soine piirkond, kuid järvega piir- nev lõunaosa on luitestunud ja tekkinud liivarand on muutunud populaarseks puhkealaks. Setted on kogunenud ka Narva jõe pa- remkaldale jääva voolu suunava tammi (nr 4) lõunapoolse külje taha, kuhu on kujunenud veetasemest kõrgemale ulatuv liivane seljandik. Selle taimestikuga kaetud ala pindala ulatub 37 hekta- rini. Nende rajatiste tõttu kitsenes Narva jõe lähe, mille tulemusena voolukiirus suurenes. Buunid olid ette nähtud keeriste teki- tamiseks, seega vooluenergia vähendamiseks ja vooluga kantava ainese setitamiseks nende vahel. Rajatised täitsid oma ülesande suurepäraselt. Läänepoolseima buuni ette kujunenud liivaranda on arvatavalt settinud miljon kuupmeetrit liiva (Jaani 2000). Teine suurem setteala on voolu suunavast tammist idas, moodustades Eestile kuuluva ala Narva jõe idakaldal. Et regulatsioonirajati- Joonis 3. Piir Eesti NSV ja Vene NFSV vahel 1 : 50000 topograaﬁlisel sed uuesti oma ülesannet täitma hakkaksid, tuleks buunide vahe kaardil 1963. aastast. setetest tühjendada (Järveoja jt 2010).

7ERA 1354.1.1613. Kirjavahetus Narva jõe äärsete muulide ehita- mise asjus alatud 21. juuli 1933, lõpetatud 6. septembril 1933.

1740 1741 Eesti-Vene piir Vasknarvas Taavi Pae

neljandast buunist lõunasse jäävat Venemaa kalda lähedast suhte- liselt kalarikast veeala kalapüügiks.9

KOKKUVÕTE

Vasknarvas, Narva jõe lähtes, on geopoliitilised ja ajaloolised aspektid põimunud loodusgeograaﬁlistega. Sajandeid on Narva jõgi olnud piirijõeks ida ja lääne vahel. 1991. aastast alates on aga väike osa Narva jõe idakaldast Narva jõe lähtes kuulunud Eesti Vabariigi haldusalasse: on tekkinud olukord, kus piir ei lähtu ta- valoogikast. Kuigi võime Vasknarva juures toimunud piiri korri- geerimist käsitada Eesti territooriumi kinkimisena Venemaale, on ilmselt siiski mõistlikum, kui piir kulgeb loogiliselt, s.t piki Narva jõe praegust sängi. Samas on uue piiri järgi raskendatud voolu suunavate rajatiste korrashoid, sest piirilepingu jõustudes jääb see ühtne kompleks jaotuma kahe riigi vahel.

Artikkel on valminud institutsionaalse uurimistoetuse IUT2-17 raames.

Kirjandus

A n d e r s o n , Edgar 1998. How Narva, Petseri, and Abrene came to be in the RSFSR. — Journal of Baltic Studies, no. 19(3), pp. 197–214 Joonis 4. Piirid ja piirimuutused Narva jõe lähtes.10 B e r g , Eiki 1999. National interests and local needs in a divided Setu- maa: Behind the narratives. — In Curtains of Iron and Gold: Reconst- ructing Borders and Scales of Interaction. Aldershot: Ashgate Pub- Võrreldes settinud alasid praeguse piiriga, võime tõdeda, et lishing, pp. 167–177 Narva jõe paremkaldal kuulub Eesti riigile (ja seega ka Euroopa B e r g , Eiki 2000. De-constructing border practices in the Estonian- Russian borderland. — Geopolitics, no. 5(3), pp. 78–98 Liitu) u 100 ha, millest 37 ha on kaetud taimestikuga (valdavalt B e r g , Eiki, Saima O r a s 2002. Eesti mõttelise asendi kaardistami- roostikuala). Eesti pole seda ala siiski katastrisse kandnud, teades, sest. — Eesti tähendused, piirid ja kontekstid. Tartu: Tartu Ülikooli et pärast piirilepingu jõustumist läheb see Venemaale. Kuni pii- kirjastus, lk 19–65 rileping lõplikult jõustunud pole, kuulub see väike osa Narva jõe D o k u m e n t e Petseri- ja Virumaa jaotamise kohta. 1991. Akadeemia, idakaldast Eestile ja kokkuleppel piirivalvuritega on seda võimalik nr 8, lk 1736–1758; nr 9, lk 1949–1963 ka külastada8 (vt joonis 4). Samuti kasutavad Eesti poole kalurid Eesti ilmariskid. 2008. Tallinn: Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut

8Artikli autor viibis Narva jõe paremkaldal 2008. aasta kevadel. 9Suuline teade, Juhan Voist, 2008.

1742 1743 Eesti-Vene piir Vasknarvas Taavi Pae

J a a n i , Ago 2000. Peipsi järve reguleerimise probleem. Regulat- T i i m a n , Ago 2002. Border agreements between Russia and the Baltic sioonirajatised Narva jõe lähtes. — Narva jõgi ja veehoidla. Tartu: states. — Osteuropa, no. 52(9–10), pp. 1274–1287 Piiriülese Koostöö Keskus, lk 114–118 V e l n e r , August 1929. Peipsi weepinna alandamine kiire: üle kol- J a u h i a i n e n , Jussi Sakari, Tarmo P i k n e r 2009. Narva-Ivangorod: mandiku Eestist sellest huwitatud. Tartu integrating and disintegrating transboundary water network and inf- rastructure. — Journal of Baltic Studies, no. 40(3), pp. 415–437 J ä r v e o j a , Mihkel, Tiit H a n g , Raivo A u n a p , Taavi P a e 2010. Vasknarva muutunud rannad. — Eesti Loodus, nr 12, lk 606–612 J ä ä t s , Indrek 2000. Ethnic identity of the Setus and the Estonian- TAAVI PAE (sünd. 1976) on lõpetanud Tartu Ülikooli geograafina 1999, Russian border dispute. —Nationalities Papers, no. 28(4), pp. 651– magister geograafia alal 2002, filosoofiadoktor 2006. Töötanud Eesti 670 Entsüklopeediakirjastuse teadustoimetajana 2002–2009, Tartu Ülikooli K u r s , Ott, Raivo A u n a p 2003. Estlands fastlandsgrenser. — Norsk geograafia osakonna teadur a-st 2007. Akadeemias on temalt ilmunud ar- geografisk tidsskrift, vol. 57, s. 53–57 tiklid “Eesti mägede kõrgustest” (1999, nr 4, lk 767–781) ja “Eesnimede M a k a r y c h e v , Andrey 2005. Pskov at the crossroads of Russia’s piirkondlikud erinevused Eestis 1840. aastal” (koos Liisi Pärsikuga; trans-border relations with Estonia and Latvia: Between provinciality 2011, nr 3, lk 511–535) ning arvustus “Eesti maailmaatlastest” (2008, and marginality. — Europe-Asia Studies, no. 57(3), pp. 481–500 M a t t i s e n , Edgar 1993. Eesti-Vene piir. Tallinn: Ilo nr 3, lk 680–683). N e w m a n , David, Anssi P a a s i 1998. Fences and neighbours in the postmodern world: Boundary narratives in political geography. — Progress in Human Geography, no. 22(2), pp. 186–207 N u t t , Mart 2010. Eesti ja Venemaa vaheline riigipiir: Tekkimine, muutmine, taastamine. — Tuna, nr 4, lk 72–92 P a a s i , Anssi 1995. Constructing territories, boundaries and regional identities. — Contested Territory: Border Disputes at the Edge of the Former Soviet Empire. Aldershot: Edward Elgar, pp. 42–63 P a l a n g , Hannes, Kadri S e m m , Lies V e r s t r a e t e 2009. Time boundaries: Change of practice and experience through time layers. — Journal of Borderland Studies, no. 24(2), pp. 92–105 P õ l l u a a s , Henn 2010. Eesti-Vene piirileping: Ära andmine või ära- andmine. Tallinn: Kunst Raudsepp, Urmas, Victor Alari, Gert Jervan, Germo Väli, Rain E l k e n 2006. Narva jõe lähte hüdromorfoloogiline seisund ja uhtainete transport Narva jões. Tallinn: TTÜ Meresüsteemide Instituut R u n n e l , Pille, Indrek J ä ä t s 1997. Ethnic identity in the borde- ring areas. — Common Border, Shared Problems. Research Reports. Tartu, lk 45–54 S e l a r t , Anti 1996. Narva jõgi — Virumaa idapiir keskajal. — Aka- deemia, nr 12, lk 2539–2556 S e l a r t , Anti 1998. Eesti idapiir keskajal. Tartu: Tartu Ülikooli Kir- jastus S u u r maailma atlas. 2005. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus

1744 2 1745 FRIEDRICH NIETZSCHE JA EESTI KULTUUR

Jaanus Sooväli

Friedrich Nietzsche (1844–1900) mõtlemine on osutunud 20. sajandil erakordselt mõjuvõimsaks ning ka Eesti kultuur ja intellek- tuaalne maastik ei ole sellest mõjust puutumata jäänud. Tingli- kult võib Nietzsche filosoofia retseptsiooni maailmas jaotada nel- jaks põhisuundumuseks (vt Born, Pichler 2013). Retseptsiooni algjärgus peeti Nietzschet eelkõige kirjanikuks-esseistiks — tema toime kirjandusele ning kirjandusteooriale ulatub Vene sümbo- lismist ning formalismist kuni Prantsuse, Saksa, Portugali ning Ladina-Ameerika kirjanduseni. Ka paljud filosoofid pidasid teda esmalt just kirjanikuks, mida kõige paremini väljendab ehk Rudolf Carnapi vaade, mille järgi Nietzsche on metafüüsik, “kellel oli arvatavasti kõige enam kunstiannet” ja keda “saab kõige vähem süüdistada” (2003 (1931): 1873) elutunde (Lebens- gefühl) väljenduse segiajamises mõttekate lausungitega. Tei- sisõnu, Nietzsche on kirjanik, ja võib-olla mitte halb, kuid siiski kirjanik, ning filosoofina ei maksa teda kuigi tõsiselt võtta. Teiseks põhisuundumuseks, mis vastandub teravalt Carnapi seisukohale, on Martin Heideggeri ning temast mõjutatud Nietz- sche-käsitlused. Heidegger pidas Nietzschet üheks kõige sügava- maks ja olulisemaks Lääne filosoofiks, kelle mõtlemises jõuab õhtumaine metafüüsika oma lõpetusse. Ta lähtus tõlgenduses eelkõige Nietzsche järelejäänud märkmetest ja fragmentidest ning esitas nende põhjal tema filosoofia süstemaatilise rekonstrukt- siooni, võttes seejuures vähe arvesse mitmesuguseid, eelkõige just Nietzsche avaldatud tekstidele omaseid vormieksperimente, teks- tuaalsust ja stiile — tema kirjanduslikkust. ALEKSANDER VARDI (1938) Kolmas põhisuundumus, mis oli otseselt suunatud heidegger- liku Nietzsche vastu, sai alguse Prantsusmaal Georges Bataille,

1747 Friedrich Nietzsche ja Eesti kultuur Jaanus Sooväli

Gilles Deleuze’i ning Jacques Derrida töödes. Need autorid nägid Olga von Ungern-Sternbergile (neiuna von der Pahlen), kellega Nietzsches relevantset ja ülimalt modernset filosoofi-mõtlejat, kel- ta oli tutvunud 1876. aastal Itaalias ja kes avaldas tema kohta lelt on palju ammutada just tänapäeva filosoofilisi probleeme ja 1902. aastal grafoloogilise uurimuse Nietzsche oma kirja peegel- rõhuasetusi silmas pidades, kuid kes samas vältisid Nietzsche filo- pildis (Nietzsche im Spiegelbilde seiner Schrift). Kivimäe mainib soofia süstemaatilist rekonstrueerimist, pöörates suurt tähelepanu veel, et Nietzsche oli ka “Eestimaa-baltlase nagu Fanny von An- just tema tekstide stiilile, nende vormilisele tekstuurile ning neil repi kirjandusliku erakiindumuse objekt” (2006a). Kui Isabella põhinevale sisulisele mitmepalgelisusele. Olga von Ungern-Sternbergi huvitanud grafoloogilised aspektid Viimastel aastakümnetel on Saksamaal välja kujunenud teatav kõrvale jätta, on ilma põhjaliku uurimistööta raske öelda, mida paradigmaatiline Nietzsche-tõlgendus, mis Prantsuse traditsioo- Eesti baltisakslased Nietzsche teostest välja lugeda oskasid, igata- nist lähtudes ühendab filosoofilise küsimise (s.t vaatleb Nietzschet hes võib suure tõenäosusega oletada, et filosoofiliselt arvestatavate mõtlejana, kellel on oluline koht tänapäeva filosoofiliste prob- tõlgendusteni ei jõutud. Kuid tollal, 19. sajandi lõpul ja sajandi- leemide käsitlemisel) tekstoloogilis-filoloogiliste meetoditega. vahetusel, ei jõutud nendeni ka peaaegu kusagil mujal. Alates 1980. aastatest on ilmunud ka üsna suur hulk ang- Esimese katsetuse Nietzschet eesti keelde tõlkida võttis ette loameerikalikke analüütilise kallakuga Nietzsche-käsitlusi, mis Ado Grenzstein 1901. aastal, napilt aasta pärast Nietzsche surma. mõnevõrra eristuvad probleemikeskse laadi poolest, olles mõnes Ta hakkas Olevikus avaldama Nõnda kõneles Zarathustra (Grenz- mõttes ehk vähem filoloogilised, kuid on sisuliselt siiski üsna steinil “Sarathustra”) tõlget, millega jõudis peaaegu poole peale lähedased Saksa paradigmale. (Nietzsche 1901–1902). Nähtavasti võiks olla mõneti huvitav seda Võib öelda, et mingil kujul avalduvad kõik need neli suundu- tõlget praegu uue pilguga lugeda ja hinnata — see võimaldaks must ka Eesti Nietzsche-retseptsioonis. Levinud on arvamus, et näiteks kindlaks teha, kuivõrd oli Grenzstein sel puhul sunnitud Nietzsche vastuvõtt siinmail algab Noor-Eestiga, kuid see pole tooma käibele uut sõnavara ja kuivõrd on see tõlge tervikuna ku- päris tõsi, nagu ka Mart Kivimäe on mitmes artiklis osutanud. jundanud eesti (luule)keelt. Igatahes tõmbas see esimene ees- Tema sõnul polnud Nietzsche juba oma eluajal päris tundmatu tinduskatse endale kohe ka mõningast tähelepanu. Keegi parun ei Tartus ega Tallinnas. Nähtavasti kõige esimene, kes Eestis A. von H. H., ilmselt üks Hoyningen-Huenedest, saatis selle kohta mõne varase Nietzsche teosega tutvus, oli Gustav Teichmüller, ajalehele Revaler Beobachter lugejakirja, milles manitseb, et pee- Nietzsche Baseli-aegne kolleeg, kes 1870. aastal kutsuti Tartu tagu Nietzschet kui suureks mõttetargaks või luuletajaks tahes, ülikooli filosoofiaprofessoriks. Muide, Johannes Semper ütleb “tema töösid rahvalehes tuua on eksitus ja päälegi raske selts- järelsõnas Nõnda kõneles Zarathustra: Raamat kõigile ja ei kelle- kondlik kuritegu” (tsit. Luiga 1902: 106). Ado Grenzstein vas- legi tõlkele (viidates Raoul Richteri teosele Friedrich Nietzsche: tab sellele kirjale Olevikus enesekindlalt, et ta teadis väga hästi, Tema elu ja tema töö (1922: 36)), et ka Nietzschet on kutsu- mida teeb. Asi olla nimelt selles, et Eesti rahvale olevat justkui tud Tartu ülikooli filoloogiaprofessoriks (1993: 152). Kust aga “gordovoilik müür” ümber ehitatud, mis on juurutanud ettekuju- Richter ise selle informatsiooni võttis, jääb tema teosest selguse- tust, nagu väljaspool seda müüri polekski enam midagi. Isanda- tuks. Nietzsche kirjavahetust lugedes tuleb siiski välja, et Fried- tele olla mõistagi ülimalt kasulik rahvast niisuguses teadmatuses rich Ritschli kirjas temale 14. veebruarist 1872 leidub sellest kut- ja rumaluses hoida. Zarathustra tõlge aga suutvat murendada sest tõepoolest jälgi (Nietzsche 1977: 543). Teichmüller hindas seda müüri, löövat sellesse koguni “augu sisse”, näidates taluela- igatahes kõrgelt Nietzsche filoloogilisi töid, kuid pidas tema filo- nikele, et “väljaspool müüri alles ülemise otsa elu algab, elu täis soofilist mõtlemist liialt metsikuks (Schwenke 2006: 258). Mõned kõrgeid püüdmisi, sügavaid kuristikkusid, palavaid higilaineid, se- oma teosed aga, nagu Kivimäe oletab, võis Nietzsche olla Eestisse letamata mõistatusi” (Grenzstein 1902). Igatahes ilmneb siit huvi- ka ise läkitanud — nimelt Palmsest pärit baltisakslanna Isabella tav tõsiasi, et Grenzstein, esimene Nietzsche eestindaja, rakendab

1748 1749 Friedrich Nietzsche ja Eesti kultuur Jaanus Sooväli

Zarathustra ühemõtteliselt eesti rahvuse arengu ning rahvavalgus- Sellest hoolimata näeb autor Nietzsche mõtlemise keskmena just tuse teenistusse. Kuid kõik eestlased ei olnud temaga siiski päris üliinimese-õpetust — suundumus, mis iseloomustab valdavat osa ühte meelt. Eesti Nietzsche-retseptsiooni üsna pikka aega, tõenäoliselt kuni 1902. aastal ilmub kahes Eesti Postimehe numbris mahukas Eesti iseseisvuse taastamiseni. See mõnes mõttes kummaline, järjeartikkel pealkirjaga “Nietzsche eesti kirjanduses”, autoriks kuid samas mujalgi levinud tendents tõendab nähtavasti Nõnda kirjanik ja ajakirjanik Georg Eduard Luiga. Artikli pealkiri on kõneles Zarathustra-kesksust Eesti algses Nietzsche-retseptsioo- küll mõnevõrra eksitav, sest alles päris artikli lõpus osutab ta nis: teatavasti tuleb üliinimese õpetus võimsalt esile just seal, möödaminnes ka sellele, et Nietzsche olla otseselt mõjutanud kus seda kuulutabki Zarathustra ja mitte tingimata Nietzsche ise. Ernst Petersoni loomingut. Artikkel tutvustab lühidalt Nietzsche Tema teistes, vähem fiktsionaalsetes teostes, milles Nietzsche elulugu ja töid ning võtab seejärel Grenzsteini ning eelnimetatud kõneleb omaenese nimel, ta sõna “üliinimene” peaaegu ei kasuta, paruni diskussioonist lähtudes vaatluse alla küsimuse, kas Nietz- rääkimata üliinimese-õpetuse kuulutusest. sche mõtlemist siis ikkagi on mõistlik Eesti rahvale tutvustada või Nietzsche mõju noorele Eesti kultuurile ilmneb kõige selge- pigem mitte. Autor jõuab järeldusele, et malt ehk Noor-Eesti liikumises. Aino Kalda sõnul kuulus Nietz- sche Noor-Eesti “esimesse raamatukokku” (1921: 21). Gustav [k]a mõtteteaduses peab inimene aastate kaupa olema hoolega Suits, kes Bernhard Linde andmeil1 luges Nietzschet 1903. ja eestööd teinud ja küpsust ning arvustuse võimu omandanud, enne kui ta Nietzsche kallale võib asuda, ilma et ta sest kahju saaks. Õpi- 1904. aastal, on tagantjärele nooreestlaste inspiratsiooniallikate poissi, kes esimest päeva aptegis on, ei lasta mitte kangete ja kihvtiste kohta kirjutanud: rohtude kallale omapääd talitama: ta võiks enesele ja teistele suurt Meie nooruse taevast tulekahjustasivad Venemaa vabaduseliikumise kahju teha (Luiga 1902: 109). punased eel-refleksid ja Darwini, Marxi, Nietzsche, Brandese, Ib- Niisiis toetab Luiga pigem paruni seisukohta. Kuid mida leiab seni, Tolstoi, Gorki, Hauptmanni, Juhani Aho ja lugemata hulga ta siis Nietzsches nõnda ohtlikku olevat? Ohtlik olevat just üli- teiste kaasaeglaste tööd mõistsivad, üle Eesti piiride murdes, selle maa intellektuaalse nooresoo meeltes elu ja kirjanduse üle valju ko- inimese õpetus ning “isandamoraali” propageerimine, millele ta hut (1910–1911: 638). tegelikult peaaegu kogu Nietzsche mõtlemise ka taandab. Üli- inimene tunduvat ju põlgavat kõiki neid (kristlikke-humaanseid) Et täpsemalt kindlaks teha, mida nooreestlased Nietzschelt võtsid väärtusi, mida praegu ühiskonnas kalliks peetakse, muu hulgas või mis aspektis Nietzsche neid (kirjanduslikult, filosoofiliselt) kõike rahvalikku. Pealegi, Nietzsche järgi tulevat üliinimese esi- mõjutas, oleks tarvis, nagu Jüri Kivimäe osutab (2008: 35), uurida letulekuks koguni ju pärisorjust juurutada, mis poleks meie rah- põhjalikult Nietzsche retseptsiooni nooreestlaste seas. Mõningaid vale sugugi kasulik. Sellegipoolest ei ole autori tõlgendus päris samme selle suunas on juba tehtud. Gustav Suitsu kohta on Epp ühekülgne või teisisõnu, see on õieti palju vähem ühekülgne kui Annus artiklis “Noorte püüded ja rõõmus ajalugu: Gustav Suits ja mitmed teised tolleaegsed ja hilisemad (poliitilis-ideoloogilised) Friedrich Nietzsche” (2005) toonud esile ilmseid sarnasusi Nietz- Nietzsche-tõlgendused. See ilmneb näiteks järgnevast tsitaadist: sche filosoofia ning Suitsu ajalookäsituse ja ellusuhtumise vahel. Tõsi, Annus lähtub Nietzsche filosoofia esitamisel tema teosest [K]us ta [Nietzsche] vägivalda, omakasu jne. ülendab, ei ole see ikka Ajaloo kasust ja kahjust elu jaoks, mille kohta pole päriselt teada, nii mõista, nagu pääliskaudne lugeja sõnade järgi võib arvata, sest Nietzsche kirjad ei olegi lihtsaks lugemiseks, vaid nad on uurimiseks, kas Suits seda üleüldse lugenud oli. Samas leidub selle teose nad on mõistatus (samas: 106). 1“Tutvus Nietzsche töödega kuulus juba 1903. ja 1904. aastatesse, kuna hiljem Marx ja Kautsky tulid” (Linde 1918 (1919): 16). Vt ka Annus 2005.

1750 1751 Friedrich Nietzsche ja Eesti kultuur Jaanus Sooväli arutluskäike, pinget ja paatost teisteski Nietzsche teostes, mil- näeb A. H. Tammsaaregi Nietzsches eelkõige just üliinimese- les vähemalt mõnega oli Suits kahtlemata tuttav. Nietzsche, osalt õpetuse kuulutajat ja mitte näiteks traditsiooniliste tõe, keele, nähtavasti Georg Brandese kaudu, ollagi Suitsu mõjutanud, silmas teadvuse ning introspektsiooni mõistete ﬁlosooﬁlist kriitikut. pidades eelkõige just loovpinget, nooruse tormi ja tungi, elamise A. H. Tammsaare kirjutab: väsimatut intensiivsust ning sellega seotud kultuurilist kõrgusiha, mis (vähemalt noore) Nietzsche järgi paistab olevat võimalik tea- Mees peab keha ja vaimu poolest kui raud olema. Niisugune suudab igasugusest karjaelaja-moraalist, mis kaastundmust nõuab, tava unustuslikkuse, monumentaalse ajalookirjutuse, möödaniku kõrgemale tõusta. Ta oskab iseenese kui ka teiste vastu armuta olla valikulise mäletamise tõttu. Seega võib ehk väita, et noore Eesti ja oma valitsemishimu, valitsemistahtmist (mida Nietzsche terve loo- (kõrg)kultuuri eneseteadvuse kasvule on Nietzsche, loomulikult duse algomaduseks peab ja mille kaudu ta kõiki loodusnähtusi sele- paljude teiste kirjanike ning mõtlejate hulgas, otseselt kaasa aida- tada püüab) igal ajal maksma panna. [---] See on üli-inimene, kellest nud. ta Zarathustra suu läbi nii kõlavalt kuulutab [---]. Ta kutsub meid Ka Friedebert Tuglast, Noor-Eesti teist juhtkuju, on Nietzsche kõigest, mis meil on, lahti ütlema ja üli-inimese poole rühkima, nagu mõjutanud. Eelkõige paistavad need mõjud olevat kirjanduslik- oleks see olevus millegagi tõendatud või põhjendatud, kui me usu stilistilist laadi. Oma Nõnda kõneles Zarathustra-lugemiselamuse tema sisse maha arvame (1986: 232). kohta on Tuglas näiteks kirjutanud: Kriitikagi pidas Nietzschet nooreestlaste oluliseks eeskujuks ja Ning see, mis mind ses raamatus tookord paelus, mis mu eluko- mõjutajaks. Seda tõendab Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi gemuste määra rikastas ja südame ülevoolava õnnetundega täitis, väljaande Ääsi tules II köites 1910. aastal ilmunud Otto Minori polnud mitte Nietzsche prometheuslik energiapingutus ega üliini- (Müntheri) essee “Uusromantism ja Noor-Eesti”, milles autor hei- mese õpetus, vaid traagilis-kaunis maastikuluule, mis avanes mulle dab A. H. Tammsaarele, Tuglasele ja Aavikule ette nietzscheliku esimest korda (1936: 54). individualismi ebakriitilist ülevõtmist. Just Johannes Aaviku es- seelikus jutustuses “Ruth” (avaldatud J. Randvere nime all) arvab Seejuures on ka Jaan Undusk osutanud Nietzsche mõjule Tugla- Minor ära tundvat Nietzsche “üliinimese-õpetuse” uusromantist- sele nii stiiliteoreetiliste vaadete kui ka stiilipraktika juures (1986). likke mõjutusi (Kivimäe 2008: 32–33). Eve Süvalep on aga toonud välja ka Nietzsche temaatilise mõju Tuglase novellidele — Nietzsche olla Tuglase jaoks tähendanud Esimeseks Nietzsche tervikteose tõlkeks eesti keelde oli tõe- “ennekõike uue mütoloogia, uue maailmatunnetuse ja inime- näoliselt 1919. aastal ilmunud Vastkristlane (Der Antichrist, 1895). Teose tõlkijaks on märgitud initsiaalid U. L., kuid Ees- sekäsituse, uute ideaalide sõnastajat” (1999: 196). Mitmes Tug- 2 lase novellide motiivis mängivad eneseületuse ning üliinimese tikeelse raamatu 1918–1940 II köite andmetel (2012: 1648) temaatika tõepoolest olulist rolli, ehkki Tuglase suhe Nietzsche oli selleks Eesti poliitik Mihkel Juhkam, suur ateist ja hilisem mõtlemisse paistab olevat üsna mitmetine. Eesti kaitseminister, kes 14. juunil 1941. aastal Siberisse saadeti ning 1942. aastal Sosva vangilaagris suri. Eessõna teo- Marina Griˇsakova on artiklis “Mõtteid Tammsaarest, Nietz- sele kirjutas samuti hilisem kõrge poliitik, sõjaminister Ado schest ja Dostojevskist” (2005) vaadelnud Nietzsche võimalikku Anderkopp. 1940. aastal langes paraku temagi, küll Tallin- temaatilist mõju ka Noor-Eesti liikumisega natuke vabamalt seo- nas, okupatsioonivõimude ohvriks ja hukati sealsamas 1941. aas- tud A. H. Tammsaarele, kes oli omaaegsete Euroopa mõttevoo- tal. Anderkopp esindab eessõnas teatavat sotsioloogilis-poliitilist ludega põhjalikult tuttav. A. H. Tammsaare on 1909. aastal tõlgendust, mille järgi on Nietzsche puhul tegemist üksikute “va- kirjutanud ka artikli “Friedrich Nietzsche: Linnulennult”. See baduse apostliga”: artikkel, vähemalt tema esimene pool, on tasakaalukuse ning süvenemisastme poolest küllaltki tähelepanuväärne, kuid paraku 2Selle viite eest olen tänulik professor Ülo Matjusele.

1752 1753 Friedrich Nietzsche ja Eesti kultuur Jaanus Sooväli

Praegune riik, rääkimata sotsialistlisest, murrab isiku. Mitte riik, Nähtavasti Kierkegaardist mõjutatult peab Tallmeister Nietzsche mitte seltskond ei loo ajalugu, vaid üksikud, kes seltskonda juhivad. suurimaks teeneks seda, et ta on toonitanud isiku väärtust, sest sel- Maha sellepärast sarnase riigiga, maha kogu sarnase seltskondlise lel olevat meie aastasajal suur oht üleüldisusse ära kaduda. Tall- korraga. [---] Ja ristiusk, kus jutlustatakse esimest suuremat sotsia- meistri tõlgendus kisub aga kiiva, kui ta hakkab üliinimest Jeesus listlist õpetust, kus kõik ühesugused Jumala ees, kus ligimest pead ar- Kristusega samastama, kelle elu olla olnud üks suur võitlus “ja ta mastama kui iseennast, kus seda alandatakse, kes ennast ülendab, — on otsinud seda võitlust, on teda pidanud teravate sõjariistadega”. sel usul ei või olla elupaika maakeral” (1919: 4). Kuidas saavat niisuguse mehe loodud usk olla elu “kitsendaja, Anderkopi napilt kolmeleheküljelisel käsitusel leidub sarnasusi rõhuja ja orjastaja”? Nietzsche teeb Antikristuses selge eristuse tollal laialt levinud elitaar-aristokraatliku tõlgendusega — juba Jeesuse kui ajaloolise isiku ning Jeesus Kristuse kui kristluse ra- Nietzsche eluajal, 1889. aastal, oli Georg Brandes avaldanud oma jaja vahel, kes olevat suuresti hilisem Pauluse ja teiste algkrist- 1888. aastal Nietzsche filosoofia kohta peetud loengud pealkirja all laste looming. Jeesuse kui ajaloolise isiku suhtes, keda Nietz- Aristokraatlik radikalism. Hoolimata mõningatest näilistest sar- sche püüab kristliku pärimuse kihtidest vabastada, on ta tõepoolest nasustest ei tohiks sellist elitaar-aristokraalikku tõlgendust mui- üsnagi soodsalt meelestatud, kuid ei pea teda ei võitlejaks, kan- dugi mingil juhul segi ajada natsionaalsotsialistlikuga, mis hakkas gelaseks ega üliinimeseks, vaid hoopis leebeks ja lapsemeelseks 1930. aastatel Saksamaal võimust võtma. Igatahes see omapärane antirealistiks-dekadendiks, kes just väldib igasugust võitlust ega tõsiasi, et Vastkristlase taga oli kaks kõrget Eesti poliitikut, an- osuta kellelegi vähimatki vastupanu. Tallmeistri tõlgendus on kok- nab aimu, et Nietzsche mõtlemise mõju ei piirdunud mitte üksnes kuvõttes siiski küllaltki omavoliline. kirjandusringkondadega. Teiseks Nietzsche tervikteose tõlkeks eesti keelde oli osalt tänu Vastkristlase ilmumine äratas üsnagi suurt tähelepanu kristli- Ado Grenzsteinile haritlaskonnas juba ammugi tuttav ja mõjukaks kes ringkondades.3 Pühavaimu koguduse õpetaja Theodor Tall- kujunenud Nõnda kõneles Zarathustra: Raamat kõigile ja eikelle- meister pidas 17. veebruaril 1921. aastal Estonia kontserdisaalis legi, mis ilmus 1932. aastal Johannes Palla tõlkes koos Johannes “mitmetuhandehingelisel rahvakoosolekul” (sic!) kõne, milles ta Semperi järelsõnaga — sellesamaga, milles on juttu Nietzsche Nietzsche seisukohti tõlgendab ja neid osaliselt arvustab. Kõne va- kutsumisest Tartu ülikooli filoloogiaprofessoriks. Sellest tõlkest hetuks ajendiks olid mitmed Vastkristlase ilmumisele järgnenud on pärast Eesti iseseisvuse taastamist tehtud ka mitu uustrükki, Nietzsche-teemalised ja ristiusu lõppu kuulutavad artiklid ajale- kuigi päris uus tõlge oleks ilmselt juba vajalik. hes Vaba Maa. Huvitaval kombel ei ole Tallmeistri suhtumine Eesti ajal nägi ilmavalgust veel ka paar peaaegu monograafia Nietzsche mõtlemisse sugugi ühekülgselt eitav. Autori sõnade mõõtu käsitlust Nietzschest. See on küllaltki märkimisväärne as- järgi: jaolu, sest millise teise mõtleja kohta oleks tollal ilmunud eestlaste sulest pärit monograafilisi uurimusi? 1922. aastal avaldas August Pealegi on see suurte vaimude viis oma mõtteid sagedaste nii tera- Kuks raamatu Nietzsche eetika põhjendus, mis on eestiaegsetest val kujul välja ütelda, et see väiksemate peale tihti otse äratõukavalt mõjub [---]. Nii ei või ka Nietzsche juures tema üksikuid, silma- Nietzsche-käsitustest ehk üldse kõige filosoofilisem. 1936. aastal pilkse tunde mõjul avaldatud sõnu tema viimaseks, kaaluvamaks aga avaldab Friido Toomus raamatu Friedrich Nietzsche: Üliini- arvamiseks lugeda, vaid tuleb tema ilmavaatest tõeterasid otsida mese kuulutaja. Mingiks originaalseks panuseks Toomuse raa- (1921: 6). matut küll nimetada ei saa: see on paraku üsna biograafiline ja võib-olla võiks seda nimetada “intellektuaalseks biograafiaks”, kuid suudab siiski anda esmase ülevaate Nietzsche eluloost ning mõtlemise arengust. 3Vt ka Luks 2003.

1754 1755 Friedrich Nietzsche ja Eesti kultuur Jaanus Sooväli

Kui nüüd see Nietzsche eestiaegne retseptsioon, mille esitus jätnud äratuntava jälje. Ajakirja Vikerkaar 1991. aasta viies num- siinses ülevaates on valikuline ega taotle mingil juhul ammen- ber (s.t veel enne, kui Eesti taasiseseisvus oli vormiliselt välja davust, lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et Nietzsche aval- kuulutatud) on suuresti pühendatud Nietzschele: Ilmar Venelt, kes das kõige suuremat mõju kirjanikele ja kirjandusele. Ent tema on ühtlasi ka mitmes oma hilisemas kultuurifilosoofilises teoses mõtlemisest on olnud kas siis huvitatud või puudutatud ka po- Nietzschet ulatuslikult käsitlenud, ilmub tõlkevalimik erinevatest liitikud ning usumehed. Vaatamata vormilis-stilistilisele mõjule Nietzsche teostest pärit aforismidest, Jaan Unduskilt Nietzsche Eesti kirjandusele (mida tuleks veel põhjalikult uurida) keerles teose Ecce homo: Kuidas saadakse selleks, mis ollakse esime- suurem osa retseptsioonist üliinimese ning Nietzsche kristluse- sed tõlkekatkendid, ning Hasso Krull refereerib Derrida Nietz- kriitika ümber. Kui lähtuda artikli alguses tehtud Nietzsche ret- sche-käsitust “Nietzsche otobiograafia”. Lisaks leidub ajakirja- septsiooni põhisuundumuste jaotusest, siis nimetaksin ma kogu numbris veel tõlkeid mõnest Nietzsche luuletusest ning mitmest seda retseptsiooni esimest järku Eestis kirjanduslik-esseistlikuks. Nietzsche-käsitlusest. 1993. aastal ilmub Nõnda kõneles Zara- Paistab, et selliseid “filosoofilisi” tõlgendusi, mis asetanuks Nietz- thustra 1932. aasta väljaande uustrükk (neid on avaldatud hil- sche mõtlemise õhtumaise filosoofia suurde konteksti, selgitanuks jem veelgi). 1996. aastal ilmub Ecce homo tõlge Jaan Undus- Nietzsche kristluse-kriitika (või ka üliinimese) filosoofilisi taga- kilt koos põhjapaneva ning nüüdseks nähtavasti juba klassikaks maid, näiteks platonismi ja nihilismi mõistete kaudu, ei leidunud. kujunenud järelsõnaga “Preestrita pihtimus”. Undusk esindab Kuid olgu öeldud, et sageli pole niisugune kontekstualiseerimine järelsõnas siinse artikli alguses nimetatud kolmandat ja neljan- olulinegi — kindlasti ei saa näiteks öelda, et Gustav Suits, kes dat Nietzsche-tõlgenduse põhisuundumust, tõstatades seejuures paistis mõistvat Nietzsche filosoofiat vahetu olemasolu intensii- teemasid, mis suure tõenäosusega olid tollal originaalsed ka üle- vistava inspiratsiooniallikana, oleks teda kuidagi vääralt mõistnud. ilmse Nietzsche-uurimuse kontekstis. Unduski ilukirjandusli- Ühekülgselt võib-olla (kuid kas pole igasugune tõlgendus alati na- kus loominguski on Nietzsche kohal: 1999. aastal avaldab ta tuke ühekülgne), kuid kindlasti mitte vääralt. näidendi Goodbye, Vienna, mida Janek Kraavi on nimetanud tolle Nõukogude okupatsiooniga Nietzsche retseptsioon Eestis kat- kümnendi üheks võimsaimaks kirjandusteoseks (2002). Näidendi kes või vähemalt vaibus pikaks ajaks (jätkudes ehk osaliselt keskmes on nii Nietzsche isik (Adolf Nietzsche nime all, mis “põranda all”) — NSV Liidus oli Nietzsche tugeva tsensuuri all. osutab Nietzsche natsionaalsotsialistlikule ärakasutamisele) kui Ametlik marksism seostas tema mõtlemise otseselt äärmusliku ka tema mõtlemine. Huvitav on see, et Undusk teeb Nietz- antihumanismi ning natsionaalsotsialistliku ideoloogiaga. Nagu schest (välis)eestlase, kes justkui oleks osa meist ja nagu poleks Mart Kivimäe teab öelda, ei olnud tema teosed ka. Iseseisvuse taastamise järgsel ajal ongi Nietzschest kõneldud avalikes raamatukogudes vabalt kättesaadavad, teda käsitlev mitte- ka Eesti filosoofia kontekstis. 1995. aastal avaldab Jaan Kaplinski marksistlik uurimiskirjandus läks erifondi. Saksa filosoofia ajaloo korrektsest käsitlusest, nagu on isikliku negatiivse kogemuse põhjal ajakirjas Akadeemia artikli “Eesti filosoofia”, milles püüab näidata, hiljem tunnistanud Arseni Gulõga, toimetati veel 1980. aastate keset Nietzsche on sisuliselt argumenteerinud Eesti oma filosoofia kel demoniseeritud Nietzsche lihtsalt välja (2006b: 44). võimalikkuse kasuks: Nõukogude aja lõppedes võtab Nietzsche retseptsioon siin- Küsimus, väljakutse on vana. Selle on esitanud Nietzsche oma teoses mail taas üles võimsad tuurid. Eesti iseseisvuse taastamise järel Teispool head ja kurja. Ta leiab, et on kõik põhjused uskuda, et loetakse aga Nietzschet juba mõnevõrra teisiti — Läänes vahe- uurali-altai keeleala filosoofiad (kus subjekti mõiste on vähem välja töötatud) näeksid maailma teise pilguga ja läheksid teisi radu kui peal kuhjunud Nietzsche-tõlgenduste hulk (iseäranis Prantsuse, indoeurooplased või musulmanid. (1995: 1868.) kuid samuti ka Heideggerist mõjutatud Saksa tõlgendused) on

1756 1757 Friedrich Nietzsche ja Eesti kultuur Jaanus Sooväli

Kaplinski ei anna Nietzsche mõtet edasi küll mitte päris täpselt 2010. aastal aga selle tõlke parandatud ja kommentaaridega (vt Nietzsche 1988: 34–35), kuid tegemist on siiski artikliga, mille täiendatud uustrükk. 2009. aastal avaldati Anne Lille tõlgitud mõningaid seisukohti paistavad tänapäeval toetavat ka lingvistid.4 Tragöödia sünd, milles paraku samuti leidub mitmeid sisu moo- Uue sajandi hakul on Nietzschega Eestis põhjalikult tegel- nutavaid kohti. Tõlke on aga Lill varustanud ulatuslike kommen- nud Leo Luks, kes on kirjutanud tema kohta ka mitu artiklit. taaride ning järelsõnaga, mis üheskoos annavad päris põhjaliku Teda on huvitanud eelkõige Nietzsche nihilismiprobleem ning ülevaate Tragöödia sünni filoloogilisest ja antiiktragöödiaga seo- selle tõlgendused Heideggeril ning Vattimol. 2004. aastal on ta tud taustast. “Avatud Eesti raamatu” sarjas on eesti keeles õige pea Akadeemias avaldanud ka Nietzsche nihilismi-fragmentide tõlke. loetavad ka Nietzsche viimastel aastakümnetel maailmas kõige Tartu ülikooli filosoofia osakonnas on Nietzsche samuti olnud olu- rohkem käsitletud ja tähelepanu leidnud teosed Moraali genea- line autor — temaga on tegelnud ja/või temast loenguid pidanud loogiast: Poleemiline kirjutis (tlk Andres Luure) ning Sealpool Tõnu Luik, Eduard Parhomenko ning Ülo Matjus. Nende Nietz- head ja kurja: Tuleviku filosoofia eelmäng (tlk Jaanus Sooväli). sche-käsitused on olnud tugevasti mõjutatud Heideggerist ning nähtavasti mingis mõttes esindavad nad Nietzsche-tõlgenduse teist, artikli alguses nimetatud põhisuunda. Kui lõpetada eesti keelde tõlgitud Nietzsche tervikteoste loe- Kirjandus teluga, mis on siinses ülevaates veel nimetamata jäänud, siis ilmus 2002. aastal Tiiu Mikenbergilt Antikristuse tõlge, 2007. ning A n d e r k o p p , Ado [1919?]. Friedrich Nietzsche “Antichrist”.— F. Nietzsche. Vastkristlane (Antichrist). Tlk U. L. (= Mihkel Juh- 4Urmas Sutrop on kirjutanud Jaan Kaplinski artiklile ka üsna krii- kam). Tallinn: G. Vildt, lk 3–5 tilise vastuse. Ehkki osaliselt on see kriitika kindlasti õigustatud, lei- A n n u s , Epp 2005. Noorte püüded ja rõõmus ajalugu: Gustav Suits ja dub artiklis ka küsitavusi. Sutrop näiteks kirjutab: “Nietzsche tunnistas Friedrich Nietzsche. — Keel ja kirjandus, nr 7, lk 526–534 ainult india, kreeka ja saksa filosoofiat. Filosoofia keeled olid tema jaoks B o r n , Marcus Andreas, Axel P i c h l e r 2013. Einleitung. — Texturen kreeka keel ja saksa keel. Inglased ja inglise keel olid tema meelest fi- des Denkens: Nietzsches Inszenierung der Philosophie in “Jenseits losofeerimiseks kõlbmatud. Uurali-altai keeleala filosoofid vaataksid von Gut und Böse”. Hrsg. von M. A. Born und A. Pichler. Berlin— tema arvates teisiti “maailma sisse” kui indogermaanid ning neid võiks Boston: Walter de Gruyter, S. 1–13 leida teistelt radadelt. Nietzsche väited ei ole dogmad, mida peaksime C a r n a p , Rudolf 2003 (1931). Metafüüsika ületamine keele loogilise uskuma. Tema väited on tihti järjekindlusetud, teenides ideoloogilisi analüüsiga. Tlk Bruno Mölder. — Akadeemia, nr 9, lk 1853–1875 eesmärke. Neid väiteid saab kriitiliselt analüüsida ning ka ümber lükata. E e s t i k e e l n e raamat 1918–1940. 2012. II: Kandle–Raimla, [kirjed] Ainult sellele, kes tema õpetuse vastuvõtmisel on end häälestanud ideo- 8661–18683 = Estnisches Buch 1918–1940 = Estonian Book 1918– loogiliselt, ei ole võimalik vastupidist näidata.” (1996: 1157.) Sellele 1940 = Зstonska kniga 1918–1940. Koost. Anne Ainz, Ülvi võib lühidalt vastata, et Nietzsche saksluse-kriitika on ju kuulus (muu Kalpus, Külli Kaunissaar, Maie Leppik, Airi Mürk, Merike Ruiso, hulgas kirjutab sellest Jaan Undusk oma Ecce homo tõlke järelsõnas), Aime Veikesaar. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu kõige vähem suutis ta aga seedida just saksa filosoofiat. Nietzsche G r e n z s t e i n , Ado 1902. Kostus kodumaa herrale. (Parisi kiri.) — mõtlemine on õigupoolest tervikuna suunatud kreeka-saksa filosoofia (ja Olevik, nr 7, 12. II, lk 152 osaliselt ka filosofeerimisviisi) vastu. Võib öelda, et oma teostega soovib G r i ˇsa k o v a, Marina 2005. Mõtteid Tammsaarest, Nietzschest ja ta avada uusi mõtlemisvõimalusi, mis ta hüpoteesi järgi võiks ehk olla Dostojevskist. — Vikerkaar, nr 1–2, lk 80–86 lihtsam näiteks soome-ugri keeltes. Saksa keelt ennast pidas Nietzsche K a l l a s , Aino 1921. Noor-Eesti: Näopildid ja sihtjooned. Tlk Friede- aga sageli üsna saamatuks ja kangeks. Mis aga ideoloogilisusse puu- bert Tuglas. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus tub, siis Nietzsche ei läinud teatavasti kaasa ühegi oma aja ideoloogilise K a p l i n s k i , Jaan 1995. Eesti filosoofia. — Akadeemia, nr 9, lk 1868– liikumisega (nt ka antisemitismiga). 1876

1758 1759 Friedrich Nietzsche ja Eesti kultuur Jaanus Sooväli

K i v i m ä e , Jüri 2008. Noor-Eesti tähendust otsides: Vanu ja uusi S ü v a l e p , Ele 1999. F. Nietzsche ja F. Tuglas: Dialoog eneseületa- mõtteid. — Noor-Eesti kümme aastat: Esteetika ja tähendus. (Me- misest. — Mis on see ise: Tekst, tagapõhi, isikupära. (Collegium this. Studia humaniora Estonica 1/2), lk 21–43 litterarum 11.) Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase K i v i m ä e , Mart 2006a. “Põhjast tuli valgus”: Nietzscheaana ja re- Kirjanduskeskus, lk 195–202 gionaalajalooline mälu. — Sirp, nr 6, 10. II, lk 4 T a l l m e i s t e r , Theodor 1921. Friedrich Nietzsche ja ristiusk. Tal- K i v i m ä e , Mart 2006b. Brandese-kontekst ja Nietzsche-legendid ret- linn: Kristliku Kultuuri ja Ilmavaate Edendamise Selts septsiooni algperioodil. — Tuna: Ajalookultuuri Ajakiri, nr 6, lk 39– T a m m s a a r e , A. H. 1986. Friedrich Nietzsche: Linnulennult. — 49 A. H. Tammsaare. Publitsistika. 1.: (1902–1914). (Kogutud teosed; K r a a v i , Janek 2002. Eestlane Nietzsche. — Eesti Ekspress: Areen, 15. kd.) Koost. ja järelsõna Eerik Teder. Tallinn: Eesti Raamat, nr 33, 15. VIII, lk B7 lk 226–234 K u k s , August 1922. Nietzsche eetika põhjendus. Tallinn: Varrak T o o m u s , Friido 1936. Friedrich Nietzsche: Üliinimese kuulutaja. L i n d e , Bernhard 1918 (kaanel 1919). “Noor-Eesti” kümme aastat. (Suurmeeste elulood 30. Eesti Kirjanduse Seltsi biograafiline seeria; Tartu 1936, nr 1.) Tartu: Eesti Kirjanduse Selts L u i g a , Georg Eduard 1902. Nietzsche eesti kirjanduses. — Eesti T u g l a s , Friedebert 1936. Kriitika V. Tartu: Noor Eesti Postimees, nr 8, 21. II, lk 94–97; nr 9, 28. II, lk 106–109 U n d u s k , Jaan 1986. Sisu ja vormi dialektikat Friedebert Tuglase L u k s , Leo 2003. Antikristlase kaks ilmumist. — Vikerkaar, nr 4–5, käsitluses. — Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 133–146 lk 202–207 Ungern-Sternberg, Isabella Olga von 1902. Nietzsche im N i e t z s c h e , Friedrich 1901–1902. Sarathustra. Tlk Ado Grenz- Spiegelbilde seiner Schrift. Von Isabelle, Freifrau v. Ungern-Stern- stein. — Olevik, nr 20, 15. V – nr 7, 12 II berg, geb. Freiin von der Pahlen. Leipzig: C. G. Naumann N i e t z s c h e , Friedrich 1977. Briefwechsel: Kritische Gesamtaus- gabe. Abt. 2. Bd. 2: Briefe an Friedrich Nietzsche April 1869 – Mai 1872. Hrsg. von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. Berlin— New York: Walter de Gruyter, S. 541–543 N i e t z s c h e , Friedrich 1988. Jenseits von Gut und Böse. — F. Nietz- JAANUS SOOVÄLI (sünd. 1982) on lõpetanud Tartu Ülikooli usutea- sche. Sämtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Einzelbän- duskonna bakalaureuseõppe 2006, humanitaarteaduse magister filosoo- den. Bd. 5. Hrsg. von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. fias 2008, filosoofiadoktor 2013 (mõlemad TÜ). Aastail 2010–2011 München: Deutscher Taschenbuch Verlag; Berlin—New York: Wal- oli õppeülesande täitja Greifswaldi ülikoolis Saksamaal; 2013. aastast ter de Gruyter, S. 1–243 TÜ filosoofia ajaloo õppetooli Eesti mõtteloo teadur. Akadeemias aval- R i c h t e r , Raoul 1922. Friedrich Nietzsche: Sein Leben und sein Werk. danud artikli “Tõlkimine kui transformatsioon” (2012, nr 6, lk 1082– Fünfzehn Vorlesungen gehalten an der Universität zu Leipzig. Leip- 1086), tõlke Friedrich Nietzsche “Tahtest: Katkendeid teostest” (2011, zig: Felix Meiner Verlag nr 5, lk 888–902) ning kirjutanud sellele järelsõna “Saateks: Tahte ge- S c h w e n k e , Heiner 2006. Zurück zur Wirklichkeit: Bewusstsein und nealoogia ja fenomenoloogia” (lk 902–909). Erkenntnis bei Gustav Teichmüller. (Studien zur Geschichte der Wissenschaften in Basel; N. F. 4.) Basel: Schwabe Verlag S e m p e r , Johannes 1932. Järelsõna. — Friedrich Nietzsche. Nõnda kõneles Zarathustra: Raamat kõigile ja ei kellelegi. Tlk Johannes Palla; redigeerinud ja järelkirjutisega varustanud J. Semper. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, lk 223–236 S u i t s , Gustav 1910–1911. Lõpusõna. — Noor-Eesti, nr 5–6, lk 637– 641 S u t r o p , Urmas 1996. Nietzsche, Kaplinski ja Eesti filosoofia.— Akadeemia, nr 6, lk 1146–1162

1760 3 1761 Friedrich Nietzsche

KSA kd 9 FRAGMENTE VOIMU˜ TAHTEST Suvi 1880 Friedrich Nietzsche 4[239] Argu¨ öeldagu, et neid vaevab igavus: nad ei taha midagi proovida, Tolkinud˜ Leo Luks kuna nende võimu tahe ei tea, kuidas teda rahuldada — kõik muu on seevastu eimidagi. KSA kd 11

KSA kd 8 Kevad 1884 25[450] 1876 lopp˜ – suvi 1877 See, mis inimeses kõige paremini a r e n e n u d on, see on tema võimu tahe — kusjuures kas mitte eurooplane pole just paari aas- 23[63] tatuhande vältel olnud võlts, et pidi ennast võltsi kristlikkuse poolt Auahnuse põhielemendiks on jõuda oma v õi m u t u n d e n i. tüssata laskma. Võimuga kaasnevat rõõmu ei saa taandada sellele, et me rõõmus- taks teiste imetleva arvamuse tõttu. Kiitus ja laitus, armastus ja vihkamine, need on ükssama võimu tahtva auahne jaoks. Suvi-sugis¨ 1884 Hirm (negatiivselt) ja võimu tahe (positiivselt) seletavad meie 26[275] suurt arvestamist inimeste arvamustega. Mõnu on üks rütmi viisidest väikeste valude üksteisele järgnemises V õi m u g a k a a s n e v m õn u. — Võimuga kaasnev ja nende m äär a-suhetes, kasvu ja alanemise kiire järgnevuse läbi mõnu avaldub sajakordselt kogetud kannatuses sõltuvuse tõttu, tekkinud är r i t u s, nagu närvi või muskli ärrituse puhul ja ter- võimutuse tõttu. Kui seda kogemust ei ole, siis puudub ka mõnu. vikuna üks ülespoole liikuv kõver: selles on olemuslik pinge, aga ka puhkus. Kõdi. Kannatus on katkestuse tunne: et aga võim suudab endast teadlikuks saada üksnes katkestuste puhul, sestap on kannatus k o g u tegutsemise paratamatu koostisosa(kogutegutse- mine on suunatud millegi v a s t u, mis tuleb ületada) Võimu tahe p ür g i b samuti vastuolude poole, vastumeelsuse poole. Kogu orgaanilise elu põhjas leidub kannatusetahet (“õnne” kui “eesmärgi” Friedrich Nietzsche. Sämtliche Werke: Kritische Studienaus- vastu) gabe in 15 Einzelbänden . Hrsg. von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. München: Deutscher Taschenbuch Verlag / Berlin/ New York: Walter de Gruyter, 1988 (viidetes KSA).

1762 1763 Fragmente voimu˜ tahtest Friedrich Nietzsche

Aprill-juuni 1885 vaid üks nägemisestja kompimistundest lähtuv hüpotees, kehtigu see pealegi meie jaoks regulatiivse hüpoteesina 34[247] vaadeldava maailma kohta! Miski võib olla ümberlükkamatu: sellegipoolest ei ole see veel — selleks et see võimu tahe suudaks end väljendada, peab ta tõsi. neid asju tajuma, mida ta tõmbab, nii et ta t u n n e b, kui talle läheneb midagi tema jaoks assimileeritavat. Orgaanilise maailma tervik on olendite üksteise kõrvale lük- 1 kimine koos väikeste väljamõeldud maailmadega nende ümber: — väidetavad “loodusseadused” on — — — “võimusuhete” misläbi nad asetavad kogemustes endast välja oma jõu, oma hi- vormelid. mud, oma harjumused — oma v äl i s m a a i l m a n a. Võime Mehhanistlik mõtteviis on esiplaani-filosoofia. See viib vor- luua (kujundada, leiutada, välja mõelda) on nende alusvõime: ise- melite konstateerimiseni, see toob endaga suure kergenduse, endist on neil loomulikult samuti vaid selline vale, väljamõeldud, — mitmesuguseid filosoofilisi süsteeme tuleb pidada vaimu lihtsustatud ettekujutus. k a s v a t u s m e e t o d i t e k s: nad on alati teatud vaimujõudu “Olend harjumusega teatud laadi reegliks unenäos” — see on kõige paremini a r e n d a n u d; oma ühekülgse nõude abil näha elusolend. Selliste harjumuste tohutud lasud on saanud lõppkok- asju just nii ja mitte teisiti. kuvõttes nii tugevaks, et nendes elatakse kui p e r e k o n d a d e s. Nähtavasti asetsevad nad soodsas seoses selliste olendite eksis- Mai-juuli 1885 tentsitingimustega. Meie maailm kui n äi v u s, e k s i t u s — aga kuidas 35[68]2 on näivus ja eksitus võimalikud? (Tõde ei tähista mitte eksituse Sõrmuste sõrmuse juurde. vastandit, vaid teatud eksituste asendit teiste eksituste suhtes, ehk NB. Jõu juurde, mis muutub ja alati samaks jääb, kuulub s i s e- on nad vanemad, sügavamalt omandatud, et me ilma nendeta elada k ül g, teatud liiki Proteuse-Dionysose iseloom, muutumises ei oska, ja muu sellesarnane.) teesklev ja end nautiv. “Isikut” tuleb mõista v õl t s i n g u n a: Loomingulisus igas orgaanilises olendis, mis see on? tegelikult on p är i l i k k u s peamine vastuväide, kuivõrd vor- — et kõik, see, mis on igaühe jaoks tema “välismaailm”, seis- mivate jõudude tohutu hulk paljudest varasematest aegadest loob neb väärtushinnangute summas; et roheline, sinine, punane, kõva, tema pidevat koosseisu: tõeliselt võitlevad nad tema sees ja saa- pehmeonpäritudv äärtushinnangud ja nende vad valitsetud ja ohjeldatud — võimu tahe läbistab isikuid, ta vajab t u n n u s e d. ajutise eksistentsitingimusena perspektiivi — et väärtushinnangud peavad eksistentsitingimustega kui- v äh e n d a m i s t, “e g o i s m i”; ta ootab igal astmel olles veel dagi seostuma, siiski kaugeltki mitte nii, et nad oleksid t õe s e d kõrgemat. või t äp s e d. Olemuslik on just nende ebatäpne määramatus, Toimiva printsiibi vähendamine “isikuks”, indiviidiks. misläbi tekib v äl i s m a a i l m a teatud l i h t s u s t a m i n e — ja just seda sorti intelligents on säilimise jaoks soodne. — et võimu tahe on see, mis juhib ka anorgaanilist maailma, või pigem, et ei leidugi anorgaanilist maailma. “Kaugmõju” on 1— — — [või — —. Toim.] tähistab seda, et lause on Nietzsche kõrvaldamatu:miski t õmbab midagi teist enda käsikirjas katkenud. (Siin ja järgnevas KSA väljaandjate märkused, kui poole, miski tunneb ennast tõmmatuna.Seeon pole märgitud teisiti.) põhitõik: seevastu mehhanistlik ettekujutus rõhust ja tõukest on 2Nietzsche poolt Koidupunas viirutatud.

1764 1765 Fragmente voimu˜ tahtest Friedrich Nietzsche

Juuni-juuli 1885 kematest, jäigimatest, külmimatest hõõguvaimate, pööraseimate, iseendale vasturääkivaimate poole, ja siis jällegi küllusest liht- 36[21]3 susse kojupöörduv, vastuolude mängust tagasi kooskõla mõnu Nõrgem surub toitumisvajaduse tõttu tugevama peale; tahab pel- manu, iseend jaatav isegi selles radade ja aastate võrdsuses, ennast gupaika leida, võimaluse korral tollega üh e k s saada. Tugevam sellena õnnistav, mis igavesti tagasi tulema peab, nagu saamine, tõrjub vastupidi teisi endast eemale, ta ei soovi sel viisil hukkuda; mis ei tunne küllastumist, tüdimust ega väsimust —: see minu vastupidi, kasvades, jaguneb ta kaheks või rohkemaks osaks. Mida d i o n üüs i l i n e maailm, mis loob ja hävitab ennast igavesti, suurem on ühtsustung, seda rohkem võib kinnitada, et nõrkus on see topeldatud iharuse saladus-maailm, see minu teispool head ja kohal; mida suurem on tung varieeruvuseks, erinevuseks, sise- kurja, ilma eesmärgita, kui eesmärk ei asu just õnnes ringi üle, miseks lagunemiseks, seda rohkem jõudu on kohal. ilma tahteta, kui just sõrmusel pole head tahet enda suhtes, — kas 7 Lähenemistung — ja tung midagi tagasi tõugata on sidemeks soovite n i m e selle maailma kohta? L a h e n d u s t kõikidele nii anorgaanilises kui orgaanilises maailmas. Kogu see eristus on tema mõistatustele? v a l g u s t ka teile, teie varjatuimad, tu- eelarvamus. gevaimad, kartmatuimad, kesköiseimad? S e e m a a i l m o n ˜ võimu tahe— ja eimidagi peale selle!Jakateie O i g e m o l e k s: võimu tahe igas jõukombinatsioonis, ise olete see võimu tahe — ja eimidagi peale selle! ennast tugevate eest kaitsev, nõrgematele kallale sööstev. NB.Protsess kui “olemus/ o l e n d”4. August-september 1885

38[12]5 6 40[50]8 Ja kas te ka teate, mis on minu jaoks “maailm”? Pean ma seda Mitteohutu nimetusega “võimu tahe” tuleb käesolevaga sõnastada teile oma peeglis näitama? See maailm: jõukoletis, ilma algu- üks uus filosoofia, või täpsemalt öeldes, k õi g e t o i m u v a seta, ilma lõputa, tihke, raudne jõusuurus, mis ei muutu suure- u u e t õl g e n d u s e k a t s e: õigusega vaid esialgne ja maks ega väiksemaks, mis ennast ei kuluta, vaid ainult muutub, otsinguline, vaid ette valmistav ja ette küsiv, vaid “eelmängiv” kui lõputult suur tervik, majapidamine ilma väljaminekuteta ja tõsidusele, milleks läheb vaja pühendunud ja valitud kõrvu, nii kahjudeta, kuid samuti ilma juurdekasvuta, ilma sissetulekuteta, nagu on muide endastmõistetav — vähemalt p e a k s olema — ümbritsetud “eimiskist” kui tema piirist; ei midagi hajuvat, raiska- vat, ei midagi lõputult paisuvat, vaid asetatud määratletud jõuna 7Teine versioon fragmendi lõpust: hea tahte ring on, alati oma määratletud ruumi, ja mitte ruumi, mis oleks kusagil tühi, hoo- vana trajektoori pidi iseenda ümber keerelnud: see minu maailm, — piski jõuna kõikjal, jõudude- ja jõulainete mänguna, samal ajal kes on selle jaoks piisavalt hele, et seda vaadata, ilma endale pime- üks ja “palju”, siin kasvav ja samal ajal seal kahanev, iseendas dust soovimata? Piisavalt tugev, et sellele peeglile oma hingega vas- möllavate ja voogavate jõudude meri, igavesti muutuv, igavesti tata? Oma peeglile Dionysose-peegliga? Oma lahendusele Dionysose- naasev, tagasipöördumise koletute aastatega, oma kujude mõõna mõistatusega? Ja kes seda suudaks, kas ei peaks ta siis veel enam te- ja tõusuga, kannustatuna lihtsaimatest keerukaimate poole, rahuli- gema? Iseennast “sõrmuste sõrmusega” kihlama? Oma t a a s t uleku tõotusega? Igavese eneseõnnistuse, enesejaatuse sõrmusega? Ikka-ja- veelkord-tahtmise tahtega? Tahtmaks tagasi kõiki asju, mis on kord 3Avaldatud Võimu tahtes, fragment 655. Tlk. olnud? Püüdlemaks kõike, mis veel olema peab? Kas teatakse nüüd, 4Wesen. Vt ka märkust nr 37. Tlk. mis on minu jaoks m a a i l m? Ja mida ma tahan, kui ma s e d a 5Avaldatud Võimu tahtes, fragment 1067. Tlk. maailma — tahan? — —. 6Vrd Teispool head ja kurja, alapunkt 36. 8KSA kd 11, 40[2] juurde.

1766 1767 Fragmente voimu˜ tahtest Friedrich Nietzsche kõik see, mida f9 a v a l i k u l t ütleb. Aga täna, tänu tud liiki ebatõel võita ja kesta, teatud liiki elava säilimise aluseks pealiskaudsele ja eputavale ajastuvaimule, mis usub “kõigi õiguste tuleb võtta võltsingute seostatud tervik. võrdsusse”, on jõutud selleni, et mitte kunagi enam — — — Sest Probleem: kui sügavale asjade loomusse tungib h e a d u s e - igal filosoofil peab olema sedavõrd kasvataja voorusi, et ta enne t a h e? Kõikjal, taimede ja loomade juures, on näha selle vas- veenmise üritamist peab keelitatavat mõistma. Ja ahvatleja peab tandit: ükskõiksust ehk kalkust ehk julmust. “Oiglus”˜ “karistus”. ennekõike tõendeid õõnestama ja kõigutama, ennekõike katsetama Julmuse areng. käske ja eelnevat, et kui kaugele ta mõistab kiusatusse ajada. Lahendus. Kaastunnet leidub üksnes sotsiaalsetes moodustis- 40[53] tes (mille juurde kuulub inimihu ja mille üksikolendid üksteisele kaasa tunnevad) selle tagajärjena, et üks suurem tervik t a h a b sõna “n äh t u s e d” vastu. ennast s äi l i t a d a teise terviku vastu, ja jällegi, kuna maa- NB. N äi v u s, nii nagu mina seda mõistan, on asjade tegelik ilma kogumajapidamises, kus pole võimalik hukkuda ega kaduda, ja ainus reaalsus, — see, millega kõik olemasolevad predikaadid oleks headus ül e a r u n e printsiip. sobivad ja mida on kõige parem tähistada kõikide, niisiis ka vastu- Probleem: kui sügavalt läheneb mõistus asjade alusele? Ees- pidiste predikaatidega. Nende sõnadega ei ole aga midagi enamat märgi ja vahendi kriitika kohaselt (— pole faktilist seost, vaid väljendatud kui tema l i g i p ääs m a t u s t loogiliste protse- alati üksnes juurde tõlgendatud) on kogumajapidamises raiska- duuride ja eristuste jaoks: niisiis “näivuse” puhul “loogilise tõe” mise iseloom, hullumeelsus on seal normaalne. “Intelligentsus” suhtes — viimane ise on aga võimalik üksnes kujuteldavas maa- ilmneb mõistusetuse erivormina, peaaegu nagu selle õelaima ka- ilmas. Ma ei vastanda seega mitte “näivust” “reaalsusele”, vaid rikatuurina. võtan vastupidi näivust reaalsusena, mis seab enda vastu muutumise kujuteldavas “tõemaailmas”. Täpsem nimi selle reaalsuse Probleem: kui kaugele ulatub “ilutahe”. Vormide hoolimatu kohta oleks “võimu tahe”, nimelt seestpoolt kirjeldatuna ja mitte areng: ilusaimad on vaid tugevaimad: nad peavad võidukana vastu tema haaramatu, voolava Proteuse-loomuse kaudu. ja saavad oma tüübilt rõõmsaks, levivaks. (Platoni usk, et filosoofia ise olevat teatud liiki ülev sugu- ja sigimistung.) Ka asjad, mida me oleme varem kõrgeimalt hinnanud: “tõeste”, Sugis¨ 1885 “heade”, “ mõistuspäraste”, “ilusatena”, osutuvad üm b e r-

10 p öör a t u d võimude üksikjuhtudeks — ma näitan näpuga 43[1] sellele tohutule p e r s p e k t i i v s e l e v õl t s i n g u l e, V i s a n d. mille tõttu inimliik ennast maksma paneb. See on tema elutingi- Esimeseks probleemiks on: kui sügavale asjade sisse läheb “t õe- mus, et ta seetõttu iseendast mõnu tunneb (inimene tunneb rõõmu t a h e”? Teadmatuse koguväärtust nähakse vahendina elavate oma säilimisvahenditest: ja nende juurde kuulub, et inimene ei säilitamiseks, kaasa arvatud lihtsustamiste väärtust ülepea ja re- taha ennast tüssata lasta, et inimesed üksteist vastastikku aitavad, gulatiivsete, nt loogiliste fiktsioonide väärtust; ennekõike vae- valmis üksteist aitama; et tervikuna oskavad õnnestunud takse tõlgitsuste väärtust ja mil määral mitte “see on”, vaid “see tüübid nurjunute kulul elada). Kõiges väljendub võimu tahe, tähendab” — — — oma kõhklematuses valida tüssamiseks vahendeid: mõeldav on Siis jõutakse selle lahenduseni: “tõetahe” areneb “võimu tahte” ül e a n n e t u r õõm, et jumal tajub ennast imetleva inimese teenistuses: täpselt vaadates on tema päristine ülesanne aidata tea- vaates. Niisiis: võimu tahe. 9< > tähistab väljaandja lisandusi tekstile. 10KSA kd 11, 40[2] juurde.

1768 1769 Fragmente voimu˜ tahtest Friedrich Nietzsche

Tagajärg: kui see ettekujutus on meile v a e n u l i k, miks Sugis¨ 1885 – sugis¨ 1886 siis anname sellele järele? Ilusate viirastuste juurde! Olgu me inimkonna petised ja ilustajad! Tõsiasi, m i s o n f i l o s o o f 2[148]11 tegelikult. Võimu tahe i n t e r p r e t e e r i b: organi ülesehituse juures on tegemist interpretatsiooniga; see piiritleb, paneb paika määrad, KSA kd 12 võimuerinevused. Paljad võimuerinevused ei suuda siiski ennast selliselt ära tunda: kohal peab olema kasvada tahtev Miski, mis in- Sugis¨ 1885 – kevad 1886 terpreteerib oma väärtuse kohaselt iga teist kasvada tahtvat Miskit. Sellesvõrdselt——Tõeliseltoninterpretatsioon 1[58] ise millegi üle isandaks saamise vahendiks. Igast meie põhitungist lähtudes hinnatakse perspektiivselt kogu (Orgaaniline protsess eeldab alalist toimuvat ja läbielatut erinevalt. Igaüks neist tungidest tunneb en- interpreteerimist. nast iga teise suhtes tõkestatuna või soodustatuna, meelitatuna, 2[190]12 igaühel on omaenda arenguseadus (oma üles-alla, oma tempo (47)13 jne) — ja üks on hääbumas, kui teine tõuseb. mida on väärt meie väärtushinnangud ja moraalsed käsulauad ise? Inimene “võimu tahete” paljususena: Mis on nende valitsemise tulemuseks? Kellejaoks? igaüks oma väljendusvahendite ja vormide Mille suhtes? — Vastus: elu jaoks. Aga m i s o n e l u? Siin paljususega. Uksikud¨ n i i n i m e t a t u d “kired” (nt on seega vaja “elu” mõiste uut, paremini määratletud sõnastust: inimene on julm) on üksnes f i k t i i v s e d ük s u s e d, kuna see, minu vormel selle jaoks kõlab: elu on võimu tahe. mis tõuseb erinevatest põhitungidest lähtudes s a m a l a a d s e n a teadvusse, luuletatakse sünteetiliselt kokku “olemusega” või “või- mida tähendab väärtushindamine ise? viitab mega”, kirega. Niisiis samamoodi nagu “hing” ise on teadvuse see tagasi või alla teisele, metafüüsilisele maailmale? Nagu uskus kõigifenomenidev äljendus:agame t õlgendame seda veel Kant (kes jääb aega enne suurt ajaloolist liikumist) Lühidalt: k õigi nende fenomenide p õhjusena(“eneseteadvus” k u s o n s e e “t e k k i n u d”? Või ei olegi see “tekkinud”? Vastus: on fiktiivne!) moraalne väärtushindamine on üks t õl g i t s u s, üks interpre- teerimisviis. Tõlgitsus ise on teatud psühholoogiliste seisundite, 1[59] samuti valitsevate otsuste teatud vaimse nivoo s üm p t o m. K e s Kõik materiaalne on tundmatu toimumise üht liiki liikumissümp- t õl g i t s e b? — Meie afektid. tom: kõik teadvustatu ja tuntu on jällegi tundmatu — — — sümptom. Maailmal, mida saame nendest mõlemast küljest mõista, võiks olla veel palju teisi sümptomeid. Vaimu ja mateeria vahel ei ole paratamatut seost, justkui need ammendaksid kuidagi kujutamisvormid ja üksinda representeeriksid. Liikumised on sümptomid, mõtted on samuti sümptomid: ihad nende taga on meie jaoks jälgitavad, ja alusiha on võimu tahe. — 11Avaldatud Võimu tahtes, fragment 643. Tlk. “Vaim iseeneses” ei ole midagi, nagu ka mitte “liikumine iseene- 12Avaldatud Võimu tahtes, fragment 254; peale selle sisaldab vii- ses” mane ka antud KSA köite eelmist fragmenti 2[189]. Tlk. 13See number viitab rubriigile 5[50] KSA 12. köites.

1770 1771 Fragmente voimu˜ tahtest Friedrich Nietzsche

Suvi 1886 – sugis¨ 1887 “Olev” kui näivus; väärtuste ümberpööramine: näivus oli v äärtusandja— 5[63] Tunnetus iseenesest saamises võimatu; kuis siis on tunnetus Ei ole vaja leiutada võltsisikuid, nt ärgu öeldagu “loodus on julm”. võimalik? Eksitusena iseenda kohta, võimu tahtena, pettusetah- Juba mõistmine, et sellist k e s k s e t v a s t u t a v a t o l e n d i t tena. e i l e i d u, leevendab! Saamine kui leiutamine, tahtmine, endaeitus, iseenda ületami- I n i m k o n n a a r e n g. A. Võita looduse üle võimu ja seeläbi ne: ei ole subjekti, vaid loominguliselt tegutsemine, asetamine, kindel võim enda üle. Moraal oli vajalik, et inimene lööks läbi pole “põhjusi ja tagajärgi”. võitluses looduse ja “metsiku loomaga”. Kunst kui saamise ületamise tahe, kui “igavikustamine”, aga lühinägelik, perspektiivist sõltuv: justkui terviku tendents korduks B. Kui võim looduse üle on võidetud, siis tohib seda võimu väikses. kasutada, et i s e e n n a s t vabamaks kujundada: võimu tahe Vaadelda, mida k o g u e l u näitab vähendatud vormelis ter- eneseülendusena ja tugevnemisena. viktendentsi kohta: seepärast mõiste “elu” uus fikseerimine võimu tahtena. 1886 lopp˜ – kevad 1887 “Põhjuse ja tagajärje” asemel saavate omavaheline võitlus, sageli vastasesse neeldudes; pole saavate konstantset arvu. 14 7[24] Vanade, toimuva tervikut interpreteerivate ideaalide kasuta- Kõik tungid ja võimud, mida moraal k i i d a b, paistavad mulle matus, pärast seda kui on tunnetatud nende loomalikku päritolu ja moraali poolt laimatute ja taunitutega olemuslikult v õr d s e t e n a, kasulikkust; kõik need on pealegi elule vasturääkivad. nt õiglus kui võimu tahe, tõetahe kui võimu tahte vahend. Mehhanistliku teooria kasutus — see jätab m õt t e t u s e 7[54]15 mulje. Saamise külge olemise iseloomu v e r m i m i n e — see on kõrgeim Kogu senise inimkonna i d e a l i s m on äkitselt n i h i l i s - võimu tahe. m i k s pöördunud — usuks absoluutsesse v äär t u s e tusse, see tähendab, m õt t e tusse ... K a h e k o r d n e v õl t s i m i n e, meelte poolt ja vaimu Ideaalide hävitamine, uus kõrb, uued kunstid, mille abil seda poolt, et säilitada olevat, püsivat, samaväärset jne maailma. välja kannatada, me a m f i i b i d. Et kõik tagasi pöördub,seeonsaamise E e l d u s: vaprus, kannatlikkus, ei mingit “tagasipöördumist”, j a o l e m i s e m a a i l m a ekstreemseim l äh e n e m i n e: ei mingit innukust edasiminekuks vaatluse tipp. NB. Zarathustra suhtub pidevalt kõikidesse varasematesse Väärtustest, mis on olevale juurde lisatud, pärineb rahulole- väärtustesse paroodiliselt, lähtudes küllusest. matus saamisega ja selle hukkamõistmine: pärast seda, kui selline olemise maailm leiutati. Oleva metamorfoosid (keha, jumal, ideed, loodusseadused, vormelid jne)

14Avaldatud V˜oimu tahtes, fragment 375. Tlk. 15Avaldatud V˜oimu tahtes, fragment 617. Tlk.

1772 1773 Fragmente voimu˜ tahtest Friedrich Nietzsche

Suvi 1887 vastu, oma “ ratsu”... vastu, tema veendumus, et see ja too k u u l u b talle kui sellele, kes asub positsioonil, et seda 8[7] k a s u t a d a. Mõnu valest kunsti emana, hirm ja meelelisus religiooni emana, “Vabadus”, “õiglus” ja “armastus” !!! nitimur in vetitum16 ja uudishimu teaduse emana, julmus isetu moraali emana, kahetsus sotsiaalse võrdsusliikumise algupärana, Võimetus võimuks: selle s i l m a k i r j a l i k k u s ja võimu tahe õigluse algupärana, sõda kui (hea südametunnistusega k a v a l u s: ja rõõmsameelsete) siiruse isa, isandaõigus perekonna algupärana; kuulekusena (korraldamine, kohuseuhkus, kõlblus... ) umbusk õigluse ja kontemplatsiooni juurena. pühendumisena, andumisena, armastusena (idealiseerimine, käs- kija jumalikustamine kui kahjutasu ja kaudne enesekirgasta- mine) Sugis¨ 1887 fatalismina, resignatsioonina 9[145]17 “objektiivsusena” Võimu “makjavellismi” juurde. enese türanniseerimisena (stoitsism, askees, “isetustumine”, “pa- (ebateadlik makjavellism) tust puhastumine”) V õi m u t a h e ilmub (— kõikjal väljendub vajadus võimu kuidagi siiski käsutada või a) rõhutute seas, igat liiki orjade seas “v a b a d u s e”tahtena: pelk luua endale ajutiselt võimu n äi v u s t (j o o b u m u s e n a) p ääs e m i n e paistab eesmärgina (moraalselt-religioosselt: kriitikana, pessimismina, nördimusena, tüütusena “endaomase süüme ees vastutav” “evangeelne vabadus” jne) “kaunishingena”, “voorusena”, “enesejumaldamisena”, “kõrvali- b) tugevama ja võimuks kasvanud liigi seas ülevõimu tahtena; kui susena”, “maailmast puhtana” jne (— läbinägelikkus maskee- see on esmalt edutu, siis ennast “õi g l u s e”tahtena kitsenda- rida v<õimuks> võimetus dédain’iks18) des, s.t õi g u s t e v õr d s e m äär a n i, nagu neid on teisel valitseval liigil (võitlus õiguste üle... ) Inimesed, kes tahavad võimu tahtes õnne-e e l i s e i d, mida võim annab (poliitilised parteid) c) tugevaimate, rikkaimate, sõltumatuimate, vapraimate seas “a r m a s t u s e n a inimkonna”, “rahva”, evangeeliumi, tõe, teised inimesed, kes tahavad võimu, isegi koos ilmsete p u u d u s t e jumala vastu; kaastundena, “eneseohverdamisena” jne, vallu- ja o h v r i t e g a õnnes ja heaolus: ambitsioonikad tusena, endaga-kaasa-kiskumisena, enda-teenistusse-võtmise- teised inimesed, kes tahavad võimu pelgalt seetõttu, et muidu lan- na; kui instinktiivne enda-üheks-arvestamine suure võimuhul- geks see teiste kätte, kellest nad ei soovi sõltuda gaga,mida ollakse võimelised suunama: Probleemi juurde: kas pole mitte võim “võimu tahtes” pelgalt kangelane, prohvet, valitseja, päästja, karjane (— ka suguline v a h e n d i k s: protoplasma midagi omandamas ja a n o r g a - armastus kuulub siia: see t a h a b vallutust, omandamist ja see n i s e e r i m a s, samuti tugevnemas ja võimu kasutamas, et n äi b andumisena... ) õieti üksnes armastus oma “tööriista” tugevneda. 16‘Me püüdleme keelatu poole’, lad k. Fraas Ovidiuse 4. eleegiast. Mil määral on omandav ja anorganiseeriv protoplasma võtmeks Toim. iga aine keemilise käitumise suhtes teisega (võitlus ja võimu 17Osalt avaldatud Võimu tahtes: esimene lõik fragmendina 776, teine kindlakstegemine) ja kolmas lõik fragmendina 721 (mõningate kärbetega); viimane lõik on Võimu tahtest välja jäetud. Tlk. 18Põlguseks, pr k. Tlk.

1774 1775 Fragmente voimu˜ tahtest Friedrich Nietzsche

9[151]19 20 hädapätakate instinkt õnnelike vastu 3) k e s k p är a s u s instinkt (104) Võimu tahe saab väljenduda üksnes v a s t u p a n u d e erandlikevastu.—Selle liikumise tohutu eelis,kui peal; ta otsib seda, mis talle vastu paneks, — see on protoplasma palju julmust, valskust ja kitsarinnalisust sellega ka kaasneb: (sest algupärane tendents, kui ta pseudopoodid välja saadab ja koba- moraali võitluse ajalugu elu põhiinstinktidega des otsib. Omastamine ja nahkapistmine on ennekõike vallutada on ise suurim immoraalsus, mis seni maa peal olnud... ) tahtmine, vormimine, külge- ja ümberehitamine, kuni lõpuks on 10[138]22 vallutatu läinud täiesti agressori võimu alla ja on sellesse lisatud. — Kui see nahkapistmine ei õnnestu, siis kujutis tõenäoliselt (250) Ainus võimalus säilitada “jumala” mõiste mõtet oleks: ju- puruneb; ja võimu tahte tagajärjena ilmneb k a h e t i s u s: et mal, m i t t e tegutseva jõuna, vaid jumal m a k s i m a a l - ¨ vallutatul mitte minna lasta, jaguneb võimu tahe kaheks tahteks seisundina, epohhina... Uks punkt v õi m u t a h t e (ilma et ta teatud asjaoludel annaks oma seost täiesti osadele ära). arengus, mille abil saaks seletada nii edasist arengut kui ka vara- semat selle juurde jõudmist... “Nälg” on vaid kitsam kohanemine pärast seda, kui võimu alustung on võitnud vaimsema kuju. — mehhanistlikult vaadeldes jääb kogu-saamise energia konstantseks; ökonoomiliselt vaadeldes tõuseb ta kõrgpunkti ja vajub 9[159]21 sealt jälle alla igaveses ringkäigus; see “võimu tahe” väljendab (110) Kelle võimu tahe on moraal? ennasttõlgenduses, jõukasutuse viisis— Sokratesest alates on Euroopa ajaloole üh i n e katse panna energia muutumine elus ja elu kõrgeimas potentsis ilmneb seega m o r a a l s e d v äär t u s e d kõigi teiste väärtuste üle valitsema: eesmärgina. Seesama energiahulk tähendab eri arenguastmetel nii et nad ei oleks juhiks ja kohtumõistjaks mitte üksnes elule, vaid erinevat: ka — see, mis moodustab elus toimuva kasvu, on alati säästlikum 1. tunnetusele ja kaugemale arvestav ökonoomia, mis saavutab üha enam üha vähema jõuga... Ideaaliks väikseima kulu printsiip... 2. kunstidele — et maailm e i püüdle stabiilsusseisundi poole, see on ainus, 3. riiklikele ja ühiskondlikele püüdlustele m i s o n t õe s t a t u d. Järelikult t u l e b tema kõrgseisund “paremaks-saamine” kui ainus ülesanne, kõik ülejäänu selle välja mõelda nõnda, et see poleks tasakaaluseisund ... v a h e n d (või häire, katkestus, oht: järelikult tuleb võidelda — võrdsete sündmuste absoluutne paratamatus ühes maailma- hävitamiseni välja... ) kulus nagu ka kõigis teistes igaviku vältel, m i t t e determi- Sarnane liikumine H i i n a s nism sündmuste üle, vaid üksnes selle väljendus, et võimatu pole Sarnane liikumine I n d i a s. võimalik... et üks kindel jõud ei saa olla midagi muud kui see Midatähendab võimu tahe vaadates moraalsete kindel jõud; et ta saab reageerida jõu-vastupanu hulgale üksnes v õi m u d e p o o l t, mis on senini Maal tohutult arenenud? vastavalt oma tugevusele — sündmus ja paratamatu sündmus on Vastus:— selle taga on peidus kolm võimu:1)kar- tautoloogia. j a instinkt tugevate sõltumatute vastu 2) k a n n a t a j a t e ja

19Vrd Emmanuel Herrmann, Cultur und Natur. Berlin, 1887, lk 81– 87. 20Avaldatud Võimu tahtes, fragment 656. Tlk. 21Avaldatud Võimu tahtes, fragment 274. Tlk. 22Avaldatud Võimu tahtes, fragment 639. Tlk.

1776 4 1777 Fragmente voimu˜ tahtest Friedrich Nietzsche

KSA kd 13 ˇzesti a b s u r d s u s e l e ja seejärel üritada mõista, m i s selles päristiselt sisaldub. See on sümptomaatiline. November 1887 – marts¨ 1888 Kevad 1888 11[29]23 Ei saa leida arengut uurides seda, mis põhjusel üldse arengut 14[79]25 leidub; seda ei tohi tahta mõista “saavana”, veel vähem kui Võimutahe Filosoofia saanuna... Võimukvandid. Mehhanitsismi kriitika “Võimu tahe” ei saa olla tekkinud kõrvaldagem siin kaks populaarset mõistet, “paratamatus” ja “seadus”: esimene asetab maailma võltssunni, teine võltsvabaduse. 11[96]24 “Asjad” ei käitu reeglipäraselt, r e e g l i kohaselt: ei leidu asju (348) Et tuleb võtta t e g i j a tagasi tegevusse, pärast seda (— see on meie fiktsioon), sama vähe käituvad nad paratamatuse kui on esimene viimasest mõisteliselt tuletatud ja seeläbi tegevus sunni järgi. Siin pole kuuletumist: e t m i s k i o n n i i, n a g u tühjendatud; t a o n, nii tugev, nii nõrk, see ei ole kuuletumise või reegli või et m i d a g i -tegemine, “eesmärk”, “kavatsus”, “otstarve” lähe- sunni tagajärg... vad jälle tagasi tegevusse, pärast seda kui need on sealt kunstlikult Vastupanu määr ja ülevõimu määr — sellega on kõigi sünd- tuletatud ja seeläbi tegevus tühjendatud; muste puhul tegu: kui m e i e teame oma igapäevarehkendustes, et kõik “otstarbed”, “eesmärgid”, “mõtted” on vaid ühe tahte kuidas seda “seaduste” vormelites väljendada, seda parem meile! väljendusviisid ja metamorfoosid, mis sisaldub kõiges toimu- Aga mitte maailma kuulekana kujutlemise kaudu pole me sinna vas, võimu tahte; et otstarvete, eesmärkide, kavatsuste omamine, asetanud “moraalsust” — t a h t m i n e üldse on samavõrd tugevamaks saada tahtmine, Ei leidu seadust: iga võim viib igal silmapilgul oma viimase kasvada tahtmine, ja ka s e l l e k s v a h e n d i t e tahtmine; tagajärjeni. Rehkendatavus tugineb sellele, et ei leidu mezzo ter- et üldiseim ja sügavaim instinkt kõiges tegutsemises ja tahtmine’t.26 mises on jäänud just seepärast kõige vähem tuntuks ja salajasi- Võimukogum on kirjeldatav toime kaudu, mida ta teostab ja maks, kuna me järgime in praxi alati selle käske, kuna me o l e m e millele vastu paneb. Adiaphora27 puudub: kuigi see oleks iseene- see käsk... Kõik väärtushinnangud on pelgalt tagajärjed ja kitsad sest mõeldav. Olemuslikult on olemas tahe vägivallatseda ning perspektiivid s e l l e üh e t a h t e t e e n i s t u s e s: ennast vägivalla eest kaitsta. Mitte enesesäilitamine: iga aatom väärtushindamine ise on pelgalt see võimu tahe; olemise kriitika mõjutab kogu olemist, — see mõte on hajutatud, kui hajutatakse lähtudes ükskõik millisest noist väärtustest on midagi vastuolulist see võimutahte28 kiirgus. Sellepärast nimetan ma seda kogumit ja ekslikku; isegi oletades, et seejuures algab allakäiguprotsess, seisabsiiskiseeprotsess tolle tahte teenistuses... 25Avaldatud mõningate kärbete ja ümberpaigutustega Võimu tahtes, H i n n a t a o l e m i s t e n n a s t: aga see hindamine ise on fragmentidena 634, 635. Tlk. ometi see olemine —: ja kui me ütleme ei, teeme siiski seda, mis 26Keskmist terminit, pr k. Nietzsche on väga tõenäoliselt selle me o l e m e... Tuleb heita pilk selle olemasolemisele osutava väljendi eest tänu võlgu Stendhali lugemisele. 27Aδιαϕoρα tähistas stoitsistlikus filosoofias neutraalseid nähtusi, 23Avaldatud mõningate kärbetega Võimu tahtes, fragment 690. Tlk. mis pole moraalses tähenduses ei head ega halvad. Tlk. 24Avaldatud Võimu tahtes, fragment 675. Tlk. 28Machtwille. Tlk.

1778 1779 Fragmente voimu˜ tahtest Friedrich Nietzsche

“v õi m u t a h t e k s”: seeläbi on väljendatud karakter, mida Liikumine (silm ja kompimine) ei saa mehaanilisest korrast välja jätta, ilma seda korda ennast et kogu tagajärg on l i i k u m i n e hajutamata. et seal, kus on liikumine, liigutatakse m i d a g i Selle toimemaailma tõlge n äh t a v a k s maailmaks — Järgnev on niisiis f e n o m e n a a l n e: arvumõiste, sub- maailmaks silma jaoks — on mõiste “liikumine”. Siin on alati jektimõiste, liikumismõiste sisse toppimine: siin on alati mängus eeldatud, et m i d a g i liigutatakse, — seeläbi mõeldakse alati meie s i l m, meie p s üh h o l o o g i a. dünaamilist aatomit, asja, mis toimib, olgu see siis vaid fiktsioon Kui me elimineerime need koostisosad: siis ei jääüle asju, vaid aatomi-kämbust või isegi selle abstraktsioon, — s.t me ei ole dünaamilised hulgad, mis on pingesuhtes kõigi teiste dünaamiliste pääsenud harjumusest, millesse meid ahvatlevad meeled ja keel. hulkadega: nende olemus seisneb suhtes kõigi teiste hulkadega, Subjekt, objekt, tegevuse tegija, tegevus eristatuna sellest, mida ta nende “toimes” nondele — võimu tahe pole elementaarseim teeb: ärgem unustagem, et see on paljas semiootika ega kirjelda tõsiasi mitte olemisena, mitte saamisena, vaid p a a t o s e n a, midagi reaalset. Mehaanika kui l i i k u m i s õpetus on juba tõlge millest alles ilmub saamine, toime... inimese meeltekeelde. Mehaanika formuleerib seejuures semiootiliselt järeldusi mee- Me vajame ühikuid29, et suuta rehkendada: sellega ei pea me leliste ja psühholoogiliste väljendusvahendite abil, see ei puuduta omaks võtma, et selliseid ühikuid leidub. Me oleme ühiku mõiste põhjustavat jõudu... laenanud oma “mina”-mõistest, — oma vanimast usuartiklist. Kui me poleks endid ühikuteks pidanud, poleks me kunagi loonud 14[80]30 “asja” mõistet. Nüüd, üsna hilja, oleme küllalt veendunud, et Kui olemise sisim olemus on võimu tahe, kui mõnu on kõik võimu meie mina-mõiste kontseptsioon ei garanteeri reaalset ühikut. Me kasvamine, kannatus kõik see tunne, et ei suudeta vastu panna saame säilitada mehhanitsistlikku teooriat maailma kohta üksnes ja isandaks saada: kas me ei peaks siis pidama mõnu ja kanna- selle klausliga, kui kaugele suudame läbi vedada kahe fiktsioo- tust peamisteks tõsiasjadeks? Kas tahe on võimalik ilma nende niga: liikumise mõistega (mis on meie meeltekeelest võetud) ja mõlema võnkumiseta “jaa” ja “ei” vahel? Aga k e s tunneb aatomi=ühiku mõistega (mis pärineb meie psüühilisest “kogemu- mõnu? Aga k e s tahab võimu? ... Absurdne küsimus: kuna sest”):eeldabmeelte-eelarvamust ja psühholoogilist olemus ise on võimutahe ja järelikult mõnu- ja kannatustunne. e e l a r v a m u s t. Sellegipoolest: on vaja vastuolusid, vastupanu, seega, relatiivselt, M e h h a n i t s i s t l i k k u maailma kujutletakse nõnda, nagu sissetungivaid ühikuid... lokaliseerituna — — — silmad ja kompimine maailma ette kujutavad (“liikumises”) nõnda, et ta oleks rehkendatav, — et teeseldakse ühikute ole- kui A mõjutab B-d, siis on A esmalt lokaliseeritud eraldatuna masolu, B-st nõnda, et teeseldakse algupäraseid ühikuid, “asju” (aatomeid), 14[97]31 mille toime jääb konstantseks (— võltsi subjektimõiste ülekanne aatomimõisteks) “Võimu tahe” Arvumõiste. “Võimu tahet” on demokraatlikel ajajärkudel sedavõrd viha- tud, et kogu psühholoogia näib siis olevat suunatud selle pisenda- Asjamõiste (subjektimõiste misele ja laimamisele... Tegevusmõiste (põhjus-olemise ja toime eraldamine) 30Avaldatud Võimu tahtes, fragment 693. Tlk. 29Einheit. Selle vasteks võib olla ka ‘üksus’, ‘ühtsus’. Toim. 31Avaldatud Võimu tahtes, fragment 751. Tlk.

1780 1781 Fragmente voimu˜ tahtest Friedrich Nietzsche

Suure auahnuse tüüp: see peab olema Napoleon! Ja Caesar! 14[121]34 Ja Aleksander! Justkui nad polekski olnud just suurimad au Võimu tahe psühholoogiliselt p õlgajad!... Psühholoogia ühtsuskontseptsioon. Ja Helvétius näitab meile, et võimu poole püüeldakse, et saada Me oleme harjunud käsitlema tohutut vormide rikkuse arengut naudinguid, mis on võimukate käsutuses... : ta mõistab seda ühilduvana ühtsusest pärinevusega. püüdlemist võimu poole naudingutahtena, hedonismina... Et võimu tahe on primitiivne afektivorm, et kõik teised afektid Stuart Mill: — — — on üksnes selle arenguteks: 14[108]32 33 Et on märgatavalt valgustav paigutada võim individuaalse “õnne” asemele, mille poole iga elusolend püüdlema peab: “on Võimu tahe moraalina olemas püüdlus võimu poole, enama võimu poole” — mõnu on Moraalsete väärtuste ülemvalitsus. üksnes kasvava võimutunde sümptom, erinevuse-teadlikkus — Selle ülemvalitsuse tagajärjed, psühholoogia rikutus jne. — ei püüelda mitte mõnu poole, vaid mõnu saabub, kui saavu- Kõikjal kuri saatus, mis sellest tuleneb tatakse see, mille poole püüeldakse: mõnu kaasneb, mõnu ei pane M i d a see ülemvõim t äh e n d a b? Kuhu see osutab? liikuma... — ühele teatud s u u r e m a l e h äd a o l u k o r r a l e teatud Et kõik tunglev jõud on võimu tahe, et väljaspool seda pole “jaa” ja “ei” jaoks selles valdkonnas mingit füüsilist, dünaamilist ega psüühilist jõudu... — on rakendatud igasuguseid i m p e r a t i i v e selle tarvis, et — meie teaduses, kus põhjuse ja tagajärje mõisted on taandatud lasta moraalseid väärtusi püsivatena paista: need on kõige kauem võrdsussuhteks pretensiooniga tõestada, et igas küljes on seesama käsutanud: — need n äi v a d instinktiivsed nagu sisemised jõuhulk, p u u d u b liikumapanev jõud: me jälgime vaid tulemusi, käsud... me käsitame neid sisu ja jõu poolest võrdsena, me säästame end — üh i s k o n n a s äi l i m i s t i n g i m u s e d väljenduvad selles, muutumise e s i l e k u t s u m i s e küsimusest... et moraalseid väärtusi tajutakse v äl j a s p o o l d i s k u s s i o o n i see, et muutumine e i l a k k a, on pelk kogemusasi: iseene- asuvana sest pole meil vähimatki alust mõistmaks, et ühele muutumisele — praktika, see tähendab k a s u l i k k u s, leppida üksteisega peab järgnema teine. Vastupidi: s a a v u t a t u d s e i s u n d kokku kõrgemates väärtustes, on siin saavutanud teatud liiki sankt- paistab pidavat end säilitama, kui sellele pole isegi antud võimet siooni enesesäilitamist m i t t e tahta... —menäeme,etkõik vahendid on kasutusele Spinoza enesesäilitamise seadus peaks tegelikult liikumise v õe t u d, et h a l v a t a sel alal järelemõtlemine ja kriitika: — peatama: aga see seadus on väär, selle v a s t a n d on tõene. millise hoiaku võtab ometi Kant, rääkimata nendest, kes keelduvad Just kõiges elavas on selgeimalt näha, et see teeb kõike, et ennast siin “uurimisest” kui millestki ebamoraalsest — m i t t e säilitada, vaid e n a m a k s saada... Kuidas moraal valitsema tungis kas “võimu tahe” on üks “tahte” liik või on see identne “tahte” mõistega? on see sama asi mis ihaldamine? või käskimine? kas see on too “tahe”, mille kohta Schopenhauer ütles, et see olevat “asjade iseenesesolu”?

32Vrd samas köites fragmendiga 11[54]. 33Avaldatud väikeste kärbetega Võimu tahtes, fragment 271. Tlk. 34Avaldatud Võimu tahtes, fragmentidena 688, 692. Tlk.

1782 1783 Fragmente voimu˜ tahtest Friedrich Nietzsche

minu väide on: et senise psühholoogia t a h e on õigustamata “aatomi” mõiste, vahetegemine “mõjuva jõu asukoha ja jõu üldistus, et seda tahet e i l e i d u ül d s e g i, et selle asemel endavahel”on meie loogilis-ps üühilisest et haarata ühe t e a t u d tahte kujunemist paljudes vormides, on maailmast esiletulev märgikeel. hoopiski tahte iseloom e l i m i n e e r i t u d, sellega et tahe on Meie väljendusvahendite muutmine ei seisa meie võimuses: l a h u t a t u d oma sisust, oma kuhu’st35 on võimalik taibata, mil määral see on pelk semiootika. sellega on kõrgeimal määral tegu S c h o p e n h a u e r i On mõttetunõuda adekvaatset väljendusviisi: puhul: see on vaid tühi sõna, mida ta “tahteks” nimetab. See on keele olemuses, väljendusvahendi olemuses on väljendada pelka veelgi vähem küsimus “e l u tahtest”: sest elu on pelgalt võimu suhet... “Tõe” mõiste on m õ t t e t u kogu “tõese” ja tahte ük s i k j u h t u m, — on täiesti meelevaldne väita, et kõik “väära” ala katab üksnes olemuste/olendite37 vahelisi suhteid, püüdleb selle poole, et sellesse võimu tahte vormi üle minna. mitte “iseenesesolu”... M õt t e t u s: ei leidu “olemust ise- 14[122]36 eneses”, alles suhted konstitueerivad olemuse/olendi, sama vähe leidub ka “tunnetust iseeneses”... Tunnetusteooria juurde: pelgalt empiiriliselt: Ei leidu ei “vaimu” ega mõistust ega mõtlemist ega teadvust ega 14[123]38 hinge ega tahet ega tõde: kõik nad on ebavajalikud fiktsioonid. Te- Vastuliikumine gemist ei ole “subjekti ja objektiga”, vaid ühe teatud loomaliigiga, Anti-Darwin. kes edeneb üksnes läbi teatud relatiivse õi g s u s e, ennekõike läbi Mis üllatab mind inimese suurte saatuste ülevaate juures kõige oma tajude r e e g l i p är a s u s e (nõnda et ta suudab kogemust rohkem, on see, et ma näen alati vastandit sellele, mida Darwin kapitaliseerida)... koos oma koolkonnaga praegu näeb või näha t a h a b: valikut Tunnetus töötab võimu t öör i i s t a n a. Seda vallatakse tugevaimate, paremini õnnestujate kasuks, liikide arengut. Just nõnda, et see kasvab koos iga võimu suurenemisega ... vastupidine on käegakatsutav: õnnelike juhtumite elimineerimine, “Tunnetuse” mõte: siin, nagu ka mõistete “hea” või “ilus” pu- paremini õnnestunud tüüpide ebavajalikkus, keskmiste, isegi a l l a hul, tuleb võtta mõistet rangelt ja kitsalt antropotsentristlikult ja k e s k m i s t tüüpide vältimatu valitsemine. Oletades, et keegi ei bioloogiliselt. Selleks et teatud liik ennast säilitaks — ja oma esita meile põhjendust, miks peaks inimene olema olendite seas võimus kasvaks —, peab ta oma reaalsuskontseptsioonis hõlmama erandiks, kaldun arvama, et Darwini koolkond on kõikjal petta niipalju ettearvestatavat ja samaks jäävat, et ta suudaks selle abil saanud. See võimu tahe, milles ma tunnen ära kogu muutumise konstrueerida oma käitumisskeemi. Tunnetusorganite arengu mo- viimast alust ja karakterit, seletab ka, miks valik ei toimi eran- tiiviks on k a s u l i k k u s s äi l i m i s e k s, m i t t e mingi dite ja õnnejuhtumite kasuks: tugevaimad ja õnnelikemad jäävad abstraktne-teoreetiline vajadus vältida petta saamist ... nad arene- nõrgaks, kui nende vastu on organiseeritud karjainstinkt, nõrkade vad nõnda, et nende vaatlusest piisab meie säilimiseks. Teisisõnu: tunnetustahte m õõt sõltub v õi m u t a h t e kasvamise 37Saksa sõnaga Wesen tähistatakse sõltuvalt kontekstist nii olemust mõõdust liigi sees: liik haarab nii palju reaalsusest, e t s e l l e kui ka olendit. Antud lõigus ei ole kontekstist täpselt aru saada, kumba üle isandaks saada, see oma teenistusse võtta. Nietzsche silmas peab. Ingliskeelses Võimu tahtes on sõna antud kohas tõlgitud olemuseks (essence), samas annab fragmendi esimene pool tu- l i i k u m i s e mehhanistlik mõiste on juba originaaljuhtumi gevaid vihjeid “olendi” eelistamiseks (kuna Võimu tahtes on fragment tõlgesilma ja kompimise märgikeelde. kaheks jagatud ning tekst alates kohast “liikumise mehhanistlik mõiste” moodustab eraldi fragmendi, ei saanud ka inglise keelde tõlkijad frag- 35Das Wohin? Tlk. mendi tervikust tulenevaid vihjeid arvestada). Tlk. 36Avaldatud Võimu tahtes poolitatuna fragmentides 480 ja 625. Tlk. 38Avaldatud Võimu tahtes fragmendina 685. Tlk.

1784 1785 Fragmente voimu˜ tahtest Friedrich Nietzsche pelglikkus. Mu üldine vaatekoht väärtuste maailmale näitab, et * üldistes väärtustes, mis on praegu inimkonnale kaela määritud, Kokkuvõtteks: liigi v õi m u kasvu ei taga võib-olla liigi e i o l e juhtpositsioonil õnnejuhtumid, valikutüübid: pigem deka- õnnelaste ülemäärasus, vaid keskmised ja madalad tüübid... Vii- dentlikud tüübid — võib-olla pole maailmas midagi huvitavamat mastes on suur viljakus, kestvus; esimestega kasvab oht, tormakas sellest s o o v i m a t u s t näitemängust... hävitus, kiire arvukuse vähenemine. Kui imelikult see ka kõlab: alati on vaja kaitsta tugevaid * * * nõrkade eest; õnnelikke õnnetute eest; terveid laostunute ja pärilikult rõhutute eest. Kui sõnastada reaalsus m o r a a l i 14[152]40 keeles, siis kõlab see moraal nii: keskmikud on enam väärt kui Võimu tahe t u n n e t u s e n a erandid, dekadentlikud kujud enam kui keskmikud, eimiskitahtel on ülemvõim elutahte üle — ja kogueesmärgiks on mitte “tunnetama”, vaid skematiseerima, määrama kaoses nii väljendudes kristlikult, budistlikult, schopenhauerlikult: palju korrapära ja vorme, kui on vaja meie praktilisteks vajadus- parem m i t t e olla kui olla teks Ma m äs s a n reaalsuse moraalse sõnastuse vastu: sellepärast Mõistuse, loogika, kategooriate kujundamises on mõõtu and- jälestan ma kristlust surmapõlgusega, kuna see lõi ülevaid sõnu ja nud see vajadus: mitte vajadus “tunnetada”, vaid hõlmata, skema- ˇzeste, et katta hirmuäratav tegelikkus vooruse õiguse ja jumalik- tiseerida, mõtestamise ja rehkendamise eesmärgil... kuse mantliga... mõistuse areng on kordategemine, sarnaseks kokku luuleta- Ma näen kõiki filosoofe, ma näen teadust põlvitamas reaalsuse mine, samastamine — seesama protsess, mis läbib iga mõttemuljet! ees, mis on v a s t u p i d i n e võitlusele olemasolu eest, nagu seda Siin pole olnud töös mingit eksistentsieelset “ideed”: vaid ka- õpetab Darwini koolkond — nimelt kõikjal on tipus ja kestmas sulikkus, vaid see, et kui me näeme asju jämedaks ja võrdseks need, kes kompromiteerivad elu, elu väärtust. — Darwini kool- tehtuna, siis muutuvad nad meie jaoks rehkendatavaks ja käepä- konna eksitus muutub minu jaoks probleemiks: kuis saab olla nii raseks... pime, et just s i i n valesti näha? Et l i i g i d esindavad aren- mõistuse l õp p e e s m är k on tagajärg, mitte põhjus: elu nurjub gut, see on maailma kõige ebamõistlikum väide: nii kaua, kui nad kõigi teiste mõistuse liikide juures, mis lakkamatult jätkuvad, — kujutavad üht nivood, — see oleks ebaülevaatlik — liiga ebavõrdne — ei ole ühegi juhtumi varal seni demonstreeritud, et kõrgemad Kategooriad on vaid selles mõttes “tõed”, kuivõrd nad meie organismid oleksid arenenud madalamatest — elu tingivad: nagu ka eukleidiline ruum on selline tingitud “tõde”. ma näen, et madalamad on ülekaalus hulga poolest, tarkuse (Omavahel öeldes, kuna keegi ei väida, et inimsoo olemasolu on poolest, osavuse poolest — ma ei näe, kuidas juhuslik lahknevus paratamatu, siis on mõistus nagu ka eukleidiline ruum pelgalt tea- annaks eelise, igatahes mitte nii pikaks ajaks, see oleks jälle üks tud loomaliigi üks idiosünkraasia paljude teiste seas... ) uus seletamist vajav motiiv, miks muutub juhuslik lahknevus nii Subjektiivne sundus siinkohal mitte suuta vastu vaielda on bio- tugevaks — loogiline sundus: kasulikkuse instinkt, järeldada nõnda, nagu me — ma leian “looduse julmust”, millest nii palju räägitakse, järeldame, istub meil ihus, me peaaegu o l e m e see instinkt... teises kohas: ta on julm oma õnnelaste vastu, ta hoiab ja kaitseb ja armastab les humbles’it39 — just nagu — — — rüüsteretked” (Streifzüge eines Unzeitgemässes) 2; vrd ka KSA 13. kd, 11[405] ja Puuslikehämarus, alajaotus “Inimkonna “parandaja”” (Die 39Madalaid, pr k. Renani sõnade järgi “l’evangile des humbles”; “Verbesserer” der Menschheit). vrd Puuslikehämarus (Götzen-dämmerung), alajaotust “Uhe¨ ajakohatu 40Avaldatud Võimu tahtes poolitatuna fragmentides 515 ja 478. Tlk.

1786 1787 Fragmente voimu˜ tahtest Friedrich Nietzsche

Aga milline naiivsus on näha siin tõendit, et me valdame seeläbi 14[174]41 42 “tõde iseeneses”... Võimu tahe e l u n a Suutmatus vastu vaielda on tõend võimetusest, mitte “tõde”. Inimene e i otsi mõnu e g a väldi kannatust: mõistetakse, * * millistele kuulsatele eelarvamustele ma vastu vaidlen. Mõnu ja kannatus on pelgalt tagajärjed, pelgalt kaasnähtused, — see, mida Ei ole vaja otsida fenomenalismi valest kohast: miski pole fe- inimene tahab, mida tahab elusorganismi iga väikseim osa, on nomenaalsem (ega selgem), miski pole nõnda suur p e t t u s kui võimu kasv. Selle poole püüdlemisele järgnevad nii mõnu kui see sisemine maailm, mida me kuulsa “sisemeelega” vaatleme. kannatus; selle tahte tõttu otsib ta vastupanu, vajab midagi, mis Me oleme sel määral uskunud tahtesse kui põhjusesse, et talle vastandub. Kannatus tema võimu tahte tõkestusena on samuti oleme ülepea oma isikliku kogemuse põhjal pannud põhjuse normaalfakt, iga orgaanilise sündmuse normaalne koostisosa, ini- sündmustesse (sh kavatsus kui sündmuste põhjus —) mene ei väldi seda, tal on seda pigem pidevalt vaja: iga võit, iga Me usume, et mõte ja mõte, nagu nad meis teineteisele mõnutunne, iga sündmus eeldab ületatud vastupanu. järgnevad, peavad asetsema kuidagi põhjuslikus seoses: eriti loo- Võtkem lihtsaim näide primitiivsest toitumisest: protoplasma gikul, kes kõneleb tegelikult kõva häälega juhtumitest, mida te- sirutab oma pseudopoodid välja, et otsida midagi, mis talle vas- gelikkuses kunagi ette ei tule, on välja kujunenud eelarvamus, tupanu osutab — mitte näljast, vaid võimu tahtest. Sellega teeb et mõtted p õh j u s t a v a d mõtteid, — ta nimetab seda — ta proovi sedasama ületada, omastada, kinni pista: — see, mida mõtlemiseks... nimetatakse “toitumiseks”, on pelgalt järelnähtus, algupärase Me usume — ja isegi meie füsioloogid usuvad seda veel —, et t u g e v a m a k s saamise tahte kasulik rakendus. mõnu ja valu on reaktsioonide põhjuseks, et mõnu ja valu mõtteks Ei ole võimalik pidada n äl g a primum mobile’ks43: sama on anda reaktsioonidele ajend. Juba aastatuhandeid on esita- vähe ka enesesäilitamist: mõista nälga alatoitumise tagajärjena tud mõnu ja kannatuse vältimist iga toimingu m o t i i v i n a. tähendab: nälg kui e n a m m i t t e i s a n d a k s s a a v a võimu Mõningase mõtiskluse järel peame möönma, et kõik kulgeks tahte tagajärg nõnda, sellesama põhjuse ja tagajärje seose järgi, kui puuduksid kahetisus kui liiga nõrga ühtsuse tagajärg need seisundid “mõnu ja valu”: ja lihtsalt petetakse ennast väites, et need midagi põhjustavad: — need on k a a s n äh t u s e d sootuks mingil juhul pole siin tegemist kaotatu taastamisega, — al- teise lõppeesmärgiga kui reaktsioonide esilekutsumine; need on les hiljem, tööjaotuse tagajärjel, pärast seda kui võimu tahe on üksnes tagajärjed algatatud reaktsiooniprotsessides.... õppinud ennast teisi teid pidi rahuldama, t a a n d a t a k s e orga- Kokkuvõtteks: kõik, mida teadvustatakse, on lõppilming, nismi omandamisvajadus näljale, kaotatu taastamise vajadusele. lõpp — ega põhjusta midagi — kogu teadvuse voog on täiesti atomistlik. Ja me oleme püüdnud maailma mõista p a h u p i d i s e Kannatusest niisiis mitte üksnes et ei tulene paratamatult m e i e käsituse abil, — justkui miski muu ei toimiks ega oleks reaalne v õi m u t u n d e k a h a n e m i n e, vaid keskeltläbi toimib see peale mõtlemise, tundmise, tahtmise... hoopis võimutunde ergutusena, — takistus on selle võimu tahte stiimuliks.

41360 25–32, vrd KSA kd 12, 9[151]. 42Avaldatud V˜oimu tahtes jagatuna fragmentideks 702, 703 ja 652. Tlk. 43Esmaliigutajaks, lad k. Tlk.

1788 1789 Fragmente voimu˜ tahtest Friedrich Nietzsche

Kannatus on segi aetud üht liiki kannatusega, kurnatusega: vii- kõike ilusaks, mis tuletab temas meelde täiusetunnet, millega ta mane kujutab endast tõesti võimu tahte sügavat kahanemist ja inimesena kõigi asjade seas seisab. Kas ta pole mitte tegelikult rõhumist, jõu mõõdetavat kadu. Seega: kannatus võimu tugev- seeläbi maailma i l u s t a n u d? Ja viimaks ehk ei pruugi inimene nemise ergutusvahendina ja kannatus pärast võimu raiskamist; ühe kõrgema maitsesuunaja silmis üldsegi mitte ilus olla? Ma ei esimesel juhul stiimul, teisel juhul ülemäärase ärrituse tagajärg taha sellega öelda, et ebaväärikas, aga ehk pisut koomiline? Vastupanuvõime puudumine on omane teist liiki kannatusele: vas- tupanija väljakutsumine kuulub esimese juurde... Ainus mõnu, mida tuntakse kurnatusseisundis, on uinumine; teisel juhul on 2 mõnuks võit — Oh Dionysos, jumalikum, miks tõmbad Sa mind kõrvust? Psühholoogide suur eksitus seisnes selles, et nad ei eristanud Leian su kõrvades teatud sorti huumorit, Ariadne: miks ei ole nad neid kaht m õn u l i i k i, u i n u m i s t ja v õi t u. veel pikemad?... kurnatud tahavad puhkust, lõõgastust, rahu, vaikust — see on nihilistlike religioonide ja filosoofiate õn n <3.> rikkad ja elavad tahavad võitu, vastaseid, keda ületada, võimu- tunde ülevoolu senisest kaugematele aladele: “Miski pole ilus: vaid inimene on ilus.” Seda naiivsust pa- organismi kõigil tervetel funktsioonidel on see vajadus, — ja sundab kogu meie esteetika: see on tema esimene “tõde”. kogu organism on kuni puberteedieani säärane süsteemide komp- Lisame siia kähku juurde täiendava “tõe”, mis pole vähem leks, mis võitleb võimutunde kasvu nimel - - - naiivne: et miski pole nii inetu kui n u r j u n u d inimene. Kus inimene inetuse pärast kannatab, kannatab ta oma tüübi nurisünnituse pärast; ja kus iganes tal ka kaugeim mälestus sel- Kevad-suvi 1888 lest nurisünnitusest ilmub, seal lisab ta sellele predikaadi “inetu”. Inimene on maailma inetusega üle koormanud: seda võib öelda 16[40]44 45 isegi tema enda inetuse kohta... On’s ta seeläbi tõesti maailma Esteet inetustanud? Põhisissevaade: mis on ilus ja inetu. * Miski pole tingitum, ütleme me, k i t s a r i n n a l i s e d, kui meie ilutunne. Kes tahaks sellest lahti lasta inimestevahelise mõnu tõttu, kaotaks sellega aluse ja pinna jalge alt. Ilusas imetleb <4.> ennast inimene kui tüüp: ekstreemsetel juhtumitel kummardab ta iseennast. See kuulub ühe tüübi loomusesse, et ta rõõmustab vaid Kõik inetu nõrgestab ja kurvastab inimest: talle meenub sel- oma pilgu üle, — et ta jaatab ennast ja ainult ennast. Inimene, kui les langus, oht, võimutus. Inetuse muljet saab dünamomeetriga väga ta ka ei näeks maailma ilu poolt ülekoormatuna, on selle alati mõõta. Kus iganes on see maha surutud, seal toimib inetus. üle koormanud üksnes omaenda “iluga”: see tähendab, ta peab Võimutunne, võimu tahte tunne — see kasvab koos iluga, see langeb koos inetusega. 44Antud fragmendi 6. alapunkt on avaldatud Võimu tahtes fragmendina 822. Tlk. 45Selle väikese käsitluse esimesed viis paragrahvi vastavad punkti- dele 19 ja 20 Puuslikehämaruse alajaotuses “Uhe¨ ajakohatu rüüsteretked”.

1790 1791 Fragmente voimu˜ tahtest Friedrich Nietzsche

<5.> Saateks 15. oktoobril möödub Friedrich Nietzsche sünnist 170 aastat. Akadeemia Instinktiga ja mäluga on kuhjatud kokku tohutu materjal: meil nõustus lahkelt seda tähtsat sündmust meeles pidama ning tundus õige, on tuhat liiki märke, mis reedavad meile tüübi mandumist. Kus ka et lisaks sekundaarkäsitlustele tuleks lugejateni tuua ka midagi juubilari üksnes vihjatakse kurnatusele, väsimusele, raskusele, vanadusele enda sulest. Valik langes mitmel põhjusel võimu tahte kohta käivate või rahulolematusele, krambile, mädanemisele, kõdunemisele, fragmentide kasuks. seal räägib kohe meie madalaim väärtushinnang: s e a l v i h k a b Siinkirjutaja tõlkes ilmus Akadeemias 10 aasta eest valik nihilismi- inimene inetut teemalisi fragmente (Nietzsche 2004). Juba sealt võib tähele panna, See, mida ta seal vihkab, on alati o m a t üüb i a l l a k äi k. et Nietzsche omistab nihilismi võimaliku ületamise või üleelamise Sellest vihkamisest koosneb kogu kunstifilosoofia. küsimust vaagides suurt tähtsust jõule, aktiivsuse-passiivsuse eristusele ning ka selgesõnaliselt võimu tahtele (vt eriti Nietzsche 2004: 1803, fragment 5[71]; lk 1809–1810, fragment 9[35]; lk 1822, fragment 11[411]; <6.> vt ka siinses Akadeemias ilmuvat Gianni Vattimo artiklit). Enamik käesolevasse valimikku jõudnud fragmentidest pärineb samast ajavahe- Kui mu lugejad on piisavalt pühendatud sellesse, et ka “hea” mikust mis varem tõlgitud nihilismifragmendid (kogutud teoste 12.–13. kujutab endast elu suures koguvaatemängus üht k u r n a t u s e köitest). vormi: siis nõustuvad nad ka kristluse järeldusega, mis kujutas Uhtlasi¨ täiendab siinne valik kolme aasta eest Jaanus Soovälja häid i n e t u t e n a. Selles oli kristlusel õigus. — tõlkes ilmunud katkendeid põhjuslikkusest ja tahtevabadusest (Nietzsche Filosoofi jaoks on põlastusväärne öelda: hea ja ilus on üks: kui 2011), ka võimu tahte üle mõtiskledes ei pääse Nietzsche põhjuslikkuse ta lisab siia “ka tõene”, siis tuleb talle kolki anda. Tõde on inetu: teemast mööda (vt fragmente 7[54], 14[79], 14[121], 14[152]). Oma- moodi provokatsioonina käesoleva tõlketöö alustamiseks mõjus ka m e i l o n k u n s t, et me tõe käes ei hukkuks. Soovälja saatesõnas öeldu, kus ta mainib ka siinkirjutajale kaudselt viidates, et suurem osa tänapäeva tõlgendajatest ei omista võimu tahtele 7. mingisugust keskset kohta (Sooväli 2011: 903). Kuna ma ei ole võimu tahte kontseptsiooni uurimisele eraldi pühen- Kunsti ja tõe seose küsimuses olen ma kõige varem tõsiseks dunud, ei ole mul siinkohal varuks uusi väiteid varem öeldule lisaks muutunud: ja isegi nüüd seisan ma püha jahmatusega selle (vt Luks 2004: 1827–1829; Luks 2009: 73–74). Tõepoolest võib leida lõhestatuse ees. Mu esimene raamat sellele pühendatud; teraseid tõlgendajaid, kes peavad Nietzsche mõtlemise keskseks taot- Tragöödia sünd usub kunsti ühe teise usu põhjal: e t e i o l e luseks perspektivistlikku näivuse-tunnetust, kõigi teooriate kriitikat ja metafooride loomist (vt kasvõi Vattimo 2006). Sääraste tõlgenduste kor- v õi m a l i k t õe g a e l a d a; et “tõetahe” on pelgalt mandumise ral asetatakse kogu mõtlemise fiktsionaalsust rõhutavad kirjakohad n-ö sümptom... metatasandile ning tõlgendatakse Nietzsche kõiki teisi, “tugevaid” kirja- Ma esitan siin veel kord selle raamatu imelikult sünge ja eba- kohti fabuleeritud luiskeloona. Kuid siinset tõlkevalimikku lugedes võib meeldiva kontseptsiooni. Sel on teiste pessimistlike kontseptsioo- näha, et sugugi savijalgadel ei seisa ka sellised tõlgendused, mis võimu nide ees eelis, kuna see e b a m o r a a l n e: — see pole tahte mõistele tähtsat või isegi keskset rolli omistavad (nt Heidegger voorusest inspireeritud nagu filosoofide ringkonnas. — 1961). Mõistagi ei ole kohane langetada Nietzsche mõtlemise üle otsust ühe märksõna varal, liiatigi on siin tegemist osalise tõlkevalimikuga. Kunst “Trag öödia s ünnis”46 Tõsisema huvi puhul tuleks uurimise alla võtta kõik võimu tahtest pa- jatavad kirjakohad, lisaks veel sellega vahetult seostuvad mõisted (nt 46Siin pidi ilmselt järgnema käsitlus kunstist Tragöödia sünnis, KSA jõud) ning kaaluda avaneva terviku n-ötõsidusastet Nietzsche mõtlemise 13. kd fragmentide 14[17–26. 33–36. 46], 11[415], 17[3] põhjal. labürintides. Mõistagi ei pea siin jalgratast leiutama, sääraseid tekstikrii-

1792 5 1793 Fragmente voimu˜ tahtest Friedrich Nietzsche tilisi uurimusi on juba kirjutatud (vt Williams 2001). Tähelepanelikul võimu poole (zu) liikumisena — võim ise tahab ja tahe ise võimutseb. lugemisel leiab käesolevastki valimikust fragmente, kus võimu tahet See lahendus pole eesti keele grammatika seisukohast eriti särav, aga näivuse ja interpretatsiooni mõistetega koos tõlgendatakse. paremat pole ma leidnud. Valides siinse mahuliselt piiratud tõlke tarvis fragmente, eelistasin Teiseks pani kõhklema saksa mõistepaari Lust ja Unlust tõlkimine. pikemaid ja terviklikumaid katkendeid, jättes üldiselt kõrvale säärased, Otsustasin tõlkida need läbivalt mõnuks ja kannatuseks, isegi kui see kus alles puistatakse märksõnu tulevase töötarvis. Täiesti välja jätsin mõnel pool põhjustas eesti keele seisukohast tavapäratuid konstrukt- Nietzsche poolt planeeritud teose Võimu tahe rohked sisukorravisandid sioone. Muu hulgas kallutas mind sellise valiku suunas juurdunud (selle kohta vt väljaandjate kommentaari KSA 14: 383–400). Kuigi Sigmund Freudi tõlkimise traditsioon. Nii mõneski psühholoogilise KSA väljaandjad väidavad, et Nietzsche loobus 1888. aastal Võimu tahte põhitooniga fragmendis (vt eriti 26[275], 14[174]) on äratuntav temaa- kirjutamise plaanist, ei leidnud ma märke selle kohta, et mõtleja oleks tika, millega Freud asub maadlema palju hiljem (surmatung, tungid teis- võimu tahte kontseptsioonist oma märkmetes n-ölahti öelnud. Palju pool mõnuprintsiipi). Julgeksin isegi kahelda, kas Freud jõudis antud kära on tõusnud postuumselt välja antud Võimu tahte tekstoloogilise hüpoteesideni ilma Nietzschet lugemata. praagi ümber (vt Luks 2004: 1827–1829). Juhul kui tõlgitud fragment on tervikuna või ka kärbitult Võimu tahtesse jõudnud, lisasin vastava allmärkuse (Võimu tahte fragmentide loend käib kanoonilise väljaande Kirjandus kohta, Nietzsche 1930). Huviline lugeja saab ise hinnata, kui suurel määral Nietzsche mõtteid võltsitud on, tõlkijale tundus, et mitte väga Heidegger,Martin1961. Nietzsche. Bd. 1, 2. Pfullingen: Neske palju. L u k s , Leo 2004. Saateks [tekstile Nietzsche 2004]. — Akadeemia, nr 8, lk 1826–1832 Lisaks eelöeldule üritasin valikut tehes katta n-öerinevaid teema- L u k s , Leo 2009. Friedrich Nietzsche. — 20. sajandi mõttevoolud. valdkondi: võimu tahte üldine-metafüüsiline staatus; tunnetusteoreeti- Toim. E. Annus. Tartu: Tartu Ulikooli¨ Kirjastus, lk 63–84 line aspekt; psühholoogiline aspekt; moraalne aspekt; esteetiline as- N i e t z s c h e , Friedrich 1930. Der Wille zur Macht. Leipzig: Alfred pekt; sotsiaalne aspekt. Klausliks oli, et tõlgitav fragment sisaldaks Kröner Verlag selgesõnu võimu tahte mõistet. Mahuliselt kõige rohkem oli tegelik- N i e t z s c h e , Friedrich 2004. Fragmente nihilismist. — Akadeemia, kuse loomust piiritleda üritavaid fragmente, mida võib kõigele vaatamata nr 8, lk 1793–1826 nimetada metafüüsiliseks. Eriti intrigeerivaks tuleb pidada Nietzsche N i e t z s c h e , Friedrich 2011. Katkendeid teostest. — Akadeemia, nr 5, katset murendada mehhanitsistlikku ja essentsialistlikku maailmapilti lk 888–902 võimukvantide abil (vt eriti 14[79]) — paralleel pisut hiljem välja aren- P l a n k , W. 1998. The Quantum Nietzsche: The Will to Power and the datud kvantfüüsikaga pole ka õpetlastel kahe silma vahele jäänud (vt Nature of Dissipative Systems. Writers Club Press Plank 1998). Seevastu palju tõlgendamist leidnud teemal võimu tahe S o o v äl i , Jaanus 2011. Saateks: tahte genealoogia ja fenomenoloogia kunstina kirjutas Nietzsche rangelt võttes väga vähe: leiduvad mõned [tekstile Nietzsche 2011]. — Akadeemia, nr 5, lk 902–909 üksikud fragmendid, mis otsesõnu neid kahte mõistet seovad. V a t t i m o , Gianni 2006. Dialogue with Nietzsche. New York: Colum- Piirdusin tõlkevaliku puhul Nietzsche eluajal avaldamata fragmen- bia University Press ¨ tidega. Uht-teist võib võimu tahte kohta leida ka Nietzsche enda poolt W i l l i a m s , L. L. 2001. Nietzsche’s Mirror: The World As Will to avaldatud teostest (e k nt Nõnda kõneles Zarathustra, Antikristus, Ecce Power. Rowman & Littlefield homo), ent tõsisemad tõlgenduskatsed jäävad järelpõimikusse. Tõlke koha pealt tuleb esmalt korrata mitmel puhul väljendatud Leo Luks põhimõtet, millest lähtudes olen vaatamata juurdunud tõlketraditsioonile tõlkinud saksakeelse väljendi der Wille zur Macht võimu tahteks, mitte võimutahteks. Lahkukirjutamisega rõhutatakse seda, et tegemist pole tahte liigiga, võimu kui ühe konkreetse objekti tahtmisega (vrd Machtwille’ga, mille tõlgin võimutahteks), vaid võimu tahtmisega,

1794 1795 Gianni Vattimo

ja aktiivse nihilismi vahel üksnes Nietzsche filoloogia asi, tema mõtte rekonstrueerimise asi ajaloolise teadmise tarvis — see on NIHILISM: viis taas uurida nihilismi mõiste võimalikku tähendust teoreetilise REAKTIIVNE JA AKTIIVNE ettepanekuna tänapäeva filosoofia jaoks. Moodsad kommentaarid näitavad, kui raske on leida Nietz- sche tekstis selget eristust reaktiivse ja aktiivse nihilismi vahel. Kommenteerijad kalduvad enamasti mõistma tema nihilismi Gianni Vattimo mõistet sümptomaatilises mõttes: s.t hilise kodanliku kultuuri de- kadentsi, haiguse või lagunemise sümptomina (võrdle näiteks Tolkinud˜ Leo Luks Lukácsi Mõistuse hävitamisega5) või metafüüsika täideviimise ja lõpuna nagu Heideggeril (kuigi Heideggeri Nietzsche-tõlgendus on palju keerukam, seda ei saa taandada sellele lihtsustatud skee- Nietzsche filosoofia ˇsanss küündida Uberwindung¨ der Metaphy- mile).6 Teised domineerivad Nietzsche-tõlgendused sel sajandil sik’ini1, platonismi ületamiseni, või ületada bisherige Mensch2 näitavad samu tendentse. Näiteks nii Jaspers kui Löwith pea- ning sõltuvus moraalist, religioonist ja ideoloogiast sõltub eristuvad, kuigi natuke erineval viisil, nihilismi problemaatilise olu- sest reaktiivse (või passiivse) ja aktiivse nihilismi vahel — eris- korra väljenduseks, mida Nietzsche lõppkokkuvõttes kunagi ei tusest, mis ei ole Nietzsche hilismärkmetes ei selgepiiriline ega ületanud. ühetähenduslik. Nagu teada, nimetas Nietzsche ennast esimeseks Uritan¨ selles artiklis näidata, et raskus selgesti eristada reaktiiv- täielikuks nihilistiks (der erste vollkommene Nihilist Europas) just set nihilismi aktiivsest on tegelik; aga selmet taandada Nietzsche seepärast, et ta oli viinud nihilismi ekstreemsete järeldusteni ning nihilismi mõistet sümptomiks, on see raskus hoopis tema teoree- seetõttu ihn hinter sich, unter sich, außer sich hat, ta on selle tilise ettepaneku “positiivse” tähenduse alus. seljataha, endast allapoole, endast väljapoole jätnud (Nietzsche 3 Reaktiivse — või passiivse — ja aktiivse nihilismi eristuse 1954, 3: 634). Nietzsche interpretatsiooni tervik tema ja meie kõige üldisem iseloomustus paistab käivat vaimujõu terminites. aja kohta — meenutagem, ta märgib, et tema kirjutatu on kahe 4 Nihilism on Nietzsche järgi zweideutig, s.t mitmetähenduslik. Ni- järgneva sajandi lugu (samas) — asub just passiivse nihilismi hilism saab olla märk (Zeichen) kasvavast vaimujõust või märk teisenemise võimaluses aktiivseks nihilismiks selle radikalisee- vaimu langusest. Esimene on aktiivne, teine passiivne nihi- rimise või täideviimise kaudu. Seetõttu ei ole eristus reaktiivse lism (Nietzsche 1954, 3: 557).7 (Pange tähele, et Nietzsche kasutab siin “vaimu” “metafüüsilist” ja moraalset mõistet samas tähenduses, nagu ta kasutab väljendit Freiheit des Geis- Nihilism: Reactive and Active. — Nietzsche and the Rhetoric of 8 Nihilism: Essays on Interpretation, Language and Politics . Ed. by tes märkuses sama käsikirja kohta (Nietzsche 1967, VIII, 2:17 T. Darby, B. Egyed, B. Jones. Ottawa: Carleton University Press, [9, 39]).) Vaimujõud suureneb esmajoones kõige likvideeri- 1989, pp. 15–21. mise kaudu, mis nõuab meie nõustumist objektiivse struktuuri, Avaldame autori loal. 1Metafüüsika ületamiseni, sks k. Tlk. 5György Lukács, Die Zerstörung der Vernunft, Berlin, 1954. Tlk. 2Senine inimene, sks k. Tlk. 6Selle kohta vt Martin Heidegger, Nietzsche, Bd. I–II, Pfullingen: 3Vt eesti k: Friedrich Nietzsche, Fragmente nihilismist. — Akadee- Neske, 1961. Tlk. mia, nr 8, 2004, lk 1822. Tlk. 7Vt Fragmente nihilismist, lk 1809–1810. Tlk. 4Vt Fragmente nihilismist, lk 1821. Tlk. 8Vaimu vabadus, sks k. Tlk.

1796 1797 Nihilism: Reaktiivne ja aktiivne Gianni Vattimo tähenduse või väärtusega. Uldiselt¨ “väljendab usk eksistentsitin- järele. Vastupidi, “just nüüd [mil jumal on surnud], kui läheb vaja gimuste piirangut, sõltuvust suhete autoriteedist, millega olev are- tahet ta kõrgeimas jõus, on ta nõrgimas ja julgusetuimas olukor- neb (gedeiht), kasvab (wächst), võimu kogub” (Nietzsche 1954, 3: ras. [---] On absoluutne usaldamatus tahte organiseeriva võimu 557). Järelikult on nende tingimuste eitamine ise aktiivsuse märk, suhtes” (Nietzsche 1954, 3: 555). nii et ekslik oleks seda pidada reaktiivseks nihilismiks.9 Teiseks, nihilism on aktiivne sedavõrd, kui ta pole mitte üksnes Eitus ei ole aga passiivse ja reaktiivse nihilismi peamine ega “usk, et kõik on väärt hukku (zugrunde zu gehen)”, et kõik on as- spetsiifiline iseloomujoon. Vastupidi, see nihilism on oma eri- jata, vaid kui ta likvideerib ja hävitab aktiivselt (Nietzsche 1954, nevates ajaloolistes kujudes alati võtnud jaatava vormi, kuna 3: 670).12 Võib-olla on see ebaloogiline hoiak, kuna võiks lihtsalt tema ülim eesmärk on varjata eimiskit, mis on kõige selle alu- oodata kõigi väärtuste ja struktuuride vältimatut hävinemist; ent seks, mida usutakse tõena, väärtuslikuna ja objektiivse struktuu- nihilism ei soovi olla loogiline. Aktiivne nihilism on tugevate vai- rina. Passiivne nihilism on reaktiivne just ses mõttes, et kui mude hoiak — ja need ei rahuldu loomuomaselt otsustuse “ei”-ga. ülimad väärtused langevad, keeldub ta aktsepteerimast hävitust, Sellele otsustusele peab järgnema teo “ei”. “Eitamisele otsus- ja püüdes kangestuda, ravida ja vaigistada, vastandab sellele igat tusega sekundeerib hävitamine käega” (sealsamas) (koos kõigi liiki “maske: poliitilisi, religioosseid, moraalseid, esteetilisi jne” marksismi kajadega, mis on nii intensiivselt kohal Nietzsche kom- (Nietzsche 1954, 3: 558).10 mentaarides 1960. ja 1970. aastatel). Siiski, miks on bisherige Seega selgineb side passiivsuse ja reaktiivsuse vahel: reakt- väärtused väärt hävitamist? Kuigi nad pretendeerivad “igavesele” sioon — igat liiki maskeeringute kasutamine, s.t ideoloogiliste tõele, väljendavad nad lihtsalt tingimusi, mille puhul “spetsiifiline maskide loomine — on osa suhtumisest, mis keeldub tunnista- eluvorm (eine bestimmte Art von lebendigen Wesen)” (Nietzsche mast, et ei ole objektiivseid tähendusi ega väärtusi, olemise ettean- 1954, 3: 844) saab püsida ja areneda. “Me oleme projitseerinud tud struktuure, mis eksisteeriksid iseseisvalt, ja et need tähendused oma ellujäämistingimused (unsere Erhaltungs-Bedingungen) ole- ja väärtused tuleb seega aktiivselt luua. Passiivne nihilist ei akt- mise predikaatideks üldiselt” (Nietzsche 1954, 3: 556). Võime septeeri seda loovat ülesannet, ja reageerib sellele kasutades mas- öelda, et see, mida usutakse olevat tõde, olemise enda struk- keeringuid ja maske, nii et “asjadel on tõlgendusest ja subjektiiv- tuur ja väärtus, on lihtsalt ideoloogia — eluvormi, indiviidi või susest totaalselt erinev autonoomne struktuur (eine Beschaffen- ühiskonna ajalooline projektsioon. Põhjus, miks need väärtused heit an sich) — [ja] see on täiesti laisk hüpotees: see eeldab, et tuleb hävitada, on seesama, miks nad on vajalikud: iga eluvorm tõlgendus ja subjektiivsus ei ole olemuslikud” (Nietzsche 1954, vajab tõde, maailma tõlgendusse projitseeritud ellujäämis- ja kas- 3: 555). Reaktiivsus on seega seotud passiivsuse ja laiskusega. vutingimuste süsteemi. Nagu me ennist nägime, on usaldamatus Kui nihilismil on teisest küljest julgust tunnistada, et jumal on tahte “organiseeriva võimu” suhtes nõrkuse ja passiivse nihilismi surnud, s.t, et ei ole antud objektiivseid struktuure an sich11, muu- sümptom. Järelikult aktiivne nihilism ei saa hävitada bisherige tub nihilism aktiivseks vähemalt kahes mõttes. Esiteks, ta mitte ideoloogiaid, loomata uusi, s.t uusi tõlgendusi, mis esindavad teise üksnes ei demaskeeri eimiskit, mis on tähenduste ja väärtuste alu- eluvormi ellujäämis- ja kasvutingimusi. Mis siis tõeliselt eristab seks — ta samuti toodab ja loob uusi tõlgendusi ja väärtusi. Uksnes¨ neid “aktiivseid” väärtusi reaktiivse nihilismi vanadest, vaigista- passiivne nihilism ütleb, et pole vajadust eesmärkide ja tähenduste vatest maskeeringutest? Ilmselt — kuna viimased esitavad endid igaveste tõdedena ja objektiivsete struktuuridena — on “aktiivsed”

9 tõlgendused eksplitsiitselt teadlikud oma hermeneutilisest olemu- Vrd “Jaa-ütlemise tohutust jõust ja pingest tulenev ei-ütlemise sest, ja nõnda vastavad nad seikluslikumale eluvormile, mis on mõnu” (Nietzsche 1954, 3: 622). 10Vt Fragmente nihilismist, lk 1810. Tlk. 11Iseeneses, sks k. Tlk. 12Vt Fragmente nihilismist, lk 1820. Tlk.

1798 1799 Nihilism: Reaktiivne ja aktiivne Gianni Vattimo vaba, rikas ja avatud. Karja, reaktiivse ja passiivse nihilismi elu- vat “karja hääl” ja pelk kommunikatsioonivahend, eriti sotsiaalse vormis ei ole ükski tõlgendus piisavalt tugev ja vapper, et esitada hierarhia tarvis (Nietzsche 1954, 2: 219–222) — on raske us- ennast kellegi tõlgendusena. Ta peab alati näima “objektiivse” kuda, et aktiivse nihilismi olemuslik iseloomustus saaks olla seda tõena. Nõrgas ja dekadentlikus 19. sajandi romantismis näiteks liiki docta ignorantia,16 mis võtab kõiki väärtussüsteeme pelgalt asendati geeniuse idee “rahvapoeesia” omaga — ilma individuaal- “vigadena”, unelmatena, ideoloogiatena või ajalooliste Weltan- suseta ja individuaalse loovuseta (Nietzsche 1954, 3: 553–554).13 schauung’itena17, mis annaks alust tüpoloogiaks või transtsen- Ei ole selge, kas viide eri eluvormidele — nõrk ja dekandent- dentaalseks psühholoogiaks. Teine, vitalistlik pilt, mis definee- lik vs. tugev ja seikluslik — on meid tõesti juhtinud passiivse rib aktiivse nihilismi energia, võimu ja elujõu kaudu, sisaldab ja aktiivse nihilismi rahuldava iseloomustuseni. Tegelikult saab samuti raskusi, kuigi see pilt on küllaltki populaarne Nietzsche “tugevat” eluvormi ikkagi defineerida kas “hermeneutilise tead- kommenteerijate seas Bäumlerist Deleuze’ini18 või Foucault’ni,19 likkuse” või puhta hermeneutikavälise jõu kaudu. Esimesel juhul ehkki sellegipoolest väga erinevate järeldustega. Kui Bäumler ja oleks jõud lihtsalt võime elada ilma kindla horisondi tagatiseta, faˇsistlik tõlgendus20 oletavad, et Nietzsche on paljastanud ajaloo teadlikkusega, et väärtuste süsteemid — need kõik — pole mi- ja kultuuri “vägivaldse” olemuse, ja et selle põhjal peab kultuur dagi muud kui “inimlikud, liiginimlikud” tõlgendused, või nagu tugevdama oma jõudu, isegi rassi bioloogilist jõudu, siis Foucault seda esitab Rõõmus teadus, lihtsa teadlikkusega, et “ma magan ja võtab Nietzsche paljastavat mõtet teatud sorti radikaalsema “ideo- pean edasi magama”, kui ma tahan elada (Nietzsche 1954, 2: 73). loogiakriitikana”, näidates, et ajaloolised episteemid21 pole muud Teisel juhul defineeritakse aktiivset nihilismi eluvormina, mis loob kui “jõudude tagajärjed” ja neid tuleb ka nii kirjeldada (see läheb läbi oma jõu ja vitaalsuse taas ja taas maailmast uusi “tõlgendusi”, samuti tagasi teatud sorti diltheylikule vaatele). Deleuze pais- mis võitlevad üksteise vastu, vastanduvad üksteisele ning rajavad tab tegevat vahet “autentsete” vitaalsete fluxus’te ja neile peale esialgseid ja ajutisi jõutasakaalusid, olemata kunagi võimelised sunnitud “kanaliseerimiste” vahel. Vaid viimased vastutavad aja- viitama ühelegi “objektiivsele” kehtivuskriteeriumile. Kuna see 16 ˜ teine kontseptsioon näib veidi tolle renessansipildi moodi, mille Opetatud teadmatus, lad k. Sellist pealkirja kandis ka üks Nicolaus tegi populaarseks Burckhardt14 (ja mida Nietzsche suures osas ja- Cusanuse raamat. Tlk. 17Maailmavaadetena, sks k. Tlk. gas), siis esimesel on rohkem Goethe või Dilthey ajaloolise tead- 18 vuse jooni. Deleuze’i puhul vt ennekõike tema raamatut Nietzsche ja filosoofia (Nietzsche et la philosophie, Paris: Presses Universitaires de France, Ma väidan, et “vitalistlik”, “historistlik” või “transtsenden- 1962). Eriti huvitav oleks võrdlevalt lugeda antud raamatu 2. peatükki, taalne” pilt aktiivsest nihilismist ei kirjelda seda adekvaatselt. His- millel on siinse artikliga peaaegu identne pealkiri “Aktiivne ja reak- toristlik pilt, mis meenutab meile olulises mõttes Diltheyd (Nietz- tiivne”. Viidatud vitalistlikku tõlgendust võib lugeda ka eesti keeles sche 1954, 2: 219),15 paistab ebaadekvaatsena, kuna see meenu- Deleuze’i suurteose Erinevus ja kordus (1968) hiljutisest tõlkest (Tartu: tab meile seda, mida võib kutsuda “sokratismiks”. Eneseteadvuse Ilmamaa, 2013). Tlk. mõiste lagundamise põhjal Nietzsche teostes — eneseteadvus ole- 19Foucault’ Nietzsche-tõlgendustest vt “Nietzsche, Freud, Marx”, Vikerkaar, nr 1, 1993, lk 44–53. Tlk. 13Vt Fragmente nihilismist, lk 1812. Tlk. 20Vattimo vihjab raamatule Alfred Bäumler, Nietzsche, der Philo- 14Vt Jacob Burckhardt, Itaalia renessansikultuur: üks esituskatse. soph und Politiker. Leipzig: Reclam, 1931. Tlk. Tartu: Ilmamaa, 2003. Tlk. 21Episteemi mõiste muutub oluliseks Foucault’ eesti keeles puuduvas 15Põhjendatult on märgitud, et suur osa teosest Einleitung in die teoses Sõnad ja asjad (1966). Tõnu Viik kirjutab selle kohta: “Episteem Geisteswissenschaften (Sissejuhatus vaimuteadustesse) 1883. aastast on järelikult ühe ajastu teadustele omane teadusliku diskursuse sise- arendab “teaduslikul” ja akadeemilisel moel nietzschelikke teemasid, mise korraldatuse viis”. Vt T. Viik, Michel Foucault. — 20. sajandi kuigi ilma ühegi otsese mõjuta. mõttevoolud. Toim. E. Annus. Tartu: TU¨ Kirjastus, 2009, lk 760. Tlk.

1800 1801 Nihilism: Reaktiivne ja aktiivne Gianni Vattimo loo “vägivaldsete” (faˇsistlike) aspektide eest, samas kui, astudes on moraalselt aktiivne ja vastutustundeline — suhtumist, millega sammu vitaalse fluxus’e vabastamise poole, on Nietzsche võimu kooskõlas inimene tunnistab ülesannet luua tähendusi, selle ase- tahte doktriin õpetus emantsipatsioonist. On raske näha, kui- mel et otsida neid “väljastpoolt” (Rorty 1979: 375–376). Rorty das saaks defineerida elu kõigi nende aktiivse nihilismi vitalist- pragmatism võib samuti aidata meil lahendada hilise Nietzsche like tõlgenduste all mistahes muud moodi kui hermeneutilise jõu paljudel lehekülgedel esitatud poliitilisi probleeme. Nietzsche kaudu. ideed, et Ubermensch¨ 23 vajab orje, et loova inimtüübi üleolek saab Nii nagu Nietzsche kritiseeris teadvuse keskse ja lõpliku ise- eksisteerida üksnes suhtes mitteloovasse massi, saab kergesti “tei- loomu ideed, kritiseeris ta ka elu kui millegi olemusliku ja uni- sendada” komplementaarsuseks, mille, nagu te teate, Rorty rajab kaalse mõistet — mis ehk seletab, miks ta Ecce homo’s ütleb, nende vahele, mida ta nimetab (Kuhni sõnavaras) normaalseks et teda ei tohi segi ajada “Darwini eesliga”. Nagu ego ja võimu ja revolutsiooniliseks teaduseks24 või epistemoloogiaks ja herme- tahe ise22 ei ole ka elu midagi muud kui tõlgendus, mõiste, mis neutikaks. Sellises teisenduses on iga paari esimene liige üldiselt on täielikult konkreetse perspektiivi sisene ja mida on võimatu aktsepteeritud teaduse või ühiskonna kultuuri paradigma, ja teine kirjeldada üldisel ja lõplikul moel, olemise loomusena. Ses- sisaldab innovatiivseid tõlgendusi, mida ei saa “tõestada” para- tap, kui väidaksime, et aktiivse nihilismi põhiloomus on defi- digma sees, vaid tuleb “mõista” hermeneutilise akti kaudu, nagu neeritud ta elujõu väljenduste kaudu, siis me toome sisse “me- poeetilises kogemuses või isikuga tutvumise kogemuses. tafüüsilise” mõiste elujõust ja elust, mis ei lähe kokku Nietzsche Nagu ma ütlesin, on selle “pragmaatilise” tõlgenduse kasuks teiste õpetustega. Järelikult, aktiivse nihilismi üleolek reaktiiv- palju argumente tema kooskõlalisuse tõttu, eriti Nietzsche kuulu- sest nihilismist paistab olevat mõistetav ainult perspektiivide eri tatud radikaalse antiplatonismi raames. Selle vaatekoha järgi oleks tõlgenduste võrdluse kaudu. Ent see võrdlemine, kui me välistame aktiivne nihilism defineeritud radikaalse pragmatismina. Sellegi- viitamise elu metafüüsikale, juhib meid tagasi vajaduse juurde ot- poolest usun ma, et isegi see vaade jääb vitalistlikku perspektiivi. sustada, miks, puht hermeneutilistes terminites, üks perspektiiv Miks me peaksime soovitama aktiivset nihilismi või pragmaatilist osutub teisest “kõrgemalseisvaks”, ja oleme taas kord seatud vas- suhtumist, nagu seda teeb Rorty, kui mitte innovatsiooni, loo- tamisi “transtsendentaalse teesiga”. mise, Wachstum’i25 või, viimaks, elu “väärtusse” uskumise imp- Selle sobimatus, mida võib kutsuda “metafüüsiliseks vitalis- litsiitselt aluselt? Ma tean, et Rorty väldib seda “metafüüsilist” miks”, Nietzsche filosoofia kirjeldusena on samuti argumendiks järeldust, eeldades lihtsalt, et igaüks eelistab spontaanselt elada aktiivse nihilismi pragmaatilise tõlgenduse vastu. Muidugi pais- avatud horisondiga (jätkuvas vestluses, nagu ta ütleb) sellise olu- tab säärane tõlgendus väga usutav. Uldisest¨ “kultuurilisest” vaa- korra asemel, kus vaim oleks üksnes “peegeldus” objektiivsest tepunktist võib pragmaatiline tõlgendus esindada Nietzsche “ur- korrast väljaspool, mis välistaks uudsuse ja vestluse jätkumise baniseerimist” (Urbanisierung) — olles paralleeliks Heideggeri võimaluse. Nietzsche võiks ilmselt vastu väita, et “avatud” ho- tõlgendusele —, mis, nagu Habermas on märkinud, on toimu- risondi eelistus ise, niivõrd, kui seda jagatakse, on jälle “karja” nud Gadameri hermeneutikas (ja võime lisada, ka Rorty teo- usk, või vähemalt üks tõlgendus teiste seas. Tegelikult saab väga ses Filosoofia ja looduse peegel). Katkend passiivse nihilismi kergesti väita, et just idee, et uudsus, loomine ja paradigmade “laiskusest”, mida ma tsiteerisin eelpool, kordab peaaegu sõna- 23Uleinimene,¨ sks k. Varem tõlgitud ka üliinimeseks. Vt diskus- sõnalt lehekülge Rorty raamatust, kus ta küll mitte Nietzschele, ¨ vaid Sartre’ile viidates “soovitab” pragmaatilist suhtumist, mis siooni: Leo Luks, Nietzsche. 20. sajandi mõttevoolud. Tartu: TU Kir- jastus, 2009, lk 72. Tlk. 24Vt Thomas Kuhn, Teadusrevolutsioonide struktuur. Tartu: Ilma- 22Tsit. viimast rida raamatust Teispool head ja kurja, Nietzsche 1954, maa, 2003. Tlk. 2: 586. 25Kasv, sks k. Tlk.

1802 1803 Nihilism: Reaktiivne ja aktiivne Gianni Vattimo leiutamine on “parem” kui kordamine ja konserveerimine, on mo- filosoofi või “transtsendentaalset psühholoogi” (mis vastaks ak- dernsusele iseloomulik dogma — teatud sorti üldiselt jagatud vita- tiivse nihilismi diltheylikule tõlgendusele). Püsivaim mudel on listlik ideoloogia, mille kokkuvarisemist kuulutab Nietzsche idee kunstniku oma, keda nimetatakse teatud naasmise abil varasemate igavesest taastulekust. teoste terminoloogia juurde traagiliseks või dionüüsiliseks. Nii on Ma ei hakka seda teemat siin arendama.26 Tahan lihtsalt kunstnik Moraali genealoogias defineeritud eelkõige võimelisuse rõhutada, jättes kõrvale raskused, mis kerkivad esile, kui me omis- kaudu haarata, tunnistada, suurendada elu problemaatilisi ja ko- tame Nietzschele “metafüüsilise” vitalisti positsiooni, et tema hi- hutavaid aspekte teatud liiki hybris’ega,31 mis on sarnane teh- listes töödes on olemas märgid — ma ei ütleks, et tõendid —, et ta nikute ja “inseneride” omaga (Nietzsche 1954, 2: 854). Sellest püüdis lahendada “aktiivse nihilismi” probleemi teisiti, nii et nihi- vaatepunktist ei ole Euroopa nihilismi fragmendi “mõõdukus” lism, olgugi et aktiivne, jääb defineerituks “eimiski” kaudu, teatud “olümposlik” või transtsendentaalne hoiak, vaid kalduvus võtta liiki eimiski kaudu, mida ükski pragmatist ei saaks tunnistada. riske, seda kalduvust saab nimetada mõõdukaks, kuna see ületab Pikk fragment Euroopa nihilismist, mis on kirjutatud Lenzer vägivalla, mis kuulub võitlusse eksistentsi eest. Juba Rõõmus tea- Heides 1887. a suvel,27 kirjeldab nihilismi “avastusena”, et ek- dus oli jõudnud õudse hüpoteesini, et “eriline tervise tahe võib sistentsil ei ole tähendust ega eesmärki, või teisisõnu, et ju- olla eelarvamus, argus, võib-olla jäänus vanimast barbaarsusest ja mal on surnud ja kõik on Wille zur Macht28, ning tekst läheb primitiivsusest” (Nietzsche 1954, 2: 124), ja hiline Nietzsche ise- edasi kinnitusega, et see avastus (mis, muide, ei ole teoree- loomustab Moraali genealoogias (Nietzsche 1954, 2: 825–826) tiline sündmus, vaid moodsa tsivilisatsiooni objektiivne prot- inimest kui “iseenda vastu pöördunud loomset hinge”, mille il- sess) lõpeb nõrkade ja orjade hukkumisega, kes ei ole enam mumine tekitas midagi radikaalselt uut ja “tulevikust rasedat”. võimelised endid kaitsma metafüüsiliste, religioossete ja moraal- Enesesäilitusimpulsi ületamisvõime uudsus ja tähtsus, mis Mo- raali genealoogia ühel teisel leheküljel paistab olevat tuleviku sete maskeeringutega. Paljaste jõudude, võimu tahete võitlus tu- 32 leb selgelt esile. Ometi, ütleb Nietzsche viimases lõigus, sel- inimsoo olemuslik joon , on võib-olla kõige vähem vastuolu- ¨ les olukorras ei ole võitjateks vägivaldseimad isikud, vaid pigem line punkt Nietzsche Ubermensch’i ja samuti aktiivse nihilismi “mõõdukaimad, need, kes ei vaja äärmuslikke dogmasid, need, kirjelduses. Ma olen väitnud, et aktiivset nihilismi ei saa ra- kes mitte üksnes ei tunnista juhuse, mõttetuse olulist osa, vaid ka huldavalt defineerida ei “eneseteadvuse” (ega transtsendentaalse armastavad seda.”29 Paljud teised lõpuaastate märkmed näitavad historitsismi, àla Dilthey) kaudu ega mitte ka elu ülendamise, selgemini, mida Nietzsche “mõõdukuse” all silmas pidas. Nen- säilitamise ja arengu abil, kuna selline tõlgendus hõlmaks mit- des märkmetes ei kasuta ta Ubermensch¨ ’i mudelina mitte blonde tenietzschelikku vitalismimetafüüsikat. Põhilised raskused, mil- Bestie’t30 ehk vägivaldset inimest (mis vastaks Ubermensch¨ ’i vi- lega me silmitsi seisame, kui püüame anda aktiivse nihilismi ¨ talistlikule, faˇsistlikule ideaalile) ega, mis on oluline mainida, või Ubermensch’i rahuldavat definitsiooni, on seotud nende kahe tõlgenduse ebaadekvaatsusega. Usna¨ paradoksaalselt, kui me järgime Nietzsche hilismärkmetes antud kunsti ja kunstniku kir- 26Seda teemat on Vattimo pikemalt arendanud eesti k leiduvas artiklis “Nihilism ja postmodernsus filosoofias”, Akadeemia, 1995, nr 7, 31Kreeka terminit hybris võiks tõlkida ülbuseks või mõõdutuseks. lk 1445–1460. Tlk. Hybris oli kreeka tragöödias omane ennekõike kangelastele, kes ei pi- 27Vt Fragmente nihilismist, lk 1800–1805. Tlk. danud oma inimlikku mõõtu ning teenisid sellega ära jumalate viha ja 28Võimu tahe, sks k. Tlk. karistuse — enamasti surma. Tlk. 29Fragmente nihilismist, lk 1805. Tekstikriitilise täpsuse osas olgu 32Tsit. Moraali genealoogiast: “Hybris on meie hoiak meisse [---] öeldud, et tegemist on siiski eelviimase lõiguga. Tlk. me eksperimenteerime endiga, nagu me seda endile ühegi loomaga teha 30Blond elajas, sks k. Tlk. ei lubaks”, Nietzsche 1954, 2: 854.

1804 1805 Nihilism: Reaktiivne ja aktiivne Gianni Vattimo jeldust, kus traagiline ja dionüüsiline kunstnik paistab olevat mu- gel “gering’ist”36 — väikesest, marginaalsest, märkamatust —, deliks Ubermensch¨ ’i jaoks, leiame Nietzsche juures teatud naas- millest Heidegger kõneleb loengu Das Ding lõpus.37 Mõlemad on mise Schopenhaueri filosoofia juurde ja Schopenhaueri tõlgenduse viimaks olemise võimalikud nimed pärast metafüüsika hingusele- juurde Kanti esteetilisest omakasupüüdmatusest. Aktiivse nihi- minekut. Viimane lahendamatu “kaassüü” Nietzsche passiivse lismi võimalus ise on võime ületada enesesäilitusimpulss, ula- ja aktiivse nihilismi vahel koos Nietzsche Ubermensch¨ ’i “defi- tudes nii mõõdukuse hoiakuni, see on ühtlasi hybris’e tingimus neerimisega” enesesäilitusvõime ületamise kaudu viitavad samas (eksperimendijulgus), mis on Ubermensch¨ ’ile olemuslik. Nii- suunas. moodi kirjeldatuna ei ole aktiivne nihilism väga kaugel passiiv- sest nihilismist; ja nii, nagu nägime, ei paista õnnestuvat katse leida Nietzsche teostest selget eristust kahe nihilismivormi va- Kirjandus ¨ hel. Fakt, et ainsad võimalikud Ubermesch’i ja aktiivse ni- N i e t z s c h e , Friedrich 1954. Werke in drei Bänden. Hrsg. von hilismi definitsioonid viitavad lõppkokkuvõttes võimele ületada K. Schlechta. München: Carl Hanser Verlag, 1954–1965 enesesäilitushuvi, osutab, et aktiivne nihilism on alati ühtlasi pas- N i e t z s c h e , Friedrich 1967. Werke: Kritische Gesamtausgabe. Hrsg. siivne selles mõttes, et toetub sellele, mida ma teises kontekstis von G. Colli, M. Montinari. Berlin & New York: Walter de Gruyter, soovitaksin nimetada “nõrkuse ontoloogiaks”.33 Vältimaks ak- 1967– tiivse nihilismi muutmist lihtsalt uueks metafüüsikaks, mis seab R o r t y , Richard 1979. Philosophy and the Mirror of Nature. Princeton, elu, jõu ja võimu tahte vanade platonlike olemuste ja traditsioo- NJ: Princeton University Press nilise “olemise” kohale, tuleb Nietzsche nihilismi tõlgendada olemise “kadumise” teooriana — olemise kui olemusliku tunnuse GIANNI VATTIMO (sünd. 1936) on Itaalia filosoof ja poliitik. Lõpetas kadumisena. Passiivne nihilism on protsess, mille käigus ole- 1959 Torino ülikooli, doktorikraad 1961, habiliteerus 1963. Aastast mine kui selline kaob. Aktiivne nihilism on inimlik vastus sellele 1964 Torino ülikooli professor. Oli 1999–2004 ja 2009–2014 Euroopa “objektiivsele” faktile, vastus, mis näitab ennast viimaks adek- Parlamendi liige. vaatsena ainult sedavõrd, kui ta aktsepteerib olemise kadumist, Tähtsamaid teoseid: Al di làdel soggetto: Nietzsche, Heidegger kaasneb sellele, käib sellega kaasas, ületades enesesäilitushuvi e l’ermeneutica (1981); Il pensiero debole (1983, koos P. A. Rovat- tiga); La fine della modernità: Nichilismo ed ermeneutica nella cultura ja koos sellega elu eest võitlemise vägivalla. Theodor Adorno postmoderna (1985; eesti keeles 2013); After the Death of God (2007, näeb oma meditatsioonides metafüüsika üle metafüüsika viimast koos J. D. Caputoga) ja Hermeneutic Communism: From Heidegger to ˇsanssi selles, et mitte arendada rõhuvaid, universaalseid kategoo- Marx (2011, koos S. Zabalaga). riaid, mis olid selle varasemaks sisuks (ja mida Adorno osalt Akadeemias varem ilmunud ta esseed “Nihilismi apoloogia” (1995, süüdistab Auschwitzis ja moodsa, ratsionaalse ühiskonna totali- nr 7, lk 1434–1444); “Nihilism ja postmodernsus filosoofias” (1995, nr 7, taarsetes tendentsides), vaid meditatsioonis presque rien’i34 üle — lk 1445–1460) ja “Vastu languse ontoloogiale” (2003, nr 7, lk 1445– ainsa kuju üle, milles midagi saab siiski meile olla antud olemu- 1463). sena väljaspool vägivalla loogikat.35 Presque rien ei ole väga kau- 36Mõiste Gering (Ge-ring) abil kirjeldab Martin Heidegger seda, kuidas asi koondab endasse nn maailmanelistu: taeva ja maa, surelikud 33Selle kohta vt G. Vattimo, “Vastu languse ontoloogiale”, Akadee- ja jumalikud. Seega tuleb seda mõista teatud ringmängu või ringlusena. mia, 2003, nr 7, lk 1445–1463. Tlk. Tlk. 34Peaaegu eimillegi, pr k. Tlk. 37Asi, sks k. Viidatud tekstile: M. Heidegger, Das Ding (1950), 35Tema Negatiivse dialektika lõpupeatükis. [Theodor W. Adorno, Gesamtausgabe, Bd. 7: Vorträge und Aufsätze (1936–1953), Frankfurt Negative Dialektik. Frankfurt am Main: Suhrkamp, 1966. Toim.] am Main: Vittorio Klostermann, 2000. Tlk.

1806 1807 Margus Vihalem

441). Romantism kehastab Nietzsche meelest segu kristlikest ideaalidest ja rousseaulikust naiivsest nn rikkumata inimese kont- NIETZSCHE WAGNERI VASTU septsioonist, mis muudab kunstiloomingu nende kontseptsioonide vangiks. Nii ilmneb romantiline kunst paradoksaalsel kombel Esteetika kui elu ja samamoodi kui kristlik moraal, paratamatult maailma eitavana: selle sügavamaks loomuseks on “rahulolematus reaalsusega” (sa- kunsti sümbioos mas: 117–118), mis päädib kõikjal eneseeituse, meelelise maailma eituse ja teispoolsuseihalusega. Kunstist rääkides pole meil Nietzsche arvates aga võimalik Margus Vihalem vaadata mööda kunsti osast ühiskonnas: kunst 19. sajandi lõpu- kümnendeil peab paratamatult arvestama sellega, et kunstipublik kui kunsti sihtrühm on teisenemas. Ning see on Nietzsche arvates üks kahetsusväärsemaid suundumusi kultuuris: le grand art on Nietzschet võib kahtlusteta pidada üheks 19. sajandi esteetilise kõikjal loovutamas kohta kunstile, mida Nietzsche iseloomustab mõtte suurkujuks, isegi kui tema hilisemas loomingus puudub sel- kui l’art mineur’i. Teisisõnu: kunst ei ole enam elitaarne, üksikute line esteetilisi seisukohti kokkuvõttev teos, mida võiks võrrelda suurvaimude ülev looming, vaid on üha enam muutumas areneva Immanuel Kanti Otsustusvõime kriitika või Georg Wilhelm He- kodanluse meelelahutuse ja uinutamise vahendiks (1999h: 463). geli loengutega esteetikast. Ometi on Nietzsche ideed kuns- See on aluseks 20. sajandil hoo sisse saanud demokratiseerumise- tist ja kunstnikust olnud võib-olla mõjukamadki kui Kanti ja le kunstis: kunst muutub massiühiskonna tarbimisobjektiks, sest Hegeli ideed, ja eriti kunsti valdkonnas. Tema esimene teos kunstimaailm ei saa kuidagi seista väljaspool kõikehaaravat kapi- Tragöödia sünd on oluline pidepunkt Nietzsche enda arenguloo talistlikku majandusmudelit. mõistmiseks, sest seal joonistub välja “looduses kõikevalitsev Nietzsche esteetikas on kesksel kohal väärtuskonflikt suure ja kunstitung” (2009: 37) oma kahetises vastanduvas jaotuses. Vaa- väikese kunsti vahel. See väärtuskonflikt ilmneb ehk kõige sel- tamata sellele et Nietzsche hilisem looming mõnevõrra eemaldub gemini just vastuolus, mis lahvatab Nietzsche ning tema kaua- dionüüsosliku ja apollonliku vastandpaarist, säilitab selles esi- aegse sõbra ja mentori, helilooja ja dramaturgi Richard Wag- tatu siiski oma tähtsuse, seda enam, et Nietzsche enda sümpaatia neri vahel. Lihtne oleks Nietzsche ja Wagneri konflikti taandada kaldub algusest peale dionüüsosliku maailma- ja kunstikäsituse kahe suurvaimu isiklikuks või isiksuste konfliktiks. Ka võib eriti poole,1 nii et ta näeb iseennastki esimese tõeliselt dionüüsosliku psühhoanalüüsiteooriatest lähtudes tekkida kiusatus näha selle filosoofina (1996: 74). konflikti taga Nietzsche mässu Wagneri kui isakuju vastu (Wagner Nietzsche esteetikat võib pidada ka üheks olulisemaks roman- oli Nietzschest palju vanem). Isegi kui need seletused ei ole täiesti tismivastaseks esteetikaks 19. sajandil. Tema kriitiline hoiak ro- alusetud, asub konflikti raskuspunkt mujal: tegemist on fundamen- mantismi suhtes väljendub märksõnades, millega ta romantismi taalse esteetilise väärtuskonfliktiga, mida ei saa kuidagi taandada vaimu kokku võtab: need on lõbutsemine, veiderdamine ja enese- üksnes isiklikule või isiksuslikule pinnale. pettus (“Schwärmerei, Schauspielerei, Selbstbetrügerei”; 1999f: Miks ülistab Nietzsche oma varastes kirjutistes, iseäranis 1872. aastal ilmunud Tragöödia sünnis, Richard Wagnerit kui 1Sellele vihjab Nietzsche oma hilisemas eessõnas Tragöödia sünnile, tõlgendades kristlikku moraali kunsti ja esteetilise maailmanägemuse uut ajastut kuulutavat kunstnikku ja miks on 1876. aastal aval- vastandina, “mis pagendab kunsti, igasuguse kunsti valede riiki” (2009: 14–15).

1808 6 1809 Nietzsche Wagneri vastu Margus Vihalem datud Ajakohatute vaatluste ajaks2 Nietzsche suhtumine Wag- kunstnikku kui loovat natuuri määratlevad: kui apollonlik tung, nerisse muutumas? Nietzsche Wagneri-analüüsi võib teatud säilitades indiviidi terviklikkuse (principium individuationis) ja mööndustega käsitada kui Nietzsche enesekssaamist3 (ja tema es- hoidudes astumast üle selle piiride, püüdleb näivuse, kooskõla, teetilise positsiooni kujunemist), mille pinge- ja tegevusväli moo- mõõdutunde ja püsivuse (kaunis vorm) poole, sidudes esteetika dustub kolmnurgas ideed, ideaalid ja iidolid. Nietzsche Wagneri- eetiliste printsiipidega iseenda tundmise ja mõõdutunde vajalikku- analüüs ei ole üksnes Wagneri ja Nietzsche enda analüüs, vaid sest, siis dionüüslik tung keeldub neist kõigist. Ta hävitab näivuse kogu Euroopa kultuuri (allakäigu) analüüs, moraalisemiootika või ilu ja seab selle asemele pimeda loomistungi ülevuse, intensii- -sümptomatoloogia (Nietzsche 1999b: 98). Ning selle analüüsi vistades kõigi meelte tööd (1999b: 117); ta hävitab kooskõla ja tegemisel võtab Nietzsche endale psühholoogi rolli, kes teesel- seab selle asemele ebakõla herakleitosliku polemos’e; ta eitab dud tõsiduse, kuid samas halastamatu aususega analüüsib Wag- mõõdutunnet ning armastab kõiges üliküllust; ta eitab püsivust neri kunsti, näidates selle varjatult dekadentlikku loomust. Nietz- ning näitab, et üksnes teisenev ja muutuv — saamine (ja mitte sche võtab aluseks Arthur Schopenhaueri idee, nagu ilmneks muu- olemine) — saab olla millegi uue ja olulise, uute väärtuste tekke sika (kunsti) kaudu meile maailma ja tahte sügavam olemus — sei- aluseks. Nii on tema osaks paratamatult traagiline saatus, kuid see sukoht, mille Nietzsche oma Tragöödia sünnis oli ise tingimusteta traagika on ülendav4 ning võimaldab kunstnikul korrakski ajast ja omaks võtnud (2009: 16. ptk). Ei, väidab Nietzsche hiljem vastu selle lõplikkusest üle olla. nii Schopenhauerile kui ka iseendale, muusika (kunsti) kaudu ei Dionüüsoslik kunstnik on niisiis see, kes loob uut maailma ilmne meile mitte maailma ja tahte sügavam olemus (1999f: 77– uute (esteetiliste) väärtustega, ta on lõhkeaine, mis vallandab 78). Kui midagi selle kaudu üldse ilmneb, siis muusiku (kunst- uute väärtuste saamise. Sellisena pole Nietzsche esteetika alu- niku) loomus, tema väärtused ja afektid, ilma et muusik kui seks mitte romantiline kunstnik, kes ihaleb Schopenhaueri kom- kunstnik sellest ise üldse teadlik oleks. Schopenhauerilt “laena- bel maailma ja asjade sisima olemusega ühekssaamise poole, vaid tud” meetodi abil eemaldab Nietzsche Wagneri loomingult maski, keegi, kes eitab igasugust olemust ja püsivust. See saamine, mis on tuues esile Wagneri kunstis üha enam juurduva dekadentliku ja korraga nii hävitus kui ka loome, on loomu poolest dionüüsoslik, konformistliku loomuse, mis ﬂirdib korraga nii antisemitismi kui sest dionüüsoslik kunst “veenab meid olemasolu igaveses nau- kristliku kaksikmoraaliga. Ning selle algselt Nietzsche poolt imet- dingus; me peame otsima seda naudingut nähtumuste tagant, letud kunstnikumaski tagant tuleb esile sügav ebakõla aristokraat- mitte nähtumustest” (2009: 114), nagu Nietzsche on Tragöödia liku ja pööbelliku, aktiivse ja reaktiivse (nihilismi) vahel. sünnis veel Schopenhaueri mõju all uneleva metafüüsikuna dekla- Selle maski varjus ja kunsti sügavamas sisimas oli Nietzsche reerinud, näidates sellega väljapääsu inimeksistentsi paratamatult Tragöödia sünnis näinud tegutsemas kahte põhilist antagonist- lõplikust ja traagilisest loomusest. Dionüüsoslikku transformat- likku, kuigi teineteist täiendavat jõudu või tungi: apollonlikku ja siooni kirjeldades näitas Nietzsche, et dionüüsoslikku. Nende tungide tähendus ilmneb nii selles, kuidas või millisena nad avalduvad (s.t kunstina), kui ka selles, kuidas nad [l]ühikeseks silmapilguks oleme tõepoolest ürgsed olendid ja tun- neme nende ohjeldamatut iha olla olemas ja tunda naudingut; võitlus, 2 piin, nähtumuse hävitamine näib meile nüüd vajalikuna ellu tungi- Oma hilises raamatus Nietzsche contra Wagner paigutab Nietzsche vate ja trügivate olemasolu loendamatute vormide ülikülluse juures, ärapöördumise Wagnerist 1876. aasta suvesse, mil Bayreuthis Wagneri maailmatahte ülevoolava viljakustulva juures; selsamal hetkel puurib ooperite esitamiseks valminud ooperimajas toimus esimene ooperifesti- val (vt 1999g: 431). 3Raamatus Ecce homo (1996: 75) väidab Nietzsche, et Richard Wag- 4“Üksikisik tuleb ohverdada millelegi üleisikulisele –– see on ner Bayreuthis ongi peaasjalikult temast endast kui “Zarathustra loojast tragöödia mõte; ta peab unustama kohutava ängistuse, mida surm ja preeksistentsel kujul”, mitte Wagnerist. aeg indiviidis põhjustab” (1999h: 453).

1810 1811 Nietzsche Wagneri vastu Margus Vihalem

meid läbi nende piinade raevukas astel, kui me oleme otsekui üheks ohvriks elueitusele ja teispoolsuseihalusele; seda kunsti, mille al- saanud mõõtmatu ürgse elunaudinguga ja kui me dionüüsoslikus geks on Nietzsche arvates elu aktiivsed jõud, sunnitakse andma joovastuses aimame, kui hävimatu ja igavikuline see nauding on. teed kunstile, mis eitab elu ja sellega ka iseennast. Hoolimata hirmust ja kaastundest oleme elades õnnelikud, aga mitte Küsimus kunstist ja tema tähendusest ei ilmne mitte ainult indiviididena, vaid kui üks ühine elusolend, kelle viljastava naudin- guga me kokku sulame (samas). kunsti seotuses eluga, vaid kerkib ka suhtes reaalsusega. Mida aga tuleks siin mõista reaalsusena? Kas seda, mis on meelte kaudu ta- Tunnetava ja loova subjekti lahustumisest oli Nietzsche teinud jutav, meeleline reaalsus, või on reaalsus midagi kõrgemat (kõrgem oma esteetika nurgakivi, millele ta ka hilisemas loomingus truuks reaalsus), mis on väärtuslikum kui siinpoolne reaalsus, elureaal- jääb. Nende kahe tungi tähendus ei ilmne enam nende alg- sus? Kas sellisel juhul ei vii me ideaali reaalsusest lahku, sel- ses funktsioonis näidata Kreeka kultuuri tekkejõudusid, millele lega reaalsust vaesestades, eitades? Niisiis on küsimuse all Sokratese aristokraatiavastane ja kunstivaenulik dialektika5 annab see, kas ideaal tuleb projitseerida reaalsusse endasse (reaalsuse Nietzsche meelest surmahoobi, vaid nende tungide seotuses mis transformatsioon, väärtuste ümbervääristamine) või kusagile mu- tahes kunstilise loomeprotsessiga, kusjuures algusest peale vaat- jale, teispoolsusse, mis toimib sellisel juhul kui elu ja reaal- leb Nietzsche neid tunge elu ja kunsti vastastikuse seotuse kaudu,6 suse eitus. Arthur Schopenhauer jõudis oma magnum opus’es kunstniku ja tema loomingu kui kahe konfliktse ja poleemilise pal- järeldusele, et meie reaalsustaju keskmeks on irratsionaalne, tun- jususe omavahelise suhtena. giline tahe (Wille), mis, olles inimese olemuseks (2001: 329), on ka Oma varasemates kirjatöödes nagu Tragöödia sünd ja Richard valu ja kannatuse peamine allikas. Ilu tunnetamiseks peaksime nii- Wagner Bayreuthis käsitleb Nietzsche Richard Wagnerit kui kunst- siis tahtest vabanema, selle maha suruma, sest ta on irratsionaalne nikku just sellise antagonistlike jõudude konfiguratsioonina: Wag- ega luba meil tõelist, mõistuspärast ilu kogeda. Kuna tahe on seega ner ilmneb seal revolutsioonilise ja dionüüsosliku kunstnikuna par kannatuse peamiseks allikaks, siis saab ka kunsti ülesandeks tahte excellence, kes ainsana on suuteline hävitama vanad käsulauad ja eitamine ja sellest vabanemine. Nii toetub Schopenhaueri kuns- looma uusi esteetilisi väärtusi. See heroiline ja vaimustunud ette- tikontseptsioon ideele, et loomiseks peab kunstnik ennast (tahet) kujutus Wagnerist aga on juba murenemas; tõlgendades Wagnerit eitama, eitama oma huvisid ja tunge, et muutuda puhtaks tunneta- kui uue ajastu ja uue esteetilise ideaali kehtestajat, kes kõneleb vaks subjektiks, kes on võimeline objektiivselt maailma kui Ideed 8 tuleviku inimestele (1999h: 505), hakkab Nietzsche nägema Wag- tunnetama. Nii saab Schopenhaueri filosoofiast Wagneri kunsti neris sümptomit, mis koondab oma ajastu haiguslikud jooned. vundament: nagu Nietzsche seda sõnastas, “võimaldab dekadent- Omamoodi tõehetkeks on Nietzschele Wagneri lipitsemine krist- sifilosoof dekadentsikunstnikul iseennast leida” (1999a: 21). like väärtuste ees: tema ooperitesse ilmuvad vagaduse, pühaduse, Lahkulöömine Wagnerist ja Schopenhauerist9 tähendab Nietz- lunastuse jms teemad.7 Elujaatavad ja aktiivsed väärtused tuuakse sche jaoks olulist pöördepunkti loomingus. Kuid milline on see (psühholoogiline) portree, mille Nietzsche Wagnerist joonis- 5Sokrates esineb Nietzsche teostes algusest lõpuni antikangelasena, tab? Nietzsche, esinedes kui arst ja psühholoog, allutab Wag- vt näiteks Tragöödia sünni 15. peatükki ja Sokratese probleemi raamatus neri (kui kunstniku, patsiendi, kultuurinähtuse) üksikasjalikule Puuslikehämarus. läbivaatusele: detailhaaval, justkui kohtuarst, kelle eesmärgiks on 6Tragöödia sünnis määratleb Nietzsche oma õpetust kui “puhtalt esteetilist antikristlikku vastandõpetust, mis on võrdväärne eluga” (2009: 16). 8“Idee tunnetamine [Erkenntnis] on aga kogu kunsti eesmärgiks” 7“Richard Wagner, näiliselt võitmatu, tegelikult aga haige ja meele- (2001: 277). heitel décadent, langes järsku abitult ja resigneerunult Kristuse risti ette 9Nietzsche ise seostab seda 1876. aastaga, kui ta mõistis, millises põrmu” (1999g: 431–432). suunas Wagner liigub, vt näiteks 1996: 86–88.

1812 1813 Nietzsche Wagneri vastu Margus Vihalem leida vastus küsimusele miks, dekonstrueerib Nietzsche Wagneri nii Euroopa kui ka saksa kultuuri allakäigu väärajat ja teatavas kunsti.10 Nietzsche terminoloogia on rikas mõistetest, mis osu- mõttes isegi lunastajat, kes toob muusikasse tagasi Dionysose tavad meditsiinile ning eriti psühholoogiale ja füsioloogiale — vaimu (1999g: 425). On üsna mõistetav, miks Nietzsche teeb valdkonnad, mis Nietzschele üha suuremat huvi pakkusid. Nii Wagnerist omaenda naiivsuse ja lühinägelikkuse kaksikkuju: oli deklareerib Nietzsche irooniliselt (1999g: 415), et tema kirjatöö ta ju naiivselt lasknud end meelitada Wagneri ooperite heroilis- Wagnerist — Nietzsche contra Wagner — ongi mõeldud eelkõige test tegelaskujudest ja neid saatvast “filosoofiast”,11 mütoloogiaga psühholoogidele ning et tema põhilised etteheited Wagneri muu- põimitud süˇzeeliinidest ja tema muusika nõiduslikust lõputust me- sikale on eelkõige füsioloogilist laadi (samas: 418). Juba varem loodiast, mis oma pompoossuse ja pühalikkusega pani justkui oli Nietzsche lähenenud Wagnerile kui nähtusele tungide seisuko- märkamatult võtma end tõsiselt. Selle ülepingutatud ja ebaloo- hast; ta oli Wagneris avastanud ühelt poolt vajaduse näha maailma, muliku tõsiduse vastu seadis Nietzsche hiljem naerva ja rõõmsa inimest ja kunsti moraali vaatepunktist ehk teisisõnu, vajaduse helguse (Heiterkeit), vahemerelise kerguse ja suure tervise.12 neid moraliseerida, teiselt poolt aga võimuihaluse ja valitsemis- Nietzsche pettumine Wagneris on pöördumatu ja täielik, ja tungi (1999h: 203), mis varustavad moraliseerimistungi vajaliku kindlasti poleks see olnud nii lõplik, kui ta poleks samas ol- energiaga. nud pettumine iseendas (“Ma olin kõige korrumpeerunum wag- Nietzsche varases loomingus oli Wagner sümboliseerinud neriaan”; 1999a: 16), oma noorusvaimustuses, mida olid toit- kunste koondavat ja taasühendavat jõudu, mis oma dionüüsosliku nud Schopenhaueri filosoofia ja Wagneri muusika. Nüüd saab loomusega kehastas lubadust taastada Kreeka kultuuris väidetavalt tema jaoks nähtavaks Schopenhaueri resignatsioon ja maailma- algselt valitsenud kunstiliikide ühtsus ning anda muusikale tagasi eitus ning Wagneri ooperite üha tugevnev kristlik alatoon, mis tema algupärane traagiline, dionüüsoslik loomus. Nii nägi Nietz- teeb lõpu dionüüsoslikule saamisetraagikale ja unustab sellega sche Wagneris filosoofi ja muusikut-heliloojat, kes mitte ainult kogu kreekaliku, moraali eitava kunstipalangu. Ja mis siis, nagu ei taasta kunstide algupärast ühtsust, vaid on suuteline ehitama Nietzsche oma hilisemas eessõnas Tragöödia sünnile optimistli- silla muusika ja filosoofia vahele (2009: 133–134), puhta afekti ja kult rõhutab, “[v]aatamata kõikidele ennatlikele lootustele ja kaas- mõtlemise vahele, ning andma sellega nii kunstile kui ka inimek- aegsete mõistete ekslikule rakendamisele, millega ma oma esime- sistentsile üldse uue, üleva tähenduse. Mõtet Wagnerist kui filo- se raamatu tookord ära rikkusin, jääb igatahes ikka endiselt alles soofist ja kunstnikust toitis nii Wagneri viljakas tegevus kunstiteo- Dionysose kohta käiv suur küsimärk, nii nagu ta sinna sai aseta- reetikuna kui ka tema ooperitele omane vanade germaani müütide tud, ja samuti ka ka muusika kohta: kuidas peaks looma muusikat, eksalteeritud kasutus. Ning kummalisel kombel sai kunsti ja fi- mille lähtekohaks poleks enam romantika nii nagu saksa omal, — losoofia koondumisest ja ühtesulamisest hiljem Nietzsche enda vaid dionysoslikkus?” (2009: 18). Loomulikult pole see küsimus üks meelisideid ning tema filosoofilise esteetika üks aluskontsept- ainult muusikast, vaid kunstist üleüldse — ja inimesest. sioone. Wagneromaaniast tervenemine saab Nietzschele elu ja surma Nietzsche hilisem looming hõlmab niisiis Wagneri kui (estee- küsimuseks: “ma nägin, et on viimane aeg taas omaenese aru pähe tilise) fenomeni kriitilist läbivaatust, millega kaasneb Nietzsche võtta” (1996: 88). Nietzsche Wagneri-analüüs on vaheldumisi omaenda varasemate seisukohtade kriitika, mis nägid Wagneris nii tehniline kui ka afektidel põhinev: ta rõhutab ooperiˇzanri vi-

10Wagnerit käsitleb Nietzsche kahes lühikeses, kuid sisutihedas raa- 11Veel Ajakohatutes vaatlustes oli Nietzsche Wagneris näinud loo- matus: Nietzsche contra Wagner (1999f) ja Wagneri juhtum (1999a), tustandvat filosoofi: “Wagner on kõige rohkem filosoof seal, kus ta on mõlemad kirjutatud 1888. aastal, enne Nietzsche vaimset kokkuvarise- kõige teotahtelisem ja sangarlikum” (1999h: 445). mist 1889. aasta esimestel päevadel. 12Vt näiteks 1996: 103.

1814 1815 Nietzsche Wagneri vastu Margus Vihalem suaalset loomust, mis, nagu Wagner ise oli rõhutanud, võimaldab üha kõrgemalt hindab ja ülistab. Nii teostab Wagner omal kombel (taas)luua meie igapäevareaalsuse selle kõige vahetumal kujul, selle, mida Nietzsche oli eitanud Schopenhaueris: tahtest loobu- “esitades füüsiliselt meie silme ees eluseiku nende täiuslikus spon- mise ja resignatsiooni. Elurõõm loovutab koha surmaootusele, taansuses” (1964: 189), samas lihtsustades ja kontsentreerides. millest lähtub ka Wagneri muusika kohmakas ja isegi raskepärane Vaatepildi dramaatiline jõud võib aga varjutada kogu ülejäänud tõsidus ning kerguse ja graatsilisuse puudumine. Neid viimaseid koosluse, jättes muusikale üksnes illustreeriva, suunava rolli. väärtusi oli Nietzsche nii väga armastanud oma hilisemas lem- Muusika muutub epifenomeniks, mis ei seisa enam oma jalgadel, mikmuusikas — George Bizet’ Carmenis, komponeeritud Pros- vaid vajab toetamist. Just see juhtubki Nietzsche arvates Wag- per Mérimée teosele, aga näiteks ka Mozarti loomingus.15 Wag- neri ooperitega: lava suurus ja dekoratsioonide keerukus juhivad neri ja Bizet’ vastanduses tuleb esile Nietzsche esteetika elujaatav märkamatult tähelepanu kõrvale muusikalt. Muusiku ja helilooja loomus. Ta leiab Bizet’ Carmenis seda, mida oli uskunud leid- asemele astub näitleja kui veiderdaja ja mimomaan, kes tahab olla vat Wagneris, kuid milles ta oli pidanud pettuma: teoses elujanu, korraga nii filosoof kui ka muusik ja helilooja, kuid jääb filosoofias sensuaalsuse, kirglikkuse, kerguse, rõõmu, isegi kui seda varjutab diletandiks,13 sest lihtsalt reprodutseerib kristlikke ideaale, ning Carmeni süˇzees traagiline armastus. Carmen näib Nietzsche jaoks muusikas lakkab olemast poeet. Nii jääb muusika tagaplaanile, kehastavat elu ja siinpoolsuse tingimusteta ülistust, mis tõestab, muutub pelgaks vahendiks; selle asemele astub tahe anda edasi et kunstiteos ei pea püüdlema teispoolsusse, et olla ülev. Nii nagu mingit sisu, edastada sõnumit, avaldada mõju.14 Nietzsche oli us- Beethoveni muusika sünnib Nietzsche arvates liikumisest,16 nii kunud, et Wagner suudab oma ooperites ühendada kunstid üheks kõnetab Bizet’ muusika keha ja nakatab selle liikumisega, tant- tervikuks; selle asemel püüab Wagner sobitada sobimatuid, ula- suga. Bizet muusika vahemereliselt selge ja kirglik paleus ilmneb tades meile suurendusklaasi, mille läbi tema kunst paistaks meile kui Nietzsche enda esteetiline ideaal: anda muusikale ja kunstile suuremana, kui see tegelikult on. Nietzsche ei esine mitte ainult üldse vahemereliselt päikseline loomus, mida väljendab impera- kriitikuna, vaid arstina, kes on (lõpuks!) võimeline läbi nägema tiiv “[i]l faut méditerraniser la musique” (1999a: 16). Nii viib Wagneri ooperite nõiduslikku, moonutavat loomust, ning tema Nietzsche dionüüsosliku kunsti tagasi tema ürgsetele aladele: see üldistav diagnoos Wagneri kunstile ja sellega ka Wagnerile kui muusika, usub Nietzsche, on lausa aafrikalik. kunstnikule on halastamatu: “Wagneri kunst on haige” ja “Wag- Nietzsche esteetika leiab Wagneris (ja Wagneri kaudu Scho- ner est une névrose” (1999a: 22). Haige kunstnik ja haige looming penhaueris) oma tõsiseima antipoodi. Wagneri-analüüsi ja sellest käivad käsikäes; haige kunstnik ei saa luua tervisest pakatavat ja lähtuva enesekriitika kaudu sillutab Nietzsche teed iseenda kuns- elujaatavat kunsti; elujaatus peab väärtusena esmalt kehastuma tikontseptsiooni — uue, tõeliselt dionüüsosliku kunsti poole. Es- kunstnikus endas, elujaatus peab olema instinktiivne. teetika tuleb vabastada moraali kammitsaist, ületada kunstis hea Filosoofist ja kunstnikust oli saanud blaseerunud ja haiglane ja kurja vastandus (1999c: 201). See tähendab, et sügavamas veiderdaja, moralist, kes oli hüljanud dionüüsoslikkuse ja kelle mõttes pole kunsti ja filosoofia vahel mingit olemuslikku erine- ainsaks huviks oli saamas küsimus, kuidas saada lunastatud. vust: kumbki, nagu Nietzsche oma varasemas teoses Inimlik, liig- Eluülistuse asemel näeb Nietzsche Wagneris surmaootust ja mor- inimlik väitis, ei tee midagi muud, kui annab elule ja tegutsemisele biidset teispoolsuseihalust; tema muusikas puuduvat õnn, jõud, “maksimaalse tähenduse ja intensiivsuse” (1999d: 28). Kunsti ja tervis — omadused, mida Nietzsche ise oma halva tervise taustal filosoofia lähenemine ja koondumine ei tähenda aga sugugi seda,

13“Wagneri “ﬁlosofeerimine” kuulub kõige lubamatuma diletantluse hulka” (1999e: 555). 15Vt näiteks 1999c: 187. 14“Wagner ei mõtle kunagi muusikuna, ei lähtu muusiku südame- 16“Beethoven komponeeris käies. Kõik geniaalsed silmapilgud on tunnistusest: ta taotleb mõju ja ainult mõju” (1999a: 31). tingitud lihasjõu üleküllusest” (1999f: 372).

1816 1817 Nietzsche Wagneri vastu Margus Vihalem et kunst oleks filosoofiliste ideede kandjaks ja väljenduseks või on pigem tegemist abstraktsioonidega,17 mis ei kirjelda adekvaat- isegi meediumiks, nagu seda väitis Hegel. selt protsesse, mis mõtlemise ja muu nn vaimutegevuse puhul Esteetikas on keskseks mõisteks väärtused, ning keskseks tegelikult aset leiavad. Nii ka kunstniku puhul: kunstnik ei ole küsimuseks: kust need väärtused tulevad, kes neid loovad ja kan- ei mõtlemise, teadvuse ega tahte teenistuses, me saame üksnes navad, ning viimaks: kes neid kehtestavad? Kas see on alati tead- kantilikult öelda, et need on nähtumused, mitte asjad iseeneses, lik valik, teadvustatud valik kõrge ja madala vahel? Nietzsche ning et me tegelikult väga hästi ei tea, millised on need jõud, esteetikas on kesksel kohal antisubjektivistlik lähenemine kunst- mis meie mõtlemist ja muid selliseid protsesse tingivad ja suuna- nikule kui teatud jõudude tegutsemise ja väljenduse instrumendile. vad. Ka jõu mõiste (Kraft) pole selles suhtes midagi erandlikku, Kunstnikku nagu ka filosoofi ei tule võtta iseendale läbipaistva ja mõtlemist võivad tingida ja suunata väga erinevad jõud. Kunsti põhiliselt ratsionaalse subjektina, vaid pigem isikustatud väljana, kohta järeldub siit, et kunst pole ratsionaalse mõtleva subjekti loo- mis koosneb suurest hulgast varjatud ja anonüümsetest jõududest, ming, sest igasugune subjekti ühtsus on teatud abstraheerimis- mida Nietzsche nimetab koondmõistega tungid (Trieb). Selliselt protsessi tulemus. Niisiis peaks Nietzsche puhul pigem küsima: mõistetuna kaotab kunstnik kontrolli kunstiteose üle, ta on üksnes millistest jõududest ja kui palju on kunst tingitud (1999f: 128)? sillaks kunsti juurde, mitte eesmärk iseeneses (1999i: 343). Ehk teiste sõnadega: millised jõud ja millises konfiguratsioonis on Nietzsche esteetikas kesksel kohal olev kontseptsioon mõtle- kunsti loomisel esmatähtsad? misest ja igasugusest vaimsest tegevusest kui kehalisest tegevu- Nietzsche seob kunstilise tegevuse kui esteetilise tegevuse keha sest võib tunduda reduktsionistlik, ometi oli see omas ajas radi- kui (bioloogilise) paljususega.18 Keha pole tema käsituse järgi kaalselt uuenduslik. Kuigi tema tungide ja mitteteadvuse mõisted passiivne instrument mõistuse käsutuses ega ka mitte läänemaises on mõnevõrra inspireeritud Eduard von Hartmanni loomingust, mõtlemises tihti madalaks ja mõistusele vastu töötavaks peetud on nende rakendus vägagi originaalne ja Nietzschet võib kaht- tungide tegutsemispaik. Seega pole mitte teadvus, mõistus ega lusteta pidada Sigmund Freudi eelkäijaks àla lettre, kes enne subjekt loometegevuse allikaks, vaid (kehas) tegutsevad jõud, sa- Freudi räägib mitteteadvustatud tungidest ja mõtlemisest kui tun- muti nendega suhestuvad nn välised jõud,19 mille konfliktide ja gidega vahetult seotud ja seega tungilisest nähtusest. Nietzsche vastuolude summaks ja tulemuseks kunst on. See on esteetiline puhul on tähenduslik ka see, et oma metafüüsikakriitilise hoiaku seisund, milles me tajume maailma esteetilisena ja loome seda taustal keeldub ta andmast mitteteadvusele või teadvustamatusele samas loomaliku, ennast kehtestava jõuga. Selles protsessis koh- mingitki substantiivset tähendust, rääkides selle asemel teadvus- tuvad kehaline ja pildiline, dionüüsoslik ja apollonlik maailm. Nii tamatusest kui omadusest, mitte olemusest ehk filosoofia keeles nagu Freud, näeb Nietzsche siin teatavat sublimeerivat protsessi, substantsist. See tähendab, et tungid jäävad meile üldiselt var- kuid selle vahega, et see ei lähtu keelust ega tõrjumisest. Jõu jatuks, me saame aimu nende tegevusest ja konfliktidest üksnes ülejääk — metafoorselt väljendudes — voolab pildilisse maailma selle kaudu, kuidas nad avalduvad. Niisiis pole Nietzschele olemas mingit omaette eksisteerivat mitteteadvust või alateadvust, 17Vt Nietzsche lühemat kirjutist “Tõest ja valest moraalivälises kuid samas pole ka teadvust kui sellist. On vaid teatud protsessid, mõttes” (eesti k 2007), milles Nietzsche tegeleb mõistete päritoluga ja mida me teadvustame või millest saame teadlikuks (neid regist- näitab, et mõisted on viimane lüli ahelas, mis algab meie elukeskkonnast reerides, märgates), ja teised, mida me ei teadvusta. ehk välismaailmast pärinevate närviärritustega. 18“Esteetika pole midagi muud kui rakenduslik füsioloogia” (1999g: Kas kunstiloomeprotsessid on teadlikud ja teadvustatud? Te- 418). gelikult on see Nietzschele pigem pseudoküsimus, sest ei teadvus 19Vastandus seesmise ja välise vahel on Nietzschele loomulikult liht- ega tahe, kaks modernse filosoofia alusmõistet, ei mängi Nietzsche sustav ja isegi eksitav, sest nn sisemaailm pole sugugi välismaailmast mõtlemises enam sugugi rolli. Teadvuse, tahte ja subjekti puhul olemuslikult eraldatud, vaid pigem alalises kontaktis ja sümbioosis.

1818 1819 Nietzsche Wagneri vastu Margus Vihalem ja vormib selle esteetiliselt. Kunsti tegijaks ja autoriks pole seega leorganite ja nende võimetega. Tunnetusteooria (epistemoloogia) kunstniku teadvus ega ratsionaalne, kaalutletud tahe, vaid keha on seega Nietzschele paratamatult seotud esteetikaga ja esteetika kui teadvustamata jõudude kooslus, s.t elu ise oma lõpmatus pal- tunnetusteooriaga. See seab igasugusele tunnetusele Nietzsche jususes ja mitmekesisuses. Kunst ei seisne mitte elust kauge- arvates paratamatu ning karmi piiri ja piirangu: see, mida me tead- nemises või sellest kõrgemale tõusmises, vaid elu intensiivista- vustame, ei saa olla objektiivne, sest mis tahes teadvustatud oma- mises, elujõudude ja elutegevuse maksimeerimises, nende loovas dus või objekt on alati juba tunnetusprotsessi käigus abstraheeritud väljenduses. Ning kui kunsti päritolu on kehaline ja instinktiivne, ja kujundatud. Nii pole miski meile antud peale tungide kaooti- siis peab ka kunsti tajumine haarama kogu keha. lise ja muutuva maailma. Ning veelgi enam, igasugune tunnetus Kunst ei ole seega looduse vastand, ta ei vastandu elule ega on Nietzsche arvates alati juba esteetiline, meie meeletunnetus tõuse sellest kõrgemale. Kunst on elu teenistuses ning kasvab allutatakse paratamatult teatud rütmidele, koondatakse teatud ku- ja toitub sellest. Kui elu on eesmärk iseeneses (täpsemalt öel- junditesse. Meie meeletunnetus pole aga mitte üksnes esteetiliselt des: elujõudude intensiivistamine, mitte elu kui abstraktsioon), kui organiseeritud, meeletunnetusse on juba sisse programmeeritud pole mõtet otsida midagi elust väljaspool või teispool elu, siis peab esteetilised väärtused, sest “mis tahes olendi “välismaailm” on elu ise andma endale tähenduse, ta ei saa seda omandada millegi selle olendi väärtusotsustuste summa” (1999e: 503). Välismaailm muu kaudu. Eluvormide (s.t tungide) paljusus, nende omavahe- ei ole seega mitte objektiivselt antud, vaid pika ja keerulise, enam- line võitlus ja evolutsioon ning üha enam keerustumine ongi see, vähem kogu evolutsiooni haarava tõlgendusprotsessi tulemus. mis elu on ja mis sellisena avaldub ka kunstis. Selles mõttes on Niisiis on Nietzsche arvates meie omaksvõetud väärtused, seal- elu võimutahte paratamatu väljendus, elu jõudude intensiivsuse hulgas esteetilised väärtused, küll teatud kujunemisprotsesside tu- väljendus.20 Elu ongi võimu tahe, kuna kõigele elavale on omane lemus, kuid samas on nad elu poolt ehk “bioloogiliselt” deter- iseenda kehtestamine, oma jõu maksmapanemine!21 Ning estee- mineeritud: nende väärtuste loomus on eluväljendus ja selle in- tika on selle võimutahte kunstiline väljendus, kunstnik on filosoof, tensiivsus meis enestes.22 Kunst on seega evolutsioonilise eris- kes loob ja kehtestab uusi esteetilisi väärtusi. tumisprotsessi paratamatu kõrvaltoode. Mitte küll kõrvaltoode Esteetiline seisund on seega ka bioloogiline seisund, mis on selles mõttes, et kunst oleks midagi eluprotsessidesse puutuma- omane igale organismile, kes on osa sellest, mida me nimetame tut, iseeneses olevat, elule võõrast ja eluvõõrast, isegi kunstlikku. välismaailmaks. Aga kas see, mida me nimetame välismaailmaks, Kontseptsioon kunstist kunsti pärast (l’art pour l’art) on Nietz- on objektiivsel kombel olemas ja antud? Ta on ilmselt küll ob- schele võõras ja isegi arusaamatu (1999f: 572): kunstil küll pole jektiivselt olemas — või pigem saamises (selles pole Nietzsche väljastpoolt seatud ülesannet, kunst ei ole pelgalt vahend, samas arvates mõtet kahelda, sest see viib enamasti välja solipsismi ja pole kunst ka eesmärk iseeneses. Selleks et mõista Nietzsche muudesse “liialdustesse”, mis tavaliselt päädivad mingis teoorias, esteetikat, tuleb aru saada, et kunst ei segune Nietzsche jaoks kus mõeldakse välja mingi teine, “tõelisem ja parem maailm”). mitte üksnes filosoofiaga, vaid ka eluga; kunsti iseloomustab Kuid (välis)maailm ei saa kuidagi olla objektiivselt antud, sest eluväärtuste jaatamine või eitamine. Nii võibki Nietzsche pu- välismaailma tunnetus põhineb alati mingi organismi tunnetusel hul rääkida kunstist kahes mõttes:23 ühel juhul jaatab kunst elu ja ning see tunnetus on paratamatult piiratud selle organismi mee- saab oma jõu elu jaatavatest jõududest, teisel juhul tuleneb kunsti 22“Kui me väärtustest räägime, siis räägime elu inspiratsiooni ajel, 20“[E]lu ise pole vahend millegi jaoks, ta on võimu kasvamisvormide elu optika vaatel: elu ise sunnib meid väärtusi kehtestama, elu ise väljendus” (1999f: 345). väärtustab meie kaudu, kui me väärtusi kehtestame” (1999b: 86). 21“Eelkõige soovib kõik elav vallandada oma jõudu –– elu ise on 23“Esteetika on vältimatult nende bioloogiliste tingimustega seotud: võimu tahe” (1999c: 27). on décadence’i-esteetika ja on klassikaline esteetika” (1999a: 50); vt ka

1820 1821 Nietzsche Wagneri vastu Margus Vihalem aluseks olev jõud aga rahulolematusest siinpoolse maailmaga, sel- teadlik subjekt, vaid indiviid kui paljusus, kes ei tee seda valikut lisel juhul tahab kunst meil aidata elu unustada või meid sellest mitte teadlikult, vaid on teatud mõttes üksnes pime instrument kaugendada. Tõeline, s.t dionüüsoslik kunst on Nietzsche jaoks teda tingivate jõudude käes (tungid, instinktid, afektid). Nii esitab elu teenistuses, mitte vahend sellest maailmast kaugenemiseks, Nietzsche esteetika ühelt poolt perspektivistliku autori vastutuse elumurede või viletsuse unustamiseks. Nietzsche arusaam kuns- kriitika, seades radikaalselt kahtluse alla kogu autori institutsiooni tist sisaldab paratamatut traagikat, kuid see traagika on õilis ja kui sellise (autor, nagu subjektki, on perspektiivi-illusioon (1999f: elujaatav: see on kunstniku traagika, kes oma kunsti kaudu jaatab 188)), teisalt keeldub Nietzsche tunnistamast mingi muutumatu elu, isegi kui ta seeläbi hukkub (1999a: 52). Nietzsche esteetika loova olemuse olemasolu inimeses. Kuna iga tung ihaleb suurema põhikriteeriumiks on seega küsimus elu jaatavate ja elu eitavate jõu ja enesekehtestamise poole, on inimeses avalduv nn kunsti- väärtuste vahekorrast. Ning kunst on nende jõudude vahekorra pa- tung üksnes paljude tungide koondumise ning herakleitosliku po- ratamatu, kuid paradoksaalsel kombel samas juhuslik väljendus. lemos’e ja sõja tulemus. Pole kunstitungi kui sellist, kõik tungid Nietzsche dionüüsoslik esteetikakontseptsioon esitab väljakutse on oma loomu poolest loovad — esteetilised. esteetikatele, mis määratlevad kõrgeima esteetilise väärtusena ilu Nietzsche räägib uuest kunstist, mis peaks olema kerge ja ja usuvad, et ilutunnetus saab olla objektiivne, s.t tõusta kõrgemale dünaamiline, mida iseloomustaks lapsemeelsus ja muretus (1999g: subjektiivse tingituse vallast. Nietzschelik esteetika on teravas 438) ja mis oleks täis joovastust (Rausch), kuid oleks samas ka vastuolus Kanti huvituse-printsiibiga; kunstiteose huvitu loomus, aus ja otsekohene ega kannaks endas mingit vihavimma (ressen- olgu siis kunstniku kui huvitu ja erapooletu looja või kunsti/kauni timent). Sõlmida esteetika lahti moraalist tähendab anda kuns- objekti esteetilise tunnetaja poolt vaadates, on tühipaljas abstrakt- tile tagasi tema kreekalik jõud, jaatada tingimusteta loovust kui sioon ja müüt, sest kunstniku tungid ja instinktid on nii või teisiti elu põhiväärtust. Mis tahes kunst, nagu mis tahes filosoofia on kunstiteose kui väljenduse varjatud sisuks. Kunst on loomu poo- sümptomid, mis annavad tunnistust elu kasvavast või hääbuvast lest paratamatult erapoolik, seotud huviga elu ja seda kandvate jõust, elujaatusest ja elueitusest kui võimu tahte vormidest (1999g: jõudude vastu, suunatud nende äratundmisele ja tugevdamisele. 425). Need ilmnevad kui vastandlikud esteetilised väärtused. Nii seab Nietzsche Kanti abstraktsele huvitusekontseptsioonile Üksnes seda mõistes saab kunstnikust filosoof ning filosoofist (“Schön ist was ohne Interesse gefällt”) vastu Stendhali ja tema kunstnik — neid ühendab elu kui ülim kunst. promesse de bonheur’i (1999i: 347, 365), näidates, et igasugune huvitu ilu on lõppude lõpuks üksnes askeetliku ideaali esinemis- vorm. Kirjandus Nietzsche esteetika seab meid kunstist rääkides põhimõttelise N i e t z s c h e , Friedrich 1996. Ecce homo: Kuidas saadakse selleks, valiku ette: kas jaatada elu ja sellega ka surma või siis eitada elu mis ollakse. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Jaan Undusk. Tallinn: Vaga- ning sellega koos ka surma. Eitada elu tähendab ühtlasi eitada bund maailma, põgeneda teispoolsusse, vältida surma. Selline valik on N i e t z s c h e , Friedrich 1999a. Der Fall Wagner. — F. Nietz- ühelt poolt eksistentsialistlik, pannes näiliselt kogu vastutuse just- sche. Der Fall Wagner; Götzen-Dämmerung; Der Antichrist; Ecce kui indiviidile, kes peab selle valiku tegema. Teisalt on see valik homo; Dionysos-Dithyramben; Nietzsche contra Wagner. (Sämtliche aga antieksistentsialistlik ja antisubjektivistlik, sest valiku tegija Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Bänden. 6.) Hrsg. von Gior- pole rangelt võttes mitte indiviid kui jagamatu üksus ja enese- gio Colli und Mazzino Montinari. München: Deutscher Taschenbuch Verlag; Berlin—New York: de Gruyter, S. 9–53 N i e t z s c h e , Friedrich 1999b. Götzen-Dämmerung. — F. Nietz- Nietzsche contra Wagner, milles Nietzsche räägib ülevoolava vitaalsuse sche. Der Fall Wagner; Götzen-Dämmerung; Der Antichrist; Ecce ja kiduva vitaalsuse käes kannatajatest (1999g: 425). homo; Dionysos-Dithyramben; Nietzsche contra Wagner. (Sämtliche

1822 1823 Nietzsche Wagneri vastu Margus Vihalem

Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Bänden. 6.) Hrsg. von Gior- N i e t z s c h e , Friedrich 2007a. Antikristus: Kristluse needmine. gio Colli und Mazzino Montinari. München: Deutscher Taschenbuch Tlk Tiiu Mikenberg; toimetanud, kommentaarid ja järelsõna: Jaa- Verlag; Berlin—New York: de Gruyter, S. 55–161 nus Sooväli. Tartu: Zeus N i e t z s c h e , Friedrich 1999c. Jenseits von Gut und Böse. — F. Nietz- N i e t z s c h e , Friedrich 2007b. Tõest ja valest moraalivälises mõttes. sche. Jenseits von Gut und Böse; Zur Genealogie der Moral. Tlk Märt Põder. — Akadeemia, nr 11, lk 2443–2445 (Sämtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Bänden. 5.) N i e t z s c h e , Friedrich 2009. Tragöödia sünd. (Avatud Eesti raamat.) Hrsg. von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. München: Deut- Tlk Anne Lill. Tallinn: Tänapäev scher Taschenbuch Verlag; Berlin—New York: de Gruyter, S. 9–243 Schopenhauer, Arthur2001. Die Welt als Wille und Vorstellung. N i e t z s c h e , Friedrich 1999d. Menschliches, Allzumenschliches. Köln: Parkland Verlag I und II. (Sämtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Bänden. W a g n e r , Richard 1964. Wagner on Music and Drama: A Compen- 2.) Hrsg. von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. München: Deut- dium of R. Wagner’s Prose Works. (A Dutton paperback; D 135.) scher Taschenbuch Verlag; Berlin—New York: de Gruyter Selected and arranged, and with an introd. by Albert Goldman and N i e t z s c h e , Friedrich 1999e. Nachgelassene Fragmente 1884–1885. Evert Sprinchorn. New York: E. P. Dutton & Co. (Sämtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Bänden. 11.) Hrsg. von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. München: Deut- scher Taschenbuch Verlag; Berlin—New York: de Gruyter MARGUS VIHALEM (sünd. 1975) on lõpetanud Eesti Humanitaarins- Nietzsche, Friedrich1999f. Nachgelassene Fragmente 1885–1887. tituudi filosoofia bakalaureuseõppe 2000, filosoofiamagister 2002, filo- (Sämtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Bänden. 12.) soofiadoktor 2009 (mõlemad UniversitéParis 8). Tallinna Ülikooli eesti Hrsg. von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. München: Deut- humanitaarinstituudi filosoofia osakonna lektor a-st 2007. scher Taschenbuch Verlag; Berlin—New York: de Gruyter N i e t z s c h e , Friedrich 1999g. Nietzsche contra Wagner. — F. Nietz- sche. Der Fall Wagner; Götzen-Dämmerung; Der Antichrist; Ecce homo; Dionysos-Dithyramben; Nietzsche contra Wagner. (Sämtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Bänden. 6.) Hrsg. von Gior- gio Colli und Mazzino Montinari. München: Deutscher Taschenbuch Verlag; Berlin—New York: de Gruyter, S. 413–445 N i e t z s c h e , Friedrich 1999h. Richard Wagner in Bayreuth. (Un- zeitgemässe Betrachtungen IV.) — F. Nietzsche. Die Geburt der Tragödie; Unzeitgemässe Betrachtungen. I–IV; Nachgelassene Schriften 1870–1873. (Sämtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Bänden. 1.) Hrsg. von Giorgio Colli und Mazzino Monti- nari. München: Deutscher Taschenbuch Verlag; Berlin—New York: de Gruyter, S. 429–510 N i e t z s c h e , Friedrich 1999i. Zur Genealogie der Moral. — F. Nietz- sche. Jenseits von Gut und Böse; Zur Genealogie der Moral. (Sämtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Bänden. 5.) Hrsg. von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. München: Deut- scher Taschenbuch Verlag; Berlin—New York: de Gruyter, S. 245– 412 N i e t z s c h e , Friedrich 2004. Fragmente nihilismist. Tlk Leo Luks. — Akadeemia, nr 8, lk 1793–1832

1824 7 1825 KAS PEALE “GEENI” ON OLEMAS KA “EPIGEEN”?

Toivo Maimets

Viimastel aastatel on bioloogias üha tähtsamaks saanud valdkond, mida nimetatakse epigeneetikaks. Praegusaegsete õpikute järgi käsitleb epigeneetika protsesse, mis mõjutavad geenide avaldumist ja päranduvad tütarrakkudesse, kuid ei ole seotud muutustega DNA enda nukleotiidses järjestuses (Lodish jt 2008). Kreeka keelest pärit eesliitel “epi” on mitu tähendust: juures, peal, kohal, järgi, järel, pärast, üle, vastu, lisaks. Niisiis on epigeneetika puhul tegu nähtustega, mis “lisanduvad” geneetikale, asuvad selle “kohal”. Geneetika aineks peetaks seejuures kõike pärilikku, mis on seotud muutustega DNA nukleotiidses järjestuses (primaarjärjes- tuses). Selliseid päranduvaid efekte, mis ei ole tingitud otseselt DNA nukleotiidsest järjestusest, on viimastel aastakümnetel kirjeldatud väga palju: siia kuuluvad DNA metüleerimine (ka hüdroksüme- tüleerimine ja atsetüleerimine) ning kromatiini modiﬁtseerimine, RNA molekulidel põhinevad pärilikud efektid, valkudest (näi- teks priionvalkudest) tingitud ja nn struktuursed pärilikkusefek- tid. Tartu ülikooli audoktor Scott Gilbert kirjeldab oma 2009. aastal koos David Epeliga avaldatud raamatus hulgaliselt selliseid näiteid nii lihtsamate organismide, nagu ümarussid ja puuvilja- kärbsed, kui ka imetajate, sealhulgas inimese kohta. Viimased viis aastat on faktilist materjali üha juurde toonud, mistõttu tundub, et mitut sorti “epigeneetika” hakkab juba ületama vana head

ALEKSANDER VARDI (1938) Artikkel põhineb autori ettekandel XL teoreetilise bioloogia ke- vadkoolis “Epigeneetiline pööre” 9. mail 2014.

1827 Kas peale “geeni” on olemas ka “epigeen”? Toivo Maimets

DNA järjestustel põhinevat “geneetikat”. Eva Jablonka ja Ma- üle vaidlesid juba Aristoteles ja Platon, on järgmine: kas embrüo rion Lamb kirjutavad lausa: “Sellised lähenemisviisid [---] moo- sisaldab endas valmiskujul kõiki täiskasvanu struktuure ja ainult dustavad olulise osa kujunevast alternatiivsest vaatest evolutsioo- kasvab oma arengu käigus või vastupidi, diferentseerub etapiviisi nile. Me nimetame sellist evolutsiooniprotsesside epigeneetilise mingist algselt amorfsest struktuurist? Muidugi esindas Platon käsitluse taaselustumist, laienemist ja üksikasjade väljaselgitamist oma seisukohaga, et vorm ja idee on mateeriast sõltumatu, pre- “epigeneetiliseks pöördeks”” (Jablonka, Lamb 2010: 140). formistlikku suunda. Aristoteles seevastu leidis, et vorm tekib Millega on tegu? Alustuseks tuleb tõdeda, et vaidlusi eri kool- aktiivse kujundaja ja mitteaktiivse mateeria koosmõjul arengu käi- kondade vahel on palju ja nagu teaduses ikka on põhjuseks sa- gus, ning esindas seega epigeneesi. Kogu edaspidine loodusteadus geli erinev arusaamine mõistetest ja seetõttu ka nende kohati vas- on arenenud nende kahe suuna vaidluses ning kord on eelistatum tukäivgi kasutuspraktika. üks, siis jälle teine suund. Eelistus ei sõltu seejuures mitte ainult ajastu konkreetsetest loodusteaduslikest teadmistest, vaid tihti ka ühiskonnas enam aktsepteeritud ideoloogilistest ja religioossetest EPIGENEETIKA MÕISTE vaadetest (vt ka Maimets 2005). Epigeneetika mõiste võttis kasutusele Oxfordi professor Conrad 1956. aastal kirjutab Waddington: Hal Waddigton üle seitsmekümne aasta tagasi, tähistades sellega Tõsiasi, et sõna “epigeneetika” meenutab “epigeneesi”, on minu “bioloogia haru, mis uurib geenide ja nende produktide vahelisi arust üks argumente selle sõna kasutamise poolt. [---] Me kõik teame, põhjuslikke seoseid, mis loovad fenotüübi” (Waddington 1942). et [indiviidi] arengu alghetkel sisaldab sügoot teatud “preformeeri- Temale kuulub ka metafoorne mõiste “epigeneetiline maastik”, tud” tunnuseid, kuid need peavad “epigeneesi” käigus üksteisega mis moodustab olulise osa indiviidide arenguprotsessist alates interakteeruma, enne kui saavutatakse [väljaarenenud] täiskasvanu olek. “Preformeeritud” tunnused kuuluvad tänapäeval geneetikaks viljastatud munarakust ja sellele järgnevast embrüonaalsest aren- nimetatud distsipliini alla. Sõna “epigeneetika” soovitan aga kasu- gust kuni täiskasvanuks saamiseni. Esimesed tekkivad rakud tada epigeneesiprotsesside uurimisel, mis on samamoodi indiviidi on otsekui marmorkuulid, mis asuvad mäe tipus; neil on mak- arengus osalised (Waddington 1956: 1241). simaalne (arengu)potentsiaal ja nad on valmis mis tahes suunas alla veerema (s.t seda potentsiaali realiseerima). Kui aga rakk on Aastaid hiljem tõdeb David Haig, et “epigeneetika viitas Wad- mingi suuna “valinud”, siis tagasi mäe otsa ta enam ei saa ning dingtonil distsipliinile, mida me tänapäeval nimetame indivi- seega on teised arengusuunad välistatud. Edasi tuleb kuuli vee- duaalse arengu bioloogiaks” (Haig 2004: 67). remisel ette mäekurusid ja orge ning taas tuleb “valida” üks või Kui me nüüd võrdleme “epigeneetikat” selle mõiste looja Wad- teine suund, ent kui otsus on kord tehtud, siis jällegi tagasiteed ei dingtoni käsituses ülaltoodud tänapäevase deﬁnitsiooniga (Lodish ole. Sellisel maastikul arenedes muutuvad rakud üha spetsialisee- jt 2008), siis on selge, et jutt käib eri asjadest. Mis siis vahepeal ritumaks, kuni (mäe jalamile jõudes) saavad lõplikult diferentsee- juhtus? runuks ja täidavad organismis mingit kindlat ülesannet, olgu siis närvirakkude, vererakkude, epiteelirakkude või millegi muuna. GEEN JA EPIGEEN Nii on see üldjuhul looduslikes tingimustes; mitmesuguste ma- nipulatsioonide abil, mis 2012. aastal tõid Shinya Yamanakale ja Et saada selgust “epigeneetika” olemuses, tuleb kõigepealt aru John Gurdonile Nobeli preemia (vt Maimets 2012), oleme praegu saada, mida tähistab sõna “geneetika” ehk mis on see valdkond, võimelised neid marmorkuule ka päris mäetippu tagasi veeretama. mille “kohal” epigeneetika asub. Kuna geneetika alusmõisteks on Conrad Waddingtoni “epigenees” seostub otseselt epigeneeti- “geen”, siis tuleb vaadata, mida me selle all mõistame ja kas on ole- lise ja preformistliku maailmavaate eristamisega. Küsimus, mille mas ka “epigeen”, mis võiks siis olla epigeneetika alusmõisteks.

1828 1829 Kas peale “geeni” on olemas ka “epigeen”? Toivo Maimets

Probleemidest mõiste “geen” defineerimisel olen üht-teist juba kude poolt, mis kasutavad spetsiifilisi tingimusi, aluseid ja determi- varem kirjutanud (Maimets 2005) ning seetõttu viitan siinkohal nante, mis on olemas unikaalsel, eraldiseisval ja seetõttu sõltumatul vaid mõnele ajalooliselt olulisele faktile. moel. Lühidalt — just neid asju, mida me tahame kutsuda geeni- Peaaegu kõik praegu kasutusel olevad rahvusvahelised mole- deks (Johannsen 1909: 124). kulaarbioloogia ja geneetika õpikud (nt Alberts jt 2013; Lewin Ning kaks aastat hiljem: 1997; Lodish jt 2008) defineerivad geeni kui DNA nukleotiidset järjestust, millel on teatud omadused. Näiteks: “Geen — kogu “Geen” ei ole midagi muud kui üks lihtsasti kasutatav sõna, mida DNA järjestus, mis on vajalik mingit kindlat ülesannet täitva gee- saab kergelt teistega kombineerida ja mis on seetõttu ehk kasulik niprodukti (polüpeptiidi ehk valgu) sünteesiks” (Lodish jt 2008). kirjeldamaks gameetides olevaid “ühikfaktoreid”, “elemente” või “allelomorfe”, mille olemasolu on nüüdisaja mendellikud uurijad Või: “Geen — DNA piirkond (niihästi kodeerivad DNA järjestu- näidanud. [---] Nende “geenide” loomuse kohta ei ole veel mõtet sed, regulaatorjärjestused kui ka intronid), mis vastutab diskreetse mingit hüpoteesi püstitada; ent asjaolu, et “geenid” kirjeldavad ole- päriliku tunnuse eest, vastates tavaliselt ühele valgule või RNA- masolevat reaalsust, on mendelismist tulenev ilmselge tõsisasi (Jo- le” (Alberts jt 2013). hannsen 1911: 132–133). Diskreetsete pärilike tunnuste ülekandmise uurimise algataja oli kahtlemata Brno munk Gregor Mendel (1822–1884), kelle tööd Seega on Johannseni “geeni” puhul tegu hüpoteetiliste kemi- jäid tema eluajal teadusüldsusele tundmatuks ja taasavastati alles kaalidega, mis määravad organismi iseloomujooned terviklikus, 1900. aastal Hugo de Vriesi ja Carl Corrensi poolt. Ehkki oma aja mendellikus mõttes. Kuidas aga hakkas see mõiste täielikult kat- teadmiste juures ei saanudki Mendel arvata, millised konkreetsed tuma DNA nukleotiidse järjestusega? keemilised ained tema katsetes nähtud tunnuseid (näiteks herneste värvust või siledust/kortsulisust) edasi kannavad, oli talle selge, et GEEN KUI DNA NUKLEOTIIDNE JÄRJESTUS mingid materiaalsed kandjad peavad need olema. 1866. aastal kirjutab ta: Selsamal 1909. aastal siirdus Johannsen Ameerikasse, kus ta pidas Kahte taime eristavad tunnused saavad olemas olla ainult selle tõttu, ettekande ka Thomas Hunt Morgani laboris. Morganil olid sel- et on olemas erinevused sugurakkudega vitaalses interaktsioonis leks ajaks käimas tõsised uuringud puuviljakärbse geneetika alal: olevate elementide koostises ja nende kombinatsioonides (Mendel tema laboris oli loodud aukartustäratav hulk mutante ja koosta- 1866: 42). tud arvukalt mutatsioonide rekombinatsioonikaarte. Järgnevate aastate jooksul jõudis Morgan veendumusele, et geenid asuvadki Nüüd küsime: kas Mendeli “elemendid” ongi need praegu kromosoomides iseseisvate üksustena ning tema õpilane Alfred tuntud geenid, mis on õpikutes defineeritud DNA nukleotiidsete Henry Sturtevant tuletas rekombinatsioonikaardist esimese kro- järjestustena? mosoomikaardi. Geenide omavahelise suhtelise kauguse ühikuks Sõna “geen” on pärit aastast 1909, mil Taani botaanik Wilhelm sai muidugi üks morgan (vt ka Maimets 2009). Evelyn Fox Keller Ludvig Johannsen võttis selle kasutusele koos mõistetega “geno- nendib: tüüp” ja “fenotüüp”. Genotüüp tähistas kõiki organismi pärilikul teel saadud arengueeldusi ja fenotüüp viisi, kuidas need organismi Aastaks 1933 olid geenid nii Morganile kui ka ta kolleegidele tegelike tunnustena teostuvad. Geeni olemust kirjeldab ta järgmi- muutunud vaieldamatult reaalseteks, materiaalseteks üksusteks — selt: füüsikateadusele tuntud molekulide ja aatomite bioloogilisteks ana- loogideks, mis olid varustatud omadustega, mis võimaldavad, nagu Sõna “geen” on vaba mis tahes hüpoteesist: ta väljendab vaid ilmsel- de Vries oli kirjeldanud, “seletada oma kombinatsioonide kaudu get tõde, et paljud organismi iseloomujooned on määratud sugurak- elusmaailma nähtusi”. Morgani ühe õpilase, H. J. Mulleri arvates

1830 1831 Kas peale “geeni” on olemas ka “epigeen”? Toivo Maimets

polnud aga geen mitte lihtsalt “pärilikkuse fundamentaalne üksus” PROBLEEMID GEENI “KITSA” DEFINEERIMISEGA vaid “elu alus” (Keller 2000: 2–3). 1944. aastal ilmus ajakirjas Journal of Experimental Medicine Niisiis oli möödunud sajandi teiseks pooleks tekkinud kindel veen- kolme autori, Oswald T. Avery, Colin M. MacLeodi ja Maclyn dumus, et geenid koosnevad DNA nukleotiidsetest järjestustest, McCarty artikkel, milles kirjeldati ühe konkreetse tunnuse üle- ning selleks, et leida seos mingite tunnuste (silma värvuse, ini- kandmist DNA abil ühelt bakterilt teisele. Mudeliks oli bakter mese pikkuse, haigusriskide) ja vastavate DNA lõikude vahel, Streptococcus pneumoniae, mis võib esineda põhimõtteliselt ka- tuli viimased lihtsalt üles leida ja nende nukleotiidjärjestus teada hes vormis. S-vorm annab kasvades siledapinnalisi kolooniaid, saada. Seda hakatigi kõige aktiivsemalt piisava rahalise ja poliiti- moodustades limakapsleid. Nende tõttu ei saa nakatatud orga- lise toetuse najal tegema. Ajapikku hakkasid aga sellesse käsitusse nismi immuunsüsteem neid hävitada ja seetõttu on S-vorm pa- mõrasid lööma faktid, mida esialgu püüti eirata; sellest hoolimata togeenne: tekib kopsupõletik. Teine, R-vorm kasvab aga kare- kogunes neid üha jonnakamalt. Laias laastus jagunevad sellised dapinnaliste kolooniatena ega moodusta limakapsleid ja seega ei probleemid viide rühma. põhjusta ka haigust. Autorid puhastasid tolleaegsete biokeemiliste Esimene ring probleeme on seotud sellega, et geeniks kõlblik- meetoditega S-vormi DNA ja näitasid, et kui see viia R-vormi bak- ke DNA järjestusi on lihtsalt vähe — nii vähe, et raske on kirju- teritesse, siis hakkavad need siledaid kolooniaid moodustama ja tada kõiki teadaolevaid elusraku funktsioone ainult selliste DNA limakapsleid tootma. Kui ülekantav DNA ensümaatiliselt lagun- järjestuste arvele. Kuna DNA koostisosadeks olevad nukleotii- dati, siis selline tunnus üle ei kandunud — järelikult oli ülekand- did kodeerivad vastavate valkude aminohappeid kolmekaupa, siis vaks molekuliks DNA. vähegi mõistliku pikkusega valgu saamiseks ei tohi nukleotiidi- Ehkki autorid ise nentisid, et pole välistatud ka mingid muud ritta sattuda kolmikuid, mis valgusünteesi peatavad (stoppkoodo- seletused, on hiljem korduvalt tõestatud, et mitmesuguseid tunnu- nid). Selliseid stoppkoodoniteta nukleotiidiridasid nimetatakse seid saab puhastatud DNA abil rakust rakku üle kanda. Ent tõsiasi, avatud lugemisraamideks ja nende arv annab kätte potentsiaal- et DNA on paljude tunnuste ülekandemolekul, ei tähenda ju veel, sete geenikõlblike järjestuste arvu. Pärast inimgenoomi järjestuse et ta oleks alati ja kõikide tunnuste ülekandja! teadasaamist selgus, et niisugused järjestused moodustavad kogu James Watsoni ja Francis Cricki revolutsiooniline avastus inimese DNAst alla viie protsendi ja neid on kokku umbes 21000, 1953. aastal — et DNA-l on kaksikahela struktuur — tõi DNA lisaks umbes 9000 geeni, millelt toodetakse ainult RNAd (Pennisi kõige laiema avalikkuse ette ja kinnistas lõplikult arvamuse, et 2012). 1969. aastal oli usutud, et kõikide funktsioonide täitmiseks geenid ei koosne millestki muust kui DNAst — desoksüribonuk- vajalike valkude kodeerimiseks peaks inimesel olema kaks miljo- leiinhappest. Siit oli vaid samm edasi selliste väideteni, mille nit geeni (Kaufmann 1969), ja veel vahetult enne inimese genoomi parimad näited pärinevad USA presidendilt Bill Clintonilt, kui ta järjestuse teadasaamist oli pakutud, et neid peaks olema umbes 2000. aasta 26. juunil koos Briti peaministri Tony Blairiga kuu- 100000 (US... 1990). lutas välja inimese DNA järjestuse esimese mustandi valmimise: Samas on teada, et RNA tootmiseks kasutatakse tervelt 75% “Inimkonna teetähis: elu raamatu dekodeerimine”; “keel, milles raku DNAst (Djebali jt 2012) — seega luuakse ääretult palju jumal lõi elu”; “mis revolutsiooniliselt muudab enamiku, kui mitte RNAd, mille järjestus ei võimalda saada vastavaid valke. Kuna kõigi haiguste diagnoosimist, ärahoidmist ja ravi”. see 75% on tugevas vastuolus geenide (avatud lugemisraamide) vähesusega (nagu öeldud, on viimaseid vähem kui 5% kogu DNAst), soovitavad Djebali jt geeni hoopistükkis ümber deﬁnee- rida ja nimetada just transkript (RNA) pärilikkuse baasühikuks: “Sõna “geen” tähistaks samal ajal kõrgema taseme mõistet, mis

1832 1833 Kas peale “geeni” on olemas ka “epigeen”? Toivo Maimets hõlmaks kõiki neid transkripte (lõpuks lahutatuna oma genoom- Kui teadlased ja arstid räägivad rinnavähi geenist, tsüstilise fibroosi∗ sest asukohast), mis annavad oma panuse mingi fenotüüpse tun- geenist või siniste silmade geenist, siis peavad nad silmas geeni, mis nuse tekkesse” (Djebali jt 2012). Ehkki probleem, mida nad la- on defineeritud suhtega mingisugusesse fenotüüpi (s.t inimese või or- hendada püüavad, on selge, tekib kohe küsimus, miks piirduda ganismi mingitesse tunnustesse), mitte aga konkreetse molekulaarse geeni puhul ainult RNAga, kui on olemas näiteid ka valkude jm järjestusega. Asjaolu, et kellelgi on siniste silmade geen või tsüstilise kohta, mis annavad oma panuse fenotüüpsete tunnuste tekkesse (vt fibroosi geen ei tähenda, et tal oleks spetsiifiline DNA järjestus. Sil- mas peetakse pigem võimalust ennustada, muidugi teatud konteksti allpool). raames, mingi fenotüüpse tunnuse esinemise tõenäosust (Moss 2003: Teiseks, olemasolevad DNA järjestused ei ole — eriti hulkrak- 44). setes organismides — kaugeltki ühetähenduslikud. Üks ja sama DNA ahel võib anda erinevaid valke, temas olevat informatsiooni Probleem ei ole niivõrd selles, et ongi olemas kaks paralleel- saab olukorrast sõltuvalt kombineerida teiste DNA lõikude omaga set arusaama geenist: geen kui tunnust tekitav diskreetne ühik ja ja pärast selle informatsiooni tõlkimist RNA järjestuseks on veel geen kui DNA järjestus (Moss nimetab neid vastavalt P-geeniks palju mehhanisme, mis omakorda infot muudavad (alternatiivne ∗ ja D-geeniks). Probleeme tekitab see, et neid kahte mõistet ka- splaissing, RNA toimetamine, valkude translatsioonijärgne kova- sutatakse segiläbi, mistõttu segadus üha suureneb. Seda vastuolu lentne ja struktuurne modifitseerimine). Näiteks puudutab alter- nähes on muide viimases, möödunud aastal ilmunud õpikus (Al- natiivne splaissing, mis põhjustab algse DNA-lt kopeeritud RNA berts jt 2013) geeni definitsioon antudki dualistlikuna: “Geen — järjestuste intensiivse ümberreastumise ja seetõttu ühelt DNA-lt pärilikkuse ühik, mis sisaldab organismi iseloomujooni või fe- väga erinevate valkude saamise, 92–95% meie geenidest (Pan notüüpi määravaid juhiseid; molekulaarses mõttes DNA lõik, mis jt 2008). Samuti on olemas hulk kattuvaid geene, kus ühe ja juhib valgu või RNA molekuli tootmist.” On hea, et see kahetisus sama DNA järjestuse pealt saadakse erinevate lugemisraamide on nüüd õpikus fikseeritud, ent nende kahe kontseptsiooni pidev tõttu täiesti erinevaid valgujärjestusi. segiajamine on endiselt suur probleem. Seetõttu tuleks püüelda On raske leida sarnasemaid organisme kui ühemunakaksikud. üheselt mõistetavate terminite poole. Peale samasuguse DNA on ka nende arenemiskeskkond ja -aeg Neljas probleemide ring tuleneb asjaolust, et viimastel aasta- sama. Ometigi on neil näiteks erinevad sõrmejäljed ja tihti erinev tel on üha enam leitud tunnuseid, mille mitootilist ega meiooti- iseloom. Ka ühest ja samast DNAst kloonitud loomadel on mit- list ülekannet (vastavalt pooldumisel tekkivatele tütarrakkudele ja mesuguseid erinevusi (vt nt Raser, O’Shea 2005). Identne DNA sugurakkude kaudu järglastele) ei vahenda ei DNA nukleotiidne ei taga identset fenotüüpi. järjestus ega üldse mitte DNA molekul. Siia kuuluvad näiteks: Seega on ääretult raske, kui mitte võimatu leida inimese geeni, - DNA modifikatsioonid (näiteks metüleerimine) ja kromatiini mis kodeeriks ainult ühte valku, saati siis ühtainust tunnust. ∗∗ Kolmas rühm probleeme tuleneb asjaolust, et tegelikult on struktuuri modelleerimine (histoonide modifikatsioonid); levinud kaks geenimõistet. Probleemi on hästi defineerinud Lenny Moss: ∗ Tsüstiline fibroos — haigus, mis kahjustab peamiselt hingamis- ja seedesüsteemi epiteelkoe rakkude ainevahetust. Toim. ∗∗Metüleerimine ehk metülatsioon — metüülrühma lisamine teatud DNA osadele, et saavutada rakkude normaalne diferentseerumine ∗Splaissing — RNA molekulist “tarbetute” lõikude väljalõikamine ja areng; kromatiin — teatud valkude (histoonide) ja nende ümber ja allesjäävate lõikude kokkukleepimine, et saada valgusünteesiks sobiv keerdunud DNA kompleks, millest moodustuvad eukarüootide ehk nukleotiidne järjestus. Toim. päristuumsete organismide kromosoomid. Toim.

1834 1835 Kas peale “geeni” on olemas ka “epigeen”? Toivo Maimets

- RNAd ülekandjatena (mikro-RNA, siRNA, sRNA, piRNA; järglastele, tekitades neiski vastavaid käitumuslikke ja ainevahe- Stuwe jt 2014); tuslikke reaktsioone (Gapp jt 2014). - Valgud ülekandjatena (näiteks priionid; Crow, Li 2011); Gilbert ja Epel (2009: 450 jj) on tabelisse pannud kümneid - Struktuurne pärilikkus (rakkude ehituslikud osad, näiteks selliseid “põlvkondadevahelise epigeneetilise ülekande” näiteid, membraanid, toimivad tütarrakkudes uute struktuuride maat- mida leidub nii ümarussidel, putukatel kui ka imetajatel ja mis riksina). kanduvad edasi paljude põlvkondade vältel. Näiteid, nagu öel- dud, üha lisandub. On ilmne, et kui kõik need geneetilise info Näiteid on siin tõepoolest palju, ilmselt juba sadu. DNA me- ülekande tegurid on lahutatud mõistest “geen” (tähenduses “DNA tülatsiooni rolli geenide avaldumise pärilikul muutmisel tuntakse nukleotiidne järjestus”), siis tekib kiusatus hakatagi neid kutsuma juba ammu. Alguses peeti metülatsiooniefekte mittepärilikuks, epigeenideks — nii mitootiliselt kui ka meiootiliselt pärilikkust hiljem aga selgus, et suur osa neist kandub sellisena üle ka järg- edasikandvateks üksusteks, mis pole DNA järjestused, vaid mi- mistesse põlvkondadesse. dagi neile “lisaks”. Ometigi pole see õige. 1994. aastal näitasid Michaud jt (1994), et kui geeni nime- Viies probleemide ring on seotud asjaoluga, et tihti ei tekita tusega agouti viia lisapromootor, siis selle metüleerituse astmest nähtavat fenotüüpi mitte mingi DNA lõigu olemasolu, vaid hoopis sõltub, kas hiire karv on kollasem või hallim, ning see tunnus selle puudumine. Lenny Moss kirjutab: kandub edasi vähemalt kahte järgmisse põlvkonda. Ei ole olemas spetsiiﬁlist struktuuri (nukleotiidset järjestust), mis Kui tiineid hiiri mõjutati sisenõrenäärmete süsteemi häirivate oleks omane valgete õite geenile või siniste silmade geenile või pal- kemikaalidega, tekkis järgmises põlvkonnas iseloomulik fenotüüp: jude haiguste geenidele, sest on tuhat võimalust, mil moel organismil väheviljakad, vähese spermatogeneesivõimega isased hiired. See säärane normaalne ressurss puududa võib (Moss 2003: 45). oli tingitud geenide metülatsioonimustri muutusest ja kandus pärilikult edasi kõigisse nelja uuritud põlvkonda (Avery jt 2005). Valged õied tekivad lilla pigmendi (selle sünteesiks vajaliku Niisiis tekitavad elu jooksul kogetud keskkonnamõjud pärilikke DNA) puudumise tõttu. Teisisõnu: tunnus on, aga geeni, s.t fenotüüpseid muutusi järgmistes põlvkondades. DNAd, ei ole. Muidugi võib seda võrrelda “lambiga, mis teki- In utero, s.t üsas nälgivatel hiirtel tekivad DNA metülatsiooni tab pimeduse”, ja väita, et see on absurdne. Aga just sellisest muutused sugurakkudes, mis lähevad üle järglastele ja mõjutavad loogikast me enamasti lähtume, kui otsime “haiguste geene”. nende tervist ning riski haigestuda diabeeti ja rasvtõvesse (Marti- Kõik need probleemid üheskoos viivad järeldusele, mida juba nez jt 2014). 13 aastat tagasi väljendasid Jenuwein ja Allis: “Mendeli geen on Nn Kit-mutatsioonid tekitavad hallil hiirel valgeid laike jalga- midagi enamat kui lihtsalt DNA jupp” (Jenuwein, Allis 2001). dele ja sabale: Kit+/mut-hiir (üks alleel normaalne, teine mutantne) Käsitust, mis algas Mendeli arusaamaga pärilikkust edasikandva- on valgete laikudega. Ent Rassouzadegan jt (2006) leidsid, et ka test “elementidest”, mille Johannsen hiljem geenideks nimetas, mõned Kit+/+-hiirte järglased on valgete laikudega. Selgus, et kitsendati järgnenud aastakümnete jooksul nii, et geenideks ha- mutantne Kit-geen toodab ebanormaalset RNAd, mis akumulee- kati nimetama vaid DNA järjestusi ja kõik muu jäeti tähelepanu rub spermis ja kandub munarakku. Nii järgmises põlvkonnas kui alt välja. Tundub, et nüüd on pintsak tõesti kitsaks jäänud. sealt edasigi vaigistab selline RNA normaalse Kit-geeni ja seega tekib kogu aeg mingi hulk laikudega järglasi hoolimata normaal- PUUDUV PÄRILIKKUS sest Kit+/+-genotüübist. Varases elujärgus kogetud traumaatiline stress muudab hiire Juba pikki aastaid on üritatud leida vastavust DNA primaarjärjes- mikro-RNAde koostist ja need lähevad spermide koostises üle ka tuse (“geenide”) ja organismi tunnuste, näiteks inimese pikkuse,

1836 1837 Kas peale “geeni” on olemas ka “epigeen”? Toivo Maimets

ühe või teise haiguse esinemise jms vahel. Meetodeid alates üksik- Kuna sellised efektid, mis toimivad üle põlvkondade, nõrgestavad nukleotiidide polümorfismist kuni ülegenoomsete assotsiatsiooni- tavapäraseid genotüübi-fenotüübi seoseid, siis isegi täieliku genoo- uuringute ja otsese sekveneermiseni on palju ja tõhusaid. Kui tegu mijärjestuse teadasaamine ei suuda nähtavale tuua kogu geneetilise on nn monogeensete haigustega, näiteks sirprakulise aneemiaga,∗ muutlikkuse repertuaari. Märkimisväärsel kombel on neil juhtudel mis on tingitud üksikmutatsioonist nimetusega Glu6Val hemo- eelmiste põlvkondade genotüüp tunduvalt parem fenotüübi ennus- globiini β-ahelas, siis on tõepoolest võimalik leida täielik vasta- taja kui indiviidi enda oma. [---] Ehkki võib olla ka teisi seletusi, osutavad kõige provokatiivsemad tõendid sellele, et väikesed RNAd vus geenijärjestuse ja haiguse esinemise, tegelikult normaalse fe- ja mitmesugused valkude omadused tagavad geneetilise mälu epige- notüübi puudumise vahel. Häda on aga selles, et pärilikke haigusi neetilise säilimise (Eichler jt 2010: 449–450). tuntakse kaugelt üle 5000 (Heinaru 2012: 668), ja monogeensed on neist vähem kui 2% (Jablonka 2013). Enamiku uuritud hai- Võttes kokku väga paljud olemaolevad andmed, mille järgi ge- guste (ja fenotüüpide) puhul seletavad DNA järjestuse muutused neetilise informatsiooni ülekandemolekuliks võivad peale DNA vaid väga väikest osa tunnuse pärilikust komponendist. primaarjärjestuse olla ka tema struktuuri modifikaatorid, samuti Näiteks 2009. aastaks oli leitud juba 40 geenilookust, mis seos- mitmesugused RNAd, valgud ja muud, võiksime geeni ümber de- tuvad inimese pikkusega, ent kõik need kokku suutsid seletada fineerida järgmiselt: Geenid on kõik päritavaid fenotüübiefekte vaid 5% selle tunnuse pärilikkusest (Manolio jt 2009). Palju pa- ülekandvad elemendid (ühikfaktorid, allelomorfid... ) — nii rem ei olnud lugu ka mitmesuguste haiguste riski hindamisega: DNA järjestused kui ka nende struktuuri modifikaatorid, teist tüüpi diabeet seostus 18 geenilookusega, mis kokku seleta- RNAd, valgud jms. Sellega saaks “geeni” tähenduse tagasi tuua ∗∗ sid 6% pärilikkusest, suure HDL-kolesterooli sisalduse puhul Mendeli ja Johannseni algse arusaama juurde ning võib-olla ka oli leitud seitse geeni, mis ühtekokku seletasid 5,2% pärilikku- lahendada puuduva pärilikkuse probleemi, keskendudes moleku- sest. Ehkki viimase viie aastaga on need vahed veidi vähene- lidele ja protsessidele, mis annavad DNA järjestuse kõrval oma osa nud, jäävad nad ikkagi ülisuureks. Seda asjaolu, et individuaalsed pärilikesse nähtustesse. Sellisel juhul oleksid kõik need pärilikud geenijärjestused ei suuda seletada suurt osa haiguste, iseloomu- elemendid geneetika objektid ja meil poleks mingit vajadust de- joonte ega teiste fenotüübiliste tunnuste pärilikkusest, nimetatakse fineerida peale “geenide” veel ka “epigeene”. Epigeene pole ole- puuduvaks pärilikkuseks. 2010. aastal avaldasid paljud juhtivad mas. teadlased ajakirjas Nature Reviews Genetics arvamust puuduva pärilikkuse olemuse kohta (Eichler jt 2010). Oli seisukohti, et tuleks lihtsalt rohkem geenijärjestusi määrata, patsientide kohorte UUS VANA EPIGENEETIKA suurendada ja rohkem tööd teha — ehkki ka kõigist maailma pat- sientidest ei pruugiks võib-olla piisata. Joseph H. Nadeau juhib “Epigeneetika” ei kao aga kusagile. Ta lihtsalt saab tagasi oma aga tähelepanu “epigeneetilisele pärilikkusele”: DNA metülat- algse, Waddingtonilt pärit tähenduse, tähistades neid sidemeid ja sioonile ja histoonide modifikatsioonile, väikestele RNA moleku- protsesse, mis vormivad (eelkõige) embrüonaalse arengu jooksul lidele, RNA järjestuse toimetamisele jne, mis kõik annavad oma sügoodis olevast arengupotentsiaalist (mis tähendab nii DNAd kui osa põlvkondadevahelisse pärilikkuse ülekandesse. Ta kirjutab: ka RNAd, valke, lipiide, membraane, organelle ja muid arengu- ∗Sirprakuline aneemia — haigus, mille puhul vere punaliblede kuju ressursse) tegeliku organismi ning suudavad selle potentsiaali rea- on moondunud ja eluiga lühenenud. Toim. liseerida teatud variantidena: ühesugusest ressursist algav areng ∗∗HDL-kolesterool — nn hea kolesterool (high density lipoprotein, ei pea lõppema identse tulemusega. Õigupoolest on selline aren- suure tihedusega lipoproteiin), mis oletatavalt vähendab südame- ja ve- gusüsteemide plastilisus evolutsiooniliselt ainult kasulik. resoonkonnahaiguste riski. Toim. Missugused on siis säärased epigeneetilised protsessid?

1838 1839 Kas peale “geeni” on olemas ka “epigeen”? Toivo Maimets

Newman ja Müller (2006) deﬁneerivad epigeneetikat kui aren- detakse maksimaalselt just enne rakkude sisenemist M-faasi guprotsesside kontekstisõltuvust. Epigeneetilised mehhanismid ning pärast selle faasi lõppu ta lagundatakse. Nii koordinee- on tingimuslikud, mitteprogrammeeritud individuaalse arengu de- ritakse ajaliselt tohutut hulka molekulaarseid sündmusi, mis terminandid, näiteks: peavad ühel hetkel töötama selle heaks, et rakk veatult pool- 1) raku metabolismi ehk ainevahetuse vastastikmõju nii orga- duda saaks (vt ka Maimets 1999: 160 jj). nismi sees kui ka temast väljaspool oleva keskkonnaga; 4) Biokeemilise oleku multistabiilsus — mitmed võimalikud sta- 2) koemasside ja keskkonna vastastikmõju, mis põhineb mater- biilsed olekud, mis on rakule üheaegselt võimalikud. Erine- jalidele iseloomulikel füüsikalistel seaduspärasustel — nn ge- valt suletud keemilistest süsteemidest, mis üldiselt arenevad neerilised protsessid; üheainsa keemilise tasakaalupunkti poole, on rakk avatud süs- teem. Kompleksse arengudünaamika tulemusena võivad nn 3) kudede omavaheline vastastikmõju, mis allub evolutsioonis atraktorid suunata raku ühte või teise tasakaaluolekusse, mis kujunenud seaduspärasustele. kõik on “õiged”. Deterministlike atraktorite kõrval — nendeks Konkreetseid näiteid epigeneetilistest protsessidest on palju. on mitmesuguste signaalmolekulide koguselised erinevused — Newman, Forgacs ja Müller (2006; vt ka Newman, Müller 2006) võivad põhjused olla ka lihtsalt juhuslikud (Li, Xie 2011). toovad välja järgmised protsesside rühmad paljude näidetega, mil- 5) Reaktsioonide ja difusiooni omavaheline seostumine. Difun- lest siinkohal vaid mõni: deeruv positiivse tagasiside võimeline regulaatorvalk (näiteks 1) Difusioon. Näiteks puuviljakärbse arengus liiguvad munaraku puuviljakärbse embrüos transkriptsioonifaktor even-skipped) küpsemise käigus emalt päritud RNAd (bicoid, nanos, oskar) tekitab iseenda tootmise plahvatusliku kasvu, mis tänu uute munaraku eri otstesse ja neist tekitatud valkude difusioonigra- rakutuumade hõivamisele levib ruumis lainena. Kui selline ∗ aktivaator suudab aga samal ajal aktiveerida ka mõne iseenda diendid määravad nii embrüo anterio-posterioorse polaarsuse ∗ kui ka hilisemate kehasegmentide tekke (Gilbert 2010: 218 jj). inhibiitori sünteesi, mis difundeerub kiiremini kui aktivaator ise, siis on tulemuseks see, et tippaktivatsiooni piirkonna 2) Diferentsiaalne adhesioon. Rakkude pinnaomadused kas või- ümber tekib tsoon, kus mingit aktivatsiooni ei saa olla. Uued maldavad neil seonduda või mitte samasuguste või teistsuguste aktivatsioonipiirkonnad ei saa sellise tsooni läheduses tekkida, rakkudega. Nii tekivad näiteks varajase arengu käigus eri ku- vaid teevad seda ainult kaugemal, kus inhibiitorefekt on kadu- dede piirpinnad. nud. Nii tekivad tänu reaktsiooni (aktivatsioon-inhibitsioon) 3) Biokeemilised ostsillatsioonid. Aktiivsete valgukomplekside seostumisele difusiooniga ruumilised “mustrijaotused” arene- perioodiline teke ja lagunemine etendab arengus väga tähtsat ∗∗ vas embrüos. osa. Näiteks kannuskonna blastulafaas tekib 14 rakujagune- 6) Mehaanilis-keemiline erutatavus, mis võib lisaks eelkirjelda- mise tulemusena, mida juhib nn M-faasi tekitav faktor MPF. ∗∗∗ tud biokeemilistele ostsillatsiooni- ja difusioonimehhanismi- See koosneb kahest valgust: kinaasse aktiivsusega valgust dele samuti põhjustada rakkude arengu erinevusi. Näiteks cdc2 ja tema regulaatorvalgust tsükliin B. Valgu cdc2 hulk on annavad epiteelide komplekssed basaalmembraanid∗∗ neile rakutsükli jooksul püsiv, kuid tsükliini hulk kõigub: teda too- kudedele teatud jäikuse, mis salvestab mehaanilist energiat. ∗Anterio-posterioorne polaarsus — organismi eesmise osa erinemine tagumisest. Toim. ∗Inhibiitor on aine, mis pidurdab keemilist, biokeemilist või füsio- ∗∗Blastulafaas — üks organismi lootelise arengu järke. Toim. loogilist protsessi. Toim. ∗∗∗Kinaasid on ensüümid, mis aitavad fosfaatrühmi üle kanda suure ∗∗Basaalmembraanid on plaatjad rakuvaheaine ladestused, millel energiaga molekulidelt näiteks valkudele ja lipiididele. Toim. paiknevad epiteelkoe rakud. Toim.

1840 8 1841 Kas peale “geeni” on olemas ka “epigeen”? Toivo Maimets

Teatud biokeemiliste stiimulite mõjul võib see vabaneda ja P.Ferreira,S.Foissac,M.J.Fullwood,H.Gao,D.Gon- põhjustada kollektiivseid rakumasside liikumisi. zalez,A.Gordon,H.Gunawardena,C.Howald,S.Jha, R. Johnson, P. Kapranov, B. King, C. Kingswood, Ilmselt on selliseid epigeneetilisi protsesse, mis kujunda- O.J.Luo,E.Park,K.Persaud,J.B.Preall,P.Ribeca, vad algsest potentsiaalsest organismist — viljastatud munarakust B.Risk,D.Robyr,M.Sammeth,L.Schaffer,L.H.See, ehk sügoodist — tegeliku organismi koos oma individuaalsete A.Shahab, J.Skancke, A.M.Suzuki, H.Takahashi, iseärasustega, veel mitmeid. Tundub, et nende mehhanismide H.Tilgner,D.Trout,N.Walters,H.Wang,J.Wrobel, uurimise alal oleme teatud ajaloolistel põhjustel maha jäänud, aga Y. Yu, X. Ruan, Y. Hayashizaki, J. Harrow, M. Ger- usun, et lähemad aastad toovad siin tänu uutele meetoditele uusi stein, T. Hubbard, A. Reymond, S. E. Antonarakis, hämmastavaid avastusi. G.Hannon,M.C.Giddings,Y.Ruan,B.Wold,P.Car- n i n c i , R. G u i g ó, T. R. G i n g e r a s 2012. Landscape of tran- Epigeneetikast rääkides tahaksin aga lõpetuseks meenutada scription in human cells. — Nature, no. 489, pp. 101–108 Stuart Newmani ja Gerd Mülleri seisukohta, mille järgi tänapäeva Eichler, E.E., J.Flint, G.Gibson, A.Kong, S.M.Leal, hulkraksete organismide vormid ja tunnused kujunesid evolutsioo- J.H.Moore,J.H.Nadeau 2010. Missingheritabilityandstrate- nis just eelkõige selliste geneeriliste epigeneetiliste tegurite mõjul gies for finding the underlying causes of complex disease. — Nature ja konserveerusid alles hiljem DNA “informatsioonis” (Newman, Reviews Genetics, no. 11, pp. 446–450 Müller 2006). Kalevi Kull nimetab sellist mehhanismi oma Gapp,K.,A.Jawaid,P.Sarkies,J.Bohacek,P.Pelczar, töödes (nt Kull 2014) semiootiliseks evolutsioonimehhanismiks. J. Prados, L. Farinelli, E. Miska, I. M. Mansuy 2014. Selle üle võib vaielda ja ehk ka vastuväiteid leida. Kui see aga Implication of sperm RNAs in transgenerational inheritance of the ef- tulevikus õigeks peaks osutuma, muudab see meie evolutsiooni- fects of early trauma in mice. — Nature Neuroscience, no. 5, pp. 667– 669 paradigmat oluliselt. Kuid see on juba üks teine jutt. G i l b e r t , S. 2010. Developmental Biology. 9th edition. Sunderland, Mass.: Sinauer Associates Inc. Kirjandus Gilbert,S.,D.Epel 2009. Ecological Developmental Biology. In- tegrating Epigenetics, Medicine and Evolution. Sunderland, Mass.: Alberts, B., D.Bray, K.Hopkin, A.Johnson, J.Lewis, Sinauer Associates Inc. M.Raff,K.Roberts,P.Walter 2013. Essential Cell Biology. H a i g , D. 2004. Dual origin of epigenetics. — Cold Spring Harb Symp 4th ed. New York: Garland Science Quant Biol, no. 69, pp. 67–70 Anway,M.D.,A.S.Cupp,M.Uzumcu,M.K.Skinner 2005. H e i n a r u , A. 2012. Geneetika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus Epigenetic transgenerational actions of endocrine disruptors and male J a b l o n k a , E. 2013. Some problems with genetic horoscopes. — fertility. — Science, no. 308, pp. 1466–1469 S. Krimsky, J. Gruber (eds.). Genetic Explanations: Sense and Non- C r o w , E. T., L. L i 2011. Newly identified prions in budding yeast, and sense. Cambridge, Mass.: Harvard University Press, pp. 71–80 their possible functions. — Semin Cell Dev Biol, no. 22, pp. 452–459 J a b l o n k a , E., M. J. L a m b 2010. Transgenerational epigenetic in- Djebali, S., C. A. Davi, A. Merkel, A. Dobin, T. Lass- heritance. — M. Pigliucci, G. Müller (eds.). Evolution: the Extended mann, A.Mortazavi, A.Tanzer, J.Lagarde, W.Lin, Synthesis. Cambridge: The MIT Press, pp. 137–174 F. Schlesinger, C. Xue, G. K. Marinov, J. Khatun, J e n u w e i n , T., C. D. A l l i s 2001. Translating the histone code.— B.A.Wil liams,C.Zaleski,J.Rozowsky,M.Röder, Science, no. 293, pp. 1074–1080 F.Kokocinski,R.F.Abdelhamid,T.Alioto,I.Anto- Johannsen,W.1909. Elemente der exakten Erblichkeitslehre. Jena: shechkin, M. T. Baer, N. S. Bar, P. Batut, K. Bell, Gustav Fischer I.Bell,S.Chakrabortty,X.Chen,J.Chrast,J.Curado, J o h a n n s e n , W. 1911. The genotype conception of heredity. — The T.Derrien,J.Drenkow,E.Dumais,J.Dumais,R.Dut- American Naturalist, no. 45, pp. 129–159 tagupta, E. Falconnet, M. Fastuca, K. Fejes-Toth,

1842 1843 Kas peale “geeni” on olemas ka “epigeen”? Toivo Maimets

K a u f f m a n , S. 1969. Metabolic stability and epigenesis in randomly of a new dominant agouti allele (Aiapy) is correlated with methylation constructed genetic nets. — Journal of Theoretical Biology, no. 22, state and is influenced by parental lineage. — Genes and Develop- pp. 437–467 ment, no. 8, pp. 1463–1472 K e l l e r , E. F. 2000. The Century of the Gene. Cambridge, Mass.: M o s s , L. 2003. What Genes Can’t Do. A Bradford Book. Cambridge, Harvard University Press Mass.: The MIT Press K u l l , K. 2014. Adaptive evolution without natural selection. — Bio- Newman, S.A., G.Forgacs, G.B.Müller 2006. Beforepro- logical Journal of the Linnean Society, no. 112, pp. 287–294 grams: The physical origination of multicellular forms. — Int. J. Dev. L e w i n , Benjamin 1997. Genes. Oxford: Oxford University Press Biol., no. 50, pp. 289–299 L i , G.-W., X. S. X i e 2011. Central dogma at the single-molecule level N e w m a n , S. A., G. B. M ü l l e r 2006. Genes and form: Inherency in living cells. — Nature, no. 475, pp. 308–315 in the evolution of developmental mechanisms. — E. M. Neumann- Lodish,H.,A.Berk,C.A.Kaiser,M.Krieger,M.P.Scott, Held, C. Rehmann-Sutter (eds.). Genes in Development. Re-reading A.Bretscher,H.Ploegh,P.Matsudaira 2008. Molecular the Molecular Paradigm. Durham, NC: Duke University Press Cell Biology. 6th ed. New York: W. H. Freeman and Company Pan,Q.,O.Shai,L.J.Lee,B.J.Frey,B.J.Blencowe 2008. M a i m e t s , T. 1999. Molekulaarne rakubioloogia. — Tartu: Ilmamaa Deep surveying of alternative splicing complexity in the human M a i m e t s , T. 2005. Kas siniste silmade, valgete õite ja haiguste geenid transcriptome by high-throughput sequencing. — Nature Genetics, on olemas? — Akadeemia, nr 11, lk 2344–2384 no. 40, pp. 1413–1415 M a i m e t s , T. 2009. Thomas Hunt Morgan, moodsa geneetika isa. — P e n n i s , E. 2012. ENCODE project writes eulogy for junk DNA. — I. Rohtmets, T. Kukk (toim.). Lehed ja tähed V, lk 156–161 Science, no. 337, pp. 1159–1160 M a i m e t s , T. 2012. Nobeli meditsiini- ja keemiapreemia 2012. aasta R a s e r , J. M., E. K. O ’ S h e a 2005. Noise in gene expression: Ori- laureaatide panus arstiteaduse arengusse. — Eesti Arst, nr 91, lk 525– gins, consequences, and control. — Science, no. 309, pp. 2010–2013 528 Rassoulzadegan,M.,V.Grandjean,P.Gounon,S.Vin- Manolio,T.A.,F.S.Collins,N.J.Cox,D.B.Goldstein, c e n t , I. G i l l o t , F. C u z i n 2006. RNA-mediated non-mendelian L.A.Hindorff,D.J.Hunter,M.I.McCarthy,E.M.Ra- inheritance of an epigenetic change in the mouse. — Nature, no. 441, mos,L.R.Cardon,A.Chakravarti,J.H.Cho,A.E.Gutt- pp. 469–474 macher,A.Kong,L.Kruglyak,E.Mardis,C.N.Rotimi, S t u w e , E., K. F. T ót h , A. A. A r a v i n 2014. Small but sturdy: M.Slatkin,D.Valle,A.S.Whittemore,M.Boehnke, Small RNAs in cellular memory and epigenetics. — Genes & Dev, A. G. Clark, E. E. Eichler, G. Gibson, J. L. Haines, no. 28, pp. 423–431 T.F.C.Mackay,S.A.McCarroll. P.M.Visscher 2009. U S Department of Health and Human Services, US Department of Finding the missing heritability of complex diseases. — Nature, Energy 1990. Understanding Our Genetic Inheritance. The U.S. no. 461, pp. 747–753 Human Genome Project: The First Five Years, Fiscal Years 1991– M a r t ´ın e z, D., T. Pentinat, S. R i b ó, C. Daviaud, 1995. Www.ornl.gov/ sci/ techresources/ Human Genome/ project/ V.W.Bloks,J.Cebri à,N.Villalmanzo,S.G.Kalko, 5yrplan/ summary.shtml M.Ram ón-Krauel,R.D´ıaz,T.Plösch,J.Tost, W a d d i n g t o n , C. H. 1942. The Epigenotype. — Endeavour, no. 1, J. C. J i m én e z - C h i l l a r ón 2014. In utero undernutrition in pp. 18–20 male mice programs liver lipid metabolism in the second-generation W a d d i n g t o n , C. H. 1956. Embryology, epigenetics and biogenet- offspring involving altered Lxra DNA methylation. — Cell Metab; ics. — Nature, no. 177, p. 1241 http://dx.doi.org/10.1016/j.cmet.2014.03.026 M e n d e l , G. 1866. Versuche über Plflanzen-Hybriden. — Verhand- lungen des naturforschenden Vereines in Brünn, Bd. IV für das Jahr 1865, Abhandlungen, S. 3–47 Michaud,E.J.,M.J.vanVugt,S.J.Bultman,H.O.Sweet, TOIVO MAIMETS (sünd. 1957) on molekulaar- ja rakubioloog, bio- M. T. D a v i s s o n , R. P. W o y c h i k 1994. Differential expression loogiakandidaat (1984, Moskva Riiklik Ülikool), filosoofiadoktor mole-

1844 1845 Kas peale “geeni” on olemas ka “epigeen”? kulaarbioloogia alal (1991, TÜ), Euroopa Akadeemia liige (a-st 2004). Lõpetanud Tartu Ülikooli (1980), töötanud samas rakubioloogia profes- sorina, bioloogia-geograaﬁateaduskonna dekaanina ja teadusprorekto- rina, samuti Eesti Biokeskuses ja Inglismaal Marie Curie Memoriaal- fondi uurimisinstituudis külalisteadurina; aastail 2003–2005 haridus- ja teadusminister, praegu TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi di- rektor. Uurinud muu hulgas bakteriaalse valgusünteesi molekulaarseid mehhanisme ja rakusiseseid signaalradasid, mis seonduvad onkogeen- sete muutustega. Akadeemias on temalt varem ilmunud artiklid “Aja- ja tulevikulugu kahekümne kolmes peatükis” (2003, nr 2, lk 452–463), “Kas siniste silmade, valgete õite ja haiguste geenid on olemas?” (2005, nr 11, lk 2344–2384) ja “Millal algab inimese elu?” (2008, nr 8, lk 1671– 1693; vt ka sellele järgnenud väitlust: 2009, nr 1, lk 161–180), arvustus “Mitmeti mõistetud Darwin” (2001, nr 7, lk 1524–1531) ja Richard Dawkinsi artikli “Kadunud aegade geneetiline raamat” tõlge (2000, nr 2, lk 342–363).

ALEKSANDER VARDI (1938)

1846 Janno Reiljan, Ingra Paltser

poliitika positiivne mõju on oluline. Eelkõige tõstetakse esile sihi- kindlalt suunatud TjaA-töö tähtsust riigi tehnoloogilise arengu sei- TEADUS- JA ARENDUSPOLIITIKA sukohast (vt Romer 1990; Griliches 1995; Jones, Williams 1998, MÕJU INNOVATSIOONILE 2000). TjaA-tegevus tähendab uute toodete ja teenuste, materjalide, ETTEVÕTLUSES lahenduste ja tehnoloogiate väljatöötamist. Uue loomine on alati seotud määramatusega, riskiga, et kulutustest hoolimata ei jõuta positiivse tulemuseni. TjaA-poliitika abinõudega tuleb ettevõtete Eesti Euroopa Liidu taustal riske maandada, võtmata neilt vastutust oma otsuste eest, ja et- tevõtteid suunata, mõjutamata neid tegema perspektiivituid investeeringuid. TjaA-poliitika kooskõlastamatus muu tegevusega, Janno Reiljan, Ingra Paltser s.t innovatsioonisüsteemi puudulikkus, võib pidurdada TjaA-töö tulemuste rakendamist majanduses ning majanduskasvu, tootlik- kuse tõusu või konkurentsivõime paranemist loodetud ulatuses ei Ettevõtlussektoris tehtavate uuenduste aktiivsus ja tõhusus sõltub saavutatagi. Seetõttu ei ole TjaA-tegevusse suunatud ressursi- olulisel määral riigi innovatsioonisüsteemi toimimisest. Riigi in- del alati positiivset mõju. Rakendatud vahendite tasuvus kõigub novatsioonisüsteemi terviklikkuse ja kooskõlalise toimimise peab suures ulatuses. Ühel juhul saavutatakse väheste vahenditega tagama uuenduspoliitika, mis vahendab uuendustega tegelevate väga häid tulemusi, teisel juhul jäävad tulemused aga tagasihoid- ettevõtete ja asutuste seoseid institutsioonidega — nii formaalse- likuks. Seetõttu peaks riigi TjaA-poliitika ressursikulu ja majan- tega (mitmesugused tegutsemisviisid, õiguslik reguleerimine jms) duse arengu näitajate taseme ning dünaamika võrdlemine looma kui ka mitteformaalsetega (kultuurikeskkond, ajaloolised tradit- aluse, millelt hinnata riigi uuendussüsteemi toimimise tõhusust. sioonid, tavad jms). Innovatsioonipoliitika ülesandeks on liita Selles artiklis vaadeldakse Euroopa Liidu liikmesriikide ning eri valdkondades kavandatavad uuendused kooskõlaliseks ter- temaga assotsieerunud riikide TjaA-poliitika ressursivarustust ja vikuks. Kõige rohkem tuleb ettevõtlussektori uuenduste ku- -kulu ning hinnatakse nende rakendamise tulemuslikkust. Ot- jundamisel ja toetamisel arvestada teadus- ja arenduspoliitika seselt on neid seoseid siiski väga raske välja tuua. Seetõttu võimalusi (TjaA-poliitika). TjaA-poliitika tähendab valitsussek- põhineb antav hinnang TjaA-poliitikat ja ettevõtlussektori uuen- tori peamist abinõude tervikut uuendustele tõuke andmiseks ja dustegevuse tulemuslikkust iseloomustavate näitajate rahvusvahe- nende toetamiseks. Teiste valdkondade, näiteks haridus-, tööturu-, lisel võrdlusel. Käsitletavate riikide TjaA-poliitika ressursivarus- eelarve- ja maksupoliitika kavandamisel tuleks arvestada nende tust ja -kulu võrreldes saame hinnata iga riigi kohta selle poliitika koostoimet TjaA-poliitikaga ettevõtlussektori uuenduste elavda- rakendamisel, võrreldes seda nii vaatlusaluste riikide keskmisega misel ja tõhustamisel. kui ka teiste riikidega eraldi. Seejärel hinnatakse riikide rahvus- Avaliku sektori TjaA-tegevuse tulemuste ja ettevõtlussektorile vahelist positsiooni ettevõtlussektori uuendustegevust iseloomus- suunatud valitsussektori toetuste kogumõju ühiskonna kui ter- tavate näitajate alusel, milles peaks avalduma TjaA-poliitika ra- viku ja sealhulgas majanduse arengule avaldub pika aja jooksul kendamise tulemused. Neid hinnanguid võrreldes saame aluse, et ning olulise välismõju ja ülekandeefektide tõttu erinevates kohta- hinnata riikide innovatsioonisüsteemide toimimise tõhusust. See- des. TjaA-poliitika mõju ulatust majanduskasvule, tootlikkusele juures tuleb arvestada, et eri riikidel (väikestel ja suurtel, kõrgelt ja rahvusvahelisele konkurentsivõimele on kvantitatiivselt keeru- arenenutel ja üleminekujärgus olevatel, avatud ja suletud ma- line mõõta. Sellest hoolimata ollakse üldiselt veendunud, et TjaA- jandusega) on innovatsioonipoliitikas erinevad eesmärgid ja ka

1848 1849 Teadus- ja arenduspoliitika mõju Janno Reiljan, Ingra Paltser erinevad abinõud nende saavutamiseks (Czarnitzki, Bento 2010; ettevõtlussektori uuenduslikkuse vahel. Ettevõtlussektori TjaA- Hewitt-Dundas, Roper 2010). Neid kvalitatiivseid aspekte tu- tegevuse toetamine valitsussektori subsiidiumidega toob kaasa leb riikide TjaA-poliitika kvantitatiivse võrdlevanalüüsi tulemuste ettevõtlussektori pikaajaliste TjaA-investeeringute kasvu (Levy, tõlgendamisel arvestada. Terleckyj 1983). Mitmed uurijad (Guellec, van Pottelsberghe Uurimuse eesmärgiks on hinnata Eesti kohta Euroopa Liidu 2003; Falk 2004; Wolff, Reinthaler 2008) on leidnud, et otse- liikmete ja temaga assotsieerunud riikide kogumis TjaA-poliitika sed valitsussektori subsiidiumid ettevõtlussektori TjaA-tegevusele ettevõtlussektori uuendustegevusele avaldatava mõju aspektist, et suurendavad ettevõtlussektori TjaA-kulutusi. Kris Aerts ja Dirk leida alus Eesti innovatsioonisüsteemi toimimise tõhususe rahvus- Czarnitzki (2004) kinnitavad, et ettevõtete TjaA-töö rahastamine vaheliseks võrdlevhinnanguks. Selleks on püstitatud ja lahendatud valitsussektori poolt suurendab ettevõtete enda TjaA-investeerin- järgmised uurimisülesanded: guid. Kris Aertsi ja Tobias Schmidti (2008) uuringust selgub, et • süstematiseeriti TjaA-poliitika vahendid ja analüüsiti nende firmad, mida valitsussektor toetas, olid TjaA-tegevuseks rohkem mõju erinevusi; valmis. Uuringutest selgub ka, et paljud ettevõtted (eriti väikesed) ei tegeleks TjaA-tööga, kui puuduksid TjaA-tegevuse subsiidiu- • hinnati TjaA-poliitika mõju ettevõtlussektori uuendustege- mid valitsussektorilt (Almus, Czarnitzki 2003; González, Pazó vusele vaatlusaluste riikide paneelandmete alusel; 2008). • toodi välja nii analüüsitud kui ka analüüsis arvestamata jäetud Samas ei too valitsussektori toetused alati ja ise kaasa ette- tegurite mõju Eesti ettevõtlussektori uuendustegevuse näitajatele. võtlussektori panuse suurendamist TjaA-tegevusse. Valitsussek- Saadud tulemused võimaldavad analüüsida Eesti innovatsioo- tori toetused ettevõtlussektori TjaA-tegevusele on mõeldud et- nisüsteemi toimimise tõhusust rahvusvahelises kontekstis ja ka- tevõtlussektori ebakindluse (riskide) vähendamiseks, et ettevõtted vandada abinõusid Eesti TjaA-poliitika teaduslikult põhjendatud võiks lubada endale uuenduste väljaarendamise ja rakendami- arendamiseks. sega seotud kulutusi. Seega avaldubki valitsussektori toetuste mõju eelkõige selles, kas nad on täiendavad ja kutsuvad esile et- tevõtlussektori TjaA-kulutuste suurendamise või asendavad nad 1. TEADUS- JA ARENDUSPOLIITIKA MÕJU ANALÜÜSI ettevõtlussektori TjaA-kulutusi (tõrjuvad neid välja), nii et et- RAKENDUSLIKUD PROBLEEMID tevõtlussektori panus TjaA-tegevusse hoopiski väheneb. Toetuste vahetut eesmärki silmas pidades on loomulik, et seni on uurijad põhitähelepanu pööranud valitsussektori TjaA-toetuste ja et- 1.1. Teadus- ja arenduspoliitika erinevate vahendite mõju tevõtlussektori TjaA-kulutuste seose uurimisele (Albors-Garrigos, Barrera 2011). Hinnangud valitsussektori toetuste ja ettevõtlussektori kulu- 1.1.1. Ettevõtlussektori toetamise otsesed vahendid ja nende tuste täiendavusele-asendatavusele ettevõtlussektori TjaA-tege- mõju vuse kogukulude kujundamisel on vastandlikud. Ühed uuringud toovad välja negatiivsete tulemustega asendusefekti (Carmichael Nagu avaliku sektori TjaA-tegevuse arendamisel on ka ettevõt- 1981; Higgins, Link 1981; David, Hall, Toole 2000; Klette, Møen, lussektori TjaA-töö toetamisel keskseks probleemiks, kui tule- Griliches 2000), teised aga positiivse mõjuga täiendavuse (Mans- muslikult kasutatakse valitsussektori eelarveraha. Senised em- field, Switzer 1984; Leyden, Link 1991). Hilisemates uuringutes piirilised uuringud toovad välja selge positiivse seose ettevõt- on leitud, et valitsussektori toetuste täiendav või asendav mõju et- lussektori TjaA-tegevusele osutatavate valitsussektori toetuste ja tevõtlussektori TjaA-kulutustele sõltub toetuste rakendamise ko-

1850 1851 Teadus- ja arenduspoliitika mõju Janno Reiljan, Ingra Paltser hast (sektorist), ettevõtete tehnoloogilisest tasemest ja välistest torit TjaA-kulutusi suurendama. Falk toob välja (2004), et ühe- teguritest (Mamuneas, Nadiri 1996; Lach 2002; Gonzáles, Jau- protsendiline TjaA-töö kulutuste hinna vähendamine (s.t TjaA- mandreu, Pazó2005; Wu 2005). tegevuse maksusoodustuse suurendamine) toob pikaajaliselt kaasa Holger Görgi ja Eric Strobli (2007) uuringu tulemused näitavad 0,9-protsendilise TjaA-töö kulutuste suurenemise ettevõtetes. aga, et valitsussektori toetuste mõju ettevõtlussektori TjaA-kulu- Maksusoodustuste positiivsele mõjule leiti kinnitust ka USA osa- tustele sõltub toetuse (suhtelisest) suurusest: väiksema osatähtsu- riikide andmete põhjal tehtud analüüsis (Wu 2005). sega toetustel on pigem ettevõtlussektori TjaA-kulutusi täiendav ja Empiirilise analüüsi tulemused näitavad, et maksusoodustused suurema osatähtsusega toetustel pigem neid asendav (väljatõrjuv) ettevõtlussektori TjaA-tegevusele on tugevam stiimult uuendus- mõju (vt ka Czarnitzki, Hussinger 2004; Hussinger 2008). Ja- tegevuseks kui otsesed valitsussektori toetused ettevõtlussektori nina Reinkowski jt (2010) uuringus leiti, et valitsussektori TjaA- TjaA-tegevusele (Carboni 2011). Põhjus peitub selles, et otse- toetustel on ettevõtlussektori TjaA-investeeringuid ergutav (suu- toetused on tihti mõeldud kindlate riiklike eesmärkide saavu- rendav) mõju, ja mingit asendusefekti ei avastatud. tamiseks ja mitte ettevõtlussektori üldise TjaA-tegevuse erguta- Xulia González, Jordi Jaumandreu ja Consuelo Pazó(2005), miseks (OECD 2007). Samas on maksusoodustuste korral prob- González ja Pazó(2008) ning Saul Lach (2002) leivad, et et- leemiks asjaolu, et need ei erguta ettevõtteid, mis ei tegele TjaA- tevõtlussektori TjaA-kulutuste osalise asendamise (väljatõrju- tööga, alustama TjaA-investeeringuid ning et neil puudub mõju et- mise) oht võib olla suurem suurtes ettevõtetes, väikestes et- tevõtte TjaA-töö üldisele strateegiale, suurendades ainult ettevõtte tevõtetes seda nähtust ei täheldaatud. Dirk Czarnitzki ja Cindy L. TjaA-tegevuse programmide mahtu (OECD 2001). Maksusoo- Bento (2010) uuringust ei ilmnenud ka süstemaatilist valitsussek- dustused ei ajenda seega ettevõtteid algatama uusi TjaA-projekte, tori TjaA-töö toetuste valepaigutust. vaid üksnes soodustavad olemasolevaid. Valitsussektori TjaA-töö toetuste positiivset mõju kinnitavate Eestis on maksusoodustuste puhul probleemiks asjaolu, et puu- uuringute suurest hulgast hoolimata ei saa nende tulemustes kin- dub maks ettevõtte teenitud kasumilt. Seega käsitatakse ühesu- del olla. Näiteks JoséGarc´ıa-Quevedo (2004) analüüsi tulemused guselt nii suure ja pikaajalise uuenduspotentsiaaliga tegevusala- seavad kahtluse alla seisukoha, et ettevõttetasandi uuringutega on sid (nt rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmiseks tähtis tööstus üldse võimalik selgitada valitsussektori TjaA-toetuste kogumõju ja eriti selle teadusmahukad kaasaegsed allharud) kui ühiskonna ettevõtlussektori TjaA-kulutustele. Pealegi tuleb arvestada asja- innovaatilise arengu seisukohast vähetähtsaid, siseturgu teeninda- oluga, et ettevõtlussektori TjaA-kulutused ei tähenda veel innovat- vaid tegevusalasid (nt kaubandus, finantsvahendus, kindlustuste- siooni (uuenduste rakendamist), vaid ainult uuringute abil eelduste gevus jms). Seega puuduvad Eestis maksupoliitika iseärasuste loomist uuendusteks. tõttu võimalused kõige paremate tulevikuväljavaadetega tegevusalade uuenduslikkust toetavate kaudsete abinõude kasuta- miseks. Teenitud kasumi üldine maksuvabastus suurema riskiga 1.1.2. Ettevõtlussektori toetamise kaudsed vahendid innovaatiliste tegevusalade arendamist Eestis ei soosi. Eriti selgesti tõendab seda otseste välisinvesteeringute struktuur: peami- Ettevõtlussektori TjaA-tegevuse ergutamise kaudse vahendina selt on väliskapital tulnud Eesti siseturgu teenindavatesse haru- nimetatakse maksusoodustusi. Dominique Guellec ja Bruno desse (finantsvahendus, kindlustus, kaubandus) ja mitte allhan- van Pottelsberghe (2003) ning Martin Falk (2004) leidsid, et maksusoodustused (mõõdetud B-indeksiga1) ergutavad ettevõtlussek- nüüdisväärtust, mis on vajalik, et katta TjaA-investeeringu esmakulu ja 1B-indeks on näitaja, millega saab võrrelda riikide maksusoodus- maksta ettevõtte tulumaks nõnda, et teadustegevus oleks kasulik (Warda tusi TjaA-tegevusele. B-indeksit arvutatakse kui maksueelse tulu 2005: 5).

1852 1853 Teadus- ja arenduspoliitika mõju Janno Reiljan, Ingra Paltser keid pakkuvasse tööstusse (vt otseste välisinvesteeringute struk- Valitsussektor toetab ettevõtlussektori TjaA-tegevust, et paran- tuur: Eesti Pank 2013). dada ettevõtete uuendusvõimet. Selle kohta ei ole veel kuigi palju uuringuid tehtud. Yuming Zhang ja Desheng Liu (2010) leidsid positiivse seose valitsussektori TjaA-töö toetuste ja firmade 1.2. Teadus- ja arenduspoliitika mõju ettevõtlussektori tege- uuendusvõime vahel. Spyridon Arvanitise, Heinz Hollensteini ja vuse tulemuslikkusele Stephan Lenzi (2002) uuringu käigus tehti kindlaks, et valitsussektorilt saadud TjaA-töö toetustel on statistiliselt oluline seos TjaA-tegevuse vahetu mõju ettevõtete ja asutuste töötulemustele ettevõtete tegevusega protsessialaste uuenduste valdkonnas. Petr majandus- ja finantsarvestuse andmetest ei selgu, sest see mõju Hanel (2003) leidis, et valitsussektorilt TjaA-toetust saanud fir- avaldub pika aja jooksul eri kohtades ja mitmel kujul. Seega tu- mad olid toodete uuendamisel edukamad kui need, kes toetust ei leb TjaA-tegevuse tulemuste rakendamisel arvestada väga suure saanud. määramatusega. Veelgi raskem on seetõttu hinnata valitsussektori poolt ettevõtlussektorile osutatavate TjaA-töö toetuste tulemus- Dirk Czarnitzki ja Georg Licht (2005), Dirk Czarnitzki, likkust, sest need moodustavad väiksema osa ettevõtete TjaA- Bernd Ebersberger ja Andreas Fier (2007) ning Janina Rein- tegevuse kogukulust ning on eriomase struktuuriga. Seetõttu kowski jt (2010) leidsid, et valitsussektorilt saadud raha suurendab tuginetakse valitsussektori TjaA-tegevuse toetuste majandusliku patenteerimise aktiivsust ettevõtlussektoris, s.t patendi taotlemise mõju hindamisel paljuski kaudsete näitajate töötlemisele statisti- tõenäolisus on suurem ettevõtetes, mida valitsussektor rahaliselt lise analüüsi meetoditega, mille tulemuste tõlgendamisel tuleb ar- toetab. vestada ka andmekogumi iseärasustega ja andmetöötlusmeetodite TjaA-poliitika teoreetilisi ja rakenduslikke aspekte käsitlevaid spetsiifiliste omadustega. Seega tuleb pidada mõneti loomulikuks, uuringuid üldistades ilmneb, et tegemist on ühiskondlikult alu- et uuringud annavad erinevaid, sageli koguni vastandlikke tule- selt, sisestruktuurilt, mõjumehhanismidelt ja tulemustelt väga musi. keerulise valdkonnaga. Puudub üldine, kõigile riikidele ja eri- Üldjuhul tuuakse uuringutes välja valitsussektori TjaA-töö nevates tingimustes edu tagav TjaA-poliitika, see tuleb riigi kulutuste oluline mõju tootlikkusele (vt Alvarez-Palaez, Groth iseärasustest (arengutase, suurus, ressursivarustus, ettevõtlus- 2005; Steger 2005; Mamatzakis 2010; Bor jt 2010; Verbiˇcjt sektori struktuur jms) lähtudes välja töötada. Seejuures on 2011). Sellega seoses pööratakse erilist tähelepanu tehnoloogi- eesmärgiks ettevõtete ja seega kogu riigi rahvusvahelise konku- lisele arengule, mis tulevikus tootlikkust tõstes suurendab nii et- rentsivõime suurendamine. Eesti konkurentsivõimet suurendava tevõtete kui ka riigi kui terviku konkurentsivõimet (Romer 1990; TjaA-poliitika kujundamine eeldab seega Eesti rahvusvahelise po- Jones 2005). TjaA-investeeringute mõju tegevusaladele on erinev: sitsiooni kindlakstegemist innovatsioonipoliitikas ja selle raken- kõrgtehnoloogiliste tegevusalade arengut kiirendades tõrjutakse damise tulemustes. välja primaarsektori tegevusi. Robert B. Archibald ja Alfredo M. Pereria (2003) näitavad, et valitsussektori TjaA-investeeringute 2. TEADUS- JA ARENDUSPOLIITIKA RAKENDAMISE kasv toob kaasa ettevõtlussektori investeeringute kasvu, sh TjaA- RAHVUSVAHELINE VÕRDLEVANALÜÜS valdkonda. Mark S. Freel (2005) rõhutab valitsussektori TjaA- töö toetuste tähtsust vajaliku inimkapitali kogumi loomise kulude alandamisel, mille tulemusena areneb välja ettevõtte võimekus tu- 2.1. Uuringus kasutatavad näitajad ja andmekogum levikus arendusprojekte ellu viia (Mansfield, Switzer 1984; Luuk- konen 2000) ja firmavälistest allikatest uut teadmist koguda (Veu- Valitsussektori TjaA-poliitika mõju empiiriline analüüs on seo- gelers, Cassiman 1999; Cassiman, Veugelers 2002). tud suurte raskustega. Mitmed autorid (Leyden, Link 1991; Da-

1854 1855 Teadus- ja arenduspoliitika mõju Janno Reiljan, Ingra Paltser vid, Hall, Toole 2000; Hall, van Reenen 2000; Garc´ıa-Quevedo • ettevõtlussektori TjaA-koostööd avaliku sektori asutustega 2004; Lee 2011) rõhutavad asjaolu, et võrreldavate tulemus- iseloomustavad 4 näitajat (vt tabel 1c); tega valitsussektori TjaA-poliitika rakendamise mõjude empii- • ettevõtlussektori panust TjaA-tegevusse iseloomustavad 6 näi- rilist analüüsi takistab eelkõige formaalse teoreetilise mudeli tajat (vt tabel 1d); või raamistiku puudumine. Sellistes tingimustes on empiirilise • ettevõtlussektori innovatsioonikoostööd ja innovatsiooni ise- analüüsi võimalus luua alus sisukateks tegutsemissoovitusteks või loomustavad 8 näitajat (vt tabel 1e). ettevõetud sammude hindamiseks küllaltki piiratud. Erinevate ob- jektide võrdlemiseks tuleb neid analüüsida ühise andmestiku ja metoodika järgi. Praegusel juhul vaadeldakse Eesti kohta Euroo- 2.2. Empiirilise analüüsi tulemused pa Liidu liikmete ja temaga assotsieerunud riikide hulgas, mille kohta on olemas ühtsetel põhimõtetel koondatud terviklik andme- baas. Seega on vaatlusalused riigid saadavate tulemuste põhjal Komponentanalüüs. Avaliku sektori TjaA-tegevust ja et- statistiliselt kergesti võrreldavad. Giovanni Cerulli (2010) an- tevõtlussektori TjaA-tegevuseks mõeldud valitsussektori toetuse nab põhjaliku kriitilise ülevaate ökonomeetriliste mudelite kasuta- taset ja struktuuri iseloomustava 15 näitaja alusel tehtud kompo- misest valitsussektori TjaA-töö toetuste majandusliku mõju uuri- nentanalüüsist on näha, milline on uuendusi edendava ja toetava misel. Selle kriitikaga püütakse järgnevas empiirilises analüüsis valitsussektori tegevuse struktuur — analüüsitavas näitajateko- arvestada. gumis sisalduvat informatsiooni edastavad omavahel sõltumatud sünteetilised kompleksnäitajad — komponendid. Andmebaasi üldiseloomustus. Vaatluse all on TjaA-poliitika ja -tegevus Euroopa Liidu liikmete ja temaga assotsieerunud rii- TjaA-poliitikat iseloomustavate näitajate analüüs tõi välja viis kide hulgas — kokku 32 riiki (28 ELi liiget ning Türgi, Island, komponenti. Analüüsi tulemusena vähenes TjaA-poliitikat kir- Norra ja Sveits).ˇ Statistilised andmed pärinevad Eurostati veebi- jeldavate näitajate arv kahe kolmandiku võrra (15-lt 5-ni), kuid andmebaasist ning Community Innovation Survey (CIS) uuringu- algnäitajates sisalduvast infost (variatsioonist) läks kaduma vähem test. kui viiendik (algnäitajate variatsiooni kirjeldusmäär 82,9%; vt tabel 2). Sünteetiliste komponentide olemuse mõtestamisel ja neile Vaatluse all on 2004., 2006. ja 2008. aasta andmed, et oleks kui uutele sünteesnäitajatele pädeva nimetuse andmisel toetutakse võimalik jälgida uuendustega seotud protsesside dünaamikat. väljatöötatud metoodikale (Karu, Reiljan 1983). Sünteetiliste Nende aastate kohta on olemas andmed ka CIS-uuringust, mida komponentide olemust väljendavad nende nimetused: korraldatakse iga kahe aasta tagant. K1 — “Kõrgharidussektori TjaA-tegevuse rahastamise tase”; Analüüsitud näitajad. Paljudes teoreetilistes käsitlustes ja empiirilistes uuringutes on välja toodud valitsussektori TjaA- K2 — “Valitsussektori TjaA-tegevuse rahastamise tase”; poliitikat ja ettevõtlussektori uuendustegevust iseloomustavad K3 — “Keskvalitsuse osatähtsus ettevõtete TjaA-tegevuse ra- näitajad, mille abil saab hinnata riikide innovatsiooniprotsesside hastamisel”; arengutaset ja struktuuri. Siinses uuringus kasutatakse järgmisi K4 — “Ettevõtete TjaA-tegevuse rahastamise tase valitsussek- näitajaid: torilt”; • avaliku sektori TjaA-tegevust iseloomustavad 9 näitajat (vt ta- K5 — “Euroopa Liidu osatähtsus ettevõtete TjaA-tegevuse ra- bel 1a); hastamisel”. • valitsussektori toetust ettevõtlussektori TjaA-tegevusele ise- Kuna sünteetiliste komponentide omavahelised korrelatsioo- loomustavad 6 näitajat (vt tabel 1b); nid võrduvad nulliga, saab nende alusel koostada selgelt tõlgen- datavad regressioonimudelid.

1856 9 1857 Teadus- ja arenduspoliitika mõju Janno Reiljan, Ingra Paltser

Tabel 1a Tabel 1c AVALIKU SEKTORI TjaA-TEGEVUST ETTEVOTLUSSEKTORI˜ TjaA-ALAST KOOSTO¨ OD¨ AVALIKU ISELOOMUSTAVAD NAITAJAD¨ SEKTORI ASUTUSTEGA ISELOOMUSTAVAD NAITAJAD¨ Nr Lühend Näitaja Nr Lühend Näitaja 1. VALskp Valitsussektori TjaA-tegevuse kulutuste tase (% SKPst) 1. KOaval Avaliku sektori teadusasutustega koostööd tegevate in- 2. VALosa Valitsussektori TjaA-tegevuse kulutuste osatähtsus novaatiliste ettevõtete osakaal (% kõigist innovaatilistest (% TjaA-tegevuse kogukuludest) ettevõtetest) 3. KORGskp˜ Kõrgharidussektori TjaA-tegevuse kulude tase (% SKPst) 2. KOüli Ulikoolide¨ või teiste kõrgharidusasutustega koostööd tegevate innovaatiliste ettevõtete osakaal (% kõigist inno- 4. KORGosa˜ Kõrgharidussektori TjaA-tegevuse kulude osatähtsus (% TjaA tegevuse kogukuludest) vaatilistest ettevõtetest) 5. VAL-VAL Valitsussektori TjaA-tegevuse rahastamise tase valitsus- 3. ETTE-VAL Valitsussektori TjaA-tegevuse rahastamise tase ettevõt- sektori eelarvest (% SKPst) lussektori poolt (% SKPst) 6. VAL-KORG˜ Kõrgharidussektori TjaA-tegevuse rahastamise tase va- 4. ETTE-KORG˜ Kõrgharidussektori TjaA-tegevuse rahastamise tase et- litsussektori eelarvest (% SKPst) tevõtlussektori poolt (% SKPst) 7. VALkulu Valitsuse TjaA-tegevusele suunatud eelarveeraldiste või Allikas: autorite koostatud. kulude osatähtsus valitsemissektori kogukuludes (%) 8. tööVAL Valitsussektori TjaA-töötajate osakaal kogu tööhõives (% täistööaja ekvivalentideks taandatud andmete alusel) 9. tööKORG˜ Kõrgharidussektori TjaA-töötajate osakaal kogu tööhõi- Tabel 1d vest (täistööaja ekvivalentideks taandatud andmete alusel) ETTEVOTLUSSEKTORI˜ PANUST TjaA-TEGEVUSSE ISELOOMUSTAVAD NAITAJAD¨ Allikas: autorite koostatud. Nr Lühend Näitaja Tabel 1b 1. ETTEskp Ettevõtlussektori TjaA-tegevuse kulutuste tase (% SKPst) ˜ VALITSUSSEKTORI TOETUST ETTEVOTLUSSEKTORI 2. ETTEosa Ettevõtlussektori TjaA-tegevuse kulutuste osatähtsus TjaA-TEGEVUSELE ISELOOMUSTAVAD NÄITAJAD¨ (% TjaA-tegevuse kogukuludest) 3. ETTE-ETTE Ettevõtlussektori TjaA-tegevuse rahastamise tase ette- Nr Lühend Näitaja võtlussektori poolt (% SKPst) 1. VAL-ETTEskp Ettevõtlussektori TjaA-tegevuse valitsussektori poolne 4. tööETTE Ettevõtlussektoris TjaA-töötajate osakaal kogu tööhõives rahastamise tase (% SKPst) (% täistööaja ekvivalentideks taandatud andmete alusel) 2. VAL-ETTEosa Valitsussektori rahastamise osatähtsus ettevõtlussektori 5. TAsise Ettevõttesisese TjaA-tööga tegelevate innovaatiliste et- TjaA-tegevuse kogukulude katmisel (%) tevõtete osakaal (% kõigist innovaatilistest ettevõtetest) 3. rahaAVAL Avalikult sektorilt rahalist toetust saanud innovaatiliste ettevõtete osakaal (% kõigist innovaatilistest ettevõtetest) 6. TAvälis Väljastpoolt tellitud TjaA-tööga tegelevate innovaatiliste ettevõtete osakaal (% kõigist innovaatilistest ettevõtetest) 4. rahaKOV Kohalikult või regionaalselt omavalitsuselt rahalist toetust saanud innovaatiliste ettevõtete osakaal (% kõigist Allikas: autorite koostatud. innovaatilistest ettevõtetest) 5. rahaKV Keskvalitsuselt rahalist toetust saanud innovaatiliste et- tevõtete osakaal (% kõigist innovaatilistest ettevõtetest) 6. rahaEL Euroopa Liidult rahalist toetust saanud innovaatiliste et- tevõtete osakaal (% kõigist innovaatilistest ettevõtetest) Allikas: autorite koostatud.

1858 1859 Teadus- ja arenduspoliitika mõju Janno Reiljan, Ingra Paltser

Tabel 1e Tabel 2 ETTEVOTLUSSEKTORI˜ INNOVATSIOONIKOOSTO¨ OD¨ JA TjaA-POLIITIKAT ISELOOMUSTAVA NAITAJATEKOGUMI¨ INNOVATSIOONITEGEVUST ISELOOMUSTAVAD NAITAJAD¨ KOMPONENTANALU¨ US¨ Nr Lühend Näitaja K1 K2 K3 K4 K5 1. KOgrupp Oma kontserni teiste ettevõtetega koostööd tegevate in- Kõrg- Valitsus- Kesk- Ettevõtete ELi osa- novaatiliste ettevõtete osakaal (% kõigist innovaatilistest haridus- sektori valitsuse TjaA- tähtsus ettevõtetest) sektori TjaA- osatähtsus tegevuse ettevõtete TjA- tegevuse ettevõtete rahasta- TjaA- 2. KOtarnija Seadmete, materjali, pooltoodete, tarkvara tarnijatega tegevuse rahasta- TjaA- mise tase tegevuse koostööd tegevate innovaatiliste ettevõtete osakaal rahastamise tase tegevuse valitsus- rahasta- (% kõigist innovaatilistest ettevõtetest) mise tase rahasta- sektorilt misel 3. KOklient Klientide ja tarbijatega koostööd tegevate innovaatiliste misel ettevõtete osakaal (% kõigist innovaatilistest ettevõtetest) KORGskp˜ 0,96 -0,01 0,07 0,05 -0,03 4. KOkonkur Konkurentide ja samast majandusharust teiste ettevõtetega VAL-KORG˜ 0,94 0,02 0,11 0,08 -0,06 koostööd tegevate innovaatiliste ettevõtete osakaal tööKORG˜ 0,85 0,06 -0,02 -0,03 0,26 (% kõigist innovaatilistest ettevõtetest) VALkulu 0,78 0,23 0,11 0,18 -0,34 5. KOkonsult Konsultatsioonifirmade, kommertslaborite või eraõigus- VALosa -0,68 0,45 -0,14 -0,10 0,25 like teadus- ja arendusasutustega koostööd tegevate in- VALskp 0,10 0,97 -0,02 0,09 -0,01 novaatiliste ettevõtete osakaal (% kõigist innovaatilistest VAL-VAL 0,09 0,96 -0,05 0,10 -0,08 ettevõtetest) tööVAL -0,06 0,94 0,03 -0,13 -0,08 6. innov Innovaatiliste ettevõtete osakaal kõikidest ettevõtetest rahaAVAL 0,11 -0,10 0,96 0,15 0,10 (% kõigist ettevõtetest) rahaKV 0,09 0,03 0,94 -0,08 -0,10 7. uusturul Turule uue või oluliselt täiustatud kauba või teenusega VAL-ETTEskp 0,34 0,22 0,00 0,83 -0,08 tulnud ettevõtete osakaal (% kõigist ettevõtetest) rahaKOV 0,25 -0,21 0,27 0,64 0,02 VAL-ETTEosa -0,45 -0,01 -0,08 0,62 0,16 8. patent Euroopa Patendiameti patentide arv ettevõtlussektoris ˜ (mln elaniku kohta) KORGosa 0,11 -0,47 0,16 -0,48 0,28 rahaEL -0,10 -0,12 0,00 0,01 0,93 Allikas: autorite koostatud. Komponendi 4,40 3,49 1,79 1,63 1,12 omaväärtus Kumulatiivne 29,32 52,61 64,56 75,43 82,87 Regressioonanalüüs aitab hinnata ettevõtlussektori TjaA-te- kirjeldus- gevust ja uuendustegevust iseloomustava 18 näitaja seost TjaA- määr poliitikat iseloomustava viie sünteetilise komponendiga. Regres- Bartletti 0,00 testi olu- sioonivõrrandite parameetrite hindamiseks kasutatakse tavalist lisuse tõe- vähimruutude meetodit (OLS — Ordinary Least Squares). Kõik näosus koostatud regressioonimudelid osutusid statistilise hinnangu sei- KMO 0,63 sukohast oluliseks. Rotatsioonimeetod: Varimax. Kõigepealt uuritakse TjaA-poliitika seost ettevõtlussektori TjaA-tegevust kirjeldavate näitajatega: sõltuvaks muutujaks on üks kuuest ettevõtlussektori panust TjaA-tegevusse iseloomusta- näitajate alusel hinnatuna koguni määravat mõju ettevõtlussektori vast näitajast ning sõltumatuteks muutujateks viis TjaA-poliitika TjaA-tegevuse kujunemisele. Ettevõtlussektori TjaA-tegevuse komponenti (vt tabel 3.1). Tabelist on näha, et sõltuvate näitajate rahastamist iseloomustavate näitajate variatsioonist kirjeldavad variatsiooni kirjeldatuse tase jääb vahemikku 34–71%. See tä- TjaA-poliitika komponendid suuremat osa hajuvusest (52–71%). hendab, et TjaA-poliitika avaldab üldjuhul olulist ja mõningate See tähendab, et kõrgel tasemel TjaA-poliitika ergutab ettevõtlust

1860 1861 Teadus- ja arenduspoliitika mõju Janno Reiljan, Ingra Paltser

TjaA-tegevust rahastama ja vastupidi. Seejuures oli K1–K4 mõju Tabel 3.1 ettevõtlussektori TjaA-tegevusele positiivne ja ainult K5 mõju ne- ETTEVÕTLUSSEKTORI PANUST TjaA-TEGEVUSSE gatiivne. ISELOOMUSTAVATE NÄITAJATE REGRESSIOONIMUDELID Tabelist 3.1 selgub, et statistilise olulisuse nivool 0,01 saab TjaA-POLIITIKA SÜNTEETILISTE KOMPLEKSNÄITAJATE ALUSEL väita, et ettevõtlussektori TjaA-tegevuse rahastamine sõltub olu- (96 vaatlust) liselt komponentidest K1, K2, K4 ja K5. Kõikidel TjaA- ETTEskp ETTEosa ETTE-ETTEtööETTE TA-sise TAvälis ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ poliitika komponentidel, välja arvatud K5, on samasuunaline Vabaliige 0,900 53,136 0,749 0,533 45,234 22,908 seos ettevõtlussektori TjaA-tegevuse rahastamisega. Analüüsist (0,041) (1,220) (0,039) (0,033) (1,336) (0,768) ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ järeldub, et ettevõtlussektori TjaA-kulutused on positiivselt seo- K1 0,539 7,309 0,460 0,227 7,311 3,822 tud kõrgharidussektori ja valitsussektori TjaA-tegevuse rahasta- (0,042) (1,226) (0,039) (0,034) (1,343) (0,772) ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗ mise tasemega, valitsussektoripoolse ettevõtete TjaA-tegevuse ra- K2 0,120 0,161 0,119 0,101 1,202 1,791 hastamise tasemega. Negatiivne seos ilmneb aga Euroopa Liidu (0,042) (1,226) (0,039) (0,034) (1,343) (0,772) ∗∗∗ ∗∗∗ institutsioonide osatähtsusega ettevõtete TjaA-tegevuse rahasta- K3 -0,001 -0,386 -0,04 0,042 4,266 3,475 misel. (0,042) (1,226) (0,039) (0,034) (1,343) (0,772) ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗ Ettevõtlussektori TjaA-töötajate osakaalul kogu tööhõivest K4 0,241 7,264 0,166 0,121 3,161 0,748 (tööETTE) on statistiliselt oluline seos täpselt samade TjaA- (0,042) (1,226) (0,039) (0,034) (1,343) (0,772) ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ poliitikat iseloomustavate komponentidega nagu ettevõtlussektori K5 -0,122 -6,253 -0,166 -0,106 0,113 0,730 TjaA-tegevuse rahastamist iseloomustavatel näitajatel, kuid mu- (0,042) (1,226) (0,039) (0,034) (1,343) (0,772) del kirjeldab väiksemat osa variatsioonist (47%). Seega leidub R2 0,708 0,518 0,659 0,467 0,339 0,366 TjaA-poliitika kõrval veel teisi olulisi tegureid, mis mõjutavad Kohandatud R2 0,692 0,491 0,640 0,437 0,302 0,331 ettevõtlussektoris TjaA-töötajate osakaalu. ** ja *** — statistiliselt oluline olulisuse nivool vastavalt 0,05 ja 0,01. Ettevõttesisese ja väljastpoolt tellitud TjaA-tööga tegelevate Sulgudes on esitatud parameetrite hinnangute standardvead. uuenduslike ettevõtete osa on positiivselt seotud kõrgharidussektori TjaA-tegevuse rahastamise tasemega (komponent K1) ning keskvalitsuse osatähtsusega ettevõtete TjaA-tegevuse rahastamisel valitsussektoripoolse TjaA-tegevuse rahastamistasemega. Seega (komponent K3). Lisaks sõltub ettevõttesisese TjaA-tööga tegele- ei leidnud kinnitust uuringute tulemused, mille järgi toimuvat et- vate innovaatiliste ettevõtete osa olulisuse nivool 0,05 ka ettevõtete tevõtlussektori TjaA-kulutuste väljatõrjumine valitsussektori toe- TjaA-tegevuse rahastamise tasemest valitsussektorist (kompo- tuste poolt. Ainult Euroopa Liidu institutsioonide poolsel ra- nent K4). Väljastpoolt tellitud TjaA-tööga tegelevate innovaa- hastamisel võib olla mõningast ettevõtlussektori TjaA-kulutusi tiliste ettevõtete osa sõltub valitsussektori TjaA-tegevuse rahasta- väljatõrjuvat mõju. Seega tuleks ELi institutsioonidelt toetuste mise tasemest (komponent K2). taotlemise ja eraldamise mehhanisme ning nende toetuste raken- Varasemad uuringud TjaA-poliitika ja ettevõtlussektori TjaA- damise asjaolusid põhjalikumalt uurida. tegevuse seosest on andnud vastandlikke tulemusi. Meie analüüs Tabelis 3.2 on toodud ettevõtlussektori uuenduskoostööd ise- kinnitas, et nii valitsussektori kui ka kõrgharidussektori TjaA- loomustavate näitajate regressioonmudelid TjaA-poliitika süntee- kulutused, mida kirjeldavad komponendid K1 ja K2, on po- tiliste kompleksnäitajate alusel. Tabelist selgub, et antud regres- sitiivselt seotud ettevõtlussektori TjaA-tegevusega (nii kulutus- sioonmudelid on tunduvalt madalama sõltuvate näitajate variat- tega kui ka töötajate arvuga). Samuti leidis kinnitust, et et- siooni kirjeldatuse tasemega (14–52%) võrreldes ettevõtlussektori tevõtlussektori TjaA-tegevuse rahastamine on positiivselt seotud TjaA-tegevust iseloomustavate näitajate variatsiooni kirjeldatuse

1862 1863 Teadus- ja arenduspoliitika mõju Janno Reiljan, Ingra Paltser

Tabel 3.2 poliitikat iseloomustavate komponentidega. Kõik komponendid ETTEVOTLUSSEKTORI˜ INNOVATSIOONIKOOSTO¨ OD¨ on statistiliselt oluliselt seotud vähemalt kahe või enama ettevõtete ISELOOMUSTAVATE NAITAJATE¨ REGRESSIOONIMUDELID omavahelist innovatsioonikoostööd kirjeldava näitajaga. Kõikidel TjaA-POLIITIKA SUNTEETILISTE¨ KOMPLEKSNAITAJATE¨ ALUSEL komponentidel on positiivne seos sõltuvate näitajatega, välja arva- (96 vaatlust) tud komponendil K4 — ettevõtete TjaA-tegevuse rahastamise tase KO KO KO KO KO KO KO ETTE- ETTE- valitsussektori poolt on negatiivselt seotud ettevõtete koostööga grupp tarnija klient konkur konsult aval ¨ulik VAL KORG˜ tarnijate ning konkurentidega (näitajad KOtarnija ja KOkonkur). Vaba- ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ liige 12,503 24,035 19,887 12,438 13,540 8,075 11,315 0,016 0,024 Tabelist 3.2 selgub, et ettevõtete uuenduskoostöö avaliku sek- (0,577) (1,014) (0,874) (0,645) (0,671) (0,393) (0,521) (0,001) (0,002) tori asutustega (avaliku sektori teadusasutuste ja ülikoolidega) ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗ ∗∗∗ sõltub statistiliselt oluliselt kõrgharidussektori (K1) ja valitsussek- K1 2,206 1,162 2,462 0,629 1,501 1,635 2,230 0,002 0,012 (0,580) (1,019) (0,878) (0,648) (0,675) (0,395) (0,524) (0,001) (0,002) tori (K2) TjaA-tegevuse rahastamise tasemest, keskvalitsuse (K3) ∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗ ∗∗∗ ∗∗ ja Euroopa Liidu institutsioonide (K5) osatähtsusest ettevõtete K2 -0,349 0,932 1,699 1,754 0,213 1,973 1,086 0,010 0,004 (0,580) (1,019) (0,878) (0,648) (0,675) (0,395) (0,524) (0,001) (0,002) TjaA-tegevuse rahastamisel. Kõikidel komponentidel on sama- ∗ ∗ ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ suunaline seos ettevõtete uuenduskoostööga avaliku sektori asu- K3 0,278 1,791 0,426 1,098 2,544 1,118 1,413 0,002 0,001 (0,580) (1,019) (0,878) (0,648) (0,675) (0,395) (0,524) (0,001) (0,002) tusega. ∗ ∗∗ K4 -0,131 -1,682 -1,355 -1,408 -0,490 -0,289 0,361 0,001 -0,003 Avaliku sektori (valitsussektori ja kõrgharidussektori) TjaA- (0,580) (1,019) (0,878) (0,648) (0,675) (0,395) (0,524) (0,001) (0,002) tegevuse rahastamise tase ettevõtlussektori poolt on statistiliselt ∗∗∗ ∗∗ ∗∗∗ ∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ K5 0,178 3,601 1,931 1,789 1,671 1,007 1,584 0,002 -0,001 oluliselt ja samasuunaliselt seotud kõrgharidussektori (K1) ja va- (0,580) (1,019) (0,878) (0,648) (0,675) (0,395) (0,524) (0,001) (0,002) litsussektori (K2) TjaA-tegevuse rahastamise tasemega valitsuse 2 R 0,144 0,185 0,175 0,207 0,224 0,389 0,304 0,523 0,380 poolt. Ko- Samamoodi modelleeritakse TjaA-poliitikat iseloomustavate han- komponentide seost ettevõtlussektori uuendustegevust iseloomus- da- tud tavate näitajatega (vt tabel 3.3). Antud mudelites on sõltuvate 2 R 0,097 0,140 0,129 0,163 0,181 0,355 0,265 0,497 0,346 näitajate variatsiooni kirjeldatuse tase eelmise kahe näitajaterüh- *, ** ja *** — statistiliselt oluline olulisuse nivool vastavalt 0,1, 0,05 ja 0,01. maga võrreldes vahepealsel tasemel (38–49%), seega on TjaA- Sulgudes on esitatud parameetrite hinnangute standardvead. poliitika mõju mõne näitaja alusel hinnatuna määrava tähtsusega ja teiste näitajate alusel hinnatuna võrdlemisi väike. Sellest aspektist vajab TjaA-poliitika kahtlemata sügavamat sisulist analüüsi, astmega. Seega ei ole TjaA-poliitikal enamasti olulist mõju et peale TjaA-poliitika komponentide leida teisi olulisemaid et- ettevõtete uuenduskoostööle ja sel puhul avaldavad olulisemat tevõtlussektori uuendustegevust mõjutavaid tegureid. mõju teised tegurid. Kindlasti vajaks sellest aspektist sisulist Tabelist 3.3 on näha, et uuenduslike ettevõtete osa (näitaja in- analüüsi TjaA-poliitika tõhustamise võimalused. Vahest tuleb ot- nov) sõltub positiivselt kõrgharidussektori TjaA-tegevuse rahas- sese mõjutamise asemel leida kaudsed teed koostöö ergutamiseks, tamise tasemest (K1) ja valitsussektoripoolse ettevõtete TjaA- kasutades vahenduslülina neid tegureid, mis praegu ettevõtete tegevuse rahastamise tasemest (K4) ning negatiivselt Euroopa koostööd esile kutsuvad. Liidu institutsioonide osatähtsusest ettevõtete TjaA-tegevuse ra- Ettevõtete omavaheline uuenduskoostöö ja koostöö eraasutus- hastamisel (K5). Turule uue või oluliselt täiustatud kauba või tega (nt eraõiguslike teadus- ja arendusasutustega, kommertslabo- teenusega tulnud ettevõtete osa sõltub olulisuse nivool 0,01 po- rite jt-ga) on statistiliselt olulisel tasemel seotud erinevate TjaA- sitiivselt kõrgharidus- ja valitsussektori TjaA-tegevuse rahas-

1864 1865 Teadus- ja arenduspoliitika mõju Janno Reiljan, Ingra Paltser

Tabel 3.3 kõrghariduse kaudu jõuab TjaA-poliitika mõju kõige tõhusamalt ETTEVÕTLUSSEKTORI INNOVATSIOONITEGEVUST ettevõtlussektori TjaA-tegevusse ja innovatsioontegevusse; ISELOOMUSTAVATE NÄITAJATE JA KOMPONENTIDE • valitsussektori TjaA-tegevuse rahastamise tase (K2) on REGRESSIOONIMUDELID TjaA-POLIITIKA SÜNTEETILISTE samuti positiivselt seotud ettevõtlussektori TjaA-tegevuse tase- KOMPONENTIDE ALUSEL (96 vaatlust) mega, ettevõtete uuenduskoostöö osaga ning mingil määral ka innovatsioonitegevuse tasemega, kuid kõrgharidussektori TjaA- innov uusturul patent tegevusest oluliselt nõrgemalt; ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ Vabaliige 37,144 15,320 76,659 • keskvalitsuse osatähtsus ettevõtete TjaA-tegevuse rahasta- (0,930) (0,612) (7,051) misel (K3) on positiivselt seotud ettevõttesisese ja väljastpoolt ∗∗∗ ∗∗∗ ∗∗∗ K1 6,162 3,946 59,202 tellitud TjaA-tööga tegelevate innovaatiliste ettevõtete osaga ning (0,935) (0,615) (7,088) ettevõtete uuenduskoostöö osaga; ∗∗∗ K2 0,989 2,104 2,318 • ettevõtete TjaA-tegevuse rahastamise tase valitsussekto- (0,935) (0,615) (7,088) rilt (K4) on positiivselt seotud ettevõtlussektori TjaA-tegevuse ta- K3 1,272 0,139 7,287 semega, kuid negatiivselt seotud ettevõtete uuenduskoostöö osaga (0,935) (0,615) (7,088) ning seos innovatsioonisoorituse tasemega on näitajate (innov ja ∗ ∗∗∗ K4 1,671 0,172 21,067 patent) alusel positiivne, kuid komponendi K3 alusel negatiivne; (0,935) (0,615) (7,088) • Euroopa Liidu institutsioonide osatähtsus ettevõtete TjaA- ∗∗∗ ∗∗∗ K5 -3,297 -0,949 -19,255 tegevuse rahastamisel (K5) on positiivselt seotud ettevõtete uuen- (0,935) (0,615) (7,088) duskoostöö osaga, kuid negatiivselt seotud ettevõtlussektori TjaA- R2 0,408 0,381 0,492 tegevuse tasemega ja ka innovatsioonitegevuse tasemega. Analüüsist järeldub, et kõik TjaA-poliitika komponendid on Kohandatud R2 0,375 0,347 0,464 positiivselt seotud enamiku ettevõtlussektori uuendustegevust ise- * ja *** — statistiliselt oluline olulisuse nivool vastavalt 0,1 ja 0,01. loomustavate näitajatega. Seega on riigi innovatsioonitegevuse Sulgudes on esitatud parameetrite hinnangute standardvead. parandamiseks vaja tõhustada TjaA-poliitikat, suunates raha soo- vitud ettevõtlussektori aspektidele kõige tugevamat mõju avalda- vatesse vahenditesse. tamistasemest (K1 ja K2). Ettevõtlussektoris toimuv patenteerimise tase (Euroopa Patendiametis) on positiivselt seotud Ettevõtlussektori TjaA-tegevuse, uuenduskoostöö ja innovat- kõrgharidussektori TjaA-tegevuse rahastamistasemega (K1) ja sioonitegevuse regressioonimudelid tõid välja statistiliselt olulisi valitsussektoripoolse ettevõtete TjaA-tegevuse rahastamistase- seoseid TjaA-poliitika erinevate aspektidega (sünteetiliste kompo- mega (K4) ning negatiivselt ELi institutsioonide osatähtsusega nentidega). Konkreetsemalt võimaldab TjaA-poliitika mõju vaat- ettevõtete TjaA-tegevuse rahastamisel (K5). lusaluses riigis avada tegurite mõjuulatuse analüüsi, milles regres- sioonimudelitega väljatoodud seosekordajad ühendatakse TjaA- Regressioonanalüüsi abil jõuti TjaA-poliitika mõju uurides poliitika komponentide konkreetsete väärtustega (mõõdavad eri- järgmiste järeldusteni: nevust analüüsitavate riikidekogumi keskmisest) vaatlusaluses rii- • kõrgharidussektori TjaA-tegevuse rahastamise tase (K1) gis: KMUi,j = αi × Ki,j , kus on statistiliselt oluliselt positiivselt seotud nii ettevõtlussektori KMU — komponendi i mõjuulatus (hälve kogumi keskmi- TjaA-tegevuse tasemega, ettevõtete uuenduskoostöö osaga kui i,j sest väärtusest) riigis j; ka innovatsioonitegevuse tasemega — tundub, et just nimelt

1866 1867 Teadus- ja arenduspoliitika mõju Janno Reiljan, Ingra Paltser

αi — komponendi i regressioonikordaja; Tabel 3.4

Ki,j — komponendi i komponentskoor (hälve keskmisest) rii- EESTI TjaA-POLIITIKA NING MUUDE TEGURITE POOLT gis j. ETTEVOTLUSSEKTORI˜ TjaA-TEGEVUST NING INNOVATSIOONI TjaA-poliitika mõjul kujunev analüüsitav ettevõtlussektori ISELOOMUSTAVATELE NAITAJATELE¨ (KA KOMPONENTIDELE) TjaA-tegevust ja innovatsioonitegevust iseloomustava näitaja väär- AVALDATAVA MOJU˜ ULATUS (hälve kogumi keskmisest) STANDARDHALVETES¨ 2004., 2006. JA 2008. AASTAL tus riigis j (TjaAPMj) saadakse regressioonmudeli vabaliikme (α0) ja üksikute komponentide mõjuulatuste summeerimisel TjaAPMEE THEE THEE – TjaAPMEE Näitaja 2004 2006 2008 2004 2006 2008 2004 2006 2008 TjaAPMj = α0 + PiKMUi,j ETTEskp -0,28 0,15 0,39 -0,78 -0,55 -0,48 -0,50 -0,70 -0,87 ning kujutab endast regressioonimudeli abil saadud näitaja prog- ETTEosa -0,32 0,24 0,17 -0,85 -0,52 -0,59 -0,53 -0,76 -0,76 noosiväärtust, millest näitaja tegelik väärtus erineb mudeliga ETTE-ETTE -0,18 0,21 0,44 -0,74 -0,53 -0,42 -0,56 -0,74 -0,86 hõlmamata tegurite mõjul. tööETTE -0,49 -0,06 0,11 -0,81 -0,65 -0,58 -0,32 -0,59 -0,69

Tabelis 3.4 esitatakse standardiseeritud TjaAPMEE väärtused TAsise -0,78 -0,47 -0,02 -0,13 -0,74 -0,18 0,65 -0,27 -0,16 Eestis, s.t kui palju hälbivad ettevõtlussektori TjaA-tegevust ja TAv¨alis -0,87 -0,75 -0,20 0,01 -0,09 0,10 0,88 0,66 0,30 innovatsioonitegevust iseloomustavate näitajate väärtused Ees- KOgrupp 0,35 0,42 0,81 0,52 1,34 1,73 0,17 0,92 0,92 tis vaatlusaluse riikidekogumi keskmisest selle tõttu, et TjaA- KOtarnija -0,39 -0,71 -0,05 -0,07 -0,12 0,02 0,32 0,59 0,07 poliitikat iseloomustavate komponentide (K1–K5) väärtused häl- KOklient -0,02 -0,20 0,41 0,33 0,51 0,26 0,35 0,71 -0,15 bivad Eestis vaatlusaluse riikide kogumi keskmisest tasemest. Ta- KOkonkur -0,38 -0,72 -0,15 0,87 0,51 -0,04 1,25 1,23 0,11 belis esitatakse ka näitaja tegelik hälve Eestis kogumi keskmi- KOkonsult -0,70 -0,87 -0,23 -0,48 -0,38 -0,52 0,22 0,49 -0,29 KOaval -0,72 -0,74 -0,15 -0,41 -0,64 -1,04 0,31 0,10 -0,89 sest (standardhälvetes) — THEE. Näitaja tegeliku hälbe (THEE) ja mudeli alusel saadud hälbe (mudeli standardiseeritud prognoo- KO¨ulik -0,87 -0,77 -0,08 -0,45 -0,33 -0,70 0,42 0,44 -0,62 ETTE-VAL -1,03 -0,87 -0,52 -1,08 -1,08 -1,08 -0,05 -0,21 -0,56 siväärtuse TjaAPMEE) vahe iseloomustab mudelisse lülitamata (muude) tegurite mõju ulatust analüüsitavale näitajale. ETTE-KORG˜ 0,40 0,42 0,73 0,27 -0,19 -0,19 -0,13 -0,61 -0,92 TjaA-poliitikat iseloomustavate komponentide tase Eestis vaat- innov -0,04 0,27 0,38 0,98 0,94 0,91 1,02 0,67 0,53 lusalusel kolmel aastal üldjuhul paranes ja nendel komponentidel uusturul -0,01 0,20 0,46 0,67 0,07 -0,39 0,68 -0,13 -0,85 oli enamasti positiivne seos ettevõtlussektori uuendustegevust ise- patent -0,11 0,26 0,45 -0,78 -0,72 -0,66 -0,67 -0,98 -1,11 loomustavate näitajatega. Selle tulemusena näeme tabelis 2.4 et- tevõtlussektori uuendusnäitajate prognoosiväärtuse (TjaAPMEE) paranemist aastail 2004–2008. Kui 2004. aastal oli enamiku sellised tulemused TjaA-poliitika tähtsust ettevõtlussektori uuen- näitajate prognoosiväärtus Eestis vaatlusaluste riikide keskmisest dustegevuse parandamisel, teisalt on vaatlusalusel perioodil TjaA- tasemest palju madalam, siis 2008. aastaks jõudsid prognoosiväär- poliitikast väljapoole jäävate tegurite mõju (TjaA-poliitika välise tused Eestis keskmise taseme ligidale või ületasid seda. Seega on keskkonna) osas olukord halvenenud. Eesti oma TjaA-poliitikat oluliselt tugevdanud. Ettevõtlussektori TjaA-tegevust iseloomustavate näitajate pu- Taseme tõus ilmneb vaatlusalusel ajal ka enamikul ettevõtlus- hul ilmneb üldiselt TjaA-poliitika mõjul toimunud prognoo- siväärtuste paranemise kõrval välise keskkonna oluline ja suurenev sektori uuendustegevust iseloomustavate näitajate (THEE) tegeli- kel väärtustel, kuid TjaA-poliitika komponentide alusel saadud negatiivne mõju, mistõttu nende näitajate tegelikud väärtused ku- prognoosi paranemisest väiksemas ulatuses. Ühelt poolt näitavad junesid prognoosiväärtustest palju madalamaks. Siin on võimalik põhjalikumalt vaadelda ainult TjaA-poliitika välise keskkonna

1868 1869 Teadus- ja arenduspoliitika mõju Janno Reiljan, Ingra Paltser mõju konkreetset avaldumist erinevate ettevõtlussektori uuendus- Mudelisse kaasamata tegurid mõjutavad positiivselt konku- tegevust iseloomustavate näitajate väärtuste kujunemisel. Ta- rentide ja samast majandusharust teiste ettevõtetega koostööd belist 3.4 on näha, et kõik ettevõtlussektori TjaA-tegevust ja tegevate uuenduslike ettevõtete osakaalu (KOkonkur). Kaasa- innovatsioonitegevust iseloomustavad näitajad Eestis sõltuvad mata tegurite mõju ulatus on sedavõrd suur (kahel aastal üle ühe peale TjaA-poliitika komponentide oluliselt teistest, mudelisse standardhälbe), et korvab TjaA-poliitikat iseloomustavate kom- lülitamata teguritest. Tabelis toodud näitajate tegeliku väärtuse (te- ponentide negatiivse mõju (näitaja prognoosiväärtus Eestis on gelik hälve keskmisest) ja mudeli alusel saadud prognoosiväärtu- vaatlusaluste riikidekogumi keskmisest madalam) ning tegeli- se (samuti hälve keskmisest) vahe näitab, et mudelisse lülitamata kult on konkurentide ja samast majandusharust teiste ettevõtetega tegurite mõju võib erinevate ettevõtlussektori TjaA-tegevust ja koostööd tegevate uuenduslike ettevõtete osa Eestis kahel aastal innovatsioonitegevust iseloomustavate näitajate ja komponentide kogumi keskmisest kõrgem. väärtuste kujunemisel ning mõnikord ka eri aastatel olla erinev: kas Mudelisse lülitamata tegurite mõju on ettevõtlussektori panust positiivne (nullist suurem väärtus) või negatiivne (nullist väiksem TjaA-tegevusse iseloomustavate näitajate (ETTEskp, ETTEosa, väärtus). ETTE-ETTE, tööETTE, TAsise) väärtuste kujunemisele üldjuhul TjaA-poliitika välise keskkonna oluline halvenemine ilm- negatiivne — välja arvatud näitaja TAvälis. Samal ajal avaldavad neb ettevõtlussektori uuenduskoostööd iseloomustavate näitajate muud tegurid ettevõtlussektori uuenduskoostööd iseloomustava- väärtuste kujunemisel: kui aastatel 2004 ja 2006 oli keskkonna tele näitajatele (KOgrupp, KOtarnija, KOklient, KOkonkur, KO- mõju nende näitajate väärtustele positiivne, siis 2008. aastal ena- kolnult, KOaval, KOülik) üldjuhul positiivst mõju. miku näitajate puhul negatiivne. Seega tugevdab väliskeskkond Ettevõtlussektoripoolse avaliku sektori TjaA-tegevuse rahas- selles valdkonnas Eesti TjaA-poliitika ebatõhusust ja näitajate te- tamise taset (ETTE-VAL, ETTE-KÕRG) ning teatud uuendus- gelikud väärtused on Eestis seetõttu palju madalamal vaatlusaluse koostööd tegevate innovaatiliste ettevõtete osa iseloomustavate riikidekogumi keskmisest tasemest. näitajate väärtustele avaldavad mudelisse kaasamata tegurid Eesti TjaA-poliitika näib soosivat ettevõtete TjaA-töö koostööd 2008. aastal negatiivset mõju. kõrgkoolidega (neilt TjaA-tööde tellimist), kuid TjaA-poliitika- Uuenduslike ettevõtete osa kõikidest ettevõtetest Eestis sõltub väline keskkonna negatiivne mõju nullib sellel suunal tehtavad muudest teguritest positiivselt. Patentide registreerimise hulka pingutused. Sama olukord, kuigi vähem kontrastselt, ilmneb ka Euroopa Patendiametis mõjutavad mudelisse kaasamata tegurid ettevõtlussektori innovatsioonitegevust iseloomustavate näitajate negatiivselt. Turule uue või oluliselt täiustatud kauba või teenu- väärtuste kujunemisel. sega tulnud ettevõtete osakaalu mõjutasid mudelisse kaasamata Ettevõtete uuendustegevuse näitajate väärtuste kujunemisel tegurid 2004. aastal positiivselt, kuid 2006. ja 2008. aastal nega- avaldab üldjuhul olulist mõju TjaA-poliitikaväline keskkond, tiivselt. kusjuures see mõju on enamasti kasvavalt negatiivne. See Seega sõltuvad ettevõtlussektori TjaA-tegevust ja innovatsioo- aspekt vajab tõsist tähelepanu, sest TjaA-poliitikaväline kesk- nitegevust iseloomustavate näitajate ning komponentide väärtused kond kajastab ka TjaA-poliitika tõhusust. Eesti suurenevad Eestis peale TjaA-poliitikat iseloomustavate komponentide ka jõupingutused TjaA-poliitikas võivad olla vaatlusaluste riikidega paljudest teistest teguritest, mida siinsesse analüüsi ei kaasatud. võrreldes vähem tõhusad, mistõttu keskmise mõju alusel saadavate Muude tegurite mõju on erinevatele ettevõtlussektori uuenduste- ettevõtlussektori uuendustegevuse näitajate prognoosiväärtuste gevuse näitajatele (ka komponentidele) ja eri aastatel erisuunaline. paranemisega kaasneb poliitika ebatõhusust kajastava välise keskkonna negatiivse mõju tugevnemine.

1870 1871 Teadus- ja arenduspoliitika mõju Janno Reiljan, Ingra Paltser

KOKKUVÕTE lutusi üldjuhul täielikult siiski välja ei tõrjuta ja valitsussektori toetustel on oluline ettevõtlussektori kulutusi täiendav roll. Riigi TjaA-poliitika kujundamine on keeruline ülesanne nii mit- Valitsussektori TjaA-toetuste majandusliku mõju hindamisel mekesisest vahendite hulgast valiku tegemise kui ka erinevate va- toetutakse enamasti kaudsete näitajate töötlemisele statistilise hendite mõju paljutahulisuse tõttu. Suuri lahknevusi leidub nii analüüsi meetoditega, ning tulemusi tõlgendades tuleb arvestada TjaA-poliitika mõju teoreetilistes käsitlustes kui ka empiirilis- ka andmekogumi iseärasusi ja andmetetöötlemise meetodite spet- tes analüüsides. Käesolevas uuringus süstematiseeriti seniseid siiﬁlisi omadusi. Empiiriliste uuringute tulemused üldjuhul kin- teoreetilisi käsitlusi, analüüsiti senistes empiirilistes uuringutes nitavad TjaA-poliitika vahendite rakendamise positiivset mõju et- väljatoodud probleeme ning anti hinnang Eesti TjaA-poliitika ra- tevõtlussektori uuendustegevuse tulemuslikkuse tõstmisel. kendamise rahvusvahelisele kohale Euroopa Liidu ja temaga as- Siinses uuringus hinnati Eesti rahvusvahelist kohta Euroopa sotsieerunud riikide andmete empiirilise analüüsi alusel. Liidu liikmete ja temaga assotsieerunud riikide hulgas TjaA- TjaA-poliitika rakendamise rahvusvahelised analüüsid too- poliitika rakendamisel ning ettevõtlussektori uuendustegevuse vadki esile TjaA-poliitika keerukad ja mõneti isegi vastuoluli- arendamisel. Samuti hinnati TjaA-poliitika mõju ettevõtlussektori sed tulemused. Seejuures märgitakse küll, et üldiselt on aktiiv- uuendustegevusele ning toodi välja nii analüüsitud kui ka analüüsis sema TjaA-poliitikaga riigid kõrgemalt arenenud ja konkurent- arvestamata jäetud tegurite mõju Eesti ettevõtlussektori uuendus- sivõimelisemad, kuid TjaA-tegevuse kindlaid mõjumehhanisme tegevust iseloomustavatele näitajatele. ei suudeta kuigivõrd avada. Valitsussektor toetab peamiselt Riigi TjaA-poliitikat iseloomustati 15 näitaja abil, milles sisal- avaliku sektori TjaA-asutusi, sest peale ettevõtlussektori TjaA- duv peamine informatsioon suruti komponentanalüüsiga kokku tegevuse arenguks võimaluste pakkumise peavad need asutused viieks sünteetiliseks kompleksnäitajaks (komponendiks): K1 — tagama kõigi riigi innovatsioonisüsteemi komponentide uuendus- “Kõrgharidussektori TjaA-tegevuse rahastamise tase”; K2 — “Va- liku arengu. Lisaks toetab valitsussektor ka ettevõtlussektoris litsussektori TjaA-tegevuse rahastamise tase”; K3 — “Keskvalit- elluviidavat TjaA-tegevust ning otsesed toetused ettevõtlussektori suse osatähtsus ettevõtete TjaA-tegevuse rahastamisel”; K4 — TjaA-tegevusele kindlustavad vastavate kulutuste suurema kasvu “Ettevõtete TjaA-tegevuse rahastamise tase valitsussektorilt”; võrreldes valitsussektori TjaA-asutuste poolt avalike hüvedena K5 — “Euroopa Liidu osatähtsus ettevõtete TjaA-tegevuse rahas- pakutavate uurimistulemustega. Lahtine on küsimus, kas TjaA- tamisel”. poliitikast saavad enam kasu suured või väikesed ettevõtted, sest Seejärel uuriti seost riigi TjaA-poliitika ning erasektori TjaA- empiirilised uuringud on andnud vastuolulisi tulemusi ja erineva- tegevuse ning innovatsioonitegevuse vahel ning leiti, et riigi tele tulemustele on antud erinevad teoreetilised põhjendused. TjaA-poliitika avaldab üldjuhul olulist ja mõningate näitajate TjaA-poliitika rakenduslike probleemide analüüsimisel käsit- põhjal koguni määravat mõju ettevõtlussektori TjaA-tegevuse ku- letakse eraldi ettevõtlussektori otseste ja kaudsete vahenditega toe- junemisele. Regressioonanalüüsi abil jõuti TjaA-poliitika mõju tamise probleeme. Ettevõtlussektori TjaA-tegevusele tõuke and- kohta järeldusele, et kõik TjaA-poliitika komponendid on po- miseks mõeldud subsiidiumide põhieesmärgiks on saavutada et- sitiivselt seotud enamiku ettevõtlussektori TjaA-tegevust, uuen- tevõtlussektori panuse suurenemine uuendustegevusse, eelkõige duskoostööd või innovatsioonitegevust iseloomustava näitajaga. TjaA-tegevusse. Seega kerkib keskse probleemina esile valitsus- Seega on riigi innovatsioonitegevuse parandamiseks vaja tõhustada sektori poolt ettevõtlussektorile antavate toetuste täiendav (et- TjaA-poliitikat, sest hästi toimiv TjaA-poliitika suurendab et- tevõtlussektori kulutusi täiendav või koguni suurendav) või asen- tevõtlussektori uuenduslikkust ja seeläbi riigi üldist innovatsioo- dav (ettevõtlussektori kulutusi väljatõrjuv) mõju. Kuigi empiiri- nitegevust. liste uuringute tulemused on vastuolulised, kaldub enamik auto- reid siiski toetama seisukohta, et ettevõtlussektori TjaA-töö ku-

1872 10 1873 Teadus- ja arenduspoliitika mõju Janno Reiljan, Ingra Paltser

Uurides mudelist välja jäetud tegurite mõju Eesti erasektori Germany. — Journal of Business & Economic Statistics, Vol. 21, innovatsioonitegevuse näitajatele, ilmnes, et kõik analüüsi kaa- No. 2, pp. 226–236 satud erasektori TjaA-tegevust ja innovatsioonitegevust iseloo- Alvarez-Pelaez, Maria J., Christian Groth 2005. Too little or mustavate näitajad ja komponendid Eestis sõltuvad peale riigi too much R&D? — European Economic Review, Vol. 49, No. 2, TjaA-poliitikat iseloomustavate komponentide ka teistest, mu- pp. 437–456 delitesse kaasamata teguritest. Seejuures on mudelisse võtmata A r c h i b a l d , Robert B., Alfredo M. P e r e r i a 2003. Effects of pub- tegurite (TjaA-poliitika välise keskkonna) mõju ettevõtlussektori lic and private R&D on private-sector performance in the United TjaA-tegevusele ja innovatsioonitegevusele üldjuhul negatiivne. States. — Public Finance Review, Vol. 31, No. 4, pp. 429–451 Sellest järeldub, et Eesti erasektori TjaA-tegevuse ja innovatsioo- A r v a n i t i s , Spyridon, Heinz H o l l e n s t e i n , Stephan L e n z 2002. The effectiveness of government promotion of advanced manufactur- nitegevuse tõstmiseks ei piisa ainult riigi TjaA-poliitika vahendite ing technologies (AMT): An economic analysis based on Swiss Micro rakendamisest (s.t avaliku sektori enda TjaA-tegevusest ja erasek- data. — Small Business Economics, Vol. 19, pp. 321–340 tori TjaA-tegevuse toetamisest), vaid väga olulist rolli mängib veel B o r , Yungchang J e f f e r y , Yih-Chui C h u a n g , Wei-Wen L a i , üldise riigi innovatsioonisüsteemi kujundamine innovatsioonipo- Chung-Min Y a n g 2010. A dynamic general equilibrium model for liitika teiste abinõudega. public R&D investment in Taiwan. — Economic Modelling, Vol. 27, Ettevõtlussektori uuendustegevust iseloomustavate näitajate pp. 171–183 regressioonimudelid riigi TjaA-poliitika komponentide alusel või- C a r b o n i , Olivero A. 2011. R&D subsidies and private R&D expen- maldavad välja tuua kvantitatiivsed hinnangud erinevate tegu- ditures: Evidence from Italian manufacturing data. — International rite mõju keskmisele intensiivsusele vaatlusaluste riikide kogu- Review of Applied Economics, Vol. 25, No. 4, pp. 419–439 mis ja konkreetsele ulatusele mingis konkreetses riigis (käesolevas C a r m i c h a e l , Jeffrey 1981. The effects of mission-oriented public analüüsis Eestis) ning süvendada riigi innovatsioonisüsteemi toi- R&D spending on private industry. — Journal of Finance, Vol. 36, mimise tõhususe kvalitatiivset analüüsi. See on lähtepunktiks ka No. 3, pp. 617–627 TjaA-poliitika kindlate vahendite mõju sügavamaks kvalitatiiv- C a s s i m a n , Bruno, Reinhilde V e u g e l e r s 2002. Complementar- ity in the Innovation Strategy: Internal R&D, External Technology seks analüüsiks. Acquisition, and Co-operation in R&D. IESE Business School Work- Artikli kirjutamist on toetanud Euroopa Sotsiaalfond. ing Papers, No. 457. Vt papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract id= 303562 (15.12.2013) C e r u l l i , Giovanni 2010. Modelling and measuring the effect of pub- Kirjandus lic subsidies on business R&D: A critical review of the econometric literature. — The Economic Record, Vol. 86, No. 274, pp. 421–449 A e r t s , Kris, Dirk C z a r n i t z k i 2004. Using Innovation Survey C z a r n i t z k i , Dirk, Cindy Lopes B e n t o 2010. Evaluation of Pub- Data to Evaluate R&D Policy: The Case of Belgium. ZEW Discus- lic R&D Policies: A Cross-country Comparison. ZEW Discussion sion Papers, No. 04-55. Vt hdl.handle.net/10419/24064 (15.12.2013) Papers, No. 10-073. Vt ftp.zew.de/pub/zew-docs/dp/dp10073.pdf A e r t s , Kris, Tobias S c h m i d t 2008. Two for the price of one? Ad- (15.12.2013) ditionality effects of R&D subsidies: A comparison between Flanders Czarnitzki, Dirk, Bernd Ebersberger, Andreas Fier 2007. and Germany. — Research Policy, Vol. 37, No. 5, pp. 806–822 The relationship between R&D collaboration, subsidies and R&D Albors-Garrigos, Jose, Rosa Rodriguez Barrera 2011. Im- performance: Empirical evidence from Finland and Germany. — pact of public funding on a ﬁrm’s innovation performance: Analysis Journal of Applied Econometrics, Vol. 22, pp. 1347–1366 of internal and external moderating factors. — International Journal C z a r n i t z k i , Dirk, Katrin H u s s i n g e r 2004. The Link between of Innovation Management, Vol. 15, No. 6, pp. 1297–1322 R&D Subsidies, R&D Spending and Technological Performance. A l m u s , Matthias, Dirk C z a r n i t z k i 2003. The effects of public ZEW Discussion Papers, No. 04-56. Vt ftp.zew.de/pub/zew-docs/dp/ R&D subsidies on ﬁrms’ innovation activities: The case of Eastern dp0456.pdf (15.12.2013)

1874 1875 Teadus- ja arenduspoliitika mõju Janno Reiljan, Ingra Paltser

C z a r n i t z k i , Dirk, Georg L i c h t 2005. Additionality of public H e w i t t - D u n d a s , Nola, Stephen R o p e r 2010. Output additional- R&D grants in a transition economy: The case of Eastern Germany. — ity of public support for innovation: Evidence for Irish manufacturing Economics of Transition, Vol. 14, No. 1, pp. 101–131 plants. — European Planning Studies, Vol. 18, No. 1, pp. 108–124 D a v i d , Paul A., Bronwyn H. H a l l , Andrew A. T o o l e 2000. Is H i g g i n s , Richard S., Albert N. L i n k 1981. Federal support of public R&D a complement or substitute for private R&D?: A review technological growth in industry: Some evidence of crowding out. — of the econometric evidence. — Research Policy, Vol. 29, No. 4–5, IEEE Transactions on Engineering Management, Vol. 28, pp. 86–88 pp. 497–529 H u s s i n g e r , Katrin 2008. R&D and subsidies at the firm level: An E e s t i P a n k . 2013. Rahvusvaheline investeerimispositsioon. application of parametric and semiparametric two-step selection mod- Vt statistika.eestipank.ee/#treeMenu/MAKSEBIL JA INVPOS/146 els. — Journal of Applied Economics, Vol. 23, pp. 729–747 (1.9.2013) J o n e s , Charles I. 2005. Growth and ideas. — Handbook of Economic F a l k , Martin 2004. What Drives Business R&D Intensity Across Growth. Vol. 1B, pp. 1063–1111 OECD Countries? WIFO Working Papers, No. 236. Vt www.wifo. J o n e s , Charles I., John C. W i l l i a m s 1998. Measuring the so- ac.at/wwa/pubid/25328 (15.12.2013) cial returns to R&D. — Quarterly Journal of Economics, Vol. 113, F r e e l , Mark S. 2005. Patterns of innovation and skills in small pp. 1119–1135 firms. — Technovation, Vol. 25, No. 2, pp. 123–134 J o n e s , Charles I., John C. W i l l i a m s 2000. Too much of a good G a r c ´ıa - Q u e v e d o, José2004. Do public subsidies complement thing?: The economics of investment in R&D. — Journal of Economic business R&D?: A meta-analysis of the econometric evidence.— Growth, Vol. 5, pp. 65–85 Kyklos, Vol. 57, pp. 87–102 K a r u , Jaak, Janno R e i l j a n 1983. Tööstusettevõtte majandustege- G o n z ál e z, Xulia, Jordi J a u m a n d r e u , Consuelo P a z ó 2005. vuse komponentanalüüs. Tallinn: Valgus Barriers to innovation and subsidy effectiveness. — Rand Journal of Klette, TorJakob,Jarle Møen,ZviGriliches 2000. Dosub- Economics, Vol. 36, pp. 930–950 sidies to commercial R&D reduce market failures?: Microeconomic G o n z ál e z, Xulia, Consuelo P a z ó 2008. Do public subsi- evaluation studies. — Research Policy, Vol. 29, No. 4–5, pp. 471–495 dies stimulate private R&D spending? — Research Policy, Vol. 37, L a c h , Saul 2002. Do R&D subsidies stimulate or displace private pp. 371–389 R&D?: Evidence from Israel. — Journal of Industrial Economics, G r i l i c h e s , Zvi 1995. R&D and productivity: Econometric results Vol. 50, No. 4, pp. 369–390 and measurement issues. — Handbook of the Economics of Innova- L e e , Chang-Yang 2011. The differential effects of public R&D sup- tion and Technical Change. Ed. by Paul Stoneman. Oxford: Black- port on firm R&D: Theory and evidence from multi-country data.— well, pp. 52–89 Technovation, Vol. 31, No. 5–6, pp. 256–269 G u e l l e c , Dominique, Bruno v a n P o t t e l s b e r g h e 2003. The L e v y , David M., Nestor E. T e r l e c k y j 1983. Effects of government impact of public R&D expenditure on business R&D. — Economics R&D on private R&D investment and productivity: A macroeconomic of Innovation and New Technology, Vol. 12, No. 3, pp. 225–243 analysis. — Bell Journal of Economics, Vol. 14, No. 4, pp. 551–561 G ö r g , Holger, Eric S t r o b l 2007. The effect of R&D subsidies on L e y d e n , Dennis, Albert N. L i n k 1991. Why are governmental private R&D. — Economica, Vol. 74, pp. 215–234 R&D and private R&D complements? — Applied Economics, Vol. 23, H a l l , Bronwyn, John v a n R e e n e n 2000. How effective are fiscal pp. 1673–1681 incentives for R&D?: A review of the evidence. — Research Policy, L u u k k o n e n , Terttu 2000. Additionality of EU framework pro- Vol. 29, pp. 449–469 grammes. — Research Policy, Vol. 29, No. 6, pp. 711–724 H a n e l , Petr 2003. Impact of Government Support Programs on Inno- M a m a t z a k i s , Emmanuel C. 2010. The contribution of the publicly- vation by Canadian Manufacturing Firms. Paper for the International funded R&D capital to productivity growth and an application to Conference: Evaluation of Government funded R&D Activities, the Greek food and beverages industry. — International Review of Vienna. Vt ftp.zew.de/pub/zew-docs/evaluationR%26D/PHanel.pdf Applied Economics, Vol. 24, No. 4, pp. 483–494 (15.12.2013)

1876 1877 Teadus- ja arenduspoliitika mõju Janno Reiljan, Ingra Paltser

M a m u n e a s , Theofanis P., M. Ishaq N a d i r i 1996. Public R&D W o l f f , Guntram B., Volker R e i n t h a l e r 2008. The effectiveness policies and cost behavior of the US manufacturing industries. — of subsidies revisited: Accounting for wage and employment effects Journal of Public Economics, Vol. 63, No. 1, pp. 57–81 in business R&D. — Research Policy, Vol. 37, pp. 1403–1412 M a n s f i e l d , Edwin, Lorne S w i t z e r 1984. Effects of federal sup- W u , Yonghong 2005. The effects of state R&D tax credits in stimu- port on company-financed R&D: The Case of Energy. — Manage- lating private R&D expenditure: A cross-state empirical analysis. — ment Science, Vol. 30, pp. 562–571 Journal of Policy Analysis and Management, Vol. 24, No. 4, pp. 785– O E C D . 2001. Science, Technology and Industry Outlook. Drivers of 802 Growth: Information Technology, Innovation and Entrepreneurship. Paris: OECD Publications. Vt www.oecd-ilibrary.org/content/book/ sti outlook-2001-en (15.12.2013) JANNO REILJAN (sünd. 1951) on lõpetanud Tartu Ülikooli majan- O E C D . 2007. Innovation and Growth: Rationale for an Innovation dusteaduskonna majandusküberneetikuna 1975, majandusteaduste kan- Strategy. Vt www.oecd.org/science/inno/39374789.pdf (15.12.2013) didaat 1980 (Moskva), majandusdoktor 1991 (Tartu). TÜ majandus- Reinkowski, Janina, Björn Alecke, Timo Mitze, Gerhard teaduskonna õppejõud a-st 1981, professor ja erakorraline professor U n t i e d t 2010. Effectiveness of Public R&D Subsidies in East Ger- a-st 1991, rahvamajanduse instituudi riigimajanduse õppetooli profes- many: Is it a Matter of Firm Size? Ruhr Economic Papers, No. 204. sor a-st 2007. Riigikogu liige 1999–2007. Akadeemias on temalt il- Vt en.rwi-essen.de/media/content/pages/publikationen/ruhr munud artiklid “Majanduslik globaliseerumine ja sellega seotud prob- economicpapers/REP 10 204.pdf (15.12.2013) leemid” (koos Ele Reiljaniga; 2001, nr 3, lk 435–457), “Riigi haldus- R o m e r , Paul M. 1990. Endogenous technological change. — The territoriaalse jaotuse Gordioni sõlm” (koos Aivo Ülperiga; 2011, nr 3, Journal of Political Economy, Vol. 98, No. 5, pp. S71–S102 lk 476–509), “Alampalk: Kellele ja milleks?” (koos Merli Akseniga; S t e g e r , Thomas M. 2005. Welfare implications of non-scale 2012, nr 4, lk 688–707; nr 5, lk 909–928) ja “Innovatsioonisüsteem ja R&D-based growth models. — Scandinavian Journal of Economics, innovatsioonipoliitika: Riigi tänapäevased arengumootorid” (koos Ingra Vol. 107, No. 4, pp. 737–757 Paltseriga; 2013, nr 1, lk 125–155). Z h a n g , Yuming, Desheng L i u 2010. Public R&D subsidies, firm innovation and firm performance. In proceeding of: The Interna- INGRA PALTSER (sünd. 1986) on lõpetanud Tartu Ülikooli majandus- tional Conference on E-Business and E-Government, Guangzhou, teaduskonna 2008, majandusteaduse magister 2011. Töötanud TÜ ma- pp. 1206–1209. Vt ieeexplore.ieee.org/xpl/articleDetails.jsp? jandusteaduskonna rahvamajanduse instituudi riigimajanduse õppetooli arnumber=5592835 (15.12.2013) referendina 2008–2011, a-st 2011 samas samas avaliku sektori ökonoo- V e r b i ˇc, Miroslav, Boris Majcen, Olga Ivanova, Mitja mika ja rahanduse assistent. Akadeemias on temalt ilmunud artikkel “In- Cˇ o k 2011. R&D and economic growth in Slovenia: A dynamic novatsioonisüsteem ja innovatsioonipoliitika: Riigi tänapäevased aren- general equilibrium approach with endogenous growth. — Panoeco- gumootorid” (koos Janno Reiljaniga; 2013, nr 1, lk 125–155). nomicus, Vol. 1, pp. 67–89 V e u g e l e r s , Reinhilde, Bruno C a s s i m a n 1999. Make and buy in innovation strategies: Evidence from Belgian manufacturing firms. — Research Policy, Vol. 28, No. 1, pp. 63–80 W a r d a , Jacek 2005. Measuring the Value of R&D Tax Provi- sions. A Primer on the B-index Model for Analysis and Com- parisons. Prepared for The OMC Working Group on “Design and evaluation of fiscal measures to promote business research, development and innovation”, Brussels. Vt ec.europa.eu/invest-in- research/pdf/download en/eu b index paper final.pdf (15.12.2013)

1878 1879 MÄLESTUSKILDE EESTI PAGULASÜLIÕPILASTE TEGEVUSEST UPPSALAS 1960. AASTATEL JA SUHETE ARENDAMISEST SOOMLASTEGA

Jaak Kiviloog

UPPSALA EESTI ÜLIÕPILASKOND ALGAASTAIL

Voldemar Kiviaia andmetel asutati Uppsala Eesti Üliõpilaskond (UEÜ) 15. aprillil 1945. aastal. Noor üliõpilaskond värbas oma liikmeskonna väga ebaühtlasest üliõpilassugupõlvest: Teise maa- ilmasõja võitlejaid mitmelt tandrilt, segaste poliitiliste olude tõttu õpingud katkestanud noored. Liikmeskond koosnes väga mitme- sugustest vanuse-aastakäikudest, mis olid välja kasvanud erinevatest tingimustest: oli Rootsis õpinguid alustanuid ning vanematest aastakäikudest edasiõppijaid. Sellistes oludes oli mõeldamatu, et kogunetakse suurte ühiste juhtmõtete ümber. Juhtnööriks jäi koondada ülikoolides eestlastest üliõpilasi ja kaitsta eriti nende majanduslikke huve. Üliõpilaste majandusküsimused olid põletavaks päevaprob- leemiks. Algaastatel oli saadud stipendiume Rahvusvaheliselt

ALEKSANDER VARDI (1938) Artikli aluseks on 17. aprillil 2013 Tallinna Teadlaste Majas peetud ettekanne ja toimunud mõttevahetus.

1881 Mälestuskilde eesti pagulasüliõpilaste tegevusest Jaak Kiviloog

Üliõpilasabilt (Internationella Studenthjälpen) ja laene Põgenike- nema haritlaskonna esindajatega. Intiimorganisatsioonide vilist- komisjonilt (Flyktingnämnden). Nende organisatsioonide abi ka- lased kandsid ju edasi Eesti ja eriti Tartu traditsioone. hanes aga varsti, nii et asi muutus tõsiseks. Olukorda selgi- Kõik Uppsala üliõpilased, nende hulgas muidugi ka eestla- tati 15.–19. märtsil 1948 toimunud Uppsala üliõpilasriigipäeval. sed, kuulusid kohustuslikult mõnda maakondlikul alusel loodud Üliõpilaskonna esimees väitis sel üritusel, et 14% üliõpilastest on natsiooni. Natsioon vastab soome osakunta’le. Kuna minu haigestunud tuberkuloosi. pere elas Örebros, siis oli loomulik, et olin Kesk-Rootsi, nimelt Voldemar Kiviaed nendib, et üliõpilaste majanduslik olukord Södermanland-Nerike natsiooni liige. Natsioone oli Uppsalas hakkas paranema seetõttu, et UEÜ oli Uppsala Üliõpilaskonna kolmteist. Neil on kõigil oma maja või ruumid seltskondlikuks te- Krediitkassas asjaajajas H˚akan Bergis saanud endale tõsise sõbra. gevuseks. Mitmel osakonnal oli veel ka maju üliõpilaskorteritega. Tema algatusel avas krediitkassa 100 000-kroonise krediidi, mille Kuna natsioonid oma seltskondlikus tegevuses ei suutnud kül- tagatis jaotati mitme organisatsiooni vahel. Omapoolse ga- laldasel määral rahuldada eesti üliõpilaste seltskondlikke ja kul- rantiiosa jaoks rajas UEÜ laenu abil garantiifondi; selle laenu tuurilisi vajadusi, nõustusid nad 1950. aastate keskel Uppsala käendajaks hankisid professor Ingemar Hedenius ja eriti tema abi- Eesti Üliõpilaskonnale maksma iga eesti üliõpilaskonda kuuluva kaasa Astrid kuusteist Uppsala ülikooli professorit ja dotsenti. üliõpilase pealt poole temalt natsioonile laekunud liikmemaksust. Üliõpilaskond tegeles eriti algaastatel ka rahvuspropagandaga, Niiviisi sai Uppsala Eesti Üliõpilaskond üsna kopsaka summa tutvustati end Uppsala akadeemilises ühiskonnas. Juba neil aastail raha. See innustas eesti üliõpilaskonna juhatust püüdma värvata korraldati referaate ja pühitseti Soome iseseisvuspäeva. Voldemar kõiki eesti üliõpilasi üliõpilaskonna liikmeks. UEÜ-l oli umbes Kiviaia andmetel katkes tava pühitseda Uppsalas Soome iseseis- 70–80 liiget. Peale nende oli UEÜ nimekirjas kümmekond ees- vuspäeva, sest soomlased soovisid sellest loobuda aukartuse tõttu tipärase nimega üliõpilast, kes aga ei maksnud liikmemaksu ega idanaabri ees. osalenud üliõpilaskonna tegevuses. Natsioonidelt laekunud raha Kui mina 1956. aastal Uppsala ülikooli astusin, olid eestlaste võimaldas olla Uppsala Eesti Kodu kaasüüriline. Oli võimalik hulgas enamuses sellised üliõpilased, kes olid lõpetanud Rootsi asutada raamatukogu, maksta näiteks Stockholmist kutsutud refe- kooli. Nad olid jõudnud täisikka pagulaskodude enam-vähem rentidele vähemalt sõidukulu, anda välja oma laulik ja isegi üks osa normaalses olukorras ja valdasid muidugi hästi rootsi keelt. Ka Valter Tauli eesti keele grammatikast (Eesti käänd- ja pöördtüübid, üliõpilaste majanduslik olukord oli nüüd paranenud. Mina sain 1961). Mitme natsiooni kuraatorid aga vaidlustasid liikmemaksu stipendiume ja riigi garanteeritud laene. maksmise UEÜ-le. Mul tuli kord kaitsta UEÜ restitutsioonivaja- dust minu oma natsiooni, Södermanland-Nerike kuraatori Lennart Suurem osa pagulasüliõpilastest Rootsis koondus oma ülikoo- Bodströmi ees — mees, kellest hiljem sai Rootsi välisminister. lilinna eesti üliõpilaskonda. Osa kuulus ka mõnda eestlaste intiim- Teda oli raske veenda, et eestlastele on tähtis omavaheline kul- organisatsiooni — seltsi või korporatsiooni. Peamine ja laiahaar- tuurisuhtlus. Selles olukorras, kus hakati küsitavaks pidama eest- delisem seltskondlik ja haridusalane tegevus vähemalt Uppsalas lastele liikmemaksu tagastamist, tegid eestlased ettepaneku luua toimuski üliõpilaskonnas. See oli avatud kõigile üliõpilastele ja Eesti oma natsioon. Hiljem sellest mõttest siiski loobuti. ühendas nii mehi kui naisi — muidugi ka neid, kes kuulusid mõnda intiimorganisatsiooni. Neid üliõpilaskonna eeliseid silmas pida- Nii Uppsalas kui ka Stockholmis oli palju endisi Tartu ülikooli des arvas osa üliõpilasi, et neile piisab üliõpilaskonna liikmeks õppejõude, kes meeleldi pidasid Uppsala eesti üliõpilaskonnale olekust, ja seetõttu nad olid ükskõiksed intiimorganisatsioonide ettekandeid: murrete uurija Andrus Saareste, keeleuuendajad Jo- vastu. Tuleb aga rõhutada, et Tartust pärit korporatsioonide ja hannes Aavik ja Valter Tauli, rahvaluule uurija Oskar Loorits, et- seltside eeliseks oli, et nad pakkusid võimalusi luua suhteid va- noloog Gustav Ränk jt. Need õppejõud suhtlesid üliõpilastega meeleldi.

1882 1883 Mälestuskilde eesti pagulasüliõpilaste tegevusest Jaak Kiviloog

Professor Saareste uuris ka Uppsalas olles murdeid. Tund- matutegi isikutega kohtudes küsis ta tihti juba jutu alguses, kust kandist inimene pärit on. Ning vestles meeleldi selle inimese kodukandi keelepruugist. Saareste väitis, et murdeid on Uppsa- las uurida lihtsam kui Eestis olles. Uppsalas elas nimelt kaas- maalasi igast Eesti nurgast, leidus esindajaid eri murdepiirkon- dadest. Professor Saareste sõitis lihtsalt rattaga inimese juurde, kelle kodumurre teda parajasti huvitas, ja päris siis, kuidas tolle lapsepõlvekodus räägiti. Enda kohta ütles Saareste, et enne Vaba- dussõda olid inimesed maha laitnud tema huvi eesti keele vastu, sest sellega ei saavat kuulsust ega head töökohta. Ta nentis mõnuga, et pärast Eesti iseseisvumist suhtusid needsamad inimesed temasse väga aupaklikult. Pagulasüliõpilastel ei olnud minu teada suhteid üliõpilastega UEÜ 10. aastapäeva aktus 2. aprillil 1955 Göteborgi natsiooni majas. Eestis. Ega vanem pagulaste sugupõlv selliseid kontakte eriti soo- Esireas (vasakult) esimees Enn Nõu, auliige Astrid Hedenius, Uppsala sinudki, sest need oleksid pidanud toimuma KGB luubi all. Vol- ülikooli professor Ingemar Hedenius, UEÜ auliige Gösta Lindskog ja demar Kiviaia andmetel olevat siiski 1946. aastal Ülemaailmsest abiesimees Tiiu Mets; teises reas vasakul Eeva Nõu; tagapool (prillidega) Üliõpilaskongressist osa võtnud NSVLi delegatsiooni koosseisus praost Jakob Aunver; sama rea parempoolses otsas Tarmo Oja. olnud Tartu ülikooli esindaja, keegi Valdek (Valdik) Virkoja.1 Pagulasüliõpilaste ettevõtmistega ei saavutatud küll mingeid välispoliitilisi tulemusi, aga tagajärjeks oli siiski pagulasüliõpilaste keskorganisatsioonide väljaehitamine eri riikides. Pagulasüliõpi- laste hulgas oli mitmeid poliitikahuvilisi, näiteks sündikalist Ahto Uisk ja sotsiaaldemokraat Enn Kokk. Viimane oli mitme sotsiaaldemokraatliku ajalehe toimetaja ja saavutas kõrge koha Rootsi sotsiaaldemokraatliku partei juhtkonnas. Nikita Hruˇstˇsovi külaskäigu ajal Rootsi ja Uppsalasse 1964. aasta juunis panid mõned UEÜ liikmed linnas üles suuri kleepse, millel oli Hruˇstˇsov pilt otse- ja külgvaates ning tekst “ta- gaotsitav mõrvar”, millega osutati tema kuritegudele Ukrainas ja Ungaris. Paar eesti naisüliõpilast jäid kleepmärkide ülespanemi-

1Valdik (Valdek) Virkoja (Ilisson; sünd. 1920) õppis Tartu ülikoolis arstiteaduskonnas 1938–1941 ja 1946–1951; Teise maailmasõja ajal Pu- naarmees velsker. Oli 1940. aastast kommunistlik noor ning 1943. aastast kommunistliku partei liige; arstiteaduskonna komsomolisekretär Eesti Vabariigi 43. aastapäeva aktus 26. veebruaril 1961 Uppsalas Nanna 1948–1951. Töötas 1950–1955 Tartu ülikoolis vanemlaborandina ja as- kooli aulas. Kõneleb UEÜ esimees Jaak Kiviloog. (Enn Nõu foto.) sistendina, seejärel arst Tartus, Räpinas ja Paides. Toim.

1884 1885 Mälestuskilde eesti pagulasüliõpilaste tegevusest Jaak Kiviloog sega vahele, aga mingeid tõsisemaid tagajärgi see vist kohtus kaasa ei toonud. Kultuurihuvilised üliõpilased püüdsid saada ülevaadet kultuu- rielust Eestis, lugedes Sirpi ja Vasarat või Loomingut. 1958. aastal Rootsis ilmuma hakanud kultuuriajakiri Mana oli populaarne üliõpilaste seas, sest see püüdis olla kaasaegne ja kajastada ka kultuurielu Eestis. UEÜ liikmetel oli suhteid ja ühisettevõtmisi lätlastega ning ka mõne leedulasega. Meeldejääv oli kokkusaamine läti kirjaniku Zenta Mauri¸naga (1897–1978), sest temal õnnestus lõunalauas meelitada kõiki osalejaid avaldama oma arvamust elu mõtte kohta. UEÜ korraldas ühiseid väljasõite, näiteks Sigtunasse, et mä- lestada eestlaste väidetavat röövretke 1187. aastal sellesse linna. Sigtuna külastamise ajal tehti “arheoloogilisi väljakaevamisi”. Et kindlustada huvitavate leidude saamist, oli väljakaevamisi ette valmistatud. Nii leiti “juhuslikult” roostes pussnuga, millele oli kirjutatud “Saaremaa mehe igivana relv”. Samuti leiti sinimustvalge- test naharibadest punutud vöö, mille küljes oli silt tekstiga “väga vana”. Kuna vöö värvid meenutasid Eesti lippu, siis võtsid leidjad seda tõendina, et mereröövlid olid tulnud Eestist. Kommunistlik partei ja KGB ilmeksimatu libateaduskeskus Tallinnas on aga selle Naljamängu Vale-Erik tegelaskond 26.–27. augustil 1961 Uppsala lähedal järelduse kindlalt tagasi lükanud, teatades, et Eesti lipp on punane, Viki lossis. Esireas (vasakult) Siiri Tilk, Tarmo Oja, Silvia Grünberg kuigi seal on ka valget ja sinist värvi. Faˇsistlike emigrantide lad- (Oja), Vello Salo, Jaak Kiviloog; teises reas Ahti Pae, Valve Madar, vik solvab oma “tõendmaterjaliga” Botswanat, sest hoopis selle Kaljo Nõu, Helgi Madar ja Aleksander Loit. (Jüri Kõlli foto.) riigi lipp on sinimustvalge. Eesti “kodanlike natsionalistide närud sabarakud” püüavad aafriklastelt ära võtta Sigtuna põletamise au. Pagulasüliõpilaste hinnangul tühistab kommunistlike libateadlaste väite tõik, et vööde juures leitud tekst on eestikeelne. Pole ka leitud ürikuid näitamaks, et mereröövlid oleksid olnud mustanahalised, kuigi ei saa välistada, et nende hulgas oli eestlasi, kelle nägu võis olla must pikema aja pesematuse tõttu. UEÜ korraldas lõbusaid pidusid laulu ja tantsuga. Mitmed üliõpilased laulsid Uppsala Eesti Segakooris. Üliõpilaskonna tolleaegsest tegevusest nimetaksin eriti ajaloolist janti või nal- jamängu “Vale-Erik”, mille põhiautoriks on ajalooprofessor Alek- UEÜ luutsinapidu 13. detsembril 1962 Uppsala Eesti Kodus. Ühe sander Loit. Selle näidendi esiletõstmine praegu on igati ajako- torbikkübaras tähepoisi rinnal on Santa Lucia nimi moonutatud ees- hane. Eestis on ju hiljuti avaldatud Eesti ajaloo ülevaate teine tipäraseks: “Sa anna luud siia.” Vasakult Silvi Oja, Helgi Madar, Mai Lender, Valve Madar, Kaljo Nõu ja Aleksander Loit. köide. See raamat on tekitanud ägedaid vaidlusi, sest autorid

1886 1887 Mälestuskilde eesti pagulasüliõpilaste tegevusest Jaak Kiviloog väidavad mingi uue Euroopa Liidu või baltisaksa ideoloogia järgi, teaduskonnast oma põhiõpingute kõrvalt õppima soome-ugri tea- et eestlastel rahvusena polnud mingit erilist tähendust vanemas duskonnas soome keelt. Õppejõuks oli dotsent Sakari Vapaasalo, ajaloos. soome rahvuslane ja Eino Leino uurija, kes oli sõja ajal olnud “Vale-Eriku” ajalookirjeldus on hoopis teistsugune — võiks rindekorrespondent. Õpperaamatuks oli kaheosaline Finska för öelda, et isegi murranguline. Selle naljamängu taustaks on Eesti krigsmakten (Soome keel sõjaväele). Sõjaterminoloogia osa lu- ja Rootsi ajalooraamatutes leiduv kinnitus, et Eesti tuli Rootsi gemise asemel keskendusime rohkem õpperaamatu teisele osale, alla 1561. aastal. “Vale-Erikus” nenditakse aga, et põhjalikumad tutvumisele soome keele grammatikaga. Enamikule meist oli su- uuringud on näidanud, et see pilt pole hoopiski mitte õige. Tegeli- gulaskeele õppimise ajendiks omaksvõtt, et soome keele, kultuuri kult olevat tõsisem süvenemine ajalukku andnud sündmustest hoo- ja ajaloo tundmine ning selles leiduva eesti ühisjoone tajumine pis teise pildi ja ühiskonna arengu põhijooned olevat otse vastu- aitab meil paremini mõista eestlaste enda omapära ja identiteeti. pidised seni teaduses valitsevatele arusaamadele. Ja nimelt: mitte Tegelikult oli veel tähtsam põhjus, et soomlased tundusid meile Eesti ei tulnud 1561. aastal Rootsi alla, vaid hoopis Rootsi tuli lähedased ja kodused: nad tundsid huvi eestlaste vastu. Eesti alla. Et Eesti on see peamine suurriik, selgub sellestki, et kui Oli ka kainelt asjalikke põhjusi soome keele õppimiseks. Eesti lasi Rootsi enda küljest lahti 1710/1721, pärast Põhjasõda, 1960. aastatel kolis Soomest Rootsi suur hulk töötatöölisi, kes ei vajus Rootsi suurvõim vähem tähtsate riikide perre. Eesti võttis osanud rootsi keelt. Soome keele oskus võis eestlastel olla kasuks aga oma alla Venemaa, kes nüüd kohe sai Euroopa suurriigiks. näiteks Volvo tehases, kus oli tööl väga palju soomlasi, kes ei Näitemängu autor nendib, et eestlased on tagasihoidlik rahvas, kes vallanud rootsi keelt. laseb väljaspoolsetel enda üle vähemalt vormiliselt alati dominee- Pool sajandit tagasi esitasid pagulasüliõpilased Uppsalas en- rida. Eestlaste moto näib olevat OLLA, KUID MITTE SILMA dale küsimuse: miks me peaksime arendama ka vormilist koostööd PAISTA. soome üliõpilastega? Selleks katsuti sõnastada põhjendusi, mida võimalik vastastikune sõprusleping võiks mõlemale pakkuda. SUHETE ARENDAMINE SOOMLASTEGA Leiti, et keelelise suguluse ja ajalookogemuste tõttu pakub Soome eesti pagulasüliõpilastele teise vaimse kodumaa. Seejuures peeti 1958. aastal peeti Soomes soomlaste ja kodumaa eestlaste korvpal- eriti silmas, et puudus võimalus laiemateks suheteks okupeeritud li- ja kergejõustikuvõistlused. Eesti sportlasi võeti Soomes hästi Eestiga. Nentisime, et vanas stiilis lõbus ja huvitav üliõpilaselu vastu ja nendele pöörati ajakirjanduses suurt tähelepanu. Eesti koos soomlastega on väga tore. Aga olulisem oli nentida, et pike- sportlastega suhelnud soome üliõpilasi tuli ka Uppsalasse, kus mat aega Soomes olnud pagulasüliõpilased, eriti pikaajalisemad nad võtsid ühendust eesti üliõpilastega. Kokkusaamine noortega stipendiaadid, olid Soomes olles rahvuskultuuriliselt taasärganud. Eestist oli soomlastele olnud suureks elamuseks. Sellest tule- Mitmed olid uuesti avastanud soome-ugri kultuurikeskkonna ja nev soomlaste soe suhtumine eestlastesse kandus üle ka pagu- tundsid rõõmu, et neid hinnati Soomes nende eestluse pärast. Nad lasüliõpilastesse. Nendega korraldati sõbralikke kokkutulekuid. tundsid, et nende rahvuslik silmaring oli avardunud ja rikastunud. Soomlaste kaudu saadi teavet üliõpilaste elust Eestis. Tekkis kin- Teised olid Soomes näinud tol ajal käimas olnud Ida ja Lääne del arusaam, et soomlased on huvitatud Eesti elust ja et Eesti-huvi nähtamatu sõja tallermaad. See oli neid innustanud aktiivselt osa- ühendab meid. Pagulasüliõpilastele tundus nüüd, et Soomest on lema kommunismivastases poliitilises võitluses. kujunemas neile teine vaimne kodumaa. Teiselt poolt püüti sõnastada seda, mida kontakt eestlastega Üheks soome sportlaste suhtlemise tagajärjeks oli, et eesti pa- võiks pakkuda soomlastele. Tajuti, et raske, kaotusrikka ja gulasüliõpilastel tekkis laiem ja üldisem huvi Soome ning soom- väsitava sõja tagajärjena oli soomlaste hulgas maad võitnud polii- laste vastu. Uppsalas hakkas kümmekond eesti üliõpilast mitmest tiline ükskõiksus. See paistis olevat nõrgendanud tavalise Soome

1888 11 1889 Mälestuskilde eesti pagulasüliõpilaste tegevusest Jaak Kiviloog kodaniku valvelolekut vabaduse ja demokraatia ideaalide eest. Hiilivalt kasvas Soomes Nõukogude Liidu mõju. Juhtivad ja tead- likumad soomlased kinnitasid, et me pagulastena juba ainuüksi oma olemasoluga tuletame neile meelde, et vabadus pole midagi enesestmõistetavat, see nõuab valvelolekut ja kaitsmist. Samal ajal oli meil tähendust kontaktina läänemaailmaga, mis värskendas vahel umbsena tunduvat Soome üliõpilaspoliitika maailma. Selle üheks väljenduseks oli, et Soome üliõpilaste keskel võitsid pinda Nõukogude Liidule sõbralikud radikaliseeruvad juhid, kuna alal- hoidlikumad olid äraootavamal või kõhkleval seisukohal. Pean tunnistama, et minu enda seisukohavõttu selles küsimuses mõjutasid mõnevõrra Esmo Grünthal-Ridala vaated. Ta oli tuntud luuletaja, keeleteadlase ja folkloristi Villem Grünthal-Ridala poeg, kellel oli suur tutvuskond soome rahvuslaste hulgas. Esmo Ridalast sai mulle hea ühenduslüli Soomega, temaga ma kohtusin Helsingit külastades tihti. Kymenlaakso osakonna kuraator Taito Majander kirjutab 26. veebruaril Osa eesti pagulasüliõpilastest kujutas ette, et nad esindavad 1962 Helsingis alla UEÜ ja Kymenlaakso osakonna sõpruslepingule. küllaltki mõjurikast, heal majanduslikul järjel olevat Rootsi rah- Temast paremal ootavad oma järjekorda UEÜ esindajad Tiina Mark vast. Rootsi mõju andis neile Soomes esinemiseks enesekindla po- (Berglund) ja Jaak Kiviloog. sitsiooni. Mõnede Rootsi eestlaste enesehinnang oli nüüd vahest isegi kõrgem kui eestlastel, kes enne sõda olid Soomet külastanud. lel oli nõrk side teiste eestlastega ja kes ei olnud üliõpilaskonnas Tol ajal iseloomustas suhtlemist rohkemal määral suure ja väikse aktiivsed. Nad ei suhelnud ka soome üliõpilastega. Üldise venna vahekord. Mõni noorem eesti pagulasüliõpilane oli isegi tähelepanekuna võib öelda, et Rootsis on ka hiljem täheldatud, üle võtnud rootslaste mõnevõrra üleoleva suhtumise soomlas- et sisserändajatel on kõige ägedamad rassistlikud hoiakud teiste tesse. Nagu juba mainisin, oli 1960. aastate algul Soomes suur sisserändajate suhtes. tööpuudus. Suur hulk soomlasi rändas siis Rootsi, et leida seal Rootsi akadeemilistes ringkondades suhtuti soomlastesse aga tööd. Mõnel juhul olid väljarände põhjuseks ka Rootsi paremad lugupidavalt. Tõsteti esile soomlaste kangelaslikkust Talvesõja töö- ja palgatingimused. Selles sisserändajate rühmas oli sot- ajal. Mitmed Uppsala üliõpilasnatsioonid arendasid suhteid siaalseid probleeme, mis pälvisid mõnede tavaliste rootslaste huk- Soome üliõpilasosakondadega. Vist enamikul Soome soome- kamõistu. Näiteks mäletan ise, et kui kord tulin Stockholmi pea- keelsetest üliõpilasosakondadest olid juba 1930. aastatel sõlmitud raudteejaama, käes Finnairi tunnusmärgiga kilekott, siis käratasid sõpruslepinguid ka Eesti üliõpilasseltside ja -korporatsioonidega. mõned jaamas olnud noored mehed mulle “kuradi soomlane, kasi Soome osakonnad kohtlesid oma rootsi ja eesti külalisi võrdväär- tagasi oma kodumaale”. Tolleaegne soome sisserändajate olu- sena. See on igal juhul minu isiklik kogemus. kord Rootsis on mõnevõrra võrreldav viimastel aastatel Soome Aga veel nii hilja kui 1962. aastal sõlmis ÜS Raimla oma Rootsi sisse rännanud eestlaste omaga. Neid eesti hiliseid sisserändajaid koondise eestvõtmisel Helsingi Satakunta osakunnaga (SATO) Soome on ju ka tihti seostatud kuritegevuse ja joomarlusega. sõpruslepingu. Samal aastal sõlmiti sõprusleping ka Uppsala Eesti Rootsi eestlaste seas leidus aga soomlastesse veidi halvustavat Üliõpilaskonna ja Kymenlaakso osakonna vahel. Olin üks neist, suhtumist ainult üksikjuhtudel. Need olid sellised üliõpilased, kel- kes mõlemale sõpruslepingule alla kirjutas.

1890 1891 Mälestuskilde eesti pagulasüliõpilaste tegevusest Jaak Kiviloog

Tahaksin rõhutada kirjaniku ja soome-ugri keelte uurija Va- kogedes tuli mul juba tol ajal mõte, et eestlased võiks selles soom- lev Uibopuu keskset panust Raimla ja Satakunta sõpruslepingu lastelt eeskuju võtta. sündimisse. On võimalik, et omaaegse Akadeemilise Karjala Leidsin oma märkmete hulgast sõpruslepingu allakirjutamisel Seltsi (AKS) tõekspidamised olid äratanud Uibopuu huvi Soome 24. märtsil 1962. aastal Helsingis peetud sõnavõtu käsikirja. vastu. AKSi ühiskonna arendamise kava oli mitmekülgne, aga See tekst kajastab hästi tolleaegse suhtlemise vaimset õhkkonda. praegu tavatsetakse AKSi seostada vastuseisuga Soome rootsi Ütlesin tollal: keele ja kultuuri juhtasendile, Suur-Soome idee propageerimi- sega, püüdega ühendada soome-ugri rahvaid ja hiljem ergutada Head satakuntalased! neid looma ühisrinnet Venemaa poolt tuleva iidse hädaohu vastu. Meil on Üliõpilasselts Raimla poolt au tuua tervitusi teile, satakun- AKSi juht Vilho Helanen oli 1927. aastal avaldanud Eesti Vaba- talastele, teie pidupäeval. Meil on hea meel, et saame nüüd ka dussõja relvavendluse teemalise teose Karmid tähed. Ajaloolase vormiliselt sõlmida sõprussidemeid meie organisatsioonide vahel. Helena Sepa andmeil pidas Uibopuu seda romaani oma nooruse Õieti oleks loomulikum, kui üliõpilasseltsi Raimla esindajad tulek- unustamatuks lugemiskogemuseks. Olles ka ise seda sirvinud, sid lõuna poolt Soome lahte — Eestist. Kuigi suur enamik Raimla võib nentida, et see on põnevik, mis omal ajal võis tõesti noort liikmeid on Eestis, ei ole neil aga raskete väliste olude tõttu mitte lugejat köita. Uibopuu suhtumist Soomesse mõjutas kindlasti võimalik vabalt hõimusidemeid luua ja arendada, kuigi nad kindlasti seda sooviksid. Praegu on olukord nii, et küllaltki suur osa Eesti ka tema abielu soome kirjaniku Tuuli Reijoneniga. Üksikisikute üliõpilasnoorsoost ja sellega ka raimlalastest viibivad väljaspool Ees- mõju Soome ja Eesti sidemete arendamisele ei tohiks küll alahin- tit ja on koondunud üliõpilasrühmitustesse näiteks Rootsis, Kana- nata. das, Ameerika Ühendriikides. Igas eri kohas olevate üliõpilaste Valev Uibopuu oli külaline Satakunta osakonna suvepäevadel arv ei ole alati võib-olla väga suur, kuid just selle tõttu on hästi Euras 1960. aastal. Oma kõnes oli ta käsitlenud paguluse põhjusi, välja arenenud omavaheline kokkukuuluvustunne, sõprus. Praegus- rääkinud pagulaste usust ja lootustest ning rõõmust, et Soome on tes oludes pole Nõukogude Eesti üliõpilastel mingeid võimalusi pi- vaba maa. Ta soovis, et üliõpilasnoored oskaksid vabadust ära dada lähemaid suhteid Soome üliõpilastega. Seetõttu on meil hea kasutada. See kõne sai väga hea vastukaja satakuntalaste hulgas meel, et on loodud tihedad suhted väljaspool raudeesriiet elavate ja lõi viljastava pinnase sõprussuhete loomisele eesti üliõpilastega nagu meiega Rootsis. Seda sõpruslepingut võime ka vaadelda kui vahendit üheskoos arendada ja säilitada soome-ugri Satakuntalaste suhtumine Raimla esindajaisse oli südamlik ja kultuuri. Meie ajastu soosib õigustatult rahvusvahelist koostööd neid koheldi kui tippkülalisi. Oli võimalus veeta lõbusaid tunde ja internatsionalismi, mis loogiliselt eeldab eri maade olemasolu ja peolauas vesteldes ja lauldes. Satakuntalased äratasid külaliste tähendab koostööd nende vahel. Kahjuks on selle sõna sisuks va- sümpaatiat ja huvi Soome vastu, viies neid silmapaistvate Soome hel saanud hoopis denatsionaliseerimine; teiste sõnadega — suured kultuuriisikute juurde külla. Näiteks külastati Nobeli kirjandusau- rahvad on tahtnud väikseid rahvaid täielikult ära lämmatada. Sellise hinna laureaati Frans Emil Sillanpääd ja arhitekt-disainerit Alvar saatuse osaks on Nõukogude Liidus saanud mitmed soome-ugri rah- Aaltot. Eriti mäletan külastust Väinö Linna juurde. Kui ta kuulis, vad, näiteks vadjalased. Niiviisi kaotab rahvuste suur muusikariist et olen eestlane Rootsist, siis kurtis ta, et polnud eesti kirjastajalt kõrgväärtuslikke keeli. Oleme veendunud, et meie kultuuritradit- saanud kokkulepitud honorari oma teose Tundmatu sõdur (To- sioonid on ainulaadsed ja seetõttu väärt kaitsta ja alal hoida. Sellise tagapõhja tõttu, eraldatutena kodumaast ja selle kultuurivarast, on ronto: Orto, 1957) eest. Aga muidu oli ta sõbraliku suhtumisega. sidemed soome üliõpilastega meile suure tähendusega. Nendin, et nii Satakunta osakonna kui Kymenlaakso esindajad Aga eesti üliõpilased on ka loomulikul viisil teatud määral vähe- olid suurepärased suhtekorraldajad. Nad olid eeskujulikud oma musrahvuseseisus ja oleme nagu meie juhul sulandunud Rootsi maa tutvustajad ja oskasid äratada sümpaatiat Soome vastu. Seda üliõpilasellu. Arvame, et see sõprusleping sellest seisukohast

1892 1893 Mälestuskilde eesti pagulasüliõpilaste tegevusest Jaak Kiviloog

lähtudes võiks eestlaste kaudu lisada ka Rootsi ja Soome rahva üks- sed; eesti organisatsioonid olevat tegelikult kahtlased verevendade teisemõistmist. koondised. Pagulastega võiks kontakti pidada “paari esindus- Loodame, et külv, mis me täna oleme sõpruslepingu näol teinud, liku keskorganisatsiooni kaudu” ja niimoodi levitada pagulastele kannab rohket saaki. Soomet puudutavat informatsiooni. Pagulasüliõpilasi pidas Lip- Lõpuks soovime teile Raimla poolt kinkida ühe Eestit käsitleva raa- ponen rootslasteks, ameeriklasteks ja kanadalasteks, kes kuidagi matu! ei esinda eestlasi Eestis. Helsingi üliõpilaskonna eelarvekoosole- kul oli majanduseelarvest kustutatud summa, mis oli hoitud su- Sõnavõtust ilmneb, et Raimla esindajad ei püüdnud sugugi hete pidamiseks Eesti Üliõpilaskonnaga Rootsis, põhjendusega, esindada Eestit, vaid kodumaast eraldatuna rõhutasid Soome- et suhted pagulasorganisatsioonidega olevat vastuolus ametliku sidemete tähtsust endale. Mäletan, et Soome peaminister 1943.– välispoliitikaga. Lipponen toob oma kriitikas näitena Raimla ja 1944. aastail Edvin Linkomies märkis oma sõnavõtus, et meie SATO suhted ning ka sõpruslepingu teksti. Sõprusleping ütleb: tervitus oli kantud rahvusromantismist. Raimla esindajaid kutsuti ka edaspidi Satakunta osakonna aas- Eesti Üliõpilaste Selts Raimla ja Helsingin Yliopiston Satakuntalai- tapäevadele ja suvepäevadele. Meie kutsusime ka nende esinda- nen Osakunta sõlmivad sõpruslepingu, et tugevdada ja edasi aren- jaid Raimla aastapäevadele. Tundsin Raimla juhatuse liikmena, et dada neid kultuurisidemeid, mis ühendavad eesti ja soome rahvast sellest on liiga vähe sõpruslepingus võetud kohustuste täitmiseks. ning eriti nende akadeemilist noorsugu. Saatsin Raimla juhatuse liikmena ja vilistlaskogult luba küsimata Selle sõprus- ja ühistöölepingu eesmärgiks on tugevdada kahe soo- Raimla liikmetele kirja, milles palusin rahalist toetust, et oleks mesugu rahva ühtekuuluvust ja toetada nende pürgimusi ühise kultuuri säilitamiseks ja arendamiseks. Selles mõttes püüab kumbki võimalik kutsuda üht SATO stipendiaati eesti noortele korraldatud organisatsioon tutvustada oma vennasorganisatsiooni liikmeid oma rahvaülikooli suvekursustele Uppsala lähedale Gimo mõisasse. organisatsiooniga, harrastustega, kodukohaga ja selle rahva kul- Saimegi ühelt Raimla vilistlaselt kopsaka toetuse. Gimossse tuli tuuriga. Ühistöö toimub stipendiaatide vahetuse, ettekandepidajate, SATO üliõpilane, kes oli kursusega igati rahul. Kursused oli kunstnike ja muude esindajate vastastikuste külaskäikude, ühiste korraldanud aga eestlaste parempoolne ringkond, mille tõttu sain võistluste ja retkede näol ning väljaannete j.m. kirjanduse vaheta- mõnelt vilistlaskogu liikmelt üsna range kriitika osaliseks. Aga mise kaudu. neil väiklastel kriitikuil polnud kahjuks mingeid oma ettepane- Võimalikud lisad sellele lepingule jõustuvad kohe, kui mõlema le- kuid, kuidas SATOga suhtlemist tõhustada. Et seda vaja oli, selgus pinguosalise koosolekud on sellekohase otsuse vastu võtnud. üsna varsti. Mõni aeg pärast SATOga ja Kymenlaakso osakonnaga sõp- Ylioppilaslehti järgi olevat SATO välissuhete sekretär selle ruslepingute allakirjutamist ilmnesid nimelt ebakõlad meie suhe- sõpruslepingu kohta öelnud, et “Raimla–SATO leping ei elus- tes soomlastega. Helsingi Üliõpilaskonna häälekandja Ylioppilas- tanud koostööd. Aastapäevakülaliste vahetus on ainuke kindel lehti avaldas 13. märtsil 1964 silmapaistval kohal Paavo Lipponeni kokkupuude Rootsi eestlastega. Stipendiaatide vahetust ei ole väidetavalt kõigi osakondade välissekretäridelt saadud andmete sujuvalt saadud luua SATO ja Raimla vahel. Ainult paar raim- põhjal koostatud artikli “Osakondade välispoliitika — hõimuvend lalast on käinud SATO kodukohauuringu retkedel ja vastavalt või rahvusvahe”. Selles pandi ette, et osakonnad peaksid katkes- üks satakuntalane Rootsis. Kirjanduse vahetus on olnud juhus- tama sidemed “sajandi alguse kõiksugu vennaskondadega” ning lik. Osakonna eelarves oli ette nähtud summa 600 mk, mis aga sõlmima hoopis suhteid Poola ja Ungari üliõpilasorganisatsioo- suurelt osalt ära kasutati koostööks Uppsalas tegutseva rootslaste nidega. Eesti pagulaste staatus olevat aegunud, noored ümber Gästrike-Hälsinge natsiooniga”. rahvustunud, nii et nad ainult identiteedi poolest on veel eestla-

1894 1895 Mälestuskilde eesti pagulasüliõpilaste tegevusest Jaak Kiviloog

See kriitika avaldati Helsingi Üliõpilaskonna lehes. Erinevalt Võtsime ta sõbralikult vastu. Aga ka Uppsalas ei taganenud Lip- Helsingi üliõpilaskonnast avaldasid osakondades mõju seeniorid, ponen oma vaadetest. kes polnud unustanud oma tihedaid sõjaeelseid Eesti-suhteid ja Tema meelest õõtsutasid pagulased külma sõja vaimu lääne ja olid neid jätkanud. Ka Satakunta osakonna ametnikud avaldasid ida vahel, katsudes rahulikku arengut takistada, laimates eriti Ni- hiljem lootust, et Ylioppilaslehti artikkel ei häiri organisatsioonide kita Hruˇstˇsovi. Poliitiline “vaba Eesti” siht olevat juba pikemat suhteid ja et nad on rahul ka siis, kui läheb edasi nagu seni. Siiski aega ebarealistlik, pahandas Lipponen. Kahjuks manipuleerivat rõhutas üks juhatuse liige, et leping ei tohiks jääda tühipaljaks pagulasi Ameerika Ühendriigid, kasutades neid oma propaganda- paberiks. tegevuses. Paavo Lipponen küsis oma kriitilises artiklis veel, kes need pa- Eestlaste sõber Panu Toivonen küsis Ylioppilaslehtis avaldatud gulased praegu on, mida nad teevad ja kus elavad. Nad räägivad vastulauses, et maailmas on ka varem olnud okupeeritud maid, Nõukogude Eestist ainult kui vaba maailma vastandist. Mit- kes on hiljem vabanenud; kui me kõnes ja kirjas jälgiksime sama med pagulasorganisatsioonid olevat verevendluskonnad, kes ela- põhimõtet, siis peaksime loobuma vabaduse nõudmisest ka selle vat sangarluse lootuses. Enamik näib ratsutavat vaba ja orjas- poole pürgivaile Aafrika riikidele. Selle peale vastas Lipponen, tatud maailma vahel. Soome ametliku välispoliitika seisuko- et kui me peame rahu säilitamist tähtsaks eesmärgiks, siis Eesti hast on kõige suurem vastuokslikkus, et pagulasi peetakse kange- “vabastamine” on ebarealistlik ja arutu-absurdne siht. Aga mitte kaelselt eesti rahva esindajateks, proovimata tõsiselt luua suhteid võimatu: kust mina tean, küsis Lipponen, kas Franz Josef Straussi Nõukogude Eestiga. Artikli lõpus sõnab Lipponen veidi ähvar- ja Barry Goldwateri sarnased vabastajad pääsevad ühel päeval davalt, et osakonnal on käes aeg näidata oma kõlblikkust, muidu Eesti kallale. Siis ei ole vabadusest tõenäoliselt enam midagi järel. läheb neil kehvasti. Septembris vastas talle Eesti Üliõpilaskond Rootsis, väljendades Olin tol ajal Eesti Üliõpilaskonna Rootsis esimees ja saatsin hämmeldust Lipponeni pilkava ja üleoleva suhtumise üle rahvaste aprillis soomlaste üliõpilaslehele lugejakirja. Juhtisin tähelepanu enesemääramisõigusesse. Sellega lõppes Eestit puudutav vaidlus asjaolule, et Eesti on Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ja et soomlaste üliõpilaslehes. Reaalpoliitik ja Eesti sõber Urho Ka- eesti rahval pole võimalik vabalt esitada oma seisukohti. Kui leva Kekkonen pidas 1964. aastal Tartu ülikooli aulas eestikeelse Eesti liideti Nõukogude Liiduga, tuli suuremal osal Eesti enda kõne. Paavo Lipponeni ägedat kriitikat eesti pagulasüliõpilaste organisatsioonidest tegevus lõpetada. Nende hulgas olid ka kohta võib tõlgendada radikaalse vahendina viia ellu Kekkoneni üliõpilasorganisatsioonid. Nentisin, et kultuurielu pagulasorgani- soov tihendada Nõukogude Eesti ja Soome sidemeid. Selle hin- satsioonides on elav. See tuleneb asjaolust, et paljudel kultuuriisi- naks oli suhete katkestamine eesti pagulasüliõpilastega. kutel õnnestus põgeneda enne Eesti liitmist Nõukogude Liiduga. Tuleb tunnustada ja austada satakuntalasi ning kymenlaakso- Nõukogude Eestis pidurdab poliitiline tsensuur sealse kirjanduse lasi, et nad üldise pagulaseestlaste vastu tugevneva kriitika õhk- arengut ja sunnib seda sotsialistliku realismi kitsasse vooluvakku. konna kiuste sõpruslepingu pagulastega siiski sõlmisid. Satakun- Avaldasin lootust, et soomlased peavad sidemeid nii pagulaste kui talased mõistsid ka, et pagulasolukorras olid võimalused näiteks ka Nõukogude Eesti üliõpilastega. Küsisin, kas see on juhus, et stipendiaate kutsuda piiratud ja keerulised. Ja see leping kehtib Lipponeni rahvusvahelisus piirdub üksnes raudeesriide taga ole- edasi. vate riikidega, ja ebaõige on, et pagulasorganisatsioone nimeta- Raimla oli siiski juba Eesti iseseisvuse ajal rajatud organisat- takse kahtlasteks verevendlaste organisatsioonideks. sioon. Erilist rõhutamist väärib asjaolu, et Kymenlaakso osakond Kutsusime Paavo Lipponeni külla, et saaksime oma suhteid sõlmis sõpruslepingu alles paguluses loodud üliõpilasorganisat- arutada. Lipponen võttis kutse ja vastu ning tuligi Uppsalasse. siooniga. Vormiline sõprusleping sõlmiti Helsingis 26. veebruaril 1962. a. See leping olla endise UEÜ juhatuse liikme Tiina Mark-

1896 1897 Mälestuskilde eesti pagulasüliõpilaste tegevusest Jaak Kiviloog

Berglundi andmetel öeldud üles pärast Paavo Lipponeni vastavat nimelt oma lastel minna õppima arstiteadust või astuda tehnikaülikooli. üleskutset. Osa UEÜ arhiivist on hoiul Uppsalas professor Raimo Arsti ja inseneri elukutsed olid nende kogemuste järgi rahvusvahelised ja Raagi käes, aga tema ei ole leidnud dokumente, mis kinnitaksid le- võimaldasid kergesti leida tööd igas riigis. Arvestati nimelt põhjendatult pingu ametlikku ülesütlemist. Praegune Kymenlaakso osakonna riskiga, et Nõukogude Liit võib hakata Rootsist pagulasi välja nõudma. Rootsi oli ju 1946. aastal juba andnud Nõukogude Liidule välja läti kuraator Joonas Ollila ja arhivaar Pasi Pykalistö teatasid nüüd ja eesti sõdureid. Paljud eesti pagulased tegid seepärast ettevalmistusi mulle, et sõpruslepingut ei öeldud siiski kunagi ametlikult üles, põgenemiseks edasi, näiteks Ameerika Ühendriikidesse. kuid 1960. aastate lõpu ajavaim ja vasakpoolne poliitiline õhkkond Alustasin Uppsala ülikooli arstiteaduskonnas 1956. aastal ja sain Soomes olid põhjuseks, miks leping lihtsalt riiulile pandi. Võib sealt 1965. aastal arsti kutsepaberid. Minu erialaks sai kopsumeditsiin veel lisada, et ka Viipurilainen Osakunta liikmed olid mitteametli- ja allergoloogia. 1974. aastal kaitsesin Uppsalas doktoriväitekirja, samal kult uurinud võimalusi luua tihedamaid suhteid Rootsi eestlastest aastal sain kopsumeditsiini dotsendiks ning 1976. aastal ülemarsti koha üliõpilastega. Örebro keskhaigla kopsukliinikus. 1962. aastal olin ÜS Raimla esimees ning Uppsala Eesti Üliõpilas- konna esimees; 1964. aastal olin Eesti Üliõpilaskonna Rootsis esimees. Alates 2004. aastast elan oma soomlannast abikaasaga pensionärina Soomes. AUTORI JÄRELSÕNA Minu enda tõsisem huvi soomlaste vastu tärkas, kui sain Soome Sõjainvaliidide Rootsi Vennaskonna usaldusarstiks. 1960. aastate algu- Olen sündinud 23. veebruaril 1935 Räpina lähedal Kahkvas vallasek- poolel olin sisehaiguste kursusel Seraﬁmeri haiglas Stockholmis. Seal retäri Kaarel Kiviloogi (enne eestistamist Karl Krevald) ja tema abikaasa oli minu üheks juhendajaks ja kolleegiks Juhani Paasikivi, Soome endise Valve (neiuna Johanna Zirnask) pojana. Eestis käinud algkoolis poolteist presidendi Juho Kusti Paasikivi pojapoeg. Juhani isa oli langenud sõjas aastat. Karjala rindel 1942. aastal. 1944. aasta sügisel põgenes ta lesestunud Meie perekond alustas põgenemist Nõukogude Liidu okupatsiooni ema koos Juhaniga Rootsi, kus Juhan õppis arstiks. Ta küsis minult, kas eest Saaremaa läänerannikul asuvalt Salava saarelt 17. oktoobril 1944 ma nõustuksin hakkama soome sõjainvaliidide usaldusarstiks Rootsis. kell 15.45. Järgmise päeva õhtul umbes kell üheksa jõudsime Gotska Võtsin selle austava ettepaneku vastu. Usaldusarstina tuli mul uurida Sandönile, pika ja laugja liivarannaga saarele umbes 50 km põhja pool ja hinnata sõjainvaliidide vigastusi ning vormistada dokumente. Nende Ojamaad. Meie põgenemine Eestist toimus viimasel hetkel, sest naaber- sõjainvaliidide hulgas oli ka mõni eestlane. Kui selle töö lõpetasin, tun- laiult kostis meieni venekeelset lärmamist. Salava saarele saadeti meid nustati minu panust Soome Sõjainvaliidide Vennaskonna teenemärgiga ära tooma valgete lipukestega varustatud paat, milles oli kaks vanemat kullas. Selle andis Soome sõjaväeataˇsee mulle Stockholmis pidulikult randlast ja üks punaarmeelane, kes aga otsustas hoopis meiega Rootsi üle. kaasa sõita. Võiksin lõpetuseks veel lisada, et pärast seda, kui olin Uppsalas Viiekümne nelja põgenikuga täiskiilutud paat pidi asuma teele vaa- väitekirja kaitsnud, võttis minuga ühendust professor Jorma Pätiälä, tamata tormihoiatusele. Pimeduses askeldav paadimees kasutas valgus- Soome Sõjainvaliidide Seltsi esimees, ja pakkus mulle ülemarsti kohta tamiseks tikutuld, kusjuures paadimootor (tegelikult automootor) just Tamperes. Ta väitis ka, et kui ma nõustun, on president Urho Kekkonen enne merele minemist põlema süttis. Läksime välja purjetades. Keset lubanud mulle kiirkorras anda ametikoha saamiseks vajaliku Soome ko- merd murdus purjemast pooleks. Õnneks suudeti paadimootor merel dakondsuse. Loobusin pakkumisest, sest leidsin, et ma ei tunne küllalt olles käivitada. Ei olnud ime, et paadijuht ei läinud merele enne, kui oli hästi Soome ühiskonda ega valda küllalt hästi soome keelt, et see kõrge võtnud käraka viina. ametikoht vastu võtta. Eks oli ka veidi raske loobuda oma Örebros ela- Pärast Rootsi põgenikelaagrist lahkumist asus meie perekond elama vate vanemate lähedusest, Rootsi ja sealsete eestlaste sõpruskonnast. Örebrosse, kus sain koolihariduse ja lõpetasin gümnaasiumi. See andis võimaluse 1956. aasta sügisel ülikooli astuda. Õppeala valik tol * ajal polnud täitsa oma soovi kohane. Paljud pagulasvanemad soovitasid

1898 1899 Mälestuskilde eesti pagulasüliõpilaste tegevusest

Mitmed Uppsala ülikooli endised üliõpilased aitasid mul mälu värsken- dada kirjeldatud aja kohta. Minu tänu kuulub järgmistele: Maret ja Kaljo Kalm, Aleksander Loit, Tiina Mark-Berglund, Silvi ja Tarmo Oja, Raimo ABSTRACTS Raag ja Siiri Tilk. Eriti tänan aga Enn Nõud, kes lahkelt lubas kasutada oma Eesti ajaloo ainelise arhiivi materjale. Mälestusi kirjutades on abiks olnud ka järgmised allikad: Katja Boxberg. Paavo Lipponen. Kustannusosakeyhtiö Nemo, 2004; Paavo Lipponen. Muistelmat. I. WSOY, 2009; ajalehes Helsingin Sanomat TAAVI PAE. Estonian-Russian border at Vasknarva — the ilmunud artiklid: Paavo Lipponen. Osakuntien ulkopolitiikka — Hei- European Union on the right bank of the Narva River moveli vai kansaväli (13. III 1964), Enda-Mai Michelson, Vello Soots. Heimoveljet vastaavat (20. III 1964), Jaak Kiviloog. Ylioppilaslehden The eastern borderline of the Republic of Estonia along the toimittajalle (2. V 1964); Paavo Lipponen. Epäselvyydet (2. V 1964), River Narva, and concurrently the border of the European Paavo Lipponen. Pakolaispolitiikan kriisi (11. V 1964), Panu Toivo- Union, is one of the most longstanding major cultural and nen. Virolaiset (18. IX 1964); Paavo Lipponen. Panu Toivoselle (18. IX political boundaries in Europe. Since the 13th century, terri- 1964); Eesti Üliõpilaskond Rootsis. Herra toimittaja (25. IX 1964); tories on the western side have predominantly belonged to the Jukka Heinonen. Lipponen halusi viielentää opiskelijoiden suhteita ul- cultural space of Western Europe. Hence, the River Narva has kovirolaisiin 1960-luvulla (17. I 1996); Asiat riitelivät, miehet pysyivät been the boundary between the East and the West for centuries. väleissä (17. I 1996); artiklid eesti pagulasväljaannetes Rootsis: Volde- According to the Tartu Peace Treaty, signed in 1920, the mar Kiviaed. Kümme aastat Eesti Üliõpilaskonda Uppsalas. — Kümme borderline between Estonia and Soviet Russia ran about 10 km aastat Uppsala eestlaskonda (Uppsala: Uppsala eesti organisatsioo- east of the river. This created a buffer zone which was not in- nid, 1955, lk 9–12); Kommunistid nõuavad eesti-soome üliõpilassuhete habited by Estonians but belonged to Estonia. After the Sec- täielikku katkestamist. — Teataja, nr 8, 18. IV 1964, lk 8; Soome üliõpilasleht nõuab seljapööramist pagulasile. — Eskilstuna-Kuriren, ond World War, the border between Estonian SSR and Russian nr 93, 24. IV 1964, lk 1; Noorte tee eestluse juurde. — Teataja, nr 37, SFSR was brought back to the River Narva. The terminus a 22. X 1960, lk 5; Rootsi ajaleht Upsala Eesti Üliõpilaskonnast. — Eesti quo was defined as the intersect between the borderline of the Päevaleht, nr 263, 11. XI 1960, lk 1. Tartu Peace Treaty and Lake Peipsi (about 3 km south of the offset of the River Narva), from which the border ran along the Jaak Kiviloog coastline of Lake Peipsi up to the natural offset of the River Narva. However, dikes had been built to the offset in 1930s to avoid blockages and to direct the flow of water. Hence, the natural watercourse had been changed and kept on changing during the next decades in a way, as the river offset moved westwards. Until 1991, the exact course of the borderline did not have any practical implications, as the two countries belonged to the same union. However, after regaining independence in 1991, Estonia possessed pieces of land on the east side of the River Narva, a situation which could be considered against common sense. According to the border contract signed first in 2005 and then again in 2014, the borderline would follow the central axis of the river, and thus the situation would nor- malise; however, the contract has not been ratified and come into force yet. (Auth.)

1900 1901 Abstracts Abstracts

JAANUS SOOVÄLI. Friedrich Nietzsche and Estonian cul- Die Geburt der Tragödie (2009) have been published. The ture translations of Zur Genealogie der Moral: Eine Streitschrift and Jenseits von Gut und Böse: Vorspiel einer Philosophie der The article discusses the influence of Friedrich Nietzsche’s Zukunft will be completed soon. (Auth.) philosophy on Estonian culture, providing a brief overview of the history of reception of Nietzsche’s thinking in Estonia from the late 19th century to the present. The first to have read FRIEDRICH NIETZSCHE. Fragments on the will to power Nietzsche’s works on the territory of the present-day Repub- 15 October 2014 is Friedrich Nietzsche’s 170th birth anniver- lic of Estonia were the local Baltic Germans; some of them sary. For this occasion, we have translated fragments on the were even personally acquainted with him. The first attempt will to power that have caused numerous arguments and some- to translate Nietzsche’s work into Estonian was undertaken times have even been considered only a by-product Nietzsche’s by Ado Grenzstein. As early as in 1901, he began to publish work. However,the will to power should also be considered es- the Estonian translation of Nietzsche’s Also sprach Zarathus- sential within the nihilism discourse, as the philosopher, when tra in the magazine Olevik. Zarathustra became an essential considering the question of potential surpassing or survival of text for young Estonian intellectuals. Grenzstein managed to nihilism, attributes great significance to strength, the differen- translate nearly half of the book; Zarathustra as a whole was tiation between activity and passivity, and explicitly to the will published in Estonian as late as 1932. The article shows that to power. both stylistically and contentwise Nietzsche had quite a strong influence on the Young Estonia (Noor-Eesti) literary grouping, Translator Leo Luks, when making his choice, has at- including such members of the grouping as the well-known Es- tempted to cover different thematic areas: the general meta- tonian writers Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare and Gus- physical status of will to power, its epistemological, psycho- tav Suits. In the reception of Nietzsche before World War II, logical, moral, aesthetical and social aspects. The condition the central place belonged to the doctrine of Übermensch in was that the fragment to be translated should explicitly con- Zarathustra to which Nietzsche’s philosophy as a whole was tain the concept of will to power. In terms of volume, there often reduced; Nietzsche’s ethic of Christianity also caused was the greatest number of fragments attempting to outline a lively discussion in the press. The author calls the whole the nature of reality; nonetheless, they can be called meta- reception of Nietzsche before World War II literary and essay- physical. Nietzsche’s attempt to crumble the mechanist and istic, as philosophical interpretations that would have placed essentialist world picture by means of quanta of power should his thinking into the broad context of Occidental philosophy be considered particularly intriguing — scientists have no- were usually not reached. ticed the parallel with quantum physics that was developed somewhat later. On the other hand, Nietzsche wrote very lit- In the Soviet period, Nietzsche was strictly censored; al- tle on the much-interpreted theme of will to power as art — most no new translations of his works or articles on him were there are only a few fragments which directly connect those published; his works were not accessible in libraries. After two concepts. (Edit.) the Republic of Estonia regained its independence in 1991, Nietzsche’s reception gained momentum again. Now, the reception is not centred on the Übermensch doctrine but other GIANNI VATTIMO. Nihilism: Reactive and active aspects of Nietzsche’s thinking like the problem of truth and nihilism. After the restoration of independence, the writers The chance of Nietzsche’s philosophy amounting to an Über- and philosophers who have thoroughly dealt with Nietzsche windung der Metaphysik, an overcoming of Platonism, or include Jaan Undusk, Ilmar Vene, Hasso Krull and Leo Luks. overcoming the bisherige Mensch and the subjection to As translations of whole books Ecce homo: Wie man wird, morals, religion, and ideology, depends on the distinction be- was man ist (1996), Der Antichrist (2002, 2007, 2010) and tween reactive (or passive) and active nihilism.

1902 1903 Abstracts Abstracts

The author attempts to show that the difficulty of clearly music, soon turns away from them in order to follow its own distinguishing reactive from active nihilism is a real one; but original path. far from reducing Nietzsche’s notion of nihilism to a symptom, Nietzsche’s aesthetics can also be characterised as emi- this difficulty is the very basis of his theoretical proposal. nently anti-Romanticist, as it vigorously undermines the very The most general characterisation of the distinction be- set of values proper to the Romanticist movement. As Nietz- tween reactive and active nihilism seems to be in terms of sche’s aesthetics has a special predilection for music, also due strength of spirit. Nihilism can be a sign of the strengthened to Nietzsche’s own musical background, the article examines power of the spirit or a sign of the spirit’s fall. The first is Nietzsche’s radical disavowal of Wagner’s music. And this active nihilism, the second passive. disavowal serves as a starting point for Nietzsche’s own aes- Passive nihilism is reactive exactly in the sense that when the thetics that makes Dionysus its prominent figure. Although supreme values fall, it refuses to accept the annihilation, and present in Nietzsche’s early texts, Dionysus embodies for later in an attempt to numb, heal and tranquilise, opposes to it all Nietzsche the artist that succeeds in breaking free from the sorts of “disguises: political, religious, moral, aesthetic, etc.” moralising drive omnipresent in modern art and aesthetics. What is it that really differentiates the “active” values from By criticising the concept of the subject and by eradicating the the old, tranquilising disguises of reactive nihilism? The sharp distinction between the mind and the body, so prevailing author argues that active nihilism cannot be satisfactorily in modern Western philosophy, Nietzsche comes to understand defined either in terms of “self-consciousness” (or transcen- artistic creation as chiefly based on unconscious activity of dental historicism àla Dilthey) or in terms of the promotion, multiple conflicting drives. Thus, he radically calls into ques- preservation and development of life, since such an interpretation the instance of the author and argues that the artist as an tion would involve an unNietzschean metaphysics of vitalism. author has no authority over his/her work, since the author is already composed of a multiplicity of drives. Therefore, ac- To avoid turning active nihilism into simply a new meta- cording to Nietzsche’s aesthetics, the work of art should be un- physics, which would set life, strength and will to power in the derstood as a singular expression of unconscious forces. The place of the old Platonic essences and the “Being” of tradi- supreme criterion for evaluating art is therefore to be found in tion, Nietzsche’s nihilism must be interpreted as a theory of the its attitude to life — art either celebrates or depreciates life. “disappearance” of Being — of the disappearance of Being as This view is summarized in Nietzsche’s aesthetic credo: “The the essential feature. Passive nihilism is the process through world can only be justified aesthetically”. (Auth.) which Being as such vanishes. Active nihilism is the human response to this “objective” fact, a response which ultimately reveals itself to be adequate insofar as it accepts, accompa- TOIVO MAIMETS. Are there epigenes in addition to nies, goes along with the dissolution of Being by transcending genes? the interest in self-preservation and, with it, the violence of the The term “epigenetics” was introduced by Conrad Hal struggle for life. (Edit.) Waddington to refer to the study of “causal mechanisms by which the genes of genotype bring about phenotypic effects". MARGUS VIHALEM. Nietzsche against Wagner: Aesthet- Today we define “epigenetics” very differently, describing the ics as a symbiosis of life and art heritable changes that do not involve changes in DNA sequence. The article focuses on the 19th-century German philosopher The history of this bifurcation goes back to the differences Friedrich Nietzsche’s philosophical aesthetics. It attempts to between epigenetic and preformist views. Waddington criti- explore the reasons why Nietzsche’s aesthetics, although at the cised the na¨ıve position of many geneticists according to which outset powerfully influenced by Arthur Schopenhauer’s pes- there is a simple correspondence between genes (DNA se- simistic philosophy and Richard Wagner’s celebrated opera quences) and certain characters of an organism.

1904 12 1905 Abstracts Abstracts

There has been a long discussion about the chemical na- JANNO REILJAN, INGRA PALTSER. The influence of ture of agents of inheritance. In the middle of the 20th cen- research and development policy: the Estonian case in tury the current prevailing paradigm was formulated, ac- the EU cording to which the only agents needed are nucleotide sequences of DNA. During next decades, all information about The goal of this article is to evaluate the international position other molecules of inheritance which did not fit into current of Estonia among the member states of the EU and countries paradigm was described as “epigenetic". This certainly is not closely associated with the EU, from the perspective of the what was meant by Waddington. effect on innovation activities in the business sector by R&D I here list many problems which arise from this “narrow” policy. In order to achieve this goal, the following research definition of a gene as a nucleotide sequence of DNA. After full tasks were set and solved: the instruments of R&D policy were sequencing of the human genome, we know that there are not systematised and differences in their influence were studied; enough translatable DNA sequences able to fulfill all the roles the influence of R&D policy on business sector innovation we expect from genes in the organism. In addition, the infor- activities was assessed; the influence of factors included in mation in existing DNA sequences is not unique — the same the analysis on the indicators describing Estonian business piece of DNA can code different RNAs and proteins. Accord- sector innovation activities was highlighted; the influence of ing to L. Moss (2003), there are two different concepts of “a factors that affect the indicators describing Estonian business gene” and parallel use of them is confusing and misleading. sector innovation activities were highlighted. Recently, more and more individual characters of organisms There are large divergences in theoretical discussions and have been described which are mitotically or meiotically in- empirical analysis related to the influence of R&D policy. This herited, but this “passage” is caused by other agents than article systematised existing theoretical discussions, analysed DNA primary nucleotide sequence: DNA modifications, RNA the problems highlighted in existing empirical studies and and protein molecules or structural inheritance. Also, quite evaluated the international position of Estonian R&D pol- often a certain phenotype is not created by a presence of corre- icy implementation within the EU and countries closely as- sponding piece of DNA but by its absence. Numerous attempts sociated with the EU, based on empirical data analysis. In to find full matches between DNA sequences and certain char- this study, a sample of 32 countries was investigated in three acters, e.g. the height of a person or different diseases, have years — 2004, 2006 and 2008. R&D policy was characterised ended up with very high fraction of “missing heritage". with 15 indicators, and business sector R&D activities and in- I suggest that it would be useful to abandon the “narrow” novation performance with 18 indicators. The main part (more definition of the gene as a nucleotide sequence of DNA. In- than 80%) of the information (variation) contained in the set stead, we could define the gene as all the elements (allelo- of R&D policy indicators was compressed into five synthetic morphs, unit factors), involving both the DNA sequences as complex indicators (components), using principal component well as their modifiers, RNAs, proteins etc., which transfer the analysis. With the help of multiple regression models, the phenotypic effects mitotically and/or meiotically. This would dependency of indicators describing business sector R&D ac- solve many of the problems described above and leave the term tivities on synthetic components describing R&D policy was “epigenetics” free to describe the effects of epigenesis origi- analysed and the following conclusion was drawn: all compo- nally kept in mind by Waddington. According to Newman and nents describing R&D policy have a positive and significant Müller (2006), such effects are conditional, non-programmed influence on the majority of indicators describing business determinants of individual determinants like interactions of sector R&D activities, innovation co-operation or innovation cell metabolism with physicochemical environment, interac- performance. Hence, in order to improve a country’s innova- tions of tissue masses with the physical environment and in- tion performance, R&D policy must be enhanced. But it also teractions of tissues themselves. (Auth.) became evident that in Estonia all indicators characterising business sector R&D activities and innovation performance

1906 1907 Abstracts Abstracts

depend significantly on factors not included in the models, and with Estonian refugee students were denounced. The deeper the influence of the external environment is generally negative. reason for such a pre-emptive attitude could have been Soviet Therefore, in order to enhance Estonian business sector R&D political pressure on Finland. Still, the organisations (the activities and innovation performance, it is not sufficient only Helsinki department of Satakunta and Kymenlaakso) who, in to implement R&D policy instruments, but the general shap- the general atmosphere of criticism against Estonian refugees, ing of the country’s innovation system with other measures of still signed the friendship agreement should be honoured and innovation policy also plays an important role. (Auth.) recognised. (Edit.)

JAAK KIVILOOG. Memories about the activities of refugee Estonian students in Uppsala in the 1960s and development of ties with Finns Serial The Estonia Students Union in Uppsala, Sweden, was founded “All kinds of rumours are going around. . . ”: Reports on 15 April 1945. Its membership included a very uneven stu- about the situation in Estonia in 1943–1945. Part XXXVIII dent generation. There were Second World War soldiers from several fronts, young people who had interrupted their studies because of troubled political circumstances and members We publish information summaries about the situation in Es- of families who had ﬂed Estonia from the Soviet occupation, tonia in the last years of the German occupation, the begin- like the author himself. In such circumstances, it was unthink- ning of the second Soviet occupation, and about the fate of able that students would have converged around big common Estonian refugees. The reports meant for Estonian diplo- principles. The main idea in the initial years was to assemble matic representatives in Finland and Sweden (in 1943–1944 Estonian students at universities and, particularly, to protect also for the Finnish General Staff) were mainly compiled their economic interests. by journalist Voldemar Kures (1893–1987). He interviewed In the early 1960s, the Estonian Students Union in Upp- refugees, monitored letters from Estonia, newspapers, radio sala began to develop relations with Finnish student organ- programmes, etc. (Edit.) isations. One of the reasons for closer communication was that, because of linguistic kinship and historical experience, Finland could be a second spiritual homeland for refugee Es- tonian students. A particular reason was that opportunities AUTHORS were lacking for developing stronger ties with occupied Es- tonia. On the other hand, attempts were made to formulate JAAK KIVILOOG PhD (b. 1935), physician what the contact with Estonians might offer to Finns. After the hard and tiresome war that caused great losses, political TOIVO MAIMETS PhD (b. 1957), director of the Institute of indifference seemed to have gained ground among the Finns. Molecular and Cell biology at the University of Tartu Some leading and more knowledgeable Finns appreciated that FRIEDRICH WILHELM NIETZSCHE (1844–1900), Ger- Estonian refugees, merely by their existence, reminded to the man philosopher Finns that freedom is not self-evident but requires vigilance and protection. TAAVI PAE PhD (b. 1976), research fellow at the Department of Geography, University of Tartu However, some time after signing of friendship agreements, discords appeared. A vivid example of them was an article INGRA PALTSER MA (b. 1986), assistant lecturer at the Chair published in 1964 in Ylioppilaslehti, the newspaper of the of Public Economics and Policy at the Institute of Economics, Student Union of the University of Helsinki, where relations University of Tartu

1908 1909 Abstracts

JANNO REILJAN PhD (b. 1951), professor at the Chair of Public Economics and Policy at the Institute of Economics, University of Tartu “MITMESUGUSEID KUULDUSI JAANUS SOOVÄLI PhD (b. 1982), research fellow of history LIIGUB... ” of Estonian thought at the Chair of History of Philosophy, University of Tartu GIANNI VATTIMO PhD (b. 1936), Italian philosopher and Teateid olukorra kohta Eestis politician, professor at the University of Turin 1943–1945 ALEKSANDER VARDI (1901–1983), Estonian artist MARGUS VIHALEM PhD (b. 1975), lecturer at the Depart- ment of Philosophy, Estonian Institute of Humanities, Tallinn University

XXXVIII

Algus 2011. aasta 1. numbris.

1910 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945

172. 27. II 1945 (Järg) Berliinist sõitsin välja 20. veebr. Warnemündesse ja olin seal kuni 24. veebruarini. Vahepeal oli päris udune, paar päeva ei olnud ühendust Taaniga. Siis ootasin teisi tsiviilisikuid järele, kes ka pidid Rootsi tulema. Kedagi ei tulnud. Sõitsin üksinda Taani ja jõudsin 24. veebruari õhtul Kopenhaageni. Warnemündesse saabus minuga koos ka eesti sõjaväelasi, eelmainitud kategooriast, kes olid määratud Taani saatmiseks. Neid kogunes siia 24. veebruariks kokku 22 ohvitseri ja sõdurit. Kõnelesin nendega ja tundsin mõnda. Olid tülpinud ja väsinud ja ei avaldanud palju. Ei saanud lõplikku selgust, mis nad Ko• penhaagenis hakkavad tegema. Kui 24. veebruaril koos edasi sõitsime ja Kopenhaageni jõudsime, muutusid rõõmsamaks, et olid Saksa põrgust pääsenud. Hellitasid lootust, et ehk nüüd pääsevad edasi ka Rootsi. Eesti sõjaväelasi oli juba varem Warnemünde ja ka Hamburgi kaudu Kopenhaageni saadetud. Kui palju neid seal juba võis olla, seda ei kuulnud. (Olen kord käinud ka Hamburgis. Linn on rusude hunnik, eriti läänest sisse sõites kuni Hamburg•Altonani ei näe pea mingit elumärki, kõik on segi; veel hullem pilt avanevat lõuna poolt sisse tulles.)

1913 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945

Minuga Kopenhaageni saabunud sõjaväelaste hulgas oli ars• kõik eesti SS•diviisi vormides. Kopenhaagenis pidid nad ilmuma titeaduse üliõpilane Georg Tammiste,815 major Tammiste816 poeg, Saksa kõrgema politsei• ja SS•juhi käsutusse — selline oli nende kelle isa oli nüüd Saksa ajal ühe eesti üksuse ülem. Georg Tam• Marschbefehl.818 miste oli Poolas haavata saanud, ei olnud veel võitlusvõimeline. Neuhammeri laagris oli viimasel ajal olnud väga palju oh• Siis silmasin veel üliõpilast leitn. Rein Uustali,817 tuntud viilijat, vitsere, mõned Esimese maailmasõja veteranid reservist, kes kes kogu aeg elas Berliinis ja kolas vahetevahel mööda Saksamaad läinud aasta juunis, juulis ja isegi augustis olid Eestis mobili• ringi. Kuidas ta Taani•grupi hulka oli pääsenud, see oli muidugi seeritud. Mõned olid alles kuu või paar saanud vormi kanda. tema elukunsti saladus. Oli vanemaid kapteneid ja lihtsõdureid, Taani tulijad ohvitserid olid enamikus sellest liigist. Politseioh• vitseridelt, kes olid politseieriteenistuses seisnud (näit. assisten• 815Georg Tammiste (Eichwaldt; 1922 – 21. XII 1987 Batavia, New did jne.) ja kes olid leitnanditena umbes lipnikud, omades oma York) õppis Tartu ülikooli arstiteaduskonnas 1942–1944. Pärast õppetöö teenistuskoha tõttu ohvitserivormi, olid Neuhammeris ohvitseri• katkestamist teaduskonnas 1944. a märtsis ja lühikest erikursust mobili- kraadid ära võetud. Eesti Omakaitse ohvitserid kuni majoriteni seeriti arstiüliõpilased Saksa sõjaväkke. Taganes Eestist 1944. a Saksa- olid saanud Neuhammeris sõjalist täiendusõpetust veeblite au• maale. Pärast sõja lõppu Ameerika ja Inglise sõjavangilaagreis, vabanes 1946. a mais kopsutiiskuse tõttu. Astus 1951. a sügisel Reini Fried- astmes. Väljaspool õppusteenistust lubatud neil endist vormi rich Wilhelmi ülikooli arstiteaduskonda Bonnis ja lõpetas selle 1958, dr. kanda. Ülesõidul kuulsin sõdurite jutustustest, et eestlasi oli med. samas 1961; Eesti Üliõpilaskonna Saksamaal sekretär 1952–1955. väljaspool eesti diviisi Saksa väeosade koosseisus osa võtnud ka Asus koos perega ümber USAsse, kus tema töökohtadeks olid Munici- hiljutistest lahingutest Küstrini819 ja Elbingi820 juures. Mõned olid pal Hospital, MA; St. Lawrence Hospital (Lansing, Michigan); Sister of taganemise möllus sealt põgenema pääsenud. Ei osanud nende Charity Hospital (Buffalo) ning Veteran Administration Hospital (Bata- jutustusi tähelepanelikumalt jälgida. via), kus oli mitu korda sisehaiguste osakonna juhataja. Loo jutustaja Edasi kuulsin, et Neuhammerist olevat mõned vanemad eesti Maldus Maritsa klassivend Võrus ja toakaaslane Tartus. ohvitserid jõudnud Berliini, et koos Saksa võimudega alustada 816Robert Tammiste (Eichwaldt; 1898 – 17. III 1976 Tallinn) eestlaste mobiliseerimist sõjaväkke alates 25. veebruarist. Teata• lõpetas Kiievi 3. lipnikekooli 1917, Eestis ohvitseride täienduskursused vasti Mäe allkirjaga ilmus “Eesti Sõnas” mobilisatsioonikäsk, lu• 1927. Esimeses maailmasõjas vabatahtlik 1917, lipnik; III Eesti polgu 821 rühmaülem 1917–1918. Vabadussõjas 1918–1920 4. jalaväepolgu gesin, et mobi alla kuuluvad aastakäigud 1904–1928, viimane rühmaülem, alamleitnant, VR II/3; 1. ja 5. jalaväerügemendis 1921– kaasa arvatud. Need aastakäigud olid Eestis juba mobiliseeri• 1927, Sõjaväe (Kaitseväe) Ühendatud Õppeasutuste rühmaülem 1927– tud. Kui Eestist põgenikke hakkas saabuma Saksa, heitsid paljud 1934, 7. jalaväerügemendi laskurkompanii ülem a-st 1934, major 1940. sõjaväelased Saksa randadele lähenedes oma mundrid merre ja Mobiliseeriti 1940. a juunis Punaarmeesse, Saksa sõjavang 1941. a juu- muutusid tsiviilmeesteks. Selliseid oli palju Saksas. Arvan, et list, teenis Saksa sõjaväes 33. kaitsepataljoni ja 38. politseipataljoni üle- nende meeste mõrda tõmbamiseks mobilisatsioon välja kuuluta• mana ning Kindralinspektuuris. Vangistati 6. detsembril 1944 Võrus, tigi. Neuhammeris olevat olnud kuni 15 000 eesti sõjaväelast.(See 1945. a jaanuaris mõistis tribunal ta 10 aastaks vangilaagrisse ja viieks arv näib olevat liialdatud. V. K.) Kas mob toob inimesi kokku? Ar• aastaks asumisele. van, et ei. Selleks on mehed liiga kogenud, osavad ja kavalad, et 817Rein Uustal (Reinold Uustal; 1919 – 29. VII 1993 Stockholm) end mõrda lasta püüda. Põgenikel on ka raha, ja selle eest saab lõpetas Tartu Poeglaste Gümnaasiumi ja oli sõjakooli aspirant, lipnik 1940; õppis Tartu ülikooli majandusteaduskonnas kaubandusteadust 818 1939–1944 ning Stockholmi kaubandusülikoolis. Saksa sõjaväes 1944– S.t marsikäsk. 1945 eesti SS-diviisis ja Saksamaal ohvitseride kursustel, Obersturm- 819Poola k Kostrzyn. führer. Taganes Eestist Saksamaale 1944, kust asus Taani kaudu ümber 820Poola k Elbl¸ag. Rootsi. Svenska Handelsbankeni abidirektor 1967–1977. 821Tegelikult 1908–1927.

1914 1915 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945 vägevaid asju teha. Linnades asuvad eestlased katsuvad elada 18. jaan., päev varem või hiljem, oli Berliinis Beethoveni saalis hotellides, et mitte politseiliselt end ise registreerida. Siis on Eesti kontsert.823 Esinesid Peeter Paul Lüdig, Arno Niitof,824 Ly• Arbeitsamt822 kaelas. Ka reisivad paljud samal põhjusel mööda dia Lesta825 (klaver) ja veel üks lauljanna Tartust “Vanemuisest”. maad ringi, otsivad oma kaduma läinud pakke ja sugulasi, nagu Sissejuhatavad sõnad ütles töötavate eestlaste esindaja Põldmets, nad sakslastele hambasse vilistavad. Rohkesti eestlasi on asunud kes käe püstiajamisega kõigil tuju ära rikkus. Saalis võis olla Sveitsiˇ piiri äärde sündmusi ära ootama, mil oleks kergem üle 500 kuulajat, puudus sobiv meeleolu. piiri pääseda. Mõned olevat juba pääsenud. Sõjaväelastega koos Põgenikena Saksa tulnud eestlased on peamiselt rakenda• võib eestlasi Saksas olla 40 000. Lätlasi olevat 100 000, nende tud AEG ja Siemensi elektritehastes üle kogu Saksamaa, mis• kohta ei ole kuulutatud mobilisatsiooni. (Kas jälle Mäe ülepakku• sugused tehased toodavad nüüd sõja tarbeks. Eestlased on mine? V. K.) rakendatud enamikus lihtsatele töödele. Tegevus toimub lin• Pitkast ei ole ma Saksas olles midagi kuulnud. disüsteemis. Keegi jutustas — seisa kogu päev otsa ja litsu nupu Saksas liikus ka ringi informatsioone kodumaalt. Sakslastelt peale või manipuleeri mingi plekitükiga. Seda teevad kõik. Pal• kuulsin — rõhutan just, et sakslastelt kuulsin — järgmist: Ees• jud on rakendatud ka sõjamoonatööstustes ja sõjamoonaladudes. tis on vähe punaväge, partisanid on elavas ja kõvas tegevuses Sõjatööstustes on nii naisi kui ka mehi. ja hoiavad endi käes Viljandi ja Rakvere linnu ja nendevahelist maa•ala, kus võitlevaid partisaniüksusi varustatakse toidu•, las• 823Tegelikult pühapäeval 14. jaanuaril. Vt “Kõlas eesti laul”.— Eesti kemoona ja relvadega lennukeilt, mis tulevad Kuramaalt. Kor• Sõna, nr 5, 17. I 1945, lk 2. Eesti helikunstnike rühma esimene esine- dan veel, et see oli sakslaste jutt, mis oli liikvel ka eestlaste hulgas. mine oli toimunud 1944. a detsembris. Sellel teisel kontserdil esinesid Nähtavasti oli see käima pandud eesti üksuste tuju tõstmiseks ja peale instrumentaalsolisti Lydia Lesta, klaverisaatja Peeter Paul Lüdigi mobilisatsioonile kaasa aitamiseks. Siis anti veel Saksa lehtede ning Arno Niitofi lauludega ka Maret Pank (sünd. Oravas; 1909–1996 Minneapolis, Vanemuise solist 1941–1944), Helmi Aren (abielus Viir- kaudu edasi juba tuntud lugusid massterrorist, massvangistamis• mann; 1906–2006 New Jersey, Vanemuise näitleja 1933–1944) ja Kadi test ja küüditamistest Siberi. Taniloo (abielus Kaldma, Tekkel; 1911–1998 Tartu, Vanemuise näitleja Edasi oli liikvel jutt eestlaste seas, et Saksa poolt moodusta• 1932–1940). tavat Eestisse saatmiseks eestlastest langevarjurite üksusi. Neid 824Arno Niitov (Arnold Niitof; 1904 – 17. X 1989 Montreal) õppis koolitatavat välja Põhja•Itaalias, eriti Eesti jaoks. Kes seda orga• Tartu kõrgemas muusikakoolis laulmist 1924–1927, Tartu ülikooli ma- nisatsiooni juhib ja koolitab, missugune Saksa asutus, sellest ei jandusteaduskonnas 1924–1925 ja 1928 ning filosoofiateaduskonnas kuulnud. Ka oli liikvel kuuldus, et üks selline partisan või lange• 1925–1928, lõpetas Liège’i konservatooriumi laulmise eriala 1930 ja varjur, eesti poiss, olevat kodumaa•reisilt Berliini tagasi jõudnud Liège’i ülikooli majandusteaduskonna 1932. Lauluõpetaja Tartus ja ja midagi jutustanud. Kuid mida just, seda edasi ei antud. Ka ei Tallinnas 1932–1935, Valga muusikakooli õpetaja 1935–1936, Tal- linna Õpetajate Seminari õpetaja 1938–1939, Tallinna konservatooriumi läinud mul korda selle poisiga kokku saada. õppejõud ja lauluosakonna juhataja 1940–1941; Vanemuise ooperisolist 1935–1936 ja 1939–1940. Põgenes 1944. a Saksamaale, elas pärast sõda Austrias Bregenzis, seejärel Saksamaal USA tsoonis; tegutses Geislin- geni Eesti Rahvuskoondise Teatri solistina; asus 1951. a ümber Kana- dasse, kus oli lauluõpetaja ja Montreali Eesti Meeskoori dirigent. 825Lea Miller (sünd. Lydia Eugenie Sophie Lesta; 1914 – 11. VI 1970 Inglismaa) õppis Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas 1933–1934 ja õigusteaduskonnas 1934–1935. Tegutses Eestis pianistina. Põgenes 822S.t tööamet. 1944. a Saksamaale, kust asus ümber Inglismaale.

1916 1917 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945

Naisi nägin Frankfurdis Oderi ääres trammikonduktoritena ja ootab Warnemündes pääsu Rootsi. Kaotas “Nordsternil” oma kelneritena. Thüringenis Eisenbergis tegutseb eesti arst, endine õe, meheõe ja tädi. Eestlasi on mööda Saksamaad laiali. Kõige Tartu haigekassa juhataja. Võtab vastu ühe mobiliseeritud saksa aktiivsemad on reisisellid, et Arbeitsamtist kõrvale hiilida. Ja arsti ruumides. Lüübekis on erapraksisel arstide abielupaar Tal• peab ütlema — sakslane on eestlase taibukuse jaoks ikkagi veel linnast, “Estonia” vastast — nime olen unustanud, kaks tütart küllalt rumal. õppisid ka arstiks. Ei või öelda, et kõik eriteadlased oleks oma Evakueerimisest nendest piirkondadest, kuhu venelane sisse eriala järele rakendatud, selleks on Saksamaa segadus liiga suur. rühkinud, olen kuulnud järgmist: Kui elanikud Posenis ame• Tartu ülikooli anorgaanilise keemia professori kohuste täitja dot• tivõimudelt küsisid, kas evakueeruda või mitte, vastati, et ei sent Tamm826 oli näiteks kraavitöödel Sudeedimaal. Täiendav maksa. Siis tuli aga äkki käsk, et tunni aja jooksul peavad kõik osa Eesti tütarlapsi, kel Saksa tulles puudus raha, sattus Arbeits• läinud olema. Enne seda avati kõik kauplused ja toidulaod, amti kavaluse läbi, kuhu nad rumalast peast läksid tööd otsima igaüks võis kaasa võtta, mida tahtis. Warthegaus831 olid suured sügisel, õhutõrjesse — Flaki Helferin’ideks.827 Tõmmati vorm toiduainete laod. Warthelandist tuli siiski inimesi ära. Breslaus selga ja sealt nad enam ei pääse. antud korraldus, et kõik kuni 7•a. lasteni peavad jalgsi välja mi• Mida olen kuulnud eestlaste hukkumisest evakueerimisel? nema. Kuna seekord haruldaselt külmad ilmad olid, külmas teel, Kuulsin aurikute “Moero”828 ja “Nordsterni”829 põhjaminekust, kes tulid ülevalt poolt, kuni Frankfurdini, palju väikseid lapsi ja see on kõik. Tean pr. Kallismaad830 Tallinnast, ohvitseri abikaasa, imikuid ära. Kui on suured pommitamiste perioodid, siis läheb liikle• 826 Heinrich Tamm (1900 – 17. VI 1969 Höganäs) lõpetas Tartu üli- mine nii sassi, mingit kontrolli enam ei ole, et sõida ilma loata kooli keemikuna 1926, mag. chem. techn. 1926. TÜ mullateaduse kas või Sveitsiˇ piirini välja. Lääne•põhja suunas — Ham• instituudi vanemassistent 1930–1936, keemia instituudi vanemassistent 1936–1944, dotsent 1944. Põgenes 1944. a septembris Saksamaale, burgi, Lüübeki, Kieli sihis oli liiklemine enam•vähem korralik, Balti Ülikooli üldise ja anorgaanilise keemia professori kt 1946–1947. lõunasse — Müncheni, Viini ja Leipzigi sihis täiesti segi. Aknad Asus 1947. a ümber Rootsi, kus töötas vabrikutöölisena. vagunitel puru, ronitakse läbi akende sisse, keegi piletit ei küsi, 827S.t õhutõrje abiteenistuslane. mingit korralikku sõiduplaani ei ole. Ütlen, et poe aga nurka ja 8281937. aastal valminud Moero võttis 1944. a osa Saksa vägede sõida, kuhu tahad. ja sõjapõgenike evakueerimisest Eestist. 21. septembril Tallinnast lah- Olen näinud isiklikult põgenikekolonne läbistamas Berliini — kunud laeva uputasid 22. septembril Nõukogude torpeedo- ja pom- taluinimesed oma koluga, potid ja pajad rippumas vankrite küljes mituslennukid Vindavist (Ventspils) 26 miili edelas. Saksa andmete nagu mustlastel. Berliini•Rostocki vahel nägin Neu•Strelitzis järgi oli laeval olnud 37 meeskonnaliiget, 52 sõdurit, u 700 haavatut ja 70 talumeeste kahehobusevankrit vooris põgenemisteekonnal. u 500 põgenikku (kokku seega 1289); kadunuks jäänud 4 meeskonna- Rostocki jaamas nägin paljaspäiseid, palituteta lapsi, kes olid liiget, 8 sõdurit ning u 620 haavatut ja põgenikku, kokku 632 inimest. nähtavasti põgenemise möllus omaksed kaotanud. Nad vingusid Esitatud on aga ka palju suuremaid arve, näiteks et 3300–3500 laeval 832 olnust pääses vaid umbes 650. ja nutsid. Nagu enamlasteaegsed “besprizornikud”. Kurb oli 8294. oktoobril 1944 Kuressaarest Roomassaare sadamast väljunud seda pilti vaadata. Evakueerimise käsud anti, kuid need tulid laeva uputas teel Vindavist Gotenhafenisse (Gdynia) 6. oktoobril Nõu- liiga hilja, nagu Eestiski, ei saadud sellepärast täita. kogude allveelaev W 407 torpeedorünnakuga. Laeva pardal olnute ja pääsenute arve on esitatud väga erinevaid. 831Reichsgau Wartheland (ka Warthegau; poola k Okr¸eg Rzeszy Kraj 830Flensburgis ja Lüübekis olnud Fileida Kallismaa (sünd. 1915) Warty) oli Poolalt annekteeritud maa-alal loodud piirkond 1939–1945, on 1946. a oktoobris lahkunud Saksamaalt Inglismaale; Elfriede Kal- mis sai nime Oderi lisajõe Warta (saksa k Warthe) järgi. lisma(a) (sünd. 1916) aga on 1949. a lahkunud Bremenist Kanadasse. 832S.t kodutud lapsed (vene k).

1918 1919 Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945

Annan edasi jutu, mida kuulsin toidumarkide sabas seis• tes sõjapiirkonnast tulnud põgenike naistelt, lihtsatelt inimes• telt: Põgenemisel mööda maanteid liikusid lõputud taluinimeste vankrite ja jalakäijate kolonnid; siis tulid Vene tankid, kihutasid põgenikevooridest mööda, ette, kihutasid nii kaua ja nii kaugele, kui neil kütteainet jätkus. Põgenikemassi venelased manitsesid paigale jääma, kuna elanikkonnale midagi ei sündivat. See on kõik, mida olen kuulnud venelaste poolt okupeeritud aladelt. Muu oli sakslaste, ajalehtede kaudu levitatud tavaline jutt, et ta• petakse, mõrvatakse ja küüditatakse. Sakslased, kel võimalik, katsusid Berliinist lõuna poole sõita. Nädal aega tagasi seati Hitleri käsul igal pool Standge• richtid833 sisse, koosseisus — üks õigusteadlane, üks parteimees, üks SS•ohvitser, kelle ülesandeks on otsustada ja otsused koha• peal kohe täide viia (võivad teha ka surmaotsusi) kõigi juhtude suhtes, kus sõnas või teos toimitakse sõja edasipidamise vastu, kahjustatakse sõjategevust. Königsberg on sisse piiratud, keegi sealt välja ei saa, ka tsi• viilisikud mitte.834 Mere kaudu on abivägesid juurde toodud Norrast. Seda kõneles mulle üks sõjast tüdinenud sakslanna, Nachrichten•Helferin,835 kelle isa on merekapten ja kes sel viisil oli pääsenud tulema. Hitlerist on kõik tüdinenud, ei taheta sõdida, kõik ootavad sõja lõppu. Nii väljenduvad kõik sakslased, kui nendega isikli• kult kõnelda. Kuid SSi ja Gestapo võim on veel väga suur. (Järgneb)

833S.t väli- või sõjakohtud. 8341945. a jaanuari lõpul sisse piiratud Königsberg alistus 9. aprillil 1945. a. 835S.t sideüksuse abiteenistuslane.

1920